2-21-14260/102 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

Rakvere, 13. juuni 2024

Tsiviilasja number

2-21-14260

Tsiviilasi

Hagi hind

Kvaliteetinkasso OÜ hagi OÜ Novus Oil (pankrotis)

haldur Ly Müürsoo, Farm Inkasso OÜ ja OÜ Evail Oil

(pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks Novus Oil OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

Kvaliteetinkasso OÜ, rk 11713631, lepinguline esindaja Erki

Casar

Kostjad:

1. Novus Oil OÜ (pankrotis) haldur Ly Müürsoo (kuni

17.03.2023 haldur Svetlana Pilden), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kaidar Sultson

2. Farm Inkasso OÜ, rk 11057977, lepinguline esindaja

Oliver Ennok

3. Evail Oil OÜ (pankrotis), rk 10186796, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson

Asja läbivaatamise kuupäev viimane istung 30.04.2024/ suuline menetlus

Resolutsioon

1. Mitte rahuldada Kvaliteetinkasso OÜ hagi OÜ Novus Oil (pankrotis) haldur Ly

Müürsoo, Farm Inkasso OÜ ja OÜ Evail Oil (pankrotis) vastu nõude

tunnustamiseks Novus Oil OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses.

2. Jätta hageja ja kostjate menetluskulud hageja kanda. Määrata menetluskulude

rahaline suurus kindlaks TsMS § 177 lg 2 korras.

Edasikaebamise kord

Pooltel on õigus esitada otsusele apellatsioonkaebus 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisele

järgnevast päevast arvates Tartu Ringkonnakohtule.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

1. HAGI ASJAOLUD

10.09.2021 esitatud, terviktekstina uuesti 14.04.2023 (allkirjastatult 19.04.2023; II kd tlk 112-

123) hagiavalduse kohaselt sõlmisid 07.04.2014 Novus Oil OÜ (pankrotis) (edaspidi ka Novus)

ja Emulsiteks SIA (edaspidi Emulsiteks) müügilepingu nr xxxx (edaspidi ka leping,

müügileping), mille järgi Novus toodab ja müüb Emulsiteksile vähemalt 500 tonni emulsioonõli

kuus ja Emulsiteks ostab Novuselt vähemalt 500 tonni emulsioonõli kuus.

Lepingu pooled pidasid koguselist kokkulepet vastastikuseks kohustuseks. Emulsiteks asus

lepingut täitma ja emulsioonõli oma klientidele müüma. Kui Emulsiteks oli klientidega

müügikokkulepped sõlminud, esitas ta Novusele tellimuse emulsioonõli ostuks.

07.05.2014 tellis Emulsiteks Novuselt 15 000 liitrit emulsioonõli, mille Novus valmistas ja

Emulsiteksile müüs, kes selle Eesti Pagar AS-ile edasi müüs, seega olid Novus ja Emulsiteks

asunud lepingut täitma.

Novus teostas kaubatarne MTA poolt kauba kinnipidamise tõttu aga hilinemisega ja andis

emulsioonõli 08.05.2014 asemel üle alles 09.06.2014.

16.06.2014 tellis Emulsiteks Novuselt 10 000 liitrit emulsioonõli, mille Novus jättis tarnimata.

Novus teatas, et MTA takistab tal emulsioonõli tarnida ja Novus ei saa edaspidi lepingulist

kohustusi täita. Novuse tarne takistuste tõttu jäi Emulsiteksil olemasolevad ja planeeritud

tulevased kliendid teenindamata ja ettevalmistustele vastav tulu teenimata.

Lepingu kohaselt oli Emulsiteksil õigus Novuse poolt lepinguliste kohustuste mittetäitmisel

nõuda p 12.1.1 alusel saamata jäänud tulu, p 12.1.2 alusel kahju hüvitamist ja p 12.1.13 alusel

leppetrahvi 10 000 tähtaegselt üleandmata kaubatarne kohta.

08.08.2014 esitas Emulsiteks Novusele 07.05.2014 tellimuse ja 16.06.2014 tellimuste täitmise

hilinemise ja mittetäitmise eest leppetrahvinõude 20 000 eurole.

15.09.2016 jõustus Riigikohtu määrusega Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas 3-14-51595, milles

kohus tuvastas MTA tegevuse õigusvastasuse, st MTA poolne emulsioonõli kinnipidamine oli

õigusvastane.

09.05.2017 sai hageja lepingust tulenevate Emulsiteksi nõuete omanikuks nõuete loovutamise

teel ning samal päeva teavitati nõude loovutamisest ka Novust. Hagi täienduse kohaselt (I kd tlk

48) on hagi Lisa nr 4 tekstis olev kuupäev 28.05.2014 vale ning lähtuda tuleb hagi Lisana 3

esitatud loovutuslepingust.

14.05.2017 esitas hageja Novusele lepingu xxxx alusel nõudekirja ja pankrotihoiatuse

leppetrahvi 20 000 euro, saamata jäänud tulu 650 000 euro ja tekitatud kahju 1079,55 euro

sissenõudmiseks.

Eelkirjeldatud tehingute ja asjaolude asetleidmist on kinnitanud 15.05.2017 sõltumatu

kohtuekspert L. R..

25.05.2017 sõlmisid hageja ja Novus kokkuleppe nõude tasumise tähtajaks 31.12.2018.

Kokkulepe on ka deklaratiivne võlatunnistus, millega Novus tunnistas hageja põhinõuet summas

681079,55 eurot /Kohtu märkus: hagis olnud puuduse kõrvaldamisena nimetas hageja õigeks

summaks 671079,55 eurot – tlk 48/.

31.12.2019 /kohtu märkus: õige on 2018/ sõlmisid hageja ja Novus täiendava kokkuleppe nõude

sissenõutavaks muutmise tähtaja pikendamiseks kuni 31.12.2019. Kokkuleppe on ka

deklaratiivne võlatunnistus, millega Novus tunnistas hageja põhinõuet summas 681079,55 eurot.

Hageja tõendab Novuse ja Emulsiteksi vahelise lepingu nr xxxx asjaolusid ja poolte tegelikku

tahet sh vastastikuse minimaalse koguse kohustuse kokkuleppimist Emulsiteks SIA endise

juhatuse liikme L. R. kirjalike selgituste ja Novuse endise juhatuse liikme K. O. vande all

antavate tunnistustega.

25.07.2017 ja 31.12.2018 Novuse poolt allkirjastatud deklaratiivsete võlatunnistustega on Novus

põhivõla summa suurust tunnistanud, seega on Novus sellega loobunud põhivõla summa suuruse

vastuväidetest.

Deklaratiivse võlatunnistuses tunnustatud võla puhul ei ole võlausaldajal vaja võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud

võlga. Võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik

deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse

võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele

tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus

võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks

muutmises.

Järelikult peaksid kostjad kohustusest vabanemiseks tõendama, et kohustus on tasutud või et

seda üldse ei tekkinud. Kostjad ei ole selliseid asjaolusid väitnud.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib hageja Novuselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni Novuse pankroti

väljakuulutamiseni.

Lepingu xxxx p 6.4 kohaselt olid pooled omavahelises suhtes ettenäinud viivise määraks 0,5%

päevas. Viivisperioodi alguseks on hageja arvestanud 01.01.2020 so alates lisas 8 sõlmitud

täiendava tasumise tähtaja möödumisest. Novus oli kuni pankroti väljakuulutamiseni 31.08.2020

viivituses 244 päeva. Arvestuslikuks viiviseks on 3355,39 eurot päevas (671 079,55 x 0,005).

Hageja leiab, et 0,5% viivis on liiga kõrge ja mõistlikuks viivise määraks 0,25% päevas

arvestades on hageja võimaldanud Novusele enne viivise arvestamist rohkem kui kaks aastat

viivisevabalt kohustuste tasumise tähtaega edasi lükata.

Seega arvestab hageja viiviseks 1677,70 eurot päevas (671 079,55 x 0,0025) mis teeb

summaarseks viiviseks 409 358,80 eurot.

Hageja nõue kokku on seega 1 080 438,35 eurot (671 079,55 + 409 358,80).

2. KOSTJATE VASTUSED

2.1.Võlgniku pankrotihaldur Svetlana Pilden, kirjalikus vastuses (I kd tlk 113 jj) hagi ei

tunnista.

Tsiviilasjas 2-19-7701 Viru Maakohtu poolt 17.03.2023 tehtud määrusega (jõustus 20.04.2023)

vabastati Novus Oil OÜ haldur Svetlana Pilden ja uueks halduriks määrati Ly Müürsoo.

Hageja kirjelduse kohaselt vastavalt müügilepingule plaanib ostja osta emulsioonõli vähemalt

500 tonni igakuiselt (hagiavalduse lisa 1, lepingu p 7.1.), seejuures kogus ja koostis määratakse

igakordselt kindaks koos kaubaga ostjale esitatavas arve-saatelehes ja vastavussertifikaadis

(lepingu p 2.2). Hageja poolt esitatud pangakonto väljavõtte alusel tasus ta esimese partii eest,

seega aktsepteeris eraldi kokkulepitud kogust ja seda siis hilinemisega, vastavalt ülekannetele

13.06.2014, 25.06.2014 ning 01.07.2014. Vaatamata infole partii hilinemise põhjuste kohta,

nõudis ostja (Emulsiteks SIA) leppetrahvi tasumist alles 18.08.2014, rakendades leppetrahvi

kokku summas 20 000 eurot. Seejuures kokkulepitud partii kogumaksumus oli 22 768,74 eurot.

Kuigi leppetrahvi kui õiguskaitsevahendi ideeks on see, et võlausaldaja ei pea sellisel juhul kahju

suurust tõendama, on ilmne, et leppetrahv summas 20 000 eurot 22 768,74 euro suuruse partii

puhul on ebamõistlikult suur ning tasakaalust väljas. Kuna partii oli (vaatamata hilinemisele)

edasi müüdud, ei olnud leppetrahv proportsionaalne ning on ka vastuolus VÕS § 159 lg 1, mille

kohaselt võib kahjustatud lepingupool kohustuse rikkumise puhul nõuda lisaks leppetrahvile ka

kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti

kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta

leppetrahvi nõuab.

Antud juhul puuduvad andmed, et ostja oleks teatanud, et ta leppetrahvi nõuab ning lisaks sellele

nõudis ta leppetrahvi siis, kui rikkumine oli kõrvaldatud, st. kauba partii oli tarnitud ning isegi

edasi müüdud, mis välistab ka kahju tekkimise.

VÕS § 160 sätestab, et kohustuse rikkumise vabandatavuse korral ei või leppetrahvi nõuda, kui

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Antud juhul oli ostja teadlik, et partii hilinemise põhjuseks on Maksu- ja Tolliameti poolt

rakendatud piirang.

Kohustuse rikkumine on vabandatav VÕS § 103 alusel, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu

jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse

põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise

kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle

tagajärje ületaks.

Maksu- ja Tolliameti kui avaliku võimu kandja tegevust (kontroll või muu keeld, kas seaduslik

või ebaseaduslik) ei saanud võlgnik mõjutada, mistõttu saab seda pidada vääramatuks jõuks.

Antud asjaolule võiks ka müüja (pankrotivõlgnik) tugineda ning leppetrahvile vastu vaielda.

Lisaks sellele jäid mõlema poole poolt rakendamata ka muud õiguskaitsevahendid nagu

lepingust taganeda või üles öelda, mida oleks võimalik oodata mõistlikult ja iseseisvalt

tegutsevatelt äriühingutelt, võttes arvesse Maksu- ja Tolliameti poolt rakendatud meetmeid.

Pärast peaaegu kolme aasta möödumist eespool kirjeldatud sündmustest, aktsepteeris aga müüja

kergekäeliselt antud trahvi ning lisaks veel kahju hüvitamise nõuet, mis oli arvutatud a)

planeeritud igakuise koguse ning b) turuhinna ja kokkulepitud hinna vahe alusel. Ja seda

vaatamata sellele, et vastavalt lepingule oleks pidanud nii kogus kui hind olema fikseeritud ostja

tellimustes ning müüja saatelehe-arvetes.

Kõik need asjaolud viitavad ilmselgelt sellele, et tegemist ei olnud turutingimustes sõlmitud

lepinguga. Poolte käitumine tõendamata ning õiguslikult põhistamata nõuete väljastamisel ning

aktsepteerimisel viitab sellele, et nende dokumentide näol on tegemist kunstlikult loodud

nõudega, mille eesmärgiks võis olla ka riigi vastu kahju nõude esitamine, millele müüja ka viitab

25.05.2017 kokkuleppes 671 079,55 euro suuruse kahju hüvitamise kohustuse edasilükkamise

kohta.

Vaevalt, et isik, kes on saanud sellises ulatuses kahju, ootaks selle väljanõudmisega nii kaua.

Lisaks sellele on kahtlust äratav ka asjaolu, et kõik dokumendid olid vormistatud nö.

paberkandjal ja seda tingimustes, kus kirjavahetus toimub tavapäraselt e-posti vahendusel ning

dokumendid allkirjastatakse ka digitaalselt.

Haldusasja 3-17-1019 raames jõudis Ringkonnakohus seisukohale, et ei ole tõendatud, et

Emulsiteks SIA oleks väidetava nõudega tegelikku kahju kandnud. Kohus leidis, et lepingu

sõlmimine Emulsiteks SIA-ga jäi usaldusväärselt tõendamata. Seda ei kinnita ka konto väljavõte,

kuna seal viidatud arved ei ole usaldusväärselt seostatavad MTA poolt kinni peetud kaubaga.

Põhjendatult on viidatud sellele, et pankrotivõlgnik (kostja 1) ei ole esitanud tõendeid tellimuste

esitamise kohta Emulsiteks SIA poolt, vaid selgitas, et tellimused esitati telefoni teel, kuigi

lepingu järgi oli ettenähtud teine kord.

Seoses planeeritud lepingujärgse kogusega on kohtulahendis märgitud, et valmisolek sellises

koguses õli osta ei tõenda veel seda, et selline võimalus tegelikult ka eksisteeris, muuhulgas

puudusid sellekohased konkreetsed tõendid. Lisaks sellele on ebausaldusväärne, et

pankrotivõlgnikul oli võimalik sellises koguses õli toota ja tarnida, isegi lepingupartnerite abil.

Kõik see kogumis viitab sellele, et nii väidetavat müügitehingut põhistava dokumentatsiooni kui

ka 25.05.2017 ja 31.12.2018 pikendamise kokkulepete näol on tegemist kunstlikult loodud

nõudega ning nimetatud kokkuleppe eesmärgiks oli kahjunõude esitamine riigi vastu.

Antud juhul on võimalik rääkida kokkulepete näilisusest, kuna pooled on kokku leppinud, et

tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi,

sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine.

Põhjendamatu nõude kunstlik loomine, eesmärgiga nõuda kahjuhüvitist, on heade kommetega

vastuolus ja sellest tulenevalt tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel.

Hageja tugineb asjaolule, et 25.07.2017 ja 31.12.2018 kostja 1 poolt allkirjastatud deklaratiivsete

võlatunnistustega on kostja 1 põhivõla summa suurust tunnistanud, seega on kostja 1 sellega

loobunud põhivõla summa suuruse vastuväidetest.

Nõudeavaldusele lisatud 31.12.2018 kokkuleppest ei tulene, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega, milles võlgnik muuhulgas loobus vastuväidete esitamisest. Ka hageja

käitumine nõuete esitamisel, sh. põhistava muu dokumentatsiooni esitamisel sellist tõlgendust ei

toeta.

Kostja hinnangul üritab hageja, kellele halduskohtu otsus (vt. eespool 3-17-1019) on ilmselt

teada, nüüd maksma panna oma alusetut nõuet ka pankrotimenetluses.

Tsiviilasjas 2-18-5245 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et juhul, kui peaks tõendamist leidma, et

konstitutiivse võlatunnistusega loodi nõue või nõuded, mida tegelikult ei olnud ja kui see toimus

pankrotimenetluses alusetute eeliste loomise, pankrotivõlgniku ja võlausaldajate kahjustamise

eesmärgil, võib ka konstitutiivses võlatunnistuses kajastatud nõuetele pankrotimenetluses

tuginemine ja nõuete tunnustamise taotlemine olla hea usu põhimõtte vastasusest tulenevalt

välistatud.

2.2. Kostja Farm Inkasso OÜ oma kirjalikus vastuses (II kd tlk 17 jj) hagi ei tunnista

Kostja hinnangul on hageja esitatud nõude näol tegemist kunstlikult loodud ja fiktiivse nõudega.

Novuse ja Emulsiteksi vahel 07. mail 2014 sõlmitud müügileping on vastuolus heade

kommetega TsÜS § 86 lg 1 mõttes ja seega tühine.

Alternatiivselt on leping tühine TsÜS § 89 lg 1 mõttes (näilik tehing), kuivõrd pooled on üksnes

soovinud jätta mulje tehingu olemasolust. TsÜS § 89 lg 2 alusel on näilik tehing tühine.

Ka lepingu kehtivuse korral ei ole hagejal nõuet võlgniku vastu, sest nõude alus ja sisu on

tõendamata. Kuna hagejal puudub põhinõue, siis ei saa ka viivisenõue olla põhjendatud.

Hageja esitatud nõue on tekitatud riigi vastu kahju nõude esitamiseks. Antud asjaolule viitavad

pooled selgelt 25.05.2017 kokkuleppes kahju hüvitamise kohustuse edasilükkamise osas ja

samuti 31.12.2018 pikendamise kokkuleppes. Kokkulepetes on sõnaselgelt märgitud, et „Pooled

on nõus kahju hüvitamise kohtuvaidluse tõttu leppima kokku Novus OIL OÜ kohustuse täitmise

edasilükkamises“.

Kõiki tehinguga seotud asjaolusid (sh tehingu tingimusi ja poolte esindajate käitumist) kogumis

arvestades on ilmselge, et esialgne peamine eesmärk oli riigi vastu kahjunõude esitamine ning

lisaks on nüüd käesolevas pankrotimenetluses eesmärk kasutada alusetut nõuet suurima

võlausaldaja rolli saavutamiseks. On eluliselt ebausutav, et pikaajalise ärijuhtimise kogemusega

K. O. ei oleks vaidlustanud ülisuurt leppetrahvi nõuet, vaid nõustus vastuväiteid esitamata kahju

hüvitamise ja selle ajatamisega. Lepingu kehtivuse perioodi ja tehingute ajastust arvestades oli

K. O.l võimalik väidetava kahju ja kahjunõude suurenemist vältida, kuid seda teadlikult ei

tehtud. Poolte käitumine viitab, et ei käitutud kooskõlas heade kommetega. Samuti viitab see

asjaolule, et tehing tehti näilikult.

Hageja esitatud väidetavat kahjunõuet on käsitletud haldusasjas nr 3-17-1019 ning

ringkonnakohus jõudis kokkuvõtvalt seisukohale, et tegelikku kahju tekkimist (väidetavat

saamata jäänud tulu) ei ole tõendatud. Poolte käitumine kogumis viitab, et „saamata jäänud tulu“

nõude tekitamiseks tehti koostööd võlgniku juhatuse liikme K. O. ja esialgse võlausaldaja vahel,

kuna võlgniku poolt võetud kohustuste maht on eluliselt ebausutav. Seega ei saanud esialgne

võlausaldaja ka loota sellise tulu saamisele nagu võlgnik oli lepingus endale kohustusi võtnud.

Kokkuleppe sõlmimisega (millele hageja viitab alusetult kui deklaratiivsele võlatunnistusele)

kahjustas juhatuse liige võlgniku õigusi ja huve, kuna võttis kohustuse, mida oleks saanud

vältida ja vaidlustada.

Kostja nõustub kostja III vastuse punktides 6-20 põhjalikult selgitatuga, miks hageja esitatud

kahjunõue on ebausutav, põhjendamatu ja alusetu. Samuti nõustub kostja II leppetrahvi osas

aegumise kohaldamisega.

Hageja väidab, et allkirjastatud kokkulepped esialgse võlausaldaja ja võlgniku vahel on

deklaratiivsed võlatunnistused. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-124-14 just pankrotimenetluse

erinorme arvestanud ja asunud seisukohale, et arvestades pankrotimenetluse eesmärki –

rahuldada võlausaldajate põhjendatud nõuded võlgniku vara arvel võimalikult õiglaselt – ja

pidades silmas võlausaldajate ühiseid huve, tuleb võlausaldajal, kes deklaratiivsele

võlatunnistusele tugineb, selle aluseks olevate kohustuste olemasolu usutavaks muuta. Selleks

tuleb tal esile tuua võlatunnistuses märgitud kohustuse tekkimise asjaolud ja põhjendada neid

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 235 märgituga selliselt, et põhjenduse

õigsust eeldades saaks tema väidet lugeda usutavaks. Veelgi enam on Riigikohus rõhutanud

pankrotimenetluse eristaatust võlatunnistamise vaidlustamisel tõendamiskoormuse osas

24.03.2017 kohtuotsuses asjas nr 3-2-1-103-16, kus punktis 22 „kolleegium rõhutab, et

eelviidatud hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine võibki olla

põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel“.

Seega ei piisa pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks ainult võlatunnistuse sõlmimisest, vaid

hagejal kohustus on tõendada, et võlasuhtel on sisu ja alus ning hageja nõue on tõendatud. Antud

juhul ei ole tõendatud esialgsel võlausaldajal kahju tekkimine (saamata jäänud tulu) ning seetõttu

puudub ka võlasuhtel alus ja sisu. Samuti on vaieldav kas kokkulepete näol on tegemist

võlatunnistustega või mitte, sest kokkulepetes ainult lepitakse kokku kohustuse tasumise tähtaja

pikenemine, kuid võlgnik sõnaselgelt ei tunnista kohustuse olemasolu.

Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt

Riigikohtu 24. mai 2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01).

Nõude aluseks olev leping on vastuolus heade kommetega, kuna see eksib ausalt ja õiglaselt

mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu

tegemise ajal. Antud juhul on võlgniku lähikondne loonud ja tekitanud nö võlanõude, mille

eesmärk oli tekitada kahjunõue riigi vastu ning hiljem selle alusel omada tekitatud õigusi

võlgniku pankrotimenetluses. Ilmselgelt on antud nõude põhiline eesmärk kaitsta

pankrotimenetluses ainult võlgniku huve ning kahjustada teiste võlausaldajate huvisid. Selline

tehing ja leping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine.

2.3. Kostja Evail Oil OÜ (pankrotis) 28.01.2022 kirjalikus vastuses (II kd tlk 7 jj) hagi ei

tunnista. Kostja III nõustub kostja I hagivastuses esitatud seisukohtadega, et Novuse ja

Emulsiteksi vahel 07.05.2014 sõlmitud müügileping nr xxxx on vastuolus heade kommetega

TsÜS § 86 lg 1 mõttes ja seega tühine.

Riigikohus on leidnud, et tehingu heade kommete vastasuse hindamisel on olulised eeskätt

tehingu poolte eesmärk ja tehingu tegemise motiivid (Riigikohtu lahend nr 2-16-11216, p 20).

Müügilepingu sõlmimise eesmärgiks oli riigi vastu kahjunõuete esitamine, millele viidatakse ka

25.mai 2017 kokkuleppes ja/või poolte soov osaleda võlausaldajana võlgniku

pankrotimenetluses ning mõjutada menetluste läbiviimist, välistades teiste võlausaldajate nõuete

rahuldamise. Tehingu tegemise motiiv ei ole kooskõlas heade kommetega TsÜS § 86 lg 1

tähenduses.

Hageja nõuete osas esitatud alusdokumendid on vastuolulised, ebausutavad ning viitavad sellele,

et tegemist on kunstlikult loodud nõuetega. On ebausutav, et pankrotivõlgnikul oli võimalik

hagis väidetud koguses (vähemalt 500 tonni kuus) emulsiooniõli toota ja tarnida, seda isegi

lepingupartnerite abil. Lisaks viitavad müügilepingu sõlmimise kunstlikkusele nii lepingus

kokkulepitud tingimused kui ka võlgniku tegevusetus esialgse võlausaldaja ning hiljem hageja

poolt nõuete esitamisel.

Hagiavalduse lisas 3 esitatud tõendi kohaselt on esialgne võlausaldaja loovutanud hagejale

leppetrahvinõude 08.05.2014 hilinenud tarne ja 17.06.2014 teostamata tarne eest kogusummas

20000 eurot, nõude saamata jäänud tulu hüvitamiseks perioodi eest 01. august 2014 kuni 16.

september 2016 summas 650 000 eurot ning kahjunõude transpordikulude hüvitamiseks summas

1079,55 eurot.

Võlgnikul oli võimalik võtta kasutusele mitmeid meetmeid vältimaks esialgsel võlausaldajal

nõuete tekkimist, kuid sellest olenemata otsustas võlgnik abinõusid mitte kasutada. Võttes

arvesse võlgniku juhatuse liikme K. O. aastatepikkust äriühingute juhtimise kogemust, on K. O.

tegevusetuks jäämine ebausutav.

Müügilepingu näilikkusele viitab asjaolu, et hageja on esitanud võlgniku vastu nõude saamata

jäänud tulu hüvitamiseks perioodi eest 01.08.2014 kuni 16.09.2016. Samas oli võlgnikul

võimalik müügileping juba 07.05.2015 korraliselt lõpetada. Võlgnik seda ei teinud.

Hagis esitatud väidete kohaselt tellis esialgne võlausaldaja 16.06.2014 võlgnikult 10 000 liitrit

emulsioonõli (teine tellimus), mille võlgnik jättis tarnimata Maksu- ja Tolliametist (MTA)

tulenevate takistuste tõttu. Vastavast takistusest teavitas võlgnik koheselt ka esialgset

võlausaldajat.

Müügilepingu p 9.1 sätestab: „Leping jõustub allakirjutamise hetkest ja on sõlmitud tähtajaga 1

(üks) aasta. Leping pikeneb aasta võrra samadel tingimustel igal järgneval aastal, kui kumbki

Pool ei ole 2 (kaks) kuud enne tähtaja saabumist teatanud teisele Poolele Lepingu lõpetamise või

muutmise vajadusest.“ Seega sõlmiti müügileping tähtajaliselt üheks aastaks ning mõlemal

poolel oli võimalik ilma põhjuseta leping korraliselt alates 07.05.2015 lõpetada.

Teades, et müügilepingu täitmine ei ole edaspidi MTA tehtud takistuste tõttu võimalik, oleks iga

korraliku ettevõtja hoolsusega tegutsev juhatuse liige müügilepingu korraliselt lõpetanud. On

ebausutav, et olukorras, kus põhivõlgnikule sai teatavaks kestev võimatus müügilepingut täita, ei

kasutanud põhivõlgnik lepingus sätestatud õigust leping 07.05.2015 lõpetada. Hageja nõue

saamata jäänud tulu eest pärast nimetatud kuupäeva moodustab rohkem kui 400 000 eurot kogu

saamata jäänud tulu nõudest. Vastava nõude tekkimise saanuks taganemisavaldusega ära hoida.

Samuti on ebausutav, et pärast võlgniku teavitust edasise emulsiooniõlimüügi võimatuse kohta,

ei teinud esialgne võlausaldaja mistahes pingutusi osta emulsiooniõli mõnelt teiselt tootjalt. Seda

enam, et alles rohkem kui kaks aastat hiljem jõustus Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas 3-14-

51595, millega kohus tuvastas MTA tegevuse õigusvastasuse. VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui

kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, vähendatakse kahjuhüvitist

ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.

Hagimaterjalidest ei nähtu, et pärast MTA tegevuse õigusvastasuse tuvastamist jätkas esialgne

võlausaldaja võlgnikult emulsiooniõli tellimist. Ei ole eluliselt usutav, et Emulsiteksi huvi

lepingu täitmiseks kadus koheselt koos lepingu täitmise takistuse äralangemisega. Nimetatud

asjaolud kinnitavad üheselt, et pooltel puudus tegelik tahe lepingu täitmiseks.

Nõuete kunstlikkust kinnitab asjaolu, et võlgnik ei ole Emulsiteksi nõudele esitanud ühtegi

vastuväidet. Seda olenemata asjaolust, et eeldused Emulsiteksi poolt nõuete esitamiseks ei ole

täidetud.

Müügilepingust ei tulene võlgniku kohustust müüa ja tarnida emulsiooniõli vähemalt 500 tonni

kuus. Lepingu p 7.1 kohaselt Emulsiteks üksnes plaanis Novuselt osta emulsiooniõli vähemalt

500 tonni kuus. Lepingu p-s 2.2 kokkulepitu kohaselt määratakse kauba täpne kogus igakordselt

kindlaks Novusele esitatavas saatelehes ja vastavas sertifikaadis. Lepingu kohaselt pidid pooled

igakuise tellimuse suuruse eraldi kindlaks määrama.

Emulsiteks tegi terve lepingu kehtivusaja jooksul Novusele üksnes kaks tellimust: 1) 07. mail

2014 tellis Emulsiteks 15 000 liitrit emulsioonõli, mille Novus andis üle 09. juunil 2014; 2) 16.

juunil 2014 tellis Emulsiteks 10 000 liitrit emulsioonõli, mille Novus jättis tarnimata MTA

õigusvastase tegevuse tõttu. Rohkem tellimusi Emulsiteks Novusele teinud ei ole. Alusetu on

Novusele ette heita, et ta ei müünud Emulsiteksile edaspidi emulsiooniõli, kui Emulsiteks selleks

rohkem tahteavaldusi ei esitanud. Isegi, kui Novus lepingut rikkus, oli müüjapoolne lepingu

rikkumine vabandatav VÕS § 103 mõttes.

Kui tegemist oleks poolte vahel tegeliku ja heas usus sõlmitud lepinguga, oleks Novus esitanud

vastuväite väidetavale rikkumisele ja/või tuginenud VÕS § 103 lg 2 alusel rikkumise

vabandatavusele. VÕS § 115 lg 1 kohaselt välistab rikkumise puudumine või selle vabandatavus

esialgse võlausaldaja kahjunõude võlgniku vastu. Samuti ei või VÕS § 160 alusel nõuda

kohustuse rikkumise vabandatavuse korral leppetrahvi, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Müügileping ei sätesta esialgse võlausaldaja õigust nõuda leppetrahvi ka rikkumise

vabandatavuse korral.

On ebausutav, et võlgnik aktsepteerib ühegi vastuväiteta võlausaldaja kahjunõuded olukorras,

kus võlausaldaja ei ole nõude kujunemist selgitanud ega kahju tekkimist tõendanud. Riigikohtu

praktika kohaselt peab saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks hageja muu hulgas

tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-55-11, p 12).

Kostjale III jääb arusaamatuks, kuidas on hagis esitatud kahjunõuded kujunenud, millal on

hageja nõuded muutunud sissenõutavaks ning millised tõendid kinnitavad kahju tekkimist.

Kostja III leiab, et saamata jäänud tulu tõendamiseks tuleb hagejal esitada täpne arvestus kahju

hüvitamise nõude kujunemise ja sissenõutavaks muutumise kohta. Kostja III hinnangul võib

hageja kahjunõue olla osaliselt aegunud. Täpse arvestuse võimaliku aegumise kohta saab kostja

III esitada pärast hageja poolsete täiendavate selgituste esitamist.

Hageja leppetrahvinõuded summas 20 000 eurot on igal juhul aegunud TsÜS § 146, § 147 alusel.

Hageja esitatud leppetrahvinõuded muutusid sissenõutavaks vastavalt 19. mail 2014

(Leppetrahvinõue 1) ja 28. juunil 2014 (Leppetrahvinõue 2).

15. mail 2017, st viis päeva enne leppetrahvinõude 1 aegumist ning 1,5 kuud enne

leppetrahvinõude 2 aegumist, esitas hageja pankrotihoiatuse, milles nõudis kohustuste täitmist

hiljemalt 25. maiks 2017.

25. mai 2017 kokkuleppega andis hageja võlgnikule täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks kuni

31. detsembrini 2018 ning seejärel 31. detsembri 2019 kokkuleppega kuni 31. detsembrini 2019.

TsMS § 162 alusel oli aegumine peatunud kuni 31. detsembrini 2019. Aegumine jätkus alates 01.

jaanuarist 2020.

TsÜS § 168 lg 2 alusel ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest,

kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Leppetrahvinõuded 1 ja 2

aegusid 01. märtsil 2020. Hageja esitas nõude pankrotimenetluses alles 21. septembril 2020, kui

leppetrahvinõuded olid aegunud.

Võlgnik ei ole esitanud ühtegi vastuväidet esialgse võlausaldaja poolt nõutud leppetrahvi

suurusele, kuigi tegemist on ilmselgelt ebamõistlikult suure leppetrahviga VÕS § 162 lg 1

mõttes.

Hagiavalduse kohaselt oli kahe tellimuse, st 25 000 liitri emulsioonõli maksumuseks kokku

22768,74 eurot. On selge, et leppetrahvi nõue summas 20 000 eurot, mis katab peaaegu terve

tellitud emulsiooniõli maksumuse, on ebamõistlikult suur.

Vähemalt esimese väidetava rikkumise puhul oli möödunud VÕS § 159 lg 2 järgne mõistlik aeg

leppetrahvi nõudmiseks. Hagiavalduse kohaselt kohustus võlgnik tarnima esimese tellimuse

mahus 15 000 liitrit, hiljemalt 18. mail 2014. Seega sai võlausaldajale juba 19. mai 2014

teatavaks, et võlgnik on tarnimisega viivituses. Tellimus täideti 09. juunil 2014.

Leppetrahvi nõude esitas esialgne võlausaldaja alles 3 kuud pärast leppetrahvi nõude tekkimist.

Esialgne võlausaldaja kaotas õiguse võlgnikult leppetrahvi nõuda, kuna ta ei teatanud leppetrahvi

nõude esitamisest mõistliku aja jooksul ning võlgnikul oli põhjust uskuda, et esialgne

võlausaldaja viivituse eest leppetrahvinõuet ei esita. Riigikohus on samuti leidnud, et kolm kuud

võib olla leppetrahvi nõudmiseks ebamõistlikult pikk tähtaeg (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-28-08,

p 13).

Samuti ei ole võlgnik tuginenud VÕS § 161 lg-le 2, mille kohaselt, kui kahjustatud lepingupool

võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida

leppetrahv ei katnud.

Eeltoodud asjaolud kogumis viitavad sellele, et tegemist ei olnud turutingimustel sõlmitud

lepinguga. Poolte käitumine tõendamata ning õiguslikult põhistamata nõuete väljastamisel ning

aktsepteerimisel viitab sellele, et tegemist on kunstlikult loodud nõudega, mille eesmärgiks võis

olla lisaks võlgniku võlausaldajana pankrotimenetluses esinemisele ka riigi vastu kahjunõude

esitamine. Sarnasel põhjusel on võlgnik ja hageja allkirjastanud 25. mai 2017 ja 31. detsember

2018 kokkulepped.

Tsiviilasjas 2-18-5245 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et juhul, kui peaks tõendamist leidma, et

konstitutiivse võlatunnistusega loodi nõue või nõuded, mida tegelikult ei olnud ja kui see toimus

pankrotimenetluses alusetute eeliste loomise, pankrotivõlgniku ja võlausaldajate kahjustamise

eesmärgil, võib ka konstitutiivses võlatunnistuses kajastatud nõuetele pankrotimenetluses

tuginemine ja nõuete tunnustamise taotlemine olla hea usu põhimõtte vastasusest tulenevalt

välistatud. Vastav olukord kohaldub ka praegusel juhul.

Alternatiivselt on lepingu näol tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes, kuivõrd pooled

on üksnes soovinud jätta mulje tehingu olemasolust. TsÜS 89 lg 2 alusel on näilik tehing tühine.

Pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele

vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata

tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole algusest peale

õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise

sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kuivõrd müügileping on heade kommete vastasuse (või alternatiivselt näilikkuse) tõttu tühine,

on asjakohatud hageja väited, et võlgnik on võlga tunnistanud. Hagi tuleb jätta täies ulatuses

rahuldamata.

Isegi, kui leping oli kehtiv, on lepingu alusel esitatud nõuded alusetud ning vähemalt osaliselt

aegunud. Lepingut ei ole rikutud või alternatiivselt oli rikkumine vabandatav, leppetrahvinõue on

alusetu ja selle esitamiseks on mõistlik aeg möödunud. Kuivõrd põhinõue on alusetu, tuleb

rahuldamata jätta ka hageja esitatud viivisenõue.

Lisaks eelnevale ei ole tõendatud lepingu rikkumise tagajärjel esialgsele võlausaldajale kahju

tekkimine. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 25. veebruari 2019 kohtuasjas nr 3-17-1019 leidnud,

et kahjuliku tagajärje saabumine ei ole tõendatud. Kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust

tulenevatel asjaoludel, vähendatakse VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitist ulatuses, milles need

asjaolud soodustasid kahju tekkimist.

Ebaõige on hageja väide, et võlgnik on 25. mail 2017 ja 31. detsembril 2018 võlga tunnistanud.

Nimetatud kokkulepetest ei tulene, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, milles võlgnik

muuhulgas loobus vastuväidete esitamisest. Kokkulepetes ei ole välistatud ühegi vastuväite

esitamine. Hageja esitatud kokkulepetes on hageja andnud üksnes täiendava tähtaja kohustuse

täitmiseks. Ka hageja käitumine nõuete esitamisel, sh. põhistava muu dokumentatsiooni

esitamisel sellist tõlgendust ei toeta (hageja poolt kaitsmisele esitatud nõudeavaldus).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus tutvunud hagiavalduse, kostjate vastuste ja hageja seisukohaga ning uurinud tsiviilasja

toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu

rahuldamisele.

4. Kostja Evail Oil OÜ (pankrotis) hagi nõude tunnustamiseks (tsiviilasi nr 2-21-14212) jäeti

Viru Maakohtu 15.08.2023 (jõustus edasikaebamata 05.09.2023) läbi vaatamata TsMS § 423 lg

2 p 2 alusel, kuna menetluse käigus selgus, et hageja on esitanud selgelt perspektiivitu nõude ja

hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu

menetluses olnud ja hageja võib uuesti kohtusse pöörduda.

Nõuete kaitsmise ajal kehtinud PankrS § 106 lg 1 hagi esitamiseks sätestatud tähtajast tulenevalt

Evail Oil OÜ-l seda võimalust enam siiski pole.

PankrS § 103 lg 8 (nõuete kaitsmise ajal kehtinud redaktsioon) kohaselt kui võlausaldaja nõue on

jäänud tunnustamata ja ta ei esitanud hagi nõude tunnustamiseks või kui kohus jättis tema hagi

rahuldamata, siis selle võlausaldaja vastuväidet teise võlausaldaja nõudele ei arvestata.

Esitatud asjaoludel tuleb seega lugeda, et Evail Oil OÜ (pankrotis) ei ole PankrS § 103 lg 8

tollase redaktsiooni tähenduses hagi esitanud ja seega tema vastuväiteid ei saa enam arvestada.

Selle kostja poolt käesoleva menetluse algusjärgus (ehk ajal kui veel ei olnud teada tsiviilasja 2-

21-14212 tulem) esitatud vastuväidetega analoogsed vastuväited on aga esitanud ka kostja Farm

Inkasso OÜ ja paljuski kokkulangevalt ka kostjaks olev võlgniku pankrotihaldur.

Eeltoodust tulenevalt ei mõjuta ühe kostja vastuväidete nn kõrvale jätmine asjale õigusliku

hinnangu andmist ja kohus üldjuhul ei erista alljärgnevas iga kostja vastuväidet ja seisukohti

ning kasutab üldist sõnastust „kostja“.

5. Hageja nõudeks on nõude tunnustamine Novuse pankrotimenetluses.

Nõuete tunnustamise üle tekkinud vaidluste rahuldamise kord on sätestatud PankrS § 106 lg 1,

mille kohaselt, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat

pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel

kohus.

6. Kostjad on vaidlustanud, tuginedes läbivalt haldusasjas 3-17-1019 (Tln Ringkonnakohtu

lahend, I kd tlk 118 jj) tuvastatule, müügilepingu (I kd tlk 7) kehtivusele, sellest tulenevalt ka

leppetrahvi nõude (I kd tlk 13) kehtivusele, leppetrahvi suuruse põhjendatusele ja väidavad

leppetrahvinõude olevat ka aegunud. Lisaks leiavad kostjad, et saamata jäänud kahju (I kd tlk

14) ei ole tekkinud, selle kujunemine (I kd tlk19-21) on arusaamatu.

6.1. Kohtupraktikas on leitud (3-2-1-95-11), et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul

on ka sel isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing

on näilik. Vastasel korral ei oleks võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses

võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel

tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi

leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool, vt nt Riigikohtu 13. veebruaril 2008 tsiviilasjas nr

3-2-1-140-07 tehtud otsuse p 13.

Antud asjas on tehingu näilikkusele tuginenud tehingu poole seadusliku esindajana kostjaks

pankrotihaldur ja seega on kohus igal juhul õigustatud ja kohustatud seda asjaolu hindama.

Eelviidatud lahendi alusel on õigustatud näilikkuse vastuväidet esitama kõik käesoleva

menetluse kostjad.

7. Kohus nõustub kostjatega selles, et müügilepingut ei saa lugeda kehtivaks kuna tehingu poolte

eesmärk ja tehingu tegemise motiiv ei olnud mitte kauba ost-müük, vaid riigi vastu kahjunõude

tekitamiseks tagantjärgi dokumendi loomine. Tegemist on näiliku ja seeläbi tühise tehinguga.

TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest

pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad.

8. K. O. ütlused ei veena kohut, et leping oleks sõlmitud selles märgitud ajal ja tingimustel.

Ainuüksi ütlus (08.04.2024 protokolli 5 lk algus, III kd tlk 111) „Läbirääkimised olid märts-

aprill, peast ma ei ütle aastaarvu, mis ta oli. Kas ta oli 2014 või 2015, see on kuskil

dokumentides olemas“ ilmestab, et isik, kes lepingupoole esindajana ja kaua kestnud

kohtumenetluse asjaoludega ilmselgelt kursis oleva isikuna peaks väga täpselt lepingu sõlmimise

aega teadma, ei suuda seda oma ütlustes fikseerida ja ei eksi mitte ainult päeva või kahega, vaid

aastaga.

Kohus nõustub ka haldusasja 3-17-1019 menetlemisel esile tooduga, et lepingu tegelikkuse teeb

kaheldavaks suur hulk vigu. Halduskohus on juba juhtinud tähelepanu, et lepingus on vigane

registrikood ja segadus on p.5.4. tähtajaga. Sellele lisanduvad käesolevas menetluses 14.09.2021

määruses (I kd tlk 44) väljatoodud vead hagi asjaoludes, mis ei haaku lisatud tõenditega. Nt

segadus, kes kellele ja mida loovutas. Iseenesest ei ole nõuete loovutamises midagi erakordset,

küll aga on põhjendatud ettevaaltikult ja kriitiliselt suhtuda loovutustesse, kus loovutustehingu

mõlemal poolel on sisuliselt sama isik. Praegusel juhul on nt 17.09.2016 nõude loovutamise

lepingus (I kd tk 50) loovutaja Emulsiteks SIA esindajaks L. R. juhatuse liikmena ja nõude

omandab sama isik eraisikuna.

Selline hulk ebatäpsusi ei ole käsitletavad enam mõningal määral mõistetava inimliku

eksimusega-hooletusega, vaid ajendavad küsima ja kahtlema kas, kes, millal ja millise

eesmärgiga lepingu sõlmis.

9. Kohus peab eluliselt ebausutavaks, et tehingu pool, kes kinnitab, et on lepingueelselt

konsulteerinud (I kd tlk 31-32) muuhulgas ka tunnustatud advokaadibürooga (Triniti), sõlmib

lepingu, mille täitmine on takistatud juba esimese tarnega.

10. Tunnistajana ülekuulatud K. O. kinnitas (08.04.2024 protokoll lk 6, III kd, tlk 111 pöördel),

et lepingu eelselt konsulteeriti ka maksuametiga, seega olid teada ka maksundusest tulenevad

nõuded ja kaasneda võivad riskid. Selles olukorras on pahatahtlik leping ikkagi sõlmida ja selle

täitmise raames lasta tekitada maksuõiguslikust piirangust tulenev olukord, kus kauba

kinnipidamisest tulenevalt tekib lepingu täitmisel tähtaja rikkumise alusel õigus leppetrahvi

nõudmiseks.

11. Hageja, kes teadis, et kostjad tõlgendavad lepingus fikseeritut hagejast erinevalt, ei ole

pidanud ühegi asjaolu osas (lepingueelsed arutelud - läbirääkimised koguste ja hinna osas,

lepingu sõlmimise aeg, leppetrahviga seonduv regulatsioon) vajalikuks taotleda lepingu teise

poole ärakuulamist (08.04.2024 protokoll, alates ajamärkest 01:23.06, III kd tlk 117 pöördel).

12. Iseenesest on ootuspärane, et lepingu tõlgendamise tähenduses on K. O. oma 08.04.2024

istungil antud ütlustes jäänud selle juurde, et müüjal oli tahe toota 500 t kaupa kuus ja ostjal oli

tahe sama kogus toodet osta.

Tahe võis olla, aga seda ei saa siduvalt lugeda numbriliseks vastastikuseks kohustuseks nagu

hageja seda hagi p. 5 käsitleb.

12.1. Lepingu sõlmimisega seonduvat on käsitlenud Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas 3-17-

1019. Lahendi p. 21 on öeldud: „Halduskohus on veenvalt selgitanud oma kahtlusi 07.05.2014

lepingu väidetava sõlmimisega seonduvalt ning üksnes Emulsiteks SIA esindaja kinnitus lepingu

sõlmimise kohta ei lükka neid kahtlusi ümber. Emulsiteks SIA poolne arvete tasumine nähtub

küll Novus Oil OÜ pangakonto väljavõttelt, ent viidatud arved ei ole usaldusväärselt seostatavad

MTA poolt kinni peetud kaubaga. Halduskohus on ka põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja ei

ole esitanud tõendeid tellimuste esitamise kohta Emulsiteks SIA poolt. Kaebaja on selgitanud, et

tellimused esitati telefoni teel. Niiviisi ärisuhtluse korraldamisel võttis kaebaja riski, et hilisema

võimaliku vaidluse korral on tellimuste tegelikku esitamist keeruline tõendada. Lepingu p-d 7.1

ja 7.2 ei ole vaidlusaluse tarnekoguse jaatamiseks piisavad. Viidatud punktides on kaebaja

näidanud valmisolekut tarnida 500 000 tonni õli ning Emulsiteks SIA pidanud tõenäoliseks

sellise koguse tellimist, ent puuduvad konkreetsemad tõendid, mis poolte sellekohast tegelikku

kavatsust kinnitaksid (vt ka lepingu p 2.2).“

13. Kohtu hinnangul võimaldab lepingu p. 2.2 tõlgendust, et lepingu punktides 7.1. ja 7.2.

nimetatud 500 tonni kuukoguse kokkulepe ei pruugi realiseeruda, sest lepingu p. 2.2 kohaselt

selgub kauba täpne kogus (mis hüpoteetiliselt seega võib jääda ka alla 500 tonni) igakordselt

koos kaubaga ostjale esitatavas arve-saatelehes. Omakorda kauba arve koostatakse p. 4.5

kohaselt tellimuse alusel ja alles tellimuses määratakse p. 4.2. kohaselt kauba kogus.

Kui müüdava kauba kogus oleks ultimatiivselt p. 7.1-7.2. kohaselt 500 tonni kuus, siis kaotaks

mõtte lepingu p. 4.7., mille kohaselt hinnaga mittenõustumisel on õigus tellimusest taganeda. St

ka sellisest tellimusest, mis hageja väitel pidanuks tagama p. 7.1.-7.2. näidatud koguse

kohustusliku tootmise-ostmise.

14. Hageja on Emulsiteksile soovinud tarnida 08.05.2014 15 000 kilogrammi (Märkus: hagis on

mõõtühikuks märgitud liiter) õli. Rohkem teadaolevalt Emulsiteks selle lepingu alusel Novusele

tellimusi maikuu jooksul ei esitanud. Seega ei ole täidetud p.7.1.- 7.2. nn ühe kuu kohustusliku

koguse kriteerium ja leppetrahvi saanuks- pidanuks esitama mõlemad osapooled.

Ka juunikuus 2014 tehti vaid üks tellimus - 10 000 kilogrammi (kohtu märkus: hagis on

mõõtühikuks märgitud liiter) ehk 10 tonni, mis on samuti kaugel lepingus nimetatud ühe kuu

kogusest 500 tonnist.

15. Puudub igasugune loogiline selgitus, miks Novus - oma tolleaegse esindaja K.O. ütluste

kaudu (kes kinnitab, et poolte tahe oli leppida kokku kindlad minimaalsed kuu kogused ja et

poolte tahe oli sätestada vastastikused leppetrahvi õigused) - ei esitanud nõutud ulatuses

tellimusi mitteesitanud Emulsiteksile omalt poolt leppetrahvinõuet.

16. Kohtu hinnangul kinnitab see, et leping on tervikuna, eeltoodu alusel vähemalt väidetud

kohustuslike koguste ja leppetrahvide regulatsioone arvestades, näilik, kuna on sõlmitud

etteteadaolevalt mittetoimivana.

17. Kohus nõustub kostjatega, et lepingu p.7.1 ja 7.2. regulatsioon „plaanib“ ja „on valmis“ ei

ole kohustuslikuna ja tagajärgi kaasa toovana sõnastatud. Nende baasil ei saa muuhulgas tekitada

kogusest lähtuvalt arvutatud saamata jäänud tulu nõuet.

18. Lepingus on kokku lepitud, et tarnimine toimub vastavalt tellimustele kahe päeva jooksul.

Seega tuleb leida, et tegemist on raamlepinguga ehk põhilepingu raames sõlmitakse igakordse

tellimuse jaoks eraldi leping, milles on just tolle tellimuse jaoks kokkulepitav hind ja kogus.

Samale järeldusele on jõudnud ka Tallinna halduskohus asjas 3-17-1019, p.13.3.

Kui hind või muud tingimused ei sobi, siis mõlemal poolel on võimalus selle raamlepingu

raames see konkreetne tellimus jätta esitamata või jätta see täitmata, kui hinnas kokkulepet ei

saavutata.

19. Kui Emulsiteks ise, mistahes motiivil, enam tellimusi ei esita (selliselt, et saaks täis p.7.1-7.2

kogus), siis ei saa ka väita, et tal oleks huvi lepingu täitmise vastu ja kui tal huvi pole, siis ei teki

tal sellest lepingust ka kahju. Sealhulgas sellist kahju, mida rehabiliteeriks leppetrahviõigus.

Omakorda ei ole tellimuse mittesaamisel ka müüjal huvi ega kohustust kaupa toota ja seeläbi

endale kauba nn valmistegemisega väidetavalt kahju tekitada.

20. Praegusel juhul indikeerib selline konstruktsioon lepingu näilikkust ja seega tühisust.

Emulsiteksil ei saanud tekkida saamata jäänud tulu ja leppetrahvi esitamise nõudeõigust, mida

saanuks hageja loovutuse teel omandada ja mille tunnustamist ta Novuse pankrotimenetluses

saaks hageda.

21. Kohus nõustub kostjatega selles, et kaheldav on valmidus toota väidetavalt igakuuliselt 500

tonni kaupa.

Tallinna Ringkonnakohus analüüsib ka lepingus märgitud kokkuleppeid tootmismahu kohta, ehk

asjaolusid millele tuginevalt käesoleva menetluse kostjad väidavad, et leping on näilik.

Halduskohus leiab, et kui kaebaja on MTA-le selgitanud, et tootmismahuks plaanitakse kuni 10

000 t õli aastas, siis see ei kinnita, kuidas oli võimalik sellise tootmismahu juures katta lepingus

väidetavalt kokkulepitud Emulsiteks SIA vajadusi (500 tonni kuus). „Kui kaebaja oleks tootnud

10 000 tonni õli aastas, oleks kuu toodanguks ligikaudu 800 tonni õli. Arvestades, et kaebaja

nimetas MTA-ga kohtumisel arvestatavaks klientide arvuks 200–300 klienti, ei ole selline

tootmismaht eluliselt usutav, sest suurem osa tootmismahust oleks sellisel juhul läinud

Emulsiteks SIA-le, kellega väidetavalt sõlmitud leping pidi kaebajale maksuhalduriga kohtumise

ajaks olema teada“. Sama on selgitanud haldusasjas ka I astme kohus oma lahendi p.14.2.

K. O. ise on käesolevas menetluses rääkinud vaid paarist äriühingust - Eesti Pagar (II kd tlk 124),

E-piim, mistõttu on kohtu hinnangul väide 200-300-st kliendibaasist jäänud paljasõnaliseks.

22. Hageja on käesolevas menetluses väitnud, et ta ei pidanud vajalikuks lepingut lõpetada, sest

lootis ikka koostöö jätkumisele ka pärast MTA poolse kauba kinnipidamise lõppemist.

Ka selles osas tugineb kohus Tallinna Ringkonnakohtu poolt eelviidatud lahendis järeldatule:

„Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et lepingu võimalik ennetähtaegne lõpetamine ei omanud

praegusel juhul tähtsust. Kaebajale pidi hiljemalt MTA 27.06.2014 otsuse vaidlustamise ajaks

olema selge, et MTA ei muuda oma seisukohta kauba aktsiisiga maksustamise osas ning kaebajal

puudus mõistlik alus eeldada, et kaebaja saaks lähiajal jätkata kaubatarnetega nii, et muutuks

kaubalt tasutava aktsiisi määr. Hoolimata sellest ei lõpetanud kaebaja lepingut, mis tõi kaasa

tagajärje, et Emulsiteks SIA-l oli võimalik nõuda saamata jäänud tulu pikema perioodi eest.

Lepingu võimalikul ennetähtaegsel lõpetamisel ei olnud mitte määrav poolte tahe lepingut täita,

vaid kujunenud äriline situatsioon, millest lähtuvalt tuli kaebajal arvestada sellega, et kütuse

tarnete jätkamisel tuleb tasuda kõrgem aktsiisimäär või selle tasumise võimatusel äritegevus

(vähemalt kohtuvaidluste ajaks) ümber korraldada. Toimiku materjalidele on lisatud üksnes

Emulsiteks SIA 18.08.2014 leppetrahvinõue. Muud poolte suhtlust, millest nähtuks nõuete

esitamine ja soov sõlmitud lepingu täitmisega jätkata, haldusasja materjalidest ei nähtu. Õige on

halduskohtu viide sellele, et tarne hilinemise korral tekkis Emulsiteks SIA-l õigus nõuda

leppetrahvi juba oluliselt varem (vt lepingu p-d 5.4 ja 12.1)“.

Halduskohus resümeerib seda järgmiselt: „Kohtu hinnangul kahandab lepingu usaldusväärust

ning reaalsete lepinguliste kohustuste olemasolu ka asjaolu, et kui leping sõlmiti tähtajaga 1

aasta (automaatse pikenemise võimalusega; lepingu punkt 9.1), siis kaebaja ei astu samme

temale sedavõrd suuri kohustusi ja kahju toova lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks või

lepingu kehtivuse automaatse pikenemise vältimiseks. See ei ole majanduslikult loogiline. Et

lepinguosalised ei ole tegelikult lepingu täitmisest huvitatud, kinnitab kohtu hinnangul ka

asjaolu, et pärast 15.09.2016, kui jõustus kohtulahend haldusasjas 3-14-51595, ei asunud lepingu

pooled lepingut täitma“.

23. Kokkuvõttes saab, sh Tallinna Ringkonnakohtu poolt eelviidatud haldusasja lahendis lepingu

analüüsimise osas tehtud järeldustega nõustumisena väita, et vaidlusalune leping on sõlmitud

sellisel viisil ja sellise ärilise konstruktsiooniga, mida mõistlik ärijuht ei tee.

23.1. Nõude olemasolu ei kinnita ka hageja esitatud L. R.i ekspertarvamus (I kd tlk 25). Selle

tõendi osas on põhjendatud arvestada kostja Farm Inkasso OÜ väitega (I kd tlk 87 p.3.2), mille

kohaselt on Tartu Ringkonnakohtu poolt Novus pankrotimenetluse raames tsiviilasjas 2-19-7701

häälte määramisega seonduvalt 12.01.2021 tehtud lahendis (I kd tlk 100) leitud: „K. O. poolt

tellitud ja pankrotimenetluses esitatud finantseksperdi L. R.i ekspertarvamus ei kinnita

Kvaliteetinkasso OÜ nõude olemasolu. Finantsekspertiisi tegemisel on ekspert ületanud oma

pädevust ja andnud õiguslikke hinnanguid väites, et MTA on tegutsenud õigusvastaselt, MTA

õigusvastase tegutsemise ja kahju vahel on põhjuslik seos, jne. Samas on esitatud kohtulahend,

milles kohus jõudis seisukohale, et Kvaliteetinkasso OÜ-l nõuet ei ole, sellel puudub sisu ning

üksnes Kvaliteetinkasso OÜ 15.05.2017 nõudekiri ei tõenda, et võlgnik on seoses Emulsiteks

SIA väidetava nõudega tegelikku kahju kandnud (Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsus

haldusasjas nr 3-17-1019). Nõude olemasolu ei kinnita ka võlgniku ja Kvaliteetinkasso OÜ vahel

21.12.2018 sõlminud kokkulepe, mis peatas TsÜS § 162 kohaselt nõude aegumise. Koosmõjus

eeltooduga omab tähtsust ka see, et võlgnik ei ole kajastanud nõuet bilansis, vaid on bilansivälise

kirjena teinud nõude kohta märke „ asjaga 3-17-1019 seotud kahjunõue 671 080“.

24. Kui kostja küsis K. O. 08.04.2024 istungil tema kogemuse kohta taoliste lepingute sõlmimise

kohta, siis pidas ärijuht K.O. end väga kogenuks. Sellisel juhul ei ole kohtul muud valikut kui

leida, et sõlmitud tehing on näilik ja on tühine, sest lepingu tegelikud eesmärgid ja motiivid on

teadlikult, kogemuse baasil, olnud sellised, mis ei ole kajastatud lepingu kirjalikus tekstis. Isik,

kes pikemaaegselt tegeleb kütteõli toomisega- müügiga, peaks teadma, kas ja millised

maksunduslikud probleemid võivad kaasneda ehk et äritegevuses püsib risk, et tekivad sellised

tõrked ning mõistlik ärijuht arvestab nendega lepingu tingimuste sõnastamisel, st ühtaegu nii

kohustuslike koguste tarnetingimuste määramisel kui ka leppetrahvi nõude fikseerimisel.

25. Väidetavalt tekkinud kahju osas nõustub kohus kohtulahendis nr 3-17-1019 p. 24 öelduga,

et „Üksnes Kvaliteetinkasso OÜ 15.05.2017 nõudekiri ei tõenda, et kaebaja on seoses

Emulsiteks SIA väidetava nõudega tegelikku kahju kandnud“.

Kuna tühisest lepingust ei teki õiguslikke tagajärgi, siis ei ole alust ka leppetrahvil, sellelt

arvutatud viivisel ja saamata jäänud tulu nõudel.

26. Haldusasjas 3-17-1019 on ringkonnakohus järeldanud, et MTA 15.05.2014 ja 27.06.2014

otsustega peeti kaup küll kinni, kuid nende vabastamiseks tuli tarnijal üksnes tasuda kaubale

määratud täiendav kohustus, peale mida kaup edasiliikumise piirangust vabastatakse.

Halduskohtuga nõustudes tuleb leida, et seega oli hagejal võimalik kauba tarneid jätkata.

Tsiviilvaidluse aspektist tähendab see seda, et müüjal ei olnud takistust oma lepingust tulenevat

kohustust täita. Kauba liikumise tagamiseks tulnuks täita MTA nõude. Samaaegselt saanuks seda

ka vaidlustada ning õiguse saamisel esitada riigi vastu tagasinõue.

Sellisel käitumisel saanuks ta ise ära hoida leppetrahvi esitamise õiguse kasutamise ostja poolt.

Tehes aga ise sellise ärilise otsuse, et ta ei lõpeta lepingut, aga ka ei täida seda ja laseb tekkida

kahjul, mida hiljem riigilt sisse nõuda, ei anna see õigust esitada selliselt konstrueeritud nõuet

pankrotimenetluses tunnustamiseks.

27. Küsimus on selles, et kui MTA oma piirangu lõpetas, miks siis edasi lepingut ei täidetud.

Edasise lepingu täitmisega seonduvalt esitatud tõendid on kohtu hinnangul, nõustudes kostja

vastavate väidetega, koostatud selle jaoks, et riigi vastu kahjunõuet esitada. Pankrotihaldur

Svetlana Pilden on esitanud koos hagivastusega tõendina ringkonnakohtu lahendi, mille p.-s 24

on selgelt öelnud, et tegemist on näilise tehinguga selle jaoks, et luua alus kahjunõude

esitamiseks riigi vastu, mis on heade kommete vastane.

Olematu nõude maksmapanek näiliku tehingu alusel on heade kommete vastane.

28. Hagile on lisatud arved nr 37/A ja 40/A (I kd tlk 16-17) tõendavad hageja väitel transpordiga

seonduvalt tekitatud kahju.

Kohus ei leia neil kahel arvel mistahes seost vaidlusaluse müügilepinguga, kuna igasugused

indikeerivad viited lepingule (nt CMR, mis võimaldaks luua seosed lepinguosaliste ja arve vahel)

puuduvad.

Kuna hagi asjaolude kohaselt jäi 16.06.2014 tellimus üldse tarnimata ehk transportimata, siis

eeldades, et selle tellimuse tarnimise (transpordi) kohta võiks käia arve nr 40/A, on mittetehtud

transporditeenuse eest arve esitamine alusetu, seega ka sellise arve alusel nõude loovutamine ei

tekita tagajärgi.

Kui eeldada, et arvel ülaservas olev daatum näitab arve koostamise kuupäeva, siis puudub arve

nr 40/A osas selgitus, miks väidetavalt 17.06 toimunud transpordi kohta esitatakse arve juba

päev enne ehk 16.06.2014.

Kohtu hinnangul on tegemist selliste ebakõladega tõendites, mis ei võimalda lugeda nõuet

põhjendatuks ja tõendatuks ja mis kogumis eelnevalt käsitletuga ilmestab veelkord, et tehing on

näilik.

29. Aegumine. Hageja on esitanud 18.08.2014 dateeritud nõudekirja (I kd tlk 18) leppetrahvi

tasumiseks kahe tarne mittetähteaegse täitmise eest.

1. tarne tähtaeg oli 18.05.2014. Kostja leiab, et seega oli hagejale selge juba 19.05.2014, et tarne

tähtaegsust on rikutud.

Teise tarne tähtaeg oli nõudekirja kohaselt 27.06.2014, seega pidi kostja väitel hagejale hiljemalt

28.06.2014 olema selge, et tähtaega on rikutud.

Esimese tarne osas on seega leppetrahvi nõue esitatud 2 kuud ja 29 päeva jooksul ja teise tarne

osas ca 1 kuu ja 3 nädala jooksul.

Kostjad märgivad, et riigikohus on lahendis 3-2-1-28-08 leidnud, et 3 kuulist leppetrahvi nõude

esitamist võib pidada ebamõistlikult pikaks ajaks.

Kolleegium märgib viidatud lahendis: „…arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat),

mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast

kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Seejuures

tuleb siiski arvestada, et mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste. Seda tuleb

kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka

ebamõistlikult pikk tähtaeg.“

30. Kohus leiab, et antud asjas ei ole leppetrahvi nõudest teatamise mõistlikku aega ületatud.

Mõlema tarne puhul on kohtupraktikast tulenevalt võimalik leppetrahvi nõue lugeda esitatuks nn

piiripealse ehk mõistliku aja jooksul.

Kostja Evail Oil OÜ käsitlus (millega on nõustunud ka teised kostjad) leppetrahvinõude

aegumisest (II kd tlk 10) lähtub sellest, et hageja nõudis leppetrahvi tasumist 15.05.2017

pankrotihoiatuses. Kohus leiab siiski, et tõendatult on esmakordselt esitatud konkreetne tasumise

nõue ja antud tähtaeg 18.08.2014.

31. Kohus on eelnevast nähtuvalt nõustunud kostjatega selles, et leppetrahvi nõude aluseks olev

leping on tühine selle näilikkuse tõttu, tühisest lepingust ei saa tekkida leppetrahvinõuet.

Jaatades leppetrahvi nõude esitamist mõistliku aja piirides (tähtaja järgimine ei muuda lepingut

ennast siiski kehtivaks), nõustub kohus kostjatega siiski selles, et leppetrahvi nõudega

vastuväiteid esitamata nõustumine on hea usu põhimõtte vastane (II kd tlk 9, p.15 jj, tlk 18).

31.1. Kuna kohus leiab, et leping, millest leppetrahvi nõue tuleneb, on tühine ja seeläbi ei saa

sealt tekkida ka leppetrahvinõuet, siis puudub menetlusökonoomiline vajadus käsitleda

leppetrahvi suuruse põhjendatusega seonduvat, millele viitab nt kostja Evail Oil OÜ oma hagi

kirjalikus vastuses (II kd tlk 11).

32. Väidetava kahju tekkimine ja selle kujunemine - saamata jäänud tulu näol - on tõendamata.

Seda on kohus käsitlenud lahendi p.12, 13, 17, 19, 21.

32.1. Kohus nõustub kostja seisukohaga (II kd tlk 9), et puudub mistahes mõistlik selgitus, miks

pärast seda, kui selgus lepingu täitmise võimatus MTA tegevuse tõttu, ei kasutanud põhivõlgnik

lepingus sätestatud õigust leping hiljemalt 07.05.2015 lõpetada. Hageja nõue saamata jäänud tulu

eest pärast nimetatud kuupäeva moodustab ca 2/3 kogu nõudest. Ja seda saanuks asjakohase ja

õigeaegse lepingust taganemisega ära hoida.

32.2. Hageja põhistus, et saamata jäänud tulu kujuneb Eesti Pagariga sõlmitud lepingust, ei ole

realistlik. Kostja Evail Oil OÜ on oma 28.04.2023 seisukohas (II d tlk 143) ülevaatlikult

selgitanud, miks on kaheldav, kas Eesti Pagariga üheks aastaks sõlmitud lepingut üldse täitma

asuti.

Lisaks on selle äriühinguga sõlmitud lepingus koguseks mitte 500 tonni vaid 70 tonni, st et

hageja pidanuks selgitama, kellele tema poolt kohustuslikult igakuise kogusena 500-st tonnist

toodetavast õlist pidi siis minema ülejäänud 430 tonni. Kui Emulsiteksil oli teadaolevalt (hageja

pole käesolevas menetluses vastupidist tõendanud) ainsaks kliendiks AS Eesti Pagar oma 70

tonnise kuukogusega, siis mille baasil lootis Novus üldse tulu teenida 500 tonni müümisena.

33. Kohus ei nõustu hageja väitega, et tema ja Novuse vahel 25.05.2017 (I kd tlk 39) sõlmitud

kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega Novus on tunnistanud

hageja nõuet, mille suurus hagi asjaolude p. 16 kohaselt on 681 079, 55 eurot ja kokkuleppe

teksti kohaselt on 671 079,55 eurot.

Kokkuleppes puudub sõnaselge kinnitus nõude tunnistamise kohta. Lause, et „Kvaliteetinkasso

OÜ esitas 15.05.2014 Novus Oil OÜ-le nõudekirja ja pankrotihoiatuse…“ ei tõenda mingilgi

viisil seda, et Novus oleks Kvaliteetinkasso nõuet tunnistanud, sh deklaratiivse võlatunnistuse

tähenduses.

Küll aga näitab selle dokumendi punktis 1 olev sõnastus, et pooled seostavad omavahelise kahju

nõude esitamist, st ka selle õiguslikku kehtivust, selle vaidlusega, mis Novusel on MTA vastu.

Siit teeb kohus järelduse, et omavaheline kahjunõue konstrueeritigi üksnes selliseks tagavara

variandiks kui riigi vastu esitatud vaidlus peaks ebaõnnestuma. Haldusvaidluse tõendamiseks

esitatud Novuse kaebust (II kd tlk 128) ei pea kohus vajalikuks eraldi analüüsida, sest

menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et selline kaebus on esitatud ning kaebuse sisu on

igakülgselt analüüsitud kaebuse alusel haldusasjas 3-17-1019 tehtud ringkonnakohtu lahendis.

25.05.2017 kokkuleppe osas tuleb nõustuda kostjaks oleva halduri seisukohaga (I kd tlk 115), et

„tegemist on kunstlikult loodud nõudega, millele viitab väidetava kahju hüvitamise kohustuse

edasilükkamine 25.05.2017 kokkuleppes.“

34. Kuna müügilepingu alusel kujundatud leppetrahvinõue, saamata jäänud tulu nõue ja

transpordikuludes seisnev kahju nõue on alusetu, siis ei kuulu rahuldamisele, st tunnustamisele,

ka esitatud viivisenõue.

35. Kostja Evail Oil OÜ on 02.06.2023 (II kd tlk 180) esitanud taotluse: kohaldada hageja kõigi

nõuete suhtes aegumist ja jätta hagi läbi vaatamata, alternatiivselt jätta hagi rahuldamata,

eeltoodule alternatiivselt vähendada leppetrahvinõuet mõistliku ulatuseni vastavalt kohtu

äranägemisele.

Kohtule jääb mõnevõrra asusaamatuks menetluslikust aspektist taotlus jätta aegumise alusel hagi

läbi vaatamata. Kahetsusväärselt ei ole õigusteadmistega lepinguline esindaja teinud taotluses

viidet tema meeles asjakohasele menetlusnormile. TsMS § 423 lg 1 loetelus toodud alused ei

kohaldu kindlasti. Lõike 2 kohaldamise asemel tuleb sellises pikalt kestnud menetluses igal juhul

õigemaks pidada asja sisulist lahendamist.

Kuivõrd kohtu hinnangul on hageja poolt nõude tunnustamise aluseks olev müügileping tühine,

siis puudub vajadus hinnata selle nõude aegumise asjaolusid.

Menetluskulud

36. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi ei

rahuldata, siis kohus jätab kõik hageja enda ja kostjate menetluskulud hageja kanda.

37. Kohtu hinnangul on tõenäoline lahendi edasikaebamine ja kuna lõpptulemit on raske

prognoosida, siis on menetluskulude rahaline kindlaksmääramine otstarbeks reguleerida TsMS §

177 lg 2 sätestatud korras.

/digitaalselt allkirjastatud/

Marika Leimann

Kohtunik

Tartu Ringkonnakohtu 13.03.2025 kohtuotsusega

jäeti Viru Maakohtu 13. juuni 2024. a otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

13.06.2024 kohtuotsus 2-21-14260 jõustus 22.04.2025 Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega.

/digitaalselt allkirjastatud/

Lea Herne

referent