2-21-15894/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Kairi Piirisild ja Triin

Siimpoeg

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-15894

Kohtuasi

T.W hagi X.G vastu omandiõiguse rikkumise

kõrvaldamiseks ja õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 28. veebruari 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

T.W apellatsioonkaebus

X.G vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

T.W apellatsioonkaebuse hind 7000 eurot

X.G vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja T.W (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Kostja X.G (isikukood XXX), seaduslik esindaja J.R,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Arvisto

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 4. juuni 2024. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 28. veebruari 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-15894

menetluskulude kindlaksmääramise osas, millega maakohus määras kindlaks ja

mõistis T.W-lt X.G kasuks menetluskulude hüvitisena välja 1781,60 eurot ja

seadusjärgse viivise (võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras)

sellelt summalt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta käesoleva punkti

esimeses lauses nimetatud osas menetluskulude hüvitis ja sellelt summalt

seadusjärgne viivis T.W-lt X.G kasuks välja mõistmata.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada T.W apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Jätta X.G vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud T.W kanda, v.a menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad kummagi poole

enda kanda.

5. Määrata X.G ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks 1405,44 eurot ja

mõista nimetatud summa T.W-lt X.G kasuks välja. Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

6. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

6.1. Jätta T.W hagi X.G vastu rahuldamata.

6.2. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud T.W kanda, v.a

apellatsiooniastmes menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulud, mis jäävad kummagi poole enda kanda.

6.3. Määrata X.G menetluskulude suuruseks 5406,24 eurot (maakohtus 4000,80

eurot ja ringkonnakohtus 1405,44 eurot) ning mõista nimetatud summa T.W-

lt X.G kasuks välja. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

6.4. Tühistada Pärnu Maakohtu 12. oktoobri 2021. a määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu, millega keelati X.G-l piirdeaia rajamise jätkamine Pärnu

maakonnas Silla külas asuva Kaika kinnistu (katastritunnus 56801:004:0636)

piirides.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. T.W (hageja) esitas 11. oktoobril 2022 Pärnu Maakohtule hagi X.G (kostja) vastu

omadiõiguse rikkumise kõrvaldamise ja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuetes.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt asetsevad hagejale kuuluv Kaika kinnistu (Kaika kinnistu) ja

kostjale kuuluv Pulga kinnistu (Pulga kinnistu) kõrvuti ning Kaika kinnistule ulatub vähesel

määral ka Pulga kinnistul asuv seisuveekogu/tiik (tiik). Hageja on aastaid tiiki oma tarbeks

kasutanud ning selle kallast korrastanud. Kostja lepinguline esindaja edastas 19. augustil 2021

hagejale nõudekirja, milles nõudis Pulga kinnistul asuva tiigi kasutamise lõpetamist, tiigi

kalda ääres teostatavate kaevetööde lõpetamist ja endise olukorra taastamist. Hageja sellega ei

nõustunud, sest Pulga ja Kaika kinnistute vaheline piir läbib tiiki, mistõttu kuulub umbes 300

m2 suurune osa tiigist hageja omandis oleva Kaika kinnistu koosseisu.

1.2. 6. oktoobril 2021 sisenesid kostja tellitud isikud hageja kinnistule ning alustasid piirdeaia

rajamisega, sh paigaldati hageja kinnistule kokku 18 metallist piirdeaia posti. Piirdeaia

rajamisega saab olema täielikult takistatud hageja poolt tiigi kasutamine ja kalda

korrashoidmine.

1.3. Kostja tegevuse tulemusena on hagejale tekkinud kahju – piirdeaia postide tarbeks on

kaevatud augud ning muruplatsile betoonseguga paigaldatud postid ei võimalda hagejal oma

kinnistut kasutada. Rajatav piirdeaed vähendab hageja omandi pindala ja selle väärtust.

Hageja nõuab kostjalt endise olukorra taastamist selliselt, et tema kinnistult likvideeritakse

sinna õigusvastaselt paigaldatud 18 metallist piirdeaia posti ja postide likvideerimise

tagajärjel tekkivad augud täidetakse mullaga/liivaga hiljemalt ühe kuu jooksul pärast hagi

rahuldava kohtuotsuse jõustumist.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja tõi esile, et 25. jaanuari 2008. a lepinguga jagati Pulga kinnistu kaheks eraldi

kinnistuks – Kaika kinnistuks ja Pulga kinnistuks. Vaidlusalune tiik oli olemas juba enne

viidatud lepingu sõlmimist. Seejuures kinnitati lepingus, et tiigi ükski osa ei paikne Kaika

kinnistul. Seega asub tiik täies ulatuses Pulga kinnistul ja tiigi lähedal olev kinnistute piir

jookseb mööda maismaad. Hageja ja tema pere on tiiki kasutanud Pulga kinnistu omaniku

nõusolekul. Ajapikku aga tiigi kasutamine intensiivistus ning hakati käituma viisil, nagu tiik

kuuluks hagejale.

2.2. 13. augustil 2021 asus hageja Pulga kinnistul Kaika kinnistu poolses otsas tegema

kaevetöid tiigi süvendamiseks ja kaldaäärse pinna koorimiseks. Kostja palus hagejal lõpetada

Pulga kinnistu kasutamine, kuid hageja seda ei teinud. Kuna kostjale kinnitasid nii maamõõtja

kui ka Pärnu Linnavalitsus, et Pulga kinnistu piir läheb tiigi äärest maapinnalt ning hageja ei

nõustunud tiigi kasutamist lõpetama, oli kostja sunnitud alustama aia ehitust. Seejuures ei

kulge paigaldatud aiapostid mööda kinnistu piiri, vaid on üks meeter kinnistu piirist Pulga

kinnistul.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus jättis 28. veebruari 2024. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude

hüvitisena 5782,40 eurot ning sellelt viivise. Lisaks tühistas maakohus 12. oktoobri 2021. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlusalune tiik veeseaduse (VeeS) § 3 lg 4

p 7 järgi veekogu, mistõttu ei kohaldata tiigi kaitseks veeseaduses sätestatud vee ja veekogu

kasutamise ning vee ja veekogu kaitsenõudeid. Ka ei rakendu praeguses asjas

asjaõigusseaduse (AÕS) § 131 lg 2, sest kõnealune säte reguleerib kinnisasjade vahelist piiri

juhul, kui selleks on looduslik vesi. Praeguse vaidluse esemeks on aga inimtekkeline veekogu,

mis ei ole kaevatud hageja kinnistu teenindamiseks. Asjaolu, et hageja ja tema pere on

pikaajaliselt teisel kinnistul asuvat tiiki kasutanud, ei tekita omandiõigust. Omandiõigust

tiigile (tiigi alusele maale) ei tekita ka hageja kaevetööd kostja kinnistul.

3.2. Maakohus kontrollis AÕS § 89 kohaldamise eeldusi ning tuvastas, et piiriprotokollist nr

LY2202250643 ja selle lisadest nähtub üheselt, et kostja on paigaldanud postid enda

kinnistule. Maakohus viitas, et AÕS § 89 suhtes on erinormiks AÕS § 144, kuid viidatud sätte

kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ei ole hageja esile toonud. Seejuures ei ole hageja

väitnud, et kostja poolt paigaldatav aed kahjustaks hageja kinnistut. Hageja on läbivalt

tuginenud sellele, et hagejal on omandiõigus tiigi kasutamiseks, kuid omandiõiguse olemasolu

ei ole hageja tõendanud, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

3.3. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse. Maakohus pidas kostja lepingulise esindaja tunnitasu

suurust põhjendatuks, kuid leidis, et esindaja toimingutele kulunud ajakulu on arvestades asja

keerukust põhjendatud vaid osaliselt. Maakohu arvates oli hagiga tutvumiseks ja vastuse

koostamiseks piisav 8 tundi, sest kostja esindaja oli eelnevalt asjaoludega kursis. Maakohus

luges kostja menetluskulude nimekirja p-des 2.6–2.11 märgitud toimingud põhjendamatuks

nende ebaselguse tõttu. Ka leidis maakohus, et kliendil on õigus saada oma advokaadilt

igasuguseid selgitusi, kuid kõikide selliste kulude väljamõistmine vastaspoolelt ei ole

põhjendatud. Kokku pidas maakohus kostja esindaja põhjendatud ajakuluks 42 tundi ja 45

minutit, sh sõidule kulunud aeg 4 tundi.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda, alternatiivselt saata asi

uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

4.1. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei asu aiapostid Kaika kinnistul.

Seejuures on maakohus asunud üllatuslikult seisukohale, et asjas AÕS § 131 lg 2 ei kohaldu.

Võimalust, et kõnealune säte kohaldamisele ei kuulu, pole maakohus pooltega arutanud.

4.2. Hageja leiab jätkuvalt, et praeguses asjas tuleb kohaldada AÕS § 131 lg-t 2 ning

maakohus leidis vääralt, et vaidlusalune tiik ei ole veekogu kõnealuse sätte mõttes. Seejuures

ei seo asjaõigusseadus omandit vee liikumisega. Osa veekogust kuulub Kaika kinnistu

koosseisu. Tiigi rajamise ajal kehtinud VeeS § 2 p 17 kohaselt oli tiik seisuveekogu,

sõltumata sellest, kas ta on looduslik või inimtekkeline, ning veekogu mõiste ei olnud

pindalaga piiratud. VeeS v.r § 4 lg 1 täpsustas, et kinnisasjal asuv veekogu kuulub kinnisasja

omanikule, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Ka kehtiva veeseaduse kohaselt ei ole

vaidlusalune tiik väljavooluta tehisjärv. Seejuures ei nähtu vaidlustatud otsusest põhjendused,

miks maakohus vastupidisele järeldusele jõudis. Maakohtu märgitu, et hageja ei ole

vaidlustanud kostja väidet, et vaidlusaluse tiigi pindalaks on 0,82 hektarit, oli tingitud sellest,

et maakohus ei olnud veekogu mõistega seonduvat pooltega arutanud. Ka saab tiiki pidada

piirirajatiseks AÕS § 151 lg 1 mõttes. Piirirajatis on naabrite ühiskasutuses ning selle

kasutamine ei tohi olla vastuolus asja otstarbega ega tekitada naabrile kahju.

4.3. Maakohus on vaidlustatud otsuses hagejale ette heitnud, et viimane ei ole AÕS § 144

kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid esile toonud. Hageja hinnangul on maakohus ise

rikkunud selgitamiskohustust, jättes hagejale selgitamata, et tema esile toodud asjaolud ei

pruugi olla piisavad AÕS § 131 lg 2 kohaldamiseks. Seetõttu ei osanud hageja ette näha ka

vajadust kaaluda hagi põhjendamist muudel alustel.

4.4. Maakohus tuvastas vääralt, et tiiki ei rajatud hageja kinnistu teenindamiseks. Veekogu oli

kaevatud Kaika kinnistule just eesmärgiga, et ka Kaika kinnistult oleks juurdepääs tiigile

olemas. Kahe kinnistu vahelisse tiigi nurka on rajatud ühine liivane rannaala, mis tänaseks on

piirdeaiaga poolitatud ning millest suur osa jääb just Kaika kinnistule.

4.5. Samuti on väär maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei kahjusta kostja paigaldatav aed

hageja kinnistut. Vastupidi, aed takistab nii tiigi edasist kasutamist kui hooldamist. Tiiki tuleb

hooldada selleks, et veekogu olemasolev ökosüsteem säiliks ning see ei soostuks ega kasvaks

kinni. Kostja poolt korrastamata kaldalt tulevad suvel hageja kinnistule maod, mis on

alaealistele lastele ohtlikud. Hageja on Kaika kinnistu äärset tiigi kallast ja ka kinnistute

vahelist liivaranna ala hooldanud ja korrastanud. Kostja käitub pahatahtlikult, üritades seda

takistada aia ehitusega ja keelates kalda korrastamist. Kostja väide, nagu oleks hageja

teostanud 2021. a kostja kinnistul kaevetöid, on tõendamata.

4.6. Hageja hinnangul ei ole maakohtu poolt kindlaksmääratud kostja menetluskulud täies

ulatuses põhjendatud. Hageja kordas maakohtule kostja menetluskulude nimekirja suhtes

esitatud vastuväiteid.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

Tulenevalt hagiavalduses esitatud asjaoludest ja nõudest omas asja lahendamisel tähtsust, kus

paikneb maakatastris määratud ametlik piir. Maakohus ei pidanud hagejale selgitama

võimalust esitada alternatiivne nõue AÕS §-de 144 või 151 alusel. Menetluskulud tuli kostja

arvates jätta hageja kanda.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis kostja menetluskulud 5782,40 eurot ületavas osas kindlaks määramata ja

hagejalt välja mõistmata. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega mõista

hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja 1564,80 eurot menetluskulude katteks.

6.1. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et kohtumenetlusele eelnenud poolte esindajate

kirjavahetus tähendab, et kostja esindajal piisanuks hagivastuse koostamisele menetluskulude

nimekirjas esitatust vähem aega. Hageja nõuete õiguslik alus ja väidete tõendamiseks esitatud

tõendid said kostjale lõplikult teatavaks alles hagiavaldusest.

6.2. Ka on maakohus jätnud põhjendamatult hagejalt välja mõistmata kostja menetluskulude

nimekirja p-des 2.6–2.11 märgitud ajakulu. Esiteks leidis maakohus ekslikult, et viidatud

punktides toodud toimingute ajakulu on kokku 6 tundi ja 17 minutit, mistõttu on maakohtu

arvutusliku vea tõttu jäänud hagejalt kostja kasuks välja mõistmata 1 tunni kulud. Teiseks on

kõnealustes punktides toodud toimingud täiesti arusaadavad ja põhjendatud.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega

määrati kindlaks ja mõisteti hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 1781,60

eurot ja seadusjärgne viivis sellelt summalt. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse,

millega jätab kostja menetluskulude hüvitise katteks 1781,60 eurot ja seadusjärgse viivise

sellelt summalt hagejalt kostja kasuks välja mõistmata. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta

muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja vastuapellatsioonkaebus

jääb rahuldamata.

9. Hageja on praeguses asjas esitanud omandiõiguse rikkumisest tuleneva nõude. Asjas tuleb

lahendada õiguslik vaidlus selle üle, kas kostja on riivanud hageja omandiõigust seaduslikul

alusel või mitte, kui ta asus 6. oktoobril 2021 rajama hageja kinnistuga piirneva tiigi äärde

piirdeaeda.

AÕS § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja

vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise

vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omaniku õigused võivad AÕS § 68 lg 2 järgi

olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Nimetatud sätetest on Riigikohus

varasemas praktikas järeldanud, et igal omanikul on põhimõtteliselt õigus vallata ja kasutada

oma omandit enda äranägemise järgi ning tema õigusi piiravad üksnes teiste omanike või

muude isikute õigused või üldised huvid tervikuna (vt nt RKTKo 19.04.2011, 3-2-1-12-11, p

19).

10. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, sest ei arutanud

pooltega AÕS § 131 lg 2 kohaldamise eeldusi.

10.1. Hagiavalduses esile toodud asjaolude kohaselt leidis hageja esmalt, et piirdeaia postid

on püstitatud tema kinnistule. Pärast piiri ja piirimärkide maastikul kindlakstegemist leidis

hageja, et kui postid asuvad Pulga kinnistul, siis arvestades AÕS § 131 lg-t 2, asuvad postid

siiski tiigi kaldal ja vees, mis kuulub hagejale, ning rajatav võrkaed hakkab takistama hageja

liikumist oma omandi (kallas ja tiigi osa) piires (vt hageja 18. juuli 2022. a

menetlusdokument; kd I, tl 137 pöördel).

AÕS § 131 lg 2 järgi kuulub mitme kinnisasja piires olevast veekogust igale kaldaomanikule

see osa, mis on veekogu keskele tõmmatava mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava

omaniku kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate mõtteliste joonte vahel või veekogu

keskpunktist vastava omaniku kaldapiiripunktidele tõmmatavate mõtteliste joonte vahel, kui

seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Kolleegiumi hinnangul andsid hageja kohtu

ette toodud asjaolud aluse kontrollida AÕS § 131 lg 2 kohaldamist.

10.2. Pooltele oli teada vaidlusaluse sätte kohaldamise eeldused (vt kostja 26. oktoobri 2021.

a menetlusdokument; p-d 2.3–2.3.5). Hageja on mitmes menetlusdokumendis kinnitanud, et ta

sai aru tõendamiskoormisest – hageja peab tõendama, et tiik ulatub üle piiri tema kinnistule

ning et aiapostid asetsevad hageja kinnistul (vt nt 23. veebruari 2022. a menetlusdokument; kd

I, tl 107; samuti 10. märtsi 2022. a menetlusdokument; kd I, tl 114 ja ka 18. juuli 2022. a

menetlusdokument; kd I, tl 137). Kostja vastusest hagiavaldusele oli hagejale teada, et AÕS §

131 lg 2 kohaldamise eeldusena omab tähtsust tiigi pindala (vt kd I, tl 85). Maakohtu 31.

jaanuari 2022. a istungil on hageja kinnitanud, et „tiik on 0,8 hektarit“ (kd I, tl 102; ajamärk

00:04:19). Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks. Tegemist on omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 mõttes. Apellatsioonkaebuse p-s 3.7

esitatud väide, et tiikide ühendamisel on nende pindala rohkem kui üks hektar, on uus väide,

mis ei ole TsMS § 652 lg 2 järgi lubatav.

11. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et praeguses asjas ei ole AÕS § 131

lg 2 kohaldamise eeldused täidetud. Kolleegium nõustub maakohtu p-des 8–11 toodud

põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid täies ulatuses ei korda.

11.1. AÕS § 128 lg 1 järgi määratakse piir külgnevate maatükkide vahel plaanide ja

piirimärkidega seaduses sätestatud korras. Piirivaidluses piiri kindlakstegemisel eeldatakse

katastrikannete õigsust. Vajaduse korral on piiri täpne kulgemine võimalik kindlaks teha

asjatundja abil. Ka praeguses asjas on maamõõtja 6. mail 2022 teinud piirid kindlaks (kd I, tl-

d 139–141). Nimetatud tõendiga on tõendatud, et paigaldatud aiapostid asuvad kostja

kinnistul. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kuna tiik on ca 50 m² tema kinnistul, kuulub

hagejale AÕS § 131 lg 2 järgi veekogust see osa, mis on veekogu keskpunktist vastava

omaniku kaldapiiripunktidele tõmmatavate mõtteliste joonte vahel (vt kd I, tl 9). Kolleegium

leiab, et AÕS §-s 131 sätestatud veekogu mõiste sisustamisel tuleb lähtuda kehtivas

veeseaduses sätestatust. Hageja on esitanud seadusjärgse tulevikku suunatud nõude, mille

lahendamisel kohaldub kehtiv seadus (vt RKTKm 08.06.2023, 2-18-9777/116, p 13). Seega,

sõltumata sellest, millal vaidlusalune tiik oli kaevatud, tuleb selle vaidluse lahendamisel

kohaldada alates 1. oktoobrist 2019 kehtima hakanud veeseadust, mille § 3 lg 4 p 7 kohaselt ei

peeta veekoguks väljavooluta tehisjärve veepeegli pindalaga alla ühe hektari.

11.2. Kolleegiumi arvates ei tulene hageja omandiõigust tiigile ka sellest, et aeg-ajalt

(sõltuvalt aastaajast) ulatub vesi hageja kinnistule (vrd fotosid kd I, tl 80 ja tl 144).

Õiguskirjanduses on selgitatud, et AÕS § 131 reguleerib maaomandiga seotud küsimusi, st

veekogumi alla jääva veekogu põhja omandit, veekogu kui pinnavormi, ning veekogus oleva

vee omandit antud säte ei reguleeri (AÕS I komm (2014), § 131, p 3). Seega, tiigi veetaseme

muutused kinnisasja piiri asukohta ega ka kinnisasja pindala muuta ei saa. 25. jaanuaril 2008

Pulga kinnistu jagamise- ja müügilepingu sõlmimisel ei nähtud ette, et tiik jääb mõlema

kinnistu piiridesse (kd I, tl-d 57–61 pöördel). Lepingu p-s 2.2 ei ole 300 m² veealuse maa

puhul silmas peetud tiiki, vaid kostja on tõendanud, et selleks oli Pulga kinnistul asuv kraav

(kd I, tl 71). Asjaolu, et hageja õiguseellane võis mõista lepingu p 2.2 valesti, ei anna hagejale

õiguslikku alust nõuda, et osa tiigist kuuluks tema kinnistu koosseisu. Asja materjalidest ei

nähtu, et Pulga ja Kaika kinnistute moodustamisel oleks tiiki peetud piiriveekoguks. Ükski

asjas esitatud tõend ei tõenda, et tiik oli rajatud Kaika kinnistu teenindamiseks. Asjaolu, et

hageja võis varem tiiki kasutada (kinnistute vahele oli rajatud ühine liivarand), ei oma

hagiavalduses esitatud nõude lahendamise seisukohalt mingit õiguslikku tähendust.

11.3. Ka see, et Maa-ameti ametnik (selgitades katastriüksuse kõlvikukaardi andmete

tähendust; kd I, tl-d 11–13) ja maamõõtja on veepiiri märkinud osaliselt Kaika kinnistule, ei

anna alust hageja nõude rahuldamiseks (kd I, tl-d 140, 119–120). Nagu kolleegium eelnevalt

märkis, siis tiigi veetase muutub. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti märkinud, et

omandiõigust tiigile ei tekita see, kui hageja teeb kostja kinnistul kaevetöid, mis omakorda

toob veepiiri hageja kinnistule (kaeveserv; kd I, tl-d 74–76). Ringkonnakohtu 4. juuni 2024. a

istungil hageja eitas tiigi kaeveserva muutmist, kuid jaatas, et on teinud tiigipõhja hooldustöid

(vt ajamärk 00:15:20). Veel on hageja apellatsioonkaebuses märkinud, et teostas 2021. a

augustis Kaika kinnistu esisel tiigikaldal puhastus- ja hooldustöid (vt apellatsioonkaebuse p

6.2). Eeltoodud väidetest ja kostja esitatud fotodest saab teha järelduse, et kaevetöid on tehtud

ka tiigi kaldal. Seega ei ole enam tegemist üksnes loodusliku mõjutusega (mida omanik peab

selle loodusliku olemuse tõttu taluma), vaid hageja aitab oma tegudega teadlikult kaasa tiigi

laienemisele Kaika kinnistule, mida ei saa pidada hageja omandiõiguse rikkumiseks AÕS §

89 tähenduses (vt RKTKo 13.12.2004, 3-2-1-141-04, p 18).

Hageja on pidanud asja lahendamisel oluliseks Maa-ameti ametniku 16. veebruari 2022. a e-

kirjas sisalduvaid selgitusi ning kõlvikukaarti (kd I, tl 119–120, 11–13). Kolleegiumi

hinnangul ei oma kõlvikukaardile kantud andmed AÕS § 131 lg 2 kohaldamise eelduste

tuvastamisel õiguslikku tähendust. Nagu kolleegium varem märkis, siis Kaika ja Pulga

kinnistute moodustamisel ei peetud tiiki piiriveekoguks ning ka praegu kehtiva seaduse järgi

ei ulatu hageja omand tiigile. Maa-ameti ametnik on viidanud keskkonnaministri 20.

detsembri 2013. a määrusele nr 76 „Topograafiliste andmete hõive kord ja üldist tähtsust

omavad topograafilised nähtused“ (andmehõivemäärus), mille § 23 lg 4 p 6 (e-kirjas ekslikult

märgitud § 38 lg 4 p 6) kohaselt lähtutakse kaldajoone kaardistamisel sellest, et veekogu

kaeve serva olemasolul kaardistatakse kaldajoon ümbritseva maapinna tasandil. Kõnealuse

määrusega sätestatakse nõuded topograafiliste andmete hõivele, üldist tähtsust omavad

topograafilised nähtused, nende omaduste koosseis ning nendega vastavuses olevate

ruumiobjektide määramise kord (vt § 1). Kolleegium nõustub kostjaga, et Maa-ameti

ruumiandmete veebilehelt (geoportaal) alla laetav dokument on informatiivne, see

moodustatakse Eesti topograafia andmekogu andmetest, võimaldades maaomanikul saada

infot maatüki kõlvikulise koosseisu kohta (vt ruumiandmete tähenduse kohta veebilehe

väljavõtet; kd I, tl-d 86–87). Maa-ameti ametnik on seega selgitanud, kuidas on

kõlvikukaardil kaldajoon kaardistatud, kuid ametniku arvamus, et tiik jääb 50 m² Kaika

kinnistule, ei oma kinnistute vahelise piiri asukoha tuvastamisel tähtsust. Asjas omab tähtsust

see, kus asub katastriüksuse piir maastikul. Ka ei lükka see ümber eelnevalt tuvastatud

asjaolu, et kostja on paigaldanud rajatava piirdeaia jaoks postid oma kinnistule.

12. Hageja on maakohtule ette heitnud, et maakohus on jätnud AÕS § 144 lg 1 ja § 151 lg 1

kohaldamise eeldused välja selgitamata ning hagejale ei antud võimalust nende sätete

eelduseks olevate asjaolude esitamiseks ja tõendamiseks, et hagi saaks sisuliselt lahendatud.

Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu.

12.1. Riigikohtu praktika kohaselt on õigussuhte kvalifitseerimine tulenevalt TsMS § 436 lg-

st 7 ja § 438 lg-st 1 kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt nt RKTKo 01.11.2023, 2-

20-5571/91, p 12). Samas aga ei tähenda see, et kohus peaks kontrollima hageja nõuet nendel

õiguslikel alustel, mille kohta ei ole pooled nõude rahuldamiseks vajalikke asjaolusid kohtu

ette toonud (vt RKTKo 04.05.2022, 2-19-121704/50, p 11). Kohtu kohustus selgitada poolele

täiendavate asjaolude esitamise vajadust on eelkõige olukorras, kus pool on esitanud enda

nõude või vastuväite aluseks olevad asjaolud üksnes osaliselt (vt nt RKTKo 13.04.2016, 3-2-

1-17-16, p 12) või on poole esitatud nõuded, vastuväited või asjaolud ebaselged (vt nt RKTKo

09.02.2015, 3-2-1-158-14, p 15). TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab

ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul kohustust

selgitada poolele kõigi õiguslikult võimalike väidete ja nende aluseks olevate asjaolude

esitamise võimalust.

12.2. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole AÕS § 144 lg 1 kohaldamise eelduseks

olevaid asjaolusid esile toonud. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et kostja paigaldas postid

hageja kinnistule. Hageja soovib, et kostja postid eemaldaks ja endise olukorra taastaks.

Eeltoodud asjaolude kohaselt vajas hageja kaitset valdusega seotud omandi kahjustamise eest,

määrates ise vaidluse eseme (TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2). Kui maamõõtja tegi piirid kindlaks ja

selle käigus selgus, et postid ei ole paigaldatud hageja kinnistule, jäi hageja jätkuvalt

hagiavalduses esitatud faktiliste asjaolude kogumi juurde, leides, et piiriprotokoll ja selle

skeem tõendavad hageja väidet, et hagejale kuulub AÕS § 131 lg-st 2 tulenevalt osa tiigist (vt

hageja 18. juuli 2022. a menetlusdokument; kd I, tl-d 137 ja pöördel). Hageja ei muutnud ka

oma nõuet – kohustada kostjat eemaldama omal kulul hagejale kuuluvale kinnistule rajatud 18

metallist piirdeaia posti. AÕS § 144 lg 1 kohaldamise aluseks olevate asjaolude esitamine

oleks eeldanud ka senisel kujul esitatud nõude sõnastuse muutmist, sest TsMS § 439 järgi ei

või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

12.3. Kolleegiumi hinnangul, arvestades seejuures esitatud nõuet, ei olnud hageja AÕS § 144

lg 1 kohaldamise eeldusi ka osaliselt kohtu ette toonud. Hageja leidis, et hagi tagamise

avalduses esitatud asjaolud olid piisavad selleks, et maakohus selgitaks talle AÕS § 144 lg 1

kohaldamise eeldusi. Kolleegium sellega ei nõustu. Hagi tagamise avalduses on hageja esile

toonud, et kostja rikub tema omandiõigust ning tal on vaja ligipääsu tiigile ujuvsilla

kasutamiseks, kastmisvee võtmiseks ning suplemiseks (vt kd I, tl 5). Veel on hageja esile

toonud, et ta soovib kasutada kogu tiigiäärt, et seda lisaks kena vaate säilitamisele ka

hooldada, et see ei kasvaks kõrkjatesse ega mudastuks. Kostja rajatav piirdeaed takistaks tal

seda teha (vt kd I, tl 186 pöördel).

AÕS §-st 144 tulenev nõudeõigus on rakendatav rajatiste või seadeldiste suhtes, millest on

alust eeldada, et need põhjustavad keelatud mõju naaberkinnisasjale. Sätte eesmärk on anda

kinnisasja omanikule kaitset valdusega mitteseotud omandi kahjustamise eest (AÕS I komm

(2014), § 144, p 1). AÕS § 89 järgi on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse

rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust

eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist. Nõue on

välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Kuigi AÕS § 144 lg 1 rakendusalasse

kuuluvad ka mittemateriaalsed mõjutused, sh ebaesteetiline või ebameeldiv vaade, siis hageja

esile toodud asjaolud (hageja ei saa kasutada ega hooldada võrkaia taga olevat kostja kinnistul

asuvat tiigi kallast) ei ole kõnealuse sätte rakendusalaga kaetud. Ka on kohtupraktikas

kahjulike mõjutuste hindamisel leitud, et kahjustatud kinnisasja omanik saab kahjustava

varjava mõjutuse kõrvaldamist nõuda üksnes erandlikel juhtudel, st kui ta tõendab, et

mõjutusega kaasnevad talle talumatud tagajärjed (vt RKTKo 08.11.2023, 2-21-18920/34, p

12). See põhimõte kohaldub kolleegiumi arvates ka AÕS § 144 kohaldamisel, sest AÕS § 144

hõlmab mõjutusi, mis kuuluvad AÕS § 143 rakendusalasse, kui ka neid, mille suhtes AÕS §

143 ei kohaldata, kuid mille kõrvaldamist on võimalik AÕS § 89 kohaselt nõuda (AÕS I

komm (2014), § 144, p 3.4).

12.4. Kolleegiumi arvates ei olnud maakohtul alust kohaldada AÕS § 151 piirirajatise kohta.

Vaidlusalune tiik ei ole AÕS § 151 lg 1 mõttes piirirajatis, st ta ei eralda kinnistuid

teineteisest, mistõttu ei ole kõnealune säte selle vaidluse lahendamisel asjakohane norm.

Hageja nõue ei ole nimetatud paragrahvi rakendusalaga kaetud.

12.5. Kuna hageja nõue omandiõiguse rikkumise lõpetamiseks jääb rahuldamata, ei ole

põhjust hinnata endise olukorra taastamise nõuet.

13. Hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas jääb maakohtu otsus muutmata, mistõttu pole

põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Maakohus on õigesti jätnud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

14. Mõlemad pooled vaidlustavad apellatsiooniastmes maakohtus kantud menetluskulude

kindlaksmääramist. Hageja arvates on kindlaksmääratud menetluskulude summa liiga suur,

kostja seevastu leiab, et kõik tema menetluskulude nimekirjas märgitud lepingulise esindaja

kulud on vajalikud ja põhjendatud. Kolleegium nõustub hageja etteheidetega osaliselt, leides,

et maakohus ei ole TsMS § 175 lg 1 järgi piisava põhjalikkusega analüüsinud ja hinnanud

kostja lepingulise esindaja õigusabitoimingute ning neile kulunud aja põhjendatust ja

vajalikkust. Hageja apellatsioonkaebuse väiteid hinnates vastab ringkonnakohus ka kostja

vastuapellatsioonkaebuse väidetele.

14.1. Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja

kostjale õigusabi kokku 53,78 tundi, st menetluskulu suurus on vandeadvokaadi tunnitasu (40

eurot ja 120 eurot (lisandub käibemaks)) arvestades kokku 7347,20 eurot. Maakohus pidas

sellest põhjendatuks 42,75 tundi, s.o 5782,40 eurot. Kolleegiumi arvates on maakohus kostja

lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

kaalumispiire ületanud.

14.2. Kolleegium märgib, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud

kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus

talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid,

samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Riigikohtu

viimase praktika kohaselt ei loeta põhjendamiskohustuse rikkumiseks seda, kui kohus jätab

menetluskulude kindlaksmääramise lahendis üksikasjalikult välja toomata konkreetsed

tegevused ja kulud menetluskulude nimekirjast ning ei hinda igat kuluartiklit eraldi (vt

RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Välja mõistetavate menetluskulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise

esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna

vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja

keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt samas ja selles

viidatud kohtupraktika). Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu

kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsiooni piire (vt nt RKÜKo 02.05.2017, 3-2-1-134-16, p 56).

14.3. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kui asja materjalidest

nähtuvalt oli kostja lepinguline esindaja menetlustoiminguid teinud, ei saanud maakohus

nende toimingutega seotud ajakulu tulenevalt menetluskulude jaotusest jätta arvestamata

(toimingud 2.6–2.11 ja 2.18–2.20). Iga menetluskulude nimekirjas märgitud kuluartiklit eraldi

hinnates võibki jääda mulje, et sellega seoses ei ole toimingut tehtud, mistõttu hindab

ringkonnakohus lepingulise esindaja kulude suurust tervikuna. Menetlusosalise toiming,

millega kohus menetluses ei nõustu, ei anna veel alust jätta sellega seotud kulusid asjaomase

menetlusosalise kanda või lugeda neid ebavajalikeks. Kuna maakohus jättis menetluskulud

hageja kanda, siis sõltumata sellest, kas maakohus mõne kostja väitega arvestas või mitte, tuli

sellega seotud ajakulu menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada (TsMS § 169 lg 3).

Samuti on lepingulisel esindajal õigus ja kohustus tutvuda asja materjalide ja seisukohtadega,

mis talle e-toimikus kohtu poolt nähtavaks tehakse, ning esitada kohtu nõudmisel seisukoht.

14.4. Kolleegium leiab, et kostja maakohtus esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud

osutatud õigusabi maht on asja sisu, keerukust ja esindaja toiminguid arvestades ka pärast

maakohtu ajakulu vähendamist ülemäärane. Praegune õigusvaidlus ei olnud tavapärasest

keerukam. Ka ei olnud asjaolude ja tõendite maht asjas eriliselt suur. Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga, et hagiavalduse koostamisele kulunud ajakulu on põhjendamatult

suur. Asja materjalidest nähtuvalt olid poolte lepingulised esindajad enne hagiavalduse

esitamist omavahel nõudekirju vahetanud. Seega oli kostja lepinguline esindaja vaidlusaluste

asjaoludega kursis, samuti oli ta suhelnud kliendiga ja välja selgitanud tema seisukoha. On

õige, et hagiavaldusele vastuse koostamine vajas asjaoludele õigusliku hinnangu andmist ja

hagiavaldusega esitatud tõenditega tutvumist, kuid ka neid väiteid arvestades on 8 tundi nende

toimingute jaoks piisav. Samuti nõustub ringkonnakohus hagejaga, et iga menetlustoimingu

juures märgitud kliendi või kohtuga suhtlus ja toimiku komplekteerimine ei ole märgitud

ulatuses vajalik ja põhjendatud. Kliendi või kohtuga suhtlemise ajakulu peab kohus

kontrollida lähtuvalt mõistlikkuse põhimõttest, et tagatud oleks asjaolude väljaselgitamine ja

asjatundlik esindamine.

25. jaanuari 2024. a toimingu 2.33 osas märgib kolleegium, et on küll arusaadav, et pool võib

soovida kaaluda täiendava seisukoha esitamist, kuid teiselt poolt on kohtu kohustus hinnata,

millisel määral on konkreetses vaidluses kulud põhjendatud ja vajalikud ning vastaspoolelt

saab üldjuhul välja mõista esindaja kulu üksnes nende toimingute eest, mis on toimikust

nähtuvad ja kohtu poolt kontrollitavad. Kui tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatakse

toiminguid, mis ei ole kohtule nähtavad, kontrollitavad või vajalikud, siis võetakse sellega ka

risk, et kohus võib jätta menetluskulude suurust kindlaks määrates nende toimingute eest

vastaspoolelt hüvitise välja mõistmata. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja pärast maakohtu

24. jaanuari 2024. a määrust esitanud üksnes menetluskulude nimekirja, mille koostamise

põhjendatud ajakuluks peab ringkonnakohus 2 tunni asemel on 0,5 tundi.

14.5. Eeltoodud põhimõtteid arvestades on ringkonnakohtu arvates maakohtu menetluses

vajalikud ja põhjendatud järgmised toimingud: 12. oktoobri 2021. a määrusega tutvumine,

hagiavaldusele vastuse koostamine ja sellega seotud toimingud 9,3 tundi (toimingud 2.1–2.5);

maakohtu 31. jaanuari 2022. a kohtuistungiga seotud toimingud, sh suhtlus kliendiga,

istungiaja kooskõlastamine, istungiks ettevalmistamine, istungil osalemine ja protokolliga

tutvumine 3,5 tundi (toimingud 2.6–2.11, 2.13–2.15); toimingud kuni menetluse peatamiseni

4 tundi (toimingud 2.16–2.20); 27. juuli 2022. a menetlusdokumendi esitamisega ja pärast

menetluse uuendamist seotud toimingud 5,5 tundi (toimingud 2.21–2.27); 18. aprilli 2023. a ja

3. oktoobri 2023. a taotlustega seotud toimingud 3,75 tundi (toimingud 2.28–2.32); 24.

jaanuari 2024. a määrusega tutvumine ja menetluskulude nimekirja koostamine 1,5 tundi

(2.33–2.34).

Eeltoodust tulenevalt on taotletavatest õigusabikuludest TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud

ja vajalikud kulud, mis vastavad kokku 27,55 tunnile. Kolleegium nõustub maakohtuga, et

kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu määr 120 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud.

Kostja on palunud maakohtus kantud menetluskulud välja mõista käibemaksuga (TsMS § 174

lg 10).

14.6. Kolleegiumi hinnangul on alust sekkuda maakohtu kaalutlusotsustusse kostja lepingulise

esindaja sõidukulude 192 eurot kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas. Kolleegium

märgib, et maakohus on põhjendamatult arvestanud õigusabikulude hulka sõidule kulunud 4

tundi tunnitasuga 40 eurot (lisandub käibemaks). Hageja ei pea hüvitama kostja lepingulise

esindaja sõiduaega kostja ja tema lepingulise esindaja kokkulepitud tunnihinna järgi.

Riigikohtu praktika kohaselt saab alates 1. augustist 2016 analoogia korras sõidukulude

hüvitamisel lähtuda justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusega nr 16 kehtestatud advokaadile

riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast (kord; vt RKTKm 29.09.2021, 2-

14-63261/149, p 12). Kohtuistungi toimumise ajal kehtinud korra § 15¹ lg 1 redaktsiooni

kohaselt, kui riigi õigusabi osutamise koht jääb advokaadibüroo asukohast kaugemale kui 40

kilomeetrit, makstakse riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest

kokku täiendavat tasu vastavalt advokaadibüroo kaugusele, arvestades ühte suunda. Sõiduaja

eest makstava hüvitise suurus sõltub advokaadibüroo ja riigi õigusabi osutamise koha

vahemaast (korra § 15¹ lg 1 p-d 1-5).

Kostja lepingulise esindaja sõidule kulunud aja hüvitamist reguleerib korra § 15¹ lg 1 p 3.

Kuna kostja lepinguline esindaja on taotlenud hüvitist tema tegevuskohaks oleva

advokaadibüroo asukohast (Tallinna linn) õigusteenuse osutamise kohta (XXX ) ja tagasi

sõitmisele kulutatud aja eest ning õigusabi osutamise koha kaugus lepingulise esindaja

tegevuskohast jääb ühte suunda arvestades vahemikku 101–150 kilomeetrit, peab hageja

hüvitama kostjale esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest 25 eurot. Kuna kostja on kooskõlas

TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga menetluskulude kindlaksmääramise taotluses kinnitanud, et ta

ei ole käibemaksukohustuslane, lisandub hagejalt väljamõistetavale kostja lepingulise esindaja

25-eurosele sõidukulule käibemaks 5 eurot.

14.7. Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu maakohtu

menetluses 4000,80 eurot (= (26,05 x 144) + (1,5 x 146,4) + 30). Maakohtu otsus tuleb

tühistada osas, milles maakohus määras kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 4000,80 eurot ületavas osas (s.o 1781,60 eurot) ja sellelt ületavalt osalt

seadusjärgse viivise.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1).

Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud tuleb TsMS § 178 lg 4 järgi jätta poolte endi kanda, sest menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

16. Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks kostja

apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

16.1. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud hagejalt välja mõista 2170,84 eurot (sh

riigilõiv 70 eurot ja istungil osalemise kulu 161,04 eurot). Menetluskulude nimekirja järgi on

kostjale osutatud õigusabi kokku 14,35 tundi tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub

käibemaks. Kostja palub ka ringkonnakohtus kantud kulud välja mõista käibemaksuga. Kostja

kinnitab, et eelnimetatud õigusabikulu on seotud vaid käesoleva tsiviilasjaga.

16.2. Kostja lepingulise esindaja kulu apellatsiooniastmes tuleneb järgmistest toimingutest:

maakohtu lahendiga tutvumine, apellatsioonkaebusega tutvumine ja konsultatsioon kliendiga

vastuapellatsioonkaebuse

esitamise

osas

tundi

(toimingud

1.1–1.3);

vastuapellatsioonkaebuse ja apellatsioonkaebuse vastuse koostamine ja kohtule esitamine 8,25

tundi; ettevalmistus kohtuistungiks 1 tund; menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule

esitamine 1 tund; kohtuistungil osalemine 1,1 tundi. Hageja hinnangul on kostja lepingulise

esindaja õigusabi maht apellatsiooniastmes ülepaisutatud, samuti ei ole kliendiga suhtlemisest

ja menetlusdokumentide esitamise korraldamisest tekkinud kulud vajalikud ja põhjendatud.

16.3. Kolleegium leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud, kuid

esindaja toimingute maht on põhjendatud osaliselt. Taotletavatest õigusabikuludest on TsMS

§ 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud, mis vastavad kokku 9,6 tunnile: maakohtu

otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine 7 tundi, ettevalmistus

kohtuistungiks ja menetluskulude nimekirja koostamine 1,5 tundi, kohtuistungil osalemine 1,1

tundi. Kolleegium arvestab, et menetlustoimingute maht apellatsiooniastmes ei ole suur, kuid

apellatsioonkaebus sisaldas uusi väiteid ja esitati uusi tõendeid. Samas ei saa arvestada

vastuapellatsioonkaebusega seotud toimingutega ja selle esitamisel tasutud riigilõivuga, sest

menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei

hüvitata.

Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsioonimenetluses

1405,44 eurot (= 9,6 × 146,40).

17. Kokku tuleb maa- ja ringkonnakohtus kantud kuludena hagejalt kostja kasuks välja mõista

5406,24 eurot (= 4000,80 + 1405,44). Lisaks peab hageja tulenevalt kostja taotlusest tasuma

hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)