3-23-2676/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.06.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2676

Haldusasi

Y.K kaebus Eesti Töötukassa 01.11.2023 otsuse nr TVT/

23/057686 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

vaadata kaebaja töövõimetoetuse taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja: Y.K, seaduslik esindaja W.J

Vastustaja: Eesti Töötukassa, seaduslik esindaja Meelis

Paavel

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks

rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

4. Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.07.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

1(7)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Töötukassa (ETK) tuvastas 18.10.2023 otsusega nr TVH/23/039443 Y.K-l (kaebaja)

osalise töövõime.

2. ETK jättis 01.11.2023 otsusega kaebajale töövõimetoetus määramata, kuna taotlejale on

määratud toitjakaotuspension. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 12 lg 4 kohaselt ei ole õigust

töövõimetoetusele inimesel, kellele makstakse pensioni.

3. Kaebaja seaduslik esindaja (ema) W.J esitas 26.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse,

millest järeldub soov vaidlustada ETK otsust. Kaebuse kohaselt ei ole TVTS § 12 lg 4 osas,

milles see välistab 16−24-aastasele lapsele toitja surma korral töövõimetoetuse maksmise,

põhiseadusega kooskõlas.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja nõuab ETK otsuse tühistamist ning vastustaja kohustamist vaadata kaebaja

töövõimetoetuse taotlus uuesti läbi. Kaebaja taotleb, et kohus hindaks põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamise vajalikkust (s.o hinnata, kas TVTS § 12 lõige 4 on

põhiseaduspärane osas, mille kohaselt 16−24-aastasele lapsele toitja surma korral

töövõimetoetust ei maksta).

5. Kaebajal on väga raske kuulmislangus. Kuulmislanguse kompenseerimiseks sai kaebaja

2009. aastal esimese sisekõrvaimplantaadi süsteemi paremasse kõrva ning kaks aastat hiljem

pandi sisekõrvaimplantaadi süsteem ka vasakusse kõrva. Vaatamata sellele on kaebaja

vaegkuulja: 03.10.2023 tehtud uuringute põhjal saab ta kahe sisekõrvaimplantaadi süsteemiga

aru vaikses kuulamiskeskkonnas 90% räägitust ning taustamüras 65%. Kaebajale on korduvalt

määratud puue.

6. Kaebaja isa suri 2019. aastal ning sellest ajast on kaebaja saanud toitjakaotuspensioni.

Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi andmete kohaselt on kaebajale määratud

toitjakaotuspension perioodiks 28.05.2019 - 30.11.2025.

7. Pärast 16-aastaseks saamist taotles kaebaja ETK-lt töövõime hindamist. Kaebajal tuvastati

osaline töövõime, kuid lähtuvalt TVTS § 12 lõikest 4 talle töövõimetoetust ei määratud.

8. Samasisulise probleemiga on juba varem pöördutud õiguskantsleri poole. Õiguskantsler on

21.02.2019 kirjas nr 6-1/190227/1900942 välja toonud, et töövõimetoetuse ja

toitjakaotuspensioni samaaegse maksmise üle on arutanud Riigikogu sotsiaalkomisjon.

Komisjon leidis, et alaealisel, kelle töövõime on vähenenud ja kes on kaotanud toitja, peaks

olema õigus saada korraga mitut hüvitist. Nii Riigikogu sotsiaalkomisjon kui ka Vabariigi

Valitsus on lubanud olukorrale lahenduse leida. Olukorraga tutvumisest ja antud lubadusest on

möödunud enam kui 4,5 aastat.

9. Kahe vanemaga last peaksid üleval pidama mõlemad vanemad, lisaks makstakse noorele

töövõimetoetust. Kui arvestada, et noorel oli enne keskmine puue, oli tema toetus (puudega

lapse toetus) 138 eurot. 16-aastaseks saades hakkab noor saama töövõimetoetust 308 eurot+ 30

eurot puudetoetust. Seega kahe vanemaga noore toetus suureneb 200 euro võrra.

2(7)

Laps, kes on kaotanud ühe või mõlemad vanemad ning saab toitjakaotuspensioni, on edaspidi

palju halvemas olukorras. Siiani sai ta keskmise puude korral toetust 138 eurot, kuid nüüd jääb

alles ainult 30 eurot puudetoetust. Võrreldes varasemaga vähenevad tema sissetulekud 100 euro

võrra kuus.

10. Lapsed peaksid olema Eesti Vabariigis võrdsed. Kahe vanemaga last peavad üleval ja

toetavad mõlemad vanemad. Kui üks vanem on surnud, aitab suuresti rahaliselt hakkama saada

riigi poolt makstav toitjakaotuspension.

11. Kaebaja hinnangul on toitjakaotuspension ja töövõimetoetus täiesti erinevad toetused ning

ühe maksmine ei tohiks välistada teise maksmist. Toitjakaotuspensioni ja töövõimetoetust

makstakse paralleelselt ainult mõne aasta jooksul (alates 16. eluaastast kuni 18-aastaseks

saamiseni või kooli lõpetamiseni). Eelduslikult ei ole väga palju selliseid noori, kes on kaotanud

vanema, kuid on samal ajal ka puudega ning saavad töövõimetoetust.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. Vaidlustatud otsuse põhjenduste kohaselt TVTS § 12 lg 4 järgi ei ole töövõimetoetusele

õigust isikul, kellele makstakse pensioni, vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust,

prokuröri töövõimehüvitist või välisteenistuse seaduse või avaliku teenistuse seaduse alusel

makstavat abikaasa- ja registreeritud elukaaslase tasu. Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi

andmete kohaselt on kaebajale määratud toitjakaotuspension alates 28.05.2019. Eeltoodust

lähtuvalt puudub kaebajal õigus töövõimetoetusele.

14. Vastustaja on seisukohal, et TVTS § 12 lg 4 on selge ja üheselt mõistetav norm, mille

keeleline tõlgendamine ei anna töötukassale kaalumisruumi. Seega on vastustaja TVTS § 12 lg

4 nimetatud asjaolude esinemisel kohustatud isikule lõpetama töövõimetoetuse maksmise või

jätma töövõimetoetuse määramata. Järelikult puudub vastustajal kaalumisruum, kui TVTS § 12

lg 4 sätestatud aluste kohaldamiseks vajalikud asjaolud on ilmnenud. ETK oli kohustatud ka

praegusel juhul kohaldama imperatiivset normi (TVTS § 12 lg 4), kuna oli selgunud selle

kohaldamise eelduseks olev asjaolu – kaebajale on määratud toitjakaotuspension, mida

makstakse alates 28.05.2019.

Seni, kuni TVTS § 12 lg 4 sõnastust ei ole muudetud selliselt, et see võimaldaks maksta

töövõimetoetust koos toitjakaotuspensioniga, tuleb vastustajal lähtuda hetkel kehtivast TVTS

sõnastusest.

15. Eeltoodust tulenevalt on jättis ETK õiguspäraselt kaebajale töövõimetoetus määramata.

16. ETK jaoks ei ole äratuntav, et TVTS § 12 lg 4 oleks põhiseadusega vastuolus osas, milles

see ei võimalda toitjakaotuspensioni määramise korral maksta töövõimetoetust. Põhiseaduse §

28 lg-st 2 tuleneb küll riigi kohustus abistada vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse

korral, kuid seadusandja pädevuses on täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses töö

leidmisel osutatakse ning kehtestada tingimused abi saamisele. Vastustaja leiab, et kuna

erisused eriliiki pensionite/toetuste määramisel ja maksmisel on käsitletavad riigi poolt antavate

soodustuse ja hüvedena, mitte kui PS § 28 lg-s 2 sätestatud põhiõigusena riigi abile, tuleb

regulatsioonide asjakohasuse selgeks tegemisel võtta ennekõike arvesse seadusandja poolt

seatud poliitilisi eesmärke.

17. Riigikohus on märkinud, et kuna riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundab

Riigikogu ning sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub muu hulgas riigi majanduslikust olukorrast,

määrab sotsiaalsete riskide realiseerumise puhuks kaitse saamise tingimused, ulatuse, korra ning

3(7)

abi liigid kindlaks seadusandja (RKPJKo 05.05.2020, 5-20-1/15, p 20; RKÜKo 26.06.2014, 3-

4-1-1-14, p 127; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d

15 ja 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Vaatamata riigi ulatuslikule otsustusõigusele

sotsiaalkaitse kujundamisel on sotsiaalsed põhiõigused subjektiivsed ja kohtulikult kaitstavad

õigused (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 31; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16;

RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Piiratud on vaid kohtuliku kontrolli ulatus: sotsiaalsete

õiguste järgimise kontrollimisel ei või kohus sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku

või täitevvõimu asemele (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 127; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-

7-03, p 14; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14).

18. Riigikogu otsustas 2016. aasta juulist vähenenud töövõimega inimeste toetamise süsteemi

ümber korraldada. 2016. aasta töövõimereformi tulemusel enam uusi töövõimetuspensionäre ei

lisandunud, st lõpetati töövõimetuspensionite maksmine ning hakati hindama töövõimet ja

maksma töövõime vähenemise korral töövõimetoetust. Nii töövõimetuspension kui ka

töövõimetoetus on/olid oma olemuselt asendussissetulekud. Sisuliselt asendati õigus ühele

asendussissetulekule õigusega teisele asendussissetulekule ehk töövõimetuspensioni maksmine

asendati töövõimetoetuse maksmisega. Ka enne 2016. aastat kehtis põhimõte, et isikule, kellel

on õigus mitmele riiklikule pensionile, määratakse üks riiklik pension tema valikul (riikliku

pensionikindlustuse seaduse § 6). Erandiks oli kahe toitjakaotuspensioni samaaegne maksmine.

Seega võib arvata, et tegemist on olnud siiani riigi majandus- ja sotsiaalpoliitilise teadliku

valikuga välistada mitme asendussissetuleku maksmine ühele isikule ehk siis antud juhul

välistada töövõimetuspensioni/töövõimetoetuse samaaegne maksmine toitjakaotuspensioniga.

Isikul ei saa tekkida subjektiivset õigust saada abi piiramatult, st sotsiaalsete põhiõiguste maht

on majanduslikult piiratud. Samas ei saa välistada, et seda tulevikus muudetakse.

Ka õiguskantsler on kaebaja viidatud kirjas asunud seisukohale, et vaid Riigikogu saab

otsustada, milliseid toetusi ja hüvitisi võib ja milliseid ei või saada samaaegselt.

19. Kaebajat ei ole jäetud riigipoolse abita. TVTS § 12 lg 4 sunnib küll valima töövõimetoetuse

ja pensioni vahel, kuid õigus ühele toetusele/pensionile säilib. Käesolevalt on kaebaja valinud

toitjakaotuspensioni maksmise.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

20. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. TVTS § 12 lg 4 ei ole põhiseadusega vastuolus.

21. Tulenevalt PS § 3 lg-st 1 teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas

olevate seaduste alusel. PS § 15 lg 1 ls 2 kohaselt igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel

nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks

tunnistamist.

Haldusakti või toimingu õiguspärasuse hindamisel on halduskohtul võimalik kontrollida ka selle

aluseks oleva õigustloova akti põhiseaduspärasust ning jätta õigusakt põhiseadusvastasuse

korral kohaldamata (põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 teine lause ja § 152 lg 1, PSJKS § 9 lg 1,

HKMS § 158 lg 4).

22. TVTS § 12 lg 4 kohaselt ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kellele makstakse pensioni,

vanaduspensioni ootel oleva päästeteenistuja toetust, prokuröri töövõimehüvitist või

välisteenistuse seaduse või avaliku teenistuse seaduse alusel makstavat abikaasa- ja

registreeritud elukaaslase tasu.

23. Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Riigikohtu

pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse

4(7)

korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates

Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusest asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15; vt ka 30.04.2013 määrus

asjas nr 3-1-1-5-13, punkt 19).

24. Vastustajal oli kohustus TVTS § 12 lõikest 4 lähtuda ning tal ei olnud võimalik sellest

kõrvale kalduda. Olukorras, kus vastustaja tuvastas, et kaebaja saab toitjakaotuspensioni,

puudus tal normi rakendamisel igasugune kaalutlusõigus ning ta pidi jätma kaebaja

töövõimetoetuse taotluse rahuldamata. Kui TVTS § 12 lg 4 ei piiraks pensioni saavate isikute

õigust samaaegselt töövõimetoetuse saamiseks, peaks kohus lahendama kaebuse teisiti. Seega

on kaebaja viidatud norm asjassepuutuv.

25. Eelnevast tulenevalt tuleb kontrollida, kas põhiseadusega on kooskõlas norm, mis ei

võimalda määrata toitjakaotuspensioni saavale 16–24 aastasele noorele töövõimetoetust.

26. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune regulatsioon on formaalselt põhiseaduspärane, st

vastab pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning seadusereservatsiooni põhimõttele.

27. Kaebusest saab järeldada, et kaebaja hinnangul on vaidlusalune regulatsioon vastuolus

võrdse kohtlemise põhimõtetega (PS § 12).

28. Lisaks on kaebuses viidatud pensionile kui rahaliselt hinnatavale õigusele, mis kuulub

olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse (vt RKÜKo nr 3-4-1-1-14, p 88; RKÜKo nr 3-4- 1-

18-14, p 54). Omandipõhiõiguse (PS § 32) näol on tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva

normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja

nõuetele (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03, p 18).

29. PS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus saada riigilt abi vanaduse,

töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.

30. Eeltoodust järeldub, et riivatud põhiõigustena saaks kõne alla tulla PS §-des 12, 28 ja 32

sätestatud põhiõigused.

31. Nii õigus saada puuduse korral riigilt abi (PS § 28), omandipõhiõigus (PS § 32) kui ka

võrduspõhiõigus (PS § 12) on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mis tähendab, et

nende piiramiseks sobib iga seaduses sätestatud põhjus, kui see on kooskõlas proportsionaalsuse

põhimõttega (PS § 11).

32. Kohtu hinnangul ei tulene PS § 28 lg-st 2, et mitme viidatud sättes loetletud riski

realiseerumisel tekiks riigil ilmtingimata kohustus kõiki realiseerunud riskide leevendamiseks

mõeldud meetmeid üheaegselt rakendada. PS § 28 lg 2 kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning

saamise tingimused ja korra seadus. Seetõttu ei ole põhiseaduse kohaselt välistatud olukord, kus

mõnda liiki abi üheaegselt ei anta või otsustatakse konkreetse abi liiki teatud ulatuses

vähendada.

33. PS § 28 lg-s 2 on tagatud soorituspõhiõigus, mille kaitseala riivatakse siis, kui riik jätab

abivajajale piisava abi tagamata. Olukorda, kus kaebaja saab toitjakaotuspensioni, kuid

seadusest tuleneva piirangu tõttu ei ole tal vaatamata osalisele töövõimele õigust saada

samaaegselt töövõimetoetust, ei ole alust pidada PS § 28 lg 2 riiveks.

Leevendamaks isa surmaga kaasnenud majandusliku olukorra võimalikku halvenemist, on riik

toitjakaotuspensioni maksmisega taganud kaebajale asendussissetuleku. Kohtu hinnangul on

toitjakaotuspensioni maksmisega täitnud riik vähemalt minimaalse soorituskohustuse ning

taganud kaebajale abi, mida ei saa pidada ilmselgelt ebapiisavaks. Seega ei ole kohtu hinnangul

tegemist PS § 28 lg 2 riivega.

34. PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases

olukorras olevaid isikuid (vt Riigikohtu üldkogu 27.06.2005 otsus asjas nr 3-4-1-2-05, punkt

5(7)

40). Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate

isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini (viidatud lahend asjas nr 3-4-1-

18-14, p 57).

35. Asjaolu, et mõlema vanemaga koos elaval (ja vanemate ülalpidamisel) 16–18-aastasel

osalise töövõimega isikul on õigus saada töövõimetoetust, ei anna alust pidada vaidlusalust

olukorda võrdsuspõhimõttega vastuolus olevaks. Kohtu hinnangul on võrreldavaks isikute

grupiks toitjakaotuspensioni saavad osalise töövõimega alaealised. Kaebuse asjaoludest ei

nähtu, et selliseid isikuid koheldaks teistmoodi kui kaebajat. Kohus ei nõustu kaebaja

järeldusega justkui saaks võrreldavaks grupiks pidada alaealisi isikuid, kes ei saa

toitjakaotuspensioni, kuid kellele on osalise töövõime tõttu õigus saada töövõimetoetust.

36. Vaatamata sellele, et kohtu hinnangul vaidlusalusel juhul PS § 28 ning PS § 12 riivet ei

esine, leiab kohus, et asjassepuutuv säte riivab kaebaja omandiõigust, kuna piirab kaebaja õigust

saada üheaegselt mitut PS § 28 lg-s 2 sätestatud abi liiki. Seega piirab asjassepuutuv säte

omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvat rahaliselt hinnatavat õigust. Nii ei ole kaebajal, kelle

puhul on täidetud toitjakaotuspensionis saamise tingimused ning kelle töövõime on osaline,

vaidlusaluse sätte tõttu võimalik saada korraga toitjakaotuspensioni ja töövõimetoetust.

37. Seega analüüsib kohus riive sisulist õiguspärasust. PS § 11 lubab põhiõigusi piirata

üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste

olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema

põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema

proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) (vt RKPJK 16.03.2021 otsus asjas nr 5-20-7, p

57).

38. Kohtu hinnangul võib asjassepuutuva sätte legitiimseks eesmärgiks pidada riigiraha

kokkuhoidu ning ressursside õiglast ja eesmärgipärast jaotust ehk tegelike abivajajate kaitset.

Olukorras, kus riigi rahalised võimalused on piiratud, on põhjendatud tagada suuremale hulgale

isikutele ligipääs vähemalt ühele PS § 28 lõikes 2 sätestatud olukorra leevendamiseks ette

nähtud (rahalisele) meetmele. Nimetatut arvestades saab pidada TVTS § 12 lg-s 4 sätestatud

piirangut õigustatuks.

39. Asjassepuutuvat sätet ei ole alust pidada ka ebaproportsionaalseks. See on sobiv, vajalik ja

mõõdukas. Isikule, kelle puhul on täidetud nii toitjakaotuspensioni saamise kui ka

töövõimetoetuse saamise tingimused, on õigus saada vähemalt üht nimetatutest. Seega on igale

sellisele isikule tagatud asendussissetulek kas toitjakaotuspensioni või töövõimetoetuse näol

ning põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ei saa pidada ülemääraseks.

40. Seadusandjal on sotsiaalpoliitika kujundamisel avar otsustamisruum. Kohus peab vältima

olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheks suures osas kohtu kätte. Seega ei saa kohus

asuda sotsiaalpoliitika teostamisel seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on

sekkuda siis, kui riigipoolne abi PS § 28 lg-s 2 sätestatud juhtudel langeb minimaalsest tasemest

allapoole. Praegusel juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Haldusasja materjalist tulenevalt ei

ole põhjust väita, et vaidlustatud säte tekitaks olukorra, kus sotsiaalriigi ja inimväärikuse

põhimõtted ei ole tagatud.

41. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et TVTS § 12 lg-s 4 sätestatud piirangut ei ole alust

pidada põhiseadusvastaseks. Seega puudub alus viidatud sätte kohaldamata jätmiseks. Kaebaja

taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks jääb rahuldamata.

42. Arvestades eeltoodut on vastustaja põhjendatult lähtunud kehtivast õigusest ning teinud

õiguspärase otsuse. Seega puudub alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Tühistamisnõude

rahuldamata jätmisel jätab kohus ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata.

6(7)

43. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

44. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom

7(7)