3-24-1517/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

31. mai 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1517

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9. mai 2024. a otsuse

nr 15.3-3.1/371-3 ja 14. mai 2024. a lahkumisettekirjutuse

nr 1052278912 tühistamiseks ning elamisloa taotluse

uueks läbivaatamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28. mai 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Fränk Valdmann

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RÕ

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28. mai 2024. a määruse

haldusasjas nr 3-24-1517 resolutsiooni punkti 1 peale.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. mai 2024. a

määruse haldusasjas nr 3-24-1517 resolutsiooni punkt 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pakistani Islamivabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX Pakistanis), kellel oli viimati

tähtajaline elamisluba Eestis õppimiseks kehtivusega 25.08.2021–30.06.2023, esitas Politsei-

ja Piirivalveametile (PPA) 04.05.2023 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks Eestis

töötamiseks.

2. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 09.05.2024 otsusega nr 15.3-3.1/371-3 Xle

välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p-d 2 ja 3 ning § 124 lg 1 p 5 alusel elamisloa andmisest.

Taotleja kasuks räägib see, et ta on lõpetanud Tallinna Ülikoolis magistriõppe Eesti uuringute

erialal ja bakalaureuseõppe poliitika ja valitsemise erialal ning tema viimase kutsujast tööandja

kinnitusel on tal lisaks söögitegemise oskused. PPA hinnangul ei vasta taotleja siiski tähtajalise

elamisloa saamise tingimustele ning tema taotlus ei ole põhjendatud (VMS § 123 p-d 2 ja 3). X

taotles 04.05.2023 elamisluba töötamiseks kasvuettevõttes (VMS § 181 lg 2 p 6), kuid taotluses

3-24-1517

2(7)

nimetatud Y OÜ ei vasta kasvuettevõtte tingimustele. Seejärel taotles X 09.06.2023 elamisluba

töötamiseks samas ettevõttes VMS § 181 lg 1 p 11 alusel, kuid ka selle taotluse rahuldamise

eeldused ei olnud täidetud. Taotleja esitas järgnevalt 18.12.2023 tööandja C OÜ kutse, mille

kohaselt töötab taotleja ettevõttes kokana (brutotasu 1000 eurot kuus), ning 18.12.2023

sõlmitud töölepingu. Töötamine C OÜ-s ei ole usutav, sest PPA andmetel puudub ettevõttel

reaalne ja/või jätkusuutlik majandustegevus ning taotleja on ettevõttega otseselt seotud.

Töötamiseks antav tähtajaline elamisluba on seotud konkreetse tööandja ja ametikohaga ning

tööandja peab suutma tagada täiskohaga töötamise. PPA-le ei ole usutav, et elamisloa andmine

töötamiseks C OÜ-s täidaks loa eesmärke. Samuti ei ole lõpuni arusaadav, mida taotleja Eestis

tegelikult teeb või teha soovib.

Elamisloa andmisest tuleb keelduda ka VMS § 124 lg 1 p 5 alusel, sest taotlejat on korduvalt

karistatud liiklusalaste süütegude eest. Taotleja ületas 18.06.2022 liikluses lubatud alkoholi

piirmäära ning teda karistati väärteo korras liiklusseaduse (LS) § 224 lg 1 alusel. Taotleja

põhjustas oma ettevaatamatu käitumisega 09.12.2022 liiklusõnnetuse ja teda karistati väärteo

korras LS § 223 lg 1 alusel. Taotleja pani 27.01.2022 toime liiklusnõuete rikkumise ning teda

karistati lühimenetluses LS § 242 lg 1 alusel mõjutustrahviga. Liiklussüüteod on üldohtlikud

ning joobes juhtimine on eriti ohtlik rikkumine, millega taotleja ohustas teiste inimeste elu ja

tervist. PPA ei pea usutavaks, et taotleja kahetseb toimepandud tegusid. Erandkorras elamisloa

andmist ei õigusta see, et taotleja on Eestis kohanenud ja tal on siin palju sõpru. Taotleja ei ela

Eestis mh pereelu (tema elukaaslane elab Saksamaal).

3. Politsei- ja Piirivalveamet kohustas 14.05.2024 ettekirjutusega nr 1052278912 X

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja 4, § 73 lg 1 ja §

11 lg 1 alusel Eesti Vabariigist lahkuma 21 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 04.06.2024

(sundtäidetav alates 05.06.2024), ning kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel Schengeni

sissesõidukeeldu pikkusega 3 kuud. Isikul puudub alates 09.05.2024 seaduslik alus Eestis viibida

ning PPA trahvis teda 14.05.2024 ebaseadusliku riigis viibimise eest. X selgitas 14.05.024 vestlusel,

et saabus Eestisse õppima 2017. a-l parema elujärje, hariduse ja vabaduse nimel. Isiku sõnul kuulus

ta Pakistanis valitsusevastasesse üliõpilasorganisatsiooni (Jeay Sindh Students’ Federation), mille

tõttu viibis ta 2013. a-l nädal aega vanglas. Samuti on ta osalenud Pakistanis meeleavaldustel.

Pakistanis on tal perest alles üksnes ema ja vend, kellega ta enam ei suhtle. Isik on omandanud

Eestis nii kõrghariduse kui ka eesti keele suhtlustasandil (B1). Isik vestles PPA-ga samuti eesti

keeles. Isiku sõnul on tal plaanis jätkata oma elu Eestis, sh edasi õppida, luua pere tüdruksõbraga

ja jätkata töötamist. Selles osas tunduvad isiku ütlused usutavad ja siirad. Isikule on selgitatud, et

seadusliku viibimisaluse puudumise tõttu tuleb talle koostada lahkumisettekirjutus. Isiku selgitusi

arvestades on põhjendatud anda talle Eestist vabatahtlikult lahkumiseks 21 päeva. Kuigi isikul ei

ole Eestis peret ega lähedasi, on ta siiski viibinud Eestis viimased 7 aastat ning tal ei ole enam

Pakistaniga erilisi seoseid. Isik on nõustunud ettenähtud tähtaja jooksul vabatahtlikult lahkuma.

Asjaolusid arvestades on proportsionaalne kohaldada isikule sissesõidukeeldu 3 kuuks, sest ta

rikkus VMS-i ja ei teinud kõike endast olenevat, et viia end seadustega kurssi ja õigeaegselt Eestist

lahkuda. Sissesõidukeelu humanitaarsetel kaalutulustel üldse kohaldamata jätmiseks ei ole alust.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 20.05.2024 kaebuse PPA 09.05.2024 otsuse nr 15.3-

3.1/371-3 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi (haldusasi

nr 3-24-1517). Etteheited C OÜ majandustegevuse olemasolule ja selle jätkusuutlikkusele on

oletuslikud ja otsitud. Ettevõte on reaalselt tegutsev ja kasumlik. Ainuüksi asjaolust, et äriregistris

on tegevusalaks märgitud alkohoolsete jookide hulgimüük, ei saa järeldada, et ettevõtte ei tegele

toitlustusega ja kaebaja ei tööta seal kokana. Kaebajal on reaalne soov töötada C OÜ-s ning ta on

astumas samme, et lõpetada tegevus ettevõtetes, milles ta on juhatuse liige. Kaebaja ei ohusta

avalikku korda ja kõik rikkumised on olnud väärteod. 18.06.2022 rikkumise puhul tuvastati kaebajal

väljahingatavas õhus alkoholi vähemalt 0,12 mg/l, mis ületab LS § 224 lg-s 1 sätestatud alammäära

3-24-1517

3(7)

(0,10–0,24 mg/l) minimaalselt. Kaebaja on tegu kahetsenud ning kaebaja selgituste põhjal ei saa

tema süüd pidada suureks. 09.12.2022 rikkumine pandi toime hooletusest, st tegemist oli inimliku

eksimusega, mistõttu ei muuda see juhtum kaebajat ohuks avalikule korrale. 27.01.2022 oli tegemist

LS § 16 lg 2 rikkumisega, mis on seadusandja silmis väheoluline (sh karistust ei kanta

karistusregistrisse). Seega ei kujuta kaebaja endast piisavalt tõsist ohtu, et tingida elamisloa

andmisest keeldumise. Lisaks tuleb arvestada kaebaja kasuks rääkivate asjaoludega.

5. X esitas Tallinna Halduskohtule 24.05.2024 kaebuse PPA 14.05.2024 ettekirjutuse nr

1052278912 tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse peatada ettekirjutuse sundtäitmine

kuni haldusasja menetluse lõpuni (haldusasi nr 3-24-1573). Kaebaja väljasaatmine enne seda, kui

kohus on lahendanud kaebuse elamisloa andmisest keeldumise peale, oleks äärmiselt ebaõiglane.

Kaebaja soovib seadustada enda Eestis viibimise seadustada ning esialgse õiguskaitse kohaldamine

võimaldaks tal oma õigusi paremini kaitsta. Väljasaatmise korral ei saaks kaebaja võtta vahetult osa

kohtumenetlusest, sh osaleda kohtuistungil. Ehkki teoreetiliselt oleks välisriigist võimalik osaleda

Eestis toimuval kohtuistungil videosilla teel, ei ole teada, kas selline võimalus on Pakistanis tagatud.

Kaebuse edukaks osutumise korral oleks kaebajal keeruline või koguni võimatu võtta osa uuendatud

haldusmenetlusest. Pakistan ei pruugi olla kaebajale turvaline, sest kohalikud võimud võivad hakata

teda varasema poliitilise tegevuse tõttu taga kiusama. See võib omakorda mõjutada tema võimalust

kasutada sidevahendeid. Kaebaja ei ole Pakistanis kaua viibinud ning tal puudub seal tugivõrgustik

ja lähedased, kes saaksid aidata Eesti kohtuga suhelda. Kohtuistungil isiklikult osalemine on oluline

mh kehakeele vahetuks tajumiseks ja isiku usaldusväärsuse hindamiseks. Väljasaatmise peatamine

ei kahjustaks ka avalikku huvi, sest kaebajal on piisavalt vahendeid normaalselt toimetulekuks ja ta

ei ohusta avalikku korda. Isegi kui välismaalasest lähtuv oht avalikule korrale on piisav elamisloa

andmisest keeldumiseks, ei pruugi see olla piisavalt tõsine isiku väljasaatmiseks (vt Riigikohtu

26.01.2022 otsus nr 3-20-915, p-d 16 ja 20). Elamisloa andmisest keeldumise peale esitatud kaebust

ei saa pidada perspektiivituks. Kaebaja on kogunud tõendeid, mis kinnitavad, et C OÜ

majandustegevus on jätkusuutlik (viimase 5 kuu käive ligi 100 000 eurot ja viimase 2 aasta jooksul

tehtud investeeringuid 1 000 000 euro ulatuses). Tõendeid tuleb põhjalikumalt hinnata asja sisulisel

läbivaatamisel. Kuigi kaebaja ei ela Eestis perekonnaelu VMS-i tähenduses, on ta siiski vabaabielus

(visiitabielus) Saksamaa kodanikust tüdruksõbraga, kellega kaebaja suhtleb igapäevaselt ja kes on

tal hetkel Eestis külas. Väljasaatmisel ei saaks kaebaja tüdruksõbraga vahetult kohtuda ning nende

suhtlemine võib sootuks katkeda.

6. Politsei- ja Piirivalveamet palus 28.05.2024 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata. Kaebajal ei ole vajadust osaleda kohtumenetluses vahetult, sest ta saab välisriigist

osaleda kohtuistungil videosilla teel. Ka tunnistajate ülekuulamine ei eelda kaebaja viibimist

istungisaalis. Asjaolusid arvestades ei ole kaebaja isiklik istungil osalemine ka vajalik. Kaebajal

on õigusteadmistega esindaja, kes suudab tema õigusi edukalt kaitsta. Kui kaebus elamisloa

andmisest keeldumise peale rahuldatakse, siis tühistatakse ka lahkumisettekirjutus ja kaebajal

tekib sel juhul VMS §-st 130 tulenev õigus viibida Eestis taotluse menetlemise ajal. Kaebajaga

ei saa nõustuda, et kuna tema joobes juhtimine jäi alammäära lähedale, siis oli see väheoluline.

Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust.

Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ning selle juhtimine nõuab liiklusreeglite järgimisel

erilist hoolsust ja vastutustunnet. Avalikuks huviks on ka liikluskorra tagamine. Liiklusreeglite

korduvat rikkumist arvestades ei saa kindlalt väita, et selline käitumine ei kordu. Kaebaja väited

piisavate rahaliste vahendite olemasolust on tõendamata. Kaebajal puudub Eestis viibimiseks

seaduslik alus ja seega ei ole tal õigust ka Eestis töötada, et endale seeläbi sissetulekut teenida.

Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine ei annaks kaebajale Eestis viibimiseks seaduslikku

alust. Esitatud üürilepingu kohaselt tuleb kaebajal maksta üüri 350 eurot kuus, kuid sissetuleku

puudumisel ei suudaks ta seda tasuda. Kui kaebaja asuks kohtumenetluse ajal ebaseaduslikult

tööle, oleks tegemist avaliku korra rikkumisega. Kaebajal on võimalik seaduslikult töötada enda

kodakondsusjärgses riigis ja tagada seal enda toimetulek. Viide Riigikohtu 26.01.2022 otsusele

3-24-1517

4(7)

nr 3-20-915 ei ole asjakohane, sest selles oli tegemist pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisega. Elukaaslane ei ole pereliige VSS-i mõistes, mistõttu on elukaaslasega seotud

selgitused asjakohatud. Kaebajal puudub ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus.

7. Tallinna Halduskohus jättis 28.05.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning liitis haldusasjad nr 3-24-1517 ja nr 3-24-1573 ühte

menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-24-1517). Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Samas

puudub kaebajal taotluses toodud põhjustel esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja on soovinud

esialgset õiguskaitset eelkõige selleks, et osaleda praeguse kohtuasja arutamisel ja ka edasises

haldusmenetluses. Samas kinnitas kaebaja, et tal on võimalik osaleda kohtuistungil videosilla

vahendusel. Kohus peab usutavaks, et Pakistanis võib olla probleeme internetiühendusega, kuid

samas ei ole kaebaja selles ka ise kindel. Lisaks on kaebajal olemas õigusteadmistega esindaja,

kes tagab tema õiguste kaitse. Vaidluse all ei ole küsimused, millele esindaja ei oskaks vastata.

Samuti on võimalik asi lahendada kirjalikus menetluses. Ainuüksi kohtumenetluse algatamine

ei saa anda kaebajale õigust riigis viibida. Vaidlust ei ole, et kaebajat on korduvalt karistatud

süütegude eest. Halduskohus ei anna hinnangut süütegudele (sh kui suure alkoholijoobega

juhtimine on ohtlik või ei ole ohtlik). Kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-20-915 oli tegemist

välismaalasega, kes oli elanud valdava osa oma elust Eestis ja isik viibis kinnipidamiskeskuses,

kus kaeti tema esmavajadused. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba töötamiseks korduvalt eri

alustel (VMS § 181 lg 1 p 11, lg 2 p 6) ja töötamiseks erinevates ettevõtetes (Y OÜ, C OÜ).

Kas taotlustes viidatud ettevõtted on edukad ja kas kaebaja on neis töötanud, saab tõendada

üksnes kirjalike tõenditega, ning määravat tähtsust ei oma, kas kaebaja räägib tõtt. Tunnistajate

ülekuulamise vajaduse korral saab ka seda korraldada esindaja vahendusel ja kaebaja Eestis

viibimine ei ole selleks vältimatult vajalik. PPA 09.05.2024 otsuse tühistamise korral

tühistatakse ka lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld. Seega ei ole esialgse õiguskaitse

kohaldamine vajalik haldusmenetluses osalemiseks. Seadusliku viibimisaluseta ei ole kaebajal

õigust Eestis töötada ning kaebaja ei ole tõendanud, et tal on piisavalt raha elada Eestis ilma

sissetulekut teenimata. Elukaaslane ei ole VSS § 29 lg 4 järgi kaebaja pereliikmeks ning kuna

elukaaslane ei ela Eestis, puudub kaebajal vältimatu vajadus ka sellel põhjusel Eestis viibida.

Kaebaja on mh viidanud, et tal on ohtlik naasta Pakistani sealse poliitilise olukorra tõttu. Kuna

praeguses asjas on tegemist vaidlusega elamisloa andmise üle, siis ei hinda kohus, kas Pakistani

naasmine on kaebaja jaoks ohtlik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. X palub 29.05.2024 määruskaebuses (täiendatud 31.05.2024) tühistada halduskohtu

28.05.2024 määruse resolutsiooni p 1 ja uue määrusega rahuldada tema esialgse õiguskaitse

taotlus ning peatada vaidlustatud lahkumisettekirjutuse täitmise tähtaeg ja keelata selle

sundtäitmine kuni haldusasja menetluse lõpuni. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebajal

on võimalik osaleda kohtuistungil videosilla vahendusel. Kaebaja ei ole seda kunagi väitnud,

vaid viitas üksnes teoreetilisele võimalusele, kuigi polnud kindel selle teostatavuses. On

ilmselge, et kui kaebaja päritoluriigis, kus on võimul armee, ei pruugi tema isiklik julgeolek

olla varasema poliitilise tegevuse tõttu tagatud, siis on mh vähetõenäoline, et kaebajal oleks

üldse võimalik osaleda kohtuistungil videosilla vahendusel. Tõenäosust vähendab ka asjaolu,

et Pakistanis on probleeme internetiühendusega, mida halduskohus pidas usutavaks. Kaebaja

on avaldanud soovi arutada kaebust kohtuistungil ja kuulata üle tunnistaja. Seega on asjakohatu

kohtu viide kirjaliku menetluse võimalusele (sh ei ole täidetud HKMS § 131 lg 1 p-des 1 ja 2

sätestatud eeldused). Kaebaja ei olegi arvanud, et ainuüksi kohtumenetluse algatamine annaks

talle õiguse Eestis viibida, mistõttu taotleski kaebaja esialgset õiguskaitset, et tal oleks võimalik

osaleda kohtuistungil. Halduskohus jättis alusetult hindamata kaebajale Pakistani naasmisega

kaasneda võivad negatiivsed tagajärjed, sest väljasaatmise mõjud isikule on samad. Kuna PPA

3-24-1517

5(7)

keeldus elamisloa andmisest mh VMS § 124 lg 1 p 5 alusel, siis on kaebaja istungil vahetult

osalemine vajalik selleks, et kohtul oleks võimalik tajuda kaebaja kehakeelt ja seeläbi hinnata

tema ütluste usaldusväärsust ning temast lähtuvat ohtu Eesti avalikule korrale, mida ei pruugi

olla võimalik õigesti tajuda videosilla vahendusel. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et PPA

keeldumise aluseid saab ümber lükata ainult kirjalike tõenditega. Kaebaja taotles elamisluba

töötamiseks vaid ühes ettevõttes (C OÜ) ning ta on loobunud elamisloa taotlemisest

töötamiseks teistes ettevõtetes, mistõttu on halduskohtu viited arusaamatud. Lahend nr 3-20-

915 ei ole asjakohatu, sest kaebaja on elanud Eestis viimased 7 aastat, omandanud siin kaks

kõrgharidust ja Eesti eluga hästi kohanenud, sh valdab eesti keelt B1 tasemel. Halduskohus ei

ole analüüsinud väiteid, et kaebajal ei ole Pakistanis enam ühtegi lähedast ega tugivõrgustikku.

Isegi kui kohus peaks kaebuse rahuldama, ei ole kaebajal tõenäoliselt võimalik Eestisse naasta,

vähemalt mitte lähitulevikus. Kaebajal on pangakontol vabu rahalisi vahendeid 4420,31 eurot,

mis on arvestuslikust elatusmiinimumist (338,20 eurot kuus) lähtudes piisav, et tagada kaebaja

toimetulek vähemalt 1 aastaks ja 1 kuuks. Kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus

ning esialgne õiguskaitse ei tekitaks olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse

kiiremaks lahendamiseks vajalikuks küsida PPA-lt sellele vastust, vaid arvestab vastustaja poolt

varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

10. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse

kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse

ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg,

mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult

raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära kaebaja oluliste õiguste

pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi.

Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see on kaebaja õiguste kaitseks

hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-

349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema

ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1).

Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse

eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele

isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Mitte igasugune riive, mis

annab aluse kaebusega halduskohtusse pöördumiseks, ei õigusta siiski esialgse õiguskaitse

kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil (nt Riigikohtu

16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16, p 14). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad

faktilised ja õiguslikud asjaolud olla ebaselged ning kohus ei pruugi määruse tagajärgi tuvastada

tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema

põhjendatud (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 15; 11.12.2020 määrus nr 3-20-

605, p 15). Vajaduse korral tuleb esialgset õiguskaitset kohaldada mh siis, kui pöördumatute

tagajärgede saabumine ei ole kindel (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11).

Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks

sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist. Sellisel juhul

peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks aga esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks

pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine põhjustada olulist kahju avalikule

huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).

3-24-1517

6(7)

11. Kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse abinõu jääb mõnevõrra ebaselgeks, sest kaebaja on

taotlenud nii lahkumisettekirjutuse täitmise tähtaja peatamist, mida saab käsitada ettekirjutuse

kehtivuse peatamisena, ja samas ka lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamist. See ei takista

samas määruskaebuse lahendamist. Ringkonnakohus selgitab siiski, et isegi kui kohus peataks

lahkumisettekirjutuse kehtivuse või keelaks väljasaatmise, ei annaks see kaebajale VMS § 43

lg 1 tähenduses seaduslikku alust Eestis viibimiseks (vt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-

1-19-17, p 23.1). Kaebajat ei saaks küll Eestist välja saata, kuid tal ei oleks õigust Eestis töötada

(VMS § 104 lg 3). Kuna kaebaja on esialgse õiguskaitse vajadust põhjendanud eeskätt temale

väljasaatmise või ka vabatahtlikult päritoluriiki naasmise korral kaasnevate tagajärgedega (sh

piirangud siinses kohtumenetluses osalemiseks, võimalikud probleemid päritoluriigis), hindab

ringkonnakohus kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust väljasaatmise keelamise aspektist. See

on mh kooskõlas lähenemisega, et esialgse õiguskaitse kohaldamine saab olla põhjendatud

üksnes minimaalselt vajalikus ulatuses (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20;

13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Eeltoodut toetavad mh kaebaja väited ja tõendid, et tal

on piisavalt vahendeid Eestis toimetulekuks vähemalt mõneks ajaks (st kaebaja ei taotle sellise

esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist, mis tagaks temale seadusliku aluse Eestis viibimiseks

– nt PPA kohustamist väljastada kaebajale kohtumenetluse ajaks tähtajaline elamisluba).

12. Kaebaja on väljasaatmise keelamist taotlenud esmajoones selleks, et tal oleks võimalik

isiklikult osaleda praeguses haldusasjas korraldataval kohtuistungil. Ringkonnakohus nõustub,

et kaebustes (20.05.2024 kaebuse p 16, 24.05.2024 kaebuse p 12) on selgelt soovitud asjas

kohtuistungi korraldamist (sh viidatud võimalusele taotleda tunnistajate ülekuulamist) ning

HKMS § 131 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kirjaliku menetluse eeldused ei ole täidetud (vrd lisaks

Riigikohtu 26.01.2022 otsus nr 3-20-915, p 28). Halduskohus on kirjalikule menetlusele siiski

viidanud üksnes kui põhimõttelisele võimalusele ning tugines eelkõige sellele, et kohtusaalis

saaks istungil osaleda kaebaja esindaja ja kaebajal endal on võimalik osaleda videokonverentsi

vahendusel ka välisriigis viibides. Ehkki infotehnoloogiliste (nt internetiühendusega seotud)

probleemide esinemist ei saa välistada (need võivad esineda ka Eestis), on kaebaja sellekohased

põhjendused üksnes hüpoteetilised. Iseenesest tuleb möönda, et istungist videosilla vahendusel

osavõtmisel ja seletuste andmisel ei pruugiks kohtul olla võimalik tajuda kõiki nüansse, mida

saaks tajuda siis, kui seletuste andja viibib isiklikult kohtusaalis, ei nähtu praeguses vaidluses

selliseid asjaolusid, mille puhul oleks ilmselgelt vajalik kaebajaga vahetult suhelda ja jälgida nt

tema reaktsioone ka vastaspoole sõnavõtule või tunnistaja ütlustele. Põhjendamatu oleks väita,

et kaebaja selgituste siirust (nt liiklussüütegude kahetsemist) ei olegi kohtul võimalik hinnata

juhul, kui kaebaja võtab istungist osa videokonverentsi vahendusel. Lisaks on kaebajal võimalik

vajaduse korral taotleda kohtuistungil osalemise eesmärgil Eestisse saabumiseks viisat (sh kui

istung peaks toimuma sissesõidukeelu kehtivuse ajal, siis taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja

peatamist vastavalt VSS §-le 321). Seda eelkõige juhul, kui kohus peab tema isiklikku istungist

osavõttu vajalikuks või ilmnevad takistused kohtuistungil videosilla vahendusel osalemiseks.

13. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja Eestist lahkumine või väljasaatmine päritoluriiki

oleks tema jaoks oluline elumuutus, millega võivad kaasneda mitmed raskused, eriti olukorras,

kus kaebajal puudub enda sõnul Pakistanis sotsiaalne tugivõrgustik (s.o lähedased, kes oleksid

valmis teda abistama). Samas on kaebaja 30-aastane ja elanud Eestis üksnes viimased 7 aastat,

mis tähendab, et suurema osa elust on ta veetnud siiski Pakistanis ja on sealsete oludega tuttav.

Samuti on oluline silmas pidada, et kaebaja on viibinud Eestis tähtajaliste elamislubade alusel

ning seega on tal tulnud kogu aeg arvestada võimalusega, et elamisloa kehtivuse lõppemisel

(30.06.2023) ja uue elamisloa andmata jätmise korral tuleb tal Eestist lahkuda, kui tal puudub

võimalus saada elamisluba muul alusel. Lisaks on lahkumisettekirjutusega antud kaebajale aega

21 päeva, et korraldada enda päritoluriiki naasmine. Asjaolud, et kaebaja on Eestis kohanenud,

omandanud siin mitu kõrgharidust ja valdab lisaks eesti keelt, iseloomustavad teda kahtlemata

3-24-1517

7(7)

positiivselt, kui ei anna iseseisvat alust Eestis viibida. Vaatamata sellele, et praeguses asjas

tuleb kontrollida üksnes seda, kas PPA 09.05.2024 otsusega on õigesti jäetud rahuldamata tema

taotlus elamisloa andmiseks töötamiseks C OÜ-s, ei saa halduskohtu viiteid kaebaja

varasematele taotlustele pidada täiesti asjakohatuks, sest need viitavad, et kaebaja on sisuliselt

otsinud erinevaid võimalusi elamisloa saamiseks, ja tekitavad põhjendatud kahtluse, et kaebaja

töötamine C OÜ-s ei pruugi olla tegelik. Täpsemalt tuleb need asjaolud selgitada siiski välja

asja sisulise lahendamise käigus. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa esitatud kaebust pidada

perspektiivituks, kuid kaebuse eduväljavaated ei ole ka ülekaalukalt suured. Kuna PPA on

kaebajale elamisloa väljastamisest keeldunud mh VMS § 124 lg 1 p 5 alusel, tuleb kaebuse

lahendamisel hinnata sedagi, kas kaebaja poolt toime pandud süüteod olid elamisloa andmisest

keeldumiseks piisavalt tõsised (vt Riigikohtu 18.11.2020 otsus nr 3-19-92, p 22) ehk kas seniste

süütegude põhjal tehtud PPA prognoosotsus kaebajast Eesti avalikule korrale lähtuva ohu kohta

on põhjendatud või mitte. Kaebaja Eestist lahkumise korral hakkaks tema suhtes lisaks kehtima

sissesõidukeeld Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile, mis raskendaks tema

suhtlemist mh kaebaja Saksamaal elava tüdruksõbraga. Elukaaslane ei ole siiski VSS § 29 lg 4

kohaselt käsitatav kaebaja perekonnaliikmena. Pidades silmas, et tegemist on visiitsuhtega, ei

ole põhjust eeldada, et see 3-kuulise sissesõidukeelu tõttu katkeks. Samuti puuduvad andmed,

et tüdruksõbral ei oleks võimalik kaebajat külastada ka väljaspool Schengeni ala. Kaebaja ei

ole toonud välja muid sotsiaalmajanduslikke suhteid Eestis, mis võiksid tema Eestist lahkumise

korral katkeda. Sõpradega on tal võimalik suhelda ka sidevahendite kaudu.

14. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kuna kaebaja on vaidlustanud töötamiseks elamisloa

andmisest keeldumise, siis puudub lahkumisettekirjutuse puhul vajadus hinnata, kas Pakistani

naasmine võiks olla kaebajale ohtlik. Väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on õigusvastane,

kui see võiks tuua kaasa VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje ja nn non-refoulement põhimõtte

kehtivus ei sõltu sellest, kas väljasaadetav on varasemalt väitnud enda tagakiusamist sihtriigis

(nt taotlenud Eestis rahvusvahelist kaitset) või mitte. Eeltoodu ei ole tinginud ebaõige lahendi

tegemist. Kaebaja on väitnud enda varasemat kuulumist separatistlikku tudengiorganisatsiooni

Jeay Sindh Students’ Federation, mille liikmeid on Pakistanis aastate jooksul vahistatud ja

vangistatud. Isegi kui kaebaja kõnealusesse organisatsiooni kuulus, ei ole ta usutavalt näidanud,

et tal oleks jätkuvalt organisatsiooniga mingi seos või et Pakistani ametivõimud sooviksid teda

varasema tegevuse tõttu jätkuvalt taga kiusata, vaatamata sellele, et kaebajat olevat 2013. a-l

juba nädala kinni peetud ning puuduvad andmed, et tal oleks hiljem ametivõimudega mingeid

probleeme olnud (nt pole tal takistatud 2017. a-l Pakistanist lahkuda, samuti on talle 2018. a-l

väljastatud pass). Kokkuvõttes ei anna kaebaja üldised ja paljasõnalised väited alust arvata, et

tema Pakistani väljasaatmine võiks tuua talle kaasa mõne VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje.

Kui kaebaja on aga veendunud, et tal on põhjendatud alus karta Pakistanis tagakiusamist tema

varasema poliitilise tegevuse tõttu, on tal võimalik esitada välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduses sätestatud korras taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks.

15. Eelneva põhjal jääb X määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.05.2024

määruse resolutsiooni p 1 muutmata

(allkirjastatud digitaalselt)