2-23-117392/6 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Anu Talu

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-23-117392

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi M.M.i vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1131,91 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806, asukoht Tartu mnt 83-601, Kesklinna

linnaosa,

Tallinn,

Harju

maakond)

lepinguline

esindaja Jekaterina Morozova

Kostja: M.M. (isikukood: xxxxxxxxxxx; elukoht:

Xxxxxxxxxxx)

Menetlemise viis

Lihtmenetlus (TsMS § 405)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi M.M.i vastu.

2. Välja mõista M.M.ilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks tulenev põhivõlgnevus

199,89 eurot.

3. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi M.M.i vastu põhivõlgnevuse

431,49 euro, intressi 101,91 euro, lepingu haldustasu 14,50 euro, sissenõutavaks

muutunud viivise 196,33 euro ja sissenõudekulude 35 euro väljamõistmiseks.

4. Välja mõista M.M.ilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud ulatuses arvestatuna võla põhiosalt (s.o 199,89 eurot) alates

kohtulahendi tsiviilasjas 2-23-117392 jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni kuid

mitte enam kui põhinõude ulatuses.

5. Menetluskulud jätta 20,42% ulatuses M.M.i kanda ja 79,58% ulatuses Aktsiaseltsi

PlusPlus Capital kanda.

6. Määrata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suuruseks 504 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 280 euro, 204 eurot hageja

lepingulise esindaja tasu, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud), millest 102,92

eurot mõista M.M.ilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja.

7. Väljamõistetud menetluskuludelt on M.M.i kohustatud tasuma Aktsiaseltsile

PlusPlus Capital viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Tsiviilasi nr 2-23-117392

2 (7)

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist

istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS §

442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 25.04.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse M.M.ilt (kostja) 920,19 euro saamiseks. 27.04.2023 tegi kohus

võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte

toimetada. 14.08.2023 kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ning nõue anti üle Pärnu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 25.09.2023 Pärnu Maakohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse

631,38 euro, intressi 101,91 euro, lepingu haldustasu 14,50 euro, sissenõudmiskulude 35,00

euro, sissenõutavaks muutunud viivise 196,33 euro ja täiendava viivise väljamõistmiseks alates

26.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni 24,20% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks

muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Samuti palus hageja välja mõista

kostjalt tasutud riigilõiv 280,00 eurot ning õigusabikulud 420,00 eurot. Kohtu nõudel hageja

11.03.2024 täpsustas millises summas on kostja teinud makseid võlgnevuse katteks ja milliste

nõuete katteks on laekumisi arvestatud.

3. Pärnu Maakohus võttis 18.03.2024 hagiavalduse menetlusse ning toimetas hagimaterjalid ja

menetlusse võtmise määruse kostjale kätte 29.04.2024.

Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid

4. Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid

4.1. Hagiavalduse kohaselt iDeal Group AS (müüja), ESTO AS (faktoor) ja kostja sõlmisid

04.10.2020 osamaksetega tasumise müügilepingu, mille alusel kostja kohustus tasuma

igakuiste maksetena 15.ks kuupäevaks, perioodil 15.11.2020 kuni 15.10.2023 summas 41,65

eurot. Kostja tasus 15.11.2020 kuni 15.12.2021 osamaksed kokku summas 583,10 eurot, mida

on faktoor arvestanud maksegraafikujärgsete osamaksete katteks, sellest 151,61 eurot

põhiosamaksete katteks, 360,99 eurot intressi katteks, 40,60 eurot haldustasu katteks ja 29,90

eurot lepingutasu katteks. Kostja jättis lepingu täitmata ja ei tasunud maksegraafikujärgseid

Tsiviilasi nr 2-23-117392

3 (7)

osamakseid alates 15.01.2022 osamaksest. Faktoor ütles lepingu 14.06.2022 üles ning

15.07.2022 loovutas faktoor oma nõuded hagejale.

4.2. Faktoor kinnitas, et hindas kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja

kostja arvelduskonto analüüsi alusel. Samuti kasutas faktoor kostja krediidivõimelisuse

analüüsimisel nii sisemisi kui ka faktoorile kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo

Eesti AS maksehäireregistrit). Faktoor kinnitas, et kontrollis kostja sissetulekut, olemasolevaid

kohustusi, olemasolevat krediidiajalugu, kostja vanust krediidi taotlemisel ja soovitud

laenuperioodi lõpus, residentsust, isikut tõendava dokumendi kehtivust, teostas Creditinfo Eesti

AS-i maksehäireregistri päringut, kontrollis ametlike teadaandeid ja karistusregistrit. Kostjal

puudusid varasemad ja kehtivad maksehäired, ametlikud teadaanded ja karistused. Kostja

keskmine igakuine palk oli kokku 850 eurot ja tööandja XXXXXXXXXXX. Faktoor tuvastas

nimetatud andmete õigust kostja arvelduskonto analüüsi tulemusel. Samuti tuvastas faktoor, et

kostja igakuised finantskohustused moodustasid 30 eurot. Kogutud andmeid analüüsides ei

tekkinud faktooril kahtlust saadud andmete õigsuses ja faktoor jõudis järelduseni, et kostja

koondreiting on hea, kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma igakuisest

sissetulekust kuumakseid 41,65 eurot. Lisaks on faktoor selgitanud kostjale lepingust

tulenevaid õigusi ja kohustusi ning edastanud kostjale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe, mille kostja allkirjastas ning kinnitas, et lepingu tingimused on temale arusaadavad.

4.3. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 24,20% aastas ja 0,07% päevas.

Intressi arvestamisel lähtus pank tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest

aastast ning laenusumma kasutuses olemise päevast alates. Lisaks leppisid pooled kokku

igakuises haldustasus 2,90 eurot kuus ning ühekordses lepingutasus 29,90 eurot.

4.4. Vastavalt tingimuste p-le VI 4 ja lisale "Hinnakiri" on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub

kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud

kulud. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus

Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm tasulist

meeldetuletuskirja hagejale teadaolevale kostja aadressile Xxxxxxxxxxx: 01.08.2022 tasulise

meeldetuletuskirja

maksumusega

25

eurot,

04.01.2023

tasulise

meeldetuletuskirja

maksumusega 5 eurot ja 05.04.2023 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot. Seega

on hageja kandnud võlgnevuse sissenõudmiselt reaalseid kulusid.

4.5. Vastavalt tingimuste p-le VI 4 ja lisale "Hinnakiri" on viivisemäär võrdses määras

intressimääraga. Seega viivisemäär on 24,20% aastas ja 0,07% päevas. Viivisearvestus on

järgmine: võla põhisumma 631,38 x viivitatud päevade arv 469 x 24,20% aastas = 196,33 eurot.

4.6. Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud

tähtajaks ei vasta.

5. Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid

5.1. Kostjale vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 13.05.2024 kell 24:00. Kostja

vastust kohtule esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud esitatud asjaoludega leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust

tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel

võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid,

otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

Tsiviilasi nr 2-23-117392

4 (7)

rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm

03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

8. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt

omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud 04.10.2020 sõlmitud järelmaksulepingust

nr 64442014140 tulenevaid rahalisi kohustusi, mistõttu on esialgne võlausaldaja lepingu üles

öelnud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu esitatud nõuded

faktooringulepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 p 1 mõistes, müügilepingust VÕS § 208

mõistes ja tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 lg 1 mõistes. VÕS § 208 lg 1 järgi

müügilepingust tulenevaks müüja põhikohustuseks on anda ostjale üle ese, ostja põhikohustus

on tasuda eseme eest rahas. VÕS § 402 lg 1 järgi tarbijakrediidilepingust krediidiandja

põhikohustuseks on anda krediidisaajale rahasumma, krediidisaaja põhikohustus on tagasi

maksta sama rahasumma. VÕS § 256 p 1 kohaselt faktooringulepinguga kohustub üks isik

(faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku

(faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb

faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor

aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot. VÕS § 8 lg 2

kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus

tuleb täita vastavalt lepingule. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on

kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS

§ 100 sätestab kohustuse rikkumise mõiste, mille kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega

viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on nõuded omandanud

loovutamise teel. Vastavalt VÕS § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku

nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine). Tarbija võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).

9. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale

üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui

asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel

analüüsima,

kas

on

rikutud

laenuandja

lepingueelset

kohustust

hinnata

tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).

10. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et laenuandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et

hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid,

kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab laenuandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4

kohaselt laenuandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Laenuandjate ja- vahendajate

seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et laenuandja või -vahendaja

kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse

Tsiviilasi nr 2-23-117392

5 (7)

korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama laenuandja. Kuivõrd laenuandja loovutas

nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua.

11. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks laenuandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema

krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja

riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku

krediidivõimekuse kohta. Laenuandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-

21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22).

12. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud

andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib

tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja

kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus

on krediidiandjal. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud

hagiavalduses esile tuua. Hagiavalduse kohaselt krediidiandja lähtus kostjale laenu andmisel

kostja poolt täidetud taotluses esitatud andmetest ja kostja arvelduskonto analüüsi alusel. Kohus

juhib tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 kohtuotsusele nr 2-20-106661, mille p-

s 55 rõhutati üle varasem praktika, mille kohaselt tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt

pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Seda ka väiksemate

laenusummade puhul. Esitatud väljavõtte näol ei ole aru saada millise panga konto, mis

numbriga konto ja kelle konto väljavõte on kohtule esitatud. Hagiavalduses märgitud

XXXXXXXXXXX poolt makstavat igakuist keskmist töötasu 850 eurot esitatud väljavõttest

ei nähtu. Väljavõte on esitatud perioodi 11.10.2019 kuni 03.10.2020 kohta. Sissetulekuks on

15.10.2019 töötasu AS Tallinna Toiduveod poolt 750 eurot ning perioodil 31.10.2019 kuni

29.05.2020 on sissetulekuks Xxxxxxxxxxx poolt tasutud palk 100 eurot kuus. Alates

09.07.2020 kuni 16.09.2020 on sissetulekuks Xxxxxxxxxxx poolt makstud töötutoetus

vahemikus 140,3 eurot kuni 259 eurot. Alates 14.10.2019 kuni 01.02.2020 on tasutud

XXXXXXXXXXX-le erinevas suuruses laenumakseid, 06.02.2020 on laekunud täiendav laen

summas 475 eurot. 22.03.2020 on tasutud XXXXXXXXXXX-le laenumakseid igakuiselt

summas 15,9 eurot. Kohtu hinnangul olukorras, kus krediidi taotlemisel on krediidivõtja

sissetulekuks üksnes töötutoetus ning ta juba tasub igakuist laenumakset, on krediidiandja

rikkunud VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS § 4034 lg 7 järgi intressimääraks

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni

ülesütlemisavalduse tegemiseni oli intressimäär 0% aastas. Eeltoodust tulenevalt on kostjal

üksnes laenusumma tagasimaksmise kohustus, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja

intressi, lepingu haldustasu ja sissenõudmiskulude nõuded. Hagiavalduse kohaselt on kostja

lepingu katteks teinud tasumisi kogusummas 583,10 eurot, mille kohus arvestab põhivõla

katteks. Laenu põhiosa 199,89 eurot (782,99€ - 583,19€), mida kostja tagastanud ei ole, mõistab

kohus kostjalt hageja kasuks välja.

13. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

Tsiviilasi nr 2-23-117392

6 (7)

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kohtupraktika kohaselt on viivist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks laenuandja poolt uuesti

määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu

27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut

tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata.

Samas mõistab kohus osaliselt kostjalt hageja kasuks välja põhinõude. Võlgnevus muutub

selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda

põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse

vastavas osas jõustumisest.

14. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude

rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud

ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon

ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 280,00

eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.

15. TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 kohaselt on hüvitatavaks kuluks lepingulise esindaja kulud.

Hagiavaldusele lisatud 13.09.2023 arve nr 898079 kohaselt hageja lepingulise esindaja

esindustasu M.M.i kohtumenetluses on dokumentide komplekteerimise ja analüüsi eest 1,5

tundi summas 150 eurot ja hagiavalduse koostamise ja esitamise eest 2,0 tundi summas 200

eurot, millele lisandub käibemaks 70,00 eurot.

Kohus leiab, et esindaja ajakulu 3,5 tundi summas 420 eurot ei ole selles asjas põhjendatud ega

vajalik. Kõigepealt kohus märgib, et dokumentide komplekteerimine ja analüüs pidi hageja

poolt olema tehtud juba maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamisel, millise toimingu

põhjendatud menetluskuluks on seadusandja pidanud 20 eurot (vt TsMS § 4842). Tegemist on

trafaretse hagiga, hagist ei nähtu analüüsi, asjas puudub keeruline õiguslik vaidlus ja

kohtuistungeid ei ole toimunud. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu selles asjas

maksimaalselt 1,5 tund. Kohus leiab, et hageja esindaja tasumäär 100 eurot/tunnis on

põhjendatud. Hageja on kohtule kinnitanud, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei

saa käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada mistõttu kuuluvad hageja lepingulise

esindaja kulud vastavalt TsMS § 174 lg 10 hüvitamisele koos käibemaksuga kokku 204 eurot

(150€+20€+20% käibemaks).

16. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, 20,42% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest

102,92 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja

kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning

eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.

Tsiviilasi nr 2-23-117392

7 (7)

17. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Talu

Kohtunik