3-23-1788/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. juuni 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1788

Haldusasi

Xi kaebus Tartu Vangla 15.06.2023 käskkirja nr 2-23/1-

3/128 ja 03.08.2023 vaideotsuse nr 1-11/145-2 tühistamise

nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla, volitatud esindaja Tiiu Miller

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda.

Muus osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.07.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).

3-23-1788

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 15.06.2023 käskkirjaga nr 2-23/1-3/128 tunnistati kinnipeetav X süüdi Tartu

Vangla direktori 11.02.2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“

(edaspidi kodukord) punkti 8.2.4 nõuete rikkumises ning määrati distsiplinaarkaristuseks

kartser 2 ööpäeva (resolutsiooni p 1); tunnistati kinnipeetav X süüdi kodukorra punkti 8.2.4

nõuete rikkumises ning määrati distsiplinaarkaristuseks kartser 2 ööpäeva (resolutsiooni p 2)

ning tunnistati kinnipeetav X süüdi kodukorra punkti 8.2.4 nõuete rikkumises ning määrati

distsiplinaarkaristuseks kartser 2 ööpäeva (resolutsiooni p 3). Distsiplinaarmenetluse käigus

tuvastati, et kinnipeetav X kasutas kaaskinnipeetavale väljastatud kõnekaardi andmeid

helistamiseks kuupäevadel 17.05.2023, 26.05.2023 ja 28.05.2023.

2. Kinnipeetav esitas Tartu Vangla 15.06.2023 käskkirjale nr 2-23/1-3/128 vaide, mis jäeti

Tartu Vangla 03.08.2023 vaideotsusega nr 1-11/145-2 rahuldamata. Vaideotsuse

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

Kodukorra p 8.2.4 keelab kinnipeetavatel kasutada teiste isikute telefonikaarte või koode ning

anda enda telefonikaarti või koode teiste kinnipeetavate kasutusse. Kodukorra punkti 13.11

kohaselt on kinnipeetavatel keelatud neile vangla vahendusel helistamiseks väljastatud

kõnekaardi numbrit ja PIN koodi anda või teha teatavaks teisele kinnipeetavale ning on

keelatud, olles oma kõnekaardi numbri ja PIN koodiga sisse logituna, anda telefonitoru teisele

kinnipeetavale telefonikõne tegemiseks või lahkuda telefoniaparaadi juurest välja logimata.

Samuti on kodukorra punkti 13.11 teise osa kohaselt kinnipeetaval keelatud kasutada teisele

kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi, sh

kasutada telefoniaparaati jättes ennast kinnipeetavale vangla vahendusel helistamiseks

väljastatud isikliku kõnekaardi numbri ja PIN koodiga eelnevalt sisse logimata.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vaide esitaja kasutas korduvalt teisele kinni peetavale isikule

väljastatud kõnekaarti ja seeläbi pani toime kodukorra punkti 8.2.4 rikkumised. Isik enda tegu

ei eita.

Telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas on tehniliselt piiratud kodukorra punkti 13.12

alusel 60 minutile (vt justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE) § 51 lg 2; kodukorra p 13.9). Isik viibis avatud eluosakonnas, mistõttu oli vaide esitaja

puhul täidetud kõik õigusaktidest tulenevad nõuded nii telefoni kasutamise tiheduse kui ajalise

kestvuse aspektist, helistamist võimaldati kinnipeetavale eluosakondade avatud aegadel

igapäevaselt ühe tunni ulatuses. Seda saab pidada piisavaks, et isikutel ei katkeks sotsiaalsed

sidemed perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega. Kodukorra p 13.12 annab

inspektor-kontaktisikule ka võimaluse põhjendatud vajadusel kinnipeetavale telefoni

kasutamist ühekordselt pikendada. Käesoleva rikkumise ajal ei ole tuvastatud, et isikul oleks

esinenud mõjuv põhjus kõnelimiidi ühekordselt pikendamiseks või kinni peetavale oleks antud

mingil moel mõista, et kodukorra p 8.2.4 teadlik üle astumine on vangla poolt kooskõlastatud

(vt Tartu Halduskohtu 16.01.2023 määrus nr 3-23-49 ja Tartu Ringkonnakohtu 27.03.2023

määrus nr 3-23-49). Täiendava suhtlemisvajaduse esinemisel oli kinnipeetaval võimalus

kasutada alternatiivseid suhtlemise viise (kirjavahetus, erinevad kokkusaamised).

Vanglal puudub otsene kohustus ettekande koostamisest kinni peetavat isikut teavitada. Küll

aga teavitatakse distsiplinaarmenetluse algatamisest ja selle aluseks olevast ettekandest ning

vangla annab võimaluse arvamuse või vastuväidete esitamiseks (vt vangistusseadus (VangS) §

64 lg 2). Käesoleval juhul teavitati vaide esitajat rikkumistest ja võimaldati tal tutvuda

ettekannete sisuga süüdistuse esitamisel, distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitamisel

09.06.2023.

Kinnipeetav

keeldus

09.06.2023

allkirjastamast

talle

tutvustatud

distsiplinaarmenetluse algatamise teatist.

3-23-1788

3(7)

Kuna tegemist oli kinnipeetava poolse korduva rikkumisega, ei saa pidada talle määratud

distsiplinaarkaristusi ebaproportsionaalselt raskeks (VangS § 63). Kinnipeetava varasema

käitumise pinnalt vangistuse jooksul saab väita, et kergemad karistuse liigid ei ole muutnud

kinnipeetava suhtumist teistele kinnipeetavatele väljastatud kõnekaartide kasutamisega

seonduvate rikkumiste toimepanemisse ning vanglas kehtivasse korda üldisemalt. Seda ei nähtu

ka käesolevas vaide välja toodud põhjendustest. Viimati karistati kinnipeetavat võõra

kõnekaardi kasutamise eest kõigest kuu aega enne käesolevate rikkumiste toimepanemist, seda

ühe pikaajalise kokkusaamise keeluga, mis määrati tingimisi katseajaga kolm kuud. Viimati

määrati vaide esitajale karistus 13.04.2023. Kergemate karistuste puudulikku mõju ilmestab

hästi asjaolu, et kinnipeetav on pärast viimasest karistusest teada saamist endiselt jätkanud

süstemaatiliselt samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Kinnipeetav ei pannud rikkumisi

toime üksnes ettekannetes välja toodud ajavahemikel, vaid igal menetluse käigus kontrollitud

päeval pani kinnipeetav sama rikkumist toime kolm või enam korda.

Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja

õiguskorra kaitsmine. Teatud juhtudel aitab seda paremini saavutada kinni peetavatele ja nende

poolsetele rikkumistele eripreventiivselt lähenemine, alati ei saa eeldada, et erinevatele kinni

peetavatele isikutele kaasneb samade rikkumiste puhul igal juhul sama karistus.

Eripreventiivselt lähenedes tuleb karistuse valiku kaalumisel lähtuda suuresti asjaolust, milline

karistuse liigi kohaldamine aitaks paremini mõjutada konkreetset rikkumise toimepanijat

õiguskuulekale käitumisele. Käesolevalt on peetud proportsionaalseks ning eesmärgipäraseks

kohaldada vaide esitaja suhtes kartserisse paigutamist. Vaide lahendamise käigus ei ole

tuvastatud, et tegemist oleks ebaproportsionaalselt raske karistusega süülise kodukorra punkti

8.2.4 rikkumiste eest, arvestades asjaolu, et tegemist on kinni peetava isiku poolse korduva

rikkumisega lühikese ajavahemiku jooksul. Kinnipeetavale määratud karistus on välja

kujunenud peamiselt selle rikkumise korduvuse pealt – esialgne samalaadne rikkumine vaide

esitajale andestati ning selle puhul teda ei peetud vajalikuks distsiplinaarkorras karistada. Sama

ei saa eeldada lõpmatuseni. Vaide esitaja poolt välja pakutud isiklike vahendite arvelt

lisatoitlustamise keeldu ei saa kohaldada süüdimõistetutele ning vaide esitaja ei olnud käskkirja

kohaldamise hetkel veel tööle määratud Tallinna Vanglas.

3. Kinnipeetav X esitas 11.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 15.06.2023

käskkirja nr 2-23/1-3/128 ja 03.08.2023 vaideotsuse nr 1-11/145-2 tühistamise nõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja leiab, et vaidlusalused haldusaktid on õigusvastased.

4.1. Vangla on alusetult piiranud helistamisaega 60 minutile päevas (kodukorra p 13.12).

Seadusandja ei anna vanglale õigust oma äranägemisel helistamisaega piirata. Nimetatud

kodukorra punkti on vaidlustatud haldusasjas nr 3-23-49.

4.2. Kaebaja ei ole varastanud koode ega kasutanud seda omavoliliselt. Kaebaja on ise laadinud

raha kõnekaardile.

4.3. Vastustaja on rikkunud VangS § 64 lg-t 2, kuivõrd ei teavitanud kaebajat viivitamatult

distsiplinaarmenetluse algatamisest. Väär on vaideotsuses märgitu, et kaebajat teavitati

distsiplinaarmenetluse algatamisest, kuid kaebaja keeldus allkirjastamast.

4.4. Ebaaus on asjaolu, et distsiplinaarkaristuse on määranud ja vaidemenetluse läbi viinud üks

ja sama inimene.

4.5. Väär on väide, et kaebaja ei ole pöördunud vangla poole seoses helistamise päevase

limiidiga.

3-23-1788

4(7)

4.6. Vastustaja määratud karistused on liiga karmid.

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

5.1. Kaebajat on õiguspäraselt distsiplinaarkorras karistatud ja vaidlustatud haldusakti

tühistamiseks puudub alus. Tartu Vangla 17.05.2023, 26.05.2023 ja 28.03.2023 ettekannetes

kinnitavad ametnikud, et nad tuvastasid, et kaebaja kasutas kolmel erineval päeval

kaaskinnipeetava kõnekaarte. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse käigus, vaidemenetluses

ega ka kaebuses eitanud temale etteheidetud teo toimepanemist.

5.2. Kodukorra p-s 8.2.4 on sätestatud selgelt, et teise kinnipeetava kõnekaarti või koode on

keelatud kasutada. Ka ei saa pidada kõnekaardi kasutamist vanglapoolseks sunniks. Ükski

ametnik ei ole survestanud ega sundinud kaebajat teise isiku kõnekaarti kasutama. Üksnes

asjaolu, et kehtiv regulatsioon ei ole kaebajale meelepärane ja kaebaja sooviks teistsugust

helistamisvõimalust, ei ole tõlgendatav vangla sunniga. See, kas kasutada teise isiku kõnekaarti

või mitte, on olnud kaebaja otsustus ja valik (vt Riigikohtu 06.06.2012 otsus nr 3-3-1-91-11 ja

14.11.2012 otsus nr 3-3-1-44-12).

5.3. Vaidluse

lahendamisel

on

hinnang

kodukorra

punktile

13.12.

asjakohatu.

Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamise raames ei ole võimalik anda õiguslikku

hinnangut ka kodukorra punktile 13.12.

5.4. Asjakohatud on kaebaja väited tema vaide ignoreerimise ja kohtusse pöördumise vajaduse

kohta.

5.5. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust kaebaja väide, et tema ei ole kõnekaarti omavoliliselt

kasutanud ning on ise laadinud sellele raha. Kodukorra p 8.2.4 ei tee erisusi selles, kas

kõnekaarti kasutatakse teise isiku teadmisel ja nõusolekul või omavoliliselt. Kaebaja rikkumine

seisneb selles, et ta kasutas helistamiseks kaaskinnipeetava kõnekaarti, mis on sõltumata

kasutamise asjaoludest kodukorra p 8.2.4 keelatud.

5.6. Kaebajat on 09.06.2023 distsiplinaarmenetluse alustamisest teavitatud (VangS § 64 lg 2).

Seda, et 09.06.2023 kell 15.00 käis menetleja kaebaja kambri juures, nähtub ka videosalvestiselt

(vt

vastustaja

06.10.2023

menetlusdokumendi

lisa

2).

Kaebajale

tutvustati

ka

distsiplinaarmenetluse protokolli, mille on kaebaja allkirjastanud ja lisanud sinna ka

omapoolsed selgitused.

5.7. Distsiplinaarkaristuse määramisel ega vaide läbivaatamisel ei ole rikutud menetlusnorme,

haldusaktid on allkirjastanud selleks pädevad isikud (vt VSkE § 11 lg 1 ja § 12 lg 21).

5.8. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvad põhjendused ja kaalutlused, miks otsustati kaebajale

määrata just selline karistus. Karistuse liik ja määr on piisavalt põhjendatud ning ei ole alust

pidada seda ebaproportsionaalseks. Asjaolu, et kaebaja ise peab võimalikuks kasutada muid

karistusliike, ei tähenda, et karistus oleks ebaproportsionaalne. Vaideotsuses toodud

põhjendustest nähtuvalt on kaebaja vaides nimetanud ja välja toonud just sellised liigid, mida

ei ole võimalik tema suhtes kohaldada või mis ei avaldaks temale mingit mõju. Asjakohaselt

on karistuse määramisel arvestatud kaebaja varasema käitumisega ning sellega, et varasemalt

on kaebaja toime pannud samalaadseid rikkumisi, kuid ei ole kergemaliigilistest karistustest

oma järeldusi teinud.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Kaebaja on vaidlustanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja vaideotsust.

3-23-1788

5(7)

8. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaatlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

9. Tulenevalt HKMS § 165 lg-st 2 nõustub kohus vaidlusaluses haldusakti ja vaideotsuses

toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks kaebusele märgib kohus

järgmist.

10. VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni, välja arvatud

mobiiltelefoni kasutamisele, kui selleks on turvalised tehnilised tingimused ning VangS ei

sätesta teisiti. Kirjavahetuse ja telefoni kasutamise täpsemad nõuded kehtestab valdkonna eest

vastutav minister. Selliseks õigusaktiks on VSkE, mille § 51 lõike 1 kohaselt võib kinnipeetav

kasutada helistamiseks vanglateenistuse poolt väljastatud telefoni temale määratud

telefoninumbriga. Sama sätte teise lõike kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni

kasutada vähemalt üks kord nädalas. /…/ Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette

vangla kodukorras. Kodukorra p 13.9 kohaselt on avatud osakondades lubatud telefoni kasutada

päevakavas toodud aegadel. Kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas on

tehniliselt piiratud 60 minutile (kodukorra p 13.12). Seega on vastustajal õigus reguleerida

telefoni kasutamise täpsem kord kodukorras ning seda on käesoleval juhul ka järgitud.

11. Asjassepuutumatu on kaebaja väide, et ta ei varastanud koode ega kasutanud seda

omavoliliselt ning on ise laadinud raha kõnekaardile. Kodukorra punktide 8.2.4. ja 13.11.

rikkumise eelduseks ei ole koodi varastamine või omavoliline kasutamine. Viidatud punktides

on sõnaselgelt öeldud, et teise isiku telefonikaarte või koode on keelatud kinnipeetaval

kasutada. Sellise keelu rikkumine ei eelda, et seda oleks tehtud omavoliliselt. Samuti ei muuda

rikkumist olematuks asjaolu, kas teise kinnipeetava kõnekaardile on kaebaja ise raha kandnud

või mitte. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja on rikkunud kodukorra punkte 8.2.4

ja 13.11. järgmistel kuupäevadel: 17.05.2023 (digitaalse kohtutoimiku leht (dtl) 58), 26.05.2023

(dtl 59) ning 28.05.2023 (dtl 60).

12. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud VangS § 64 lg-t 2, kuivõrd ei teavitanud kaebajat

viivitamatult distsiplinaarmenetluse algatamisest.

13. Tulenevalt VangS § 64 lg-st 2 informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest,

milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi.

14. Asja materjalist nähtuvalt on valvur J. Kooviste koostanud 17.05.2023 ettekande Tartu

Vangla direktorile seoses 17.05.2023 toimunud sündmusega (dtl 58); valvur E. Sepp koostanud

26.05.2023 ettekande nr 2-23-2605 Tartu Vangla direktorile seoses 26.05.2023 toimunud

sündmusega (dtl 59 ) ning valvur R. Pärli koostanud 28.05.2023 ettekande nr 2-23-2632 Tartu

Vangla direktorile seoses 28.05.2023 sündmusega (dtl 60). Seejuures on 26.05.2023

ettekandele märgitud, et ettekande koostamisest on kinnipeetavat teavitatud (dtl 59).

Distsiplinaarmenetluse algatamise 09.06.2023 teatise kohaselt on 09.06.2023 kell 15.00 seda

tutvustatud kaebajale, kuid kes ei allkirjastanud talle väljastatud koopiaid ettekannetest (dtl 57).

Distsiplinaarmenetluse 14.06.2023 protokolli nr 2-23/1-5/131 on kaebajale tutvustatud samal

päeval ning kaebaja on esitanud ka vastuväited (dtl 55). Eeltoodust nähtub, et kinnipeetavat on

26.05.2023 ettekandest koheselt informeeritud ning teistest rikkumistest 09.06.2023. Seejuures

puudub kohtul alus kahelda 26.05.2023 ettekandes ja 09.06.2023 teates märgitus. Küll aga ei

ole kaebajat kohe informeeritud 17.05.2023 ja 28.05.2023 ettekannetest. Siiski leiab kohus, et

distsipliinirikkumisest, mis leidsid aset 17.05.2023 ja 28.05.2023, 09.06.2023 teavitamine ei

tingi vaidlusaluse käskkirja tühistamist.

15. VangS § 133 kohaselt on vanglateenistujal kohustus koheselt teavitada vangla direktorit või

kõrgemalseisvat vanglaametnikku kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest tähtsatest

juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist, samuti tähelepanekutest

3-23-1788

6(7)

kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. HMS

§ 35 lg 1 p 2 sätestab, et haldusorgani initsiatiivil algav haldusmenetlus algab menetlusosalise

teavitamisega menetlusest. Järelikult, kui valvurid J. Kooviste ja R. Pärli koostasid kaebaja

kohta ettekande, oli neil kohustus sellest teavitada vangla direktorit, kellele ettekanded on ka

adresseeritud. VangS §-le 133 tuginedes saab väita, et vastustaja ei pidanud ettekande

koostamisest kaebajat koheselt teavitama. Sellise viivituse puhul, kus karistatava teo

toimepanemise ja ettekande koostamise järel teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse

alustamisest ühel juhul 23 päeva ja teisel juhul 9 päeva hiljem, ei ole selline menetluslik

rikkumine, mis tooks kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamise (HMS § 58). Vaidlust ei ole

selles, et kaebaja on saanud esitada seletused ning talle on tutvustatud distsiplinaarmenetluse

tulemusi kajastavat protokolli koos võimalusega esitada vastuväited. Kaebaja on protokolliga

tutvumist kinnitanud oma allkirjaga ning esitanud sellel ka oma vastuväited (dtl 55). Selgituste

varasem esitamine ei oleks saanud kuidagi mõjutada vastustaja otsustust.

16. Kaebaja hinnangul on määratud karistused liiga karmid.

17. Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvad põhjendused ja kaalutlused, miks just sellised

distsiplinaarkaristused toime pandud rikkumiste eest määrati (dtl-d 15-16). Vaidlusaluses

käskkirjas on selgitatud keelu eesmärki – tegemist on osaga preventsioonist, mille eesmärk on

ära hoida kinni peetavate isikute omavahelisi konflikte (dtl 15). Vaidlusaluses käskkirjas on

toodud kaalutlused, miks on distsiplinaarkaristuseks valitud just kartserisse paigutamine 2

ööpäevaks – arvesse on võetud varasemaid karistusi, kuid need ei ole mõjutanud kinnipeetavat

õiguskuulekalt käituma; samuti on arvesse võetud, et kõik kõned on tehtud abikaasale, mitte

lapsele, nagu on kaebaja väitnud; tegemist on olnud süstemaatilise rikkumisega; kaebaja ei ole

esitanud nimetatud päevadeks ühtegi taotlust erakorraliselt kõnelimiidi suurendamiseks, seda

enam, et 17.50.2023 ja 26.05.2023 ei olnud kinnipeetava enda kõnelimiit veel täis; 17.05.2023

rikkumist ei saanud lugeda arusaamatuseks, kuivõrd kaebaja oli tolleks hetkeks juba kahel

korral sama päeva hommikul kasutanud sama võõrast kõnekaarti (dtl 16). Eeltoodust lähtuvalt

leiab kohus, et vastustaja ei ole teinud kaalutlusvigu ning arvesse on võetud kõiki olulisi

asjaolusid.

18. Kaebaja heidab ette, et nii vaidlustatud käskkiri kui ka vaideotsus on tehtud sama isiku

poolt.

19. Tegemist on väära väitega. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja on allkirjastanud

inspektor-kontaktisik Raul Adari (dtl 16), kuid vaideotsuse on allkirjastanud üksuse juht Sten

Haasma (dtl 13). Kohus nõustub vastustajaga, et haldusaktid on allkirjastanud selleks pädevad

isikud (vt VSkE § 11 lg 1 ja § 12 lg 21).

20. Kaebaja märgib, et väär on väide, et ta ei ole vangla poole seoses helistamise limiidiga

pöördunud. Samas ei ole kaebuses viidatud ühelegi konkreetsele kuupäevale, millal on

pöördutud. Aga isegi juhul, kui eeldada kaebaja väite õigsust, et ta on varasemalt vangla poole

pöördunud, siis ei oma see vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel tähtsust. Kaebaja

subjektiivne arusaam sellest, kas helistamiseks on kodukorras lubatav limiit piisav või mitte, ei

anna õigust kodukorra rikkumiseks.

21. Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta kaebus rahuldamata.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

108 lg 3 kohaselt, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt

neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse

esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 06.09.2023

määrusega nr 3-23-1788 vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud

menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja võimalikud

menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

3-23-1788

7(7)

(allkirjastatud digitaalselt)