3-24-554/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-24-554

Otsuse kuupäev

27. juuni 2024

Kohtunik

Kadri Palm

Haldusasi

X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14. veebruari 2024. a

otsuse nr 15.3-3.4/269-1 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Katrin

Kalda

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi

kanda. Jätta menetlusosaliste muud menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada jõustunud kohtuotsuses X-i ja Y-i nimed initsiaalidega ning kaebaja

sünniaeg tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. juulil 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-554

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 14. veebruari 2024. a otsusega nr 15.3-3.4/269-

1 X-i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 14. veebruarist 2024, tegi kaebajale

ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks väljasaatmisega Venemaa Föderatsiooni

kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel

ning kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu Schengeni alale pikkusega neli aastat alates

lahkumiskohustuse täitmisest (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 20-44).

2. Kaebaja esitas 20. veebruaril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustas PPA 14.

veebruari 2024. a otsust nr 15.3-3.4/269-1 (dtl 1; tõlge dtl 10). Alternatiivina soovis kaebaja

tähtajalist elamisluba. Koos kaebusega esitas kaebaja taotlused anda talle riiklik kaitsja ja

vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (dtl 2-5).

3. Tartu Halduskohus tagastas 29. veebruari 2024. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja

nõudis alternatiivselt tähtajalise elamisloa andmist (dtl 52-55). Sama määrusega vabastas

kohus kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, tunnistas vastustajaks PPA

ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele ning haldusmenetluse toimiku

materjalid. Samuti jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks.

4. PPA esitas 21. märtsil 2024 vastuse kaebusele ning 12. aprillil 2024 täiendavad tõendid.

5. Tartu Halduskohus otsustas 30. aprilli 2024. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus

menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja

vastuväidete esitamiseks (dtl 323-324).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja taotleb PPA 14. veebruari 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/269-1 tühistamist,

põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

6.1. Kaebaja on sündinud ja üles kasvanud Eestis.

6.2. Eestis on kaebaja haige ema, kes vajab hooldamist ja abi.

6.3. Eestis on kaebajal töökoht ettevõttes Dizelexpert, samuti on olemas elukoht.

6.4. Kaebaja õpib eesti keelt B-1 tasemel ja pärast vanglast vabanemist tahab kaebaja saada

Eesti kodakondsuse.

6.5. Kõikide toime pandud karistuste eest on kaebaja kandnud karistust ja väljasaatmine on

täiendav karistamise meede.

6.6. Deporteerimise korral ei ole muud valikut, kui ainult minna sõtta, aga kaebaja seda ei

taha. Venemaal ei ole kaebajal sugulasi, ei ole töökohta, ei ole elukohta.

6.7. Prokurör Jürgen Hüva ütles kokkuleppemenetluse ajal, kui lepiti kokku karistuse määras,

et tema (prokurör) ei hakka nõudma deporteerimist, sellepärast kaebaja leppiski kokku sellise

karistuse: 6 aastat 9 kuud.

6.8. Vastavalt Euroopa konventsiooni §-le 8 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 28 on igaühel

õigus pere- ja eraelu puutumatusele.

6.9. Deporteerimise korral palub kaebaja mitte sulgeda sissesõitu tervesse Schengeni tsooni.

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastuses kaebusele märkis PPA järgmist.

3-24-554

7.1. Vastustaja on analüüsinud, kas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine, kui era- ja perekonnaelu riivav meede, on proportsionaalne ühiskondliku

turvalisuse ja avaliku korra kaitseks ning leidnud, et kaebajast tulenev oht Eesti Vabariigi

avalikule korrale kaalub üles kaebaja soovi viibida riigis, mille kodanik ta ei ole.

7.2. Kaebaja ja tema ema vahel puudub erakorraline sõltuvussuhe, kuivõrd kaebaja esitatud

tõendite põhjal ei saa järeldada, et kaebaja ema vajaks tingimata kõrvalist abi ja et sellise

kõrvalise abi osutaja peaks olema kaebaja. Kaebaja ema on kaebaja abita pidanud toime

tulema juba rohkem kui neli aastat, kuna kaebaja viibib enda tegevuse tulemusena vangistuses

alates 2019. aasta juunikuust. Esitatud dokumentidest nähtuvalt on kaebaja emal puuduv

töövõime aastast 2021 ning ei nähtu, et ka praegusel hetkel ei tuleks kaebaja ema oma eluga

iseseisvalt toime. Seega ei esine kaebajal oma ema suhtes pereelu puutumatuse riivet. Samuti

on kaebaja emal Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, mis võimaldab lihtsustatud korras

Venemaale reisida ja kaebajat külastada. Kaebaja emal on võimalus ka Venemaale kolida.

Kui kaebaja ema ei soovi Venemaale kolida, on kaebajal ja ta emal võimalik jätkata suhtlust

sidevahendite abil. Kaebajal esineb minimaalne eraelu puutumatuse riive ema osas, kuid see

riive ei ole niivõrd intensiivne, et see kaaluks üles kaebajast tuleneva ohu avalikule korrale.

7.3. Samuti ei ole pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise vältimatuks eelduseks

sugulaste või hõimlaste olemasolu välisriigis. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on lahendis

Boujlifa vs. Prantsusmaa leidnud, et kui isik ei ole kunagi näidanud üles huvi asukohariigi

kodakondsuse taotlemiseks, annab see õigustuse isik riigist välja saata. Ainuüksi isiku

elamine riigi territooriumil ei loo automaatselt selliseid sidemeid, mida tuleks pidada väga

tähtsaks. Kohus pidas seda väljasaatmist õigustavaks asjaoluks hoolimata sellest, et isikul

polnud sihtriigis perekondlikke sidemeid ja ta ei osanud sihtriigi keelt.

7.4. Vastustaja on kaebaja poolt nimetatud positiivsete asjaoludega otsuse tegemisel

arvestanud. Nimetatud asjaoludele ei saa käesolevas menetluses omistada sellist kaalu, millest

võiks järeldada, et kaebajast tulenev oht ei oleks tegelik ega piisavalt tõsine.

7.5. Kuigi kaebaja on sündinud ja terve elu elanud Eestis, mida on kokku rohkem kui 34

aastat, omab ta Vene Föderatsiooni kodakondsust. Kaebaja ei ole Eestis elatud aja jooksul

üles näidanud tõsiseltvõetavat soovi Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemiseks. Oma sõnade

kohaselt on kaebaja küll mõelnud korduvalt Vene kodakondsusest loobumisest, kuid Eesti

kodakondsust ei ole tal võimalik saada, kuna ta on korduvalt kohtulikult karistatud. Vastustaja

hinnangul näitab isiku korduv kriminaalkorras karistatus ka isiku vähest motiveeritust Eesti

kodakondsuse saamiseks. Seega, kuigi kaebaja on elanud Eestis terve elu ja piisavalt pikalt, et

siinse elukorralduse ja kultuuriruumiga integreeruda, siis ei ole ta peale keeleõppe vanglas

teinud muid arvestatavaid pingutusi ning seega võibki tema sidet Venemaaga pidada

tugevamaks kui sidet Eestiga.

7.6. Samuti on vastustaja analüüsi tulemusena leidnud, et kaebajal ei tohiks tekkida raskusi

Venemaal töökoha ega elukoha leidmisega. Kuna kaebajal on Venemaa kodakondsus ja tema

emakeel on vene keel, siis võib eeldada, et isikul ei teki ületamatuid raskusi sihtriigis elama

asumisel ja töökoha leidmisel (sama on leidnud ja märkinud EIK asjas J. Grant vs.

Ühendkuningriik). Kaebaja vanuses ei tohiks tema jaoks olla sihtriigis integreerumine

raskendatud. Samuti on kaebajal võimalus väljasaatmisel taotleda rahalist toetust, mis aitab

tagada esmase toimetuleku kodakondsusjärgses riigis ja suurendab märkimisväärselt tema

sisseelamisvõimalusi.

7.7. Vastustaja otsuse näol on tegemist haldusorgani ohutõrjemeetmega, mida vastustajal on

võimalik rakendada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on ka edaspidi ohuks avalikule

korrale. Tegemist on ennetusmeetmega, mis põhineb isikust tuleneva ohu hinnangul ja

vastustaja kaalutlusõigusel. Seejuures võtab vastustaja otsuse tegemisel arvesse isiku tervet

elukäiku. Seevastu kriminaalmenetluses kohaldatava väljasaatmise puhul arvestatakse

eelkõige konkreetse süüteo ja selle raskusega (karistusseadustiku (KarS) § 54, vt ka

3-24-554

Riigikohtu otsuse nr 1-17-9941 p 12, milles kohus sedastas: „Et põhiõiguste riivet

nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü

suurusele.“). Seega on tegemist kahe erineva instituudiga.

7.8. Vastustaja mõistab kaebaja inimlikku hirmu sõja ees, kuid tugineb selles osas kohtute

pikaajalisele praktikale, mille kohaselt on kohtud sedastanud, et isik, kes on otsustanud

Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse kasuks, peab paraku kandma ka riske, mis selle

kodakondsusega isikutele kaasneda võivad. See, et valitud kodakondsuse omamine ei pruugi

olla isikule hetkel valitsevatel poliitilistel ja sõjalistel põhjustel meelepärane, ei ole isiku

väljasaatmisest loobumise aluseks. Eesti kui riigi, kus kaebaja on toime pannud kuritegusid,

kanda ei saa jätta kaebajast lähtuvat ohtu üksnes seetõttu, et kaebaja peab võimalikuks enda

mobiliseerimist kodakondsusjärgse riigi poolt (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri

2021. a otsus asjas nr 3-20-2615, p 14 ja Tartu Ringkonnakohtu 29. veebruari 2024. a otsus

asjas nr 3-22-1513, p 30).

7.9. Kuivõrd kaebaja on kolmanda riigi kodanik, tuleb vastustajal lahkumisettekirjutuse

tegemisel kohaldada sissesõidukeeldu kogu Schengeni alale (väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg-d 41 ja 42).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kaebaja nõuab PPA 14. veebruari 2024. a otsuse nr 15.3-3.4/269-1 tühistamist.

Vaidlustatud otsusega tunnistas PPA kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa nr EL39R000799

kehtetuks alates 14. veebruarist 2024 (resolutsiooni p 1); tegi kaebajale ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja

kinnipidamisasutusest vabanemisel (resolutsiooni p 2); kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu

neljaks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3).

9. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus käsitleb esmalt pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamist (I). Seejärel hindab kohus lahkumisettekirjutuse

õiguspärasust (II) ja sissesõidukeelu kohaldamist (III). Viimasena jagab kohus menetluskulud

ning selgitab jõustunud otsuse avaldamisega seonduvat (IV).

10. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on sündinud xx. xxx xxxx. a Eestis Narva linnas, omab

Venemaa kodakondsust ja on rahvuselt venelane. Kaebajale on 18. veebruaril 2000. a

väljastatud Eestis alaline elamisluba nr EL39R000799, mis seoses 1. juunil 2006. a jõustunud

välismaalaste seaduse (VMS) muudatusega muutus automaatselt Eesti Vabariigi pikaajalise

elaniku elamisloaks.

11. Samuti ei ole vaidlust, et PPA on pädev kaevatavat haldusakti andma ning et kõik kolm

otsust (pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutus,

sissesõidukeeld) võis vormistada ühe haldusaktina (VSS § 11 lg 1, lg 31).

12. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on kaebaja haldusmenetluses nõuetekohaselt ära

kuulatud. Kaebajat teavitati pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse

põhjusest menetluse algatamise teates (dtl 106). Ühtlasi märgiti, et koos elamisloa kehtetuks

tunnistamisega võidakse talle teha lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu.

Seega oli kaebaja menetluse võimalikest negatiivsetest tagajärgedest teadlik ning ta sai esitada

oma vastuväited. Kaebaja tegigi seda 16. augustil 2020 (dtl 109-111). PPA teavitas 4. jaanuari

2024. a kirjaga kaebajat, et sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kogu Schengeni alale kuni

viis aastat ning tal paluti vastata kirjas esitatud küsimustele (dtl 120-122). Talle anti tähtaeg

arvamuse, vastuväidete ja tõendite esitamiseks seoses elamisloa kehtetuks tunnistamise,

3-24-554

lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Kaebaja esitas sellele

kirjale arvamuse 12. jaanuaril 2024 (dtl 123-126; tõlge dtl 127-129).

I

13. VMS § 3 kohaselt on välismaalane iga isik, kes ei ole Eesti kodanik. Seega ei saa olla

vaidlust, et kaebaja on Eestis kehtiva õiguse kohaselt välismaalane, sõltumata sellest, et ta on

Eestis sündinud.

14. Vastustaja tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2

alusel. VMS § 241 lg 1 p 2 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks

tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

Vaidlustatud otsuse kohaselt kujutab kaebaja endast tegelikku ning piisavalt tõsist ohtu Eesti

Vabariigi avalikule korrale, täites seega VMS § 241 lg 1 p 2 faktilised eeldused. Kaebajat on

Eestis kriminaalkorras karistatud kaheksal korral, millest kaks karistust on kehtivad ja kuus

arhiveeritud. Vangistuses viibib kaebaja neljandat korda. Lisaks kriminaalkorras karistatusele

on kaebajat karistusregistri andmete kohaselt väärteokorras karistatud kaheksateistkümnel

korral, millest üheksa karistust on käesolevaks hetkeks arhiveeritud ja üheksa on kehtivad (dtl

206-214). Analüüsides kaebaja toimepandud süütegusid, on PPA seisukohal, et kaebaja

korduv karistatus viitab sellele, et süütegude toimepanemine ei ole olnud kaebaja puhul ainult

juhuslik, vaid tegemist on ka isiku teadliku, riskeeriva ning hoolimatu elustiiliga. PPA on

arvamusel, et kaebaja ei ole mõistnud ükskõikse, mõtlematu ja seadusi mitteaustava käitumise

tõsidust ning võimalikke tagajärgi. Sellest tulenevalt leiab PPA, et kaebaja ei ole järginud

Eestis elades põhiseaduslikku korda, ei ole austanud põhiseaduslikke väärtusi, printsiipe ega

riigis kehtivaid õigusakte.

15. Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et pikaajalise elaniku elamisloaga seotud

riigisisese õiguse sätteid tuleb kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt

direktiiviga 2003/109 (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2022. a otsus nr 3-20-915/47, p 16 ja seal

viidatud lahendid).

16. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks tuleb esiteks kindlaks teha isikust

lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada

elamisluba (Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 15). Kaalumisel

arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga

seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust,

pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema

perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3).

Kohtupraktika on rõhutanud vajadust silmas pidada ka EIK praktikas väljakujunenud

kriteeriumeid (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22 ning

seal viidatud EIK praktika). Nende hulgas on rõhutatud vajadust arvestada vastuvõtjariigi ja

sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevust ning et isikute

puhul, kes on seaduslikult veetnud riigis kas kogu oma lapsepõlve või suurema osa sellest,

saavad väljasaatmist õigustada ainult väga kaalukad põhjused.

17. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste

sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud ulatuses kontrollitav

(HKMS § 158 lg 3) on aga ohu tuvastamise järel kaalutlusotsus, milles kaalutakse omavahel

ohtu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolusid (viidatud otsus asjas nr 3-18-89, p 10).

3-24-554

18. Kohtu hinnangul on PPA otsuses arusaadavalt ja piisavalt põhjendanud, miks PPA

hinnangul lähtub kaebajast oht avalikule korrale. PPA otsusest nähtuvalt ei ole otsuse

tegemisel piirdutud üksnes kaebaja toime pandud süütegude ja nende eest määratud karistuste

kirjeldamisega. Otsuses on muu hulgas esile toodud, et kaebajat on Eesti Vabariigis

kriminaalkorras karistatud kaheksa korda. Vangistuses viibib kaebaja neljandat korda.

Karistusregistri järgi on kaebajat väärteokorras karistatud kaheksateist korda, üheksa karistust

on kehtivad ning üheksa arhiveeritud. Seega esineb kaebaja tegudes retsidiivsus. Vastustaja

on põhjalikult analüüsinud kaebaja poolt toime pandud süütegusid. Kohus nõustub vastustaja

järeldusega, et kaebaja korduv karistatus viitab sellele, et süütegude toimepanemine ei ole

olnud juhuslik, vaid tegemist on isiku teadliku, riskeeriva ning hoolimatu elustiiliga.

19. PPA viitab ka sellele, et Viru Vanglas läbi viidud riskihindamise põhjal on kaebaja

hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks (risk ühiskonnas) ja ohtlikuks ametnike suhtes (risk

ühiskonnas). Ohustatud on ühiskond tervikuna, sh kaasliiklejad ning rahvatervis. Oht seisneb

joobes juhtimises ja ametiisikute solvamises ning vägivalla kasutamises ametiülesandeid

täitvate ametnike vastu, mille tagajärjeks võivad olla kergemad kehavigastused. Lisaks

eeltoodule ebaseadusliku relva hoidmises ning rahvatervise ohustamises läbi suures koguses

ebaseadusliku narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemise. Samuti seisneb oht selles, kui

isik jätkab ja säilitab oma varasema elustiili ja suhtlusringkonna, ei mõista kuriteoga

kaasnevaid tagajärgi ning soovib enda majanduslikku olukorda parandada hõlptuluga.

Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja on korduvalt toime pannud narkootikumide või

psühhotroopsete ainete käitlemise, kuid vanglasse sattumise tõenäosus ei motiveerinud

kaebajat seaduskuulekalt käituma.

20. Esimese kuriteo, s.o varguse grupis, kelmuse ja asja omavolilise kasutamise pani kaebaja

toime 2007. aastal, olles sel hetkel 18-aastane. Teda karistati 9 kuulise tingimisi vangistusega,

mida ei pööratud täitmisele (Viru Maakohtu 4. aprilli 2008. a otsus, dtl 325-338). 2008. aastal

karistati kaebajat ka mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis ning taas mõisteti talle

tingimisi karistus, kuid katseajaga juba pikemaks perioodiks, lisaks võeti ära ka sõiduki

juhtimise õigus kolmeks kuuks (Viru Maakohtu 11. novembri 2008. a otsus, dtl 217-218).

Samal aastal, s.o 2008 karistati kaebajat ka asja omavolilise kasutamise ja sissetungi katse

toimepanemise eest ning mõisteti talle taas tingimisi karistus (Viru Maakohtu 2. detsembri

2008. a otsus, dtl 219-220). Seega pani kaebaja kahe aasta jooksul toime mitu järjestikust

kuritegu, hoolimata sellest, et ta kandis samal ajal tingimisi karistusi.

21. Vähem kui kahe aasta pärast pani kaebaja taas toime kuriteo, s.o asja omavolilise

kasutamise (Viru Maakohtu 2. juuni 2011. a otsus, dtl 221-222). Selle eest läks kaebaja

kandma esmakordset reaalset vanglakaristust. Kaebaja vabanes vanglast 2012 ja mõne kuu

pärast pani ta toime uuesti kuriteoepisoodid, s.o võimuesindaja solvamise seoses tema

ametikohustuste täitmisega, vägivalla võimuesindaja suhtes ja mootorsõiduki juhtimise

joobeseisundis, mille eest määrati talle 2013. a reaalne vangistus (Viru Maakohtu 30.

septembri 2013. a otsus, dtl 81-91, 229-239).

22. Vähem kui aasta peale vanglast vabanemist, s.o 2015. a pani kaebaja toime asja

omavolilise kasutamise, mille eest mõisteti talle 2016. a tingimisi vangistus katseajaga, kuid

mis pöörati 2017. a täitmisele määratud kontrollnõuete rikkumise ja temale pandud kohustuste

täitmata jätmise tõttu (Viru Maakohtu 1. märtsi 2016. a otsus, dtl 240-242; Viru Maakohtu 10.

aprilli 2017. a määrus, dtl 243-246).

3-24-554

23. Kaebaja vabanes vanglast 28. veebruaril 2018 ja pani esmakordse narkokuriteo toime

samal aastal, s.o 8 kuud pärast eelmisest vangistusest vabanemist. Selle eest karistati teda

tingimisi vangistusega kohustusega alluda käitumiskontrollile (Viru Maakohtu 8. aprilli 2019.

a otsus, dtl 256-259). Hetkel kantava karistuse kandmise aluseks olevad kuriteod, s.o korduva

narkokuriteo, teadvalt võltsitud tähtsa isikliku dokumendi hankimise ja tulirelva

ebaseadusliku käitlemise episoodid on kaebaja toime pannud perioodil 2018-2019 ehk taas

katseajal (Viru Maakohtu 22. oktoobri 2019. a otsus, dtl 92-104).

24. Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et kaebaja poolt toime pandud kuritegude

toimepanemise soodusteguriks on varalise kasu saamine, grupi mõju ning probleemide

lahendamise oskamatus ja alkoholi kuritarvitamine (samal seisukohal on ka Viru Vangla oma

kaebaja kohta antud iseloomustuses ja ohuhinnangus, dtl 133). Kaebaja karistatus ilmestab

tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse tervikuna. Tema

seadusekuulekad perioodid süütegude eest määratud karistuste vahelisel ajal on jäänud järjest

lühemaks. Riigikohus on 3. mai 2019. a otsuses asjas nr 3-18-89 p-s 18 selgitanud, et isiku

järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, kus õiguskuuleka elu perioodid

on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest

ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toimepandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge

ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust

omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu.

Kaebaja karistusandmetest nähtub, et täiskasvanueast alates on ta pea igal aastal toime pannud

mõne süüteo. Kaebaja kuriteod on korduvad, sh võõra vallasasja omavolilised kasutamised,

joobes juhtimised ja narkootikumide suures koguses käitlemisega seotud kuriteod. Seejuures

on kaebaja kuritegude toimepanemine aja jooksul sagenenud, õiguskuulekad perioodid jäänud

lühemaks ning kuriteod muutunud raskemaks. Varavastased kuriteod grupis viitavad

suhtlusringkonna kriminaalsele taustale. Korduvad grupiviisilised kuriteod viitavad sellele, et

grupis on isik mõjutatud sooritama kuritegusid. Ka vanglas viibides suhtleb kaebaja mitme

kaaskinnipeetavaga kirja teel, mis näitab tema jätkuvat suhtlust kriminaalse taustaga

isikutega. Kaebaja toetas oma tegevusega narkootilise aine levikut ja müügiturgu Eesti

Vabariigis, mis ohustab otseselt rahvatervist, avalikku korda ja ka rahvusvahelist õigushüve.

25. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p-st 4 tulenevalt oli vastustajal õigus kasutada

kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel karistusregistri arhiveeritud andmeid. KarRS § 5 lg 2

p 1 järgi on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel § 20 lg 1 p-s 4 nimetatud VMS ja

VSS alusel menetluste läbiviimisel õiguslik tähendus. Sellist seisukohta kinnitab ka senine

kohtupraktika (Riigikohtu 26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18). Riigikohus on

korduvalt rõhutanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute

puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud. Ka on Riigikohus pidanud

narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist, joobes juhtimist ning varavastaseid süütegusid

ühiskonna põhihuve tõsiselt kahjustavateks ja avalikku korda ohustavateks süütegudeks

(Riigikohtu 5. detsembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2123, p 12).

26. Kohtule ei nähtu, et kaalutlused, millele vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel tugines,

oleksid ilmselgelt meelevaldsed. Kaebaja ei ole esile toonud, et vastustaja oleks tuginenud

hinnangu andmisel ebaõigetele või lubamatutele andmetele. Ka kohus ei tuvastanud sedalaadi

viga. Ka ei ole vastustaja asjaolude tuvastamisel ning analüüsimisel teinud selliseid vigu, mis

oleksid võinud mõjutada asja otsustamist. PPA on vaidlustatud otsuses analüüsinud kaebaja

käitumist ja põhjendatult leidnud, et isik võib kujutada endast tegelikku ning piisavalt tõsist

ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Ohu mõiste on defineeritud KorS § 5 lg-s 2 ning selle

järgi on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada

3-24-554

piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Ohu hindamine on

prognoosotsus.

27. Samuti on vastustaja kaebaja suhtes positiivsena arvesse võtnud, et Viru Vangla

informatsiooni kohaselt on kaebaja omandanud eesti keele A2 tasemel ja osaleb B1 eesti keele

kursusel (dtl 134). Samuti võeti arvesse käesoleval hetkel kehtivate distsiplinaarkaristuste

puudumist (dtl 192), osalemist sotsiaalprogrammides ning PPA on tunnustanud ka isiku

püüdlusi asuda õppima eriala. See, et kaebaja on täitnud korrektselt tööülesandeid (dtl 114),

on olnud naabritega sõbralik ning on maksnud regulaarselt kommunaalarveid (dtl 112), ei ole

takistanud tal varasemate süütegude toimepanemist. Kohus nõustub PPA-ga, et nimetatud

asjaoludele ei saa omistada sellist kaalu, millest võiks järeldada, et kaebajast tulenev oht ei

oleks tegelik ega piisavalt tõsine. Kaebaja käitumine vanglas on olnud üldiselt probleemne

ning tulenevalt sellest, et tema töökogemused on seni olnud lühiajalised, ei saa tõsikindlalt

väita, et vabaduses garanteeritud töökoht (dtl 116) tähendaks püsivat töösuhet. Kaebajat

positiivselt iseloomustavad asjaolud ei muuda kaebajast lähtuva ohu tõsidust märkimisväärsel

määral.

28. Võttes arvesse VMS § 241 lg-s 3 sätestatut ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 8, on vastustaja analüüsinud ka elamisloa kehtetuks

tunnistamisega kaasnevat eraelu riivet ja kaebaja võimekust Venemaa Föderatsioonis oma elu

korraldada ja seal hakkama saada. Nagu ilmneb varasemast kohtupraktikast, ei ole pikaajalise

elaniku elamisloa vältimatuks eelduseks hõimlaste ja sugulaste olemasolu välisriigis ning

riigil on kaalukatel põhjustel õigus välja saata välismaalane isegi juhul, kui ta on selles riigis

sündinud. Selliseks kaalukaks põhjuseks on ka välismaalasest lähtuv oht riigi julgeolekule

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 15 ja 16 ja seal viidatud praktika).

29. PPA otsuses hinnatakse põhjalikult ka kaebaja võimalikku pere- ja eraeluriivet. Vaidlust

pole selles, et PPA otsus riivab kaebaja eraelu puutumatust. Küll aga on pooled erineval

seisukohal küsimuses, kas PPA otsus riivab kaebaja perekonnaelu puutumatust.

30. PPA otsuse kohaselt puuduvad kaebajal perekonnaliikmed VSS § 29 lg 4 tähenduses.

Selle sätte kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeks Eestis seaduslikult

välismaalasega ühises perekonnas koos elav abikaasa, registreeritud elukaaslane, alaealine

laps ning vanem, kui välismaalane on alaealine. EIÕK art 8 rakenduspraktika kohaselt ei ole

täisealiste laste ja vanemate suhted käsitatavad perekonnana, kui ei esine erakorralist

sõltuvussuhet.

31. Kaebaja on selgitanud, et Eestis on tema haige ema, kes vajab hooldamist ja abi. Ka PPA

on märkinud, et kaebaja lähisuhtevõrgustiku moodustab tema ema Y-i, kellel on Venemaa

Föderatsiooni kodakondsus. PPA-le esitatud andmete kohaselt on Y-il puuduv töövõime

alates 18. aprillist 2021 ning tal on keskmine liikumispuue (dtl 201-205). PPA hinnangul ei

saa esitatud tõendite põhjal järeldada, et Y-i vajaks tingimata kõrvalist abi ja et sellise

kõrvalise abi osutaja peaks olema just kaebaja. Y-i on poja abita pidanud toime tulema juba

rohkem kui neli aastat, kuna kaebaja viibib vangistuses alates 2019. a juunikuust.

32. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja ema vajaks igapäevaseks toimetulekuks

pidevat kõrvalist abi ja hooldamist. Seepärast ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja ja tema

ema vahel oleks sõltuvussuhe, millest tulenevalt tuleks neid käsitada perekonnaliikmetena.

Kaebaja ema on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning saab seega samuti Venemaale elama

3-24-554

asuda või teda seal külastada. Samuti saab kaebaja oma emaga sidevahendite kaudu ühendust

pidada (ka vanglas viibides on kaebaja emaga telefoni teel pidevalt suhelnud, dtl 144-183).

Kaebaja on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ning ta on tööealine – seega ei ole

tal kodakondsusjärgses riigis integreerumiseks ülemääraseid takistusi. Samuti on vastustaja

märkinud, et kaebajal on võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust, mis on muu hulgas

abiks Venemaal elukoha hankimisel. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja esile toodud asjaolud

sedavõrd kaalukad, et õigustaksid talle elamisloa allesjätmist ning osutaksid ühtlasi elamisloa

kehtetuks tunnistamise otsuse ebaproportsionaalsusele.

33. Kaebaja leiab, et väljasaatmise korral ei ole tal muud valikut, kui minna sõtta, aga seda

kaebaja ei taha. Tartu Ringkonnakohus on 29. veebruari 2024. a otsuses asjas nr 3-22-1513 p-

s 30 selgitanud, et isik, kes on otsustanud Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse kasuks, peab

paraku kandma ka riske, mis selle kodakondsusega isikutele kaasneda võivad. See, et valitud

kodakondsuse omamine ei pruugi olla isikule hetkel valitsevatel poliitilistel ja sõjalistel

põhjustel meelepärane, ei ole isiku väljasaatmisest loobumise aluseks. Eesti kui riigi, kus

kaebaja on toime pannud kuritegusid, kanda ei saa jätta kaebajast lähtuvat ohtu üksnes

seetõttu, et kaebaja peab võimalikuks enda mobiliseerimist kodakondsusjärgse riigi poolt.

34. Kohus on kokkuvõtvalt arvamusel, et vastustaja on enda kaalumisruumi kasutades

arvestanud erinevaid asjaolusid nii kaebaja kui avalike huvide seisukohast kui ka

vastanduvaid huvisid erinevaid aspekte arvesse võttes asjakohaselt kaalunud ning esitanud

argumendid, miks ta peab julgeoleku tagamist kaebaja eraelu riivega võrreldes ülekaalukaks

huviks. Eelneva põhjal järeldab kohus, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud

õiguspäraselt ning elamisloa kehtetuks tunnistamine on olnud sisuliselt õiguspärane.

II

35. VSS § 7 lg 1 kohaselt tuleb viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele teha

lahkumisettekirjutus. Kaalutlusõigus on PPA-l üksnes lahkumiskohustuse täitmise tähtaja

määramisel. Lähtuvalt asjaolust, et kaebajal puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis

viibimiseks pärast vanglast vabanemist, ta kujutab peale vabanemist endast tegelikku ja

piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, tegi PPA kaebajale ettekirjutuse Eesti Vabariigist

lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast Viru Vanglast vabanemist

VSS § 72 lg 2 p 4 alusel. Kohtu hinnangul on see kaalutlus asjakohane ning vastustaja pole

kaalutlusviga teinud. Vastavalt viidatud sättele võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise

tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu

avalikule korrale või riigi julgeolekule.

36. Lahkumisettekirjutuses on nõuetekohaselt märgitud sihtriik, kuhu kaebaja pärast vanglast

vabanemist välja saadetakse. Kaebaja on selgitanud, et Eestis on kaebaja haige ema, kes vajab

hooldamist ja abi; tal on Eestis töökoht ettevõttes Dizelexpert, samuti on olemas elukoht;

väljasaatmise korral ei ole kaebajal muud valikut, kui minna sõtta, aga kaebaja seda ei taha.

Venemaal ei ole kaebajal sugulasi, ei ole töökohta, ei ole elukohta. Kohtu hinnangul ei takista

need asjaolud kaebaja väljasaatmist.

37. Mittetagasisaatmise põhimõttest tulenevalt ei tohi lahkumisettekirjutusega kohustada

isikut lahkuma riiki, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et lahkumisettekirjutuse täitmise

korral ohustab teda seal surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine

või karistus (Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 19 lg 2).

3-24-554

38. Riigikohus on selgitanud (26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 22), et tagamaks

pikaajalisele elanikule tugevdatud kaitse väljasaatmise eest (s.t võimalus anda pikka aega

Eestis elanud välismaalasele tähtajaline elamisluba), peab pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamist võimaldav ohulävend eristuma ohulävendist, mille puhul on võimalik

teha pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutus. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et PPA-

l tuleb esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend

ületatud (otsus nr 3-18-89/51, p 12).

39. Kaebaja märgib, et kõikide toime pandud karistuste eest on ta kandnud karistust ja

väljasaatmine on täiendav karistamise meede. Kohus kaebajaga ei nõustu.

Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime

pandud õigusrikkumiste eest, vaid korrakaitsemeetmed, mille rakendamiseks tuleb menetluse

käigus tuvastatud asjaoludele toetudes esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on

eeltoodud ohulävend ületatud. Direktiivi 2003/109/EÜ art 6 lg 1 järgi peab liikmesriik, kui ta

keeldub pikaajalise elaniku staatuse andmisest avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel,

kaaluma avaliku korra või julgeoleku vastu sooritatud õigusrikkumise raskust või laadi või

asjaomase isikuga seotud ohte, võttes asjakohaselt arvesse elamise kestust ning sidemete

olemasolu elukohariigiga. Sama direktiivi art 12 lg 1 kohaselt võib liikmesriik teha otsuse

pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu

avalikule korrale ja julgeolekule. Seega tuleb isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht

tuvastada pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu

kohaldamise korral.

40. Vastustaja on vaidlusaluses otsuses selgitanud, et Eesti Vabariik on kaebajale hoolimata

tema toimepandud kuritegudest andnud võimaluse elada Eestis järgides seadusi ning

ühiskonnaelu reegleid, integreeruda Eesti ühiskonda, taotleda Eesti kodakondsust, kuid

kaebaja ei ole näidanud üles soovi muutuda, elada seadusekuulekat, ühiskonda, pereliikmeid

ning kaaskodanikke austavat elu. Vangistuses olles on kaebajat karistatud korduvalt

distsiplinaarkorras ja ka väärtegude toimepanemise eest, mis näitab, et ta ei ole suutnud

järgida temale kehtestatud reegleid. Seetõttu ei saa kaebajast tulenevat ohtu pidada

vähenenuks. Vastustaja hinnangul on oluline lahkumisettekirjutus sundtäita, kuna esineb

tegelik ning piisavalt tõsine oht, et kaebaja jätkab lühikese aja jooksul peale

kinnipidamisasutusest vabanemist uute kuritegude toimepanemist, ohustades teiste inimeste

elu ja tervist.

41. Kohus nõustub PPA-ga, et esitatud hinnang on piisav, et jätta kaebaja osas

lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmistähtaeg kohaldamata ning koostada isikule

sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

42. Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb, et

liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.t ka lahkumisettekirjutuse

õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast

lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest

tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt

väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik

lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd

nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94). Kohtule ei ole ilmnenud

lahkumisettekirjutuse tegemise ja käesoleva kohtuotsuse tegemise vahepealse aja kohta

selliseid asjaolusid, mis annaks aluse lahkumisettekirjutust selle tegemise aja seisuga

võrreldes erinevalt hinnata. Kaebaja ei ole ka kasutanud 30. aprilli 2024. a kohtumääruses

3-24-554

antud võimalust esitada kohtu määratud tähtajal täiendavaid tõendeid või kirjalikke

seisukohti.

43. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus oli

õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.

III

44. VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava

välismaalase Eestis viibimist. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu kaevatava otsusega

VSS § 74 lg 2 alusel. PPA leidis, et kaebaja näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab

endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ning kellest tulenev

oht on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus. Seetõttu oli PPA hinnangul vajalik kohaldada

kaebajale sissesõidukeeld Schengeni alale pikkusega neli aastat.

45. VSS § 74, mille pealkiri on "Lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu

kehtivusaja määramine ja lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamata jätmine", lg 2

sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud

juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks

lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Riigikohus tõlgendas 19. veebruari 2019. a

otsuses asjas nr 3-17-1545, p-s 34 seda järgmiselt: "VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos

sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega,

pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses

lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks

pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat.

Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda,

kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades

proportsionaalne". VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki

tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses

kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.

46. Kohtu hinnangul on vastustaja ka sissesõidukeelu kohaldamisel teostanud oma

kaalutlusõigust õiguspäraselt. Vastustaja on kaalumisel ühelt poolt arvesse võtnud kaebaja

tegevusega loodud ohtu riigi julgeolekule ning teisalt on vastustaja arvestanud kaebaja

eraelulist aspekti. Vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud kaebaja Eestis seadusliku

viibimise kestust, tema vanust, terviseseisundit, isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid

Eestiga, sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi tema perekonnaliikmetele, tema integratsiooni,

sidemeid päritoluriigiga, sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ja võtnud

arvesse pikaajalise elamisloa olemasolu. Seejuures leidis PPA, võttes arvesse kaebaja

pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ning asjaolu, et Eestis elab tema ema, et kaebajale

tuleks kohaldada maksimaalsest lühemat, s.o nelja aasta pikkust sissesõidukeeldu.

47. Vaidlustatud otsusest nähtub, et PPA ei tuvastanud kaebaja puhul ka humaanseid

kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks (VSS § 74 lg 4).

IV

3-24-554

48. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud otsus on tervikuna sisuliselt

õiguspärane ning selle tegemisel ei esine vormi- ega menetlusnormide rikkumist, mis võiks

tingida otsuse tühistamise. Kaebus tuleb seega jätta tervikuna rahuldamata.

49. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 esimene lause näeb ette, et

kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema

kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

50. Tartu Halduskohus vabastas 29. veebruari 2024. a määrusega kaebaja riigilõivu 20 euro

tasumisest. Need menetluskulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kaebaja ega

vastustaja ei ole kohtule muude menetluskulude kohta kuludokumente ja menetluskulude

nimekirja esitanud. Seega jäävad ka poolte muud võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg

1 alusel nende endi kanda.

51. Kohtuotsus sisaldab kaebaja identifitseerimist võimaldavat eraelulist teavet. Jõustunud

kohtuotsuses tuleb seetõttu kohtu algatusel, HKMS § 175 lg 3 alusel, asendada X-i ja Y-i

nimed initsiaalidega ning kaebaja sünniaeg tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik