3-22-2320/66 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.06.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2320

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks

väljastama kaebajale elamisluba ning varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RÕ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.05.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta haldusasja materjalide juurde võtmata kaebaja 30.10.2023 ja 18.04.2024

menetlusdokumentidele lisatud tõendid ning jätta läbi vaatamata 30.10.2023

menetlusdokumendis esitatud taotlused.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 04.05.2023 otsus

haldusasjas nr 3-22-2320 muutmata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.07.2024.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-2320

2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 31.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)

kohustamiseks väljastama kaebajale elamisluba ning varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

Kaebajal oli enne Eesti kodakondsuse saamist Eesti alaline elamis- ja tööluba. Kaebajalt võeti

Eesti kodakondsus ära 17.09.2020.

PPA kohustas kaebajat oma Eestis viibimist seadustama. Kaebaja esitas elamisloa taotluse

2021. a mais. PPA on esitanud õigustamatuid nõudmisi dokumentide ja tõendite kohta, mis ei

ole seotud kaebaja probleemiga. Menetlus venis põhjendamatult. Vastustaja on asunud

põhjendamatult uurima dokumentaalseid tõendeid nagu kaebaja sünnitunnistuse originaali.

PPA on lubamatult suurendanud kaebaja vanust 5 aasta võrra, mis hävitab kõikide kaebaja

elus toimunud oluliste sündmuste ajaraami. Kaebaja taotlused menetluse kiirendamiseks on

põhjendamatult jäetud läbi vaatamata.

Kaebaja alalist elamisluba ei saa tunnistada tühiseks. Kaebajal puuduvad lähedased mujal

riikides. Eestis on kogu tema vara ja lähedased inimesed (laps ja lapselaps). Kaebaja maksis

makse ja tal ei ole ühegi teise riigi kodakondsust. Kaebaja elas Eestis juba enne 1991. a-t.

Vastustaja pikaajalist tegevusetust saab võrrelda piinamisega ja kaebaja julma alandamisega.

Kaebaja on jäetud ilma võimalusest töötada ja ta on pidanud olema tütre ülalpidamisel.

Kaebaja ei saa sõita tööle teistesse riikidesse, kus ta käis tavaliselt loenguid pidamas,

seminare, konsultatsioone ja näidiskoolitusi tegemas. Kaebaja ei saa avaldada oma klientide

nimesid ega töötasu suurust. Kaebaja ei töötanud alates kodakondsuse kaotamisest. Kahju

tekkimist on põhjendatud arvestada alates 05.07.2021. Kaebajale on tekitatud olulist varalist

ja mittevaralist kahju kokku 20 000 eurot ulatuses. Õiglane on aluseks võtta Eestis kehtestatud

keskmine kuupalk. Kaebajal on olulised teened Eesti Vabariigi ees. Kaebaja taotleb kahju

hüvitamist kohtu äranägemisel õiglases ulatuses.

2. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja esitas tähtajalise elamisloa taotluse tütre juurde elama asumiseks 05.05.2021.

Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kaotas kehtivuse, kui kaebaja sai Eesti kodakondsuse.

Kodakondsuse äravõtmisega ei taastunud pikaajalise elaniku elamisluba.

Kaebaja esindajale on haldusmenetluses selgitatud, et kaebajale isikut tõendava dokumendi

välja andmiseks tuleb kaebaja isik esmalt tuvastada. Isiku tuvastamise keerukuse tõttu on ka

elamisloa menetlus tavapärasest pikemalt kulgenud. Kaebaja on varem esitanud PPA-le

valeandmeid ja võltsitud dokumente, ka ei ole kaebaja esitanud usaldusväärseid tõendeid enda

tegeliku sünniaja kohta.

Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei saanud tööl käia pärast Eesti kodakondsuse äravõtmist, ei

tähenda, et kaebajale oleks vastustaja tõttu kahju tekkinud. Kaebaja väited on paljasõnalised

ja tõendeid tasu teenimise võimalikkuse kohta ei ole kaebaja esitanud.

Kaebajale väljastati 10.04.2023 tähtajaline elamisluba. Vastustaja kutsus kaebaja

kohtumenetluse ajal toimingute läbiviimiseks vestlusele, kuid kaebaja vestlusele ei tulnud.

PPA tegi kaebajale seadustamisettekirjutuse ja isiku tuvastamise akti, mis esitatakse

3-22-2320

3(7)

rahvastikuregistrile. Seadustamisettekirjutuse tulemusel ei pea kaebaja uut elamisloa taotlust

esitama, vaid PPA saab jätkata 05.05.2021 taotluse menetlust.

Tööraamatu ja sünnitunnistuse ekspertiisi saatmise eesmärk on tuvastada, kas need

dokumendid on võltsitud. Kaebaja oli varem esitanud üksnes koopiad. Ekspertiisi eesmärki on

ka kaebajale 13.03.2023 selgitatud.

PPA on kaebajale tagastanud tema Venemaa sünnitunnistuse originaali ja on arusaamatu,

kuidas saab kaebajal olla veel Poola sünnitunnistuse originaal.

3. Tallinna Halduskohus lõpetas 04.05.2023 otsusega kohustamisnõude osas menetluse ning

jättis kaebuse ülejäänud osas rahuldamata.

PPA 10.04.2023 otsusega nr 2025218354/TE anti kaebajale elamisluba püsivalt Eestisse

elama asumiseks kehtivusajaga 10.04.2023–09.04.2026 (dtl 289). Seega on vastustaja kaebaja

esitatud kohustamisnõude täitnud ning kohus saab menetluse lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4

alusel. Kohus ei pea vajalikuks jätkata nende nõuete osas menetlust eraldi õigusvastasuse

tuvastamiseks, kuivõrd õigusvastasuse tuvastamine sisaldub kaebuse teises, s.o kahju

hüvitamise nõudes.

Kaebaja kodakondsus oli kuni 19.06.2014 korralduse andmiseni määratlemata. Kaebaja sai

Eesti kodakondsuse Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 korralduse nr 277 alusel ning Vabariigi

Valitsuse 17.09.2020 korraldusega nr 314 võeti talt Eesti kodakondsus ära. Korraldust nr 314

ei ole kohtus vaidlustatud.

Välismaalaste seaduse (VMS) § 134 p 1 ja § 240 lg 1 p 1 alusel lõppeb elamisloa kehtivusaeg

välismaalasele Eesti kodakondsuse andmisel. Seega lõppes kaebaja elamisloa kehtivus Eesti

kodakondsuse saamisel.. Isik, kes on olnud Eesti kodanik, võib saada tähtajalise elamisloa

püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 2101 lg 2). Tegemist ei ole aga senise

viibimisaluse ennistamisega või kohustava normiga, vaid vastustajal säilib kaalutlus- ja

kontrollikohustus, kas välismaalasele elamisluba anda ning kas tema viibimine Eestis on

kooskõlas menetluse eesmärgiga (VMS § 11). Isikusamasuse tuvastamine on oluline küsimus.

Siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning

pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku

määrad“ § 26 kohaselt on taotluse läbivaatamise aeg kaks kuud alates taotluse esitamisest või

puuduste kõrvaldamise päevast arvates. PPA sai asuda taotlust sisuliselt läbi vaatama alles

pärast kaebaja sünniaja tuvastamist ja kaebajale uue isikukoodi andmist (pärast 17.10.2022

kirjale vastamist).

Vastustaja tegi 21.02.2023 kaebajale seadustamisettekirjutuse. Kaebaja on selle ettekirjutuse,

ennekõike osas, milles sellega on tuvastatud kaebaja sünniaeg, vaidlustanud haldusasjas nr 3-

23-503.

PPA-l oli õigus jätta kaebaja taotlus elamisloa saamiseks läbi vaatamata (määruse nr 7 § 2

lg 3), ent see ei oleks pannud kaebajat soodsamasse olukorda, arvestades seda, et kaebajal ei

ole ühegi riigi kodakondsust.

Kuigi kaebaja taotles algselt elamisluba pereliikme juurde asumiseks, on menetluse käigus

soovitatud kaebajal taotlemise alust muuta, millest saab järeldada, et kaebaja soovitud alusel

elamisloa andmine ei oleks olnud edukas. Kaebajale on elamisluba lõpus väljastatud püsivalt

Eestisse elama asumiseks VMS § 2101 lg 2 alusel, kuna kaebaja on olnud Eesti kodanik.

Elamisloa alusel väljastatakse isikule isikut tõendav dokument (isikut tõendavate

dokumentide seaduse (ITDS) § 2 lg 2 p 12). Isikut tõendav dokument on riigiasutuse poolt

väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või

näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis (ITDS § 2 lg 1). On oluline, et isikut tõendavatel

3-22-2320

4(7)

dokumentidel oleksid õiged andmed – isiku õige nimi, pilt, allkiri kui ka sünniaeg. Vastustaja

pöördus korduvalt kaebaja poole ja palus tal esitada terviklik elulookirjeldus ja vastata

tekkinud küsimustele. Paralleelselt on vastustaja pöördunud Poola ja Venemaa poole, samuti

uurinud erinevaid arhiiviandmeid ja tellinud ekspertiise (dtl 40–43). PPA-l tuli uurimise

käigus kontrollida kolme erinevat versiooni kaebaja sünniaja ja -koha kohta ning neist kaks

välistada (dtl 31, dtl 44 jj). Vastustaja on haldusmenetluses korduvalt selgitanud, et kaebaja

koostöö on tema isikusamasuse tuvastamisel oluline (nt dtl 35, dtl 37).

Kohus ei kontrolli vastustaja lõppjärelduse õigsust kaebaja sünniaja osas, mille üle on vaidlus

haldusasjas nr 3-23-503, kuid tehtud toimingutest kogumis nähtub, et vastustaja on väga pika

aja jooksul, korduvalt kaebajale selgitades proovinud kaebaja õigeid isikuandmeid välja

selgitada. Olukorra keerukust ilmestab juba 2020. aastal toimunud kirjavahetus kaebaja ja

PPA vahel, kus selgus, et PPA-l on rohkem kui 10 erinevat Poola sünnitunnistust kaebaja

nimele (dtl 176).

Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks saanud leida kaebaja jaoks muu alternatiivse lahenduse.

Koostöö kaebajaga on olnud hüplik (vrdl dtl 32–33 erinevad seisukohad ajateljel, 07.03.2022

kirjas toodud vastuolu – dtl 35, samuti dtl 36 11.03.2022 kiri, kaebaja 16.03.2022 vastus, dtl

37). 17.10.2022 kirjast tulenevad alates lk-st 14 ka vastustaja järeldused, kus ta kõrvutab

erinevaid dokumente kaebaja esitatud versioonidega (dtl 43 jj) ja selgitab, mis dokumente

tuleks veel esitada (dtl 46).

Vastustaja on õigesti jätnud tähelepanuta kaebaja väited, et kaebajal on kodakondsuse

äravõtmisel taastunud endine staatus või et tuleks lähtuda senisest andmetest ja nende alusel

dokumendid väljastada. Eesti Vabariigil ei ole võimalik väljastada viibimisalust ja isikut

tõendavat dokumenti andmete alusel, mille tõesuses Eesti Vabariik PPA kaudu veendunud ei

ole.

Ei ole välistatud, et mõne ajavahemiku kohta on võimalik põhistada, et toiminguid oleks

saanud teha kiiremini. Siiski tuleb arvestada ka sellega, et lisaks päringute tegemisele ja

kaebajale kirjade saatmisele peab menetlevale ametnikule jääma aeg dokumentidega

tutvumiseks ja nende analüüsimiseks. Siinse asja eripäraks on erinevad versioonid toimunust

ja dokumentidest, mis muudab analüüsi märgatavalt keerukamaks. Kohus peab õigeks

arvestada kahju tekkimisel (kui selle tekkimist möönda) ka objektiivseid takistusi kahju

ärahoidmisel. PPA on küll väga suur haldusorgan, kuid on olnud keskne kriise lahendav

riigiasutus – alates 2020. a-st koroonaviiruse tõttu kehtestatud piirangute tagamisel ning 2022.

a-st alates Venemaa rünnakuga Ukrainale tekkinud täiendav ressursivajadus. Neid kriise tuleb

käsitada objektiivsete takistustena kahju ärahoidmisel. Kõrgendatud menetluskoormusele on

viidanud ka menetlev ametnik (dtl 178 ja dtl 47).

Kaebaja on taotlenud nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus on eelnevalt

leidnud, et menetlus on küll olnud pikk, kuid tegemist ei ole olnud õigusvastase viivitusega.

Seega on täitmata kahju hüvitamise esmane eeldus (RVastS § 7 lg 1).

Ka menetluse pikkuse õigusvastasuse möönmise korral tuleks hüvitist vähendada nullini – nii

kaebaja enda tegevuse tõttu kui ka ettenägematute kriiside tõttu, mida PPA samal ajal

organisatsioonina tervikuna pidi lahendama. Menetluse käigus on ilmnenud, et kaebajal on

üht asjaolu tõendavaid dokumente mitu erinevat versiooni, olgu selleks siis nii Poolas kui ka

Venemaal väljastatud sünnitunnistus (dtl 30). Kuigi menetluse käigus ei ole tuvastatud, kuidas

on dokumendist, mida peaks olema vaid üks originaalversioon, sedavõrd palju erinevate

andmetega koopiaid, on keeruline järeldada, et mistahes muu isik peale kaebaja võiks teada

nende tekkelugu. Vastustaja on kaebajale korduvalt pidanud selgitama menetluse eesmärki

ning andmete esitamise ja vastuolude kõrvaldamise vajadust. Menetlus võinuks olla oluliselt

3-22-2320

5(7)

lühem, kui kaebaja oleks kohe esitanud õiged andmed, andnud ammendavad selgitused ning

võimaldanud seega PPA-l jõuda kiiremini lõppjärelduseni.

Ei nähtu, et kaebajale oleks tekkinud mittevaralist kahju, mida tuleks rahas hüvitada.

Menetlus on olnud kahtlemata pikk ja ebamugav, kuid menetluse ajendiks ja viibimise

põhjuseks on olnud ilmselgelt kaebajast endast tulenevad asjaolud, sh ka asjaolud, mille tõttu

kaebaja kaotas Eesti kodakondsuse.

Kaebaja ei ole tõendanud varalise kahju tekkimist, sh ei ole ta tõendanud oma väidet, et

elamisloa olemasolul oleks tal olnud võimalik teenida Eesti keskmist palka. Ei saa eeldada, et

mistahes isik, kellel puudub Eestis töötamise õigus, teeninuks töötamise õiguse olemasolul

vähemalt keskmist Eesti palka.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 04.05.2023 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade

juurde.

Halduskohus tegutses üksnes vastustaja huve silmas pidades. Ta keeldus põhjendamatult

algset kaebust menetlusse võtmast ega võtnud kasutusele tõhusaid abinõusid kaebuse

läbivaatamise kiirendamiseks. Halduskohus ei määranud tähtaega, mille jooksul oleks kaebaja

saanud esitada täiendavaid menetlusdokumente. Samuti ei teavitanud kohus kaebajat otsuse

teatavakstegemise ajast.

Õige pole vastustaja ja halduskohtu väide, et kaebaja õiguslik seisund ja tema isikuandmed

polnud enne Eesti kodakondsuse saamist kindlaks tehtud. Kaebaja elab alates 1983. a-st

seaduslikult Eestis. Halduskohus oleks pidanud hindama ka Vabariigi Valitsuse 17.09.2020

korraldust nr 314.

Õige pole väide, et kaebaja esitas vastustajale võltsitud dokumente, muutes korduvalt oma

nime. Alates 1983. a-st on kaebaja pidevalt kasutanud sama nime ja sünniaastat. Mistahes

muudel dokumentidel, mis sisaldavad muid andmeid, puudub tõenduslik väärtus. Kaebaja

pole vastustajale kunagi esitanud Poola sünnitunnistust. Vale on väide, et kaebaja on sündinud

02.08.1954. Halduskohus pole sellekohastele tõenditele viidanud. Alusetu on tugineda

vastustaja võimetusele kontrollida kaebaja esitatud sünnitunnistuse (sünniaeg 02.08.1959) ja

1977. a passi andmete õigusust.

Halduskohus ei võimaldanud kaebajale juurdepääsu toimiku materjalidele.

Kohus jättis tähelepanuta, et vastustaja 21.02.2023 ettekirjutuses 1052264762 ei ole arvesse

võetud olulisi asjaolusid. Kaebaja oli esitanud kaks taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks:

üks elama asumiseks tütre juurde, teine pikaajalise elamisloa saamiseks.

Kohus tunnistas vastustaja arvukad järelepärimised kolmandatele isikutele põhjendatuks,

teadmata nende sisu ja eesmärki. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja selgitused ja tõendid, jättes

muu hulgas arvesse võtmata asjaolud seoses kaebaja sünniaja muutmisega vastustaja poolt.

Kohus kohustas kaebajat alusetult esitama klientidega sõlmitud lepingud, et teha kindlaks

kaebaja töötasu suurus. Lepingud on konfidentsiaalsed ning kaebajal ei ole õigust neid

avaldada teise poole kirjaliku nõusolekuta. Ükski osapool ei andnud sellist nõusolekut.

Elamis- ja tööloa puudumise tõttu võeti kaebajalt õigus valida oma tegevusala, elukutse ja

töökoht Eestis ja välismaal, samuti õigus reisida teise riiki. Menetluse pikkuse tõttu kogeb

kaebaja pikka aega valu ja kannatusi, vastustaja kohtleb kaebajat au ja väärikust alandavalt.

Kaebaja tunneb ennast Eesti ühiskonnas heidikuna, alaväärsena. Ta on püsiva

3-22-2320

6(7)

sissetulekuallikata ning põhiõigustest ja -vabadustest ilma jäetud. Kaebaja elulugu on

ebaseaduslikult ümber kirjutatud.

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning

jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Kaebaja esitas ringkonnakohtule 30.10.2023 avalduse, milles märkis, et halduskohus peatas

põhjendamatult haldusasja nr 3-23-1018 menetluse ning jättis tähelepanuta kaebaja

15.02.2023 esitatud nõuded. Lisaks palus kaebaja tunnistada õigusvastaseks vastustaja

tegevus, millega ta jättis kaebaja 31.12.2022 vastulause läbi vaatamata, ning tühistada

Vabariigi Valitsuse korraldus nr 314. Avaldusele lisas kaebaja 15.02.2023 pöördumise PPA

poole, regionaalministri 15.12.2009 käskkirja nr 150, millega muudeti nimi X nimeks X,

27.04.1992 abielutunnistuse ning 22.04.1992 perekonna-, ees- ja isanime muutmise

tunnistuse.

Kaebaja esitas 18.04.2024 Vene Föderatsiooni Samoilovski rajooni perekonnaseisuosakonna

23.03.2023 tõendi seoses andmete puudumisega, mille kohaselt puudub arhiivis sissekanne Y

(X) sünni kohta 02.08.1954.

Ringkonnakohus leiab, et 30.10.2023 ja 18.04.2024 esitatud täiendavad tõendid tuleb jätta asja

juurde võtmata, sest need ei ole puutumuses vaidluse esemega (HKMS § 62 lg 2). Praeguses

asjas ei ole vaidluse all Vabariigi Valitsuse 17.09.2020 korraldus nr 314, millega kaebajalt

võeti Eesti Vabariigi kodakondsus, ega ka küsimus kaebaja sünniaja osas. Viimati nimetatud

teemal haldusasjas nr 3-23-503 tehtud haldus- ja ringkonnakohtu lahendid jõustusid

11.06.2024. Kohtud leidsid, et PPA on kaebaja sünniajana õigesti tuvastanud 02.08.1954.

Kaebaja 30.10.2023 seisukohas esitatud taotlused tuleb jätta läbi vaatamata. Halduskohtu

tegevus haldusasjas nr 3-23-1018 ei ole praeguses vaidluses asjassepuutuv. Pealegi ei ole

halduskohus eelnimetatud asjas menetlust peatanud, vaid lõpetas 01.06.2023 määrusega

menetluse. Määrus on jõustunud. Asjassepuutuv pole ka vastustaja tegevus 21.02.2023

ettekirjutuse ja 10.04.2023 otsuse tegemisel, see on vaidlustatud teistes haldusasjades. Samuti

pole praeguses asjas võimalik vaidlustada Vabariigi Valitsuse 17.09.2020 korraldust nr 314.

Tegemist on jõustunud haldusaktiga, mille resolutsioon on teiste hulgas kohustuslik ka

kohtule.

7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Apellatsioonkaebusest nähtub, et kaebaja ei suuda piiritleda erinevaid haldus- ja

halduskohtumenetlusi ning valdav osa vastuväiteid on esitatud küsimustes, mis ei kuulu

praeguse kohtuvaidluse esemesse. Need seisukohad jätab ringkonnakohus tähelepanuta.

Halduskohus lõpetas õigesti menetluse kohustamisnõude osas, sest PPA andis kaebaja

taotletud haldusakti ehk andis kaebajale 10.04.2023 otsusega elamisloa püsivalt Eestisse

elama asumiseks, mis kehtib kuni 09.04.2026. Seega jäi kohtu menetlusse vaid kahju

hüvitamisenõue, mis seostus vastustaja tegevusetuse/viivitusega kaebajale elamisloa andmisel.

Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks asja menetlemisel rikkunud kohtumenetluse

norme. Halduskohus võttis kaebuse 16.12.2022 määrusega menetlusse nõuetes, mida kaebaja

oli ise taotlenud. Kohtuotsuse tegi halduskohus asjas 04.05.2023, s.o menetlus toimus kiiresti

ja vastavuses HKMS § 2 lõikega 2. Seega on asjakohatud kaebaja etteheited, et menetlus

polnud tõhus. Halduskohus teavitas menetlusosalisi 07.03.2023 määrusega, et otsus tehakse

asjas teatavaks 02.05.2023, ning andis pooltele võimaluse esitada täiendavaid seisukohti

3-22-2320

7(7)

hiljemalt 27.03.2023. Kaebaja sai määruse kätte 28.03.2023. Kaebaja kasutas võimalust

esitada täiendavaid seisukohti 15.03.2023, 14.04.2023 ja 03.05.2023. Halduskohus andis

02.05.2023 pooltele teada, et otsus tehakse avalikult teatavaks 04.05.2023.

Kaebaja pole apellatsioonkaebuses täpsustanud, milles seisnes kaebaja juurdepääsu piiramine

toimiku materjalidele.

9. Halduskohus on haldusmenetluse kronoloogia välja toonud kohtuotsuse põhjenduse p-s 6.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja pidi kaebaja isiku kohta käivad õiged

andmed välja selgitama. Vastustaja tehtud järelepärimised ei ole seega põhjendamatud.

10. Kaebaja on oma tegevusega ise oluliselt mõjutanud haldusmenetluse pikkust.

Ringkonnakohus jääb 26.04.2024 otsuses haldusasjas nr 3-23-503 väljendatud järelduse

juurde,

et

kaebajat

iseloomustab

üldine

ebausaldusväärsus

ja

dokumentidega

manipuleerimine. Otsuse p-s 10 on ringkonnakohus välja toonud, et kaebajalt võeti ära Eesti

kodakondsus, kuna ta ei olnud ise sooritanud kodakondsuse saamiseks eesti keele B1-taseme

eksamit, vaid selle sooritas tema eest teine isik. Kodakondsuse taotlemisel esitas kaebaja ka

Tartu Ülikooli 29.06.1992 diplomi selle kohta, et ta astus 1986. a-l Tartu Ülikooli õppima ja

lõpetas selle 1992. a-l. Tartu Ülikooli 14.06.2021 kirja kohaselt ei ole seda tunnistust välja

andnud Tartu Ülikool. 04.05.2021 esitas kaebaja PPA-le koopia Poola sünnitunnistusest, mille

erinevad versioonid on osutunud võltsinguteks. Selles valguses ei saanud pidada

usaldusväärseks ka teiste tõenditega vastuolus olevat Venemaa Föderatsiooni sünnitunnistust

ja sünniakti, mille kohaselt on kaebaja sündinud 02.08.1959 Venemaal.

11. Lisaks eeltoodule leidis halduskohus põhjendatult, et kaebajal kahju tekkimine ei ole

tõendatud. Kahju tekkimist ja suurust peab tõendama kaebaja ning asjakohane ei ole keelduda

igasuguste tõendite esitamisest paljasõnaliselt lepingute konfidentsiaalsusele viidates.

Pikk haldusmenetlus võis olla kaebajale vaimselt kurnav, kuid nagu eelnevalt märgitud, oli

viivitus tingitud objektiivsetest asjaoludest, mitte vastustaja õigusvastasest tegevusest.

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)