3-23-2601/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2601

Haldusasi

W.N-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 04.10.2023 otsuse

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: W.N, volitatud esindaja vandeadvokaat Marika

Mugur

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Merle Magnus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 04.10.2023 otsus nr P7-2023-

853257 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit tegema kaebaja jagatava vanemahüvitise

osas uus otsus.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 790,10 eurot.

3. Jätta kaebaja taotlus talle hüvitatavatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks

rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.07.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

1(7)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 15.08.2023 otsusega nr P7-2023-636336 W.N-ile

perehüvitise (isa vanemahüvitis) perioodiks 09.08.2023-07.09.2023. Otsuse kohaselt on isa

vanemahüvitise suurus ühe päeva eest 73,40 eurot.

2. SKA määras 04.10.2023 otsusega nr P7-2023-853257 W.N-ile perehüvitise (jagatav

perehüvitis) seoses lapse kasvatamisega perioodil 01.10.2023-06.06.2023. Otsuse kohaselt on

jagatava vanemahüvitise suurus ühe päeva eest 38,90 eurot.

3. W.N-i 05.10.2023 vaide SKA 04.10.2023 otsusele jättis SKA 17.10.2023 vaideotsusega nr

5.2-3/37520-2 rahuldamata.

4. W.N (kaebaja) esitas 16.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 04.10.2023 otsuse

ning 17.10.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks.

5. SKA tunnistas 11.12.2023 otsusega nr 5.2-1/42087-2 „Vaideotsuse kehtetuks tunnistamine“

SKA 17.10.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/37520-2 kehtetuks.

6. Tallinna Halduskohus lõpetas 21.05.2024 määrusega vaideotsuse tühistamise nõude osas

haldusasja menetluse.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

7. Kaebaja nõuab SKA 04.10.2023 otsuse nr P7-2023-853257 „Perehüvitise määramine“

tühistamist ning vastustaja kohustamist tegema perehüvitise määramise osas uus otsus.

8. Otsus on vastuolus perehüvitiste seaduses (PHS), ennekõike selle §-s 39 sätestatud

vanemahüvitise kalendripäevatasu arvestamise regulatsiooniga. SKA on vaidlustatud otsuses

eiranud PHS §-s 39 sätetatut ja ei ole võtnud vanemahüvitise kalendripäevatasu arvestamisel

aluseks PHS-st tulenevat kalendripäevatasu arvestamise reeglistikku.

9. Samuti on SKA rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet. Nii SKA veebilehel kuvatud

isikustatud vanemahüvitise suuruses kui ka SKA 15.08.2023 otsuses oli vanemahüvitise

suuruseks märgitud 73,40 eurot (bruto) päevas. Seega oli kaebajal alust arvata, et jagatav

perehüvitis määratakse samas summas, s.o 73,40 eurot (bruto) päevas. SKA möönis, et õiguslik

regulatsioon ei ole vahepealsel ajal muutunud, kuid põhjendab erinevat tulemust sellega, et

augustis 2023 muudeti halduspraktikat PHS § 39 lg 6 kohaldamisel.

10. Kaebaja küsis 04.10.2023 SKA-lt selgitust, mis põhjusel 15.08.2023 ja 04.10.2023 otsustes

arvutustulemus erineb. SKA selgitas 05.10.2023, et erinevuse põhjuseks on asjaolu, et SKA

muutis augustis 2023 PHS § 39 lg 6 tõlgendust (varasemalt oli kasutusel tõlgendus, mille

kohaselt võis vanemahüvitise arvutamisega seotud kalendrikuude arvu väärtus olla alla ühe,

nüüd aga võtab SKA kalendrikuude arvuks vähemalt ühe). SKA märkis ka, et PHS seda

küsimust üheselt ei reguleeri ning tegemist on seaduse lüngaga (vt kaebuse lisa 5).

11. SKA selline seisukoht on ekslik ning n-ö uus tõlgendus on vastuolus PHS-s sätestatuga.

PHS § 39 lg 6 kohaselt tuleb arvutada kalendrikuude arv täpsusega kaks kohta peale koma ning

suurim kalendrikuude arv saab olla 12 kuud. Väikseimat kuude arvu seadus ei sätesta.

Vastupidi, PHS § 39 lg 6 lauseosa „Kui kalendrikuude arv on võrdne nulliga,…“ kinnitab, et

2(7)

kuude arv võib olla kuni null. Seega ei või SKA meelevaldselt anda seadusele selle tekstiga

vastuolus olevat tõlgendust, et väikseim kalendrikuude arv saab olla 1. Lisaks on ebaõige SKA

väide, et alates 01.08.2023 on PHS § 39 lg 6 osas tõlgendust muudetud, kuna veel 15.08.2023

on lähtutud varasemast tõlgendusest.

Seega sai kaebajal tekkida SKA senise praktika (sh 15.08.2023 otsuse) põhjal õiguspärane

ootus, et jagatav vanemahüvitis määratakse samas summas kui isa vanemahüvitis.

12. SKA ei saanud ilma selge seadusliku aluseta asuda kaebajale kahjulikus suunas muutma

enda varasemat tõlgendust (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 1).

13. SKA tõlgenduse muutmine on vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõttega. Sisuliselt

kohtleb SKA enda suva alusel ühesuguseid asjaolusid ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta

erinevalt lihtsalt olenevalt sellest, millisesse tõlgenduse aega nad jäävad. Ühtegi objektiivset või

mõistlikku põhjendust isikute erinevaks kohtlemiseks ei esine.

14. Ilma, et selleks oleks selge seaduslik alus või objektiivne ja mõistlik põhjendus, on SKA

teinud ümberarvestusi algselt SKA veebilehel avalduse esitamise hetkel kuvatud isikustatud

vanemahüvitise suuruses.

15. Hüvitise oluline vähendamine ei ole kooskõlas PHS § 32 lõikes 1 sätestatud vanemahüvitise

eesmärgiga tagada asendussissetulek lapse hooldamise ajaks ning tagada võrdväärset tulu.

16. SKA poolt kohtumenetluses esitatud PHS § 39 tõlgendus ei vasta seaduse sisule ega ka SKA

enda halduspraktikale selle normi kohaldamisel. SKA seisukoht, et arvutuse aluseks tuleb võtta

ühe kalendrikuu tulu ja arvestada see kogu kuu tuluks ka juhul, kui tegemist on poole kuu

tuluga, ei põhine seadusel. Vastupidi, PHS § 39 lõigetest 6 ja 6¹ tuleneb üheselt, et arvutustes

kasutatav kuude arv võib olla ka väiksem kui üks. SKA leiab sisuliselt, et poole kuu töötasu

tuleb meelevaldselt arvestada terve kuu töötasuks ning PHS § 39 (eriti just selle lg 6 ja lg 6¹)

arvutuskäiku lihtsalt ignoreerida. Selline seisukoht on vastuolus seaduslikkuse põhimõttega

(HMS § 3 lg 1) – avalik võim saab ja peab toimima kehtiva õiguse raamides ning ei saa asuda

norme meelevaldselt sisustama (isiku kahjuks) millegagi, mis on seadusega vastuolus või mida

seadusest ei tulene. Antud juhul sätestab PHS § 39 lg 6, et kalendrikuude arv võib olla kuni null.

SKA ei saa anda seadusele tõlgendust, mis on vastuolus selle tekstist tulenevaga.

17. SKA möönab enda vastuses, et kaebaja puhul (tulenevalt tema lapse sünniajast) tuleb

arvestada ka töötuna arvel oleku päevasid. Seetõttu on arusaamatu ja asjakohatu SKA

mõttekäik, et ilma PHS 01.07.2021 jõustunud muudatuseta oleks kaebajale makstav hüvitis

olnud teistsugune. Kaebajale kohalduva regulatsiooni kohaselt tuleb arvestada ka töötuna arvel

oleku aega.

18. Eelneva valguses on üldsõnaline ja ebaõige SKA seisukoht, justkui ei oleks kaebajale

15.08.2023 määratud isa vanemahüvitis olnud kooskõlas PHS § 32 lg 1 mõttega või oleks

eksitud seaduse kohaldamise. SKA ei selgita, millist normi ja mil viisil valesti kohaldati.

Vastupidi, SKA möönab, et kaebaja puhul kohaldub ajutine regulatsioon, mille järgi tuleb

arvestada ka töötuna arvel oleku aega ehk PHS § 39 lg 6¹. Ka SKA 05.10.2023 selgitus (vt

kaebuse lisa 5) kinnitab, et SKA varasem praktika ei olnud vale ega seadusega vastuolu. SKA

lihtsalt otsustas keset haldusmenetlust muuta enda varasemat tõlgendust kaebajale kahjulikus

suunas ning viisil, mis on vastuolus seaduse tekstist tulenevaga.

19. Eelneva tõttu on asjakohatu ka SKA seisukoht, et usalduse kaitset ei saa kohaldada ebaõige

halduspraktika jätkamise või laiendamise eesmärgil. SKA eelnev praktika, mille alusel määrati

kaebaja hüvitise suuruseks 73,40 eurot päevas, vastab kehtivale õigusele, ennekõike PHS §-le

39. SKA vastupidine väide on üldsõnaline ja vale.

3(7)

VASTUSTAJA SEISUKOHT

20. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

21. Kaebaja laps sündis 07.06.2023. Kaebaja vanemahüvitise suuruse arvutamise

arvestusperioodiks vastavalt PHS § 39 lg 3 p-le 2 periood 01.09.2021 – 31.08.2022 (lapse

sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuust arvestatakse maha lapse sünnikuule eelnenud 9

kalendrikuud).

22. Augustis 2022 oli kaebaja eest tasutud sotsiaalmaksu 385,11 eurot (lisa 2) ja ta oli töötuna

arvel 01.09.2021 – 15.08.2022 (st 349 päeva 365-st). Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel (lisa

2) oli kaebaja tulu 2022. aasta augustis 1167,01 eurot, millelt maksti sotsiaalmaksu 385,11 eurot

ning täpselt samas suuruses oli tema sissetulek ka hiljem, perioodil september 2022 – veebruar

2023.

23. Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe

kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks (PHS § 39 lg 1). See tähendab, et

aluseks võetakse ühe kalendrikuu ehk terve kalendrikuu tulu.

24. Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse

sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete

alusel (PHS § 39 lg 2). See tähendab, et arvutamisele kuulub ühe kalendrikuu keskmine tulu ja

see arvutatakse ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Eelnevast

tuleneb, et aluseks võetakse ühe kalendrikuu tulu, aga mitte üksikute päevade oma.

25. Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus on 100 protsenti PHS § 39 lõigete 1–6 alusel

arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust jagatuna 30-ga (PHS § 39 lg 7). Taas võetakse

aluseks ühe kalendrikuu keskmine tulu ning see kuulub jagamisele 30-ga.

26. Perehüvitiste seaduse enne 01.07.2021 kehtinud redaktsiooni kohaselt arvati

arvestusperioodist maha vaid töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arv (PHS

v.r. § 37 lg 4). Enne 01.07.2021 olid töövõimetuslehe liikideks haigusleht, sünnitusleht,

lapsendamisleht ja hooldusleht (ravikindlustuse seaduse, RAKS, § 52 lg 3). Töövõimetuslehel

oleku aeg oli ja on ajaliselt piiratud. Nii oli ja on haiguse või vigastuse korral kindlustatud isikul

õigus saada haigushüvitist töövõime taastumise päevani, kuid mitte rohkem kui 240 järjestikust

kalendripäeva tuberkuloosi või 182 järjestikust kalendripäeva mõne muu haiguse korral (RaKS

§ 57 lg 1). Sünnituslehe alusel oli õigus saada sünnitushüvitist 140 kalendripäeva ja

lapsendamislehe alusel 70 kalendripäeva (RaKS § 58 lg 1 ja 4). Hooldushüvitist oli hoolduslehe

alusel õigus saada 14 kalendripäeva ja teatud juhtudel 60 kalendripäeva (RaKS § 59 lg 1 ja 11).

Töötuna arvel olek ei ole ajaliselt piiratud ning arvel oleku lõpetamine toimub teatud seaduses

sätestatud alustel (tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 7).

27. 01.07.2021 jõustus perehüvitiste seaduse muudatus ning tulenevalt eriolukorrast sätestati

ajutise meetmena (rakendatakse ajavahemikul 01.01.2021 – 31.12.2023 sündinud laste puhul,

PHS § 636) töötuna arvel oleku päevade arvu maha arvestamine arvestusperioodist lisaks

töövõimetuslehe päevade arvu maha arvamisele. Perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse

muutmise seaduse 300 SE eelnõu seletuskirjas on välja toodud muudatuse eesmärk – vältida

lastesaamise edasilükkamist töötusest tingitud väiksema vanemahüvitise tõttu ja tagada

koroonakriisi tõttu töö kaotanud vanemahüvitise saajate parem sissetulek.

28. Ilma ajutiselt rakendatava meetmeta oleks kaebaja puhul tema augustikuu tulu kuulunud

jagamisele 12 kuu vahel – kalendrikuu keskmine tulu oleks sel juhul olnud 38,90 eurot ning

kaebajale oleks määratud vanemahüvitis töötasu alammääras, mis aastal 2023 on 725 eurot ning

ühe kalendripäeva suuruseks oleks sel juhul olnud 725 : 30 ehk 24,17 eurot (PHS § 42 lg 1).

4(7)

Kaebajale määrati 15.08.2023 isa vanemahüvitis suuruses 73,40 eurot (30 päevase kalendrikuu

vanemahüvitis oleks suuruses 2201,89 eurot) päevas, mis ilmselgelt ei ole kooskõlas PHS § 32

lg-ga 1 (tagada asendussissetulek) ning selle põhjuseks sai seaduse ebaõige kohaldamine.

29. Tulenevalt PHS § 39 lg-test 1 ja 2 tuleb vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks võtta

ühe kalendrikuu tulu ning ühe kalendrikuu tulu ei saa olla päeva või päevade arvestuses.

Seetõttu ei ole ka õige jagada ühe kalendrikuu sissetulekut üksikute päevade vahel, mida näitab

ka tulemus, milleni sel viisil arvutades jõutakse.

30. Juhul kui selgub, et seaduse kohaldamisel on eksitud, tuleb astuda vastavaid samme ja asuda

seadust õiguspäraselt kohaldama.

31. Kaebajale määrati ja maksti isa vanemahüvitis suuruses, mis ei ole kooskõlas PHS

regulatsiooniga.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

32. Kaebus tuleb rahuldada.

33. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja laps sündis 07.06.2023 ning seega oli kaebaja

vanemahüvitise suuruse arvutamise arvestusperioodiks vastavalt PHS § 39 lg 3 p-le 2

ajavahemik 01.09.2021 – 31.08.2022 (lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuust arvestatakse

maha lapse sünnikuule eelnenud 9 kalendrikuud).

Ühtlasi ei ole vaidlust selles, et viidatud ajavahemikul oli kaebaja töötuna arvel 349 päeva

(01.09.2021 – 15.08.2022) ega ka selles, et augustis 2022 tasuti kaebaja eest sotsiaalmaksu

kokku 385,11 eurot.

34. Peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas SKA on PHS § 39 õigesti tõlgendanud ja

kohaldanud ning kas sellega seonduvalt oli varasema halduspraktika muutmine põhjendatud ja

vaidlustatud otsus seega õiguspärane.

35. PHS § 39 lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus

vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks.

Sama paragrahvi lõike 2 sätestab, et ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga

maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise

isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel.

PHS § 39 lg 5 kohaselt on ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus

arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis. Isikustatud

sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt

ning tööandja maksejõuetuse hüvitiselt ega sotsiaalmaksuseaduse § 6 alusel, välja arvatud lõike

1 punktide 5 ja 14 alusel, arvestatud sotsiaalmaksu.

Sama paragrahvi lg 6 täpsustab, et PHS § 39 lõikes 5 nimetatud kalendrikuude arv on

arvestusperioodi kalendripäevade arvu ja töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud

päevade arvu vahe jagatuna 30-ga, kuid mitte suurem kui 12. Kalendrikuude arv arvutatakse

täpsusega kaks kohta pärast koma. Kui kalendrikuude arv on võrdne nulliga, kuid isik on saanud

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, jagatakse tema tulu arvuga 12.

PHS § 39 lg 61 sätestab, et kui isik on olnud arvestusperioodi jooksul Eesti Töötukassas töötuna

arvel, lähtutakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud

põhimõtetest, kuid arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutatakse peale töövõimetuslehe

alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil töötuna arvel oldud nende

päevade arv, mis töövõimetuslehe päevadega ei kattu. Töötuna arvel oleku ajal ajutiselt

5(7)

töötamine tööturumeetmete seaduse § 11 kohaselt loetakse töötuna arvel olekuks ja saadud tulu

võetakse arvesse vanemahüvitise suuruse arvutamisel.

36. Kohtu hinnangul järeldub viidatud regulatsioonist, et vastustaja on vaidlustatud otsuses

kaebaja ühe päeva hüvitise suurust arvutades asjaomaseid sätteid valesti kohaldanud.

37. Kohtu hinnangul ei ole õiguspärane tõlgendada PHS § 39 lg 6 viisil, mis välistab selle, et

arvutuskäigu tulemusena leitav kalendrikuude arv võiks olla väiksem kui 1. Kui kalendrikuude

arv võib olla võrdne nulliga (selline olukord tekib, kui arvestusperioodi kalendripäevade arvu

ning sellest lahutatavate päevade arvu vahe on 0 ja seega 0:30=0) ning kalendrikuude arv

arvutatakse täpsusega kaks kohta pärast koma, ei ole kohtule äratuntav, miks peaks väikseim

lubatud kalendrikuude arv olema 1.

38. Olukorras, kus seadusandja on otsustanud teatud põhjustel (praegusel juhul seoses COVID-

19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga kehtestatud eriolukorraga) rakendada ajutiselt

varasemast soodsamat regulatsiooni (PHS § 636 ja PHS § 39 lg 61), ei saa haldusorgan pelgalt

sellest, et konkreetsel juhul on seadusest lähtuva arvutuskäigu tulemuseks saadud päevamäär

haldusorgani arvates liiga kõrge ning seetõttu seaduse eesmärgiga vastuolus, omaalgatuslikult

varasemat (seadusega kooskõlas olnud) tõlgendust muuta.

39. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et senise regulatsiooni täpsustamiseks või konkreetsemate

tingimuste kehtestamiseks on piisavalt argumente (muu hulgas vastustaja viidatud võimaliku

ebavõrdse kohtlemise vähendamiseks), kuid seni, kuni seadusandja ei ole arvutuskäiku vastavalt

muutnud, ei saa haldusorgan pelgalt abstraktsele ebavõrdsuse vähendamise soovile seadust

kitsendavalt tõlgendada.

40. Kohtule ei ole teada, kas tegemist oli seadusandja teadliku valikuga või on tegemist

asjaoluga, millele ajutise regulatsiooni kehtestamisel ei mõeldud, kuid haldusorgan ei saa ise

tõlgenduse kaudu kindlaks määrata, milline ajavahemik või kuude arv on seaduse eesmärgiga

kõige paremini kooskõlas või aitab kõige paremini vältida ebavõrdsuse teket. See ülesanne peab

jääma seadusandjale või peab vastav volitusnorm sisalduma seaduses.

41. Olukorras, kus kaebaja laps sündis ajavahemikul 01.01.2021-31.12.2023 ning seetõttu

rakendati kaebaja suhtes tagasiulatuvalt soodsamat regulatsiooni (vt PHS § 636), on asjakohatud

vastustaja oletused selle kohta, milliseks oleks kujunenud kaebaja vanemahüvitis kui ajutiselt

rakendatavat meedet poleks olnud.

42. Kohus möönab, et vaidlusaluse regulatsiooni üldsõnalisust arvestades ei ole välistatud selle

käsitamine lüngana. Ka juhul, kui nõustuda vastustaja seisukohaga lünga olemasolust, ei saa

vastustaja tõlgendust õiguspäraseks pidada. Kohus selgitab, et lünka õigusaktides saab ületada

õigusnormide põhiseadusega kooskõlas oleva tõlgendamise abil. Asjaolusid arvestades ei saa

vastustaja tõlgendust (kõige) põhiseaduspärase(ma)ks pidada.

Vastustaja tõlgendus tekitab olukorra, kus kaebajale makstav perehüvitis ei täida eesmärki

tagada asendussissetulek, kuna jätab arvesse võtmata, et kaebaja eest tasutud sotsiaalmaks oli

tasutud 0,53 kuu eest. See ei ole eesmärgipärane ega kooskõlas vastustaja viidatud PHS § 32 lg-

ga 1. Tõlgendust, mille kohaselt kohaldatakse seadust viisil, mis toob ilma seadusliku aluseta

kaasa kaebaja õiguste riive (s.o väiksem asendussissetulek kui seaduse põhiseaduspärase

tõlgenduse kohaselt) ei saa pidada põhiseaduspäraseks. Lisaks läheks see vastuollu vastustaja

viidatud PHS muudatuse seletuskirjas toodud eesmärgiga, mille kohaselt oli ajutiselt soodsama

regulatsiooni eesmärk vältida lastesaamise edasilükkamist töötusest tingitud väiksema

vanemahüvitise tõttu ja tagada koroonakriisi tõttu töö kaotanud vanemahüvitise saajate parem

sissetulek.

6(7)

43. Vaidlust ei ole sellest, et juhul, kui tegemist olnuks ebaõige halduspraktikaga, olnuks

haldusorganil õigus seda muuta ning sellises olukorras ei saaks isik nõuda ebaõige

halduspraktika jätkamist. Nii on kohtupraktikas selgitatud, et kuigi haldusorgan võib oma

püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa usalduse kaitset kohaldada

eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat. Varasema praktika ekslikkuse ilmnemisel lasub

haldusorganil kohustus viia oma tegevus vastavusse õigusaktidega. Ebaõige halduspraktika

jätkamist või laiendamist ei saa nõuda toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele (Riigikohtu

halduskolleegiumi 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p 12 ja seal viidatud kohtulahendid).

Praegusel juhul sellise olukorra tegemist ei olnud. Kohtu hinnangul ei olnud senine

halduspraktika ebaõige ega seadusega vastuolus.

44. Kohus möönab, et kehtiv regulatsioon võib teatud juhtudel viia isikute ebavõrdse

kohtlemiseni või anda võimaluse süsteemi kuritarvitamiseks, kuid see ei tähenda, et haldusorgan

saaks piisavalt selgelt sõnastatud normist kõrvale kalduda ning seda teistmoodi tõlgendama

asuda. Sellise olukorra lahendamiseks tuleb alustada asjaomase regulatsiooni täpsustamisest

ning konkreetsete kriteeriumite seadmisest.

45. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et vastustaja on perehüvitiste seaduse

asjaomaseid sätteid ebaõigesti kohaldanud, eksinud seetõttu hüvitise päevamäära arvutamisel

ning teinud seega õigusvastase otsuse.

Seega tuleb SKA 04.10.2023 otsus nr P7-2023-853257 tühistada ning kohustada vastustajat

tegema kaebaja jagatava vanemahüvitise osas uus otsus.

46. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja nõuab

kokku 790,10 euro suuruse menetluskulu (s.o õigusabikulud 770,10 eurot ning riigilõiv 20

eurot) väljamõistmist.

47. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohtu hinnangul on menetluskulud taotletud ulatuses (õigusabi kokku 3 tundi ja 45 minutit)

põhjendatud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 790,10

eurot (s.o riigilõiv 20 eurot ning õigusabikulud 770,10 eurot).

48. Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku §

177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. Seega jääb rahuldamata kaebaja

taotlus viivise väljamõistmiseks menetluskuludelt (vt ka Riigikohtu 15.02.2021 otsuse nr 3-18-

2294, p 27).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom

7(7)