2-24-4347/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Margo Klaar, Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

19.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-4347

Kohtuasi

Saaremaa valla (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu)

avaldus XX suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise

ravi kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 24.04.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Saaremaa

vald

(Saaremaa

Vallavalitsuse

(registrikood 77000306) kaudu), lepinguline esindaja

Helbe Saksakulm

Puudutatud isik XX (isikukood xxxxxxxxxx), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi

Toomas Metsma ja lepinguline esindaja vandeadvokaadi

abi Katrin Paulus

Sihtasutus

Pärnu

Haigla

(registrikood

90004527),

lepinguline esindaja RP

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde XX määruskaebusele lisatud tõendid (lisad 1–10).

2. Jätta Pärnu Maakohtu 24.04.2024 määrus muutmata.

3. Jätta XX määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda, välja arvatud XX

lepingulise

esindaja

kulud,

mis

jätta

XX

kanda.

Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-24-4347

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Saaremaa vald (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu) (avaldaja) esitas 12.04.2024 Pärnu

Maakohtule avalduse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks kuni neljaks kuuks.

1.1. Avalduse kohaselt on puudutatud isiku suhtes Pärnu Maakohtu 17.03.2024 ja 19.03.2024

määrustega kohaldatud esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist

ravi kuni 25.04.2024 kell 7.20. Sihtasutus Pärnu Haigla esitas 11.04.2024 avaldajale taotluse,

millest nähtuvalt on vaja puudutatud isiku tahtest olenematut ravi jätkata kuni neli kuud.

1.2. Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku (psühhiaatriakliinik) teatel toimetati

puudutatud

isik

psühhiaatriakliinikusse

16.03.2024

kell

7.30.

Vahetult

enne

psühhiaatriakliinikusse toimetamist oli puudutatud isikul füüsiline konflikt endise

elukaaslasega, mille käigus tekitas puudutatud isik mehele noaga pindmisi vigastusi kõhu

piirkonda. Psühhiaatriakliinikusse saabudes oli puudutatud isiku jutt ja käitumine sihitu.

Ta soovis igale poole minna, rääkis oma läbielamistest eesti ja inglise keeles läbisegi, rääkis

nõidumisest, eneseravitsemisest, üleloomulikest jõududest ning üritas suhelda Vladimir

Putiniga läbi politsei vormikaamera. Meelepetteid puudutatud isik eitas. Puudutatud isik väitis,

et ruumis ja tema küljes on mikrofonid. Tema mõttekäik oli kiire ja laialivalguv, meeleolu veidi

ülev ja enesekindlus ebaadekvaatselt kõrge. Ta tunnistas, et tema ööpäevarütm on viimasel ajal

häiritud, unevajadus langenud ning unehäireid on ta leevendanud perearsti poolt kirjutatud

uinutiga. Puudutatud isik selgitas 16.03.2024 sündmuse kohta, et ta pidi enesekaitseks

nooruspõlve armastatut noaga ründama ja ei mõista, miks ta haiglasse toodi.

1.3. Puudutatud

isiku

käitumine

oli

muutunud

ebaadekvaatseks

juba

enne

psühhiaatriakliinikusse toimetamist. Puudutatud isik oli ähvardanud inimesi sotsiaalmeedia ja

interneti vahendusel. Anamneesist nähtuvalt algasid puudutatud isiku psüühika ja käitumise

muutused 2023. a alguses, kui ta hakkas perest isoleeruma ja tekkis narkootiliste ainete

tarbimise kahtlus. 2023. a suvel oli puudutatud isik maaniaepisoodi tõttu psühhiaatriakliinikus

haiglaravil. Pärast haiglaravilt lahkumist ei tarvitanud puudutatud isik talle määratud ravimeid.

Ühe korra on puudutatud isik olnud haiglaravil ka Kuressaare haigla psühhiaatriaosakonnas,

kus tal diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire. Ka sel korral ei hakanud puudutatud isik meeleolu

stabiliseerivaid ravimeid tarvitama. Viimati käis puudutatud isik psühhiaatri vastuvõtul 2023. a

oktoobris Tallinnas, kus tal samuti diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire ja soovitati ravi, kuid

puudutatud isik ravimeid võtma ei hakanud. Hoolimata kontaktidest erinevate psühhiaatritega

ei ole puudutatud isikul tekkinud haigusteadvust ega ravisoostumust. Alates 2024. a veebruari

algusest on puudutatud isiku ebaadekvaatne käitumine tema vanemate sõnul süvenenud.

Puudutatud isiku isa sõnul postitas patsient sotsiaalmeediasse 2024. a veebruari alguses

arusaamatu sisuga juttu, mille peale sai negatiivset tagasisidet ning muutus seetõttu naabrite

suhtes vaenulikuks (nt laskis autosignaali naabrite maja juures). Sellesse sekkus politsei.

09.03.2024 ilmus kohalikus ajalehes artikkel puudutatud isiku käitumise kohta, mis omakorda

võimendas puudutatud isiku psüühilist häiritust. Puudutatud isiku saatis interneti vahendusel

ähvardusi ajaleht Saarte Hääl toimetusse.

2-24-4347

1.4. Psühhiaatriakliiniku 11.04.2024 avaldajale esitatud taotluse kohaselt püsib puudutatud

isikul olenemata tema suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ravist kõrgenenud

aktiivsusega psühhootiline seisund ning puudutatud isikul ei ole jätkuvalt haigusteadvust ega

ravisoostumust. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire (bipolaarne

meeleoluhäire,

psühhootiliste

sümptomitega

maania

(F31.2)).

Ta

vajab

püsivalt

psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, meeleolu stabiliseerivat ravi ning tugevalt

kontrollitud ravikeskkonda. Kui puudutatud isiku seisund paraneb ja tekib ravisoostumus, on

võimalik jätkata toetusraviga (ravimi manustamisega) haiglaväliselt. Psühhootilisest seisundist

tingitud ebaadekvaatse käitumise tõttu on kõrge risk, et puudutatud isik on ohtlik iseendale või

ümbritsevatele inimestele.

Eksperdiarvamus

2. Maakohus määras puudutatud isiku seisundi väljaselgitamiseks ekspertiisi, mille tegi

18.04.2024 psühhiaater IT (psühhiaater).

2.1. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 30-2024 (eksperdiarvamus) on puudutatud isikul raske

psüühikahäire (bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2)), mis

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik vajab püsivalt

psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, meeleolu stabiliseerivat ravi ning tugevalt

kontrollitud ravikeskkonda, kus on võimalik ravi tagada. Kuna psüühikahäire on kestnud ja ajas

süvenenud mitu kuud, on psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtudes ilmne, et häire ei möödu

40 päevaga, vaid vajab jätkuvat haiglaravi kontrollitud keskkonnas. Haiglaravita jätmisel

ohustab puudutatud isik iseenda ja teiste elu ja tervist. Puudutatud isiku käitumine on mõjutatud

psühhoosielamustest. Samuti püsib väga kõrge risk ravile mittealluva psüühikahäire

kujunemiseks, mis kahjustaks puudutatud isiku edasisi sotsiaalseid ja tööalaseid võimalusi.

Psühhiaatri arvates ei ole võimalik puudutatud isiku suhtes rakendada muid abimeetmeid peale

tema paigutamise psühhiaatriahaiglasse tahtest olenemata ravi jätkuvaks kohaldamiseks, kuna

tal puudub haiguskriitika ja arusaamine ravi vajalikkusest. Puudutatud isik vajab tahtest

olenematut ravi psühhiaatriahaiglas kuni neli kuud.

2.2. 22.04.2024 täiendas psühhiaater kohtu nõudel eksperdiarvamust. Psühhiaater selgitas, et

psüühilise seisundi poolest orienteerub puudutatud isik üldjoontes õigesti ajas, kohas ja enese

isikus, kuid tema arusaamine situatsioonist on puudulik. Ta avaldab, et on haiglas valedel

alustel, väites, et oli vaid kaitsnud ennast oma poja isa rünnaku eest, mille tõttu kutsuti politsei

ja ta toimetati haiglasse. Ta ei mõista, et muutused tema käitumises ja psüühilises seisundis

toimusid juba mitu kuud enne haiglasse toimetamist. Puudutatud isiku arvates on haiglasse

sattumises süüdi teised inimesed, mitte muutused tema psüühilises seisundis. Puudutatud isiku

haigusteadvus on puudulik. Kuigi puudutatud isik väljendas sõnades, et ravimid on mõjunud

talle positiivselt, on haigla personal täheldanud tema püüdlusi ravimeid mitte võtta. Seetõttu

antakse puudutatud isikule tablettravimeid purustatud kujul. Ravi positiivseks tulemuseks peab

puudutatud isik seda, et meeleolu ei ole ainult hea, vaid väga hea, ja energiat on nii palju, et ei

tea, kuhu seda rakendada. Puudutatud isik tajub enda suunas pahasoovlikkust, et takistatakse

tema kojusaamist. Puudutatud isikul puudub arusaamine pikemaaegse ravi vajalikkusest.

Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoht

3. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi

Toomas Metsma esitas maakohtule 22.04.2024 oma seisukoha.

3.1. Riigi õigusabi korras määratud esindaja arvates vajab puudutatud isik jätkuvalt ravi,

mistõttu tahtest olenematu ravi jätkamine on põhjendatud.

2-24-4347

3.2. Kohtumisel riigi õigusabi korras määratud esindajaga rääkis puudutatud isik, et ta ei

mõista, miks just tema on paigutatud psühhiaatriakliinikusse, aga mitte tema poja isa, kes tuli

talle kallale. Puudutatud isiku sõnul kaitses ta ennast vägivaldse mehe eest. Samuti avaldas

puudutatud isik, et ka naabrid on tema suhtes kiuslikud ning kutsuvad pidevalt politseid.

Puudutatud isik märkis, et ta on ettevõtja ja peab ettevõtlusega tegelema. Ta on juba piisavalt

kaua haiglas olnud ning soovib võimalikult ruttu koju saada, et oma laste eest hoolitseda.

Puudutatud isiku arvates ei ole tal psüühikahäiret ja ta seab temale pandud diagnoosi kahtluse

alla. Puudutatud isik ei nõustunud ravi pikendamisega.

3.3. Riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoha järgi oli kohtumisel puudutatud isikuga

tajutav, et puudutatud isik oma tervislikku seisundit ja ravi vajadust ei mõista. Puudutatud isik

seab kahtluse alla psüühikahäire diagnoosi ning ei tunnista oma tervisega seonduvaid

probleeme. Esindaja hinnangul on ka muude probleemide lahendamise oskus puudutatud isiku

puhul puudulik (ning on võimalik, et see on tingitud psüühikahäirest). Puudutatud isiku raviarst

on esindajale selgitanud, et senine ravi ei ole piisavat tulemust andnud ning puudutatud isik

vajab jätkuvalt ravi. Esindaja peab puudutatud isiku psüühilise seisundi kohta esitatud

psühhiaatrite arvamusi usaldusväärseks.

Puudutatud isiku ärakuulamine

4. Maakohus kuulas puudutatud isiku 22.04.2024 psühhiaatriakliinikus ära.

4.1. Puudutatud isik rääkis rahulikult, aga palju, ning teemade ring kordus. Puudutatud isik

püüdis pidevat silmsidet kohtunikuga. Puudutatud isik ei nõustunud sellega, et ta peaks veel

pikemaks ajaks haiglasse jääma. Puudutatud isiku arvates on ta haiglas viibimise ajal teinud

koostööd ja see peaks olema piisav. Ta on haiglas olnud emotsionaalne, kuid see peaks olema

mõistetav, arvestades, et tema ümber on palju psüühiliselt haigeid inimesi ja ta igatseb oma

lapsi. Puudutatud isik soovib haiglast vabaneda ja kinnitas, et võtaks iseseisvalt ravimeid.

Ta saaks iseseisva ravi jätkamisel tuge oma sõbrannalt KK ja oleks valmis vajadusel kas või

igal nädalal haiglas kontrollis käima. Puudutatud isiku sõnul on ta väga empaatiline ja tunnetab

teiste inimeste energeetikat, mistõttu tal on psühhiaatriahaiglas väga raske olla.

4.2. Puudutatud isik on mures, et tal on ravist tekkinud kõrvalnähud, nt silmanägemise

halvenemine ja nahaprobleemid. Bipolaarsuse diagnoosi ja ravivajaduse kohta ütles puudutatud

isik, et ta ei tea, kas see diagnoos on õige. Ta on selle haiguse kohta lugenud ja aru saanud,

et bipolaarsuse korral on inimese meeleoludes madalseisud ja kõrgseisud vaheldumisi.

Puudutatud isikul madalseisusid ei ole, aga on kõrgseisud. Puudutatud isik ei soovi ennast tappa

vms – vastupidi, ta armastab elada. Puudutatud isikule tundub, et ta ei saa haiglast abi, mida ta

vajab. Teda ei kuulata, ta ei saa elada tasakaalus, ei saa võtta toidulisandeid (tsinki,

D-vitamiini). Ta usub, et terveneks kodus, tehes koduseid toimetusi ja olles koos oma lastega.

Puudutatud isik on kahtleval seisukohal ravimite võtmise tegeliku vajaduse osas, leides, et

liitiumi jätkuvast võtmisest oleks tõenäoliselt siiski kasu.

4.3. Korduvate psühhooside ja kodus ravimite võtmise lubaduse ebausaldusväärsuse kohta

selgitas puudutatud isik, et ta tunnistab, et suvel oli tema käitumine probleemne. Suvised

sündmused (kus koju tuli politsei jms) olid tema tütrele rasked. Tütar elab nüüd isa juures.

Poeg elab tema juures. Puudutatud isik soovib taotleda lähenemiskeeldu endisele elukaaslasele

ja rääkida politseiga sellest, mis on juhtunud.

Puudutatud isiku lepingulise esindaja seisukoht

5. Puudutatud isiku lepingulise esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Pauluse 22.04.2024

seisukoha järgi tuleb avaldus jätta rahuldamata.

2-24-4347

5.1. Puudutatud isik on lepingulisele esindajale avaldanud, et ta tunneb ennast üldiselt hästi,

kuigi haiglas viibimine on raske, kuna ta igatseb oma lapsi. Puudutatud isik kinnitas, et jätkab

haiglast välja saades ravimite võtmist ning on nõus käima regulaarselt kohalikus haiglas

kontrollis.

5.2. 16.03.2024 sündmusi kirjeldas puudutatud isik lepingulisele esindajale järgmiselt: tema

endine elukaaslane J tuli talle kallale ja surus käega kaela peale. Puudutatud isik kukkus

puusade peale, mis oli väga valus. Kuna puudutatud isikul tekkis hirm, võttis ta laualt

rituaalinoa. Selle peale hakkas J bravuuritsema, tuli rind ees tema poole, provotseerides, mille

tõttu oli puudutatud isik sunnitud tegema kaks kriipsu J kerele, et teda endast eemale saada.

Selle peale tuli vahele E, kes lohutas puudutatud isikut ja ajas Je minema. Puudutatud isik

avaldas, et tema ja Je ühise poja lapsendas puudutatud isiku teise lapse isa, mistõttu Jel puudub

igasugune vajadus puudutatud isikuga suhelda ning pärast 16.03.2024 juhtunut puudutatud isik

temaga suhelda enam ei soovi. J on teda pärast 16.03.2024 sõnumite teel ähvardanud.

Puudutatud isikule tundub, et J püüab teda jätkuvalt provotseerida, et puudutatud isik käituks

viisil, mis kõrvaltvaatajale paistab ebaadekvaatse käitumisena.

5.3. Lepingulise esindaja arvamuse kohaselt on avaldus ja eksperdiarvamus pealiskaudsed ja

neist ei selgu, et puudutatud isikul diagnoositud psüühikahäire piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, või kui see nii on, siis millises ulatuses.

Eksperdiarvamusest ei nähtu, mida puudutatud isik eksperdile 18.04.2024 vestluses avaldas

ning kas eksperdi järeldus tuleneb tema diagnoosist (st bipolaarse meeleoluhäire korral puudub

isikul alati võime oma käitumisest aru saada ja seda juhtida) või tuleneb see puudutatud isiku

hetkeseisundist. Lepingulise esindaja arvates on ilmne, et puudutatud isiku võime oma

käitumisest aru saada või seda juhtida ei ole täielikult piiratud. Puudutatud isiku postitustest

tema isiklikul sotsiaalmeediakontol Facebook’is ning 15.04.2024 oma veebilehel

www.xxxxxxxxx.ee avaldatud artiklist nähtub heasoovlikkus ümbritseva suhtes ning tahe teha

oma valdkonnas tööd. Kuivõrd puudutatud isik on vähemalt osaliselt võimeline oma

käitumisest aru saama ning tema tegevus ei ole vähemalt suures osas ohtlik, pidanuks avaldusest

ja eksperdiarvamusest nähtuma, mis ulatuses puudutatud isik oma käitumisest aru ei saa või

seda juhtida ei suuda. Analüüs selle kohta puudub.

5.4. Lepingulise esindaja arvates on puudutatud isikut peetud ohtlikuks just 16.03.2024

sündmusest tulenevalt. Puudutatud isiku sõnul oli aga tema selles olukorras ohver, st endine

elukaaslane J ründas teda ning provotseeris, kui nägi, et puudutatud isik haaras enda kaitseks

rituaalinoa. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et puudutatud isik ei kasutanud rituaalinuga

enesekaitseks. Peale 16.03.2024 sündmuse ei ole avalduses ega eksperdiarvamuses nimetatud

ühtegi sündmust, mille põhjal võiks arvata, et puudutatud isik on endale või teistele ohtlik.

Avaldusest ega eksperdiarvamusest ei selgu, kas puudutatud isik on ohtlik ka juhul, kui teda ei

rünnata ega provotseerita. Avaldusest ja eksperdiarvamusest ei nähtu, et nimetatud asjaolud

kujutaks endast ohtu puudutatud isiku või teiste elule, tervisele või julgeolekule. Haiglaravi ajal

nuti- ja muid suhtlusvahendeid kasutades ei ole puudutatud isik teinud teiste isikute elu, tervist

või julgeolekut ähvardavaid postitusi. Tõendamata on, millal viimati puudutatud isik teisi

isikuid ähvardavaid postitusi tegi. Nimetatud positiivset muutust puudutatud isiku käitumises

ei ole eksperdiarvamuses kajastatud. Puudutatud isiku seisund võrreldes haiglasse toomise

ajaga on paranenud. Eksperdiarvamusest ei nähtu, milles seisneb endiselt puudutatud isiku

ohtlikkus.

5.5. Puudutatud isiku sõnul avaldas ta eksperdile, et on valmis ravimeid võtma ning käima

regulaarselt haiglas arstlikus kontrollis, et tuvastada ravimite tarbimine, kuid ekspert ei ole seda

ekspertiisiaktis kajastanud. Puudub alus arvata, et puudutatud isik jätaks selle tegemata ning

juhul, kui ta seda tõesti ei teeks ning juhul, kui selle tulemusel avalduks puudutatud isiku ennast

või teisi ohustav käitumine, on avaldajal võimalik esitada uus avaldus puudutatud isiku tahtest

2-24-4347

olenematu ravi kohaldamiseks koos kinnisesse asutusse paigutamisega. Ekspertiisiaktist ei

nähtu, et oleks jätkuvalt kahtlus, et puudutatud isik haiglas viibides ravimeid ei võta (alla ei

neela).

5.6. Puudutatud isiku esindaja taotles, ei kohus kuulaks puudutatud isiku usaldusisikuna ära

KKi, kes on puudutatud isiku lähedaseim sõbranna. KK saab rääkida puudutatud isiku

tugivõrgustikust selleks puhuks, kui puudutatud isik saab haiglast välja, samuti sellest, kas ja

kuidas saavad lähedased tagada, et puudutatud isikut ei jäetaks üksi, et ta võtaks ravimeid ning

et ta käiks haiglas, kus kontrollitakse vereanalüüsiga tema poolt ravimite võtmist.

KKi ärakuulamine

6. Maakohus kuulas KKi 24.04.2024 telefoni teel ära.

KK selgitas kohtule, et ta on vajadusel valmis puudutatud isikut toetama ja jälgima, et ta

ravimeid võtaks. KK elab puudutatud isiku kodust ca 1,5 km kaugusel. KK rääkis, et märtsi

keskel enne 16.03.2024 sündmusi oli puudutatud isik kõigi poolt maha jäetud ja ei julgenud abi

küsida. Tal oli vaja, et keegi aitaks toitudega jms. KK võttis puudutatud isiku enda juurde. Kui

pakkuda puudutatud isikule rahumeelset keskkonda, on ta rõõmsameelne ja heasüdamlik. KK

ei ole kunagi tundnud, et puudutatud isik oleks ohtlik, hullunud vms. KK suhtleb puudutatud

isikuga tihedalt ja teab, et haiglas puudutatud isik end hästi ei tunne. Puudutatud isik vajab muu

hulgas teraapiaid. KK on valmis vajalikud teraapiad välja otsima ja puudutatud isikut nendesse

viima (nt Tartusse).

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Pärnu Maakohus rahuldas 24.04.2024 määrusega avalduse, paigutas puudutatud isiku tema

tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse tema suhtes haiglaravi kohaldamiseks kuni neljaks

kuuks (s.o kuni 16.07.2024 kell 7.30) ning lubas puudutatud isiku suhtes kohaldada spetsiifilist

ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega ning elekterkonvulsioonravi kuni

maniakaalse

psühhootilise

seisundi

leevenemiseni

ja

ravisoostumuse

tekkimiseni.

Menetluskulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda, välja arvatud puudutatud isiku

lepingulise esindaja kulud, mis jäid puudutatud isiku kanda.

7.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1

toodud tingimused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi jätkamiseks kinnises asutuses

täidetud. PsAS § 11 lg 1 järgi võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema

tahtest olenemata, järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel

ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

7.2. Eksperdiarvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (bipolaarne

meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.2)), mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik orienteerub ajas, kohas ja enese isikus,

kuid on desorienteeritud situatsioonis. Maakohus kuulas puudutatud isiku 19.03.2024 ja

22.03.2024 isiklikult ära. Puudutatud isiku ärakuulamisel saadud vahetu mulje,

eksperdiarvamuse ja puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamuse põhjal

on kohus veendunud, et psüühikahäire piirab olulisel määral puudutatud isiku võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida.

7.3. Puudutatud isiku senine käitumine kinnitab, et ravita jäämisel võib ta psühhootiliste

elamuste mõjul käituda ebaadekvaatselt ja olla reaalselt ohtlik nii endale kui ka teda

2-24-4347

ümbritsevatele inimestele. Puudutatud isik vigastas 16.03.2024 kodus rituaalinoaga endist

eluaaslast ning oli haiglasse võtmise ajal isa suhtes süüdistav ja naabrite suhtes vaenulik.

Puudutatud isik on nii kodus kui haiglas avaldanud paranoilisi kahtlustusi oma isa, naabrite,

endise elukaaslase, Saaremaa Vallavalitsuse, samuti arstide suhtes. Maakohus veendus

ärakuulamisel, et puudutatud isiku kahtlused on paranoilised, neil puudub ratsionaalne

põhjendus ja selgitus. Puudutatud isiku ohtlikkust näitab 16.03.2024 juhtunu ja asjaolu, et

puudutatud isik ei tunnista haigust, ei pea psühhiaatrilist ravi vajalikuks ning ei mõista, et ravist

keeldumine pikemas perspektiivis kahjustab tema psüühilist tervist jäädavalt. Psühhiaatrite

sõnul on puudutatud isiku ravita jäämisel kõrge risk ravile allumatu psühhootilise seisundi

väljakujunemiseks. Ebaregulaarse ravi korral süvendab iga järgmine psühhoos psüühikahäiret

ning suureneb risk, et puudutatud isiku tervis endisesse seisundisse enam ei taastu.

7.4. Kohtul ei ole tõendeid 16.03.2024 sündmuste täpse käigu kohta, kuid on olemas tõendid

puudutatud isiku seisundi kohta vahetult enne haiglasse toimetamist ja haiglasse saabudes.

Meditsiinipersonali kirjeldustest nähtub, et puudutatud isik oli psühhootiline ja käitus

ebaadekvaatselt. Puudutatud isik tegi kiirabiautost Facebook’i videopostitusi, mis ei ole enam

kättesaadavad, kuid maakohus nägi ühte videolõiku, mille pinnalt oli aru saada, et puudutatud

isiku käitumine ei olnud adekvaatne. Asjaolu, et puudutatud isik on hiljem teinud ülimalt

positiivseid (isegi eufoorilisi) postitusi, ei näita, et puudutatud isiku seisund on paranenud (vaid

pigem kinnitab, et maaniaseisund püsib). Puudutatud isik tegi pärast tema ärakuulamist ka

haiglast postituse (millega maakohus jõudis tutvuda, aga mis enam ei ole kättesaadav), milles

avaldas, et vajab kõikide Eesti inimeste abi ja palub teha rahalisi annetusi, et endale veel

advokaate palgata, sest teda tahetakse haiglasse kinni panna. Puudutatud isikul ei ole kohtu

hinnangul adekvaatset arusaamist enda tegelikust olukorrast ja ta ei suuda oma käitumise

tagajärgedest aru saada.

7.5. Vaatamata esialgse õiguskaitse korras haiglas saadud ravile ei ole puudutatud isikul

tekkinud haiguskriitikat ega ravisoostumust. Tema nõusolek ravikoostööks on pinnapealne ja

haiglaravita jäämisel on oht ravi katkemiseks suur. 19.03.2024 psühhiaatriakliinikus toimunud

ärakuulamisel tunnistas puudutatud isik, et varem ta ei võtnud temale määratud ravimeid,

selgitades seda järgmiselt: „Ei näinud põhjust, nüüd võtaksin, kui ei saa muudmoodi vabaks,

kui olen sunnitud. Hea oleks, kui ei saaks üldse ravimeid.” 22.04.2024 ärakuulamisel oli

puudutatud isik formaalselt nõus koju saades raviga jätkama (võtma liitiumi ja andma ravi

kontrollimiseks vereproove), kuid haigust ega ravivajadust ta siiski ei tunnista – ta kahtleb

bipolaarse meeleoluhäire diagnoosis ning peab 2024. a märtsis haiglaravile sattumise põhjuseks

mitte enda psühhootilistest elamustest tingitud ebaadekvaatset käitumist, vaid rünnakut tema

vastu. Kohus leidis, et puudutatud isiku lubadus kodus liitiumi edasi võtta on antud eesmärgiga

saada haiglast välja. Puudutatud isiku eelnev ravimite võtmise katkestamine ja praegune

käitumine haiglas annavad alust arvata, et haiglaravilt lahkudes puudutatud isik regulaarse

raviga ei jätka. Seega ei ole kohtu hinnangul ambulatoorne ravi puudutatud isiku puhul praegu

võimalik.

7.6. Väljaspool haiglat ravi jätkamist ei ole võimalik tagada ka KKi abiga. KK on puudutatud

isiku suhtes väga toetav, kuid lähtub suuresti puudutatud isiku enda seisukohtadest ja

hinnangutest. Maakohtul ei tekkinud veendumust, et KK mõistaks täielikult puudutatud isiku

ravivajadust ja tema haiguse olemust. Abi, mida puudutatud isik KKi arvates vajab, on pigem

erinevad alternatiivmeditsiini teraapiad, massaažid jms, mitte psühhiaatriline ravi ravimitega.

7.7. PsAS § 11, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p 1 ja § 538 lg 2 järgi võib

isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutada kuni üheks aastaks. Arvestades, et

rohkem kui ühe kuu vältel esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ravi ei ole olnud piisav ja

eksperdiarvamuse kohaselt vajab puudutatud isik ravi veel tõenäoliselt kuni neli kuud, peab

2-24-4347

maakohus põhjendatuks puudutatud isiku suhtes kohaldatud haiglaravi jätkamist kuni neli kuud

alates tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise alustamisest.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik esitas lepingulise esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub

maakohtu määrus tühistada ja jätta kõik menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

8.1. Määruskaebuse kohaselt ei ole siinsel juhul PsAS § 11 lg-s 1 toodud tahtest olenematu ravi

kohaldamise eeldused täidetud.

8.2. Puudutatud isiku raske psüühikahäire on maakohus tuvastanud puudutatud isiku raviarsti

RP 11.04.2024 arvamuse ja psühhiaater ITi 18.04.2024 eksperdiarvamuse põhjal. Puudutatud

isik juhtis 22.04.2022 seisukohas tähelepanu puudustele eksperdiarvamuses, tuues esile, et

eksperdiarvamus sisuliselt kopeerib Saaremaa valla avaldust, mis omakorda kopeerib

psühhiaatriakliiniku taotlust Saaremaa vallale. Maakohus ei ole vaidlustatud määruse tegemisel

eksperdiarvamuse puuduseid arvestanud.

8.3. Pärast 22.04.2024 on psühhiaatriakliinik teinud puudutatud isikule täiendavaid uuringuid,

nt peaaju MRT-uuring ja seljaaju uuring (seoses entsefaliidi kahtlusega). Seega on olemas

kahtlus puudutatud isiku diagnoosi õigsuses. Riigikohus on leidnud, et kahtlused diagnoosi

õigsuses tuleb lugeda isiku kasuks – st tuleb lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud

(RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.2). Bipolaarsusele iseloomulike madalseisude

puudumise tõttu on olemas kahtlus puudutatud isiku diagnoosi õigsuses, mistõttu tulnuks

maakohtul psühhiaatrile täiendavaid küsimusi esitada või lugeda, et psüühikahäiret ei ole

tuvastatud. Siinsel juhul loeti aga puudutatud isiku avaldused alusetult haigusteadvuse

puudumiseks. Isiku mittenõustumist diagnoosiga ei saa pidada haigusteadvuse puudumiseks,

kui isik adekvaatselt ja kaalutletult arutleb ja põhjendab, miks ta diagnoosis kahtleb.

8.4. Puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamisel ei ole maakohus arvestanud Riigikohtu praktikast

tulenevate juhistega. Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada, eelkõige saab isiku

ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele,

mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14). Riigikohus

on leidnud ka järgmist (vt RKTKm 30.04.2024, 3-2-1-44-13, p 14): „Kolleegium on rõhutanud,

et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa

põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida

konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise

distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (vt RKTKm

30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2; 07.05.2014, 3-2-1-33-14,

p 15).

Seejuures

ei

saa

kohus

enda

arvamuse

põhjendamisel

tugineda

üksnes

eksperdiarvamusele, vaid peab seda koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama

(RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11 ja ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13,

p 38.3; vt ka 31.03.2017 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 37). /…/ Ohtlikkuse

jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult (vt ülalviidatud

määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 41 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23).

Ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt

ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt ülalviidatud määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; vrd ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 23).

Samas võib isiku ohtlikkusele viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma

haiguse tõsidusest (vt ülalviidatud määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-15, p 20). Praegusel

juhul ei ole kohtud põhjendanud, miks ravimite võtmata jätmine ja alkoholi kuritarvitamine

võiksid kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral pigem kindlasti kui tõenäoliselt tuua

kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise ja seeläbi ohtlikkuse iseendale lähitulevikus.

2-24-4347

Samuti ei nähtu kohtute lahenditest, mille põhjal kohtud on tuvastanud, et puudutatud isik

kinnise asutuse väliselt ei võta ravimeid ning kuritarvitab alkoholi.”

8.5. Maakohtu määrusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud, et puudutatud isik on ohtlik

lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem

kindel kui tõenäoline. Maakohus on puudutatud isiku ohtlikkust põhjendanud sisuliselt ainult

haigusteadvuse puudumisega (milline arvamus on aga ebaõige, kuna igal keskmisel mõistlikul

isikul tekiks oma diagnoosi kohta küsimusi, kui haiguspilt ei ole selline, nagu seda avalikes

allikates kirjeldatakse) ja ravivajadusega (mis ei ole PsAS § 11 lg 1 p-s 2 silmas peetud

ohtlikkus). Samuti on maakohus puudutatud isiku ohtlikkuse tuvastamisel tuginenud

16.03.2024 toimunud sündmusele, kus puudutatud isik vigastas endist elukaaslast noaga, kuid

puudutatud isik on selgitanud, et tegemist oli enesekaitsega. Asjaolu, et puudutatud isik võis

tema vastu suunatud rünnaku tulemusena sattuda psühhoosi, ei tähenda, et ta on iseendale või

teistele inimestele ohtlik. Võimalus, et puudutatud isikut uuesti sarnaselt rünnatakse,

on peaaegu olematu. Maakohtu määruses puudub põhjendus, miks ravimite võtmata jätmine

võib pigem kindlasti kui tõenäoliselt tuua kaasa puudutatud isiku tervise olulise halvenemise ja

seeläbi ohtlikkuse iseendale või teistele inimestele lähitulevikus.

8.6. Maakohus ei arvestanud puudutatud isiku soovi võtta ravimeid haiglaväliselt ning käia

regulaarselt haiglas vereproovi andmas, tuvastamaks, et ta võtab ravimeid. Kirjeldatud viisil

oleks võimalik puudutatud isikut haiglaväliselt ravida. Seega ei olnud PsAS § 11 lg 1 p-s 3

toodud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldus täidetud. Maakohus on alusetult pidanud

ebausutavaks puudutatud isiku kinnitust, et ta võtaks ravimeid iseseisvalt. Kuigi pärast eelmisel

korral (2023. a juulis) haiglas viibimist puudutatud isik ravimeid võtma ei hakanud, on

puudutatud isik tänaseks aru saanud, et selleks, et haiglast välja saada (ja et ta haiglasse tagasi

ei satuks), on vaja kodus ravimeid edasi võtta. Puudutatud isik on kahtleval seisukohal oma

diagnoosi õigsuse osas, kuid on möönnud, et on võimalik, et tal on mingis vormis

psüühikahäire. Seega on puudutatud isikul haigusteadvus ja ravisoostumus osaliselt olemas.

Tahtest olenematu ravi kohaldamise peatamine

9. Avaldaja esitas 15.05.2024 maakohtule taotluse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu

ravi kohaldamise peatamiseks, tingimusel, et puudutatud isik jätkab ambulatoorset püsiravi,

nõustub regulaarsete vereanalüüsidega ravimikontsentratsiooni määramiseks ning tuleb

psühhiaatriakliinikusse ambulatoorsetele visiitidele vastavalt ravimeeskonna määratud

sagedusele.

10. Maakohus tegi 20.05.2024 määruse, millega rahuldas avaldaja taotluse osaliselt ja peatas

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise kuni 16.07.2024 kella 7.30-ni,

tingimusel, et puudutatud isik täidab ravi ambulatoorse jätkamisega seotud kohustusi.

Menetlusosaliste seisukohad

11. Avaldaja leidis määruskaebuse kohta esitatud seisukohas, et maakohtu määruse

tühistamiseks puudub alus. Kuigi nüüdseks on asjaolude muutumise tõttu puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamine kinnises asutuses peatatud ning rakendatud on

ambulatoorset raviplaani koos puudutatud isiku suhtes kehtivate lisakohustustega, oli

vaidlustatud maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud.

12. Psühhiaatriakliiniku seisukoha järgi ei ole määruskaebuse väited õiged.

12.1. Puudutatud isiku väited põhinevad puudutatud isiku ja tema lepingulise esindaja

arvamusel, et puudutatud isik on psüühiliselt piisavalt terve ega vajanud tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi. Psühhiaatriakliinik on vastupidisel arvamusel ning tugineb selles erinevate

2-24-4347

psühhiaatrite hinnangule puudutatud isiku hospitaliseerimisel ning edaspidiselt. Haiguse

diagnoosimisele lisandub meditsiinis alati diferentsiaaldiagnostiline hindamine ehk võimalike

muude haiguste välistamine. Kui isikul püsivad tõsised kahtlused endal diagnoositud haiguse

tõepärasuses, siis ravikoostöö parandamiseks ja kahtluste ümberlükkamiseks võidakse teha

rohkem muid häireid välistavaid uuringuid isegi juhul, kui psüühikahäire sümptomid on

psühhiaatrite jaoks ilmselged. Praegusel juhul tehti korduv MRT-uuring puudutatud isiku ajust

ja seljaajuvedeliku punkteerimine erinevate analüüside määramiseks neuroloogilise haiguse

välistamiseks. Uuringute tulemused ei kinnitanud muude haiguste esinemist.

12.2. Puudutatud isiku vaimse tervise hindamisel tahtest olenematu ravi kohaldamise ajal ja

edaspidi on arvestatud eelnevalt olemas olnud andmeid (muu hulgas pereliikmetelt saadud info,

kirjeldused isiku käitumisviisi muutuste kohta, isiku avaldatud mõtted) ning neid andmeid on

hinnatud koosmõjus puudutatud isiku objektiivse psüühilise seisundiga hospitaliseerimisel ja

hiljem kliinikus. Seisundi hindamisel ei omistata tähtsust niivõrd konkreetsete sündmuste

üksikasjalikule sisule (nt kes ründas esimesena), vaid isiku psüühilisele seisundile toimunud

sündmuste ajal ja varasemast selgelt eristuvale käitumisele. Erinevate psüühiliste haiguste

vallandumisel on sageli seos kõrgenenud stressi ja eraeluliste probleemidega, kuid haiguse

vallandudes vajab isik ravi hoolimata konkreetsetest vallandavatest olukordadest, mille tõttu

raske psüühikahäire on ilmnenud.

12.3. Puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire ägenemine on oma olemuselt

seisund, mis ravi foonil aja jooksul vähehaaval paraneb, samas võib esineda haiglaravi jooksul

paaripäevaseid paremaid perioode ja siis taas ägenemisi. Haigusteadvuse kujunemine ja

ravisoostumuse teke on tavaliselt kõige enam aeganõudev, mis omakorda pikendab ka tahtest

olenematu ravi aega.

12.4. Siinsel juhul ei olnud veel võimalik kaaluda muu psühhiaatrilise abi rakendamist.

Puudutatud isikul puudus haigusteadvus ning ravisoostumus ja sellest tulenevalt ei olnud

võimalik rakendada ühtegi muud abimeedet peale tahtest olenematu ravi. Piisava

haigusteadvuse tekkimisel ning ravisoostumuse kujunemisel on võimalik kasutada muid

lahendusi (nagu edaspidine raviprotsess ka siinsel juhul on näidanud).

Menetluse edasine käik

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

§-ga 659 rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659)

järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

15. Vaatamata asjaolule, et praeguse lahendi tegemise ajaks on puudutatud isiku tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi peatatud (dtl 448–453), annab ringkonnakohus

hinnangu maakohtu määruste seaduslikkusele. TsMS § 543 lg 3 alusel saab kõrgema astme

kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse

paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et abinõude rakendamine on

lõpetatud. Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine (või peatamine) määruskaebuse

lahendamist.

16. Määruskaebuse väitel ei arvestanud maakohus puudutatud isikul raske psüühikahäire

olemasolu tuvastamisel (PsAS § 11 lg 1 p 1), et eksperdiarvamus on pealiskaudne ja seega

2-24-4347

puudustega. Ringkonnakohus märgib, et maakohus esitas eksperdiarvamuse koostanud

psühhiaatrile nõude eksperdiarvamuse täiendamiseks, mida ekspert 22.04.2024 ka tegi. Ekspert

on puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud. Eksperdiarvamus tugineb puudutatud isiku

käitumise, kliinilise pildi ja eelneva anamneesi hindamisele. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohaga, et täiendatud eksperdiarvamus on nõuetekohane. Määruskaebuse

väited, et puudutatud isikule on pärast diagnoosimist tehtud täiendavaid uuringuid, ega ka

puudutatud isiku enda arvamus diagnoosi kohta, mis põhineb internetist loetul, ei anna kohtule

alust kahelda puudutatud isikule psühhiaatri pandud diagnoosi õigsuses ega lugeda, et

psüühikahäiret ei ole tuvastatud. Maakohtu määruse põhjendustest nähtub, et maakohus on

puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu tuvastatuks lugemist hinnates arvestanud

kõiki asjas esitatud tõendeid ja seisukohti kogumis.

17. Määruskaebuse väitel on ebaõige maakohtu järeldus, et haiglaravita jätmisel ohustab

puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut (PsAS § 11

lg 1 p 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega, et puudutatud isiku

ohtlikkus nähtub asjas esile toodud asjaolude koosmõjust, sh 16.03.2024 toimunud sündmusest

(kus puudutatud isik vigastas noaga oma endist elukaaslast), puudutatud isiku seisundist

psühhiaatriakliinikusse saabudes, ja puudutatud isikul haigusteadvuse puudumisest. Kuigi

kohtule ei ole teada 16.03.2024 juhtunu täpsed asjaolud (mh see, kas puudutatud isikut

provotseeriti ja kas tegemist oli enesekaitse piiridesse jääva rünnakuga), on tuvastatud, et

puudutatud isik oli füüsiliselt agressiivne ja oli psühhiaatriakliinikusse jõudes psühhoosis.

Ka juhul, kui puudutatud isiku agressiivsuse ja psühhoosi põhjustas provokatsioon või

enesekaitsevajadus, tuleb kõiki asjaolusid (sh 16.03.2024 toimunut, puudutatud isiku seisundit

psühhiaatrikliinikusse jõudmisel ja puudutatud isiku psühhiaatriakliinikus läbivaatamise

tulemusi) koosmõjus arvestades asuda seisukohale, et isik on haiglaravita jäädes lähitulevikus

pigem kindlasti kui ainult tõenäoliselt ohtlik iseenda või teiste inimeste elule, tervisele ja

turvalisusele. Kohus ei saa asuda seisukohale, et kuna puudutatud isikut lähitulevikus

loodetavasti ei provotseerita, siis ei ole ta endale ega teistele ohtlik. Puudutatud isikut võidakse

ka tulevikus provotseerida ja on alust arvata, et ravita jäämisel ei saa puudutatud isik sellise

olukorra lahendamisega adekvaatselt hakkama.

18. Ka küsimust, kas muu psühhiaatriline abi võiks puudutatud isiku puhul olla küllaldane

(PsAS § 11 lg 1 p 3), on maakohus analüüsinud ja oma järeldusi piisavalt põhjendanud.

On tuvastatud, et pärast eelmist haiglas viibimist puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtma ei

hakanud. Ärakuulamisel ütles puudutatud isik, et ta pigem ei sooviks ravimeid võtta, kuna

kahtleb nende tegelikus vajalikkuses, kuid soostub seda tegema, kuna tundub, et muud ei jää

üle. Puudutatud isik on esile toonud muude tervenemist toetavate abinõude olulisuse (näiteks

toidulisandid ja teraapiad). Ka KK, kes on avaldanud valmisolekut olla puudutatud isikule

iseseisva ravi ajal toeks, ei mõistnud maakohtu hinnangul täielikult puudutatud isiku

ravivajaduse tõsidust. Maakohus ei ole puudutatud isiku seisukohtadesse ja soovidesse

suhtunud pealiskaudselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kõiki esitatud

asjaolusid ja seisukohti arvestades oli põhjendatud järeldada, et puudutatud isikul ei olnud

piisavat haigusteadvust ja ravisoostumust, et osutada talle kinnisesse asutusse paigutamise

asemel muud psühhiaatrilist abi.

19. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse järeldus, et PsAS § 11

lg 1 p-des 1–3 toodud eeldused puudutatud isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks olid täidetud, oli põhjendatud.

20. Puudutatud isiku lepinguline esindaja juhtis määruskaebuses tähelepanu asjaolule, et

maakohtu 19.03.2024 määrust ja vaidlustatud määruse p-s 27 nimetatud tõendeid

(meditsiinipersonali (kiirabi töötajad, Kuressaare ja Pärnu Haigla arstid) kirjeldused ja

hinnangud) ei olnud lepingulisele esindajale nähtavaks tehtud. Kohtute infosüsteemist

2-24-4347

nähtuvalt on maakohtu 19.03.2024 määrus ja psühhiaatriakliiniku 16.03.2024 taotlus, milles

sisalduvad meditsiinipersonali kirjeldused ja millele on lisatud kiirabikaardid ning Kuressaare

Haigla epikriis, nüüdseks (alates 10.05.2024) tehtud lepingulisele esindajale nähtavaks.

21. Määruse peale võib TsMS § 543 lg 1 järgi esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on

abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus,

samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada

määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks

kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

22. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause

alusel Eesti Vabariigi kanda, välja arvatud puudutatud isiku lepingulise esindaja kulud, mis

jäävad puudutatud isiku kanda. Puudutatud isiku lepingulise esindaja kulude jätmine tema enda

kanda on ringkonnakohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda, kuna

lepinguline esindaja osales menetluses sõltumata sellest, et puudutatud isikule on määratud ka

riigi õigusabi korras esindaja ilma riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Kuna

lepingulise esindaja kulud jäävad puudutatud isiku kanda, puudub vajadus kulusid rahaliselt

kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)