2-24-3532/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

07.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-3532

Kohtuasi

W.Q hagi F. C ja W. Z vastu

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.03.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

W.Q määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja W.Q (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 05.03.2024 määrus muutmata.

2. Jätta W.Q määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta W.Q riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

4. Määruskaebuse menetlemisest tingitud kulud jätta W.Q kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavad teiste menetlusosaliste menetluskulud puuduvad.

5. Mõista W.Q-lt riigituludesse välja riigilõiv 70 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15

päeva jooksul alates lahendi jõustumisest vastavalt määrusele lisatud makseinfole.

Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-24-3532

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. W.Q (hageja) esitas 03.03.2024 Harju Maakohtule hagi F. C (kostja I) ja W. Z (kostja II)

vastu, paludes võõrandada kostjate kinnisasi aadressil Männimetsa tee 2/1 (katastritunnus

65301:001:0974) sundmüügiga, mille tulemusena rahuldatakse hageja võlanõue summas 83

988,10 eurot, alates 04.03.2024 lisanduv viivis ja kohtutäiturite kulud. Hageja esitas

04.03.2024 ka hagi tagamise taotluse ja taotluse riigi õigusabi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on kostjalt I hageja kasuks tsiviilasjas nr 2-20-17979 jõustunud

kohtuotsusega välja mõistetud põhinõue 52 250 eurot ja viivised põhinõudelt alates

02.12.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni,

käesolevaks ajaks ka menetluskulud 2769 eurot koos lisanduva viivisega. Kohtulahendite

sundtäitmine ei ole õnnestunud, sest kostja I on tahtlikult muutnud ennast varatuks. Kostja I

pikaajaline elukaaslane on kostja II, kostjad elavad koos, neil on ühine majapidamine ja

lapsed. Kostjad I ja II on omanud ühisvara, mille müügist saadud raha arvelt ostsid kostjad

uue ühise kinnisasja aadressil Männimetsa tee 2/1 (katastritunnus 65301:001:0974). Kinnisasi

on kinnistusraamatu kohaselt kostja II ainuomandis. Kostjad elavad seal ühise perena.

Eluasemelaenu on võtnud kostja I. Kinnisasi on majanduslikus mõttes kostjate ühisvara, mida

saab jagada. Kostjad peale ühise kinnisasja pidamise juhivad veel koos ühiselt erinevaid

pereettevõtteid, kus kostja II teeb raamatupidamist. Sellest tulenevalt vastutavad ka mõlemad

kostjad hageja võlanõude täitmise eest.

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus keeldus 05.03.2024 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse

võtmisest, jättis hageja 04.03.2024 taotlused hagi tagamiseks ja riigi õigusabi saamiseks

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt keeldus kohus hagi menetlusse võtmisest

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel. Hageja esitatust on arusaadav,

et hageja soovib tsiviilasjas nr 2-20-17979 tehtud kohtulahendite täitmist Männimetsa tee 2/1

kinnisasja arvel. Hagis märgitud asjaoludel ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Kui

kostja II osas täitedokument puudub, siis ei saa kostja II vara arvel ka lahendit sundtäita.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 järgi võib sissenõudja nõuda abikaasade ühisvara

jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Hagis esitatu kohaselt kostjad

abielus ei ole. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg-st 5 saab ühisomand tekkida ainult

seaduses sätestatud juhtudel. Hagis viidatud Riigikohtu praktika ei puuduta ka selles endas

märgitu kohaselt eseme asjaõiguslikku kuuluvust, vara on käsitletud ühisvarana

„majanduslikus mõttes“ võimalike võlaõiguslike hüvitisnõuete kontekstis kooselu lõppemisel

seoses kooselu kestel tehtud oluliste rahaliselt hinnatavate sooritustega. Seejuures on

Riigikohus selgitanud, et vara on võimalik lugeda teatud tingimustel (majanduslikus

tähenduses) ühisvaraks üksnes poolte sisesuhtes (3-2-1-109-14, p 19). Ühisvara puudumisel ei

saa sissenõudjal ühisvara jagamise nõuet olla. TMS § 15 järgi sissenõude pööramiseks

seltsinguvarale on vajalik kõikide seltsinglaste suhtes kehtiv täitedokument. Seega isegi kui

asuda seisukohale, et asjassepuutuv kinnisasi on omandatud seltsingulaadse õigussuhte

raames, eeldaks ka analoogia alusel seltsingu sätete kohaldamine kinnisasjale sissenõude

pööramiseks täitedokumendi olemasolu mõlema kostja vastu.

Seoses hagi menetlusse võtmisest keeldumisega jättis maakohus taotluse hagi tagamiseks

rahuldamata. Samuti jättis kohus rahuldamata hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks riigi

2-24-3532

õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 2 alusel, leides eeltoodud põhjendustel, et taotlejal ei saa olla

õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud määrus, võtta menetlusse

hageja hagiavaldus ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Lisaks palus hageja määrata talle

riigi õigusabi korras antud valdkonna kogemustega vandeadvokaadist esindaja, rahuldada

04.03.2024 kohtule esitatud hagi tagamise taotlus ning anda hagejale riigilõivu tasumisest

vabastamiseks menetlusabi.

Hageja arvates ei ole maakohus seltsingu sätete (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätete)

kohaldamist (vähemasti osaliselt) analüüsinud kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Hageja on

seisukohal, et esitatud hagi ei ole selgelt perspektiivitu TsMS § 371 lg 2 p 1 tähenduses.

Määruskaebuses viitas hageja Riigikohtu 03.12.2014 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14,

millest järelduvalt on hageja esitatud nõue õiguslikult võimalik, kuna kostjad on ühise

kinnisasja soetamisel teinud rahaliselt hinnatavaid panuseid. Lisaks märkis hageja, et on

hagiavalduses esitanud kohtule kinnisasja aadressil Männimetsa tee 2/1 seltsinguvarasse

kuulumise tuvastamise nõude.

4. Maakohus andis hagejale menetlusabi, millega vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest

seoses 26.03.2024 määruskaebuse esitamisega. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata

ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus

§-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

6. Maakohus keeldus hageja hagiavaldust menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, mis

võimaldab jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega

kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui

hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kui kohus leiab, et avalduse

menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, on tal kõrgendatud

põhjendamis- ja kaalumiskohustus (nt RKTKm 21.12.2016, 3-2-1-120-16, p 16). Kolleegiumi

hinnangul põhjendas maakohus oma menetluslikku otsustust piisavalt. Vaidlustatud määrus

on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ja § 659

koosmõjust neid kõiki ei korda.

7. Hageja leiab määruskaebuses endiselt, et tulenevalt Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-

1-109-14 ja seltsingu likvideerimise sätetest on hagejal võimalik kostja I võlausaldajana

esitada hagi kostja II ainuomandisse kuuluva kinnisasja müümiseks ja müügitulemi arvel

hageja nõude rahuldamiseks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

7.1. Hageja väitel on kostjad elukaaslased, kes elavad ühises majapidamises, kuid ei ole

abielus. Kinnisasi aadressil Männimetsa tee 2/1 kuulub kostjale II. Hagejal ei ole kostja II

suhtes kehtivat täitedokumenti ning hageja ei ole seda väitnud ka määruskaebuses. Kuna

kostjad ei ole abielus, siis ei saa hageja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist

võlgniku osale ühisomandist TMS § 14 lg 2 alusel.

2-24-3532

7.2. Hageja leiab, et kostjale II kuuluv kinnisasi aadressil Männimetsa tee 2/1 on soetatud

kostjate ühisvara arvel ning mõlemad kostjad on teinud kinnisasjale rahaliselt hinnatavaid

panuseid, mistõttu saab hageja nõuda seltsinguvara jagamist ja kostja I vastu eksisteeriva

nõude rahuldamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga

kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks,

aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 589 lg 1

sätestab, et seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad

seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Kolleegium selgitab, et püsivat ühise

majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei ole senises kohtupraktikas loetud

seltsinguks, millele saaks kohaldada VÕS § 580 jj. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti

eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist

tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma (vt RKTKo

09.12.2014, 3-2-1-109-14, p 14). Kui hageja väitel oli seltsingulepingu esemeks Männimetsa

tee 2/1 kinnistu omandamine, pidanuks selline seltsinguleping olema sõlmitud notariaalselt

tõestatud vormis (AÕS § 119 lg 1). Hageja ei ole toonud esile, et kostjad oleksid teinud

tahteavaldusi seltsingulepingu sõlmimiseks ning et leping oleks sõlmitud seaduses nõutud

vormis. Järelikult ei ole võimalik kohaldada kostjate suhtele ja aadressil Männimetsa tee 2/1

asuva kinnisasja suhtes seltsingu sätteid.

7.3. Hageja viitab iseenesest asjakohaselt Riigikohtu praktikale, mille järgi saab teatud

tingimuste esinemisel kohaldada analoogia korras seltsingu likvideerimise sätteid (VÕS § 600

jj) ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema

väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (RKTKo 09.12.2014, 3-2-1-109-14, p 19, vt

lisaks ka 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p-d 20, 22; , 24.09.2019, 2-16-12328, p 12). Kui

tingimused on täidetud, saab pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) neid asju lugeda ühisvaraks,

mida saab kooselu lõpetamisel ka jagada. Kuivõrd tegemist on seltsingu likvideerimise sätete

kohaldamisega analoogia korras, ei saa ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada Riigikohtu

praktikat laiendavalt, mis võimaldaks lisaks sellele, et abieluväliselt koos elavad isikud saavad

nõuda üksteiselt kooselu lõppemisel teatud tingimustel suurema väärtusega esemete jaotamist,

et ka ühe kooselu poole võlausaldaja saaks analoogia korras esitada nõudeid nende asjade

jagamiseks, et võimaldada sundtäitmist. Maakohus tõi vaidlustatud määruses õigesti esile, et

TMS § 15 kohaselt on seltsinguvarale sissenõude pööramiseks vajalik kõikide seltsinglaste

suhtes kehtiv täitedokument, kuid kostja II suhtes kehtivat täitedokumenti hagejal ei ole. TMS

§ 126 võimaldab pöörata sissenõude seltsinglase osale seltsinguvaras, kui sissenõudja on

seltsingulepingu võlaõigusseaduses sätestatud korras üles öelnud, millisel juhul saab vara

jagamisel sissenõude pöörata seltsinglasele kuuluvale osale. Kui vabaabielus olevad isikud ei

ole seltsingulepingut sõlminud, siis ei saa võlausaldaja seda ka üles öelda (VÕS § 599). Kuna

Riigikohtu lahendites on võimalikuks peetud kitsalt üksnes seltsingu likvideerimissätete

(eelkõige VÕS § 600 ja § 602–604) kohaldamist, siis ei saa ka analoogia korras kohaldada

abieluvälise kooselu puhul VÕS § 599 ja TMS § 126, mis võimaldaks ühe kooselu poole

võlausaldaja nõudel seltsinguvara jagamist.

7.4. Hageja väidab määruskaebuses, et esitas hagiavalduses tuvastusnõude, et kinnisasi

kuulub seltsinguvarasse. Kuigi sellist nõuet hagiavaldusest ei nähtu, ei oleks ka vastava nõude

esitamine praegusel juhul samuti õiguslikult perspektiivikas. TsMS § 368 lg 1 sätestab, et

hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise

tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tuvastushagi alusel tehtud otsusega peab olema võimalik

vaidlust lahendada ja õigusselgust tagada ning välistada vajadus edasisteks menetlusteks.

Seega eeldab tuvastushuvi, et tuvastusnõude alusel tehtud kohtulahend on ka sobiv vahend

eesmärgi saavutamiseks. Juhul kui kohus tuvastaks, et vaidlusalune kinnisasi kuulub

analoogia korras seltsingu sätete kohaselt kostjate seltsinguvarasse, ei oleks hagejal võimalik

2-24-3532

selle tuvastuse alusel nõuda selle seltsinguvara jagamist (vt eelmist punkti). Seega ei muutuks

sellise tuvastushagi rahuldamisel hageja õiguslik positsioon, mistõttu ei ole tal tuvastamiseks

õiguslikku huvi.

8. Hageja esitas maakohtule 26.03.2024 riigi õigusabi taotluse ja kordas taotlust

ringkonnakohtu menetluses 22.05.2024. Hageja palus endale määrata esindaja mh

osalemiseks määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus jätab hageja taotluse rahuldamata

RÕS § 7 lg 1 p 2 alusel, kuna hagejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb.

Ringkonnakohus selgitab, et ka juhul, kui hageja määruskaebuse oleks koostanud ja

põhjendanud riigi õigusabi korras määratud advokaat, ei saaks määruskaebust rahuldada, kuna

ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja hagiga õiguslikult võimalik tema soovitud eesmärki

saavutada.

9. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, siis tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud jätta hageja kanda. Kuivõrd kostjaid ei ole veel menetlusse kaasatud,

puuduvad neil hüvitatavad menetluskulud. Harju Maakohus rahuldas 15.05.2024 määrusega

hageja menetlusabi taotluse ja vabastas ta määruskaebuse esitamisel riigilõivu summas 70

eurot tasumisest. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja või tema poolel menetluses osalev

kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel,

mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja

menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuna

määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb riigilõiv TsMS § 190 lg 4 järgi avaldajalt välja mõista

riigituludesse. TsMS § 179 lg 5 järgi tuleb kohtulahendi alusel raha riigituludesse tasuma

kohustatud isikul täita lahend 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Valdkonna eest

vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib määruse riigilõivu väljamõistmise osas

sundtäitmisele saata, kui hageja ei ole nõuet täitnud määruse jõustumisest alates 15 päeva

jooksul (TsMS § 179 lg 6). TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda

menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

10. Käesoleva määruse peale saab kaevata TsMS § 372 lg 5 esimese lause ja § 696 lg 1 teise

aluse alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)