2-18-1143/214 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

14.06.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-1143

Tsiviilasi

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) hagi

CORIS Riga Global Services SIA ja SP vastu hüvitise

ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 25.08.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) ja CORIS

Riga Global Services SIA apellatsioonkaebused

Asja hind ringkonnakohtus

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kaebuselt

127 129,39 €

CORIS Riga Global Services SIA kaebuselt 113 170,45 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant I): AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti

filiaali kaudu, filiaali registrikood 12831829),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Olavi-Jüri Luik

ja Kadi Saluste

Kostja I (apellant II): CORIS Riga Global Services SIA

(Läti Vabariigi registrikood 40003560059), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Kostja II: SP (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Määrata tsiviilasja hind ringkonnakohtus:

I.1.1 hageja kaebuselt 127 129,39 €;

I.1.2 kostja CORIS Riga Global Services SIA kaebuselt 113 170,45 €.

I.2. Harju Maakohtu 25.08.2023 otsus tühistada osas, milles kostja CORIS Riga

Global Services SIA vastu jäid rahuldamata hageja põhinõuded osasummades

8834,91 € ja 450 € ning neilt osasummadelt viivise saamise nõue. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega eelmises lauses märgitud nõuded rahuldada

vastavalt resolutsiooni p-des II.3 ja II.4 märgitule.

I.3. Tühistada punktis I.2 viidatud otsus osas, milles hagi kostja SP vastu jäi

rahuldamata 98 443,21 € ja sellelt viivise saamiseks. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega eelmises lauses märgitud nõuded rahuldada.

2 (30)

I.4. Tühistada punktis I.2 viidatud otsus osas, milles menetluskulud jäid osaliselt

hageja kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja

menetluskulud maakohtus solidaarselt kostjate kanda, täiendavalt 20% kostja

CORIS Riga Global Services SIA kuludest tema enda kanda ja kostja SP

kulud tema enda kanda.

I.5. Ülejäänud osas jätta punktis I.2 viidatud otsuse resolutsioon muutmata,

arvestades käesoleva otsuse põhjendustega.

I.6. Hageja AB „Lietuvos draudimas“ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.7. Kostja CORIS Riga Global Services SIA apellatsioonkaebus jätta rahulda-

mata.

I.8. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus jätta solidaarselt kostjate kanda ja

kummagi kostja menetluskulud tema enda kanda.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Määrata tsiviilasja hind maakohtus 144 162,88 € ning ringkonnakohtus hageja

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kaebuselt 127 129,39 € ja

kostja CORIS Riga Global Services SIA kaebuselt 113 170,45 €.

II.2. Hagi rahuldada osaliselt.

II.3. Mõista kostjatelt CORIS Riga Global Services SIA ja SP solidaarselt hageja

AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kasuks välja põhivõlg

98 443,21 €, viivis 55 467,25 € ja põhivõla summalt 98 443,21 € viivis VÕS

§ 113 lg 1 ls 2 määras alates 15.06.2024 kuni põhivõla tasumiseni.

II.4. Mõista kostjalt CORIS Riga Global Services SIA hageja AB „Lietuvos

draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) kasuks välja põhivõlg 10 947,66 €, viivis

11 770,04 € ja põhivõla summalt 10 947,66 € viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras

alates 15.06.2024 kuni põhivõla tasumiseni.

II.5. Hageja AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu) menetluskulud maa-

ja ringkonnakohtus jätta solidaarselt kostjate CORIS Riga Global

Services SIA ja SP kanda ning kummagi kostja menetluskulud tema enda

kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni p-d I.1 ja II.1) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.

3 (30)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AB „Lietuvos draudimas“ (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 24.01.2018 Harju

Maakohtule hagi CORIS Riga Global Services SIA (kostja I) ja SP (kostja II) vastu. Maakohus

eraldas nõuded kostjate vastu eraldi menetlustesse, lahendades käesolevas asjas nõuet kostja I

vastu ja tsiviilasjas nr 2-18-1308 nõuet kostja II vastu. Kui mõlemad asjad olid veel

eelmenetluses, liitis maakohus need 20.05.2020 koos lahendamiseks käesolevas asjas. Pärast

asjade liitmist esitas hageja 09.07.2020 hagiavalduse tervikteksti (edaspidi: terviktekst), mida

täpsustas 17.08.2020 ning mis kajastas algselt esitatud ja menetluse kestel täiendatud nõudeid.

2. Hageja palus mõista enda kasuks välja:

(1) kostjatelt solidaarselt põhivõlg 116 203,72 €;

(2) kostjalt I hagi esitamise seisuga sissenõutav viivis 6839,39 €;

(3) kostjalt I lisaks põhivõlg 10 947,66 € (sh leppetrahv 3000 € ja deposiidi tagastus

7947,66 €);

(4) kostjatelt solidaarselt viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras põhinõude (1) osasummalt:

a. 114 279,90 € alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni,

b. 1923,82 € alates 03.08.2018 kuni põhinõude täitmiseni;

(5) kostjalt I lisaks viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras põhinõude (3) osasummalt:

a. 10 897,66 € alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni;

b. 50 € alates 03.08.2018 kuni põhinõude täitmiseni.

3. Poolte ja nende õigussuhete kohta tõi hageja esile järgmist.

3.1. Hageja on kindlustusandja ja samas valdkonnas tegutsenud Codan Forsikring AS-i Eesti

filiaali (edaspidi: Codan) õigusjärglane. Muu hulgas pakub hageja reisikindlust ja sõlmib selles

valdkonnas kindlustuslepinguid oma klientide kui kindlustusvõtjatega (edaspidi: kliendid).

Codan ja hageja soovisid osta nende lepingute täitmisega seotud kahjukäsitlusteenust.

3.2. Kostja I on Läti äriühing, kes osutab kahjukäsitlusteenust kindlustusandjatele. Kostja II

on kostja I juhatuse liige, kes esindas kostjat I kõigis järgnevates lepingutes ja toimingutes.

3.3. Codan ja kostja I sõlmisid 25.05.2011 koostöölepingu, mille kohaselt kohustus kostja I

osutama kahjukäsitlusteenust (edaspidi: leping I). Lepingut I muudeti Codani ja kostja I

30.04.2012 ning hageja ja kostja I 30.06.2015 kokkulepetega. Hageja ja kostja I sõlmisid

27.06.2016 uue koostöölepingu (edaspidi: leping II), mille alusel hageja kandis kostja I kontole

deposiidina 25 000 €.

3.4. Kui kliendiga toimus kindlustusjuhtum, esitas ta kahjuteate otse kostjale I, kelle kohustus

oli võtta teade vastu, seda käsitleda ja edastada kliendile otsus, kas kahju hüvitatakse või mitte.

Kahju hüvitamise korral kohustus kostja I tasuma kliendile või klienti ravinud raviasutusele

hüvitise ning edastama seejärel teabe ja arve hagejale. Hageja oli koostöölepingu alusel

kohustatud tasuma raviasutuste või kliendi edastatud arvete alusel kostja I koostatud arved ning

tasu teenuse osutamise eest (algul 100 €, hiljem 80 € iga käsitletud kahjujuhtumi kohta).

3.5. Alates 2017. a algusest selgus hagejale, et kostja I oli jätnud klientide raviteenuste arved

osaliselt tasumata. Kostja I lepingurikkumiste tõttu ütles hageja 30.03.2017 avaldusega

koostöölepingu erakorraliselt üles, märkides, et leping lõppeb 27.06.2017. Olles kogunud

esialgsed andmed kostja I rikkumiste kohta, koostas hageja 21.04.2017 kostjale I nõudekirja

42 juhtumi kohta, nõudis kahju hüvitamist summas 111 626,92 €, leppetrahvi 2100 € ja

deposiidi 25 000 € tagastamist. Ühtlasi märkis hageja, et tal on kohustus tasuda kostjale I

summa 17 052,34 €, mille ta tasaarvestas. Hageja nõudis kostjalt I vastastikkuste nõuete vahe

121 674,58 € tasumist hiljemalt 03.05.2017.

4 (30)

4. Nõude (1) kujunemise ja aluste kohta avaldas hageja kostja I osas järgmist.

4.1. Pärast kostja I rikkumiste avastamist korraldas hageja uurimise. Selle tulemusel selgus,

et kostja I jättis raviasutuste arved tasumata või tasus neid vales valuutas. Lisaks esitas kostja I

hagejale arveid suuremas summas, kui kliendid või raviasutused esitasid kostjale I. Nii rikkus

kostja I koostöölepingut (lepingu I art 2 lg-d 2 ja 3 ning art 5 või lepingu II art 2 lg-d 1 ja 5,

lg 11 p g ning art 5 lg 1). Kokku tuvastas hageja rikkumise 60 kindlustusjuhtumis, mis toimusid

ajavahemikul september 2012 – detsember 2016 (edaspidi: juhtumid 1–60 vastavalt tervikteksti

numbritele, vt X kd tl 116 jj). Kokku jättis kostja I raviasutustele tasumata 116 203,72 €.

4.2. Esimese võimalusena nõuab hagejal kostjalt I raviasutustele tasumata summat tagasi

VÕS § 626 lg 1 alusel. Kostja I sai raha käsundi täitmiseks, kuid ei kasutanud raha selleks.

4.3. Teise võimalusena tuleb sama summa hüvitada lepingu rikkumisest tingitud kahjuna.

4.4. Kolmanda võimalusena tugineb hageja lepingueelse kohustuse rikkumisele. Kostja I

pettis enne 25.05.2011 lepingu sõlmimist Codanit ja alates 30.06.2015 ka hagejat, jättes mulje,

et ta on Coris International Groupi (praegu April Group; edaspidi April) liige. April on

üldtuntud kahjukäsitlusteenuse pakkuja. Hageja ja Codani jaoks oli oluline, et kostja I olnuks

Aprili liige, sest viimane garanteerib enda grupi liikmete maksejõulisuse. Aprili gruppi

kuulumine tekitab koostööpartnerites (sh hagejas) usaldust, et gruppi kuuluv ühing suudab täita

rahalisi kohustusi. Kostja I kodulehel oli avaldatud tema liikmelisust kinnitav teave ja vastavaid

andmeid jagati hagejale ka hiljem. Alles 2017. a sai hageja teada, et kostja I ei ole Aprili liige.

Kui Codan oleks enne lepingu sõlmimist teadnud, et kostja I ei ole Aprili liige, poleks ta

lepingut sõlminud. Jättes avaldamata tõest teavet, mille vastu oli vastaspoolel äratuntav oluline

huvi, rikkus kostja I lepingueelseid kohustusi (VÕS § 14 lg-d 1 ja 2). Eelnev annab alust nõuda

kostjalt I sama kahju hüvitamist ka seoses lepingueelse kohustuse rikkumisega.

4.5. Neljanda võimalusena palub hageja sama summa kostjalt I välja mõista alusetu

rikastumise sätete alusel. Kostja I nõue lepingu alusel muutub sissenõutavaks üksnes eeldusel,

et ta maksab klientidega seotud vaidlustamata arved. Kuivõrd kostja I ei ole kohaselt hüvitanud

raviasutustele arveid, ei tekkinud tal lepingu alusel nõuet hageja vastu.

5. Kostja II vastutab nõude (1) rahuldamise eest solidaarselt kostjaga I.

5.1. Olles kostja I juhatuse liige, eksitas kostja II Codanit ja hagejat, jättes mulje, et kostja I

on Aprili liige. Kui kostja II oleks enne lepingute sõlmimist avaldanud, et kostja I ei ole Aprili

liige, poleks Codan ega hageja kostjaga I lepinguid sõlminud. Kostja II rikkus kohustust

avaldada õigeid andmeid ja kohustust teavitada teist lepingupoolt kõigist asjaoludest, mille

vastu tal on lepingu eesmärki arvestades oluline huvi (VÕS § 14 lg-d 1 ja 2).

5.2. Kostja II kohustuste rikkumise tõttu on hagejal tekkinud kahju nõude (1) summas, mida

kostja I raviasutustele edasi ei kandnud ja mille hageja pidi ise hüvitama. Seoses asjaoluga, et

kostja II rikkus VÕS § 14, on hagejal õigus nõuda temalt kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel.

5.3. Teise võimalusena põhjustas kostja II sama kahju seaduses sätestatud kohustuse

rikkumise ja tahtliku õigusvastase käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8). Kostja II käitus

algusest peale tahtlikult heade kommete vastaselt eesmärgiga tekitada hagejale kahju. Kostja II

mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju.

5.4. Hageja märkis, et kui kostjad ei vastuta solidaarselt, vastutavad nad hageja ees eraldi.

6. Nõude (3) põhjenduseks märkis hageja järgmist.

6.1. Koostöölepingu järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt I leppetrahvi 50 € iga rikkumise eest

(lepingu I art 8 p 2 ja lepingu II art 8 p 2). Kostja rikkus lepinguid kokku 60 korral, st hagejal

õigus nõuda leppetrahvi 3000 € (= 60 × 50). Hagejal tekkinud kahju ei ole kaetud nõutava

leppetrahviga, sest leppetrahvi eesmärk oli lepingu täitmisele sundimine ja sissenõudmiskulu

hüvitamine, mitte aga kahju hüvitamine. Hageja esitas leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul.

5 (30)

6.2. Lepingu II lõppemise tõttu tuli kostjal I tagastada hagejale deposiit 25 000 €. Hageja

tasaarvestas 21.04.2017 avaldusega deposiidi tagastamise nõude kostja I nõudega enda vastu

summas 17 052,34 €, mille tulemusel on kostjal I veel vaja maksta 7947,66 € deposiidi katteks.

7. Viivist nõuab hageja seaduses sätestatud määras. Kostjal I tuleb tasuda 21.04.2017

nõudekirjaga hõlmatud nõuetelt maksta viivist alates 04.05.2017. Vastav summa hagiavalduse

esitamisele eelnenud päeva (23.01.2018) seisuga on 6839,39 €. Edasi nõuab hageja viivist

vastavalt kas kostjalt I (nõudelt (3)) või mõlemalt kostjalt (nõudelt (1)) alates nõude

osasummades hagi esitamisest.

8. Kostjad vaidlesid hagile vastu.

8.1. Kostja I ei nõustunud, et leping I on hagejale üle läinud, aga lepingute ja lisakokkulepete

sõlmimise asjaolusid nad ei vaidlustanud.

8.2. Kostjad ei esitanud lepingute I ja II sõlmimisel ebaõigeid andmeid ega rikkunud lepingu-

eelseid kohustusi.

8.3. Kostja I ei ole lepinguid rikkunud. Ta käsitles kindlustusjuhtumeid kohaselt ja tal on

lepingute alusel õigus saada käsitlustasu. Kostja I tasus raviasutuste arved ja tal on õigus nõuda

hagejalt tasutu hüvitamist. Hageja ei tõendanud, et ta tegi või pidi tegema maksed raviasutustele

ise. Lepingute järgi vastutab kostja I süülise rikkumise korral. Hagejal ei ole ka nõuet alusetu

rikastumise sätete alusel, sest ta ei ole kostjale I midagi alusetult maksnud.

8.4. Nõuded juhtumite nr 31–37 eest on osaliselt aegunud.

8.5. Hageja võib nõuda kahju hüvitamist ulatuses, mida leppetrahv ei kata. Põhjendamatu on

nõue lisaks välja mõista leppetrahv. Hageja ei esitanud leppetrahvi nõuet mõistliku aja jooksul.

8.6. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt I deposiidi tagastamist, sest see nõue pole muutunud

sissenõutavaks. Lepingu II järgi on deposiidi tagastamise tingimus lepingu lõppemine ning

vastastikuste maksete tegemine ja võrdlusakti allkirjastamine. Hageja ei ole lepingut II

korraliselt ega erakorraliselt üles öelnud. Lisaks ei ole pooled teinud vastastikuseid makseid

ega allkirjastanud võrdlusakti.

8.7. Koostöö lõppemise järel tuvastas kostja I, et hageja ei ole tasunud lepingu kehtivuse ajal

osutatud teenuste eest. Lepingu II art 4 p 6 nägi ette, et pärast lepingu lõppemist koostavad

osapooled vastastikuste kohustuste võrdlusakti ja teevad vastastikused maksed. Seepärast

kontrollis kostja I oma nõudeid hageja vastu pärast lepingu II lõppemist ja koostas 08.10.2018

arved kokku summas 80 367,09 €. Kostjal I on nõuded lepingu II art 4 p 2 alusel 2017. a

esimese kuue kuu eest 9000 € ( = 6 × 1500) ja kindlustusnõuete käsitlemise eest ajavahemikul

25.05.2011– 27.06.2017 summas 71 367,09 €. Lisaks tegi kostja I kulutusi lepingu II täitmiseks

kuni 27.06.2018 ja ta võib nõuda kõnealuse aasta eest lepingu II art 4 p 2 alusel 18 000 €

tasumist (= 12 × 1500). Koos hageja 21.04.20217 e-kirjas tunnustatud nõudega 17 052,34 € on

kostjal I seega 110 919,43 € nõue, mille ta soovis menetluses esitatud 27.03.2019, 01.11.2021

ja 15.07.2022 avaldustes tasaarvestada hageja võimalike nõuetega.

8.8. Kostja II pidas läbirääkimisi kostja I nimel, mistõttu ei vastuta ta hageja ees isiklikult.

Ebaselged on hageja väited, mis asjaoludest jättis kostja II enne lepingute sõlmimist

teavitamata. Kostja I ja Aprili vahel on sõlmitud leping, mille alusel on kostjal I õigus kasutada

Aprili kaubamärki. Lisaks kinnitas April, et kostja I oli Aprili võrgustiku liige. Seega vastab

tõele enne lepingu II sõlmimist avaldatud teave.

8.9. Hageja ei tõendanud kahju tekkimist kostja II tegevuse tõttu. Kostjale II etteheidetava teo

ja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Hageja nõuab negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamist.

Kui hageja ei oleks sõlminud lepinguid kostjaga I, oleks ta oma majandustegevuse iseloomust

tulenevalt kohustatud tasuma raviasutuste arveid. Hageja ei tõendanud, et kostja I kuulumine

Aprili oli niivõrd oluline asjaolu, mis mõjutas Codanit ja hagejat koostöölepinguid sõlmima.

6 (30)

8.10. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kostjad vastutavad solidaarselt. Hageja ei ole

viidatud lepingule ega seadusesättele, kust tuleneks solidaarvastutus. Kostja II vastu esitatud

nõude lahendamise tuleb arvestada, et tegemist on võlausaldaja poolt äriühingu juhatuse liikme

vastu esitatud nõudega ja hinnata, kas hagejal on võimalik saada kostjalt I tagasi hageja tasutu.

9. Hageja leidis, et kostja I tasaarvestus on tagajärjetu, sest kostjal I ei ole nõuet hageja vastu.

Kostjal I ei ole õigust nõuda tasu osutamata või puuduliku käsitlusteenuse eest. Teise

võimalusena palus hageja vähendada tasu nullini, sest kostja I puuduliku käsitlusteenuse tõttu

pidi hageja kandma oluliselt suuremas ulatuses kulusid, kui käsitlusteenuse tasu.

MAAKOHTU OTSUS

10. Maakohus tegi 25.08.2023 otsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas hagi kostja I vastu

osaliselt ja jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks

välja kahjuhüvitise 89 608,30 €, leppetrahvi 2550 €, deposiidi 7947,66 € ja sissenõutavaks

muutunud viivise 51 512,47 €. Nimetatud põhivõla summadelt mõistis maakohus kostjalt I

välja lisaks viivise alates otsuse kuupäevast VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras. Rahuldamata jäi hagi

kostja I vastu ülejäänud nõuete osas ja kostja II vastu tervikuna. Menetluskulud jaotas

maakohus nii, et kostjaga I peetud vaidluse kuludest jäi 20% hageja ja 80% kostja I kanda, aga

kostjaga II peetud vaidluse kulud jäid kõik hageja kanda. Kohus otsustas määrata kulud

rahaliselt kindlaks edaspidi. Ühtlasi määras kohus tsiviilasja hinna 144 162,88 €.

11. Maakohus märkis sissejuhatavalt, et kostjad I ja II kui väidetavad solidaarvõlgnikud ei ole

vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Seetõttu tuleb kontrollida nõuete

rahuldamise eeldusi mõlema kostja suhtes eraldi.

12. Esmalt tuvastas maakohus, et leping I on üle läinud hagejale (otsuse p 7 ja selle alapunktid).

12.1. Pooled ei vaidle, et kostja I ja Codan sõlmisid lepingu I, millega kostja I kohustus osu-

tama kahjukäsitlusteenust. Osapooled muutsid lepingut I osaliselt 30.04.2014 kokkuleppega.

12.2. Hageja esitatud 31.10.2014 teatest nähtub, et Codan ja UAB DK „PZU Lietuva“

(edaspidi: PZU) sõlmisid 17.04.2014 lepingu Codani Eesti filiaali kaudu brändinime „RSA

Kindlustus“ all majandatava kindlustusettevõtte üleandmiseks PZU-le. Teate kohaselt läks

ettevõtte üleminekuga PZU-le üle kogu Codani Eesti filiaali äritegevus, sh lepingud koos kõigi

õiguste ja kohustustega ning kõik muud äritegevusega seotud õigused ja kohustused.

12.3. Hageja ja PZU 29.05.2015 lepingust nähtub, et nende vahel on sõlmitud kindlustus-

ettevõtte ja kindlustusportfelli võõrandamise lepingud. PZU kui üleandja kohustus üle andma

ja hageja kui ülevõtja kohustus vastu võtma hiljemalt 31.05.2015 mh kõik ettevõtte koosseisu

kuuluvad üleandja õigused, mille suhtes toimub tsiviilkohtumenetlustes hagi- või maksekäsu

kiirmenetlus, samuti täidedokumentidest tulenevad sissenõudja õigused täitemenetlustes.

12.4. Lisaks nähtub Finantsinspektsiooni koostatud finantsteenuste 31.12.2015 turuülevaatest,

et suurim muudatus kindlustusandjate turujaotuses 2015. a oli seotud sellega, et Codani

kindlustusportfelli aasta varem üle võtnud PZU ja hageja Eesti filiaali portfellid ühendati, mille

tulemusena haaras hageja Eesti filiaal arvestatava osa Eesti kahjukindlustusturust.

12.5. Eelnevast järeldas maakohus, et Codan andis PZU-le üle oma kindlustusettevõtte, millega

läksid PZU-le üle kõik Codani sõlmitud ja äritegevusega seotud lepingud koos kõigi õiguste ja

kohustustega ning kõik muud äritegevusega seotud õigused ja kohustused. Seejärel andis PZU

hagejale üle kindlustusettevõtte ja kindlustusportfelli. Seega on toimunud Codani kindlustus-

tegevusega seotud ettevõtte üleminek hagejale (VÕS § 180). Codani ja kostja I sõlmitud

leping I oli seotud Codani kindlustustegevusega, mistõttu läks ka see leping koos kõikide

õiguste ja kohustustega ettevõtte koosseisus hagejale üle (VÕS § 182 lg-d 1 ja 2). Kostja I on

ise ka käsitlenud hagejat Codani õigusjärglasena lepingu I osas, sest sõlmis temaga 30.06.2015

kokkuleppe, millega osapooled täiendasid ja osaliselt muutsid lepingut I.

7 (30)

13. Nõue (1) kostja I vastu on põhjendatud summas 89 608,30 € (otsuse p-d 8–38 ja 54–56).

13.1. Lepingud I ja II vastavad käsunduslepingu tunnustele (VÕS § 619), aga nõuet (1) ei saa

rahuldada VÕS § 626 lg 1 alusel. Viidatud säte kohustab käsundisaajat andma käsundiandjale

välja selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Säte

kohaldub juhul, kui käsundiandja oli käsundisaajale midagi käsundi täitmiseks üle andnud, kuid

käsundisaaja ei ole üleantut kasutanud. Käesoleval juhul ei ole Codan ega hageja kostjale I

käsundi täitmiseks raha üle andnud. Lepingute I ja II järgi pidi kostja I ise kandma kliendi

ravikulu ja võis seejärel nõuda teiselt lepingupoolelt kulu hüvitamist. VÕS § 626 lg 1

kohaldamise eeldus (kostjale I raha üleandmine käsundi täitmiseks) ei ole seega täidetud.

13.2. Kostja I võttis omaks hageja väited juhtumite nr 1–59 osas. Lisaks on tõendatud väited

juhtumi nr 60 kohta (kindlustusjuhtum nr 363008). Hageja esile toodud asjaoludel on tal

kostja I vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Kostja I rikutud lepingute tingi-

mused ja seadusest tulenevad käsundisaaja kohustused kaitsesid hagejat kahju tekkimise eest

(VÕS § 127 lg 2). Kahju tekkimine pidi olema kostjale I ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Hageja

kahju ja kostja I rikkumise vahel esineb valdavalt põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

13.3. Põhjendatud ei ole siiski hageja nõue juhtumite nr 8, 9 ja 11 osas.

13.3.1. Juhtumites nr 8 ja 9 loeb hageja enda kahjuks kostja I tasumata jäetud raviasutuste

arveid summas 5362,57 € ja 284,40 € (kindlustusjuhtumid nr 351537 ja 398050), mis hageja

pidi ise tasuma. Arveid tasumata jättes rikkus kostja I lepingut ja käsundisaaja kohustusi. Samas

puudub kostja I rikkumiste ja hageja väljaminekute vahel põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Puudub vaidlus, et nimetatud klientidega toimusid kindlustusjuhtumid ja hagejal oli kohustus

ravikulud hüvitada. Kuigi hageja tasus ise ravikulude arve, oleks tal kindlustusjuhtumitega

seoses väljaminek tekkinud ka siis, kui kostja I poleks lepingut rikkunud. Seetõttu ei saa hageja

nõuda märgitud kahe juhtumi summa kahjuna hüvitamist.

13.3.2. Juhtumil nr 11 põhinev nõue on 157,11 € (kindlustusjuhtum nr 343203, kohati viidatud

kui nr 343206). Selles osas kostja I lepingurikkumist ei ole. Maakohus tuvastas, et kostja I on

tegelikult tasunud raviasutuse arve. Kliendilt hagejale saadetud teate kohaselt oli arve

13.08.2016 seisuga tasumata. Samas on esitatud 16.10.2015 maksekorraldus arve tasumise

kohta ja raviasutuse 12.12.2016 kinnitus raha kättesaamise kohta. Hageja väitel on

maksekorraldus on võltsitud, kuid maakohus ei kahelnud selle ehtsuses. Raviasutuse kinnitus

raha saamise kohta kinnitab, et maksekorraldus ei ole võltsitud. Viidatud kinnitus on ka ajaliselt

viimane dokument ja hageja ei ole väitnud, et detsembris 2016 või hiljem oleks raviasutus

nõudnud kliendilt või hagejalt sama arve tasumist.

13.4. Kostja I aegumise vastuväide on edukas juhtumite nr 31–37 osas summas 3739 €. Asjas

ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4, sest puuduvad tahtlikule rikkumisele viitavad asjaolud. Seega

aegusid hageja nõuded kolme aastaga. Kõnealused juhtumid toimusid 201–2013. a ja aegumise

kohaldamisel pole oluline, millal hageja sai kahjust teada, vaid üksnes kahju tekkimise aeg.

13.5. Vahekokkuvõttena sedastas maakohus, et hageja saab nõuda kostjalt I kahju hüvitamist

summas 106 660,64 € (= 116 203,72 – 5362,57 –284,40 € – 3739). Ülejäänud osas pole

nõue (1) põhjendatud ka muudel õiguslikel alustel eelkõige põhjusliku seose puudumise tõttu.

13.6. Saadud summa väheneb 17 052,34 € võrra. Hageja soovis kasutada nimetatud summas

kostja I vastunõuet tasaarvestuseks deposiidi tagastamise nõudega ja tegi sellekohase avalduse

21.04.2017 e-kirjas. Selleks ajaks ei olnud deposiidi tagastamise nõue veel sissenõutav, sest

leping II lõppes hageja 30.03.2017 ülesütlemise tulemusel 27.06.2017. Seetõttu oli hageja

21.04.2017 tasaarvestus toimetu. Kostja I tegi menetlusliku tasaarvestuse oma väidetavate

nõuetega. Kuivõrd hageja oli tunnistanud kostja I nõuet 17 052,34 €, siis lõppesid kostja I

tasaarvestusega poolte nõuded kattuvas osas. Kostja I ülejäänud nõuded pole põhjendatud.

13.7. Kokku tuleb kostjal I hagejale hüvitada kahju 89 608,30 € (= 106 660,64 – 17 052,34).

8 (30)

14. Nõue (3) kostja I vastu on põhjendatud summas 10 497,66 €, sh leppetrahv 2550 € ja

deposiidi tagastus 7947,66 € (otsuse p-d 39–53).

14.1. Leppetrahvi nõude alus on lepingu I art 8 p 1 ja lepingu I art 8 p 2.

14.1.1. Nõuet (1) lahendades ei tuvastanud kohus rikkumist juhtumi nr 11 osas ja leidis, et

juhtumite nr 31–37 eest on nõue aegunud. Neil kaheksal juhul ei ole hagejal samadel põhjustel

ka õigust nõuda leppetrahvi.

14.1.2. Mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks on käesoleval juhul kuus kuud. Juhtumis

nr 12 sai hageja kostja I rikkumisest teada raviasutuse 28.06.2016 kirjast (kindlustusjuhtum

nr 351459). Selle juhtumi osas esitas hageja 21.04.2017 leppetrahvi nõude hilinenult ja kaotas

VÕS § 159 lg 2 tõttu nõudeõiguse. Ülejäänud rikkumistest sai hageja teada alates 2016. a

detsembrist ja on nõudest teatanud mõistliku aja jooksul.

14.1.3. Maakohus ei nõustunud kostja I vastuväitega, et leppetrahvi nõudmine ei ole

põhjendatud VÕS § 161 lg 2 alusel. Viidatud säte näeb ette, et kui kahjustatud lepingupool võib

nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida

leppetrahv ei katnud. Sätte kohaldamisel tuleb enne kahju hüvitamise nõude leppetrahviga

kaetuks lugemist kontrollida, kas leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude eesmärk on hüvitada

sama kahju (RKTKo 27.10.2016, 3-2-1-76-16, p 17). VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 alusel tõlgendas

maakohus lepingu I art 8 p 1 ja lepingu I art 8 p 2 nii, et poolte tahe oli leppida kokku kostja I

kohustus tasuda leppetrahvi, mille eesmärk ei ole kahju hüvitamine. Lepingu art 8 p 2 sõnastuse

järgi tasub kostja I leppetrahvi lisaks tegelikele kahjudele. Tõlgendades viidatud lepingupunkte

mõlema lepingu kontekstis leidis maakohus, et leppetrahvi eesmärk oli sundida kostjat I

lepinguid täitma. Leppetrahvi eesmärk ei olnud lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamine.

14.1.4. Kokku saab hageja nõuda leppetrahvi 51 rikkumise eest ja nõue pole põhjendatud

eelnevas kirjeldatud 9 juhtumi osas. Lepingute järgi oli leppetrahv iga rikkumise eest 50 €, st

leppetrahvi nõue tuleb rahuldada summas 2550 € (= 51 × 50).

14.2. Deposiidi tagastamise nõue on põhjendatud hageja nõutud summas 7947,66 €. Selle

nõude rahuldamise eeldus on lepingu II art 4 p 6 järgi sama lepingu lõppemine, vastastikuste

maksete tegemine ja võrdlusakti allkirjastamine. Need tingimused on täidetud.

14.2.1. Leping II ei lõppenud korraliselt. Lõpetaks leping kooskõlas art 6 p-ga 2 pidanuks

hageja teatama hiljemalt 27.03.2017 soovist leping lõpetada, aga ta avaldas lepingu lõpetamise

tahet alles 30.03.2017. Seega pikenes leping II art 6 p 2 järgi järgmiseks aastaks.

14.2.2. Hageja 30.03.2017 avaldust tuleb käsitada lepingu erakorralise ülesütlemisena. Hageja

avaldas et leping tühistatakse 28.06.2017, kusjuures osapooled rahuldavad ja täidavad selle

tühistamise teate saamisel hiljemalt 28.06.2017 kõik lepingust tulenevad vastastikused

kohustused. Avalduses sisaldub hageja otsene tahteavaldus lõpetada leping alates 27.06.2017

(TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). Teates sisalduvad viited lepingu art 6 p-dele 1 ja 2 ei ole määrava

tähendusega, sest avalduse tegemise aja seisuga oli leping juba pikenenud järgmiseks aastaks.

Samas nähtub avaldusest hageja tahe leping lõpetada. Sellisele tahtele juhtis hageja tähelepanu

ka 21.04.2017 e-kirjas. Hagejal oli õigus öelda leping II kui käsundusleping erakorraliselt üles

VÕS § 631 alusel. Viidatud sätte järgi võib käsunduslepingu ülesütlemise aluseks olla

lepingurikkumine (RKTKo 13.06.2018, 2-16-13032, p 12).

14.2.3. Hageja sai esimese teate kostja I lepingurikkumise kohta 28.06.2016 (juhtum nr 12).

Rohkem andmeid rikkumise kohta kogunes detsembris 2016. Arvestades rikkumiste rohkust ja

tekitatud kahju suurust ei saanud hagejalt oodata käsunduslepingu täitmist kuni lepingu tähtaja

möödumiseni. Samas ei olnud lepingu erakorraline ülesütlemine kostja I jaoks ülemäära

koormav. Eeltoodust tulenevalt ütles hageja 30.03.2017 avaldusega lepingu II erakorraliselt

üles alates 27.06.2017.

9 (30)

14.2.4. Kuigi osapooled ei ole allkirjastanud dokumenti vastastikuste maksete tegemise kohta

või võrdlusakti, siis arvestades hageja 21.04.2017 kirjas esitatud poolte vastastikuseid kohustusi

ja seda, et kostja I ei ole hiljemalt 28.06.2017 esitanud enda seisukohta täitmata kohustuste

kohta, ei saanud kostja I alates 28.06.2017 tugineda vastastikuste maksete tegemata ja

võrdlusakti allkirjastamata jätmisele. Vastupidine tõlgendus oleks vastusolus hea usu

põhimõttega, sest see annaks kostjale I võimaluse lükata määramata ajaks edasi deposiidi

tagastamise nõude sissenõutavaks muutumise.

15. Nõuded kostja II vastu jäi rahuldamata kokkuvõtvalt järgmise põhjendusega (otsuse

p-d 29–34 ja 58–64).

15.1. Mõlemad kostjad rikkunud kohustusi lepingueelsetel läbirääkimistel Codani ja hagejaga.

Kostja I esitles ennast Apriliga seotud ühinguna. See nähtub lepingust I, kus viidatakse Aprilile

(endine ärinimi CORIS International) ja tuuakse välja, et kostja I (CORIS) on kohustatud

pakkuma kogu vajalikku abi meditsiiniliste ja muude teenuste osutamiseks kindlustatud

isikutele. Samast lepingu järgi oli Codani jaoks oluline kostja I Aprili liikmesus just

tervisekindlustuse valdkonnas. Hageja tõendas, et Codan poleks sõlminud lepingut I kostjaga I,

kui too poleks Aprili liige. Samuti oli see oluline hagejale ka teda eksitas kostja I enne ja

lepingu II sõlmimisel.

15.2. Maakohus tuvastas, et kostja I ei ole Aprili liige tervisekindlustuse valdkonnas, vaid

üksnes rohelise kaardi äritegevuses. Selles osas on asjakohane Aprili ja hageja kirjavahetus,

milles mh selgitatakse, et kostja I ei ole Aprili tütarettevõte, ei kuulu Aprilile ja viimane ei

garanteeri tema maksevõimelisust. Vastupidist ei tõenda kostja I esitatud 14.12.2001 volikiri,

26.01.2012 koostööleping, 21.09.2015 litsentsileping ega 19.09.2018 e-kiri. Need dokumendid

ei kinnita kostja I liikmesust tervisekindlustuse valdkonnas. Küll aga nähtub neist sama teave

kostja I ja Aprili koostöö kohta rohelise kaardi osas, millele viitas hageja esitatud kirjavahetus.

15.3. Kostjad jätsid avaldamata Codani ja hageja jaoks olulise teabe, et kostja I ei ole Aprili

liige tervisekindlustuse valdkonnas. Lepingu teisel poolel oli selle teabe vastu lepingute I ja II

eesmärki arvestades oluline huvi. Nii rikkusid nad VÕS § 14 lg 2 ls 1. Kui lepingueelsete

kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda

ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused,

mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist (RKTKo 25.05.2015, 3-2-1-50-15, p 17).

Kostjale II on ette heidetav ka õigusvastane käitumine (VÕS § 1045 lg 1 p 7).

15.4. Siiski ei saa nõuet (1) kostja II vastu rahuldada. Hageja väidetav kahju tekkis sellepärast,

et ta sõlmis klientidega reisikindlustuslepingud. Hageja ei väida, et ta ei oleks neid lepinguid

sõlminud, kui kostja II avaldanuks, et kostja I ei ole Aprili liige tervisekindlustuse valdkonnas.

Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu ka see, et kui April oleks kostja I eest tasunud raviasutuste

arved, oleks hageja vabanenud sama kulu hüvitamise kohustusest. Järelikult puudub hageja

väljamaksete ja kostja II kohustuste rikkumise vahel põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

15.5. Sama nõue kostja II vastu pole põhjendatud ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Hageja ei

tõendanud, et kostja II käitus algusest peale, st kogu hageja ja kostja I koostöö jooksul tahtlikult

heade kommete vastaselt eesmärgiga tekitada hagejale kahju. Samuti on tõendamata, et

kostja II mõistis algusest peale oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua

hagejale kaasa kahju.

15.6. Ühtlasi ei saa hageja nõuda kahjuhüvitist kostjalt II kui juhatuse liikmelt. Kohtupraktikas

on jaatatud äriühingu juhatuse liikme vastutust äriühingu võlausaldaja ees juhul, kui juhatuse

liige rikub VÕS § 14 lg 1 või 2. Sell juhul tuleneb juhatuse liikme vastutus VÕS § 1043, § 1045

lg 1 p 7 ja § 14 lg-te 1 ja 2 koostoimest. Nimetatud alusel nõude rahuldamist takistab samuti

põhjusliku seose puudumine.

10 (30)

16. Viivise nõuded (2), (4) ja (5) kostja I vastu on põhjendatud seni sissenõutavaks muutunud

summas 51 512,47 € ja edasiulatuvalt rahuldatud põhinõuete summalt (otsuse p-d 65–72).

Maakohus kasutas viivisekalkulaatorit ja lähtus VÕS § 113 lg 1 ls 2 määrast.

16.1. Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõue (2) kostja I vastu

on põhjendatud summas 5056,01 € ( = 4711,08 + 87,12 + 257,81) järgmiselt.

16.1.1. Hageja 24.04.2017 e-kirjas nõutud summast oli nõude (1) ulatust ja rahuldamist arvesse

võttes põhjendatud 81 110,55 €. Hageja märkis viidatud e-kirjas tasumise tähtpäevaks

03.05.2017. Viivist tuleb seega arvestada alates 04.05.2017 tasumise tähtajale järgnev päev)

kuni 23.01.2018 (hagiavalduse esitamisele eelnev päev) ja see on 4711,08 €.

16.1.2. Samas kirjas nimetatud juhtumitest on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 30 juhul, st

viivist tuleb arvutada summalt 1500 € (= 30 × 50 eurot). Eelmises alapunktis märgitud

ajavahemiku eest on viivis 87,12 €.

16.1.3. Samas kirjas märgitud deposiidi tagastamise nõudeõigus tekkis hagejal lepingu II

lõppemise järel, st 28.06.2017. Selle nõude sissenõutavaks muutumise määramisel on kohane

lähtuda VÕS § 82 lg-test 3 ja 7. Mõistlikult vajalik aeg kohustuse (deposiidi tagastamise)

täitmiseks on kaks kuud. Seega muutus 7947,66 € nõue sissenõutavaks 28.08.2017 ja alates

29.08.2017 tekkis hagejal õigus nõuda nimetatud nõudelt viivist. Kuni hagi esitamiseni

arvutatud viivis on 257,81 €.

16.2. Lisaks hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisele, palus hageja kostjalt I

välja mõista edasiulatuva viivise, sh nõude (1) osasummalt 114 279,90 € alates hagi esitamisest

ja summalt 1932,82 € alates 03.08.2018 ning nõude (3) osasummalt 10 897,66 € alates hagi

esitamisest ja summalt 50 € alates 03.08.2018. Maakohus arvutas välja otsuse tegemise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise summa 46 456,46 € (=3670,74 + 37 926,41 + 3696,53 +

104,66 + 1058,12).

16.2.1. Nõue (1) on põhjendatud summas 89 608,30 €, millest 1923,82 € nõude esitas hageja

03.08.2018 menetlusdokumendis. Nende summade vahelt 87 684,48 € alates 24.01.2018

(hagiavalduse esitamise päev) kuni 02.08.2018 (täiendava nõude esitamisele eelnev päev)

arvutatud viivis on 3670,74 € ja kogu summalt 03.08.2018 – 24.08.2023 (kohtuotsuse

tegemisele eelnev päev) 37 926,41 €.

16.2.2. Nõude (3) põhjendatult osasummadelt on viivis summalt 7947,66 € alates hagi

esitamisest kuni otsuse tegemiseni 3696,53 €, algse leppetrahvi nõude põhjendatud summalt

2500 € kuni täiendava nõude esitamiseni 104,66 € ja edasi kogu põhjendatud leppetrahvi

nõudelt 2500 € otsuse tegemiseni 1058,12 €.

17. Tsiviilasja hind on esitatud põhi-ja viivisenõuete põhjal ning TsMS § 124 lg 1 ja § 133

lg 2 järgi 144 162,88 € (=116 203,72 + 6839,39 + 9296,30 + 10 947,66 + 875,81). Kui hageja

esitab mitme solidaarvõlgniku vastu nõuded ühes hagiavalduses, siis loetakse hagihinnaks

üksnes solidaarnõude hind. Kui lisaks mitme kostja vastu solidaarselt esitatud nõudele on hagis

esitatud ka ühe kostja vastu eraldiseisev nõue, tuleb hagihind määrata TsMS § 134 lg te 1 ja 3

koostoimes ning liita solidaarnõudele eraldiseisev nõue. Viivise nõude (2) hagi esitamise

seisuga võttis maakohus arvesse tervikuna ja arvestas lisaks välja aastase viivise nõuete (4)

ja (5) põhjal (otsuse p 73).

18. Menetluskulud hageja ja kostja I vahelises vaidluses jaotusid TsMS § 163 lg 1 järgi

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kostja I vastu esitatud hagi menetlemise kulud jäid TsMS

§ 162 lg 1 alusel hageja kanda (otsuse p 74).

11 (30)

POOLTE SEISUKOHAD

19. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi jäi rahuldamata, v.a nõude (1) osasumma 157,11 € ja sellelt arvutatud viivis. Hageja

soovib tühistatavas osas uue otsuse tegemist, millega:

-

rahuldada nõue (1) solidaarselt mõlema kostja vastu summas 116 046,61 €, st mõista

kostjalt I täiendavalt välja 26 438,31 € (= 116 046,61 – 89 608,30) ja kostjalt II kogu

nimetatud summa;

-

rahuldada nõue (2) kostja I vastu summas 6369,06 €, st mõista täiendavalt välja

1313,05 € (= 6369,06 – 5056,01);

-

rahuldada nõue (3) kostja I vastu, st mõista temalt täiendavalt välja leppetrahv 450 €

(= 3000 – 2550);

-

rahuldada viivise nõuded (4) ja (5), sh nõue (4) vastavalt nõude (1) vähendatud

ulatusele, mõistes kostjalt I välja täiendava viivise osas, milles maakohus ei pidanud

seda põhjendatuks, ja solidaarselt kostjalt II viivise nõude (1) vähendatud summalt.

Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda.

Hageja avaldas, et ta ei vaidlusta maakohtu otsust nõude (1) osasumma 157,11 € (juhtum nr 11)

ja sellelt viivise välja mõistmata jätmise osas.

19.1. Esiteks ei nõustu hageja maakohtuga, et nõuet (1) kostja I vastu ei saa rahuldada VÕS

§ 626 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaldamisel pole oluline, kas hageja käsundiandjana maksis

raha kostjale I kui käsundisaajale enne või pärast käsundiga hõlmatud rahalise kohustuse

kolmandale isikule (raviasutusele) täitmise tähtaega.

19.2. Teiseks jättis maakohus ekslikult rahuldamata nõude (1) kostja I vastu osasummades

5362,57 € ja 284,40 € (juhtumid nr 8 ja 9) põhjendusega, et hageja ei ole kostjale I nende

juhtumite eest tasunud. Hageja on vastavad maksed teinud.

19.3. Kolmandaks kohaldas maakohus valesti aegumist. Kostjad rikkusid oma kohustusi

tahtlikult ja käitusid tahtlikult õigusvastaselt, mistõttu kohaldub TsÜS § 146 lg 4 järgne

10-aastane aegumistähtaeg.

19.4. Neljandaks eksis maakohus VÕS § 14 ja § 127 lg 4 kohaldamisel. Maakohus tuvastas

õigesti, et kostjad rikkusid lepingueelseid kohustusi, aga luges ekslikult, et sellise rikkumise

tulemusel tekkinud kahju ja kostjate rikkumise vahel puudub põhjuslik seos.

19.5. Viiendaks vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, milles leppetrahvi jäi üheksa juhtumi

eest välja mõistmata. Kuigi juhtumi nr 11 osas ei nõua hageja enam kahju hüvitamist, siis

kostja I rikkumine on ikkagi tõendatud ja leppetrahvi nõue põhjendatud. Juhtumite 31–37 osas

järgib hageja oma kolmanda väite põhjendusi. Hageja ei nõustu, et leppetrahvi nõudest

teatamise mõistlik aeg on käesoleval juhul kuus kuud, vaid kõiki asjaolusid (sh rahvusvahelist

elementi) arvesse võttes on see üks aasta. Järelikult on 21.04.2017 teade tähtaegne ka juhtumi

nr 12 osas. Lisaks tuleb arvestada, et iga juhtumi kõigi detailide välja selgitamine oli

ajamahukas, viidatud juhtumi nr 12 osas saabus selgus alles 2017. a aprillis. Uurimist takistas

kostja I mh sellega, et edastas hagejale ebaõige makseinfo (ilmselt võltsitud maksekorralduse).

19.6. Kuuendaks ei nõustu hageja maakohtu arusaamaga 17 052,34 € nõude tasaarvestusest.

Isegi kui 21.04.2017 avaldus on tagajärjetu, sest deposiidi tagastamise nõue ei olnud muutunud

sissenõutavaks, tegi hageja kehtiva tasaarvestuse 23.01.2018 (kaebuses ekslikult 2017. a)

hagiavalduses. Kostjale I pidi olema hagiavalduse saamisel selge, et viidatud summa osas on

poolte nõuded tasaarvestatud.

19.7. Seitsmendaks jättis maakohus ekslikult rahuldamata nõuded kostja II vastu. Kostja II

vastutab nii VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel kui ka VÕS § 14 rikkumise eest.

12 (30)

19.8. Kaheksandaks leiab hageja, et viivis tuleb välja mõista mõlemalt kostjalt, sh suurendada

kostja I makstava viivise summat vastavalt põhivõla suuremas osas rahuldamisele ja kohustada

nõude (1) summalt maksma solidaarselt viivist ka kostjat II.

19.9. Üheksandaks soovib hageja kõigi menetluskulude panemist solidaarselt kostjate kanda.

Õigusabikulud on tingitud kostjate teadlikust menetluse takistamisest, lisaks esitasid kostjad

pärast eelmenetluse lõppemist uusi seisukohti ja tõendeid. Seetõttu palub hageja jätta

menetluskulud TsMS § 162 lg 4 ja § 169 alusel kostjate kanda ka juhul, kui hagi jääb osaliselt

rahuldamata.

20. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse tema suhtes

hagi rahuldamise osas. Ta taotleb esimese võimalusena asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

saatmist ja teise võimalusena hagi tervikuna rahuldamata jätmist. Menetluskulud palub ta panna

hageja kanda.

20.1. Esiteks vaidlustab kostja I nõude (1) rahuldamise kahju hüvitamise nõudena. Kaebuse

asjaomane väide koosneb viiest osast:

(a) kostja I ei rikkunud lepinguid I ja II ühegi juhtumi nr 1–60 korral, sest ta maksis

raviasutuste arved, mida tõendavad maksekorralduste ärakirjad, ja hagejal ei olnud

kohustust raviasutustele uuest tasuda; osadel juhtudel pole hageja tõendanud ravi-

asutusele uue makse tegemist või vastavat kohustust;

(b) kostja I ei võtnud omaks hageja väiteid 13.02.2019 istungil, sest esindaja öeldust

järeldub vaid see, et pole vaja esitada 09.02.2018 menetlusdokumendi p-de 14 ja 15

tabelites loetletud kostja I arveid hagejale, aga esindaja ei kinnitanud kostja I poolt

raviasutustele tasumata jätmist;

(c) hagejal ei tekkinud kahju, vähemalt mitte nõude (1) rahuldatud summas, sest tal võib

käsundiandjana tagasinõue VÕS § 626 lg 1 alusel ja hageja pole toonud esile ega

tõendanud selle nõude vähenemist;

(d) maakohus arvutas kahju suuruse valesti; tõendite kohaselt tasus hageja ise ravi-

asutustele 26 514,89 € ja ei nähtu, et raviasutused oleks nõudnud hagejalt kohustuste

täitmist ülejäänud osas, ehk summas 89 688,83 € (= 116 203,72 – 26 514,89); nõuete

esitamata jätmisest järeldub, et raviasutused on raha kätte saanud; kostjal I olid

raviasutustega pikaaegsed lepingud, arveldused toimusid vastavalt kokkulepetele,

kostjal I tegi ettemakseid tavapäraselt ka pooleaastaste vahedega; põhistamata ja

tõendamata on hageja väited tema enda esitatud maksekorralduste võltsituse kohta;

(e) nõutud kahju ei ole hõlmatud lepingutest ega seadusest tuleneva kaitse-eesmärgiga

ning puudub põhjuslik seos kostja I tegevuse ja väidetava kahju vahel.

20.2. Teiseks ei nõustu kostja I maakohtu põhjendustega lepingueelsete kohustuste rikkumise

osas. Kostja I heidab ette, et maakohus:

(a) rikkus TsMS § 436 lg 4, sest hageja ei ole tuginenud lepingueelsetele läbirääkimistele

kostja I vastutuse eeldusena – sellekohaseid etteheiteid oli hagejal ainult kostjale II;

(b) kohaldas vääralt ja üllatuslikult VÕS § 14 lg-d 1 ja 2, sest hageja ei tuginenud väitele,

et talle ei avaldatud olulist teavet (kostja I ei ole Aprili liige tervisekindlustuse vald-

konnas); lisaks ei ole kostjad hagejat ega Codanit eksitanud, sest kostja I on tegelikult

Aprili liige;

(c) maakohus eksis tõendite hindamisel ja tegelikult on hageja väited kostja I lepingueelsete

kohustuste rikkumise kohta tõendamata.

20.3. Kolmandaks jättis maakohus leppetrahvi nõude lahendamisel kohaldamata VÕS § 161

lg 2 ja § 159 lg 2. Hagejal ei ole õigust nõuda leppetrahvi lisaks kahjuhüvitisele. Leppetrahvi

eesmärk on kahju nõude sissenõudmise lihtsustamine, st võlausaldaja vabastamine tegelikku

13 (30)

kahju suuruse tõendamise kohustusest, mitte aga võlgniku karistamine või võlausaldaja alusetu

rikastumine. Hageja ei teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul, kusjuures

21.04.2017 nõudekiri ei sisaldanud kõiki juhtumeid nr 1–60, mille eest hageja nüüd leppetrahvi

nõuab.

20.4. Neljandaks vaidlustab kostja I maakohtu järelduse, et leping II lõppes hageja 30.03.2017

erakorralise ülesütlemisega 27.02.2017. Kuivõrd kumbki lepingupool ei avaldanud lepingu II

art 6 p 2 tähtaja jooksul lõpetamise soovi, siis pikenes leping automaatselt kuni 27.06.2018.

Hageja 30.01.2017 avaldust ei saa käsitada erakorralise ülesütlemisena, sest niisugusele alusele

(kostja I lepingurikkumisele) hageja ise oma avalduses ei tugine. Korralisele ülesütlemisele

viitab ka avalduse viimane lõik, mille kohaselt pidi kostja I osutama kuni lepingu lõpetamiseni

klientidele kõiki vajalikke teenuseid. Seega ei ole erakorralise ülesütlemise formaalne eeldus

täidetud. Kostja I lähtus lepingu kehtivusest ja tegi kulutusi selle täitmiseks, sh palkas vajalikud

töötajad.

20.5. Viiendaks jättis maakohus kohaldamata VÕS § 182 lg 1 ning TsÜS § 6 lg-d 1 ja 3, kui

tuvastas, et leping I on üle läinud Codanilt hagejale. Hageja ei tõendanud kõnealuse lepingu

üleandmist kooskõlas viidatud sätetega.

20.6. Kuuendaks lahendas maakohus 17 052,34 € ületavas osas valesti kostja I tasaarvestuse.

Kostjal I on lepingu II järgi õigus nõuda tasaarvestuseks kasutatud nõudesummasid. Kostja I

esitas menetluses andmebaasi ja telefonikõnede väljavõtted, mis tõendavad piisavalt nõuet

käsitletud juhtumite eest. Lisaks oli kostja I valmis oma väiteid tõendama tunnistajaütlustega,

aga maakohus jättis vastavad taotlused ekslikult rahuldamata.

21. Kostjad vaidlesid hageja kaebusele vastu. Hageja vaidles vastu kostja I kaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

A. Sissejuhatus

22. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata kostjalt I

8834,91 € ja 450 € saamiseks. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega

mõistab kostjalt I täiendavalt välja eelnimetatud summad ja neilt viivise (TsMS § 657 lg 1 p 2).

Samuti tühistatakse maakohtu otsus osas, milles hagi jäi rahuldamata kostjalt II solidaarselt

98 443,21 € ja sellelt viivise saamiseks. Ka selles osas teeb ringkonnakohus ise otsuse nõuete

rahuldamise kohta. Menetluskulude jaotust muudetakse osas, milles need jäid hageja kanda.

Maakohtu otsuse ülejäänud resolutsioon jääb muutmata, aga osaliselt tuleb muuta otsuse

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Hageja kaebus rahuldatakse osaliselt ja kostja I kaebus jääb

rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad kostjate kanda.

23. Hageja ei vaidlustanud nõude (1) rahuldamata jätmist osasummas 157,11 € (juhtum nr 11)

ega ka sellelt summalt viivise välja mõistmata jätmist. Kirjeldatud osas on maakohtu otsus edasi

kaebamata jõustunud (TsMS § 456 lg 4 ls 2).

24. Maakohtu tuvastatud asjaoludel olid kostjaga I sõlmitud lepingute I ja II teiseks pooleks

erinevatel aegadel Codan, PZU ja hageja (edaspidi lihtsustatult: kindlustusandja).

25. Ringkonnakohtu põhjenduste struktuur on järgmine:

-

asjaolud ja poolte õigussuhted (osa B, p 26 jj);

-

nõue (1) kostja I vastu (osa C, p 43 jj);

-

nõue (1) kostja II vastu (osa D, p 64 jj);

-

leppetrahvi nõue ehk nõude (3) esimene osa kostja I vastu (osa E, p 72 jj);

-

deposiidi tagastamise nõue ehk nõude (3) teine osa kostja I vastu (osa F, p 81);

-

viivise nõue (2) kostja I ning nõuded (4) ja (5) mõlema kostja vastu (osa G, p 82 jj);

-

menetlusküsimused, sh tsiviilasja hind ja menetluskulud (osa H, p 91 jj).

14 (30)

B. Asjaolud ja poolte õigussuhted

B.1. Vaidlustamata asjaolud

26. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-des 7, 7.4, 9, 31, 42, 49, 50.1, 50.2 ja 59 mh

järgmised asjaolud, mida pooled apellatsioonimenetluses ei vaidlustanud ja millest ringkonna-

kohus saab kaebuste lahendamisel lähtuda (TsMS § 652 lg 1 p 1):

-

kostja I ja Codan sõlmisid 25.05.2011 lepingu I, millega kostja I kohustus osutama

kahjukäsitlusteenust; samad osapooled sõlmisid 30.04.2014 kokkuleppe, millega nad

osaliselt muutsid lepingut I;

-

kostja I ja hageja sõlmisid 30.06.2015 lepingu I muutmise kokkuleppe;

-

kostja I ja hageja sõlmisid 27.06.2016 lepingu II;

-

kindlustusandjad pakkusid välismaal reisivate klientide reisikindlustust, mille osa oli

tervisekindlustus (lepingute I ja II art 1 p 1); kui kliendiga toimus kindlustusjuhtum,

pidi kostja I tegelema juhtumi käsitlemisega, st kindlustatud isik esitas kahjuteate

kostjale I, kes võttis selle vastu, käsitles ja edastas kliendile otsuse kahju hüvitamise

või hüvitamata jätmise kohta; kahju hüvitamise korral maksis kostja I kliendile või

raviasutusele hüvitise ning edastas seejärel teabe ja arve kindlustusandjale, kes pidi

omakorda kostjale I hüvitama tema tehtud väljamaksed (lepingu I art 1 p 2, art 2 p-d 1,

3, 4 ja 6, art 3 p-d 5 ja 6, art 4 p 8; lepingu II art 1 p 2, art 2 p-d 1, 5 ja 10, samuti p 11

alapunktid a–h ning art 4 p 8);

-

lepingus II esitles kostja I end Apriliga seotud ühinguna (art 1 p 4); samuti avaldas ta

veebilehel, et ta on Aprili liige, ja kinnitas sama 13.04.2016 kirjas hagejale;

-

hageja tasus kostjale I kooskõlas lepingu II art 4 p-ga 6 deposiidi 25 000 €;

-

lepingu II art 6 p 1 kohaselt pidi leping kehtima kuni 27.06.2017 ja art 6 p 2 järgi

pikenema järgmiseks aastaks, kui kumbki osapooltest lepingut kirjalikult ei tühista

kolm kuud enne lepingu lõppemist; kumbki osapool ei teatanud hiljemalt 27.03.2017

soovist leping II lõpetada;

-

hageja koostas 30.03.2017 kuupäevaga avalduse, millega teavitas kostjat I lepingu art 6

p-dele 1 ja 2 viidates, et leping lõpeb 27.06.2017 ja hageja ei pikenda lepingut, vaid

leping tühistatakse 28.06.2017; kostja I sai avalduse kätte 29.03.2017 (st ilmselt oli kas

hageja avaldus tegelikult päeva võrra varasem või kostja kättesaamiskinnituse kuupäev

ekslik, aga see ei mõjuta asja lahendamist);

-

mõlema lepingu art 8 p-s 2 sisaldusid leppetrahvi kokkulepped hageja kasuks;

-

hageja nõudis 21.04.2017 e-kirjaga kostjalt I deposiidi 25 000 € tagastamist,

42 lepingurikkumise eest leppetrahvi 2100 € ja kahjuhüvitist 111 626,92 €, st kokku

138 726,92 € maksmist; samas kirjas märkis hageja, et tasaarvestab oma nõuded

kostja I vastunõudega summas 17 052,34 € ja määras kostjale I vahesumma

121 674,58 € tasumiseks tähtaja kuni 03.05.2017; kostja I on kirja kätte saanud;

-

kostja II on kostja I juhatuse liige, esindades kostjat I lepingute I ja II ning nende

muutmise kokkulepete sõlmimisel, aga ka läbirääkimistel Codani ja hagejaga.

B.2. Kostja I omaksvõtt

27. Maakohus leidis vaidlustatud otsuse p-des 14–16 sisuliselt, et juhtumite nr 1–59 osas võttis

kostja I esindaja avaldusega 13.02.2019 (otsuses ekslikult 13.09.2019) istungil omaks hageja

09.02.2018 menetlusdokumendi p-de 14 ja 15 tabelites kajastatud ja p-s 17 viidatud väited.

Asja lahendamisel on keskse tähendusega hageja väidete kogum, mille kohaselt kostja I jättis

raviasutustele tegelikult maksmata arved, mille alusel nõudis ise tasumist kindlustusandjalt, kes

kandis kostja I kontole üle vastava summa. Kostja I kritiseerib maakohtu menetluslikku

otsustust oma kaebuse esimese väite osaga (b), mis ei ole põhjendatud.

15 (30)

28. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja hagejaga, et kostja I esindaja avaldust 13.02.2019

istungil (II kd tl 76, ajamärk 00:29:25) tuleb mõista omaksvõtuna vähemalt väidete osas, et

kostja I edastas kindlustusandjale tabelites kajastatud summades arved ja kindlustusandja need

ka tasus, kui tabelites ei ole märgitud teisiti.

28.1. TsMS § 231 lg 2 ls-te 1 ja 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja

selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus

nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest.

28.2. Käesoleval juhul sai maakohus kuni 13.02.2019 istungini TsMS § 231 lg 4 alusel eeldada

kostja I omaksvõttu kõigi asjaolude osas, mille vaidlustamise tahe ei nähtud sama kostja

17.04.2018 vastusest ja selle 22.05.2018 täpsustusest. Kostja I soovis vaielda küsimustes, kas

hageja saab esitada oma nõuded mõlema kostja vastu ja kas kostjal I on omakorda vastunõudeid

hagejale.

28.3. Maakohus käitus 13.02.2019 istungil korrektselt, kui küsis kostjalt I selgitust, kas ta

vaidlustab hageja nimetatud arveid viitega hageja avalduse p-le 17. Nimelt eeldab TsMS § 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine, et kohus küsib poole seisukohta asjaolu kohta ning alles

siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust

lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt RKTKo 27.03.2024, 2-21-10188, p 12.1).

Kostja I esindaja kinnitas selgelt, et kõnealuse p 17 üle pooltel vaidlus puudub.

28.4. Õige on maakohtu hinnang, et 13.02.2019 istungil arutati asjaolusid ja viidati neile hageja

09.02.2018 menetlusdokumendi põhjal. Selle p-s 17 viitab hageja „eelnimetatud arvetele“,

millega selgelt peeti silmas tabeleid sama dokumendi p-des 14 ja 15. Koostoimes kõnealuse

p 17 sõnastuse ja poolte ülejäänud avaldustega on üheselt mõistetav, et kostja I ei soovinud

vaidlustada kindlustusandjalt juhtumites nr 1–59 raha saamist (kui viidatud tabelitest ei tulene

teisiti – nagu mh juhtumid nr 9 ja 10) ega väidet, et kostja I jättis samades juhtumites ravi-

asutuste arved tasumata.

29. Veel ka kostja I 13.03.2019 menetlusdokumendist võib aru saada, et kostja I ei vaidlusta

kindlustusandja maksete tegemist, vaid heidab ette üksnes ebaselgust kostjalt I nõutud vastu-

soorituse osas (II kd tl 93 pöördel, p 6). Kostja I asus alles alates 27.03.2019 väitma, et

13.02.2019 istungil ei võtnud ta midagi omaks (II kd tl 147, p 2). Ringkonnakohus leiab, et

kostja I ei võinud varasemat omaksvõttu tagasi võtta. Põhjendused on järgmised.

29.1. Omaksvõtu võib tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev

pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele

ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust (TsMS § 231 lg 3 ls 1). Hageja ei

ole nõustunud kostja I omaksvõtu tagasivõtmisega. Seega oli kostjal I võimalik tõendada, et

tegelikud asjaolud erinevad omaksvõtust ja tema varasem ettekujutus oli ebaõige.

29.2. Kostja I kaebuses viidatakse selles tähenduses kaalumist vajavate tõenditena üksnes

kostja I ülekannete kohta esitatud maksekorraldustele. Kostja I nimel koostatud ja tema enda

poolt hagejale edastatud maksekorralduste puhul ei saa eeldada, et tal oli 13.02.2019 istungil

ebaõige ettekujutus asjaoludest. Lisaks nõustub ringkonnakohus hageja ja maakohtuga, et

maksekorraldused ei ole käesoleval juhul usaldusväärsed (vt pikemalt järgnevas p 36.1).

30. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja on ka tõendanud valdava osa juhtumite puhul

maksed kostjale I (I kd tl 28–59, aga ka III–VI kd osaliselt kattuvad, osaliselt täiendavad

maksekorraldused hagejalt kostjale I; tõendamata juhtumite kohta vt järgnevas p-d 48.2–48.4).

16 (30)

B.3. Lepingute I ja II kvalifitseerimine

31. Maakohus kvalifitseeris lepingud I ja II õigesti käsunduslepinguteks. Seda ei ole pooled

kaebustega kahtluse alla seadnud ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega

vaidlustatud otsuse p-s 9.

32. Maakohtu tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludel pidi kostja I osutama kahjukäsitlemise

teenust, mille osa oli raviasutuste arvete tasumine ning kindlustusandjale selle kohta aruande ja

arve esitamine. Vaidlusalune on raviasutuste arvete tasumise kohustuse kohane täitmine.

B.4. Kostja I lepingurikkumised

33. Kostja I vaidlustas oma kaebuse esimese väite osaga (a) lepingurikkumiste tuvastamise

kõigi 60 juhtumi osas, kuigi maakohus eitas kostja I rikkumist juhtumis nr 11. Hageja seevastu

leiab oma kaebuse teises ja viiendas väites, et kostja I rikkus lepinguid kõigi 60 juhtumi

asjaoludel.

34. Kostja I lepingurikkumiste tuvastamine on oluline olenemata nõude (1) lahendamise

õiguslikust alusest, sest esiteks saab nii kontrollida, kas hagejal oli põhjust leping II

erakorraliselt üles öelda, teiseks on rikkumised leppetrahvi nõude rahuldamise eeldus,

kolmandaks võivad need omada tähtsust aegumise hindamisel ja neljandaks kostja II vastu

esitatud nõuete lahendamisel.

35. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks

õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76 lg 3). Lepingu I art 2 p-st 3

ning lepingu II art 2 p-st 5 ja p 11 alapunktist g tuleneva raviasutusele ülekande tegemise

kohustus on kohaselt täidetud, kui kostja I kandis nõutud summa õigele saajale, õigele panga-

kontole (VÕS § 91 lg 2), õiges vääringus (VÕS § 93) ja raviasutuse arvel (või muus asjakohases

dokumendis) märgitud tähtaja jooksul. Kui maksmise tähtaega polnud määratud, siis saab VÕS

§ 82¹ lg 1 alusel analoogia korras eeldada, et see oli 30 päeva arve saamisest. Lepingute I ja I

art 4 p 8 järgi pidi kostja I ülekande raviasutusele tegema enne hagejale arve edastamist.

36. Lepingulise kohustuse täitmist peab tõendama lepingupool, kes enda väite kohustuse täitis

(TsMS § 230 lg 1 ls 1). Seega pidi kostja I käesolevas asjas tõendama, et ta on raviasutuste

arved tasunud tähtaegselt, sh enne seda, kui ta koostas omakorda arve hagejale ning edastas

koos sellega kindlustusjuhtumi andmed ja dokumendid. Ringkonnakohus leiab, et kostja I ei

ole oma väidet kohustuse kohase täitmise kohta tõendanud. Põhjendused on järgmised.

36.1. Esmalt nõustub ringkonnakohus hageja ja maakohtu valdava seisukohaga, et tõenditena

esitatud kostja I nimel koostatud maksekorralduste ärakirjad ei ole käesoleval juhul usaldus-

väärsed tõendid asjaolu kohta, et ärakirjal kajastatud summa on tegelikult saajale üle kantud.

Nimelt nähtub maksekorralduste ärakirjade, neil viidatud arvete ja hagejale hiljem saadetud

raviasutuste kinnituste võrdlusest, et vähemalt paljudel juhtudel oli kostja I maksekorraldusel

kajastatud summa tegelikult üle kandmata (vt nt I kd tl 23–27, aga juhtumite kaupa III–VI kd).

Ekslik on kostja I arusaam, et hageja pidanuks tõendama oma võltsituse vastuväidet. Hageja

muutis maksekorralduse võltsituse usutavaks ja kostja pidanuks tõendama dokumentide ehtsust

(TsMS § 277 lg 1, RKTKo 11.12.2019, 2-17-1722, p 10.1). Seda olnuks ka hõlbus teha,

esitades pangakontode kinnitatud väljavõtted. Neil kaalutlustel on raviasutusele raha maksmise

kohustuse täitmise vaatekohast maksekorraldused tõenditena ebausaldusväärsed ning jäävad

TsMS § 238 lg 5 ls 2 ja § 277 lg 4 ls 1 alusel arvestamata.

36.2. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse p-s 17, et

kostja I kohustuste täitmist ei tõenda Turker Medical Clinics’i võrdlusaktid 2015–2017. a kohta

(XII kd, tl 130–131, XIII kd, tl 161–162), sest need dokumendid ei ole sisuliselt seostatavad

juhtumitega 1–60. Kostja I kaebuses ei ole väiteid ega selgitusi, mis võimaldaks samu tõendeid

hinnata teisiti.

17 (30)

36.3. Põhjendatud ei ole kostja I esimese väite osa d arusaam, et raviasutustele tasumist tuleks

89 688,83 € osas järeldada hagejale nõuete esitamata jätmisest. Hageja on selgelt väitnud, et

kostja I kohustused raviasutuste eest jäid täitmata. Kostjal I oli seetõttu kohustus tõendada

lepingulise kohustuse täitmine. Kohus ei saa täitmist järeldada pretensioonide puudumisest.

Tõendamata on ka kostja I väited, et tal olid raviasutustega pikaaegsed lepingud, arveldused

toimusid vastavalt kokkulepetele, ta tegi ettemakseid tavapäraselt pooleaastaste vahedega.

36.4. Juhtumi nr 11 osas leidis maakohus, et kostjale I ei saa lepingurikkumist ette heita, sest

raviasutus kinnitas 12.12.2016 raha kättesaamist. Selle järeldusega ringkonnakohus ei nõustu.

Kohustuse kohane täitmine tähendab mh selle täitmist õigel ajal (eespool p 35). Kõnealune

juhtum toimus 2015. a augustis ja raviasutus esitas kliendile arve sama aasta septembris

maksetähtajaga 22.10.2015 (III kd tl 134), kostja I edastas hagejale 16.10.2015 makse-

korralduse ärakirja, aga veel 28.11.2016 oli raviarve tasumata (III kd tl 140, 135). Ajaliselt

kuulub asjaomane juhtum lepingu I ja 30.06.2015 kokkuleppe kohaldamisalasse. Viidatud

lepingus ei leppinud osapooled kostja I kohustuse täitmise tähtaega, aga kostja I pidi

raviasutuste arved tasuma neil märgitud tähtajal ja enne hagejalt omakorda makse nõudmist.

Seega rikkus kostja I lepingulist kohustust hageja suhtes, kui tasus juhtumis nr 11 raviasustuse

arve pärast 22.10.2015. Võttes arvesse eespool p 36.1 põhjendusi maksekorralduste ärakirjade

ebausaldusväärsuse kohta, saab tõendite põhjal järeldada, et kostja I tasus raviasutuse arve

ilmselt 2016. a detsembris, mis ei ole kohane täitmine.

36.5. Ülejäänud juhtumite osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega kostja I

rikkumise tuvastamise kohta, sh käsitlusega otsuse p-s 22 rikkumiste kohta juhtumites nr 8 ja 9.

37. Vahekokkuvõttena saab märkida, et tuvastatud on kostja I lepingurikkumine kõigis

juhtumites 1–60. Rikkumine seisneb vähemalt selles, et kostja I ei täitnud kohaselt (sh

tähtaegselt) lepingu I art 2 p-st 3 ning lepingu II art 2 p-st 5 ja p 11 alapunktist g tulenevat

raviasutuste arvete tasumise kohustust.

B.5. Lepingu I üleminek hagejale

38. Kostja I vaidlustab oma kaebuse viienda väitega maakohtu järelduse, et lepingust I

tulenevad Codani õigused ja kohustused läksid üle hagejale. Kostja I väitel jättis maakohus

kohaldamata VÕS § 182 lg 1 ning TsÜS § 6 lg-d 1 ja 3. Kostja I väide pole põhjendatud ega

tingi maakohtu otsuse muutmist.

38.1. Ettevõtte läheb VÕS § 180 lg 1 järgi üle, kui ettevõtte üleandja ja omandaja sõlmivad

selle kohta võlaõigusliku lepingu. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-des 7.1 ja 7.2, et

Codani ettevõtte hagejale ülemineku kohta on sõlmitud võlaõiguslikud lepingud – seda asjaolu

kostja I ei vaidlustanud. Samuti tuvastas maakohus p-s 7.3, et Codani kindlustusportfell on

läinud üle hagejale, sedagi asjaolu kostja I ei vaidlustanud.

38.2. VÕS § 182 lg 1 ls 1 täpsustab mh, et ettevõttesse kuuluvad lepingud antakse omandajale

üle lepingute ülevõtmise sätete järgi. Ettevõtte üleminekuks on vaja, et vara läheks üle kogumis,

kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt RKTKo 04.01.2012, 3-2-1-129-11, p 11 ja

sealsed viited). Kuigi TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga

ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga, ei saa ettevõtte üleminekut hinnata

ainult üksikute käsutuste põhjal ja ettevõte ei pea minema üle ühel õiguslikul alusel. Ettevõtte

ülemineku eeldus on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine.

38.3. Kindlustusettevõtte puhul on peamine üleantav vara kindlustusportfell. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb kindlustusportfelli üleandmise puhul eeldada, et ettevõte on üle antud. Sarnaselt

ei saaks olukorras, kus kohtumenetluses üks pool tugineb teise poole kui väidetava ettevõtja

ülevõtja suhtes ettevõtte üleminekule, nõuda kõigi lepingute eraldi üleandmise tõendamist.

Järelikult on maakohtu tuvastatud asjaolud käesoleval juhul piisavad, et lugeda ka leping I

hagejale üle läinuks.

18 (30)

38.4. Lisaks on õige maakohtu ja hageja apellatsioonivastuse seisukoht, et kostja I on ise

aktsepteerinud hagejat lepingu I poolena. Nimelt sõlmis kostja I hagejaga 30.06.2015 lepingu I

muutmise kokkuleppe (I kd tl 13–14), millega sisuliselt kinnitas oma nõustumust jätkata algselt

Codaniga sõlmitud lepingulist suhet hagejaga. Ühe poole vahetumine lepingus I eeldas art 6

viimase lõigu järgi teise poole nõusolekut, mis selgelt avalduski 30.06.2015 kokkuleppes.

Võlasuhte pooled peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ja võlasuhtele

ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg-d 1 ja 2). Kostja I käitub vastuoluliselt väites nüüd, et

leping I ei läinud üle hagejale. Lepingupoole vastuoluline käitumine on hea usu põhimõtte

rikkumine (RKTKo 22.12.2021, 2-20-331, p 13.2). Veel ka kohtumenetluses ei vaidlustanud

kostjad enne 01.11.2021 vastuseid lepingu I hagejale üleminekut. Kostja I väitis näiteks

27.03.2019 menetlusdokumendi p 8 teises lõigus selgelt, et käsitleb lepingu I poolena just

hagejat. Neilgi kaalutlustel ei saa kostja I enam edukalt tugineda väitele, et leping I ei läinud

üle hagejale.

B.6. Lepingu II lõppemine

39. Maakohus otsustas, et leping II lõppes hageja erakorralise ülesütlemisega VÕS § 631 alusel

27.06.2017. Kostja I vaidlustas selle järelduse oma kaebuse neljanda väitega, mis ei ole edukas.

40. Vaidlustamata on maakohtu põhjendused selle kohta, et hageja 30.03.2017 avaldusega ei

saanud lepingut II enam korraliselt lõpetada 27.06.2017, sest möödunud oli sama lepingu art 6

p-s 2 lõpetamise tahte avaldamiseks kokku lepitud tähtpäev (27.03.2017). Seega kontrollis

maakohus õigesti, kas hageja avaldust saab käsitada erakorralise ülesütlemisena.

41. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja 30.03.2017 avalduses sisaldub lepingu II

erakorralise ülesütlemise avaldus, mis lõpetas lepingu II pärast 27.06.2017 möödumist.

41.1. Kohtul tuleb eristada lepingupoole tahe suunatust korralisele või erakorralisele

ülesütlemisele. Tahteavalduse sisu kindlakstegemine eeldab selle tõlgendamist (TsÜS § 75).

Kuna lepingu korraline ülesütlemine ei eelda mõjuva põhjuse olemasolu ega esiletoomist, võib

erakorralise ülesütlemise avaldusest olla võimalik välja lugeda ühtlasi ka korralise ülesütlemise

tahet. Seevastu korralise ülesütlemisena väljendatud avaldusest erakorralise ülesütlemise soovi

tuletamine seab avalduse sisule täiendavaid nõudeid. Lisaks peab ülesütlemist väitev pool

olema kohtumenetluses selgelt avaldanud, et ta tugineb mh erakorralisele ülesütlemisele

(RKTKo 22.03.2023, 2-21-3552, p-d 24 ja 25).

41.2. Käesoleval juhul väitis hageja, et leping II on erakorraliselt üles öeldud, samuti on

tuvastatud kostja I lepingurikkumine (vt eespool p-d 33–37). Seega on küsimus üksnes hageja

30.03.2017 avalduse tõlgendamises. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelkõige

avalduse teise lõigu viimasest lausest ja kolmandast lõigust lepingu tühistamise kohta

28.06.2017, pidi olema kostjale I kui tahteavalduse adressaadile selgelt aru saadav (TsÜS § 75

lg 1 ls 2) hageja tahe leping II lõpetada nii, et selle kehtivuse viimane päev on 27.06.2017.

41.3. Õiguskirjanduses on leitud, et seadusest ei tulene üldiseid ülesütlemisavalduse sisu

nõudeid. Oluline on, et teisele poolele ilmneks lepingut üles öelda sooviva poole tahe lepingu

ühepoolseks lõpetamiseks. Ülesütlemise põhjuse avaldamine pole vajalik, piisav on vaid tahe

leping lõpetada. Samas peab teine pool kasvõi juba hea usu põhimõttest tulenevalt saama aru,

miks leping lõpetatakse. See arusaam peaks talle esmajoones nähtuma ülesütlemisavaldusest

või olema arusaadav nt poolte varasemast kirjavahetusest või lepingu lõpetamise kontekstist (nt

sellele eelnev rikkumine). Arusaadav peaks olema ka see, kas leping öeldakse üles korraliselt

või erakorraliselt (VÕS komm I, § 195 p 9.3.a).

41.4. Käesoleval juhul pidi kostjale I hageja 30.03.2017 avalduse saamisel olema arusaadav

lepingu ülesütlemise erakorralisus. Lepingupooled pidasid juba mõnda aega kirjavahetust

klientide ja raviasutuste teadete põhjal, mille kaudu hageja oli avastanud kostja I kohustuste

19 (30)

rikkumise. Kostjale I oli tema enda süstemaatiline lepingurikkumine teada. Samavõrra oli

kostjale I selge, et 30.03.2017 avaldus ei saanud olla korraline lepingu II lõpetamise teade art 6

p 2 tähenduses. Seega pidi ta aru saama, et hagejal on tahe leping erakorraliselt üles öelda.

Kostja niisugust arusaama kinnitab tema menetluslik käitumine: veel 15.07.2022 viitas kostja I

lepingu kehtivusele kuni 27.06.2017 (XII kd tl 92 pöördel, p 2.5.6). Õige on hageja väide, et

asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks hageja ja kostja I koostöö jätkumisele pärast

27.06.2017 või ka kostja I avaldustele, millega ta soovinuks lepingu II täitmist jätkata.

41.5. Lepingu II ülesütlemise erakorralisust ei välista hageja 30.03.2017 avalduse viimane lõik,

mille kohaselt osapooled pidi jätkama lepingu täitmist kuni lepingu lõppemiseni. Seadusest ei

tulene, et leping tuleb erakorraliselt üles öelda ilma etteteatamise tähtajata. Võttes arvesse

lepingu II esemeks olnud käsundi sisu, on mõistlik teatava aja jooksul lepingu täitmise

jätkamine. See ei välista hageja lepingu lõpetamise tahet ega takista sellest aru saamist.

42. Eelenva põhjal on õige maakohtu järeldus, et leping II lõppes hageja 30.03.2017

avaldusega erakorraliselt 27.06.2017. Lisaks tõdeb ringkonnakohus, et hageja avaldas piisava

selgusega lepingu II pärast 27.06.2017 erakorraliselt ülesütlemise tahet ka 21.04.2017 e-kirjas

(I kd tl 60–61). Viidatud kirja kolmanda lõigu lõpus tugineb hageja kostja I rikkumisele ja

sellest tulenevale ülesütlemisõigusele. Samas märgib hageja lepingu kehtivuse viimase päevana

27.06.2017. Lahendatavate nõuete vaatekohast ei oma tähtsust, kas erakorraline ülesütlemine

toimus 30.03.2017 või 21.04.2017 avaldusega.

C. Nõue (1) kostja I vastu

C.1. Õiguslik alus

43. Hageja esitas nõude (1) kostja I vastu erinevatel õiguslikel alustel. Maakohus rahuldas selle

nõude osaliselt kahju hüvitamise nõudena, sest raviasutustele tasumata jäänud summat ei saavat

hageja nõuda kostjalt I tagasi VÕS § 626 lg 1 alusel. Hageja vaidlustas selle arusaama oma

kaebuse esimese väitega, mis on edukas.

44. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et lepingute I ja II alusel kindlustusandjalt kostjale I

raviasutuste nõudesummade katteks tehtud maksed tuleb lugeda käsundi täitmiseks üleantuks

ning neile kohaldub VÕS § 626 lg 1 teine pool, mis kohustab käsundisaajat andma

käsundiandjale välja selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei

kasutanud. Kõnealuses osas muudab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse põhjendusi.

45. VÕS § 626 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada konkreetse tegevusala ja teenuse iseärasusi

(viidatud sätte esimese poole kontekstis RKTKo 11.10.2017, 2-16-1988, p 19, aga sama reegel

on asjakohane ka sätte teise poole rakendamisel). Hageja kirjeldatud ja kostjate vastuväidete

puudumise tõttu asja lahendamisel aluseks võetavate asjaolude kohaselt osutas kostja I

lepingute alusel kahju käsitlemise teenust. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et kostjal I

tekkis lepingute alusel iseseisev kohustus kanda klientide ravikulud. Lepingu I art 2 p 3 ja

lepingu II art 2 p 5 järgi lahendas ta klientide kindlustusnõudeid ja tegi nende nõuete välja-

makseid. Samade lepingupunktide ning lisaks vastavalt p-de 4 ja 6 kohaselt osutas kostja I

klientidele korralduslikke abiteenuseid. Viidatud kokkulepetest ei nähtu lepingupoolte tahe

sõlmida klientide kui kolmandate isikute kasuks lepingut viisil, et kostja I peab ise kandma

nende ravikulud ja kindlustusandjal tekib üksnes selle kulu hüvitamise kohustus.

46. Lepingute I ja II tõlgendus (VÕS § 29 lg 1, lg 5 p-d 3 ja 4, lg 6) deposiidi osas annab sama

tulemuse. Nimelt tuli Codanil lepingu I art 4 p 6 kohaselt kanda kostja I kontole deposiit

summas 5000 € ning kostja I ja hageja 30.06.2015 kokkuleppe p-ga 1 suurendati seda sumani

10 000 €. Sama lepingu art 4 p 7 järgi oli deposiidi eesmärk võimaldada maksta välja klientide

nõudeid, st tasuda raviasutuste arveid. Koostoimes lepingu I art 4 p-ga 8 tähendab eelnev, et

kindlustusandja andis kostjale I üle raha käsundi täitmiseks. Samasugune järeldus tuleneb

lepingu II art 6 p-dest 6–8, kusjuures selle lepingu sõlmimisel suurenes deposiit summani

20 (30)

25 000 €. Osapooled ka käitusid vastavalt, sest kostja I sai esimeste klientide ravikulud katta

talle algselt kasutada antud deposiidi arvel, aga kindlustusandja taastas kostja I arvete alusel

deposiidi algse mahu. Käibemahtude suurenemisel leppisid osapooled kokku deposiidi summa

suurenemise. Seega saab nõude (1) osasummasid juhtumites 1–60 käsitleda kindlustusandja kui

käsundiandja rahana, mis anti üle kostjale I lepingutes I ja II kokku lepitud käsundi täitmiseks,

st klientide kindlustusjuhtumites esitatud raviasutuste arvete tasumiseks.

47. Eelneva põhjal saab lahendada nõude (1) kostja I vastu esmalt käsundi täitmiseks saadu

tagastamise nõudena VÕS § 626 lg 1 teise poole alusel. Üksnes osas, milles kirjeldatud alusel

ei saa nõuet kostja I vastu rahuldada, tuleb kontrollida teisi õiguslikke aluseid (vt p-d 51–53).

C.2. Kostjalt I tagasi nõutava summa suurus

48. Hageja vaidlustas oma kaebuse teise väitega maakohtu otsuse mh osas, milles nõue (1) jäi

rahuldamata 5362,57 € (juhtum nr 8) ja 284,40 € (juhtum nr 9) saamiseks. Kostja I vaidlustas

oma kaebuse esimese väitega nõude (1) rahuldamise kõigi 60 juhtumi osas, kuigi maakohus

eitas kostja I rikkumist lisaks eelnevas loetletule veel ka osasummas 157,11 € (juhtum nr 11).

48.1. Hageja väitel on kostja I saanud juhtumite nr 1–60 sisule vastava käsundi täitmiseks

kokku nõude (1) summa. Hageja kaebuse ulatust ja poolte väiteid arvesse võttes nõustus

ringkonnakohus eespool p-des 27–29 esitatud põhjendustel maakohtu menetlusliku

otsustusega, et juhtumite nr 1–8 ja 12–59 osas võttis kostja I omaks mh väite, et kostja I on

saanud kätte hageja 09.02.2018 menetlusdokumendi p-de 14 ja 15 tabelites kajastatud summad.

Seetõttu pole vaja kontrollida maakohtu põhjendusi juhtumi nr 8 osas, sest see oli hõlmatud

kostja I omaksvõtuga.

48.2. Juhtumite nr 9 ja 10 kohta lisas hageja viidatud tabelis märke „MK Corisele puudub“.

Samasugune selgitus oli nende kahe juhtumi kohta ka hagiavalduses. Seetõttu ei saa eeldada

kostja omaksvõttu nende juhtumite osas. Samuti ei ole omaksvõtuga hõlmatud juhtum nr 60,

mille hageja tõi esile hiljem.

48.3. Juhtumi nr 9 osas leidis maakohus, et hageja tasus ise raviasutuse arve summas 284,40 €,

aga ta ei ole sama summat maksnud kostjale I. See on kooskõlas tervikteksti p-des 65–70 sama

juhtumi kohta avaldatuga, kus hageja samuti ei väida makset kostjale I. Kuigi kaebuse p-s 29

kritiseerib hageja maakohtu otsust ja viitab 10.04.2019 lisale nr 8 (III kd tl 75–98), siis ei nähtu

kaebuse väidetest ega viidatud lisast hageja makset kostjale I. Vastavat maksekorraldust ei

sisaldu ka hagiavalduse lisas nr 7 (I kd tl 28–59). Järelikult ei saa nõude (1) osasummat

284,40 € kostjalt I välja mõista VÕS § 626 lg 1 teise poole alusel.

48.4. Juhtumi nr 10 (kindlustusjuhtum nr 399890) luges maakohus hõlmatuks kostja I omaks-

võtuga, aga eespool p 48.2 kaalutlustel ringkonnakohus sellega ei nõustu osas, mis puudutab

hageja ülekannet kostjale I. Erinevalt eelmisest juhtumist nr 9 väidab hageja tervikteksti p-s 74,

et hageja tasus kostja I arve summas 266,66 €. Samas ei ole hageja esitanud tõendit nimetatud

tasumise kohta – seda ei sisaldu 10.04.2019 lisas nr 9 (III kd tl 99–124) ega hagiavalduse lisas

nr 7. Seega ei saa nõude (1) osasummat 266,66 € kostjalt I välja mõista VÕS § 626 lg 1 teise

poole alusel.

48.5. Juhtumi nr 60 osas tuvastas maakohus vaidlustatud otsuse p-s 15 õigesti ja menetlus-

norme rikkumata, et kostja I pole raviasutuse arvet tasunud. Kuigi tõendite hulgas on kostja I

maksekorralduse ärakiri (V kd tl 188), siis põhjendas maakohus asjakohaselt, et see pole

usaldusväärne. Nimelt nähtub raviasutuse 08.06.2017 kinnitusest, et siis oli raha tegelikult

maksmata (V kd tl 191). Kostja I küll kritiseerib maakohtu otsust, aga ei viita tõenditele, mille

põhjal saaks tuvastada, et 1923,82 € on tegelikult raviasutusele makstud. Hageja tõi esile ja

tõendas, et hageja kandis viidatud summa üle kostjale I osana 02.09.2016 arvest (II kd tl 59,

V kd tl 186, 197).

21 (30)

49. Käsundisaajana oli kostjal I kohustus vaidluse korral tõendada, et ta on oma lepingulised

kohustused täitnud, st kasutanud kindlustusandjalt saadud raha klientide raviasutuste arvete

tasumiseks. Eespool p-s 36 esitatud põhjendustel on kostja I tõendamiskoormis selles osas

täitmata.

50. Vahekokkuvõttena saab märkida, et hageja praegu veel vaidlusaluses osas saaks

nõudest (1) kostja omaksvõtu ja tõendite põhjal VÕS § 626 lg 1 teise poole alusel rahuldada

115 495,55 € (= 116 046,61 – 284,40 – 266,66).

C.3. Ülejäänud nõudesumma alternatiivsetel õiguslikel alustel

51. Eelneva põhjalt tuleb kontrollida, kas hageja nõude (1) osasummas 551,06 € (= 284,40 +

266,66) saab kostja I vastu rahuldada mõnel muul õiguslikul alusel.

52. Asjaomased juhtumid nr 9 ja 10 on sarnased. Mõlemal juhul heidab hageja kostjale I ette

raviasutuse arve maksmata jätmist, aga ei tõendanud sama summa maksmist kostjale I.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega vaidlustatud otsuse p-des 22 ja 35, et sel juhul

ei saa hageja nõuda kostjalt I kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ega ka § 14 alusel. Nimelt ei ole

sellisel juhul hagejal kahju tekkinud, sest tal oli niigi ravikulu hüvitamise kohustus. Samuti on

õige VÕS § 1028 lg-l 1 põhinev maakohtu järeldus p-s 38 alusetu rikastumise puudumise kohta,

aga põhjusel, et kui hageja ei ole kostjale I vaidlusaluseid summasid üle kandnud, siis ei saanud

kostja I hageja arvel rikastuda.

53. Neil kaalutlustel ei saa hageja kostjalt I edukalt nõuda kõnealuse osasumma 551,06 €

tasumist alternatiivsetel õiguslikel alustel ja nimetatud summas jääb nõue (1) rahuldamata.

Siinjuures jääb muutmata maakohtu lõppjäreldus juhtumi nr 9 osas, aga lisaks jääb rahuldamata

nõue juhtumi nr 10 eest. Menetlusökonoomiast tulenevalt pole vaja vastata kostja I kaebuse

esimese ja teise väite seni veel käsitlemata osadele.

C.4. Aegumine

54. Maakohus kohaldas kostja taotlusel aegumist juhtumitele nr 31–37 (kokku summas 3739 €)

põhjendusega, et hageja kahju hüvitamise nõue aegus TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aasta

pikkuse tähtaja jooksul. Maakohus nõustus kostjaga, et asjas ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4 järgne

10-aastane tähtaeg. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja hageja kaebuse kolmas väide

aegumise kohta on edukas.

55. Tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus

oma kohustusi tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4). Kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool

soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi

kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (RKTKo

25.03.2020, 2-16-14644, p 20; RKTKo 08.12.2021, 2-19-117829, p 15). Kohustuse tahtliku

rikkumise alla kõnealuses tähenduses ei liigitu mh pealiskaudsus (RKTKo 25.03.2020, 2-16-

14644, p 20); puudus teenuse osutamisel (RKTKo 22.11.2018, 2-14-53081, p 21) ja tahtlus jätta

kohustus täitmata (RKTKo 03.02.2016, 3-2-1-170-15, p 12 teine lõik). Küll aga võib

lepingupool olla soovinud õigusvastast tagajärge ja käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt

juhul, kui ta kasutab lepingu alusel saadud raha mittesihipäraselt (RKTKo 03.02.2016, 3-2-1-

170-15, p 12 neljas lõik).

56. Tahtlik heade kommete vastane käitumine võib avalduda selles, kui lepingupool eksitab

teist pool ja tegutseb eesmärgiga jätta rahaline kohustus täitmata (RKTKo 20.06.2018, 2-17-

1601, p 36). Samuti vastab kõnealusele tunnusele nt kohtu eksitamine (RKTKo 14.12.2022, 2-

20-11743, p 15; RKTKo 12.12.2016, 3-2-1-132-16, p 17). Siinjuures on oluline, et lepingu-

poolele oleks teada asjaolud, mis toovad kaasa tema käitumise heade kommete vastasuse ja

võimaldavad mõista oma tegevuse õigusvastasust (RKTKo 06.06.2018, 2-16-14655, p 13.3).

22 (30)

57. Hageja tõi esile ja tõendas asjaolud, mis viitavad kostja I tahtlikule rikkumisele TsÜS § 146

lg 4 tähenduses. Kostja I edastas kindlustusandjale arved ja maksekorraldused, millega jättis

mulje, et raviasutuste arved on makstud. Tegelikult järeldub tõenditest ja omaksvõtust (eespool

p-d 27–30), et kostja I jättis valikuliselt raviasutuste arved tasumata. Oma tegevusega soovis ta

õigusvastast tagajärge (kindlustusandja raha õigustamatu omandamine, VÕS § 1045 lg 1 p 5)

ja käitus heade kommete vastaselt (eksliku ettekujutuse loomine, VÕS § 1045 lg 1 p 8). Kostja I

tegevus oli aktiivne (vrd RKTKo 16.09.2009, 3-2-1-79-09, p 11), sest ta koostas ja edastas

hagejale maksekorraldused, mille kohta ei soovinud või suutnud tõendada tegelikult maksete

tegemist. Vähemalt osadel juhtudel on hageja raviasutuste kirjadega piisavalt tõendanud, et

kostja I maksekorraldusel kajastatud ajal makset tegelikult ei tehtud. Kui maksekorraldused

tõesti võltsiti, siis võis kostja I panna toime KarS §-de 344 või 345 alusel karistatava teo.

Kostjale I oli teada, et ta koostab hagejale arved ja edastab maksekorraldused, mis ei kajasta

tegelikke ülekandeid raviasutustele. Ühtlasi pidi ta aru saama oma tegevuse õigusvastasusest.

58. Eelnevast tuleneb, et kostja I rikkus kindlustusandjalt saadud raha raviasutustele üle

kandmise kohustust tahtlikult TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Kõige varasemad kostjale I ette

heidetavad rikkumised toimusid 2012. a ja hagi esitati 2018. a, st TsÜS § 146 lg 4 järgse

10-aastase tähtaja piires. Seetõttu pole vaja eraldi analüüsida nõude (1) osasummade

sissenõutavaks muutumise aega. Nõue (1) ei ole kostja I suhtes mingis osas aegunud.

C.5. Tasaarvestused

59. Maakohus jättis nõudest (1) rahuldamata 17 052,34 € põhjendusega, et hageja 21.04.2017

tasaarvestusavalduse tegemise ajal polnud deposiidi tagastamise nõue veel sissenõutav ja

hageja ei saanud seda tasaarvestada. Järelikult on sama summa osas edukas kostja I menetluslik

tasaarvestus. Ülejäänud osas ei olnud kostja I vastunõuded põhjendatud. Hageja vaidlustas oma

kaebuse kuuenda väitega nõude (1) samas summas rahuldamata jätmise, kostja I leiab oma

kaebuse kuuendas väites omakorda, et tema tasaarvestus oli põhjendatud suuremas summas.

60. Ringkonnakohus jätab kirjeldatud osas maakohtu lõppjärelduse muutmata, st kummagi

poole väited tasaarvestuste kohta ei anna alust suurendada või vähendada nõude (1)

rahuldamise ulatust. Siiski tuleb osaliselt muuta ja täiendada maakohtu põhjendusi.

60.1. Esmalt nõustub ringkonnakohus vaidlustatud otsuse p 54 ja selle alapunktide järeldusega,

et kostja I tasaarvestuseks kasutatud nõuete faktiline alus on suures osas esile toomata, mis

välistab vastavas osas ka nõuete sisulise lahendamise. See etteheide puudutab kostja I nõuet

kindlustusnõuete käsitlemise eest ajavahemikul 25.05.2011– 27.06.2017 summas 71 367,09 €.

60.2. Kostja I esitas oma nõude kinnituseks andmebaasi ja telefonikõnede väljavõtted, aga ei

toonud esile asjaolusid, mida need tõendavad. Ta ei märkinud 27.03.2019 menetlusdokumendis

(II kd tl 148–149) ühtegi faktilist asjaolu seoses nõude sisuga. Seejärel 01.11.2021 dokumendis

(XI kd tl 80–85) viitas kostja I andmebaasi väljavõtetele, aga ei toonud esile konkreetseid

juhtumeid, klientide nimesid ega summasid, millest tema nõue koosneb. Lõpuks käsitles

kostja I oma nõudeid veel ka 15.07.2022 dokumendis (XII kd tl 88–93), milles samuti hoidus

selgete asjaolude nimetamisest. Nii ei olnud hagejal võimalik kostja I nõudele kõnealuses osas

vastu vaielda ega maakohtul võimalik hinnata, kas nõue võib olla mingis osas põhjendatud.

60.3. Õige on kostja I arusaam, et 2017. a esimese poole eest (täpsemalt kuni 27.06.2017) võis

ta nõuda hagejalt igas kuus 1500 € tasumist lepingu II art 4 p 2 alusel. Vastav nõudesumma

moodustab kõige enam 9000 € (= 6 × 1500), mis on väiksem hageja 21.04.2017 e-kirjas juba

arvesse võetud kostja I nõude summast 17 052,34 €.

60.4. Eespool p-des 39–42 põhjendas ringkonnakohus, et leping II lõppes 27.06.2017, st

kostjal I ei olnud enam pärast seda kuupäeva alust nõuda hagejalt lepingujärgseid makseid.

Seetõttu pole kostja I vastunõuete hindamisel oluline, kas ta tegi pärast nimetatud kuupäeva

kulutusi hageja klientidele kahjukäsitluse teenuse osutamiseks.

23 (30)

60.5. Kokkuvõttes ei toonud kostja I esile asjaolusid, mis võimaldaks hinnata tema vastunõuet

suuremaks kui hageja nõustutud 17 052,34 €. Järelikult ei rikkunud maakohus menetlusnorme

tunnistajataotluste rahuldamata jätmisel ega ka kostja I esitatud väljavõtete sisuliselt hindamata

jätmisel, sest tõendite põhjal saab kohus üksnes kontrollida, kas poole esile toodud asjaolu on

tõendatud (TsMS § 232 lg 1). Maakohus märkis asjakohaselt, et esitatud tõenditest ei või kohus

hakata ise asjaolusid tuletama, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb

(nt RKTKo 05.04.2017, 3-2-1-17-17, p 20).

61. Ringkonnakohus muudab õiguslikku hinnangut hageja 21.04.2017 tasaarvestusele.

61.1. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma,

võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tal on

õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist (VÕS § 197 lg 1).

Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid

võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (VÕS § 197 lg 2 ls 1). Tasaarvestus toimub

avalduse tegemisega teisele poolele (VÕS § 198 ls 1). Nende sätete põhjal otsustas maakohus

õigesti, et hageja sai 21.04.2017 tasaarvestada neid enda nõudeid kostja I vastu, mis olid

tasaarvestuse avalduse tegemise ajaks muutunud sissenõutavaks.

61.2. Kui tasaarvestuse pooltel on mitu tasaarvestuseks sobivat nõuet, võib tasaarvestav pool

määrata nõuded, mis tasaarvestatakse (VÕS § 201 lg 1 ls 1). Käesoleval juhul ei määranud

hageja 21.04.2017 avalduses, millise oma nõude (käsundi täitmiseks üle antud raha

tagastamine, leppetrahv, deposiidi tagastamine) ta tasaarvestab. Samuti ei teatanud kostja I

hageja avalduse saamise järel, millise neist nõuetest ta soovib lugeda tasaarvestusega

lõppenuks. VÕS § 201 lg 1 ls 2 näeb ette nõuete tasaarvestatuks lugemise järjekorra, kui

tasaarvestuse avalduses ei ole määratud, millised nõuded tasaarvestatakse. Punkti 1 järgi tuleb

lugeda esmajärjekorras tasaarvestatuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus.

61.3. Hagejal oli 21.04.2017 kostja I vastu VÕS § 626 lg 1 teise poole alusel raha tagastamise

nõue. Nimelt tuleneb sellest sättest koostoimes VÕS § 82 lg-ga 7, et hageja võis kostjale I üle

antud raha tagasi nõuda alati, kui kostjal I ei olnud seda kasutanud käsundi täitmiseks. Eespool

tuvastatud asjaoludel oli see tingimus kindlasti täidetud 2012–2015. a juhtumite puhul.

Nõudega (1) hõlmatud ja 21.04.2017 avalduses viidatud 2012–2013. a juhtumite osasumma on

vaidlustatud otsuse p 24.6 järgi 3739 € ning 2015. a eest praegu veel vaidlusaluses osas

56 304,33 € (jättes välja juhtumi nr 11). Kokku ületavad need hageja avaldusega tasaarvestatud

summa. Järelikult lõppes hageja VÕS § 626 lg 1 teise poole alusel raha tagastamise nõue

17 052,34 € osas 21.04.2017 avaldusega (VÕS § 186 p 2, § 197 lg 2 ls 1).

61.4. Kuivõrd kõnealuses osas lõppesid nii hageja rahaline nõue kui ka kostja I vastunõue, siis

olid toimetud kõik järgnevad sama esemega tasaarvestused (sh hagiavalduses ning kostja

27.03.2019, 01.11.2021 ja 15.07.2022 menetlusdokumentides).

62. Tulenevalt ringkonnakohtu õiguslikust hinnangust ei oma tegelikult enam tähtsust

nõude (1) osalisele aegumisele antud hinnang. Nimelt võib tasaarvestav pool oma nõude teise

poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet

tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist (VÕS § 200 lg 2). Maakohtus aegumise kohaldamise

ulatust arvesse võttes on asjakohane märkida, et hageja nõue (1) juhtumite nr 31–37 osas

muutus sissenõutavaks 2012–2013. a ja samal ajal tekkis hagejal ka tasaarvestamise õigus.

Seega saanuks hageja kõnealuses osas oma nõude tasaarvestada olenemata aegumisest.

C.6. Vahekokkuvõte

63. Senise põhjal tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse osas, milles nõue (1) jäi

rahuldamata summas 8834,91 € (= 5362,57 + 3739 € – 266,66), ja mõistab selle summa

kostjalt I hageja kasuks täiendavalt välja. Kokku rahuldatakse nõue (1) kostja I vastu summas

98 443,21 € (= 116 046,61 – 284,40 – 266,66 – 17 052,34).

24 (30)

D. Nõue (1) kostja II vastu

64. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-des 29–34 kostja I osas ning p-des 59 ja 60

kostja II osas, et mõlemad kostjad rikkusid oma lepingueelseid kohustusi. Rikkumine seisnes

selles, et kostjad jätsid Codanile ja hagejale mulje, nagu oleks kostja I Aprili liige tervise-

kindlustuse valdkonnas. Hageja vaidlustab oma kaebuse neljanda ja seitsmenda väitega

maakohtu järgmiseks tehtud järelduse, et nõude (1) summale vastav kahju ei ole kostjate

rikkumisega põhjuslikus seoses. Kostja II on menetluses oma rikkumist eitanud.

65. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kostjate kõnealuse kohustuse rikkumise

kohta. Maakohus vastas piisavalt kostjate vastuväidetele, mistõttu pole vaja kirjeldatud osas

põhjendusi korrata (TsMS § 654 lg 5). Kostjate tõendid ei lükka ümber hageja väidetud ja tema

esitatud tõenditest nähtuvat, et kostja I ja Aprili koostöö piirdus rohelise kaardi valdkonnaga.

Pole oluline, kas ja millisel alusel teeb kostja I koostööd teiste kindlustusettevõtjatega.

66. Nõustuda ei saa maakohtu hinnanguga, et nõude (1) summale vastav kahju ei ole kostjate

rikkumisega põhjuslikus seoses. Maakohus eksis VÕS § 127 lg 4 kohaldamisel, mis toob kaasa

vaidlustatud otsuse muutmise kostja II vastu esitatud nõuete osas. Põhjendused on järgmised.

66.1. Esmalt tuleb sedastada, et käenduslepingu alusel kostjalt I saamata jääv raha ehk

nõude (1) põhjendatud summa 98 443,21 € võib ühtlasi olla hageja kahju (RKTKo 20.06.2018,

2-17-1601, p 36). Kuigi ringkonnakohus lahendas sama nõude kostja I vastu VÕS § 626 lg 1

alusel, siis muutus alati kindlustusandja varaline olukord, makstes raha kostjale I. Otsene

varaline kahju hõlmab mh kaotsiläinud vara väärtuse (VÕS § 128 lg 3), mille hulka kuulub ka

teisele isikule makstud rahasumma, kui sellega ei kaasne oodatud vastusooritus. Siinjuures pole

oluline, kas raviasutused on nõudnud või nõuavad hagejalt klientide ravikulude tasumist, vaid

määrav on kindlustusandjal vastava kohustuse tekkimine.

66.2. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille

järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese

sündmuseta ei oleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada

elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse asjaomane tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas

kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Põhjuslikku seost tuleb jaatada, kui rikutud

kohustuse kohase täitmise korral oleks tavalistel asjaoludel tõenäoliselt kahju ära hoitud või

seda vähemalt vähendatud. Kui on tõendatud asjaolu, mis üldise elukogemuse kohaselt viib

sarnasele olukorrale omase tüüpilise sündmuste järgnevuse esinemisel konkreetses asjas

tuvastatud kahju tekkimiseni, saab kohus lugeda põhjusliku seose tuvastatuks, kui kostja ei

tõenda, et konkreetsel juhul esinesid erilised asjaolud, mis erinevad tavapärasest samalaadsele

olukorrale tüüpilisest sündmuste jadast (RKTKo 10.04.2024, 2-21-4251, p 13.2).

66.3. Hinnatav kahju ei oleks tekkinud ilma lepinguid I ja II sõlmimata. Nimelt poleks

kindlustusandjad teinud kostjale I ülekandeid ilma nende lepinguteta. Seega on nõude (1)

põhjendatud summale vastav kahju põhjuslikus seoses kostjate lepingueelsete kohustuste

rikkumisega. Kostjad ei toonud esile erandlikke asjaolusid, mis annaks käesoleval juhul alust

hinnata, et sama kahju tekkinuks ka ilma lepinguteta I ja II. Kahju põhjustanud sündmuste

ajalise jada järgnev osa (raviasutustele ülekannete tegemata jätmine) oli tuvastatud asjaoludel

kostjate kontrolli all, st nad said ise juhtida oma lepingueelse rikkumise mõju kahju tekkimisele.

66.4. Neil kaalutlustel jaatab ringkonnakohus põhjuslikku seost ühelt poolt kostja II kui kostja I

juhatuse liikme ja tema nimel Codani ja hagejaga läbirääkimisi pidanud isiku lepingueelse

rikkumise ning teiselt poolt hageja nõude (1) põhjendatud summale vastava kahju vahel.

67. Täidetud on ka kahju hüvitamise muud eeldused, sh kahju on hõlmatud VÕS § 14 kaitse-

eesmärgiga ja pidi olema kostjale II ettenähtav (VÕS § 127 lg-d 2 ja 3). Eespool p-de 55–58

põhjendustel ei ole kahjunõue aegunud, sest ka kostja II rikkus kostja I esindajana tegutsedes

oma kohustust tahtlikult TsÜS § 146 lg 4 tähenduses.

25 (30)

68. Lisaks on õige hageja põhjendus, et kostja II tegevus tervikuna kvalifitseerub tahtlikuks

kahju õigusvastaseks tekitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi.

68.1. Ühingu juhatuse liige võib vastutada ühingu võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta

on toime pannud õigusvastase teo. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise

vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja

kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning et kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase

põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (nt

RKTKo 25.04.2007, 3-2-1-30-07, p 10). Hageja on asjaomase tõendamisekoormise täitnud, aga

kostja II ei ole tõendanud oma süü puudumist.

68.2. Hinnang tahtlikule heade kommete vastasele käitumisele VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja TsÜS

§ 146 lg 4 järgi on sarnane (RKTKo 16.09.2009, 3-2-1-79-09, p 11). Kuivõrd kostja I oli

kostja II juhtimise ja kontrolli all, siis järeldub eespool p-de 55–57 põhjendustest, et kostja II

pani toime VÕS § 1045 lg 1 p 8 tunnustele vastava teo. Kostjale II ette heidetav tegevus seisneb

selles, et ta koostas (või lasi koostada) ja edastas (või lasi edastada) kindlustusandjale

maksekorraldused, mis kajastasid kostja I ülekandeid raviasutustele, aga kohtumenetluses jäi

tõendamata raha tegelik ülekandmine. Seetõttu on piisav alus järeldada, et asjaomastel

maksekorraldustel märgitud rahasummasid tegelikult raviasutustele üle ei kantud. Kirjeldatud

tegevuse eesmärk oli saavutada kostjale I rahaline eelis kindlustusandja arvel, st põhjustada

hagejale kahju ja jätta raviasutuste arved tasumata.

68.3. Koostoimes kostja II tegevusega lepingueelsetel läbirääkimistel tähendavad pika aja

vältel (2012–2017. a) toimunud rikkumised, et kostjal II oli algusest peale tahtlus kindlustus-

andjat kahjustada. Tervikuna on kostja II ja tema juhtimisel kostja I tegevus hinnatav teadliku

skeemina, mille eesmärk oli petta kindlustusandjat, jätta talle esmalt mulje kostja I Aprili

liikmesusest ja seejärel saavutada tegelikkusele mittevastavate maksekorralduste esitamisega

olukord, kus kostja I saab kindlustusandjalt käsundi täitmiseks raha, mille jätab raviasutusele

üle kandmata. Nii käitus kostja II tahtlikult heade kommete vastaselt, olles ühtlasi teadlik seda

põhjustanud asjaoludest ja mõistes oma tegevuse õigusvastasust (vrd RKTKo 06.06.2018, 2-

16-14655, p 13.3; RKTKo 02.11.2016, 3-2-1-101-16, p 17; RKTKo 17.06.2015, 3-2-1-69-15,

p 20).

68.4. Kõnealune kahju on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2).

Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid

üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui

selline. Siiski võib olla avaramalt hüvitatav kahju, mis tekitati heade kommete vastase tahtliku

käitumisega, eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärk ongi kannatanule sellise kahju

tekitamine või kui sellise kahju tekkimine on kahju tekitamisega tõenäoliselt kaasnev ja kahju

tekitajale seetõttu ettenähtav (RKTKo 31.03.2010, 3-2-1-7-10, p 39). Need tingimused on

käesoleval juhul täidetud.

68.5. Kokkuvõttes peab kostja II ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel hüvitama kõik heade kommete

vastase teo tagajärjel tekkinud kahjulikud tagajärjed.

69. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Käesoleval juhul tähendab see, et kostja II peab

hagejale hüvitama nõude (1) põhjendatud summa 98 443,21 €. Sama rahalise kohustuse

täitmise eest vastutavad kostjad VÕS § 73 lg 1 ja § 137 lg 1 alusel solidaarselt.

70. Nõuded kostja II vastu ei ole aegunud, sest kui samasisulise nõude võib esitada nii

seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele TsÜS 10. ptk 2. jao

sätteid, sh § 146 lg 4 (TsÜS § 152 lg 1). Eraldi võetuna ei ole deliktiline nõue ka aegunud, sest

sel juhul on aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama

kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama (TsÜS § 150 lg 1). Maakohus ja

26 (30)

ringkonnakohus tuvastasid seoses leppetrahvi nõuetega, et hageja teadasaamine kahjust toimus

kõigi juhtumite nr 1–60 korral alates 2016. a lõpust.

71. Kostja II on menetluses seadnud kahtluse alla tema suhtes kohaldatava õiguse ja

kohtualluvuse. Need vastuväited pole põhjendatud. Nõude (1) asjaoludel põhjustati hagejale

kahju Eestis. Määruse nr 864/2007 art 4 lg 1 järgi kohaldatakse kahjunõudele Eesti õigust ja

määruse (EL) nr 1215/2012 art 7 p 2 järgi allub hagi kostja II vastu Eesti kohtule.

E. Leppetrahvi nõue (nõude (3) esimene osa kostja I vastu)

72. Hageja nõuab kostjalt I leppetrahvi lepingute I ja II rikkumise eest kõigil juhtumitel 1–60.

Maakohus pidas põhjendatuks nõuet 51 rikkumise eest. Hageja vaidlustas oma kaebuse viienda

väitega üheksa juhtumi eest nõude rahuldamata jätmise ja kostja I kolmanda väite järgi tuleks

kogu nõue jätta rahuldamata. Hageja kaebus on selles osas edukas.

73. Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised

eeldused (vt nt RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-36-17, p 11):

-

poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe, VÕS § 158 lg 1);

-

võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);

-

võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku

teistsugune vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160);

-

võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast

rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2).

74. Ringkonnakohus põhjendas eelnevalt, et kostja I on oma kohustusi rikkunud (p 37) ja

leping I on hagejale üle läinud (p 38). Maakohus otsustas vaidlustatud otsuse p-s 19 õigesti, et

kostja I vastutab rikkumise eest. Ringkonnakohus nõustub nii selle põhjendusega, kui ka

maakohtu otsustusega, et leppetrahvi nõudmise muud eeldused on põhimõtteliselt täidetud.

Täpsustavalt tuleb siiski märkida, et maakohus viitas ekslikult lepingu I art 8 p-le 1, mis näeb

tegelikult ette kahju hüvitamise kohustuse. Õige viide on ka selle lepingu osas art 8 p 2 – nagu

maakohus õigesti viitas lepingus II.

75. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei olnud leppetrahvi eesmärk

kahju (osaline) hüvitamine. Kostja I kaebuse kolmas väide pole selles osas põhjendatud.

Lepingu II kohaldamisalasse jäävate rikkumiste puhul on nõude aluseks olev art 8 p 2 on selge

sõnastusega: leppetrahvi tuleb maksta lisaks kahju hüvitamisele. Seega vajab samas küsimuses

tõlgendamist ainult leping I. Õige on hageja väide, et leppetrahvi suurus (50 € rikkumise kohta)

kinnitab maakohtu arusaama, et selle eesmärk ei olnud kahju hüvitamise lihtsustamine. Mõneti

nähtub sama ka lepingu I art 8 punktide paiknemisest, p-de 1 ja 2 vahel lepingus mistahes seose

puudumisest ning leppetrahvi summa seosest kostjale I makstava tasuga. Seega on hagejal

õigus nõuda leppetrahvi lisaks kahjuhüvitisele.

76. Hageja vaidlustas juhtumi nr 11 eest leppetrahvi välja mõistmata jätmise. Ringkonnakohus

tuvastas eespool p-s 36.4, et kostja I rikkus lepingut I ka asjaomase juhtumi asjaoludel. Seetõttu

tuleb leppetrahvi nõue lisaks rahuldada juhtumi nr 11 eest summas 50 €.

77. Hageja kaebusega on vaidlustatud maakohtu seisukoht, kui pikk on käesoleval juhul

mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga aja

pikkusele (kuus kuud), aga ei jaga maakohtu arusaama nimetatud aja kulgema hakkamise

tuvastamisel. See toob kaasa leppetrahvi nõude täiendava rahuldamise juhtumi nr 12 osas.

77.1. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et

ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja

käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma

27 (30)

edasises käitumises arvestada. Terminiga „mõistlik aeg“ tähistatakse määratlemata õigus-

mõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Mõistlik aeg peab jääma

rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda

VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu

põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (RKTKo

12.10.2023, 2-21-7989, p-d 19 ja 22).

77.2. Eelmises punktis viidatud kohtuasjas põhjendas ringkonnakohus, et mõistlik aeg on kuus

kuud olukorras, kus üks pool teatas teisele lepingu lõpetamisest, mis andis aluse nõuda leppe-

trahvi (TlnRnKo 06.03.2023, 2-21-7989, p 36). Kuigi käesoleval juhul tuli hagejal kostja I

rikkumise tuvastamiseks välja selgitada oluliselt rohkem asjaolusid, sh pidada kirjavahetust

raviasutuste ja klientidega, ei anna see alust hinnata, et mõistlik aeg leppetrahvist teatamiseks

on pigem pikem. Nimelt ei eelda leppetrahvinõudest teatamine ei üldjuhul leppetrahvi suuruse

märkimist. Hagejal oli võimalik teatada kostjale I, et ta nõuab lepingute art 8 p 2 alusel

leppetrahvi mõistliku aja jooksul pärast seda, kui saabus selgus, et kostja I on lepingut rikkunud.

77.3. Maakohus tuvastas juhtumi nr 12 kohta, et hageja sai kostja I rikkumisest teada

raviasutuse 28.06.2016 kirjast. Sellega ringkonnakohus ei nõustu. Käesoleval juhul

iseloomustab hageja ja kostja I suhteid kindlustusjuhtumite paljusus. Pelgalt ühe raviasutuse

teate põhjal ei pidanud hageja eeldama, et kostja I on lepingut rikkunud. Hageja tegi 09.03.2017

raviasutusele korduva päringu ja sai samal päeval vastuse, et arve summa on endiselt üle

kandmata (III kd tl 160). Alles pärast seda oli hagejal piisav teadmine, et kostja I on lepingut

rikkunud. Hageja teatas leppetrahvi nõudest 21.04.2017, mis jääb kuue kuu mõistliku aja

piiridesse.

77.4. Eeltoodu põhjal tuleb leppetrahvi nõue lisaks rahuldada juhtumi nr 12 eest summas 50 €.

78. Maakohus jättis rahuldamata leppetrahvi nõude juhtumite nr 31–37 eest aegumise tõttu.

Ringkonnakohus otsustas eespool p-s 55–58, et asjas kohaldub TsÜS § 146 lg 4 järgne

10-aastane aegumistähtaeg. Järelikult ei ole kõnealuste juhtumite eest leppetrahvi nõue aegunud

ja see tuleb täiendavalt rahuldada 350 € (= 7 × 50) saamiseks.

79. Punktides 76 ja 78 käsitletud juhtumites nr 11 ja 31–37 teatas hageja oma leppetrahvi

nõudest samuti mõistliku aja jooksul. Viidatud juhtumid on hõlmatud 21.04.2017 e-kirjaga.

Eespool p-s 36.4 tuvastatud asjaoludel ja p-s 77.3 esitatud põhjendustel pidi hagejale olema

arusaadav juhtumis nr 11 kostja I lepingurikkumine 28.11.2016, millest kuus kuud möödus

27.05.2017. Juhtumite nr 31–37 osas tõi hageja 15.06.2022 menetlusdokumendis esile, et ta sai

rikkumistest teada seoses täiendava kontrolliga 2017. a veebruaris (XII kd tl 1–9, lisa nr 10).

Kostja I nõustus 15.07.2022 seisukohas, et teadasaamise aeg võis olla 01.02.2017 (XII kd tl 88–

93, p 2.4.16). Hageja 21.04.2017 e-kirja saatmise ajaks ei olnud neist ühegi juhtumi puhul

möödunud kuus kuud.

80. Vahekokkuvõttena saab märkida, et leppetrahvi osas suureneb nõude (3) rahuldamise

ulatus 450 € (= 50 + 50 + 350) võrra. Hageja leppetrahvi nõue rahuldatakse tervikuna.

F. Deposiidi tagastamise nõue (nõude (3) teine osa kostja I vastu)

81. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega deposiidist 7947,66 € tagastamise

nõude osas, mida pooled ei ole selgesõnaliselt ka vaidlustanud. Ringkonnakohus põhjendas

eespool p-des 55–58, et leping II lõppes 27.06.2017 möödumisega. Deposiidi tagastamise

nõude sissenõutavuse osas on maakohtu põhjendused samuti õiged (järgnevas p 88.3).

Kokkuvõttes sai hageja kostjalt I nõuda deposiidist kõnealuse osasumma tagastamist ja selles

osas ringkonnakohus vaidlustatud otsust ei muuda. Järelikult rahuldatakse nõude (3) kostja I

vastu kokkuvõttes tervikuna summas 10 947,66 €.

28 (30)

G. Viivise nõuded

G. 1. Üldist

82. Maakohus rahuldas viivise nõuded (2), (4) ja (5) kostja I suhtes osaliselt vastavalt

põhinõuete (1) ja (3) rahuldamise ulatusele. Hageja vaidlustas viivise nõuete osaliselt

rahuldamata jätmise oma kaebuse kaheksanda väitega, mis on osaliselt edukas.

83. Viivise nõuete üldine õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1, mida maakohus kohaldas õigesti.

VÕS § 113 lg 2 järgi saab viivist nõuda oma nõudest teatamise ajast alates, st üldjoontes on

õige hageja ja maakohtu arusaam, et vähemalt alates 04.05.2017 tuleb kostjal I maksta viivist

neilt põhjendatud nõuetelt, millest hageja teatas 21.04.2017 e-kirjas. Ülejäänud nõuetelt nõuab

hageja viivist alates 24.01.2018 hagiavalduse või 03.08.2018 täiendava esitamisest, mis on

kooskõlas sama sättega. TsMS § 367 järgi on kohane mõista viivis välja kindla summana otsuse

tegemise päeva seisuga ja edaspidi protsendina põhinõudest. Vaidlust pole, et asjakohane on

VÕS § 113 lg 1 ls 2 määr.

84. Maakohus kasutas viivise arvutamisel viivisekalkulaatorit (viivisekalkulaator.ee), mida

kummaski kaebuses ega ka kostja II varasemates seisukohtades pole kritiseeritud. Ringkonna-

kohus peab põhinõuete rahuldamise ulatuse muutumise tõttu osaliselt viivise uuesti välja

arvutama, milleks kasutab sama kalkulaatorit.

G. 2. Viivis nõudelt (1) mõlema kostja vastu

85. Hageja nõuab nõudega (4) mõlemalt kostjalt solidaarselt viivist alates 24.01.2018

hagiavalduse ja 03.08.2018 täienduse esitamisest kahjunõude (1) osasummadelt. Maakohus

rahuldas selle nõude vastavalt nõude (1) rahuldamise ulatusele. Kostja I ei esitanud kaebuses

ega ka varasemas menetluses kõnealusele viivise nõudele eraldi sisulisi vastuväiteid, samuti ei

teinud seda kostja II.

86. Ringkonnakohus otsustas, et nõue (1) on põhjendatud summas 98 443,21 €, millest

osasumma 96 519,39 € (= 114 279,90 – 157,11 – 284,40 – 266,66 – 17 052,34) on algses

24.01.2018 hagiavalduses esitatud nõue ja 1923,82 € on 03.08.2018 täiendav nõue. Neilt

osasummadelt mõistab kohus viivise välja kostjatelt solidaarselt alates kummagi nõude

esitamise ajast kuni otsuse kuupäevani. Viivisekalkulaatori järgi on vastavad viivise summad

54 457,64 € ja 1009,61 € – kokku seega 55 467,25 €. Samuti tuleb kostjatel solidaarselt maksta

hagejale viivist nõude (1) rahuldatud summalt alates otsuse tegemisele järgnevast päevast VÕS

§ 113 lg 1 ls 2 määras.

G.3. Muud viivise nõuded kostja I vastu

87. Kostjalt I nõudis hageja nõudega (2) enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise

maksmist summas 6839,39 € ning lisaks nõudega (5) viivist alates hagi ja selle täienduse

esitamisest nõude (3) osasummadelt. Need nõuded rahuldas maakohus osaliselt, aga vastavalt

põhinõuete rahuldamise ulatusele muutub ka viivise arvestus.

88. Enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise nõue (2) on ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatud summas 5595,30 € järgmiselt.

88.1. Hageja 21.04.2017 avaldus tugines praegu menetluses esitatud juhtumitele nr 1–39,

millest juhtumi nr 11 osas ei nõua hageja enam 157,11 € hüvitamist ega sellelt summalt viivist.

Juhtumite nr 9 ja 10 osas ei pidanud ringkonnakohus 551,06 € (= 284,40 + 266,66) nõuet

põhjendatuks. Kõnealustest juhtumitest ülejäänutele vastab nõudesumma 106 997,80 €. Lisaks

lõppes nõue (1) hageja 21.04.2017 tasaarvestusega summas 17 052,34 €. Järelikult on

21.04.2017 e-kirjas nõutud summast põhjendatud 89 945,46 € (= 106 997,80 – 17 052,34).

Viivisekalkulaatori järgi on alates 04.05.2017 kuni hagi esitamiseni arvutatud viivis 5224,23 €.

29 (30)

88.2. Samas avalduses nõudis hageja leppetrahvi 42 rikkumise eest kokku summas 2100 €.

Neist hagiavaldusega on hõlmatud juhtumid nr 1–39, millest leppetrahvi nõue oli eespool

märgitud kaalutlustel põhjendatud. Nii saab hageja nõuda kostjalt I viivist summalt 1950 €

(= 39 × 50) alates 04.05.2017 kuni hagi esitamiseni. Viivisekalkulaatori järgi on vastav summa

113,26 €.

88.3. Lisaks nõuab hageja viivist ka deposiidi tagastamise nõudelt 7947,66 €. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et deposiidi tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 28.08.2017 ja viivist

saab hageja nõuda alates 29.08.2017. Ühtlasi on õige nimetatud ajast kuni hagi esitamiseni

maakohtu arvutatud viivise summa 257,81 €.

88.4. Eelneva põhjal saab nõude (2) kostja I vastu rahuldada summas 5595,30 € (= 5224,23 +

113,26 + 257,81).

89. Lisaks palub hageja nõudega (5) mõista kostjalt I välja viivise osasummalt 10 897,66 €

alates 24.01.2018 ja osasummalt 50 € alates 03.08.2018. Ringkonnakohus leidis, et mõlemas

nimetatud summas tuleb hageja nõue (3) rahuldada, seega on põhjendatud ka viivise nõue.

Viivisekalkulaatori järgi on vastavad viivise summad 6148,62 € ja 26,12 € – kokku 6174,74 €.

90. Kostja I vastu eraldi esitatud viivise nõuetest (2) ja (5) on otsuse tegemise ajaga muutunud

sissenõutavaks 11 770,04 € (= 5595,30 + 6174,74), mis tuleb kostjalt I hageja kasuks välja

mõista. Ühtlasi rahuldab ringkonnakohus hageja nõude edasiulatuva viivise saamiseks

nõude (3) summalt alates otsuse tegemisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras.

H. Menetlusküsimused

H.1. Tsiviilasja hind

91. Maakohus määras tsiviilasja hinna 144 162,88 €, millega ringkonnakohus nõustub. Samas

hagis nõuete esitamisel solidaarselt vastutavate kostjate vastu tuleb tsiviilasja hinna arvutamisel

sisuliselt leida maksimaalne summa, mille hageja võib hagi rahuldamise korral saada.

92. Sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada otsuses asja hinda poolte

kaebustelt, kohaldades lisaks maakohtu viidatud sätetele TsMS § 137 lg 1.

92.1. Hageja vaidlustas nõudest (1) kostjalt I summa 26 438,31 € ja nõudest (3) summa 450 €

rahuldamata jätmise, samuti palus hageja vastavalt suurendada viivist. Ringkonnakohus saab

kaebusest aru, et nõude (2) vaidlustas hageja 1313,05 € (= 6369,06 – 5056,01) osas. Kaebusega

hõlmatud nõude (3) osalt arvutatud aastane viivis hagi esitamisel kehtinud määraga on 36 €

(= 450 × 8%). Lisaks vaidlustas hageja kostjalt II summa 116 046,61 € ja sellelt viivise välja

mõistmata jätmise. Kostjate solidaarvastutusest jäävad välja nõuete (2) ja (3) vaidlustatud osad.

Tsiviilasja hind ringkonnakohtus hageja kaebuse osas on 127 129,39 € (= 116 046,61 + 450 +

1313,05 + 36).

92.2. Kostja I vaidlustas tema suhtes hagi rahuldamise. Aastane viivis rahuldatud põhinõuetelt

on 8008,48 € (= 89 608,30 × 8%). Tsiviilasja hinnaks ringkonnakohtus kostja I kaebuse osas

kujuneb 113 170,45 € (= 89 608,30 + 2550 + 7947,66 + 5056,01 + 8008,45).

92.3. Tsiviilasja hinna määramise peale ei näe seadus ette kaebeõigust.

H.2. Menetluskulud

93. Hagi mõlema kostja vastu rahuldatakse kokkuvõttes osaliselt. Maakohus otsustas kostja I

osas asjakohaselt, et kulud tuleb sel juhul tavaliselt jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel. Siiski on

käesoleval juhul põhjendatud jaotada kulud TsMS § 163 lg 2 alusel ja jätta need kostjate kanda.

Hageja kaebuse üheksas väide on selles osas edukas.

30 (30)

94. Hageja tegi 13.02.2019 istungil siduva kompromissettepaneku, mille järgi oleks kostjad

solidaarselt pidanud talle tasuma 116 203,72 € (II kd tl 77, ajamärk 00:16:20). Tänase otsusega

mõistab ringkonnakohus kostjatelt solidaarselt välja 153 910,46 € (= 98 443,21 + 55 467,25),

st hageja pakutud kompromissist suurema summa. Kuigi välja mõistetud summast osa

moodustab viivis, siis ei takista see TsMS § 163 lg 2 kohaldamist, sest hagi rahuldatakse hageja

kompromissis pakutust oluliselt suuremas summas.

95. Nõude (1) rahuldamise eest vastutavad kostjad solidaarselt. Kui otsus tehakse solidaar-

võlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad nad menetluskulude eest samuti solidaarselt (TsMS

§ 165 lg 3 ls 1). Seetõttu on põhjendatud, et kostjad vastutavad hageja menetluskulude

kandmise eest solidaarselt. Kummagi kostja kulud jäävad tema enda kanda (TsMS § 165 lg 2).

96. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2).

H.3. Kaebuste lahendamine

97. Hageja kaebus rahuldatakse osaliselt, sest tema väidete alusel suureneb kostjalt I välja

mõistetavad põhivõlgade ja viivise summad ning lisaks rahuldatakse nõuded (1) ja (2) kostja I

vastu osaliselt. Kostja I kaebus jääb kokkuvõttes rahuldamata, sest kokkuvõttes tuleb tal

hagejale maksta suurem summanii põhivõla kui ka viivise osas võrreldes maakohtu otsusega.

H.4. Resolutsiooni terviklik sõnastus

98. Ringkonnakohus esitab kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles

märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse (TsMS § 654 lg 2² ja § 173 lg 1 ls 2).

99. Resolutsioonis pole vaja eristada kostjatelt välja mõistetavate rahasummade alust

(kahjuhüvitis, leppetrahv, deposiidi tagastus jne). Otsuse täitmise seisukohast on oluline välja

mõistetav summa ja selle eest vastutavad isikud. Samuti pole vaja märkida, millises osas jäävad

hageja rahalised nõuded rahuldamata, sest see ei anna midagi juurde otsuse täitmisele.

(allkirjastatud digitaalselt)