2-22-126691/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-126691

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu 1050 euro,

intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.12.2022 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega OÜ Aktiva

Finants) apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

205,24 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepingulised esindajad AŽ ja GA

Kostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 08.12.2022 tagaseljaotsus ja saata asi kogu ulatuses

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-22-126691

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega OÜ Aktiva Finants) (hageja) esitas 20.07.2022

Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xlt (kostja) 1294,56

euro saamiseks. Maksekäsuosakond tegi 28.07.2022 makseettepaneku. Kuna makseettepanekut

ei õnnestunud kostjale kätte toimetada, lõpetas maksekäsuosakond 23.08.2022 maksekäsu

kiirmenetluse ja andis nõude Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu

Maakohus edastas tsiviilasja kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule.

2. Kohtu nõudmisel esitas hageja 13.09.2022 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda

kasuks välja põhivõla 1000 eurot, intressi 92,1 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 255,87 eurot ning alates 14.09.2022 kuni põhivõla

(1000 eurot) tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise. Samuti palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise,

sh riigilõivu katteks 280 eurot ja õigusabikulude katteks 480 eurot (3,8 tundi tunnihinnaga

120 eurot (käibemaksuta)) koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt VÕS § 113 lg 1

II lauses sätestatud määras viivist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja PLACET GROUP OÜ (laenuandja) 10.08.2021

krediidikonto lepingu nr KK3704578 (leping), mille alusel võttis kostja laenu 1000 eurot.

Lepingupooled leppisid kokku intressimääras 40,43% aastas. Kostja kohustus esitatud arvete

alusel tagastama laenu ja tasuma intressi. Kostja ei ole teinud laenu tagasimakseid ega tasunud

intressi. 01.12.2021 seisuga oli intressivõlg 92,1 eurot. Laenuandja saatis kostjale korduvalt

meeldetuletusi, mille tõttu tekkis tal võla sissenõudmiskulu 50 eurot. Kuna kostja ei täitnud

lepingulisi kohustusi korrapäraselt, ütles laenuandja lepingu 25.01.2022 üles ja loovutas

26.01.2022 oma nõude kostja vastu hagejale. Nõude loovutamise teade saadeti kostja lepingu

sõlmimisel antud aadressile. Alates 26.01.2022 kuni hagi esitamiseni on hagejal õigus nõuda

kostjalt lepingu p 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 III lause järgi viivist 40,43% aastas, s.o 255,87 eurot.

Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited

3. Kostja ei vastanud hagile.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 08.12.2022 tagaseljaotsusega hagi osaliselt, sh mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 1000 eurot, intressi 92,1 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 50,63 eurot ning alates 14.09.2022 põhivõlalt (1000 eurot)

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud 84% ulatuses

kostja kanda ja 16% ulatuses hageja kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 480 eurot

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 378 eurot koos kohustusega

tasuda menetluskulude hüvitiselt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II

lauses sätestatud määras viivist.

4.1. Tagaseljaotsuse põhjenduste kohaselt on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral

õiguslikult põhjendatud, v.a osaliselt viiviste osas.

2-22-126691

Hageja nõude aluseks on laenuandja ja kostja vahel sõlmitud leping nr KK3704578. Nõue on

loovutatud 26.01.2022 hagejale. Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud teadaande

avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi

tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13), ning

kohus peab kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud

(RKTKo 30.10.2013, 3-2-1-106-13, p 24). Siinsel juhul leppisid lepingupooled kokku

viivisemääras 40,43% aastas. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal

8% aastas, siis ületab kokkulepitud viivisemäär seadusjärgset määra enam kui kolmekordselt.

Sellest tulenevalt on lepingupoolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hageja saab nõuda

kostjalt viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Seega on hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue ajavahemiku 26.01.2022–13.09.2022 eest 50,63 eurot

(1000 × 0,022% × 231).

4.2. Arvestades

hageja

nõuete

rahuldamise

ulatust,

tuleb

menetluskulud

jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 84% ulatuses kostja kanda ja

16% ulatuses hageja kanda. Hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus on

450 eurot, sh riigilõiv 280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja

tasu 150 eurot (1,5 tundi tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta)).

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada tagaseljaotsuse osas, millega

maakohus jättis viivisenõude osaliselt rahuldamata ja menetluskulud osaliselt hageja kanda,

ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada viivisenõue täielikult, jätta

menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitis 760 eurot.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus tagaseljaotsuse tegemise norme, kui

piiras viivisenõuet, ning jättis vääralt hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata. Kuna

üldtingimuste p 7.1 järgi oli laenuandjal õigus nõuda viivist laenuintressi aastase määraga

võrdses määras, on hagejal VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 III lause järgi õigus nõuda kostjalt

viivist 40,43% aastas, mida kinnitab ka Riigikohtu praktika (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-

08, p 12). Maakohtu viidatud praktika (RKTKo 10.05.2016, 3-2-1-25-16) ei kohaldu, sest selles

asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga.

Maakohus ületas diskretsioonipiire, kui ei võtnud menetluskulude suurust kindlaks määrates

arvesse kõiki hageja lepingulise esindaja tehtud toiminguid. Hageja lepingulise esindaja ajakulu

oli kogu ulatuses põhjendatud.

Kuna hagi tuleb kogu ulatuses rahuldada, tuleb menetluskulud jätta kogu ulatuses kostja kanda.

Vastustaja seisukoht

6. Kostja ei vastanud apellatsioonkaebusele.

2-22-126691

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu

tagaseljaotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 ja lg 2 ning § 656 lg 1 p 5 ja lg 4 alusel menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu kogu ulatuses tühistada, sõltumata apellatsioonkaebuse

põhjendustest ja piiridest. Asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus

on jätnud vaidlust lahendades selgitamiskohustuse olulises ulatuses täitmata, asja

lahendamiseks olulised asjaolud suures osas välja selgitamata ning tagaseljaotsus on olulises

osas õiguslikult põhjendamata. Ringkonnakohus ei saa teha asjas ise uut otsust ning saadab asja

TsMS § 656 lg 4 alusel samale maakohtule kogu ulatuses uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis.

8. Kuigi maakohus juhindus tagaseljaotsust tehes viivisenõude osas varem Riigikohtu praktikas

väljendatud arusaamast, et tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õigused vajavad suuremat

kaitset ning tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel tähelepanelikult

kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, on tänaseks Riigikohus kujundanud selgemalt

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete menetlemise praktikat ning pidanud põhjendatuks

tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude teatud eelduste kontrollimise kohustust ka ilma

vastavaid vastuväiteid esitamata, sh tagaseljaotsuse tegemise olukorras, samuti võtnud selge

seisukoha intressiga võrdsustatud viivisemäära kohta (vt RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098,

p-d 11–26 ja 33–34). Maakohtu tagaseljaotsuse tegemisel ei ole neid nõudeid järgitud.

8.1. Viidatud lahendi kohaselt on seadusandja seadnud tarbijakrediidilepingute puhul üldisele

lepinguvabaduse

põhimõttele

krediidisaaja

kaitseks

mitmeid

piiranguid,

millest

kõrvalekaldumine muudab lepingu kas tervikuna või osaliselt tühiseks. Seetõttu, kui asjaolud

viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele, peab kohus ka juhul, kui tarbijast kostja ei vasta

hagiavaldusele, omal algatusel (ex officio) ka tagaseljaotsust tehes kontrollima, kas nõude

aluseks olev leping kehtib.

8.2. Kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas

tarbijale antud krediidi kulukuse määr VÕS § 406 lg 1 tähenduses on seadusega kooskõlas.

VÕS § 406² lg 1 I lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu

keskmist

tarbimislaenude

kulukuse

määra

enam

kui

kolm

korda.

Tühise

tarbijakrediidilepingu järgi saadu maksab tarbija VÕS § 406² lg 3 järgi tagasi selleks

tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma, ning krediidi kasutamise aja eest

tuleb maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Samuti peab krediidiandja olema

teinud krediidi kulukuse määra tarbijale teatavaks ja selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse

VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem

kokkulepitud

intressimäärast.

Krediidikulukuse määra kontrollimiseks peab

krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile tooma,

milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama kohtule

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Kui hageja ei ole kohtule esitanud krediidikulukuse

määra aluseks olevaid andmeid, peab kohus andma hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja

puuduse kõrvaldamiseks. Kui krediidiandja puuduseid ei kõrvalda, saab hagi rahuldada

VÕS § 406² lg 3 järgi maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud

laenusumma ja sellelt arvestatud seadusjärgse intressi ulatuses.

8.3. Lisaks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet VÕS § 403⁴ lg 1 tähenduses, sh täitnud nõuetekohaselt teabe saamise

kohustust ja tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust. Krediidiandja kohustuseks on

2-22-126691

hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle

puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

siis on leping intressikokkuleppe osas tühine ning VÕS § 403⁴ lg 7 järgi loetakse

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast, muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Lisaks peab

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral VÕS § 403⁴ lg 7 III lause

kohaselt määrama uuesti tagasimaksed, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema. Selleks, et kohus saaks kontrollida vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist, peab hageja oma nõude eeldusena tõendama, et ta on seda

põhimõtet järginud. Kui hageja ei ole hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab

kohus talle selgitama, et hagi on muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse

intressi osas õiguslikult põhjendamatu, ning andma hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja

puuduse kõrvaldamiseks. Kui krediidiandja kohtu määratud tähtaja jooksul ei selgita, millised

sammud ta tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks astus või kui ta ei suuda oma kohustuste

täitmist tõendada, siis tuleb selline hagi jätta vastavalt asjaoludele kas täielikult või osaliselt

rahuldamata.

8.4. Viivisekokkuleppe kehtivust kontrollides tuleb kohtul arvestada, et kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Sellist

kokkulepet ei saa pidada tühiseks, kui viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Küll aga ei ole välistatud kostja taotlusel VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt

kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt.

9. Siinses asjas ei toonud hageja hagiavalduses esile krediidikulukuse määra ega selle

arvutamise aluseks olevaid andmeid, samuti ei toonud hageja esile ega tõendanud, mida ta tegi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks. Maakohus ei

ole neile puudustele ka tähelepanu juhtinud ega andnud hagejale tähtaega nende puuduste

kõrvaldamiseks. Seega jäid maakohtul tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude rahuldamise

eeldused olulises osas välja selgitamata ja kontrollimata. Ringkonnakohtu hinnangul on

tegemist rikkumistega, mida tuleb arvestada sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest ning mille

tõttu tuleb maakohtu tagaseljaotsus TsMS § 656 lg 4 järgi tarbija kui nõrgema poole kaitseks

tühistada kogu ulatuses, mitte üksnes apellatsioonkaebuses taotletud ulatuses. Arvestades seda,

et maakohus on menetlenud puudustega hagiavaldust, tuleb asi saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

10. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele viivisekokkuleppe kohta märgib kolleegium, et ülal

viidatud Riigikohtu seisukoha valguses leidis maakohus ekslikult, et viivisekokkulepe on

tühine.

Siinsel juhul leppisid lepingupooled lepingu p-s 7.1 kokku, et viivise määraks on lepingus

kokkulepitud intressimäär, kuid mitte vähem kui seadusjärgne viivisemäär. Iseenesest saavad

lepingupooled leppida kokku selles, et viivisemäär on võrdsustatud intressimääraga. Küll aga

tuleb kohtul sellise viivisenõude rahuldamiseks kontrollida ka seda, kas intressikokkulepe on

VÕS § 406² lg 1 I lause järgi krediidikulukuse määra arvestades kehtiv. Juhul, kui

2-22-126691

intressikokkulepe on tühine, ei saa sellest tuleneda ka kokkulepitud suurusega viivisemäära.

Sellisel juhul tuleb VÕS § 408 lg 4 järgi lugeda intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär ning kuna see on väiksem kui VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud seadusjärgne

viivisemäär, tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära.

Samuti tuleb kohtul viivisenõude rahuldamise eeldusena kontrollida, kas kogu leping kehtib või

on hageja rikkunud VÕS §-s 403⁴ sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Viimasel

juhul ei kehti ka viivisekokkulepe ning hagejal on õigus nõuda üksnes VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras viivist, arvestades mh põhinõude sissenõutavaks muutumist vastavalt

VÕS § 403⁴ lg 7 järgi tehtud ümberarvutuste kohasele tagasimaksegraafikule.

11. Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu tagaseljaotsuse ning saadab

asja kogu ulatuses maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.

13. Lisaks märgib kolleegium, et hageja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 170 eurot, kuid

apellatsioonkaebuse piire ja tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses (205,24 eurot) arvestades,

tuli hagejal tasuda RLS § 59 lg-ge 1 ja 15 ning lisa 1 järgi riigilõivu 100 eurot. Seega tasus

hageja riigilõivu 70 eurot rohkem, ning tal on TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel õigus taotleda

enam makstud riigilõivu tagastamist.

(allkirjastatud digitaalselt)