3-23-1254/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1254

Haldusasi

X kaebus MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit ehituseinseneride

kutsekomisjoni 19.04.2023 otsuse nr

2/2023

osaliseks

tühistamiseks

ja

MTÜ

Eesti

Ehitusinseneride

Liit

ehituseinseneride

kutsekomisjoni

kohustamiseks kaebaja taotlust osaliselt uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja TL

Vastustaja – MTÜ Eesti Ehitusinseneride Liit, esindajad v.adv

Kaidi Reiljan-Sihvart ja adv. Crislyn Piirits

Asja läbivaatamise vorm

RESOLUTSIOON

Kohtuistungil 21.05.2024, kirjalikus menetluses

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 22.07.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on ehitusvaldkonnas tegutsev isik, kellel oli üldehituse erialal, hoonete ehituse

allerialal, ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel volitatud

ehitusinseneri, tase 7, kutsetunnistus nr 131076 kehtivusajaga 18.04.2018 kuni 17.04.2023 (dtl

7).

3-23-1254

2(17)

2. X esitas 08.03.2023 MTÜ-le Eesti Ehitusinseneride Liit (EEL) avalduse üldehituse

erialal hoonete ehituse allerialal ehitusjuhtimise ametialal diplomeeritud ehitusinseneri, tase 7,

kutse saamiseks ning üldehituse erialal hoonete ehituse allerialal ehitustegevuse juhtimise ja

ehitusmaksumuse hindamise ametialadel diplomeeritud ehitusinseneri, tase 7, kutse

taastõendamiseks (dtl 8-13).

3. EEL-i kutsekomisjon otsustas 19.04.2023 protokollilise otsusega nr 2/2023 (dtl 15-

16) mitte anda Xle diplomeeritud ehitusinseneri, tase 7, kutset ehitusjuhtimise, ehitustegevuse

juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel. Xle anti diplomeeritud ehitusinseneri,

tase 6, kutse ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel.

Lähtuvalt taotlusest, esitatud dokumentidest ning hindamiskomisjoni põhjendustest ja

ettepanekutest, nõustus kutsekomisjon hindamiskomisjoniga, et tööde portfoolios tööde sisu ja

keerukus ei vasta 7. tasemele ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise

ametialadel; esitatud tööd vastavad 6. tasemele. Ehitusjuhtimise ametialal ei ole täidetud kuni

28.11.2023 kehtinud kutsestandardi „Diplomeeritud ehitusinsener, tase 7“ (dtl 57-73) ning

Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu 29.11.2018 otsusega nr 18

kinnitatud ja Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu 20.02.2023

otsusega nr 46 muudetud „Kutse andmise korra üldehituse, keskkonnatehnika, tehnosüsteemide

ja ehitusautomaatika inseneride kutsetele“ (KAK; dtl 40-56) tingimused. Otsuse kohaselt KAK

p.3.2.2.f alusel ei ole X taotluse puhul tegemist taastõendamisega. Taotlejal oli varasemalt kahe

ametiala kutsetunnistused ja nüüd taotleb kolme ametiala. Ehitustegevuse juhtimise ja

ehitusmaksumuse hindamise ametiala osas põhjendati, et taotluses toodud objektid ei vasta oma

terviklikkuselt, keerukuselt ja suuruselt 7. taseme töökogemusele vastavalt KAK p-le 3.5 ja

kutsestandardi tase 7 p. A1 sätestatule. Deklareeritud objektid on väikesemahulised ja väheste

samaaegse kasutajate arvuga hooned, mis ei vasta 7. kutsetasemele. Taotleja vastab 6.

kutsetasemele.

4. X esitas 07.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada EEL-i

19.04.2023 kutsekomisjoni protokollilise otsuse nr 2/2023 ehitustegevuse juhtimise ja

ehitusmaksumuse hindamise ametialadel 7. taseme kutse andmata jätmise osas ning kohustada

EEL-i vaatama kaebaja taotlust vastavas osas uuesti läbi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad.

1)

Vaidlustatud otsus riivab kaebaja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta

ning õigust tegelda ettevõtlusega. Diplomeeritud ehitusinseneri 7. kutsetase on nõutav ca 80%

valdkonnas korraldatavatest riigihangetest. Olukorras, kus kaebajale on jäetud taastõendamata

diplomeeritud ehitusinsener, 7. kutsetase, ei ole tal võimalik oma kutsetegevust senisel viisil

jätkata.

2)

Vastustaja on kaebajale ehitustegevuse juhtimise ning ehitusmaksumuse hindamise

ametialadel 7. kutsetaseme andmata jätmisel tuginenud sellele, et kaebaja tööde sisu ja keerukus

ei vasta 7. kutsetasemele. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, millises osas kaebaja

poolt esitatud tööd ei vasta taotletud kutsetasemele. Tegemist on vastustaja subjektiivse väitega,

mida ei ole põhjendatud. Mõisted „sisu“ ja „keerukus“ on äärmiselt subjektiivselt hinnatavad

ning seda olulisem on, et kutse andmata jätmise otsus, millega riivatakse oluliselt kaebaja

põhiõigusi, oleks nõuetekohaselt ja järgitavalt põhjendatud.

3-23-1254

3(17)

3)

KAK-i kohaselt on kutse esmakordne taotlemine ja taastõendamine eeltingimuste

poolest erinevad. Seega tuli vastustajal arvestada muu hulgas asjaoluga, et kaebajale oli

18.04.2018

kutsetunnistusega

antud

7. kutsetase

ehitustegevuse

juhtimise

ning

ehitusmaksumuse hindamise ametialadel ning tegemist ei olnud kutse esmakordse

taotlemisega. Olukorras, kus vastustaja on kaebaja juba ühe korra lugenud 7. kutsetasemele

vastavaks, peavad esinema täiendavad olulised asjaolud, mis õigustaksid sama kutse

taastõendamisel kutse andmata jätmist. Vastustajal ei ole õigust jätta kutse taastõendamist

taotlev isik olemasolevast kutsest ilma üksnes põhjusel, et vastustajale ei sobi isiku poolt

teostatud tööd või selliseid töid peetakse oma „sisult ja keerukuselt“ liialt vähenõudlikuks.

Kaebajal on õigus valida tööde iseloom, mida ta teostab ning vastustajal ei ole piiramatu

võimalus lugeda 7. kutsetasemele vastavaks üksnes sellised tööd, mida ta subjektiivselt peab

„piisavalt keerulisteks“. Vastustaja sedavõrd laia otsustusõiguse jaatamisel tähendaks see

olukorda, kus vastustajal on ainuisikuliselt pädevus otsustada selle üle, millised isikud vastavas

valdkonnas tegutseda võiksid, sest 7. kutsetaset omistava kutsetunnistuse olemasolu on

eeltingimuseks vastavas valdkonnas läbiviidavate riigihangetel osalemiseks. Vastustaja enda

koostatud vorm võimaldab kutse taotlemist ja taastõendamist esitada koos, misjärel hinnatakse

taotlust aga esmase taotlusena.

4)

Juhul, kui kohus leiab, et vastustajale tuleneb eelkirjeldatud õigus vastustaja enda poolt

kehtestatud KAK-ist, siis palub kaebaja kohtul kontrollida vastavate KAK-i punktide vastavust

põhiseaduse (PS) §-dele 29 ja 31.

Kaebaja teiseks elukohaks rahvastikuregistri järgi on Haapsalu linn, Varni küla, kuigi ametlik

elukoht on Tallinnas. Sõltuvalt isiku elu- ja asukohast ei ole võimalik alati täita kutsestandardiga

kehtestatud rangeid nõudeid, mis omakorda toob kaasa olukorra, kus kutsestandard piirab

põhiseadusega tagatud tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabadust (PS § 29) ning

ettevõtlusvabadust (PS § 31). Kaebaja ei vaidlusta, et kutse esmatõendamisel esitatavad nõuded

on põhjendatud ja proportsionaalsed, kuid taastõendamisel on olukord fundamentaalselt erinev.

Kutsetaseme diplomeeritud ehitusinsener, tase 7 kutse taastõendamise puhul on vastustaja poolt

kehtestatud korra järgi nõutav, et isik oleks taastõendamisele eelnenud perioodi jooksul

teostanud kutsetasemele 7 vastavaid töid. See, kas isikul on üldse võimalik selliseid töid

teostada, sõltub otseselt isiku elu- ja tegevuskohast ning kohast, kus isik ettevõtlusega tegeleb.

Diplomeeritud ehitusinsener tasemele 7 vastav alleriala ehitusmaksumuse hindamine ei saa

endas sisaldada riski isikute elule, tervisele ja varale. Olemuselt on tegemist ehitamiseks

vajalike kulude kindlaksmääramisega ehk hinnastamisega. Isegi kui teatud juhtudel võib

ehitusmaksumuse hindamisel tehtav viga mõjutada ehitise omaniku kui tellija vara (nt

olukorras, kus tegelik ehitismaksumus kujuneb mõnevõrra kallimaks kui ehitusmaksumuse

hindamise tulemus), on tegemist ehitise omaniku teadliku majandusliku riskiga ning see ei saa

isiku varalist seisundit mõjutada sedavõrd ulatuslikult, et oleks põhjust piirata isiku

põhiseaduslikke õigusi (PS § 29 ja § 31). Kutsestandardites on nii tase 6 kui ka 7 puhul

märgitud, et ehitusmaksumuse hindamine on ilma tehniliste piiranguteta, ühtegi erisust ei ole

välja toodud. Seega on ehitusmaksumuse hindamise suhtes täiendavate piirangute kehtestamine

vastustaja poolt ilmselgelt ebaproportsionaalne ning põhjendamatu. Kutse Diplomeeritud

ehitusinsener, tase 7 taastõendamisel ehitusmaksumuse hindamise allerialal esitatud tingimused

on õigusvastased ning vastuolus PS §-dega 29 ja 31.

Ka ehitustegevuse juhtimise alleriala puhul on seatud piirang ebaproportsionaalne ja vastuolus

PS-ga. Vahemikus 46-100 m kõrguseid hooneid on viimastel aastatel kaebajale teadaolevalt

rajatud vaid pealinna. Olukorras, kus kaebajale on juba korra kutsetunnistus selliste hoonetega

seotud ehitustegevuse juhtimiseks väljastatud, ei ole proportsionaalne ega põhjendatud nõuda,

3-23-1254

4(17)

et kaebaja oleks järjepidevalt hõivatud selliste hoonetega seotud ehitustegevuse juhtimisega,

sest

see

seaks

ebaproportsionaalsed

piirangud

isiku

elukohale,

tegevusalale

ja

ettevõtlusvabadusele, kuna väljaspool Tallinna ei ole isikul võimalik selliste hoonete

ehitusjuhtimisega tegeleda. Nähtuvalt kutsestandardi p-st A.2.12 ei ole ehitustegevuse juhtimise

tegevuste puhul tegu selliste oskuste ja pädevustega, mis vajaksid järjepidevat hõivatust

vastavale tasemele vastavate hoonetega. Ehitusjuhtimine hõlmab eelkõige ehitamisega

kaasnevate tegevustega tegelemist ning ehitusjuhtimise kutset omav isik ise ehitustegevust läbi

ei vii. KAK p 3.5.2 sätestab küll eritingimused, kuid samas seab nõuded hoone

kasutusotstarbele, mis on ebaproportsionaalne ja meelevaldne ja millel puudub seos isikute elu,

tervise ja vara säilise tagamisega. Ohutuse seisukohast ei saa olla olemuslikku vahet, kas

kaebaja teostab töid üle 100 samaaegse kasutajaga korterelamu või majutushoonega seonduvalt,

arvestades asjaolu, et kui korterite näol oleks tegemist külaliskorteritega, oleks korterelamu

käsitletav ka majutushoonena (kuid hoone tehniline lahendus oleks täpselt samane).

Kuigi kaebajal ei ole olnud võimalik tase 7 kutse taastõendamiseks sobivate tööde teostamine,

siis tema kutse taastõendamata jätmise korral võetakse kaebajalt ja õigus ning võimalus osaleda

selliste ehitustööde teostamisel, kus antud kutse on nõutav. Näiteks riigihangete puhul on

tavapärane, et seatakse nõuded isiku pädevusele läbi kutsetunnistuse.

Kutse taastõendamisel ei ole proportsionaalne ega vajalik esmatõendamisega samaväärsete

nõuete ja piirangute esitamine, sest isik on juba varasemalt tõendanud oma pädevust esitatud

nõuete suhtes ning igal pool Eestis ei ole võimalik olla isikul hõivatud kutse taastõendamiseks

vajalikku spetsiifikat omavate hoonetega seotud ehitustöödega. Seega on kutse taastõendamise

regulatsioon osas, mis nõuab kutse taastõendajalt järjepidevat hõivatust kutsetasemele vastavate

töödega (KAK-i punktid 3.2.2.f, 3.1.6.1 ning punkt 3.1.6.b) ega arvesta asjaoluga, et taotlejale

on juba varem väljastatud samale allerialale vastav kutsekvalifikatsioon, vastuolus PS §-dega

29 ja 31. Senised kohtuvaidlused kutsekvalifikatsiooni andmise reguleerimise osas on toimunud

seoses kutse esmataotlemisega. Taastõendamisel ei saa vastustaja poolt läbiviidav kontroll olla

olemuselt samasugune nagu esmataotlemisel. See, et taastõendamisele on vastustaja poolt

kehtestatud erinevad nõuded, nähtub ka KAK-i punktide 3.1.5 ja 3.1.6 võrdlemisel.

KAK-i punkti 3.1.6.b) ja 3.5.2. puhul ei ole arusaadav, milline on nende kehtestamisega kaitstav

õigushüve. Olukorras, kus vastustaja on nn suvaotsusega kehtestanud, et taastõendamisel tuleb

isikul teostada vähemalt 30% ulatuses töid, mis oma keerukuselt vastavad soovitud

kutsetasemele, ei ole tagatud taotleja põhiõiguste kaitse. Ka tööde loetelu, mis oma keerukuselt

vastavad kutsetasemele, on KAK-i punktis 3.5.2. sätestatud äärmiselt subjektiivsena ning

ebaproportsionaalsena. Puuduvad igasugused põhjendused, miks just KAK-i punktis 3.5.2.

loetletud ehitised peaksid vastama 7. kutsetaseme nõuetele.

Olukorras, kus isikult nõutakse järjepidevalt enda kutsetasemele vastavate tööde teostamist

seadusest alama astme õigusaktiga, ei vasta regulatsioon põhiseadusele. Näiteks selleks, et isik

saaks teatud valdkonnas töötada, on põhjendatud isikult nõuda esmataotlemisel hariduse ja

töökogemusega seotud nõuete täitmist (kutse esmataotlemise eeldused). Kui pärast

esmataotlemist ning kutse saamist nõutakse isikult iga teatud perioodi tagant kutsetasemele

vastavate tööde teostamist, peavad sellised nõuded olema sätestatud seadusandja poolt seaduse

tasandil, mitte vastustaja poolt kehtestatud korras, kusjuures puuduvad igasugused

põhjendused, miks on vastustaja pidanud vajalikuks seada kutsetasemele nõutavate tööde

osakaalu just 30% juurde, mitte näiteks 20% juurde, või miks kvalifitseerub 7. kutsetaseme

tööde alla hoolekandeasutus, kus viibib üle 100 inimese ning mitte hoolekandeasutus, kus viibib

korraga näiteks 90 inimest.

3-23-1254

5(17)

Nõustuda ei saa seisukohaga, nagu ei oleks kutse olemasolu ehitusmaksumuse hindamise

valdkonnas tegutsemiseks vajalik. Suur osa ehitustegevuse valdkonnas tegutsemise

võimalustest on hõlmatud hankemenetlusega ning riigihangete puhul on tavapärane

kvalifikatsiooninõuete seadmine. Vastava tingimuse seadmisel ei ole ilma nõutava

kutsetunnistuseta võimalik hankemenetluses osaleda ja seega on kutsetunnistus vastavas

valdkonnas töötamiseks vajalik. Jääb arusaamatuks, kuidas mõjutab ehitise ehitusmaksumuse

hindamist nt ehitise sildelaius või ehitise kõrgus. Vastustaja ei ole välja toonud konkreetseid

asjaolusid ega põhjendusi, millest tulenevalt peab kutse taastõendamisel ehitusmaksumuse

hindamisel olema ette näidata töökogemus konkreetsete ehitiste osas ehitusmaksumuse

hindamisel. Näiteks tehniliselt äärmiselt keerukaid süsteeme ja tehnilisi lahendusi sisaldab ka

serveripark või elektrialajaam, kuid selliste ehitiste ehitusmaksumuse hindamine ei ole KAK-i

p 3.5.2. kohaselt piisav, ometi on tegemist äärmiselt keerulisi tehnilisi lahendusi sisalduvate

ehitistega. Seega ei ole tõsiseltvõetavad vastustaja väited, nagu oleks ehitusmaksumuse

hindamise keerukus seotud hoonete tehniliste lahenduste ja süsteemidega, sest see ei nähtu

kuidagi KAK-i p-st 3.5.2. Seega ei saa KAK-i punkti 3.5.2. pidada ehitusmaksumuse hindamise

kontekstis kuidagi sobivaks piiranguks, kuna ehitusmaksumuse hindamisel ei ole sisulist

tähendust sellel, milline on konkreetne ehitis, mille ehitusmaksumust hinnatakse. Kui

kutsetunnistuse olemasolu oleks vabatahtlik, puuduks kutsetunnistuse regulatsioonil, sh selle

väljastamine ehitusmaksumuse erialal, eesmärgipärane tähendus. Kui majanduslikku vajadust

ehitusmaksumuse kutsetunnistusele ei oleks, ei oleks reguleeritud ka selle kutse väljastamine.

Seega ei ole õiged väited, nagu oleks kutse olemasolu vabatahtlik. Kutse puudumine piirab

oluliselt või muudab võimatuks vastavas valdkonnas isiku tegutsemise.

6. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

1)

Kuigi kaebaja viidatud lahendis nr 3-18-1432 p-s 29 on Riigikohus selgitanud, et PS §

29 lg 1 ja § 31 põhiõiguse kaitseala hõlmab mh kutsetegevust ehituse valdkonnas ning selles

valdkonnas tegutsevas äriühingus, ei ole tegu piiramatu õigusega. Sama otsuse p-s 30 on

täpsustatud, et teatud tegevusaladel, nt ehitusvaldkonnas, on piirangute (s.o kutse

kvalifikatsiooninõuete)

seadmine

elukutse

ja

ettevõtlusvabadusele

põhjendatud

ehitusvaldkonnas tegutsemisega kaasnevate riskidega inimeste elule, tervisele ja varale ning

keskkonnale. Seda enam, et kaebaja taotles praegusel juhul kõrgema kutsetaseme, s.o 7. taseme

kutset, mis annaks talle õiguse tegutseda iseseisvalt ja omal vastutusel ehk ilma sama kutset

omava isiku järelevalveta ning juhendada seejuures madalama taseme kutset omavaid isikuid.

Kvalifikatsiooninõuete kehtestamise eesmärgiks ei ole piirata isikute juurdepääsu ehituse

valdkonnale. Nii kujundavad kvalifikatsiooninõuded hoopis ühest küljest vastava ametikoha, st

kirjeldavad, milliste teadmiste ja oskustega isikut tuleb pidada diplomeeritud ehitusinseneriks.

Teisalt loovad kvalifikatsiooninõuded miinimumstandardi, millele peab vastama isik, et

vastavat kutset saada. Lähtuvalt Riigikohtu otsusest on sellise miinimumstandardi seadmine

KAK-is ja kutsestandardis õigustatav just ehitusvaldkonna tegevusaladel tegutsemisega

kaasnevate riskidega inimeste elule, tervisele ja varale ning keskkonnale.

2)

Kohtupraktika kohaselt varem erineva, sarnase või isegi sama kutse andmine taotlejale

ei tähenda, et vastustaja peaks automaatselt uue taotluse menetlemisel samasuguse kutse andma

(TlnRnKo 3-17-1994, p 22). Vastustaja lähtub seaduse, KAK-i ja kutsestandardiga

ettekirjutatud tingimustest kutsete andmisel ja taotluste sisulisel hindamisel. Lähtuvalt

tehnoloogia ja praktikate arengust muutuvad aja jooksul hariduse ja töökogemuse nõuded

insenerivaldkonna kutsetele. See omakorda tähendab, et isik, kes enne vastas tavajuhu alusel

kutse saamise tingimustele, ei pruugi neile enam vastata viis aastat hiljem ning peab end

3-23-1254

6(17)

täiendavalt koolitama ja kutset võib-olla hoopis taastõendamise korras uuendama. Järelikult ei

teki varem kutse väljastamisest õigustatud ootust, et see väljastatakse alaliselt.

3)

Käesoleval juhul kohaldus kaebaja taotluse menetlemisel KAK p 3.2.2.f), kuna taotluses

oli lisaks kutsetele, mida sooviti saada taastõendamise raames, taotletud ka esmakordse kutse

saamist ametialal ehitusjuhtimine. Kuna taotluses oli lisandunud täiendav ametiala, tuli KAK-i

p-i 3.2.2.f) kohaselt taotlust tervikuna menetleda esmakordse kutse menetlemise reeglistiku

järgi. KAK-i p-i 3.2.2.f) sõnastusest nähtub, et vastustajale ei ole menetlusreeglite kohaldamisel

jäetud kaalutlusruumi. Kuna vastustaja pidi järgima taotluse osas tervikuna esmakordse kutse

menetlemise reeglistikku, ei saanud ta võtta arvesse varasema kutse olemasolu ja sellega seotud

asjaolusid. Vastustaja peab haldusorganina juhinduma KAK-is, kutsestandardis ja seaduses

sätestatust ning ei saa sellest ühe taotleja kasuks kõrvale kalduda. Praegusel juhul oli kaebaja

esitatud taotluse põhjal selge, et kaebaja ei vasta KAK-is ja kutsestandardis seatud tingimustele

töökogemuse osas.

4)

Vastustaja pole rikkunud põhjendamiskohustust. Haldusorgan võib kohtumenetluses

esitada täpsustusi/täiendusi haldusakti põhjenduste toetuseks, kui need püsivad haldusakti

põhjenduste põhiraamides ehk tegu pole täiesti uute alustega (RKHKo 3-20-1548, p 16).

Vastustaja on viidanud otsuses konkreetsetele KAK-i ja kutsestandardi punktidele (s.o KAK-i

p 3.5 ja kutsestandardi osa A.1), kus on viidatud, millistele tingimustele peavad

referentsobjektid vastama. Lisaks on vastustaja selgitanud juurde, et referentsobjektid on liialt

väikesemahulised ja liialt väikese kasutajate arvuga, mistõttu ei vasta need KAK p-s 3.5 ja

kutsestandardi osas A.1 nõutule. Seega on nii KAK-i, kutsestandardit kui ka vastustaja

põhjendusi lugedes võimalik täpselt aru saada, miks ei vasta kaebaja tööd nõutud 7. kutse

tasemele.

5)

Võrdlus kaebaja töökogemuse kutsenõuetele vastavuse kohta nähtub võrdlustabelist,

milles on toodud iga referentsobjekti kohta kaebaja esitatud tehnilised andmed, kutsenõuetest

tulenevad tingimused (nii kutsestandardi osa A.1 kui ka KAK-i p 3.5.2 kohaselt) ning võrdlusest

nähtuvad järeldused referentsobjekti vastavuse kohta. Võrdluse aluseks on kaebaja enda poolt

esitatud andmed iga referentsobjekti kohta, mille alusel on kaebaja taotlenud tema

kutsenõuetele vastavuse hindamist. Valdavalt on kaebaja esitanud andmed referentsobjektide

suletud netopinna kohta, ühe objekti puhul ka ehitusaluse pinna kohta. Võrdlusest nähtub

selgelt, et mitte ühegi objekti netopind ei ole suurem kui 10 000 m². Samuti, kuivõrd kaebaja ei

ole ühegi referentsobjekti puhul esile toonud samaaegsete kasutajate arvu, sh et objekt täidaks

KAK p-s 3.5.2 nimetatud ehituse samaaegsete kasutajate arvu nõudeid, ei saa referentsobjekte

lugeda vastavaks kasutajate arvu alusel.

6)

Vastustaja ei ole hinnanud muid võimalikke näitajaid, mida kaebaja oma taotluses ei ole

esile toonud. Taotlejal endal on kohustus esitada talle teada olevad ja menetluses tähtsust

omavad asjaolud ja tõendid (HMS § 38 lg 3). Vastustajal ei ole kohustust taotleja asemel

taotluses toodud referentsobjektide kohta täiendavate andmete välja selgitamiseks ja

kogumiseks, et hinnata, kas taotleja võiks siiski mingite muude, taotleja poolt esitamata jäetud

andmete kohaselt kutsenõuetele vastata. Kuigi HMS ei määratle uurimispõhimõtte täpsemat

ulatust, siis tuleb arvestada tõendite kogumise efektiivsuse ja eesmärgipärasusega,

proportsionaalsuse põhimõttega ning õigusaktidest tulenevate piirangutega (nt riigisaladuse või

isikuandmete

kaitse

reeglid).

Uurimispõhimõtte

ja

sellega

seotud

haldusorgani

tõendamiskoormuse ulatus sõltub ka näiteks haldusorgani otsusega isikule kaasnevate

tagajärgede raskusest (RKHKo nr 3-3-1-62-14, p-d 18 ja 21), haldusorganile kehtestatud

menetlustähtaegade pikkusest ja kontrolli vajavate avalduste hulgast (RKHKo nr 3-3-1-16-13,

p 29). Samuti muudest konkreetse menetluse eripäradest (TlnRnKo nr 3-17-960, p 12 ja nr 3-

3-23-1254

7(17)

18-2183, p 16). Eelnevast tuleb uurimiskohustuse täitmise ulatuse määramisel arvesse võtta

järgmisi olulisi asjaolusid:

i) vastustaja poolt antavate kutsete suurt mahtu – 14 kutset, millest osade puhul väljastatakse ka

osakutseid, suurendades seega vastustaja analüüsitavate kutsetaotluste ja antavate kutsete

koguarvu veelgi enam; ii) asjaolu, et perioodil 2021–2022 on vastustaja väljastanud 914 kutset,

mille hulka ei ole arvestatud seejuures kõiki esitatud kutse taotlusi, mis on jäetud rahuldamata

ehk menetletud kutsete tegelik arv on oluliselt suurem. Seega hindab vastustaja igas

taotlusvoorus sadu taotlusi; iii) kutse taotlustega kaasnevate dokumentide rohkust ja mahukust,

mis kaebaja näitel võib olla väga suur; iv) kutsesobivuse kaheastmelist kontrolli (hindamis- ja

kutsekomisjon) ning asjaolu, et vastustajale pole seadusega ette nähtud tavapärasest pikemat

menetlemisaega haldusmenetluses, mis ajaliselt muudab taotluste hindamise veelgi

keerulisemaks. Seega on vastustaja oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning kaebaja esitatud

taotluses toodud andmete alusel kaebaja töökogemuse kutsenõuetele vastavust hinnanud. 7)

KAK-i p 3.4 ja sellega koos kohalduv kutsestandardi p A1 (või ka mistahes muu asjakohane

kutseregulatsioon) on põhiseaduspärane. Põhiõiguste piirangust on alust rääkida siis, kui

nõuded pole asjakohased või on ebaproportsionaalselt piiravad. Asjakohase kutseregulatsiooni

legitiimne eesmärk on inimeste elu, tervise, vara ja keskkonna kaitse. Samade eesmärkidega on

põhjendatud ka ehitusmaksumuse hindamise kutsenõuete seadmine. Kui EEL vastava kutse

väljastab, kinnitab sellega EEL konkreetse isiku pädevust konkreetseid töid teha.

Kutseregulatsioon on sobiv ja vajalik. KAK p 3.4 kohaselt on ehitusmaksumuse hindamise

kutse

andmise

aluseks

töökogemus

kutsetasemele

vastava

keerukusega

ehitiste

ehitusmaksumuse hindamisel. Kutsetasemele vastava keerukusega ehitise kriteeriumid on

sätestatud kutsestandardi A1 alapunktis I. Seega tuleb ka ehitusmaksumuse hindamisel lähtuda

kutsestandardi A1 alapunktis I sätestatust. Eeltoodu valguses on vale kaebaja väide, et lähtuvalt

kutsestandardi A1 alapunktis VI sätestatust võib kutse anda mistahes tehniliste parameetrite

korral. See seisukoht ei lähtu üldisest KAK-i ja kutsestandardite loogikast ning muudaks

tarbetuks kogu erinevate kutsetasemete olemasolu, arvestades, et ka ehitusmaksumuse

hindamise kutsete puhul antakse 6., 7. ja 8. taseme kutseid. Kaebaja viidatud kutsestandardi

punkt VI „ilma tehniliste piiranguteta“ viitab üksnes sellele, et ehitusmaksumuse hindamine on

vabatahtlik kutse ning sõltumata kutse olemasolust on isikutel õigus vastavas valdkonnas

tegutseda. Samas ka vabatahtliku kutse andmise eeldused on põhjendatud (s.o sobivad ja

vajalikud), kuna ehitise tehnilised andmed (sh kõrgus) määravad ära, kas EEL annab 6., 7. või

8. taseme kutse ning mida suurem (ja seejuures kõrgem) on hoone, seda keerukamaid süsteeme

ja tehnilisi lahendusi eeldab vastava hoone valmimine. Seetõttu on ka keerukam

ehitusmaksumuse hindamise töö. Samadest parameetritest lähtuvalt antakse ka muude kutsete

tasemeid (vt KAK-i p 3.4 ja kutsestandardi punkt A1, kaebuse vastuse lisa 2 punkt A1). EEL

on pädev hindama, millistest insenertehnilistest piiridest lähtuvalt tuleb kutseid anda. Järelikult

on kutsetasemete kehtestamine lähtuvalt tehnilistest mõõtmetest sobiv. Lisaks sätestab KAK p

3.5.2,

et

tase

hulka

kuuluvad

ehitusmaksumuse

hindamise

ametialal

kõik

konstruktsioonilahendusega üle 100 samaaegse kasutajaga hoolekande ja majutushooned, üle

300 samaaegse kasutajaga toitlustus-, kaubandus-, teenindus-, meelelahutus-, muuseumi-,

raamatukogu-, spordi-, transpordi-, haridus- ja haiglahooned, samuti avaliku kasutusega spordi

ja puhkerajatised. Samuti hoonetekompleksid, mille netopind on suurem kui 10 000 m2. Mida

enam on samaaegseid kasutajaid, seda enam nõuavad need erilahendusi, sh puudub kahtlus, et

nt mõõtmetelt küll madala, kuid mahutavuselt suurt haiglat puudutav töö on keerukam kui nt

ridaelamu projekteerimise töö, nõudes spetsiifilisi lahendusi. Seega on kutse andmise aluseks

olevad kriteeriumid sobivad eesmärgi saavutamiseks. Kuna pole muid kriteeriume, mis tagaksid

samal määral EEL-i võimalust tagada isikute pädevus vastavates valdkondades tegutsemiseks

ning nendele pole tuginenud ka kaebaja, on vastav regulatsioon vajalik.

3-23-1254

8(17)

Kutsete perioodiline kehtivus ja sellega kaasnev kogemuse kontroll on põhjendatud ja vajalik,

kuna ehitustegevuse juhtimise kutse puhul on vajadus kaitsta elu, tervist, vara ja keskkonda

ilmne, kuna ehitustegevuse juht korraldab faktilist ehitustegevust. Lisaks on Riigikohtu

lahendiga tuvastatud, et EhS § 24 lg-s 4 sätestatud kutsealadel (sh ehitustegevuse juhtimise alal)

kutsenõuete kehtestamisega kaasnev riive kutse- ja ettevõtlusvabadusele on õigustatud

ehitusvaldkonna tegevusaladel tegutsemisega kaasnevate riskidega inimeste elule, tervisele ja

varale ning keskkonnale (RKPJKo 3-18-1432, p 30), mistõttu sellest tulenevalt

põhiseadusvastasust tuvastada ei saa. Samast eesmärgist lähtuvalt antakse ka vabatahtlikke

kutseid, sh ehitusmaksumuse hindamise kutset. Kuna kutse on vabatahtlik ning pole eelduseks

selles valdkonnas tegutsemiseks (vt EhS § 24 lg 4), on võimalik riive ettevõtlusvabaduse ja

tegevusvabadusele minimaalne. Kaebaja sisustab riivet üksnes läbi elukohavalikuvabaduse

riive, kuna väljaspool Tallinna ei ole väidetavalt võimalik 7. taseme saamiseks vajaliku

kutsetegevusega tegeleda, ent kaebaja elab Tallinnas. Lisaks ei saa kutsenõudeid erinevalt

rakendada (so kvalifikatsiooni allapoole lasta) sõltuvalt sellest, millistes Eesti piirkondades

turu- jm situatsioonist lähtuvalt kutsenõuetele vastavaid hooneid ehitatakse ja millises regioonis

taotleja tegutseb. Nii ei saa järeldada, et kui isik on saanud töökogemuse nt Kesk-Eestis

lihtsamate objektide alusel, on automaatselt olemas ka keerukamate objektidega toimetamiseks

vajalikud oskused, mida selles regioonis, kus seni tegutsetud, ei ole ehitatud. Sisuliselt nõuab

kaebaja oma õiguste rikkumiste väite kaudu, et ta peab saama näiteks Nuustakule pilvelõhkuja

või enam kui 300 üheaegsele kasutajale ettenähtud muuseumi ehitada või Nuustakul

paarikordsete hoonete põhise kogemuse alusel Tallinnasse pilvelõhkuja või enam kui 300

üheaegse kasutajale ettenähtud muuseumi ehitada. Sellise õiguse põhjendatust ei saa jaatada.

Seega ei saaks siit tuletada ka mistahes osas põhiseadusvastasust isegi siis, kui kohus leiaks, et

kaebaja elukoht on Haapsalus. Eeltoodu valguses on sisult valed kaebaja väited sellest, et

taastõendamise korral on KAK p 3.4 ja 3.5.2 ning kutsestandardi A1 osas sätestatud

kutsenõuded põhiseadusvastased.

Alternatiivnõuete põhiseaduspärasus on samuti ebaõigesti kahtluse alla seatud. Ilmselgelt on

kõikide hoonete puhul vaja tagada nende säilivus ja turvaline ehitamine. Kuna kaebaja kogemus

paarikorruselise korterelamu või perearstikeskuse osas ei puuduta piisavalt keerukaid hooneid,

siis ei saa aga nende põhiselt anda 7. taseme kutset. Küll saab anda 6. taseme kutse ja see

kaebajale antigi. Mida keerukamate hoonete ehitustegevuse juhtimiseks kutset taotletakse, seda

keerukamaid ehitisi puudutav kogemus peab olema omandatud, et EEL saaks tagada, et isik on

pädev selliseid töid iseseisvalt tegema ja anda talle vastava kutse. Kuigi kutsesüsteem tervikuna

ja seega kõik kutsed tagavad isikute elu, tervise, vara ja keskkonna kaitset, siis mida

keerukamate ehitiste ehitustegevust soovitakse juhtida (või ka mistahes muid kutsealaseid töid

teha), seda suurem on risk isikute elule, tervisele, varale ja keskkonnale, mistõttu peabki isik

suutma tõendada oma pädevust ka vastava keerukusega tööde tegemisel, sh ehitustegevuse

juhtimisel. Samast loogikast lähtuvad ka alternatiivnõuded. Ühest küljest kätkevad

alternatiivnõuded endas sisuliselt vastutulekut taotlejatele, muutes süsteemi paindlikumaks.

Seda seetõttu, et KAK p 3.5.2 alusel saab anda kutse ka tööde pinnalt, mis oma keerukuselt ei

vasta nõuetele (s.o ei ületa KAK p 3.4 ja kutsestandardi p-s A1 nimetatud tingimusi), kuid

puudutavad siiski sisuliselt avaliku kasutusotstarbega hooneid, kus viibib arvukalt inimesi.

Avalikult kasutatavad hooned eeldavad tihti komplekssemaid lahendusi, mistõttu on

alternatiivnõuded sätestatud. Nii näiteks puudub kahtlus, et muuseumid, haiglad ja teatrisaalid

eeldavad kompleksseid erilahendusi näiteks kliima, müra või ka bakterite leviku osas. Kõike

seda peabki reaalselt ehitustegevuse juht tagama, vastutades reaalse ehitustegevuse

nõuetelevastavuse eest. Seega lähtub norm samast loogikast nagu KAK p 3.4 ja sellega koos

kohalduv kutsestandardi p A1 – kuna tihti on tegemist keerukamate hoonetega, siis saab ka

3-23-1254

9(17)

nende põhiselt kutse anda. Eeltoodu valguses on alternatiivnõuded põhjendatud ega ole

põhiseadusvastased.

Kaebaja on kutsesüsteemi üldist loogikat meelevaldselt tõlgendanud. EEL selgitab järgnevalt,

mis tähendus on ehitustegevuse juhtimise korral kohalduva 8. taseme kutsestandardi A1 osas

märgitul „ilma tehniliste piiranguteta“, kuivõrd kaebaja on vastavale paralleelile tuginedes

leidnud, et ehitusmaksumuse kutse andmise üle otsustamisel keerukuse hindamine ei ole

põhjendatud ega põhiseaduspärane. Selline järeldus on meelevaldne. Esiteks ei saagi see, et

ehitusmaksumuse hindamise 7. taseme kutse andmisel hinnatakse tööde keerukust KAK p 3.4

ja KAK p 3.5.2 alusel, olla kuidagi põhiseadusega vastuolus, kuivõrd tegemist on sobiva ja

vajaliku

meetmega.

Kaebaja

toodud

paralleel

kinnitab

nõuete

põhjendatust

ja

põhiseaduspärasust. Kuna ehitusmaksumuse hindamise kutse on vabatahtlik, siis sellel

tegevusalal saab tegutseda ilma kutseta ja seetõttu ka ilma tehniliste piiranguteta. See ei

tähenda, et kui kutset otsustatakse taotleda, siis mistahes tehniliste näitajate alusel saaks anda

mistahes tasemega kutse. Vastupidine loogika muudaks sisutühjaks kutsete andmise ja kogu

kutsesüsteemi. Samamoodi võib 8. taseme ehitustegevuse juht tegutseda mistahes tehniliste

piiranguteta, kuna 8. taseme kutse annab talle õiguse mistahes tehniliste näitajatega hoonete

ehitustegevust juhtida. See ei tähenda, et mistahes hoonet puudutav ehitustegevuse kogemus

annaks aluse 8. taseme kutse andmiseks. Selleks peavad samamoodi tehnilised näitajad ületama

7. taseme piire (KAK p 3.4 ja kutsestandardi A1 osa) või täitma alternatiivnõuded (KAK p

3.5.3). Seega lähtub ehitusmaksumuse hindamisel toodu „ilma tehniliste piiranguteta“ samast

loogikast, nagu 8. taseme ehitustegevuse juhtimise kutsestandardis toodu, ehkki põhjused

selleks on erinevad (ühel juhul on tegemist vabatahtliku kutsega, mistõttu võib vastavas

valdkonnas piiramatult tegutseda, ja teisel juhul annab 8. taseme kutse õiguse piiramatult

tegutseda). Seega on sellised kutsenõuded põhjendatud ja kooskõlas kogu üldise

kutsesüsteemiga.

Sisult vale on väide, et kutsete andmata jätmisel võetakse kutse taotlejalt kutse ära. Kaebaja on

selgitanud, et kui kaebajal ei ole olnud võimalik teostada taotletud kutsetasemele vastavaid töid,

võib tekkida olukord, kus kutse võetakse isikult ära. Kutse äravõtmise olukorda ei teki, kuivõrd

kutse antakse tähtajalisena, st kutsetunnistuse kehtivusaeg on reeglina seitse aastat (vt KAK p

7.2). Lisaks ei tähenda kohtupraktika kohaselt varem erineva, sarnase või isegi sama kutse

andmine, et EEL peaks uue taotluse menetlemisel automaatselt samasuguse kutse taotlejale

andma. Seejuures tuleb arvestada, et lähtuvalt tehnoloogia ja praktikate arengust muutuvad aja

jooksul hariduse ja töökogemuse nõuded insenerivaldkonna kutsetele.

Riivet kaebaja õigusele valida elukohta ei teki, kuna tal on õigus ehitusmaksumuse hindamise

valdkonnas tegutseda sõltumata ehitusmaksumuse kutse olemasolust. Kui vastavalt kaebaja

seisukohtadele nõutakse riigihangetel 7. taseme kutset, ei ole küsimus kutsenõuete

põhjendatuses, vaid hanketingimuste põhjendatuses, kuna ehitusmaksumuse hindamise kutse

olemasolu ei ole selles valdkonnas tegutsemise eelduseks. Seda riski ei saa kanda EEL kui kutse

andja, vaid vajadusel tuleb vaidlustada hanketingimuste põhjendatust. Isegi kui esineb riive

kaebaja õigusele valida vabalt elukohta, ei kaalu see üles inimeste elu, tervise, vara ja keskkonna

kaitse eesmärki. Esiteks on Riigikohus leidnud, et kuigi kutsenõuete seadmine kätkeb endas

isikute õiguste teatavat riivet, on see põhjendatav inimeste elu, tervise, vara ja keskkonna kaitse

eesmärgiga. Lisaks on ilmne, et inimeste elu, tervise, vara ja keskkonna kaitse kätkeb endas

olulisemat hüve, võrreldes kaebaja õigusega valida elukohta. Seda enam, et tegelikult ei määra

kutsenõuded kaebaja elukohta. Nii ei määra tänapäevases ärikeskkonnas elukoht enam

töövõimalusi, kuivõrd distantsilt töötamine on levinud. Kui kaebaja soovib teha töid, mis

vastavad 7. taseme kutsenõuetele, on tal ka käesoleval ajal selline võimalus olemas ning see ei

3-23-1254

10(17)

sõltu sellest, kas kaebajale väljastatakse 7. taseme kutse või mitte. Samas peab kaebaja olema

vastavaid töid teinud, et EEL saaks kinnitada kutse andmisega, et kaebajal on pädevus selliste

tööde tegemiseks.

Arvestades kaebaja esitatud tõendit elukoha kohta (kaebaja elukoht asub Tallinnas), ei esine

riivet tema õigusele valida elukohta. Kaebajal ei saanud jääda isegi vajalik kogemus

omandamata tulenevalt väikelinnas elamisest, millele ta istungil ja 04.06.2024 seisukohas

tugines. Seega ei saa ka sellest tulenevalt tuvastada, et KAK p 3.5.2, 3.4 ja kutsestandardi A1

osa normid on ebaproportsionaalsed. Riigikohus on leidnud, et kui riivele on võimalik leida

legitiimne eesmärk ja riive on selle saavutamiseks proportsionaalne, on riive põhiseaduspärane

(RKPJKo 3-4-7-13, p 42). Kuna põhiseadusvastasust ei saa analüüsida abstraktselt ning

hinnangud tuleb anda konkreetse asja kontekstis, elukohavalikuvabaduse õiguse riivet

käesoleval juhul aga ei esine, siis ei ole võimalik ka järeldada põhiseadusvastasust.

KAK p-st 3.4 ja sellega koos kohalduv kutsestandardi p A1 ei pea olema antud seaduse tasandil.

Kaebaja on istungil leidnud, et referentsobjektide nõuded (s.o KAK p 3.4 ja kutsestandardi p

A1 alapunkt I) peavad olema paika pandud seaduse tasandil ega saa olla alamastme õigusaktiga

määratletud. Selline seisukoht on vale. Ka mistahes muud KAK-i normid ei pea olema

sätestatud seaduse tasandil. Ka õiguskantsler on tuvastanud, et on õiguspärane, et kutsestandardi

ja KAK-i annab EEL.

KAK p 3.4 ja kutsestandardi punkti A1 alapunkt I on antud õigesti EEL-i poolt. KAK on

üldkorraldus. PS §-des 29 ja 30 sätestatud põhiõigused on lihtsa seadusereservatsiooniga, st

seadusega võib sätestada õiguste kasutamise tingimused ja korra. Sätetest ei tulene, et kõik

võimalikke põhiõiguste riivet kätkevad konkreetsed olukorrad peaksid olema reguleeritud

seaduse tasandil. Ei saa olla vaidlust, et õiguste kasutamise tingimused ja korra on seadusandja

kehtestanud KutS §-ga 16. KAK-i on kinnitanud Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja

Kinnisvara Kutsenõukogu (vt kaebuse lisa 1). Seega tuleneb seadusest konkreetne

pädevusnorm, mis lubab KAK-i eraldiseisvat kehtestamist ning mille alusel on KAK

kehtestatud, mis on kooskõlas PS §-dega 29 ja 30. Lisaks on seadusandja selgitanud, et pädeva

isiku kvalifikatsiooninõuded võivad olla nii soovituslikud kui ka kohustuslikud

(Ehitusseadustiku I lugemise seletuskiri), st seadusandja on kinnitanud õigust kehtestada ka

kutseid, mille olemasolu ei ole vastavas valdkonnas tegutsemise eelduseks. Seega on kutse

andmise korra tasandil regulatsioonide kehtestamine lubatud ning nõutav ei ole seaduse tasandil

regulatsiooni kehtestamine.

Kutsestandardi p A1 (või ka mistahes muud kutsestandardite sätted) ei pea olema antud seaduse

tasandil. KutS § 5 kehtestab täiendavalt PS §-des 29 ja 30 sätestatud põhiõiguste kasutamise

tingimused ja korra. KutS § 5 lg 3 kohaselt kehtestab kutsestandardite koostamise, muutmise ja

vormistamise korra minister määrusega. Haridus- ja teadusministri 28.11.2008 määruse nr 69

„Kutsestandardite koostamise, muutmise ja vormistamise kord“ § 6 lg 2 kohaselt kinnitab

kutsestandardi kutsenõukogu oma otsusega. Asjakohased kutsestandardid ongi kinnitanud

Arhitektuuri, Geomaatika, Ehituse ja Kinnisvara Kutsenõukogu 04.10.2018 otsusega nr 16.

Seega tuleneb seaduse tasandilt volitusnorm, mis lubab vastavate regulatsioonide kehtestamist

kutsestandardi tasemel ega nõua nende kehtestamist seaduse tasandil, mis on kooskõlas PS

§dega 29 ja 30.

8) Kaebaja on nõustunud, et kutse andmise aluseks olevad eeldused ei olnud täidetud ja seega

saaks kaebuse rahuldamine toimuda üksnes tulenevalt sellest, et kohus tuvastab

asjassepuutuvate normide põhiseadusvastasuse. KAK-i p 3.4, kutsestandardi p A1 ja KAK 3.5.2

põhiseadusvastasust ei ole kaebaja aga ära näidanud.

3-23-1254

11(17)

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

8. Kaebaja vaidlustab EEL-i kutsekomisjoni 19.04.2023 protokollilist otsust nr 2/2023 osas,

millega otsustati talle mitte anda diplomeeritud ehitusinseneri 7. taseme kutset ehitustegevuse

juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel. Vaidlustatud otsusega ei antud

kaebajale 7. taseme kutset nimetatud ametialadel põhjusel, et kaebaja töökogemus ei

vastanud KAK p-s 3.5 ja kutsestandardi p-s A.1 kehtestatud nõuetele. Vastustaja leidis, et

kaebaja taotluses toodud töökogemuste tabelis kajastuvad referentsobjektid ei vasta oma

terviklikkuselt, keerukuselt ja suuruselt 7. taseme kutse nõuetele, olles väikesemahulised ja

väheste samaaegse kasutajate arvuga hooned.

Kohtuasjas on seega vaidlus selle üle, kas vastustaja on õigesti keeldunud kaebajale

väljastamast 7. taseme diplomeeritud ehitusinseneri kutset üldehituse erialal, hoonete ehituse

allerialal, ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel põhjusel, et

kaebaja kirjeldatud töökogemus ei vasta kutsestandardi p-le A.1 ja KAK-i p-le 3.5. Kaebaja on

seejuures seadnud kahtluse alla kutse taaastõendamise regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas,

milles see seab konkreetsed nõuded töökogemusele.

9. Esmalt märgib kohus, et asja lahendamisel ei oma praegusel juhul sisulist tähtsust

küsimus sellest, kas kaebaja 08.03.2023 taotlust tuli menetleda kutse esmakordse taotlemise

reeglite järgi, kuigi kaebaja taotles lisaks uuele ametialale ka kahe ametiala osas kutse

taastõendamist. KAK-i p 3.2.2. alapunktist f) tuleneb, et taastõendamise maksimaalse ajavälba

ületamisel (vt p 3.1.6.1) või ametiala lisandumise ja vahetumise korral tuleb esitada p-s 3.2.1

nimetatud dokumendid, sest eriala, alleriala või ametiala lisanduse ja vahetumise korral

menetletakse taotlust kui kutse esmakordset taotlemist. Kuna praegusel juhul taotles kaebaja

lisaks ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel kutse

taastõendamisele ka ehitusjuhtimise ametialal 7. taseme kutse saamist ehk taotluses oli

lisandunud täiendav eriala, menetles vastustaja kaebaja taotlust esmakordse kutse taotlemise

reeglite järgi. Tuleb aga märkida, et ka kutse taastõendamise korral ei esitata sisuliselt

leebemaid nõudeid töökogemusel arvestatavate konkreetsete objektide osas. Erisused seisnevad

eelkõige nõutavas tööde arvus, nagu ka vastustaja kohtuistungil selgitas, mitte aga leebemates

nõuetes objektidele. Nimelt sätestatakse KAK-i p-s 3.1.6 insenerikutse taastõendamise

eeldused. Nende eelduste hulgas on KAK-i p 3.1.6 alapuntki b järgi ka taastõendamisel nõutav

portfoolio esitamine, mis peab tõendama taotleja allerialast töökogemust vähemalt kolmel

aastal ja sisaldama vähemalt 30% kutsetasemele vastavaid töid (tööde keerukus ületab eelneva

astme pädevuspiire). Praegusel juhul on vastustaja keeldumisel tuginenud asjaolule, et taotluses

toodud objektid ei vasta oma terviklikkuselt, keerukuselt ja suuruselt 7 taseme töökogemusele;

deklareeritud objektid on väikesemahulised ja väheste samaaegse kasutajate arvuga hooned,

mis ei vasta 7 kutsetasemele. Seega ei olnud täidetud ka kutse taastõendamise eelduseks olev

kutsetasemele vastavate tööde esitamise nõue (vt selle kohta täpsemalt järgnevalt p-d 11–14).

10. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et kuna vastustaja on juba varasemalt lugenud

kaebaja töökogemuse ehitustegevuse juhtimise ja ehitusmaksumuse hindamise ametialadel 7.

kutsetasemele vastavaks, ei saanud jätta kaebajale nimetatud ametialadel 7. taseme kutset

andmata, kui ei esinenud mingisuguseid olulisi kutse andmata jätmist õigustavaid asjaolusid.

Nii kutse esmakordsel taotlemisel kui ka kutse taastõendamise korral peab kaebaja vastama

taotluse hetkel kehtivas KAK-is ja kutsestandardis toodud nõuetele. Asjaolu, et kaebajale on

varem samadel ametialadel väljastatud 7. taseme kutse, ei tähenda, et vastava kutsetunnistuse

kehtivuse

lõppemisel

ja

kutse

taastõendamise

taotlemisel

ei

peaks

vastustaja

kompetentsusnõuete täidetavust kontrollima ning kutse saab n-ö automaatselt taastõendatuks

3-23-1254

12(17)

lugeda. Varasem kutse omistamine ei saa isikul tekitada õiguspärast ootust kutse saamiseks, kui

ta ei vasta taotluse esitamise hetkel kehtivates õigusaktides esitatud nõuetele. See, et kaebaja

vastas 5 aastat tagasi kutse andmisel kehtinud nõuetele, ei kinnita tema edaspidist

kompetentsust. Ehitusvaldkond on pidevalt muutuv ja arenev, kiiresti arenevad nii tehnika kui

ka tehnoloogia ning aja jooksul võivad muutuda ka kutsenõuded. Sel põhjusel omistatakse kutse

isikule tähtajaliselt ning ette on nähtud, et spetsialist peab erialast tööd tehes pidevalt õppima

ja end täiendama. Vastustaja on kaebaja taotluse menetlemisel tuvastanud, et tema töökogemus

ei vasta 7. kutsetaseme nõuetele ning see oligi antud juhul selliseks asjaoluks, mis õigustas

kaebajale kutse andmata jätmise. Kaebaja väide mingisuguste täiendavate asjaolude esinemise

vajadusest on asjakohatu.

11. Lähtuvalt 7. taseme kutsastandardi p A.1 osast I (ja arvestades vastavaid näitajaid 6.

taseme kutsestandardi p A.1 osas I – vt dtl 96) peab ehitusloakohustuslik hoone olema

kõrgusega 45– 100 m või sügavusega 8–12 m, konstruktsioonide silded: monoliitsed

betoonkonstruktsioonid

kuni

m,

monteeritavad

konstruktsioonid

25–32

m,

teraskonstruktsioonid kuni 36 m, puitkonstruktsioonid kuni 18 m, komposiitkonstruktsioonid

18–24 m (vt miinimumnõuded 6. taseme kutsestandardi osast A.1 koosmõjus KAK p-ga 2.7).

Alternatiivselt hinnatakse töökogemuse vastavust ka KAK p-i 3.5.2 alusel, mille kohaselt peab

referentsobjekt olema kas üle 100 samaaegse kasutajaga hoolekande ja majutushoone, üle 300

samaaegse kasutajaga toitlustus-, kaubandus-, teenindus-, meelelahutus-, muuseumi-,

raamatukogu-, spordi-, transpordi-, haridus- või haiglahoone, avaliku kasutusega spordi või

puhkerajatis; hoonetekompleksid, mille netopind on suurem kui 10 000 m2.

12. Vastustaja lähtus kutse andmise otsustamisel kaebaja enda poolt taotluses märgitud

andmetest (sh referentsobjektide tehnilistest andmetest) ning tuvastas neid eelviidatud

kutsenõuetega kõrvutades, et kaebaja töökogemus ei vasta mitte ühegi referentsobjekti puhul

kutsestandardi p A.1 osas I ning KAK p-s 3.5.2 nõutule (vt ka dtl 75-76; tabel kaebaja esitatud

objektide tehniliste andmete ja kutsenõuete võrdluse kohta). Kaebaja ei ole kaebuses ega ka

kohtuistungil või hiljem vastustaja poolt tuvastatule sisuliselt vastu vaielnud ega väitnud, et

vastustaja oleks lähtunud objektide puhul ekslikest tehnilistest andmetest, teinud kaebaja

esitatud andmete põhjal ebaõigeid järeldusi ning lugenud seega objektid ekslikult 7. taseme

kutsenõuetele mittevastavateks.

13. Kaebaja ainsaks sisuliseks vastuväiteks on olnud väide, et vastustaja on andnud

subjektiivselt hinnangu objektide keerukusele ega ole sellisele järeldusele jõudmist

põhjendanud. Selline väide on asjakohatu, arvestades, et kaebaja poolt töökogemuse

hindamiseks esitatud referentsobjektid ei vasta isegi tehniliste andmete poolest 7. kutsetaseme

nõuetele. Praegusel juhul ei olnud tegemist juhtumiga, kus vastustaja oleks tuvastanud kaebaja

esitatud objektide tehniliste andmete vastavuse kehtivatele miinimumnõuetele, kuid sellele

vaatamata pidanud kaebaja töid sisuliselt keerukuselt 7. kutsetasemele mittevastavateks.

7. taseme kutse andmata jätmise tõi kaasa ainuüksi see, et taotluses töökogemuse tõendamiseks

esitatud objektid ei vastanud oma tehniliste omaduste poolest kutsestandardis ja KAK-is

kehtestatud nõuetele. Eeltoodu valguses on asjakohatu kaebaja väide, justkui sõltus antud juhul

see, kas taotleja töökogemus vastab 7. kutsetaseme nõuetele, ainuüksi vastustaja subjektiivsest

hinnangust tööde keerukusele. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses ära näidanud, et tema

taotluses esitatud referentsobjektide tehnilised andmed olid tegelikult vastavuses kutsenõuetega

ja vastustaja järeldused oleksid seega meelevaldsed.

14. Eelnevat kokku võttes nähtub, et sõltumata sellest, kas taotlust oleks menetletud

taastõendamise või esmataotlemise regulatsiooni järgi, ei oleks saanud kaebajale

ehitusmaksumuse hindamise ja ehitustegevuse juhtimise kutseid anda, kuna tema töökogemus

3-23-1254

13(17)

ei vastanud ühegi objekti osas keerukuse kriteeriumitele (KAK-i p 3.4 ja lisa 1 p A1, alapunkt

I).

15. Kuna kaebaja esitatud referentsobjektid ei vastanud sisuliselt 7. kutsetaseme

töökogemuse nõuetele, ei oma tähtsust, kas kaebajal olid formaalselt täidetud töökogemuse

ajalised nõuded vastavalt KAK-i p-s 3.1.2.1.a) või p-s 3.1.6.b) ja KAK-i lisas 6 sätestatule.

Vastustaja on õigesti märkinud, et töökogemuse ajaliste nõuete täitmisel võetakse arvesse

sisulistele nõuetele vastava töökogemuse ajalist mahtu.

16. Kohus leiab, et vaidlustatud otsusest on piisavalt jälgitav, mis alusel ja mis põhjustel

kaebajale jäeti vaidlusalustel ametialadel 7. taseme kutse andmata. Vastustaja on selgelt

viidanud nii kutsestandardi p-le A.1 kui ka KAK p-le 3.5 ning selgitanud, et taotluses toodud

objektid ei vasta neis toodud tingimustele. Kaebajale ei saanud otsust lugedes jääda selgusetuks,

miks tema töökogemust ei loetud 7. kutsetaseme nõuetele vastavaks. Otsuses viidatud

kutsestandardi ja KAK-i punktidest nähtub, millistele miinimumnõuetele peavad kutse taotleja

referentsobjektid vastama, et lugeda töökogemus 7. kutsetaseme nõuetele vastavaks. Seejuures

ei olnud kaebajale kutse andmata jätmise põhjuseks see, et töökogemuse nõuetele ei vasta

mõned kaebaja esitatud referentsobjektid, vaid nõuetele ei vastanud ükski objekt. Seega asjaolu,

et otsuse põhjendustes ei olnud iga referentsobjekti osas üksikasjalikult välja toodud, millises

osas esineb mittevastavus kutsestandardi p-s A1 ja KAK-i p-s 3.5 kehtestatud nõuetega, ei

saanud kaebajal takistada vastustaja järelduse õigsuses veendumist (võrreldes enda esitatud

objektide tehnilisi andmeid otsuses viidatud nõuetega).

17. Ka see, et vastustaja ei ole otsuses täiendavalt põhjendanud, mida ta peab silmas

objektide keerukuse all, ei muuda vaidlustatud otsust kontrollimatuks. Kaebajale keelduti kutse

andmisest seetõttu, et tema esitatud referentsobjektid ei vastanud kutsestandardi p-s A1 ja

KAK-i p-s 3.5 sätestatud nõuetele ning see andis omakorda kinnitust sellest, et kaebaja tööd ei

vastanud keerukuselt taotletud kutsetasemele. Kaebaja ei ole ära näidanud, et tema tööd

vastupidiselt vastustaja poolt tuvastatule terviklikkuselt ja suuruselt vastanuks 7. kutsetaseme

nõuetele ning kaebajale kutse andmine seega sõltunuks ainuüksi tööde sisulisele keerukusele

hinnangu andmisest. Kaebaja on antud juhul asjatult omistanud määrava tähtsuse asjaolule, mis

eraldivõetuna ei tinginud kutse andmata jätmist.

18. Kutse andmise otsustamisel lähtutakse isiku taotluses märgitud andmetest ja sellele

lisatud dokumentidest ning kutsestandardis ja KAK-is esitatud nõuetest. Kutse andja peab

hindama kutse taotleja vastavust ettenähtud tingimustele ning selles osas ei ole kutse andjal

olulist kaalutlusruumi. Seega ei tähenda ka otsuse põhjenduste lakoonilisus automaatselt seda,

et kutse mitteandmise otsus poleks tagantjärele tõhusalt kontrollitav. Kohus sai antud juhul

hinnata, kas taotluses toodud andmete põhjal oli keeldumine õigustatud. Kohus leidis eelpool,

et kaebajale 7. taseme kutse andmisest keeldumine oli põhjendatud, kuivõrd kaebaja

töökogemust ei saanud lugeda kehtivatele nõuetele vastavaks. Kaebaja ei väitnud ega

tõendanud kohtumenetluses vastupidist. Seega isegi kui möönda, et vastustaja võinuks

vaidlustatud otsuses oma järeldusi detailsemalt põhjendada, on otsus materiaalselt õiguspärane

ja selle tühistamiseks seetõttu ei ole alust (HMS § 58). Lähtudes asjas tähtsust omavatest

faktilistest asjaoludest ja vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjendustest, on kohus

veendunud, et vastustaja peaks kaebuse rahuldamise korral samasuguse resolutsiooniga

haldusakti uuesti andma.

19. Kaebaja on palunud kaebuses kontrollida KAK-i vastavust PS §-dele 29 ja 31. Kaebaja

ei pea põhiseadusega vastuolus olevaks kutse esmatõendamisel esitatavaid nõudeid, ent leiab,

et kutse taastõendamisel on olukord fundamentaalselt erinev. Kaebaja hinnangul on kutse

3-23-1254

14(17)

taastõendamisel seatud piirangud ebaproportsionaalsed ning tal ei ole olnud võimalik tase 7

kutse taastõendamiseks sobivate tööde teostamine. Kokkuvõtvalt on kaebaja arvates kutse

taastõendamise regulatsioon PS §-dega 29 ja 31 vastuolus osas, mis nõuab kutse taastõendajalt

järjepidevat hõivatust kutsetasemele vastavate töödega (KAK-i p-d 3.2.2.f, 3.1.6.1 ning p

3.1.6.b) ega arvesta asjaoluga, et taotlejale on juba varem väljastatud samale allerialale vastav

kutsekvalifikatsioon. Kaebaja on kaebuses märkinud veel sedagi, et PS-ga kooskõlas ei ole ka

olukord, kus EEL-ile on jäetud väidetavalt ulatuslik otsustusruum selles osas, kas taotleja

töökogemust – eelkõige töökogemuse tõendamiseks esitatud objektide keerukust – pidada 7.

kutsetaseme nõuetele vastavaks või mitte.

20. Kohus ei jaga kaebaja kahtlusi regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas. EhS kohaselt

saab ehitamisega seotud teatud tegevusaladel pädeva isikuna tegutseda vaid siis, kui isiku

kvalifikatsiooni tõendab haridusel ja töökogemusel põhinev kutse või muu õigusakti kohane

pädevustunnistus (EhS § 24 lg 1). Kindlatele tingimustele vastava töökogemuse nõudmist ei

saa pidada iseseisvalt PS-ga vastuolus olevaks. On küll õige, et selline kvalifikatsiooninõue

riivab kaebaja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lg 1) ning tegeleda

ettevõtlusega (PS § 31), kuid samadest sätetest nähtuvalt võib seadusega sätestada nende

õiguste kasutamise tingimused ja korra. EhS § 24 lg 4 volitab ministrit kehtestama

ehitusvaldkonna nende tegevusalade tarbeks, millel tegutsemiseks peab pädeva isiku

kvalifikatsioon olema tõendatud, igale tegevusalale vastavad täpsemad kvalifikatsiooninõuded.

Volitus hõlmab nii kvalifikatsiooninõudeid, mille täitmine on vajalik kutse saamiseks, kui ka

küsimust, milline kutse (sh milline kutsetase) tõendab kutset omava isiku pädevust tegutseda

ehitusvaldkonna erinevatel tegevusaladel.

21. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kui pärast kutse esmataotlemist nõutakse isikult iga teatud

perioodi tagant kutsetasemele vastavate tööde teostamist, peaksid sellised nõuded olema

sätestatud seadusandja poolt seaduse tasandil, mitte vastustaja poolt kehtestatud korras. Ehkki

EhS § 24 lg 2 sätestab tegevusalad, kus pädeva isiku kvalifikatsioon peab olema tõendatud, ei

reguleeri see paragrahv ise täpsemalt kutse andmise tingimusi, vaid viitab kutseseaduse (KutS)

kohasele kutse andmisele. KutS § 3 p 2 järgi on kutse kvalifikatsioon, mis saadakse kutseeksami

sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis. Kutsestandard on

dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ja esitatakse kompetentsusnõuded ning

kutsestandardi kinnitab kutsenõukogu (KutS § 5 lg-d 1 ja 2). Kutsestandardis sisalduv töö

kirjeldus ei pea olema reguleeritud seaduse tasandil. Kohtupraktikas on ka leitud, et kutse

saamise nõuded, sh kutsestandard, on kehtestatud kooskõlas põhiseadusega (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 16.08.2023 otsus nr 3-22-761, p 20). Kutse andjana võib tegutseda juriidiline

isik või tema asutus või riigi- või valitsusasutus, kelle kutsenõukogu on avalikul konkursil

võitjaks kuulutanud ja kes on kutseregistris nõuetekohaselt registreeritud (KutS § 10 lg 1).

Kutse andmise korraldust reguleerib kutse andmise kord, mille töötab välja kutse andja

konkursil osalev organ koos kutsekomisjoniga ning kinnitab kutsenõukogu (KutS § 16 lg 1).

KutS kohaselt reguleeritakse kutse andmise korras mh ka kutse taastõendamise tingimused ja

kord (KutS § 16 lg 2). Seega on seadusandja volitanud kutsenõukogu ja kutse andjat töötama

välja kutse andmise korra ja reguleerima mh kutse taastõendamise tingimusi ja korda.

22. Kohtule ei nähtu alust pidada KAK-i kutse taastõendamise regulatsiooni seadusega

vastuolus olevaks osas, milles see kaebaja hinnangul nõuab kutse taastõendamise raames

järjepidevat hõivatust kutsetasemele vastavate töödega. Riigikohtu selgitustest nähtuvalt saab

osal ehitamisega seotud tegevusaladel (vastavate EhS § 24 lg-s 2 sätestatud valdkondade hulka

kuulub ka ehitustegevuse juhtimise kutse) kutse- või pädevustunnistuse omandamisega

kaasnevat piirangut põhimõtteliselt õigustada muu hulgas teatud ehitusvaldkonna tegevusaladel

3-23-1254

15(17)

tegutsemisega kaasnevate riskidega inimeste elule, tervisele ja varale ning keskkonnale (vrd

Riigikohtu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p-d 28 ja 30). Samad õigushüved on kaitstavad ka

taastõendamise raames. Ehitusinseneride töö on vastutusrikas ning ehitusvaldkond kiiresti

arenev. Kutsetunnistuse väljastamine, sh ehitusinsenerikutse perioodiline taastõendamine peaks

looma avalikkusele ja kolmandatele isikutele kindluse, et kutset omaval isikul on valdkonnas

kindla sisuga pädevus ning ülesannete kohaseks täitmiseks vähemalt minimaalselt nõutavad

teadmised ja kogemused, mida kutse andja on enne kutsetunnistuse väljastamist kontrollinud.

Eelnevat kinnitab ka aastal 2014 läbi viidud kutsereform, mille käigus muudeti kutsete

omamine teatud tegevusaladel kohustuslikuks ning kutsed tähtajaliseks. Pädevuse ja

töökogemuse perioodiline kontrollimine aitab vähendada ülalviidatud õigushüvedele võimaliku

kahju tekkimise ohtu. Kohtu hinnangul on see põhjendatud ja proportsionaalne. Piisav ei ole

see, kui esmataotlemisel on kutse väljastatud, vaid ehitusinsenerid peavad ka erialast tööd tehes

ennast pidevalt täiendama.

23. Kohus nõustub vastustajaga, et sarnaselt EhS § 24 lg-s 2 sätestatud kutsetele on ka

ehitusmaksumuse hindamise kutsenõuete seadmine põhjendatav elu, tervise, vara ja keskkonna

kaitsega. Samas tuleb arvestada, et vastava kutse olemasolu on ehitusmaksumuse hindamise

valdkonnas tegutsemiseks vabatahtlik, kuna ehitusmaksumuse hindamise kutsealal

tegutsemiseks pole vajalik kutse olemasolu (vastavat kutset ei ole nimetatud EhS § 24 lg-s 2

toodud loetelus). Seega ei kaasne nõuete seadmisega piirangut vastavas valdkonnas

tegutsemisele.

24. Nõutavat töökogemust nii esmataotlemisel kui ka taastõendamisel on võimalik

omandada paindlikult. Kohtule ei nähtu, et nõutav oleks järjepidevalt ja ainult kehtivatele

nõuetele vastavate tööde teostamine, mida võiks pidada ülemääraseks. Kaebaja viidatud

taastõendamise nõuete puhul on insenerikutse taastõendamise eeldusena sätestatud portfoolio

esitamine, mis peab tõendama taotleja allerialast töökogemust viimase 7 aasta jooksul vähemalt

3 aastal ja sisaldama vähemalt 30% kutsetasemele vastavaid töid (tööde keerukus ületab eelneva

astme pädevuspiire). Kohtu arvates ei ole tegemist lubamatult suure mahuga ning sellises

mahus töökogemuse omandamine seitsmeaastase perioodi jooksul ei tohiks valdkonnas

tegutsevale spetsialistile olla üleliia raske või ajakulukas. Paljasõnaline ja asjakohatu on

seejuures kaebaja argumentatsioon, justkui tal ei oleks elukohast tulenevalt olnud võimalik täita

kutsestandardiga kehtestatud rangeid nõudeid. Kaebaja ei ole millegagi põhjendanud, miks tal

ei ole olnud elu- ja tegevuskohast tulenevalt võimalik vastavaid töid teostada, vaid on toonud

hüpoteetilisi näiteid. Kaebaja elukoht on rahvastukuregistri kohaselt Tallinnas. Ta on enda

aadressiks ka kutse taotlemisel märkinud Tallinna. Asja materjalidest (kaebaja poolt taotluses

loetletud objektid) nähtuvalt on kaebaja ettevõtlusega tegelenud erinevates kohtades Eestis.

Kaebaja on enda lisa-aadressi (Varni küla) registreerinud alles 27.05.2024, ent vaidlustatud

otsus on tehtud 19.04.2023. Eelneva tõttu jätab kohus vastavad väited, sh hüpoteetilised väited

isikust, kellel ei ole olnud temast sõltumata põhjustel võimalik teostada ka tasemele 6 vastavaid

töid, tähelepanuta.

25. Kaebaja hinnangul kujutavad KAK-i töökogemuse nõuded (konkreetsed kriteeriumid)

endast suvaotsust. Õiguskantsler on leidnud ja sellega nõustub ka kohus, et selleks, et hinnata,

millise töökogemusliku taustaga isikud võiksid erinevatel ehitusvaldkonna tegevusaladel

tegutseda, on pädevad kutseandjad (vt õiguskantsleri 22.05.2017 seisukoht; õiguskantsleri

04.04.2017 seisukoht). Ehitusinseneride kutsestandardite väljatöötamisega tegeleb kutseandja

ehk EEL. Tegemist on erialaorganisatsiooniga, kes omab põhjalikku ülevaadet valdkondlikest

eripäradest ja spetsialistidest. EEL on seega pädev hindama, millistest insenertehnilistest

piiridest lähtuvalt tuleb kutseid anda. Kohus leiab, et pole põhjust kahelda EEL-i pädevuses

3-23-1254

16(17)

kutsepädevuste üle otsustamisel. Kutsetasemele vastava keerukusega ehitise kriteeriumid on

sätestatud kutsestandardi A1 alapunktis I. Vastustaja selgitab õigesti, et kuigi kutsesüsteem

tervikuna tagab isikute elu, tervise, vara ja keskkonna kaitset, siis mida keerukamaid

kutsealaseid töid soovitakse teha, seda suurem on risk isikute elule, tervisele, varale ja

keskkonnale, mistõttu peabki isik suutma tõendada oma pädevust just vastava keerukusega

tööde tegemisel. Puudub mistahes alus pidada ka alternatiivnõudeid põhiseadusvastaseks. Need

muudavad kutsesüsteemi paindlikumaks, võimaldades anda kutse ka selliste tööde pinnalt, mis

oma keerukuselt ei vasta nõuetele, kuid mis puudutavad siiski sisuliselt avaliku

kasutusotstarbega hooneid, kus viibib arvukalt inimesi ja mis eeldavad tihti komplekssemaid

erilahendusi. Kuna tihti on selliste hoonete puhul tegemist keerukamate hoonetega, ongi

võimaldatud ka nende põhiselt kutse anda.

26. Seoses kaebaja väidetega, et EEL-ile on jäetud ulatuslik otsustusruum selles osas, kas

taotleja töökogemust pidada 7. kutsetaseme nõuetele vastavaks või mitte, leiab kohus, et

KAKist ei tulene, et EEL-il on ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas kutse taotleja

töökogemus vastab kehtestatud nõuetele või mitte. Nagu kohus märkis juba eelpool, lähtutakse

kutse andmise otsustamisel isiku taotluses märgitud andmetest ning kutsestandardis ja KAK-is

esitatud nõuetest. Kohtule ei nähtu, et vastustaja poleks kaebaja taotluse menetlemisel

ettenähtud nõuetest juhindunud ja oleks ilmselgelt meelevaldselt lugenud kaebaja töökogemuse

7. kutsetaseme nõuetele mittevastavaks. Vastustaja on otsuses täpselt viidanud ja

kohtumenetluses täiendavalt esitatud võrdlustabelile tuginedes ära näidanud, millistele nõuetele

kaebaja poolt töökogemuse tõendamiseks esitatud referentsobjektid ei vasta. Vastustaja ei

pidanud kaebaja esitatud objekte mh keerukuselt 7. kutsetaseme nõuetele vastavaks tulenevalt

asjaolust, et need oma tehniliste andmete poolest ei vastanud kehtestatud miinimumnõuetele.

Seega kaebaja seisukoht vastustaja subjektiivsest hinnangust objektide keerukuse osas on

praeguses vaidluses asjakohatu ega viita kuidagi KAK-i põhiseadusvastasusele. Kaebaja ei ole

kohtumenetluses ümber lükanud vaidlustatud otsuses toodud järeldust referentsobjektide

tehniliste andmete mittevastavusest kutsestandardi p A1 ja KAK p 3.5 nõuetele. Vastustajal ei

ole võimalik vaadata mööda kutsestandardis ja KAK-s kehtestatud miinimumnõuetest ning

anda taotlejale 7. taseme kutse olukorras, kus tema esitatud objektide tehnilised andmed

kehtivatele nõuetele ei vasta ning seda ka juhul, kui peaks olema võimalik möönda, et objektid

on vaatamata eeltoodule sisuliselt piisavalt keerukad. Vastustaja on õiguspäraselt võtnud

aluseks kaebaja esitatud andmed referentsobjektide kohta ning neid võrrelnud kehtivate

kutsenõuetega. Olukorras, kus ükski taotleja esitatud referentsobjekt ei vastanud 7. kutsetaseme

miinimumnõuetele, ei olnud vastustajal võimalust kaebajale taotletud tasemel kutset väljastada.

Sellist tulemust ei tooks kaasa ka see, kui vastustaja peaks haldusakti põhjalikumalt

põhjendama.

27. Kokkuvõttes leiab kohus seega, et ehitusinseneri tööga seotud võimaliku kahju

tekkimise vältimiseks on õigustatud nõuda ehitusinsenerilt tema kutse perioodilist

taastõendamist, sealhulgas määratletud perioodil kutsetaseme pädevuspiiridele vastavat

töökogemust. Ülaltoodud põhjustel on EEL-i 19.04.2023 otsus vaidlustatud osas õiguspärane

ning puudub alus selle tühistamiseks. Tühistamisnõude rahuldamata jätmise tõttu ei ole alust

ka kohustamisnõude rahuldamiseks. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda.

Kaebaja taotleb menetluskuluna 2750,80 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisandub riigilõiv

20 eurot. HKMS § 108 lg 1 alusel jääb kaebaja menetluskulu tema enda kanda.

3-23-1254

17(17)

Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad tema

võimalikud menetluskulud samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)