3-24-964/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. juuni 2024 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-964

Haldusasi

X. X kaebus Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 2024. a

korralduse nr 191 tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X , esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja Tallinna linn, esindaja Aet Sepman

Asja läbivaatamise vorm

Avalikul kohtuistungil 3. juunil 2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema pereliikmete nimed ning eluruumide

aadressid tähemärkidega.

4. Tagastada kaebaja poolt istungil esitatud tõendite paberil originaaldokumendid

kaebajale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19. juulil 2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

3-24-964

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus andis 28. veebruaril 2024 korralduse nr 191, millega

otsustas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 ja Tallinna

Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määrusega nr 56 „Tallinna linna omandis olevate

eluruumidega seotud õigusaktide kinnitamine“ kinnitatud „Tallinna linna omandis

olevate eluruumide kasutamise, käsutamise ja valdamise korra“ (määruse nr 56 lisa 1)

p 371 alusel ning tulenevalt Tallinna Linnavaraameti ettepanekust ja tuginedes

Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni 23. jaanuari 2024. a koosoleku protokollile nr

5-12/3 järgmist:

1) jätta X. X 11. jaanuari 2024. a avaldus eluruumi Xxxxxxx xx xx/x-xx üürilepingu

pikendamiseks rahuldamata ja eluruumi üürilepingut nr ISS-1155 mitte pikendada;

2) kohustada X. X-i koos poegade ja abikaasaga vabastama eluruumi hiljemalt 8. juulil

2024.

1.1.

Korralduse kohaselt anti kõnealune korter kaebajale koos poegade Y. Y-i (s. xxxx) ja

C. C-iga (s. xxxx) üürile Tallinna Linnavalitsuse 22. juuni 2011. a korralduse nr 1149-k

alusel. Kaebaja võeti 26. oktoobril 2010 arvele munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna

määruse nr 56 lisa 3 „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute

üle arvestuse pidamise kord“ p 3.1.5 alusel kui eluruumi mitteomav isik teistel mõjuvatel

sotsiaalsetel põhjustel. 3. jaanuaril 2019 anti nõusolek üürniku abikaasa F. F majutamiseks

samale aadressile. Kaebaja esitas 11. jaanuaril 2024 Tallinna Linnavaraametile avalduse

üürilepingu pikendamiseks.

1.2.

Kinnistusraamatu andmetel kuulub kaebaja nooremale pojale Tallinna linnas

korteriomand aadressil Xxxxxx xx xx-xx (ühetoaline korter üldpinnaga 32,8 m2), mille kinkis

talle vanaema 2016. aastal ning kuni vanaema surmani oli korteriomand tema kasutuses. Poeg

on xx-aastane. Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjon asus seisukohale, et kaebaja ei ole

linnalt eluruumi vajav isik. Tal pole tuvastatud puuet ega töövõime vähenemist ning pere

sissetulekutest piisab eluruumi üürimiseks eraturult, lisaks on nooremal pojal kinnisvara.

Tallinna Linnavaraamet ei pea neil põhjustel võimalikuks üürilepingut pikendada. Ka kaebaja

noorema poja statsionaarne õpe Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis lõppeb juunis 2024.

1.3.

Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-dest 41 ja 42 tulenevalt on linnal kohustus tagada

eluruumi teenus inimestele, kes ei suuda Sotsiaalkindlustusameti poolt tuvastatud füüsilise või

vaimse puude tõttu tagada enda või oma pere põhjendatud vajadustele vastavat eluruumi.

Samuti tagatakse eluruum inimesele või perele, kes sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulene-

valt ei ole võimeline ise omale eluruumi tagama. Kaebaja puhul on eluruumi üürile andmise

aluseks olnud asjaolud ära langenud.

2. X. X esitas 28. märtsil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

tühistada Tallinna Linnavalitsuse 28. veebruari 2024. a korralduse nr 191 ning

kohustada Tallinna Linnavalitsust andma uue korralduse, millega pikendataks kaebaja

ja Tallinna Linnavalitsuse vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingut viieks

aastaks. Menetluskulud palus kaebaja jätta vastustaja kanda.

2.1.

Kaebaja sõnul on vaidlusalune korter kahetoaline, üldpinnaga 47,8 m2,

keskmises seisukorras. Kaebajal pole võlgnevusi. Korterit kasutab neli inimest.

Kaebaja perekond vajab eluruumi. Kuigi kaebaja noorem poeg on täisealine ja talle

kuulub ühetoaline korter, ei saa see olla üürilepingu lõpetamise aluseks, sest poeg

jätkab õppimist ja kaebajal on jätkuvalt tema ülalpidamise kohustus. Mõistlikult on ka

2(9)

3-24-964

arusaadav, et neljaliikmeline pere ei saa kolida ühetoalisse korterisse. Pere

sissetulekutest ei piisa eluruumi üürimiseks eraturult. Korralduses pole esitatud and-

meid, millel järeldus rajaneb. Kaebaja ülalpidamisel on jätkuvalt kaks abivajavat last,

kellest üks õpib. Eraturul on kahetoalise korteri keskmine üürihind 500 eurot kuus.

Kaebaja abikaasal on terviseprobleemid (diabeet) ja parasjagu tuvastatakse piiratud

töövõimet.

2.2.

Kaebaja kasutab koos perega sama munitsipaaleluruumi 13 aastat. Tegu on

nende koduga, mis on juba remonditud ja sisustatud vastavalt pere vajadusele.

Perekonna sissetulekust ei piisa eraturult korteri üürimiseks. Eestis on suur inflatsioon

ning eriti eluaseme ja toidu hinnad on tõusnud. Üürilepingu lõpetamine toob kaebaja ja

tema pere jaoks kaasa äärmiselt negatiivsed tagajärjed: sobiva eluruumi kaotamine ja

suurte kulude tekitamine.

2.3.

27. mai 2024. a seisukohas lisas kaebaja, et noorem poeg ei saa kolida oma

korterisse, kuna ta õpib ja seetõttu on sissetuleku saamise võimalused piiratud.

Vanema poja palk kulub tervikuna pere toidukulude katteks ning abikaasa palgast

maksab pere majandamiskulud, side ja interneti, ostab riideid, ravimeid jm

igapäevaselt vajalikke asju.

3. Tallinna linn esitas 17. mail 2024 kaebusele vastuse, milles palub jätta

kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

3.1.

Vastustaja selgitas, et kaebajale anti 2011. aastal munitsipaaleluruum nii

määruse nr 56 lisa 3 p 3.1.5 alusel teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel kui ka

Tallinna Linnavalitsuse 22. veebruari 2010. a määruse nr 17 „Tallinna teise

elamuehitusprogrammi rakendamiseks Raadiku tänaval asuvate eluruumide

üürileandmise kord“ alusel kui noorele perele. Kaebaja oli töövõimetuspensionär, kuid

töötas.

3.2.

Aastal 2014 võõrandas kaebaja talle kuulunud Xxxxxx alevikus asuva kinnistu

0,5 ha ulatuses enda noorema poja vanaemale ning 2,5 ha ulatuses kolmandatele

isikutele. Müügilepingu kohaselt oli müügitehingu väärtuseks 13 000 eurot. Vanaema

on praeguseks surnud ja tema pärijateks selle kinnistu osas kaebaja pojad.

3.3.

Kaebajaga 2011. aastal sõlmitud üürilepingut pikendati 2014. aastal ja 2019.

aastal viie aasta võrra, mõlemal korral lähtudes teistest mõjuvatest sotsiaalsetest

põhjustest vastavalt määruse nr 56 lisa 3 p-le 3.1.5.

3.4.

Üürilepingu pikendamine on praegusel juhul kohaliku omavalitsuse (KOV)

kaalutlusotsus, kuna kaebaja ei ole abivajaja SHS mõttes. Lasnamäe linnaosa

eluasemekomisjon võttis 23. jaanuari 2024. a koosolekul arvesse, et kaebaja on

töövõimeline isik, kelle sissetulekuks on igakuine töötasu 50 eurot ja peretoetused 80

eurot. Kaebaja abikaasa on töövõimeline isik, kelle viimase kuue kuu keskmine

sissetulek on töötasu 1122 eurot. Kaebaja vanem poeg on samuti töövõimeline ning

tema viimase kuue kuu keskmine sissetulek on töötasu 1082 eurot. Kaebaja noorem

poeg õpib alates 2021. aastast Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis statsionaarses

õppes. Talle kuulub alates 2016. aastast ühetoaline korter, milles seni elanud vanaema

on nüüdseks surnud. Neil asjaoludel leidis komisjon, et kaebaja ei ole linnalt eluruumi

vajav isik. Pere sissetulekutest piisab eluruumi üürimiseks eraturult ja nooremal lapsel

on kinnisvara. Tallinna Linnavalitsus tegi komisjoni ettepanekust lähtuva otsuse.

3(9)

3-24-964

3.5.

Kaebaja ega temaga koos linna eluruumis elavad inimesed ei ole vastustajale

teadaolevalt puudega isikud, mistõttu neile ei laiene SHS §-s 42 nimetatud eluruumi

tagamise võimalus. Linn on vabatahtlikult laiendanud isikute ringi, kellele ta eluruumi

kasutamise võimaluse annab. Määruse nr 56 lisa 1 p-d 37 ja 371 annavad linnale

kaalutlusõiguse, võimaldades nii eluruumi üürilepingu pikendamist, kui seda nõuavad

eluruumi üürimisega seotud olulised asjaolud ja osapoolte põhjendatud huvid, kui ka

mittepikendamist, kui asjaolud on muutunud. Termin „mõjuvad sotsiaalsed põhjused“

on määratlemata õigusmõiste, mida tuleb igakordselt sisustada, lähtudes konkreetsetest

asjaoludest.

3.6.

Kaebajale eluruumi kasutusse andmise ja hilisema pikendamise alused on

praeguseks ära langenud. Kaebaja lapsed on saanud täisealiseks ja kaebaja perekondlik

staatus muutunud, nii et ta pole enam alaealisi lapsi kasvatav üksikvanem. Abikaasa

diabeet ja Ukraina sõda ei ole asjaolud, mis annaks aluse kaebajal jätkata linna

eluruumi kasutamist. Linnal pole kohustust tagada eluruumi täisealistele,

töövõimelistele ja ka tööturul aktiivselt osalevatele inimestele, kellest ühe omandis on

ka eluruum Tallinnas. Eluruumi kasutusse andmine on äärmiselt kõrge hinnaga teenus,

mille osutamine on põhjendatud juhtudel, kus isik pole kas puude või sotsiaal-

majanduslike põhjuste tõttu suuteline endale ja oma perele eluruumi tagama. Kaebaja

on 13 aastat saanud kasutada linna eluruumi, kusjuures turuhinnast oluliselt soodsama

üüriga.

3.7.

Kuigi Eesti Vabariik on sotsiaalriik, on sotsiaalseadustiku üldosa seaduse

(SÜS) § 5 lg 1 kohaselt isikul endal esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete

riskidega toimetulekul. Põhiseadus ega seadused ei nõua kaebaja olukorras olevale

isikule munitsipaaleluruumi tagamist. Tallinnas on eluruumi taotlejatena arvel üle

1000 inimese ja kehtivaid üürilepinguid üle 4500. Tegelikele abivajajatele võimalikult

operatiivse teenuse osutamise huvides annab Tallinn alates 1. maist 2024

sotsiaaleluruume sotsiaalteenuse koosseisus eluruumi tagamise teenuse raames ainult

nendele isikutele, kelle abivajadus on ära hinnatud vastavalt SHS-le ja Tallinna Linna-

volikogu 7. oktoobri 2021. a määrusele nr 24 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise

kord“ (ptk 3). Eluruumi tagamise teenust osutatakse Tallinna Linnavolikogu 7.

oktoobri 2021. a määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“ § 4 p

14 ja § 18 alusel. Munitsipaaleluruumide kasutamise võimalus, sh sihtgrupid on

reguleeritud Tallinna Linnavolikogu 8. veebruari 2024. a määruse nr 8 „Tallinna

eluruumide kasutusse andmise kord“ §-s 13 ja sotsiaaleluruumi kasutusse andmise

põhimõtteid reguleerib sama määruse § 1 lg 2. Neist määrustest ei tulene õiguslikke

aluseid kaebajal jätkata linna eluruumi kasutamist.

3.8.

Ka õiguskantsler asus 10. aprilli 2023. a kirjas nr 6-4/230142/2301941

seisukohale, et juhul kui inimese sotsiaalmajanduslik olukord on nii palju paranenud,

et KOV talle eluruumi enam tagama ei pea, pole inimesel alust KOV-lt sellist abi

nõuda. See ei tähenda, et KOV ei võiks ka neile inimestele eluruumi pakkuda, kuid siis

on tegu KOV vabatahtlikult antava hüvega, mida KOV võib jagada vastavalt sellele,

kui palju on tema käsutuses vabu eluruume, tagades seejuures inimeste võrdse

kohtlemise (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-91-13, p 23).

3.9.

Vaidlustatud korraldus järgib haldusakti vormi- ja sisunõudeid (SÜS § 26,

haldusmenetluse seadus).

3.10.

Kuna üürilepingu pikendamine on kaalutlusotsus, ei saa kohus vastustajale igal

juhul teha konkreetset ettekirjutust (riigivastutuse seaduse § 6 lg-d 4 ja 5).

4(9)

3-24-964

3.11.

SHS § 41 või § 42 alusel linnalt sotsiaalteenuse, sh eluruumi tagamise teenuse

saamiseks tuleb kaebajal pöörduda Lasnamäe linnaosa eluasemekomisjoni poole, kus

teostatakse abivajaduse terviklik hindamine, kusjuures lähtutakse vajadusest, mitte

kaebaja soovidest. Kaebaja ei saa ise valida, millisel viisil ta teenuse osutamist soovib.

Kui kaebaja ei võta KOV pakutud abi vastu, siis ta õiguslikus mõistes keeldub abi

saamisest ja KOV vabaneb abi osutamisest.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlusalune korraldus on antud 28. veebruaril 2024. Aprilli 2024 lõpuni

reguleeris Tallinna linna poolt eluruumide üürile andmist Tallinna Linnavolikogu 17.

oktoobri 2002. a määrus nr 56 „Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud

õigusaktide kinnitamine“ (eelkõige selle lisad 1 ja 3). 1. mail 2024 jõustus Tallinna

Linnavolikogu 8. veebruari 2024. a määrus nr 1 „Tallinna elu

ruumide kasutusse

andmise kord“. Kuna kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2 teine lause), siis tuleb vaidlusaluse korralduse õiguspärasust

hinnates lähtuda varasemast määrusest nr 56.

5. Vastustaja esitas vastuses kaebusele etteheiteid kaebaja käitumisele 2010.

aastal eluruumi taotlemisel. Kohus jätab need väited tähelepanuta, kuna vaidlusaluses

korralduses ei ole tuginetud sellele, et kaebaja esitas eluruumi saamiseks valeandmeid,

vaid asjaolude muutumisele.

6. SHS § 41 g 1 kohaselt on eluruumi tagamine KOV üksuse korraldatav

sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine

isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma

perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Seadus kohustab KOV üksust

kindlustama abivajajale eluruumi kasutamise võimaluse, kuid ei täpsusta viisi, kuidas

seda kohustust tuleb täita. SHS eelnõu seletuskirjast lähtuvalt võib KOV üksus anda

abivajaja kasutusse KOV üksusele kuuluva eluruumi, vahendada talle korteri

üüriturult, abistada esimese sissemakse tegemisel – seega võib KOV valida, kuidas ta

eluruumi tagamise teenust osutab, kuid tagada tuleb teenuse kättesaadavus abi-

vajajatele (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5

- 18

- 7/8

, p

222). Riigikohus on selgitanud, et abivajadus on ajas muutuv, mis tähendab, et seda

tuleb hinnata teenuse taotlemise hetkel (otsus nr 5-18-7/8, p 230). SHS § 3 lg 1 p 2

kohaselt eelistatakse sotsiaalhoolekandelise abi andmisel abimeetmeid, mis on

suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma

elu võimalikult iseseisvalt.

7. Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a määruse nr 24

„Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 7 lg 3 järgi on sotsiaalteenuste eesmärk

toetada abi vajava inimese toimetulekut, lähtudes tema tegelikest vajadustest. Abi

saamiseks esitab taotleja abi vajava inimese rahvastikuregistrisse kantud elukoha

järgsele linnaosa valitsusele taotluse, milles kirjeldab abivajadust (määruse nr 24 § 8 lg

1). Linnaosa valitsus nõustab ja vajaduse korral abistab taotlejat taotluse esitamisel

(määruse nr 24 § 8 lg 3). Linnaosa valitsus hindab abi vajava inimese ja/või perekonna

abivajadust, sealhulgas sotsiaalmajanduslikku olukorda, selgitab välja sobivaima abi ja

selle ulatuse, kaalub võimalike sekkumisviiside tulemuslikkust lühi- ja pikaajalises

perspektiivis ning korraldab abi andmise (määruse nr 24 § 9 lg 1). Määruse nr 24 § 10

lg 2 kohaselt on linnaosa valitsusel õigus määrata abi kaalutlusotsusega ka juhtudel,

mida ei ole õigusaktides ette nähtud, ning lg 3 p 5 annab aluse abi andmisest keelduda

muu hulgas, kui taotleja või tema perekonna omandis või kasutuses olevate vahendite

5(9)

3-24-964

abil on võimalik tagada tema või perekonna sissetulek. Teenuse osutamine peatatakse

või lõpetatakse määruse nr 24 § 11 lg 1 p 2 järgi muu hulgas, kui teenuse eesmärk on

täidetud ja/või teenuse vajadus on ära langenud.

8. Tallinna Linnavolikogu 7. oktoobri 2021. a määruse nr 25 „Sotsiaalteenuste

osutamise tingimused ja kord“ § 4 lg 1 p 14 nimetab ühe Tallinna linna korraldatava

sotsiaalteenusena eluruumi tagamise teenust. Eluruumi tagamise teenuse eesmärk on

määruse nr 25 § 18 lg 1 kohaselt tagada eluruumi kasutamise võimalus inimesele, kes

ei ole võimeline tagama enda või oma perekonna põhjendatud vajadusele vastava

eluruumi kasutamise võimalust füüsilise või psüühilise puude tõttu (p 1) või

sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu (p 2). Eluruumi tagamisel eelistatakse linnapoolset

abi inimesele eluruumi leidmisel vabaturult, tagades vajaduse korral selleks täiendava

nõustamise ja toetuse (määruse nr 25 § 18 lg 2 p 1), või annab linn kasutusse endale

või kolmandale isikule kuuluva eluruumi koos muu põhjendatud abiga, lähtudes

linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna haldusotsusest inimese teenusvajaduse

kohta (p 2). Selline eelistus on kooskõlas SÜS § 5 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt

isikul on esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Elu-

ruumi tagamise teenust osutatakse juhul, kui inimese või pere sissetulek jääb pärast

talle ettenähtud eluasemekulude tasumist alla sissetulekupiiri (määruse nr 25 § 18 lg

3).

9. Vastustaja esindaja on praeguse asja menetluses selgitanud, et määruse nr 56

lisa 3 p 3.1.5 alusel teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel eluruumi üürile andmist ei

saa pidada SHS §-ga 41 KOV-le pandud sotsiaalteenuse osutamise kohustuse

täitmiseks, vaid tegu on linnapoolse teenuse vabatahtliku laiendamisega. Kohus ei ole

selles veendunud. SHS § 41 lg 1 räägib eluruumi tagamise teenuse puhul taotleja

sotsiaalmajanduslikust olukorrast lähtuvast võimetusest enda ja oma perekonna

vajadustele vastavat eluruumi tagada. Ka p 3.1.5 käsitleb sotsiaalseid põhjusi linna

poolt eluruumi tagamiseks. Linna asjakohased õigusaktid ei olnud selles osas üheselt

mõistetavad ning kaebaja on oma avaldustes tuginenud just sotsiaalmajanduslikel

põhjustel võimetusele eraturult eluruumi üürida. Ka Riigikohus on selgitanud, et

munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide taotlejate eristamine kujutab endast haldusesisest

andmete töötlemist ega saa seaduses sätestatud tingimustele vastavat isikut jätta ilma

seadusega ettenähtud hüvest (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. aprilli 2014. a määrus

haldusasjas nr 3-3-1-91-13, p 21).

10. Eeltoodul ei ole asjas siiski määravat tähtsust. Kaebaja ei taotlenud praegusel

juhul linnalt eluruumi tagamise teenust laiemalt, vaid konkreetse seni kasutatud

eluruumi üürilepingu pikendamist. Ka istungil, kus linna esindaja selgitas eluruumi

tagamise teenusega seonduvat, avaldas kaebaja selgelt soovi jätkata just sama elu-

ruumi üürimist. Selles olukorras ei saa kohtu hinnangul vastustajale ette heita, et ta ei

viinud kaebaja taotluse lahendamisel läbi eluruumi tagamise teenusega seonduvat

terviklikku hindamist ega pakkunud kaebajale muid võimalikke teenuseid. Küll aga oli

linnal kohustus kaebajale seoses tema taotluse rahuldamata jätmisega selgitada,

millised on tema muud võimalused sotsiaalteenuste saamiseks ja kuidas neid taotleda

(määruse nr 24 § 8 lg 3, SHS § 3 lg 1 p 3, SÜS § 7). Kohtuasja materjalidest, sh

vaidlusalusest haldusaktist sellist nõustamist iseenesest ei nähtu, kuid see ei anna

kaebaja selget tahet arvestades alust haldusakti tühistamiseks. Kohus nendib, et

hiljemalt kohtuistungil sai kaebaja piisavalt teavet võimalike alternatiivsete eluruumi

tagamiseks pakutavate teenuste kohta ning saab neid linnalt soovi ja vajaduse korral

taotleda. Tal on õigus paluda linnalt ka sellekohast nõustamist.

6(9)

3-24-964

11. Nagu eespool viitega Riigikohtu praktikale selgitatud, ei kirjuta SHS § 41 lg 1

KOV-le ette eluruumi tagamise viisi ega anna isikule nõudeõigust just KOV-le

kuuluva eluruumi üürile saamiseks. Vastustaja pidas õigesti kaebaja taotluse

lahendamisel oluliseks, kas jätkuvalt esinevad linna õigusaktides sätestatud asjaolud,

mis olid eluruumi kasutada andmise aluseks. 2010. aastal võeti kaebaja eluruumi

taotlejana arvele kahel alusel: määruse nr 56 lisa 3 p 3.1.5 alusel („teistel mõjuvatel

sotsiaalsetel põhjustel“) ja Tallinna Linnavalitsuse 22. veebruari 2010. a määruse nr 17

„Tallinna teise elamuehitusprogrammi rakendamiseks Raadiku tänaval asuvate

eluruumide üürileandmise kord“ alusel kui noor pere (vt Tallinna Linnavalitsuse 22.

juuni 2011. a korralduse nr 1149-k seletuskiri, vastustaja vastuse lisa 1, dtl 56). Toona

pidas linn oluliseks, et kaebaja oli kahe lapsega üksikema ning töövõimetuspensionär

(samas). Praegu kaebajal vähenenud töövõimet ega puuet tuvastatud ei ole, mõlemad

tema lapsed on saanud täisealiseks ning kaebajal on abikaasa, kellel samuti ei ole

tuvastatud vähenenud töövõimet. Selles olukorras leidis vastustaja põhjendatult, et

eluruumi üürimiseks alust andnud asjaolud on olulisel määral muutunud, mistõttu

üürilepingu pikendamine ei ole põhjendatud.

12. Olukorda ei muuda kaebaja esile toodud tema enda, abikaasa ja vanema poja

terviseprobleemid. Iga krooniline haigus ei muuda inimest töövõimetuks. Seega

ainuüksi asjaolu, et kaebajal ja tema pereliikmetel on diagnoositud erinevaid haigusi

või et kaebaja on kutsutud kardioloogi vastuvõtule, ei tähenda automaatselt, et linn

saaks eeldada, et kaebaja ei ole töövõimeline. Kaebaja sõnul on nii temal kui abikaasal

töövõime hindamise ja/või puude raskusastme tuvastamise menetlus pooleli. Kui neil

tuvastatakse vähenenud töövõime või puue, saavad nad ka selle uuesti linna poole

pöördudes muutunud asjaoluna esile tuua. Linn ei saanud neid asjaolusid aga arvesse

võtta vaidlusaluse haldusakti andmisel.

13. Vastustaja leidis vaidlusaluses korralduses põhjendatult ka seda, et kaebaja pere

sissetulekutest piisab eluruumi üürimiseks eraturult. Lasnamäe linnaosa

eluasemekomisjoni 23. jaanuari 2024. a koosoleku protokollist nähtuvalt oli

otsustamisele eelnenud kuue kuu keskmine töötasu kaebaja abikaasal 1122 eurot,

vanemal pojal 1082 eurot ja kaebajal 130 eurot (töötasu 50 eurot ja peretoetused 80

eurot). Kokku oli pere keskmine kuusissetulek seega 2334 eurot. 2024. aastal on Eestis

kuutasu alammäär 820 eurot (Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 2023. a määruse nr 113

§ 1), mida nii kaebaja abikaasa kui ka poja palk ületavad. Kahe sissetuleku teenijaga

neljaliikmeline perekond (harilikult küll sissetulekut teenivate vanemate ja kahe

alaealise või õppiva lapsega) on võrdlemisi tavaline nähtus ja sellega peab Vabariigi

Valitsus olema kuutasu alammäära kehtestades arvestanud. 2024. aasta riigieelarve

seaduse § 2 lg 6 p 2 kohaselt on perekonna esimese liikme toimetulekupiir 200 eurot

kalendrikuus. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimis-

kuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele

esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 3 teine lause). SHS § 131 lg-st 4 lähtudes

on perekonna iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir 80% perekonna esimese

liikme toimetulekupiirist, mis muudab kaebaja pere toimetulekupiiriks kokku 680

eurot (200 + (200 x 0,8) x 3). Võttes arvesse kaebaja pere summaarset kuusissetulekut,

peaks ka neist minimaalselt vajalikest veidi suuremaid kulusid arvestades perele jääma

kuus piisavalt raha, et üürida eraturult korterit. Nagu kohus kinnisvaraportaalis kv.ee

tehtud otsingu (dtl 141 jj) põhjal tuvastas, algavad 2-toaliste kaebaja perel praegu

kasutuses olevaga sarnases suuruses keskküttega korterite üürihinnad vähem kui 400

eurost. Kohus möönab, et kaebaja perekonna sissetulek ei ole märkimisväärselt suur

ega võimalda tõenäoliselt olulisel määral sääste koguda, ent nagu linn selgitas,

7(9)

3-24-964

pakutakse abivajavatele inimestele vajaduse korral näiteks ühekordset toetust eraturult

üürikorteri üürimisega kaasnevate erakorraliste kulude katteks.

14. Kaebaja esitas istungil sularaha kviitungi (dtl 156), millest nähtuvalt on ta

maksnud 20. märtsil 2024 kohtutäiturile 719 eurot 48 senti sularahas. Kaebaja ei ole

toimiku materjalidest nähtuvalt aga ei vastustajale ega kohtule teatanud, et tal oleks

mingeid püsikulusid seoses varasemate võlgade tasumisega – vastupidi, 27. mai 2024.

a seisukohas on kaebaja selgitanud perekonna tehtavaid kulutusi ja nende seas pole

võlgnevuste maksmist nimetatud. Vastustaja ei saa kaebaja majandusliku olukorra

hindamisel arvesse võtta asjaolusid, millest ta ei ole teadlik. Kui kaebaja soovib

taotleda linnalt eluruumi tagamise teenust eespool kirjeldatud alustel, tuleb tal linnale

esitada kõik asjakohased andmed.

15. Kaebaja selgitas istungil põhjusi, miks tema täisealised pojad elavad siiamaani

temaga ühes korteris. Kohus nendib, et kaebajal ei ole keelatud elada koos oma

täisealiste lastega ning perekonna abivajadust hinnates võib olla linnal põhjendatud

nende soovi korral käsitada neid jätkuvalt ühe leibkonnana (sarnaselt nt SHS § 131

lg-s 7 toimetulekutoetuse kohta sätestatuga). Ka Riigikohus on selgitanud, et SHS ei

piiritle isikute ringi, kes kuuluvad perekonda ja kelle vajadusi tuleb abivajaduse välja-

selgitamisel arvestada, mistõttu KOV üksus ei tohi kitsendavalt määrata arvesse

võetavate pereliikmete ringi (otsus nr 5-18-7/8, p-d 238–239). Täisealiste lastega koos

elamine võib ka erasektori üüriturult eluruumi üürides võimaldada eluasemekuludelt

olulisel määral säästa võrreldes mitmes väiksemas korteris elamisega. Kui lapsed on

täisealised, on KOV-l aga põhjendatud võtta arvesse täisealiste laste poolt sissetuleku

teenimist ja võimalusi selleks. Kahe alaealise lapsega pere sotsiaalmajanduslik olukord

erineb eeldatavasti oluliselt perekonnast, millel on neli töövõimelist liiget.

16. Nii on linn õigesti arvesse võtnud kaebaja vanema poja keskmist töötasu

(korralduse õiguspärasuse hindamisel, mis toimub korralduse andmise aja seisuga, ei

saa arvesse võtta kaebaja väidet istungil, et poeg on pärast haldusakti andmist töö

kaotanud, kuigi see võib põhimõtteliselt anda alust taotleda linnalt sotsiaalabi seoses

perekonna halvenenud majandusliku olukorraga). Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et

kaebaja poegadele kuulub kinnisvara. Kaebaja ei esitanud istungil veenvaid

vastuväiteid sellele, miks see kinnisvara ei võimaldaks teenida tulu, mida saaks

kasutada perekonna eluasemekulude katteks. Kaebaja noorema poja omandis olevas

korteris elab kaebaja sõnul (istungi helisalvestisel alates 5:41) hetkel ainult korteris

elanud vanaemast maha jäänud koer. Kuigi inimlikult on soov koera elutingimusi

võimalikult muutumatuna hoida mõistetav, on korteri ainult koera pidamiseks

hoidmine selle väljaüürimise asemel kaebaja pere valik, mis ei pane linnale kohustust

jätta korterit potentsiaalse sissetulekuallikana arvestamata. Kuigi kaebaja selgitas

istungil, et ta ei näe potentsiaali Xxxxxxs asuvat kinnistut maha müüa, ei väitnud ta, et

seda oleks proovitud. Kaebaja põhjendus, et kinnistu asub linnast väljas, ei ole veenev.

Xxxxxx alevik asub Tartu linna lähedal ning kaebajal endal on varem õnnestunud

sama maatüki naaberkinnistu müüa (vastustaja vastuse lisa 7, dtl 72).

17. Samuti ei anna kaebajale alust nõuda üürilepingu pikendamist võlgnevuste

puudumine ega korteris remondi tegemine vastavalt pere vajadustele. Võlgnevused

võiksid küll samuti anda alust üürilepingu lõpetamiseks, kuid võlgnevuste puudumine

ei ole linnaga üürilepingu pikendamise ainus tingimus. Üürilepingu tingimuste p 13

(vastustaja vastuse lisa 9, dtl 90) kohaselt võib eluruumile parendusi teha üksnes

üürileandja eelneval kirjalikul nõusolekul ning üürnikul ei ole õigust nõuda

üürileandjalt parenduste või muudatuste eest hüvitist.

8(9)

3-24-964

18. Neil põhjustel leiab kohus, et vaidlusalune korraldus on õiguspärane ega kuulu

tühistamisele. Kuna korraldus jääb jõusse, puudub alus rahuldada ka

kohustamiskaebust. Seetõttu jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

19. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti,

praegusel juhul kaebaja. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. See kulu

jääb tema enda kanda. Muid menetluskulusid pole pooled esile toonud. HKMS § 109

lg 1 viimasest lausest lähtudes kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Seega jäävad

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

20. HKMS § 175 lg-st 3 lähtudes asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja ja

tema pereliikmete nimed ning eluruumide aadressid tähemärkidega.

21. Kaebaja esitas kohtuistungil kolm paberkandjal dokumenti tõenditena. Kohus

võttis vastustaja nõusolekul tõendid vastu ja need on lisatud skaneerituna kohtuasja

materjalide hulka. Seetõttu tagastab kohus originaaldokumendid kaebajale.

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/

9(9)