2-23-146809/13 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

1 (9)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Maido Roots

Otsuse tegemise aeg

03.06.2024.a.

Tsiviilasja number

2-23-146809

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi M. B. vastu võlgnevuse

nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

Aktiva Finance Group OÜ (10746479)

Lepinguline esindaja: Ahto Järvela

Kostja:

M. B. (xxxx)

Hagihind

3105,98 eurot

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON:

Rahuldada hagi osaliselt.

Välja mõista kostjalt M. B.’lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlgnevus

summas 1970,09 eurot, intress summas 15,79 eurot ning sissenõutavaks muutunud

viivis hagi esitamise seisuga summas 129,89 eurot.

Välja mõista kostjalt M. B.’lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis alates

10.02.2024 kuni põhinõude (1970,09 euro) täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi kostja M. B. vastu intressi 309,20

euro ulatuses, sissenõutavaks muutunud viivise 138,49 euro ulatuses ning

sissenõudmiskulude 50 euro nõudes.

Jaotada

menetluskulud

võrdeliselt

hagi

rahuldamise

ulatusega

ning

jätta

menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda ning 24% ulatuses hageja kanda.

Välja mõista kostjalt M. B.’lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud

summas 591,28 eurot.

Välja mõista kostjalt M. B.’lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (591,28 eurot) alates käesoleva kohtuotsuse

2 (9)

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud määras.

Kostjal käesolevas menetluses menetluskulusid tekkinud ei ole ja seega kostjale

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid pole.

Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu

kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid esialgne võlausaldaja I AS ja kostja M. B. 04.10.2022

järelmaksulepingu nr. xxxx, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Lepingu kohaselt on

krediidi kulukuse määr 38,65% aastas ja intressimäär 25% aastas.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne

võlausaldaja 5.07.2023. a kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 25.07.2023. a saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise

lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul. I AS loovutas 31.07.2023 kostja vastase nõude OÜ Aktiva Finance Group-le koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja on omandanud teabe, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise

nõude. Tulenevalt KAVS § 49 on krediidiandjal kohustus kontrollida laenutaotleja

sissetulekut ning veenduda tema maksevõimekuses. Muu hulgas kontrollib laenuhaldur

analüüsi raames ka kliendi igakuiseid kohustusi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole

sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu, siis lähtuti

sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad

olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust

põhjalikult ja jõudnud positiivsete otsuseni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult

kontrollinud

kostja

krediidivõimelisust,

teinud

kõik

endast

oleneva

kostja

krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui

kostja sissetulekud.

Kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa viimasele ette heita

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja ei saa eeldada, et temale esitatud

andmed ei ole õiged. Kui laenusaaja soovib teadlikult teist lepingupoolt eksitada, käitub ta

VÕS § 14 tulenevate nõuete vastaselt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste

võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud lepingut sõlmida. Laenu võtmise

otsustab klient, kes hindab krediidiasutuse poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote

ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja finantsolukorraga ning ka vastutab

laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Kui tarbija enda tahtlik käitumine

toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale, kes

tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus

3 (9)

tugineda VÕS § 403⁴ lg-le 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei

too kaasa lg-s 7 nimetatud tagajärgi. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku

hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime

suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud,

mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti

kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse

hooletuseks.

Hageja esitas tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediidivõimelisuse

hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse.

Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud.

I on teinud mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel. Pank eeldab, et tarbijatel on enda finantsseisundi (sh regulaarse sissetuleku)

kohta kõige täpsem informatsioon ning tarbijad esitavad pangale täpset ja tõest

informatsiooni. Pank kasutab riskipõhist lähenemist tarbijate sissetuleku kontrollimiseks.

Pank rakendab erinevaid riskikontrolle, mis võivad põhjustada negatiivse otsuse (näiteks

varasem maksekäitumine) või pangakonto väljavõtte esitamise kohustuse. Negatiivne otsus

või sissetuleku tõendamise kohustus rakendub ennekõike juhul, kui tarbija poolt esitatud ning

tema kohta erinevatest allikatest saadud informatsiooni kogumis vaadeldes tekib kahtlus

tarbija poolt esitatud informatsiooni õigsuses lähtuvalt panga varasemast kogemusest

sarnaste näitajatega tarbijagruppidega.

Isikusamasuse tuvastamine käis Smart-ID või Mobiil ID-ga PIN 1 sisestamisega.

Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne

krediidilepingu sõlmimist,) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste

kohta. Seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda

kontoväljavõtet,

vaid

krediidiandjal

tuleb

adekvaatselt

hinnata

laenutaotleja

krediidivõimelisust. Pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu

informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi

summast. Kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille

puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid

ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu

kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust

ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale

jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti

usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta

täitma. Klient on sõlminud lepingu ja kinnitanud, et laenulepingu tingimused on

arusaadavad. Kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest

ja peab kandma oma tegude tagajärgi. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on

kohustus mida tuleb täita.

Lepingu alusel soetas kostja kauba maksumusega 1970,09 eurot. Kostja kohustus kauba eest

tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjalt ei ole toimunud ühtegi makset

põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 1970,09 eurot.

Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustele kokku leppinud, et kostja on kohustatud

tasuma intressi. Lepingu punkti 6 kohaselt: Intressi arvestamine Teenuselepingu jõustumise

päevast (k.a.). Intressi arvestamisel lähtume tegelikust päevade arvust kuus ja 360-päevasest

aastast. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 25% aastas. Kostjal on

intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 15.04.2023 kuni ülesütlemiseni 25.07.2023. a

kokku summas 324,99 eurot (78,17 x 4 + 12,31). Kostja intressi tasunud ei ole.

4 (9)

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja esitab tõendina

hageja poolt kostjale saadetud kirjad. Hageja sissenõudekulude summa 50.- euro

kujunemine: 15.08.2023. a esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 23.08.2023. a teise

tasulise kirja saatmine 5 eurot, 14.10.2023. a kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud

kulud kokku 50.- eurot.

Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 1970,09 eurot lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates s.o 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 9.02.2024

lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 25% aastas,

kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 268,38 eurot.

Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja

mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude

täitmiseni. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates

10.02.2024 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 25% aastas.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1970,09 eurot, intress

324,99 eurot, sissenõudmiskulud 50.- eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 268,38 eurot;

samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 10.02.2024 kuni põhinõude summas

1970,09 eurot täitmiseni intressimääraga võrdses määras 25% aastas.

Kostja vastus

Viru Maakohtu 12.02.2024 määrusega võeti hagi menetlusse ja edastati kostjale vastamiseks

14 päeva jooksul määruse kättesaamisest. Kostja on 18.02.2024, s.o hagile vastamise tähtaja

jooksul edastanud kohtule e-kirja, milles märgib, et on xxxx invaliid. Kohus asus

seisukohale, et käsitledes kostja e-kirja kostja vastusena, esinevad selles puudused. Viru

Maakohtu 06.03.2024 määrusega jäeti kostja vastus käiguta ning anti kostjale tähtaeg

nõuetekohase vastuse esitamiseks hagile. Kostja sai määruse kätte 25.03.2024, kuid 20-

päevase tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 15.04.2024 nõuetekohast vastust kohtule ei esitanud

ega taotlenud tähtaja pikendamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilasjas nr 2-23-11580 on Tartu Ringkonnakohtu 04.12.2023 otsuse (jõustunud

09.01.2024) p-s 7 märkinud, et kõigil juhtudel, kus kohus saab tagaseljaotsuse tegemisele

asumisel hinnata nõude aluseks oleva tehingu kehtivust selle võimaliku tühisuse aspektist, ei

tohi maakohus tehingu tühisuse korral tagaseljaotsust teha. Kuna kohtul ei ole ühelgi juhul

kohustust TsMS § 407 lg 1 järgi tagaseljaotsust teha, võib kohus oma sellist

diskretsiooniõigust kasutada ka juhtudel, kus ta tagaseljaotsuse tegemisel ei saa kõrvaldada

kahtlust, kas tehing, millele hageja tugineb, on tühine või kehtiv. Seega on kohtul sellises

olukorras alati õigus asja sisuliselt menetleda ning käesolevalt lahendab kohus asja sisulise

otsusega.

Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

Hageja nõue kostja vastu tuleneb hageja ja kostja vahel 05.10.2022 (hagiavalduse kohaselt

04.10.2022) sõlmitud järelmaksulepingust, mis oma olemuselt on tarbijakrediidileping. VÕS

§ 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Kohus peab hindama tarbijaga sõlmitud lepingutingimuste ja vastutustundliku laenamise

põhimõtte täitmist omal algatusel ka ilma kostja vastuväiteta (Euroopa Kohtu 05.03.2020

5 (9)

otsus asjas nr C-679/18). Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et tehingu

tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas

pooled sellele sõnaselgelt tuginevad.

VÕS § 406 lg 1 kohaselt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on

väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi

ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et

krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud

tingimustel ja tähtaegadel.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra

arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse

määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel.

Käesoleval juhul on krediidi kulukuse määraks 38,65%, mille kohus leiab olevat kooskõlas

seaduses sätestatud määraga.

Kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud

tingimustel

tagasi

maksma

(edaspidi

krediidivõimelisus)

ja

hindama

tarbija

krediidivõimelisust. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–

7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

Vastavalt KAVS § 49 lg-le 1 peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise

nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja

esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse

vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku

suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem

maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5)

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel

võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada

tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused,

sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe omandamiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 1. lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg-st 4

tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud

6 (9)

andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud

teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema

pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab VÕS § 4034 lg 13 järgi

vaidluse korral tõendama krediidiandja.

Tallinna Ringkonnakohus on 8. novembri 2021 otsuse (tsiviilasjas nr 2-20-106661) p-s 55

osundanud, et: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt ka nt Tallinna

Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu

28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43). Piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel

täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna

sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks nõuetekohaselt kostja

krediidivõimelisust hinnanud“.

Kohus on 23.04.2024 kohtunõudega kohustanud hagejat täiendavalt selgitama ja tõendama

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kostjaga krediidilepingu sõlmimisel.

17.05.2024 vastuses ei ole hageja täiendavaid selgitusi ega tõendeid vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise osas esitanud. Hageja on märkinud, et kui kohus leiab, et

laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada

lepingu alusel saadud krediidisumma 1970,09 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast, s.o. alates 26.07.2023. a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus märgib, et selleks, et kohus saaks kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist, on vajalik näidata konkreetseid faktilisi asjaolusid selle kohta, mida krediidiandja

on teinud, et omandada teavet, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline

krediidilepingus kokkulepitud tingimustel laenu tagasi maksma, ja kuidas on krediidiandja

hinnanud tarbija krediidivõimelisust, sh milliste kogutud andmete pealt on krediidiandja

teinud milliseid järeldusi. Samuti tuleb selgelt välja tuua, kust on andmed kogutud ja kuidas

on kostjalt saadud andmeid kontrollitud.

Hagiavaldusest nähtub, et krediidiandja on kostja krediidivõimelisuse hindamiseks võtnud

aluseks krediiditaotluses kostja poolt esitatud andmed igakuise sissetuleku ja kohususte

kohta. Samas ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks, kuidas krediidiandja kostja

poolt avalduses toodud sissetulekute suurust ja regulaarsust või kohustuste mahtu kontrollis.

Kohtu hinnangul ei saa kostja laenutaotlus olla aluseks tema finantsvõimekuse hindamisel.

Hageja ei ole välja toonud, kuidas kontrolliti kostja sissetulekuid ja olemasolevaid kohustusi.

Samuti pole hageja välja toonud, et kostja enda sissetulekute osas valeandmeid oleks

esitanud või et kostja krediidiandja nõudmisel enda finantsvõimekuse kohta täiendavaid

andmeid esitanud ei oleks. Krediidiandja on teinud päringu maksehäireregistrisse.

Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Kohus leiab,

et ainuüksi kehtivate maksehäirete puudumine ei saanud tõendada kostja krediidivõimekust.

Kohus leiab, et kostjaga tarbijakrediidilepingut sõlmides ei ole järgitud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole piisava hoolsusega kontrollinud kostja

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevaid andmeid.

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

7 (9)

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe

vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet

ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Hageja on hagis välja toonud, et kostja sai soetada kauba maksumusega 1970,09 eurot.

Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Kostjalt ei

ole toimunud ühtegi makset põhiosa katteks.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne

võlausaldaja 5.07.2023.a kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 25.07.2023.a saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise

lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja

jooksul. Seega on leping üles öeldud alates 25.07.2023. Kohus leiab, et leping on kehtivalt

üles öeldud.

VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist.

Seega kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1970,09

eurot.

Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 on rikkumise tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu

intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär oli alates 1. osamaksest, s.o 15.04.2023 kuni 30.06.2023 oli 2,5% aastas, mis

77-päevase

perioodi

eest

moodustas

10,39

eurot.

Perioodil

01.07.2023

kuni

ülesütlemisavalduse tegemiseni 25.07.2023 oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 4% ja

seega moodustas intress 25 päeva eest 5,4 eurot. Kokku moodustab intress VÕS § 94 lg-s 1

sätestatud seadusjärgses intressimääras perioodil 15.04.2023 - 25.07.2023 15,79 eurot.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast alates s.o 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 9.02.2024 lepingus

kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 25% aastas. Hageja on

viidanud Riigikohtu lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) esitatud seisukohale, et laenuandjal on

põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause

viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas

intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus

maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Maakohus märgib, et hagile lisatud järelmaksulepingu (lisa 1) tingimuste kohaselt on

intressimääraks 25% aastas ning viivisemääraks 24% aastas. Pooled ei ole lepingus kokku

leppinud, et intressimäär on võrdne viivisemääraga. Kohus märgib, et Riigikohtu lahendi

kohaselt on aktsepteeritav intressimääraga võrdne viivisemäär, kuid sellekohane kokkulepe

peaks sisalduma lepingus. Tagantjärele ei saa nõuda Riigikohtu lahendile viidates

intressimääraga võrdses määras viivist, kui selliselt ei ole lepingus kokku lepitud.

Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda seaduse

alusel viivist seadusjärgses, s.o VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses viivisemääras (analoogselt

VÕS § 4034 lg 7, mille kohaselt lepingus kokku lepitud intressimäär asendub seadusjärgse

intressimääraga).

8 (9)

Eeltoodust tulenevalt tuleb sissenõutavaks muutunud viivist arvestada 1970,09 eurolt

seadusjärgse viivisemääraga perioodil 26.07.2023 (lepingu ülesütlemisele järgnev päev) -

09.02.2024 (hagiavalduse esitamine).

Perioodil 26.07.2023 - 31.12.2023 moodustub viivis summas 102,98 eurot määraga 12%

aastas ning perioodil 01.01.2024 - 09.02.2024 summas 26,91 eurot määraga 12,5% aastas.

Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga 129,89 eurot.

Hageja on esitanud ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude.

Kohus on seisukohal, et tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue on põhjendatud

rahuldada seadusjärgses intressimääras selliselt, et põhinõudelt 1970,09 eurolt kuulub

väljamõistmisele viivis alates 10.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50.- eurot. Tartu

Ringkonnakohus on lahendi nr 2-21-125271 p-s 9 märkinud, et: “VÕS § 4034 lg 7 tulenevalt

ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude

osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu). Samas ei vabane

krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest”.

VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle

1000 euro.

Hagiavalduse kohaselt kujunesid hageja sissenõudmiskulud 50 eurot järgmiselt:

15.08.2023.a esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot; 23.08.2023.a teise tasulise kirja

saatmine 5 eurot; 14.10.2023. a kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Hageja on sissenõudmiskulude tekkimise

tõendina esitanud pdf-formaadis dokumendi (hagi lisa 8), milles on väidetavad kostjale

saadetud kirjad. Kohus leiab, et nimetatud tõend ei ole piisav sissenõudmiskulude

tõendamiseks. Kirjad on tekstina ühes failis, nende algus ja lõpp on raskesti eristatav ning on

ilmne, et sellise failina neid kostjale saata ei saanud. Kohus leiab, et VÕS § 1132 lg 2 näol ei

ole tegemist seadustatud hinnakirjaga, vaid piirmääradega hüvitiste välja mõistmisele. Seega

nõudmaks konkreetset summat meeldetuletuskirja eest, peab kahju tekkimine olema hageja

poolt tõendatud. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise nõude

eeldusi ega muid tekkinud kulutusi ning kohus jätab sissenõudmiskulude nõude rahuldamata.

Seega kuulub hagi rahuldamisele järgmiselt. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele

põhivõlgnevus summas 1970,09 eurot, intress 15,79 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

hagi esitamise seisuga 129,89 eurot, viivis alates 10.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulud

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lõike 2

kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või

menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise

korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt

poolte endi kanda.

9 (9)

Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega.

Hageja menetluskuludeks käesolevas menetluses on riigilõiv summas 420 eurot ja

õigusabikulud

358

eurot.

Hageja

palub

lisaks

kostjalt

välja

mõista

viivis

menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Menetluskulude nimekirja (hagi lisa 10) kohaselt on hageja ja hageja esindaja kokku

leppinud 1 töötunni hinnaks 169.- eurot ilma käibemaksuta. Täiendavate alusdokumentidega

tutvumisele ja nende analüüsile, hagiavalduse ettevalmistamisele ja koostamisele, lisade

kogumisele ja komplekteerimisele ning dokumentide kohtule esitamisele kulus esindajal 2

tundi (2x169), lisandub maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu summas 20.- eurot.

Kohus loeb hageja õigusabikulud põhjendatuks. Seega on hageja põhjendatud

menetluskuludeks kokku 778.- eurot.

Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada,

et kostjal menetluskulud puuduvad.

Kuivõrd kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, lähtub kohus

hagi rahuldamise ulatuse kindlakstegemisel esialgsest hagihinnast ning kohtuotsusega

rahuldatavate nõuete alusel hagihinnaga sarnaselt arvutatud summast. Hagi kuulub seega

rahuldamisele 76% ulatuses.

Hageja põhjendatud menetluskuludeks on 778.- eurot, millest 76% on 591,28 eurot. Seega

kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 591,28 eurot.

TsMS § 177 lõike 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus

rahuldab hageja taotluse.

TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maido Roots

Kohtunik