2-21-114884/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.06.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-114884

Kohtuasi

OMEGA INVEST OÜ hagi OSi vastu võlgnevuse ja

viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 05.07.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OMEGA INVEST OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5534,70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OMEGA INVEST OÜ (registrikood 10866568),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja OS (isikukood xxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Marina Kelpman

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 20.05.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 05.07.2023 otsus ja saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. OMEGA INVEST OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-21-114884

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OMEGA INVEST OÜ (hageja) esitas 19.05.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse OSilt (kostja) 5150,69 euro saamiseks. Kohus tegi 24.05.2021 kostjale

makseettepaneku, mis on kostjale kätte toimetatud 02.06.2021. Kostja esitas nõudele

07.06.2021 ja 09.06.2021 vastuväited. Maksekäsuosakond lõpetas 15.06.2021 määrusega

maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks.

23.08.2021 esitas hageja Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt välja mõista

hageja kasuks põhivõlgnevuse 3833,73 eurot, intressi 334,46 eurot, viivise 1316,51 eurot ja

kahjuhüvitise 50 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja portaalihaldur Omaraha OÜ vahendusel 1) 25.11.2019

laenulepingu nr R193396401 summas 1885,81 eurot, koguintressi määraga 32% aastas ning

kuumaksega 70,21 eurot; 2) 25.11.2019 laenulepingu nr R19336399 summas 1466,48 eurot,

koguintressi määraga 29% aastas ning kuumaksega 52,30 eurot; 3) 10.08.2018 laenulepingu

nr S182107650 summas 410 eurot, koguintressi määraga 21% aastas ning kuumaksega

11,16 eurot; 14.11.2018 laenulepingu nr S182320088 summas 320 eurot, koguintressi määraga

21% aastas ning kuumaksega 8,67 eurot. Kõigi laenulepingute alusel on raha kostjale üle

kantud. Kuna kostja rikkus omapoolseid kohustusi tagastada igakuised kokkuleppelised

maksed, siis öeldi laenulepingud üles ja nõuded kostja vastu loovutati hagejale.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Laenu võttis kostja endine elukaaslane TB, kasutades kostja ID-kaarti ja kostja pangakaarti.

Hageja ei ole järginud vastutustundliku laenuandmise põhimõtet.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Pärnu Maakohus jättis 05.07.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, märkides et väljamõistetavad menetluskulud puuduvad.

6. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud nõuded tarbijakrediidilepingutest,

mis on sõlmiti ID-kaarti kasutades laenuplatvormil.

7. Laenulepingu nr R193396399 kohaselt on kostja saanud laenu 1466,48 eurot, millega

refinantseeris laenu kandmisega (millest on maha arvatud lepingutasu viis eurot) portaali

virtuaalkontole järgmised laenulepingud nr-tega: S17931175, S17962736, S171014924,

S171269691 ja S181770156. Laenulepingu kohaselt on laenu koguintress: 32,09% aastas

(laenuintress ja vahendustasu), laenu periood neli aastat ning krediidi kulukuse määr 34,0%

aastas. Pooled ei vaielnud, et laenulepingul on kostja digitaalallkiri, mis on antud 18.10.2019

kell 13.00.

8. Laenulepingu nr R193396401 kohaselt on kostja saanud laenu 1885,81 eurot, millega

refinantseeris laenu kandmisega (millest on maha arvatud lepingutasu viis eurot) portaali

virtuaalkontole järgmised laenulepingud nr-tega: S16312166, S16487792, S17705426,

2-21-114884

S17790237 ja S17881956. Laenulepingu kohaselt on koguintress 29,4% aastas (laenuintress ja

vahendustasu), laenu periood neli aastat, krediidi kulukuse määr 37,5% aastas. Pooled ei

vaielnud, et laenulepingul on kostja digitaalallkiri, mis on antud 26.11.2019 kell 16.42.

9. Kostja on 10.08.2018 kell 19.45 digitaalallkirjastanud laenulepingu nr S182107650 ning

laenusumma 389,50 eurot, millest on kinni peetud ülekande tasu 0,50 eurot, on üle kantud kostja

pangakontole. Laenulepingu kohaselt on laenu periood viis aastat, krediidi kulukuse määr

24,6 % aastas, intressimäär 21,25% aastas.

10. Kostja on 14.11.2018 kell 18.17 digitaalallkirjastanud laenulepingu nr S182320088 ning

laenusumma 320 eurot, millest on kinni peetud ülekande tasu 0,50 eurot, on üle kantud kostja

pangakontole. Laenulepingu kohaselt on laenu periood viis aastat, krediidi kulukuse määr

24,5% aastas, intressimäär 21,07% aastas.

11. Kostja vande all antud ütlustega 27.11.2022 kohtuistungil on tõendanud, et kostja ID-kaart

ja PIN-koodid, mida kostja hoidis oma kodus eraldi, on tema tahte vastaselt läinud kolmanda

isiku kasutusse. Kostja ütlustest nähtuvalt ei ole ta olnud teadlik laenulepingute sõlmimisest.

Ta ei ole oma elukaaslasega laenude võtmist arutanud ega laenude võtmiseks nõusolekut

avaldanud. Kostja selgitas oma ütlustes, et ta hoidis PIN-koode nõuetekohaselt ID-kaardist

eraldi, kostja ise ID-kaarti ei kasutanud ning dokumente sellega ei allkirjastanud. Samuti ei

kasutanud kostja internetipanka. Kostja kasutas üksnes pangakaarti ja kontrollis automaadist

konto seisu. Kostja selgituste kohaselt on tema elukaaslane nii käesolevas menetluses

vaidlusalusel perioodil kui ka sellele eelnevalt korduvalt kostja nime all võtnud laenukohustusi,

neist kostjat teavitamata ning kuritarvitanud ühises eluruumis viibides kostja ID-kaarti ja selle

koode.

12. Olukorras, kus kostja kodus olid eraldi ID-kaart ja koodid ei ole ka keskmiselt mõistlikult

inimeselt tema tavapärases tegutsemises võimalik eeldada, et perekonnaliikmed ID-kaarti ja

koode kuritarvitaksid. Seega ei ole võimalik väita, et kostja on dokumendi ja koodide

käitlemisel olnud hooletu, vaid kostja on käitunud tavapärase hoolsusega. Asjaolu, et kostja

lähedane ja temaga samas eluruumis elav isik kasutas kostja teadmata ja temaga

kooskõlastamata kostja ID-kaarti ja selle koode viitab sellele, et kolmas isik on tegutsenud

laenulepingute sõlmimisel kostja teadmata ja tema tahte vastaselt. Kostja ID-kaart ja koodid on

läinud kostja valdusest välja tema tahte vastaselt.

13. Kostja nimel on ilma esindusõiguse olemasoluta teinud tehingu kolmas isik, kes on kostja

elukaaslane TB (otsuses ekslikult märgitud OB). Kuna kolmandal isikul puudus lepingute

sõlmimiseks esindusõigus ja esindatav tehingut heaks ei ole kiitnud, siis on kõik kolmanda isiku

poolt sõlmitud tehingud, milles hageja on nõude esitanud, tühised, millel ei ole õiguslikke

tagajärgi.

Apellatsioonkaebus

14. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 05.07.2023

otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

15. Kohus on lugenud kõik kostja väited laenulepingute sõlmimise, kostja ID-kaardi/paroolide

kasutamise ja nende hoidmise tingimuste osas tõendatuks vaid ühe tõendi, s.o kostja enda

ütluste alusel. Sellisele ühele tõendile tuginedes on kohus aga oluliselt rikkunud menetlusõiguse

normi, jättes üldse hindamata kostja ütluste usaldusväärsuse. Samuti ei ole kohus hinnanud

2-21-114884

kostja ütluste elulist usutavust ja on ühtlasi jätnud kostja ütlused sisuliselt analüüsimata ning

arvestamata kostja ütlustes ja varasemates selgitustes esinevad olulised vastuolud.

16. Kostja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks osas, milles kostja väidab, et ta ei ole

laenulepinguid ise sõlminud, et ta ei oska ID-kaarti ja internetipanka kasutada, et ta ei ole

andnud TBle kasutamiseks oma ID-kaarti ja paroole. Kostja ei ole selgitanud, kuidas TB sai

teada kostja internetipanga kasutajatunnuse. Kostja ei ole tõendanud oma paljasõnalisi väited

selle kohta, nagu ei oleks kostja ise laenulepinguid sõlminud ega laenu võtnud. Seega on

laenulepingud kehtivad. Laenulepingud tuleb lugeda kehtivaks ka juhul, kui need on sõlmitud

kostja ID-kaarti ja paroole kasutades kostja elukaaslase poolt üldvolituse andmise tõttu.

Vastustaja seisukoht

17. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulisel

määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium märgib, et kuigi hageja on apellatsioonkaebuses

taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, siis ringkonnakohus ei ole hageja

taotlusega seotud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

19. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas

tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema

jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise

seisukohaga, tuleb seda põhjendada (RKTKo 17.05.2017, 3-2-1-33-17, p 20.1). Vastavalt

TsMS § 442 lg-le 8 märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta,

peab ta seda otsuses põhjendama.

Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta maakohtu otsus osutatud nõuetele. Otsusest puuduvad

põhjendused, mida oleks võimalik seostada maakohtu järeldustega. Kuna maakohtu otsuse

põhjendused ei ole jälgitavad, siis ei ole ka maakohtu seisukoht õiguse kohaldamisel üheselt

mõistetav. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud, mistõttu on

selle tegemisel rikutud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid.

20. Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised on mõjutanud asja lahendamise

tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656

lg 2, vt RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Maakohus on ebapiisavalt käsitlenud

hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid ja on jätnud olulised asjas tähtsust omavad asjaolud,

mille üle pooled vaidlevad, tuvastamata. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-131-14 17.12.2014

tehtud otsuse p-s 17 asunud seisukohale, et rikkumisena TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise

lause tähenduses saab käsitada mh ka olukorda, kui esimese astme kohus ei ole võtnud

seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta.

2-21-114884

21. Hageja esitas nõude kostja vastu tarbijakrediidilepingutest tulenevalt, ning pooled ei

vaielnud selle üle, et vaidlusalustel tarbijakrediidilepingutel on kostja digitaalallkirjad.

Maakohus tuvastas kostja vande all antud seletusele tuginedes, et kostja hoidis oma ID-kaarti

ja PIN-koode eraldi ning need on tema tahte vastaselt läinud kolmanda isiku kasutusse. Pooled

vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas tarbijakrediidilepingutele on digitaalallkirjad

andnud kostja.

22. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, kuidas ID-kaardi ja PIN-koodide eraldi hoidmisest on

võimalik järeldada, et need on läinud kostja tahte vastaselt kolmanda isiku kasutusse. Kuidas

ID-kaartide ja PIN-koodide eraldi hoidmisest oleks võimalik järeldada, et kostja neid

vaidlusaluseid tarbijakrediidilepinguid digitaalallkirjastades ise ei kasutanud või et neid kasutas

kostja elukaaslane TB, millest kostja ei olnud teadlik, otsusest ei selgu. Kohtu järelduse

põhjendamiseks ei piisa valikuliselt ühele tõendile tuginemisest, s.o kostja vande all antud

seletusele, et tema hoidis ID-kaarti ja PIN-koode eraldi, ja tema arvamusest, et need on läinud

kostja tahte vastaselt kolmanda isiku kasutusse. Otsuses peab maakohus analüüsima kõiki

esitatud väiteid ja tõendeid, mida pooled on esitanud oma väidete kinnitamiseks või teise poole

väidete ümberlükkamiseks.

23. Käesoleval juhul on maakohus jätnud analüüsimata, kuidas kostja vande all antud seletus

ID-kaardi

ja

PIN-koodide

eraldi

hoidmisest

lükkab

ümber

vaidlusalustele

tarbijakrediidilepingutele antud kostja digitaalallkirjad. Maakohus on jätnud hindamata hageja

väited ja tõendid kostja vande all antud ütluste usaldusväärsuse (eluliselt mitteusutavuse) kohta.

24. E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse § 24 lg 1 kohaselt loetakse

digitaalallkirja e-allkirjaks, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

nr 910/2014 art 3 p-s 12 sätestatud kvalifitseeritud e-allkirja nõuetele. Määruse art 3 p 12 järgi

antakse kvalifitseeritud e-allkiri kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil ja see põhineb

e-allkirja kvalifitseeritud sertifikaadil. Kvalifitseeritud sertifikaat annab garantii, et sertifikaadi

väljastamisel tuvastatakse füüsilise isiku identiteet ning kvalifitseeritud allkirja andmise vahend

on garantii selle kohta, et allkirja loomiseks kasutatavad andmed on allkirjastaja ainukontrolli

all.

25. Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb

eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid. Vastupidist tuleb

tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema

tahteavaldust ei andnud (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22).

26. Maakohtu rikkumise tõttu jäi maakohu otsuses sisuliselt tuvastamata, kas kostja on

tõendanud, et tema ei ole andnud digitaalallkirja vaidlusalustele tarbijakrediidilepingutele.

27. Samuti ei ole maakohtu otsusest jälgitav, kuidas kujunes maakohtu seisukoht, et kostja ei

ole andnud oma elukaaslasele TBle esindusõigust vaidlusaluste tarbijakrediidilepingute

sõlmimiseks, sest maakohus on jätnud hindamata kõik väited ja tõendid selle kohta, et kostja

on andnud TBle üldvolituse tehingute tegemiseks, sh vaidlusaluste tarbijakrediidilepingute

sõlmimiseks.

28. Eelnevalt nimetud rikkumiste tõttu on maakohus jätnud välja selgitamata asja

lahendamiseks vajalikud asjaolud. Seega on maakohus jätnud hageja nõude rahuldamata, seda

sisuliselt analüüsimata. Otsuses peab maakohus analüüsima kõiki esitatud tõendeid, mida

pooled on esitanud oma väidete kinnitamiseks või teise poole väidete ümberlükkamiseks. Oma

2-21-114884

järeldusi tuleb maakohtul nõuetekohaselt põhjendada. Samuti peab kohus põhjendama, kui ta

ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega.

29. Asja uuel läbivaatamisel võib osutuda vajalikuks hinnata ka poolte väiteid ja tõendeid selle

kohta, kas laenuandja on tarbijakrediidilepingute sõlmimisel rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtteid. Laenuandjale on kehtestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte

kohustuse järgimine (võlaõigusseaduse §-s 4034). Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks peab laenuandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema

krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses

ta veendunud ei ole. Laenuandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas

laenust võib tekkida laenutaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke

tagajärgi. Tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte sisust peab laenuandja suutma

tõendada, et ta andis krediiti tarbijale, kelle krediidivõimelisuse hindamise aluseks olnud teabe

analüüsimise põhjal oli hindamise hetkel tõenäoline, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta.

Laenuandja peab suutma tõendada, et ta omandas piisava teabe tarbija krediidivõimelisuse

kohta ja näitas tarbija krediidivõimelisuse hindamisel üles nõuetekohast hoolsust. Samuti peab

laenuandja suutma näidata krediidivõimelisuse hindamise aluseks olnud andmete kogumise

meetodit ja andmete analüüsi ehk seda, kuidas kujunes laenuandja hinnang tarbija

krediidivõimelisuse kohta. Lisaks peab laenuandja suutma tõendada, et ta võttis tarbijalt

kinnituse selle kohta, et enne lepingu sõlmimist selgitas laenuandja tarbijale lepingu olulisi

tingimusi ja krediidilepingu sõlmimisega kaasnevaid ohtusid (VÕS II komm/Käerdi, Õunpuu

(2019), § 4034 , p 3.5).

30. Maakohus peab selgitama pooltele, millised asjaolud esitatud nõuetest tulenevalt vajavad

tõendamist. Juhul kui selgub, et asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid on

esitamata, peab maakohus võimaldama pooltel neid asjaolusid ja tõendeid esitada.

31. Kokkuvõtvalt rikkus maakohus TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtulahendi

põhjendamise kohustust, mis on oluline rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses. Poolte

väited ja esitatud tõendid on olulises ulatuses hindamata ja asjaolud jäänud tuvastamata. Kuna

maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, st kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises

ulatuses põhjendanud (TsMS § 656 lg 1 p 5), ei ole ringkonnakohtul võimalik seda puudust

kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tagamaks pooltele

õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt

oma seisukohad avaldama esimese astme kohus.

Menetluskulude jaotus

32. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)