2-21-7610/58 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 27. juuni 2024

Tsiviilasja number

2-21-7610

Tsiviilasi

N.S-i hagi N.F vastu lepingu tühistamisavalduse

kehtetuse tuvastamiseks

N.F vastuhagi N.S-i vastu ühisvara jagamiseks

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 26. jaanuari 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.F apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant

(kostja):

N.F

(isikukood XXX),

lepinguline esindaja Peeter Malve

Vastustaja

(hageja): N.S

(isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Irina

Gromtsev

RESOLUTSIOON

1. Jätta N.F apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 26. jaanuari 2024. a otsus

muutmata, täiendades osaliselt maakohtu otsuse

põhjendusi.

3. Jätta asja materjalide juurde võtmata

apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid:

SEB Panga 29. veebruari 2024 vastus ja N.S-i

pangakonto väljavõte ja lugeda need N.S-ile

tagastatuks.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus N.F

kanda.

5. Määrata N.S-i menetluskulude suuruseks

ringkonnakohtus 549 eurot.

Mõista N.F-ilt N.S-i kasuks välja menetluskulud

ringkonnakohtus 549 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. N.S (hageja) esitas 12. mail 2021 Viru Maakohtule hagi N.F (kostja) vastu, milles palus

tuvastada, et kostja 22. aprillil 2021 tehtud lepingu tühistamisavaldus on kehtetu ja poolte

vahel 11. detsembril 2020 sõlmitud endiste abikaasade ühisvara jagamise leping,

asjaõiguslepingud ja kinnistamisavaldused kande tegemiseks kinnistusraamatusse ning

hüpoteegiga tagatud nõuete muutmise lepingud kehtivad.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 6. septembril 2014 ja lahutati 28. septembril

2020. 11. detsembril 2020 sõlmiti poolte vahel notariaalne endiste abikaasade ühisvara

jagamise

leping,

asjaõiguslepingud,

kinnistamisavaldus

kande

tegemiseks

kinnistusraamatusse, hüpoteegiga tagatud nõuete muutmise leping ja lastele elatise maksmise

kokkulepe. Kostja tegi 22. aprillil 2021 lepingu tühistamisavalduse, mille kohaselt sõlmis

kostja endale kahjuliku lepingu hageja vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 96 materiaalsed eeldused lepingu tühistamiseks on

täitmata. Tühistamisavalduses toodud väited on alusetud ja paljasõnalised. Kuigi hageja

suhtes on alustatud kriminaalmenetlust kostja vastu kolmel korral vägivalla kasutamises ning

septembris 2020 kostja tapmise ja vara hävitamisega ähvardamises, ei ole kahtlustuses toodud

episoodid lepingu sõlmimisega ajaliselt ega kausaalselt seotud. Tühistamisavalduses

kirjeldatud lepingu allkirjastamise asjaolud on valed. Tulirelva hagejal lepingu sõlmimisel

kaasas ei olnud. Pooled viibisid videosilla kaudu lepingu sõlmimisel maja erinevatel

korrustel. Kostjal oli võimalus pöörduda politsei poole, samuti ühisvara jagamiseks kohtusse.

Pooled ei elanud koos alates 9. oktoobrist 2020. Kostja sõlmis lepingu vabatahtlikult.

Ettevalmistus lepingu sõlmimiseks kestis mitu nädalat. Poolte vahel toimusid Skype teel

läbirääkimised. 2020. a novembri lõpus esitas kostja AS-le SEB Pank avalduse laenuvõtja

laenulepingust eemaldamiseks ja 3. detsembril 2020 notarile digitaalselt allkirjastatud

ühisvara jagamise tingimused. Ühisvara jagati võrdselt. Lepingus märgitud ühisvara

maksumus ei vasta tegelikule väärtusele, kuna pooled soovisid vähendada notariaalse

tõestamisega seotud tasusid.

Poolte kokkuleppel jagati ühisvara järgmiselt: hageja ainuomandisse jäi kinnistu väärtusega

130 000 eurot ja laenu tagastamise kohustus 108 000 eurot, hageja pidi maksma kostjale

hüvitist 11 000 eurot. Kaks sõidukit (Mitsubishi Outlander ja Mazda 6) on samaväärsed

(kummagi väärtus 14 000 eurot). Tühistamisavalduses märgitud kinnistu väärtus 163 000

eurot ei ole põhjendatud. See, et kostja peab kuni 31. maini 2021 maksma majaga seotud

majanduskulud ja laenumaksed, ei kahjusta kostjat, sest kostja soovis selle ajani majas elada.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tühistas lepingu, kuna oli sõlminud hageja poolt

vägivalla ja vägivallaga ähvardamise mõjul endale kahjuliku lepingu (juhul kui kostja olnuks

nõus andma oma osa kinnistust üle hagejale, pidanuks makstav hüvitis olema 30 149 eurot 90

senti). Alternatiivselt on tehing tühine, kuna on vastuolus heade kommetega, st on tehtud

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja vastastikuste kohustuste väärtus on tasakaalust väljas.

Hageja tekitas kostjale füüsilist valu 1. aprillil 2018, 2019. a augustis ja 12. juulil 2020. 2020.

a augustis teatas kostja hagejale, et soovib abielu lahutada, ning pakkus, et jääb lastega majja

elama, maksab laenujäägi ja hagejale hüvitise, või jagatakse ühisvara kohtus. Hageja

ähvardas, et kui kostja ei ole nõus ühisvara jagama nii, nagu hageja soovib, paneb ta maja

põlema ning tapab kostja ja enda. Septembris tegi kostja veelkord ettepaneku jagada ühisvara

kohtu kaudu. Hageja ähvardas uuesti maja põlema panna, tappa kostja ja tema ema. 2020. a

oktoobrist elas hageja oma korteris ja kostja koos lastega majas. Hageja käis regulaarselt

majas ning ähvardas kostjat tema ja tema lähedaste tapmise ning ühisvara hävitamisega.

Kostja tajus reaalset ohtu enda tervisele ja elule, kuna hagejal on relvaluba ning tema valduses

on tulirelvad. Ainus võimalus ähvardustest vabaneda oli allkirjastada kostjale ebasoodsatel

tingimustel ühisvara jagamise leping. Vahetult enne e-notari keskkonnas toimuva tehingu

algust tuli hageja kostja elukohta, käsitulirelv vööl. Kostja tajus hirmu ja ohtu enda elule ning

allkirjastas lepingu hageja poolt mõjutatuna. Hageja vaimne ja füüsiline vägivald jätkus peale

lepingu sõlmimist ning hagejale kehtestati Viru Maakohtu 11. märtsi 2021. a määrusega

ajutine lähenemiskeeld kostjale.

3. Kostja esitas 13. septembril 2021 vastuhagi ühisvara jagamiseks. Vastuhagi kohaselt on

poolte ühisvara jagamata, sest ühisvara jagamise leping on kehtetu. Abielu kestel on pooled

omandanud ühisvara väärtuses 196 640 eurot, sh kinnistu XXXXXXXXXX 163 000 eurot,

sõiduk Mitsubishi Outlander (XXXXXXX, ehitusaasta 2015) 14 000 eurot, sõiduk Mazda 6

(XXXXXXX, ehitusaasta 2015) 14 000 eurot, köögitool 60 eurot, integreeritud

induktsioonpliidi plaat 400 eurot, köögiteler 200 eurot, 2 baaritooli kokku 180 eurot, suur

teler 600 eurot, gaasikatel 1500 eurot, kiiktool 200 eurot, külmik 500 eurot, tolmuimeja 300

eurot, Husqvarna muruniiduk 400 eurot, suur kasvuhoone 500 eurot, väike kasvuhoone 200

eurot, laste mänguväljak 600 eurot. Abielu ajal on võetud laenukohustus AS-i SEB Pank ees

kinnistu soetamiseks 117 000 eurot. Seisuga august 2021 on laenujääk 106 130 eurot. Kuni

2020. a oktoobrini elasid pooled elamus koos. Alates 2020. a oktoobrist kuni 23. juulini 2021

elas elamus kostja koos lastega ja maksis laenuga seotud kulusid oma lahusvara arvel 4299

eurot 9 senti.

Kostja palus jätta hageja ainuomandisse kinnistu väärtusega 163 000 eurot, sõiduki Mazda 6

väärtusega 14 000 eurot ja vallasvara väärtusega 5640 eurot. Laenukohustuse 106 130 eurot

palus kostja jätta hageja kanda. Kostja palus jätta kostja ainuomandisse sõiduki Mitsubishi

Outlander väärtusega 14 000 eurot. Kostja palus mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise

33 612 eurot. Alternatiivselt palus kostja müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ning jagada

raha kaasomanike vahel vastavalt osade suurusele.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud, leides, et ühisvara jagamise leping on kehtiv. Hageja ei

nõustunud ka vastuhagis märgitud ühisvara koosseisu ja väärtustega ning leidis, et ühisvara

väärtus on 156 096 eurot 75 senti, millest 8063 euro ulatuses soetati ühisvara hageja lahusvara

arvelt. Abielu lahutamisel oli laenujääk 109 135 eurot 3 senti. 2020. a oktoobrist 2021. a

juulini kandis kostja laenuga seotud kulu 4357 eurot 70 senti oma lahusvara arvelt, alates

2021. a augustist kannab laenuga seotud kulud hageja oma lahusvara arvelt.

Hageja tegi omapoolse ettepaneku ühisvara jagamiseks. Hageja ainuomandisse jääb kinnistu

väärtusega 130 000 eurot, sõiduk Mazda 6 väärtusega 11 100 eurot, köögitool väärtusega 60

eurot, 2 baaritooli väärtusega 60 eurot, suur teler väärtusega 106,75 eurot, induktsioonplaat

väärtusega 150 eurot, kiiktool väärtusega 120 eurot, tolmuimeja väärtusega 50 eurot,

muruniiduk väärtusega 150 eurot ja 2 kasvuhoonet väärtusega 300 eurot. Laenulepingust

tulenev kohustus jääb hageja kanda, arvestades poolte poolt oma lahusvara arvelt tehtud

makseid kuni kohtulahendi tegemiseni. Kostja ainuomandisse jääb sõiduk Mitsubishi

Outlander väärtusega 14 000 eurot. Hagejale tuleb hüvitada lahusvara arvelt tehtud kulutused

8063 eurot ning poole kasuks, kes saab rohkem vara, tuleb välja mõista hüvitis enamsaadud

vara arvelt.

MENETLUSE KÄIK

5. Maakohus rahuldas 2. septembri 2022. a otsusega hagi, tuvastas kostja tehtud

ülesütlemisavalduse kehtetuse ja abikaasade ühisvara jagamise lepingu kehtivuse ning jättis

kostja vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 2820 eurot.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Kui

ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, kuid ei pea võimalikuks asjas uut otsust teha, palus

kostja saata tsiviilasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 27. jaanuari 2023. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse

osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumist.

Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohus TsÜS §-i 96 õigesti kohaldanud ning põhjendatult

leidnud, et lepingut ei ole sõlmitud vägivalla või vägivallaga ähvardamise mõjul. Samas leidis

ringkonnakohus, et maakohus oli jätnud täielikult hindamata kostja seisukohad lepingu

tühisuse kohta vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 2). Kostja poolt esiletoodud

asjaolud viitavad sellele, et leping võib olla näilik ja seetõttu tühine (TsÜS § 89 lg 1).

8. Hageja leidis asja maakohtus uuel läbivaatamisel, et leping on kehtiv, leping ei ole tühine

näilikkuse tõttu ega vastuolu tõttu heade kommetega. Kuigi lepingus oli ühisvara hinda

vähendatud, saabusid need õiguslikud tagajärjed, milles pooled kokku leppisid. Tehing ei ole

tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kostja sai ühisvara eest õiglase

hüvitise.

Hageja ei nõustunud kostjaga, et autod on võrdse väärtusega. Mitsubishi Outlanderi

maksumus on mitte vähem kui 14 000 eurot ja Mazda ostu-müügilepingus on kirjas, et auto

maksab 11 000 eurot. Asja lahendamisel tuleb arvestada seda, et hageja sai odavama auto.

Pooled pidasid enne lepingu sõlmimist lepingueelseid läbirääkimisi. Kostja ei viidanud

kohtumenetluses asjaolule, et ta ei saanud lepingu tingimustest aru. Kõik lepingu tingimused

olid poolte vahel kooskõlastatud ja kostja poolt enne lepingu sõlmimist allkirjastatud ning

notarile edastatud. Samuti on kostja allkirjastanud ja edastanud SEB Pangale avalduse tema

väljaarvamiseks laenulepingust.

Poolte vastastikuste kohustuste väärtus ühisvara jagamise lepingus on proportsionaalne.

Kostja on materiaalselt kindlustatud, kahe kõrgharidusega. Seega ei saa väita, et kostja on

sõlminud ühisvara jagamise lepingu lähtudes erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muudest sellisest asjaoludest. Kostja ei ole seda tõendanud.

Kui kohus leiab, et leping on tühine, taotleb hageja, et lepingu tagasitäitmisel arvestataks tema

kuludega 20. novembri 2023 seisuga 22 404 eurot 62 senti.

Hageja ei ole nõus kostja täpsustatud vastuhagi nõuete järjekorraga. Kostja ei ole

põhjendanud, miks peaks kohus jagama ühisvara selliselt, et kinnistu müüakse avalikul

enampakkumisel, mille tulemusel hageja jääb ilma enda ja oma pere eluasemest. Kinnistu

tuleb jagada kostja poolt alternatiivsena taotletud viisil, samas ei ole hageja nõus kostja

märgitud kinnistu väärtuse ja taotletud hüvitise suurusega.

Hageja tegi ettepaneku ühisvara jagamiseks. Hageja ainuomandisse jääb kinnistu väärtusega

130 000 eurot, sõiduk Mazda 6 väärtusega 11 100 eurot, köögitool, baaritoolid, suur teler,

integreeritud induktsiooniplaat, kiiktool, tolmuimeja, Husqvarna muruniiduk, suur ja väike

kasvuhoone, mis on käesolevaks ajaks amortiseerunud ja ei oma väärtust. Laenulepingust

tuleneb laenukohustuse jääk, mille suurus 22. jaanuari 2024. a seisuga on 99 977 eurot 87

senti, jääb hageja kanda. Kostja ainuomandisse jääb sõiduk Mitsubishi Outlander väärtusega

14 000 eurot. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada kostja poolt oma lahusvara arvelt

ajavahemikul oktoober 2020 – juuli 2021 laenu katteks tehtud makseid 2149 eurot 54 senti

ning hageja poolt oma lahusvara arvelt laenu katteks tehtud makseid alates augustist 2021

kuni kohtulahendi tegemiseni (22. jaanuari 2024 seisuga 7769 eurot 91 senti, st 15539,81:2).

Hagejale tuleb hüvitada ühisvarale oma lahusvara arvelt tehtud kulutused 8063 eurot (vt

hageja vastus vastuhagile, p 1 ). Hagejale tuleb hüvitada ühisvarale oma lahusvara arvelt

tehtud kulutused summas 4766 eurot 41 senti (25 072,64 – 15 529,81 = 9532,83:2).

9. Kostja leidis asja maakohtus uuel läbivaatamisel, et tehing on tühine vastuolu tõttu heade

kommetega. Kostja esitas vastuhagis nõude, mida peaks PKS § 34 lg 2 alusel lahendama.

Kostja soovib, et talle hüvitataks ühisvara huvides lahusvara arvel tehtud panused. Kostja on

tasunud ühise laenukohustuse eest kokku 4299 eurot 9 senti, pool sellest, s.o 2149 eurot 54

senti tuleks hüvitada talle PKS § 34 lg 2 alusel. Kõik ühisvaraga seotud nõuded, mis ei ole

lepinguga reguleeritud, on vastavalt lepingu p-le 1.2.10 endiselt üleval. Kostjal on selle järgi

jätkuvalt olemas nõue lahusvara arvel tehtud panuste hüvitamiseks.

Kostja oli seisukohal, et tehing on tühine osaliselt, osas, mis puudutab kinnisvara jagamist

ning hüvitist ja muid kokkuleppeid. Autode osas ei ole pooled tehingut sisuliselt vaidlustanud.

Autod oleksid jagatud, nagu nad tehingus jagatud olid. Pooled hindasid autode väärtused

võrdseks ja jagasid need võrdselt. Autode osas võiks tehing jääda kehtima.

Kostja täpsustas vastuhagis esitatud nõuete järjestust. Kostja palub müüa kinnistu

XXXXXXXXXX avalikul enampakkumisel, saadud rahast tasuda esmajoones kinnistule

panga kasuks seatud hüpoteegiga tagatud laenukohustuse jääk, täitemenetluse kulud ning

ülejäänu jagada poolte vahel. Alternatiivselt palub kostja jätta kinnistu hageja ainuomandisse

ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 33 404 eurot 54 senti omandi kaotamise eest.

Ülejäänud osas jäi kostja vastuhagis esitatud nõude juurde. Kostja ei nõustunud ühisvara

jagamisel hageja loetletud muude kulude kui laenuga seotud maksete arvestamisega.

MAAKOHTU LAHEND

10. Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2024. a otsusega hagi, tuvastas kostja tehtud

ülesütlemisavalduse kehtetuse ja abikaasade ühisvara jagamise lepingu kehtivuse ning jättis

kostja vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 3742 eurot 40 senti.

Maakohus leidis, et lepingut ei ole sõlmitud ähvarduse või vägivallaga ähvardamise mõjul.

Kostja ei olnud tõendanud ähvarduse või vägivalla mõjul tehingu tühistamise materiaalseid

eelduseid. Puuduvad ka seaduses sätestatud alused lepingu tühiseks tunnistamiseks muudel

alustel (tehingu näilisus, vastuolu heade kommetega (teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel tehtud tehing või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas)).

Maakohus leidis, et 11. detsembri 2020. a tehing ei ole näilik, vaatamata sellele, et pooled on

tehingus näidanud kinnistu ja sõidukite väärtused väiksematena nende tegelikust väärtusest.

Pooled ei ole varjanud tehingut, mida nad tegelikult teha tahtsid. Poolte eesmärk tehingus oli

jagada ühisvara selliselt, et kinnistu ja laenukohustus jääb hagejale, kes tasub kostjale hüvitist

enamsaadud vara arvel, kostja vabaneb kohustusest SEB Panga ees ning kummalegi lepingu

poolele jääb üks sõiduk, mille turuväärtused on sarnased. Selline tehing tegelikult ka sõlmiti.

PKS §-st 37 tulenevalt võivad abikaasad jagada ühisvara omavahel või kohtus. Pooled pidasid

enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist läbirääkimisi lepingu tingimuste üle, seega ei saa

väita, et ühisvara jagamise leping sõlmiti kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Pooled

pidasid kirjavahetust (Viber) selle üle, kuidas ühisvara jagada, kui palju peab hageja maksma

kostjale rahalist hüvitist, mis ajani võib kostja elada majas ning kuidas jagatakse ühine

kohustus (pangalaen), kui palju maksab laste isa lastele elatist. Enne notariaalse lepingu

sõlmimist saatis hageja kostjale lepingu tingimused, märkides, et kostja vaataks tingimused

üle ja annaks tagasisidet või soovib midagi lisada. Hageja ja kostja on notarile esitatud

ühisvara jagamise tingimused allkirjastanud digitaalselt 3. detsembril 2020. Hagis märkis

hageja, et pooled hindasid kinnistu väärtuseks 130 000 eurot, rahalise kohustuse väärtuseks

108 000 eurot ning kummagi sõiduki väärtuseks 14 000 eurot. Kuna hageja omandisse jäi

kinnistu ning rahaline kohustus, ongi rahalise hüvitise suuruseks määratud 11 000 eurot (130

000 / 2 = 65 000; 108 000 / 2 = 54 000; 65 000 – 54 000 = 11 000). Kuna kostjale on makstud

hüvitist omandi kaotuse eest, ei saa väita, et ühisvara jagamine oli kostja jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel. Maakohus ei olnud nõus kostjaga, et kinnistu väärtus oli vara

jagamise ajal mitte 130 000 eurot, vaid 163 000 eurot. Kinnisasja hindamisakt on kostja poolt

tellitud peale ühisvara jagamist 2021. a märtsis. Kostja vabanes rahalisest kohustusest SEB

Panga ees, milles kostja osa oli ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel 54 000 eurot (108

000/2). Peale ühisvara jagamist sõlmiti panga, hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe,

millega arvati kostja laenulepingust välja.

TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest

pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad. Maakohus leidis, et tehing on kehtiv, kuna saabusid need tagajärjed, milles pooled on

kokku leppinud. Ühisvara maksumuse vähendamine ei mõjutanud poolte vahel kokkulepitut.

Pooled pidasid enne lepingu sõlmimist lepingueelseid läbirääkimisi. Kostja ei viidanud

kohtumenetluses asjaolule, et ta ei saanud lepingu tingimustest aru. Kõik lepingu tingimused

olid poolte vahel kooskõlastatud ja kostja poolt enne lepingu sõlmimist allkirjastatud ning

notarile edastatud. Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe. Pooltevahelise

Viberi kirjavahetusest 26. november 2020 - 2. detsember 2020 nähtub selgesõnaliselt, et

pooled leppisid kokku ühisvara jagamises, samuti nad leppisid kokku, et hageja maksab

kostjale 11 000 eurot hüvitist enamsaadud vara arvelt. Pooled vaidlesid vaid hüvitise

maksmise viisi üle, kas tuleb maksta kogu summa korraga või osade kaupa. Sama summa on

märgitud 11. detsembri 2020. a lepingu punktis 3.4. Seega lepingu sõlmimisega on saabunud

tagajärjed, millistest pooled on tegelikkuses kokku leppinud. Pooled ei ole varjanud tehingu

asjaolusid. Hageja väitis kogu menetluse vältel, et ühisvara hindu vähendasid pooled

eesmärgiga vähendada notaritasu.

TsÜS § 86 tulenevalt heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. Tehing on heade

kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et

teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Lepingu sõlmimise aja, 11. detsembri 2020. a

seisuga, lepingus märgitud pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hagis on tehtud arvestus, mille tulemusena on saadud

11 000 eurot hüvitist, mille hageja pidi tasuma kostjale. Lepingus on poolte vastastikuste

kohustuste väärtus proportsionaalne. Hageja on materiaalselt kindlustatud, kahe

kõrgharidusega inimene. Seega ei saa rääkida, et ta on sõlminud 11. detsembri 2020. a

ühisvara jagamise lepingu, lähtudes asjaoludest, mis on ettenähtud TsÜS § 86 lg-s 3. Kostja ei

ole tõendanud, et ta sõlmis lepingu lähtudes erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.

Maakohus leidis, et vastuhagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et pooled

on kehtivalt jaganud ühisvara 11. detsembri 2020. a notariaalselt tõestatud lepinguga. Jagatud

on kinnisvara (XXXXXXXXXXX), ühine kohustus panga (AS SEB Pank) ees kui ka

vallasvara (sõidukid Mitsubishi Outlander ja Mazda 6) vastavalt lepingu punktidele 2.1.1-

2.1.3, 3.1-3.5). Samuti on pooled kokku leppinud muu vallasvara (sh mööbel, tehnika,

sisustus jne) jagamise: vallasvara (va teler LG 65` , kostja isiklikud asjad ja laste asjad ning

vanemate kingitused: köögikombainid ja kohvimasin) jääb hagejale (lepingu punkt 3.6).

Puudub mõistlik põhjendus kinnistu müügiks enampakkumisel. Pooled on kehtivalt jaganud

kinnistu ning laenukohustuse pangale. Seega puudub mõistlik põhjus ka vastuhagis toodud

taotluste: kinnistu müügist panga kasuks seatud hüpoteegiga tagatud laenukohustuse jäägi

tasumiseks, kinnistule seatud hüpoteegiga tagatud ning osaliselt täitmata laenukohustuse

jätmiseks hageja kanda, rahuldamiseks.

Seega ei saa kohus uuesti jagada endiste abikaasade ühisvara (sh kinnisasja, rahalist

kohustust, sõidukeid) ega ka muud vallasvara (vastuhagis nimetatud), kuna ka muu vallasvara

on poolte vahel kehtivalt jagatud (lepingu punkt 3.6).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

11. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Kui

ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, kuid ei pea võimalikuks asjas uut otsust teha,

palub kostja saata tsiviilasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtu koosseisus.

Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis taaskord lahendamata kostja poolt 13. septembril 2021 esitatud vastuhagi

koosseisus sisaldunud PKS § 34 lg 2 kohase hüvitise nõude, mis ei olnud poolte ühisvara

jagamise lepinguga lahendatud (lepingu p 1.2.10) ning millele kostja juhtis kohtu tähelepanu

9. novembril 2023 toimunud kohtuistungil. Maakohus ei ole nõuet otsuses käsitlenud, kuigi

andis hagejale võimaluse enda kulutuste nimekirja esitamiseks ning kostjale võimaluse nende

kohta seisukoha esitamiseks.

Maakohus ei ole vaidlustatud tehingut ja selle sõlmimise olustikku piisava põhjalikkusega

hinnanud. Maakohus ei tundud huvi, millises olukorras oli kostja antud tehingu sõlmimise

hetkel ega arvestanud sellega, et kostja oli sunnitud sõlmima hageja poolt talle peale surutud

lepingut, sest tal ei olnud kuhugile võimalik minna koos kolme alaealise lapsega, kellest

noorim oli 3-aastane. Hageja nõudis ühisvara jagamist viivitamatult ning tema tingimustel.

Kostjal oli praktiliselt võimatu leida endale ja lastele elukoht ning saada lastele lasteaiakohad

teises omavalitsuses. Toila vallas ei olnud kostjal lootust taskukohast elukohta üürida, seetõttu

pidi kostja otsima endale elamist teises omavalituses, mis septembris 2021 lõpuks ka

õnnestus.

Hagejal ei olnud raske oma tahtmist saada, sest tol ajal oli kostja moraalselt ja vaimselt katki

pärast hageja poolset vaimset ja füüsilist vägivalda, lisaks oli vaja laste eest hoolitseda. Kostja

oli ilmselgelt erakorralises olukorras ja hagejast otseselt sõltuvuses, mida ei parandanud

kuigivõrd ka kaks kõrgharidust.

Maakohus on jagatud ühisvara koosseisus oleva kinnistu väärtuse ebaõigesti tuvastanud.

Vaidlusalune ühisvara jagamise tehing on kostja kahjuks ebaproportsionaalselt tasakaalust

väljas, sest kinnisasja väärtus oli lepingus näidatud tegelikust oluliselt väiksemana, mille

tulemusel sai kostja kokkuvõttes ühisvara jagamisel ebaõiglaselt väikse hüvitise. Maakohus

leidis, et kinnistu väärtus ei saanud olla vara jagamise ajal 163 000 eurot, sest kinnisasja

hindamisakt oli kostja poolt tellitud peale ühisvara jagamist 2021. a märtsis. Maakohtu

hinnang on meelevaldne ega arvesta, et hindamisakt on tehtud ainult ca 3 kuud pärast

vaidlusalust tehingut. Maakohus ei selgitanud, kuidas sai kinnistu väärtus kolme kuuga 33

000 euro võrra tõusta (130 000 vs 163 000). Maakohus ei ole tõendamiskoormise osas

selgitamiskohustust täitnud. Selleks ei piisa, kui kohus pooltelt küsib, kas neil on veel

mingeid tõendeid esitada. Kinnisvara hinna osas oleks kohus saanud teha kostjale ettepaneku

ekspertiisi määramiseks.

Ühisvara jagamise lepingu p-s 2.1.1 on kinnistu väärtuseks märgitud ainult 45 000 eurot, mis

oli ilmselgelt mitmeid kordi tegelikust väärtusest väiksemana näidatud. Sõidukite väärtuseks

oli samas lepingus märgitud ainult 1000 eurot. Hageja kinnitas kohtule, et vaidlusaluse

tehingu sõlmimisel näidati jagatava vara väärtused tegelikust väiksemana, et maksta vähem

notari tasu (vt 19. oktoobri 2021. a istungiprotokoll lk 5 alumine lõik). Lepingus väärtuste

väiksemana näitamine ei olnud kostja idee ning lepingu ettevalmistamisega tegeles vaid

hageja. Hageja väidete kohaselt lähtusid pooled ühisvara jagamisel tegelikult kinnistu

väärtusest 130 000 eurot (mis oli kiirmüügist saadud maja ostuhind 2017. a) ja sõidukite

väärtusest 14 000 eurot, mida ta ei pidanud vajalikuks lepingus kajastada, et maksta vähem

riigilõivu.

Ühisvara jagamine toimus kostja suhtes ebaõiglaselt. Kostja ei ole kunagi ühisvaraks oleva

kinnistu ainuomandile pretendeerinud ning tema sooviks oli algusest peale vabaneda ühisvara

jagamise tulemusel kinnistu tagatisel võetud laenukohustusest. See, et kostja esitas SEB

Pangale avalduse tema väljaarvamiseks laenulepingust, vastab hageja soovidele ning selles

osas polnud pooltel vaidlust.

Sõltumata tehingu sõlmimise põhjustest, on tehing kostja suhtes ebaõiglane eeskätt seetõttu,

et ta sai ühisvara jagamisel ebaõiglaselt väikse hüvitise talle kuulunud kinnisasja omandiosa

kaotuse eest. Kui võtta aluseks otsuse p-s 40.2 kasutatud valem ja muuta selles kinnistu

väärtus õiglasemaks (võtta väärtuseks hindamisakti alusel ümmardatult 160 000 eurot), siis on

tulemus selline, mis ei luba kuidagi väita, et ühisvara jagamise tehing oleks kostja suhtes

olnud õiglane ja tasakaalus (160 000 / 2 = 80 000; 108 000 / 2 = 54 000; 80 000 – 54 000 = 26

000). Seega vaidlusalune tehing jättis kostja omandikaotusega kaasnevalt ilma hüvitisest 5

000 eurot. Ebaõige oli ka laenukohustuse jääk, seisuga 2020 detsember oli see 106 130 eurot.

Kui võrrelda matemaatiliselt toimunud tehingut, siis sellest tulenevalt on hageja saanud

ühisvara 50 169 euro väärtuses (kinnistu väärtus 16 3000 – 106 130 (laenukohustus seisuga

dets 2020) - 6701 (kostjale maksud hüvitis), kostja seevastu sai ühisvara jagamisel vaid 6701

eurot (makstud hüvitis 11 000 - laenumaksed 4299). Selline jagamine ei saa kuidagi õiglane

olla.

Ebaõige on maakohtu otsuses väidetu, et lepingu sõlmimisega on saabunud samad tagajärjed,

millistes pooled on tegelikkuses kokku leppinud, ning pooled ei ole varjanud tehingu

asjaolusid.

Tehingus ei olnud kajastatud kinnistu õiglast väärtust, mille tulemusel sai kostja väiksema

hüvitise kui oli õigustatud saama.

Lisaks tuleb arvestada, et koos ühisvara jagamise kokkuleppega sõlmisid pooled ka ühiste

laste elatise tasumise kokkuleppe, mille kohaselt võttis hageja kohustuse tasuda kostjale

igakuiselt 400 eurot ühiste laste ülalpidamiseks. Hagejal ei olnud ilmselgelt kavatsust seda

kokkulepet täitma asuda, sest ta ei tasunud selle tehingu alusel kordagi elatist ja ütles elatise

kokkuleppe 2021. a veebruaris üles. Kostjalt ei ole keegi küsinud, kas ta oleks sellise ühisvara

jagamise lepingu ilma elatise kokkulepet puudutava osata üldse sõlminud. Hageja ise sidus

elatise maksmise ühisvara jagamisega, et kostjat tegelikest tehingu tagajärgedest eksimusse

viia. Kostja ei oleks ka vahetu vägivalla mõjul antud lepingule alla kirjutanud, kui hageja ei

oleks talle elatist lubanud maksma hakata. Elatiseta jäämine muutis lepingu täitmise kostjale

tervikuna veelgi koormavamaks ning kahjulikumaks.

Hageja ei ole pärast kostjalt mais 2021. a lepingu ülesütlemise avalduse saamist täitnud

lepingu p-st 3.4 tulenevat kohustust tasuda hiljemalt 31. maiks 2021 kostjale 1500 eurot, st

puuduv osa 11 000-eurosest hüvitisest, mida ta sama lepingu punkti järgi kostjale maksma

pidi. Samuti ei ole hageja tänaseni tagastanud kostjale tema isiklikke asju: suur oranži värvi

reisikohver, teler, vanemate poolt tehtud kingitused – vaasid, kausid, kapselkohvimasin jms.

Lisaks asus hageja pärast ühisvara jagamise lepingu sõlmimist rikkuma kostja õigust lepingus

sätestatud tähtpäevani kinnisvara vallata. Hageja käis pidevalt maja juures kostja privaatsust

rikkumas.

Ilmselt hagejale tundus ka endale, et kostja mõjutamiseks oli ühisvara jagamise lepingu

projekti veel vähe katteta lubadusi sisse kirjutatud, seega lisas hageja lepingusse veel ühe

sisutu punkti 3.7, mis pidi tema arusaamise kohaselt lisama lepingule tasakaalu ning olema

mingisugunegi kompensatsioon kostjale selle eest, et ühisvara tema suhtes ebaõiglaselt jagati.

19. oktoobri 2021 eelistungil avaldas kohus (protokolli lk 6), et kuna kostja esitas tehingu

tühistamisavalduse, siis peab ta ka tagasitäitmise soorituse tegema – saadu tagastama. Kostja

käitus kohtu ebaõige juhise järgi ja tagastas hagejale temalt saadud raha, kuigi kohus oleks

pidanud selgitama, et taganetud tehingust saadu tagastamised peavad toimuma vastastikku ja

üheaegselt (VÕS § 189 lg 1, teine lause). Kuivõrd kostja tagastas hagejale temalt saadu

täielikult, siis ei ole kostja sellest tehingust reaalselt mitte midagi saanud.

Maakohus on lahendis märkinud, et pooled pidasid enne tehingut läbirääkimisi, kuid ei ole

viidanud konkreetsetele tõenditele, mille alusel saaks seda väita. Kogu tehing toimus vaid

hageja initsiatiivil, millega kostja oli sunnitud kaasa minema. Kostja ei ole üheski olulises

tehingupunktis väljendanud oma selget nõustumist.

12. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja

palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Kostja väidab, et lepingu tingimused olid talle hageja poolt peale surutud, alguses väitis

kostja, et ähvarduse ja vägivalla mõjul, hiljem hakkas kostja väitma, et tal ei olnud kolme

lapsega kuhugile minna.

Kostjale kuulus 2020. a sügisel kahetoaline korter Kohtla-Järvel, kus tol ajal elas kostja isa.

Korter registreeriti märtsis 2021. a kostja isa nimele. Kostjal oli võimalus minna ka oma ema

juurde, kes elas kolmetoalises korteris. Seega oli kostjal võimalusi soovi korral lastega minna

kas enda korterisse või oma ema korterisse. Usutavad ei ole kostja väited, et tal oli praktiliselt

võimatu saada lastele lasteaiakohad teises omavalitsuses. Kui kostja ostis 8. septembril 2021

endale Jõhvis korteri, poolte noorem poeg Ivan vahetas Voka lasteaia Jõhvi lasteaia vastu. Kui

lasteaeda ei olnud võimalik kohe vahetada, siis kostjal oli olemas sõiduauto ja võimalus viia

lapsi teise linna lasteaeda. Kostja materiaalne olukord oli hea, ta sai töötasu ca 2000 eurot

kätte ja lasterikka pere toetust 550 eurot.

Väide, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal moraalset ja vaimset katki, ei ole tõendatud ja on

väheusutav. Seda kinnitab sealhulgas poolte Viberi kirjavahetus, millest nähtub, et kostja

suhtleb hagejaga julgelt ja teeb oma ettepanekuid ühisvara jagamiseks. Ka 29. detsembril

2020 aset leidnud juhtum, kui kostja kutsus ilma aluseta politsei, näitab, et kostja seisund

võimaldas tal oma õiguste eest seista. Kahe kõrghariduse omamine räägib selle kasuks, et

kostja pidi õigesti hindama 11. detsembri 2020. a lepingus kokkulepitut.

Ka Viru Maakohtu 23. juuli 2021. a kohtumääruses kriminaalasjas nr 1-21-8206 asus kohus

seisukohale, et kostja oskab seista oma õiguste eest ja on valmis osutama hagejale vastupanu.

Kostja väitis menetluse käigus seda, et tema sõber Lauri Laanemäe aitas teda lahutamisel.

Pärast seda oli Lauri Laanemäe kostjale lähedane isik, kelle käest ühisvara jagamisel abi

küsida ja kellel oli võimalus osutada kostjale nii moraalset abi kui kostjat nõustada. Lauri

Laanemäel on juriidiline haridus (bakalaureusekraad) ja ta on endine KAPO töötaja.

Maakohus on õigesti lähtunud kinnistu väärtusest 130 000 eurot ja laenukohustuse jäägist

(seisuga 11. detsember 2020) 108 000 eurot ja teinud arvestused, mille tulemusena on saanud

kostjale makstavaks hüvitiseks 11 000 eurot. Laenukohustuse jääk 108 000 eurot tuleneb nii

kostja tühistamisavaldusest kui ka hagiavaldusest. Kostja ei ole seda summat menetluse kestel

vaidlustanud. Kostja märkis vastuhagis, et 106 130 eurot on laenukohustuse jääk augusti 2021

seisuga, mitte 11. detsembri 2020 seisuga.

Maakohus on õigustatult asunud seisukohale, et kinnistu väärtus ei saanud olla vara jagamise

ajal 163 000 eurot, sest kinnisasja hindamisakt oli kostja poolt tellitud peale ühisvara jagamist

2021. a märtsis. On üldteada, et hindamisaktid kehtivad kuus kuud alates hindamisakti

tegemisest, mitte tagasiulatuvalt.

Kostjat esindas juriidilist haridust omav isik, kes pidi teadma, kuidas tuleb tõendada kinnistu

väärtust. Kostjal oli võimalik taotleda ekspertiisi määramist, kuid kostja seda ei teinud.

Kostjal oli võimalus nõuda kinnistu hindamist ka enne notariaalse lepingu sõlmimist.

Asjaolu, et kinnistu ja sõidukite väärtus oli lepingus kajastatud tegelikust madalamana, ei too

kaasa tehingu tühisust näilikkuse tõttu. Näilik tehing eeldab õiguslikke tagajärgede

mittesaabumist. Tehing on kehtiv, kuna antud juhul saabusid need õiguslikud tagajärjed,

milles pooled lepingus kokku leppisid.

Kostja väide, et väärtuste väiksemana näitamine ei olnud tema idee ning lepingu

ettevalmistamisega tegeles vaid hageja, ei vasta tõele. Kostja osales aktiivselt lepingu

tingimuste väljatöötlemises. Kostja on mitu korda tagastanud hagejale „Lepingu tingimused“

oma parandustega. Kostjal (kellel ei olnud põhjust karta hagejat, ta ei olnud sõltuvuses

hagejast) oli võimalus notariaalsel kinnitamisel loobuda lepingu allkirjastamisest. Pooled

pidasid enne lepingu sõlmimist lepingueelseid läbirääkimisi.

Tehingu notariaalsel kinnitamisel täidab notar oma kohustusi vajaliku hoolsusega. Puudub

alus kahelda selles, et notar on tehingu tõestamisel tutvustanud pooltele lepingu sisu ja

lepingus märgitud vara hindu. Ka puudub alus kahelda, et notar ei küsinud kostja käest, kas

talle on tehingu sisu arusaadav ja kas tehing vastab tema tegelikule tahtele.

Kostja väide, et ta ei ole kunagi kinnisvaraks olnud kinnistu ainuomandile pretendeerinud, ei

ole õige. Kostja väide on vastuolus tema poolt menetluses avaldatuga.

Kostja pidevalt moonutab fakte, et saada antud vaidlusest materiaalset kasu. Arvatavasti

kostja soov ühisvara jagamise leping tühistada on tingitud asjaolust, et pandeemia tõttu

kinnisvara hind tõusis ja kostja soovis selle tulemusena saada rohkem raha kui 11. detsembri

2020. a lepinguga kokku lepitud, mis võib viidata alusetu rikastumise soovile.

Kuna maakohus jättis vastuhagi rahuldamata, siis ei pidanud maakohus eraldi lahendama

vastuhagis sisaldunud nõuet 4299 eurot 9 senti.

Laste elatise tasumise kokkuleppe ülesütlemine ei ole seotud ühisvara jagamise kokkuleppega

ega sooviga kostjat tegelikest tehingu tagajärgedest eksimusse viia, vaid on seotud laste

elukorralduse muutmisega. Asjaolude hilisem muutumine ei tee tehingut tühiseks.

Kostja väide, et ta ei oleks ka vahetu vägivalla mõjul lepingule alla kirjutanud, kui hageja ei

oleks lubanud hakata elatist maksma, on hagejale üllatuslik. Kogu menetluse kestel väitis

kostja, et tema sõlmis ühisvara jagamise lepingu, olles hageja vägivalla ja ähvarduse mõju all.

Nüüd kostja väidab, et peamiseks oli hoopis elatise tasumise kokkulepe. Kostja lükkab seega

ise ümber oma väite selle kohta, et lepingu tingimused olid talle hageja poolt pealesurutud.

Alates detsembrist 2020 (detsembris viibisid lapsed hageja juures 20 päeva) kuni maini 2021

elasid lapsed pool aega hageja juures ja vanemad pidasid lapsi üleval võrdselt, mitte kostja

üksinda. Kostjal oli võimalus pöörduda kohtu poole elatise nõudega, mida ta hiljem tegigi.

Lepingu p-s 3.7 sisalduv tingimus lisati lepingusse kostja nõudel, nagu ka tingimus 5000 euro

suuruse trahvi osas.

Kostja väide, et hageja ei ole tagastanud kostjale tema isiklikke asju, ei vasta tõele. Kostja viis

kõik oma asjad 23. juulil 2021 ise ära. Kostja märgitud asju XXXXX majas ei ole.

Kostja tagastas 9500 eurot hagejale alles 2022. a jaanuaris. Kui kohus otsustab, et tehing on

tühine, siis on poolte ühisvara jagamata ning kohus alles otsustab selle, milline hüvitis tuleb

maksta sellele poolele, kelle osa ühisvaras osutub väiksemaks. Kui kohus leiab, et tehing on

kehtiv ja kohtuotsus jõustub, siis hageja maksab kostjale 11 0000 eurot.

Hageja palub uute tõenditena vastu võtta SEB Panga vastuse tema päringule, mille kohaselt

laenujääk seisuga 11. detsember 2020 moodustas 108 638 eurot 95 senti, ning oma

pangakonto väljavõtte ajavahemikul 1. oktoober 2020 – 31. detsember 2020, tõendamaks et

ta tasus 2020. a detsembri eest lastele elatist enne 11. detsembri 2020. a elatise kokkuleppe

sõlmimist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata täiendades osaliselt maakohtu otsuse

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud kostja kanda.

Kostja ei ole maakohtus toonud esile asjaolusid, mis välistaksid kohtuniku erapooletuse

(TsMS § 23, 24). Ringkonnakohus leiab, et kostja väited, mis puudatavad asja uut menetlust

maakohtu poolt samas koosseisus, ei ole põhjendatud. Maakohus on andnud pooltele

võimaluse oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks ning kuulanud pooled ära kohtuistungil.

14. Hageja esitas ringkonnakohtule tõenditena SEB Panga 29. veebruari 2024 vastuse hageja

päringule laenukohustuse jäägi kohta seisuga 11. detsember 2020 ning oma pangakonto

väljavõtte ajavahemikul 1. oktoober 2020 – 31. detsember 2020. Ringkonnakohus jätab

tõendid vastu võtmata.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3

sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu

menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab

esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava

asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus

peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Uue asjaolu ja tõendi

esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel

põhistama (TsMS § 652 lg 4 esimene lause). Ainuüksi asjaolu, et maakohtu menetluses

vastaspool kõiki menetluses esile toodud asjaolusid eraldi ei vaidlusta, ei ole piisav põhjus

tõendi esitamiseks ringkonnakohtule.

15. Pooled sõlmisid 11. detsembril 2020 notariaalse endiste abikaasade ühisvara jagamise

lepingu ja asjaõiguslepingud. Kostja tegi 22. aprilli 2021 notariaalse nende lepingute

tühistamise avalduse põhjusel, et ta sõlmis lepingud vägivalla ja vägivallaga ähvardamise

mõjul. Hageja palus hagis tuvastada kostja tühistamisavalduse kehtetuse ja 11. detsembri

2020 lepingu kehtivuse.

Kostja oli menetluses ka seisukohal, et leping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu

tühine, kuna see on tehtud kostja suhtes äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.

Kostja esitas maakohtu menetluses vastuhagi ühisvara jagamiseks eeldusel, et 11. detsembri

2020 leping (sh ühisvara jagamise osas) on tühistatud.

16. Ringkonnakohus jääb 27. jaanuari 2023. a lahendis väljendatud seisukoha juurde, et

maakohus on TsÜS §-i 96 õigesti kohaldanud ning põhjendatult leidnud, et 11. detsembri

2020 leping ei ole tehtud vägivalla või vägivallaga ähvardamise mõjul (ringkonnakohtu

otsuse p 11). Ringkonnakohus nõustub maakohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega ja ei

korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele (apellatsioonkaebuse p 1) kordab ringkonnakohus

juba varasemas lahendis märgitut, et maakohus selgitas 19. oktoobri 2021 eelistungil pooltele

tõendamiskoormist ning kostjale, keda esindas õigusteadmistega isik, olid teada TsÜS § 96

koosseisulised eeldused ja mida tuleb tal menetluses tõendada (s.o vägivalla ja ähvardamise

esinemist, vägivalla ja ähvarduse esinemise korral ajalist ja kausaalset seost tehingu

tegemisega ning vägivalla ja ähvarduse vahetust ja tõsidust).

17. Ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus,

esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud

kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud (TsMS § 658 lg 2). Ringkonnakohus leidis 27.

jaanuari 2023. a lahendis, et kostja poolt esiletoodud asjaolud viitavad sellele, et 11. detsembri

2020 leping võib olla näilik ja seetõttu tühine.

TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest

pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad. Ringkonnakohus viitas otsuse põhjendustes selgelt, et tüüpilisemaks varjatava

tehingu näiteks on tehingud, kus näidatakse tegelikust hinnast madalam hind, olgu siis

eesmärgil, et maksta vähem makse või notaritasu, või siis hoopis kõrgem hind, näiteks

eesmärgiga vältida ostueesõigusega isiku poolt ostueesõiguse kasutamist.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustab kostja seda, et maakohus ei tuvastanud

asja uuel menetlusel 11. detsembri 2020 lepingu tühisust selle näilikkuse tõttu. Kostja viitab

põhjendustes küll kinnistu ebaõiglasele väärtusele tema suhtes (apellatsioonkaebuse p 5) ja

laste elatise kokkuleppe täitmata jätmisele hageja poolt. Kohus kohaldab õigust ise ning ei ole

seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega (TsMS § 652 lg 8), ringkonnakohus

täiendab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

Reeglina saab näilik olla vaid kohustusleping, sest kinnisasja üleandmise abstraktne ja

neutraalne asjaõigusleping ei saa üldjuhul olla näilik. Pooled ei ole tuginenud sellele, et nad ei

oleks üldse tahtnud ühisvara jagamise lepingut sõlmida, kostja ei vaidlusta

apellatsioonkaebuses ka maakohtu poolt tuvastatut, et pooled soovisid kinnisasja omaniku

vahetust. Kui vaidlusaluse käsutustehingu (asjaõiguslepingu) pooled tegelikult soovisid

kinnisasja omandi omaniku vahetust ning see ka toimus, siis ei saa pidada käsutustehingut

näilikuks (vt RKTKo 18.06.2019, 2-16-7090, p 13).

Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et ühisvara jagamise lepingus näidati vara väärtused

tegelikust väiksemana (hagi p 3, 19. oktoobri 2021. a kohtistungi protokoll). Hageja leidis, et

põhjuseks oli soov maksta vähem notaritasu. Maakohus leidis asja uuel menetlemisel

vaatamata ringkonnakohtu poolt antud juhistele, et pooled ei ole varjanud tehingut, mida nad

tegelikult teha tahtsid. Ringkonnakohus jääb oma seisukoha juurde, et juhul, kui tehingus

näidatakse lepingueseme tegelikust hinnast madalam hind, on eelduslikult tegemist näiliku

tehinguga (praegusel juhul võlaõigusliku tehinguga). Sellisel juhul on varjatud tehinguks

kokkulepe, milles on lepingueseme hind märgitud vastavalt poolte tegelikule tahtele. Kui

näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta

sätestatut (TsÜS § 89 lg 3).

Hageja väitel oli kinnisasja tegelik väärtus 130 000 eurot, kostja seisukoha kohaselt ei olnud

tema „idee see väärtuste väiksema näitamine“ (apellatsioonkaebuse p 2) ning lepingu

ettevalmistamisega tegeles vaid hageja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et

ühisvara jagamise lepingut ei sõlmitud vägivalla või vägivallaga ähvardamise mõjul, kostja ja

hageja pidasid enne lepingu sõlmimist kirjavahetust selle sisu üle. Seega saab asuda

seisukohale, et poolte vahel oli tehingu tegemise hetkel ühine ettekujutus lepinguesemete

tegelikust väärtusest. Vastasel juhul oleks ka sisutühjad kostja väited, mis puudutavad

kokkulepitud väärtuse (130 000 eurot) vastuolust heade kommetega.

Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt

tõestatud (AÕS § 119 lg 1). Vaidlust ei ole selle üle, poolte vahel puudub notariaalne

kokkulepe kinnisasja omandi üleandmiseks kohustamiseks, milles oleks märgitud hinnaks

poolte vahel tegelikult kokku lepitud hind. AÕS § 119 lg 2 järgi muutub AÕS § 119 lg-s 1

sätestatud vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on

sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu

andmetel on hageja kinnistu ainuomanikuna kantud kinnistusraamatusse 21. detsembril 2020.

Kostja ei tugine apellatsioonkaebuses tehingute kehtetusele osas, mille kohaselt läks 11.

detsembri 2020 ühisvara jagamise lepingus märgitud vallasvara (kaks sõidukit) omandiõiguse

üle ühisest omandist kummagi poole ainuomandisse.

Õige on hageja väide, et maakohtu menetluses ei tuginenud kostja sellele, et ühisvara

jagamise kokkuleppe sõlmimise aluseks oli soov sõlmida hagejaga kokkulepe lastele elatise

maksmiseks (apellatsioonkaebuse p 5). Ringkonnakohus jätab kostja vastavasisulised väited

tähelepanuta.

Kostja ei ole menetluses tõendanud oma väiteid selle kohta, et hagejal ei olnud lepingut

sõlmides kavatsust asuda elatist maksma.

Ringkonnakohus leiab, et ühe poole jaoks väidetavalt lepingueseme õiglase väärtuse

puudumine või kokkuleppe osa hilisem täitmata jätmine ei muuda kokkulepet näilikuks.

Seega ei ole ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping tühised nende näilikkuse tõttu.

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et 11. detsembri 2020

ühisvara jagamise leping ei ole heade kommetega vastuolus.

Heade kommetega on tehing vastuolus siis, kui see toob kaasa olukorra, mis ei ole õiguskorra

poolt lubatud või on ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi taunitav sõltumata sellest, kas

tehingu teinud isik subjektiivselt soovis sellise olukorra tekkimist. TsÜS § 86 lg 2 järgi on

tehing on heade kommetega vastuolus mh, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise

ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui:1) tehing on tehtud teise poole jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus

on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud tehingu tegemist selliste

erakorraliste asjaolude tõttu, mis viitaks selle vastuolule heade kommetega. Pooltevahelisest

kirjavahetusest enne lepingu sõlmimist tuleneb, et kostja sai tehingu sisu mõjutada.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kostja ei osalenud lepingu

tingimuste üle arutamises (pooltevaheline kirjavahetus, I kd, tl 162jj). Pooled pidasid

läbirääkimisi hüvitise suuruse üle ja selgesõnalise nõustumise puudumine ei tähenda, et kostja

ei oleks oma tahet avaldanud. Kirjavahetus on emotsionaalne, hageja palus, et kostja saadaks

talle oma tingimused, mida ta edastab notarile. Kostja väitel lepitakse kokku notari juures (I

kd, tl 166).

Ainuüksi vastastikkuste soorituste väärtuste vahe (või muu ebasoodne tingimus) iseenesest ei

ole heade kommetega vastuolus (vt nt RKTKm 3-2-1-49-11, p 9). Lisaks märgib

ringkonnakohus, et kinnistu, mille väärtusele kostja eelkõige tuleneb, oli hageja hinnangul

130 000 eurot, kostja leiab menetluses, et väärtus oleks pidanud olema ligikaudselt 160 000

eurot (apellatsioonkaebuse p 3). Isegi kui lähtuda kostja hinnangust, ei ole tegemist ühe poole

jaoks äärmiselt ebaproportsionaalse ja heade kommete vastaselt tasakaalust välja oleva

tehinguga. Kostja ei vaidlusta seda, et hageja kanda jäi kokkuleppega kogu laenukohustuse

jääk.

19. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja sellele, et maakohus on põhjendamatult jätnud

vastuhagi rahuldamata. Kostja leidis, et maakohus jättis tähelepanuta vastuhagis esitatud

nõude ühise kohustuse katteks PKS § 34 lg 2 alusel lahusvara arvelt septembrist 2020 kuni

juunini 2021 tasutud 4299 euro 9 sendi hüvitamiseks, kostja väitel on ta tasunud poolte

ühiseid kohustusi.

Vaidlusaluse 11. detsembri 2020 ühisvara jagamise lepingu p 3.4 viimane lause kohaselt on

hageja ja kostja avaldanud, et nad ei oma pärast käesoleva lepingu sõlmimist käesoleva

lepingu alusel jagatava ühisvara jagamise osas teineteise suhtes mingeid pretensioone ega

nõudmisi ning on kokku leppinud, et käesoleva lepingu alusel jagatava ühisvara arvel muid

rahalisi hüvitisi peale käesolevas lepingus nimetatute ei maksta. Ringkonnakohtu hinnangul

tuleb seda lepingupunkti tõlgendada nii, et poolte sooviks oli lepingute sõlmimisega kõikide

ühisvaraga seotud vaidluste lõplik lahendamine.

Seda, et kinnisasi jääb kostja ainukasutada, on pooled määranud kindlaks lepingu p-s 3.5.

Ringkonnakohtu hinnangul on pooled täpsustanud selles punktis just kinnistu kõrvalkuludega

seotud küsimusi. Lepingu p 3.5. kohaselt leppisid pooled kokku, et lepingu sõlmimise

tulemusena kostjale lahusvarana kuuluma hakkav kinnistu (kinnistusregistriosa numbriga

XXXXXXXX) on kuni 31. maini 2021.a kostja otseses ainuvalduses ja kostjal on kuni

eelnimetatud tähtpäevani õigus kasutada kinnistut elamiseks ja olla kinnistu aadressil sisse

registreeritud. Kostja kohustus kandma kõik kinnistu kasutamise ja hooldamisega seotud

kulud (kommunaalkulud) kuni 31. maini 2021 ja kõik kinnistut koormavate hüpoteekidega

seotud kulud (elamu kindlustus, laen + intressid suuruses 435,00 eurot kuus) kuni 30. aprillini

2021.a. Seega on pooled kokku leppinud kinnisasja kõrvalkulude kandmises ja maakohus on

põhjendatult jätnud vastuhagi rahuldamata.

Ka 12. septembril 2021 esitatud vastuhagis selgitab kostja, et ta sai lepingu kohaselt

ainuomandisse sõiduki Mitsubishi Outlander (väärtus ligikaudu 14 000 eurot), ühisomandis

oleva osa kaotamise eest hüvitisena 11 000 eurot (millest N.S maksis välja 9500 eurot),

väljamakse toimumisel järelmaksuga kuni mai 2021, õigusega elada majas kuni 31. maini

2021 ja kohustusega maksta kõik majaga ja laenuga seotud kulud (435,00 eurot kuus)

lahusvara arvelt. Seega tasus ringkonnakohtu hinnangul kostja kinnisasjaga seotud kulude eest

vastavalt poolte kokkuleppele.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda

(TsMS § 171 lg 1).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus

lepingulise esindaja kulud 554 eurot. Ringkonnakohus märgib, et arvestades menetluskulude

nimekirjas märgitud esindaja ajakulu (kokku 4,5 tundi) ja tunnitasu suurust (122 eurot,

käibemaksuga), on hageja lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtus kokku 549 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulud 549 eurot põhjendatud ja

vajalikud (TsMS § 175 lg 1). Hageja esindaja tunnitasu 122 eurot (käibemaksuga) on

mõistlik ning esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja esindamisele kulutatud aeg 4,5

tundi on põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 549 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)