2-21-20292/58 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(16)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-20292

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 17. juuni 2024

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Velvo Aadusoo hagi Everd Lindmäe vastu 7008 euro

81 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. juuli 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Velvo Aadusoo apellatsioonkaebus

Everd Lindmäe vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Velvo Aadusoo apellatsioonkaebusel 6287 eurot 55 senti

Everd Lindmäe vastuapellatsioonkaebusel 37 eurot 80

senti

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

20. mai 2024

Hageja

Velvo

Aadusoo

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Olavi

Järve

Kostja Everd Lindmäe (isikukood XXXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaadid Rene Varul ja Andrus Lillo

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. juuli 2023. a otsus osas, milles Velvo Aadusoo

põhinõue jäeti 5821 euro 81 sendi ulatuses ja sellelt summalt arvestatud viivise

2(16)

osas rahuldamata. Osas, milles maakohus mõistis Everd Lindmäelt Velvo

Aadusoo kasuks välja 35 eurot ning sellelt summalt arvestatud viivise, jätta

maakohtu otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Velvo Aadusoo põhinõue

kokku 5856 euro 81 senti ulatuses ning mõista Everd Lindmäelt välja viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 5856 euro

81 sendi suuruselt põhinõudelt.

3. Rahuldada Velvo Aadusoo apellatsioonkaebus ning jätta Everd Lindmäe

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Lugeda Tartu Maakohtu 12. juuli 2023. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada Velvo Aadusoo hagi Everd Lindmäe vastu osaliselt.

2. Välja mõista Everd Lindmäelt Velvo Aadusoo kasuks põhivõlg 5856 eurot

81 senti, 12. juuli 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 800 eurot

46 senti ning alates 13. juulist 2023 sissenõutavaks muutuv viivis põhinõude

(5856 eurot 81 senti) tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni kohustuste kohase täitmiseni, kuid kokku (koos sissenõutavaks

muutunud viivisega) mitte rohkem kui põhinõude summa (5856 eurot 81

senti).

3. Jätta Velvo Aadusoo nõue Everd Lindmäelt 1152 euro ja sellelt arvestatud

viivise saamiseks rahuldamata."

5. Jätta menetluskulud maakohtu menetluses 16% ulatuses Velvo Aadusoo kanda

ning 84% ulatuses Everd Lindmäe kanda ning apellatsioonimenetluse

menetluskulud täies ulatuses Everd Lindmäe kanda. Menetluskulude suuruse

määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava lahendi

jõustumisest.

6. Jätta rahuldamata Velvo Aadusoo 28. mai 2024. a taotlus ringkonnakohtu

20. mai 2024. a istungi protokolli parandamiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

3(16)

1. Velvo Aadusoo (hageja) esitas 29. detsembril 2021 Pärnu Maakohtule Evard

Lindmäe (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 7008 eurot

81 senti ning sellelt summalt arvestatud seadusjärgse viivise alates hagiavalduse

esitamisest. Pärnu Maakohus andis 2. veebruari 2022. a määrusega asja menetlemiseks üle

Tartu Maakohtule.

Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja sõiduauto BMW 730D registreerimismärgiga

XXXXXX (sõiduk) müügikuulutuse, mille kohaselt pidi auto olema tehniliselt väga heas

seisukorras ning sellele oli just teostatud hooldus, sh vahetatud õlid ja filtrid. Hageja ja

kostja vahel sõlmiti 30. septembril 2021 sõiduki müügileping. Sõiduk anti hagejale üle

Tartus ning hageja tasus auto eest kostjale 13 300 eurot. Samal päeval avastas hageja autol

õlilekke, mille järel helistas kostjale. Kostja keeldus igasugusest koostööst.

Järgmisel päeval pärast ostu viis hageja sõiduki remonditöökotta, kus tuvastati, et autol on

tugev õlileke. Remonditöökoda leidis, et auto kahjustus tulenes väntvõlli- või kepsu

liuglaagri ülemäärasest kulumisest ning purunemisest. Kuna esialgse hinnangu järgi

kuulus vahetamisele sõiduki mootor, võttis hageja mootorile hinnapakkumised ja saatis

7. oktoobril 2021 kostjale teatise täiendava tähtaja andmise kohta. Hageja tõi teatises

välja, et sõiduk ei vastanud müügilepingus kokkulepitule, st oli puudustega. Hageja teatas,

et annab kostjale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja kuni 14. oktoobrini 2021, kui

kostja puudust ei kõrvalda, nõuab hageja kahju hüvitamist, sh kantud õigusabikulude

hüvitamist. Poolte vahel toimus järgnevalt kirjavahetus, kuid kostja puudusi ei

kõrvaldanud.

Hageja leiab, et poolte vahel sõlmitud sõiduki müügileping oli tarbijalemüügi leping.

Võttes arvesse, et auto vajas koheselt pärast ostmist remonti, ei vastanud auto kokkulepitud

müügilepingu tingimustele. Kuna autol vajas remonti mootor, siis ei sobinud auto

otstarbeks, milleks seda tavaliselt kasutatakse, ega vasta seega lepingutingimustele. Kostja

on oma kohustusi rikkunud.

Hagi esitamise ajaks on hageja puudused kõrvaldatud. Seoses kostja lepingurikkumisega

on hageja kandnud järgmisi kulusid: puuduste kõrvaldamise kulu 5173 eurot 81 senti,

asendusauto kulu 1152 eurot, puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot, kantud

õigusabikulud 648 eurot, kokku 7008 eurot 81 senti.

21. aprilli 2023. a menetlusdokumendis avaldas hageja, et sõidukil on ilmnenud lisaks veel

turvapadjaga seotud puudused, mille kõrvaldamine maksab 3097 eurot 93 senti. Hageja

märkis, et ei suurenda sellega seoses haginõuet, kuid kui kohus leiab, et mingis osas ei ole

hageja nõue seoses eelnevalt märgitud puudustega põhjendatud, palub hageja vastava

ulatuses rahuldada turvapadja puudusega seotud nõude.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Tegemist ei ole tarbijalemüügiga, kostja ei sõlminud sõiduki müügilepingut oma

majandus- või kutsetegevuses. Sõidukite ost-müük ei ole kostja ettevõtlus, kostja ei ole

ettevõtja ega teeni sõiduki müümiselt tulu.

Kostja ei ole müünud puudustega asja VÕS § 217 mõttes. Kostja müüs hagejale kasutatud

sõiduki, mille läbisõit oli üle 200 000 kilomeetri. Hageja esitatu viitab kasutatud sõiduki

loomulikule kulumisele ja sellest tekkinud remondivajadusele. Hagile lisatud Alfacar OÜ

hinnangu kohaselt on kõnealuse sõiduki mootori defektide puhul tegemist selle

mootoritüübi puhul aeg-ajalt esineva probleemiga ning tavapärasest kulumisest tingitud

puudusega.

Hageja saab nõuda kulutuste hüvitamist alles pärast VÕS § 222 lg-s 5 sätestatud asja

parandamise nõudmist ja kostja keeldumist sellisest tegevusest. Hageja nõude eelduseks

on see, et hageja on andnud kostjale võimaluse sõiduki mootori parandamiseks. Hageja ei

4(16)

ole andnud kostjale adekvaatset teavet sõiduki vigastuste kohta (sh on algselt soovitud

kogu mootori asendamist, hiljem on see soov asendatud mootori remontimiskuludega) ega

võimaldanud kostjal sõidukit näha ja seda ise remontida.

Asendusautoga seonduva nõude puhul ei ole selge, milleks kostja asendussõidukit hädasti

vajas ning millist sõidukit on asenduseks kasutatud. Hagile lisatud rendiarve on

ebaloomulik ja fikseerib renditeenuse juba etteulatuvalt 2,5 kuu peale. Hagejal ei saanud

ette teada, et ta vajab asendussõidukit 2,5 kuud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 12. juuli 2023. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot ning sellelt

summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivise alates

29. detsembrist 2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 35 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, määras kostja menetluskulude rahaliseks

suutuseks 2658 eurot (esindajakulud) ning mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks

välja. Kohus jättis otsusega rahuldamata hageja 15. juuni 2023. a vastuväite kohtu

tegevusele.

3.1.

Kohus järeldas auto24.ee portaali omaniku ning Transpordiameti esitatud

vastustest ja lisadest, et kostja on ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2020 kuni 14. märtsini

2023 müünud 25 sõidukit ja alates 1. jaanuarist 2020 kuni 30. septembrini 2021 on kostja

müünud 14 sõidukit, seega on iga müüdud sõiduk olnud kostja omandis vähem kui kaks

kuud.

Kostja

sellist

tegevust

autode

ostmisel

ja

müümisel

tuleb

pidada

majandustegevuseks. Vaadeldud ajaperioodil on kostja sõlminud müügilepinguid mitmete

erinevate isikutega. Tegemist on olnud regulaarse kostja tegevusega ning müüdud sõidukid

on olnud kostja nimele registreeritud üksnes suhteliselt lühikest aega. Kohus nõustus

hagejaga, et kostja tegevus niivõrd laiaulatuslikul autode müügil viitab tema kavatsusele

kasumit teenida. Kostja igapäevane töö teise tööandja juures ei välista sõidukite müüki

iseseisva, püsiva ja tulu saamise eesmärgil teostatava majandustegevusena.

Eeltoodust tulenevalt müüs kostja vähemalt ajavahemikul alates 1. jaanaurist 2020 kuni

30. septembrini 2021 sõidukeid oma majandustegevuses, seega on kostja ettevõtja VÕS

§ 1 lg 6 tähenduses ning 30. septembril 2021 sõlmitud müügileping tarbijalemüügileping

VÕS § 208 lg 4 mõttes.

3.2.

Kohus järeldas Terve Auto OÜ 1. oktoobri 2021. arvest, Alfacar OÜ 27. oktoobri

2021. a hinnangust, kostja esitatud Ken-Kevin Keerovi ja Roland Nuude 21. aprilli 2023.a

hinnangutest ning sõiduki müügikuulutuses märgitust, et kuna ostetud auto mootorist

lekkis tugevalt õli ning sõiduk vajas remonti üks päev pärast müügilepingu sõlmimist ja

sõiduki üleandmist, ei olnud auto tegelikkuses tehniliselt väga heas seisukorras. Õlilekkega

mootoriga autot ei ole võimalik sihtotstarbeliselt, s.o sõitmiseks, kasutada. Kohus asus

seisukohale, et auto ei vastanud lepingutingimustele, kuna ei sobinud otstarbeks, milleks

seda tavaliselt kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2).

3.3.

Kohus leidis samuti, et kostja vastutab VÕS § 218 lg 1 järgi lepingutingimustele

mittevastavuse eest. Terve Auto OÜ arvel kirjeldatust ning Alfacar OÜ hinnangust saab

järeldada, et sõiduk oli puudustega juba asja üleandmise ajal, mil ostjale läks üle asja

juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko. Seega vastutab kostja lepingutingimustele

mittevastavuse eest sõltumata sellest, kas tegemist on tarbijalemüügiga.

Kostja esitatud asjatundjate arvamused on koostatud ilma konkreetset sõidukit ja mootorit

nägemata, mis vähendab nende seisukohtade kaalu. Asjas pole esitatud tõendeid selle

5(16)

kohta, et õlilekke sõiduki mootoris põhjustas hageja tegevus alates auto üleandmisest kuni

lekke avastamiseni.

3.4.

VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele

mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele

mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama

asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai

mittevastavusest

teada.

Hageja

teatas

kostjale

sõiduki

lepingutingimustele

mittevastavusest hiljemalt 7. oktoobril 2021, s.o nädala jooksul puuduse avastamisest, ning

VÕS § 220 lg 1 tingimus on seega täidetud.

Maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega, et kuna tegemist oli kasutatud autoga, mille

läbisõit oli üle 200 000 kilomeetri, oli mootoririke põhjustatud sõiduki loomulikust

kulumisest ning selle mootoritüübil esinevast tüüpveast. Müügikuulutusest nähtuvalt pidi

olema tegemist tehniliselt väga heas seisukorras sõidukiga, seega sai kostja eeldada, et ta

saab autoga sõita rohkem kui ühe päeva. Kasutatud sõiduki puhul saab ostja samuti

eeldada, et auto ei vaja kohe pärast ostmist ulatuslikku remonti, praegusel juhul mootori

remonti, mille maksumus (4173 eurot 81 senti) on üle kolmandiku sõiduki ostuhinnast

(13 300 eurot). Kuigi BMW 730D kasutatud mootoril N57 teatud tüüpvead esinevad, ei

ole asjas tõendatud, et konkreetsel sõidukil esinenud puudus oleks olnud tingitud

tüüpveast. Asjaolust, et sõiduk läbis päev enne müüki edukalt tehnoülevaatuse, ei saa teha

kostja soovitud järeldust, et sõidukil pärast müüki ilmnenud puudusi müügi hetkel ei

esinenud.

Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja on saatnud kostjale 7. oktoobril 2021 kirja,

milles andis kostjale auto remontimiseks tähtaja kuni 14. oktoobrini 2021. Asjas ei ole

tõendatud, et hageja oleks enne 7. oktoobrit 2021 teatanud kostjale autol avaldunud

puudusest ning andnud talle täiendava tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Seega tuleb

7. oktoobri 2021 kirja pidada esmakordseks täiendava tähtaja andmiseks. Kirjast ja sellele

lisatud hinnapakkumisest nähtuvalt soovis hageja, et kostja vahetaks autol mootori. Kostja

on 14. oktoobril 2021 vastanud hageja 7. oktoobri 2021. a kirjale ning palunud täiendavaid

selgitusi ka selle kohta, miks on vajalik kogu mootori vahetus.

Kostjale ei saa ette heita, et ta hageja antud puuduliku informatsiooni tõttu ei asunud auto

mootorit vahetama 7. oktoobri 2021. a nõudes toodud tähtaja jooksul. 7. oktoobril 2021

esitatud hageja nõue ja antud tähtaeg olid ennatlikud olukorras, kus hagejale ei olnud veel

teada, milline on konkreetne kõrvaldamist vajav puudus ning selle kõrvaldamise

maksumus. Sellest tulenevalt ei saa hageja 7. oktoobri 2021. a kirja lugeda mõistliku

täiendava tähtaja andmiseks.

Hageja sai esmakordselt anda kostjale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja pärast Alfacar OÜ

hinnangu saamist. Samas ei saa ka 28. oktoobri 2021. a e-kirjas toodud tähtaja andmist

pidada kohaseks. Hageja ei andnud kostjale tähtaega mitte puuduste kõrvaldamiseks, vaid

vastamiseks hageja ettepanekutele, millest kumbki ei sisalda võimalust puuduste

kõrvaldamiseks kostja enda poolt. Juhul, kui pidada seda tähtaega antuks puuduste

kõrvaldamise eesmärgil, oleks see ebamõistlikult lühike – 5 päeva, mille sisse jääb

2 nädalavahetuse päeva.

Seega ei ole hageja andnud kostjale mõistlikku täiendavat tähtaega puuduste

kõrvaldamiseks. Kostja on teinud asjakohaseid ja konstruktiivseid ettepanekuid olukorra

lahendamiseks ning pakkunud mh välja sõiduki toimetamise Tartusse koos vastavate

kulude tasumisega juhul, kui selgub, et puuduste eest vastutab müüja. See on kooskõlas

VÕS § 222 lg-s 4 toodud müüja kohustustega. Hageja pole kostja ettepanekutega

nõustunud. Poolte kirjavahetusest nähtub ka see, et kostja on korduvalt palunud hagejat

täpsustada lekke tuvastamise asjaolusid ja saata fotosid puudustest. Tõenditest ei nähtu, et

6(16)

hageja oleks asjakohaseid fotosid saatnud ning lekke tuvastamist täpsemalt selgitanud.

Sisuliselt on kostja keeldunud lubamast hagejat ennast puudusi kõrvaldama, milleks

puudub mõistlik põhjus. Hageja etteheided kostjale tahtlikus puuduse varjamises või rikke

tekitamises on tõendamata.

Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, nagu oleks kostja müügilepingut VÕS § 223 lg 1 ja 2

mõttes (kuni 31.10.2021 kehtinud redaktsioonis) oluliselt rikkunud ning hageja ei

pidanudki kostjale tulenevalt VÕS § 223 lg-st 3 täiendavat tähtaega andma. Kuna hageja

ei andnud kostjale puuduste kõrvaldamiseks mõistlikku tähtaega, ei saa auto kasutamise

võimatusest tingitud hageja väidetavaid ebamugavusi lugeda kostja tekitatuks. Hageja on

toonud välja, et tal oli vaja kasutada autot igapäevaselt, muid võimalikke kostja tekitatud

konkreetseid põhjendamatuid ebamugavusi seoses asja parandamisega hageja välja toonud

ega tõendanud ei ole.

Hageja on esitanud nõude VÕS § 222 lg 5 alusel puuduste kõrvaldamise kulu nõudena.

Tegemist on täitmisnõude spetsiifilise alaliigiga, mitte kahju hüvitamise nõudega VÕS §

115 lg 1 teise juhtumi tähenduses. Seega tuleb kohtul kontrollida, kas on täidetud VÕS §

222 lg 5 tuleneva nõudeõiguse eeldused. Kuna hageja ei andnud kostjale mõistlikku

võimalust ega tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, ei saa tuvastada, et kostja oleks asja

lepingutingimustega mittevastavuse kõrvaldamisest õigustamatult keeldunud või ta poleks

seda teinud mõistliku aja jooksul. Seega ei ole täidetud VÕS § 222 lg 5 eeldus ostja poolt

asja ise parandamiseks või selle teha laskmiseks ning müüjalt mõistlike kulutuste

hüvitamiseks.

Puuduste kõrvaldamise kulu nõudes tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata.

3.5.

21. aprilli 2023. a menetlusdokumendis on hageja avaldanud, et autol on ilmnenud

ka turvapadjaga seotud puudused, mille kõrvaldamine maksab hinnapakkumise kohaselt

3094 eurot 93 senti. Oma haginõuet hageja samas suurendanud ei ole ning on avaldanud,

et kui kohus leiab, et mingis osas hageja hagiavalduses toodud puudustega seotud nõue

peaks jääma rahuldamata, palub hageja nõude ulatuses rahuldada turvapadja puudusega

seotud nõude.

Maakohus leidis, et tegemist on hagi muutmisega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 376 lg 1 mõttes, milleks on vajalik kostja või kohtu nõusolek. Hageja on

muutnud hagi alust ning tugineb alternatiivselt turvapadjaga seotud puudustele. Kohus ei

nõustunud hagi muutmisega ning ei käsitlenud seetõttu turvapadja puudusi võimaliku

alternatiivse haginõude alusena.

3.6.

Asendusauto kulu hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole alust. Marfola OÜ on

1. oktoobril 2021 väljastanud hagejale arve summas 1440 eurot (sh käibemaks). Arve

sisuks on täisteenusrent alates 1. oktoobrist 2021 kuni 11. detsembrini 2021, kogus 72,

hind 20 eurot. Kuna kostja lepingut rikkunud sellega, et müüdud asi ei vasta

lepingutingimustele, siis asendusauto kulu nõude esitamine kahju hüvitamisena on

iseenesest võimalik (VÕS § 115 lg 1). Küll tuleb sellise nõude rahuldamise eeldusena

kindlaks teha VÕS § 132 lg 4 esimese lause eelduste täidetus, mh see, kas asendusauto

kasutamine oli hagejale vajalik või kasulik.

Hageja ei ole veenvalt selgitanud ega tõendanud, miks oli asendusauto vajalik, sh kas see

oli vajalik tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks. Hageja esitatud tõenditest

järeldab kohus, et hageja töötas alates 1. oktoobrist 2021 OÜ-s Termokar. Seega asus

hageja tööle samal päeval, kui ta viis rikkega auto Terve Auto OÜ-sse ning rentis

asendusauto. Hageja on esitanud Kaido Merila e-kirja 8. veebruarist 2022, mille

avaldatakse, et hageja vajab objektidel käimiseks isiklikku autot ning pidi alates

1. oktoobrist 2021 kuni 10. detsembrini 2021 töötama 3-l eraldi objektil.

7(16)

Kohus leidis, et pole tõendatud, et hageja teadis 1. oktoobril 2021 ette, et vajab edasise

72 päeva jooksul autot tööülesannete täitmiseks. Samuti pole tõendatud, kas hageja

tegelikkuses K. Merila e-kirjas nimetatud objektidel töötas. Ainuüksi asjaolust, et hageja

käis tööl, ei saa järeldada, et kahjustatud sõiduk oli hagejale vajalik või kasulik VÕS § 132

lg 4 esimese lause tähenduses.

3.7.

Hageja nõue puuduste kindlakstegemise kulu 35 euro hüvitamiseks on

põhjendatud. Selle summa on hageja tasunud Terve Auto OÜ-le esialgse hinnangu

saamiseks. Hageja tehtud kulutus õlilekke ja selle põhjuse esmaseks tuvastamiseks on

olnud vajalik ja mõistlikus suuruses kulu (VÕS § 128 lg 3). Kuna müüdud sõiduk ei

vastanud lepingutingimustele ning tuvastatud on kostja vastutus, tuleb hagi puuduste

kindlakstegemise kulu nõudes rahuldada.

3.8.

Hageja tehtud kulutusi õigusabile ei saa pidada vajalikeks ega mõistlikeks VÕS

§ 128 lg 3 mõttes. Õigusabi kasutamine ei pruukinud olla käesolevas asjas vajalik,

arvestades sellega, et esindaja kaasamine ei lahendanud poolte vaidlust ega aidanud mingil

viisil kaasa kokkuleppe saavutamisele. Asjas on kostjale esitatud ebamõistliku tähtajaga ja

ennatlik nõudekiri 7. oktoobril 2021 ning 28. oktoobri 2021. a e-kirjas toodud

alternatiivsed ettepanekud ei ole konstruktiivsed.

3.9.

Hageja nõuab viivist VÕS § 101 lg 6, § 113 lg 1 ning TsMS § 367 järgi alates

hagiavalduse esitamisest. Kohus rahuldas nõude viivise saamiseks rahuldatud põhinõude

osalt (35 euro puuduste kindlakstegemise kulu nõude osas).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hageja põhinõue jäeti 5821 euro 81 sendi ulatuses ja sellelt summalt arvestatud viivise osas

rahuldamata. Hageja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagiavaldus täiendavalt

summas 5821 euro 81 sendi ja sellelt summalt arvestatud viivise osas. Menetluskulud

palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda.

Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti osas,

milles maakohus jättis rahuldamata asendusauto kulu nõude 1152 eurot ja välja mõistmata

sellelt summalt arvestatud viivise.

4.1.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta oleks pidanud andma kostjale

puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja. Hageja on olnud menetluses läbivalt

seisukohal, et ta ei pidanud kostjale puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andma.

Piisas puudusest teavitamisest. Nii müügilepingu sõlmimise kui puudustest teavitamise

ajal kehtinud VÕS § 223 lg-st 3 tulenes, et sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul

ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud

täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Hageja on seisukohal, et

täidetud on nii VÕS § 223 lõikest 1 kui ka sama paragrahvi lõikest 2 tulenevad eeldused.

Müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 223 lg 1 järgi loeti müüja müügilepingut

oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik

või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast

või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest

teatamist.

Hageja on kostjat korduvalt teavitanud, et autol on puudused, sh nii 1. oktoobril 2021 kui

ka 7. oktoobril 2021. Hageja on puudust sellel hetkel teadaoleva teabe kohaselt ka

kirjeldanud, kuigi selleks tal kohustus puudus. Hageja ei tegutsenud autot ostes oma

majandus- ja kutsetegevuses (VÕS § 220 lg 2). Küll tegutses oma majandus- ja

8(16)

kutsetegevuses kostja. Lisaks keeldus kostja puuduse kõrvaldamisest. Kostja ettepanekud

täiendavate tõendite saamiseks ja sõiduki Tartusse toimetamiseks ei olnud kohased. Seega

andis hageja kostjale puudusest küll teada, kuid kostja keeldus puuduse kõrvaldamisest

ega ka teinud seda mõistliku aja jooksul.

Lisaks tuleb lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 223 lg 2 kohaselt lugeda müüja

tarbijalemüügi puhul lepingut oluliselt rikkunuks ka siis, kui asja parandamise või

asendamisega tekitatakse ostjale põhjendamatuid ebamugavusi. Sätte kohaldamise

eelduseks ei ole täiendava tähtaja andmine, vaid üksnes põhjendamatute ebamugavuste

tekitamine.

Hageja on tarbija ja vajas autot oma igapäevaselt, sh tööülesannete täitmiseks. Tarbijalt ei

saa nõuda, et tal oleks kasutada teine auto. Eelnevat arvestades ei saanud hageja sõiduki

remondiga nädalaid oodata. Lisaks keeldus kostja hagejale viimase korduvatele

nõudmistele vaatamata asendusauto kulusid hüvitamast. Kostja põhjustas puuduste

täiendava tõendamise ja auto Tartusse toimetamise nõudmistega hagejale põhjendamatuid

ebamugavusi ning on ka seetõttu on täidetud vaidlusele kohalduva VÕS § 223 lg-st 2

tulenevad eeldused.

Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja on oma nõudes tuginenud ainult VÕS § 222 lg-le 5.

Sõiduki remondiks tehtud kulutuste hüvitamisel saab hageja tugineda nii VÕS § 222 lg-

le 5 kui ka VÕS §-le 115. Hageja on seda asjas ka teinud.

VÕS § 115 lg 3 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda ka

täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks

tulemust, samuti VÕS § 116 lõike 2 p-des 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude

kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Olulise lepingurikkumise

korral VÕS § 223 mõttes ei pea ostja andma puuduse kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega.

Kuna see eeldus on praegusel juhul täidetud, ei pidanudki hageja andma kostjale täiendavat

tähtaega. Lisaks rikkus kostja puudust varjata püüdes oma kohustusi vähemalt raske

hooletuse tõttu ning ka seetõttu ei pidanud hageja andma täiendavat tähtaega.

4.2.

Sellele vaatamata andis hageja kostjale korduvalt täiendavaid tähtaegu puuduste

kõrvaldamiseks. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et tõendatult on hageja täiendava

tähtaja esimest korda andnud 7. oktoobril 2021. Samas ei soovinud hageja mootori

vahetust. Hageja tõi küll välja, et hetkel teadaolevalt tuleb mootor vahetada, kuid andis

kostjale täiendava tähtaja sõiduki remontimiseks. Hageja ei nõustu ka kohtu seisukohaga,

et kuna 7. oktoobri 2021. a teatises toodud info hiljem muutus, siis ei saanud hageja

7. oktoobril 2021 kostjale täiendavat tähtaega anda. Sellega on kohus pannud hagejale

kohustuse, mida hagejal ei olnud. Hagejal ei olnud üldse kohustust puuduse olemust

detailselt kirjeldada. Hageja oleks pidanud vaid kirjeldama, et autol on õlileke ning

vaidluse korral seda ka tõendama. Hageja on seda teinud. Asjaolu, et hageja kirjeldas

puudust detailselt ja selgitas ka võimalikku kahjunõuet, ei saa muuta kostja vastutust

puuduse eest. Lisaks andis hageja kostjale puuduse kõrvaldamiseks täiendava tähtaja.

Samuti andis hageja 14. oktoobril 2021 saadetud kirjaga kostjale uue täiendava tähtaja

puuduste kõrvaldamiseks. Selles kirjas tõi hageja juba otseselt välja, et ei tea, kas puuduse

saab kõrvaldada remondi läbi või tuleb vahetada mootor. Sellest hoolimata kostja puudust

ei kõrvaldanud.

Pärast Alfacar OÜ arvamuse saamist ei soovinud hageja, et kostja puuduse isiklikult

kõrvaldaks. Hageja soovis, et kostja laseks puudused kõrvaldada hagejaga kooskõlastatud

remonditöökojas, kes annab hagejale eelnevalt ülevaate teostavatest töödest ja pärast

kinnituse, et tööd on teostatud. Hagejale jääb arusaamatuks maakohtu järeldus, nagu oleks

hageja nõudnud remonditööde tegemist hageja määratud kohas ja tema antud tööde

9(16)

nimekirja kohaselt, seega ka hageja määratud rahalises mahus. Hageja ei ole selliseid

nõudmisi esitanud.

4.3.

Hageja ei nõustu maakohtu ja kostja seisukohaga, nagu oleks hageja antud tähtajad

olnud liiga lühikesed. Isegi kui need oleksid olnud liiga lühikesed, tuleks need VÕS § 114

lg 1 viimase lause järgi lugeda pikenenuks mõistliku tähtajani.

4.4.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-49-17 tehtud otsuse p-s 24.2 väljendatud

seisukohti arvestades oleks maakohus pidanud hageja alternatiivset nõuet menetlema.

Terve Auto OÜ pakkumises ja menetlusdokumendis toodud summade erinevus on tingitud

kirjaveast, hageja korrektne nõue on 3097 eurot 93 senti.

4.5.

Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue on põhjendatud. Senises

kohtupraktikas ei ole õigusabikulude nõude rahuldamise eelduseks kohtueelsete

läbirääkimiste tulemuslikkus. Isegi kui hageja nõue kuulub rahuldamisele osaliselt, on

õigusabikulude nõue põhjendatud täies ulatuses, kuna kostja võlgnevuse suurus ei

mõjutanud kohtueelsete läbirääkimiste pidamise mahtu.

4.6.

Maakohus on hagejalt kostja kasuks välja mõistnud menetluskulu 2658 eurot.

Hageja esitas kostja menetluskulude osas omapoolsed seisukohad, maakohus on nendega

arvestanud ainult seoses 16. jaanuari 2023. a ja 19. aprilli 2023. a menetluskuluga. Hageja

leiab jätkuvalt, et kostja menetluskulud maakohtus olid põhjendamatult suured ning jääb

maakohtu menetluses kuludele esitatud vastuväidete juurde.

4.7.

Maakohus jättis 31. mai 2023. a istungil vastu võtmata hageja 12. mail 2023

esitatud tõendid. Hageja esitas kohtu tegevusele vastuväite ning palub ringkonnakohtul

hageja 12. mail 2023 esitatud seisukoht ja tõendid vastu võtta ning nendega asja

lahendamisel arvestada.

5. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebustele vastu ning palub jätta see

rahuldamata.

Kostja üks peamine vastuväide hagile on see, et hageja saab nõuda kulutuste hüvitamist

alles pärast VÕS § 222 lg 5 või VÕS § 115 lg 2 sätestatult asja parandamise nõudmist ja

kostja keeldumist sellisest tegevuvusest. Seega on hageja nõude eelduseks see, et hageja

on andnud kostjale võimaluse ja mõistliku tähtaja sõiduki mootori parandamiseks. Kohus

on analüüsinud täiendava tähtaja andmise küsimust otsuse põhjenduse p-des 27–31 ja

järeldanud tõenditest põhjendatult, et hageja ei ole andnud kostjale mõistlikku täiendavat

tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kohtu järeldused on põhjendatud.

Hagejal ei ole tegelikku huvi, et kostja ise võimalikud puudused kõrvaldaks. Seda

peegeldab asja materjalide hulgas olev kirjavahetus. Hagejat on huvitanud eelkõige

rahaline hüvitis. Võlaõigusseaduse järgi tähtaja võimaldamine peab olema tegelik, müüjal

peab olema ka tegelik võimalus väidetavate puudustega tutvuda ja mõistlik tähtaeg need

puudused kõrvaldada (kui müüja aktsepteerib, et ta vastutab selliste puuduste eest).

Hageja väited VÕS § 223 rakendamisest ei haaku juhtumi asjaoludega. VÕS § 223 võiks

tulla arutamisele juhul, kui ostja oleks nt müügilepingust taganenud vmt. VÕS § 223

kohaldamine eeldab siiski ka puuduste täpsemat kirjeldamist jmt. Nii VÕS § 222 lg 5 kui

ka VÕS § 115 lg 2 kohaldamine eeldavad eelnevat täitmisnõude esitamist (parandamise-

asendamise nõue koos täiendava mõistliku tähtajaga). VÕS § 223 ei anna iseseisvat

kulude-kahjude hüvitamise nõude alust, vaid defineerib olulise müügilepingu rikkumise

juhud.

Hageja üritab apellatsioonkaebuses väita, et ta andis müüjale ikkagi täiendava mõistliku

tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kuid tõendeid selle kohta asja juures ei ole. Seadus ei

võimalda ostjal seada puuduste kõrvaldamist sõltuvusse oma kooskõlastusest teatud

10(16)

remonditöökoja osas või sellest, et müüja ei võiks puudused kõrvaldada isiklikult (kui

müüjal on vastavad oskused olemas).

Kostja ei nõustu hageja taotlusega uute tõendite vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses.

Maakohtus anti pooltele tähtajad tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Hageja asus uusi

tõendeid koguma ja esitama alles peale tähtaegade kukkumist. Hageja ei ole ka selgitanud

tõendite asjakohasust, arvestades, et apellatsioonkaebuses ei ole juttu sõiduki puudusest

sisuliselt vaid pigem täiendava tähtaja andmise kohustuse täitmisest ja vajadusest.

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse

osas, milles kohus hagi rahuldas. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei müünud hagejale puudustega asja VÕS § 217 mõttes. Maakohus ei andnud

sisulist vastust kostja peamisele vastuväitele, mille kohaselt on mootori probleem (või

remondivajadus) tekkinud asja tavapärasest kulumisest. Asja tavapärasest kulumisest

tingitud remondivajadus võib tekkida kohe pärast müügitehingut – see ei tekita müüja

vastutust. Praegusel juhul oli tegemist mootorisisese kulumisega, mida kinnitavad kostja

esitatud AS-i Aasta Auto ja Autoluks OÜ autotehnikute arvamused ning millele on

viidatud ka hageja esitatud Alfacar OÜ ja Terve Auto OÜ hinnangutes. Taolist

mootorisisest kulumist ei saanud näha müüja, tuvastada vahetult enne müüki teostatud

tehnoülevaatuse käigus ega ka ostja ostmise hetkel. Seega ei ole kostja ka andnud

müügikuulutuses mingeid ebaõigeid andmeid sõiduki seisukorra kohta.

Lisaks, kui kohus tuvastas, et kostjale ei antud tähtaega puuduste kõrvaldamiseks ja

seetõttu on hageja kaotanud õiguse puudustele tuginevaid õiguskaitsevahendeid kasutada,

ei olnud õiguslikku alust mõista kostjalt kahjuna välja esialgse hinnangu tasu 35 eurot.

7. Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes

tühistada osas, milles hageja põhinõue jäeti 5821 euro 81 sendi ulatuses ja sellelt summalt

arvestatud viivise osas rahuldamata. Osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot ning sellelt summalt arvestatud viivise, jätab

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega rahuldab hageja põhinõuded kokkuvõttes 5856 euro 81 senti ulatuses ning

mõistab välja viivise kokku 5856 euro 81 sendi suuruselt põhinõudelt. Sellega seoses

muudab ringkonnakohus ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Hageja

apellatsioonkaebus rahuldatakse, kostja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Ringkonnakohus esitab TsMS § 654 lg 2² järgi otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja puuduse

kindlakstegemise kulu 35 eurot ning sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras arvestatud viivise alates 29. detsembrist 2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni,

kuid mitte rohkem kui 35 eurot. Muus osas jättis maakohus hageja nõuded rahuldamata.

Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt, hageja ei vaidlusta maakohtu otsust

11(16)

osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata

asendusauto kulu nõude 1152 eurot ja välja mõistmata sellelt summalt arvestatud viivise.

Kostja vaidlustab vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus hagi

rahuldas.

Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas,

milles maakohus jättis rahuldamata hageja asendusauto kulu nõude 1152 eurot ja välja

mõistmata sellelt summalt arvestatud viivise. Need nõuded ei ole enam vaidluse all.

10. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kostja müüs sõiduki hagejale

enda majandustegevuses (VÕS § 1 lg 6) ning et 30. septembril 2021 sõlmitud müügileping

on tarbijalemüügileping VÕS § 208 lg 4 tähenduses. Samuti on maakohus menetlusnorme

rikkumata tuvastanud, et kostja müüdud auto ei vastanud lepingutingimustele, kuna ei

sobinud otstarbeks, milleks sellist asja tavaliselt kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2). Samuti

on asja materjalide põhjal põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja vastutab VÕS § 218

lg 1 järgi lepingutingimustele mittevastavuse eest, st ei ole tuvastatud asjaolud, mis võiksid

kostja vastutuse välistada. Nimetatud osades järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse

põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

11. Vastusena kostja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et

maakohus hindas esitatud ja kogutud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2

sätestatuga ning on oma järeldusi otsuses nõuetekohaselt (TsMS 436 ja § 442 lg 8)

põhjendanud. Muu hulgas käsitles maakohus kostja vastuväidet, mille kohaselt on mootori

probleem (või remondivajadus) tekkinud asja tavapärasest kulumisest, kuid leidis

vastupidiselt kostjale, et müügilepingu esemeks olnud sõiduki puhul ei olnud

remondivajadus tingitud tavapärasest kulumisest. Maakohus rajas oma järeldused eelkõige

Terve Auto OÜ arvel (I kd, tl 18) kirjeldatule ning Alfacar OÜ hinnangule (I kd, tl 41).

Maakohus arvestas ka AS-i Aasta Auto ja Autoluks OÜ autotehnikute R. Nuude ja K.-K.

Keerovi arvamustega (II kd, tl-d 35 ja 33), kuid leidis põhjendatult, et nendel arvamustel

on väiksem tõendiväärtus. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust

otsuse

tühistamiseks.

Ringkonnakohus

ei

pea

võimalikuks

hinnata

sõiduki

lepingutingimustele mittevastavuse osas asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või

teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

Asjas pole tõendeid ka selle kohta, et sõiduki puudus oleks tingitud kostjast. Lisaks tuleb

tarbijalemüügi puhul VÕS § 218 lg 2 teise lause järgi (enne 1. jaanuari 2022 kehtinud

redaktsioonis) eeldada, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud

lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole

vastuolus asja või puuduse olemusega.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõuet sõiduki puuduste kulu

hüvitamiseks on võimalik kvalifitseerida VÕS § 222 lg 5 alusel. Kui ostja nõuab

õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja viidatud

sätte kohaselt asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud

mõistlike kulutuste hüvitamist. Hageja nõuab kostjalt tegelikult kantud ehk reaalsete

parandamiskulude hüvitamist ning on parandamiskulude kandmist ka tõendanud (I kd,

tl-d 120–121 pöördel). Samas on ekslik maakohtu järeldus, et hageja ei andnud kostjale

mõistlikku võimalust ega tähtaega puuduste kõrvaldamiseks ning et seetõttu ei ole täidetud

VÕS § 222 lg 5 kohane eeldus ostja poolt asja ise parandamiseks või selle teha laskmiseks

ning müüjalt mõistlike kulutuste hüvitamiseks. Selles osas on maakohus ringkonnakohtu

hinnangul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on viinud kohtu ka ebaõigete

järeldusteni.

12.1. Pooled ei ole vaielnud asjas selle üle, et sõiduki müügileping sõlmiti 30. septembril

2021 ning samal päeval anti hagejale üle ka sõiduki valdus. Maakohus tuvastas

12(16)

menetlusnorme oluliselt rikkumata, et hageja teatas kostjale sõiduki lepingutingimustele

mittevastavusest hiljemalt 7. oktoobril 2021.

12.2. Nii müügilepingu sõlmimise kui ka puudustest teavitamise ajal kehtinud VÕS

§ 222 lg 1 järgi võis, ostja, juhul kui müüja vastutab ostjale lepingutingimustele

mittevastava asja üleandmise eest, nõuda lepingutingimustele mittevastava asja

parandamist (alternatiivina asja asendamisele). Nõude eelduseks oli viidatud sätte kohaselt

see, et parandamine on objektiivselt võimalik ning sellega ei põhjustata müüjale, võrreldes

teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid

ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse

olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta

mujalt. Arvestades Euroopa Kohtu praktikat selle tarbijalemüügi regulatsiooni aluseks

oleva tarbijalemüügidirektiivi (1999/44/EÜ) tõlgendamisel (viidatud direktiiv on

praeguseks kehtetuks tunnistatud direktiiviga (EL) 2019/771), on tarbijast ostjal võimalik

esitada täitmisnõue sõltumata sellest, kas täitmisnõude kõrval muu õiguskaitsevahendi

kohaldamine põhjustaks asja parandamise või asendamisega võrreldes väiksemaid

kulusid. Seega tuleb tarbijalemüügi puhul täitmisnõude esitamisega seotud kulude

mõistlikkust võrrelda üksnes parandamis- ja asendamisnõude kui alternatiivsete

õiguskaitsevahendite vahel (vrd P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud

väljaanne. Tallinn 2019, § 222, komm. 3.2). Alates 1. jaanuarist 2022 kehtib VÕS § 222

mõnevõrra teistsuguses sõnastuses, kuid nendele muudatustele ei ole rakendussätetega

antud tagasiulatuvat jõudu.

12.3. VÕS § 222 lg 5 kohase nõude esitamine eeldab, et ostja on nõudnud müüjalt asja

parandamist ning müüja on sattunud parandamisnõude täitmisega viivitusse, st müüja ei

ole asja parandanud (ega kasutanud õigust asi parandamise asemel asendada) mõistliku aja

jooksul pärast ostja poolt parandamisnõude esitamist (VÕS § 82 lg 3) või on asja

parandamisest keeldunud.

12.4. Maakohtu tuvastatu kohaselt teatas hageja kostjale sõidukil avastatud puudustest

7. oktoobril 2021. Samas 7. oktoobri 2021. a kirjas on hageja nõudnud kostjalt puuduste

kõrvaldamist (sõiduki parandamist) ning andnud selleks tähtaja kuni 14. oktoobrini 2021

(I kd, tl-d 23–27). Ringkonnakohus rõhutab, et oluline on ilmnenud puudustest teatamine

ja nende parandamise nõude esitamine 7. oktoobri 2021. a kirjas. Hageja on andnud samas

kirjas kostjale parandamisnõude täitmiseks täiendava tähtaja kuni 14. oktoobrini 2021,

kuid sellel ei ole VÕS § 222 lg-te 1 ja 5 kohaldamisel määravat tähtsust. Iseenesest ei ole

ostja kohustatud müüjale avastatud puudustest teatamisel konkreetset tähtaega määrama,

oluline on, et müüja kõrvaldaks puudused mõistliku aja jooksul arvates nendest

teatamisest. Juhul kui lugeda kostja antud tähtaega ebamõistlikult lühikeseks, pikeneks see

mõistliku täiendava tähtajani (VÕS § 114 lg 1 kolmas lause).

Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik ka maakohtu järeldus, et samas 7. oktoobri 2021. a

kirjas soovis hageja, et kostja vahetaks autol mootori. Hageja küll märkis remonditöökojalt

saadud info põhjal, et vajalik on sõiduki mootorivahetus, kuid soovis kirjas kokkuvõttes

siiski seda, et kostja puudused (õlilekke põhjused) kõrvaldaks.

12.5. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et pärast puudustest teavitamist 7. oktoobril

2021 oleks kostja ise pidanud olema aktiivne puuduste põhjuste ja nende kõrvaldamise

võimaluste väljaselgitamisel. Kostja on aga alles 3. novembri 2021. a e-kirjas avaldanud

soovi lasta sõiduk üle vaadata ning kui ilmnevad puudused, mille eest kostja vastutab, siis

need ise kõrvaldada (seejuures on kostja soovinud, et hageja toimetaks sõiduki

ülevaatuseks ise Tartusse) (I kd, tl 36 ja 36 pöördel). Arvestades, et hageja oli kostjat

puudustest teavitanud hiljemalt 7. oktoobril 2021 ning palunud puudused kõrvaldada, ei

ole müüja (kostja) puudust VÕS § 222 lg 5 tähenduses mõistliku aja jooksul kõrvaldanud.

Kuna kostja müüs sõiduki hagejale enda majandustegevuses, oleks kostja mõistlikult

13(16)

võinud sõiduki vähemalt ühe nädala jooksul puudustest teatamisest üle vaadata (või üle

vaadata lasta) ning asuda puudusi kõrvaldama (või siis kõrvaldamisest keelduda).

Hageja kui tarbija ei pidanud puudusest teavitamisel puudust (ja selle tekkepõhjuseid)

üksikasjalikult kirjeldama. Selline kohustus oleks üksnes oma majandus- või

kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostjal (VÕS § 220 lg 2). See, et hageja on teinud

puudustest teavitamisel seadusega nõutavast rohkem, püüdes õlilekke põhjuseid ka ise

välja selgitada, ei saa seada hagejat ebasoodsamasse olukorda ja tema õiguskaitsevahendite

rakendamise õigust piirata.

12.6. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja on teinud hagejale asjakohaseid

ja konstruktiivseid ettepanekuid olukorra lahendamiseks, pakkudes mh välja sõiduki

toimetamise Tartusse koos vastavate kulude tasumisega juhul, kui selgub, et puuduste eest

vastutab müüja. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja ettepanek, et hageja toimetaks

sõiduki ise Tartusse (ja kostja hüvitaks sellega seonduvad kulud üksnes siis, kui ta

puuduste eest vastutab) kooskõlas VÕS § 222 lg-ga 4, mille kohaselt kannab müüja asja

parandamisega seotud kulud, sh veokulud. Kui kostja leidis, et ta ei saa sõidukit Pärnus üle

vaadata või üle vaadata lasta, oleks kostja pidanud selle Tartusse transpordi kulud vähemalt

esialgu ise kandma.

12.7. Kuna hageja oli kostjat 7. oktoobri 2021. a kirjas sõidukil ilmnenud puudustest

teatavitanud ja nõudnud ka nende parandamist, siis ei ole hageja hilisemas, 28. oktoobri

2021. a kirjas (I kd, tl 36 pöördel ja tl 37) tehtud ettepanekutel asjas määravat tähtsust. Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks 28. oktoobriks 2021 sõiduki üle vaadanud ning

lubanud ise puudused kõrvaldada.

12.8. Maakohtu järeldus, et hageja on sisuliselt keeldunud lubamast kostjal puudusi

kõrvaldada, on eelmärgitut arvestades ringkonnakohtu hinnangul nõuetekohaselt

põhjendamata. Ringkonnakohtu hinnangul oli kostjal pärast 7. oktoobrit 2021 mitme

nädala jooksul mõistlik võimalus sõiduk ise remontida ja sellega puudused kõrvaldada.

Kostja ei ole seda võimalust kasutanud.

12.9. Seega kokkuvõttes on täidetud VÕS § 222 lg 5 kohased eeldused hageja (ostja)

poolt asja parandamiseks või selle teha laskmiseks ning kostjalt (müüjalt) sellega

seonduvate kulutuste hüvitamiseks.

12.10. VÕS § 222 lg 5 võimaldab nõuda mõistlike kulude hüvitamist. Arvestades

puuduste kõrvaldamiseks vajalike toimingute mahtu (I kd, tl-d 42 ja 122), võib nende

kõrvaldamise kulu 5173 eurot 81 senti pidada ringkonnakohtu arvates mõistlikuks. Kostja

ei ole menetluses ka tuginenud sellele, et puudused oleks saanud kõrvaldada odavamalt.

12.11. Seega on hageja nõue sõiduki mootori puuduste kõrvaldamise kulu 5173 euro 81

sendi hüvitamiseks põhjendatud.

13. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et alternatiivina VÕS § 222 lg-le 5

oleks puuduste kõrvaldamise kulu hüvitamise nõuet hagiavalduses esitatud asjaoludel

võimalik kvalifitseerida ka kahju hüvitamise nõudega VÕS § 115 lg 1 teise juhtumi

tähenduses. Hageja on sellele nõude alusele oma seisukohtades samuti viidanud (nt I kd,

tl-d 10, 117). Praegusel juhul ei ole siiski määravat tähtsust sellel, kas vaadelda hageja

nõuet VÕS § 222 lg 5 järgse või § 115 lg 1 teise juhtumi järgse nõudena. Hagi kuuluks

mõlemal juhul rahuldamisele.

14. Hageja on taotlenud ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist 648 euro ulatuses.

Kohtupraktika kohaselt tuleb professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses pidada

üldjuhul mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi ja VÕS

§ 128 lg 3 järgi kahjuna hüvitatavaks. Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud

kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu

14(16)

ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel (nt RKTKo 5.11.2008, 3-2-1-79-08, p 18;

RKTKo 24.11.2021, 2-18-13432, p 24). Kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab

kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli

mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt

kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud

kulud on mõistliku suurusega (vt RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 28 koos selles viidatud

kohtupraktikaga).

Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja nõude kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks

ülalmärgitut arvestades rahuldada. Kuna maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul

õigesti, et kostja on müügilepingut rikkunud ning vastutab rikkumise eest, on hagejal

võimalik kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi järgi (koosmõjus VÕS

§ 128 lg-ga 3) nõuda. Hageja on hagiavaldusele lisatud arvete ja maksekorraldustega

tõendanud kulude suurust ja tekkimist (tl-d 86–87, 88–89). Professionaalset õigusabi

kasutamata ei oleks hagejal olnud võimalik oma õigusi samavõrra tõhusalt kaitsta.

Advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võis aidata kaasa vaidluse

kokkuleppelisele lahendamisele, samuti aitas see teha kohtusse nõuete esitamiseks

vajalikke kohtuväliseid toiminguid. Hageja kohtueelsed õigusabikulud on vaidluse sisu

arvestades mõistliku suurusega. Kostja ei ole õigusabikulude suurusele maakohtu

menetluses ka vastuväiteid esitanud.

Ringkonnakohus märgib, et maakohtu poolt esitatud põhjendustel ei saanud kohtueelsete

õigusabikulude hüvitamise nõuet jätta rahuldamata. Hageja leiab õigesti, et senise

kohtupraktika põhjal ei ole õigusabikulude nõude rahuldamise eelduseks kohtueelsete

läbirääkimiste tulemuslikkus. Hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest nähtub, et hageja

esindaja on kostja ja tema esindajaga läbirääkimisi pidanud, sh on hageja pakkunud

kompromissina ka kahju osalist hüvitamist (I kd, tl-d 35–39). Ülalkäsitletud 7. oktoobril

2021. a nõudekirja ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada ennatlikuks ning 28. oktoobri

2021. a e-kirjas toodud ettepanekud ebakonstruktiivseteks, arvestades, et kostja ei olnud

asunud selleks ajaks kõrvaldama puudusi, milles hageja kostjat 7. oktoobril 2021 teavitas.

15. Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et

maakohus leidis õigesti, et asudes 21. aprilli 2023. a menetlusdokumendis alternatiivselt

tuginema sama sõiduki turvapadjaga seotud puudustele, muutis (täiendas) hageja hagi

aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Sellega oleks oluliselt laienenud vaidluse ese. Tegu on

hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei

esitanud 21. aprilli 2023. a menetlusdokumendis uut (alternatiivset) nõuet seoses sõiduki

turvapatjade väidetavalt avastatud puudusega, mille menetlusse võtmise üle oleks pidanud

maakohus otsustama. Apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu lahend (RKTKo

14.06.2017, 3-2-1-49-17, p 24 ja selle alapunktid) on tehtud teistsugustel asjaoludel ning

pole seetõttu asjakohane. Praeguses asjas ei esitanud hageja 21. aprilli 2023. a

menetlusdokumendis mitte uusi väiteid õlilekke põhjuste kohta, vaid tõi välja täiesti uue

(varasemalt käsitlemata) puuduse.

16. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega maakohus hagi osaliselt

rahuldas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja puuduse kindlakstegemise kulu 35 eurot

ning sellelt summalt arvestatud viivise. Kuna maakohus tuvastas ringkonnakohtu

hinnangul õigesti, et kostja on müügilepingut rikkunud ning vastutab rikkumise eest, siis

on järgi põhjendatud ka kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 esimese alternatiivi järgi.

Puuduste kindlakstegemise kulu on käsitletav otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3

tähenduses. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

17. Hageja nõuab ka VÕS § 113 lg 1 teise lause järgse viivise (VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas) väljamõistmist põhinõude summalt

15(16)

alates hagiavalduse esitamisest. Ringkonnkohtu hinnangul on see nõue õiguslikult

põhjendatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võlgnikult viivitusintressi (viivist). Kui rahalise

kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude

puhul, saab võlgnetavalt rahalt VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi viivist arvestada mh

alates hagi esitamise ajast.

Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hageja põhinõuded kokku 5856 euro 81

sendi ulatuses (5821 euro 81 sendi ulatuses lisaks maakohtu poolt rahuldatud 35 euro

suurusele osale). Nendelt rahuldatud põhinõuetelt 5856 eurot 81 senti VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates 29. detsembrist 2021 kuni maakohtu

otsuse tegemiseni (12. juuli 2023) on viivisekalkulaatori järgi (kättesaadav:

www.viivisekalkulaator.ee) 800 eurot 46 senti.

TsMS § 367 alusel kuulub rahuldamisele ka hageja taotlus alates 13. juulist 2023

sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud

määras. Lähtudes hagi piiridest, piidab kohus viivisenõuet põhinõude suummaga.

18. Maakohus jättis menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

nõuded

maakohtuga

võrreldes

oluliselt

erinevas

ulatuses.

Ringkonnakohus peab seetõttu põhjendatuks jaotada maakohtu menetluskulud TsMS

§ 163 lg 1 alusel võrdeliselt hageja põhinõuete rahuldamise ulatusega. Hageja põhinõuded

kogusummas 7008 eurot 81 senti rahuldatakse 5856 euro 81 sendi ulatuses, s.o ligikaudu

84% ulatuses. Sellest lähtuvalt jätab ringkonnakohus esimese kohtuastme menetluskulud

16% ulatuses hageja kanda ning 84% ulatuses kostja kanda.

19. Apellatsiooniastme menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta TsMS

§ 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda, kuna hageja apellatsioonkaebuses vaidlustatud

nõuded kuuluvad rahuldamisele ning kostja vastuapellatsioonkaebus jääb tervikuna

rahuldamata.

20. Kuivõrd ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust

menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega hageja menetluskulude

rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

menetluskulusid rahaliselt kindlaks. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust

lõpetava

määruse

jõustumisest.

Eelmärgitut

arvestades

ei

käsitle

ringkonnakohus kostja menetluskulude põhjendatud suurust puudutavaid hageja

apellatsioonkaebuse väiteid.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes praeguse otsuse

peale edasi kaevates.

21. Kohus lahendab TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi otsuse resolutsiooniga mh

veel lahendamata taotlused. Hageja on 28. mail 2024 esitanud taotluse ringkonnakohtu

20. mai 2024. a istungi protokolli parandamiseks. Hageja palub lisada kohtuistungi

protokolli enda seisukohad enne 1. jaanuari 2022 kehtinud VÕS § 223 lg 3 kohaldamise

kohta ning sellekohased viited kohtupraktikale. Kostja vaidleb hageja protokolli

parandamise taotlusele vastu.

Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus protokolli parandamiseks ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohtu 20. mai 2024. a istungi protokoll vastab TsMS § 50 lg-s 1 sätestatud

sisunõuetele, mh kajastab see kõike asja lahendamise ja võimaliku edasikaebamise

seisukohalt olulist. TsMS § 436 lg-st 7 ja § 652 lg-st 8 tulenevalt kohaldab ringkonnakohus

õigust tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega ega

õigussuhte kvalifikatsiooniga. Hageja poolt esitatid õiguslikud argumendid on kohtule

16(16)

esitatud kirjalikes dokumentides ka piisavalt kajastatud (TsMS § 50 lg 1 p 8).

Ringkonnakohus jätab hageja taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. Hageja

poolt protokolli parandamise taotluses esitatud vastuväited lisatakse protokollile (TsMS

§ 53 lg 4 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)