2-21-111496/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-111496

Kohtuasi

X hagi Y (W üldõigusjärglane) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. detsembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Roman Golovenko

Kostja

Y

(isikukood

XXXXXXXXXX)

(W

õigusjärglane), lepinguline esindaja Tiiu-Ann Kaldma

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Y

19. jaanuari

2024.

a

apellatsioonkaebus

Harju

Maakohtu

19. detsembri 2023.

a

otsuse

peale

tsiviilasjas

nr

2-21-111496

Tallinna

Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Y kanda. Xl ei ole apellatsioonimenetluses

tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-111496

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (hageja) esitas 28. aprillil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Wlt

3000 euro saamiseks. Kohus tegi 3. mail 2021 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik W esitas

24. mail 2021 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 3. juuni 2021. a määrusega anti maksekäsu

kiirmenetluses olev nõue üle hagimenetlusse Harju Maakohtule.

2. Hageja esitas 9. juulil 2021 Harju Maakohtule hagiavalduse W vastu. Hageja palus mõista

Wlt (kostja õiguseellane) hageja kasuks välja võlgnevuse 3000 eurot. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda. Seoses W surmaga 21. veebruaril 2022 asendas maakohus

1. novembri 2022. a määrusega kostja õiguseellase tema üldõigusjärglase Yga (kostja).

2.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt pöördus kostja õiguseellane 2019. a detsembris

S.D. VÕLAABI OÜ juhatuse liikme (s.o hageja) poole teenuste saamiseks. S.D. VÕLAABI

OÜ on inkassofirma, kes osutab klientidele teenuseid seoses võlgade sissenõudmisega. Kostja

õiguseellase selgituste kohaselt tegi ta oma lapselapsele Qle (lapselaps) kinke tingimusel, et

lapselaps hakkab teda ja abikaasat abistama. Lapselaps keeldus oma kohustuste täitmisest.

Kostja õiguseellane palus hagejat veenda lapselast tagastama kostja õiguseellase kingitud

maatükk.

2.2. Hageja ja kostja õiguseellane saavutasid kokkuleppe, et hageja osutab kostja õiguseellase

tellitud teenust isiklikult, füüsilise isikuna. Kostja õiguseellane andis hagejale volikirja enda

nimel tegutsemiseks. Poolte kokkuleppe järgi oli hageja kohustatud tegema kõik selleks, et

lapselaps tagastaks kingitud maatüki kostja õiguseellasele, s.o nõustuks kinkelepingu

tühistamisega. Hageja oli mh kohustatud pidama läbirääkimisi lapselapsega või vajadusel teiste

asjaosalistega ning vajadusel koguma lisainformatsiooni.

2.3. Poolte kokkuleppe järgi kohustus kostja õiguseellane tasuma hagejale 10 000 eurot, kui

kingitud maatükk on lapselapse poolt kostja õiguseellasele tagastatud. Juhul, kui tehing ei

toimu, kohustus kostja õiguseellane maksma hagejale tehtud töö eest 3000 eurot. Kokkulepe

vormistati 23. detsembril 2020 kirjalikult ja allkirjastati poolte poolt.

2.4. Hageja osutas 2020. a detsembrist 2021. a jaanuarini kostja õiguseellasele kokkulepitud

teenust, sh helistas lapselapsele ning kohtus mitu korda lapselapse ja tema isaga isiklikult.

Hageja tegevuse tulemusel õnnestus kostja õiguseellasel lapselapsega ära leppida ja

lahkarvamused ära lahendada. Pärast seda lõpetas kostja õiguseellane hagejaga suhtlemise.

2.5. Kostja õiguseellane oli kohustatud tasuma hagejale poolte kokkuleppe alusel 3000 eurot,

mida ta ei ole teinud. Kuna kohtuväliselt ei õnnestunud vaidlust lahendada, pöördus hageja

kohtusse. Oma nõude õigusliku alusena tugines hageja võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 619, § 101

lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1.

2.6. Hageja ei vaidlustanud kostja väiteid, et hageja sai kostja õiguseellaselt 6000 eurot. Selle

raha on hageja kostja õiguseellasele 23. detsembril 2020 tagastanud, mida kostja õiguseellane

on oma allkirjaga kinnitanud.

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Hageja esitas oma nõude tõendamiseks võltsitud allkirjaga dokumendi, s.o väidetava

23. detsembri 2020. a lepingu. 23. detsembril 2020 ei ole sellist dokumenti allkirjastatud ega

sõlmitud. Kostja õiguseellasel oli sõlmitud 17. detsembril 2020 leping S.D. VÕLAABI OÜ-ga,

mida esindas hageja ja mis lõppes poolte kokkuleppel 27. detsembril 2020.

2-21-111496

3.2. Leping, millele hageja tugineb, on tühine, sest see on vastuolus heade kommetega.

Lepingut sõlmides hageja teadis või pidi teadma, et lepingus kirjeldatud tulemust (kinkelepingu

tühistamine) ei ole võimalik sellise lepingu abil saavutada. Kinkelepingu tühistamiseks tulnuks

kostja õiguseellasel pöörduda notari poole.

3.3. Kostja õiguseellane tõesti palus hagejal suhelda lapselapsega kinkelepingust taganemiseks

(ja sõlmis selleks kirjaliku venekeelse lepingu S.D. VÕLAABI OÜ-ga, keda esindas hageja),

teadmata, et sellisel viisil ei ole kinkelepingust taganemine võimalik. Mõistliku inimesena, kes

osutab professionaalset võlgade sissenõudmise teenust, pidi hageja olema teadlik ja ka kostja

õiguseellast teavitama ülesande täitmise võimatusest. Selle asemel viis hageja kostja

õiguseellase eksitusse, et ta võtaks endale hageja kasuks kohustuse teha varaline käsutus

teenuse eest, mida pole võimalik sel viisil tulemuslikult osutada. Tehing S.D. VÕLAABI OÜ-

ga tehti eksimuse mõjul ja kohaldada tuleb TsÜS §-s 92 sätestatut.

3.4. Hageja sai kostja õiguseellaselt 18. detsembril 2020 sularahas 3000 eurot ja võttis 15.

detsembril 2020 3000 eurot võlgu. Seega on hoopis hageja kostjale 3000 eurot võlgu. Hageja

esitatud 23. detsembri 2020. a kinnitus, et hageja on raha kostja õiguseellasele tagastanud, on

võltsitud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3000 eurot. Menetluskulud

jättis kohus kostja kanda. Kohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude

rahaliseks suuruseks 1230 eurot, mille mõistis kostjalt hageja kasuks välja.

4.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane 23. detsembril 2020 lepingu,

mille kohaselt hageja pidi suhtlema lapselapsega varasemalt sõlmitud kinkelepingust

taganemisega seoses (edaspidi ka 23. detsembri 2020. a leping). Kostja ei vaidle vastu, et tema

õiguseellane sellise tööülesande hagejale andis, kuid oli seisukohal, et selleks sõlmiti leping

S.D. VÕLAABI OÜ-ga, mitte hagejaga isiklikult. Selle tõendamiseks esitas kostja kohtule

venekeelse lepingu dokumendi. Kohus määras kostjale 1. novembril 2022 tähtaja lepingu tõlke

esitamiseks ning viitas tõlke esitamata jätmisele ka 18. augustil 2023. Vaatamata määratud

tähtajale, ei esitanud kostja kohtule võõrkeelse dokumendi tõlget, mistõttu kohus jättis selle

tõendi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 33 lg 3 alusel tähelepanuta.

4.2. Hageja esitas kohtule dokumendi, mille kohaselt sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane

23. detsembril 2020 kokkuleppe, et kostja õiguseellane maksab hagejale 10 000 eurot juhul, kui

kingitud maatükk tagastatakse Q poolt kostja õiguseellasele. Juhul, kui tehingut ei toimu,

maksab kostja õiguseellane hagejale 3000 eurot. Maakohus luges ekspertiisiaktile tuginevalt

tõendatuks, et tegemist on ehtsa dokumendiga. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert jõudis

17. märtsi 2022. a ekspertiisiaktis nr 22 E-DK0013 järeldusele, et selle dokumendi allkirjastas

väga tõenäoliselt kostja õiguseellane. Kostja ei toonud ka pärast kohtu selgitusi kohtu ette

veenvaid asjaolusid ega tõendeid, millest võiks järeldada, et dokument ei ole ehtne.

4.3. Maakohus luges tuvastatuks, et 23. detsembril 2020 sõlmiti leping hageja ja kostja

õiguseellase vahel. 23. detsembri 2020. a lepingu sisust tuleneb üheselt, et kostja õiguseellane

andis just hagejale ülesande ajada tema asja seoses kinkelepinguga ning kokku lepiti ka tasu

sellise töö eest. Kohus möönis, et kostja õiguseellasel võis olla varasem leping ka S.D.

VÕLAABI OÜ-ga samas küsimuses. Sellele viitab näiteks 17. detsembri 2020. a seletuskiri,

kus kostja õiguseellane kirjeldab probleemi seoses tema ja lapselapse vahel sõlmitud

kinkelepinguga. Seletuskiri on adresseeritud S.D. VÕLAABI OÜ-le. 23. detsembri 2020. a

2-21-111496

lepingu tekstis ei ole aga ühtegi viidet sellele, et hageja tegutses kokkuleppe sõlmimisel S.D.

VÕLAABI OÜ seadusliku esindajana. Seejuures on kokku lepitud, et töö eest tasumine toimub

otse hagejale. Kostja ei tõendanud, kas ja millistel tingimustel oli kostja õiguseellasel sõlmitud

17. detsembril 2020 leping S.D. VÕLAABI OÜ-ga. Sealhulgas ei väitnud ega tõendanud kostja,

et 23. detsembri 2020. a leping võinuks olla selle lepingu lisa.

4.4. Kohus leidis, et esile toodud asjaoludel sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane

õigusabiteenuse osutamiseks käsunduslepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes.

4.5. 23. detsembri 2020. a leping ei ole tühine põhjusel, et see on vastuolus heade kommetega.

Tõendamist ei leidnud kostja väide, et hageja võttis täitmiseks ülesande, mille täitmine polnud

võimalik. Lepingust ei nähtu kokkulepe, et teenuse osutamise tulemus on kinkelepingu

tühistamine. Poolte esitatust järeldub, et hageja ülesandeks oli pidada läbirääkimisi

lapselapsega seoses talle kostja õiguseellase poolt kingitud kinnisasjaga ning kinkelepingust

taganemisega. Sellise ülesande täitmine oli võimalik ja õigusteenuse osutamise raames

tavapärane.

Kohus selgitas kostjale, et heade kommetega on tehing vastuolus mh siis, kui pool teab või peab

teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on

tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS)) § 86 lg 2 p-d 1 ja 2). Kohus selgitas, et kostjal tuleb need asjaolud välja tuua

ja tõendada. Sellele vaatamata ei toonud kostja välja faktilisi asjaolusid, millele tuginevalt saaks

asuda seisukohale, et TsÜS § 86 lg 2 eeldused on täidetud.

4.6. Kostja vastuväite TsÜS § 92 kohaldamise kohta jättis maakohus tähelepanuta, sest kostja

esitas selle vastuväite S.D. VÕLAABI OÜ-ga sõlmitud lepingule, mitte 23. detsembri 2020. a

lepingule.

4.7. Hageja nõue ei ole tasaarvestusega lõppenud. Hageja võttis omaks, et ta sai kostja

õiguseellaselt laenu 6000 eurot, s.o 3000 eurot 15. detsembril 2020 ja 3000 eurot

18. detsembril 2020. Hageja tõi esile, et kogu võlgnevus on kostja õiguseellasele tagastatud

23. detsembril 2020. Hageja esitas selle asjaolu tõendamiseks hageja ja kostja õiguseellase

allkirjastatud dokumendi, millest nähtub, et hageja on kostja õiguseellasele tagastanud 6000

eurot ning hagejal ja kostja õiguseellasel pole 23. detsembri 2020. a seisuga üksteise vastu

rahalisi nõudeid. Kostja vaidlustas selle dokumendi ehtsuse. Kohus määras dokumendi ehtsuse

tuvastamiseks käekirjaekspertiisi. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert järeldas

17. märtsi 2022. a ekspertiisiaktis nr 22 E-DK0013, et selle dokumendi on väga tõenäoliselt

allkirjastanud kostja õiguseellane. Ekspertiisiaktile tuginevalt luges kohus tuvastatuks, et

tegemist on ehtsa dokumendiga. 23. detsembri 2020. a kokkuleppele tuginedes luges kohus

tõendatuks, et hageja on kostja õiguseellasele 6000 euro suuruse võlgnevuse tagastanud.

4.8. Asjas leidis tõendamist, et hageja osutas 23. detsembri 2020. a lepingus kokkulepitud

teenust. Hageja märkis, et Q telefoninumber on XXXXXXXX, ning esitas kohtule kõnelogi

väljavõtte, millest järeldub, et hageja helistas pärast 23. detsembri 2020. a lepingu sõlmimist

sellele numbrile. See vastab 23. detsembril 2020 kokku lepitule. Käsundi täitmine on lõppenud

(VÕS § 82 lg 5). Vaidlustamata asjaoludel leppisid kostja õiguseellane ja lapselaps ära ning

kinkelepingust taganemine polnud enam vajalik. Järelikult tuleb kostjal maksta hagejale

viimase osutatud teenuse eest kokkulepitud tasu. Vaidlus puudus, et kostjal on saadud

õigusteenuse eest maksmata. Seega on kostja rikkunud kohustust teenuse eest maksta ning

2-21-111496

hagejal on õigus nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel selle kohustuse täitmist, s.o 3000 euro maksmist.

Hagi kuulus rahuldamisele.

4.9. Kohus jättis kohtuotsuses nimetamata tõendid TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna

need ei omanud asja lahendamisel tähtsust ega mõjutanud asja tulemust.

4.10. Seoses hagi rahuldamisega jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja

kanda.

4.11. TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määras kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses. Hageja 22. novembri 2023. a menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja

kandnud menetluskulusid kokku 1230 eurot, mis koosneb lepingulise esindaja kulust 955 eurot

ja riigilõivust 275 eurot. Kohus oli seisukohal, et hageja lepingulise esindaja kulud on

põhjendatud ja vajalikud ning kooskõlas toimiku materjalidega. Hageja lepingulise esindaja

osutatud õigusteenuse tunnitasu 120 eurot (lisandub käibemaks) on mõistlik ning ei ületa

keskmist õigusteenuse eest makstavat tasu. Hagilt tasutud riigilõiv 275 eurot on kohtukulu

(TsMS § 138 lg 2), mille hageja on kandnud ja mis põhjendatud kuluna tuleb hagejale hüvitada.

Seega on hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus kokku 1230 eurot, mis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi tagasi maakohtule uueks

arutamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse normi,

jättes tõendite väljanõudmise taotluse ja tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata. Kohus

hindas vääralt tõendeid. Tõendite kohase hindamise korral tulnuks asjas teha erinev otsus.

5.2. Puudub alus väita, et taotletud tunnistajal Fl ei ole asjas tähtsust omavat teavet. Hageja

väitis, et pidas läbirääkimisi kostja poja Fga. Ka hageja taotles F ülekuulamist tunnistajana.

Kostja ei pidanud algselt tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, kuna kostja õiguseellane soovis

isiklikult ütlusi anda. Pärast kostja õiguseellase surma aga menetluslik olukord muutus.

5.3. Hagejal ja kostja õiguseellasel polnud mingit põhjust sõlmida 23. detsembril 2020

kokkuleppeid, kui samal ajal kehtis 17. detsembril 2020 sõlmitud leping, mis lõpetati

27. detsembril 2020. Kostja õiguseellane oli kindel, et selliseid kokkuleppeid sõlmitud ei ole ja

tema neid ei allkirjastanud. Pärast kostja õiguseellase surma tekkis kostjal kahtlus, et kostja

õiguseellase tervislik seisund võis oluliselt mõjutada tema otsusevõimet ja arusaamist. Selle

väljaselgitamiseks vajas kostja kohtu abi terviseandmete väljanõudmiseks. Kuna kohus taotlust

ei rahuldanud, ei olnud kostjal võimalik asjakohaseid tõendeid esitada.

5.4. Poolte praktika dokumentide koostamisel ja allkirjastamisel oli erinev hageja poolt kohtule

esitatud dokumentidest. Kostja õiguseellane on teinud kõikidesse dokumentidesse omakäelisi

(venekeelseid) juurdekirjutusi ja parandusi, mida hageja poolt kohtule esitatud dokumentides

ei ole. Kostja esitab tõendina 17. detsembril 2020 sõlmitud lepingu Võlaabi OÜ-ga, mis lõpetati

27. detsembril 2020. Sellel dokumendil olevad kostja õiguseellase allkirjad erinevad

23. detsembri 2020. a lepingu dokumentidel olevatest allkirjadest.

5.5. Kohus eksis lepingu täidetavuse hindamisel ja tegi seetõttu ebaõige kohtulahendi.

Notariaalsest

kinkelepingust

ei

ole

võimalik

taganeda

lihtkirjaliku

või

suulise

2-21-111496

taganemisavalduse tegemisega. Mõistlik õigusabi osutaja oleks juhatanud kliendi

notaribüroosse notariaalset kinkelepingust taganemise avaldust esitama. Hageja aga tegi

väidetavalt mõned telefonikõned, mis ei viinud soovitud tulemuseni ja ei saanudki viia. Kui

hageja on mõistlik inimene, kes osutab professionaalset võlgade sissenõudmise teenust, pidi ta

olema teadlik ja ka kostja õiguseellast teavitama ülesande täitmise võimatusest. Selle asemel

viis hageja kostja õiguseellase eksitusse, et ta võtaks endale hageja kasuks kohustuse teha

varaline käsutus teenuse eest, mida pole võimalik sel viisil tulemuslikult osutada. Tehing

Võlaabi OÜ-ga Xi isikus tehti eksimuse mõjul, mistõttu kohaldub TsÜS §-s 92 sätestatu.

5.6. Kostja õiguseellane ei ole sõlminud hagejaga mingit käsunduslepingut. Tal oli leping

Võlaabi OÜ-ga, mida esindas hageja ja mis lõppes poolte kokkuleppel 27. detsembril 2020

seetõttu, et teenust tegelikult ei osutatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel

menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi

õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. Ringkonnakohus põhjendab esmalt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

osas, mis puudutab hagi lahendamist ja menetluskulude jaotust (I), ning seejärel osas, mis

puudutab maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist (II). Lõpetuseks esitab kolleegium

menetluslikud selgitused (III).

I

8. Ringkonnakohus märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas

palus hageja mõista kostjalt välja 3000 eurot. Seega ei ületa hageja nõue ülal nimetatud

piirmääri, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

9. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (vt ka Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

159-16, p 13). Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10 otsuses märkinud,

et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6

järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole

edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka

Riigikohus. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21

sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Seejuures on Riigikohus leidnud,

et ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumist pikemalt põhjendama. Määrusest peab olema arusaadav, et kaebuse menetlemisest

2-21-111496

on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba

edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud

tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel,

menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu

lahendit (vt nt Riigikohtu 21. veebruari 2024. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-100795, p 11; 10.

aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 15).

10. Olles tutvunud maakohtu otsusega, kostja apellatsioonkaebusega ning asja materjalidega,

on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ei ole TsMS § 637

lg 21 järgi alust. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel materiaalõiguse normi

ebaõigesti kohaldanud ega selgelt menetlusõiguse normi rikkunud. Samuti ei ole maakohus

selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

kolleegium järgmist.

11. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus jättis kostja tõendite väljanõudmise taotluse ja

tunnistaja ülekuulamise taotluste põhjendamatult rahuldamata.

Asja materjalidest nähtuvalt taotles kostja 8. septembri 2023. a menetlusdokumendis kohtult

kostja õiguseellase terviseandmete väljanõudmist ja F tunnistajana ülekuulamist. Maakohus

jättis 14. septembril 2023 kostja 8. septembri 2023. a taotluse käiguta ning määras kostjale

tähtaja taotluses esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Seejuures tõi maakohus põhjendatult esile

ja selgitas kostjale enne 8. septembri 2023. a taotluse rahuldamata jätmist, et kostja tõendite

kogumise taotlus ja tunnistaja ülekuulamise taotlus olid puudustega, kuna kostja ei olnud selgelt

esile toonud, milliste asjas tähtsust omavate ja vaidluse all olevate asjaolude tõendamiseks ta

kohtult oma õiguseellase terviseandmete kogumist ja F tunnistajana ülekuulamist taotles.

Samuti ei olnud kostja välja toonud, milliste konkreetsete tõendite kogumist ta soovib ja kus

need tõendid asuvad. Kostja ei kõrvaldanud taotluste puuduseid, mistõttu maakohus jättis

taotlused 25. oktoobri 2023. a määrusega põhjendatult rahuldamata. Seda tehes ei rikkunud

maakohus menetlusõiguse norme.

12. Põhjendatud ei ole kostja väited selle kohta, et kostja õiguseellane ei ole 23. detsembri 2020.

a kokkuleppeid, s.o 23. detsembri 2020. a lepingut (I kd, tl 15, tõlge 15 pöördel) ja samal päeval

allkirjastatud kinnitust (I kd, tl 37, tõlge 37 pöördel), allkirjastanud ja selliseid kokkuleppeid

pole sõlmitud.

12.1. TsMS § 277 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada

ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse.

Kostja taotles käekirjaekspertiisi korraldamist 23. detsembri 2020. a lepingule ja samal päeval

allkirjastatud kinnitusele (I kd, tl 46). Maakohus määras 4. veebruari 2024. a määrusega

käekirjaekspertiisi, esitades eksperdile küsimuse, kas 23. detsembri 2020. a kokkulepped

(kinnituskirjad) on allkirjastatud kostja õiguseellase poolt omakäeliselt, ja tehes ekspertiisi

tegemise ülesandeks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile. Maakohus on asja lahendamisel

põhjendatult lähtunud käekirjaekspertiisi (ekspertiisiakti nr 22E-DK0013; I kd, tl-d 72–75)

tulemustest, mille kohaselt 23. detsembri 2020. a kokkulepped (kinnituskirjad) on väga

tõenäoliselt allkirjastanud kostja õiguseellane. Maakohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest

nähtuks, et hageja esitatud dokumendid võiksid olla võltsitud.

12.2. Kostja apellatsioonkaebuses viidatud 17. detsembril 2020 sõlmitud leping Võlaabi OÜ-

ga ei anna alust arvata, et 23. detsembri 2020. a leping võiks olla võltsitud. Seejuures jättis

maakohus kostja esitatud 17. detsembri 2020. a lepingu (I kd, tl-d 47–48) dokumentaalse

2-21-111496

tõendina põhjendatult tähelepanuta (TsMS § 33 lg 3). Maakohus oli juhtinud eelnevas

menetluses korduvalt kostja tähelepanu tõendi tõlke esitamise vajadusele (nt 5. novembri 2021.

a kohtunõue, 1. novembri 2022. a määrus, 18. augusti 2023. a kiri), määrates 1. novembri 2022.

a määrusega kostjale tähtaja tõendi tõlke esitamiseks hiljemalt 22. novembriks 2022 ja 18.

augusti 2023. a kirjaga täiendava tähtaja kuni 8. september 2023. Eelnevale vaatamata ei

esitanud kostja 17. detsembri 2020. a lepingu tõlget eesti keelde.

12.3. Apellatsioonkaebuses märgib kostja, et esitab tõendina 17. detsembril 2020 sõlmitud

lepingu Võlaabi OÜ-ga, mis lõpetati 27. detsembril 2020. Kaebusest nähtuvalt soovib kostja

sellega tõendada, et kostja õiguseellane tegi dokumentidesse omakäelisi (venekeelseid)

juurdekirjutusi ja parandusi ning et sellel dokumendil olevad kostja õiguseellase allkirjad

erinevad 23. detsembri 2020. a lepingu dokumentidel olevatest allkirjadest. Ringkonnakohus

märgib, et kostja ei ole tõendit apellatsioonkaebusele lisanud. Sellele vaatamata ei oleks TsMS

§ 652 lg 3 järgi alust seda tõendit apellatsioonimenetluses vastu võtta, kuna kostjal oli võimalik

esitada 17. detsembri 2020. a leping koos tõlkega juba maakohtus. Nagu eelnevalt märgitud, on

maakohus põhjendatult jätnud kostja esitatud 17. detsembri 2020. a lepingu dokumendi (I kd,

tl-d 47–48) eestikeelse tõlke puudumise tõttu tähelepanuta.

13. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud 23. detsembri 2020. a lepingu käsunduslepinguna

VÕS § 619 tähenduses, mida menetlusosalised ei ole ka vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et 23. detsembri 2020. a lepingust ei nähtu, et kostja õiguseellane ja hageja oleksid

leppinud kokku, et teenuse sisu on lapselapse kasuks tehtud kinkelepingu tühistamine. Seega ei

saa rääkida hageja kui käsundisaaja võetud ülesande täitmise võimatusest. Maakohus tuvastas

õigesti, et kostja õiguseellane ja hageja leppisid kokku, et hageja käsundisaajana pidi mh

pidama läbirääkimisi lapselapsega. Kostja on ka ise esile toonud, et kostja õiguseellane palus

hagejal suhelda lapselapsega kinkelepingust taganemisega seoses (I kd, tl 46 pöördel).

14. 23. detsembri 2020. a lepingust nähtub, et kui tehingut kingitud maatüki kostja

õiguseellasele tagastamiseks ei toimu, siis maksab kostja õiguseellane hagejale tehtud töö eest

3000 eurot. Maakohus tuvastas, et hageja osutas 23. detsembri 2020. a lepingus kokkulepitud

teenust. Muu hulgas tõi maakohus esile, et hageja esitas kohtule kõnelogi väljavõtte (I kd, tl

16), millest järeldus, et pärast 23. detsembri 2020. a lepingu sõlmimist helistas hageja

lapselapse numbrile. Kostja neid tuvastatud asjaolusid apellatsioonkaebuses ei vaidlusta.

Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et hagejal on õigus nõuda kostjalt

23. detsembri 2020. a lepingu ning VÕS § 108 lg 1 ja § 619 alusel 3000 euro tasumist. Seega

rahuldas maakohus põhjendatult hagi.

15. Seoses kostja TsÜS §-le 92 tugineva vastuväitega märgib ringkonnakohus, et lepingu

sõlmimine eksimuse mõjul ei too kaasa lepingu tühisust, vaid võib anda aluse lepingu

tühistamiseks. Siinsel juhul ei ole kostja väitnud, et ta (või tema õiguseellane) oleks 17.

detsembri 2020. a lepingu või 23. detsembri 2020. a lepingu TsÜS § 98 lg-s 1 sätestatud korras

ja § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaja jooksul tühistanud, tuginedes olulisele eksimusele lepingu

sõlmimisel. Seejuures ei saa tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud olla paralleelselt

tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

16. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud selgelt

menetlusõigust ka menetluskulude jaotamisel.

2-21-111496

17. Eelnevat arvestades ei esine praegusel juhul maakohtu otsuse tegemisel TsMS § 637 lg-s 21

nimetatud eksimusi, mis õigustaks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist hagi lahendamist

ning menetluskulude jaotust puudutavas osas.

II

18. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses, järelikult ka osas,

millega hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahaliseks suuruseks määrati 1230 eurot

ja mõisteti see summa kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja.

Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu

otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS

§ 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle

sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude

jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2

sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude

väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 1. jaanuarist 2022 on see summa

280 eurot) (Riigikohtu 19. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14547, p 13).

Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja

apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist.

19. Kolleegium leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1

p 6 alusel.

19.1. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.

19.2. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet hageja maakohtus kantud

menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole kostja väitnud, et mõni hageja

menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või hageja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg

oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole kostja vaidlustanud hageja lepingulise esindaja

tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise

lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende

kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul,

kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu

hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks

ringkonnakohtul

võimalik

kostja

apellatsioonkaebuses

toodud

väidete

põhjal

apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid

olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus

menetluskulude kindlaksmääramise osas TsMS § 656 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse

põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Samuti ei ole

2-21-111496

maakohus eksinud menetluskulude kindlaksmääramisel materiaalõiguse kohaldamisel. Seega

on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu.

III

20. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna hagejal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal

hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

21. Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata ning apellandil on

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud

riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi, ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul

menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu tasumist.

22. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

23. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg 9

kohaselt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)