3-23-1778/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

7. juuni 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1778

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28. juuli 2023. a

otsuse nr 12302140223-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29. detsembri 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Uljana Ponomarjova

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad RL ja

AK

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti ning X apellatsioonkaebused

Menetlustoiming

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X esialgse õiguskaitse taotlus.

2. Peatada Politsei- ja Piirivalveametil 28. juuli 2023. a otsuse nr 12302140223-1

kehtivus kuni haldusasja nr 3-23-1778 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

3. Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X saabus Dublini III määruse alusel 14.02.2023 Eestisse

ja esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 28.07.2023 otsusega nr 12302140223-1 X

taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Ühtlasi tegi PPA

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse

lahkumiseks Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva (kuulub täitmisele seadusliku

viibimisaluse lõppemise korral) ning kohaldas VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu Eestisse ja

Schengeni viisaruumi kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

3-23-1778

2(4)

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 10.08.2023 kaebuse PPA 28.07.2023 otsuse nr

12302140223-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse

taotlus uuesti läbi või alternatiivselt kohustada PPA-d kaaluma sissesõidukeelu kohaldamata

jätmist.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.12.2023 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas PPA

28.07.2023 otsuse nr 12302140223-1 ning kohustas PPA-d vaatama kaebaja rahvusvahelise

kaitse taotluse uuesti läbi.

5. PPA palus 29.01.2024 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning uue

otsusega jätta kaebus rahuldamata. X palus 29.01.2024 apellatsioonkaebuses tühistada

halduskohtu otsus menetluskulude jagamist puudutavas osas ja uue otsusega mõista vastustajalt

välja kaebaja menetluskulud.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 06.06.2024 otsusega PPA apellatsioonkaebuse ja

jättis X apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja jättis

uue otsusega X kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

7. X esitas 06.06.2024 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada PPA 28.07.2023

otsuse nr 12302140223-1 kehtivus tervikuna või alternatiivselt selles sisalduva

lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ning lubada Xl viibida Eestis kuni haldusasjas nr

3-23-1778 tehtud kohtuotsuse jõustumiseni. Ettekirjutuse kohaselt peaks kaebaja Eestist

lahkuma 14.06.2024. Kohtumenetluse ajal Eestis viibimine on oluline, et kaebaja saaks tõhusalt

realiseerida oma menetluslikke õigusi. Kaebaja soovib ringkonnakohtu otsuse vaidlustada

Riigikohtus. Väljasaatmise keelamine kuni kohtumenetluse lõpuni aitab ka tagada Genfi 1951.

a pagulasseisundi konventsiooni art-s 33 sätestatud välja- või tagasisaatmise keelu (non-

refoulement) põhimõtet. Eestis viibivad koos kaebajaga ka tema elukaaslane ja laps, kelle

rahvusvahelise kaitse taotluste tagasilükkamise otsuse tühistamiseks on esitatud kaebus

haldusasjas nr 3-24-1242, mis on Tallinna Halduskohtu menetluses. Kaebaja elukaaslane ja laps

on rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ning kogu pere viibib praegu Vao majutuskeskuses

ja laps vajab arstiabi. Kui kaebaja muutuks väljasaadetavaks, puuduks tal võimalus viibida koos

perega majutuskeskuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kuna Tallinna Ringkonnakohus jättis 06.06.2024 otsusega X kaebuse PPA 28.07.2023

otsuse nr 12302140223-1 peale rahuldamata, on ringkonnakohtu otsus VRKS § 31 lg 1 p 2

tähenduses lõplik otsus, mille tegemisega on ühtlasi lõppenud rahvusvahelise kaitse menetlus

(VRKS § 31 lg 2) ning kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja staatusega seotud õigused ja

kohustused, sh õigus viibida Eesti territooriumil (VRKS § 251 lg 2). See ei välista kaebaja õigust

taotleda pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamist

eesmärgiga vältida enda kohtumenetluse ajal Eestist väljasaatmist (nt Riigikohtu 11.11.2019

määrus nr 3-19-681, p 11; 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, p-d 15–17). Kaebaja on esialgse

õiguskaitse vajadust põhjendanud sooviga tagada tõhus osavõtt kohtumenetlusest ja vältida

non-refoulement põhimõtte võimalikku rikkumist tema väljasaatmise korral. Esialgse

õiguskaitse taotluselt on 06.06.2024 tasutud õiges suuruses riigilõiv 20 eurot (HKMS § 104 lg

1, riigilõivuseaduse § 60 lg 6).

9. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et asjas, kus väidetakse, et isiku riigist väljasaatmisel

võiks tema elu või tervis sattuda päritoluriigis ohtu, saab lubada isikut kohtumenetluse ajal välja

saata siis, kui kohtul ei jää kahtlust, et kaebusel pole edulootust, näiteks kui taotlus on ilmselgelt

3-23-1778

3(4)

esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2023 määrus

nr 3-22-2275; 29.06.2022 määrus nr 3-22-726, p 17; 23.02.2022 määrus nr 3-21-2397, p 22;

28.01.2022 määrus nr 3-21-2069, p 13; 05.10.2021 määrus nr 3-21-992, p 20). Samasugust

lähenemist on põhjendatud kohaldada kõigil sellistel juhtudel, kui kohus ei saa olla veendunud,

et kaebajat ei ähvardaks päritoluriiki väljasaatmise korral piisavalt tõsised ja rasked tagajärjed

(nt pikaajaline vangistus), mille eest on ta rahvusvahelist kaitset taotlenud ja mis annaksid alust

tunnustada teda pagulasena või täiendava kaitse saajana.

10. Kuigi ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata, ei saa kaebust pidada perspektiivituks.

Seda kinnitab mh asjaolu, et halduskohus kaebuse rahuldas ja apellatsioonimenetluse ajal on

ilmnenud ka täiendavaid tõendeid. Ehkki Riigikohus ei saa HKMS § 229 lg-te 1 ja 3 kohaselt

tõendite alusel ise tuvastada uusi faktilisi asjaolusid vaidluse sisu kohta, laieneb HKMS § 158

lg 31 mh kassatsioonimenetlusele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 17) ning

Riigikohus ei ole seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu

tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ja ringkonnakohus on asjaolu tuvastamisel

oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Kaebuse eduväljavaateid (sh hinnangut kaebaja

tagakiusukartuse põhjendatusele) võivad lisaks mõjutada kohtumenetluse ajal toimuda võivad

edasised sündmused kaebaja päritoluriigis. Eestis viibides on tõhusamalt tagatud mh kaebaja

menetluslikud õigused.

11. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja kohtumenetluse ajal Eestis viibimine võiks

oluliselt kahjustada avalikke huve. Kaebaja on palunud esialgse õiguskaitse korras peatada PPA

28.07.2023 otsuse nr 12302140223-1 kehtivus, et välistada tema väljasaatmine enne vaidluse

lõppemist. Kohtupraktika kohaselt tuleks esialgset õiguskaitset kohaldada vaid määral, mis on

kaebaja õiguste kaitseks minimaalselt vajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p

20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks praegusel juhul

siiski põhjendatud kohaldada esialgset õiguskaitset viisil, mis formaaalselt välistab tema Eestis

väljasaatmise, kuid ei taga sisuliselt kaebaja Eestis toimetulekut. Samuti võib kaebajal esineda

vajadus saada kaitset selle vastu, et PPA ei jagaks kohtumenetluse ajal teiste riikidega kaebaja

kohta kogutud teavet (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2022 määrus nr 3-22-726, p 18).

Seetõttu ei ole põhjendatud piirduda sellega, et HKMS § 251 lg 1 p 2 alusel keelata üksnes

vaidlustatud PPA otsuse resolutiivosa p-s 2 sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ehk

kaebaja Eestist väljasaatmine, vaid põhjendatud on peatada vaidlustatud haldusakti kehtivus

tervikuna. Sellega säilib kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja staatus koos sellest tulenevate

õiguste ja hüvedega kuni käesoleva kohtumenetluse lõpuni.

12. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse säilitamine

kuni kohtumenetluse lõpuni saaks ülemääraselt kahjustada avalikke huve (sh riigi julgeolekut)

või kolmandate isikute õigusi. Pigem on avalike huvidega kooskõlas, et kaebajal oleks võimalik

jätkuvalt viibida varjupaigataotlejate majutuskeskuses koos oma perega, kes on rahvusvahelise

kaitse taotleja staatuses (PPA 31.03.2024 otsusega nr 12310250120-1 ja nr 12310260127-1 on

nende 25.10.2023 rahvusvahelise kaitse taotlused küll tagasi lükatud, kuid põhjusel, et nad on

otsuse vaidlustanud haldusasjas nr 3-24-1242, mis on halduskohtu menetluses, ei ole tegemist

veel lõpliku otsusega VRKS § 31 lg 1 tähenduses). Pidades silmas, et kaebaja laps on 4-aastane

ja tal esinevad tõsised terviseprobleemid, on selgelt lapse huvides, et ta saaks viibida koos oma

mõlema vanemaga. Kaebajal on olemas kehtiv reisidokument (kehtib kuni 25.10.2026) ja talle

on tehtud lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva. Pole põhjust eeldada, et

PPA-l oleks tarvis juba kohtumenetluse kestel teha toimingud kaebaja Venemaale väljasaatmise

ettevalmistamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamine muudaks hilisema väljasaatmise

võimatuks. Rahvusvahelise kaitse asjas esitatavate kassatsioonkaebuste menetlusse võtmise

küsimuse otsustab ka Riigikohus eelisjärjekorras (HKMS § 126 lg 3) ning vajaduse korral on

3-23-1778

4(4)

PPA-l võimalik esitada taotlus esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks või tühistamiseks

(HKMS § 253 lg 1).

13. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X esialgse õiguskaitse taotluse ning peatab PPA

28.07.2023 otsuse nr 12302140223-1 kehtivuse kuni praeguse haldusasja menetlust lõpetava

kohtulahendi jõustumiseni.

14. Esialgse õiguskaitse määrus jõustub selle teatavakstegemisel (HKMS § 252 lg 3) ja tuleb

täita viivitamata (HKMS § 252 lg 6).

15. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga (VRKS § 13 lg 1; HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)