1-24-1956/24 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

4. juuni 2024, Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-1956

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Orvi Koik, Janika Kallin

Kriminaalasi

Heiki Tõnissoni süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3,

§ 120 lg 1, § 1573 lg 1 järgi kokkuleppemenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 26. aprilli 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdistatav Heiki Tõnisson, apellatsioon

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Heiki Tõnissoni apellatsioon läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse

peale

saab

esitada

määruskaebuse.

Määruskaebus

esitatakse

Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebuse saab esitada vaid advokaadi

vahendusel, milleks on omakorda võimalik taotleda riigi õigusabi Riigikohtult. Kui

ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma

määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta

määruskaebuse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus tegi 26. aprillil 2024 kokkuleppemenetluses otsuse, millega tunnistas

Heiki Tõnissoni süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2, 3, § 120 lg 1, § 1573 lg

1 järgi ja mõistis talle karistuseks KarS § 63 lg 2, § 64 lg 1, § 68 lg 1 alusel kokkuvõtlikult

11 kuud ja 28 päeva vangistust. Mõistetud vangistuse jättis kohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3

alusel täitmisele pööramata katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. Sama otsusega mõistis kohus

H. Tõnissonilt välja tsiviilhagid ja menetluskulud.

2. Kohtuotsuse sai H. Tõnisson kätte 26. aprillil 2024. Seega oli KrMS § 319 lg-s 2 sätestatud

15-päevase apellatsiooni esitamise viimane päev 13. mai 2024. Nimetatud tähtaja jooksul

laekus Tallinna Ringkonnakohtusse H. Tõnissoni apellatsioon, milles ta vaidlustab enda

süüdimõistmist KarS § 121 lg 2 p-de 2,3, § 120 lg 1, § 1573 lg 1 järgi ja taotleb sisuliselt

1-24-1956

2(3)

kriminaalasja saatmist tagasi prokuratuuri, et oleks võimalik asja lahendamine edasiselt

üldmenetluses. Lisaks viitab apellant asjaoludele, mille tõttu kokkuleppe sõlmimine ei

olnud vabatahtlik.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohus jätab H. Tõnissoni apellatsiooni läbi vaatamata kahel erineval põhjusel.

Apellatsiooni punktide 1-5 osas jääb apellatsioon läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise

tõttu (I). Apellatsiooni p-de 6-8 osas jääb apellatsioon läbi vaatamata, sest see on ilmselt

põhjendamatu (II).

(I) Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine kaebeõiguse puudumise tõttu

4. KrMS § 318 lg 4 järgi saab kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale esitada apellatsiooni

juhul, kui tegemist on kokkuleppemenetluse regulatsiooni (9. peatüki 2. jao sätete) või

KrMS § 339 lg 1 rikkumisega. Samuti saab süüdistatav apellatsiooni esitada siis, kui

kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle

eest ette ei näe.

5. Apellatsiooni p-des 1-5 kirjeldab apellant, et süüdistus on ebaõige C, N, Q, X ja ahistava

jälitamise intsidendis. Apellatsiooni p-des 1-4 on ilmne, et apellant vaidlustab üksnes

faktilisi asjaolusid. Punktis 5 leiab apellant, et ahistava jälitamise osas on tema liikumisi

tõlgendatud jälitamisena, kuigi tal oli liikumisteks eluliselt vajalikud põhjused. Sisuliselt on

ka see etteheide käsitatav süüdistusversiooniga mittenõustumisena, mitte väitena, et

süüdistuses kirjeldatud tegu ei oleks kuritegu. Kokkuleppes kirjeldatakse H. Tõnissoni

käitumist, kui sellist, millega otsiti järjepidevalt Cga kontakti, jälgiti teda ning sekkuti muul

viisil kannatanu tahte vastaselt tema eraellu nii, et sellega häiriti teadlikult ja tahtlikult

oluliselt kannatanu tavapärast elukorraldust. Seega ei vaidlusta ka selles osas apellant seda,

et kokkuleppes kirjeldatud tegu ei oleks kuritegu, vaid leiab, et ta ei ole sellist tegu toime

pannud.

6. Riigikohus on selgitanud, et lahendades KrMS § 318 lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes

kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud

teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas

kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole

võimalust ega pädevust KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud

faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. Olukorras, kus apellatsioonis ei tugineta

KrMS § 318 lg-s 4 toodud alustele, pole isikul õigust maakohtu otsuse peale kaebust esitada

ja ringkonnakohus peab jätma apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

(Riigikohtu 19. oktoobri 2023. a määrus asjas nr 1-22-5228, p-d 33-34). H. Tõnisson ei

vaidlusta seda, et kokkuleppes kirjeldatud teod on kuriteod. Ta vaidlustab seda, et need ei

ole tõendamist leidnud. Viimase osas aga kokkuleppemenetluse korral apellatsiooniõigust

ei ole. Neil põhjusil jätab ringkonnakohus apellatsiooni p-d 1-5 KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel

läbi vaatamata.

(II) Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine ilmse põhjendamatuse tõttu

7. Apellatsiooni

p-des

6-8

väidab

apellant,

et

kokkuleppemenetluses

rikuti

kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme (KrMS-i 9. peatüki 2. jao sätteid), st kokkuleppe

1-24-1956

3(3)

sõlmimine ei olnud tema vaba tahe, advokaat ja prokurör survestasid H. Tõnissoni

lubamatult kokkuleppega nõustuma.

8. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab eelmenetluses üksmeelselt, et

H. Tõnissoni apellatsioon tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta ilmselt põhjendamatuna läbi

vaatamata.

9. Apellatsiooni taotlused piirduvad taotlusega maakohtu otsus tühistada ja tagastada

kriminaalasi prokuratuurile. Apellatsioonis ei ole taotletud ühegi tõendi uurimist

ringkonnakohtus. Ainsaks apellatsioonile lisatud tõendiks on epikriis, mis kajastab andmeid

apellandi tervisliku seisundi kohta. Apellatsiooni etteheiteid advokaadi ja prokuröri suunal

see tõendada ei saa. KrMS § 321 lg 2 p-de 4 ja 5 kohaselt tuli H. Tõnissonil märkida

apellatsioonis ära kõik taotlused ja tõendid, mida on vaja ringkonnakohtus uurida. Järelikult

eeldab apellant, et maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise prokuratuuri

võiksid tingida apellatsiooni enda väited. Ringkonnakohtule on eelmenetluses selge, et

pelgalt

nendest

apellatsiooni

rahuldamiseks

ei

piisa.

Vähimaidki

viiteid

kokkuleppemenetluse reeglite rikkumisele asjas ei esine.

10. KrMS § 245 lg 1 p-de 7, 8 ja 9 kohaselt peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma

läbirääkimiste

käigus

kokkuleppele

muu

hulgas

kuriteo

asjaoludes,

kuriteo

kvalifikatsioonis, kuriteoga tekitatud kahju laadis, suuruses ja karistuse liigis ning määras.

H. Tõnissoni süüdimõistmine maakohtu otsusega KarS § 121 lg 2 p-de 2,3, § 120 lg 1, §

1573 lg 1 järgi vastab sellele, milles H. Tõnisson, tema kaitsja ja prokuratuur leppisid kokku

18. aprilli 2024 kokkuleppe p-des 3-6 (III kd, tl 231-232). Pärnu Maakohtu 26. aprilli 2024

istungisalvestise kohaselt küsitles maakohus H. Tõnissoni põhjalikult, selgitas talle nii

kokkuleppemenetlusest tulenevaid õigusi ja kohustusi, sh õigust kokkuleppemenetlusest

loobuda ja kaebekorrale kehtivaid piiranguid. Lisaks küsitles maakohus H. Tõnissoni

kokkuleppe sõlmimise asjaolude kohta. Kohus küsis sõnaselgelt, kas H. Tõnisson sõlmis

kokkuleppe vabatahtlikult ja ega keegi teda ei sundinud. Viimaks küsis kohus H.

Tõnissonilt, kas ta jääb kokkuleppe juurde. Apellant kinnitas maakohtule, et talle on õigused

ja kohustused, samuti süüdistus, kokkulepe arusaadavad ja ta nõustub sellega ja keegi teda

kokkuleppe sõlmimiseks ei sundinud (Kohtuistungi salvestis, alates 21:55: Kohus: Kas

selline kokkulepe oli teie vaba tahe? Keegi ei sundinud? H. Tõnisson: See oli kokkulepe jah.

Kohus: Keegi teid sellist kokkulepet sõlmima ei sundinud? H. Tõnisson: Ei, absoluutselt.

Kohus: Ei sundinud.). Maakohtu istungil küsitles kohus süüdistatavat pikalt ja põhjalikult.

Juhul, kui H. Tõnisson tegelikkuses polnuks kokkuleppemenetlusega nõus, olid tal

küllaldased võimalused selle väljendamiseks. Arvestades kokkuleppele antud allkirja ja

maakohtu istungil avaldatut, oli süüdistatav seega nõus enda süüditunnistamisega KarS §

121 lg 2 p-de 2,3, § 120 lg 1, § 1573 lg 1 järgi. Neil põhjustel on kolmeliikmeline koosseis

üksmeelsel seisukohal, H. Tõnissoni apellatsioon punktide 6-8 osas tuleb jätta läbi

vaatamata, sest see on ilmselt põhjendamatu.

(allkirjastatud digitaalselt)