3-23-1148/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1148

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.04.2023 otsuse

nr 122010270121-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti

kohustamiseks

vaadata

kaebaja

rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.07.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.07.2023 otsus

haldusasjas nr 3-23-1148 muutmata.

2. Jätta kaebajale antud menetlusabiga seonduvad kulud riigi kanda ja muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning tema poja

sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.07.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-23-1148

2(11)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Türgi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX) esitas 25.01.2022 Saksamaal rahvusvahelise

kaitse taotluse. Kuna isikule oli Türgis väljastatud ühekordne lühiajaline Eesti viisa

kehtivusega 27.10.2021‒15.11.2021, saadeti ta Saksamaalt Eestisse. Eestisse saabus ta

27.10.2022 ning esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluse kohaselt on X

rahvuselt kurd, tema eesmärk oli Türgist turvalisuse kaalutlustel ükskõik kuhu välja saada

ning võrgustik viis ta Saksamaale. Isik lahkus Türgist väidetavalt 19.11.2021. Haavatavuse

tuvastamise küsimustikust nähtub, et taotleja on Türgis kogenud füüsilist piinamist, mille

tagajärjel kasutab ta hambaproteese. Isik selgitas 22.12.2022 vestlusel, et on Türgis kurdi

partei BDP liige. Kurde represseeritakse ja diskrimineeritakse Türgis. Taotleja on kaks korda

pidanud politseis käima ütlusi andmas ning teda on kolm korda piinanud Türgi luureüksus

JİTEM. Taotleja kardab, et kodumaale naastes võetakse ta kinni ja tapetakse.

2. PPA luges 21.04.2023 otsusega nr 122010270121-1 välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt taotluse põhjendamatuks ning lükkas selle

VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (p 1), tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§ 7² lg 2 p 2 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Türgi Vabariiki (p 2) ning

kohaldas VSS § 7⁴ lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest

(p 3). PPA otsuse kohaselt kardab taotleja Türgi politseid ja julgeolekuteenistust, väidab

rahvuspõhist (kurdide) diskrimineerimist ja represseerimist, mida peab tagakiusuks. PPA pole

seadnud kahtluse alla taotleja kuulumist kurdide parteisse BDP (Rahu ja Demokraatia partei,

mis 2014. a-l ühines HDP-ga, mis ei ole enam kurdidekeskne). PPA leiab, et tegemist polnud

partei aktiivse liikme ja aktivistiga ning pole põhjust järeldada, et Türgi politsei ka praegu

taotleja vastu huvi tunneb. Päritoluriigi infost nähtub, et Türgi valitsus peab 2022. a-l

suurimaks julgeolekuohuks kurdi võitlejaid, kes tegutsevad peamiselt Türgi kaguosas, kuid

konfliktialadel on vägivalla ja tagakiusu oht alates 2020. a-st madal. PPA pole pidanud

usutavaks väidet, et taotleja on politsei poolt tagaotsitav (ametlikult või mitteametlikult,

ühtegi tõendit ei ole selle kohta esitatud). Taotleja sai päritoluriigist vabalt lahkuda ja enne

seda elada oma igapäevaelu Türgis kuni 19.11.2021 lahkumiseni. PPA ei saa välistada, et

taotleja võis kogeda piinamist akuutse konflikti aastatel JİTEM-i poolt vahemikus 2016‒2018

(väidatavalt 3 intsidenti) info kogumise eesmärgil, kuid Türki naasmisel selle kordumine ei

ole enam tõenäoline, kuna konflikt on vaibunud. Taotleja pere elab jätkuvalt Türgis

kodulinnas Batmanis. Taotleja ütlused piinamise kohta on mõneti ebarealistlikud ja

väheusutavad. Samuti ei pea PPA usutavaks isiku kirjeldust enda reisiteekonnast, arvestades,

et tal oli viisaga võimalik Türgist legaalselt lahkuda ning tema reisiteekonna kirjeldus on

ebamäärane ja sisaldab vastuolusid. Isegi kui lähtuda taotleja subjektiivsest hirmust Kagu-

Türki naasmise ees, on Türgis võimalik ümber paikneda teistesse piirkondadesse. Taotleja on

oma terviseprobleemid Saksamaal n-ö suuremaks rääkinud, millele viitab ka asjaolu, et ta

saadeti Saksamaalt Eestisse vaatamata sellele, et sealses menetluses esitatud meditsiinitõendi

kohaselt peeti hädavajalikuks deporteerimisest hoiduda. Eestis pole ta oma väidetavate vaimse

3-23-1148

3(11)

tervise probleemide tõttu seni vastavat abi soovinud, kuid lubanud pöörduda, kui vajadus

tekib.

3. X esitas 25.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 21.04.2023 otsuse nr

122010270121-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi.

Kaebaja selgitas vestluse käigus vastustajale, et ta astus 2010. a-l BDP liikmeks. Samal aastal

toimusid Batmanis, kus kaebaja elas, Newroze pidustused, kus kaebaja koos perega osales.

Kaebaja jäi festivalialal oma liikumisega kaamerate vaateulatusse, sest mõne aja möödudes

kutsus politsei ta jaoskonda ütlusi andma. Politseis päriti kaebajalt, miks ja mis eesmärgil ta

peoalast nii palju sisse-välja käis ning viitas, et politsei on kaebaja partei liikmelisusest

teadlik. Politsei käitus kaebajaga põhjendamatult karmilt, sest ta on rahvuselt kurd. Juba

asjaolu, et kaebaja viidi politseisse ja teda küsitleti ning temaga käituti halvasti, näitab, et

tema vastu tunti ebatervet huvi ning juba seda saab pidada tagakiusamiseks. Asjaolu, et

kaebaja märkis vastustajale, et tema parteiline tegevus oli seotud pigem organisatoorse

poolega, ei tähenda, et ta automaatselt parteiga seotud ei oleks ning selle huvisid ei esindaks.

Selline vastustaja järeldus on ennatlik ja põhjendamata. Vastustaja arvamus, et kuna kaebaja

ei ole juhtiv partei liige ning antud intsident juhtus 2010. a-l, siis ei ole usutav, et Türgi

politsei ka praegu kaebaja vastu huvi tunneb, ei ole põhjendatud. Kuna kaebaja liikmelisus

parteis ei ole lõppenud ning tema vastu on juba põhjendamatut huvi tuntud, esineb sellest

tulenevalt reaalne tagakiusuoht.

Vastustaja seisukoht, et asjaolu, et politsei ei andnud kaebajale luba pääseda Diyarbakiris

(piirkond, kus 2015. a-l algas Türgi-Kurdi relvastatud konflikti kolmas etapp) asuvat kohvikut

tühjendama, ei kujuta tagakiusamist, ei ole põhjendatud. Loa mitteandmist ei saa põhjendada

asjaoluga, et see oli seotud konfliktist tulenevate riiklike liikumispiirangutega. Kaebaja elas

antud piirkonnas ning kohvik kuulus temale. On ilmselge, et tegemist oli kaebaja

tagakiusamisega seoses parteisse kuulumisega.

Vastustaja oleks pidanud arvestama kaebaja korduvate piinamistega perioodil 2016‒2018

JITEM-i poolt. Vastustaja otsus on selles osas nõuetekohaselt motiveerimata. Arusaamatu on

otsuses märgitu, et ebausutav on, et kaebaja suudab eristada ja detailitäpsusega kirjeldada

kolme piinamist, kuid samal ajal ei suuda mäletada kuupäevi, mil need aset leidsid. Arvestada

tuleb šokiga, mis kaasneb isikule tema füüsilisel piinamisel. Vastustaja pidas ebausutavaks, et

kogu tõendusmaterjal kaebaja piinamistest, mille kaebaja ise niiskuskindla koti sees

keldripõrandasse peitis, konfiskeeriti kodu läbiotsimise käigus ning kaebajal pole ühtegi teist

tõendit piinamise kohta. Kaebaja leiab, et asjaolu, et tal olid üldse olemas mingid tõendid

piinamise kohta, on haruldane. Reeglina ei ole üldse võimalik selle kohta tõendeid säilitada

või hankida. Seetõttu on arusaamatu, miks vastustaja ei ole arvestanud kaebaja piinamisega,

kuigi otsuses ei eitata kaebajaga juhtunut. Vastustaja otsus on vastuoluline. Arusaamatu on

vastustaja õigustus, et kaebaja piinamised toimusid ajal, mil Türgi-Kurdi konflikt oli seal

piirkonnas kõige intensiivsem ja ohvriterohkem. Kaebaja ei mõista, kuidas see vähendab tema

tagakiusuohtu.

Kaebaja selgitas, et varjas ennast JITEM-i eest ning lahkus selleks oma Batmanis asuvast

kodust umbes kahe tunni kaugusel asuvasse Bingöli, kus elasid tema emapoolsed sugulased.

Seal elamise ajal käidi teda eriteenistuse poolt kahel korral kodus otsimas. Seejärel kolis ta

Mersinisse, mis on Batmanist umbes 13 tunni kaugusel. Kaebaja varjas end seal elava õe

juures ja hakkas käima seal tööstuspiirkonnas tööl, valmistades ette enda lahkumist Türgist.

Vastustaja järeldus, et kuna pärast 2018. a-t Türgi-Kurdi konflikt rahunes ja kaebaja ei elanud

enam konflikti epitsentris, ei tundnud JİTEM tema vastu niivõrd suurt huvi, et teda väljaspool

3-23-1148

4(11)

tema kodupiirkonda otsida, on subjektiivne ega ole põhjendatud. Asjaolu, et kaebajat üles ei

leitud, ei näita, et teda ei ähvardaks tagakiusuoht.

Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas ta saaks esitada tõendeid selle kohta, et ta on Türgi

politsei või JİTEM-i poolt tagaotsitav. Partei liikmete tagaotsimine ei saa olla avalik teave ja

seega ei saa selle kohta olla mingeid kirjalikku taasesitamist võimaldavaid dokumente või

muid tõendeid. Vastustaja tuvastas, et kaebaja on Kurdi partei liige. On ilmselge, et Türgi

politsei ja JİTEM tunnevad väga suurt huvi ja otsivad antud partei liikmeid.

Vastustaja arvamus, et kaebaja kirjeldus oma reisiteekonnast Euroopasse ei ole tõepärane, ei

ole põhjendatud. Kaebaja ei mäletanud täpselt, millal ta Türgist lahkus, kuid märkis

vastustajale, et see võis olla 26.11.2021. Kuna kaebaja reisis veoauto furgoonis, ei saagi ta

täpselt mäletada või teada, kui kaua reis kestis, kuna sellises olukorras kaob inimesel ajataju.

Seda enam, et kaebaja psüühiline seisund oli sel ajal ebastabiilne ning ta kasutas ravimeid.

Kaebaja puhul on täidetud VRKS § 4 lg 1 sätestatud tingimused.

Kaebajat tulnuks tunnustada ka täiendava kaitse saajana VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Vastustaja

ei ole arvestanud kaebaja esitatud argumentidega, võtnud arvesse tegelikku olukorda Türgis

ega piisavalt põhjendanud, miks ei anta kaebajale rahvusvahelist kaitset.

VRKS § 20 lg 1 on VSS § 72 lg 2 p 2 järgi üheks aluseks vabatahtliku täitmistähtaja

määramata jätmisel. Vastustaja ei ole piisavalt kaebajast tulenevat põgenemisohtu

põhjendanud.

Vastustaja

ei

ole

õigesti

hinnanud

kaebajaga

seotud

asjaolusid

lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja väljasaatmine Türki on vastuolus VSS § 171

põhimõtetega. Kaebajat ootab Türgis potentsiaalselt tagakiusamine ning oht tervisele ja elule.

Asjaolu, et kaebaja on kogu elu elanud Türgis, ei välista seda, et kaebajat ootab koduriigis

tagakiusamine. Vastustaja ei ole hinnanud otsuse tagajärgi.

Vastustaja märgitu, et kaebaja ealisus ega tervislik seisund ei ole sissesõidukeelu kohaldamise

takistuseks, ei saa olla aluseks sissesõidukeelu määramiseks maksimaalses määras. Samuti ei

saa seda õigustada asjaoludega, et kaebajal ei ole Eestis ega teistes Euroopa Liidu riikides

lähisugulasi, tal ei ole Eestis majanduslikke huve ning kaebajal puudub majanduslik seotus

Schengeni alaga. Kaebaja puhul esineb VSS §-s 31 märgitud sissesõidukeelu määramist

välistav asjaolu. Kaebaja ei ohustanud Eesti Vabariigi julgeolekut ega ole rikkunud avalikku

korda. Sissesõidukeeld 5 aastaks ei ole proportsionaalne ega põhjendatud.

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

PPA jääb oma 21.04.2023 otsuses tehtud seisukohtade juurde. PPA on õiguspäraselt leidnud,

et kaebaja küsitlemine politsei poolt 2010. a-l Newroze pidustustel turvakaamerate vaatevälja

jäämisega ei küüni tagakiusuna käsitletava kohtlemiseni. On usutav, et tuhandete osalejatega

üritustel (PPA otsuse lk 4, viide 10) jälgib politsei avaliku korra tagamise eesmärgil üritusel

toimuvat, sh ürituse toimumise piirkonnas asuvate turvakaamerate pilti. Kahtlase tegevuse

märkamisel, milleks võib lugeda ka ühe isiku poolt sagedast liikumist ürituse alast välja ja

sisse, on mõistetav politsei huvi tekkimine sellise isiku suhtes. Ka iga teine üritusel osalenud

isik võiks sarnase käitumisega äratada politsei tähelepanu. Intsident leidis aset 2010. a-l ning

pole usutav, et Türgi politsei ka praegu kaebaja vastu huvi tunneb.

PPA on õiguspäraselt leidnud, et kaebajale loa mitteandmine Diyarbakiri piirkonda

sisenemiseks 2015. a-l ei ole kaebaja isiku vastu suunatud tagakiusamine. PPA jääb ka

nimetatud intsidendi osas 21.04.2023 otsuses tehtud järelduste juurde.

3-23-1148

5(11)

Kaebaja etteheide, et PPA pole arvestanud kaebaja korduvate piinamistega perioodil

2016‒2018 JITEM-i poolt jääb arusaamatuks. PPA on kaebaja piinamist ja sellest tuleneva

tagakiusu võimalikkust analüüsitud otsuse lehekülgedel 5‒8. PPA möönis, et ei saa välistada,

et traumeeriva sündmuse järgselt ei suuda isik meenutada sellega seotud spetsiifilist aspekti.

PPA on otsuse lk-l 8 selgelt välja toodud, et PPA ei eita täielikult kaebajaga juhtunut ning

möönab, et kaebaja võis olla üks nendest isikutest, kelle piinamise läbi JITEM lootis koguda

infot kurdi võitlejate kohta. PPA märkis, et piinamisjuhtumeid tuleb hinnata Türgi-Kurdi

konflikti kontekstis ja ajalises raamistikus ning tõi välja päritoluriigi info, mis ei toeta taoliste

sündmuste kordumise tõenäosust. Kaebaja ei ole esitanud päritoluriigi infot, mis lükkaks

ümber PPA 21.04.2023 otsuses tehtud järeldusi.

Arusaamatuks jääb kaebaja etteheide, et PPA järeldus selle kohta, et kaebaja sai Türgis elada

pea kolm aastat nii, et ta ei puutunud JITEM-ga kokku, on ennatlik ja põhjendamata. Antud

asjaolu on analüüsitud PPA 21.04.2023 otsuse lk-l 8. Vastustaja on märkinud, et kui JITEM-l

oleks olnud kaebaja vastu huvi ka pärast tema kolimist Mersinisse, oleks luureteenistus ta

leidnud sõltumata sellest, et kaebaja tegutses Mersinis elades väidetavalt varjatult. Ei ole

usutav, et erialase ettevalmistuseta isik oleks võimeline end pea kolme aasta jooksul edukalt

varjama riigi luureteenistuse eest.

Kaebaja reisiteekonna kirjelduse osas jääb PPA 21.04.2023 otsuse lk-del 8‒9 antud hinnangu

juurde.

Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ning

jääb enda otsuses toodud põhjenduste juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 03.07.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

PPA ei ole pidanud kaebaja ütlusi suurel määral usutavateks ega nõustunud tema järeldustega

teda tabada võiva tagakiusamise või tõsise ohu osas päritoluriiki naasmisel. VRKS § 11 lg-st 2

ja § 14 lg-st 5 tuleneb varjupaigataotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust

karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu on reguleeritud ka direktiivi 2011/95/EL

art-s 4. Euroopa Kohus on 25.01.2018 otsuses C-473/16 selgitanud, et kui direktiivi

2011/95/EL art 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja

ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse

võtta vaid juhul, kui direktiivi 2011/95/EL art 4 lg 5 p-des a–e kumulatiivselt esitatud

tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on

osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva

konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks

tehtud. VRKS § 14 lg 5 kohustab taotlejat esitama kõik tema valduses olevad dokumendid

isikusamasuse, kodakondsuse, reisiteekonna ja taotlemise põhjuste kohta. Kui selliseid

dokumente ei ole, tuleb PPA-l tugineda taotleja ütluste usutavuse (sisemise ja välimise)

hindamisele. Sisemise usutavuse hindamine hõlmab ütluste detailirohkust ja järjepidevust,

välimise usutavusega seondub ütluste kooskõla päritoluriigi teabe, teadaolevate faktide ja

muude PPA kogutud tõenditega. Ka kohus leiab kohtuistungil kaebaja ärakuulamise järel ja

tutvudes haldusasjas kogutud materjaliga, et kaebaja üldine usaldusväärsus on väga madal.

Kaebaja on varjupaigasüsteemi kuritarvitaja.

Kohtuistungil kaebaja poolt antud selgituste ja neist nähtuvate vastuolude kokkuvõttena, mis

kaebaja usaldusväärsust veelgi vähendavad, saab välja tuua järgmist. Kaebaja tõi välja, et

tema poeg (sünd. XX.XX.XXXX) on hiljuti jõudnud Saksamaale, kus taotleb varjupaika

seetõttu, et tema isa vastu tunneb huvi riigivõim. Kaebaja järeldab, et kuna ülikoolis õppival

pojal polnud muud mõistlikku põhjust lahkuda ülikoolist, saab tema lahkumise ja varjupaiga

3-23-1148

6(11)

taotlemise põhjus tuleneda üksnes kaebajaga seotud asjaoludest. Kohtu küsimusele, millises

ülikoolis poeg õpib, kaebaja vastata ei osanud ega teadnud ka seda, kas ülikool asub kaebaja

perekonna kodulinnas või mujal. Samas väitis kaebaja, et tema vanim tütar õpib kodulinna

ülikoolis ehk pole riigist põgenenud tagakiusu hirmus ning tal võimaldatakse ülikoolis käia.

Samuti väitis kaebaja, et tema koju Türgis on korraldatud reide, aga tema pere ei teavita teda

sellest, kuna see ei mõjuks tema tervisele hästi. Teisalt väitis kaebaja, et tema noorem tütar

rääkis talle telefoni teel sellest, kuidas teine tütar viidi koolis direktori kabinetti, et küsida isa

asukoha kohta. Küsimusele, et kas siis vastab tõele, et perekond teda tervise säästmiseks

intsidentidest ei teavita, selgitas kaebaja, et tütar rääkis selle välja kogemata. Samuti väitis

kaebaja kohtule hiljem, et politsei teab, et ta viibib välismaal, kuna tema pere on seda reidide

käigus öelnud. Vestlusel PPA-ga on kaebaja märkinud, et politsei üksnes aimab, et ta pole

Türgis (12.03.2023 protokolli p 12). Kaebaja väitis istungil, et tema pere elab jätkuvalt

Batmanis ning neil pole seal midagi tõsist karta seni, kuni kaebaja on elus. Kui ta elus poleks,

siis hakkaksid võimud pereliikmeid narko- ja prostitutsiooni süüdistustega ahistama. PPA-ga

vestlusel ei ole kaebaja sellist seisukohta avaldanud. Kohtule väitis kaebaja, et võimude

eesmärk on saada kaebajalt infot teatud isikute kohta. Vestlusel PPA-ga on kaebaja väitnud

seda, et tema enda tegevus väidetava relvade hankimisele kaasaaitamises on võimude poolse

huvi alus (12.03.2023 protokolli p 8), lisades võrreldes esimese vestlusega uue väitena, et ta

on pandud surmanimekirja (12.03.2023 protokolli p 5). Puudub igasugune mõistlik selgitus, et

isegi kui kaebajat aastatel 2015‒2018 väidetavalt kolmel korral piinati ning tal ei olnud

võimudele kasulikku teavet anda, on võimudel tema vastu jätkuvalt huvi ning neile vajalikku

teavet pole võimalik saada kelleltki teiselt. Kohtuistungil öeldu kohaselt oli kaebaja

tegevuseks BDP-s üritusteks laudade ja toolide paikapanek, millest lähtuvalt on ebatõenäoline,

et kaebajal üldse sai olla mingit võime huvitavat olulist teavet. Veel vähem on tõenäoline, et

selline huvi püsiks ka 3 aastat pärast Türgist lahkumist ja ligi 6 aastat pärast kaebaja lahkumist

oma kodulinnast. Kaebaja ei osanud selgitada, miks tema pojal oli vaja lahkuda Saksamaale

varjupaika taotlema, kui pere ei ähvarda kaebaja elusolemise ajal midagi tõsist. Samuti

kinnitas kaebaja, et õe suhtes, kelle juures kaebaja ennast väidetavalt varjas, pole võimud huvi

näidanud. Kaebaja väitis, et kuna nende majanduslik olukord oli hea, elatub tema perekond

varasematest säästudest, millest võiks järeldada, et ärakolimiseks majanduslikku taktistust

pole. Samas väitis kaebaja, et perekond pole Batmanist lahkunud, kuna neil pole kuhugi

minna. Kaebaja lisas, et ükskõik, kuhu pere läheb, leiaksid võimud neid üles, samas väites, et

ise ta elas enne Saksamaale lahkumist mitu aastat ennast varjates ning võimude kätte seetõttu

ei sattunud.

Kaebaja ei osanud anda mingit mõistlikku selgitust küsimusele, miks tal oli vaja viisat, kui ta

lahkus Saksamaale salaja ennast veoautos varjates. Kaebaja ei osanud mõistlikult selgitada,

kes andis tema sõrmejäljed Ankaras tema viisataotluse esitamisel. Kaebaja väitis, et tal

polnud soovi tingimata Saksamaale minna, aga võrgustik otsustas, kuhu teda viia. Puuduvad

igasugused mõistlikud selgitused, et kui kaebajal oli ametlikult väljastatud Eesti turismiviisa,

siis miks ta ei sõitnud seaduslikult Eestisse ja pidi laskma ennast kuhugi n-ö smugeldada.

Seepeale esitas kaebaja väite, et Türgist polegi võimalik seaduslikult välja saada, mis PPA

poolt käsitletud päritoluriigi info (lahkumisettekirjutuse lk 16‒17) kohaselt ei vasta tõele.

Kurdide parteiga (end BDP) pole kaebajal pärast Euroopa Liitu tulekut mingit seost. Kaebajal

pole praeguseks enam mingit aktiivset seost parteiga, kus ta ka varem ei olnud

märkimisväärselt aktiivne ning ta pole isegi kindel, et ta ühinenud partei vaateid toetab.

Seepärast pole mingit põhjust arvata, et ta oma parteilise seotuse tõttu võiks äratada võimude

tähelepanu. Kaebaja väited Türgist lahkumise ajal reaalses tagakiusuohus olemisest on

ebausutavad ning PPA poolt väljatoodud päritoluriigi info põhjal on olukord kurdi vähemuse

kohtlemisega riigis paranenud (PPA otsuse p 5.5). Küsimusele, et kuidas sai ta 2021. a-l

taotleda passi riigilt, kui ta pidi ennast varjates elama, ei osanud kaebaja usutavat selgitust

3-23-1148

7(11)

anda. Vastuolude väljatoomise peale kaebaja üksnes kordas, et ta ei oska ennast alati täpselt

väljendada. Kohtu hinnangul pole tegemist mitte ebatäpse väljendamise oskusega, vaid

erineval ajal erineva jutu rääkimisega.

Kohtuistungil räägitu kinnitab üheselt, et PPA otsuses tehtud järeldused kaebajal

rahvusvahelise kaitse vajaduse puudumisest on õiged. Kuna kaebajal oli seaduslikult

väljastatud Eesti turismiviisa, mida ta ei kasutanud eesmärgipäraselt ega tulnud Eestisse, vaid

sõitis Saksamaale, kus tal elab hulgaliselt sugulasi, võib tema eesmärgiks Schengeni alale

tulemisel pidada eelkõige oma majandusliku heaolu parandamist. Eelnevale põhjusele võis

lisanduda tema kodulinnas kurdi päritolu inimestesse võimude poolt teatav diskrimineeriv

suhtumine, kuid see ei ületa täna ilmselgelt rahvusvahelise kaitse andmiseks vajalikku

künnist. Seega, isegi kui jätta kõik vastuolud kaebaja seletustes kõrvale ja pidada usutavaks, et

minevikus võis kaebajal esineda probleeme oma kodulinnas ning teda võidi kurdide vastase

konflikti eskaleerumise aastatel politsei poolt kinni pidada ja isegi piinata, pole sellise reaalse

ja tõsise ohu praeguseni püsimine päritoluriigi info põhjal tõenäoline.

Lisaks selgitas PPA, et isegi kui kaebajal on subjektiivne kartus naasta oma kodulinna

Batmani, on riigisiseselt elama asumine mõnda teise piirkonda peale Kagu-Türgi võimalik

ning seda kinnitab päritoluriigi teave (PPA otsuse viide 58). Kohtuistungil selgitatu kohaselt

võib kurdidel olla mõningaid probleeme Kagu-Türgis ning Türgist väljaspool, kuid arvestades

kurdi rahvusvähemuse rohkearvulisust Türgis, pole neil probleeme asuda mistahes piirkonda

Kagu-Türgist väljaspool.

Kohus nõustub PPA otsusega (osa II) teha kaebajale vabatahtliku lahkumise ajata

lahkumisettekirjutus ega pea vajalikuks haldusakti põhjendusi korrata (HKMS § 165 lg 2).

Soovina lahkumiskohustust vabatahtlikult täita ei saa käsitada kaebaja soovi minna sugulaste

juurde Saksamaale. Arvestades, et kaebaja puhul pole täidetud rahvusvahelise kaitse saamise

eeldused, on asjakohatu kaebuse argument, et kaebajal on Eestis turvaline. Kuigi kaebuses

pole esitatud väidet, et kaebaja tervislik seisund ei võimalda tema väljasaatmist, täiendas

kaebaja esindaja kaebust sellise väitega istungil, viidates Saksamaal väljastatud

meditsiinitõendile. Selles toodud järeldus, et isiku terviseseisundi tõttu on hädavajalik vältida

deporteerimist Saksamaalt, ei ole tema Eestisse saatmist takistanud, millest võib järeldada, et

Saksamaa pädevad haldusorganid pole selle järeldusega nõustunud. Tõend on antud

12.04.2022 ning kaebaja kinnitas ka kohtuistungil, et tema vaimse tervise seisund on

varasemast parem ning ta ei tarvita sellega seoses ravimeid. Kaebaja füüsilised haigused

(kõrge vererõhk, eesnäärme probleem) pole ilmselgelt sellised, mis võiks takistada tema Türki

tagasisaatmist.

Sissesõidukeelu määramise osas on kaevatav haldusakt samuti õiguspärane ning kohus ei

korda ka selles osas haldusorgani põhjendusi (HKMS § 165 lg 2).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub 27.07.2023 apellatsioonkaebuses (ja 22.05.2024 täiendavas seisukohas)

tühistada Tallinna Halduskohtu 03.07.2023 otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus

on

põhjendamatult

nõustunud

vastustaja

arvamusega,

et

kaebaja

haldusmenetluses antud ütlused ei ole suurel määral usutavad. Tagakiusu tõendavate tõendite

olemasolu ja nende esitamise võimalikkus ei ole varjupaigataotlejal suur. See, et kaebajal

üldse oli võimalik mingeid tõendeid piinamise kohta säilitada, on haruldane. Sellega tuleks

kohtuotsuse tegemisel arvestada.

3-23-1148

8(11)

Kaebaja ei nõustu, et tema üldine usaldusväärsus on väga madal ning ta on varjupaigasüsteemi

kuritarvitaja. Kaebaja selgitused, avaldused ja ütlused ei ole ebaloogilised. Arvestada tuleb, et

isik ei pruugi psühholoogilise stressi tõttu ütlusi andes kõike mäletada ja kronoloogilises

järjestuses edasi anda. Kõik kaebaja kohtuistungil antud selgitused on tõesed.

Kaebajat piinati aastatel 2015‒2018 seoses kahtlustusega relvade hankimises, mis on tõsine

kuritegu. Sellega seoses on tema tagakiusuoht suur. Kaebaja ütlused kohtuistungil seoses tema

pere elamisega samas kohas peaks olema arusaadavad, sest kaebaja on selgitanud, et kuni

tema elab, ei ole perel otsest ohtu. Türgist lahkumiseks oli kaebajal vaja viisat, kuigi ta varjus

veoautos, sest tagakiusamise tõttu tal teist varianti koduriigist lahkumiseks ei olnud. Kaebaja

varjas end Türgis politsei eest ja ametlikult lahkudes oleks ta ilmselgelt piiril vahistatud.

Asjaolu, et kaebajal ei ole aktiivset seost parteiga, ei tähenda, et ta ei võiks äratada võimude

tähelepanu. Kaebaja ütlustest nähtub, et ta suhtles partei juhtidega püsivalt ja ta oli nendega

heades suhetes. Õe juures elades ja tööl käies suutis kaebaja võimude eest hoiduda just

seetõttu, et ta hoidis madalat profiili ja varjas end. Kaebaja on selgitanud, et tal on

eneseväljendusega probleeme. Kohus leidis otsuses, et kaebaja kodulinnas suhtusid võimud

kurdi päritolu inimestesse teataval määral diskrimineerivalt ning teda võidi konflikti

eskaleerumise aastatel politsei poolt kinni pidada ja piinata. Samas ei ole kohus sellega otsuse

tegemisel arvestanud. Kohtu seisukoht, et arvestades kurdi rahvusvähemuse rohkearvulisust

Türgis, pole neil probleeme asuda mistahes piirkonda Kagu-Türgist väljaspool, on

teoreetiline. Üldteada on fakt, et tegelikkuses käib kurdide ja türklaste vahel aastakümneid

konflikt.

Kohus ei ole õigesti hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemiseks.

Kaebaja väljasaatmine Türki on vastuolus VSS § 171 põhimõtetega. Kuigi kaebaja on kogu

elu elanud Türgis, ei välista see tagakiusu tema väljasaatmisel.

Sissesõidukeelu määramine maksimaalses määras ei ole põhjendatud. Selleks ei anna alust

asjaolu, et kaebajal ei ole Eestis ega teistes Euroopa Liidu riikides lähisugulasi ning tal ei ole

Eestis majanduslikke huve ja puudub majanduslik seotus Schengeni ala riikidega.

Kohtuotsusest ei nähtu, miks kohus nõustus just 5-aastase sissesõidukeelu kohaldamisega.

Kaebaja puhul esineb VSS §-s 31 toodud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu. Ta ei

ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut ega ole rikkunud avalikku korda.

Kaebaja on tänaseks Eestist lahkunud, kuid kaebaja huvide kaitseks on põhjendatud

menetlusega jätkata.

7. PPA palub 11.09.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

PPA on oma otsuses välja toonud vastuolud kaebaja ütlustes. Kohus nõustus nendega

koosmõjus kaebaja kohtuistungil antud ütlustega. Kaebaja väide, et tema poeg põgenes

Türgist ja taotleb varjupaika, kuna talle avaldatakse survet isa tõttu, on ilmselges vastuolus

asjaoluga, et kaebaja ülejäänud pereliikmed saavad rahus kaebaja kodulinnas edasi elada. On

väheusutav, et kaebaja kodus toimunud läbiotsimise käigus teadsid ametiisikud kaevata üles

kaebaja keldri põranda ja leidsid mälupulga kõigi tõenditega kaebaja piinamisest. Asjaolu, et

kaebaja pani enda väitel mälupulga niiskuskindlasse kotti ja kaevas keldris maa sisse, viitab,

et ta pidas läbiotsimist tõenäoliseks. Sellisel juhul oleks isik teinud tõenditest varukoopiad ja

peitnud need eri kohtadesse, sh väljaspool kodu. Olukorras, kus kaebaja väitel konfiskeeriti

tõendid läbiotsimise käigus, jääb arusaamatuks, kuidas saaks PPA või kohus tõenditega

tutvumata nendega arvestada.

PPA ja kohus on arvestanud sellega, et isik ei pruugi ütlusi andes kõike mäletada. Kohus tõi

välja vastuolud kaebaja ütlustes, tegemist ei ole piiratud eneseväljendusoskusega või

3-23-1148

9(11)

suutmatusega meenutata asjaolude kronoloogilist järjestust. Ei ole usutav, et kaebaja poeg

jättis tagakiusamise tõttu ülikooliõpingud pooleli ja lahkus riigist ning esitas Saksamaal

varjupaigataotluse, samal ajal kui kaebaja tütar saab takistusteta õpinguid jätkata. Juhul kui

ametivõimudel oleks kaebaja vastu tõepoolest nii suur huvi, ei ole usutav, et kaebajal õnnestus

asuda elama enda õe juurde ja end luureüksuse eest varjata või takistusteta uut reisidokumenti

taotleda. Kaebaja väite teeb vastuoluliseks tema väide kohtuistungil, et ükskõik kuhu kaebaja

pere läheks, leiaksid võimud nad üles. Kaebaja ei osanud istungil anda mõistlikku selgitust,

miks tal oli vaja viisat, kui ta lahkus Saksamaale salaja. Seejuures ei jäänud kaebaja

reisidokument tema kätte ning kaebaja väitel kasutas tema passi Türgist väljumiseks hoopis

keegi kolmas isik. Kaebaja väide, et ta ei lahkunud Türgist ametlikult, sest kartis, et ta

vahistatakse piiril ning jätkatakse tema tagakiusamisega, on vastuolus asjaoluga, et kaebaja sai

2021. a-l taotleda reisidokumenti. Ei ole usutav, et riik väljastab reisidokumendi isikule, kes

on riigi huviorbiidis ning kelle riigist lahkumine ei ole riigi huvides. Kaebajal võivad küll olla

head suhted partei juhtidega, kuid ei ole usutav, et isikul, kes parteiga seotuse ajal tegeles

partei ürituste tarbeks laudade ja toolide tõstmisega ega oma parteiga praegusel ajal aktiivset

sidet, võiks omada ametivõime huvitavat teavet.

Kaebaja väljasaatmine ei ole vastuolus VSS §-ga 171. PPA on otsuses hinnanud kaebajaga

seotud asjaolusid. Kaebaja ei ole esitanud uusi asjaolusid või päritoluriigi informatsiooni, mis

annaks aluse kahelda PPA järeldustes. PPA andmetel on kaebaja lahkunud Eesti Vabariigist

18.07.2023 Tallinna lennujaama kaudu Istanbuli.

PPA on sissesõidukeelu osas hinnanud kaebajaga seotud asjaolusid õiguspäraselt. Kaebaja

viidatud VSS § 31 ei sätesta sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid, vaid asjaolusid,

mida kogumis arvestatakse sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja kehtivusaja

määramisel. Sissesõidukeelu kohaldamist välistavad asjaolud on loetletud VSS §-s 30 ja

kaebajaga seoses ei esine ühegi sättes loetletud asjaolu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsust muuta ega tühistada.

9. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja versioon temaga juhtunust ei ole

veenev.

Ebakõlad

kaebaja

erinevatel

aegadel

antud

ütlustes

muudavad

need

ebausaldusväärseteks. Saksamaal toimunud menetluses (protokoll dtl 169 jj) kirjeldas kaebaja

sündmusi Newroze festivalil (politsei kuulas üle); kohvikuga seonduvat Diyarbakiri linnas (ei

saanud oma asju sealt ära tuua); 2016. a-l toimunud kodu läbiotsimist ja piinamist (löödi välja

hambad ja purustati nina); abikaasa minestamist, kui oma meest nägi; järgmisel päeval koos

abikaasaga haiglasse minemist; 2019. a-l toimunud kodu läbiotsimist ja peksmist laste nähes

(purustati proteesid), peksmist politseis; politsei poolt tõendite äravõtmist, sh riigi ja erahaigla

tõendid piinamise kohta. 22.12.2022 vestlusel Eestis (dtl 179 jj) lisandusid järgmised faktid,

mida kaebaja Saksamaal vestlusel ei rääkinud või rääkis teistmoodi: kaebaja on alates 2010. a-

st BDP liige, politsei oli sellest teadlik ja pidas kaebajat parteis juhtivaid ülesandeid täitvaks;

kaebaja oli politsei poolt tagaotsitav; 2016. a piinamisel pandi ta mingiks ajaks alasti külma

tuppa; abikaasa karjatas, kui oma meest nägi; haiglasse mindi vennaga ja nii riigi kui ka

erahaigla keeldusid piinamise kohta tõendeid väljastamast; nina ja hambad löödi puruks teise,

mitte esimese piinamise käigus 2016. a-l; lisandus kirjeldus kolmandast kodu läbiotsimisest ja

piinamisest, mille käigus leiti keldrist maa sisse kaevatud tõendid piinamisest ja purustati

proteeshambad. 12.03.2023 vestlusel (dtl 190 jj) lisandus kaebaja lisamine surmanimekirja;

kolm piinamist toimusid aastatel 2015‒2018, täpsemalt ei osanud öelda; kaebaja perekonna

elusolemine sõltub kaebaja elusolekust, kuna Türgi julgeolekuasutus arvab, et kaebajal on

3-23-1148

10(11)

olulist infot. Viidatud vastuolud ja pidevad täiendused (iga selgitusega olukorra n-ö hullemaks

rääkimine) ei veena ringkonnakohut kaebaja ütluste tõepärasuses.

10. Ebaveenev on ka kaebaja Saksamaale jõudmise lugu: kui kaebajale väljastati Eesti

Ankara Suursaatkonna poolt kaebaja passinumbri, pildi ja sõrmejälgede (asjas pole vaidlust, et

tegemist oli kaebaja sõrmejälgedega, vt ka halduskohtu istungi helisalvestis kell 00:27:08 jj)

põhjal Schengeni viisa, jääb selgusetuks, miks pidi kaebaja reisima Saksamaale kaubaautos ja

illegaalselt. Saksamaal toimunud esmase vestluse protokolli (dtl 159 jj) alusel on pigem alust

arvata, et veoautos peidetuna Saksamaale saabumise versiooni esitas kaebaja pärast seda ja

seetõttu, kui Saksamaa ametiisik viitas võimalusele, et viisa olemasolu võib osutuda aluseks

varjupaigataotluse tagasi lükkamiseks. Usutavad ei ole ka kaebaja väited, mille kohaselt ta ei

teadnud, kuhu riiki ta viiakse ja tal oli sellest ükskõik, sest Saksamaal vestluse käigus

väljendatu kohaselt on tal Saksamaal palju sugulasi ja üks nendest tuli talle Saksamaal ka

vastu. Eelnevast tulenevalt on õige halduskohtu järeldus, et kaebaja üldine usaldusväärsus on

väga madal.

11. Põhjendatud on ka PPA ja halduskohtu see järeldus, et kaebajat ei ohusta Türki naasmisel

tagakiusamine, sest konflikt kurdi võitlejatega on tänaseks suures osas Türgi territooriumilt

suundunud Iraagi ja Süüria piirkonda1 ning kaebajal on võimalik Türgi riigi siseselt ümber

paikneda ja mitte naasta Kagu-Türki. Asjaolule, et kaebajal on võimalik Türgis ohutult elada,

viitab see, et enne Saksamaale minemist elas ta Türgis aastatel 2019‒2021 intsidendivabalt ja

kaebaja pere elab seniajani Batmanis. Kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks pelgalt seetõttu, et

ta on kurdi rahvusest. PPA ja halduskohtu põhjendused selles küsimuses on piisavad ega vaja

kordamist (HKMS § 201 lg 4).

12. Asjaolu, et kaebaja poeg taotleb Saksamaal varjupaika, ei oma praeguse vaidluse

lahendamisel tähendust, kuna see ei aita lahendada küsimust, kas ja mil määral ohustab

kaebajat Türgis tagakiusamine. Kaebaja poeg taotleb väidetavalt varjupaika oma isaga seoses.

13. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks

(VSS § 7 lg 1). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja (vt VSS § 72 lg-d 1, 11) võib

jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasele ei anta

rahvusvahelist kaitset seetõttu, et tema taotlus on põhjendamatu (VSS § 72 lg 2 p 2).

Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja

kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3). Kaebajale tehtud kohe sundtäidetav ettekirjutus

lahkuda päritoluriiki oli selle tegemise ajal õiguspärane. Kaebaja ei pruugi ettekirjutust

vabatahtlikult täita, sest on haldusmenetluses selgelt väljendanud keeldumist naasta

päritoluriiki. Arvestada võis ka sellega, et kaebajal puuduvad Eestis olulised sotsiaalsed

sidemed ja majanduslikud huvid. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud uusi asjaolusid, mis

lükkaks ümber vaidlustatud haldusakti järeldused, et kaebaja väljasaatmine Türki ei riku VSS

§-s 171 sätestatud keeldu. Nagu eespool märgitud, ei ole alust arvata, et kaebajat ähvardaks

Türki tagasi pöördumise korral tagakiusamine või reaalne võimalus sattuda päritoluriigis

tõsisesse ohtu.

14. Kui

välismaalasele

ei

anta

vabatahtliku

lahkumise

tähtaega,

kohaldatakse

lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks (VSS § 74 lg 2).

Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks

või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Sissesõidukeelu

kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt

ka Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Nagu eespool märgitud, võis kaebajale

1 https://acleddata.com/conflict-watchlist-2023/kurdish-regions/

3-23-1148

11(11)

teha lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega andmata. Kaebusest ega

apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu,

mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui viis aastat või jätta see

kohaldamata, sh humaansetel kaalutlustel (vt humaansete kaalutluste kohta täpsemalt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d 10–15). Asjaolude olulisel

muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt

asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75 ja 32).

15. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1).

16. Kaebajale antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda (HKMS §

118 lg 3) ja menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109

lg-le 1 menetlusosaliste endi kanda.

17. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi ja sünniaeg ning tema poja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13).

(allkirjastatud digitaalselt)