3-22-2587/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-2587

Haldusasi

Urmas Miško-Ordõnski kaebus Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses lahtiriietumisega

läbiotsimistega perioodil 7. september 2019 kuni 24. aprill

2020

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Urmas Miško-Ordõnski ja Tartu Vangla apellatsioon-

kaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Urmas Miško-Ordõnski

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Urmas Miško-Ordõnski apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 15.

detsembri 2023. a otsuse resolutsiooni punkt 1 ja teha tühistatud osas uus otsus,

millega jätta kaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuli 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 20. septembril 2022 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse

seoses 7. septembrist 2019 kuni 24. aprillini 2020 toimunud läbiotsimistega.

2. Tartu Vangla jättis taotluse rahuldamata 21. novembri 2022. a otsusega nr 1-13/298-2, leides,

et läbiotsimised oli õiguspärased. Kaebaja lubati 6. septembri 2019. a käskkirjaga nr 6-3/283 tööle

RKAS-i korraldatavatele siseviimistlus- ja remonditöödele ning anti kaebajale luba liikuda

väljaspool eluosakonda koos töövahenditega ilma saatjata kuni vangla perimeetrini või

autolüüsini. Kaebaja ei tööta RKAS-is alates 24. aprillist 2020.

Tartu Vanglas teostatakse erinevatest käitistest töölt naasvatele kinnipeetavatele läbiotsimisi, mh

lahtiriietumisega. Lahtiriietumisega läbiotsimisi tehakse sageli, kuid mitte alati ja igale

kinnipeetavale, ning see võib toimuda juhuvalimi alusel. Eesmärk on välistada, et keegi toimetab

eluosakonda keelatud esemeid. Kaebaja ei ole enne kahju hüvitamise taotluse esitamist

vastustajale läbiotsimiste õigusvastasust ette heitnud.

3. Kaebaja esitas 7. detsembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju 1000 euro

hüvitamiseks.

Kaebuse kohaselt toimusid läbiotsimised iga tööpäeva lõpus. Kaebajal tuli riided seljast võtta,

keerutada, kummardada ja muid valvurite korraldusi täita. Mõnikord teostas läbiotsimist mitu

valvurit või kadetti. Kaebajalt ei ole kunagi leitud keelatud esemeid. Kaebaja sai 22. detsembri

2021. a ajalehest teada, et sellise toimingu tegemine on vastuolus EIK praktikaga ja selleks ei ole

õiguslikku alust. Tegemist on väärikuse alandamisega ja sekkumisega kaebaja eraellu.

4. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja leidis, et õiguslik alus lahtiriietumisega läbiotsimiseks on olemas. Juhuvalimi alusel

läbiotsimiseks on loodud neli boksi. Neist ühes tehakse mittetäielikke (kompamisega) läbiotsimisi,

need toimuvad kiiremini. Ülejäänud kolmes boksis tehakse lahtiriietumisega läbiotsimisi ning

neist võivad korraga kasutuses olla üks kuni kolm. Töölt tagasi pöörduvad kinnipeetavad

moodustavad üldise järjekorra ja suunatakse selle alusel esimesse vabasse boksi. Aeg-ajalt tehakse

lahtiriietumisega läbiotsimine kõigile töölt naasvatele kinnipeetavatele.

Üldjuhul kinnipeetavad läbiotsimise ajal kükke tegema ei pea. Maksimaalselt tuleb kinnipeetaval

kohapeal ring teha, et ametnikul oleks võimalik näha ka kinnipeetava selga ja jalgade tagumist

osa. Isegi kui nõutakse kükitamist/kummardamist, siis ei saa pidada seda õigusvastaseks või

väärikust alandavaks kohtlemiseks. Sellise nõude eesmärgiks on veenduda, et kinnipeetav ei ole

tuharate vahele või anaalpiirkonda peitnud keelatud esemeid. Tavapäraselt lahtiriietumisega

läbiotsimise käigus ametnikud kinnipeetavaid kätega ei puutu.

Vaatamata läbiotsimistele on kinnipeetavate kambritest korduvalt leitud töökohast toodud ohtlikke

keelatud esemeid. Lahtiriietumisega läbiotsimine võib kinnipeetavale põhjustada teatud

ebamugavusi, kuid tegemist on vajaliku meetmega, et vältida keelatud esemete sattumist

eluosakonda.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus 15. detsembri 2023. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt, tunnistas

õigusvastaseks kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimised 7. septembrist 2019 kuni 24. aprillini 2020,

kuid jättis rahalise hüvitise välja mõistmata.

6. Halduskohus sedastas, et ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, mitmel korral töötatud 115

päevast otsiti kaebaja läbi lahtiriietumisega. Lähtuda tuleb sellest, et kaebaja otsiti sel viisil läbi

enamusel tööpäevadel. VangS § 51 lg 1 näeb ette vangiregistri pidamise. VangS § 53 lg 1 p 8 alusel

kantakse

vangiregistrisse

andmed

kinnipeetava

suhtes

rakendatud

järelevalve-

ja

julgeolekuabinõude kohta, sealhulgas läbiotsimise kohta. Vastustaja väitel ei ole lahtiriietumisega

läbiotsimisi dokumenteeritud. Sel juhul on vastustajal tõendamiskoormis kaebaja väite

ümberlükkamisel.

7. VangS § 68 lg 1 ja 4 alusel on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava

läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks ning läbiotsimise korra kehtestab valdkonna

eest vastutav minister määrusega. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve

korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 31 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus koos

asjadega läbi otsida vanglasse sisenev ja vanglast väljuv isik või vanglas viibiv isik. Määruse nr

44 § 32 p 5 nägi vaadeldaval perioodil kehtinud redaktsioonis ette, et kinnipeetava läbiotsimine on

kohustuslik vanglasisesel saatmisel.

8. Läbiotsimisi on reguleeritud Tartu Vangla kodukorra mitmetes sätetes. Kodukorra punkt

17.1.10 reguleerib läbiotsimist tööleminekul ja töölt tulekul. Lahtiriietumisega läbiotsimist

seejuures ei nimetata.

9. Vastustajal oli õigus ja võimalik, et ka kohustus kaebaja töölt tagasi pöördumisel kaebaja läbi

otsida. Kuid puudub õigusnorm, mis kohustaks vastustajat valima läbiotsimise viisiks just

lahtiriietumisega läbiotsimise. Vastustaja ei ole kehtestanud haldusaktiga (näiteks kodukorraga)

reegleid töölt tagasi pöörduva kinnipeetava läbiotsimise kohta. See tähendab, et vastustajal oli

läbiotsimise viisi valikul kaalutlusõigus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 1 tähenduses.

10. Kohtupraktika on toetanud seisukohta, et lahtiriietumisega läbiotsimised on lubatud reeglina,

enamasti või juhuvalimi alusel, ilma igakordse ohuhinnangu ja kaalutlusotsuseta.

11. Teiselt poolt leidis õiguskantsler 7. juuni 2023. a seisukohas nr 7-4/230551/2303077, et vangla

julgeolek on väga tähtis, ent selle tagamiseks tuleb rakendada meetmeid, mis on eesmärgi suhtes

proportsionaalsed. Inimese alasti läbiotsimise otsus peab olema erandlik ning põhinema

konkreetsel ohuhinnangul.

Õiguskantsler viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 11.05.2023.a otsusele asjas Bojar vs.

Poola. Lahendi punktide 15-16 järgi ei piisa, kui niivõrd intensiivse ja potentsiaalselt inimese

väärikust alandava meetme kasutamist, nagu on alasti läbiotsimine, põhjendatakse vangla üldiste

julgeolekuvajadustega.

12. Vastustaja seisukohtadest tuleneb, et vastustaja ei hinnanud läbiotsimise viisi otsustamisel

kaebajast lähtuda võivat võimalikku ohtu ja ei teostanud kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse

teostamata jätmine tähendab, et toiming oli õigusvastane. Kaalutlusõiguse teostamisena ei saa

käsitleda seda, kui vastustaja on otsustanud, et vangla julgeoleku tagamise ainsaks võimaluseks

on kinnipeetavate reeglina lahtiriietumisega läbiotsimine töölt tagasi pöördumisel. Vastustaja on

juba ette ära otsustanud, et olenemata konkreetsest isikust või olukorrast ei ole kinnipeetava

õigustel või huvidel piisavat kaalu. Samas näitavad tõendid, et kaebaja on õiguskuulekas

kinnipeetav, kes vääris usaldust sel määral, et talle anti luba liikuda vanglas koos töövahenditega

ilma saatjata.

13. Kohtuasja asjaoludel on kahju heastamiseks piisav see, kui kohus teeb kindlaks läbiotsimiste

õigusvastasuse. Tegemist on RVastS § 9 lg 1 tähenduses eraelu puutumatuse rikkumisega, kuid

eraldi võetuna väärikuse alandamist toimunud ei ole. Kaebaja ei ole muutnud usutavaks selliseid

üleelamisi, mis nõuaksid tingimata rahalise hüvitise määramist. Kui kaebaja jätkas töötamist

vaatamata regulaarsetele lahtiriietumisega läbiotsimistele, siis see näitab, et soov töötada ja sellest

saadav kasu oli kaebaja jaoks kaalukam kui üleelamised seoses läbiotsimistega. Tõendatud ei ole,

et kaebaja oleks vaadeldava perioodi jooksul avaldanud pahameelt seoses läbiotsimistega, küsinud

selgitusi sellise praktika kohta, taotlenud lahtiriietumisega läbiotsimiste ärajätmist vms.

Usutav on, et lahtiriietumisega läbiotsimised võisid olla kaebaja jaoks häirivad (kahju tekkimist ei

saa eitada), kuid need üleelamised ei ületanud künnist, mille puhul põhjendatud on rahalise

hüvitise määramine kaebajale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse osalist

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et rahalise hüvitise väljamõistmiseks on piisav juba see, kui

on kindlaks tehtud, et vastustaja vastutab kaebaja õiguste rikkumise eest. Kaebaja ei pea

mittevaralise kahju tekkimist tõendama, vaid seda tuleb eeldada.

15. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse osalist

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Vastustaja hinnangul on lahtiriietumisega läbiotsimise õiguslikuks aluseks vangistusseaduse

(VangS) § 68 lg 1. Asjaolu, et vangla kodukorras või muus õigusaktis ei ole välja toodud

selgesõnalist normi selle kohta, et vanglasse sisenemisel tuleb kinnipeetav läbi otsida koos lahti

riietumisega, ei tähenda, et vangla ei võiks sellisel viisil läbiotsimist teha ning et selline toiming

oleks automaatselt õigusvastane.

Läbiotsimiste dokumenteerimise ega nende arvu üle arvestuse pidamise kohustust kehtivast

õigusest ei tulene. Asjaolu, et vanglale ei ole dokumenteerimiskohustuse puudumise tõttu teada

lahti riietumisega läbiotsimiste osakaal võrreldes kompamisega läbiotsimistega, ei saa muuta lahti

riietumisega läbiotsimisi õigusvastaseks ega lubamatuks. Arvestades, milliste esemete ja ainetega

on töötavatel kinnipeetavatel kokkupuuted, siis ei saa pidada sagedasemaid pistelisi lahti

riietumisega läbiotsimisi õigusvastasteks ega ebaproportsionaalseteks seatud eesmärgi suhtes

vaatamata sellele, et täpsemad andmed läbiotsimiste sageduse kohta puuduvad. Vangla on esitanud

halduskohtule ilmestamaks läbiotsimise vajalikkust ka 2020. a koostatud aktid esemete leidmise

ja äravõtmise kohta, millest on selgelt näha, et vaatamata läbiotsimistele leitakse ikkagi

eluosakondades esemeid, mida on võimalik hankida üksnes väljaspool eluosakonda töötades.

Ainuüksi konkreetse põhjendatud kahtluse korral lahti riietumisega läbiotsimine toob kaasa selle,

et vanglas korda järgivaid kinnipeetavaid hakatakse kasutama keelatud esemete osakonda

toimetamiseks.

Isik võib keelamiskaebusega pöörduda otse halduskohtu poole (puudub kohustuslik kohtueelne

menetlus). Seega sõltumata vangla seisukohtadest olid kaebajal olemas kohased

õiguskaitsevõimalused

nii

preventiivsel

eesmärgil

tuvastamisnõude

esitamisega

või

keelamiskaebuse esitamisega otse halduskohtule ning selle raames oleks kaebaja saanud taotleda

ka esialgse õiguskaitse kohaldamist.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb vastu kaebaja apellatsioonkaebusele ja

palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja märgib, et kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse riigivastutuse (RVastS) seaduse §

17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides. Ligikaudu 2 aasta ja 5 kuu pikkune ajavahemik vaadeldava

perioodi lõpu ja kahju hüvitamise taotluse esitamise vahel muudab aga vähem usutavaks, et

läbiotsimised põhjustasid kaebajale märkimisväärset hingelist valu.

17. Kaebaja ei esitanud vastust vastustaja apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

19. Apellatsioonimenetluses on pooled jätkuvalt erineval seisukohal selles, kas vastustaja

toimingud kaebaja töölt naasmisel perioodil 7. septembrist 2019 kuni 24. aprillini 2020 (kaebaja

läbiotsimine) olid õiguspärased ning juhul, kui toimingud olid õigusvastased, kas see põhjustas

kaebajale sellise intensiivsusega mittevaralise kahju, mille eest on kohane määrata rahaline hüvitis.

20. Halduskohus tuvastas, et vaidlusalusel ajal töötas kaebaja kokku 115 päeval, kuna perioodi

jooksul ei töötanud kaebaja 2019. aastal 14 tööpäeval ja 2020. aastal 30 tööpäeval.

Kaebaja väitel toimus kõigil töötamise päevadel vanglasse naasmisel läbiotsimine

lahtiriietumisega. Vastustaja selgitusel toimus aga läbiotsimine juhuslikkuse põhimõttel selliselt,

et sõltuvalt kohast järjekorras ja läbiotsimiste kestusest (lahtiriietumisega läbiotsimised võtsid

rohkem aega kui lahtiriietumiseta läbiotsimised) sattus osa töölt naasvaid kinnipeetavaid

lahtiriietumisega läbiotsitavate ja teine osa kompamisega läbiotsitavate hulka. Kohtumenetluses,

s.h apellatsioonkaebuses ei väida kaebaja, et vastustaja kirjeldus läbiotsimiste korraldusest ei

vastaks tõele.

21. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu arusaama, et kaebaja kahju hüvitamise nõude

lahendamisel lasub vanglal kohustus tõendada kaebaja läbiotsimise viisi iga päeva kohta, kuna

VangS § 53 lg 1 p 8 näeb ette vangiregistrisse andmete kandmise kinnipeetava suhtes rakendatud

järelevalve- ja julgeolekuabinõude kohta, sealhulgas läbiotsimise kohta. Iseenesest on õige, et

lahtiriietumisega läbiotsimine kujutab endast olulist eraelu puutumatuse riivet, kuid sellest ei

tulene veel, et iga lahtiriietumisega läbiotsimise fakt tuleks talletada vangiregistris. Nimelt sätestab

VangS § 53 lg 4, et vangiregistrisse kantavate andmete täpne koosseis sätestatakse andmekogu

põhimääruses. Vabariigi Valitsuse 1. märtsi 2018. määrusega nr 19 kehtestatud „Kinnipeetavate,

vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ § 16 lg 1 koostoimes

põhimääruse lisaga 1 ei näe ette läbiotsimiste kohta andmete kandmist andmekogusse. Seetõttu

mõistab ringkonnakohus VangS § 53 lg 1 p-i 8 selliselt, et see näeb ette võimaluse kanda

andmekogusse andmeid läbiotsimiste kohta, kuid ei pane vanglale kohustust talletada andmeid

kõigi läbiotsimiste ja nende toimingute teostamise viisi kohta. Arvestades kinnipeetavate

vanglasisesel saatmisel ja vanglasse naasmisel läbiotsimise kohustuslikkust, oleks kõigi

läbiotsimiste kohta andmete kandmine vangiregistrisse ilmselt ka vanglale ülemäära koormav

kohustus. See ei välista aga, et kinnipeetav nõuab oma õiguste kaitseks andmete talletamist,

läbiotsimise dokumenteerimist või koguni läbiotsimise põhjendamist (HMS § 108 lg 2). Praegusel

juhul ei taotlenud kaebaja ühegi eelnimetatud võimaluse rakendamist. Seetõttu ei valda vastustaja

andmeid kaebaja suhtes tehtud läbiotsimiste arvu ega viisi kohta ega peagi neid andmeid valdama.

22. Seega pidi kaebaja ise kahju hüvitamise nõude esitamisel tõendama oma väidet, et

lahtiriietumisega läbiotsimine toimus igal tööpäeval. Kaebaja ei ole seda suutnud. Vastustaja

selgitused läbiotsimiste korra kohta, millele kaebaja ei ole vastu vaielnud, viivad järeldusele, et

tegelikkuses ei toimunud lahtiriietumisega läbiotsimised sugugi igal tööpäeval. Läbiotsimise

korralduse kirjeldusest ilmneb, et töölt naasvate kinnipeetavate läbiotsimine toimus juhuslikkuse

põhimõttel, kus kinnipeetav võis sattuda järjest mitmel korral lahtiriietumisega läbiotsimisele või

vastupidiselt hoopiski kompamise teel läbiotsimisele.

Tähelepanuväärne on, et kuigi kaebaja väitel oli tegemist teda alandava meetmega, ei avaldanud

kaebaja vastustajale kordagi vastuseisu lahtiriietumisega läbiotsimisele, ei palunud sellist meedet

põhjendada, dokumenteerida ega kogunud ise andmeid selle kohta, millistel päevadel meedet

rakendati. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjaolude pinnalt järeldada, võimalus töölt naasmisel

lahtiriietumisega läbiotsimisele sattuda ületaks oluliselt 50%.

23. Ringkonnakohus nõustub, et VangS § 68 lg 1 annab vastustaja ametnikele õiguse kinnipeetava

läbiotsimiseks keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Määruse nr 44 § 32 p-de 1 ja 5 järgi on

läbiotsimine kohustuslik kinnipeetava vanglasse sisenemisel ja vanglasisesel saatmisel. Tartu

Vangla kodukorra p 17.1.10. näeb ette kinnipeetava kohustusliku läbiotsimise nii tööle minekul

kui töölt tulekul. Samas ei tulene viidatud sätetest ega muust õigusnormist vastustajale

kohustustust ja/või õigust teostada läbiotsimist just täieliku lahtiriietumisega läbiotsimisena.

24. Seega oli vastustajal HMS § 107 lg 1 kohaselt nõutav õiguslik alus kaebaja läbiotsimiseks,

kuid läbiotsimise viisi ja ulatuse pidi vastustaja määrama oma äranägemisel, järgides

kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (HMS § 107 lg 2).

Vastavalt pidi vastustaja otsustama läbiotsimise viisi ja ulatuse pidades silmas vanglasse töölt

naasmisel läbiotsimise eesmärki ning arvestades õiguse üldpõhimõtteid ning kõiki olulisi

asjaolusid. Kaebaja õigusi riivava toimingu tegemisel oli vastustaja seotud VangS § 41 lg-tes 1 ja

2 sätestatud vangla julgeoleku tagamise eesmärgi, samuti inimväärikuse austamise ja kinnipeetava

õiguste minimaalse vajaliku riive nõudega.

25. Kaalutlusõiguse rikkumine iseenesest ei ole sarnastele juhtumitele antav eelhinnang, millega

kujundatakse seisukoht läbiotsimise teostamiseks tüüpolukordades. Kuid ka sel juhul oli vanglal

kohustus arvestada kõigi oluliste asjaoludega, sh hinnata keelatud esemete omandamise riski, et

otsustada, kas vangla julgeoleku tagamise eesmärgil on põhjendatud isiku õigusi kõige

intensiivsemalt riivavava läbiotsimise viisi kohaldamine.

26. Vastustaja on selgitanud, et lahtiriietumisega läbiotsimise eesmärgiks on keelatud esemete ja

ainete avastamine ning nende eluosakondadesse toimetamise vältimine. Töötades on kinnipeetaval

kokkupuuted erinevate töövahendite, materjalide ja ainetega. Vangla julgeoleku, sh teiste

kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitseks peab vastustaja viima miinimumini

võimaluse nende sattumiseks eluosakonda. Vastustaja viitas siinkohal 2012. aasta juhtumile, kui

kinnipeetav, kelle vastustaja jättis läbi otsimata, tõi töölt naastes kaasa käärid, millega ründas teist

kinnipeetavat. Töötamiselt naasmisel keelatud esemete toomise riski ei saa taandada kinnipeetava

isiklikule ohuhinnangule. Kui mõni kinnipeetav välistataks lahtiriietumisega läbiotsimiselt,

esineks oht, et kaaskinnipeetavad asuvad teda mõjutama keelatud esemete toomiseks eluosakonda.

Vanglal ei ole võimalik ette näha, kas või millal üritab kinnipeetav esmakordselt keelatud esemeid

kaasa tuua, kuid julgeoleku tagamiseks vanglas tuleb välistada ka esmakordsed katsed keelatud

esemete eluosakonda toimetamiseks.. Puudub sama tõhus, kuid lahtiriietumisega läbiotsimisega

võrreldes kinnipeetavate õigusi vähem koormav meetod keelatud esemete eluosakonda sattumise

ärahoidmiseks.

27. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, nagu oleks vastustaja on otsustanud, et vangla

julgeoleku tagamise ainsaks võimaluseks on kinnipeetavate reeglina lahtiriietumisega läbiotsimine

töölt tagasi pöördumisel ega omista mingit tähtsust muudele asjaoludele ning on ette ära

otsustanud, et olenemata konkreetsest isikust või olukorrast ei ole kinnipeetava õigustel või

huvidel piisavat kaalu.

28. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja kohaselt kaalunud nii kinnipeetavate õigust

isikupuutumatusele kui vajadust tagada vangla julgeolek, riski keelatud esemete sattumiseks

eluosakonda, konkreetse kinnipeetava ohuhinnangu mõju sellele riskile kui ka võimalusi

saavutada eesmärk muu meetme rakendamisega. Seejuures ei ole äratuntav, et vastustajal oleks

võimalik saavutada mõistlike jõupingutustega taotletav eesmärk kinnipeetavate õigusi vähem

intensiivselt riivates. Vähendades lahtiriietumisega läbiotsimiste osakaalu selliselt, et läbiotsimise

läbiviimise viis on juhuslik, on vastustaja vähendanud meetme mõju kinnipeetavate, s.h kaebaja

õigustele. Vaidluse asjaoludel ei ole võimalik hinnata, kas ja millises ulatuses oleks võimalik veel

vähendada lahtiriietumisega läbiotsimiste osakaalu ilma, et see oluliselt kahjustaks vangla

julgeoleku tagamise eesmärki. Sellest sõltumata ei saa aga praeguses asjas järeldada, et töölt

naasmisel läbiotsimise viisi määramisel juhuslikkuse alusel oleks vastustaja otsustanud toimingu

tegemise viisi vastuolus HMS § 107 lg-ga 2 või VangS § 41 lg-ga 2.

Kaebaja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis lubaksid hinnata tema töötamisega seotud riski

oluliselt teisiti kui ülejäänud kinnipeetavate töötamisega kaasnevat riski keelatud esemete

sattumiseks eluosakonda. Asjakohane on vastustaja selgitus, et kaebaja välistamine

lahtiriietumisega läbiotsimistelt kaebaja õiguskuuleka käitumise tõttu suurendaks teistpidi

võimalust, et just kaebajat üritatakse ära kasutada keelatud esemete või ainete eluosakonda

toomiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et tal puudus kokkupuude potentsiaalselt ohtlike esemete ja

ainetega või, et esinevad tema isikuga seotud asjaolud (näiteks tervislikud põhjused), mis

vähendavad riski või suurendavad lahtiriietumisega läbiotsimisel kaebaja eraelu puutumatuse

riivet.

29. Erinevalt halduskohtust ei leia ringkonnakohus, et Tartu Vangla praktika oleks vastuolus

Euroopa Inimõiguste Kohtu 11. mai 2023. a otsusega asjas Bojar vs Poola, mille punktide 15-16

kohaselt ei piisa, kui niivõrd intensiivse ja potentsiaalselt inimese väärikust alandava meetme

kasutamist, nagu on alasti läbiotsimine, põhjendatakse vangla üldiste julgeolekuvajadustega.

Praegusel juhul ei ole vastustaja tuginenud abstraktsele vajadusele tagada vangla julgeolek.

Vastupidi, vastustaja selgitas, kuid töötamisel kättesaadavate tööriistade ja muude esemete ning

ainete tõttu on just töölt naasvate kinnipeetavatega seotud oluline risk keelatud ja potentsiaalselt

teistele isikutele ohtlikke esemete ja ainete sattumiseks eluosakonda. Samuti, et selline risk

realiseerub sageli vaatamata vangla poolt rakendatavatele meetmetele. Seejuures on asjakohane

viide ka 2012. aastal toimunud intsidendile, kuna see ilmestab keelatud esemete eluosakonda

sattumise ohtlikkust ning kinnipidamise täideviimise tingimused ei ole intsidendist möödunud aja

jooksul oluliselt muutnud.

Vastustaja on kaebusele lisatud aktidega (dtl 44-71) eseme leidmise/äravõtmise kohta näidanud,

et kinnipeetavate läbiotsimistele vaatamata jõuavad keelatud esemed ja ained (nt PVA-liim,

vaibanoa terad, tööriistaotsikud, liivapaberid) eluosakonda. Aktidest nähtub, et tegemist ei ole

ühekordse leiuga, vaid kinnipeetavatele töötamisel kättesaadavaid esemeid ja aineid on leitud

paljudel kordadel. Seega ei toimu läbiotsimised abstraktse ohukahtluse tõttu, vaid on suunatud

tegelikus ohuolukorras ohu vähendamisele.

30. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kaebaja läbiotsimine ajavahemikul 7. septembrist 2019

kuni 24. aprillini 2020 lahtiriietumisega, mis toimus juhuslikkuse põhimõttel, ei olnud kaebaja

õigusi ülemääraselt riivav. Seega ei ole täidetud kahju hüvitamise nõude eeldus - vastustaja

õigusvastane tegevus (RVastS § 7 lg 1). Vastavalt tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

Seetõttu ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse. Olukorras, kus kahju

hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud ei saa nõuet rahuldada ega kaebajale rahalist hüvitist

määrata. Seetõttu jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab

halduskohtu otsuse osas, milles kaebus rahuldati ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse

rahuldamata.

31. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)