3-24-1435/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa, Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

17.06.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1435

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

EL

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.05.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 14.05.2024 määruse

haldusasjas nr 3-24-1435 resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14.05.2024 määruse

resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata, täiendades ja muutes määruse põhjendusi

vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

3. Vabastada X käesoleva määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida

määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused bengali keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kontrollis 01.05.2024 kell 08.50 Tallinna lennujaamas

kolme isiku reisidokumente ja tekkis kahtlus nende ehtsuses. Ekspertiis tuvastas, et isikutel

kaasas olnud passid kuuluvad teistele isikutele ja elamisload on võltsitud. Teiste seas peeti kinni

isik, kes tuvastati tema enda ütluste järgi kui X (puudutatud isik), sündinud XX.XX.XXXX

Bangladeshis. 02.05.2024 küsitlusel selgitas isik, et tuli koos teiste välismaalastega Lätist

smugeldaja abil Tallinna lennujaama. Lätti jõudsid nad Valgevene-Läti piiri ületades. Lätis

viibis ta Riias kuskil majas u 5 päeva ja siis toodi autoga Tallinna lennujaama. Kogu teekonna

oli planeerinud Kreekas elav agent, kellele ta maksis 12 000 eurot, et jõuda enda sihtriiki. Isik

3-24-1435

2(6)

soovis jõuda Prantsusmaale, kus elab tema nõbu. Lätis andis smugeldaja isikule uue Pakistani

kodaniku passi ja elamisloa ning lennupiletid Milanosse. Isikul passi ei ole, kuna selle viskas

ta Venemaal ära. PPA tegi 02.05.2024 isikule kohe sundtäidetava ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks nr 1052278561. Kuna isikul puudus dokument, ei saanud PPA isikut 48 tunni

jooksul välja saata. PPA taotles Tallinna Halduskohtult luba isiku kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, mis rahuldati 02.05.2024 kohtumäärusega haldusasjas

nr 3-24-1310. Isikuga vesteldi 08.05.2024 tema dokumenteerimise eesmärgil. Isik keeldus

koostööst. PPA tagasisaatmise nõustaja tutvustas 09.05.2024 isikute tagasipöördumise

toetusprogramme. Isik uuris rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta ja avaldas soovi esitada

kirjalik taotlus. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse ja PPA pidas 13.05.2024 kell 8.55 isiku

kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 1, 4 ja 5

alusel 48 tunniks kinni.

2. PPA esitas 13.05.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kaheks kuuks VRKS § 362 lg 3 ja § 361 lg 1 ning lg 2 p-de 1, 4 ja 5 alusel.

PPA tuvastas isiku vaid tema ütluste alusel. Võttes arvesse, et isik kasutas ja esitas võltsitud

dokumente ning tal ei ole esitada ühtegi dokumendi fotot või muud dokumenti oma

isikusamasuse tõendamiseks, ei ole PPA tõsikindlalt veendunud, kes isik on. PPA on

seisukohal, et isik üritab enda väljasaatmiseks identiteeti varjata. Tavaliselt omavad

rahvusvahelise kaitse taotlejad mõnest dokumendist koopiaid, et tõendada sündmusi, mis

annaks aluse kaitset saada. Puudutatud isik ei ole seni muid dokumente esitanud. PPA ei ole

taotluse esitamise hetkeks teostanud VRKS §-des 15 ja 18 nimetatud toiminguid. Puudutatud

isikut on vaja tema rahvusvahelise kaitse taotluse asjaolude välja selgitamiseks kinni pidada,

kuna tema puhul esineb põgenemise oht (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§ 68 p 6). Vaidlust ei ole, et isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis

viibimiseks. Ka isik ise kinnitas, et otsis endale smugeldaja, et jõuda Schengeni alale ja lõpuks

Prantsusmaale. Sellest saab järeldada, et ebaseaduslik piiriületus ja ränne Schengeni alal oli

teadlik ja tahtlik tegevus. Isik esitas PPA ametnikele Tallinna lennujaamas enda tuvastamiseks

Pakistani kodaniku passi, mis ei kuulunud talle. Kinnipidamiskeskusesse toimetatuna väitis ta

jätkuvalt, et on seesama isik, kelle passi ta esitas. Samuti on isik öelnud, et ta ei soovi

Bangladeshi tagasi pöörduda. Täidetud on ka VRKS § 361 lg 2 p 5 kohane kinnipidamise alus.

Isik, saabudes Schengeni alale (Lätti), ei taotlenud esimeses turvalises liikmesriigis

rahvusvahelist kaitset. Seda ei teinud ta ka Tallinna lennujaamas. Isikule on koostatud

ettekirjutus Eestist ja Schengeni alalt lahkumiseks. Isik taotles rahvusvahelist kaitset alles

hiljem, kui PPA oli temaga vestelnud tema dokumenteerimise eesmärgil. Põgenemisohu tõttu

ei ole võimalik kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud

kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine). Isik on

varem kasutanud ühest liikmesriigist teise liikumiseks smugeldajate abi ning võib kasutada seda

ka tulevikus sihtriiki liikumiseks. On usutav, et vabaduses viibides jätkaks isik oma teekonda

Prantsusmaale. Eestiga puudub tal igasugune side.

3. X selgitas 14.05.2024 kohtuistungil, et saab lasta saata päritoluriigist enda isikut tõendava

dokumendi. Ta ei teadnud, et ta saaks taotleda rahvusvahelist kaitset ka Leedus, Lätis või Eestis.

Ta teab seda nüüd ja soovib siia jääda. Tal pole võimalik oma koduriiki tagasi minna.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.05.2024 määrusega PPA taotluse (resolutsiooni p 1)

ning andis loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kinnipidamise

aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 14.07.2024 (resolutsiooni p 2).

VRKS 361 lg 2 p 4 järgi võib varjupaigataotlejat kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamisel, eelkõige juhul, kui on olemas

põgenemise oht. Samuti võib varjupaigataotlejat kinni pidada isiku tuvastamiseks või

isikusamasuse kontrollimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 1) ja kui välismaalane on Eestist lahkuma

3-24-1435

3(6)

kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud

rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise

vältimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). PPA põhjendas oma taotluses põgenemisohu olemasolu

VSS § 68 p-s 2 nimetatud asjaolu esinemisega. Selles sätte järgi esineb põgenemise oht, kui

välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku

aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava

dokumendi taotlemisel. Kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka

muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis. Arvestades PPA taotluses toodud asjaolusid,

on põhjendatud kahtlus, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht. Ta saabus Eestisse

ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Ka isik ise kinnitas, et otsis endale

smugeldaja, kes müüs võltsitud passi Prantsusmaale jõudmiseks. Seega oli tegemist tahtliku

ebaseadusliku tegevusega piiriületusel. Kuivõrd Schengeni alal puudub piirikontroll ning on

liikumisvabadus, ei saa välistada, et isik proovib Eestist lahkuda Prantsusmaale.

Põgenemisohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida

majutamiskeskusse paigutamine ning VRKS § 29 lg s 1 sätestatud järelevalvemeetmete

kohaldamine.

Põgenemisohu

tuvastamisel

on

kinnipidamiskeskusse

paigutamine

proportsionaalne VRKS § 361 mõttes. Puudutatud isikul puuduvad Eestis sotsiaalsed sidemed,

elukoht, sissetulek ning ta ei soovi naasta Bangladeshi. Saab nõustuda PPA-ga, et

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks on tema PPA kinnipidamiskeskusesse

paigutamine proportsionaalne, kohane ja vajalik abinõu. Erilisi asjaolusid, mis kinnipidamise

välistaksid, ei esine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 14.05.2024 määrus ja teha uus määrus,

millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Kuna ta on isik,

kellena ta ennast PPA-le tutvustab ning ta saab lasta saata enda isikut tõendava dokumendi, ei

ole kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 1 alusel põhjendatud. Rahvusvahelise kaitse taotlusega

seotud asjaolusid tuleb täiendavalt kontrollida, aga selleks ei pea isikut kinnipidamiskeskuses

kinni pidama. Halduskohus ja PPA ei ole põgenemisohu olemasolu piisavalt põhjendanud. Nad

ei ole arvestanud isiku ütlustega, sh sellega, miks ta oli sunnitud tegutsema nii, nagu ta seda

tegi. Kohus ei saa anda isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks luba, lähtudes asjaolude

kogumist, millele taotleja ei ole kohtumenetluses tuginenud. Segadus isikuandmete ja

dokumentidega on põhjustatud sellest, et isik kardab oma elu pärast ja on kinnipidamise tõttu

šokis. Isik on nõus tegema PPA-ga koostööd ega põgene. Tema huvides on eelkõige

rahvusvahelise kaitse saamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 14.05.2024 määruse

resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).

7. VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus,

et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud

eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg 2 p-de 1–5 ja 7 kohaldamise esmaseks

eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. PPA taotles isiku

kinnipidamist VRKS 361 lg 2 p-de 1, 4 ja 5 alusel ja vaidlustatud määrusest nähtuvalt pidas

3-24-1435

4(6)

halduskohus seda põhjendatuks. Nimetatud sätete järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat

vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku tuvastamiseks või isikusamasuse kontrollimiseks

(p

1);

rahvusvahelise

kaitse

taotluse

menetlemisel

tähtsust

omavate

asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4); ning kui välismaalane

on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik

on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või

väljasaatmise vältimiseks (p 5).

8. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isikut ei saanud kinni pidada VRKS 361 lg 2 p 1 alusel.

See kinnipidamise alus tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-

le a, mille kohaselt võib taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus

või seda kontrollida. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32 art 13 lg 1 järgi on

rahvusvahelise kaitse taotlejal kohustus teha koostööd pädevate ametiasutustega, mh selleks, et

teha kindlaks tema isik ja kodakondsus. VRKS § 14 lg 5 p 1 sätestab, et taotleja on kohustatud

pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist viivitamatult esitama kõik tema valduses olevad

isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid ning muud dokumendid, mis võivad aidata kaasa

isikusamasuse ja kodakondsuse tuvastamisele. Ringkonnakohtu hinnangul on VRKS 361 lg 2 p

1 seotud rahvusvahelise kaitse taotleja koostöökohustusega, mis tuleneb osundatud sätetest.

Seetõttu võib taotlejat kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei

ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille

alusel neid oleks võimalik tõendada. Sellest järeldub, et kui isik on avaldanud haldusorganile

oma isikuandmed ja kodakondsuse, ei ole teda lubatud kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 1 alusel.

Tuleb arvestada, et haldusorganil on keelatud pöörduda päritoluriigi poole isikusamasuse ja

kodakondsuse kontrollimiseks ning üldjuhul polegi dokumentideta rahvusvahelise kaitse

taotleja puhul tema isikut tuvastada ja kodakondsust võimalik kontrollida muul viisil kui tema

ütluste alusel (vt täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2024 määrus nr 3-23-2963, p-d 9–

11). Kuigi isik esitas oma esialgsel kinnipidamisel PPA-le teise inimese passi ja võltsitud

elamisloa, on ta asja materjalidest nähtuvalt enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist oma

nime ja kodakondsuse avaldanud (nimi X on kantud 02.05.2024 isiku tuvastamise akti ja

isikuandmete ankeeti, dtl 43, 45). Samuti on ta istungil avaldanud valmisolekut lasta saata

koduriigist endale dokumente isikusamasuse tõendamiseks. PPA ei ole taotluses väitnud, et

puudutatud isik oleks rikkunud VRKS § 14 lg 5 p-s 1 sätestatud kohustust. Ka ei ole PPA

selgitanud konkreetsemalt, milliseid toiminguid ta kavatses rahvusvahelise kaitse menetluses

teha, et isikusamasust kontrollida.

9. Küll nõustub ringkonnakohus PPA ja halduskohtuga, et isikut võib kinni pidada VRKS 361

lg 2 p 4 alusel. Selles sättes on väljaselgitamist vajavate asjaolude all silmas peetud pagulase

staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis

ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku

osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Kuna puudutatud

isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse vaid vahetult enne seda, kui halduskohus PPA taotluse

rahuldas, ei olnud PPA arusaadavalt jõudnud veel teha rahvusvahelise kaitse menetluse

toiminguid, sh jõudnud korraldada vestlust, mille käigus taotleja saab esitada fakte ja seletusi

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude kohta (VRKS § 18 lg

4). Isiku rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatust ei saa järeldada ainuüksi tema esialgsetest

ütlustest, et ta sattus kodumaal poliitilise tagakiusamise ohvriks (vt dtl 10). Isik on varem

selgitanud, et tema reisi eesmärgiks oli hoopis minna Prantsusmaale, leidmaks endale töö ja

parandamaks nii enda ja koduste majanduslikku seisu (vt dtl 12, samuti haldusasja nr 3-24-1310

juurde esitatud 02.05.2024 küsitluse protokoll).

10. Ringkonnakohus jagab PPA ja halduskohtu seisukohta, et esineb ka VRKS 361 lg 2 p-s 5

sätestatud kinnipidamise alus. VRKS § 361 lg 2 p 5 võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu

3-24-1435

5(6)

26. juuni 2013. a direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate

vastuvõtu nõuded, art 8 lg 3 p d. Selle sätte järgi võib taotlejat kinni pidada, kui ta peetakse

kinni direktiivis 2008/115/EÜ sätestatud tagasisaatmiskorra kohaselt tagasisaatmise

ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab

objektiivsete kriteeriumite alusel, sealhulgas selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada

juurdepääs varjupaigamenetlusele, põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist

käsitleva otsuse täideviimist (vt Riigikohtu 12.04.2024 määrused nr 3-23-2204 ja nr 3-23-

2232). PPA tegi puudutatud isikule 02.05.2024 kohe sundtäidetava ettekirjutuse Eestist

lahkumiseks (vt PPA taotluse lisad haldusasjas nr 3-24-1310). Isikuga peeti 08.05.2024 ja

09.05.2024 vestlused seoses koduriiki tagasisaatmisega ja selleks dokumentide hankimisega.

Seejärel esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjust arvata,

et isik esitas selle taotluse eesmärgiga enda tagasisaatmine nurjata. Isikul oli võimalusi esitada

rahvusvahelise kaitse taotlus juba eelnevate nädalate jooksul, mil ta Lätis ja Eestis viibis.

Seejuures, nagu eespool märgitud, ei põhjendanud ta esialgu oma Schengeni alale saabumist

sellega, et teda oleks koduriigis taga kiusatud, vaid sooviga parandada oma majanduslikku

olukorda. Isik taotles rahvusvahelist kaitset ja väitis, et teda ohustab poliitiline tagakiusamine,

pärast seda, kui talle oli selgitatud kohustust naasta oma päritoluriiki.

11. VRKS 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus siiski ainult

juhul, kui on põhjendatud alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast

PPA eest varjama. Nendes sätetes nimetatud põgenemisohuna käsitatakse mh seda, kui esineb

VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361 lg 21). VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud,

mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks

kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid

(nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p

13). Halduskohus viitas siinkohal VSS § 68 p-le 2, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saanud

isiku põgenemisohu kindlaks tegemisel sellele tugineda. Viidatud säte eeldab, et tegu oleks

valeandmete või võltsitud dokumendi esitamisega olukorras, kus isik taotleb seaduslikku

viibimisalust Eestis. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga, sest puudutatud isik esitas

võltsitud dokumendi selleks, et tõendada enda Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu,

mistõttu ei ole VSS § 68 p 2 kohaldamise eeldused täidetud (nt Riigikohtu 12.04.2024 määrus

nr 3-23-2232, p 13). Küll on PPA oma taotluses põhjendatult leidnud, et puudutatud isikul

esineb põgenemise oht tulenevalt VSS § 68 p-st 6, sest isiku käitumisest ja hoiakutest saab

järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik saabus Schengeni alale, omamata selleks

seaduslikku alust ning kasutades edasi liikumiseks valedokumente ja smugeldajate abi. Isik ei

ole jätnud endale alles ühtki dokumenti, mis võiks tema tegelikku nime ja päritolu tõendada.

Isiku eesmärk oli minna Prantsusmaale. Isik on ise kinnitanud, et maksis smugeldajatele oma

sihtriiki jõudmiseks mitu tuhat eurot ja hävitas seejuures enda passi (dtl 12, vt ka haldusasja nr

3-24-1310 juurde esitatud 02.05.2024 küsitluse protokoll). Ta esitas rahvusvahelise kaitse

taotluse pärast seda, kui talle selgitati kohustust päritoluriiki naasta. Eelnevat arvestades on

PPA ja halduskohus kokkuvõttes jõudnud õigesti järeldusele, et on tõenäoline, et isik ei pruugi

vabaduses viibides olla võimaliku tulevase lahkumiskohustuse täitmiseks PPA-le kättesaadav

ning võib siit ilma loata lahkuda. Isikul on teadmisi ja kontakte, mille abil soovi korral teistesse

liikmesriikidesse edasi liikuda. PPA on oma taotluses nendele asjaoludele tuginenud, mistõttu

ei ole põhjendatud määruskaebuses toodud etteheide, et põgenemisohu kindlaks tegemisel ei

ole võetud arvesse isiku enda selgitusi ja olukorda.

12. Põgenemisohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16,

p 12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kinnipidamist kuni kaheks kuuks ei ole alust

hinnata ka ebaproportsionaalseks. Haldusasja materjalidest ei nähtu asjaolusid (nt

3-24-1435

6(6)

terviseseisund vms), mille põhjal tuleks vastupidist järeldada. Kuigi kinnipidamiskeskuses

viibimine riivab isiku õiguseid, kaalub praegusel juhul vajadus tagada tema kättesaadavus

rahvusvahelise kaitse menetluse ajal selle riive üles.

13. Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isiku kinnipidamine halduskohtu 14.05.2024 määruse

alusel õiguspärane. Seega jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 14.05.2024 määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab ja muudab halduskohtu

määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

14. Puudutatud isik palub määruskaebuses vabastada end tõlkekulude kandmisest.

Ringkonnakohus andis puudutatud isikule 31.05.2024 määrusega riigi õigusabi esindamaks

teda kinnipidamist puudutavas kohtumenetluses. Pole alust arvata, et isiku majanduslik seisund

oleks praeguseks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku

menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras

advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Ringkonnakohus rahuldab puudutatud isiku taotluse

osaliselt ning vabastab ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse,

resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise kulude kandmisest. Seega tuleb kohtumääruse

sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida bengali keelde.

(allkirjastatud digitaalselt)