3-23-1523/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. juuni 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1523

Haldusasi

Xi kaebus Rae Vallavalitsuse 19.06.2023 korralduse nr

1317 „Rae vallale kasutusõiguse omandamine“

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: X, esindaja v.adv Enno Heringson

Vastustaja: Rae vald

Asja läbivaatamise viis

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Rae Vallavalitsuse 19.06.2023 korraldus nr 1317

„Rae vallale kasutusõiguse omandamine“.

2. Mõista Rae vallalt Xi kasuks välja menetluskulud kokku summas 1828 eurot (sh

käibemaks).

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.07.2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rae Vallavalitsuse andis 19.06.2023 korralduse nr 1317 „Rae vallale kasutusõiguse

omandamine“.

2. Tallinna Halduskohtule saabus 06.07.2023 Xi kaebus Rae Vallavalitsuse 19.06.2023

korralduse nr 1317 „Rae vallale kasutusõiguse omandamine“ tühistamiseks. Kohus võttis

kaebuse oma 06.07.2023 ja 11.10.2023 (kohtu koosseisu muutmine) määrustega menetlusse.

24.04.2024 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebaja palub kaebuse rahuldada kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel.

3.1.

Kaebaja selgitab esmalt, et tema kodu asub ja talle kuuluvad järgmised

kinnisasjad Vaskjala külas, Rae vallas, Harju maakonnas (lisa 1, dtl 10): 1.1.1. Ussiaugu

tee 5 (kinnistu 7537902 nr katastritunnus: 65301:007:0222); 1.1.2. Ussiaugu tee 12

(kinnistu nr 9740102 katastritunnus: 65301:007:0223); 1.1.3. Ussiaugu tee L2 (kinnistu

nr 9740302 katastritunnus: 65301:007:0225).

3.2.

Kinnistud asuvad kõrvuti nagu nähtub Maa-ameti geoportaali väljavõttest (lisa

2, dtl 11). Ussiaugu tee L2 kinnistu on registreeritud transpordimaana ja sellel asub osa

Ussiaugu teest, mis on tupiktee. Kaebaja kinnistust edasi on vaid 4 hoonestatud

kinnisasja - Ussiaugu tee 7; Ussiaugu tee 20; Ussiaugu tee 26 ja Kapa (lisa 3, dtl 12),

mille omanikele ja kasutajatele ei ole kunagi kaebaja mistahes takistusi teinud nagu ka

muude mittehoonestatud kinnisasjade kasutajatele.

3.3.

18.07.2022 edastas Rae Vallavalitus kaebajale kirja „Pakkumus avalikult

kasutatava Ussiaugu tee teenindamiseks vajaliku maa võõrandamiseks Rae vallale“ (lisa

4, dtl 13-15).

Kirjas tehti ettepanek Ussiaugu tee L2 kinnistu võõrandamiseks Rae vallale või isikliku

kasutusõigusega koormamiseks hüvitusväärtusega 1 780 eurot vastavalt kirjale lisatud

eksperthinnangus nr 0741/0722H (lisa 5, dtl 16-43) toodule kusjuures hindamine oli läbi viidud

ilma kaebajat sellest eelnevalt teavitamata ning teda hindamise juurde kutsumata. Rae vald

märkis, et kokkuleppele jõudmise korral oleks motivatsioonitasuna võimalik tasuda veel 20

protsenti hüvitusväärtusest, kokku seega 2136 eurot. Vald palus vastastata 18.08.2022 märkides,

et: „Kui Te ülaltoodud tähtaja jooksul nõustumust ei anna või esitate muudatusega nõustumuse,

siis loeme, et Te ei ole pakkumust aktsepteerinud ning algatame sundvalduse seadmise

menetluse.“

3.4.

Xil ei ole kahjuks säilinud tema vastuskiri, kuid Rae valla dokumendiregistrist

nähtuvalt on ta vastanud 09.08.2022 (lisa 6, dtl 44). X vastas omandamise pakkumisele

eitavalt. Kuna vald kaebaja kirjale ei vastanud, helistas X ise valda (KL bbb bbbb), et

saada teada kas ta kiri on kohale jõudnud. Talle vastati, et on ja kõik on korras ning

küsimuste korral võetakse temaga ühendust.

3.5.

16.02.2023 helistas Xi endisele abikaasale Yile Rae Vallavalitsuse teehoiu

spetsialist HK ccc ccccc ja ütles, et nüüd on vaja sõlmida notari juures rendileping tee

kasutamise kohta. Y märkis, et tema ei ole kinnistu omanik ning seega pole pädev sellist

lepingut sõlmima, pealegi oli talle teada, et X polnud kinnistu võõrandamisega nõus.

3.6.

Ilma, et vahepeal mistahes muud suhtlus oleks olnud, edastas vald 20.06.2023

kaebajale Rae Vallavalitsuse 19.06.2023 korralduse nr 1317 „Rae vallale kasutusõiguse

omandamine“. Korraldus antaks järgnevalt: „Nõustuda isikliku kasutusõiguse

seadmisega Xi (isikukood aaaaaaaaaaa) omandis olevale katastriüksusele Rae valla

kasuks ja määrata isikliku kasutusõiguse ala kogu transpordimaa ulatuses alljärgnevalt:

1.1.Harjumaa, Rae vald, Vaskjala küla, Ussiaugu tee L2 (registriosa nr 9740302;

katastritunnus

65301:007:0225; sihtostarve

transpordimaa 100%)

-

isikliku

kasutusõiguse ala pind on 229 m2 .“ Isikliku kasutusõiguse seadmise tingimuste

kohaselt makstakse kaebajale isikliku kasutusõiguse omandamise ühekordne tasu

kokku 2136 eurot. Lisaks on korralduse p 2.6 ja p 2.7 märgitud, et: „Rae vald võib

isiklikust kasutusõigusest tulenevate õiguste ja kohustuste teostamise üle anda

kolmandale isikule“ ning „isiklik kasutusõigus on üleantav.“

3.7.

Kaebaja saab seega aru, et vald on üritanud tema kinnisasjale seada sundvaldust,

kuid teinud seda isegi sundvaldusele kordagi viitamata ning oluliselt nii menetlust

rikkudes kui ka sisuliselt vääralt.

3.8.

Kaeabaja leiab, et kaevatava korralduse eesmärki ei ole võimalik

korralduses sätestatud viisil saavutada.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 155 lg 3 sätestab, et eratee määratakse avalikuks kasutamiseks

seaduses sätestatud korras. Ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg 1 kohaselt määrab eratee avalikuks

kasutamiseks riik või eratee asukoha kohalik omavalitsus. EhS § 94 lg 2 kohaselt otsustab eratee

avalikes huvides omandamise või erateele sundvalduse seadmise riik või eratee asukoha

kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud

korras. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 2 lg 2 kohaselt seisneb

sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma

sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. KAHOS § 39 lg 1 sätestab, et sundvalduse seadmise

otsustab isik, kelle pädevuses on ehitusseadustiku kohaselt välja anda ehitusluba või otsustada

eratee avalikuks kasutamiseks määramine. Ehitusloa kohustuse puudumise korral otsustab

sundvalduse seadmise kohaliku omavalitsuse üksus. Märgitud normidele muide kaevatavas

korralduses ei viidata. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub seega EhS ja KAHOS

sätestatud korras. Kohalik omavalitus ei saa mitte „nõustuda isikliku kasutusõiguse

seadmisega“, vaid kui selleks alust on, tuleb seada vastavale kinnistule sundvaldus, mille

seadmisel tuleb järgida KAHOS sätestatud korda (nagu ka kokkuleppel piiratud asjaõiguse

seadmisel AÕS sätestatud korda). Erateed pole võimalik määrata avalikuks kasutamiseks nii,

nagu Rae vald seda antud juhul tegi. Samuti ei saa eramaal asuvat teed muuta avalikult

kasutatavaks teeks tee omaniku ühepoolse avalduse, kahe eraisiku vahelise lepingu ega ka

kohaliku omavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitava võlaõigusliku lepinguga (TlnRKo nr

3-09-1655; EhS eelnõu 555 SE seletuskiri, lk 140. Erinevalt kuni 30.06.2015 kehtinud

teeseaduse § 4 lg 3), samuti mitte lihtsalt tee kandmisega kohalike teede nimekirja (TrtRKo nr

3-10-260), mistõttu on mh ainetu sellekohane viide lisas 4, et „Rae Vallavolikogu 09.08.2011

augusti otsuses nr 259 „Rae valla avalikult kasutatavate teede nimekirja määramine“.“

Vastav eesmärk, kui selleks on alust, on saavutatav ainult läbi KAHOS vastavate sätete

kohaldamise, mida aga antud juhul tehtud ei ole. Sellise haldusaktini tuleb jõuda läbi kohase

menetluse. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta

on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Antud juhul ei ole ka need

nõuded täidetud.

3.8.1. Esiteks nagu juba ülal viidatud, siis kaevatav haldusakt ei ole antud kehtiva õiguse alusel.

Normid, millele kohalik omavalitus on tuginenud, ei vasta üheski osas õigusnormidele, mille

alusel oleks võimalik sundvaldust seda. Kaevatavas korralduses tuginetakse järgmistele

õigusnormidele:

EhS § 92 lg 5 - norm sätestab: „Avalikult kasutatav tee on riigitee, kohalik tee ja avalikuks

kasutamiseks määratud eratee. Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks õigusaktides

sätestatud piiranguid järgides“ Norm defineerib seega avalikult kasutatava tee, mitte ei anna

alust eratee avalikuks määramiseks.

EhS § 92 lg 7 norm sätestab: „Kohalik tee on tee, mille osas omaniku ülesandeid täidab kohaliku

omavalitsuse üksus. Kohalik tee võib olla avalikuks kasutamiseks määratud eratee, kohaliku

omavalitsuse üksusele kuuluv tee või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse kohaselt kohaliku

omavalitsuse hallatav kohaliku liikluse korraldamiseks vajalik muu tee.“ Norm defineerib seega

kohaliku tee, milleks võib tõepoolest olla ka avalikuks kasutamiseks määratud eratee, kuid

norm ei anna ise alust eratee avalikuks määramiseks.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 35 lg 5 – vastava paragrahvi pealkiri on

„Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes“. Viidatud norm ise sätestab: „Vallal või

linnal on õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid.“ Millise vallapoolse

majandustegevusega kaebaja maa koormamine seotud on, jääb arusaamatuks. Kuigi ei saa

välistada, et valla mõjuisikutel võib olla ka mingi majanduslik huvi kaebaja tee avalikuks

kasutamiseks määramise osas, siis valla majanduslik huvi ei ole kaebaja omandiõiguse

piiramise alus. Selleks saab olla ainult avalik huvi. Millise lepingu sõlmimisega antud juhul on

tegemist, jääb samuti arusaamatuks.

AÕS § 225 – normi esimene lõige annab isikliku kasutusõiguse legaaldefinitsiooni: „isiklik

kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud

kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult

vastab mõnele reaalservituudile“. Teine lõige täpsustab, et: „isikliku kasutusõiguse ulatus

määratakse kahtluse korral vastavalt õigustatud isiku vajadustele“. Kuivõrd KAHOS § 2 lg 2

tulenevalt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi

kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele, siis puutumus vastaval normil

valla eesmärgiga iseenesest on, kuid norm ise ei anna veel alust isikliku kasutusõiguse

seadmiseks.

AÕS § 226 lg 1 – vastavale normile viide on märkimisväärne. Nimelt sätestab see: „isikliku

kasutusõiguse võib kinnisasja omaniku nõusolekul teisele isikule üle anda, muutmata seejuures

isikliku kasutusõiguse kestust.“ Vastava normiga on essentsiaalseks vastuolus kaevatava

korralduse p 2.6 ja p 2.7 märgitud, et: „Rae vald võib isiklikust kasutusõigusest tulenevate

õiguste ja kohustuste teostamise üle anda kolmandale isikule“ ning „isiklik kasutusõigus on

üleantav.“ Isiklikku kasutusõigust on võimalik kinnisasja omaniku nõusolekuta üle anda ainult

juhul, kui isikliku kasutusõiguse esemeks on tehnovõrk või –rajatis (AÕS § 226 lg 2).

Tehnovõrgud ja rajatised on kütte-, veevarustuse- või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise

side või elektrivõrgu, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldised või surveseadmestikud ja

nende teenindamiseks vajalikud ehitised (AÕS § 158 lg 1). Tee ei ole seega tehnovõrk või –

rajatis ning selle osas seatud kasutusõiguse seadmise osas on vajalik kinnisasja omaniku

nõusolek. Seega jättes isegi kõik muu kõrvale, siis kaevatava korralduse p 2.6 ja p 2.7 on juba

täiesti eraldiseisvalt õigusvastased ja vastuolus selle sama normiga, millele kohalik omavalitsus

ise viitab.

AÕS § 228 – norm sätestab, et „Lisaks §-des 225–227 sätestatule kohaldatakse isiklikule

kasutusõigusele reaalservituudi vastavaid sätteid. Kui isiklik kasutusõigus on seotud

valdamisega, kohaldatakse kasutusvalduse vastavaid sätteid.“ Milliseid osundatud sätteid

soovib vastustaja kohaldada, jäetakse saladuseks.

Maamaksuseaduse (MaaMS) § 4 lg 1 p 7 ja lg 3. Esimesena viidatud norm kohaselt maamaksu

ei maksta avalikult kasutatava tee aluselt maalt. Teine viidatutest täpsustab, et nimetatud

maksuvabastust kohaldatakse vabastuse aluse tekkimisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Samas

ei ole vastavad normid isikliku kasutusõiguse (õigemini siis sundvalduse) seadmise aluseks,

vaid sätestavad maksundusliku tagajärje, mis sundvalduse seadmine kaasa toob. Normid oleks

seega asjakohased, kui sundvaldus oleks kohaselt seatud.

Rae valla põhimääruse § 80 lg 1 ja lg 2 on samuti huvipakkuvad, kuna vastava paragrahvi

pealkirjaks on: „Valla vara omandamine“. Normi lg 1 sätestab, et „valla vara täieneb seaduste

ja tehingute alusel“ ning lg 2 kohaselt: „valla vara omandatakse vallaelanike huvides kooskõlas

valla eelarvega.“ Kumbki norm ei anna samas alust ei sundvalduse ega ka isikliku

kasutusõiguse seadmiseks;

Rae valla põhimääruse § 81 lg 3 sätestab: „Muu varalise kohustuse võtmise kooskõlas eelarvega

otsustab ja korraldab vallavalitsus.“ Taaskord – norm ei anna samas alust ei sundvalduse ega

isikliku kasutusõiguse seadmiseks.

Kuigi kohaliku omavalituse eesmärk on aimatav, siis on see saavutatav ainult läbi KAHOS

sätestatud menetluse. Isikliku kasutusõiguse seadmine tee avalikuks kasutamiseks määramiseks

ei ole õiguslikult võimalik ning mitte ükski korralduses viidatud normidest selleks ka alust ei

anna. Lisaks on kaevatava korralduse p 2.6 ja p 2.7 eraldiseisvalt ja printsipiaalselt vastuolus

AÕS § 226 lg 1 regulatsiooniga. Kuigi oma sisult vastab haldusorgani otsusega seatav

avalikõiguslik kitsendus ‒ sundvaldus ‒ isiklikule kasutusõigusele (KAHOS eelnõu seletuskiri,

lk 36), siis seada tuleb ikkagi vastavat menetlust järgides sundvaldus, mitte isiklik kasutusõigus.

Kaevatav haldusakt ei ole kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas.

3.8.2. Lisaks ülaltoodule ei ole vastustaja järginud ei sundvalduse seadmise menetlust ega isegi

mitte elementaarse haldusmenetluse nõudeid.

Vastustaja on jämedalt rikkunud ärakuulamisõigust ja uurimisprintsiipi. Kaebajat ei ole kordagi

teavitatud sundvalduse seadmise menetlusest ega talle vastavat tähtaega omapoolsete

seisukohtade esitamiseks antud. Lisas 4 on pelgalt märgitud, et: „Kui Te ülaltoodud tähtaja

jooksul nõustumust ei anna või esitate muudatusega nõustumuse, siis loeme, et Te ei ole

pakkumust aktsepteerinud ning algatame sundvalduse seadmise menetluse.“

Ülalmärgituga pole samas rikutud mitte pelgalt KAHOS-es sätestatut, vaid ka HMS § 40 lg 1,

mis sätestab sõnaselgelt, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele

võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja

vastuväited. Nagu osundatud, siis sundvalduse (ega ka isikliku kasutusõiguse) osas ei ole

vastustaja kunagi kaebaja arvamust küsinud. Samas enne menetlusosalise suhtes sellise

toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (HMS § 40 lg 2). Sundvalduse seadmisega, mis on

vastustaja aimatav eesmärk, sekkutakse oluliselt omandipõhiõigusesse4 ning allakirjutanule

teadaolevalt on pretsedenditu, et sellise olulise põhiõiguse riive pujul ei ole isegi isiku mingit

arvamust küsitud.

Ärakuulamiseks võimaluse andmine on haldusorgani seadusest tulenev kohustus ning selle

rikkumine on jäme menetlusviga, mis toob kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise. 8.3.3.

Lisaks iseseisvale väärtusele on ärakuulamisõiguse tagamisel ka instrumentaalne väärtus, st see

võimaldab välja selgitada ja arvestada otsuse tegemisel olulisi asjaolusid. Sellest tulenevalt

tuleb a priori asuda seisukohale, et on kaevatav korraldus on tehtud puuduliku info põhjal, kõiki

vajalikke asjaolusid ja huve kaalumata. Seetõttu tuleb eeldada, et ärakuulamisõiguse rikkumine

mõjutas otseselt ja vahetult kaevatava korralduse sisu ning ei ole võimalik veenduda otsuse

sisulises õiguspärasuses ka jämedast menetlusveast sõltumata. Eeltoodu tõttu on

ärakuulamisõiguse rikkumisega rikutud ka HMS § 6 väljendatud uurimisprintsiipi.

8.3.4. Nagu näeme kaevatavast korraldusest, siis algab see koheselt resolutiivosaga ning selles

puudub igasugune motivatsioon. Kuna kaebaja huve ega seisukohti välja ei selgitatud, siis neid

ka ei kaalutud ning kuna motivatsiooniosa korraldusest puudub, siis pole haldusaktist näha ka

mingeid kaalutlusi. Märgitu on otseselt vastuolus HMS § 4 lg 2 sätestatuga.

Sundvalduse seadmise otsuses (mida vastustaja eelduslikult üritas teha) tuleb märkida ära

kaalutlused ja põhjendused, millest haldusorgan lähtus: eesmärk, alternatiivide kaalumise

küsimus jne (TlnHKo nr 3-17-1547). Sundvalduse seadmine on lubatav, kui selle eesmärk ei

ole muul, isiku õigusi vähem piiraval moel saavutatav (RKHKo nr 3-3-1-57-16, p 13; TrtRngKo

3-17-460, p 17; TrtHKo nr 3-17-1949, p 40). Kuna käesoleval juhul viib läbi kaebaja kinnistu

tee ainult nelja hoonestatud kinnistuni, siis on enam kui küsitav, kas sundvalduse seadmine (kui

seda oleks üldse tehtud) oleks tõesti ainsaks alternatiiviks. Sundvalduse seadmise haldusakt

saab olla õiguspärane ainult siis, kui selles on kaalutud alternatiivseid võimalusi (Vrd TlnHKo

nr 3-17-1547, p 32-40). Kaevatavas korralduses igasugused kaalutlused ja põhjendused ja

põhjendused puuduvad (vt ka KAHOS § 4) – korraldus koosnebki ainult resolutiivosast.

Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine on oluline kaalutlusviga, mis toob kaasa haldusakti

materiaalse õigusvastasuse. Eeltoodust tulenevalt on korraldus õigusvastane ja tuleb tühistada.

3.9. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et kui kirjaga tehakse ettepanek

läbirääkimiste alustamiseks, siis mõistlik isik saab aru sellest nii, et ta peab vastama esmalt

sellele, kas ta on nõus üldse läbi rääkima või mitte.

Nagu ka kaebaja kaebuses selgitas, siis kaebajal endal seda kirja säilinud ei olnud, kuid X vastas

omandamise pakkumisele eitavalt - täpsemalt teatas seda, mida vastustaja poolt nüüd esitatud

kirjast (vastuse lisa 1, dtl 66) näeme: „Lühidalt, ma annan oma jah sõna maa kasutamiseks.

Praegustel andmetel ma viibin Eestis, kuni 17.aug.ja tulen tagasi septembri lõpus. Ja veel mul

ei ole võimalik digi allkirjastada dokumente.“

Ülaltoodust näeme kolme olulist momenti: esiteks ei andnud X nõusolekut maa võõrandamiseks

läbirääkimiste alustamiseks; teiseks kirjutab X väga selgelt nõusolekust maa kasutamiseks.

Märgitu on täpselt see, milleks ta ka täna kompromissi korral nõus olnuks - sõlmima kõnealuse

maaüksuse osas võlaõigusliku tee avalikuks kasutamiseks andmise lepingu -mis tähendab seda,

et ta oli nõus selles osas läbirääkimisi alustama; kolmandaks näeme, et kaebaja selgitab seda,

et ta pole Eestis hetkel ja tal puudub digitaalne allkirjastamise võimalus.

Ka see väljendab Xi selget arusaamist, et maa kasutada andmiseks tuleb sõlmida poolte vahel

omavaheline leping – a priori tähendab see ka seda, et lepingu tingimused räägitakse enne läbi

– nagu näeme, siis vastavas e-kirjas endas anti pelgalt indikatiivne nõusolek (millele viitab sõna

„lühidalt“) ja seda pigem läbirääkimiste alustamiseks, kus pidanuks täpsemad tingimused

selguma. Märgitu on igati loogiline, sest valla kirja eesmärk oligi ju pärida, kas kaebaja on nõus

läbirääkimisi alustama.

Samas nagu asjaoludest näeme, siis mingeid läbirääkimisi ju ei järgnenud. X helistas ise valda

(KL bbb bbbb), et saada teada kas ta kiri on kohale jõudnud. Talle vastati, et on ja kõik on korras

ning küsimuste korral võetakse temaga ühendust. Seda ei toimunud. Selle asemel hakkas

vastustaja hoopis midagi eeldama

Nagu näeme vastustaja vastuses, siis vastustaja möönab, et sai aru: „… et nõusolek on antud

isikliku kasutusõiguse seadmiseks mitte võõrandamiseks. Vastustaja nõustub, et Xi vastus

pakkumusele ei olnud nõusolek kinnisasja võõrandamiseks, st omandi üleminekule Rae

vallale.“ Vähemalt selles on valla õigus, et võõrandamiseks kaebaja nõusolekut ei andnud.

Samas jääb arusaamatuks, millest vastustaja järeldab seda, et nõusolek oli antud isikliku

kasutusõiguse seadmiseks? Vald küsis kaebajalt seda, kas ta on nõus alustama läbirääkimisi ja

sellele kaebaja vastas. Isegi kui vastustaja sellise järelduse tegi, siis tulnuks see siiski kaebajaga

üle täpsustada, sest kaebaja arusaam on olnud kogu aeg selline, et temaga soovitakse sõlmida

leping, kus siis pooled täpsed tingimused omavahel läbi räägivad enne, kui sellele alla

kirjutavad.

Praegusel juhul on valla poolne tegutsemine olnud lohakas ja kaebaja suhtes täiesti hoolimatu

ning pealiskaudne. Vald on eeldanud kaebaja tahet seda täpsustamata. Sealjuures jääb täies

ulatuses selgusetuks valla väide, et „omaniku endaga suhtlemine ei õnnestunud“. Mis valda

takistas?

Ka väited sellest, kuidas: „Kaebuse punktis 1.6. viidatud telefonikõnes soovis vastustaja

täpsustada, kas kaebaja on saadetud nõusolekuga mõelnud Ussiaugu tee L2-le isikliku

kasutusõiguse seadmist,“ ei ole õiged: kaebaja endine abikaasa ei ole esiteks üldse õige isik,

kellega kaebaja kinnistuga seonduvat arutada ning teadaolevalt seda vallale ka märgiti koos

palvega Xile endale helistada. Samuti ei ole kaebaja endine abikaasa kindlasti andnud mingit

indikatsiooni, et kaebaja võiks isikliku kasutusõiguse seadmisega nõus olla – isegi kui tal olnuks

selleks pädevus ja volitused, mida ta polnud.

Muide just selliste olukordade vältimiseks so mitmeti mõistetavuste ja arusaamatuste

ärahoidmiseks ongi haldusmenetluses ette nähtud menetlusosalise ärakuulamine.

3.10. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1828 eurot (sh

riigilõiv 20 eurot) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 86-91).

Kaebaja märgib, et õigusabi osas sisaldavad arved käibemaksu, kuna kaebaja ei ole

käibemaksukohuslane.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

4.1. Vastustaja selgitab esmalt, et saatis 18.07.2022 Ussiaugu tee L2 omanikule Xile „Pakkumus

avalikult kasutatava Ussiaugu tee teenindamiseks vajaliku maa võõrandamiseks

Rae vallale“ sooviga alustada läbirääkimisi Vaskjala külas Ussiaugu tee teenindamiseks

vajaliku maa avalikes huvides omandamiseks. Pakkumuses tehti Xile ettepanek Ussiaugu tee

L2 kinnistu võõrandamiseks Rae vallale või isikliku kasutusõigusega koormamiseks

hüvitusväärtusega 1 780 eurot ning kohese kokkuleppe saavutamise korral veel lisaks

motivatsioonitasuna 20 protsenti hüvitusväärtusest, kokku 2136 eurot (kaebuse lisa nr 4, dtl 13-

15).

X vastas pakkumusele oma 09.08.2023 e-kirjaga, et annab oma jah sõna maa kasutamiseks (lisa

nr 1, dtl 66).

Rae Vallavalitsus andis välja 19.06.2023 korralduse nr 1317 „Rae vallale kasutusõiguse

omandamine“, millega nõustus isikliku kasutusõiguse seadmisega Xi omandis olevale

katastriüksusele Ussiaugu tee L2 (registriosa nr 9740302; katastritunnus 65301:007:0225;

sihtostarve transpordimaa 100%) Rae valla kasuks.

4.2. Vastustaja leiab, et Rae Vallavalitsuse 19.06.2023 korralduses nr 1317 „Rae vallale

kasutusõiguse omandamine“ sätestatu on välja antud kooskõlas korralduse eesmärgiga ja

kehtiva õigusega. Antud korraldus on välja antud tuginedes kaebajale tehtud pakkumusele ja

kaebaja 09.08.2023 e-kirjale, millega kaebaja andis oma nõusoleku Ussiaugu tee L2

kasutamiseks avalikes huvides. Vastustaja toonitab, et korraldusega nr 1317 ei seatud Ussiaugu

tee L2-le sundvaldust vaid isiklik kasutusõigus.

Kaebuses viidatud telefonikõnes soovis vastustaja täpsustada, kas kaebaja on saadetud

nõusolekuga mõelnud Ussiaugu tee L2-le isikliku kasutusõiguse seadmist. Kuigi omaniku

endaga suhtlemine ei õnnestunud, siis nii kaebaja e-kirjas saadetud sõnadest „annan oma jah

sõna maa kasutamiseks“ kui ka kaebaja endise abikaasaga vestlusest sai vastustaja aru, et

nõusolek on antud isikliku kasutusõiguse seadmiseks mitte võõrandamiseks. Vastustaja

nõustub, et Xi vastus pakkumusele ei olnud nõusolek kinnisasja võõrandamiseks, st omandi

üleminekule Rae vallale.

4.3. Xile saadetud kirjas „Pakkumus avalikult kasutatava Ussiaugu tee teenindamiseks vajaliku

maa võõrandamiseks Rae vallale“ tehti kaebajale ettepanek kas Ussiaugu tee L2 kinnistu

võõrandamiseks või isikliku kasutusõiguse seadmiseks. Ning kirja lõpus on välja toodud, et kui

kaebaja ei nõustu ettepanekuga või esitab muudatustega nõustumuse, siis algatab Rae Vald

sundvalduse seadmise menetluse. Seega kaebaja väide, et sundvalduse menetlus on läbi viidud

kehtivaid norme rikkudes, on ekslik, kuna sundvalduse menetlus oleks algatatud juhul, kui

kinnisasja omanik poleks nõustunud isikliku kasutusõiguse seadmisega. Seega ei saa kaevatavat

haldusakti vaadelda kui sundvalduse seadmist.

4.4. Vastustaja ei nõustu väitega, et haldusaktiga on rikutud ärakuulamisõiguse ja

uurimisprintsiipi. Ekslik on ka väide, et sundvalduse (ega ka isikliku kasutusõiguse) osas ei ole

vastustaja kunagi kaebaja arvamust küsinud. Xile tehti pakkumus Ussiaugu tee L2

võõrandamiseks või isikliku kasutusõiguse seadmiseks, millele ta vastas oma nõusolekuga.

Seega täiendavat ärakuulamist ei pidanud vastustaja vajalikuks ning toetudes kaebaja

nõusolekule andis 19.06.2023 välja korralduse nr 1317 „Rae vallale kasutusõiguse

omandamine“.

4.5. Vastustaja ei nõustu väitega, et kaebaja huve ega seisukohti välja ei selgitatud ning selle

tulemusena neid ka ei kaalutud ning kuna motivatsiooniosa korraldusest puudub, siis pole

haldusaktist näha ka mingeid kaalutlusi. Vastustaja juhib taas tähelepanu asjaolule, et Rae

Vallavalitsuse antud korraldusega ei seatud sundvaldust ning seega sundvalduse menetlust ja

sellega kaasnevaid õigusprintsiipe ei kohaldatud. Vastustaja ei pidanud vajalikuks haldusakti

andmist täiendavalt motiveerida ning tuua välja kaalutlused kuna Xilt oli saadud nõusolek

pakkumusele Ussiaugu tee L2-le isikliku kasutusõiguse seadmiseks Rae valla kasuks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta

alljärgnevaga.

6. Käesolevas asjas tuvastatud faktilised ja õiguslikud asjaolud

6.1. Vaidlust ei ole selles, et Rae Vallavalitsus saatis 18.07.2022 kaebajale, kes on Ussiaugu tee

L2 omanik kirja „Pakkumus avalikult kasutatava Ussiaugu tee teenindamiseks vajaliku maa

võõrandamiseks Rae vallale“. Pakkumuses oli märgitud järgmine:

„Pakkumus avalikult kasutatava Ussiaugu tee teenindamiseks vajaliku maa võõrandamiseks

Rae vallale Rae Vallavalitsus pöördub Teie kui Vaskjala külas asuva Ussiaugu tee L2 kinnistu

(registriosa nr 9740302; katastritunnus 65301:007:0225, pindala 229 m2) omaniku poole

sooviga alustada läbirääkimisi Vaskjala külas Ussiaugu tee teenindamiseks vajaliku maa

avalikes huvides omandamiseks. Teeme Teile ettepaneku Ussiaugu tee L2 kinnistu

võõrandamiseks Rae vallale või isikliku kasutusõigusega koormamiseks hüvitusväärtusega

1780 eurot vastavalt kirjale lisatud eksperthinnangus nr 0741/0722H (Lisa) toodule. Rae valla

sooviks on Teiega vastava kokkuleppe saavutamine, kuivõrd kokkuleppe saavutamisel on

tulenevalt kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 15 võimalik maksta täiendavat

hüvitist kinnisasja omandamise kokkuleppe saavutamise eest motivatsioonitasuna 20 protsenti

hüvitusväärtusest, kokku seega 2136 eurot.

Märgime, et kinnisasja avalikes huvides omandamine või kasutamine on võimalik nii

kokkuleppe alusel kui ka kinnisasja osa sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise teel

juhul, kui kokkulepet ei ole võimalik saavutada. Kokkuleppe mittesaavutamise korral

motivatsioonitasu ei maksta.

Avalikult kasutatava tee teenindamiseks vajaliku maa üldistes huvides omandamine on lubatud

tulenevalt kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 4 lõike 1 punktist 7. Avalikult

kasutatava tee teenindamiseks vajaliku maa omandamine on lubatud kehtestatud

üldplaneeringu alusel. Ussiaugu tee (nr 6530182) asukoht on märgitud nii Rae valla

üldplaneeringus, mis on kehtestatud Rae Vallavolikogu 21.05.2013 otsusega nr 462, kui ka Rae

Vallavolikogu 09.08.2011 augusti otsuses nr 259 „Rae valla avalikult kasutatavate teede

nimekirja määramine“.

Arvestades eeltoodut soovime Teiega sõlmida kokkuleppe Ussiaugu tee L2 kinnisasja avalikes

huvides omandamiseks või kasutamiseks ning seoses sellega palume Teil teatada eeltoodu osas

kirjalikult oma seisukoht hiljemalt 18-ndaks augustiks käesoleval aastal aadressil Aruküla tee

9, Jüri alevik, 75301 Harjumaa või info@rae.ee .

Kui Te ülaltoodud tähtaja jooksul nõustumust ei anna või esitate muudatusega nõustumuse, siis

loeme, et Te ei ole pakkumust aktsepteerinud ning algatame sundvalduse seadmise menetluse.

(dtl 13-15)

6.2. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja vastas valla ettepanekule 09.08.2022 e-kirjaga: „Tere!

Lühidalt, ma annan oma jah sõna maa kasutamiseks. Praegustel andmetel ma viibin Eestis,

kuni 17.aug.ja tulen tagasi septembri lõpus. Ja veel mul ei ole võimalik digi allkirjastada

dokumente.“ (dtl 66)

6.3. Rae Vallavalitsus andis 19.06.2023 korralduse nr 1317 „Rae vallale kasutusõiguse

omandamine“. Korralduses on märgitud selle õiguslikuks aluseks ehitusseadustiku § 92 lõiked

5 ja 7; kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 35 lõike5; asjaõigusseaduse §225, § 226

lõike1 ja § 228; maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkti 7 ja lõike 3; Rae valla põhimääruse § 80

lõiked 1 ja 2, § 81 lõike 3. Korralduse kohaselt Rae Vallavalitsus annab korralduse: 1.

Nõustuda isikliku kasutusõiguse seadmisega Xi (isikukood

aaaaaaaaaaa) omandis olevale katastriüksusele Rae valla kasuks ja määrata isikliku

kasutusõiguse ala kogu transpordimaa ulatuses alljärgnevalt: 1.1. Harjumaa, Rae vald,

Vaskjala küla, Ussiaugu tee L2 (registriosa nr 9740302; katastritunnus 65301:007:0225;

sihtostarve transpordimaa 100%) - isikliku kasutusõiguse ala pind on 229 m2.

Korralduse p 2 määras vald kindlaks isikliku kasutusõiguse seadmise tingimused. (Dtl 46-47)

7. Pooled vaidlevad antud juhul esiteks selle üle, kas vastustajal oli õiguslik alus vastava

19.06.2023 korralduse andmiseks ning teiseks selle üle, kas järgitud on haldusmenetluse

läbiviimise reegleid.

Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et vastustaja on oluliselt rikkunud nii materiaalõiguse kui ka

haldusmenetluse norme ning korraldus on sellest tulenevalt õigusvastane ja tuleb tühistada.

7.1. Kohus jagab kaebaja seisukohta selles, et vastustaja poolt viidatud õigusnormidele

tuginedes ei ole sellisel viisil nagu vastustaja seda tegi isiklikku kasutusõigust võimalik seada.

Esmalt nõustub kohus kaebajaga ja leiab, et valla enda esimesest pöördumisest nähtub selgelt,

et vald soovis alustada läbirääkimisi kaebajale kuuluva tee omandamiseks või kasutamiseks.

Selliselt mõistis seda ka kaebaja teatades vallale, et on põhimõtteliselt nõus sellega, et vald teed

kasutab. Samuti on kirjast mõistetav see, et selleks tuleb läbirääkimisi jätkata ja vastav leping

sõlmida (sh allkirjastada). Vastav asjaolu nähtub üheselt juba kaebaja poolsest viitest, millal ta

on Eestist ära (ehk ajad, mis läbirääkimisteks ei sobi) ning, et tal hetkel ka digitaalselt

allkirjastamise võimalus puudub. Vald kui haldusorgan pidi eeltoodust mõistma, et kaebaja on

valmis lepingu tingimused läbi rääkima. Allkirjastamata kaebaja napisõnalist vastust ei saanud

vald heausklikult tõlgendada kui kaebaja lõplikku nõustumist pakkumisega arvestades mh seda,

et pakkumisest ei nähtu kõik kokkuleppe tingimused, vaid tegemist on esmase infoga kaebajale.

Selle asemel, et läbi viia vastav haldusmenetlus, andis vald õigusvastaselt vaidlusaluse

korralduse.

Kohus toob eraldi välja, et vald ei saatnud kaebajale korralduse eelnõud tutvumiseks ja

omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Sellega rikkus vald oluliselt menetlusnorme ehk

ärakuulamise põhimõtet ning laiemalt ka uurimiskohustust (vt HMS § 40 lg 1 ja HMS § 6). Juba

üksnes vastav rikkumine toob antud juhul kaasa korralduse tühistamise. Nimelt alles korralduse

eelnõust oleks saanud kaebaja teada eeldatavalt sõlmitava kokkuleppe täpsed tingimused. Ka

sundvalduse menetluse väliselt kokkuleppel mingi asja kasutusõiguse saamiseks tuleb järgida

seaduses sätestatud nõudeid nii haldusmenetlusele kui ka eriseadustest tulenevaid

vorminõudeid. Antud juhul vastustaja neid järginud ei ole.

Teiseks toobki kohus välja, et isikliku kasutusõiguse seadmiseks peab järgima seaduses

sätestatud vorminõudeid ehk kokkuleppel isikliku kasutusõiguse seadmiseks tuleb sõlmida

lisaks võlaõiguslikule kokkuleppele ka notariaalset tõestatud asjaõigusleping. Nimelt on isiklik

kasutusõigus oma olemuselt reaalkoormatis asjaõigusseaduse (AÕS) tähenduses.

AÕS § 225 lg 1 sätestab, et isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks

see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes

teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.

AÕS 228 kohaselt lisaks §-des 225–227 sätestatule kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele

reaalservituudi vastavaid sätteid. Kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldatakse

kasutusvalduse vastavaid sätteid.

Antud juhul on korralduse kohaselt tegemist sisuliselt kasutusvaldusega. AÕS § 203 sätestab,

et kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud (ka

juhul kui seada reaalservituut tee kasutamiseks, siis ka selle on ette nähtud vastav notariaalne

vorm - vt AÕS § 173 lg 1). Sellist lepingut aga antud juhul sõlmitud ei ole. Samuti puudub

korralduses mistahes viide vastava lepingu sõlmimise vajadusele kindlaks määratud tähtajaks,

mille sõlmimata jätmisel muutuks korraldus kehtetuks.

7.2. Lisaks juhib kohus vastustaja tähelepanu sellele, et vastustaja on sisuliselt oma esialgses

pakkumises teinud ettepaneku eratee omandamiseks avalikes huvides viidates mh KAHOS

regulatsioonile. Samas ei vasta vastav ettepanek/teade KAHOS § 7 nõuetele. Nimelt ka

sundvalduse menetluse algatamisel on esimene etapp peale teate edastamist läbirääkimiste

algatamine vastava kokkuleppe saavutamiseks ning kokkuleppe saavutamisel omandamise

otsustamine, kus mh tuleb määrata kindlaks tähtaeg vastava lepingu sõlmimiseks (vt KAHOS

§ 22-27). Sellega on vastustaja kaebajat eksitanud, sest ettepanekust ei ole võimalik tegelikult

üheselt aru saada, kas tegemist on väljaspool sundvalduse menetlust kaebajale tehtud

ettepanekuga vallale, kas maa võõrandamiseks või kasutusõiguse seadmiseks või juba

sundvalduse menetluses tehtava ettepanekuga omandada maa või seada sellele isiklik

kasutusõigus kokkuleppel. Kohus leiab, et selline isiku eksitamine ei ole kooskõlas ka hea

halduse tavaga.

Seejuures nähtub kohtuasja materjalidest kohtule, et vastustaja ei tee ka ise vastavatel

menetlustel selget vahet, kuivõrd esialgses pakkumises viidatakse KAHOS § 15 sätestatud

motivatsioonitasu maksmisele, millest võiks järeldada, et tegemist on siiski sundvalduse

seadmise menetluses tehtud ettepanekuga kokkuleppe sõlmimiseks. Samas vastuses kaebusele

leiab vastustaja, et tegemist on täiesti eraldiseisva menetlusega väljaspool KAHOS sätestatud

regulatsiooni ja sellest tulenevalt ta KAHOS-e norme ei järginud.

7.3. Vastustajal tuleb endale selgeks teha õiguslikud võimalused eratee omandamiseks ning

kasutamiseks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ka väljaspool sundvalduse menetlust on

võimalik valla ja eraisiku vahelise kokkuleppe sõlmimine eratee omandamiseks või

kasutamiseks valla poolt, kuid sellisel juhul tuleb järgida samuti kõiki haldusmenetluse

reegleid (sh ärakuulamispõhimõte, uurimispõhimõte) ning vastavatele tehingutele seaduses

sätestatud vorminõudeid (antud juhul siis seaduses sätestatud notariaalselt tõestatud

asjaõigusliku lepingu vorm). Sellisel juhul ei ole võimalik kohaldada KAHOS regulatsiooni sh

ei saa KAHOS alusel maksta motivatsioonitasu jms. Juhul, kui vald soovis neid KAHOSe

norme kasutada nö. eraõigusliku ostupakkumise (vabatahtliku leppe sõlmimiseks ilma

võimaliku sundvalduse seadmise menetlusele viitamata) tegemiseks, oleks tulnud sellest ka

arusaadavalt pakkumises kirjutada. Kohus rõhutab, et kehtiva õigusliku regulatsiooni kohaselt

ei ole üksnes valla ühepoolse korraldusega võimalik sellisel viisil isiklikku kasutusõigust seada

väljaspool sundvalduse menetlust nagu vald seda antud juhul tegi.

7.4. Teine võimalus on algatada sundvalduse seadmise menetlus lähtudes KAHOS

regulatsioonist edastades isikule vastav teade ning teha ettepanek kokkuleppe sõlmimiseks.

Nimelt EhS § 94 lg 2 sätestab, et eratee avalikes huvides omandamise või erateele sundvalduse

seadmise otsustab riik või eratee asukoha kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja avalikes

huvides omandamise seaduses sätestatud korras. Seega eratee omandamise ja sundvalduse

seadmise puhul tuleb rangelt järgida KAHOS regulatsiooni ning seadus muud võimalust eratee

avalikes huvides omandamiseks seadus ette ei näe.

7.5. Kohus selgitab, et vastavalt kehtivale seadusandlusele ei ole võimalik vastavaid erinevaid

menetlusi omavahel segada, kasutades mõlemast menetlusest vastustajale meeldivaid elemente

(sundvalduse menetlus võimaldab sundvalduse ehk sisuliselt kasutusõiguse seadmist otsustuse

korras juhul kui kokkuleppele ei jõuta. Seda siis erinevalt poolte vahelisest kokkuleppe

menetlusest väljaspool sundvalduse menetlust, mis eeldab igal juhul lepingu sõlmimist

vastavalt seaduses sätestatud vormile).

7.6. Vaidlustatud korralduse andmisel ei ole järgitud kummalegi menetlusele sätestatud

nõudeid. Kuivõrd nii tõsised menetluslikud rikkumised toovad igal juhul kaasa vaidlustatud

korralduse tühistamise, siis ei pea kohus vajalikuks analüüsida ükshaaval läbi vastustaja poolt

vaidlustatud korralduses viidatud õiguslikke aluseid, millele vastustaja tugines. Kohus märgib

üksnes niipalju, et mitte ükski vastustaja poolt viidatud õiguslikest alustest ei võimalda

otsustuse korras isikliku kasutusõiguse seadmist kaebajale kuuluvale erateele vastustaja poolt

korralduses märgitud viisil ning tingimustel. Kohus nõustub siinkohal üldjoontes kaebaja

esialgses kaebuses toodud õigusliku analüüsiga viidatud normide osas (vt käesoleva

kohtuotsuse p 3.8.1) vastavaid seisukohti kordamata.

8. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus

tühistab Rae Vallavalitsuse 19.06.2023 korralduse nr 1317 „Rae vallale kasutusõiguse

omandamine“.

Menetluskulud

9. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks.

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1828 eurot (sh riigilõiv

20 eurot) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 86-91).

Menetluskulud on välja mõistetavad (vt ka HKMS § 109 lg 1).

Kohus leiab, et arvestades asja mahtu ja keerukust on menetluskulud üldjoontes ka põhjendatud

ja vajalikud.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku

summas 1828 eurot (sh käibemaks v.a riigilõivu osas). Kohus selgitab, et menetluskulud tuleb

välja mõista koos käibemaksuga arvestades, et kaebuse esitaja on füüsiline isik ja ta on

kinnitanud, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada (vt Riigikohtu 11.05.2022 lahend nr 3-

20663).

(allkirjastatud digitaalset)

Daimar Liiv

Kohtunik