2-22-117945/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-117945

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi SM vastu 2075,8 euro,

intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 15.11.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega OÜ Aktiva

Finants) apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1514,83 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepingulised esindajad Alla Žulinskaja ja

Ingrid Rahkema

Kostja

(vastustaja)

SM

(isikukood

xxxxxxxxxx),

lepinguline esindaja Ants Kuningas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 15.11.2022 otsus osas, millega maakohus jättis

viivisenõude osaliselt rahuldamata, jaotas menetluskulud ja määras need kindlaks.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada viivisenõue kogu ulatuses, jätta

maakohtu menetluskulud SM kanda ning mõista SMlt Aktiva Finance Group OÜ

kasuks välja maakohtu menetluskulude hüvitis 1450 eurot.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud SM kanda.

4. Mõista SMlt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 555 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

5. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

5.1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi.

2-22-117945

5.2. Mõista SMlt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 1975,8 eurot,

intress 195,67 eurot, võla sissenõudmiskulu 100 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 1975,8 eurot.

5.3. Jätta menetluskulud SM kanda.

5.4. Mõista SMlt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulude hüvitis

2005 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse

kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega OÜ Aktiva Finants) (hageja) esitas 23.05.2022

Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse SMlt (kostja)

3657,68 euro saamiseks. Maksekäsuosakond tegi 26.05.2022 makseettepaneku, kostja esitas

27.05.2022 nõudele vastuväite. Maksekäsuosakond lõpetas vastuväite tõttu 09.06.2022

määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Pärnu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Kohtu nõudmisel esitas hageja 27.06.2022 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda

kasuks välja põhivõla 1975,8 eurot, intressi 195,67 eurot, sissenõudmiskulu 100 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivise 1975,8 eurot (põhinõude ulatuses).

2.1. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid PLACET GROUP OÜ (laenuandja) ja

kostja 03.10.2017 sidevahendite abil kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

krediidikontolepingu nr KK3192012 krediidilimiidiga 1000 eurot, intressimääraga 40,03%

aastas (leping I). Kostja võttis selle lepingu alusel kasutusse kokku 2170 eurot. Kostja kohustus

krediidi tagasi maksma kokkulepitud maksegraafiku alusel. 11.04.2019 leppisid lepingupooled

kokku maksegraafiku 976,46 euro tagastamiseks. Kostja ei ole selle maksegraafiku alusel

tagasimakseid teinud ega intressi tasunud.

Lisaks sõlmisid laenuandja ja kostja 18.12.2017 sidevahendite abil kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis krediidikontolepingu nr KK3223415 krediidilimiidiga 1000 eurot,

intressimääraga 39,99% aastas (leping II). Kostja võttis selle lepingu alusel kasutusse kokku

1280 eurot. Kostja kohustus krediidi tagasi maksma kokkulepitud maksegraafiku alusel.

11.04.2019 leppisid lepingupooled kokku maksegraafiku 999,34 euro tagastamiseks. Kostja ei

ole ka selle maksegraafiku alusel tagasimakseid teinud ega intressi tasunud.

2-22-117945

Laenuandja edastas kostjale enne lepingute sõlmimist Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe ja lepingueelse täiendava teabelehe, samuti lepingu põhitingimused, lepingu

üldtingimused ja hinnakirja.

Kuna kostja ei täitnud korrapäraselt lepingutest tulenevaid kohustusi, ütles laenuandja

26.07.2019 üles lepingu I ja loovutas 27.07.2019 sellest tulenevad nõuded hagejale ning

31.07.2019 lepingu II ning loovutas 31.07.2019 sellest tulenevad nõuded hagejale.

2.2. Hagejal on õigus nõuda kostjalt põhivõla, intressi, viivise ja sissenõudmiskulu tasumist.

Lepingute ülesütlemise aja seisuga oli lepingu I alusel kostja põhivõlg 976,46 eurot ja

intressivõlg 91,41 eurot ning lepingu II alusel põhivõlg 999,34 eurot ja intressivõlg

104,26 eurot.

Kuna kostja viivitab võla tasumisega, on hagejal õigus nõuda üldtingimuste p 7.1 alusel

põhivõlalt alates lepingute ülesütlemisest lepingutes kokkulepitud määras, s.o intressiga

võrdses määras viivist. Lepingu I alusel peab kostja tasuma hagejale kuni hagiavalduse

esitamiseni viivist 1142,65 eurot, kuid hageja vähendab hea usu põhimõttest tulenevalt viivist

kuni põhinõude suuruseni (976,46 eurot). Lepingu II alusel peab kostja tasuma hagejale kuni

hagiavalduse esitamiseni viivist 1162,78 eurot, kuid hageja vähendab ka seda põhinõude

suuruseni (999,34 eurot). Kostja majandusliku seisundi alusel ei ole alust viivist vähendada.

Hageja on saatnud kostja rahvastikuregistrist nähtuvale e-postiaadressile korduvalt

meeldetuletusi, kuid kostja ei ole võlga tasunud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kummagi

lepingu alusel tekkinud võla sissenõudmiskulu hüvitamist, s.o kokku 100 eurot.

2.3. Laenuandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Laenuandja ja kostja alustasid kliendisuhet 17.04.2017. Laenuandja tegi 02.10.2017 ja

18.12.2017 kostjale profiilianalüüsi ning hindas temaga seotud riske, mille tulemusel jõudis

arusaamale, et kostja oli laenu võtmise ajal piisava sissetulekuga ja varakas ehk täiesti

usaldusväärne laenuvõtja. Laenuandja hindas, kas kostja on võimeline tagastama krediiti oma

regulaarsete sissetulekute arvel (võttes arvesse tarbija sissetulekute ja kohustuste suurust).

Samuti hindas laenuandja, kas talle otsuse kaalumise perioodil teadaolevate asjaolude põhjal

saab olla veendunud, et tarbija krediidivõimelisus on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik, ning

kas tarbija võime krediiti teenindada eksisteerib vaatamata tema olemasolevatele krediitidele ja

muudele varalistele kohustustele. Sissetulekute ja kohustuste suhtarvu puhul lähtus laenuandja

põhimõttest, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Laenuandja

võttis arvesse kostja esitatud taotlustes sisalduvat teavet ning krediidivõimelisust hinnates

selgus, et kostja igakuine netosissetulek on piisav krediiditaotluste rahuldamiseks.

Krediidivõimelisust hinnates võttis laenuandja arvesse kostja taotlustes esitatud teavet,

kontrollis avalikke andmebaase, maksehäireregistrit ning kostja finantsseisu, sh kostja esitatud

arvelduskonto väljavõttelt sissetulekuid, väljaminekuid, täiturite võimalikke areste või makseid

teistele laenuandjatele jms. Laenuandja tehtud päringutest ilmnes, et kostjale kuulub kinnisasi.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et laenuandja sõlmis kostjaga väidetavad

lepingud, ega seda, et laenuandja maksis raha kostjale välja. Hageja ei ole selgitanud, miks on

2-22-117945

kostjale väidetavalt välja makstud tunduvalt suurem summa kui lepingutes nimetatud

krediidilimiit.

Hagiavaldusest ei selgu, milline oli krediidi kulukuse määr. Hageja ei ole hagetava lepingu

tingimustele vastava krediidi kulukuse määra kujunemist jälgitavalt esitanud. Krediidi kulukuse

määr võib ületada tarbijalaenudes lubatud krediidi kulukuse määra ja lepingud võivad olla

seetõttu tühised.

Hagiavaldusest ei selgu, et laenuandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Juhul, kui

leiab tuvastamist, et kostjale on mingi summa krediidina välja makstud, ei pruugi hagis väidetud

intressimäär olla kohaldatav. Juhul, kui kostjal on lepingutest tulenev kohustus hageja ees, ei

ole kostjale esitatud lepingueelset teavet.

Hageja tegevus on liigkasuvõtjalik. Hageja nõutava intressi määr on ebamõistlikult kõrge ja

ületab võrreldava perioodi eluasemelaenude intressimäära üle 18 korra. Hageja nõutav

viivisemäär ja selle alusel arvutatud viivis on ebamõistlikult suur ning vastuolus heade

kommetega. Hagile lisatud krediidilepingu üldtingimused on ebamõistlikud tüüptingimused ja

seetõttu tühised. Juhul, kui hagi tuleb mingis osas rahuldada, taotleb kostja viivise vähendamist

0 euroni.

Hageja ei ole tõendanud võlateadete saatmist kostjale. Kostjale ei ole ühtegi võlateadet kätte

toimetatud.

Hageja nõuded on aegunud. Kostja sõlmis väidetavalt lepingud 03.10.2017 ja 18.12.2017.

Seega pidi krediit olema tagastatud hiljemalt 31.12.2018 kuupäevaks ja nõuded hakkasid

aeguma alates 31.12.2018. Aegumise vältimiseks oleks hageja pidanud esitama hagi hiljemalt

01.01.2021.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus rahuldas 15.11.2022 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 1975,8 eurot, intressi 195,67 eurot, sissenõudmiskulu 100 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 406,97 eurot ja alates otsuse tegemisest kuni põhinõude

(1975,8 eurot) täitmiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

viivise. Maakohus määras hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 318,53 eurot ja

kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 883,2 eurot ning mõistis menetluskulude

tasaarvestamise järel kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 564,67 eurot koos

kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

viivist.

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi põhivõla, intressi ja kahju hüvitamise

nõude osas VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täielikult ning viivisenõude osas osaliselt.

Hageja on veenvalt tõendanud, et kostja ja laenuandja sõlmisid hagi aluseks olevad lepingud

ning kostjale on tehtud lepingute alusel korduvalt väljamakseid. Lepingutes nimetatud

krediidilimiit on käsitatav kasutusel oleva krediidi piirmäärana ning kui kasutatud krediit oli

tagasi makstud, siis sai sama summa uuesti kasutusele võtta. Hageja on laenuandja nõude

omandanud loovutamise teel.

Hageja nõuded ei ole aegunud. Arvestades seda, et hageja andis kostjale lepingute ülesütlemise

avaldustes täiendava tähtaja (24.07.2019 ja 27.07.2019), ei olnud hageja kohtusse pöördumise

2-22-117945

ajaks (09.06.2022) tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 1 sätestatud

kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud.

Laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on tõendanud, et

laenuandja saatis kostjale päev enne kummagi lepingu sõlmimist infolehe ja palus esitada

kostjal andmed sissetulekute ja kohustuste kohta. Samuti tegi laenuandja päringud

andmebaasidesse, nõudis kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist ja analüüsis kostja

pangakonto väljavõtet. Seejuures on laenuandja keeldunud krediidisumma suurendamisest.

Intressimäära sätestav tüüptingimus on tühine, sest selle alusel arvutatav viivis on

ebaproportsionaalselt suur. Seetõttu tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära (8% aastas).

Arvestades seda, et kostja on lepingu I täitmisega hagiavalduse esitamiseni viivitanud

1068 päeva (26.07.2019–27.06.2022), on viivis 228,36 eurot. Arvestades seda, et kostja on

lepingu II täitmisega viivitanud 1063 päeva (31.07.2019–27.06.2022), on viivis 232,61 eurot.

Seega tuleb kostjal tasuda viivist kokku 460,97 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt alates

kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni välja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivise.

Hagejal on VÕS § 113² lg 2 p 3 järgi õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist kummagi

lepingu puhul 50 euro ulatuses, s.o kokku 100 eurot.

4.2. Menetluskulud on õiglane jaotada poolte vahel tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hagi ligi 64%

ulatuses. Seega tuleb menetluskulud jätta 64% ulatuses kostja kanda ja 36% ulatuses hageja

kanda.

4.3. Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude tasaarvestamise järel tuleb kostjal kanda

hageja menetluskulud 564,67 euro ulatuses.

Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku 1380 eurot, sh riigilõiv 420 eurot ja

õigusabikulu 960 eurot. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) ei ole

ülemäärane, kuid hageja lepingulise esindaja ajakulu (14 tundi) on ülepaisutatud. Arvestades

seda, et tsiviilasi ei ole õiguslikult keerukam ega mahukam kui teised sarnaste nõuetega

menetlused, hageja ei pidanud läbi töötama suures mahus dokumente, hagi ei ole mahukas ning

hageja esindaja on sarnastes asjades esitanud sarnaseid hagisid (tegemist on tüüpavaldusega),

on mõistlik ajakulu 8 tundi.

Kostja menetluskulud 844,8 eurot (õigusabikulu 6,4 tunni ulatuses tunnihinnaga 132 eurot

(käibemaksuga)) on kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud.

Arvestades menetluskulude jaotuse proportsiooni tuleb hagejal kanda kostja menetluskulud

318,53 euro ulatuses ja kostjal hageja menetluskulud 883,2 euro ulatuses. Poolte nõuete

tasaarvestamise järel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis

564,67 eurot. Arvestades hageja taotlust, tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude hüvitise tasumiseni sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivist.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis viivisenõude rahuldamata, jaotas menetluskulud ja määras kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suuruse. Hageja palus teha asjas uue otsuse, millega rahuldada

2-22-117945

viivisenõue täielikult, jätta menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda ja mõista kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulude hüvitis kogu ulatuses (riigilõiv 490 eurot ja õigusteenuse kulu

1680 eurot).

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus vääralt hageja viivisenõude osaliselt

rahuldamata.

Kuna lepingute järgi oli laenuandjal õigus nõuda viivist laenuintressi aastase määraga võrdses

määras, on hagejal VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 III lause järgi õigus nõuda kostjalt viivist

40,03% ja 39,99% aastas, mida kinnitab ka Riigikohtu praktika (RKTKo 14.01.2009,

3-2-1-120-08, p 12). Intressist madalam viivis ei oleks eesmärgipärane. Sellisel juhul oleks

võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Viivis

peab lisaks kompensatsiooni eesmärgile täitma ka sanktsiooni eesmärki.

Kohus saab VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel võlgniku nõudel hinnata, milline viivis on

kohustuste täitmise ulatust, teise poole õigustatud huve ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit arvestades mõislik, ning viivist vähendada. Seetõttu ei ole vaja seada viivisemäärale

ülemmäära. Siinsel juhul ei ole viivise vähendamiseks alust.

5.2. Maakohus rikkus oluliselt tagaseljaotsuse tegemist reguleerivaid norme, kui piiras viivise

suurust ja jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda.

Kuna hageja nõudis õigustatult kostjalt viivist, ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid poolte

endi kanda.

Hageja tasus asjas riigilõivu 490 eurot. Hageja märkis ekslikult menetluskulude nimekirjas, et

tasus maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu 113,4 eurot ja hagiavalduselt 306,59 eurot. Tegelikult

tasus hageja vastavalt 119,75 eurot ja 370,25 eurot, s.o kokku 490 eurot.

Maakohus jättis nõuetekohaselt hindamata hageja lepingulise esindaja tehtud toimingute

ajakulu ning ületas kaalumispiire, kui vähendas ajakulu.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada

ja maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asjas

ise uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude kogu ulatuses. Maakohtu otsuse osalise

tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust, samuti

tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis hageja kasuks välja menetluskulude

hüvitise.

8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis viivisenõude osaliselt

rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kostja ei ole

maakohtu otsust vaidlustanud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse

2-22-117945

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise,

menetluskulude jaotuse ja hagejale hüvitatavate menetluskulude osas.

9. Kolleegiumi

hinnangul

asus

maakohus

ekslikult

seisukohale,

et

lepingupoolte

viivisekokkulepe on tühine, ja jättis sellest tulenevalt ekslikult hageja viivisenõude

seadusjärgset viivisemäära ületavas osas rahuldamata.

9.1. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa tarbijakrediidilepingus sisalduvat viivisemäära

kokkulepet pidada tühiseks, kui viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

Riigikohtu varasem seisukoht, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi

tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13), ei

kehti laenulepingute puhul. Tarbijakrediidilepingute puhul on õige Riigikohtu seisukoht, et kui

pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega,

et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi

(RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Küll aga ei ole välistatud kostja taotlusel VÕS § 113

lg 1 III lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt

(vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 33–34).

9.2. Siinses asjas leppisid pooled kokku intressimääraga võrdses viivisemääras, mistõttu oli

hagejal õigus nõuda kostjalt põhinõuete täitmisega viivitamise tõttu kokkulepitud määras

viivist.

9.2.1. Mõlemale lepingule kohalduvate üldtingimuste p 7.1 järgi oli viivise määraks lepingus

kokkulepitud intressimäär (dtl 62). Lepingu I põhitingimuste kohaselt oli intressimäär 40,03%

aastas (dtl 27) ja lepingu II põhitingimuste kohaselt 39,99% aastas (dtl 46). Arvestades ülal

viidatud Riigikohtu seisukohti, saavad lepingupooled leppida kokku selles, et viivisemäär on

võrdsustatud intressimääraga ning selline kokkulepe ei ole tühine ka siis, kui viivisemäär ületab

kordades seadusjärgset viivisemäära.

9.2.2. Küll aga tuleb kohtul sellise viivisenõude rahuldamiseks kontrollida seda, kas

intressikokkulepe on VÕS § 406² lg 1 I lause järgi krediidikulukuse määra arvestades kehtiv.

Juhul, kui intressikokkulepe on tühine, ei saa sellest tuleneda ka viivisemäära. Sellisel juhul

tuleb VÕS § 408 lg 4 järgi lugeda intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ning kuna

see on väiksem kui VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, tuleb

kohaldada VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Samuti tuleb kohtul

viivisenõude rahuldamise eeldusena kontrollida, kas kogu leping kehtib või on hageja rikkunud

VÕS §-s 403⁴ sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Viimasel juhul ei kehtiks ka

viivisekokkulepe ning hagejal oleks õigus nõuda üksnes VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivist, arvestades mh põhinõude sissenõutavaks muutumist vastavalt VÕS § 403⁴ lg 7

järgi tehtud ümberarvutuste kohasele tagasimaksegraafikule.

9.2.3. Siinset vaidlust lahendades kontrollis maakohus kostja vastuväite alusel vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist ja leidis, et laenuandja ei ole vastutustundliku laenamise

põhimõttest tulenevaid kohustusi täitnud. Seega ei saa intressikokkulepet pidada tühiseks ega

lugeda viivisemäära aluseks olevaks intressimääraks VÕS § 408 lg 4 järgi seadusjärgset

intressimäära. Kuna intressikokkulepe kehtib, saab üldtingimuste p-s 7.1 sätestatud

viivisemääraks pidada lepingu põhitingimuste kohast intressimäära.

2-22-117945

9.2.4. Kuigi maakohus ei ole kostja vastuväidetest hoolimata kontrollinud, kas krediidi

kulukuse määra arvestades lepingud, sh viivise- ja intressikokkulepped kehtivad, ei ole

kolleegiumil alust arvata, et kostjaga sõlmitud lepingud oleksid lubamatu krediidikulukuse

määra tõttu tühised.

VÕS § 406² lg 1 I lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Kuigi kostja seadis kahtluse alla lepingute põhitingimustesse märgitud krediidikulukuse määra

õigsuse, ei ületa lepingute tegelik krediidi kulukuse määr lepingutes märgitud määra ega ole

lubamatu. Mõlema lepingu põhitingimuste (dtl 27 ja 46) kohaselt oli krediidi ülempiir

1000 eurot, tegemist oli tähtajatu lepinguga ning krediidi kulukuse määraks oli märgitud 49%

aastas. Lepingute põhitingimustest ja üldtingimustest nähtub, et kostja kuluks oli üksnes

intressikulu (vastavalt 40,03% ja 39,99% aastas). Muid kulusid või tasusid lepingute

põhitingimustest ega üldtingimustest ei nähtu, samuti ei ole kostja toonud esile, et ta oleks

kandnud seoses krediidilepingutega täiendavaid tasusid. Kostjalt krediidi kulukuse määra

mõjutavate täiendavate tasude nõudmist ei nähtu ka lepingute ülesütlemise avaldustest (dtl 65–

66). Arvestades lepingutes kokku lepitud intressimäära ja krediidilimiiti ning seda, et tegemist

oli tähtajatu lepinguga, on lepingutesse märgitud krediidikulukuse määr ligilähedane

VÕS §-de 406 ja 406¹ ning rahandusministri 13.10.2020 määrusega nr 51 kehtestatud

tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra kohaselt arvutatud krediidi kulukuse määrale

(lepingu I puhul 48,25% ja lepingu II puhul 48,2%, vastavalt Finantsinspektsiooni

tarbijaveebilehel minuraha.ee avaldatud kalkulaatorile).

Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli perioodil 01.12.2016–31.05.2017 sõlmitud

tarbimislaenu lepingute keskmine krediidi kulukuluse määr 18,92% ja perioodil 01.06.2017–

30.11.2017 18,81%, mis teeb krediidi kulukuse ülempiiriks vastavalt 56,76% ja 56,43%. Seega

ei ületanud kostjaga sõlmitud lepingute puhul krediidi kulukuse määr lubatavat määra ning

lepinguid, sh neis sisalduvaid viivise- ja intressikokkuleppeid, ei saa krediidi kulukuse määra

arvestades pidada VÕS § 406² lg 1 I järgi tühiseks.

9.2.5. Kuna nii viivise- kui ka intressikokkulepe kehtivad, on hagejal õigus nõuda kostjalt

intressiga samas määras viivist.

9.3. Kuigi kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks, ei ole kolleegiumi hinnangul selleks

praegusel juhul alust.

Kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 113 lg 8 ja § 162

järgi viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Siinsel juhul ei saa kostjalt nõutavat viivist pidada ebamõistlikult suureks, sest hageja on viivist

hea usu põhimõttele tuginedes vähendanud ning nõuab kostjalt viivise väljamõistmist üksnes

põhinõudega samas ulatuses. Ka juhul, kui viivist saaks pidada ebamõistlikult suureks, ei oleks

kohtul alust seda vähendada, kuna kostja ei ole toonud esile ühtki asjaolu, mis annaks alust

viivist vähendada.

2-22-117945

9.4. Ülaltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis

osaliselt hageja viivise nõude rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab hageja viivisenõude

kogu ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 1975,8 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab

hagi täielikult, jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1

järgi kostja kanda.

11. Arvestades seda, et maakohus määras hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse

kindlaks, saab seda teha ka ringkonnakohus.

11.1. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus eksis osaliselt hagejale hüvitatavate

menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel.

11.1.1. Maakohus ei ole hagejale hüvitatavate lepingulise esindaja kulude suurust määrates

eksinud menetlusõiguse normide vastu, mistõttu ei ole selles osas alust maakohtu otsust muuta.

Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb

eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus

sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt RKÜKo 02.05.2017,

3-2-1-134-16, p 56). Siinsel juhul ei ole maakohus hagejale hüvitatavate põhjendatud ja vajalike

menetluskulude suurust määrates väljunud kaalumispiiridest. Maakohtu otsusest nähtub, et

maakohus hindas hageja lepingulise esindaja tehtud toiminguid ja neile kulunud aega ning

põhjendas, miks on taotluses märgitud ajakulu ülemäärane ja miks saab põhjendatud ajakuluks

pidada 14 tunni asemel 8 tundi. Seejuures ei ole maakohus eksinud, kui arvestas mh seda, et

tegemist oli tüüpvaidlusega. Ainuüksi see, et hageja lepingulise esindaja hinnangul on kogu

toimingutele kulunud aeg kogu ulatuses põhjendatud, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtul

kaalutlusotsusesse sekkuda.

Ülaltoodut arvestades võtab ringkonnakohus menetluskulude suurust kindlaks määrates aluseks

maakohtu seisukoha, et maakohtu menetluses oli hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise

esindaja kulu 960 eurot.

11.1.2. Küll aga on maakohus eksinud, kui luges hageja põhjendatud ja vajalikuks kuluks

tasutud riigilõivu 420 eurot, kuigi Kohtute infosüsteemi kohaselt tasus hageja maksekäsu

kiirmenetluses riigilõivu 119,75 eurot ja hagi esitamisel täiendavalt riigilõivu 370,25 eurot,

s.o kokku 490 eurot. Ka riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagilt hinnaga

4247,27 eurot tasuda riigilõivu 490 eurot.

11.1.3. Ülaltoodut arvestades olid hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus

kokku 1450 eurot (960+490).

11.2. Hageja apellatsioonimenetluse põhjendatud ja vajalikud kulud on 555 eurot.

11.2.1. Esmalt märgib kolleegium, et hageja põhjendatud kulu riigilõivule on 315 eurot. Kuigi

hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 365 eurot, tuli hagejal apellatsioonkaebuse piire ja

tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses (1514,83 eurot) arvestades tasuda RLS § 59 lg-ge 1 ja

15 ning lisa 1 järgi riigilõivu 315 eurot. Seega tasus hageja riigilõivu 50 eurot rohkem, ning tal

2-22-117945

on TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel õigus taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist. Selles

osas ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid kostja kanda.

11.2.2. Hageja põhjendatud ja vajalik lepingulise esindaja kulu on 240 eurot.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 570 eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt

kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 4,75 tundi,

sh 4,5 tundi maakohtu otsusega tutvumiseks, seisukoha kujundamiseks ja apellatsioonkaebuse

koostamiseks ning 0,25 tundi menetluskulude nimekirja koostamiseks.

Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi

hinnangul hageja lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud

põhjendatud ja vajalik üksnes osaliselt. Kuna sarnaselt hagiavaldusele on ka hageja

apellatsioonkaebuse puhul tegemist tüüpkaebusega, aga arvestades ka kaebuse ulatust (hageja

vaidlustas üksnes viivisenõude osalise rahuldamata jätmise) ning seda, et kaebuses oli

refereeritud maakohtu seisukohti ning valdavalt korratud varem maakohtu menetluses ja teistes

menetlustes varem esitatud tüüpilisi seisukohti, võis tüüpkaebusi koostaval juristil kuluda

apellatsioonkaebuse

ettevalmistamiseks

ja

vormistamiseks

mõistlikult

1,75

tundi.

Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,25 tundi saab pidada põhjendatuks.

Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta), mis ei

ületa oluliselt juristi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.

Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 240 eurot

(2 tundi × 120 eurot/tund = 240 eurot).

11.3. Ülaltoodu kohaselt on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus kokku 2005 eurot, mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt

hageja kasuks välja mõista. Hageja taotlusel tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)