3-23-1168/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.06.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1168

Haldusasi

Krediidiregister

OÜ

kaebus

tühistada

Andmekaitse

Inspektsiooni 27.04.2023 ettekirjutus isikuandmete kaitse

asjas nr. 1/23 /53-152-8.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – Krediidiregister OÜ, esindaja v.adv Maarja

Pild

Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon

Kolmas isik – N.I (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

14.05.2024 istungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 27.04.2023 ettekirjutus

isikuandmete kaitse asjas nr. 1/23 /53-152-8.

2. Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt Krediidiregister OÜ kasuks välja

menetluskulud summas 2501,50 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud

nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.07.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Krediidiregister OÜ (kaebaja) infoportaal taust.ee koondab maksehäire andmeid ning

riigi registrites avalikustatud andmeid. Kaebaja töötleb oma infoportaalis lisaks riiklikes

andmebaasides, s.o Äriregistris, Kinnistusraamatus, Avalikes Teadaannetes, Riigi Teatajas ja

Maksu- ja Tolliametis avalikustatud andmetele ka füüsiliste isikute maksehäireid, st kaebaja

peab ka füüsiliste isikute võlgnevusi koondavat maksehäireregistrit. Enne konkreetse

maksehäire nägemist mistahes isiku kohta, tuleb kliendil selleks sõlmida kaebajaga ühekordne

või püsileping, maksta tasu ning selgitada ja kinnitada oma õigustatud huvi olemasolu

isikuandmete nägemiseks.

2. Võlgnevus 1 summas 82,69 eurot seondub AS Ühisteenused väljastatud trahviga

parkimiskorra rikkumise eest. Täpsemalt on võlgnevuse aluseks 02.03.2019 väljastatud

parkimistrahv. Leppetrahvi number 0031047379 (vt kaebuse lisa 3, dtl 10). Rikkumine

fikseeriti AS-i Ühisteenused poolt (kaebuse lisa 4, lisa 5, dtl 13-14). AS Ühisteenused

edastasid N.I-le ka meeldetuletused (vt kaebuse lisa 6 ja lisa 7, dtl 15-17). Summa 82,69

eurot koosneb põhisummast 40 EUR, viivisest 12,69 EUR ja sissenõudekuludest 30 EUR.

Võlgnevus 2 summas 33,79 eurot (algselt 73,79 eurot) seondub AS Ühisteenused väljastatud

trahviga parkimiskorra rikkumise eest. Täpsemalt on võlgnevuse aluseks 01.08.2021

väljastatud parkimistrahv. Leppetrahvi number 0031062286 (vt kaebuse lisa 8, dtl 18-19).

Rikkumine ja trahvi kättetoimetamine fikseeriti AS-i Ühisteenused poolt (kaebuse lisa 9, lisa

10, dtl 20-21). AS Ühisteenused edastasid N.I-le ka meeldetuletuse (vt kaebuse lisa 11, dtl

22-23). Võlgnevus koosnes 40 EUR põhisummast, viivisest 3,79 EUR ja 30 EUR

sissenõudekuludest. 05.05.2022 tasus N.I 40 eurot ja seega jäi võlgnevuseks 33,79 EUR.

3. Võlgniku on seoses võlgnevustega teavitatud, et avaldatakse võlaandmed

maksehäireregistris taust.ee (vt kaebuse lisa 12, lisa 13, lisa 14, lisa 15, dtl 24-31).

Kaebaja avaldas maksehäireregistris sissenõudja sisendi alusel võlgnevuse 1 ja võlgnevuse 2

kohta maksehäired (vt kaebuse lisa 16, dtl 32-39):

4.

19.01.2023 sai Andmekaitse Inspektsioon N.I (kaebaja) kaebuse seoses tema

isikuandmete töötlemisega ja avalikustamisega kolmandatele isikutele Krediidiregister OÜ

peetavas maksehäireregistris (www.taust.ee). Andmekaitse Inspektsiooni 27.04.2023

ettekirjutusega isikuandmete kaitse asjas nr. 1/23 /53-152-8 kohustas AKI Krediidiregister

OÜd: 1) Lõpetada N.I (isikukood XXX) kohta Julianus Inkasso OÜ poolt 16.03.2019

esitatud maksehäire summas 82,69 eurot (seisuga 13.03.2023) avaldamine OÜ

Krediidiregister maksehäireregistris ja kustutada N.I maksehäire andmed. 2) Lõpetada N.I

(isikukood XXX) kohta Julianus Inkasso OÜ poolt 15.08.2021 esitatud maksehäire summas

33,79 eurot (seisuga 13.03.2023) avaldamine OÜ Krediidiregister maksehäireregistris ja

kustutada N.I maksehäire andmed. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks oli määratud 11.05.2023.

Ettekirjutus on täidetud.

5.

29.05.2023 saabus Tallinna Halduskohtule Krediidiregister OÜ kaebus tühistada

Andmekaitse Inspektsiooni 27.04.2023 ettekirjutus isikuandmete kaitse asjas nr. 1/23 /53-152-

8. Kohus võttis kaebuse oma 21.06.2023 määrusega menetlusse. Asjas toimus kohtuistung

14.05.2024.

KAEBAJA SEISUKOHAD

2(15)

6. Krediidiregister OÜ seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Kaebajat ei saanud maksehäirete eemaldamiseks kohustada, kuivõrd ettekirjutuse

tegemise seisuga (s.o 27.04.2023) ei olnud maksehäirete avaldamine õigusvastane.

6.2. IKS § 10 lg 1 p 5 järgi võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine

kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud

andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil

kui rikkumise lõppemisest ei ole möödunud rohkem kui viis aastat. Seejuures väärib

märkimist, et uue isikuandmete kaitse seaduse vastu võtmisega aastal 2019 pikendati

maksehäire avaldamise lubatud tähtaega kolmelt viiele aastale põhjendusega, et vastavat

infot on krediidiandjatel vaja pikema perioodi jooksul.

Ka Tallinna Ringkonnakohus on nõustunud tsiviilasjas nr 2-20-3112, et seadus võimaldab

maksehäireregistril isegi pärast võlgnevuse tasumist s.o IKS § 10 lg 1 p 5 järgi „võlasuhte

rikkumise lõppemist“, maksehäiret avaldada, kui rikkumise lõppemisest ei ole möödunud

rohkem kui viis aastat.

Kaebaja on seisukohal, et 27.04.2023 seisuga, mil vastustaja ettekirjutuse tegi, ei ole

möödunud aeg, mis lubab maksehäire avaldamist jätkata. Euroopa Liidu andmekaitsemääruse

(IKÜM) art 21 kohustab andmete töötluse lõpetamise taotluse saamisel töötlemise alust

täiendavalt kaaluma. Kaebaja viis vastava kaalumise läbi ja järeldas, et kaebajal on

andmetöötluseks s.o maksehäire avaldamiseks jätkuvalt õiguslik alus IKÜM art 6(1)(f) ja IKS

§ 10 lg 1 p 5 alusel ning esitas kaalumise tulemused ka AKI-le (vt asjaolud p 2.12). Kaebaja

esitab käesolevaga kohtule kaalutlused, miks maksehäire jätkuv avaldamine on põhjendatud.

6.3. Käesolevas asjas ei esine IKS § 10 punktides 1-4 sätestatud olukorda, kus maksehäire

avaldamine ei ole lubatud s.o tegemist ei ole eriliiki isikuandmetega (IKÜM art 9(1)

järgi); tegemist ei ole süüteo toimepanemise andmetega; ning lepingu rikkumisest ei ole

möödunud vähem kui 30 päeva ning rikkumise lõppemisest ei ole möödunud viis aastat.

6.4. Täpsemalt selgitab kaebaja, miks ei ole täidetud (erinevalt AKI seisukohast) ka IKS § 10

lg 1 p 3 tingimused, mille kohaselt ei ole avalduse tegemise jätkamine lubatud kui see

kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Antud juhul asjaolusid, mida

saaks lugeda „ülemääraseks“ kahjustamiseks ei esine.

6.5. Kaalutused, mis toetavad 27.04.2023 seisuga avalduse seaduspärasust:

6.5.1. Asjaolu, et andmesubjektil on jätkuvalt võlg parkimisteenuse tarbimisega seoses

vastab tõele.

6.5.2. Võlausaldaja ei ole olnud asjas passiivine. Kohtule on esitatud tõendid, et võlausaldaja

tuletas võlgnikule võlgnevust meelde ja pöördus siis sissenõudja poole. 6.5.3. Võlgnik on

2022 aastal võlgnevuse 2 osaliselt tasunud ja sellega võlgnevust tunnistanud. Võlgniku

tegevus ja esitatud vastuväited näitavad, et kaebaja oli teadlik trahvidest ja on teadlikult

vältinud nende täielikku tasumist.

6.5.4. Seadus sätestab, et maksehäire avaldamine on lubatud kui ei ole lõppenud viis aastat

rikkumise lõppemisest. Kaebajale on teada, et rikkumine ei ole lõppenud. Vastustaja on aga

keelanud avalduse juba olukorras, kus üks nõuetest ei ole veel isegi aegunud ja teise puhul on

alles selle tekkimisest möödunud alla nelja aasta.

6.5.5. Lisaks sellele, et tegemist ei ole eriliiki isikuandmetega, ei ole tegu ka muul moel

tundlike andmetega (nt andmed, mis tingivad identiteedivarguse riski, privaatsfääri kuuluvad

andmed, perekonnaga seonduv jms).

3(15)

6.5.6. Mistahes kahju andmesubjektile ei ole järgnenud (andmesubjekt ei ole olnud piinlikus

olukorras, ei ole andmeid, et ebaõiglaselt või üldse oleks keeldutud andmesubjektile

finantsteenuste osutamisest jne).

6.5.7. Erinevalt vastustajast ei ole võlgnik/andmesubjekt väitnud, et ei olnud maksehäire

avaldamisest teadlik, vastupidi - just võlgnik pöörduski kaebaja poole, et viimane

maksehäirete avaldamise lõpetaks.

6.5.8. Tegemist ei ole pelgalt kaebaja ärihuvidega, vaid väljendusvabaduse teostamisega.

Tegemist on infoga, mis on finantsilise tervikpildi jaoks relevantne. Ehk küsimus ei ole kitsalt

kaebaja õigustatud huvis, vaid IKÜM art 6(1)(f) mõttes ka kolmandate isikute õigustatud

huvis infot põhjendatud juhul saada. Kaebaja on ka viidanud, et vastavalt IKS-i seletuskirjale

kehtiva § 10 kohta, millest tulenevalt on seaduse mõtteks ja eesmärgiks eelkõige tagada

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine tarbijakrediidilepingute sõlmimisel ja sellest

tulenevate negatiivsete tagajärgede (ülelaenamine) vältimine. Sellist eesmärki täidab tõele

vastav avaldus ka andmesubjekti osas. Tegemist on tõele vastava faktiga, et andmesubjektil on

võlgnevused, mille tervikuna tasumiseni andmesubjekt ei ole jõudnud. Eesmärk ei olegi samas

näidata andmesubjekti krediidivõimetuna/maksevõimetuna nagu viitab vastustaja, vaid anda

võlausaldajatele täielik informatsioon (mh krediidiriski arvestamisel) ja seejuures ka selle

kohta, et tegemist on just parkimistrahvi võlgnevusega.

6.6. Kaalumisel on arvestatud ka vastustaja argumentide ja andmesubjekti õigustega:

6.6.1. Võlasuhe 1 pärineb aastast 2019 ja võlasuhe 2 aastast 2021. Selge on, et 2021 aastal

tekkinud võlg ei ole aegunud. Kui ka 2019. aasta võlgnevus seda on, siis aegumine ei tee

võlga olematuks ning ka seadus ei seo võlgnevuse registris avalikustamise lõppemist

sõltuvusse aegumisega. Seejuures on nii võlausaldaja kui sissenõudja saatnud võlgnevuste

osas meeldetuletusi ning andmesubjekt on neid lihtsalt ignoreerinud. 6.6.2. Vastustaja väitel

ei ole võlgnevused suured. Vastustaja märgib 27.04.2023 ettekirjutuses: „Tegemist on: 1)

väikese võlanõudega“. Kaebaja selle argumentatsiooniga ei nõustu. Esmalt tuleb arvestada, et

kaks võlgnevust kokku ületavad 100 eurot. Teiseks on vastustaja jätnud ka tähelepanuta, et

andmesubjekt on saanud korduvaid meeldetuletusi ning seega ei ole usutav, et võlgnik ka

unustas võlgnevuse tasuda. Kolmandaks see, et parkimistrahvid jäävadki alla 100 euro, ei

tähenda, et parkimisteenust pakkuvale ettevõttele võibki võlgu jääda, sest võlgnevused on

väiksemad. Lisaks on selge, et kui parkimisteenust pakkuvale ettevõttele on võlgu juba

näiteks 100 isikut 50-100 eurot, siis ei ole kohe kindlasti tegemist väikese summaga.

6.6.3. Võlgnevuste hulk. AKI viitab, et kaalumisel tuleb arvesse võtta mitu maksehäiret isiku

kohata on. Esiteks on võlgniku kohta rohkem kui üks maksehäire ning igal juhul maksehäirete

arvuga avaldamise lubatavust seadus ei seo. Ka kohtud on rõhutanud (vt 2-22-6314 p 47.2

„AKI ei ole seadusandja ning AKI juhendid ei ole õiguslikult siduva tähendusega“), et lähtuda

tuleb seadusest tulenevast, mitte vastustaja loodud reeglitest see tähendab, et vastustaja ei saa

astuda seadusandja kingadesse.

6.6.4. Vastustaja on varasemalt viidanud, et isikut, kes tasub võlanõude vabatahtlikult, ei

peaks kohtlema samaväärsena nendega, kes hoiduvad lõpuni välja võla tasumisest. Esiteks

kaebaja rõhutab, et IKS § 10 lg 1 p-st 5 tulenebki sõnaselgelt, et kui isik on oma rikkumise

likvideerinud, võlanõude tasunud, siis võib maksehäire andmeid töödelda veel viis aastat.

Teiseks on antud juhul tegemist olukorraga, kus võlgnik ei ole võlgnevusi likvideerinud ja

avalduse jätkamine on seda enam põhjendatud.

6.6.5. Kaebaja on ka kaalunud ja arvesse võtnud, et isikuandmete töötlemisega kaasneb

andmesubjekti õiguste riive ning seejuures on andmesubjekt ka ise teada andnud, et ta ei ole

avaldamise jätkamisega nõus. Samas ei ole nõusolek andmetöötluse aluseks, vaid aluseks on

IKÜM art 6(1)(f) ja IKS § 10. Lisaks on võetud ka arvukalt kaitsemeetmeid. S.t maksehäire ei

4(15)

ole kunagi olnud avalik, vaid selle nägemiseks on tulnud sõlmida kaebaja kliendileping ning

enne andmesubjekti andmetega tutvumist tuleb igal isikul ka selgitada ja kinnitada oma

õigustatud huvi andmetega tutvumiseks ja maksta ka andmetele ligipääsu eest tasu.

6.7. Kokkuvõttes - kaaludes ühelt poolt avaldamise jätkamise argumente ja teiselt poolt

vastustaja poolt välja toodut ja andmesubjekti õigusi, on kaebaja õigesti jõudnud

järeldusele, et tegemist ei ole IKS § 10 lg 1 p 3 olukorraga, kus oleks esinenud

ülemäärane andmesubjekti õiguste kahjustamine.

6.8. Seega eelnevast tulenevalt on kaebaja põhjendatult leidnud, et avalduse jätkamine ka

ettekirjutuse tegemise aja seisuga on põhjendatud. Kaebaja taotleb 27.04.2023

ettekirjutuse tühistamist, kuivõrd maksehäire jätkuv avaldamine ei ole ettekirjutuse

tegemise aja seisuga seadusvastane.

6.9. Vastustaja ettekirjutus rikub kaebaja arvates ka proportsionaalsuse põhimõtet.

Antud juhul on vastustaja eesmärgiks jõustada andmekaitse regulatsiooni ja tagada

andmesubjektide isikuandmete avaldamine kaebaja infoportaalis seaduspärasel alusel.

Vastustaja valitud meede „1. Lõpetada N.I (isikukood XXX) kohta Julianus Inkasso OÜ

poolt 16.03.2019 esitatud maksehäire summas 82,69 eurot (seisuga 13.03.2023) avaldamine

OÜ Krediidiregister maksehäireregistris ja kustutada N.I maksehäire andmed. 2. Lõpetada

N.I (isikukood XXX) kohta Julianus Inkasso OÜ poolt 15.08.2021 esitatud maksehäire

summas 33,79 eurot (seisuga 13.03.2023) avaldamine OÜ Krediidiregister maksehäireregistris

ja kustutada N.I maksehäire andmed.“, ei ole aga vajalik. Vajalik meede võinuks olla ka

teatud määral avaldamise aja lühendamine mitte eemaldamiseks kohustamine.

Eelnevast tulenevalt tekib põhjendatud küsimus, miks ei olnud põhjendatud avalduse tegemise

jätkamine veel aasta või kaks. Isegi kui kaebaja hinnangul esinevad asjaolud, et maksehäiret

avaldada nii kaua kui on avaldanud soovi kaebaja, siis ei ole AKI isegi kaalunud, et avaldus

võiks olla põhjendatud ka näiteks veel üks-kaks aastat. Seda enam veel nõude osas, mis ei ole

isegi aegunud. Koheselt avalduse kustutamiseks kohustamine ei ole kooskõlas vajalikkuse

põhimõttega.

Seega ei ole vastustaja valinud vähem koormavat abinõud ning abinõu ei ole ka vajalik.

6.10.

Kaebaja rõhutab, et finantskohustusi kirjeldavate ja mh võlaandmete töötlemise

võimaldamine on vajalik. Finantsteenuse ostutajatel on põhjendatud ja õigustatud huvi

saada ette tervikpilt. 6.11. Saabunud ei ole IKS § 10 lg 2 p 5 ega ka Riigikohtu

tõlgendusele vastav 10+5 tähtaeg. Vaidlust ei ole, et võlgnik ei ole võlanõudeid tasunud

ning seejuures ei ole üks võlgnevustest isegi aegunud.

6.12.

AKI on väitmas, et kui nõue on aegunud, siis ei saa maksehäiret kauem kui 3+5 aastat

avaldada. Esmalt - seadus ei sätesta 3+5 reeglit (Riigikohus on seadust tõlgendades leidnud,

et tasumata võla korral on selle avaldamine registris põhjendatud 10+3 aastat (uue seaduse

kohaselt 10+5a) (RKHKo 12.12.2011, 3-3-1-70-11, p 24). Teiseks ei ole käesolevas asjas

isegi mõlemad maksehäires kajastatud võlgnevused aegunud. Seejuures on ka halduskohus

hiljutises lahendis leidnud, et pelk asjaolu, et tegemist on isegi vanema (mh aegunud) väikese

võlgnevusega, ei tähenda, et avaldus oleks eelduslikult ülemääraselt kahjustav (Tallinna

Halduskohtu otsus 3-23-1839, lahend ei ole veel jõustunud). Samas lahendis rõhutab kohus, et

isegi aegunud nõude avaldamine on üldreeglina õiguspärane.

6.13.

Võlgniku maksehäire avaldamine ettekirjutuse tegemise seisuga ei kahjustanud

andmesubjekti õigusi ülemääraselt.

Kaebaja on kaebuses selgitanud, et täidetud on IKS § 10 lg 2 p 3 tingimused vaidlusaluste

maksehäire avaldamise jätkamiseks. Antud juhul asjaolusid, mida saaks lugeda

5(15)

„ülemääraseks“ kahjustamiseks, ei esine. Vastuseks AKI poolt kaebusele esitatud seisukohale

lisab kaebaja veel järgnevat.

6.14.

Kaebaja on hoolikalt ja sisuliselt kaalunud nii võlgniku õigusi kui teiselt poolt

võlausaldajate huvi saada teavet krediidiotsuste tegemise raames. Kaalumisel on arvestatud nii

sellega, et võlainfo on korrektne, võlgnevusi ei ole tasutud, võlausaldaja ei ole olnud passiivne

vaid ennast meelde tuletanud jne. Teiselt poolt on arvestatud ka sellega, et, võlgnik on

esitanud andmetöötlusele vastuväite, avaldus võlgnikku häirib jne. Kaebaja ongi arvesse

võtnud just konkreetse võlgniku ja maksehäiretega seonduvaid asjaolusid. Seega AKI väide, et

kaebaja ei ole kaalumist läbi viinud, on ebaõige. Seadus ei kohusta kaebajat jõudma kaalumise

tulemusena samasuguse järelduseni nagu on jõudnud AKI s.o otsuseni, et maksehäiret ei või

avaldada. 6.15. Parkimistrahvid on osa isiku finantskohustustest ja olulised finantstervikpildi

jaoks.

Kaebajal ei ole infot, mis on võlausaldajatel, vaid ainult üks osa infost. AKI sedastab vastuses

kaebusele, et parkimistrahvide osas avaldatud maksehäired ei kajasta inspektsiooni hinnangul

otseselt isiku maksevõimet. Kaebaja selgitab, et üksik maksehäire ei annagi kogu infot isiku

maksevõime kohta, vaid tõele vastavat infot tema maksekäitumise kohta. Tegemist on seega

korrektse teabega, mida finantsasutus saab krediidiotsuste tegemisel arvesse võtta. Selge on,

et krediidiotsuse tegijal peab olema vastutustundliku laenamise põhimõtete järgmiseks mitu

infoallikat ning maksehäireregistrile ei saagi olla teada kõiki asjaolusid, mis võivad veel isiku

osas esineda. Eestis on tuhandeid isikuid, kelle laenu on finantsasustused kümneid kordi

refinantseerinud - kuigi tegemist ei ole maksehäires oleva isikuga, ei ole selle isiku

finantskäitumine korras. Maksehäireregister ei saa teha järeldust, et ei esine juba ka muid

asjaolusid, mis finantskäitumise mõttes olulised. Seega peab iga finantsasutus saama

arvestada relevantset infot ja endal olemasolevat infot. AKI aga tahab niigi valitsevas

infopuuduses kättesaadavat informatsiooni veelgi vähendada.

6.16.

Võlgnevuste suurus. Vastustaja seisukoha osas, et avaldama ei peaks alla 100 euroseid

võlgnevusi, märgib kaebaja järgmist. Esmalt seadusandja ei ole kehtestanud maksehäiretele

100 euro piiri ja seadusi võtab vastu ikkagi Riigikogu mitte ühe kitsa valdkonna regulaator.

Teiseks ei oleks alla saja euroste võlgnevuste ebaoluliseks lugemine ka põhjendatud, kuivõrd

ka väiksed võlad annavad infot isiku maksekäitumise kohta. Kolmandaks parkimistrahvide

näol ongi reeglina tegemist väiksemate võlgnevustega, kuid see ei tähenda, et võlgnevus kui

selline puuduks. Sarnaseid ettevõtjaid, kellele arved ongi reeglina alla saja euro, on veel.

Telekomil, spordiklubil või kommunaalteenuse osutajal on tuhandeid võlgnikke, kes on võlgu

paar arvet. Nende ettevõtete jaoks on need võlgnevused olulised, inimesed on tööd teinud,

palka saanud ja nii teenuse osutamisega kui võla sissenõudmisega tegelenud. Seega on ka

väikesemad võlgnevused osa terviklikust finantsinfost, mis on võlausaldajate jaoks suures

pildis oluline.

6.17.

Viimaks kaebaja lisab, et AKI juhised on vastuolulised. Nimelt mh Finance Estoniale

(Finantssektori

ettevõtete

katusorganisatsioon.

Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://financeestonia.eu/meist/ (viimati külastatud 05.05.2024)), mille liige on ka vastustaja,

edastatud makshäirejuhendi teisest s.o uuendatud verisooni projektist

(Maksehäirete_avaldamine_2023_2.0) sellist konkreetset summat enam ka ei leia. Viidatust

tuleneb, et ka AKI ise ei lähtu 100 euro piirist kui nn lubamatust piirist, vaid kaalumiselt

tulebki arvestada erinevate asjaoludega nagu tuleneb ka seadusest.

6.18.

Asjaolu, et andmesubjektil on tekkinud võlgnevus, on tõendatud võlanõude aluseks

olevate dokumentidega. Just selliste tõenditega toimubki parkimistrahvi võlgnevuste

sissenõudmine. Ebaõige on AKI käsitlus, et piisab võlgniku alusetust väitest, et ta ei kavatse

võlga maksta/vaidleb sellele vastu, mis viiks automaatselt kohustuseni maksehäiret

eemaldama. Seega arvestades, et tõendatud on nii võla alusdokumentide olemasolu, ei esine

6(15)

asjaolusid, mis kohustaks maksehäiret eemaldama andmete ebaõigsuse tõttu. Just võlgnik on

teinud otsuse võlga mitte tasuda ning tegemist ei ole võlgniku ainsa eksimusega. AKI jätab

kõrvale, et otsuse võlgu jääda, on teinud isik ikka ise. Võlgnikul ei ole ka olnud takistust see

võlgnevus likvideerida.

6.19.

AKI viitab, et maksehäire avaldamine ei tohi olla sunnimehhanismiks. Kaebaja ei ole

võlausaldajaks või võlgade sissenõudjaks. Kaebaja ei olegi registrit pidades rakendamas

mistahes sunnimehhanismi, vaid kaebaja register annab õigustatud huviga isikule taustainfot

isiku finantskäitumise kohta. Seadus lubab ja kaebaja avaldab seejuures maksehäireandmed ka

pärast seda kui rikkumine on lõppenud – justnimelt täitmaks teabe andmise eesmärki.

6.20.

Seega eelnevast tulenevalt on kaebaja põhjendatult leidnud, et avalduste tegemise

jätkamine ettekirjutuse tegemise aja seisuga on põhjendatud. Kaebaja taotleb 27.04.2023

ettekirjutuse tühistamist, kuivõrd maksehäire jätkuv avaldamine ei ole ettekirjutuse tegemise

aja seisuga seadusvastane.

6.21.

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud vastavalt menetluskulude

nimekirjale (2111,50 + 390 eurot) kokku summas 2501,50 eurot (ilma käibemaksuta) (dtl

213225).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

7. Andmekaitse Inspektsioon vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

7.1. Käesoleva juhtumi puhul lasub peamine vaidluskese ja kaebajale tehtud etteheide IKS §

10 lg 2 p-st 3 tuleneva keelu rikkumises ehk antud juhul oli isikuandmeid töödeldud

olukorras, kus see kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi.

Juhul kui esineb vähemalt üks IKS § 10 lg-s 2 toodud asjaolu, ei ole isikuandmete töötlemine

IKS § 10 lg 1 alusel lubatud olenemata sellest, et teisi IKS § 10 lg-s 2 toodud asjaolusid ei

pruugi esineda. IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 omavahelist mõju arvestades saab ja tuleb üheselt

järeldada, et IKS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud viieaastane tähtaeg on oma olemuselt võimalik

maksimaalne aeg, mitte automaatne aeg võlaandmete avaldamiseks pärast kohustuse

rikkumise lõppemist. Seega ei ole kuidagi välistatud, et isikuandmete töötlemine võib

ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi ja vabadusi vaatamata sellele, et kohustuse

rikkumise lõppemisest ei ole möödunud viis aastat.

7.2. Vaidlus puudub selles, et mõlemad võlanõuded ei ole täielikult tasutud ning üks

võlanõuetest on aegunud.

IKS § 10 lg 2 p-st 5 tuleneb, et isikuandmete töötlemine seoses võlasuhte rikkumisega ei ole

lubatud, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui 5 aastat. Kuivõrd

antud ajaline piirang on seotud kohustuse rikkumise lõppemisega, siis kuni võlgnevus ei ole

tasutud, ei ole viidatud säte kohaldatav, sest tuvastada ei ole võimalik rikkumise lõppemist.

Tasumata võlgnevuste puhul tuleb seega kaaluda, millal hakkab konkreetsete andmete

avaldamine kahjustama konkreetse andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära (IKS § 10 lg 2

p 3). (31.01.2023 Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-20-3112, p 66)

Lepinguliste võlanõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tavapäraselt 3 aastat.

AKI on seisukohal, et aegunud võlanõude avaldamisele peale aegumistähtaja täitumist

rakendub samuti maksimaalselt kuni viieaastane tähtaeg, kuna vastupidisel juhul võiks

nõudeid, mida aegumistähtaja jooksul ei tasutud, lõpmatuseni avaldama jääda. Aegumine ei

ole iseenesest käsitletav rikkumist lõpetava alusena, kuid aegumist on võimalik arvestada

andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel IKS § 10 lg 2 p 3 alusel. Seega

olukorras, kus võlg jäeti tasumata, kuid nõue aegus kolme aasta jooksul, on võlaandmeid IKS

§ 10 kohaselt õigustatud avalikustada aegumise tähtaja jooksul, millele võib IKS § 10 lg 2 p 5

7(15)

kohaselt lisanduda maksimaalselt viis aastat (nn 3 + 5 reegel). Nimetatud reegel on siiski

võlaandmete avaldamisel maksimaalne määr ning konkreetne ajaperiood, mille jooksul

võlaandmeid avaldatakse, tuleb määrata iga juhtumi asjaolude pinnalt.

Seega konkreetsel juhul taandub mõlema võlanõude puhul kõik sellele, kas konkreetse

võlanõude avaldamine kahjustab ettekirjutuse tegemise ajal konkreetse andmesubjekti õigusi

ja vabadusi ülemäära.

7.3. Mida pikema aja jooksul toimub isikuandmete töötlemine, sh avaldamine, seda

intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning

seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus (RKHKo,

nr 3-3-170-11, p 22). Võlaandmete töötlemise näol ei ole tegemist mitte ainult

majanduslike, vaid ka andmesubjekti eraelu puutumatuse seisukohalt kaalukate

asjaoludega (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-16-17964 p 14).

7.4. Konkreetne ajaperiood, mille jooksul võlaandmeid avaldatakse, tuleb seega määrata iga

juhtumi asjaolude pinnalt, arvestades kohustuse rikkumise tõsidust ning andmete

avaldamisega kaasnevat riivet konkreetse andmesubjekti eraelu puutumatusele.

Andmetöötleja peab andmete avaldamise pikkust põhjendama. Võlaandmete avaldamine

maksimaalses määras on lubatud vaid kõige tõsisemate võlakohustuste rikkumise korral.

7.5. Ettekirjutuse p-s 9 on AKI toonud kokkuvõtvalt välja andmesubjekti õigusi ülemääraselt

kahjustavad asjaolud, mis tingivad selle, et andmetöötleja õigustatud huvi ei kaalu üles

andmesubjekti õiguste kahjustamist.

7.6. Kaebuses tuuakse õigesti välja, et IKS § 10 mõtteks ja eesmärgiks on eelkõige tagada

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine tarbijakrediidilepingute sõlmimisel ja

sellest tulenevate negatiivsete tagajärgede (ülelaenamine) vältimine (kaebuse p 3.4) ning

tegemist on infoga, mis on finantsilise tervikpildi jaoks relevantne (kaebuse p 3.9.8). IKS

§ 10 eesmärgi sisustamisel on oluline märkida, et sätte tuumaks on andmetöötleja ja

andmesubjekti õiguste ning nende õiguste riivete vahel tasakaalu leidmine. Isikuandmete

töötlemine IKS § 10 lg 1 alusel ei ole absoluutne õigus ja sellele kohalduvad IKS § 10 lg-

s 2 toodud piirangud, mis aitavad tasakaalustada andmetöötleja ja andmesubjekti õigusi.

Maksehäireinfo vahendamise eesmärk on anda objektiivne ja tegelikkusele vastav pilt isiku

maksekäitumisest. Eeltoodu puudutab nii potentsiaalsete tulevaste võlausaldajate huve kui ka

andmesubjekti õigusi ja huve. Just seepärast tulebki hinnata isiku õigustatud huvide

kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas

vajadus konkreetse isiku isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles isiku

õiguste ja huvide riive.

7.7. Kaebuses leitakse, et tegemist ei ole väikeste võlanõuetega, kaks võlgnevust kokku

ületavad 100 eurot ja kui parkimistrahvid jäävadki alla 100 euro ei tähenda see seda, et

parkimisteenust pakkuvale ettevõttele võibki võlgu jääda põhjusel, et võlgnevused on

väiksemad. Kaebuses leiab kaebaja, et võlgniku kohta on rohkem kui üks maksehäire ning

igal juhul maksehäirete arvuga avaldamise lubatavust seadus ei seo. Kaebaja leiab, et AKI

ei ole seadusandja ning AKI juhendid ei ole õiguslikult siduva tähendusega.

Vastustaja ei ole kuidagi väitnud seda, et kui võlgnevus võlausaldajale jääb 100 euro juurde

või alla selle, et siis võibki võlausaldajale võlgu jääda, vaid tegemist on kõigest ühe

kriteeriumiga andmesubjekti huvide kahjustamise hindamisel. Võlanõude sissenõudmine ning

võlgniku isikuandmete avaldamine ei ole samasisulised ega samaeesmärgilised tegevused.

AKI ei vaidle kuidagi vastu võlausaldaja õigusele enda nõuet võlgnikult sisse nõuda,

kasutades selleks võlaõigusseaduses lubatud õiguskaitsevahendeid.

8(15)

AKI on ettekirjutuse p-s 15 muuhulgas selgitanud, et parkimistrahvide osas avaldatud

maksehäired ei kajasta inspektsiooni hinnangul otseselt isiku maksevõimet. Vastustaja nõustub

kaebajaga, et AKI juhenditel puudub õigusakti jõud. AKI juhendi eesmärgiks on anda

juhiseid, mida peaks õigusakti rakendamisel arvesse võtma, et rakendamise tulemus oleks

kooskõlas nii kohtupraktika kui ka õigusaktide mõtte ning eesmärgiga. Maksehäirete arv või

teiste maksehäirete puudumine on jällegi vaid üks kriteerium, mida peaks arvestama

andmesubjekti huvide kahjustamise hindamisel kogumis teiste asjaoludega. Samamoodi on

üheks hindamise kriteeriumiks iga maksehäire avaldamisel selle konkreetse võla summa,

mitte erinevate võlgade summa. Vastasel juhul oleks justkui põhjendatud avaldada näiteks

väga suure nõude varjus ka väga väikest nõuet, mille avaldamine iseseisvalt ei ole kuidagi

põhjendatud ja kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi ning huve.

Vastustaja selgitab, et inspektsiooni hinnangul ei peaks sarnaselt maksuvõlgade

regulatsiooniga (MKS § 14 lg 5) maksehäireregistrisse jõudma väiksemad võlad kui 100 euro

suuruse põhivõlaga võlgnevused.

7.8. Kaebaja väidab kaebuses läbivalt, et on läbi viinud andmesubjekti ülemäärase

kahjustamise hindamise / kaalumise, kuid asja materjalidest seda ei nähtu. Ettekirjutuse p-

s 6, 8, 16 ja 19 on AKI õigesti välja toonud, et maksehäire avaldamise eelduste loetlemine

ja andmetöötleja üldine õigustatud huvi analüüs ei anna konkreetses juhtumis hinnangut,

kuidas võlaandmete avaldamise vajadus kaalub üles isiku õiguste ja huvide riive. Nii

ainuüksi mainimine, et kaebaja on rikkunud kohustust tahtlikult tuginedes asjaolule, et

kaebaja on jätnud võla tasumata tahtlikult, samuti asjaolu, et maksehäire andmed on

andmetöötleja seisukohal tõesed, ei kujuta endast kaalumist. Hinnata tuleb maksehäire

avaldamise eeldusi sisuliselt, lähtudes konkreetse juhtumi asjaoludest.

7.9. Kaebuses väidab kaebaja, et peale vastuväite saamist on ta läbi viinud vastava kaalumise

ja järeldanud, et tal on maksehäirete avaldamiseks jätkuvalt õiguslik alus IKÜM art 6 lg 1

p f ja IKS § 10 lg 2 p 5 alusel ning kaalumise tulemused on ka AKI-le esitatud

13.03.2023. N.I on pöördunud lisaks võlausaldajale ka korduvalt jaanuaris 2023

Krediidiregister OÜ poole vastuväitega, taotledes enda andmete kustutamist

maksehäireregistrist. N.I pöördumist tuleb käsitleda vastuväite esitamisena IKÜM art 21

lg 1 tähenduses. Vastutaval töötlejal puudub vastuväite saamisel õigus isikuandmeid edasi

töödelda, v.a juhul, kui vastutav töötleja tõendab, et töödeldakse mõjuval õiguspärasel

põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused.

Andmesubjekti vastuväidetele on Krediidiregister OÜ vastanud 20.01.2023 ja 02.02.2023,

milles andis N.I-le teada enda seisukoha parkimistrahvide tekkimise ja tasumisega seotud

asjaolude osas ning viitas Krediidiregister OÜ andmete töötlemise üldistele sätetele. Vastustes

N.I-le ei ole esitatud ühtegi väidet või seisukohta, mis viitaksid kaebaja poolt tehtud

andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamisele. Tõendit selle kohta ei ole esitatud ei

vastuses AKI järelepärimistele ega ka kaebuses kohtule. Esmajärjekorras tuleb jätkuvat

andmetöötlust ja selle õiguspärasust tõendada ja põhjendada just andmesubjektile.

Oma 17.02.2023 vastuses AKI järelepärimisele viitab Krediidiregister OÜ enda üldisele

õigustatud huvi analüüsile (koostatud 27.05.2022). Krediidiregister OÜ õigustatud huvi

analüüsi näol on tegemist üldise stampdokumendiga, mis käib üldistatult kõikide

isikuandmete töötlemiste kohta maksehäireregistris ning sellest ei nähtu mõne konkreetse

juhtumi kaalutlusi.

Kaebaja võrdsustab ekslikult maksehäire avaldamise abstraktsete eelduste loetlemist ja

andmetöötleja üldist õigustatud huvi analüüsi konkreetse juhtumi asjaoludele tugineva

andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamisega.

9(15)

Krediidiregister OÜ vastusest AKI-le nähtub, et konkreetse kaebaja puhul on arvestatud, et

maksehäire vastab tõele, võlgnevuste arvu, võlgnevuste suurust ning asjaolu, et

võlakohustused on endiselt täitmata. Krediidiregister OÜ sõnul andmesubjekt ei ole talle

edastanud informatsiooni ülemäärase kahjustamise kohta ning pole teada, et maksehäire

avaldamine oleks toonud kaasa mistahes kahju. Eeltoodust tulenevalt Krediidiregister OÜ

hinnangul ei kahjusta maksehäirete avaldamine ülemääraselt andmesubjekti õigusi ja huve.

Konkreetses juhtumis puudub kaalutlus, kuidas võlaandmete avaldamise vajadus kaalub üles

isiku õiguste ja huvide riive. Oma vastuses viitab Krediidiregister OÜ enda väljatöötatud

skooringumudelile, millest ei nähtu põhjendused selle kohta, et millised on siis need

erandlikud asjaolud konkreetse isiku puhul, mis erinevate osapoolte õigusi kaaludes viivad

järelduseni, et ligi 4 ja 2 aastat tagasi tekkinud kahte 40 eurose põhivõlaga (millest viimane on

05.05.2022 tasutud) maksehäiret on vajalik avaldada vastavalt kuni 16.03.2034 ja 15.08.2036

või vähemalt avaldamist veel jätkata mingi aja jooksul peale vastuväite saamist.

Krediidiregister OÜ selgitustes ei nähtu, kuidas selliste väikeste võlgnevuste ülevalhoidmine

konkreetsest isikust lähtuvalt kajastab vastuväite saamise hetkel objektiivset ja asjakohast

infot isiku maksevõime kohta ning millistest kaalutlustest lähtuvalt peab Krediidiregister OÜ

maksehäire avalikustamist jätkuvalt proportsionaalseks.

Seega ei ole Krediidiregister OÜ N.I vastuväidetele sisulist hindamist koos asjakohaste

kaalutlustega isikuandmete edasi töötlemise osas teinud ei vastuväite saamisel ega ka hiljem

AKI järelepärimisele vastates. Andmesubjekti ülemäärast kahjustamist hinnati esmakordselt

sisuliselt alles AKI ettekirjutuses. Krediidiregister OÜ kui vastutava töötleja kohustuseks on

tõendada tema poolt avalikustatavate andmete kasutamisel õigusliku aluse olemasolu,

käesoleval juhul on kaebaja jätnud tõendamata IKS § 10 lg 2 p-s 3 toodud asjaolu puudumise,

mis omakorda välistab isikuandmete töötlemise jätkumise.

7.10. N.I on võlausaldajat ja kaebajat teavitanud, et ta ei nõustu nimetatud nõuetega ning et

võlausaldajal puudub alus neid võlgnevusi sisse nõuda. Vanema parkimistrahvi osas on N.I

kirjavahetuses kaebaja ja võlausaldajaga vaidlustanud ka selle, et ta on parkimislepingu

sõlminud. Kas see nii on või ei ole, seda ei ole AKI pädev hindama, kuid on ilmne, et vaidlus

selle üle on olemas. Nõude osas ei ole võlausaldaja pöördunud ka kohtusse.

Eeltoodu samuti viitab pigem sellele, et N.I ei ole vähemalt ühte vanemat nõuet tasunud

seetõttu, et ta sisuliselt vaidleb nõude olemasolule vastu, mitte ei viita see tema maksevõimele

või puudulikule krediidivõimelisusele. Maksehäire avalikustamine ei saa olla võla tasumise

sunnimehhanism. Kaebaja poolt seatakse kuni aastani 2036 (!) kaebaja usaldusväärsus

tulevaste tehingute osas kahtluse alla. Kaebaja selgitustes ei nähtu, kuidas kahe vanema 40-

eurose parkimistrahvi võlgnevuse ülevalhoidmine konkreetsest isikust lähtuvalt kajastab

vastuväite saamise hetkel objektiivset ja asjakohast infot ning millistest kaalutlustest lähtuvalt

peab Krediidiregister OÜ maksehäire avalikustamist jätkuvalt proportsionaalseks. Sedasorti

väikeste võlgnevuste olemasolu ei viita ilmselgelt inimese puuduvale krediidivõimelisusele,

mis on aga

IKS § 10 võlaandmete avaldamise eesmärk. Seega oleks kaebaja maksehäire jätkuv kuvamine

teda ülemääraselt kahjustav.

7.11. Ettekirjutust vaidlustades asub kaebaja kokkuvõttes seisukohale, et tema poolt läbi

viidud kaalumise tulemusena ei ole tegemist IKS § 10 lg 1 p 3 olukorraga, kus oleks esinenud

ülemäärane andmesubjekti õiguste kahjustamine. Sellest tulenevalt on kaebaja hinnangul

maksehäire avaldamine põhjendatud ka ettekirjutuse tegemise aja seisuga. Vastustaja sellega

ei nõustu ja on lisaks käesolevas seisukohas toodule ka ettekirjutuse punktides 5-19 toonud

põhjalikult välja asjaolud, mis on tinginud selle, et andmetöötleja õigustatud huvi ei kaalu

ülesse kaebaja õiguste kahjustamist ning neid vastustaja eraldi kordama ei hakka.

10(15)

7.12. Kaebuses leiab kaebaja täiendavalt, et ettekirjutus rikub proportsionaalsuse põhimõtet,

eelkõige on täitmata vajalikkuse kriteerium, st kaebajale jääb arusaamatuks, miks tuli

maksehäire koheselt kustutada ja miks ei võinud maksehäire avaldamise aega lühendada selle

asemel, et kohustada see eemaldada. Vastustajale jääb kaebaja seisukoht arusaamatuks

olukorras, kus kaebaja ei ole suutnud veenvalt ära põhjendada, kuidas maksehäire jätkuv

avaldamine pärast IKÜM art 21-kohase vastuväite saamist ei kahjusta üleliigselt

andmesubjekti õigusi. Kaebaja ei ole ära näidanud, millised on siis need erandlikud asjaolud,

mis kaaluvad üles andmesubjekti õigused ning oleks põhjendatud kahe 40 eurose põhivõlaga

maksehäire avalikustamine maksimaalse võimaliku tähtaja jooksul olukorras, kus vanema

võla tekkimisest on möödunud juba üle 4 aasta ja uuema võla põhivõlg on tasutud. Seega

antud juhul on faktiliste asjaolude pinnalt kaheldav, kas maksehäiret üldse oli põhjendatud

avaldada.

Vastustaja on oma ettekirjutuses jõudnud kokkuvõttes järeldusele, et kaebaja on hiljemalt

ettekirjutuse tegemise ajaks rikkunud IKS § 10 lg 2 p-st 3 tulenevat isikuandmete töötlemise

keeldu, kuna see kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi. Seega oleks maksehäire

avaldamine kahjustanud ülemäära andmesubjekti õigusi ka edaspidi. Ettekirjutus on

põhjendatud ja vastab kõigile proportsionaalsuse põhimõtte kriteeriumitele, st on sobiv,

vajalik ja proportsionaalne meede andmesubjekti õiguste kaitseks.

7.13. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja 05.05.2024 menetluskulud kaebaja 06.05.2024

seisukoha koostamiseks on põhjendamatud arvestades, et, et kaebaja 06.05.2024 täiendavad

seisukohad puudutavad suures osas kaebaja poolt esitatud tõendeid, millel ei ole käesoleva

haldusasja lahendamisel mitte mingit tähtsust. Täiendavad seisukohad puudutavad suures

osas seisukohti, mille üle vaidlus puudub või mis ei oma asjas tähtsust. Täiendavad

seisukohad kordavad juba varasemalt kaebuses toodut. Vastustaja palub anda kohtul hinnang

eeltoodud menetluskulude põhjendatuse osas.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD

8. Kolmas isik omapoolseid seisukohti ega mingeid taotlusi kohtu poolt määratud ajaks ei

esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlustatud ettekirjutusega kohustas AKI kaebajat lõpetama N.I kohta Julianus

Inkasso OÜ poolt 16.03.2019 esitatud maksehäire summas 82,69 eurot (seisuga 13.03.2023)

avaldamine OÜ Krediidiregister maksehäireregistris ja kustutada N.I maksehäire andmed.

Samuti kohustas AKI kaebajat lõpetama N.I kohta Julianus Inkasso OÜ poolt

15.08.2021 esitatud maksehäire summas 33,79 eurot (seisuga 13.03.2023) avaldamine OÜ

Krediidiregister maksehäireregistris ja kustutada N.I maksehäire andmed.

Isiku õiguslik alus kolmanda isiku isikuandmeid töödelda tuleneb IKÜM art 6 lg 1 p-st f ja

IKS

§ 10 lg-st 1. AKI leiab, et kaebajal puudub õigus kolmanda isiku isikuandmeid töödelda, kuna

jätkuv töötlemine kahjustab viimase õigusi ja vabadusi ülemääraselt, st AKI ettekirjutus

tugineb IKS § 10 lg 2 p-le 3, mille kohaselt ei ole lubatud IKS § 10 lg-s 1 nimetatud eesmärgil

andmeid koguda ja edastada, kui see kahjustab ülemäära andmesubjekti õigusi ja kohustusi.

Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajal on IKÜ art 21 lg-st 1 tulenevalt kohustus vastuväite

saamise korral tõendada, et andmeid töödeldakse mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub

üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused. Kaebuse asjaoludest nähtuvalt on kaebaja

vastava kontrolli läbi viinud, mille järgselt on leidnud, et andmete jätkuv avaldamine on

õigusaktidega kooskõlas ega kahjusta andmesubjekti õigusi ülemääraselt. AKI kaebaja

analüüsi järeldustega ei ole nõustunud.

11(15)

10. AKI on põhjendanud andmesubjekti õiguste kahjustamise ülemäärasust vaidlustatud

ettekirjutuse p-s 9. AKI hinnangul: 1) Võlanõude summas 82,69 eurot (nõude kuupäeva

16.03.2019, parkimine) puhul on tegemist: - väikese võlanõudega (alla 100-eurot); -

võlgnevus on tekkinud 4 aastat tagasi; - planeeritav võlgnevuse avalikustamise aeg 10+5

reegli alusel ei ole põhjendatud ega proportsioonis kaebajat käitumist iseloomustavate

asjaoludega. 2) Võlanõude summas 33,79 eurot (nõude kuupäeva 15.08.2021, parkimine)

puhul on tegemist: - väikese võlanõudega (alla 100-eurot); - kaebaja tasunud võlgnevuse

põhiosa; - planeeritav võlgnevuse avalikustamise aeg 10+5 reegli alusel ei ole põhjendatud

ega proportsioonis kaebajat käitumist iseloomustavate asjaoludega.

AKI-le teadaolevalt ei ole varasemalt kaebaja osas maksehäireid avaldatud lisaks kõnealustele

maksehäiretele ning hetkel ei ole lisandunud uusi maksehäireid. Seega ei ole antud juhul

kaebaja maksehäirete kuvamine kindlasti põhjendatud maksimaalses määras (vaidlustatud

ettekirjutuse p 13). Sedasorti väikse võlgnevuse olemasolu ei viita AKI väljatoodu kohaselt

tõenäoliselt inimese puuduvale krediidivõimelisusele, mis on üks IKS § 10 võlaandmete

avaldamise eesmärkidest. Hoolsuskäitumist iseloomustav asjaolu ei viita tingimata sellele, et

isik on maksevõimetu (ettekirjutuse p 15).

11. Kohus, uurinud ja kaalunud menetlusosaliste seisukohti, leiab, et AKI ei ole piisavalt

põhjendanud oma seisukohta, et andmete jätkuv avaldamine kahjustab andmesubjekti

ülemääraselt.

Esiteks ei ole andmesubjekt välja toonud (seda pole teinud ka AKI), milles tema õiguste

kahjustamise ülemäärasus seisneb. Ka kohtumenetluses ei ole kolmas isik omapoolseid

seisukohti esitanud. Kohus märgib, et toimunud on teabevahetus kolmanda isiku ja Julianus

Inkasso OÜ ning kaebaja vahel (dtl 24-31), samuti kaebaja ja kolmanda isiku vahel

(ettekirjutuse kohaselt 18.01.2023, 20.01.2023 ja 31.01.2023), kus kolmas isik ühtegi

konkreetset väidet oma huvide ülemäärase kahjustamise kohta ei ole esitanud.

Üldpõhimõttena, kui eksisteerib maksehäire, on võlausaldajal õigus teave võlgniku isiku ja

maksehäire summa kohta avaldada seaduses toodud tähtaja jooksul, milleks IKS § 10 lg 2 p 5

kohaselt on viis aastat kohustuse rikkumisest lõppemisest. Vaidlust ei ole, et AKI vaidlustatud

ettekirjutuse tegemise ajaks see tähtaeg läbi ei olnud.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et käesoleval juhul, arvestades, et kaebaja ei ole

võlgnevusi seniajani täies mahus tasunud, sai kaebaja juhinduda Riigikohtu otsuses nr 3 - 3 -

1 70

- 11

antud juhistest, kus Riigikohus selgitas, et TsÜS § 146 lg-te 1 ja 4 kohaselt on

tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, kohustuse tahtliku rikkumise korral 10

aastat. Aegumistähtaeg hakkab üldjuhul kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS §

147 lg 1).Vaidlust ei ole selles, et kolmas isik on olnud võlgnevustest teadlik ning neid

tasunud ei ole, seega on tegemist tahtliku tegevusega. Samuti ei ole kolmas isik võlgnevusi

vaidlustanud seaduses sätestatud korras, mida tal tuli aga teha juhul kui ta parkimistrahvidega

ei nõustunud. Julianus Inkassole esitatud vastuväide, et kolmas isik nõuetega ei nõustu ja neid

ei tohi temalt sisse nõuda, ei muuda nõudeid õigusvastaseks ega kehtetuks. Kui kolmas isik

nõuetega ei nõustunud, oli tal võimalus nende õigusjõu vääramiseks vaidlustada need kohtus

seaduses sätestatud korras. Siinkohal on kolmandal isikul väär arusaam nagu vabastaks teda

nõuete täitmise kohustusest või muudaks nõuded õigusvastaseks see, et Julianus Inkasso OÜ

ei ole pöördunud kohtusse. Millal ja kas nõude täitmiseks kohtusse pöörduda või milliseid

muid vahendeid kasutada nõude täitmise saavutamiseks, on Julianus Inkasso otsustada ja see

ei muuda nõude õiguslikku staatust.

Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et võlausaldajal on seadusest tulenevalt väga

mitmeid valikuid, kuidas ja millal oma väidetavat nõuet jõustada. Ühiskondlikust

vaatepunktist on nendest kõige raiskavam just väikeste nõuete sissenõudmine kohtu kaudu,

arvestades selleks kuluvat aega ja ressurssi. Seetõttu on vähemalt majanduslikust vaatevinklist

12(15)

ühiskonnale kasulikum, kui sellised vaidlused lahendatakse eelkõige kohtuväliselt kasutades

selleks odavamaid mõjusaid ja õiguspäraseid lahendusi. Kui võlausaldaja valib nõutava

tagasisaamiseks võlgniku ja tema võlgade avaldamise maksehäirete registris ja see teostatakse

seaduses sätestatud piirides, ei ole tegemist võlgade sissenõudmisega registri poolt, vaid

seaduses sätestatud õiguste teostamisega võlausaldaja ja kohustuste teostamisega registri

poolt. Kohus märgib, et ka asjaolud, et nõue on väike või tegemist on ainsate maksehäiretega,

ei ole asjaolud, mis viitaksid automaatselt andmesubjekti õiguste riive ülemäärasusele. Sellisel

juhul poleks tegemist andmesubjekti isikust lähtuva kaalumise, vaid n-ö automaatrežiimiga,

mis kohalduks kõigile väikese (kindlaksmääratud) suurusega võlanõuetele. AKI pole

tõendanud, et selline olnuks seadusandja eesmärk või tuleneks selline tõlgendus

kohtupraktikast. Isikule kaasnevaid ülemääraseid õiguste riiveid ei ole asjas välja toodud.

Sekkumistaotluses (dtl 131133) toob kolmas isik välja, et „Leidsin Taust.ee maksehäire

registrist viite minuga seotud maksehäirele. Täpsemalt võlgnevus Julianus Inkasso OÜ-le

Nimetatud parkimistrahvide osas olen teavitanud Julianus Inkasso OÜ-d , et ma ei nõustu

nende nõuetega ja neid ei tohi minult sisse nõuda. Vaidluse lahendamiseks palusin neil

pöörduda vajadusel kohtusse. Leian et Taust.ee ei ole alust teavitada avalikkust aga ka

huvitatud osapooli nõuetest mis ei ole tõendamist leidnud. Esitasin Taust.ee-le palve vastavate

viidete eemaldamiseks. (ja ka ajaloost eemaldamiseks).

Leian, et alusetult on avaldatud minu isikuandmeid. Leian et vääralt on seostatud minu isikut

võlanõuetega. Leian et Julianus inkasso OÜ ja Krediidiregister OÜ kasutavad pahatahtliku

tegevuspraktikat kolmandate isikute seostamisel võlgnevustega soovides seeläbi oma

alusetute nõuete tasumist.“. Seega käsitles kolmas isik oma õiguste riivena alusetult tema

andmete avaldamist ja sellest tingitud mainekahju. Maine võimalik kahjustamine, mille

kolmas isik seob ebaõigete andmete esitamisega (mida ta ei ole tõendanud), ei ole midagi, mis

viitaks andmesubjekti õiguste ülemäärasele kahjustamisele, kuna teatav negatiivne maine on

maksehäireregistris isikuandmete avaldamise paratamatu tagajärg ja see ei tähenda veel

tingimata isiku õiguste intensiivset kahjustamist.

AKI hinnangul ei ole andmetöötleja piisaval määral selgitanud ja esitanud tõendeid selle

kohta, millistele just selle konkreetse võlasuhte rikkumise (sh võlasuhte tekkimise) ja kaebajat

üldiselt kirjeldavatele omadustele tuginedes ning millistest võlaandmete avalikustamise

vajalikkuse kriteeriumitest lähtudes on ta jõudnud järeldusele, et tema õigustatud huvi kaalub

üles isiku õigused. Kohus märgib, et võlausaldaja saab kaaluda üksnes neid asjaolusid, mida

andmesubjekt ise välja toob. Kui andmesubjekt vaidleb nõudele vastu üksnes õiguslike

argumentidega (kolmas isik ei tunnista nõudeid, kuid vaatamata sellele ei ole neid ka ise

nõuetekohaselt kohtus vaidlustanud) ning jätab enda isikut puudutavad põhjendused

esitamata, ei saa maksehäireregister neid ka arvesse võtta.

12. Kohus märgib, et pelgalt see, et andmesubjekt oma avaldusega nõuet ei tunnista, ei saa

olla alus, et maksehäire avaldamine registris lõpetada. Vastuväite saamisel peab kaebaja

võlausaldaja nõudele esitatud vastuväidet uurima ja vastu võtma selle kohta põhjendatud

seisukoha. Põhjendatud võib olla juhtumi asjaolusid arvestades ka teabe jätkuv avaldamine ‒

seda juhul, kui võlausaldaja leiab vastuväite olevat põhjendamatu ning tal on enda seisukoha

kinnituseks esitada ka tõendid. Käesoleval juhul on Julianus Inkasso OÜ võlausaldajana

esitanud parkimistrahvide olemasolu tõendavad dokumendid (määratud parkimistrahvid ja

pildid autost) (vt dtl 10, 13-14, 19-21) kaebajale. Kolmas isik on pöördunud Julianus Inkasso

OÜ poole teatega ja märkinud, et ei nõustu esitatud nõuetega ja teavitanud sellest kaebajat (vt

dtl 87-89). Lisaks on ta pöördunud ka maksehäireregistri poole ning taotlenud samuti

maksehäire kustutamist, kuna ta nõuet ei tunnista.

Kohus hinnangul usutavaid vastuväiteid nõuetele kolmas isik ega ka AKI esitanud ei ole. AKI

isegi möönab, et üks nõue ei ole aegunud ning mõlemad nõuded on kohaselt täitmata. Nagu

13(15)

kohus ülal välja tõi, siis antud juhul tuleb aegumise puhul lähtuda 10 aastastest tähtajast, mitte

kolme aastasest tähtajast. Seega ei ole kumbki nõue aegunud. Kolmanda isiku väited, et

nõuded on alusetud, on jäänud paljasõnalisteks. Kohus leiab seetõttu, et kaebaja on

kontrollinud kolmanda isiku vastuväite valguses nõude põhjendatust ning on piisavalt

motiveerinud enda seisukohta, et kolmandal isikul on võlgnevused, mis on kehtivad ja mis on

tasumata. Seega aegumise argument ei saa olla üheks põhjuseks, mis õiguste kahjustamise

ülemäärasust kinnitaks.

Lisaks juhib kohus tähelepanu sellele, et IKS § 10 võimaldab ka aegunud nõuete osas

maksehäirete avaldamist. Seda on tunnistatud ka kohtupraktikas. Tallinna Ringkonnakohus on

leidnud, et kui maksehäireinfot avaldatakse seaduses toodud tähtaja piires (aegumise tähtaeg +

IKS § 10 lg lg 2 p-st 5 tulenev tähtaeg), ei saa seda lugeda andmesubjekti huve ülemääraselt

kahjustavaks ning üksikjuhtumitel andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise mõõdukust

või ülemäärasust tuleb eraldi põhjalikumalt motiveerida üksnes nimetatud üldreeglist kõrvale

kaldumise korral (TlnRngKo 05.05.2011, 3-10-1844, p 28). Riigikohus nõustus Tallinna

Ringkonnakohtuga (vt RKHKo 12.12.2011, 3-3-1-70-11, p 24). Tegemist oli küll varasema

IKS kehtivuse ajal tehtud lahenditega, kuid IKS regulatsioon ei ole selles osas põhimõtteliselt

muutunud, v.a osas, et maksehäirete avaldamise aeg pikenes 3-lt aastalt 5-le. Seega ka

aegunud nõuete avaldamine on üldreeglina õiguspärane ning lühemat tähtaega õigustavad

andmesubjektist lähtuvad asjaolud, mida käesolevas asjas ei ole välja toodud. Pelk asjaolu, et

nõue on väikeses summas, ei kinnita õiguste kahjustamise ülemäärasust.

AKI leiab, et parkimistrahvi osas avaldatud kaks maksehäiret ei kajasta otseselt isiku

maksevõimet, kuivõrd tegemist on reeglina alla 100-euroste üksikute võlgnevustega. Sellist

kaalumist aga ei pea aga oma otsuse langetamisel teostama kaebaja. Isik saab mõjutada

maksehäirete avaldamist seeläbi, et tasub nõude või kummutab selle olemasolu usutavate

tõenditega. Sellistel juhtudel võib maksehäire avaldamine isiku õigusi ülemääraselt

kahjustada, vaatamata sellele, et info avaldamine võis olla algselt õiguspärane. Praegusel

juhul selliste olukordadega pole tegu.

13. AKI on leidnud, et kaebaja ei ole korrektselt täitnud andmesubjekti

teavitamiskohustust (vaidlustatud ettekirjutuse p-d 25‒30). Kaebaja ei ole sellele ka vastu

vaielnud. Samas ei ole vaidlust, et andmesubjekt on pöördunud avaldustega nii kaebaja kui ka

AKI poole ning tema vastuväiteid on kaebaja analüüsinud ja avaldamise jätkamise üle

otsustamisel arvesse võtnud. Seega kohtu arvates andmesubjekti esialgu teavitamata jätmine

enne andmete avaldamist ei too kaasa kaebaja tegevuse õigusvastasust andmete jätkuval

avaldamisel.

14. Ülaltoodut arvestades sisaldab AKI vaidlustatud ettekirjutus kaalutlusvigu ja see tuleb

tühistada. Kaebus tuleb rahuldada.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale

(2111,50 + 390 eurot) kokku summas 2501,50 eurot (ilma käibemaksuta) (dtl 213-225).

Menetluskulud on välja mõistetavad. Kohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud põhjendatud

suuruses ja mõistliku maksumusega. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista

menetluskulud summas 2501,50 eurot. Kohus ei nõustu vastustajaga, et menetluskulud ei ole

põhjendatud, kuna kaebaja on korranud oma täiendavas seisukohas oma varasemaid

seisukohti.

Kuna kolmas isik oli vastustaja poolel, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 8).

14(15)

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

15(15)