2-21-12078/89 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Olev Mihkelson

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2024, Rakvere

Tsiviilasja number

2-21-12078

Tsiviilasi

E.R. hagi L. L. vastu pärandvara koosseisu

tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

80 000 eurot

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: E.R.

(isikukood XXX), lepingulised

esindajad vandeadvoaat Anneli Aab ja Jüri Sirel

Kostja: L. L. (isikukood XXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Rait Sarjas, Küllike Namm

ja Maris Kure

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada E.R. alternatiivne nõue tuvastada, et kinnistu reg nr XXX kuulub A. S.

pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V. S.

pärandvarasse suuremas ulatuses kui pooles mõttelises osas osaliselt, kanda kostja

kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna kohtu poolt tuvastatud proportsioonis,

kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja asendada kostja tahteavaldus

kohtuotsusega ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Kohus tuvastas, et antud juhul tuleb PKS1994 § 19 alusel kõrvale kalduda abikaasade

osade võrdsuse põhimõttest ja E.R. poolt nimetatud ja tõendatud 83% (V. S. lahusvara

osa kinnistu omandamisel) on ka õiglane osa mille võrra tuleb pärandvara jagamisel

abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda.

3. Kohus tuvastas, et kinnistu asukohaga XXX, registriosa nr XXX, kuulub A. S.

(isikukood XXX, surnud XXX) pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool, s.o 17

(seitseteist) % ulatuses.

4. Kanda L. L. kinnistusraamatusse kinnisasja (registriosa nr XXX) kaasomanikuna

kinnisasja (registriosa nr XXX) 17% omanikuna. Kohustada L. L.st andma vastav

nõusolek ja asendada L. L.se tahteavaldus kohtuotsusega.

5. Jätta poolte menetluskulud (nii maa- kui ringkonnakohtus) TsMS § 163 lg 1 alusel

täies ulatuses poolte endi kanda.

6. Saata kohtuotsus menetlusalistele teadamiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse kättetoimetamisest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.R. (hageja) esitas 2. augustil 2021 Viru Maakohtule L. L.se (kostja) vastu hagi

(täpsustatud 3. novembril 2021, 14. veebruaril 2022), milles palus tuvastada, et kinnistu

asukohaga XXX, registriosa nr XXX (kinnisasi) ei kuulu A.S. pärandvara koosseisu, vaid

kuulub V. S. pärandvara koosseisu ja kanda hageja kinnistusraamatusse kinnistu

ainuomanikuna.

Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et kinnisasi kuulub A.S. pärandvara koosseisu

väiksemas ulatuses kui pool ja V. S. pärandvara koosseisu suuremas ulatuses kui pool, kanda

kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna kohtu poolt tuvastatud proportsioonis,

kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega.

Hagi asjaolude kohaselt on hageja V. S. (surnud 25. märtsil 2020) kogu vara pärija, mida

tõendab notar T. L. poolt 19. mail 2020 tõestatud pärimistunnistus. Kostja on A.S. (surnud

XXX) pärija, mida tõendab notar H. M. poolt 16. augustil 2018 tõestatud pärimistunnistus. V.

S. ja A. S. olid abikaasad. Nende abielu sõlmiti 24. septembril 1982 ja see lõppes A.S.

surmaga XXX.

V. S. on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna. Hageja taotles V. S. pärijana

kinnistusraamatu kande muutmist ja enda kandmist kinnistusraamatusse kinnisasja

ainuomanikuna. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 19. juuni 2020 määruses asus

kohtunikuabi seisukohale, et kinnisasi kuulus abikaasade V. ja A.S. ühisomandisse ja hagejat

saab kanda registrisse koos A.S. pärijana ühisomanikuna, sest kinnisasi soetati V. S. ja A.S.

abielu ajal.

Kinnisasjal asuv elamu kuulus V. S.le enne abielu 14. septembril 1959 V. S. ja Rakvere

rajooni täitevkomitee vahel sõlmitud müügilepingu alusel. Lääne-Viru maavanema 27.

detsembri 1996. a korraldusega nr 650 kinnitati maa müügihinnaks 7398 krooni. Maavanema

korraldus oli aluseks ka 29. jaanuaril 1997 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingule,

mille kohaselt oli lepinguobjektiks oleva maatüki hind samamoodi 7398 krooni. Lepingus

kinnitasid pooled, et V. S. oli tasunud müügihinna 7398 krooni erastamisväärtpaberitega

Lääne-Viru Maavalitsuse erastamisväärtpaberite (EVP) arvele ja seda tõendab ka

erastamisväärtpaberikonto väljavõte. Seega kinnisasja omandamine toimus V. S. rahaliste

vahendite eest. Kinnisasi võõrandati V. S.le Eesti Vabariigi poolt maareformi seadusest ja

maa ostueesõigusega erastamise korrast lähtuvalt. A.S. ei olnud erastamiseks õigustatud isik

ning V. S. erastas kinnistu ainuisikuliselt. A.S. ei panustanud kinnisasja omandamisesse

vähimalgi määral.

Eeltoodud asjaolud annavad aluse tunnistada kinnistu V. S. lahusvarasse kuuluvaks ja

kinnisasi ei kuulu A.S. pärandvara hulka.

Kinnisasja koosseis on säilinud alates 1969. aastast kuni tänaseni samasugusena. Kinnisasjale

ei ole ehitatud midagi juurde ning sellelt ei ole lammutatud ka ühtegi hoonet. 2. veebruaril

2022 koostatud kinnisasja hindamisakti kohaselt on kinnisasja väärtus 26. jaanuari 2022. a

seisuga 223 000 eurot, millest kinnistu väärtus eraldiseisvalt ilma hooneteta moodustab 58%

(131 000 eurot) kogu kinnisasja väärtusest ja hooned 42% kogu kinnisasja väärtusest.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja oli seisukohal, et hagis väidetud faktilised asjaolud ei ole tõendatud ning õiguslik

argumentatsioon on vastuolus kehtiva õiguse ning kohtupraktikaga.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral

tekkis erastatud maale enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud perekonnaseaduse (PKS) §

14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid

varasemalt ühele abikaasale lahusvarana ning pärast erastamist kanti kinnistusraamatusse

omanikuna vaid üks abikaasadest (vt näiteks Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-151-09 p 11 või nr

2-16-16114/65 p 25).

Kostja ei näe põhjust vaielda vastu, et maa müügilepingu sõlmimisel tasuti ostuhind V. S.

arvel olnud EVP-de eest. A.S. EVP-de müügist saadud vahendeid kasutati perekonna huvides

ning A.S. on andnud oma panuse perekonna ühisvara soetamisse.

Kinnisasja erastamisel tehtud kulutuseks on ka Lääne-Viru maavanema 27. detsembri 1996. a

korralduse nr 650 punkt 4 kohaselt ka erastamise kulud summas 2519 krooni. V. S. EVP arve

väljavõttelt ei nähtu 2519 krooni tasumist Lääne-Viru Maavalitsusele. Järelikult tasuti

kõnealune summa eelduslikult V. S. ja A.S. ühisvara arvelt.

3. Kostja esitas 12. augustil 2022 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat andma kostjale

üle hageja valduses olev A.S. pärandavara.

4. Hageja nõustus vastuhagiga osaliselt.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus jättis hagi (sh hageja alternatiivse nõude) oma 03.03.2023 otsusega rahuldamata.

Maakohus rahuldas kostja vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 444 eurot 79

senti. Menetluskulude jaotuse otsustas maakohus lahendada eraldi määrusega.

RINGKONNAKOHTU LAHEND

6. Ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 3. märtsi 2023 otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata E.R. alternatiivse nõude tuvastada, et kinnistu reg nr XXX kuulub A.S.

pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V. S. pärandvarasse

suuremas ulatuses kui pooles mõttelises osas, kanda kostja kinnistusraamatusse kinnisasja

kaasomanikuna kohtu poolt tuvastatud proportsioonis, kohustada kostjat andma vastav

nõusolek ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega ning menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus saatis tsiviilasi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumist. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

EDASINE MENETLUS

7. Maakohus tegi oma 07.12.2023 kohtunõudes pooltele ettepaneku esitada 21 päeva jooksul

alates käesoleva kohtunõude kättesaamisest poolte seisukohad edasise menetluse ja võimaliku

kompromissi osas.

Kostja vastas kohtunõudele ja selgitas, et pooled pidasid kompromissläbirääkimisi, ent

kompromissilepingu sõlmimiseni ei jõudnud. Kostja ei välista kompromissi sõlmimist

tulevikus. Kostja esitas ettepaneku, et kohus määraks esmalt hagejale tähtaja esitamaks

tõendeid või taotlusi tõendamaks, milline osa ühisvarasse kuuluvast kinnisasjast on

omandatud V. S. lahusvara arvel ja milline on pärandvarasse kuuluvate esemete väärtus

tuvastushagi lahendamise aja seisuga. Seejärel palub kostja määrata kohtul tähtaja kostjale

hageja tõendite ja/või taotluste osas seisukoha ja võimalike omapoolsete tõendite ja/või

taotluste esitamiseks.

Hageja kinnitas oma vastuses, et pooled on pidanud kompromissi läbirääkimisi, kuid pole

kompromissi käesolevaks hetkeks paraku saavutanud. Hageja ei välista kompromissi

saavutamist tulevikus. Hageja viitas ringkonnakohtu otsuse p-s 14 märgitule, kus

ringkonnakohus selgitas millistel alustel on võimalik kõrvale kalduda poolte võrdsuse

põhimõttest, ning otsuse p-s 15viidanud, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus arutama

pooltega, arvestades poolte seisukohti, õigusliku olukorda, selgitama pooltele

tõendamiskoormist ja tegema kõik võimaliku asja kompromissiga lahendamiseks. Samuti et

kohus peab andma pooltele võimaluse soovi korral esitada asjas täiendavaid tõendeid selle

kohta, kas ja millises ulatuses on V. ja A.S. ühisvarasse kuuluv kinnisasi soetatud V. S.

lahusvara arvel. 2.3. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kohus peab täitma eelmenetluse

ülesandeid, mh selgitama pooltele täiendavalt tõendamiskoormist, ning seejärel andma

pooltele tähtajad tõendite ja taotluste esitamiseks.

8. Maakohtu 26.01.2024 määrusega selgitas kohus pooltele tõendamiskoormust järgnevalt:



Kostja L. L.sel on kohustus oma vastuväidete tõendamiseks tõendada järgmist:

o

milline oli A.S. panus kinnistu ostmisel ja selle väärindamisel või kinnistu (sh

hoonete) väärtuse säilitamisel;

o

milline on kinnistu väärtus käesoleva menetluse seisuga (hageja on esitanud selle

kohta asjatundja arvamuse).



Mõlemad pooled peavad tõendama, milline on käesoleval ajal kinnistul asuvate hoonete

väärtus, et saaks arvestada hoonete suhet kinnistu väärtusesse ja sealtkaudu arvestada

kummagi abikaasa pärandvara õiglane proportsioon.

HAGI ESEME MUUTMINE JA KOSTJA VASTUS

9. Hageja esitas 27.02.2024 järgmise nõude ja seisukoha:

9.1 Tuvastada, et kinnistu asukohaga XXX, registriosa nr XXX, kuulub A.S. (isikukood

XXX, surnud XXX) pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool, s.o 8,5% ulatuses.

Alternatiivselt p-le 1)

9.2 Tuvastada, et kinnistu asukohaga XXX registriosa nr XXX, kuulub A.S. (isikukood XXX,

surnud XXX) pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool, s.o 29,5 % ulatuses.

Hageja põhjendas seda järgnevalt: ühisvara on omandatud ühe abikaasa (V. S.) lahusvara

arvel. XXX kinnistu on soetatud sisuliselt täies ulatuses V. S. lahusvara arvel. A.S. panus

kinnistu (ja hoonete) soetamisse puudub täielikult .

Hooned on omandatud enne abielu ja tegu V. S. lahusvaraga. Vaidlust ei ole selles, et

kinnisasjal asuv elamu kuulus V. S.le enne abielu – see on omandatud 14.09.1959

müügilepingu alusel (02.08.2021 hagi lisad 5.1 ja 5.2). V. S. ja A. S. abielu sõlmiti alles

24.09.1982 (02.08.2021 hagi lisa 1), seega on hooned omandatud täies ulatuses V. S.

lahusvara arvelt.

Kinnisasi on omandatud 83% ulatuses V. S. lahusvara arvelt. Täiendavalt on hageja

menetluses ära tõendanud, et kinnistu on hoonete juurde erastatud täielikult V. S. EVP-de

eest, mille V. S. oli välja teeninud enne abielu ning mis samuti kuuluvad seega V. S.

lahusvara hulka. Seda kinnitavad järgmised asjaolud:

a) Kinnistu ostu-müügilepingu järgi oli maa müügihind 7398 krooni (02.08.2021 hagi lisad 6

ja 9).

b) V. S. tasus kogu maa müügihinna 7398 eurot talle kuulunud EVP-des, milline asjaolu

tuleneb ostu-müügilepingus sisalduvast kinnitusest: “/…/ milline summa on ostja poolt

tasutud täies ulatuses enne käesolevale lepingule allakirjutamist järgmiselt: 7398 krooni on

tasutud erastamisväärtpaberitega Lääne-Viru Maavalitsuse EVP arvele nr 59004507 Eesti

Maapangas” (02.08.2021 hagi lisa 6). Samuti kinnitab seda V. S. EVP arvelduskonto

väljavõte (02.08.2021 hagi lisa 10), millelt nähtuvad V. S. EVP ülekanded Lääne-Viru

Maavalitsusele 16.05.1996 summas 7049 krooni ja 28.01.1997 summas 349 krooni, kokku

7398 krooni.

c) EVP-d, mille arvelt kinnistu müügihind tasuti, kuulusid samuti V. S. lahusvarasse. Selles

osas on hageja esitanud oma põhjalikud seisukohad 03.11.2021 menetlusdokumendi p-s 3

(koos seisukohti kinnitavate tõenditega).

Kokkuvõtlikult, V. S.l oli 14 100 rahvakapitali obligatsiooni (RKO) 47 tööaasta kohta. V. S.

töötas aastatel 09.01.1942-31.07.1990 (03.11.2021 hageja lisa 4), seega teenis V. S. 47

tööaastaga perioodil 1942 -1990 välja 14 100 RKO-d, mis ta hiljem kandis üle EVP

väärtpaberikontole, mille tulemusena said neist EVP-d. Kuivõrd V. S. töötas perioodil 1942 –

1990, kogunesid ka RKO-d/EVP-d talle kõnealuste tööaastate eest. Abielu sõlmiti 1982 (hagi

lisa 1). Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti 08.07.2020 kaaskirjas märgitule määrati V. S.le

vanaduspension alates 09.01.1988. Seega olukorras, kui V. S. teenis 47 tööaastaga (perioodil

1942- 1990) välja 14 100 RKO-d, millest ainult 8 viimast aastat oli abielus, moodustavad

abielu ajal väljateenitud RKO-d kogu V. S.le kuulunud RKO-dest väga väikese osa.

Matemaatilist tehet kasutades teenis V. S. välja iga aastaga 300 RKO-d (14 100/47 = 300).

Abielu ajal teenis V. S. seega 8 tööaastaga välja 8*300 = 2 400 RKO-d (mille näol on

potentsiaalselt tegemist ühisvaraga) ja ülejäänud 11 700 RKO-d kuulusid V. S.le lahusvarana

enne abielu omandatud varana. Seega kasutati ka kinnistu ostuks sisuliselt 83% V. S.

lahusvara1 ja pelgalt 17% nö abielu jooksul töötatud aastate eest teenitud RKO-sid. RKO-d,

mis V. S. on omandanud abielu kestel töötatud aastate eest, moodustavad parimal juhul V. S.

ja A. S. ühisvara, mitte ei kujuta endast ette A. S. isiklikku panust kinnisvara soetamisse.

Kinnistu kuulub A. S. pärandvarasse maksimaalselt 8,5 % ulatuses. Eeltooduga on hageja ära

tõendanud, et ka kinnistu on soetatud sisuliselt 83% ulatuses V. S. lahusvara arvelt. Järelikult

tuleb kinnistu puhul pärandvara koosseisu määrates kalduda kõrvale abikaasade võrdsusest

PKS1994 § 19 lg 2 p 3 alusel. Ühisvarasse saab seega kuuluda vaid 17% kinnistust ning seega

A.S. pärandvarasse koosseisu saab kuuluda ühisvarast pool, s.o 8,5%. Seega tuleb käesolevas

menetluses järeldada, et kinnistu asukohaga XXX, registriosa nr XXX, kuulub A.S.

(isikukood XXX, surnud XXX) pärandvara koosseisu üksnes 8,5 % ulatuses. Ülejäänud, s.o

90,5% ulatuses, kuulub kinnistu V. S.le.

Olukorras, kus hageja on tõendanud, et mitte pelgalt kinnistu vaid ka kinnistu juurde kuuluv

maa on omandatud sisuliselt ainult V. S. lahusvara arvel, on ilmne, et abikaasade võrdsusest

tuleb kõrvale kalduda. Puudub igasugune mõistlik põhjus, miks kohus ei peaks arvestama

hageja lahusvara ka kinnistu soetamisel.

Alternatiivselt, juhul kui kohus peaks tõesti leidma, et lähtuda tuleb pelgalt hoonete suhtest

kinnistu väärtusesse (olgugi, et see läheb vastuollu varasema kohtupraktika ja ringkonnakohtu

juhistega), viitab hageja, et kinnistu väärtus eraldiseisvalt ilma hooneteta moodustab ca 58%

kogu kinnisasja väärtusest ja hooned ca 42% kinnisasja väärtusest. Seda kinnitavad järgmised

tõendid:

a) 02.02.2022 koostatud kinnisasja hindamisakt (14.02.2022 hageja lisa 18), mille kohaselt

Käsmu kinnisasja väärtus on 26.01.2022 seisuga 223 000 eurot ja kinnistu hind eraldiseisvalt

ilma hooneteta (s.t hoonestamata kinnistu) oleks 131 000 eurot. Teisisõnu, kinnistu väärtus

eraldiseisvalt ilma hooneteta moodustab 58% kogu kinnisasja väärtusest ja hooned 42% kogu

kinnisasja väärtusest.

b) Käesoleval hetkel ei ole proportsioon muutunud, seda on kinnitanud hagejale ka kinnisvara

hindaja (lisa 1). Samuti nähtub see asjakohasest uuest hindamisaktist (lisa 2) - käesoleval

hetkel on maa väärtus eraldiseisvalt ilma hooneteta ca 1 (11 700*100)/14 100 = 82,97 5 (5)

130 000 eurot ja maa väärtus koos hoonega 221 000 eurot. Seega moodustab kinnistu väärtus

eraldiseisvalt ilma hooneteta jätkuvalt 58% kogu kinnisasja väärtusest ja hooned 42% kogu

kinnisasja väärtusest.

See tähendab ka seda, et poolte ühisvarasse kuulub sel juhul ca 58% kinnistust, millest A. S.

pärandvarasse kuulub 29,50%. V. S.le kuulub kinnistust seega 70,5%.

10. Kostja esitas oma seisukoha, milles leidis järgmist:

26.02.2024 koostatud arvamusest nähtub, et kinnisasja turuväärtus on käesoleval ajal 134 000

eurot (arvamuse lk 1). Hoonestamata kujul oleks kinnisasja väärtus 88 000 eurot ning sellest

tulenevalt on hoonete arvestatav väärtus 46 000 eurot (134 000 – 88 000= 46 000) (arvamuse

lk 30). Arvamuse lk 11-14 kirjeldatu kohaselt on kinnisasjal asuvad hooned kehvas

seisukorras ning vajavad lisainvesteeringuid renoveerimiseks. Sisuliselt on kinnisasjal asuvad

hooned amortiseerunud ning kinnisasja põhiline väärtus seisneb selle asukohas populaarses

ning hinnatud suvituspiirkonnas, s.o X külas. Hoonete väärtus kinnisasja väärtusest ca 34 %

(46 000/134 00*100~34). Kostja jäi enda poolt varasemalt menetluses väljendatu juurde ning

on seisukohal, et V. S. ja A.S. poolt nende eluajal väljendatust nähtub soov käsitleda

kinnisasja kui poolte ühisvara ning mitte kalduda kõrvale poolte võrdsusest. See nähtub

asjaolust, et abikaasad ei teinud üle 30 aasta kestnud abielu jooksul abieluvaralepingut ning ka

sellest, et sõlmides kostjaga kasutuslepingu (07.03.2022 menetlusdokumendi lisa 1), pidasid

abikaasad vajalikuks vastav dokument mõlema poolt allkirjastada. Ühtlasi osutab kostja, et A.

S. ning V. S. olid juriidiliste asjakorralduste tegemisel aktiivsed ning ei jätnud asju juhuse

hooleks – algselt olid abikaasad teinud vastastikuse testamendi, kuid aja jooksul pidasid

abikaasad siiski vajalikuks seda korraldust muuta. Sellest nähtub, et kui V. S. ning A.S.

oleksid tahtnud kalduda kõrvale poolte võrdsusest, oleksid nad selle enda eluajal

abieluvaralepinguga vormistanud. Kuivõrd abikaasad sellist korraldust ei teinud, on hageja

nõue käesolevas vaidluses abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumise osas nende tegelikku

tahet eirav.

Kuivõrd asjatundja arvamusest nähtuvalt moodustab hoonete väärtus käesolevaks ajaks

kinnisasja väärtusest 34%, võib ringkonnakohtu poolt antud juhistest tuletada, et 34% ulatuses

tuleb kalduda kõrvale poolte võrdsusest lahkunud abikaasade pärandvara määramisel ning

hinnanguliselt 66% osas tuleb lähtuda abikaasade võrdsusest. Selliselt oleks V. S. pärandvara

suurus (66/2)+34=33+34=67% s.o 67/100 osa kinnisasjast ning A.S. pärandvara suurus

66/2=33% s.o 33/100 osa kinnisajast. Sarnase metoodika alusel on pärandvara suurus

kindlaks määratud näiteks tsiviilasjas 2-07-23556, mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu

22.06.2012 a otsusega (samas asjas Riigikohtu otsus nr 3-2-1-151-09).

Kostja on seisukohal, et muus osas puudub alus kalduda kõrvale abikaasade võrdsusest.

Kohus on 26.01.2024 määruse p.-s 1.1. palunud ühtlasi tõendada, milline oli A.S. panus

kinnistu ostmisel ja selle väärindamisel või kinnistu (sh hoonete) väärtuse säilitamisel.

Seoses hoonete ja kinnistu väärindamise või väärtuse säilitamisega märgib kostja, et lähtuvalt

kinnisasja hindaja poolt välja toodust ei ole kinnisasjal asuvatesse hoonetesse olulisel määral

investeeringuid tehtud (sh ei ole neid teinud ei A.S. ega ka V. S.). Kuivõrd puudub

teistsugune informatsioon ning tõendid, tuleb lähtuda, et A.S. ning V. S. panustasid kinnisasja

ja sellel asuvate hoonete väärtuse säilimisse võrdselt. Kostja mäletab, et abikaasad värvisid

ühiselt umbes iga kümne aasta tagant hoonete välisvoodrit, lõhkusid ja ladusid küttepuid,

kütsid maja. A.S. tegeles lisaks veel aia korrashoiu ning maja koristamisega.

V. S. nimelisel kontol olnud EVP-d olid abikaasade A.S. ja V. S. ühisvara, kuna V. S.l tekkis

õigus EVP-dele abielu ajal ning tegemist ei olnud enne abiellumist tema omandis olnud

varaga. Selline käsitlus on kooskõlas ka perekonnaseaduse 01.01.1995 jõustunud redaktsiooni

§ 15 lg-ga 1, mis EVP-sid lahusvarana ei käsitle.

Hagiavalduse lisast 9 ja lisast 10 nähtuvalt tasus V. S. kinnisasja erastamisel müügihinna 7

398 krooni EVP-des enda nimel olnud kontolt. Hagiavalduse lisast 9 (dokumendi p-s 4)

nähtuvalt on täiendavalt tasutud erastamise kulud summas 2 519 krooni Lääne-Viru

Maavalitsuse arvele Põhja-Eesti pangas. Kokku tasuti seega kinnisasja erastamistel 9 917

krooni, mis tasuti ühisvara vahendite arvelt.

Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et abikaasade A.ja V. S. eluajal väljendatud tahtest nähtub

abikaasade soov mitte kalduda kõrvale poolte võrdsusest ühisvara osas, mistõttu peas A.S.

ning V. S. mõlema pärandvarasse kuuluma ½ mõttelist osa kinnistust registri numbriga XXX.

Juhul, kui kohus tuvastab, et kinnistu registri nr-ga XXX kuulub A.S. pärandvara koosseisu

väiksemas ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V. S. pärandvarasse suuremas ulatuses kui

pooles mõttelises osas, siis kostja hinnangul kuulub kinnistu registri nr-ga XXX A.S.

pärandava koosseisu vähemalt 33/100 ulatuses.

Hageja esitas seisukoha, milles seadis kostja poolte esitatud asjatundja arvamuse kahtluse alla.

MAAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Maakohus leiab, et E.R. alternatiivne nõue tuleb rahuldada osaliselt.

12. Hagi ese: Tuvastada, et kinnistu reg nr XXX kuulub A.S. pärandvara koosseisu väiksemas

ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V. S. pärandvarasse suuremas ulatuses kui pooles

mõttelises osas, kanda kostja kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikuna kohtu poolt

tuvastatud proportsioonis, kohustada kostjat andma vastav nõusolek ja asendada kostja

tahteavaldus kohtuotsusega ning menetluskulude jaotuse osas.

Hageja täpsustas hagi eset oma 27.02.2024 seisukohas:

1. Tuvastada, et kinnistu asukohaga XXX, registriosa nr XXX, kuulub A.S. (isikukood XXX,

surnud XXX) pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool, s.o 8,5% ulatuses.

2. Alternatiivselt tuvastada, et kinnistu asukohaga XXX, registriosa nr XXX, kuulub A.S.

(isikukood XXX, surnud XXX) pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pool, s.o 29,5 %

ulatuses.

13. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

- V. S. ja A.S. olid abielus 24. septembrist 1982 kuni A.S. surmani 23. aprillil 2017 ja

nende varale kohaldus abikaasade ühisvara reziim, ühisvara ei ole jagatud;

- hageja on V. S. pärija ja kostja on A.S. pärija

- V. S. ostis vaidlusalusel kinnisasjal XXX külas asuvad hooned enne abielu A.S.ga 1957.

aastal ja erastas ostueesõigusega hoonete juurde kuuluva maa 1997. aastal, tasudes maa

ostuhinna 7398 krooni talle kuulunud EVP-dega. Kinnisasjal asuvaid hooneid ei ole V. ja

A.S. abielu ajal oluliselt parendatud.

Hageja taotleb alternatiivselt abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist asjaoludel, mis

on kvalifitseeritavad PKS1994 § 19 lg 2 p 3 alusel, mille kohaselt kohus võib kõrvale kalduda

abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

Hageja on oma alternatiivnõudes tuginenud sellele, et kinnistul asuvad hooned omandas V. S.

enne abielu, hooneid ei ole abielu ajal oluliselt parendatud, maa erastas V. S. ostueesõigusega

talle kuulunud hoonete juurde ning tasus selle eest talle kuulunud EVP-dega.

KINNISTU OMANDAMISE AJALINE TELG

14. -1957 omandas V.S. pärandvaraks oleval kinnistul hooned (tänase seisuga kinnistu väärtus

koos hoonetega 223000 eurot ja ilma hooneteta 131 000 eurot ehkhoonete väärtus võiks olla

ca 41 % kinnistu väätusest).

-1982 abiellus V. S. A.S.ga.Koos elati kinnistul kuni A.S. surmani xxx.

-1997 ostsid V. S. ja A.S. välja hoonete juurde arvatud maa ja moodustus täna pärandvaraks

olev kinnistu.

-02.02.2022 on hageja lasknud kinnistu hinnata (14.02.2022 hageja lisa 18) ning hindamisakti

kohaselt on X kinnisasja väärtus on 26.01.2022 seisuga 223 000 eurot ja kinnistu hind

eraldiseisvalt ilma hooneteta (s.t hoonestamata kinnistu) oleks 131 000 eurot ehk hoonete osa

kinnistu väärtusest oleks ca 41%.

-26.02.2024 on kostja lasknud hinnata kinnisasja turuväärtust, mis oli hindamise ajal 134 000

eurot . Hoonestamata kujul oleks hindamisakti järgi kinnisasja väärtus 88 000 eurot ehk

hoonete osa kinnistu väärtusest moodustab ca 34%.

-27.02.2024 on hageja lasknud hinnata kinnisasja turuväärtust, mis hindamise ajal oli 221 000

eurot ja hoonestamata kujul 130 000 eurot ehk hoonete oleks ca 41% kinnistu väärtusest.

TÕENDITE HINDAMINE

15. PKS1994 §14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade

ühisvara. Seega on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei

panusta (vt näiteks Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-151-09 p 11; nr 2-16-16114/65 p

25; nr 3-2-1-101-08 p 14).

Riigikohus on selgitanud, et surnud abikaasa pärijal on võimalik esitada tuvastushagi,

tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas

või väiksemas osas kui pool (1/2). Kohus võib ka nimetatud tuvastushagis pärandvara

koosseisu määrates kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse (PKS 1994) § 19 lg-s 2 märgitud alustel (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades

nr 3-2-1-151-09; 3-2-1-79-10 p 14).

15.1 Hageja on esitanud kinnistu väärtuse kohta asjatundja arvamuse, mille kohaselt on

vaidlusaluse kinnisasja turuväärtus 26. jaanuari 2022 seisuga 223 000 eurot, kusjuures

hoonestamata kinnistu turuväärtus oleks 131 000 eurot (lk 134). Ringkonnakohtu hinnangul

on ülalesitatud põhjendustel tegemist asjakohase tõendiga, mille maakohus asja lahendamisel

hindamata.

15.2 26.02.2024 on kostja lasknud hinnata kinnisasja turuväärtust, mis oli hindamise ajal 134

000 eurot . Hoonestamata kujul oleks hindamisakti järgi kinnisasja väärtus 88 000 eurot ehk

hoonete osa kinnistu väärtusest moodustab ca 34%.

15.3 27.02.2024 on hageja lasknud hinnata kinnisasja turuväärtust, mis hindamise ajal oli 221

000 eurot ja hoonestamata kujul 130 000 eurot ehk hoonete oleks ca 41% kinnistu väärtusest.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuigi ühisvara koosseis määratakse kindlaks

varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11), siis ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust

tuleb kohtul arvestada ühisvara jagamise aja seisuga (vt ka nt Riigikohtu 8. märtsi 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 10; 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09,

p 15; nr 2-15-9288/60 p 27).

16. Pärandvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb arvestada pärandvarasse kuuluvate

esemete väärtust tuvastushagi lahendamise aja seisuga.

Kuivõrd vaidlusalune kinnisasi omandati 1997. aastal tuleb asja lahendamisel kehtiva

PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada PKS1994 sätteid nii eseme kuulumisele ühisvara

hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise

aluseid (PKS1994 § 19).

Hoonete juurde arvatud maa erastamiseks kasutati erastamiseväärtpabereid.

Erastamiseväärtpaberid ehk EVP-d määrati õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse

määramise ja kompenseerimise seaduse alusel õigusvastaselt võõrandatud vara

kompenseerimiseks.

Omandiõigust erastamisväärtpaberile tõendas nimeline kirje

Erastamisväärtpaberite Keskregistris või Eesti väärtpaberite registris. Erastamisväärtpaberite

väljaandmine, nendega arveldamine ning nende kasutamine, võõrandamine ja kustutamine

toimus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kostja

seisukohaga, et maa erastamisel tasutud EVP-de puhul oli tegemist V. ja A.S. ühisvaraga.

Kohus on seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitamiseks määratud EVP-de

puhul oli tegemist puudutatud isiku lahusvaraga.

Antud juhul ei oma tähtsust kuidas pooled maa erastamisel kinnistut käsitlesid. PKS1994 § 19

võimaldas abikaasade ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumist ja see õigus laieneb ka nende pärijatele.

V. S. erastas ostueesõigusega hoonete juurde kuuluva maa 1997. aastal, tasudes maa

ostuhinna 7398 krooni 7398 EVP-ga ning kinniasja erastamise eest tasut täiendavalt veel

2519 krooni, mis olid vastavalt Lääne-Viru maavanema 27.12.1996 korraldusele nr 650

ostueesõigusega erastamise tegelikud kulud ning mis tuli tasuda Lääne-Viru Maavalitsuse

erastamise eriarvele nr 0127442071 Põhja-Eesti Pangas.

Kohus on seisukohal, et eelpool nimetatud ostueesõigusega erastamise tegelikke kulusid 2519

krooni tuleb lugeda kuludeks mis tasuti ühisvara arvelt.

Tõendatud on, et V. S. tegi EVP ülekanded Lääne-Viru Maavalitsusele 16.05.1996 summas

7049 krooni ja 28.01.1997 summas 349 krooni, kokku 7398 krooni. Seega hoonete juurde

arvatud maa on erastatud V. S.le lahusvarana kuulunud 7398 EVP ehk 7398 krooni eest ja

erastamise tegelikud kulud 2519 tasuti abikaasade ühisvara arvelt ehk A.S. osa maa

erastamisel oli ca 13%.

Kui lähtuda hageja poolt esitatud hindamisaktidest oleks enne V. S. ja A.S. abiellumist V. S.le

kuulunud hoonete tänaseks väärtuseks 41% kinnistu tänasest väärtusest ja kulutused

kinnistule kanti 87% V. S. lahusvara arvelt. Kohus arvestab siinjuures, et hageja on leidnud,

et kinnistu on soetatud sisuliselt 83% ulatuses V. S. lahusvara arvelt.

Kui lähtuda kostja poolt esitatud hindamisaktist oleks enne V. S. ja A.S. abiellumist V. S.le

kuulunud hoonete väärtuseks 34% kinnistu tänasest väärtusest. Samas tuleb ikkagi arvestada,

et kulutused kinnistu erastamiseks kanti ca 87% ulatuses V. S. poolt.

Kohus on seisukohal, et antud juhul on PKS1994 § 19 alusel võimalik kõrvale kalduda

abikaasade osade võrdsuse põhimõttest ja hageja poolt nimetatud ja tõendatud 83% (V. S.

lahusvara osa kinnistu omandamisel) on ka õiglane osa mille võrra tuleb pärandvara jagamisel

abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, s.o kohus tuvastas, et kinnistu asukohaga XXX,

registriosa nr XXX, kuulub A.S. (isikukood XXX, surnud xxx) pärandvara koosseisu

väiksemas ulatuses kui pool, s.o 17% ulatuses.

Kohus arvestab siinjuures ka asjaolu, et V. S. ja A.S. elasid nimetatud kinnistul koos ja

majandasid seda ca 35 aastat. Kahtlemata panustas ka A.S. kinnistu majandamisse oma osaga

kas siis rahalises väärtuses või vastavalt abikaasade vahelisele kokkuleppele muus vormis.

17. Hageja loeb jätkuvalt ekslikult, et eelpool nimetatud 83% tuleks lugeda V. S. lahusvaraks.

Jõustunud maakohtu 03.03.2023 otsusega kohus tuvastas, et V. S. ja A.S. olid abielus 24.

septembrist 1982 kuni A.S. surmani 23. aprillil 2017 ja nende varale kohaldus abikaasade

ühisvara reziim, ühisvara ei ole jagatud. Seega saab kohus käesolevas otsuses tuvastada üknes

abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumise osa.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

18. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2

kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või

menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse tegemist.

19. Viru Maakohtu 03.03.2023 kohtuotsusega jättis kohus hagi selle põhinõudes rahuldamata

ja rahuldas vastuhagi (alternatiivnõuet kohus ei lahendanud).

Tartu Ringkonnakohtu 29.08.2023 kohtuotsusega rahuldati hageja E. R. apellatsioonkaebus

osaliselt ning tühistati Viru Maakohtu 3. märtsi 2023 otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata E.R. alternatiivse nõude tuvastada, et kinnistu reg nr XXX kuulub A.S.

pärandvara koosseisu väiksemas ulatuses kui pooles mõttelises osas ja V. S. pärandvarasse

suuremas ulatuses kui pooles mõttelises osas, kanda kostja kinnistusraamatusse kinnisasja

kaasomanikuna kohtu poolt tuvastatud proportsioonis, kohustada kostjat andma vastav

nõusolek ja asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega ning menetluskulude jaotuse osas.

Ülejäänud osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

20. Käesoleva kohtulahendiga rahuldab kohus hageja alternatiivse nõude osaliselt, st kohus

on hagi rahuldanud osaliselt. Seega leiab kohus, et esineb alus TsMS § 163 lg 1

kohaldamiseks, millest tulenevalt jätab kohus poolte menetluskulud täies ulatuses poolte endi

kanda.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

21. Hageja esindaja esitas 15.11.2022, 16.02.2023, 11.08.2023 ja 03.06.2024 menetluskulude

nimekirjad, millest tulenevalt moodustavad hageja menetluskulud kokku 14 861,90 eurot (10

136+900+810+3 015,90). Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja need kostjalt välja

mõista, samuti mõista välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud korras.

Kostja esindaja esitas 13.02.2023, 11.08.2023 ja 03.06.2024 menetluskulude nimekirjad,

millest tulenevalt moodustavad kostja menetluskulud kokku 9 474,66 eurot

(5 322+986+3166,66). Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda ja need hagejalt välja

mõista, samuti mõista välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud korras.

22. Kuna kohus jätab poolte menetluskulud täies ulatuses, so nii maa- kui ringkonnakohtus

kantud menetluskulud, poolte endi kanda, siis kohus ei anna sisulist hinnangut poolte

menetluskulude põhjendatusele ja vajalikkusele.

TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada

määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Olev Mihkelson

kohtunik