2-22-9989/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-9989

Tsiviilasi

Innovaatik OÜ hagi Jargo Kõsteri vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

17 022 eurot 65 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. novembri 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Innovaatik OÜ apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: Innovaatik OÜ (hageja), rk 11439963;

esindaja vandeadvokaat Andi Tubin

Vastustaja:

Jargo

Kõster

(kostja),

ik

XXXXXXXXXXX; esindaja vandeadvokaadi abi Päivi

Margna

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 16. novembri 2023 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud Innovaatik OÜ kanda.

4. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista

Innovaatik OÜ-lt Jargo Kõsteri kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulu 888

eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Innovaatik OÜ (hageja) esitas hagi Jargo Kõsteri (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt

välja põhivõla 9236 eurot 38 senti ja viivise 7786 eurot 27 senti ning menetluskulud jätta

kostja kanda.

Pooled sõlmisid 15. septembril 2017 lepingu 10 000 euro laenamiseks, intressiga 3 % aastas

ja viivis 0,1 % päevas. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 1. september 2018. Hageja

kandis üle 1000 eurot 16. septembril 2017 ja 9000 eurot 18. septembril 2017. Kostja tagastas

5. oktoobril 2017 laenust 763 eurot 62 senti. Kostja jättis tagastamata laenu põhiosast 9236

eurot 38 senti. Hageja koostas 1. veebruaril 2022 kostjale intressiarve summas 854 eurot 18

senti, milles arvestati ka kostjale 23. mail 2018 antud laenuga summas 5000 eurot. Kostja

tasus arve 7. aprillil 2022. Laenulepingu tühisuse korral palus hageja kohtul kontrollida

hageja nõuet alusetu rikastumise sätete järgi.

Hageja vaidles vastu kostja vastuväitele, et nõue on aegunud. Kostja tasus põhinõudelt

intressi, mis on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 2 järgi käsitletav nõude

tunnustamisena. Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest

loobumiseks. Samuti on kostja käitumine ja aegumise vastuväitele tuginemine vastuolus hea

usu põhimõttega. Hageja ei saanud aegumistähtaja jooksul nõuet esitada, sest kostja oli

ajavahemikul 9. märtsist 2018 kuni 1. novembrini 2021 hageja ainus juhatuse liige. Aegumise

vastuväide olukorras, kus juhatuse liige laenusaajana põhjustas ise laenu õigeaegse

sissenõudmise võimatuse, on enda õiguste kuritarvitamine ning kostja esitatud aegumise

vastuväide on hea usu põhimõtte vastane.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu ja

menetluskulud jätta hageja kanda.

Hageja 15. septembril 2017 sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu on

aegunud. Kostja kohustus laenusumma koos intressiga tagastama hiljemalt 1. septembril

2018. Seega muutusid hageja nõuded kostja vastu sissenõutavaks 2. septembril 2018 ja TsÜS

§ 146 lg 1 järgne kolmeaastane aegumistähtaeg möödus 2. septembril 2021. Intressiarvelt ei

nähtu, milliste laenude osas on intressinõuded esitatud. Isegi kui pidada intressiarvet seotuks

15. septembril 2017 sõlmitud laenulepinguga, siis nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja

möödumist ei tekita uut aegumist ega kõrvalda toimunud aegumist.

Kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal hageja osanik, kelle osa esindas rohkem kui 5%

osakapitalist, seega on laenuleping ÄS § 159 lg 1 p 1 ja 4 järgi tühine. Hageja sai tühisest

laenulepingust teada juba selle sõlmimise hetkel, seega on laenulepingu tühisuse korral

alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on samuti möödunud.

Kostja ei ole aegumise vastuväitest loobunud. Kostja ei ole nõuet võlatunnistusega

tunnistanud ega aegumise vastuväitele tuginemisest muul moel sõnaselgelt loobunud. Hageja

kostjale 1. veebruaril 2022 esitatud arve nr 207947 ei viita vaidlusalusele laenulepingule.

Arve tasumisest ei saa välja lugeda kostja tahet oma õiguskaitsevahenditest või vastuväidetest

loobuda. Aegumise vastuväitele tuginemine saab olla vastuolus hea usu põhimõttega vaid

väga erandlikel asjaoludel.

Laenulepingu sõlmimise ajal pidi hageja juhatuse liige Kristjan Rebane teadma laenukeelust

seoses äriühingu osanikuga. Seega pidi Kristjan Rebane jätma laenulepingu sõlmimata ning

tegema (kuni juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseni) kõik endast oleneva, et tühise tehingu

alusel üleantu hagejale tagasi saada. Kristjan Rebane oli hageja tolleaegse osaniku Antenor

Meedia OÜ seaduslik esindaja. Seega oli talle teada osanike ring ning see, et kostja on hageja

suurosanik, kellele kuulus enam kui 5% osakapitalist. Kostja oli 2017. a hageja suurosanik

kuid 2018. a kuulus kostjale vaid 21% osalusest. Seega ei olnud kostjal võimalik takistada

osanike otsuse vastuvõtmist, millega oleks otsustatud tema kui juhatuse liikme

tagasikutsumine (ÄS § 174 lg 1 ja ÄS § 177 lg 3). Hagejal oli võimalik alates kostja osaluse

vähenemisest võtta vastu otsus kostja juhatuse liikme ametist tagasikutsumiseks ja pärast seda

nõude esitamiseks kostja vastu.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis 16. novembri 2023 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt menetluskuluna kostja kasuks välja 1332 eurot 17 senti.

TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist

(nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist

võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostja taotles aegumise kohaldamist.

Maakohus leidis, et hageja nõuded on aegunud, mistõttu võib kostja keelduda oma kohustuse

täitmisest.

Kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal hageja osanik ning talle kuulus rohkem kui 5 protsenti

hageja osakapitalist. Kostjale anti seega laen ÄS § 159 lg 1 p-s 1 sätestatud laenukeeldu

rikkudes, mistõttu on laenuleping ÄS § 159 lg 4 alusel tühine. Tühise tehingu alusel saadu

tagastatakse TsÜS § 84 lg 1 järgi vastavalt alusetu rikastumise sätetele.

TsÜS § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algas alusetute maksete tegemisega.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajad algasid seega 16. septembril 2017 ja

18. septembril 2017, mil laenusumma kanti kostjale üle. 7. aprilliks 2022, mil kostja tasus

hageja esitatud intressiarve, oli hageja nõue seega aegunud.

TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib TsÜS § 158 lg 2 järgi seisneda sealhulgas

õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises või intresside maksmises. Nõude

tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist ei tekita uut aegumist ega kõrvalda toimunud

aegumist. Intressiarve tasumine pärast aegumistähtaja möödumist järelikult aegumist ei

katkestanud.

Kostja ei andnud hagejale võlatunnistust ega tunnistanud võlga, vaid tasus hageja esitatud

intressiarve. Seejuures puudub intressiarvel viide hageja nõude aluseks olevale lepingule.

Poolte vahel oli samas sõlmitud veel teinegi laenuleping. Intressiarve tasumine pärast

aegumistähtaja möödumist ei ole käsitletav aegumise vastuväitele tuginemisest loobumisena.

Maakohus leidis, et esitatud asjaoludel ei olnud aegumise kohaldamine hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõtmatu.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

täies ulatuses tühistada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus rikkus põhjendamiskohustust, jättes hageja väited otsuses käsitlemata ning rajades

otsuse üksnes kostja esitatud seisukohtadele. Maakohus delegeeris põhjendamatult kogu

vastutuse laenulepingu sõlmimise ajal hageja juhatuse liikmeks olnud Kristjan Rebasele, jättes

kostja käitumise vastavuse hea usu põhimõttele otsuses käsitlemata ja hindamata.

Maakohus jättis võimalikku alusetust rikastumisest tulenevat nõude aegumist käsitledes

tähelepanuta, et alusetu rikastumise nõude aegumise eelsel perioodil ning formaalsel

aegumishetkel oli kostja hageja ainus juhatuse liige.

Kostja rikkus hea usu põhimõtet. Seetõttu tulnuks aegumise vastuväide jätta rahuldamata.

Kostjas käitus vastuoluliselt, esitades aegumise vastuväite olukorras, kus ta laenusaaja

juhatuse liikme rollis põhjustas ise laenu õigeaegse sissenõudmise võimatuse ning tasus 7.

aprillil 2022 laenulepingust tulenevat intressi. Kostja takistas enda tegevuse/tegevusetusega

hageja nõude õigeaegset maksmapanekut.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Kostja ei teinud hagejale nõude maksmapanekuks takistusi. Laenulepingu sõlmimise laenu

kostjale välja maksmise ajal oli hageja juhatuse liige Kristjan Rebane. Kostja sai hageja

juhatuse liikmeks ligi kuus kuud hiljem. Seega oli hagejal ligi kuus kuud aega nõude

esitamiseks kostja vastu. Hageja nõuet ei esitatud.

Kostja ei takistanud hageja osanikke võtma vastu otsust kostja tagasi kutsumiseks juhatuse

liikme ametikohalt. Seadusest tulenevalt ei oleks tal olnud sellise küsimuse arutamisel

hääleõigust (ÄS § 184 lg 3 koosmõjus § 177 lg-ga 1). Lisaks sellele, et hageja osanikud

oleksid saanud kostja juhatuse liikme ametikohalt tagasi kutsuda, oleksid osanikud saanud

otsustada eraldi ka nõude esitamise kostja vastu. Apellandi osanikud ei ole sellist otsust teinud

ega otsuse tegemist ka kaalunud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei

rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse

norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus

nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

maakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjaoludest tuleneb, et

hageja ja kostja vahel 15. septembril 2017 sõlmitud laenuleping on tühine, kuna osaühing

(hageja) andis laenu isikule (kostjale), kes esindas rohkem kui 5 % osakapitalist (ÄS § 159

lg 1 p 1 ja lg 4). Seda maakohtu poolt tuvastatud asjaolu ei ole apellatsioonkaebuses

vaidlustatud. Seega hindas maakohus õigesti hagi aegumise vastuväidet alusetu rikastumise

sätete alusel.

8. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm

aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest

tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele

suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja

kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nõude aegumine algas raha ülekannete tegemisele

(16. ja 18. september 2017) järgnevatest päevadest ja oli maakohtule hagi esitamise ajaks

(7. juuli 2022) möödunud.

9. Hageja ei vaidlusta sisuliselt seda, et alusetu rikastumise nõue on aegunud. Hageja leiab, et

aegumise vastuväide tuleb käesolevas asjas jätta arvestamata, kuna see on vastuolus hea usu

põhimõttega.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga. Asjas omab tähtsust see, et kostja ei olnud hageja

ainuosanik, samuti see, et kostjale laenu andmise ajal ei olnud kostja hageja juhatuse liige.

Asjas on esitatud hageja otsustused, millest nähtub, et hageja juhatuse liikmed vahetusid

sageli. Laenulepingu sõlminud juhatuse liige pidi teadma laenukeelust ja sellest osanikke

informeerima. Asjas ei ole esitatud seisukohta, kas hageja osanikud teadsid kostjale

väljastatud laenust, kuid kuna antud laen tuli kindlasti kajastada majandusaasta aruannetes,

siis tuleb eeldada, et nad pidid laenukohustusest teadma.

Ringkonnakohus märgib, et kostja käitumise hindamisel tuleb arvestada, et hageja otsustas

seadusest tulenevat keeldu eirates kostjale laenu anda ja hageja osanikud ei tundnud kolme

aasta jooksul huvi kohustuse täitmise vastu.

Asjaolu, et hageja ei esitanud kostja vastu nõuet ajal, mil kostja oli hageja seaduslik esindaja,

ei anna iseseisvalt alust tuvastada, et kostja hageja esindajana käitus pahas usus. Menetluses ei

ole esitatud asjaolusid, mis kasvõi kaudselt kinnitaksid, et kostja käitus hageja juhatuse liikme

kohustusi täites pahas usus.

Kostja kutsuti hageja juhatusest tagasi alates 1. novembrist 2021. Hagi esitati maakohtule

7. juulil 2022. Hageja ei ole menetluses esitanud väiteid, et enne kohtusse pöördumist oleks

hageja kostjaga nõude üle läbirääkimisi pidanud või tagasitäitmist nõudnud. Seega pöördus

hageja kohtusse ca 9 kuud pärast seda, kui kostja volitused hageja esindamiseks olid

lõppenud.

10. Kostja esitas lisaks aegumise vastuväitele hagile ka sisulise vastuväite, et hagejal puuduks

isegi aegumise kohaldamata jätmisel kostja vastu nõue. Kostja viitas kokkuleppele, millega

lõpetati tema töölepinguline suhe hagejaga 30. märtsil 2022 ja sõlmiti kokkuleppe osaluse

müügi kohta. Kokkuleppe kohaselt puuduvad pooltel üksteise vastu nõuded, mis tulenevad

hageja ja kostja vahel sõlmitud juhatuse liikme lepingust.

Kuna hagi jääb aegumise tõttu rahuldamata, siis ringkonnakohus ei hinda kostja vastuväiteid

nõude olemasolule.

11. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS

§ 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kandis ta ringkonnakohtus menetluskulusid 888

eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust.

12. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse kohaselt on kostja esindaja

teinud järgmised toimingud: apellatsioonkaebusega tutvumine (32 minutit); kohtumäärusega

tutvumine (10 minutit); vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (2 tundi 14 minutit);

kohtumäärusega tutvumine (15 minutit); lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja

koostamine (1 tund 45 minutit).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja toimingute ajakulu toimingute sisu ja mahtu

arvestades põhjendatud ja kostja esindaja tunnitasu 180 eurot (käibemaksuta) ei ületa oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud

hüvitatavate kulude suuruseks (käibemaksuta) 888 eurot (180 eurot x 4 tundi 56 minutit) ning

mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/