1-21-4033/203 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev, koht

ja asja läbivaatamise viis

31. mai 2024, Tallinn,

kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-21-4033

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Sten Lind, Elina Elkind

Kohtuasi

Osaühing X süüdistuses KarS § 298 lg 3 järgi;

Q süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 4 - KarS § 25 lg 4, KarS

§ 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi;

C süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 4 - KarS § 25 lg 4, KarS

§ 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi;

F süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 4 – KarS § 25 lg 4, KarS

§ 344 lg 1, KarS § 345 lg 1, KarS § 294 lg 2 p 1, 2 ja KarS

§ 1572 lg 2 järgi;

W süüdistuses KarS § 298 lg 1 ja KarS § 209 lg 1 järgi;

Z süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Harju Maakohtu 16. oktoobri 2023. a otsus, üldmenetlus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Prokuratuur (esindaja riigiprokurör Alar Lehesmets);

F kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs;

C kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs;

süüdistatav Z;

süüdistatav Osaühing X (seaduslik esindaja Z),

apellatsioonid

Prokurör

Riigiprokurör Alar Lehesmets

Süüdistatav

OÜ X, registrikood XXXXXXXX, asukoht XXX,

seaduslik esindaja Z

Kaitsjad

Vandeadvokaadid Silver Reinsaar ja Andres Simson

Süüdistatav

Q, isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX

1-21-4033

2(101)

Kaitsjad

Vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise

Altroff

Süüdistatav

C, isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX

Kaitsjad

Vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise

Altroff

Süüdistatav

F, isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX

Kaitsjad

Vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise

Altroff

Süüdistatav

W, isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX

Kaitsja

Vandeadvokaat Margo Lemetti

Süüdistatav

Z, isikukood XXXXXXXXXX, asukoht XXX

Kaitsjad

Vandeadvokaadid Madis Mahlapuu ja Jaanus Tehver

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 16. oktoobri 2023. a otsus osaliselt, s.o:

1.1.Eesti Vabariigilt F kasuks välja mõistetud menetluskulude osas summas 51 096

eurot ja 92 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 12).

1.2. Eesti Vabariigilt OÜ X kasuks välja mõistetud menetluskulude osas summas

15 465 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 13).

1.3. Eesti Vabariigilt Z kasuks välja mõistetud menetluskulude osas summas

80 968 eurot ja 4 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 15).

1.4. Z süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmises

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 19).

1.5. F süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmises

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 20).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1. Mõista Eesti Vabariigilt F kasuks välja 49 696 eurot ja 92 senti

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

2.2. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ X kasuks välja 11 237 eurot ja 50 senti

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

2.3. Mõista Eesti Vabariigilt Z kasuks välja 52 278 eurot ja 69 senti

kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

2.4. Mõista Eesti Vabariigilt süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks (kahtlustatavana kinnipidamine) Z kasuks välja 115 eurot ja 67

senti. Ülejäänud osas jätta Z taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju

hüvitamiseks rahuldamata.

2.5. Mõista Eesti Vabariigilt F kasuks välja alates 27. jaanuarist 2021 kuni

kriminaalmenetluses lõpplahendi jõustumiseni või F kohtunikuametist

vabastamiseni tema ametikohustuste täitmise peatamise tõttu saamata jäänud

töötasu. 31. maiks 2024 on hüvitise suuruseks 78 134 eurot ja 16 senti. Seda

summat tuleb alates 1. aprillist 2024 kuni kohtuotsuse jõustumiseni

1-21-4033

3(101)

suurendada sissenõutavaks muutunud saamata jäänud töötasu võrra, kuid

mitte rohkem kui 83 280 euroni. Sissenõutavaks muutunud saamata jäänud

töötasu suurus on pool sissenõutavaks muutunud perioodi eest esimese astme

kohtunikule makstavast töötasust, millest on maha arvestatud tulumaks.

Ülejäänud osas jätta F taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks

rahuldamata.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid muuta maakohtu otsuse

põhiosa järgmiselt:

3.1.Jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt ei olnud W poolt

õiguskirjanduse ostmise näol tegemist soodustusega. Täiendada selles osas

maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3.2.Jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt saaks Wle ette heita

töövõimetuse ajal töötamist ainult siis, kui tema erialane tegutsemine oleks

kaasa toonud õigusliku lahenduse või järelmi. Täiendada selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3.3.Jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt puudus vaasi

kahjustamise ja läbiotsimise vahel põhjuslik seos. Täiendada selles osas

maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3.4.Jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt ei võimalda SKHS

§ 11 lg 2 hüvitada ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud mittevaralist kahju.

Täiendada selles osas maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

3.5.Jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt ei saa kaitsja

osavõtuta kohtumise korraldamine olla käsitatav süülise menetlusõiguse

rikkumisena. Täiendada selles osas maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva

otsuse põhjendustega.

4. F kaitsja Oliver Nääsi taotlus F elukoha läbiotsimisel tehtud fotodega tutvumise

keelamiseks jätta läbi vaatamata.

5. Z ja OÜ X taotlus ebaseadusliku jälitustegevusega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.

6. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.

7. F kaitsja Oliver Nääsi apellatsioon rahuldada osaliselt.

8. C kaitsja Oliver Nääsi apellatsioon rahuldada osaliselt.

9. Süüdistatav Z apellatsioon rahuldada osaliselt.

10. OÜ X seadusliku esindaja Z apellatsioon jätta rahuldamata.

11. Mõista Eesti Vabariigilt W kasuks välja 3000 eurot apellatsioonimenetluses

tasutud menetluskulude katteks.

12. Mõista Eesti Vabariigilt Z kasuks välja 675 eurot apellatsioonimenetluses tasutud

menetluskulude katteks.

13. Mõista

Eesti

Vabariigilt

F

kasuks

välja

5180

eurot

ja

senti

apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks.

14. Mõista

Eesti

Vabariigilt

C

kasuks

välja

eurot

ja

senti

apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks.

15. Mõista Eesti Vabariigilt Q kasuks välja 556 eurot ja 3 senti apellatsioonimenetluses

tasutud menetluskulude katteks.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni saab esitada üksnes advokaadi vahendusel.

1-21-4033

4(101)

Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

12. peatüki 1. jaos.

SISUKORD

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK ................................................................................... 6

(I) Süüdistus ............................................................................................................................ 6

(1) F süüdistus altkäemaksu võtmises ning W, Z ning OÜ X süüdistus altkäemaksu

andmises .............................................................................................................................. 6

(2) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil ..... 7

(3) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi

kasutamises ......................................................................................................................... 7

(4) W süüdistus kelmuses ................................................................................................... 8

(II) Maakohtu otsus ................................................................................................................ 9

(1) Menetluslikud küsimused .............................................................................................. 9

(2) F süüdistus altkäemaksu võtmises ning W, Z ning OÜ X süüdistus altkäemaksu

andmises .............................................................................................................................. 9

(3) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil ... 11

(4) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi

kasutamises ....................................................................................................................... 11

(5) W süüdistus kelmuses ................................................................................................. 13

(6) Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõuded ................................................ 13

(III) Apellatsioonid ............................................................................................................... 15

(1) Prokuratuuri apellatsioon ............................................................................................ 15

(2) F kaitsja O. Nääsi apellatsioon .................................................................................... 18

(3) C kaitsja O. Nääsi apellatsioon ................................................................................... 20

(4) Süüdistatav Z ja OÜ X apellatsioon ............................................................................ 20

(IV) Menetlus ringkonnakohtus ............................................................................................ 20

(1) Kriminaalasja arutamisele määramine ........................................................................ 20

(2) Süüdistatav Z ja OÜ X kirjalikud seisukohad ............................................................. 21

(3) Z kaitsja J. Tehveri kirjalikud seisukohad ................................................................... 22

(4) Prokuratuuri kirjalikud seisukohad ............................................................................. 22

(5) W kaitsja M. Lemetti kirjalikud seisukohad ............................................................... 22

(6) F, C ja Q kaitsjate O. Nääsi ja E. Altroffi kirjalikud seisukohad ............................... 23

(7) F kirjalikud seisukohad ............................................................................................... 24

(8) Seisukoha küsimine kaitsjate esitatud tõendite osas ................................................... 25

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ................................................................................. 25

1-21-4033

5(101)

(I) Lühikokkuvõte ................................................................................................................. 25

(II) Menetluslikud küsimused ............................................................................................... 28

(1) Apellatsioonimenetluses esitatud tõendid ................................................................... 28

(2) Maakohtu otsuse kuulutamine ja tervikteksti kättesaadavaks tegemine ..................... 29

(3) Jälitustegevuse seaduslikkus ....................................................................................... 30

(4) Advokaadibüroo läbiotsimise seaduslikkus ................................................................ 31

(5) V sõiduauto läbiotsimise seaduslikkus ........................................................................ 35

(6) F elukoha läbiotsimisel tehtud fotodega tutvumise keelamine ................................... 36

(7) Ringkonnakohtu menetluslikud seisukohad obiter dictum’i korras ............................ 37

(III) Altkäemaksu võtmine ja andmine ................................................................................. 37

(1) Sissejuhatus ................................................................................................................. 37

(2) Vara või muude soodustuste saamine ......................................................................... 38

(3) Ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ..................................................................... 42

(4) Kokkuvõte ................................................................................................................... 45

(IV) Toimingupiirangu rikkumine ........................................................................................ 45

(1) KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule hinnangu andmata jätmine ............ 45

(2) Süüdistusest ................................................................................................................. 46

(3) KarS § 3001 lg 1 kooskõla määratletuspõhimõttega ................................................... 50

(4) Sisuline hinnang .......................................................................................................... 53

(V) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil ...... 60

(VI) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi

kasutamises ........................................................................................................................... 62

(1) Tsiviilasi nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna tagasinõudes) .............................. 62

(2) Tsiviilasi nr 2-19-113602 (Aktsiaselts A hagi O OÜ vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks) ............................................................................................................. 72

(VII) W süüdistus kelmuses ................................................................................................. 75

(1) RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ning RaKS § 60 lg 2 tõlgendamine ........................................... 75

(2) Süüdistusest ................................................................................................................. 77

(3) Sisuline hinnang .......................................................................................................... 80

(VIII) Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlused ............................................ 82

(1) C taotlus varalise kahju hüvitamiseks ......................................................................... 82

(2) F taotlus mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks ................................................ 84

(3) Z ja OÜ X taotlused mittevaralise kahju hüvitamiseks ............................................... 91

(IX) Menetluskulud maakohtus ............................................................................................ 95

(1) F ja C menetluskulude riigi kanda jätmine .................................................................. 95

(2) Z menetluskulude riigi kanda jätmine ......................................................................... 97

1-21-4033

6(101)

(3) OÜ X menetluskulude riigi kanda jätmine .................................................................. 99

(X) Menetluskulud apellatsioonimenetluses ...................................................................... 100

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

(I) Süüdistus

(1) F süüdistus altkäemaksu võtmises ning W, Z ning OÜ X süüdistus altkäemaksu

andmises

1. Kohtunik Fle esitati süüdistus korduvas altkäemaksu võtmises ja küsimises

pankrotihalduritelt

Wlt

ning

Zlt,

s.o

karistusseadustiku

(KarS) § 294 lg 2 p 1 ja 2 tunnustega kuriteo toimepanemises. Wle ja Zle esitati süüdistus

altkäemaksu andmise eest KarS § 298 lg 1 järgi ning OÜ-le X KarS § 298 lg 3 järgi.

2. Süüdistuse

kohaselt

sõlmis

F

Zga

ebaõiguskokkulepe

hiljemalt

2008. a. ning Wga hiljemalt 2012. a. Mõlemad ebaõiguskokkulepped kestsid süüdistuse

kohaselt kuni F kahtlustatavana kinnipidamiseni 31. oktoobril 2019. Ebaõiguskokkulepete

täitmist käsitati jätkuvate kuritegudena.

3. Ebaõiguskokkuleppe kohaselt on F vastutasuna Wlt ja Zlt saadud altkäemaksu eest:

-

kaasanud W / Z ja Vt enda juhitud pankrotimenetlustesse ajutise haldurina, samuti

saneerimismenetlustesse;

-

jätnud end taandamata pankrotimenetlustest, mille menetlusosaline oli tema lähikondne

W / Z või V;

-

eiranud W / Z ja Vt menetlusse kaasates korruptsioonivastase seaduse (KVS) §-s 11

sätestatud toimingupiirangut;

-

loonud Wle / Zle ja Vle teiste pankrotihalduritega võrreldes eelisseisundi

pankrotimenetlustesse kaasamiseks;

-

edastanud Wle / Zle ja Vle teavet neid huvitada võivate ajutist pankrotihaldurit vajavate

menetluste kohta ja taganud nendele võimaluse menetluse väliselt edastada F

menetluses olevaid pankrotimenetlusi puudutavaid ettepanekuid, mida F aktsepteeris

kriitikavabalt;

-

kinnitanud W / Z ja V huvides kriitikavabalt pankrotihalduri tasu ja pankrotimenetluse

lõpparuandeid. Lisaks on F nõustunud kriitikavabalt OÜ X töötajate pankroti- või

saneerimismenetlustes esitatud tasutaotlustega ning andnud juba pankrotimenetlustele

eelnevalt Zle infot selle kohta, milliseks võib pankrotimenetluses kujuneda oodatav

pankrotihalduri tasu.

4. Vastutasuna F poolt tehtud ametialastele otsustele tagas W ebaõiguskokkuleppe raames Fle

võimaluse soovitud aegadel küsida Wlt erinevaid teeneid. W poolt Fle antud soodustustena

ametiseisundi kasutamise eest käsitatakse:

-

2012. a lõpus Qle sülearvuti ostu,

-

2014. a detsembris tehtud kokkulepet osta Qle õiguskirjandust, 2015. a jaanuaris 345,88

euro eest selle õiguskirjanduse ostmist ning seni tuvastamata ajal ja kohas, kuid enne

31. oktoobrit 2019 selle õiguskirjanduse üleandmist;

1-21-4033

7(101)

-

hiljemalt 9. juulil 2015. a tehtud kokkulepet, mille kohaselt võtab W 2015. a jooksul

oma pankrotihalduri ja kohtutäituri büroosse OÜ-s L tasustatavale praktikakohale

kohtunik F poja Q.

5. Vastutasuna F poolt tehtud ametialastele otsustele osutas Z F nimetatud aegadel perekond

XXX õigusvaidlustega seonduvalt tasuta õigusteenust. Z ise või tema advokaadibüroo

töötajad nõustasid alates 1. jaanuarist 2008 kuni 31. oktoobrini 2019 F ning tema

perekonnaliikmeid vähemalt järgmistes õiguslikes vaidlustes jättes esitamata arve vähemalt

16,5 tunni õigusteenuse eest:

-

kohtunik F seoses väärteomenetlusega väärteoasjas nr 260208000621 ja

kohtumenetluses

Harju

Maakohtus

kohtuasjas

nr

4-08-1560

(esindaja

Z);

-

perekond XXX seoses võlaõigusliku nõudega S 2008. a (nõustaja Z);

-

perekond XXX seoses tasaarvestusavalduse koostamisega OÜ-le R (nõustaja Z);

-

C seoses väärteoasjaga nr 10220882973264 ja 4-09-4342 2009. a (esindaja J);

-

C seoses pöördumisega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik I

poole 2016. a (nõustajad Z, V ja M);

-

kohtuasjas nr 3-16-229 Tartu Halduskohtus ja Tartu Ringkonnakohtus 2017. a, mis

puudutas C töövaidlust Tartu Vanglaga (esindaja V ning nõustajad Z ja M);

-

perekond XXX kindlustusvaidluses seoses nende elukohaga XXX vähemalt alates

2016. aastast (esindaja V ja nõustajad Z ning M);

-

kohtunik F seoses distsiplinaaravaldusega 2018. a (nõustaja Z);

-

F seoses Maksu- ja Tolliameti haldusasjaga 2019. a (esindaja Z).

6. OÜ-le X esitati süüdistus KarS § 298 lg 3 järgi, sest Z kui advokaadibüroo juht ja

ainuomanik sõlmis ebaõiguskokkuleppe advokaadibüroo huvides.

(2) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil

7. F süüdistatakse KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt

edastas F 7. veebruaril 2019. a oma abikaasale Cle kohtuasjas nr 2-18-14337 OÜ Z advokaat

B koostatud avalduse Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale. Selles avalduses kajastati

täisealise isiku eriliiki isikuandmeid (detailseid terviseandmeid) ning taotleti kohtult

täisealisele isikule eestkoste seadmist ja määramist. Avaldus edastati Cle näidisena, et ta

saaks seda kasutada kolmandatele isikutele tasulise õigusteenuse osutamisel abimaterjalina

ning seeläbi teenida enda ja F ühisele leibkonnale varalist kasu.

(3) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi

kasutamises

8. F,

C

ja

Q

süüdistatakse

grupis

KarS § 209 lg 2 p 4 – § 25 lg 4 ning KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toime panemises.

9. Süüdistuse järgi on F koos abikaasa C ja poeg Qga tsiviilkohtumenetlustes nr 2-19-113602,

2-17-9248 ja 2-19-6329 menetluspoolte esindajatena ühiselt korduvalt koostanud ebaõigeid

menetluskulude nimekirjasid ja neid kohtule esitanud. Menetluskulude nimekirjades täpsete

menetluskulude kohta teadlikke valeväiteid on esitatud eesmärgiga kohustada kõnealuste

menetluste vastaspooli tegema nende esindatavate huvides varakäsutusi ning luua neis

1-21-4033

8(101)

ettekujutus sellest, et menetluses on vaja tasuda menetluskulusid ulatuses, mille osas

tegelikke kulusid tekkinud ei ole. Täpsemalt seisneb etteheide selles, et:

-

16. veebruaril 2018. a esitas Q kohtuasjas nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna

tagasinõudes) Tartu Maakohtule hagivastuse, milles kinnitati, et N tasus õigusabi

osutajale kokkulepitud hinna alusel 1300 eurot. Dokumendi kohaselt koostasid selle

D ja Q. Tegelikkuses N sellist summat ei tasunud. Õigusabi perekonnatuttav Nle

osutasid F, C ja Q. Õigusabiteenuse eest tasus N erinevate teenustega, sh perekond

XXXle kuuluva maja ehitustöödega. Täiendavaid kokkuleppeid menetluskulude

hüvitamiseks ei olnud. D kaasati menetlusse vaid eesmärgiga õigustada

menetluskulude väljamõistmist. Ebaõige menetluskulude nimekirja esitamisega

sooviti kohtumenetluse kaudu saavutada ebaseaduslik nõue hageja vastu

menetluskulude osas ning kaasa tuua varakäsutus D kasuks. Kuivõrd kohtuasja

võitis hageja K, ei otsustatud menetluskulude hüvitamist Ni kasuks, jäi kelmus

katsestaadiumisse.

-

2019. a suvel osutasid Q ja F Jle õigusteenust tsiviilasjas nr 2-19-113602.

Menetluskulude eest ei tasutud ning puudus ka kokkulepe menetluskulude

tasumiseks. Selleks, et jätta menetluse vastaspoolele (AS A) mulje nagu oleks Jl

ning O OÜ-l tekkinud menetluskulusid, koostasid Q ja F menetluskulude nimekirja,

milles väideti, et tegelikkuses on O OÜ-d menetluses esindanud hoopis D, kes osutas

õigusabiteenust väärtusega 385 eurot (käibemaksuta) ning kostja on juba tasunud

õigusabi osutajale kokkulepitud hinna alusel, milleks on 70 eurot tund

(käibemaksuta). Samuti esitasid Q ja F 11. septembril 2019 kohtule kostja väidetava

seadusliku esindaja nimel D õigusteadmisi kinnitava diplomi, teades, et D ei ole

mitte kunagi kõnealuse õigusteenuse pakkumisse kaasatud. Kuna kohus ei teinud Jle

soodsat otsust, jäi kelmus katsestaadiumisse.

-

16. juulil 2019. a esitas C kokkuleppel Fga tsiviilasjas nr 2-19-6329 (Ä hagi E vastu

võla nõudes) Pärnu Maakohtule C ja D allkirjastatud kostja vastuse hagiavaldusele,

milles paluti jätta menetluskulud hageja kanda. Õigusabikuludena nimetati 450

eurot ning märgiti, et need kulud on juba kaetud. Tegelikult osutas F 2019. a suvel

tasulist õigusteenust Õle ja Ele. Õ ja F leppisid kokku, et soodsa tulemuse korral

tasub Õ Fle 200 eurot. Taotluse esitamise hetkeks ei olnud kulusid kantud. F ja C

leppisid kokku rollijaotuse, mille kohaselt koostas menetlusdokumente F,

kohtuistungitel osales vajadusel C ning kohtule esitavates dokumentides märgitakse

kostja lepinguliseks esindajaks D ja C. Seega sooviti saavutada hageja vastu

ebaseaduslik nõue 250 euro ulatuses. Kuna kohus ei teinud kostja kasuks

menetluskulude hüvitamise otsust, jäi kelmus katsestaadiumisse.

(4) W süüdistus kelmuses

10. W süüdistatakse KarS § 209 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt

esitas pankrotihaldur ning kohtutäitur W Haigekassale enda kui füüsilisest isikust ettevõtja

nimel 16. augustil 2019. a ning 9. septembril 2019. a töövõimetuslehed ajutise töövõimetuse

hüvitise määramiseks ja maksmiseks. Esimese töövõimetuslehe töövabastusperiood oli 8.

juuli kuni 6. august 2019 ning teise töövabastuslehe töövõimetusperiood oli 7. august 2019

kuni 30. august 2019. Haigekassa maksis Wle kahe töövõimetuslehe alusel kokku 4943,99

eurot. Tegelikkuses täitis W hoolimata väidetavast töövõimetusest 2019. a juulis ja augustis

igapäevaseid pankrotihalduri töökohustusi, tegeles ettevõtlusega ning sai selle eest tasu,

mistõttu ei olnud tal töövõimetuse hüvitise saamiseks alust. Seega lõi W varalise kasu

saamise eesmärgil Eesti Haigekassale tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse,

mille tulemusena sai Eesti Haigekassa varalist kahju.

1-21-4033

9(101)

(II) Maakohtu otsus

11. Harju Maakohtu 16. oktoobri 2023. a otsusega mõisteti kõik süüdistatavad nendele ette

heidetud tegudes õigeks. Tervisekassa (endise nimega Eesti Haigekassa) poolt W vastu

esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus jäeti läbi vaatamata. F, OÜ X ja Z süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise taotlused jäeti rahuldamata. C taotlus süüteomenetlusega

tekitatud varalise kahju hüvitamiseks rahuldati osaliselt ning tema kasuks mõisteti välja

187 eurot.

(1) Menetluslikud küsimused

12. Maakohus ei nõustunud kaitsjate etteheidetega, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudus

ajend ja alus. Menetlejale laekunud informatsioon ning halduskohtumenetluse materjalidest

nähtuv asjaolu, et X vandeadvokaat V on halduskohtumenetluses F abikaasat C tasuta

nõustanud, oli piisav kriminaalmenetluse alustamiseks.

13. F ametialase e-postkasti sisu välja nõudmine ei rikkunud sõnumisaladust, sest sealsed

sõnumid olid adressaadi mõjusfääri jõudnud. Väited nõupidamistoa saladuse rikkumise

kohta on oletuslikud.

14. Kohus pidas sideettevõtjalt saadud andmeid lubamatuks tõendiks. Jälitustoiminguid pidas

maakohus seaduslikeks.

15. OÜ X läbiotsimist (nii Tallinna kui Võru linnas asuvates ruumides) pidas kohus

ebaseaduslikuks ning luges seega ka kõik läbiotsimisega saadud tõendid lubamatuks.

Eeluurimiskohtuniku poolt antud luba advokaadibüroo läbiotsimiseks oli liiga laialt

tõlgendatav ning võimaldas advokaadibüroost otsida, leida ja ära võtta dokumente ja

andmekandjaid, mis ei ole selle kriminaalmenetluse tõendamisesemega seotud. Arvestades,

et läbi otsiti advokaadibürood, pidanuks kohtumäärus olema eriliselt detailne. Määrus

pidanuks sisaldama ka viidet konfidentsiaalsete andmete kaitsmise vajadusele.

Läbiotsimisprotokollist nähtub, et andmekandjad võeti ära tervikuna nende sisusse

süüvimata,

samuti

kopeeriti

advokaatide

e-postkastide

sisud

tervikuna,

ilma

märksõnaotsinguta. Välised kõvakettad, mälupulgad ja mälukaardid lihtsalt pakendati ja

võeti kaasa. Ainult OÜ X advokaat M arvutis tehti märksõnaotsing. Läbiotsimist ei

teostatud sõltumatu vaatleja juuresolekul, samuti teostati läbiotsimist osaliselt teise

advokaadibüroo ruumides, milleks ei olnud luba. Luba ei olnud ka sõiduauto Volkswagen

Passat läbiotsimiseks.

(2) F süüdistus altkäemaksu võtmises ning W, Z ning OÜ X süüdistus altkäemaksu

andmises

16. Maakohus leidis, et süüdistus altkäemaksu andmises ja võtmises on tõendamata. Kuigi

F on saanud Zlt ja Wlt mõningaid süüdistusaktis nimetatud soodustusi, ei ole tõendatud, et

soodustused oleks antud vastutasuks tema ametiseisundi kasutamise eest. Mõned

süüdistusaktis nimetatud soodustustest aga ei leidnud tõendamist või loobus nende osas

süüdistusest prokuratuur.

17. F või tema pereliikmed on Zlt, Vlt ja OÜ X saanud tasuta õigusabi järgmistes vaidlustes:

-

tasaarvestusavalduses OÜ-le R;

-

kohtuasjas nr 3-16-229 Tartu Halduskohtus ja Tartu Ringkonnakohtus C töövaidluses

Tartu Vanglaga;

1-21-4033

10(101)

-

kindlustusvaidluses seoses XXX elukohaga;

-

F distsiplinaarmenetluses ja

-

F ja C vaidluses Maksu- ja Tolliametiga.

18. F sai Wlt mobiiltelefoni käibemaksu võrra odavamalt, samuti sai ta Wlt kingituseks

mobiiltelefoni kaaned. Selle soodustuse koguväärtus oli 74,99 eurot.

19. Maakohus ei nõustu süüdistuse versiooniga selles, et F ei oleks tohtinud ajutiseks halduriks

või pankrotihalduriks määrata oma tuttavaid ning oleks pidanud end nendega seotud

menetlustest taandama, kuna nad olid menetlusosalised. PankrS § 25 lg 1 kohaselt ei ole

pankrotihaldur menetlusosaline.

20. Kohus leiab, et hoolimata pikaaegsest sõprusest ja läbikäimisest ka tööväliselt ei saa

W, Z ja Vt pidada F lähikondseteks pankrotiseaduse mõttes, mis oleks võinud mõjutada

nende

tegevust

ajutise

halduri

või

pankrotihaldurina

F

poolt

juhitud

pankrotimenetluses.

Tõendatud

pole

ühtegi

juhust,

kus

F menetluses olnud pankrotiasjades oleks menetluse kulgu või kohtulahendit mõjutanud

asjaolu,

et

ajutiseks

halduriks

või

pankrotihalduriks

oli

määratud

kas

W,

Z või V. Väide, et nimetatud pankrotihaldureid eelistati, on ümber lükatud kaitsja

tõenditega, mille kohaselt on F ajutiseks halduriks ja pankrotihalduriks määranud ka teisi

inimesi. Kuigi süüdistuses väidetakse, et F kinnitas W, Z ja V huvides pankrotihalduri

tasusid ja pankrotimenetluse lõpparuandeid kriitikavabalt, tulnuks süüdistuses viidata ka

konkreetsetele juhtumitele, kus kohtunikul oleks olnud põhjust tasutaotlustesse kriitiliselt

suhtuda. Tasu kinnitamisel küsitakse ka võlgniku ja võlausaldaja seisukohta.

21. W on Fle üle andnud kingituse koguväärtuses 74 eurot ja 99 senti. Samas ei ole tõendatud,

et tegemist oleks konkludentsete tegudega sõlmitud ebaõiguskokkuleppe raames üle antud

altkäemaksuga. W on tunnustatud pankrotihaldur, keda on menetlustesse kaasanud ka

paljud teised kohtunikud. Ka pankrotihaldurile tasu määramine ei sõltu kohtuniku suvast,

vaid on seaduses selgelt reguleeritud. Ainult pikaajalise sõprussideme ja ka töövälisel ajal

suhtlemise pinnalt ei saa ilma tõenditeta väita, et menetlustesse kaasamine ja tasude

määramine oleks seotud vastuteenetega. Kuigi jälitustoimingute käigus on pealt kuulatud

mitmete tundide jagu telefonikõnesid F ja W vahel, võeti ära kohtuniku meilboksi sisu alates

2002. a, samuti tema ning W arvutites olevad failid, siis ei tule ka selliselt kogutud infost

välja

ühtegi

konkreetset

tõendit,

millega

võiks

kinnitada

süüdistusversiooni

altkäemaksukokkuleppe olemasolust. Seega tuleb F ja W selles episoodis õigeks mõista

kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

22. Vaatamata tasuta õigusabi osutamisele, ei ole võimalik jaatada ebaõiguskokkuleppe

sõlmimist Z ja F vahel. F ja Z suhtlesid süüdistuses kirjeldatud ajaperioodil tihedalt nii

tööalaselt, kui ka tööväliselt. Läbi käidi ka perekonniti, muuhulgas laste ühise huvi tõttu. F

perel tekkinud õiguslike küsimuste lahendamiseks koondati kõik jõud, eelkõige Z ja V, aga

keerulisemate

probleemide

korral

ka

palju

teisi

isikuid.

Z

abistas

küll

F ja C pro bono, kuid tuvastatud ei ole, et selle eest oleks ka vastuteenet küsitud. F ja Z

telefonivestlusi on 7 kuu jooksul pealt kuulatud. Sealjuures on räägitud korduvalt ka

teemadel, mis puudutavad F probleeme, mille käigus õigusabi osutati, kuid ei kosta ühtegi

viidet altkäemaksukokkuleppele. Sama saab öelda ka F tööarvutist ära võetud dokumentide

ja tema tööalase e-postkasti läbivaatuse kohta. Süüdistuse järgi kehtib ebaõiguskokkulepe

juba alates 2008. a ning tegemist on jätkuva kuriteoga, mille esimene episood toimus 2008.

a ning järgmine alles 2016. a. Vahepealse 8 aasta jooksul jätkas F süüdistuse versiooni

kohaselt omapoolsete soorituste tegemist ebaõiguskokkuleppe täitmisest, kuid Z ja

1-21-4033

11(101)

advokaadibüroo poolt mingit vastusooritust ei olnud. See ei kõla kohtu jaoks eluliselt

usutavalt ja räägib pigem ebaõiguskokkuleppe puudumise, kui selle olemasolu kasuks.

Kuna tasuta õigusabi ei antud vastutasuks selle eest, et kohtunik oma ametiseisundit

kasutaks, tuleb F, Z ja OÜ X neile esitatud süüdistustes õigeks mõista kuriteokoosseisu

puudumise tõttu.

23. Süüdistuskõnes viitas prokuratuur sellele, et kui kohus peaks leidma, et süüdistusaktis

märgitud kuriteokoosseisu ei saa kohaldada, peab kohus kontrollima, kas F tegu võiks

vastata KarS § 3001 lg 1 tunnustele.

24. Prokurör viitas oma avakõnes 2022. a aprillis vihjamisi võimalusele, et kas tegu ei võiks

olla hoopis KarS § 3001 koosseisule vastava kuriteoga, kuid kogu kohtumenetluse vältel ta

selle teema juurde tagasi ei pöördunud. Kui kaitsja O. Nääs selle teema 18. novembri

2022. a istungil tõstatas, kinnitas kohus üle, et asja arutatakse esitatud süüdistuse pinnalt,

kuna prokuratuur ei ole taotlenud süüdistuse muutmist. Seega oli menetlusosalistel põhjust

arvata, et kohus ei kaalunud alternatiivseid kvalifikatsioone. Kuna Fl ja tema kaitsjal ei

olnud küllaldast võimalust end selle kvalifikatsiooni vastu kaitsta, jätab kohus rahuldamata

prokuratuuri taotluse kaaluda alternatiivselt, kas F tegevus võiks vastata KarS § 3001 lg 1

tunnustele.

(3) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil

25. Kohus tuvastas, et F avaldas eriliiki isikuandmeid sisaldanud menetlusdokumendi vähemalt

ühele isikule, Cle. Tõendatud ei ole, et C oleks kõnesoleval ajavahemikul Ü sarnases

õigusküsimuses nõustanud. Seega ei ole tõendamist leidnud, et F oleks Cle eriliiki

isikuandmeid edastanud omakasu eesmärgil selliselt, et C saaks osutada õigusabiteenust ja

teenida

perekond

XXXle

varalist

kasu.

Seega

tuleb

F temale esitatud süüdistuses KarS § 1571 lg 2 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu

puudumise tõttu.

(4) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi

kasutamises

26. Tõendatud on see, et kohtuasjas nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna tagasinõudes)

osutasid Nle õigusabi kõik perekond XXX liikmed, sh ka D. Seega ei leidnud kinnitust

süüdistusversioon,

et

D menetluses ei osalenud. Süüdistusest jääb selgusetuks, kelle vahel, millal ja kuidas lepiti

kokku teoplaanis, milliste andmete avaldamise läbi toimus eksitamine, kes pidi millistest

andmetest tulenevalt sattuma eksimusse ning kes pidi saama varalist kasu. Süüdistusest ei

selgu, kes petmise tagajärjel eksimusse sattus. Süüdistuse tekstist võib järeldada, et selleks

pooleks peetakse hageja K. Samas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et hageja

ka eksimusse sattus, teda ei ole ka kannatanuna üle kuulatud.

27. Tõenditega on ümber lükkamata, et Nga võidi rääkida võimalikust tulemustasust. Sel juhul

olnuks menetluskulude nimekirja esitamine igati seaduslik. Süüdistusakt on vastuoluline ka

õigusabikulude tasumise osas. Ühes kohas väidetakse, et N ei tasunud õigusabikulude eest

ning

teises

kohas

kirjutatakse,

et

õigusabiteenuse

eest

tasus

N perekond XXXle erinevate teenetega – sh maja ehitustöödega. Seega võib ka jaatada

võimalust, et õigusabiteenuste eest on tasutud vastuteenetega.

1-21-4033

12(101)

28. Ei ole ka tõendeid selle kohta, et kohtule esitatud dokumendiga sooviti tuua kaasa

ebaseaduslik varakäsutus D kasuks. Kohtule esitatud dokumendi resolutsioonist nähtub

selgelt, et kulude hüvitamist taotletakse kostja ehk N kasuks. Kokkuvõtvalt ei ole selles

episoodis analüüsitud tõendite pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et F, Q ja C oleksid

isikute grupis toime pannud kelmuse katse, kuna ei ole tuvastatud, et 16. veebruaril 2018. a

Tartu Maakohtule edastatud menetluskulude nimekiri oleks sisaldanud ebaõigeid andmeid

õigusabiteenust osutanud isikute, osutatud õigusabiteenuse sisu, mahu ja maksumuse osas.

29. Ka siis, kui kohus jõuaks teistsugusele järeldusele, poleks see kaasa toonud isikute süüdi

mõistmist, sest süüdistuse tekstis on nimetamata konkreetne isik, kes ebaõigete andmete

esitamise, ehk petmise tõttu eksitusse võis sattuda ja tõendamata on kas ta ka tegelikult

sattus, ehk siis sisustamata on kelmuse objektiivse koosseisu üks oluline element.

Süüdistatavad tuleb õigeks mõista ka KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi esitatud

süüdistuses. Süüdistusest ei selgu, kes konkreetselt dokumendi võltsis: kas süüdistatavad

grupis või heidetakse seda ette üksnes neile, kes dokumendile allkirja panid? Kuna eelnevalt

tuvastati, et menetluskulude nimekiri ei sisaldanud ebaõigeid andmeid ei saa selle

koostamine ja kohtule esitamine olla kvalifitseeritav dokumendi võltsimise ja teadvalt

võltsitud dokumendi kasutamisena ning ka selles süüdistuses tuleb kõik süüdistatavad

õigeks mõista nende käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

30. Tsiviilasjas nr 2-16-6329 (Ä hagis E vastu võla nõudes) tuleneb jälitusprotokollidest selgelt,

et Õ oli teadlik, et osutatud õigusabi eest tuleb tasuda, et juhul, kui hagi jääb rahuldamata,

siis hüvitatakse nende poolt makstud õigusabitasu hageja poolt ning et osa õigusabitasust,

summas 200 eurot oli Õu poolt ka makstud. Õ oli ka teadlik, et õigusabikulud ei piirdu

ainult

esialgselt

tasutud

200 euroga.

31. Vaidlus puudub, et õigusabiteenust osutati ning Õ oli teadlik, et peab kulud hüvitama. F

ütluste

kohaselt

tegeles

selle

kohtuasjaga

ka

D. 16. juulil 2018. a Pärnu Maakohtule edastatud kostja vastuses sisalduvad andmed tekkinud

menetluskulude kohta ei sisaldanud ebaõigeid andmeid õigusabiteenust osutanud isikute,

osutatud õigusabiteenuse sisu, mahu ja maksumuse osas. Ka selles episoodis on süüdistuses

nimetamata konkreetne isik, kes ebaõigete andmete esitamise, ehk petmise tõttu eksitusse

võis sattuda. Tõendamata on ka see, kas eksitusse tegelikult satuti. Süüdistuskõnes viitab

prokuratuur hoopis sellele, et eksitusse sattus asja lahendanud kohus.

32. Süüdistatavad tuleb õigeks mõista ka KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi esitatud

süüdistuses. Ka siin ei selgu, kellele konkreetselt võltsimist ette heideti. Kuna eelnevalt

tuvastati, et menetluskulude nimekiri ei sisaldanud ebaõigeid andmeid, ei saa selle

koostamine ja kohtule esitamine olla kvalifitseeritav dokumendi võltsimise ja teadvalt

võltsitud dokumendi kasutamisena ning ka selles süüdistuses tuleb kõik süüdistatavad

õigeks mõista nende käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

33. Seonduvalt Jle õigusteenuse osutamisega tsiviilasjas nr 2-19-113602 tuvastas kohus, et

menetluskulude nimekirja on kohtule esitanud J. Dokumendi metaandmete kohaselt on

dokumendi koostaja Q. Menetluskulude nimekirjast ei nähtu, kes konkreetselt on

õigusabiteenust osutanud, kas seda on teinud D, Q või keegi kolmas. Menetlusnimekirja

koostamine ei tähenda võltsimist. Tõendatud on, et J suhtles õigusabiteenuse osutamise

teemal

Fga,

kes

omakorda

suhtles

Qga.

F

ütluste

kohaselt

suhtles

D selles teemas ka J kompanjoni Tga ning nad võisid omavahel õigusabiteenuse osutamises

ja tasu suuruses kokku leppida, kuid see versioon ei ole kontrollitav, sest J ega T ei kuulatud

1-21-4033

13(101)

kohtus üle. D aga keeldus ütluste andmisest. Seda, et tasus leppisid kokku F ja J, ei ole

samuti tõendatud.

34. Kuna väidetava kelmusliku teo pani faktiliselt toime J, siis süüdistusaktist ei nähtu, kuidas

saaks tema tegu omistada Fle või Qle. Neil põhjustel ei saa süüdistatavaid süüdi mõista ei

kelmuses, dokumendi võltsimises ega võltsitud dokumendi kasutamises.

(5) W süüdistus kelmuses

35. Vaidlust ei ole selles, et W esitas süüdistuses märgitud töövõimetuslehed ning sai

töövõimetushüvitist. Kohus ei nõustu prokuratuuri etteheitega, justkui olnuks W

töövõimetuslehel märgitud perioodil tegelikult töövõimeline. W käis 2019. a juulis

puusaliigesevahetuse operatsioonil, mille tulemusena oli ta töövõimetu. Esitatud süüdistus

on puudulik ning sealt ei ole aru saada, milles W väidetav näiline töövõimetus seisnes.

36. Süüdistusaktist ei nähtu, kuidas ja millisel moel W ettevõtlusega tegeles ning mis hetkel ta

selle eest tasu sai. Seda, et W käis tunnistaja H sõnade kohaselt ühe meesterahvaga

pankrotimenetluse raames pilte tegemas, kohus W poolt töötamiseks ei pea, sest tuvastatud

on nii tunnistaja kui ka süüdistatava W kohtus antud ütlustega fakt, et pildid tegi

meesterahvas. Pelgalt telefonikõnede tegemine või vastuvõtmine süüdistatava poolt, e-

kirjade lugemine ja nendele vastamine, ei ole kohtu jaoks veenvaks asjaoluks, et jaatada W

poolt tööülesannete täitmist pankrotihalduri või kohtutäiturina. Ka Riigikohtu lahendite

lugemist oma töökohas haiguslehel olles ei saa Wle kui töötegemist ette heita.

37. Kohtumenetluses on mõistlikult põhjendatud, miks W töövõimetuslehe ajal oma

tööruumides viibis. W ütluste kohaselt käis ta tööruumides, et olla veendunud, et kõik oleks

ikka korras, võib-olla andis teistele juhiseid ja vastas e-kirjadele, suhtles telefoniga. Seda ei

pea kohus töötamiseks. Ka W mobiiltelefoni vaatlusest nähtuv W ja advokaatide ning

muude isikute omavaheline suhtlus SMS teel ei tõenda vastupidist. Kuigi SMS-idest võiks

arvata, et tegemist võiks olla mingit sorti tööalase jutuga, kuid kohtu hinnangul ei ole see

siiski üheselt tuvastatav. Kohtule ei ole teada, kas üldse ja, milliste menetluste raames

märgitud vestlused toimusid.

38. Kohtu hinnangul saaks Wle ette heita töövõimetuse ajal töötamist siis, kui tema aktiivne

erialane tegutsemine tõi või oleks kaasa toonud tema menetluses olnud pankrotiasjades või

täiteasjades õigusliku lahenduse, järelmi. Käesoleval hetkel kohtule ühtegi sellekohast

tõendit esitatud ei ole.

39. Samuti ei ole tõendatud, et W saanuks töövõimetusperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat

tulu. Kui süüdistusversiooni kohaselt sai W sel perioodil täidetud tööülesannete eest tasu

hiljem, tulnuks prokuratuuril viidata, millal ja millise pankroti- või täiteasja raames laekus

süüdistatavale süüdistuses kirjeldatud perioodil tööülesannete täitmise eest raha. W

pangakontole ei laekunud töövõimetusperioodil töötasu. Seetõttu tuleb W KarS § 209 lg 1

järgi õigeks mõista.

40. Kuna W mõistetakse kelmuse süüdistuses õigeks, tuleb kriminaalmenetluses esitatud

avalik-õiguslik nõudeavaldus KrMS § 310 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

(6) Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõuded

41. Kohus jättis rahuldamata kaitsja S. Reinsaare taotluse hüvitada Osaühingule X ja Zle SKHS

§ 11 lõike 2 ja § 7 lõike 1 alusel mittevaralise kahju hüvitis õiglases suuruses seoses taotleja

1-21-4033

14(101)

asukohas läbi viidud 31.10.2019 õigusvastase läbiotsimisega. Rahuldamata jäeti ka SKHS

§

lõike

ja

§ 7 lõike 1 alusel taotletud mittevaralise kahju hüvitis õiglases suuruses seoses prokuratuuri

poolt Eesti Rahvusringhäälingu uudistesaates „Aktuaalne Kaamera“ 01.11.2019 antud

intervjuus taotlejate käsitamisega kohtunik Fle altkäemaksu andnud isikutena ja Eesti

Rahvusringhäälingule 05.11.2019 taotleja asukoha läbiotsimise käigu kohta ebaõige teabe

avaldamisega.

42. Kohus leidis, et kuna ebaseaduslikult teostatud läbiotsimist mittevaralise kahju hüvitamise

alusena SKHS § 11 lg 2 ette ei näe, siis ei saa seda taotlust ka rahuldada. Kohtu poolt

läbiotsimise ebaseaduslikuks tunnistamine peaks hüvitama tekitatud ebaõiguse.

43. Z au ja hea nime teotamise osas jättis kohus taotluse rahuldamata, sest ei ole tuvastatud, et

menetleja tegevus oleks olnud süüline. Avalike menetlustoimingute teostamise hetkel oli

Kaitsepolitseiametil ja Riigiprokuratuuril kogutud piisavat tõendeid, et esitada Zle

kahtlustus.

44. Läbiotsimise käigu kohta ebaõigete andmete avaldamise osas jääb taotlus rahuldamata

seetõttu, et tegemist ei ole SKHS § 11 lg-s 2 ammendavalt loetletud juhuga, mil füüsilisel

isikul on õigus taotleda mittevaralise kahju hüvitamist.

45. Kohus jättis rahuldamata ka F kaitsja O. Nääsi taotluse süüteomenetluses tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Taotluses leiti, et kahju tekitati kinni pidamise ajal kaitsja

osavõtuta korraldatud kohtumisel F survestamisega kohtuniku ametist lahkumiseks;

jõustunud kohtumääruse alusel viivitamatule tagamisele kuuluva sularaha tagastamisega

teadlikus viivitamises ja F seisukohtade ja õiguste pisendamises kohtueelses menetluses

toimunud kaebemenetluses.

46. Kohus leidis, et Fga toimunud kohtumisel puudus menetlejate süülisus. Seaduses ei ole

taolise kohtumise korraldamise keeldu. Sularaha tagastamisega viivitamisel ja F

seisukohtade ja õiguste pisendamine ei ole aga käsitatav alandava kohtlemisena.

47. C taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldas kohus osaliselt. Taotlus

rahuldati osas, mis seondus läbiotsimisel kahjustatud mobiiltelefoni ekraani remondi

kuludega (169 eurot) ning lõhutud seifiga (18 eurot). Taotlus jäeti rahuldamata läbiotsimisel

purunenud vaasi osas, sest puudub põhjuslik seos vaasi purunemise ja menetleja käitumise

vahel. Läbiotsimisprotokollist nähtub, et vaasi serv oli eelnevalt mõrane.

48. Kohus jättis rahuldamata F taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas.

Taotluses sooviti kahju hüvitamist seoses kohtunikuametist kõrvaldamise tagajärjel

saamata

jäänud

töötasuga

summas

796,21

eurot;

saamata

jäänud

II pensionisamba maksete osas; õpetaja ametist vabastamistega (kohtu äranägemisel) ning

sõidu- ning ravikuludega (174, 3 eurot sõidukulud, 177,29 eurot ravimite kulud ning 160

eurot psühhiaatrilise ravi kulud).

49. Kohtuniku ametist kõrvaldamise osas jäi taotlus rahuldamata, sest F ei kõrvaldatud ametist.

Praeguses faasis on ennatlik kahju hüvitamise nõude esitamine. Õigeksmõistva kohtuotsuse

järel on Fl õigus pöörduda nõudega Eesti Vabariigi vastu saamatajäänud tulu ja II

pensionisamba maksete nõudes. Õpetaja ametist vabastamise osas ei ole tõendatud, et

õppetöö lõpetamise põhjuseks oli kriminaalmenetluse läbi viimine. Sõidu- ja ravikulu ei

1-21-4033

15(101)

kuulu SKHS §-d 5 ega 7 alusel hüvitamisele. Sõidukulud, ravimite ja ravikulud jäid

hüvitamata, sest need ei kuulu vastavalt SKHS §-dele 5 ja 7 hüvitamisele.

(III) Apellatsioonid

(1) Prokuratuuri apellatsioon

50. Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt, palub see vaidlustatud osas tühistada ja

teha uus otsus, millega mõista süüdistatavad neile ette heidetud tegudes süüdi, konfiskeerida

Flt ära võetud sularaha, rahuldada avalik-õiguslik nõue ning jätta süüdistatavate

menetluskulud nende enda kanda. Prokuratuur esitas ka karistusettepanekud ja taotluse

süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks.

(a) Menetluslikud küsimused

51. Prokuratuuri hinnangul rikkus maakohus otsuse kuulutamisega seonduvalt menetlusõigust,

hoidis menetlusosalisi teadmatuses ega arvestanud kohtumenetluse poolte õigusi. See

rikkumine väljendus selles, et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel ei selgitanud kohus

suuliselt kohtuotsuse olulisi põhjendusi, samuti lükati kohtuotsuse tervikteksti

kättesaadavaks tegemist korduvalt edasi. Kohtuotsuse terviktekst tehti kättesaadavaks

hiljem kui kohtu poolt määratud tähtajal.

52. Advokaadibüroo läbiotsimine teostati kehtiva õiguse nõudeid järgides. Maakohus pidanuks

jaatama läbiotsimiste õiguspärasust ning tuginema lahendi tegemisel seaduslikult läbiviidud

uurimistoiminguga kogutud tõenditele. Seda mitte tehes rikkus maakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

53. Sõiduauto Volkswagen Passati läbiotsimiseks oli eeluurimiskohtuniku luba. Sõidukit ei

kajastatud määruse resolutsioonis üksnes tehnilisel põhjusel ning prokuratuur esitab selle

tõendamiseks e-kirja vahetuse Registrite ja Infosüsteemide Keskusega.

(b) F süüdistus altkäemaksu võtmises ning W, Z ning OÜ X süüdistus altkäemaksu

andmises

54. Prokuratuur ei nõustu maakohtu otsusega altkäemaksu andmise ja võtmise osas. Poolte

vaheline ekvivalentsussuhe on tuvastatav kaudsete tõendite põhjal. Ekvivalentsussuhet

tõendavad ka OÜ X läbiotsimisel leitud tõendid, mille maakohus tunnistas lubamatuks.

55. Ebaõiguskokkulepet on võimalik jaatada, kui teenuseid osutatakse korduvalt ja

perioodiliselt; teineteise käitumine on prognoositav ja ettenähtav; osapooltel on selge ja

tajutav teadmine selle kohta, milline on oodatav käitumine ning omavahelist kokkulepet

tajutakse ka kolmandate isikute poolt. Neid asjaolusid käsitles prokuratuur ka oma

süüdistuskõnes. Maakohus hindas tunnistajate ütlusi ühekülgselt ja jättis hindamata mitmed

kaudsed ja dokumentaalsed tõendid, millele prokuratuur süüdistuskõnes viitas. Selektiivne

tõendite hindamine on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Üksnes kaitsjate ühepoolsete järelduste arvesse võtmisega rikkus maakohus ka

kohtuotsuse põhistamise nõudeid.

56. Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldusega, milles leiti, et W poolt Qle sülearvuti ega

õiguskirjanduse soetamine ei ole tõendatud.

1-21-4033

16(101)

57. Zlt varaliselt hinnatava soodustuse saamise etteheite osas palub prokuratuur maakohtu

otsuse tühistada kahe episoodi osas, milles maakohus ei lugenud soodustuse saamist

tõendatuks: tasuta õigusteenuse osutamine väärteomenetluses nr 260208000621 (4-08-

1560) ning tasuta õigusteenuse osutamisega Cle seoses pöördumisega soolise

võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik I poole.

58. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kui jättis

hindamata, kas F tegevus võib vastata KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseeritavale kuriteole.

Nii süüdistatavale kui kaitsjale oli süüdistusakti põhjal teada, et kohtuotsuse tegemisel tuleb

kaaluda ka toimingupiirangu rikkumise kuritegu, sest süüdistusakt viitas sellele mitmes

kohas. Ühtlasi juhtis prokuratuur sellele tähelepanu avakõnes. Prokuratuur ei pea teo

ümberkvalifitseerimiseks tegema taotlust, vaid alternatiivse kvalifikatsiooni kaalumine on

maakohtu seadusest tulenev kohustus.

59. Prokuratuur analüüsis F tegevuses KarS § 3001 lg 1 tunnuste esinemist põhjalikult

süüdistuskõnes

ning

leiab,

et

kui

ringkonnakohus

ei

tuvasta

KarS § 294 lg 1 p 1, 2 koosseisutunnuste esinemist, tuleb F süüdi tunnistada KarS § 3001 lg

1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

(c) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil

60. Prokuratuur ei nõustu F õigeksmõistmisega KarS § 1571 lg 2 järgi.

61. F poolt Cle delikaatsete isikuandmete edastamine jäi selle ajaperioodi sisse, mil Ü tegeles

ema eestkoste ja pensioni kättesaamise küsimuse lahendamisega. F eesmärk näidise

saatmisel oli, et C saaks seda kasutada koostatava dokumendi näidisena ning seeläbi enda

ja F ühisele leibkonnale varalist kasu teenida. Kui ringkonnakohus leiab, et Ü nõustamine

ei ole tõendatud, ei muuda see hinnangut, et F on toime pannud KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud

kuriteo. On tuvastatud, et eriliiki isikuandmeid sisaldava dokumendi edastamise eesmärgiks

oli see, et C saaks seda dokumenti õigusteenuse osutamisel näidisena kasutada.

62. Kui ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole lõpuleviidud teoga, tuleb kontrollida

F tegevuse vastavust KarS § 1571 lg 2 – KarS § 25 lg 2 tunnustele. Teades, et C tegeleb

nõustamisega, tegi F endast kõik, et C saaks eriliiki isikuandmeid sisaldavat dokumenti

kasutada omakasu eesmärgil.

(d) W süüdistus kelmuses

63. Prokuratuur ei nõustu W õigeksmõistmisega KarS § 209 lg 1 järgi.

64. Maakohus on ekslikult leidnud, et prokuratuur vaidlustab asjaolu, et W oli töövõimetu.

Prokuratuur heidab Wle ette seda, et viibides haiguslehel ning puhul, mil tema taastumine

oli piisav ning tervis võimaldas, täitis ta tööülesandeid, ei andnud ta sellest Haigekassale

teada. Olukorras, mil Wl selgus, et ta on operatsioonist piisavalt taastunud ning saab ja

kavatseb osalise koormusega jätkata töövõimetuslehel viibides ettevõtlusega tegelemist

ning täita tööülesandeid, pidanuks W esitama vastava info Haigekassale. Kui väljakirjutatud

töövõimetuslehel on vaja teha parandusi, esitab töövõimetuslehele parandamist vajava

kande teinud kande tegija haigekassale kirjaliku õiendi. Seega pidanuks W informeerima

Haigekassat töövõimetuse perioodil tööülesannete täitmisest ja ettevõtlusega tegelemisest

ning Haigekassal olnuks esitatud teabe põhjal võimalik teha töövõimetuslehele parandused.

Vastavalt asjaoludele järgnenuks W poolt korrektsel kujul Haigekassale teabe edastamisel

1-21-4033

17(101)

kas hüvitise maksmise vähendamise, selle maksmisest keeldumise või selle tagasinõudmise

otsus. W viis Haigekassa aga kõnealuse teabe osas eksimusse ning Haigekassa tegi

eksimuses olles varakäsutuse.

65. Prokuratuur möönab, et süüdistuses ei ole ettevõtluse või tööülesande täitmisena käsitatavat

tegevust konkreetselt nimetatud, kuid prokuratuur on need tegevused sisustanud nii

kohtuliku uurimise kui kohtuvaidluste käigus ning Wl on olnud igakülgne võimalus end

nende etteheidete vastu ka kaitsta.

66. Prokuratuur ei nõustu, et tööülesannete täitmise ja ettevõtlusega tegelemisena on

käsitletavad üksnes need toimingud, mis tõid või oleks kaasa toonud tema menetluses olnud

pankrotiasjades või täiteasjades õigusliku järelmi. Jättes sellise seisukoha põhistamata

rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Taoline seisukoht on

eluvõõras ja ekslik. Maakohtu seisukoht, et W tegeles töökorralduslike küsimustega, on

ekslik. Töökorralduslikeks ülesanneteks on büroo ülalpidamise ja toimimise tagamine,

samuti halduri/täituri igapäevase töö koordineerimisega seotud tegevused. Wle prokuratuuri

poolt tehtud etteheide läheb oluliselt kaugemale pelgalt nö administratiivsetest

toimingutest.

67. Asjassepuutumatu oli ka maakohtu seisukoht, et W ei saanud töövõimetuse ajal tulu.

Määrav ei ole mitte tulu saamine töövõimetuse ajal, vaid selle aja eest. Eirates

ravikindlustuse seaduse (RaKS) sätteid kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust

KrMS § 338 p 2 mõttes.

68. Kuna prokuratuur taotleb W süüdimõistmist KarS § 209 lg 1 järgi, tuleb ka rahuldada Eesti

Tervisekassa poolt W vastu esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus ning mõista Wlt Eesti

Tervisekassa kasuks välja 4943,99 eurot.

(e) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi

kasutamises

69. Prokuratuur vaidlustab F, C ja Q õigeks mõistmise KarS § 209 lg 2 p 4 – KarS § 25 lg 2,

KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi seonduvalt varalise kasu saamise katsega tsiviilasjas

nr 2-17-9248.

70. Maakohtu tuginemine F oletusele selle kohta, et N ja D vahel võis olla juttu tulemustasust

on ekslik. Prokuratuur peab F ütlusi ebausaldusväärseteks. Tulemustasu kokkulepet ei

kinnita ükski tõend ning ka F ütlused olid oletuslikud, mitte kindlas kõneviisis esitatud

faktiväited. N ütlustest nähtub, et tasukokkuleppeid ei olnud. Maakohtu vastupidine järeldus

ei põhine N ütlustel. Maakohtu seisukoht, et N ei mäleta asjaolusid, ei ole õige. Kuigi N

ühel hetkel nii vastas, siis tasukokkuleppe kohta oli ta vastus selge. Seega on kohus

käsitlenud tunnistaja ütlusi valikuliselt ja jõudnud seega ebaõigele seisukohale.

71. Intellektuaalselt võltsitud dokumendi esitamisega viidi hageja eksitusse kostjal tekkinud

menetluskulude osas, mis oleks hagi rahuldamata jätmisel toonud kaasa hageja alusetu

varakäsutuse ja perekond XXX alusetu rikastumise. Menetluskulude nimekirjas väidetakse,

et N on kulud tasunud. Taotluses ei ole juttu sellest, et Nl võiks tulevikus tekkida

õigusteenuse kulu tasumise kohustus. Samas on selgelt tõendatud, et tegelikkuses ei ole N

kulusid kandnud.

1-21-4033

18(101)

72. Prokuratuur ei nõustu maakohtu kriitikaga selles, et süüdistusaktist ei nähtu, kelle vahel,

millal ja kuidas lepiti kokku teoplaanis; milliste andmete avaldamise läbi toimus

eksitamine; kes pidi millistest andmetest tulenevalt sattuma eksimusse ning kes pidi saama

varalist kasu. Prokuratuur leiab, et nimetatud asjaolude näol on tegemist tõendamiseseme

asjaoludega ning need asjaolud tulenevad tõenditest neile kogumis hinnangut andes ega pea

sisalduma süüdistuses. Süüdistus vastab kelmuse koosseisutunnustele ning on piisavalt

detailne ja arusaadav. Süüdistusest nähtub selgelt, et eksimusse sooviti viia K. Süüdistatavat

õigeks

mõistes

rikkus

maakohus

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

73. Seoses tsiviilasjas nr 2-19-113602 menetluskulude dokumendi esitamisega vaidlustab

prokuratuur maakohtu otsuse üksnes F ja Q õigeksmõistmises KarS § 344 lg 1 järgi.

74. Kohtulikult

uuritud

tõendid,

eriti

telefonikõned

F

ja

D

ning

F ja Q vahel tõendavad, et kõnesolevas tsiviilasjas ei osutanud D õigusteenust. Koostades

menetluskulude nimekirja, kus õigusteenuse osutajana nimetati D, esitati kohtule teadlikke

valeväiteid nii õigusabiteenuse mahu, selle hinna kui ka õigusabiteenuse eest tasumise ja

selle osutaja kohta. Sellega panid F ja Q toime dokumendi intellektuaalse võltsimise KarS

§ 344 lg 1 järgi.

(f) Menetluskulud

75. Prokuratuur leiab, et rahuldades suures osas F ja C kaitsjate taotluse menetluskulude

hüvitamiseks on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes.

76. Kaitsja esitatud taotlus ei ole nõuetekohane. Hüvitamisele ei kuulu süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise taotluse ettevalmistamine; kolleegidega nõupidamine;

süüdistatava Wle esitatavate küsimuste ettevalmistamine; SKHS taotluse täiendamine ning

lisaks muud toiminguid, mida maakohus pole pidanud vajalikuks täpsustada.

77. Zle

mitme

kaitsja

kulude

hüvitamisel

on

maakohus

tähelepanuta

jätnud

KrMS § 175 lg 2 regulatsiooni, mis sätestab, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või

esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele

kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu.

78. Prokuratuur ei nõustu ka sellega, et hüvitatav menetluskulu võiks olla uue kaitseakti

koostamine varasema seaduse nõuetele mittevastava kaitseakti asemel. Kaitsja oleks

pidanud juba esimesel korral esitama seaduse nõuetele vastava kaitseakti.

79. Prokuratuur leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis riigi kanda

OÜ-le X tekkinud menetluskulud seoses süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotlusega, sest kohus jättis taotluse rahuldamata.

(2) F kaitsja O. Nääsi apellatsioon

80. F kaitsja O. Nääs vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata

süüteomenetluses esitatud kahju hüvitamise taotlus ning lahendamata taotlus keelata F

elukoha läbiotsimisel tehtud ning kohtutoimikus sisalduvate fotojäädvustuste avaldamine.

Kaitsja ei vaidlusta maakohtu otsust süüteomenetlusega kaasnenud sõidukulude, ravimite

kulude ning psühhiaatrilise ravi kulude hüvitamata jätmise osas.

1-21-4033

19(101)

(a) Mittevaralise kahju hüvitamise taotlus

81. F taotleb temale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist seoses tema alandava

kohtlemisega. Maakohus on küll õigesti välja toonud, millisele kolmele juhtumile kahju

hüvitamise taotluses tuginetakse, kuid hinnanud neid ekslikult eraldi. Taotluses leiti, et

kirjeldatud sündmused kogumis võimaldavad jaatada, et F kohtlemine kohtueelses

menetluses on olnud alandav. Menetleja tegevus kogumis hinnates on näha selge rikkumiste

muster, millega anti Fle mõista, et tema õigustega kohtueelses menetluses ei arvestata, kui

seda nõuavad menetleja menetluslikud huvid. F õigusi rikuti korduvalt, teadlikult ja

tahtlikult. Just selline süstemaatiline F õiguste rikkumine ongi F hinnangul olnud teda

alandav. Maakohus on taotluse lahendamisel rikkunud põhjendamise kohustust ning seeläbi

oluliselt

menetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Peamine etteheide seisneb menetlusõiguse rikkumiste eraldi

hindamises. Kaitsja palub ringkonnakohtul hinnata menetlusõiguse rikkumisi kogumis ning

tuvastada, et F kohtlemine oli alandav ning talle tuleb hüvitada tekitatud mittevaraline kahju

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 7 lg 1 ja SKHS § 11 alusel.

(b) Varalise kahju hüvitamise taotlus

82. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada

süüteomenetluses tekitatud varalise kahju taotlus järgmiselt:

-

kohtunikuametist kõrvaldamise tagajärjel saamata jäänud töötasu näol summas

60 796,21 eurot;

-

saamata jäänud II pensionisamba maksete näol summas 2873,49 eurot;

-

saamata jäänud töötasu ja II pensionisamba maksete näol edasiulatuvalt kuni

kohtuotsuse jõustumiseni;

-

süüteomenetluse tagajärjel õpetaja ametist vabastamisega tekitatud kahju saamata

jäänud töötasu näol kohtu äranägemise järgi.

83. Maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata F taotluse kahju hüvitamiseks seoses

õpetaja palgaga. On ilmne, et gümnaasiumid ei soovi õpetajaks isikut, keda kahtlustatakse

korruptsioonikuritegude toimepanemises ning avaliku usalduse kuritarvitamises. Kohus on

otsuse tegemisel ekslikult lähtunud eeldusest, et F viis koolides õppetööd läbi 2020. a

kevadel kuni õppeaasta lõpuni. Ta oli kuni 2020. a maini haiguslehel ega osalenud seetõttu

õppetöös. Seos F kahtlustatavana kinnipidamise ja töösuhte lõppemise vahel on ilmne.

84. Maakohus on ekslikult jätnud rahuldamata ka kahju hüvitamise taotluse seoses kohtuniku

palgaga. F soovib palga hüvitamist nii palgata puhkusele mineku osas kui ka osas, millega

Tartu Maakohtu esimehe käskkirja alusel vähendati F ametipalka 50% ulatuses ning seda

otseselt tulenevalt asjaolust, et Fle esitati käesolevas asjas süüdistus. Enda taotluses tugines

F mh ka PS § 25 sätestatule ning viitas ka Riigikohtu üldkogu poolt avaldatud

seisukohtadele. F taotlus ei tuginenud SKHS § 5 lg 1 p-s 4 sätestatud alusele. Kaitsja palub

ringkonnakohtul hinnata F taotlust ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 toodu valguses.

Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, justkui oleks taotlused ennatlikud. Taotlus oli

esitatud õigeaegselt ning maakohus oleks pidanud kohtuotsusega süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise nõuded läbi vaatama ja rahuldama.

1-21-4033

20(101)

(c) Taotlus keelata F elukoha läbiotsimisel tehtud ning kohtutoimikus sisalduvate

fotojäädvustuste avaldamine

85. Kaitsja esitas kohtuvaidlustes taotluse, milles palus keelata F elukoha läbiotsimisel tehtud

ning kohtutoimikus sisalduvate fotojäädvustuste avaldamine. Maakohus oma otsuses seda

taotlust ei lahendanud.

86. Taotluse lahendamata jätmine on menetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2

mõttes. See rikkumine on kõrvaldatav ringkonnakohtu poolt, kes saab taotluse läbi vaadata

ja rahuldada.

(3) C kaitsja O. Nääsi apellatsioon

87. C kaitsja O. Nääs vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata

süüteomenetluses esitatud kahju hüvitamise taotlus seoses läbiotsimisel lõhutud vaasiga.

Kaitsja palub selles osas teha uus otsus, millega hüvitada läbiotsimisel lõhutud vaasi

maksumus. Kaitsja leiab, et asjaolu, et menetleja fikseeris vaasi purunemise, tõendab, et

tegemist oli menetleja tegevuse tõttu tekkinud kahjuga. Seetõttu ei ole arusaadav maakohtu

seisukoht nagu poleks tuvastatav põhjuslik seos menetlejate tegevuse ja vaasi purunemise

vahel. Isegi, kui jaatada, et vaas oli enne selle purunemist mõranenud, on sellise vaasi

väärtus siiski suurem kui purunenud vaasil.

(4) Süüdistatav Z ja OÜ X apellatsioon

88. Süüdistatavad vaidlustavad maakohtu otsust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamata

jätmise osas.

89. X õigusvastase läbiotsimisega tekitati mittevaralist kahju (mainekahju) nii füüsilisele kui

ka juriidilisele isikule. Selle kahju hüvitamiseks ei piisa üksnes läbiotsimise

ebaseaduslikuks tunnistamisest. Isegi, kui senisest Riigikohtu praktikast tulenevalt ei saa

juriidilisele isikule tekitatud mittevaralist kahju hüvitada, on ilmne, et maine kahjustamise

eest peaks olema võimalik kahju hüvitada. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on

juriidilisele isikule mittevaralise kahju hüvitamist peetud võimalikuks. X läbiotsimisega

rikuti ka juriidilise isiku eraelu puutumatust.

90. Kahju tekitas ka põhjendamatu kriminaalasja algatamine ja hilisemalt menetlejate esitatud

õigustused. Süüdistatavad ei nõustu ka sellega, et viies episoodis tasuta õigusabi andmine

võiks olla käsitatav tasuta õigusabina. See on kolleegide vaheline viisakus. Seetõttu tuleks

ka süüdistatavatele välja mõista kohtu poolt määratud ulatuses vastav mittemateriaalne ja

materiaalne kahjuhüvitis. Ka jälitustegevus oli ebaseaduslik ning sellega seoses tuleb välja

mõista materiaalse ja mittemateriaalse kahju hüvitised.

91. Viimaks leitakse apellatsioonis, et maakohus jättis hinnangu andmata süüteomenetluses

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas.

(IV) Menetlus ringkonnakohtus

(1) Kriminaalasja arutamisele määramine

92. KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja jooksul esitas prokuratuur seisukoha,

milles palus jätta Z ning OÜ X apellatsioonid läbi vaatamata, sest need esitati kaebetähtaega

rikkudes.

1-21-4033

21(101)

93. Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2024. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi

kirjalikus menetluses. Kõik apellatsioonid loeti tähtaegseteks ning võeti menetlusse.

Prokuratuuri esitatud tõend võeti kriminaalasja materjalide juurde. Apellatsioonimenetluse

poolele, kes peab vajalikuks prokuratuuri esitatud tõendi uurimist kohtuistungil, anti

võimalus esitada ringkonnakohtule põhjendatud taotlus kriminaalasja arutamiseks suulises

menetluses hiljemalt 24. jaanuariks 2024. Teiste taotluste ja kirjalike seisukohtade

esitamiseks anti tähtaeg kuni 12. veebruarini 2024. Seda tähtaega pikendati kaitsja taotlusel

kuni 16. veebruarini 2024. Ringkonnakohus esitas apellatsioonimenetluse pooltele

kirjalikud küsimused:

1) Kas süüdistuse tekstis kajastuvad piisava selgusega kõik faktilised asjaolud, mis

võimaldaksid teha järelduse, et Fle ette heidetud tegevus, mis on süüdistusaktis

kvalifitseeritud altkäemaksu võtmisena, vastab KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud

kuriteokoosseisule ja kas need faktilised asjaolud on tõendatud?

2) Kas X läbiotsimisel kliendisaladuse kaitse nõuetega arvestamata jätmine toob kaasa

läbiotsimisega saadud tõendite lubamatuse ka nende dokumentide osas, mis seonduvad

advokaadile

esitatud

ning

läbiotsimistaotluses

ja

-määruses

välja

toodud

kuriteokahtlusega (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu põgusat viidet Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklite 8 ja 6 omavahelise võimaliku seose

kohta - EIK 20.12.2016, Lindstrand Partners Advokatbyrå AB v. Sweden, (18700/09),

p 95)?

3) Kas ja millisel õiguslikul alusel saab kohus keelata kohtuotsuse tegemisel

kohtutoimikus sisalduva materjali avaldamist (vt kohtutoimikuga tutvumise osas ka

RKKK 16.04.2020, 1-19-8262, p 39 jj)?

4) Millises menetlusdokumendis või millisel kohtuistungil tugines Z või tema kaitsja

apellatsioonis välja toodud etteheidetele, kui maakohtult taotleti süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamist? Vastuses palub ringkonnakohus kõrvutada apellatsiooni

väiteid konkreetsete viidetega maakohtu menetluses esitatud dokumentidele või

maakohtu istungi protokollidele.

(2) Süüdistatav Z ja OÜ X kirjalikud seisukohad

94. Süüdistatavad Z ja OÜ X esitasid kahed kirjalikud seisukohad. Esimesed seisukohad

saadeti KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja jooksul. Neis vaidlustati

kokkuvõtvalt prokuratuuri seisukohti advokaadibüroo läbiotsimise seaduslikkuse kohta.

Vastuses selgitati, et süüdistatavad nõustu väitega, et viies episoodis on antud tasuta

õigusabi, sest see on olnud kolleegide vaheline arutelu. Samuti esitati põhjendusi, miks ei

ole tegemist ebaõiguskokkuleppega ning seda isegi siis, kui arvestada ebaseadusliku

läbiotsimise käigus ära võetud tõendeid. Z menetluskulude Eesti Vabariigilt välja

mõistmine on põhjendatud. Kaitsjad ei dubleerinud üksteise tööd, mõlema osalemine oli

istungitel vajalik, mh osaleti advokaadibüroo asenduskaitsjatena. Kaitseakti täiendamise

kulud olid vajalikud, sest täiendamist pidasid vajalikuks nii kohus kui prokuratuur. Arvel

on kuupäev märgitu ekslikult. Perioodil 11. aprill – 13. aprill 2021 kajastatud kaitseakti

koostamise kulu on seotud kaitseakti täiendamise ajakuluga. Advokaadibüroole tuleb

hüvitada ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse koostamisega seonduvad

kulud ning seda sõltumata sellest, et taotlust ei rahuldatud.

95. Teised kirjalikud seisukohad edastati kohtule apellatsioonide menetlusse võtmisel antud

tähtaja jooksul. Seisukohtades vastati jaatavalt ringkonnakohtu küsimusele nr 2. Leiti, et

läbiotsimisega rikuti ulatuslikult nii läbiotsimisele allutatud isikute kui ka klientide

põhiõigusi ning sellise läbiotsimise eesmärk oli algusest peale minna mööda läbiotsimisele

1-21-4033

22(101)

allutatud isikute õigustest. Toimingu raames leidis aset ka mitmeid olulisi menetlusõiguse

rikkumisi. Kokkuvõttes on tõendid lubamatud. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele nr 4

selgitati, et põhjendamatule kriminaalmenetluse alustamisele viidati apellatsioonis seetõttu,

et seetõttu sai üldse läbiotsimine ja kahju tekkimine võimalikuks. Apellatsioonis käsitletud

tasuta õigusabiks peetud episoode kasutas aga prokuratuur põhjendamatu kahtlustuse

esitamisel. Sellega tuuakse välja ebaseadusliku tegevuse ulatus ehk need pidevad

rikkumised, mis viisid ebaseadusliku läbiotsimiseni. Sellele viidati ka süüdistatava viimases

sõnas. Jälitustegevusega seonduva kahju hüvitamise taotluse kohta selgitatakse, et sellele

viidati süüdistatava viimases sõnas. Ka see rikkumine viis ebaseadusliku läbiotsimiseni.

Kinnipidamisega seonduvat kajastati uudistes ning see tekitas ka mainekahju.

(3) Z kaitsja J. Tehveri kirjalikud seisukohad

96. Z kaitsja J. Tehver leiab, et advokaadibüroo läbiotsimise osas on maakohtu seisukohad

põhjendatud ja loogilised. Vastus ringkonnakohtu küsimusele nr 2 on jaatav.

Advokaadibüroo läbiotsimisele kohalduvate nõuete rikkumine on oluline menetlusõiguse

ja kaitsealuse ning kaassüüdistatavate põhiõiguste rikkumine. Selliste rikkumiste tagajärg

on Riigikohtu praktika järgi tõendi lubamatus. Prokuratuuri argumendid ei võimalda teha

süüdimõistvat otsust ning seda isegi siis, kui arvestada tõendeid, mille maakohus

lubamatuks tunnistas. Maakohus ei seadnud nõudeid konkreetsetele tõendi liikidele, vaid

leidis, et kaudsed tõendid ei tõenda ebaõiguskokkulepet. Prokuratuuri etteheited

menetluskulude hüvitamise kohta on alusetud. Hüvitise kogusumma ei ületa ühele kaitsjale

tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu.

(4) Prokuratuuri kirjalikud seisukohad

97. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele nr 1 leidis prokuratuur, et süüdistus sisaldab kõiki

KarS § 3001 lg 1 koosseisutunnuseid ning tegu on ka tõendatud. Seda on käsitletud

prokuratuuri apellatsioonis. Vastus küsimusele nr 2 on eitav. Isegi, kui kõiki nõudeid ei

järgitud, on läbiotsimisel saadud tõendid lubatavad. Sõltumatu vaatleja kaasamist võib

asendada ka see, kui läbiotsimisel osaleb kahtlustatavast vandeadvokaat. Samuti viibis

läbiotsimise juures advokatuuri liige M. Mahlapuu. Süüdistatavate poolt apellatsioonides

taotletud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osa jääb prokuratuur kohtuvaidlustes

esitatud seisukoha juurde.

(5) W kaitsja M. Lemetti kirjalikud seisukohad

98. Kuigi maakohus pidas jälitustoiminguid seaduslikeks, peab ringkonnakohus seda ex officio

uuesti hindama.

99. Kelmuse süüdistuse osas on maakohtu arutluskäik olnud loogiline ja arusaadav.

Süüdistusest ei ole aru saada, milliseid kohustusi W täitis ja kuidas tegeles ettevõtlusega.

Ühtegi tõendit ei ole selle kohta, millise menetluse raames W tööd tegi. Vähetähtsate

toimingute tegemine ei ole töötamine. Tõendatud pole ka töötasu saamine. Nõustuda ei saa

sellega, et töötasu väljamaksed võivad toimuda ka pärast töövõimetuse aega, sest see viiks

liialt suure määramatuseni.

100.

Maakohtu järeldus altkäemaksu süüdistuses on õige. Kohus ei seadnud liialt kõrget

tõendamisstandardit. Kohus pole tuvastanud soodustuse saamist, pelgalt seda, et

F sai W kaudu telefoni soodsamalt. See ei tõenda ebaõiguskokkulepet. Kohus on õigesti

1-21-4033

23(101)

leidnud, et W eelistamine ei ole leidnud kinnitust. Õiguskirjanduse ja sülearvuti episoodis

on kohus jõudnud samuti õige järelduseni.

(6) F, C ja Q kaitsjate O. Nääsi ja E. Altroffi kirjalikud seisukohad

101.

Altkäemaksu võtmise süüdistuses ei anna prokuratuuri seisukohad alust maakohtu

otsuse tühistamiseks. Hüvede andmist ajendas sõprade vaheline heatahtlikkus ning värske

kohtupraktika toetab seisukohta, et teatud soodustuste üleandmine võib olla

sotsiaaladekvaatne käitumine. Isegi kaudsed tõendid ei võimalda ekvivalentsussuhte

tuvastamist ning prokuratuuri loetelu kriteeriumitest, mis viitaksid ebaõiguskokkuleppele,

ei ole asjakohane. Maakohus tuvastas õigesti, et F ei ole saanud soodustusi õiguskirjanduse,

sülearvuti ega osade tasuta õigusabi episoodides. Samuti on ebaõige teo käsitamine

jätkuvana, mistõttu oleks osa etteheidetavatest tegudest igal juhul aegunud.

102.

Toimingupiiranguga seonduvas on kaitsjate vastus ringkonnakohtu küsimusele nr 1

eitav. Süüdistusakt ei käsitle toimingupiirangu rikkumise etteheidet. Sealsed viited KVS-le

on

tehtud

altkäemaksu

süüdistuse

raames

ning

süüdistus

ei

kajasta

kõiki

koosseisutunnuseid. Samuti ei ole faktidega sisustatud väide, et W ja Z oleks Fga seotud

isikud. Süüdistus on vastuoluline ka selles, kumba pidi mõju prokuratuur silmas peab ehk

kes keda väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutas. KVS § 7 lg 1 p 4 osas pole

Riigikohtu praktikat. Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et kellegi lugemine seotud isikuks

KVS § 7 lg 1 p 4 järgi eeldab analüüsi mõjutamise olulisusest, sh suhtlemise tihedusest,

poolte vaheliste lepingute iseloomust ning tähtsusest ametiisikule. Seejuures leidis

kolleegium, et isegi võlasuhtest ei pruugi piisata jaatamaks isikute vahelist olulist ja vahetut

seotust. Sellega seonduvalt paluvad kaitsjad tõendina vastu võtta Kaitsepolitseiameti

kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise, millest nähtub, et õiguskaitseasutused on

pidanud olulise ja vahetu mõju tuvastamisel oluliseks selliseid kriteeriume, mida

süüdistusest ei nähtu. Süüdistusakt ei kirjelda ka ühtsest tahtlusest kantud tegu ega

toimingupiirangu suurt ulatust. Süüdistuses puudub ka hüpotees selle kohta, millisel

ajaperioodil F väidetavalt teod toime pani. Süüdistusest ei nähtu ka seda, millal tekkis

väidetav mõju üksteisele, millal sellisest mõjust teada saadi ning kas otsuste ulatus ületas

40 000 euro pärast 1. aprillil 2013 jõustunud KVS-i ning mõjust teadlikuks saamist. Samuti

ei ole selge, kuidas pidanuks F W ja Z ajutiseks halduriks määrates ette nägema, milliseks

kujuneb tasu. Süüdistuse lisana esitatud tabelid ei võimalda võtta arvesse sama tsiviilasja

raames eri aegadel tehtud otsuste ulatusi. Süüdistus räägib üksnes sellest, et

ebaõiguskokkulepet täideti ühtse tahtlusega, kuid ei ütle midagi selle kohta, et

toimingupiirangut oleks ühtse tahtlusega rikutud. Seda ei saa ringkonnakohus seega

tuvastada. Isegi, kui leida, et koosseis on täidetud, oli F keelueksimuses. Selle tõendamiseks

esitab

kaitsja

tõendi,

mis

kinnitab

kaitseväidet,

et

Fl ei ole lubatud taanduda kohtuasjast, kus F oli sõber menetlusosalise esindajaga, mitte

menetlusosalisega. Pankrotihaldur on aga võrreldav menetlusosalise esindaja, mitte

menetlusosalisega.

Kaalumist

väärib

ka

toimingupiirangu

rikkumise

koosseisu

põhiseaduspärasus.

103.

Eriliiki isikuandmete avaldamise osas on maakohtu otsus õige. Isegi, kui C oleks

õigusabi osutanud, ei ole tõendatud, et ta oleks selle eest raha küsinud. Kui ei tuvastatud

varalise kasu saamise eesmärki, ei olnud tarvis ka hinnata vastutust süüteokatse eest. Samuti

on prokuratuuri tõlgendus subjektiivsest koosseisust ekslik. Varalise kasu eesmärk peab

seonduma isikuandmetega.

1-21-4033

24(101)

104.

Maakohtu otsus seoses kelmuse katse, dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi

kasutamisega tsiviilasjas nr 2-17-9248 ning 2-19-113602 on õige. Prokuratuuri apellatsioon

ei sisalda asjaolusid, mis võimaldaks maakohtu otsuse tühistada ja teha süüdimõistva

otsuse.

105.

Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele nr 3 leiavad kaitsjad, et selget õigusnormi ei ole,

mis võimaldaks keelata toimikumaterjaliga tutvumist, kuid apellatsioonikohus võiks luua

uue praktika.

106.

Kuigi maakohus ei tuvastanud kaitsjata toimunud vestluse õigusvastasust, peaks

ringkonnakohus selles osas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlust

lahendades kohtupraktika kujundamiseks seisukoha võtma.

(7) F kirjalikud seisukohad

107.

F leiab, et enamuses on maakohtu otsus õige ja põhjendatud. Karistust ei tohi mõista

sotsiaaladekvaatse käitumise eest. Prokuratuuri taotlus tõendi vastuvõtmiseks on

arusaamatu. Läbiotsimise ebaseaduslikkus ei saanud prokuratuurile tulla üllatuslikult.

108.

Süüdistusaktis esitatud teokirjeldus ei ole piisav KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteo

tuvastamiseks. Ainuüksi viitamine sõprussuhtele ei ole piisav. Prokuratuur vihjas

toimingupiirangu rikkumisele avakõnes. Tõendite uurimise käigus ei viidanud prokurör

kordagi tõenditele, mis tema vihjet sisustaksid. Prokurör esitas ka tõendeid, mis ei olnud

asjassepuutuvad. Toimingupiirangu rikkumise kuritegu on ka liialt laialt määratletud.

109.

Altkäemaksuga seonduvalt ei tähenda iga soodustuse vastuvõtmine automaatselt

kuritegu. Prokuröri viidatud tõendid ei tõenda ekvivalentsussuhet. Prokurör ei ole välja

toonud ühtegi olukorda, kus F oleks rikkunud seadust halduri tasu kinnitamisel. Ühtki

anomaaliat ei esine. Kui prokurör tahab väita, et maakohus on eksinud tõendite hindamisel,

tuleks välja tuua konkreetselt, milles viga seisnes. Õiguskirjanduse ostmise episoodis ei ole

prokuratuur fikseerinud W töökohas olnud raamatuid. Prokuratuuri väited sülearvuti

ostmise kohta on samuti paljasõnalised ja valed. Tasuta õigusabina tuleks käsitada ka seda,

kui prokurör käis eeluurimiskohtunikule selgitusi andmas. Menetluses oli õigusabina kõne

all vastastikku viisakuste avaldustena osutatud pisiteened. Et soodustuste vastuvõtmine pole

alati kuritegu, tuleb ka ametniku eetikakoodeksist. Kuriteo lävepakk peaks olema eetilisuse

lävepakust

oluliselt

kõrgemal.

Õigusabi

andmine

tulenes

pigem

Z praktilistest teadmistest ega nõudnud temalt erilist pingutust. Enamik tekste koostas F või

tema pereliikmed ise.

110.

Süüdistuses KarS § 1571 lg 2 järgi ei ole tõendatud, et Ü oleks tegelenud oma ema

eestkoste küsimusega. Tähelepanuta on jäetud tõendid koolide õppekavade kohta. Kohus ja

prokuratuur on ka ise kohtuotsuses toonud välja eriliiki isikuandmed koos isiku nimega.

111.

Kelmuse, dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise osas on süüdistus

vastuoluline ja raskesti jälgitav ega too välja kõikide isikute rolli. Prokurör ei ole millegagi

sisustanud oma väidet, et menetluskulude hüvitamisel oleks need saanud perekond XXX,

mitte menetlusosaline. Viidates dokumendi metaandmetele peaks ühtne standard kehtima

kõigile. Prokuratuur enda menetlusdokumentide metaandmetele aga tähtsust ei omista.

1-21-4033

25(101)

112.

F esitab ka põhjendusi enda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse

rahuldamise toetamiseks ning leiab, et elukoha läbiotsimisel tehtud fotojäädvustuste

avaldamise piiramist toetavad põhiseaduse sätted.

(8) Seisukoha küsimine kaitsjate esitatud tõendite osas

113.

Ringkonnakohus andis apellatsioonimenetluse pooltele täiendava tähtaja, et esitada

sisukoht kaitsjate O. Nääsi ja E. Altroffi taotluse kohta võtta tõendina vastu

Kaitsepolitseiameti 04. oktoobri 2021. a teatis ning L2 18. novembri 2022. a vastuskiri

kaitsja päringule.

114.

W kaitsja M. Lemetti leidis, et taotlus on põhjendatud, sest taotletavad tõendid toetavad

kaitsjate õiguslikku positsiooni ning nende asjakohasust on kaitsjad taotluses põhistanud.

115.

Prokuratuur leidis, et tõendite vastuvõtmiseks puudub õiguslik alus. Kaitsepolitseiameti

teatis ei ole kohtulahend ning sealsed seisukohad ei ole ülekantavad teistele elujuhtumitele.

Seda ei saa võrdsustada ka senise menetluspraktikaga. Ka L2 vastuskirja ei tohiks vastu

võtta. Maakohtu menetluses toimunud kohtuliku uurimise käigus on vastu võetud ja uuritud

mitmeid F poolt esitatud enesetaandamise taotlusi, millel on kohtuvaidlustes peatunud ka

prokuratuur. F vastas enesetaandusega seonduvatele küsimustele ka ristküsitlusel. Seega ei

ole kaitsja jaoks üllatus, et enesetaandamise taotlused võivad omada tähtsust ning ta oleks

saanud selle tõendi vastuvõtmist taotleda varem. Teiseks, arvestades et kohtumäärust ei ole

säilinud, ei ole kohtu esimehe kirjast võimalik tuletada, miks kohtunik taandamata jäeti.

Seega on see asjakohatu tõend.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Lühikokkuvõte

116.

Ringkonnakohus jätab maakohtu õigeksmõistvad otsused muutmata, kuid vähendab

mõningaid

maakohtu

poolt

välja

mõistetud

menetluskulusid.

Samuti

hüvitab

ringkonnakohus Fle tema kohtunikuametist kõrvaldamisega tekitatud varalise kahju. Kuna

Z mõisteti õigeks, rahuldab ringkonnakohus osaliselt ka tema taotluse kahtlustatavana

kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

117.

Menetluslike küsimuste (II) all selgitab kohus esmalt, miks tuleb tõendina vastu võtta

prokuratuuri apellatsioonile lisatud kirjavahetus Registrite ja Infosüsteemide Keskusega

ning kaitsjate O. Nääsi ja E. Altroffi poolt esitatud Kaitsepolitseiameti 4. oktoobri 2021. a

teatis. L2 18. novembri 2022. a vastuskirja aga tõendina vastu ei võeta, sest see tulnuks

esitada maakohtu menetluses (1). Teisena selgitab kohus, et maakohus ei teinud otsuse

kuulutamisel ühtki sellist viga, mis apellatsioonimenetluse tulemust mõjutada võiks (2).

Kolmandana kinnitab ringkonnakohus, et jälitustoimingute seaduslikkuse osas oli

maakohtu seisukoht õige (3). Neljandana nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga,

et advokaadibüroo läbiotsimisel tehtud minetused olid sedavõrd ulatuslikud, et need toovad

kaasa läbiotsimisega saadud tõendite lubamatuse (4). Kuna V sõiduauto läbiotsimist võib

pidada osaks advokaadibüroo läbiotsimisest, on ka sealt saadud tõendid lubamatud. Seetõttu

ei oma tähtsust, kas sõiduauto oli kohtumääruse resolutsioonis märgitud või mitte (5).

Seejärel selgitab ringkonnakohus, et taotlus keelata F elukoha läbiotsimisel tehtud fotodega

tutvumine jääb õigusliku aluse puudumise tõttu läbi vaatamata (6). Viimaks selgitab

ringkonnakohus obiter dictum’i korras, et kuigi süüdistatavad ei saa üldjuhul

kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkust vaidlustada, lasub prokuratuuril ja

1-21-4033

26(101)

uurimisasutustel kohustus selgitada kohtule asjakohaste kahtluste tekkimisel ka

kriminaalmenetluse alustamise tinginud asjaolusid. Väljaspool apellatsiooni piire leiab

ringkonnakohus ka seda, et seadusandja peab ette nägema tagatised kohtunike ametialase

kirjavahetuse kaitseks (7).

118.

Altkäemaksu andmise ja võtmise süüdistuses (III) nõustub ringkonnakohus suuresti

maakohtu seisukohaga. Kuigi ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et W poolt

õiguskirjanduse kasutada andmine Qle on käsitatav soodustusena (2), ei ole tõendatud, et

ükski soodustustest oleks antud vastutasuna ametiseisundi kasutamise eest (3). Seega on

süüdistatavate õigeksmõistmine seaduslik ja põhjendatud.

119.

Toimingupiirangu rikkumise osas (IV) nõustub ringkonnakohus prokuratuuriga, et

maakohus pidanuks hindama, kas F tegevus võib vastata KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud

kuriteokoosseisule (1). Toimingupiirangu rikkumise osas on süüdistus arvukate

puudustega. Selle asemel, et proovida altkäemaksu süüdistusega hõlmata ka

toimingupiirangu

rikkumise

koosseisutunnuseid,

pidanuks

prokuratuur

esitama

alternatiivse süüdistuse (2). KarS § 3001 lg 1 kooskõla määratletuspõhimõttega on küsitav,

sest see tuleb sisustada arvukate määratlemata õigusmõistete abil. Kuna tegemist on

abstraktse ohudeliktiga, ei pruugi teo keelatus olla alati mõistlikult ettenähtav. Konkreetsel

juhul saab kooskõla määratletuspõhimõttega tagada läbi normi kitsendava tõlgendamise (3).

Arvestades vajadust tõlgendada KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud olulist ja vahetut mõju

kooskõlas määratletuspõhimõttega, ei kuulu siia alla üldjuhul (vähemasti karistusõiguse

mõttes) ametiisiku sõbrad. Süüdistuses kirjeldatud ja tõendamist leidnud sotsiaalsed ja

majanduslikud suhted ei ole piisavad selleks, et jaatada olulist ja vahetut mõju. F ei ole

seega toime pannud KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuritegu (4).

120.

Eriliiki isikuandmete ebaseadusliku avaldamise süüdistuses (IV) ei ole tõendatud, et

Fl olnuks andmete avaldamisel omakasu eesmärk. Isegi, kui see nii olnuks, ei oleks tema

tegu koosseisupärane, sest omakasu eesmärk peab seonduma eriliiki isikuandmetega ega

saa olla omakasu taotlemise seisukohast kõrvaline asjaolu.

121.

Järgmisena lahendab ringkonnakohus apellatsioonid tsiviilkohtumenetlustes väidetavalt

toime pandud kelmuse, dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise osas (VI).

Tsiviilasjaga nr 2-17-9248 seonduvalt leiab ringkonnakohus, et süüdimõistva otsuse

tegemine on välistatud seetõttu, et süüdistus sisaldab väidet, mis välistaks teo

koosseisupärasuse: õigusabikulude eest tasuti muude teenetega. Samuti nõustub

ringkonnakohus maakohtuga, et mitmed süüdistuse asjaolud ei ole leidnud tõendamist.

Sarnastel põhjustel on süüdimõistva otsuse tegemine välistatud ka dokumendi võltsimise ja

võltsitud dokumendi kasutamise osas (1). Tsiviilasjaga nr 219-113602 seonduvalt arvab

ringkonnakohus tõendite hulgast välja jälitustoimingutega saadud tõendid, sest prokuratuur

taotleb süüdistatavate süüditunnistamist üksnes KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritavas

kuriteos. Kuna selle kuriteo tõendamiseks ei tohi jälitustoiminguid teha, ei tohi selle

tõendamiseks kasutada ka muudest jälitustoimingutest saadud juhuleidu. Samuti on

maakohus õigesti leidnud, et süüdistusest ei tulene, kuidas saaks J tegu omistada Q või Fle.

Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Lisaks ei ole süüdistuses esitatud väited

tõendatud (2).

122.

W kelmuse süüdistuses (VII) selgitab ringkonnakohus esmalt, et ravikindlustuse

seaduse (RaKS) § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud töövõimetuse hüvitise saamist välistav asjaolu

kohaldub siis, kui kindlustatud isik saab töövõimetuse aja eest tulu sõltumata sellest, kas

tulu laekub töövõimetuse ajal või pärast seda. RaKS § 60 lg 2 kohaselt välistab hüvitise

1-21-4033

27(101)

saamist töövõimetuse perioodil töö- või teenistusülesannete täitmine ning ettevõtlusega

tegelemine. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et siia alla ei kuulu üksnes selliste

tööülesannete täitmine, mis toob kaasa õigusliku tagajärje. Siiski ei ole töötamise või

ettevõtlusena käsitatav (vähemasti KarS § 209 lg-s 1 sätestatud ebaõigete andmete esitamise

mõttes) mistahes väikesemahuliste ning väheoluliste tööülesannete täitmine (1). Süüdistus

ettevõtlusega tegelemise osas on konkretiseerimata ning see tähendab, et süüdistuse piiresse

jääb üksnes etteheide igapäevaste pankrotihalduri ülesannete täitmise kohta (2).

Kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et W oleks Haigekassale (praegu

Tervisekassa) teadvalt valeandmeid esitanud. Tõendamist leidnud väikesemahulised

toimingud ei ole sellised, mida saaks käsitada hüvitise saamise õigust välistava

tööülesannete täitmisena RaKS § 60 lg 2 mõttes (3).

123.

Seejärel lahendab kohus apellatsioonid süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotluste osas (VIII). Kuigi ringkonnakohus nõustub, et C vaasi purunemise ja läbiotsimise

vahel oli põhjuslik seos, jääb kahju hüvitamata, sest kahju suurus on tõendamata (1).

Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti jätnud F mittevaralise kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata, sest taotluses kirjeldatud menetlusõiguste rikkumised ei ole ka kogumis

käsitatavad

alandava

kohtlemisena

SKHS § 11 lg 2 mõttes. Küll aga leiab kolleegium, erinevalt maakohtust, et menetleja poolt

kahtlustatavaga kaitsja juuresolekuta peetud kohtumine võib olla käsitatav menetlusõiguse

rikkumisena SKHS § 7 lg 1 mõttes. Kolleegium rahuldab osaliselt kaitsja apellatsiooni

Fi varalise kahju hüvitamise nõudes. Ringkonnakohus leiab, et kohtuniku ametikohustuste

peatumine KrMS § 381 lg 3 alusel on käsitatav ametist kõrvaldamisena SKHS § 5 lg 1 p 4

mõttes. Seetõttu tuleb õigeksmõistva otsuse järel hüvitada ka saamata jäänud töötasu.

Palgata puhkusele jäämise tõttu saamata jäänud tulu aga hüvitamisele ei kuulu. Samuti ei

ole alust hüvitada väidetava õpetajatöölt vabastamisega saamata jäänud tulu – viimane on

ka tõendamata (2). Z ja advokaadibüroo taotlused läbiotsimisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks jäävad rahuldamata. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et

SKHS § 11 lg 2 võimaldab ka ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist. Siiski ei võimalda see hüvitada juriidilisele isikule tekitatud mittevaralist kahju.

Z taotlust ei pea rahuldama seetõttu, et kahju on heastatav rikkumise tuvastamisega.

Ringkonnakohus nõustub Z apellatsiooniga, et maakohus jättis põhjendamatult läbi

vaatamata vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse. Kolleegium ei tuvasta,

et kinnipidamine olnuks ebaseaduslik, kuid õigeksmõistva otsuse tõttu tuleb taotlus osaliselt

siiski rahuldada. Väidetava ebaseadusliku jälitustegevusega tekitatud kahju hüvitamise

taotlus esitati esmakordselt ringkonnakohtule. Kuna see on esitatud hilinenult, jääb see läbi

vaatamata (3).

124.

Ringkonnakohus rahuldab osaliselt prokuratuuri taotlused maakohtu menetluses kantud

menetluskulude hüvitamise vähendamiseks (IX). F menetluskulusid vähendatakse osaliselt

rahuldamata jäänud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse koostamisega

seonduvas (1). Z kasuks välja mõistetud menetluskulusid vähendatakse seepärast, et

maakohus ei arvestanud kahele kaitsjale makstud tasu hüvitamisel KrMS § 175 lg 2 nõudeid

ega seda, et arved tasunud juriidiline isik on käibemaksukohustuslane, kes saab tasutud

käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. Samuti vähendatakse Z kasuks välja

mõistetud menetluskulusid kaitseakti parandamisele kulunud tasu osas (2). Välja mõistetud

menetluskulusid

vähendatakse

ka

OÜ X nimel süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse koostamise osas, sest

taotlus osutus edutuks. Samuti vähendatakse välja mõistetud menetluskulusid käibemaksu

võrra, sest advokaadibüroo on käibemaksukohustuslane, kes saab tasutud käibemaksu

sisendkäibemaksuna maha arvata (3).

1-21-4033

28(101)

125.

Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude

küsimuse (IX).

(II) Menetluslikud küsimused

(1) Apellatsioonimenetluses esitatud tõendid

126.

Prokuratuur taotles apellatsioonis, et ringkonnakohus võtaks tõendina vastu Registrite

ja Infosüsteemide Keskuse Kohtute infosüsteemide tiimi teenusejuhi 29. novembri 2023 a.

e-kirja, millest nähtuvad prokuratuuri hinnangul Harju Maakohtu 30.10.2019 pealdisega

antud läbiotsimismääruse resolutsiooni tehnilised asjaolud. Eesistuja otsustas eelmenetluses

19. jaanuari 2024. a määrusega selle tõendi vastu võtta. Määruses leiti, et prokuratuur ei

saanud seda tõendit maakohtus endast mitteoleneval mõjuval põhjusel esitada

(KrMS § 321 lg 6), sest maakohtumenetluses ei seatud kahtluse alla seda, kas

eeluurimiskohtunik rahuldas läbiotsimistaotluse täielikult või osaliselt. Selle küsimuse

tõusetumist ei saa ka pidada ilmseks, sest vaatamata sellele, et resolutsiooni tekstis ei ole

kõiki objekte märgitud, algab resolutsioon tõdemusega, et taotlus on rahuldatud, mitte

osaliselt rahuldatud (VII kd, tl 92). Ringkonnakohus peab tõendi vastuvõtmist jätkuvalt

põhjendatuks. Lisatud e-kirjavahetuse liigitumine KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi liikide

alla ei ole oluline, kuna prokuratuur soovib tõendada kriminaalmenetluse asjaolu. Seega on

tegemist KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud vabatõendiga.

127.

Vastuseks prokuratuuri apellatsioonile esitatud seisukohtades taotlevad F kaitsjad O.

Nääs ja E. Altroff kahe täiendava tõendi vastu võtmist, millest mõlemad seonduvad

ringkonnakohtu menetluses tõusetunud küsimusega, kas Fle ette heidetav käitumine võib

vastata KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule: need on Kaitsepolitseiameti 4.

oktoobri

2021.

a

teatis

ning

Tartu

Maakohtu

esimehe

L2

18. novembri 2022. a vastus kaitsja päringule.

128.

Kaitsepolitseiameti 4. oktoobri 2021. a teatisega kriminaalmenetluse alustamata jätmise

kohta soovitakse tõendada, et senises menetluspraktikas on õiguskaitseasutused pidanud

KVS § 7 lg 1 p 4 kontekstis kontrollimist väärivat teemaderingi oluliselt laiemaks kui

Fle esitatud süüdistuse tekstis. Selline põhjendus ei ole ringkonnakohtu arvates eraldivõetult

piisav. See, mida õiguskaitseasutus on ühe või teise õigusnormi sisustamisel tähtsaks

pidanud, ei mõjuta õiguse tõlgendamist ringkonnakohtu poolt.

129.

Küll aga tuginevad kaitsjad apellatsioonivastuses KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseeritava

teo osas nii keelueksimusele kui ka sellele, et kõnesolev kuriteokoosseis võib olla vastuolus

karistusõiguse määratletuspõhimõttega ja seega ka põhiseadusega. See, kuidas

õiguskaitseasutused kuriteokoosseisu tõlgendavad, võib põhimõtteliselt asjakohaseks

osutuda mõlema küsimuse lahendamisel. Keelueksimus ning selle vältimatus võivad olla

tingitud õigusliku regulatsiooni ebaselgusest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 14 viimane lause). Sealjuures võib

kuriteokoosseisu

mitmetimõistetavusele

viidata

õiguskaitseasutuste

erinev

tõlgenduspraktika. Nii on ka Riigikohus keelueksimuse vältimatuse sisustamisel tuginenud

muuhulgas sellele, kuidas menetlejad ise õiguslikku olukorda tõlgendasid (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-33-16, p 22.1). Hinnang sellele,

kas kuriteokoosseis vastab karistusõiguse määratletuspõhimõttele, sõltub suuresti sellest,

kui selgesti on karistusõigusnormi sisu mõistetav. Nii on ka Euroopa Inimõiguste Kohus

(EIK) konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumise tuvastamisel tuginenud muuhulgas sellele,

1-21-4033

29(101)

et riigivõimu esindajate poolt normile antud tõlgendus ei ole olnud järjepidev (Euroopa

Inimõiguste Kohtu 4. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 37462/09, Žaja v. Croatia, p 99-106).

130.

Neil põhjustel leiab ringkonnakohus, et tõendil on kriminaalasjas tähtsust. Arvestades,

et süüdistust ei esitatud KarS § 3001 lg 1 järgi ning maakohus kinnitas kohtumenetluse

kestel kaitsjale, et ei kaalu teo ümberkvalifitseerimist KarS § 3001 lg 1 järgi, loeb

kolleegium täidetuks ka KrMS § 321 lg-s 6 sätestatud tingimuse ja leiab, et kaitsja ei saanud

tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel.

131.

L2 18. novembri 2022. a vastusega kaitsja päringule soovivad kaitsjad tõendada

kaitseväidet, et F kohtumaja esimees ei lubanud Fl end taandada kohtuasjadest, kus F oli

sõber menetlusosalise esindajaga. Kolleegium nõustub selles osas prokuratuuri

seisukohtadega ja leiab, et tõendi vastuvõtmiseks ei ole alust, sest see on esitatud hilinenult.

Kõnesoleva taandamisega seonduvat arutati maakohtu menetluses. Sealjuures tugines

prokuratuur äratuntavalt sellele, et see enesetaandamise taotlus on süüstav tõend, sest

näitab, et Fl olid asjakohased teadmised kohtuniku taandamispõhimõtete kohta (vt

süüdistusakti lk 15, tõendi nr 23 põhjendused, XXVIII kd, tl 9). Kaitsja aga nägi seda aga

pigem õigustava tõendina: Fl ei lubatud taanduda, kui tema sõber oli menetlusosalise

esindaja. Nii näitas kaitsja seda taandamisavaldust KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel ka Fle tema

ristküsitlusel ja esitas selle kohta ka küsimusi. Ristküsitlusel selgitas F, et taandamistaotlust

ei rahuldatud (17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 19-20; XXXII kd,

tl 106-106pöördel). Nagu nähtub ringkonnakohtule esitatud kirjavahetusest, esitas kaitsja

L2le päringu 14. novembril 2022 ning sai vastuse 18. novembril 2022 ehk kirjavahetus

toimus ristküsitlusega külgneval ajal. Kaitsja aga seda tõendit kohtumenetluses ei esitanud,

ehkki tugines ka kohtuvaidlustes asjaolule, et F jäeti taandamata (O. Nääsi kohtuvaidluste

kirjalikud seisukohad, lk 52-53, p 333-338; XXXV kd, tl 28pöördel-29). Kuna KrMS § 321

lg-s 6 sätestatud tingimused on täitmata, jätab kohus tõendi vastu võtmata.

132.

Kokkuvõttes ei muuda kolleegium eelmenetluses tehtud otsust prokuratuuri tõendi

vastuvõtmise osas ning võtab täiendavalt tõendina vastu F kaitsjate O. Nääsi ja E. Altroffi

esitatud Kaitsepolitseiameti 4. oktoobri 2021. a teatise. Kaitsjate poolt esitatud L2 18.

novembri 2022. a vastust kaitsja päringule tõendina vastu ei võeta.

(2) Maakohtu otsuse kuulutamine ja tervikteksti kättesaadavaks tegemine

133.

Prokuratuuri

hinnangul

rikkus

maakohus

otsuse

kuulutamisega

seonduvalt

menetlusõigust, hoidis menetlusosalisi teadmatuses ega arvestanud kohtumenetluse poolte

õigusi. See rikkumine väljendus selles, et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel ei

selgitanud kohus suuliselt kohtuotsuse olulisi põhjendusi, samuti lükati kohtuotsuse

tervikteksti kättesaadavaks tegemist korduvalt edasi. Kohtuotsuse terviktekst tehti

kättesaadavaks kohtu määratud tähtajast hiljem.

134.

Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise aja edasilükkamisel ei

ole menetlusõigust rikutud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et otsuse kuulutamise

edasilükkamise tingis mõjuv põhjus: kohtuniku haigestumine (XXXVI kd, tl 20-31).

135.

KrMS § 315 lg 4 järgi tuleb kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel selgitada suuliselt

kohtuotsuse olulisemaid põhjendusi. See nõue seondub nii kohtumenetluse avalikkuse

põhimõttega (vt analoogiliselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-26-13, p 15) kui ka kohtumenetluse poolte õigusega põhjendatud

kohtuotsusele. Kohtuotsuse olulisemate põhjenduste selgitamine on iseäranis oluline siis,

1-21-4033

30(101)

kui kohus teeb süüdimõistva otsuse. Otsuse olulisemate põhjenduste selgitamine võib säästa

ka menetlusressurssi, sest KrMS § 315 lg 7 järgi on kohtul otsuse tervikteksti koostamise

kohustus vaid siis, kui mõni kohtumenetluse pool on teavitanud apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist. Kohtuotsuse olulisemate põhjenduste kuulmise järel võib

kohtumenetluse pool kohtu seisukohaga soostuda ning apellatsiooniõigusest loobuda.

Ettekantavate põhjenduste ulatuse üle otsustamisel on kohtul ulatuslik kaalutlusõigus ning

see sõltub konkreetse kriminaalasja eripäradest.

136.

Kohtuistungi protokollis on istungi käik talletatud järgmiselt: Kohus kuulutab

kohtuotsuse resolutiivosa, selgitab selle sisu, teatab apellatsiooni esitamise korra ja

tähtaja, selgitab õiguse tutvuda kohtuistungi protokolliga. Süüdistatav: Kohtuotsus ja

edasikaebe kord on arusaadav (XXXVI kd, tl 27pöördel). Kohtuistungist ei ole

helisalvestist (see pole ka KrMS § 156 lg 4 p 3 järgi nõutav). Kohtuistungi protokolli järgi

algas istung kell 16.09 ja lõppes kuus minutit hiljem kell 16.15. Arvestades juba ainuüksi

kohtuistungi rakendamisele ning kohtuotsuse resolutsiooni ette lugemisele kuluvat aega, on

prokuratuuri väide kohtuotsuse põhjenduste selgitamata jätmise kohta usutav.

Ringkonnakohus leiab siiski, et KrMS § 315 lg-s 4 sätestatud nõude rikkumine ei toonud

kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu ei ole tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

137.

Kuigi maakohus lükkas otsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemist mitmel korral edasi

ning määruste napid põhjendused ei võimalda teha täpseid järeldusi edasilükkamise põhjuse

kohta, ei kaasnenud sellega siiski olulist viivitust (vt tervikteksti kättesaadavaks tegemise

edasilükkamise kohta Riigikohtu 7. märtsi 2024. a otsus asjas nr 1-21-8941, p 26-28).

Otsuse terviktekst tehti teatavaks algselt määratud tähtajast (27. oktoober) vaid kuus päeva

hiljem (2. november). Oluline on ka see, et otsuse terviktekst tehti teatavaks vaid 17 päeva

pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist. Otsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemise tähtaja

edasi lükkamisel ringkonnakohus menetlusõiguse rikkumist ei tuvasta. Kuigi maakohus tegi

otsuse tervikteksti kättesaadavaks ligi tund aega hiljem, kui viimati määratud tähtaeg, ei ole

see menetlusõiguse rikkumine oluline KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see ei mõjuta otsuse

seaduslikkust ega põhjendatust.

(3) Jälitustegevuse seaduslikkus

138.

Maakohus pidas jälitustegevust seaduslikuks (maakohtu otsuse lk-d 30-31). W kaitsja

M. Lemetti esitas vastuses prokuratuuri apellatsioonile taotluse, et ringkonnakohus

kontrolliks uuesti jälitustegevuse seaduslikkust. Sealjuures ei esitanud kaitsja maakohtu

järelduse kohta ühtegi sisulist vastuväidet, vaid leidis, et ringkonnakohus peaks

jälitustegevuse seaduslikkust hindama ex officio.

139.

Sellise taotluse lahendamisel lasub kohtul kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu

lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina

kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2019. a otsus asjas nr 1-15-1452, p 20).

Maakohus on nende nõuete täitmist kontrollinud. Ringkonnakohus tutvus jälitustoimikuga

ega näe vajadust maakohtu seisukoha muutmiseks. Maakohus on põhjendatult viidanud ka

sellele, et kohtumääruste (KM7844/2019; KM8130/2019 ja KM8398/2019) seaduslikkust

ja nõuetekohasust on hinnanud oma 7. oktoobril 2020. a asjas nr 1-20-4351 tehtud määruses

ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, kes leidis, et nende määruste

tühistamiseks puudub alus.

1-21-4033

31(101)

(4) Advokaadibüroo läbiotsimise seaduslikkus

140.

Maakohus tunnistas advokaadibüroo läbiotsimise ebaseaduslikuks ning pidas seega

kõiki läbiotsimisega saadud tõendeid lubamatuks. Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et

maakohus rikkus seeläbi oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus prokuratuuri

seisukohta ei jaga. Maakohus leidis õigesti, et advokaadibüroo läbiotsmisel on oluliselt

menetlusõigust rikutud ning see toob konkreetsel juhul kaasa läbiotsimisega saadud

tõendite lubamatuks tunnistamise.

141.

Prokuratuuri arvates rikkus maakohus KrMS § 3 lg 2 nõudeid, sest viitas 2019. aasta

lõpus toimunud läbiotsimiste seaduslikkust hinnates Heili Sepa 2020. a Juridicas avaldatud

artiklitele. Ringkonnakohus prokuratuuriga ei nõustu. Õiguskirjanduses väljendatud

seisukohad – ka Heili Sepa omad – ei ole KrMS § 2 järgi kriminaalmenetluse allikad.

Sealsed seisukohad ei ole käsitatavad ka kriminaalmenetlusõigusena, mida saaks

KrMS § 3 lg 2 nõudeid rikkudes tagasiulatuvalt kohaldada. Seega ei rikkunud maakohus

menetlusõigust, kui viitas artiklitele, mida ei olnud advokaadibüroo läbiotsimise hetkeks

veel avaldatud.

142.

Prokuratuur viitab õigesti, et läbiotsimisel järgiti mitmeid KrMS §-s 91 läbiotsimisele

sätestatud nõudeid. KrMS § 91 lubab sõnaselgelt advokaadibüroo läbiotsimist ning seab

sellele ka mõned erinõuded. Advokaadibüroo läbiotsimist saab toimetada üksnes kohtu loal

(KrMS § 91 lg 3), kusjuures kohus võib loa anda ka pealdisena läbiotsimistaotlusel

(KrMS § 91 lg 2). Advokaadibüroo läbiotsimise juures peab viibima kas advokaat, kelle

juures läbi otsitakse, teine sama büroo advokaat või mõni teine advokaat (KrMS § 91 lg 8).

Seda, et kehtiv õigus, sh advokatuuriseaduse sätted, ei keela advokaadibüroo läbiotsimist,

on järeldanud ka Riigikohtu halduskolleegium (Riigikohtu halduskolleegiumi 7. oktoobri

2021. a otsus asjas nr 3-19-467, p 19). Järgides üksnes kehtiva õiguse miinimumnõudeid,

jääb aga advokaatide kutsesaladus (vt AdvS § 43 lg-d 2, 3 ja 5) nõutava kaitseta.

Põhiseaduses ning teistes seadustes tagatud õiguste tõlgendamisel tuleb arvestada ka

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga

(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-

4-1-1-04, p 18). Kehtiva õiguse miinimumnõuete puudustele on osutanud EIK (Euroopa

Inimõiguste Kohtu 16. novembri 2021. a otsus asjas nr 698/19, Särgava v. Estonia,

p 86-109) ning sellele viitab ka Justiitsministeeriumi kooskõlastusele esitatud eelnõu

väljatöötamiskavatsus.1 Eestikeelses õiguskirjanduses on advokaadibüroo läbiotsimise

problemaatikat, sh EIKi praktikat, kõige põhjalikumalt käsitletud H. Sepa 2020. avaldatud

artiklites (H. Sepp. Advokaadibüroo läbiotsimisest Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas.

– Juridica 2020/6, lk 507-520 ja H. Sepp. Advokaadibüroo läbiotsimine: probleemid Eestis

ja võimalikud lahendused. – Juridica 2020/7, lk 580-596). Lisaks eelnimetatud artiklitele,

on EIKi praktikat advokaadibüroo läbiotsimise osas kajastatud ka varasemas, sealhulgas

enne kõnesolevat läbiotsimist avaldatud, õiguskirjanduses (nt U. Lõhmus. Põhiõigused

kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2019,

lk 183-187; vt varasemalt 2014. a väljaande lk 209-212 ning 2012. a väljaande lk 129-132).

143.

Eelnevast tuleneb, et kehtiva regulatsiooni miinimumnõuded pole mitte ainult

puudulikud, vaid üksiti ka eksitavad, sest eriregulatsiooni olemasolu viitab sellele, justkui

tagaks nende nõuete järgimine advokaadibüroo läbiotsimise seaduslikkuse ning

kutsesaladuse kaitse. Nii võib ka olla mõistetav, miks menetlejad aastal 2019 – st enne EIKi

poolt Särgava asjas otsuse tegemist ja H. Sepa artiklite avaldamist – võisid ekslikult lähtuda

1 Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/2056628e-16cd-46e8-b2dd-21c3b29dbbc0

1-21-4033

32(101)

üksnes seaduse miinimumnõuetest. Menetlusõiguse rikkumine võib aga väljenduda ka

menetleja ja seadusandja tegevuse koosmõjus. Näiteks ei riku põhiseadusvastast normi

kohaldav menetleja reeglina enda ametikohustusi, olgugi et ta rikub seeläbi isiku

põhiõigusi. Nii ametnik kui seadusandja on aga üksikisiku vaatest riik. Ning riik peab

tagama isikute põhiõiguste kaitse.

144.

Kriminaalkolleegium kaalus, kas menetlusõiguse rikkumised läbiotsimisel ja

kutsesaladuse kaitsel toovad tingimata kaasa tõendi lubamatuse. Selle kohta esitas

ringkonnakohus eelmenetluses ka pooltele kirjaliku küsimuse. Praegusel juhul esitati

tõendina selliseid dokumente, mille otsimine – mõistagi advokaadi kutsesaladust austades

– oleks kolleegiumi arvates olnud õigustatud. Kahtlustatav oli advokaat, mitte mõni tema

klientidest. Advokaat ei tohi aga kutsesaladuse hoidmise kohustuse varjus kuritegusid toime

panna. Seetõttu peab vähemasti juhul, kui advokaati kahtlustatakse kuriteo toimepanemises,

olema võimalik otsinguid teostada ka sellise materjali hulgast, mis sisaldab tema

kutsesaladust.

Zle

esitatud

kuriteokahtluse

sisuks

oli

altkäemaksu

andmine

Fle.

Võimaliku

kuriteo

asjaolude

väljaselgitamisel

on

seega

Z

ja

F omavaheline suhtlus asjassepuutuv. Ühtegi kahtlust ei ole tõusetunud ka läbiotsimisega

saadud tõendite usaldusväärsuses.

145.

Riigikohtu praktika järgi tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud

normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud.

Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse

aluspõhimõtteid, tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste

rikkumisega

(hilisemalt

ka

põhiõiguste

olulise

rikkumisega

-

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-21-2039, p 27) või kui toimingu eesmärk oli algusest

peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet.

Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed

eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel

menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab

igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud

eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks

ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (Riigikohtu üldkogu

3. märtsi 2021. a otsus asjas nr 1-17-2359, p 48-49).

146.

Menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumine ei tähenda vältimatult

tõendi lubamatuks tunnistamist ning seda isegi siis, kui see rikkumine oli oluline. Arvesse

tuleb võtta ka rikutud põhiõiguste kaitseala ning eesmärki – alles seejärel saab otsustada,

kas rikkumisel oli mõju ka õiglase menetluse põhimõtetele. Kujutagem ette, et

vägistamisohvri läbivaatusel on vaja paljastada tema keha ning hoolimata KrMS § 64 lg 2

nõuetest viivad läbivaatuse läbi kannatanuga teisest soost uurimisasutuse ametnikud, kes

annavad kannatanule menetlustoimingu ajal tema au ja väärikust riivavaid korraldusi, mil

pole vähimatki puutumust läbivaatuse eesmärgiga. Sel viisil rikutakse oluliselt

KrMS § 64 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Tegemist on vaieldamatult menetlustoimingule allutatud

isiku põhiõiguste olulise rikkumisega. Ometigi ei arva kolleegium, et toodud näites oleks

läbivaatuse käigus tehtud fotod tõendina tingimata lubamatud. Nimelt kaitsevad

KrMS § 64 lg-d 1 ja 2 menetlustoimingule allutatud isiku – antud juhul kannatanu – kehalist

puutumatust, au ja väärikust, mitte kahtlustatava õigust õiglasele menetlusele. Ilmselt ei

tekiks toodud näite puhul ka kahtlust tõendite usaldusväärsuses.

147.

Toodud näitega on mõningaid sarnasusi ka advokaadi kutsesaladuse rikkumisega.

Advokaadibüroo läbiotsimisel, olgugi et tegu on advokaadi töökohaga, riivatakse

1-21-4033

33(101)

läbiotsimisele allutatud advokaadi kodu ja eraelu puutumatust (Euroopa Inimõiguste Kohtu

24. juuli 2008. a otsus asjas nr 18603/03, André and Another v. France, p 36 ja 27. septembri

2005. a otsus asjas nr 50882/99, Petri Sallinen and Others v. Fnland, p 70). Advokaadi

kutsesaladus teenib aga ennekõike advokaadi klientide huve. Kriminaalmenetluse

kontekstis kaitseb see ka advokaadibüroo klientide enese mittesüüstamise privileegi (vt

Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. juuli 2008. a otsus asjas nr 18603/03, André and Another

v. France, p 41). Näiteks on ilmselge, et tõendina oleks lubamatu kasutada läbiotsimisel

juhuleiuna saadud kahtlustusse mittepuutuvat dokumenti, milles mõni advokaadibüroo

klient end igati õiguspäraselt osutatud õigusabi raames advokaadi ees süüstab. Sellise tõendi

kogumine rikuks vahetult advokaadi kutsesaladuse tuuma, oleks vastuolus enese

mittesüüstamise privileegiga ning ka kaitseõiguse põhimõtetega: hirm, et advokaadile

usaldatud materjale võidakse sinu vastu kasutada, heidutaks inimesi end advokaadi

vahendusel kaitsmast.

148.

EIK praktikas on advokaadibüroo läbiotsimisega seotud küsimustes tuvastatud

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu

austamisele), mitte artikli 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumine. EIK on

piirdunud üldiste viidetega, et advokaadi kutsesaladuse rikkumisel võib olla mõju ka

konventsiooni artikliga 6 tagatud õigustele (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. detsembri

2016. a otsus asjas nr 18700/09, Lindstrand Partners Advokatbyrå AB v. Sweden, p 95),

kuid ringkonnakohtule ei ole teada juhtumeid, kus artikli 6 rikkumine ka tuvastatud oleks.

Näiteks Sallineni otsuses tuvastas EIK artikli 8 rikkumise ja leidis konkreetseid asjaolusid

arvestades, et seejärel ei ole artikli 6 rikkumist tarvis eraldi hinnata (Euroopa Inimõiguste

Kohtu 27. septembri 2005. a otsus asjas nr 50882/99, Petri Sallinen and Others v. Fnland,

p 102).

149.

Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse õiglasele menetlusele, kuid jätab tõendite

lubatavuse küsimuse reeglina riigisisese õiguse otsustada. EIK praktikas võib lubamatu

tõendi vastuvõtmine olla käsitatav konventsiooni artikli 6 rikkumisena ennekõike siis, kui

see muudaks menetluse tervikuna ebaõiglaseks. Sealjuures tuleb arvesse võtta rikkumise

iseloomu, kaitseõiguse tagatust, võimalust vaidlustada tõendite usaldusväärsus ja avalikku

huvi. Neid kriteeriume arvestades on EIK korduvalt leidnud, et konventsiooni artikliga 8

vastuolus olnud läbiotsimise tulemusena saadud tõendite kasutamine ei toonud kaasa

konventsiooni artikli 6 rikkumist (Euroopa Inimõiguste Kohtu 18. märtsi 2021. a otsus asjas

nr 42371/08, Tortladze v. Georgia, p 69-76; 3. märtsi 2016. a otsus nr 7215/10,

Prade v. Germany, p 32-43 ja 25. juuli 2013. a otsus asjades nr 11082/06 ja 13772/05,

Khodorkovskiy and Lebedev v. Russia, p 699-705). Konventsiooni artikli 6 rikkumine on

aga tuvastatud siis, kui kohus ei ole sellise läbiotsimise tulemusena saadud tõendite

kasutamist, sh tõendite usaldusväärsust, põhjalikult kaalunud (Euroopa Inimõiguste Kohtu

16. veebruari 2021. a otsus asjas nr 69762/12, Budak v. Turkey, p 68-90). Ka Riigikohus on

(jälituslubade ebaseaduslikkuse kontekstis) järeldanud, et konventsiooni artikli 8 rikkumisel

saadud tõendi kasutamine ei tähenda tingimata, et rikutakse ka konventsiooni artiklit 6

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2020. a otsus asjas nr 1-09-4486, p 33 jj, vt

samamoodi Euroopa Inimõiguste Kohtu 15. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 68955/11,

Dragojević v. Croatia, p 131-135).

150.

Ringkonnakohus jagab maakohtu arvamust, et advokaadibüroo läbiotsimine oli

ebaseaduslik. Maakohus, tuginedes õiguskirjandusele, viitas õigesti EIK praktikast

tulenevatele nõuetele advokaadibüroo läbiotsimisel. Nendest nõuetest on käsiloleval juhul

eriti asjakohased läbiotsimise ulatuse ebapiisav määratlus; läbiotsimisloas privilegeeritud

materjali käitlemise hindamata jätmine; sõltumatu vaatleja kaasamata jätmine ning

1-21-4033

34(101)

läbiotsimise käigus advokaadi-kliendi suhtluse konfidentsiaalsuse tagamata jätmine

(põhjalikumat nimekirja EIK praktikas toodud nõuetest vt H. Sepp. Advokaadibüroo

läbiotsimisest Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. – Juridica 2020/6, lk 517).

151.

Prokuratuur taotles läbiotsimist OÜ X Tallinna ja Võru büroos, Z eluruumides ning Z

kasutuses olevates sõiduautodes. Kohus rahuldas prokuratuuri taotluse pealdisega (VII kd,

tl 87-93 ja tl 137-142). Maakohus on õigesti leidnud, et läbiotsimismäärus on liiga laialt

sõnastatud. Prokuratuuri apellatsioonis esitatud väited selle kohta, kuidas seda sõnastust

tuleks mõista, kolleegiumi ei veena. Nimelt anti luba Leida ja ära võtta paberkandjal ja

arvutisüsteemidesse sisenedes (s.h. arvutis, telefonides ja muudes digitaalsetes

andmekandjates) seal asuvad dokumendid, dokumentide koopiad, lepinguliste esindajate

lepingud, projektid, märkmed, sidevahendid, e-maili kontod, sotsiaalmeediakontod, ja

muud teabekandjad, mis on seotud tema kahtlustusega või muude korruptsiooniga seotud

tema poolt toime pandud kuritegudega, eelkõige aga sellised teabekandjad, mis kinnitavad

vandeadvokaat ja pankrotihaldur Z poolse altkäemaksu andmist Tartu Maakohtu kohtunik

Fle, lisaks Z suhteid Fga. Läbiotsimise käigus tuleb ära võtta ka muud objektid, mis on

vajalikud antud kriminaalasja lahendamiseks (VII kd, tl 92). Sedasi sõnastatud

läbiotsimismäärus ei ole liiga lai üksnes advokaadibüroo läbiotsimiseks, vaid mistahes koha

läbiotsimiseks. See, et läbiotsimisel võib teatud juhtudel ära võtta ka nii-öelda juhuleiu

(KrMS § 91 lg 10), ei tähenda, et juhuleidu tohib minna otsima. Muud moodi aga sellist

luba mõista ei saa, mis lubab ära võtta kõike, mis on seotud tema kahtlustusega või muude

korruptsiooniga seotud tema poolt toime pandud kuritegudega (ringkonnakohtu

allajoonimine). Kusjuures neid tõendeid, mis seonduvad altkäemaksu kahtlustusega tuleb

otsida ja ära võtta eelkõige. Lõpuks aga tõdetakse, et tegelikult tuleb lihtsalt ära võtta ka

muud objektid, mis on vajalikud antud kriminaalasja lahendamiseks. Ringkonnakohus

mõistab, et sellise loa sõnastus ei ole tingitud mitte menetleja pahatahtlikkusest, vaid

hirmust selle ees, mis saab siis, kui läbiotsimisel satub kätte midagi sellist, millele

sõnaselgelt määruses ei viidatud. Selle jaoks ongi mõeldud KrMS § 91 lg-s 10 sätestatud

mõistlike otsingute käigus leitud asja äravõtmise erand. Praegusel juhul tulnuks

läbiotsimismäärus piiritleda minimaalselt asitõenditega, mis seonduvad Z või teiste

advokaadibüroo töötajate ning F või tema pereliikmete vahel toimunud suhtlusega.

152.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et läbiotsimismäärus

pidanuks sisaldama viidet sellele, kuidas tagatakse kutsesaladuse kaitse. Läbiotsimisel võeti

elektroonilised andmekandjad ära tervikuna, samuti kopeeriti e-postkastide sisud täies

mahus (välja arvatud M sülearvuti, milles tehti märksõnaotsing). Samuti ei ole prokuratuuri

apellatsioonis vaidlustatud maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et läbiotsimist toimetati

osaliselt ka Advokaadibüroo O2 ruumides, milleks luba ei olnud. See on juba eraldivõetuna

väga oluline menetlusõiguse rikkumine, eriti advokaadibüroo läbiotsimisel.

153.

Nõustudes maakohtu järeldustega leiab ringkonnakohus, et sisuliselt toimetati

advokaadibüroo läbiotsimist nagu mistahes muud läbiotsimist (rikkudes sealjuures osaliselt

ka tavapärase läbiotsimise nõudeid) ning advokaadi kutsesaladuse kaitsmise vajadusele

tähelepanu ei pööratud. Prokuratuuri apellatsioonis toodud seisukohad kolleegiumi

järeldust ei muuda. Ringkonnakohtu arvates ei ole advokaadibüroo läbiotsimise

seaduslikkuse eelduseks tingimata see, et järgitud oleks eranditult kõik nõuded, millele EIKi

praktikas kunagi viidatud on. Näiteks on võimalik, et läbiotsimise käigus võetakse küll ära

kõik andmekandjad, kuid nende puutumatus tagatakse viisil, mis välistab seal olevate

andmetega tutvumise. Asitõendi vaatlusesse kaasataks aga näiteks kahtlustatav advokaat

või mõni muu advokaat, sealjuures teostataks vaatlust märksõnaotsinguga ning viisil, mis

tagaks maksimaalselt kutsesaladuse kaitse. Ka sõltumatu vaatleja kaasamata jätmise korral

1-21-4033

35(101)

on võimalik, et kutsesaladuse kaitse tagatakse siiski mingil muul moel. Samuti oleks

võimalik, et vaatamata liiga laialt sõnastatud kohtumäärusele teostataks otsinguid oluliselt

kitsamalt. Teisisõnu oleks mingigi pingutus kutsesaladuse kaitseks võinud tasakaalustada

mõnd muud rikkumist (nt ebamäärast kohtumäärust).

154.

Advokaadi kutsesaladuse rikkumine on olnud sedavõrd ulatuslik, et see toob kaasa

tõendite lubamatuks tunnistamise. Kolleegium rõhutab, et ei ole vähimatki alust arvata, et

menetlejad oleksid advokaadibüroo läbiotsimisel saadud andmeid kuritarvitanud. Sellest

hoolimata ei saa mööda vaadata asjaolust, et advokaadibüroost võeti ära arvukalt

andmekandjaid, mis sisaldasid lugematul arvul kahtlustusega mitteseotud klientide

andmeid. Need andmekandjad olid Kaitsepolitseiameti valduses. Seda, kas ja mil määral

nende sisuga tutvuti, ei ole võimalik tagantjärele tuvastada. Halvimal juhul oleks riigil

võimalik klientide poolt advokaadile usaldatud informatsiooni kasutada ebaseaduslikult

nende vastu nii käimasolevates kriminaalmenetlustes kui ka uute kriminaalmenetluste

alustamiseks. Kui sellist informatsiooni edastataks mitteametlikult, ei oleks selle

väärkasutamist reeglina võimalik tuvastada. Nii võib kriminaalmenetluse alustamiseni

viinud asjaolude väljaselgitamine sageli piirduda tõdemusega, et saadi informatsiooni.

Viimase osas väljendab ringkonnakohus hiljem ka oma seisukoha obiter dictum’i korras.

Veelkord: ringkonnakohus rõhutab, et ei ole vähimatki alust arvata, et käsilolevas

menetluses oleks advokaadi kutsesaladusega kaitstud informatsiooni väärkasutatud.

Põhiõiguste kaitseks seatud tagatised ongi aga mõeldud selleks, et minimeerida võimalike

kuritarvituste ohtu. Sedavõrd ulatuslik advokaadi kutsesaladuse kaitse nõuete järgimata

jätmine on ringkonnakohtu arvates käsitatav nii olulise menetlusõiguse rikkumisena, et see

toob kaasa läbiotsimisega saadud tõendi lubamatuse isegi juhul, kui saaks tõsikindlalt väita,

et

kõik

kriminaalmenetluses

esitatud

tõendid

oleks

leitud

ka

nõuetekohase

läbiotsimismääruse ja -toiminguga ning hilisema asitõendi vaatlusega. Selline otsustus on

muuhulgas vajalik selleks, et kinnistada inimeste usku, et nad võivad kaitseõiguse

tagamiseks advokaadi poole pöörduda, kartmata et nende poolt advokaadile usaldatu jõuab

riigi kätte. Selleks on tarvis tagada ka heidutav mõju: kutsesaladusse kergekäeline

suhtumine jätab riigi tõenditest ilma (vrd jälitustegevuse korral KrMS § 1261 lg 4).

155.

Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et advokaadibüroo

läbiotsimisega saadud tõendid on lubamatud. Prokuratuuri apellatsioon jääb selles osas

rahuldamata.

(5) V sõiduauto läbiotsimise seaduslikkus

156.

Maakohus leidis, et läbiotsimismäärusega ei antud luba sõiduautos Volkswagen Passat

läbiotsimise teostamiseks, kuigi prokuratuur seda taotles. Seega toimus läbiotsimine selles

sõidukis ilma eeluurimiskohtuniku loata, mis on ebaseaduslik. Prokuratuur esitas

apellatsioonis tõendi, millega soovib tõendada, et eeluurimiskohtunik rahuldas tegelikkuses

prokuratuuri läbiotsimistaotluse täielikult ning sõiduauto ei kandunud läbiotsimiskohana

eeluurimiskohtuniku loa resolutsiooni üksnes tehnilistel põhjustel.

157.

Prokuratuur on advokaadibüroo ruumide ning Z elukoha läbiotsimise kõrval taotlenud

ka kahe sõiduauto läbiotsimist. Eeluurimiskohtuniku pealdisena antud loa resolutsiooni

algusest nähtub, et prokuratuuri taotlus rahuldati täielikult, mitte osaliselt (Rahuldatud,

mitte Osaliselt rahuldatud). Edasi aga kirjeldatakse resolutsioonis läbiotsimiskohtadena

üksnes advokaadibüroo ning Z elukoha aadresse, mitte sõiduautosid (VII kd, tl 87-93).

Prokuratuuri esitatud tõend – kirjavahetus Registrite ja Infosüsteemide Keskusega – viitab

sellele, et sõidukite resolutsioonist väljajäämine võis olla tingitud tehnilisest veast.

1-21-4033

36(101)

Täpsemini ei kandunud sõiduautod läbiotsimismääruse resolutsiooni seetõttu, et juhul, kui

läbiotsimiskohale ei määrata aadressi, ei kandu see automaatselt loodavasse pealdisesse.

Sellises olukorras ei ole läbiotsimismääruse tegeliku mõtte välja selgitamiseks välistatud ka

eeluurimiskohtuniku tunnistajana üle kuulamine.

158.

Ringkonnakohus ei pea käsiloleval juhul siiski vajalikuks hinnata, kas sõiduki

läbiotsimist tuleks pidada läbiotsimismäärusega hõlmatuks või mitte. Sõiduki läbiotsimine

seondus advokaadibüroo läbiotsimisega ning sealt võeti ära vandeadvokaadi V

andmekandjad. Seega on sõiduki läbiotsimine käsitatav advokaadibüroo läbiotsimisena

ning sealt leitud tõendid on samadel põhjustel lubamatud isegi siis, kui läbiotsimistaotluse

ja -määruse vahel vastuolu puuduks.

(6) F elukoha läbiotsimisel tehtud fotodega tutvumise keelamine

159.

F kaitsja O. Nääs esitas apellatsioonis taotluse keelata F elukoha läbiotsimisel tehtud

ning kohtutoimikus sisalduvate fotojäädvustuste avaldamine, tagamaks tema eraelu

puutumatust ning privaatsust. Kaitsja selgitab, et selline taotlus esitati ka maakohtule, kuid

maakohus seda taotlust ei lahendanud.

160.

Ringkonnakohus esitas kaitsjale kirjaliku küsimuse selle kohta, kas ja millisel õiguslikul

alusel saab kohus keelata kohtuotsuse tegemisel kohtutoimikus sisalduva materjali

avaldamist. Vastuses möönsid kaitsjad, et kehtivat normi, mille alusel saaksid kaitsjad

taotleda kohtutoimikus sisalduvate konkreetsete andmete avaldamise keelamist, ei ole. See

ei takista aga kaitsjate arvates apellatsioonikohtul luua uut praktikat, sh reguleerida seni

käsitlemata küsimusi.

161.

Kolleegium jätab kaitsja taotluse läbi vaatamata, sest selle läbi vaatamiseks puudub

õiguslik alus. Samuti ei näe ringkonnakohus vajadust ega võimalust uue praktika loomiseks,

sest õigusliku aluse puudumist on selgitanud ka Riigikohus. Riigikohtu praktikast tuleneb,

et kehtivas õiguses ei ole sellist normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul

määrata, et kohtutoimik või osa sellest jääb pärast kriminaalmenetluse lõppu kinniseks.

Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb

lahendada iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule

kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-1421, p-d 141-143 ja 16. aprilli 2020. a määrus asjas

nr 1-19-8262, p 39 jj).

162.

Kuigi kaitsja taotlus jääb läbi vaatamata, selgitab kolleegium, et selliste olukordade

tekkimist aitaks vältida see, kui kohtule esitataks uurimistoimingu protokoll üksnes tähtsust

omavas osas ning eeskätt ilma nende lisadeta, mis ei ole tõendamiseseme asjaolude

tuvastamiseks vajalikud. Läbiotsimisprotokollidele on tavaks lisada läbiotsimisel tehtud

fotosid. Mõnel juhul on fotodel oluline tõenduslik väärtus. Näiteks soovis käsiloleval juhul

prokuratuur

just

läbiotsimisel

tehtud

fotoga

tõendada

kahe

asjaõigusseaduse

kommenteeritud väljaande asumist F kodus. Kui fotod ei ole asjassepuutuvad (nt foto

ruumist, kust mitte midagi asjakohast ei leitud), ning poolte vahel ei ole läbiotsimise

lubatavuse või läbiotsimisprotokolli usaldusväärsuse osas vaidlusi, võib asjassepuutumatud

fotod jätta esitamata. Sama põhimõtet saab kohaldada ka vaatlusprotokollide osas. Kui

kohtueelses menetluses on koostatud e-postkasti vaatlusprotokoll, mis sisaldab lisana 100

e-kirja, kuid millest asjakohased on vaid mõned e-kirjad, võib ja tulebki kohtule esitada

vaatlusprotokoll üksnes asjassepuutuvate e-kirjade osas. Sel viisil saab tagada, et

kohtumenetlust ei koormata mittevajaliku infoga, eriti kui see sisaldab andmeid, mille

1-21-4033

37(101)

avalikukstuleks riivaks põhjendamatult isiku eraelu puutumatust. Ringkonnakohus

meenutab, et kohus saab keelduda niisuguse tõendi vastuvõtmisest, millel ei ole asjas

tähtsust (Riigikohtu 20. märtsi 2024. a määrus asjas nr 1-23-1783, p 32).

(7) Ringkonnakohtu menetluslikud seisukohad obiter dictum’i korras

163.

Maakohtu menetluses vaieldi kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkuse üle.

Maakohus pidas menetluse alustamist seaduslikuks. Selles osas apellatsioonimenetlust ei

toimu ning ringkonnakohus ei tuvasta maakohtu järelduses ka ühtegi viga, mis annaks

põhjust teisiti otsustada. Küll aga ilmnes, et menetluse alustamiseni viinud asjaolude

väljaselgitamine võib osutuda üsna keerukaks. Kriminaalmenetluse alustamiseks vajalik

kahtluse lävend ei ole väga kõrge ning kahtlustatav ei saa üldjuhul põhimenetluses

vaidlustada kriminaalmenetluse alustamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni

2016. a otsus asjas nr 3-1-1-34-16, p 29). Väljaspool apellatsiooni piire leiab

ringkonnakohus, et see ei tähenda, et kriminaalmenetluse alustamiseni viinud asjaolud ei

alluks üldse kohtulikule kontrollile. Vastasel juhul ei oleks isikud kaitstud võimalike

riigivõimu kuritarvituste eest, sest ainuüksi kriminaalmenetluse alustamise faktist piisab

mitmete isiku põhiõigusi intensiivselt riivavate toimingute tegemiseks – nt pangaandmete

või e-postkasti sisu väljanõudmiseks. See aga võimaldaks alustada kriminaalmenetlust

ilmselt puuduliku või suisa olematu info põhjal üksnes selleks, et ilma tõsiseltvõetava

kuriteokahtluseta hakata tegelikku kriminaalmenetluse alust alles otsima. Säärase

kuritarvituse korral satuks küsimuse alla terve edasise menetluse õiguspärasus. Asjakohaste

ja

tõsiseltvõetavate

kahtluste

tõusetumisel

peab

menetleja

olema

suuteline

kriminaalmenetluse alustamiseni viinud asjaolusid kohtule selgitama. Mõistetavalt ei pea

menetleja kõigile kohtumenetluse pooltele avaldama riigisaladust või muud informatsiooni,

mille avaldamist seadus ei luba (nt KVS § 6 lg 2). Võimalik on ka see, et teatud

informatsioon avaldatakse üksnes kohtukoosseisule.

164.

Ringkonnakohus leiab, et seadusandja peaks de lege ferenda sätestama selgemad

tagatised kohtuniku ametialase kirjavahetuse väljanõudmiseks. Kohtute sõltumatus on

oluline õigusriigi tagatis ning nõupidamistoa saladus on osa sellest. Nagu praegusest

kriminaalasjast nähtub, piisab kohtuniku aastatepikkuse ametialase e-kirjavahetuse

väljanõudmisest uurimisasutuse ametniku 5-realisest kirjast Registrite ja Infosüsteemide

Keskusele (I kd, tl 202 ja 207). Selline päring ei allu kohtulikule eelkontrollile ning sõltuvalt

sellest, kas menetlus jõuab kahtlustuseni (või kelle suhtes menetlus kahtlustuseni jõuab), ei

pruugi tagatud olla ka kohtulik järelkontroll. Kohtuniku ametialane e-postkast võib

sisaldada (eriti kollegiaalse kohtukoosseisu puhul) informatsiooni, mis on kaetud

nõupidamistoa saladusega.

(III) Altkäemaksu võtmine ja andmine

(1) Sissejuhatus

165.

Vaidlust ei ole maakohtu tuvastatud asjaoludes, et F oli ametiisik ning ta kasutas oma

ametiseisundit pankroti- või saneerimismenetlustes W, Z ning V kaasamiseks, samuti neis

menetlustes menetlusotsuste (sh tasuga seotud menetlusotsuste) tegemiseks. Maakohus

tuvastas, et F või temaga seotud kolmandad isikud said süüdistuses kirjeldatud perioodil

Wlt ja Zlt vähemasti osaliselt süüdistuses nimetatud vara ja muid soodustusi. Ka selle

järeldusega on pooled mingis ulatuses nõus. Prokuratuur taotleb, et ringkonnakohus

tuvastaks mõned täiendavad vara või muu soodustuse saamise episoodid, mida maakohus

tõendatuks ei lugenud. Vaidluse kese on aga selles, et prokuratuur leiab – erinevalt

1-21-4033

38(101)

maakohtust ja kaitsjatest – et vara või muud soodustused anti vastutasuna F ametiseisundi

kasutamise eest. Peaks ringkonnakohus leidma, et poolte vahel oli tõepoolest süüdistuses

kirjeldatud ebaõiguskokkulepe, tuleks hinnata ka seda, kas süüdistuses kirjeldatud tegu on

käsitatav ühe jätkuva kuriteona.

166.

Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha prokuratuuri taotluse osas tuvastada

täiendavad vara või muu soodustuse saamise episoodid (2), seejärel hindab, kas vara või

muud soodustused anti vastutasuks F ametiseisundi kasutamise eest (3) ning viimaks võtab

altkäemaksu võtmise ja andmise süüdistuse osas apellatsioonimenetluse tulemi kokku (4).

(2) Vara või muude soodustuste saamine

(a) Vara või muu soodustuse mõiste

167.

Altkäemaksu esemeks on vara või muu soodustus. Seega on üldmõisteks soodustus, mis

jaguneb varaks ja muuks soodustuseks. Vara mõiste tuleb sisustada TsÜS § 66 järgi ehk

tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Kui

soorituse tagajärjel paraneb ametiisiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast vara, kui

ei parane, siis muud soodustust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-14-14, p 904). Muu soodustusega on KarS § 294 tähenduses tegemist siis,

kui altkäemaksuandja soorituse tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema

isiklik või sotsiaalne olukord (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2020. a otsus asjas

nr 1-18-7807, p 12).

(b) Vara või muud soodustused Wlt

168.

Pooled ei vaidle maakohtu tuvastatu üle, et W võimaldas Fl osta telefoni käibemaksu

(50 eurot) võrra odavamalt ning W andis Fle kingituseks ostetud mobiiltelefoni kaaned,

millelt

on

maha

arvatud

käibemaks

(24,99 eurot). Seega saab mobiiltelefoni ja kaante ostu käsitada W poolt

Fle antud 74,99 euro suuruse soodustusena. Prokuratuuri ja kaitsjate vahel on erimeelsus

selles, kas W andis Fle soodustuse ka seeläbi, et ostis Qle sülearvuti ning õiguskirjandust.

169.

Maakohus leidis, et W poolt 2012. a lõpus Qle sülearvuti ostmine ei ole tõendatud.

Prokuratuuri apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et viimane ei hinnanud ega

käsitlenud asjaolu, kuidas ostis Q sülearvuti enda sünnipäevaks saadud raha eest olukorras,

mil sünnipäev oli alles saabumas. Prokuratuur leiab, et eluliselt ei ole usutav, et sünnipäeva

oleks tähistatud kaks kuud varem ehk oktoobris, mil Q Wle e-kirja saatis. Sülearvuti

ostmine sünnipäevakingiks saadud rahade eest on aga prokuratuuri arvates aktiivne

kaitseväide, mistõttu tuleb väidetu teha kontrollitavaks.

170.

Ringkonnakohus prokuratuuriga ei nõustu. Maakohus on õigesti järeldanud, et

sülearvuti ostmine W poolt ei ole tõendatud. Võttes muuhulgas arvesse ajavahemikku, mis

kulus esimesest kontaktist arvutipoega kuni soovitud mudeli jõudmiseni arvutipoodi, on

maakohus käsitlenud seda, miks on usutav, et sülearvuti võidi osta sünnipäevakingiks.

Kuigi e-kirjavahetus sülearvuti ostmise üle kestis terve oktoobri ja novembri, tehti alles

29. novembri 2012. a kirjas pakkumine sülearvutile, mille tarneaeg on 16-17. detsember

2012. Viimane kiri arvutimüüjalt on 19. detsembrist 2012 (maakohtu otsuse

lk 47 kaks viimast lõiku). Arvestades, et Q sünnipäev on 28. detsembril, ei näe

ringkonnakohus neis sündmustes sedavõrd olulist vastuolu, mis võimaldaks prokuratuuri

süüdistusversiooni jaatada.

1-21-4033

39(101)

171.

Prokuratuuri poolt viidatud põhimõte, mille kohaselt lasub süüdistataval aktiivse

kaitseväite tõendamise kohustus, ei ole käsiloleval juhul asjakohane. Kuigi aktiivse

kaitseversiooni tõendamise osas peavad süüdistatav ja kaitsja aktiivsed olema

(kaitsepositsiooni osas vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr

1-21-5633/135, p 60 ja kaitseväite osas 22. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 1-20-2883/30,

p 28), ei muuda see PS § 22 lg-s 2 ja KrMS § 7 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt

ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama ning süü tõendamise kohustus on

prokuratuuril. See tähendab, et prokuratuuril lasub ülesanne tõendada süüdistatava süü nii,

et viimase süüdiolekus ei ole kõrvaldamata kahtlusi (KrMS § 7 lg 3). Kui prokuratuur seda

teha ei suuda, ei ole süüdistataval isegi tarvidust end aktiivselt kaitsma asuda. Vastasel juhul

kaotaksid PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2 oma mõtte: prokuratuur võiks kaudsete tõendite

abil sisustada ähmase kuriteokahtluse ning eeldada siis selle kummutamist süüdistatava

poolt. Aktiivse kaitseväite erand tuleb seega kohaldamisele alles siis, kui ilma sellise

kaitseväiteta oleks prokuratuuri tõendite põhjal vaidlusalune asjaolu või süüdistatava süü

kriminaalmenetluses kehtiva tõendamisstandardi järgi tõendatud. Praegu nii ei ole. Kohtule

esitatud kaudsed tõendid ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et sündmused leidsid suure

tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust nii nagu süüdistusaktis kirjas.

Kriminaalasjas on tõendatud, et W vahendas 2012. a Qle arvutispetsialisti kontakti, Q jätkas

selle spetsialistiga edasist suhtlust arvuti ostmiseks. W poolt vahendatud kontakti abil

soetatigi arvuti, kusjuures arvuti saabumisest teavitati vaid Q, mitte W. Seda, et arvuti eest

tasus W, tõendatud ei ole. Süüdistusversiooni kasuks ei räägi ka see, et tunnistajana ei ole

üle kuulatud arvutispetsialist V2, kes eelduslikult oskaks täpselt selgitada, kuidas arvuti eest

tasumine

toimus.

Kokkuvõtvalt

on

maakohus

õigesti

ning

kooskõlas

KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga järeldanud, et W poolt arvuti ostmine Qle ei ole tõendatud.

Pelgalt tuttava kontakti vahetamine ei ole käsitatav vara ega muu soodustusena altkäemaksu

võtmise ega andmise koosseisu mõttes.

172.

Õiguskirjanduse ostmise osas nõustub ringkonnakohus osaliselt prokuratuuri

apellatsiooniga. Ringkonnakohtu arvates asetas maakohus liialt suurt rõhku sellele, et

kohtumenetluses ei õnnestunud tõsikindlalt tuvastada, et ostetud raamatud oleks endiselt Q

valduses.

173.

Tõendatud on, et Q edastas Wle soovitud raamatute nimekirja ning W need 2015. a

alguses ka ostis. Ringkonnakohtul ei ole maakohtu tuvastatud asjaolude valguses kahtlust,

et e-kirjas loetletud viis raamatut osteti vähemalt selleks, et Q neid kasutada saaks. Ka W

ütluste järgi oli Q e-kirja eesmärgiks raamatute laenutamine. Kuna Wl endal neid raamatuid

ei olnud, soetas ta need, sest tahtis ka enda raamatukogu täiendada. Seda, et Q või F oleks

Wle raamatute hinna hüvitanud, ükski süüdistatav väitnud ei ole. Küsimusele, kas Q tõi

raamatud tagasi, vastas W Loodan küll ning küsimusele, kas raamatud on W büroos, vastas

ta

Jah

(17.

oktoobri

2022.

a

kohtuistungi

protokoll,

lk 15; XXXII kd, tl 47). F kaitsjad on apellatsioonivastuses õigesti välja toonud, et F

kabinetis ja kodus ning W büroos olevate raamatute välja selgitamisega ei ole

kriminaalmenetluses põhjalikult tegeletud. F kodu läbiotsimisel tehtud pildi allservas on

vaevu näha kahte raamatut, mis on äratuntavad kui asjaõigusseaduse kommentaarid. F

kabinetis olevaid asjaõigusseaduse kommentaare on pildistatud lähemalt. W büroos olnud

raamatuid välja selgitatud ei ole. Ülejäänud kolme raamatu asukoha kohta ei ole üldse

tõendeid esitatud. Sõltumata sellest, et tõendatud ei ole, kas Q sai kõigi või mõne raamatu

omanikuks, on ka raamatute tasuta kasutada andmine käsitatav rahaliselt hinnatava

õigusena

TsÜS § 66 lg 1 mõttes ja seetõttu ka varana KarS § 294 lg 1 mõttes

(vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14,

1-21-4033

40(101)

p-d 904 ja 938). Arvestades, et F saatis Qle kirja, milles palus oma valiku õiguskirjandusest

Wle edastada, oli F ka teadlik, et Q võib saada W kaudu õiguskirjandust vähemalt tasuta

kasutada. Seega on õiguskirjanduse ostmise osas tõendatud, et W andis kolmandale isikule

üle vara: õiguskirjanduse tasuta kasutamise õiguse.

174.

Jättes õiguskirjanduse ostmise episoodis soodustuse andmise tuvastamata, kohaldas

maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus rahuldab selles osas prokuratuuri

apellatsiooni osaliselt ning asendab KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel selles osas maakohtu

põhjendused enda omadega.

175.

Kokkuvõtvalt on tõendatud, et W on andnud Fle või kolmandale isikule järgmisi

soodustusi:

1) F pojale Qle (kolmas isik KarS § 294 lg 1 mõttes) viie raamatu, ostuhinnaga 345,88 eurot,

tasuta kasutamise õiguse (aastal 2015);

2) Fle telefonikaaned ning õiguse omandada mobiiltelefon käibemaksu summa võrra

odavamalt kokku väärtuses 74,99 eurot (aastal 2019).

(c) Vara või muud soodustused Zlt

176.

Süüdistuse järgi osutasid Z või tema büroo töötajad Fle või Cle tasuta õigusabi üheksas

õigusvaidluses, jättes esitamata arve vähemalt 16,5 tunni õigusteenuse eest. Maakohus

tuvastas, et tasuta õigusabi anti viies õigusvaidluses.

177.

Maakohus on tasuta õigusabiks lugenud ka väga väikeses mahus arvamuse avaldamist

või dokumendi kommenteerimist. Z apellatsioonis ning apellatsioonivastuses leitakse, et

sellist õigusabi ei saa soodustusena käsitada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Näiteks

oleks tegemist altkäemaksuga võtmise ja andmisega, kui kohtunik paluks, et advokaat

vaataks üle kohtuniku koostatud üheleheküljelise müügilepingu ning poolte vahel oleks

kokkulepe, et vastutasuks kaasab kohtunik advokaadi tulusasse pankrotimenetlusse. Seega

on ka väikesemahuline õigusnõu põhimõtteliselt koosseisukõlbulikuks soodustuseks. See,

kas tegemist on altkäemaksuga, on ebaõiguskokkuleppe tuvastamise küsimus. Seega

keskendub ringkonnakohus esmalt üksnes sellele, kas F või KarS § 294 lg-s 1 nimetatud

kolmandad isikud said Zlt tasuta õigusabi (mis võib põhimõtteliselt olla käsitatav varana).

Seda, kas õigusabi (mh üksnes Cle antud õigusabi) anti vastutasuks F ametiseisundi

kasutamise eest, hindab ringkonnakohus järgmises alajaotises.

178.

Prokuratuur vaidlustab maakohtu järelduse kahes tasuta õigusabi andmise episoodis:

Fle tasuta õigusabi andmises seoses väärteomenetlusega nr 260208000621 (4-08-1560) ja

Cle tasuta õigusabi andmises seoses pöördumisega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse

kohtlemise voliniku poole.

179.

Prokuratuur leiab, et tasuta õigusabi osutamist tõendavad advokaadibüroo läbiotsimisel

saadud tõendid, mis jäeti põhjendamatult kõrvale. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu

seisukoha advokaadibüroo läbiotsimisel saadud tõendite lubatavuse kohta muutmata, jääb

prokuratuuri apellatsioon selles osas edutuks.

180.

Väärteomenetluses osutati süüdistuses väidetud õigusabi 2008. aastal. Maakohus

tuvastas, et õigusabi osutati, kuid tõenditega on ümber lükkamata F väide, et ta mäletab

kliendilepingu sõlmimist ning et ta võis ka midagi Zle tasuda. Prokuratuuri apellatsioonis

heidetakse ette, et maakohus rajas seeläbi oma otsuse oletusele, mille esinemist ei ole

1-21-4033

41(101)

kindlaks tehtud. Pelgalt selle argumendi põhjal ringkonnakohus maakohtu poolt tõenditele

antud hinnangut ei muuda. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuleb kahtlused süüdistatava süüs

tõlgendada tema kasuks. Seega ei pidanudki maakohus tõsikindlalt tuvastama, et õigusabi

eest on tasutud, vaid piisas sellest, et maakohtu arvates esineb selles küsimuses

kõrvaldamata kahtlus. Kuna prokuratuuri apellatsioonis ei tooda välja ühtegi sisulist

asjaolu, millele tuginedes võiks järeldada, et maakohus on oma hinnangus eksinud (nt

viiteid teistele kaudsetele tõenditele või tõendikogumile vmt), jääb maakohtu otsus selles

osas muutmata.

181.

Prokuratuur leiab, et soolise võrdõiguslikkuse voliniku poole pöördumise osas pidanuks

maakohus tasuta õigusteenuse osutamise tuvastama Z ütluste põhjal. Nimelt pidas Z

võimalikuks, et aitas koostada või parandas volinikule saadud kirja, ning möönis, et ka M

võis sellega tegeleda. Maakohus jättis Z vastuse M võimaliku seotuse kohta tõendite

kogumist välja. Selle tingis asjaolu, et ütluste andmisel tutvustas prokuratuur kohtu loal

süüdistatava mälu värskendamiseks tõendit, mis oli saadud kohtu poolt ebaseaduslikuks

tunnistatud läbiotsimisega. Ringkonnakohus märgib esmalt, et KrMS § 288 lg 9 p 3

võimaldab sõnaselgelt kohtumenetluse poolel võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta

tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendiga olenemata selle lubatavusest tõendina.

Seega vähemasti selle sätte grammatilisel tõlgendamisel saab ristküsitlusel tunnistaja või

süüdistatava mälu värskendada ka tõendiga, mis ei ole lubatav, sh lubamatuks tunnistatud

advokaadibüroo läbiotsimisel saadud tõendiga (vt arutelu nii KrMS § 288 lg 9 p 3 kui ka

KrMS 289 lg 3 kontekstis - Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 1-20-

1041,

p-d 168-175). KrMS § 288 lg 9 p 3 liialt avar tõlgendus võiks aga viia selleni, et lubamatud

tõendid esitataks kohtumenetluses nii-öelda tagaukse kaudu. Praegusel juhul ei ole

ringkonnakohtul tarvis KrMS § 288 lg 9 p 3 piiride kohta seisukohta võtta. Nimelt nähtub

kohtuistungi protokollist, et isegi lubamatu tõendiga tutvumise järel ei meenunud

Zle õigusteenuse osutamisega seotud asjaolud, ta pelgalt kirjeldas, mida ta dokumendist

nägi (2. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 46; XXXII kd, tl 46). Prokuröri poolt

süüdistatavale asjaolude meenutamiseks tutvustatud dokumendi sisu ette kandmine ei ole

süüdistatava ütlus. Seega ei andnud Z ütlusi, mille kohaselt võis M soolise võrdõiguslikkuse

voliniku poole pöördumise küsimusega tegeleda. Järelikult sai maakohus tasuta õigusabi

andmise tõendamisel tugineda vaid ühele tõendile: Z väitele, et ta võis aidata kirja koostada

või parandada, kuid ta ei mäleta, kas kirja võis koostada C või tegi seda R2.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et üksnes sellele tõendile tuginedes ei ole võimalik

tasuta õigusabi osutamist tõsikindlalt tuvastada. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et

isegi, kui tasuta õigusabi osutamist oleks võimalik tõendada, ei oleks tõendeid, mis

võimaldaks

ümber

lükata

F süüdistatavana ülekuulamisel esitatud väite, et ta ei olnud sellisest pöördumisest isegi

teadlik (17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 36; XXXII kd, tl 114pöördel). See

välistaks ka eraldivõetuna kõnesoleva kolmandale isikule antud tasuta õigusabi käsitamise

koosseisupärase vara või muu soodustusena.

182.

Kokkuvõtvalt ei muuda ringkonnakohus maakohtu järeldust, et Z on andnud Fle või

kolmandale isikule järgmisi soodustusi, mis seisnevad tasuta õigusabi andmises:

1) F ja Cle seoses tasaarvestusavalduse koostamisega R OÜ-le (aastal 2008);

2) Cle haldusasjas 3-16-229 (aastal 2016);

3) Fle ja Cle seoses elamu põlengule järgnenud kindlustusvaidlusega (alates aastast 2016);

4) Fle seoses tema vastu esitatud avaldusega distsiplinaarmenetluse algatamiseks (aastal

2018);

1-21-4033

42(101)

5) EF ja Cle seoses vaidlusega Maksu- ja Tolliametiga (aastal 2019).

183.

Süüdistusakt ei kirjelda igas episoodis õigusabi andmisele kulutatud aega ning ka

maakohus ei ole seda selgelt tuvastanud. Maakohus on otsuses kajastanud prokuratuuri

poolt kohtuvaidlustes välja toodud hinnanguid, mille kohaselt osutati haldusasjas 3-16-229

tasuta õigusabi 3,5 tunni eest (lisaks tasuti riigilõiv 30 eurot), kindlustusvaidluses 3,5 tundi,

distsiplinaarmenetlusega seoses 1 tund ning vaidluses Maksu- ja Tolliametiga vähemalt

4 tundi, so kokku 12 tundi ligi 12 aasta peale. Tasumääraks loeti 120 eurot tund.

Tasaarvestuse koostamisega seotud küsimuses sellist hinnangut välja ei toodud, kuid seal

seisnes õigusabi üksnes kirja projekti kommenteerimises. Kuna altkäemaksu koosseis ei

sõltu (vähemasti otseselt – vt siiski järgmist alljaotist) üle antud vara suurusest, ei ole tasuta

õigusabi väärtuse täpne tuvastamine ka keskse tähtsusega.

(3) Ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe)

184.

Kuigi F ning süüdistuses nimetatud kolmandad isikud said nii Wlt kui ka Zlt soodustusi,

nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et tõendatud ei ole, et tegemist olnuks

vastutasuga F ametiseisundi kasutamise eest.

185.

Prokuratuur heidab maakohtule ette, et viimane on jätnud tõendikogumist välja ja

hinnangu

andmata

mitmetele

prokuratuuri

tõenditele.

Sellega

seoses

selgitab

ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole esimese astme menetluse kordamine, vaid

apellatsiooni lahendamine selle piirides. Apellandi ülesanne on tuua välja, millises osas

kohtuotsus vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused, samuti

tõendid,

mida

apellandi

taotlusel

on

vaja

ringkonnakohtus

uurida

(vt KrMS § 321 lg 2 p-d 4-5). Apellatsiooni piiridest kinni pidamine tagab, et vaidlusese on

konkretiseeritud ning teised kohtumenetluse pooled saavad apellatsioonile selgepiirilisi

vastuväiteid esitada. Eelnevast tuleneb, et konkretiseerimata etteheited tõendite hindamata

jätmisele jäävad ringkonnakohtu menetluses tagajärjetuks. See, kui ringkonnakohus asuks

omaalgatuslikult

süüdistust

toetavaid

asjaolusid

tuvastama,

poleks

kooskõlas

kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega (KrMS § 14 lg 1) ega apellatsioonimenetluse

eesmärgiga. Eelnev ei välista, et apellatsioonis tehakse viide kohtuvaidlustes esitatud

seisukohtadele ning seal toodud tõendite analüüsile, kui selline viide ning käsitletud tõendid

on selgelt konkretiseeritud. Apellatsioon ei tohi aga muutuda üldiseks taotluseks teha

esimese astme kohtumenetluses esitatud tõendite ja seisukohtade põhjal prokuratuuri poolt

taotletud otsus.

186.

Prokuratuuril on õigus, et süüdimõistva otsuse tegemine on võimalik ka kaudsete

tõendite põhjal. Maakohus ei ole seda põhimõtet eiranud. See, et peitkuritegude tõendamine

on sageli võimalik üksnes kaudsetele tõendite abil, ei tähenda, et selliste kuritegude puhul

oleks tõendamisstandard madalam. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb

tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue

kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo

asjaolude suhtes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2019. a otsus asjas nr

1-18-86, p 64, erandjuhul võib piisata ka ühest kaudsest tõendist – 27. aprilli 2020. a otsus

asjas nr 4-19-447, p 11 jj). Kaudsed tõendid peavad seega olema sellised, mis võimaldavad

neid kogumis hinnates jõuda tõsikindla järelduseni, et kriminaalmenetluse esemeks olevad

sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel

moel nagu prokuratuur väidab (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2022. a

otsus asjas nr 1-20-8308, p 17).

1-21-4033

43(101)

187.

Ringkonnakohus nõustub kaitsjate seisukohtadega, et maakohus ei seadnud nõudeid

konkreetse tõendi liigi osas, vaid eeldas mingisugustki konkreetsust – et mingigi tõend

viitaks ebaõiguskokkuleppele. Tõsikindlat järeldust ebaõiguskokkuleppe kohta ei ole

ringkonnakohtu arvates võimalik teha ühestki tõendist eraldivõetuna ega ka kogumis teiste

tõenditega. Prokuratuur toob apellatsioonis välja neli kriteeriumi, mis peaksid aitama

ebaõiguskokkulepet sisustada: 1) teenuseid osutatakse korduvalt ja perioodiliselt (viitab

varasemalt kokkulepitud käitumismustrile); 2) teineteise käitumine on prognoositav ja

ettenähtav; 3) osapooltel on selge ja tajutav teadmine selle kohta, milline on oodatav

käitumine (ootuspäraseid tegevusi ollakse valmis tegema ka vaid nappe märguandeid

kuuldes); 4) omavaheliste kokkulepete tajumine kolmandate isikute poolt. Ringkonnakohus

nõustub kaitsjate seisukohaga, et käsiloleva kohtuasja kontekstis on need tingimused

ebaloogilised ja faktidega sisustamata. Kaitsjad on põhjendatult seisukohal, et teenuste

korduv ja perioodiline osutamine on iseloomulik igale ametnikule, kes täidab rutiinseid

ülesandeid (nt pankrotiasjadega tegutsev kohtunik, kes peab sageli pankrotihaldureid

kaasama). Arvestades pankrotihalduri ja kohtuniku ülesandeid ning valdkonna õiguslikku

regulatsiooni, on ilmselt paratamatu ka see, et üksteise käitumine on mõnevõrra

prognoositav, samuti on ettenähtav see, milline on oodatav käitumine. Milliseid tegevusi ja

milliste nappide märguannete peale tehti, prokuratuuri apellatsioonist ei selgu. Ka asjaolu,

et kolmandad isikud teavad, et tegemist on pankrotihalduriga, keda kohtunik sageli

menetlustesse kaasab (või suisa, keda ta tunneb), ei viita ringkonnakohtu arvates

ebaõiguskokkuleppele, arvestades eriti maakohtu tuvastatud asjaolu, et ühe või mõne

halduri eelistamine on kohtute praktikas tavapärane.

188.

Ringkonnakohtu

arvates

oleks

käsiloleval

juhul

kaudsete

tõendite

põhjal

ebaõiguskokkuleppe tuvastamiseks vaja ennekõike keskenduda järgmisele: 1) kas F on oma

ametiseisundi kasutamisel põhjendamatult kõrvale kaldunud tavapärasest praktikast või

seaduse nõuetest; 2) kas soodustuste saamisega vahetult külgneval ajal on F ametialane

käitumine muutunud; 3) kas süüdistatavate suhtlus viitab ebaõiguskokkuleppele (st, et F

otsustused oleks tingitud üle antud või antavatest soodustustest) ning 4) millises väärtuses

vara või muid soodustusi üle anti ja 5) mis oli sellise vara või soodustuse iseloom.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus neid kriteeriume hinnanud ning jõudnud õige

järelduseni.

189.

Ükski tõend ei viita sellele, et F tegevus W, Z või V menetlustesse kaasamisel olnuks

ebatavaline. Väide, et F eelistas nimetatud isikuid teistele samas valdkonnas tegutsevatele

pankrotihalduritele, ei leidnud kinnitust. Maakohus on tuvastanud, et F määras ka teisi

ajutisi haldureid ja pankrotihaldureid. Perioodil 2007-2019 oli Fl 560 pankrotiasja, millest

ta on määranud W pankrotihalduriks 26,79% asjadest, olles selle tulemusega enim ühte

haldurit määravate kohtunike seas 70. kohal, V 19,46% asjadest, olles selle tulemusega 116.

kohal, ja Z 14,64% asjadest, olles selle tulemusega 162. kohal. Sealjuures nähtub, et enim

ühte haldurit eelistavatest kohtunikest 1. kohal on kohtunik, kes oma 48 menetletud

pankrotiasjas on halduriks määranud ühe ja sama halduri, eelistamise protsent on seega

100%,

2. kohal

olev

kohtunik

on

sama

haldurit

määranud

114 pankrotimenetluses 84,21% asjadest ja 3. kohal olev kohtunik seda sama haldurit keda

1. ja 2. kohal olevad kohtunikud, määranud 82,35% asjadest. Neid maakohtu poolt

tuvastatud fakte apellatsioonimenetluses vaidlustatud ei ole. Miski ei viita ka sellele, et W,

Z või V oleks olnud oma töös ebapädevad, mis võiks kaudselt viidata sellele, et nende

menetlustesse kaasamine võiks olla tingitud üksnes ebaõiguskokkuleppest. Kaitsjate

esitatud

tõenditest

nähtub,

et

W,

Z

ja

Vt kaasasid menetlustesse ka mitmed teised kohtunikud (XIX kd, tl 128-133).

1-21-4033

44(101)

190.

Maakohus ei lugenud tõendatuks seda, et F menetluses olnud pankroti- või

saneerimismenetluses oleks menetluse kulgu või kohtulahendit mõjutanud asjaolu, et

ajutiseks

halduriks

või

pankrotihalduriks

oli

määratud

kas

W,

Z

või

V. Seda järeldust ei ole ka apellatsioonis vaidlustatud. Kui jätta kõrvale prokuratuuri väide,

et F ei oleks tohtinud neid inimesi lähedaste suhete tõttu üldse menetlusse kaasata, ei ole

tõendatud, et F oleks pankroti- või saneerimismenetlustes teinud ühtegi ebaseaduslikku

otsustust, sh osas, mis puudutab W, Z või V tasu. Maakohus on ka leidnud, et tõendamata

on süüdistuse etteheide, et F on kriitikavabalt ja igasugust diskretsiooniõigust kasutamata

kinnitanud W, Z või V huvides pankrotihalduri tasu, pankrotimenetluste lõpparuandeid ning

nõustunud nende seisukohtadega. Kohtumenetluses ei suudetud tõendada ühtegi juhtumit,

kus F otsus olnuks ebaseaduslik või kallutatud. Ka seda asjaolu ei ole apellatsioonis

vaidlustatud. Maakohus viitas õigustatult ka sellele, et W kaitsja esitatud tõendist nähtub,

et teised kohtunikud on ajutise halduri ja pankrotihalduri ülesannete täitmiseks küsinud

nõusolekut samal moel nagu F. Samuti ei ole tõendatud, et vara või soodustuste andmise

perioodil oleks F otsused kuidagi muutunud või oleks siis toimunud midagi tavapäratut.

191.

Ebaõiguskokkuleppe olemasolu ei kinnita ka enam kui 15 aasta ulatuses süüdistatavate

e-kirju ega 7 kuu ulatuses pealt kuulatud kõnesid. Neist ei nähtu viidet sellele, et

Fi ja W või Z vahel oleks vastastikune mõistmine, et tegemist on käsi-peseb-kätt olukorraga.

Sealjuures kajastasid pealt kuulatud kõned ka eespool tuvastatud soodustuste üle andmist:

näiteks F ja Z vestlusi seonduvalt tasuta õigusteenuse osutamisega vaidluses Maksu- ja

Tolliametiga, samuti F ja W vestlusi seoses mobiiltelefoni ostmisega.

192.

Ebaõiguskokkuleppele ei viita ka üle antud vara või muu soodustuste väärtus ega

iseloom. Iseenesest saab altkäemaksu esemeks olla ka vähese väärtusega vara. Näiteks võib

mõnele ametiisikule olla piisav kas või 20-eurone altkäemaks. Kui selline summa antaksegi

tõsimeeli üle vastutasuks ametiseisundi kasutamise eest (nt pakutakse patrullpolitseinikule

20 eurot, et ta laseks juhtimisõiguseta juhi ilma väärteomenetlust alustamata minema), on

tegemist altkäemaksuga. Altkäemaksuna ei saa aga käsitada iseenesest ametiseisundi

kasutamisega seotud, kuid väheväärtusliku ja sotsiaaladekvaatse soodustuse üleandmist

ning seda isegi siis, kui sellise soodustuse vastuvõtmine ei pruugi asjaolusid arvestades olla

eetiline (nt annab hoiatusega pääsenud kiiruseületaja patrullpolitseinikule tänutäheks ühe

kompveki). Selles osas nõustub asja lahendav koosseis Tartu Ringkonnakohtu kolleegidega

(Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2024. a otsus asjas nr 1-19-2279, p 104-106). Vara või

muu soodustuste väärtus ja iseloom võib olla üheks kaudseks tõendiks, mis võimaldab

kogumis teiste tõenditega järeldada ebaõiguskokkuleppe olemasolu. Näiteks võib

koosmõjus teiste kaudsete tõenditega viidata ebaõiguskokkuleppele see, kui ametiisik on

saanud oma ametiseisundi kasutamisega külgneval ajal vara ulatuses või viisil, millel

puudub muu eluliselt usutav selgitus.

193.

Z (või tema büroo töötajad) andsid Fle või Cle süüdistuses toodud ajavahemikku – 12

aastat – silmas pidades õigusnõu väga väikeses mahus. Z tundis isiklikult nii F kui ka tema

abikaasat ning mitmel juhul piirdus õigusabi osutamine ka XXX koostatud

menetlusdokumendi kommenteerimisega, mis ei ole midagi muud kui tavapärane viisakus.

Sellise õigusteenuse hind ei oleks – eriti süüdistuses kirjeldatud aastate peale jaotatult –

märkimisväärne. Arvestades perekonniti läbikäimist, samuti õigusnõu väikest mahtu,

tundub tasuta nõustamine igati loogiline ega võimalda koosmõjus teiste tõenditega arvata,

et tegemist oli vastutasuga F ametiseisundi kasutamise eest.

194.

Arvestades F ja W sõbrasuhteid, ei võimalda tõsikindlaid järeldusi teha ka 2019. aastal

tehtud 74,99 eurone sünnipäevakink. Maakohus tuvastas, et soodustuse väärtus oli 74,99

1-21-4033

45(101)

eurot, mis koosnes telefoni pealt säästetud tulumaksust 50 eurot ning telefonikaantest

hinnaga 24,99 eurot (ilma käibemaksuta). W tegelik kulu oli aga väiksem. Kuna maakohus

tuvastas, et FE W käibemaksudeklaratsioonis deklareeriti ostetud telefon ja kaaned

sisendkäibemaksu arvestuses, piirdus FE W kulu üksnes 24,99 euroga (telefonikaante hind

ilma käibemaksuta). Ka 2015. aastal soetatud õiguskirjanduse Qle tasuta kasutada andmises

ei näe ringkonnakohus midagi sellist, mis koosmõjus teiste tõenditega tekitaks tõsikindla

veendumuse, et W ja F vahel olnuks süüdistuses kirjeldatud ebaõiguskokkulepe. Neid kahte

episoodi lahutas ka märkimisväärne ajavahemik.

195.

Eelnevast tulenevalt ei ole kriminaalasjas kogutud kaudsed tõendid sellised, mis

võimaldaksid neid kogumis hinnates jõuda tõsikindla järelduseni, et kriminaalmenetluse

esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku

kahtlust just sellisel moel nagu prokuratuur väidab. Kriminaalmenetluses kehtiv kõrge

tõendamisstandard on seadusandja sihipärane valik. Põhiõiguste kaitse tagamise seisukohalt

peab ebaõige lahendi risk soosima süüdistatavat: ennem mõistetagu süüdlane õigeks, kui

süütu inimene süüdi. Seetõttu tuleb ka esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral

kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3). Neid ei saa hakata

ületama oletustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2024. a otsus asjas nr

1-22-2429, p 38).

(4) Kokkuvõte

196.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et W poolt Qle

õiguskirjanduse

kasutada

andmist

tuleb

pidada

vara

üleandmiseks

KarS § 294 lg 1 ja KarS § 298 lg 1 mõttes. Selles osas rahuldab ringkonnakohus osaliselt

prokuratuuri apellatsiooni ning muudab maakohtu otsuse põhiosa.

197.

Siiski ei võimalda tõendikogum teha tõsikindlat järeldust selle kohta, et W ja

Z poolt Fle või kolmandatele isikutele antud vara või muud soodustused oleks antud

vastutasuks F poolt ametiseisundi kasutamise eest. Maakohtu otsus süüdistatavate

õigeksmõistmise osas on seaduslik ning prokuratuuri apellatsioon jääb selles osas

rahuldamata.

Kuna

altkäemaksu

andmise

ja

võtmise

koosseisus

nõutavat

ebaõiguskokkulepet ei ole võimalik tuvastada, ei võta ringkonnakohus seisukohta selles,

kas kirjeldatud (osa)teod oleks põhimõtteliselt olnud käsitatavad ühe jätkuva teona.

(IV) Toimingupiirangu rikkumine

(1) KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule hinnangu andmata jätmine

198.

Prokuratuur leiab, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui ei

hinnanud F altkäemaksu võtmises õigeksmõistmise järel seda, kas tema tegevus võib

vastata KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud toimingupiirangu rikkumise kuriteole. Prokuratuur

leiab, et kui F tegevus ei vasta altkäemaksu võtmise kuriteole, tuleb ta süüdi mõista KarS §

3001 lg 1 järgi.

199.

Maakohus põhjendas KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu hindamata jätmist

sellega, et prokuratuur ei taotlenud süüdistuse muutmist ning kohus kinnitas kaitsjatele, et

asja arutatakse esitatud süüdistuse pinnalt. Seetõttu oli menetlusosalistel põhjus arvata, et

kohus ei kaalu alternatiivseid kvalifikatsioone ning F ja tema kaitsja ei saanud end selle

kvalifikatsiooni vastu kaitsta (otsuse lk 67).

1-21-4033

46(101)

200.

Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et sedasi rikkus maakohus menetlusõigust.

Kui süüdistatava tegu ei vasta süüdistuses kirjeldatud kuriteokoosseisule, lasub maakohtul

KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenev kohustus kontrollida, kas tegu võib vastata mõnele muule

kuriteokoosseisule (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2022. a otsus asjas nr

1-18-158, p 84). Süüdistatava ja tema kaitsja võimaluse end uue kvalifikatsiooni vastu

kaitsta peab tagama maakohus. Nii sätestab KrMS § 268 lg 6, et vajaduse korral teeb kohus

kohtumenetluse pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht kvalifikatsiooni kohta, mida

süüdistusaktis ei käsitleta. Kohtul on KrMS § 307 lg 1 p-st 2 tulenevalt õigus selleks

kohtulikku arutamist uuendada.

201.

Poolte seisukohta ei pea küsima siis, kui maakohus on veendunud, et süüdistuse tekst

või kohtus uuritud tõendid ei võimaldaks süüdistatavat süüdistuses nimetamata kuriteos

süüdi mõista, sest sel juhul ei kaalugi maakohus alternatiivset kvalifikatsiooni. Käsiloleval

juhul ei leidnud maakohus, et süüdistuse tekst või uuritud tõendid ei võimaldaks ka

põhimõtteliselt Fle ette heidetud tegu KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseerida, vaid jättis

toimingupiirangu rikkumise kuriteokoosseisule hinnangu andmata üksnes kaitseõiguse

tagamise argumendil. Kaitseõiguse tagamine oli aga maakohtu enda ülesanne.

202.

Seega tuleb ringkonnakohtul prokuratuuri apellatsiooni alusel hinnata, kas süüdistuse

tekstis kajastuvad piisava selgusega kõik faktilised asjaolud, mis võimaldaksid teha

järelduse, et Fle ette heidetud tegevus, mis on süüdistusaktis kvalifitseeritud altkäemaksu

võtmisena, vastab KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule ja kas need faktilised

asjaolud on tõendatud. KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmiseks esitas ringkonnakohus

eelmenetluses pooltele ka vastavasisulise kirjaliku küsimuse.

(2) Süüdistusest

203.

Süüdistuse tekstist võib järeldada, et prokuratuur on püüdnud hõlmata altkäemaksu

andmise ja võtmise süüdistusega ka toimingupiirangu koosseisutunnused. See on

ebaõnnestunud, sest nii ei ole selge, millised faktilised asjaolud sisustavad prokuratuuri

arvates altkäemaksu süüdistust ning millised toimingupiirangu oma. Kasuks oleks tulnud

alternatiivse

süüdistuse

esitamine

(selle

võimalikkuse

kohta

vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 17 ja 6. oktoobri

2016. a otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 29).

204.

Alternatiivset süüdistust ei pea esitama, kui süüdistusaktis nimetatud kuriteokoosseis

hõlmab alternatiivse koosseisu spetsiaalsuspõhimõttel. Nii ei ole KarS § 200 lg 1 järgi

esitatud süüdistuses tarvis esitada alternatiivseid süüdistusi varguse ega vägivallateona

kvalifitseeritava kuriteo järgi. Alternatiivse süüdistuse esitamise vajadust tuleb aga

hoolikalt kaaluda siis, kui alternatiivne kuriteokoosseis neeldub süüdistusaktis nimetatud

kuriteokoosseisus subsidiaarsuspõhimõttel või konsumeerimise tõttu. Neil juhtudel ei ole

koosseisud üksteisest hõlmatud mitte koosseisutunnuste osalise kokkulangemise tõttu, vaid

neeldumine toimub normi kaitseala tõlgendamise teel. Alternatiivne süüdistus võimaldab

sellistel juhtudel keskenduda üksnes asjakohaste koosseisude tunnustele, samuti tagada

kaitseõiguse.

205.

Prokuratuur ei esitanud alternatiivset süüdistust, vaid lisas altkäemaksu võtmise ja

andmise süüdistuse teksti viiteid toimingupiirangu rikkumisele, sealjuures viitamata

kordagi konkreetselt Kars § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteole. Süüdistusakti viited

toimingupiirangu rikkumisele ei ole altkäemaksukuriteo seisukohast asjassepuutuvad.

Samas on mitmed toimingupiirangu rikkumise etteheitega seonduvad asjaolud leidnud

1-21-4033

47(101)

süüdistuses liialt vähe kajastamist. Kokkuvõttes on süüdistus toimingupiirangu rikkumise

osas segane ja ebaülevaatlik. Prokuratuuri apellatsiooni rahuldamiseks peaks kohus ise

süüdistusakti tekstist asjakohased laused ja lõigud välja noppima ning oletama, kas ja millist

tekstilõiku prokuratuur toimingupiirangu rikkumisega siduda soovis. Nii märgivad ka

kaitsjad õigustatult, et prokuratuuri süüdistuskõnes toodud toimingupiirangu rikkumise

käsitlus ei ole ligilähedaseltki jõudnud süüdistusakti.

206.

Toimingupiirangu rikkumisele Wlt altkäemaksu võtmise süüdistuses viitavad järgmised

lõigud:

[…] on F:

1. Kaasanud oma ametiseisundit kasutades (p A 1.) pankrotihaldur W enda juhitud

pankrotimenetlustesse ajutise haldurina teades, et tema kaasamine menetlustesse pole

arvestades F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke suhteid temaga lubatav ei TsMS-s,

PankrS-s ega KVS-s sätestatust lähtuvalt.

[…]

3. Eiranud W menetlusse kaasates KVS § 11 sätestatud toimingupiiranguid, sest teadis, et

W on temaga seotud isik KVS § 7 lg 1 p-de 3 ja 4 mõttes. Nii on tegemist isikuga, kelle

seisund või tegevus F kui ametiisikut väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult

mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja

vahetult mõjutab (süüdistusakti lk 26).

207.

Toimingupiirangu rikkumisele Zlt altkäemaksu võtmise süüdistuses viitavad järgmised

lõigud:

on F […]:

1. Kaasanud nii Z kui V enda juhitud pankrotimenetlustesse ajutise haldurina, samuti

saneerimismenetlustesse teades, et nende kaasamine menetlustesse pole arvestades F

lähedaseid sõbra- ja majanduslikke suhteid temaga lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega KVS-

s sätestatust lähtuvalt.

[…]

3. Eiranud V ja Z menetlusse kaasates KVS § 11 sätestatud toimingupiiranguid, sest teadis,

et mõlemad on temaga seotud isikud KVS § 7 lg 1 p 3 ja 4 mõttes. Nii on tegemist isikutega,

kelle seisund või tegevus F kui ametiisikut väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja

vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt

ja vahetult mõjutab (süüdistusakti lk 29).

[…]

01.04.2013 jõustus KVS redaktsioon, mille § 11 lg 1 kohaselt on ametiisikul keelatud

toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest:

1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes;

2) ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist,

mis võib mõjutada toimingut või otsust;

1-21-4033

48(101)

3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.

Seega lisandus 2013. a F ametiülesannete täitmisele veel täiendav piirang, mis samuti

välistanuks isegi eraldiseisvalt Z või temale kuuluvas advokaadibüroos töötava V

kaasamise F juhitud menetlustesse. Siiski jätkas F Z ning tema alluvate kaasamist

pankrotimenetlustesse ka KVS jõustumise järel (süüdistusakti lk 31).

208.

Süüdistusakti viited KVS § 7 lg 1 p-le 3 on ilmselt ebaõiged. KVS § 7 lg 1 p 3 järgi saab

seotud isikuks olla üksnes juriidiline isik. Süüdistuses aga leitakse, et selle punkti alusel on

Fga seotud isikuteks füüsilised isikud W ja Z ning V.

209.

Süüdistusaktis leitakse, et W, Z ja V on Fga seotud isikud, sest tegemist on isikutega,

kelle seisund või tegevus F kui ametiisikut väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja

vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt

ja vahetult mõjutab. See osa süüdistuse tekstist vastab osaliselt KVS § 7 lg 1 p 4 sõnastusele.

Nimelt kirjeldab KVS § 7 lg 1 p 4 muuhulgas kahte alternatiivset alust, mil väljaspool

ametiseisundit esinev oluline ja vahetu mõju muudab isiku seotud isikuks: 1) seotud isik

mõjutab ametiisikut või 2) ametiisik mõjutab seotud isikut. Süüdistuses on välja toodud

mõlemad alternatiivid ning nende vahel on sidesõna või. Kumb alus prokuratuuri arvates

esineb, süüdistuse tekstist ei selgu. Etteruttavalt võib öelda, et vähemasti kohtuvaidlustes

viitab prokuratuur üksnes ühepoolsele mõjule: Z ja W mõjutasid prokuratuuri arvates

vahetult

F (Prokuratuuri süüdistuskõne, p 171-172; XXXIV kd, tl 90-91). Kohtuvaidlustes ei ole aga

prokuratuur

tuginenud

üksnes

eespool

kirjeldatud

osale

KVS § 7 lg 1 p-st 4, vaid väljaspool süüdistuse piire leidnud ka seda, et Z on Fga seotud

isik ka KVS § 7 lg 1 p 4 kolmanda alternatiivi järgi, sest ta tegutseb väljaspool

ametiseisundit F huvides või arvel (samas, p 172).

210.

Süüdistuse väited olulise ja vahetu mõju kohta ei ole selgelt faktidega seostatud. Ainsaks

pidepunktiks on süüdistusakti lk-de 26 ja 29 punktides 1 esitatud väide, et tema/nende

kaasamine menetlustesse pole arvestades F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke temaga

lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega KVS-s sätestatust lähtuvalt. Siit võib järeldada, et oluline

ja vahetu mõju peaks seisnema lähedastes sõbra- ja majanduslikes suhetes. Samas viitab

prokuratuur

sellistele

suhetele

üheskoos

nii

TsMS,

PankrS

kui

ka

KVS regulatsioonile viidates.

211.

V käsitamine Fga seotud isikuna on ebajärjepidev. Süüdistusakti lk 29 punktis 1

heidetakse Fle ette, et ta on Kaasanud nii Z kui V enda juhitud pankrotimenetlustesse ajutise

haldurina, samuti saneerimismenetlustesse teades, et nende kaasamine menetlustesse pole

arvestades

F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke suhteid temaga lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega

KVS-s sätestatust lähtuvalt (ringkonnakohtu allajoonimised). Kui alguses viidatakse nende

kaasamisele mitmuses, siis lause lõpus on öeldud, et lähedased sõbra- ja majanduslikud

suhted on temaga (ainsuses). Sama lehekülje punktis 3 aga väidetakse, et nii Z kui ka V on

Fga seotud isikud. Leheküljel 31 leitakse seevastu, et KVS § 11 lg 1 välistaks Z või temale

kuuluvas advokaadibüroos töötava V kaasamise menetlustesse. Siiski jätkas F süüdistuse

kohaselt Z ning tema alluvate kaasamist pankrotimenetlusse ka KVS jõustumise järel. Siit

järelduks, et V suhtes otsuste tegemine oleks keelatud hoopis läbi tema seose

Zga (sest ta töötab viimase advokaadibüroos või on tema alluv). Kui V on Fga seotud isik,

tekitab küsimusi see, kas ka põhimõtteliselt saaks erinevate isikute – V ja Z – suhtes tehtud

otsuseid käsitada ühe jätkuva teona (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2020.

1-21-4033

49(101)

a otsus asjas nr 1-18-7408, p 9-12). Erinevalt altkäemaksukokkuleppe süüdistusest, kus

väidetavaks

vastuteeneks

oli

nii

Z kui ka V menetlustesse kaasamine (mis võimaldaks ehk jätkuvust jaatada), seisneb

toimingupiirangu rikkumine süüdistuse järgi toimingu tegemises seotud isiku suhtes.

Etteruttavalt

märgib

ringkonnakohus,

et

väidet,

et

V

võiks

olla

Fga seotud isikuks, prokuratuur süüdistuskõnes ei käsitle.

212.

Seda, et 1. aprillist 2013 jõustus KVS § 11 lg 1, mis süüdistuse kohaselt välistanuks

isegi eraldiseisvalt Z ja V kaasamist F juhitud menetlustesse, on kirjeldatud üksnes Zga

seonduvas süüdistuses. Wga seonduvas süüdistuses sellist lõiku ei ole. Ometigi on ilmne,

et süüdistuses mainitud võimalikust toimingupiirangu rikkumisest on võimalik rääkida

üksnes alates 1. aprillist 2013, mil jõustus uus korruptsioonivastase seaduse redaktsioon

ning seda nii W kui Zga seonduvas süüdistuses.

213.

Kui väidetava altkäemaksukokkuleppe sõlmimise aeg on süüdistuses täpselt välja

toodud, siis ei selgu süüdistusest, kas ja millisest hetkest arvates W, Z või

V oluliselt ja vahetult F väljaspool tema ametiseisundit mõjutasid ja kas see mõju oli oluline

ja vahetu terve süüdistuses kirjeldatud perioodi – st ka kõikide otsuste tegemise – vältel.

See on tähtis, sest süüdistuses nimetatud majanduslikke suhteid eraldasid kohati olulised

ajavahemikud.

214.

Süüdistusaktis leitakse, et F on eiranud KVS §-s 11 sätestatud toimingupiiranguid,

eristamata ja selgitamata, millist KVS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud toimingupiirangu

rikkumist

Fle

ette

heidetakse.

Süüdistusakti

lk-de

ja

31 punktist 3 tulenevalt saab selleks olla üksnes KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatu (otsuse või

toimingu tegemine ametiisiku või temaga seotud isiku suhtes). Kohtuvaidlustes on

prokuratuur aga leidnud, et esinesid kõik KVS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud

toimingupiirangu alustest (Prokuratuuri süüdistuskõne, p 168; XXXIV kd, tl 90). Viiteid

KVS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud toimingupiirangute rikkumisele aga süüdistuses ei ole,

mistõttu jääks nende tuvastamine väljapoole süüdistuse piire.

215.

Eespool tsiteeritud süüdistuse osas kirjeldatakse toimingupiirangu rikkumisena üksnes

W, Z ja V menetlustesse kaasamist. Pankrotihalduri tasude kinnitamist kirjeldatakse

süüdistuses seoses väidetava ametiseisundi kasutamisega ebaõiguskokkuleppe raames

seostamata neid otsustusi selgelt toimingupiirangu rikkumisega. See, millist toimingut või

otsust F toimingupiirangu rikkumisena käsitatakse, omab aga tähtsust toimingupiirangu

ulatuse tuvastamisel.

216.

Isegi kui sisustada toimingupiirangu rikkumist ka tasude kinnitamise otsustega,

kirjeldab süüdistusakt neid vähemasti osaliselt juriidilise isiku suhtes tehtud otsustena.

Zga seonduva altkäemaksu süüdistuse lõpus kirjeldatakse, et F on teinud vähemalt 121

pankrotimenetluses menetluslikke otsuseid X kasuks (ajutise halduri ning pankrotihalduri

tasude kinnitamine vähemalt 277 948,53 euro ulatuses). Süüdistuse alguses kirjeldatakse,

et Z on X juht ning ainuomanik. Kuigi kumbki väide ei ole juriidiliselt täpne, saab sellest

järeldada,

et

Z on nii advokaadibüroo juhtimisorgani liige kui ka isik, kellele kuulub enam kui 1/10

juriidilise

isiku

osalusest.

Kui

Z

oleks

Fga

seotud

isik

KVS § 7 lg 1 p 4 järgi, oleks seega advokaadibüroo käsitatav Fga seotud isikuna KVS § 7

lg 1 p-de 2 ja 3 järgi. Selget väidet, et ka OÜ X on Fga seotud isik ning F oleks tasude üle

otsustamisel seetõttu toimingupiirangut rikkunud, süüdistusest ei leia. Wga seonduvas

1-21-4033

50(101)

süüdistuses esineb sarnane probleem, kuid seal kirjeldatakse tasude määramist nii vahetult

kui läbi Wle kuuluva OÜ L.

217.

KarS § 3001 lg 1 järgi kuriteona karistatav üksnes suures ulatuses toimingupiirangu

rikkumine. Seega peab toimingu või otsuse ulatus ületama 40 000 eurot (KarS § 121 p 2).

Süüdistuses ei tooda välja ühtegi üksikut otsust või toimingut, mille ulatus sedavõrd suur

oleks. Ilmselt leiab prokuratuur, et ka toimingupiirangu rikkumised, sarnaselt väidetavale

altkäemaksukuriteole, pandi toime jätkuva teona. Süüdistusakt sisaldab küll mitmeid viiteid

jätkuvusele ning jätkuvale tahtlusele, kuid need seonduvad eeskätt väidetava

altkäemaksukokkuleppe täitmisega.

218.

Kokkuvõtvalt sisaldab süüdistusakt KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnuste

kirjeldamisel arvukalt puudusi. Läbi märkimisväärsete raskuste on võimalik aru saada, et

etteheide seisneb selles, et W, Z ja Vt menetlustesse kaasates ning nendele (või nendega

seotud juriidilistele isikutele) tasu määrates on F teadlikult rikkunud KVS § 11 lg 1 p-s 1

sätestanud toimingupiirangut, sest on teinud otsuseid endaga seotud isikute suhtes. W, Z ja

V on süüdistuse järgi Fga seotud isikud KVS § 7 lg 1 p 4 järgi, sest nad on isikud, kelle

seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab. See

mõju seisneb lähedastes sõbra- ja majanduslikes suhetes. Majanduslike suhetena saab

käsitada altkäemaksu süüdistuse raames kirjeldatud soodustusi. Toimingupiirangu

rikkumist käsitatakse kahe eraldiseisva jätkuva teona, millest ühe moodustavad F otsused

W suhtes ning teise F otsused Z ja V suhtes. Sealjuures käsitatakse jätkuvate tegudena kõiki

otsuseid alates 1. aprillist 2013 kuni kahtlustatavate kinnipidamiseni 31. oktoobril 2019.

Kuigi ükski otsus ei ületanud eraldivõetuna suurt ulatust KarS § 121 p 2 mõttes, on suur

ulatus mõlema episoodi puhul ületatud, kui liita osategude ulatused.

(3) KarS § 3001 lg 1 kooskõla määratletuspõhimõttega

219.

F kaitsjad seavad oma apellatsioonivastuses kahtluse alla KarS § 3001 lg 1 kooskõla

määratletuspõhimõttega.

220.

PS § 23 lg-st 1 tuleneva määratletusnõude kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus

karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus

tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav

ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada

(Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 50).

Määratletuspõhimõtte järgimist nõuab ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikkel 7 (põhjalikku ülevaadet Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast vt

M. Truu. Ettenähtavuse põhimõte: millal on süüteokoosseis piisavalt selgesti määratletud?

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika näide – Juridica 2022/9-10, lk 711-722). Samas ei

tähenda

karistusnormi

sõnastamine

viisil,

mis

vajab

tõlgendamist,

tingimata

põhiseadusvastasust. Samuti ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata õigusmõistete

kasutamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-5633,

p 72).

221.

Apellatsiooni lahendav ringkonnakohus saab aga normi põhiseaduspärasuse üle

otsustada üksnes konkreetse normikontrolli raames, mis tähendab, et kohaldatav norm peab

olema asjassepuutuv. Sealjuures peab kohus, niivõrd kui normi sõnastuslikud piirid seda

võimaldavad,

eelistama

põhiseaduskonformset

tõlgendamist.

See

tähendab,

et

määratletuspõhimõttega arvestab kohus ka süüteokoosseisu tõlgendamisel. Samuti peab

normile antav tõlgendus tagama proportsionaalsuspõhimõtte järgmise. Nii on Riigikohus

1-21-4033

51(101)

selgitanud, et kuriteokoosseisude ülemäära lai tõlgendamine võib viia karistusõiguse kui

ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ning PS § 23 lg-s 1 sätestatud

määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete

rikkumiseni. Süüteokoosseisu tuleb tõlgendada viisil, mis võimaldab igaühel ette näha,

milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta

saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Tõlgendamise teel ei tohi karistusõigusnormiga

hõlmata neid olukordi, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2018. a otsus asjas nr 1-17-6580, p 11-12).

222.

Neist põhimõtetest lähtudes on kolleegiumi arvates keeruline ette kujutada olukorda,

kus isiku süüküsimust lahendaval kohtul tõusetuks konkreetses normikontrollis võimalus

tunnistada süüteokoosseis määratletuspõhimõtte rikkumise tõttu põhiseadusvastaseks. Kui

koosseis on väheselt määratletud, on ta avaralt tõlgendatav. Kui sõnastus võimaldab avarat

tõlgendust, saab seda ka kitsalt tõlgendada. Niimoodi saab kohus jätta koosseisu

kohaldamisalast välja need olukorrad, mille karistatavus ei ole mõistlikult ettenähtav.

Erandlikel juhtudel on võimalik, et isiku süü välistab keelueksimus. Ringkonnakohus leiab,

et käsiloleval juhul ei tekita mitmeti mõistmist ametiisiku ega otsuse mõiste.

Problemaatiline on üksnes KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud seotud isiku mõiste, mida on

võimalik põhiseaduskonformselt tõlgendada ilma seda põhiseadusvastaseks tunnistamata.

Arvestades muuhulgas seda, et toimingupiirangu rikkumine on juba iseenesest abstraktne

ohudelikt, tingib määratletuspõhimõte selle, et toimingupiirangu rikkumist sisustavaid

avaraid mõisteid tuleb (vähemasti karistusõiguses) tõlgendada küllaltki kitsalt

(vt samamoodi Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2024. a otsus asjas nr 1-19-2279, p 91).

223.

Obiter dictum’i korras leiab kolleegium, et väited toimingupiirangu rikkumise kuriteo

vähese määratletuse osas ei ole tervikuna ainetud.

224.

Toimingupiirangute eesmärgiks on tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine

(vt KVS § 1 lg 2). Selleks on seadusandja piiranud ametiisiku otsustuspädevust neil

juhtudel, mil otsus ei pruugi teenida üksnes avalikke, vaid ka erahuve. Riigikohtu üldkogu

on selgitanud, et korruptsioon kahjustab riigivõimu ausat ja õiguspärast toimimist ning

tekitab reeglina ka konkurentsimoonutusi, mis omakorda tähendab võrdse kohtlemise

põhimõtte (PS § 12 lg 1) rikkumist. Seega on korruptsiooni vältimine, sh abstraktse

korruptsiooniohu vähendamine, õigusriiklikult aktsepteeritav põhiõiguste piiramise põhjus

(Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, p 28).

225.

Üheks abstraktse korruptsiooniohu vähendamise meetmeks on ka KVS-s sätestatud

toimingupiirang, samuti selle rikkumise eest ette nähtud süüteokoosseisud (KVS § 19 ja

KarS § 3001). Nii ei ole ka toimingupiirangu rikkumine tagajärjedelikt, vaid abstraktne

ohudelikt (Riigikohtu 28. mai 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 27) ehk süütegu, mille

karistatavus põhineb teo üldisel ohtlikkusel: õigushüve ohustamine on koosseisupärasele

teole tüüpiliselt omane, kuid tegeliku ohu tekkimine ega tuvastamine ei ole oluline

(J. Sootak - J. Sootak (koost). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 193, vt siiski

Riigikohtu 20. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-90-06, p 23). Mida abstraktsem on aga

teoga loodav oht, seda raskemini võib selle teo keelatus olla äratuntav (vt küll

keelueksimuse kontekstis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2022. a otsus

asjas nr 1-21-7336, p 16).

226.

KVS § 3001 lg 1 on blanketne süüteokoosseis, mis sisustatakse KVS-s sätestatud

toimingupiirangu mõiste läbi. Seadusandja on toimingupiirangu mõiste sõnastanud

äärmiselt laialt ning põhimõttel, et enne olgu selle mõistega kaetud liiga palju, kui riskida

1-21-4033

52(101)

sellega, et mõni olukord jääb toimingupiirangu alt välja. Esiteks on avaralt defineeritud

ametiseisundi, otsuse ja toimingu mõisted (KVS § 2). Teiseks loetakse KVS § 7 lg 1 p 4

kohaselt seotud isikuks isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik,

kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab

või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult

mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb

ametiisiku huvides või arvel. Olulise ja vahetu mõjutamise mõistet tõlgendab

ringkonnakohus põhjalikumalt, kuid ka viidatud sätte teised alternatiivid on võrdlemisi

segased. Näiteks allub väljaspool ametiseisundit ametiisiku korraldustele teda teatrisse

sõidutav taksojuht – vaevalt peaks teda aga seotud isikuks pidama. Kolmandaks on ka

KVS § 11 lg 1 sõnastatud väga laialt. Nii näiteks on KVS § 11 lg 1 p 2 järgi

toimingupiirangu rikkumisega tegemist siis, kui ametiisik on teadlik tema enda või temaga

seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust.

Koosmõjus KVS § 7 lg 1 p-ga 4 võib see tähendada, et isiku karistusõiguslik vastutus sõltub

tervest jadast määratlemata õigusmõistetest: näiteks rikub toimingupiirangut ametiisik, kes

osaleb toimingu tegemisel ja sealjuures on ta teadlik mõne teda oluliselt ja vahetult

mõjutava isiku muust huvist, mis võib mõjutada tehtavat toimingut. Ühtegi tõlgenduslikku

pidepunkti ei paku ka KVS § 11 lg 1 p 3, mille järgi on toimingupiirangu rikkumisega

tegemist ainuüksi siis, kui ametiisik teeb toimingu või otsuse (sh osaleb toimingu või otsuse

tegemises) ja ta on teadlik (mingist?) korruptsiooniohust.

Kuigi

blanketsed

karistusõigusnormid ei ole iseenesest vastuolus määratletuspõhimõttega (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-89-13, p 8.2), jõuavad sel

moel sageli karistusõigusnormi osaks määratlemata õigusmõisted, mille sätestamisel ei

pruugita arvestada nende mõju isiku karistusõiguslikule vastutusele. Nii näiteks oleks

vaevalt

edulootust

(vähese

määratletuse

tõttu)

eelnõul,

millega

soovitaks

karistusseadustikku täiendada kuriteokoosseisuga, mis näeb ette karistuse ametiisiku poolt

suures ulatuses otsuse või toimingu tegemise eest, kui ametiisik on teadlik

korruptsiooniohust. Kuna KarS § 3001 lg 1 on blanketne norm, on aga selline

kuriteokoosseis KVS § 11 lg 1 p 3 tõttu tõsiasi. Ilmselt ei ole aga sedavõrd absurdsel alusel

nagu KVS § 11 lg 1 p 3 toimingupiirangu rikkumise tuvastamine isegi võimalik (samal

seisukohal Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-6293, p 160).

Nii on ka Riigikogule esitatud eelnõu, millega kavandatakse KVS § 11 lg 1 p 3 kehtetuks

tunnistada.2

227.

Nõutava õigusselguse ja määratletuse aste ei ole igas õigusvaldkonnas sama. Nii

sisaldavad ametiisikute käitumist reguleerivad normid mitmeid äärmiselt laialt

tõlgendatavaid mõisteid nagu näiteks nõue täita teenistusülesandeid ausalt, asjatundlikult ja

hoolikalt (ATS § 51 lg 1), käituda väärikalt ja hoiduda tegevustest, mis diskrediteerib

ametnikku või kahjustaks ametiasutuse mainet (ATS § 51 lg 4), kasutada ametiasutuse ning

ametniku kasutusse antud vara ja vahendeid heaperemehelikult ja sihipäraselt

(ATS § 51 lg 5) jpm. Ka korruptsiooni ennetamiseks on ette nähtud mitmeid nõudeid, mille

rikkumine ei ole tingimata süütegu. Nendeks on näiteks ametniku tegevuspiirangud

(ATS § 60), ametiisiku huvide avaldamise kohustus (KVS § 12 jj), huvide konflikti

vältimise juhised ministritele ja nende nõunikele ning lobistidega suhtlemise hea tava

ametiisikutele3 (Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 2021. a otsus). Samuti peavad ametnikud

2 Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f8ab3fea-b197-4ba1-85c7-36ffe672f788.

3 Arvutivõrgus: https://valitsus.ee/peaminister-ministrid/huvide-konflikti-valtimise-juhised ja

https://www.riigikantselei.ee/asutus-uudised-ja-kontakt/lobitegevus/lobistidega-suhtlemise-hea-tava-

ametiisikutele.

1-21-4033

53(101)

juhinduma erinevatest eetikapõhimõtetest (näiteks ametniku eetikakoodeks4 või kohtunike

eetikakoodeks5). Nende nõuete rikkumine ei ole tingimata süüteona karistatav, küll aga saab

teatud teenistuskohustuste rikkumiste eest võtta ametniku distsiplinaarvastutusele

(ATS § 69 jj, kohtunikel KS § 87 jj). Eespool kirjeldatud avar toimingupiirangu mõiste

võiks olla põhjendatud siis, kui selle rikkumisel oleks üksnes era- või haldusõiguslikud

tagajärjed (nt toimingu või otsuse tühisus, ametniku distsiplinaarvastutus). Mida

intensiivsemalt võimaldavad normid põhiõigusi riivata, seda selgemad nad olema peavad

(Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 66 ja

kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-65-16, p 11).

228.

Mistahes teadev toimingupiirangu rikkumine on süüteona karistatav (KVS § 19 või

KarS § 3001 lg 1). Kuna otsene tahtlus peab hõlmama üksnes toimingupiirangu aluseks

olevaid faktilisi asjaolusid, mitte neile antavat õiguslikku hinnangut, ei kitsenda see

karistusõiguslikku vastutust kuigivõrd palju. Toimingupiirangu rikkumise vähesele

määratletusele on korduvalt tähelepanu juhtinud õiguskantsler,6 samuti on Vabariigi

Valitsus sellest ajendatuna esitanud Riigikogule korruptsioonivastase seaduse muutmise

eelnõu.7 Hirm kuriteokoosseisu laia kohaldamisala suhtes loob võib luua ametiisikutes

ebakindlust ning seeläbi kahjustada ka avaliku võimu toimimist. Samuti toob sedavõrd laialt

tõlgendatav koosseis kaasa selle, et isikute suhtes süüteomenetluste alustamine sõltub

suuresti sellest, kuidas menetleja normi tõlgendab. Juba ainuüksi süüteokahtluse saamine

võib ametiisiku karjääri lõpetada. Sedavõrd avar tõlgendusruum võib ebaproportsionaalselt

riivata PS § 13 lg-s 2 ja § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi.

(4) Sisuline hinnang

229.

Kui reeglina vaidlustatakse apellatsioonimenetluses maakohtu seisukohta, siis

käsiloleval juhul maakohus võimalikule toimingupiirangu rikkumise kuriteole sisulist

hinnangut ei andnudki. Ka prokuratuuri apellatsioonis on toimingupiirangu rikkumise

sisuline käsitlus äärmiselt napp, piirdudes suuresti viitega kohtuvaidlustes väljendatud

seisukohtadele. Tulenevalt apellatsioonimenetluse iseloomust, menetluse võistlevuse

põhimõttest ning vajadusest tagada kaitseõigus, tugineb ringkonnakohus seega süüdistuse

sisustamisel prokuratuuri apellatsioonis ning seal viidatud kohtuvaidlustes esitatud

seisukohtadele. Süüdistust toetavaid asjaolusid, mida maakohus tuvastanud ei ole, või

millele kohtuvaidlustes ega apellatsioonis ei viidata, kolleegium ise tuvastama ei asu.

230.

Vaidlust ei ole selles, et F on ametiisik KVS § 2 lg 1 mõttes. Ajutine haldur,

pankrotihaldur ja saneerimisnõustaja nimetatakse kohtulahendiga, samuti määratakse nende

tasu kohtulahendiga (PankrS § 15 lg 1, § 23, § 61, § 65 ja SanS § 15 ja § 18). Tegemist on

otsustega KVS § 2 lg 2 p 1 mõttes.

231.

Alates 15. veebruarist 2019 kehtiva KVS § 11 lg 1 järgi on ametiisikul keelatud

toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) otsus või

toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik

4 Arvutivõrgus: https://www.fin.ee/sites/default/files/documents/2020-

11/ametniku_eetikakoodeks_20.02.2017.pdf

5 Arvutivõrgus: https://www.riigikohus.ee/et/kohtunikuamet/kohtunike-eetikakoodeks

6 Vt nt õiguskantsleri 2023. a ettekanne Riigikogu õiguskomisjonile. Arvutivõrgus:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Ettekanne%20Riigikogu%20oiguskomisjonile.

pdf ja õiguskantsleri 2017.-2018. aasta tegevuse ülevaade. Arvutivõrgus:

https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201809181000#PKP-23753.

7 Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f8ab3fea-b197-4ba1-85c7-36ffe672f788.

1-21-4033

54(101)

tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada

toimingut või otsust; 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.

232.

1. aprillist 2013 kuni 14. veebruarini 2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 ei sisaldanud sõnu

esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest. Süüdistuses viidatakse üksnes sellele, et

F

tegi

otsuseid

endaga

seotud

isikute

suhtes.

See

tähendab,

et

esines

KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud toimingupiirang. Kuigi kohtuvaidlustes leitakse, et esinesid

ka KVS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud toimingupiirangud, jääb sellise asjaolu tuvastamine

süüdistuse piirest väljapoole. Seega on määrav see, kas W, Z või V saab pidada Fga seotud

isikuks. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb võtta seisukoht selles, kas enne 15.

veebruari 2019 oli KVS § 11 lg 1 loetelu alternatiivne või kumulatiivne. Kohtupraktika ei

ole selles küsimuses ühtne (kumulatiivsus: Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2018. a otsus

asjas nr 1-17-2185, lk 21-22; alternatiivsus: Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2022. a

otsus asjas nr 1-21-8992, p 9, 16. detsembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-3352, lk 63-64 ja

Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 39-40, 28.

septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-6293, p 133-163).

233.

Seda, kas W, Z või V võisid olla Fga seotud isikuks, saab süüdistuse piires hinnata

üksnes läbi väite, et tegemist oli KVS § 7 lg 1 p-s 4 nimetatud isikutega, kelle seisund või

tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab. Kui vastus

sellele küsimusele on jaatav, tuleb otsustada, kas rahaliselt hinnatavaid otsuseid tehti

füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes. Kui juriidiliste isikute suhtes, siis tuleb tuvastada,

kas need juriidilised isikud on käsitatavad Fga seotud isikutena. Seejärel tuleb võtta

seisukoht, kas ja millised teod on käsitatavad jätkuvatena ning kas need ületavad KarS §

p-s

sätestatud

suure

ulatuse

ehk

40 000 eurot. Sealjuures tuleb veenduda, et vahetu ja oluline mõju esineb iga jätkuva teo

osateona käsitatava otsuse juures. Kuna KVS § 11 lg 1 p-st 1 ja KVS § 7 lg 1 p-st 4 tulenevad

nõuded hakkasid kehtima 2013. aasta 1. aprillist, ei ole ükski varasem otsus

toimingupiirangu rikkumisena käsitatav. Objektiivse koosseisu jaatamise järel tuleb

hinnata, kas Fl oli toimingupiirangu rikkumise osas vähemalt otsene tahtlus ning süü

tasandil lahendada kaitsjate poolt esitatud küsimus võimalikust keelueksimusest.

234.

Keskne küsimus on seega see, kas W, Z ja V seisund või tegevus väljaspool F

ametiseisundit mõjutas teda oluliselt ja vahetult. Olulise ja vahetu mõjuna saab süüdistuse

piiridest lähtuvalt käsitada väidetavaid lähedasi sõbra- ja majanduslikke suhteid.

Majanduslike suhetena saab arvestada üksnes neid süüdistuses nimetatud soodustusi, mille

üleandmine on tuvastatud. W puhul on nendeks 2015. aastal Qle raamatute tasuta kasutada

andmine

ning

2019.

aastal

Fle

tehtud

sünnipäevakingitus

(koguväärtus

74,99

eurot).

Z

ja

V puhul aga eespool käsitletud tasuta õigusnõu andmine.

235.

Seotud isiku mõiste on avatud KVS § 7 lg-s 1. KVS § 7 lg 1 p-des 1-3 sätestatakse

seotud isiku mõisted, mis ei vaja reegeljuhtumil tõlgendamist. Need on isikud, keda loetakse

seotuks võrdlemisi selgelt määratletud formaalse kriteeriumi alusel (nt sugulussuhe või seos

juriidilise isikuga). Mõistetav on ka KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud esimene alternatiiv: isik,

keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Väheselt on aga määratletud samas punktis

sätestatud mõiste muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit

oluliselt ja vahetult mõjutab.

236.

Kriminaalkolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistuses kirjeldatud ning kriminaalasjas

tõendamist leidnud asjaolud ei võimalda järeldada, et W, Z ja V oleks käsitatavad Fga

1-21-4033

55(101)

seotud isikutena KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes. Ringkonnakohus selgitab esmalt sätte

kujunemislugu, annab ülevaate kohtupraktikast ning põhjendab seejärel enda seisukohta.

237.

Korruptsioonivastase seaduse eelnõu algversioonis kavandati KVS § 7 lg 1 p 4 sarnaselt

vastu võetud seadusele, kuid see ei sisaldanud isikut, keda seob ametiisikuga ühine

majapidamine. Seletuskirjas selgitati kavandatavat punkti nii: Samuti loetakse erinevalt

kehtivast KVS-st seotud isikuks füüsilised ja juriidilised isikud, kelle seisund või tegevus

ametiisikut oluliselt ja vahetult mõjutab või vastupidi (p 4), kuna ka sel juhul ei ole

erapooletu ametikohustuste täitmine eeldatavalt lihtne. Mõjutamist ei ole defineeritud, kuid

see termin katab lisaks majanduslikule sõltuvusele (võimalik nt üürileandjast, tööandjast)

ka võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 4 kohase mittetäieliku kohustuse, nt auvõla.

Asjaoludest sõltuvalt tuleb määratleda, kas ametiisik on sõltuvuses nt oma abikaasa

tööandjast või kas esineb sõltuvusvahekord ametiisiku ja temaga püsivas kooselus oleva

isiku vahel. Sellise vahekorra eeldamine igal juhtumil ei ole õige, nt kui nn elukaaslased

või ühise lapse vanemad on teineteisest majanduslikult sõltumatud ning neil puudub kooselu

või teevad seda vaid osa aega nädalast (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 192 SE

seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 16).8 Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise

erikomisjon tegi eelnõu menetlemisel ettepaneku, et KVS § 7 lg 1 p-s 1 tuleks seotud isikuna

käsitada ka elukaaslast. Justiitsministeerium esitas seepeale seisukoha, milles leidis, et

ettepanekust tulenevalt peaks täiendama KVS § 7 lg 1 p 4 ning lisama sinna isiku, keda seob

ametiisikuga ühine majapidamine. Eelnõu II lugemise tekstis muudetigi KVS § 7 lg 1 p 4

Justiitsministeeriumi pakutud viisil (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 192 SE

seletuskiri teise lugemise juurde, lk 7). See, et seotud isikuks tuleks lugeda elukaaslased

tõstatati ka eelnõu esimesel lugemisel Riigikogu täiskogus (vt XII Riigikogu, III istungjärk,

täiskogu 18. aprilli 2012. a korraline istung. Eelnõu 192 SE esimene lugemine, Jaak Alliku

küsimus ja Justiitsminister Kristen Michali vastus).9 Vajadust hõlmata elukaaslased seotud

isiku mõiste alla selgitati ka eelnõu teisel lugemisel. Samuti põhjendati, et võrreldes eelnõu

algse versiooniga jäeti KVS § 7 lg 1 p-s 1 seotud isiku mõiste alt välja abikaasa vennad ja

õed ning nende lapsed, sest see seotuse aste on väga kaheldava väärtusega ja võib olla

ebamäärane (XII Riigikogu, III istungjärk, täiskogu 30. mai 2012. a korraline istung. Eelnõu

192 SE teine lugemine, Väino Linde ettekanne).10

238.

Sellest järeldub, et olulise ja vahetu mõju all peeti ennekõike silmas ametniku sõltuvust

kellestki. Lisaks ei olnud Riigikogu liikmete jaoks selge, et olulist ja vahetut mõju omava

isikuna oleks käsitatav ametiisiku elukaaslane, mistõttu täiendati KVS § 7 lg 1 p 4 nii, et

see hõlmaks isikud, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Seevastu aga leiti, et

abikaasa vennad ja õed, samuti nende lapsed, ei peaks olema automaatselt käsitatavad

seotud isikuna.

239.

Tanel Kalmet, kes oli uue korruptsioonivastase seaduse eelnõu autor, kirjeldas ajakirjas

Õiguskeel, et Isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt

ja vahetult mõjutab (või vastupidi), on eelkõige ametiisiku võlausaldaja, võlgnik,

kõrvaltöökoha tööandja, aga ka hooldatav. Võimalik, et sellise mõjuga võib olla ka näiteks

isiklik vaimne juht (T. Kalmet. Uue korruptsioonivastase seaduse põhimõistetest (II). –

Õiguskeel 2013/1, lk 8). Kommenteerides KVS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud teadlikkust

korruptsiooniohust tõi T. Kalmet näite juhtumist, kus ametiisik peab tegema otsuse oma

südamesõbra või vihavaenlase kohta (kes ei ole seotud isikud § 7 tähenduses) või isiku

8 Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/369e4999-cf7d-488b-8155-f688cd9d23ee

9 Arvutivõrgus: https://stenogrammid.riigikogu.ee/201204181400#PKP-26914

10 Arvutivõrgus: https://stenogrammid.riigikogu.ee/201205301400#PKP-27033

1-21-4033

56(101)

suhtes, kellelt ta on vastu võtnud soodustuse (T. Kalmet. Uue korruptsioonivastase seaduse

põhimõistetest (IV). – Õiguskeel 2013/3, lk 49). See viitab mõneti kaudselt, kuid siiski

sellele, et ka erialakirjanduses ei ole peetud südamesõpra, vihavaenlast ega isikut, kellelt on

vastu võetud soodustus, tingimata seotud isikuks.

240.

Riigikohus ei ole KVS § 7 lg 1 p 4 sisu tõlgendanud (vt üksnes n-ö möödaminnes

mainimist Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 25

ja 28. septembri 2020. a otsus asjas nr 4-20-1259, p 28). Kõige põhjalikumalt on selle

mõistega tegeletud Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsuses asjas nr 1-19-6293

(p

164-176).

Sealsetele

põhjendustele

tugineb

osaliselt

ka

prokuratuur.

Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et teoreetiline (potentsiaalne) mõju ei ole piisav, vaid

on tarvis mingeid konkreetseid viiteid sellele, et isik hakkab (või vähemasti võib hakata)

oma mõju ametiisiku suhtes ellu viima (Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2022. a otsus

asjas nr 1-21-8992, p 11.12). Ülejäänud kohtupraktikast võib leida mõned näited

KVS § 7 lg 1 p 4 kohaldamisest, kuid neist ei ole kolleegiumi arvates võimalik tuletada

sisulisi piiritlemiskriteeriume (nt Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2021. a otsus

asjas nr 1-19-3352, lk 63 ja 13. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 1-20-4858, p 7; Tartu

Ringkonnakohtu 14. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 53; Harju Maakohtu

26. juuni 2019. a otsus asjas nr 1-18-7408, lk 35, 39 ja 42).

241.

KVS § 7 lg 1 p 4 eesmärgiks on hõlmata seotud isikute mõiste alla ka need isikud, keda

seadusandja ei suuda teiste formaalsete kriteeriumite – näiteks sugulussideme – abil

kirjeldada, kuid kelle eeldatav mõju ametiisikule on selliste isikutega võrreldav.

Mõjutamise vahetus tähendab, et see mõju ei saa olla kaudne ega ühepoolne. Näiteks ei ole

ametiisikuga seotud isikuks mõni tuntud näitleja või sportlane, keda ametiisik ei tunne, kuid

kellesse ta ühepoolselt kiindunud on (samamoodi Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri

2021. a otsuses asjas nr 1-19-6293, p 174). Oluline mõju tähendab, et ametiisik on otsusest

või toimingust puudutatud isikuga sedavõrd tihedalt seotud, et eelduslikult ei ole ametiisik

oma otsustes vaba ega seisa üksnes avalike huvide eest, vaid võib seada esiplaanile enda

või oma mõjutaja huvid. Põhimõtteliselt võib tegemist olla nii sotsiaalse kui ka

majandusliku mõjuga, samuti nende mõlema koosmõjuga. Seadusandja soov hõlmata kõik

mõeldavad elujuhtumid võimalikult laialt on ametniku eetilise käitumisjuhisena igati

mõistlik. Samast lähenemisest ei saa aga lähtuda karistusõiguses. Tagamaks kooskõla

karistusõiguse viimse abinõu ja määratletuspõhimõttega, tuleb seega KVS § 7 lg 1 p 4

mõistet tõlgendada väga kitsalt.

242.

Seotud isik võib seega rangelt piiritletud juhtudel olla keegi, kes omab ametiisiku üle

olulist ja vahetut sotsiaalset mõju. Määratletuspõhimõte nõuab, et see lävend oleks väga

kõrge. Selleks peab mõjutaja olema võrreldav KVS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud inimesega.

Sisuliselt peab tegu olema kellegagi, kellest ametiisik äratuntavalt, oluliselt ja vahetult

sõltub (vt ka eespool viidatud eelnõu seletuskirja). Keegi, kelle nimel ja kelle huvide eest

seistes on ametiisik valmis minema väga kaugele (nagu pereliige). Meenutagem:

seaduseelnõud menetledes ei olnud seadusandja jaoks selge, et oluline ja vahetu mõjutaja

võiks olla isegi ametiisiku elukaaslane. Samuti leidis seadusandja, et abikaasa vennad ja

õed ega nende lapsed ei peaks tingimata olema seotud isikud. Äärmusliku näitena võib

KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud isikuks pidada kedagi, kes on lubanud olla ametiisiku elu

päästvaks doonoriks ning ilma kelleta ametiisik sureks. Vähemäärmusliku näitena võib,

sõltuvalt asjaoludest, KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud isikuna olla käsitatav ametiisiku

intiimpartner. Eespool kirjeldatud kitsendava tõlgendamise nõue tähendab seda, et

sõbrasuhet, vähemasti reeglina, siia alla paigutada ei saa. Kui seadusandja soovib ka

1-21-4033

57(101)

selliseid mõjutajaid hõlmata, tuleb seadus teha täpsemaks ning öeldagi, et seotud isik on

keegi, kellega ametiisik vabatahtlikult väljaspool ametiseisundit aega veedab.

243.

Oluline ja vahetu mõju võib olla ka majanduslik. See mõju peab olema märkimisväärne

ning kindlasti ei too sellist mõju kaasa mistahes võlaõiguslikud suhted, eriti kui nende

väärtus on ametiisiku sissetulekut arvestades vähene. Iga ametiisiku võlausaldaja või

võlgnik ei ole seega seotud isikuks. Nii näiteks ei saa üldjuhul seotud isikuks lugeda panka,

kellelt ametiisik on kodulaenu võtnud (vt veel näiteid ja piiritlemist ka Tartu

Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsuses asjas nr 1-19-6293, p 170). Samuti ei ole

seotud isik spordiklubi, mida ametiisik külastab. Arvestada tuleb ka süstemaatilist

tõlgendusargumenti. KVS § 7 lg 1 p 2 järgi loetakse seotud isikuks juriidiline isik, millest

vähemalt 10% osalusest kuulub ametiisikule või temaga seotud isikule. See tähendab, et

ametiisikul ei ole, vähemasti automaatselt, keelatud teha otsust isegi sellise juriidilise isiku

suhtes, milles tal on 9,9% suurune osalus. Selle taustal on mistahes majanduslike suhete

lugemine oluliseks ja vahetuks mõjuks ilmselgelt välistatud. Majanduslik mõju peab seega

olema ametiisiku varalist seisu arvestades märkimisväärne ning sellel peab olema ka tegelik

ning äratuntav potentsiaal tehtava otsuse või toimingu mõjutamiseks. Taaskord: kui

seadusandja soovib hõlmata mistahes majanduslikke suhteid, siis tuleb ka nii seaduses

öelda.

244.

Ringkonnakohus osutab ka sellele, et kui ametiisiku otsus on ajendatud ametiisiku

isiklikust (majanduslikust) huvist, kohaldub KVS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud toimingupiirang

sõltumata sellest, kas otsus tehti ametiisikuga seotud isiku suhtes või mitte. Seda vähem on

tarvidust KVS § 7 lg 1 p 4 laia kohaldamisala järele.

245.

Sellele, et KVS §-s 11 ja § 7 lg 1 p-s 4 sätestatut tuleks senisest täpsemini ning kitsamalt

määratleda, viitab ka Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud korruptsioonivastase

seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga kavandatakse tunnistada kehtetuks

KVS § 11 lg 1 p 3. KVS § 11 lg 1 p 2 täiendatakse sõnaga oluline. See tähendab, et kui

toimingut või otsust ei tehta seotud isiku suhtes, kohaldub toimingupiirang üksnes siis, kui

esineb ametiisiku või temaga seotud isiku oluline majanduslik või muu huvi, mis võib

mõjutada toimingu või otsuse tegemist. Kitsendada soovitakse ka KVS § 7 lg 1 p-s 4

sätestatud seotud isiku mõistet. 2023. a novembris kooskõlastusele esitatud eelnõus

kavandati KVS § 7 lg 1 p 4 muuta nii, et seotud isikuks loetaks edaspidi isikut, keda seob

ametiisikuga ühine majapidamine või ametiisikuga lähi- või sõltuvussuhtes olevat isikut.

Seletuskirja järgi tulnuks lähi- või sõltuvussuhet mõista sarnaselt KarS § 121 lg 2 p-ga 2.

Kooskõlastusel esitati märkus, mille kohaselt võib sõltuvussuhe olla käsitatav liialt laialt.

Sellest tulenevalt kitsendati KVS § 7 lg 1 p 4 veelgi. 2024. a mais Riigikogule esitatud

eelnõus kavandatakse KVS § 7 lg 1 p 4 muuta nii, et seotud isikuks loetaks ametiisikule

lähedased isikud. Seletuskirja järgi tuleks ka lähedaste suhete mõistet sisustada sarnaselt

KarS § 121 lg 2 p-s 2 nimetatud lähisuhtele.11 Viimane aga sõpru (vähemasti üldjuhul) ei

hõlma (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2023. a otsus asjas nr 1-21-4285,

p 21).

246.

Prokuratuur palub KVS § 7 lg 1 p 4 tõlgendada nii, et seotud isikuks loetaks ka sõpru

või südamesõpru. Sealjuures viitab prokuratuur Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri

2021. a otsusele asjas nr 1-19-6293, mille punkti 169 järgi võib sõbraks ja seotud isikuks

pidada kedagi, kellega ametiisik vabatahtlikult oma aega veedab. Kolleegium sedavõrd

määratlemata seaduse sõnastuse põhjal sellise tõlgendusega ei nõustu. Kui prokuratuuri

11 Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f8ab3fea-b197-4ba1-85c7-36ffe672f788

1-21-4033

58(101)

taotletud tõlgendus juurduks, peaks alustatavate toimingupiirangu rikkumistega seonduvate

väärteo- ja kriminaalmenetluste arv olema senisest oluliselt suurem. Ringkonnakohus toob

mõned näited. Näiteks, kui prokurör osaleb kriminaalmenetluses, milles advokaadist kaitsja

või kannatanu esindaja on keegi, kellega prokurör ka oma vaba aega veedab. Prokurör võib

sellisel juhul osaleda erinevates advokaadi (või temaga seotud advokaadibüroo) suhtes

tehtavates otsustes (KVS § 11 lg 1 p 1), samuti otsustes, mille suhtes on advokaadil oluline

majanduslik või muu huvi (KVS § 11 lg 1 p 2). Peaks selliste otsuste ulatus ületama 40 000

eurot, oleks prokurör justkui toime pannud kuriteo, muul juhul aga väärteo. Süüteomenetlus

peaks kaasnema ka muudel juhtudel, kus sõbra- ja tööalased suhted ristuvad. Näiteks, kui

prokuröride konkursikomisjonis osalev prokurör ei taanda end, kui kandidaadiks on keegi,

kellega prokurör ka vaba aega veedab. Seda isegi siis, kui ta hääletab objektiivselt ja

kandidaadi vastu – on ju tegemist abstraktse ohudeliktiga. Vähemasti väärteoga oleks

tegemist ka iga toimingu või otsuse puhul, mida juhtimisfunktsiooniga prokurör teeb enda

alluvuses töötava prokuröri suhtes, kellega ta end sõbraks peab. Kriminaalkolleegium ei too

neid näiteid selleks, et eriliselt prokuratuurile osutada, saati veel millelegi korruptiivsele

vihjates. Otse vastupidi: kirjeldatud tegevusi ringkonnakohus süüteo vääriliseks ei pea ning

samasuguseid näiteid saaks tuua mujaltki. Küll aga tuleb võrdne kohtlemine tagada ka

süüteokoosseisu sisustamisel. Peaks kolleegium kergekäeliselt prokuratuuri taotletud

tõlgendusega nõustuma, oleks raske leida pidepunkte, mis välistaks süüteokoosseisu

kohaldamise ka toodud näidete korral.

247.

KVS § 7 lg 1 p 4 kitsendav tõlgendus ei tähenda, et riik ei võiks võtta meetmeid selleks,

et ametiisikud ei teeks otsuseid ka nende isikute suhtes, kellega neil sõbrasuhted on. Need

meetmed ei pea aga tingimata olema karistusõiguslikud, eriti kui need tuginevad ähmaselt

määratletud mõistetel. Nii on ka Riigikohus pidanud proportsionaalsusnõudest

kinnipidamiseks oluliseks seda, et vähemolulisele rikkumistele oleks võimalik reageerida

distsiplinaarkorras (võimuliialdus: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2020. a otsus

asjas nr 1-19-31, p 19 ja 11. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 1-17-1219, p 16; teadvalt

ebaseadusliku kohtulahendi tegemine: 24. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-41-03, p 6.3).

248.

Kohaldades eespool toodud põhimõtteid süüdistuse kirjeldatud tegudele, leiab

kolleegium, et kriminaalasjas tuvastamist leidnud majanduslikud suhted Wga olid sedavõrd

tühised ning pika ajavahemikuga eraldatud, et need ei vääri KVS § 7 lg 1 p 4 kontekstis

isegi kaalumist. Kriminaalasjas tasuta õigusabi osutamisena käsitatud Z või V toimingud

seisnesid kohati XXX enda poolt valmistatud dokumentide täiendamises: sisuliselt tuttavale

nõu andmises. Näiteks on F nõustamine distsiplinaarmenetlusega seonduvalt selgelt

ennekõike tajutav juristidest sõprade mõttevahetusena kui tavapäraselt tasustatava

advokaaditööna. Kõige sisulisem õigusabi andmine toimus ehk V poolt Cle haldusasjas 3-

16-229, kuid ka seal üksnes 3,5 tunni ulatuses. Sealjuures oli F ütluste näol tegemist

vaidlusega, mille algatamist ta ei soovinud ning millest ta ka kohe teadlik ei olnud

(vt maakohtu otsuse lk 59). Isegi, kui arvestada õigusabi hulka kõik maakohtu poolt

tuvastatud õigusabi andmised alates 2016. aastast (jättes välja enne KVS-i uue redaktsiooni

jõustumist antud õigusabi), tähendaks see kokku ligi 3 tundi õigusabi aasta peale (12 tundi

jagatud nelja aastaga). Arvestades sellisele nõustamisele kulunud vähest mahtu ja rahalist

väärtust, samuti osutatud õigusabi iseloomu, ei leia kolleegium, et tegemist oleks sedavõrd

märkimisväärsete majanduslike suhetega, mille põhjal oleks alust väita, et Z või V

mõjutasid F väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes,

eriti veel terve süüdistuses kirjeldatud perioodi vältel.

249.

Prokuratuur

on

kohtuvaidlustes

viidanud

ka

sellele,

et

F

oli

W

ja

Zga hea sõber ning lävis nendega perekonniti. See leidis ka tõendamist. Ainuüksi sellest ei

1-21-4033

59(101)

saa aga järeldada, et Wl, Zl või Vl olnuks F üle selline vahetu ja oluline mõju, nagu eeldab

KVS § 7 lg 1 p 4. Säärast erilist mõju ei sisustata süüdistusaktis ega kohtuvaidlustes.

Mõistetavalt kaasneb perekondliku läbikäimisega üksteise suhtes mingi mõju. Seda mõju

võivad suurendada ka muud seosed, näiteks abistamine isiklikes õigusvaidlustes (kuid

samahästi mistahes muu abistamine, kingitus vmt). Ringkonnakohus leiab aga üksmeelselt,

et käsiloleval juhul ei piisa sellest järeldamaks, et tegemist oli vahetu ja olulise mõjuga KVS

§ 7 lg 1 p 4 mõttes.

250.

Ringkonnakohus viitab täiendavalt sellele, et ka kohtunike eetikanõukogu ei ole pidanud

(üldjuhul) eetikanõuete vastaseks seda, kui kohtunik, prokurör või advokaat on sõbrad,

käivad teineteise sünnipäevadel või perekondlikel üritustel, teevad üksteisele ka kingitusi

või osutavad muid teeneid ega taanda pärast end üksteise menetlustest.12 Eristada tuleb ka

olukordi, kus sõber osaleb menetluses oma professionaalses rollis (nt pankrotihalduri,

kaitsjana, esindajana) olukordadest, kus kohtuvaidluses otsustatakse sõpra vahetult

puudutava õigusvaidluse üle (nt süüdistatav on kohtuniku sõber). Kuigi taandumiskohustus

võib tekkida mõlemal juhul, on see eriti ilmne siis, kui lahendada tuleb sõpra vahetult

puudutavat õigusvaidlust. Ringkonnakohus möönab, et käsilolevas asjas heidetakse

File ette endaga väidetavalt seotud isikute menetlusse kaasamist, mitte nendega juhuslikult

samas menetluses osalemist. Samas tuleb menetluses osalevate professionaalsete osaliste

tasu üle otsustada mõlemal juhul (nt riigi õigusabi puhul). Oluline on seegi, et maakohus

tuvastas,

et

Z,

W

ja

V

ei

saanud

käsitada

F

lähikondsetena,

mistõttu

ei

välistanud

nende

menetlusse

kaasamist

ka

PankrS § 56 lg 4 koosmõjus §-ga 117 – s.o regulatsioon, mis ongi loodud piiritlemaks,

milliseid kohtunikuga seotud isikuid tohib halduritena kaasata. PankrS § 56 lg 2 nõuab aga,

et halduril on kohtu usaldus. See, kas F poolt oma heade tuttavate W,

Z või V menetlustesse kaasamine oli eetiline, on õigesti tõstatatud küsimus, kuid sellele ei

pea vastama karistusõigus. Kuritegu see ei olnud.

251.

Väljaspool apellatsioonimenetluse piire märgib kolleegium, et pankrotihaldurite

nimetamise põhimõtted ei ole läbipaistvad. See võib viia ebavõrdse kohtlemiseni, samuti

tuua kaasa korruptsiooniohu. Kuigi prokuratuuri altkäemaksusüüdistus ei leidnud

tõendamist ja tegemist ei olnud ka toimingupiirangu rikkumisega, soodustab kehtiv õigus

võimalust käsi-peseb-kätt olukordade tekkeks. Nende riskide maandamine on nii seaduse

kui ka kohtute enesekorralduse küsimus.

252.

De lege ferenda on kohtumenetlusi puudutavas osas õiguskorra ühtsuse ja õigusselguse

tagamiseks vajalik, et KVS-s sätestatud toimingupiirangud ei läheks kaugemale

menetlusseadustikes sätestatud taandamise alustest. Kuigi KVS § 11 lg 4 järgi kohalduvad

muus seaduses sätestatud taandamise alused ja kord täiendavalt KVS-s sätestatud

toimingupiirangutele, on kohtunike taandamise või taandumise aluseid reguleeriv seadus

kolleegiumi hinnangul kohtumenetluse seadus PS § 104 p 14 mõttes. Selline seadus tuleb

vastu võtta Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Lihtseadusega ei saa otsustada seda,

millistest kohtuasjadest kohtunik taanduma peab. Seda, et KVS võib olla käsitatav

kohtumenetluse seadusena, eelnõu menetlemisel nähtavasti ei teadvustatud. Kuna

seadusega muudeti ka Vabariigi Valitsuse seadust, võeti KVS siiski juhuslikult vastu

Riigikogu koosseisu häälteenamusega (XII Riigikogu III istungjärk, seaduseelnõu 192 SE

kolmas lugemine),13 mistõttu ei tõusetuks selles küsimuses formaalse põhiseaduspärasuse

12 Kohtunike eetikanõukogu arvamus eetikakoodeksi p 20 tõlgendamise kohta, lk 1 ja 3. Arvutivõrgus:

https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/Eetikan%C3%B5ukogu/Vastus.pdf

13 Vt Arvutivõrgus: https://stenogrammid.riigikogu.ee/201206061400#PKP-27069

1-21-4033

60(101)

küsimust (vrd nt Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p 29). Küll

aga võib see küsimus tõusetuda seaduse hilisemate muudatuste puhul.

(V) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil

253.

Maakohus tuvastas, et F avaldas ebaseaduslikult eriliiki isikuandmeid oma abikaasa Cle,

st tema tegevus vastas KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule.

Sõlmküsimuseks

on

süüteokoosseisu

subjektiive

tunnus:

kas

Fl oli andmeid avaldades omakasu eesmärk või mitte.

254.

KarS § 1571 lg 2 subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu

asjaolude suhtes ning omakasu eesmärki. Tegemist on nn mittekongruentse

süüteokoosseisuga, mille puhul ulatub täideviijal subjektiivselt esinev eesmärk kaugemale

objektiivsetest koosseisutunnustest. Seetõttu ei ole nõutav, et eriliiki isikuandmete

avaldamisega ka tegelikult kasu teenida õnnestus, vaid on oluline, et omakasu eesmärk

oleks isikut liikumapanevaks jõuks (vt analoogiliselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. novembri 2019. a otsus asjas nr 1-18-4372, p 26). Omakasu all tuleb silmas pidada

üksnes ainelist kasu. Laiem tõlgendus seaks kahtluse alla koosseisu vastavuse

määratletuspõhimõttega, sest sihipäraselt käituv inimene on üldjuhul alati motiveeritud

mingist isiklikust kasust, olgu see siis kas või rahulolutunne. Kitsama tõlgenduse kasuks

räägib ka süstemaatiline tõlgendusargument (vrd „omakasu“ tõlgendust nt KarS § 58 p-s 1:

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-5633, p 83 ja

KarS § 114 lg 1 p-s 5: 13. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 11).

255.

Maakohus

välistas

omakasu

eesmärgi,

leides,

et

C

poolt

Üle õigusabiteenuse osutamine seoses emale eestkoste seadmisega ei ole tõendamist

leidnud. Maakohus pidas tõendatuks seda, et Ü helistas Cle detsembris, et küsida nõu seoses

ema pangakaardiga, kuid Cl ei olnud aega talle vastata. Kui C tagasi helistas, oli Ü juba

lahenduse leidnud. Seega ei saanud maakohtu arvates järeldada, et tulevikus osutada võidav

teenus oleks tasuline ja selliselt oleks võimalik teenida perekond XXXle varalist kasu

(maakohtu otsuse lk 72).

256.

Kuna omakasu eesmärk on süüteokoosseisu subjektiivne tunnus, ei ole määrav, kas

ainelist kasu õnnestus ka tegelikult saada või kas süüdistuses kirjeldatud õigusabi osutati.

Oluline on üksnes see, kas eriliiki isikuandmete ebaseadusliku avaldamise hetkel oli

Fl omakasu eesmärk või mitte. Prokuratuuri süüdistusversiooni jaatamiseks tuleks

tuvastada, et eriliiki isikuandmete ebaseadusliku avaldamise hetkel oli F eesmärgiks, et C

saaks temale saadetud menetlusdokumenti kasutada põhjana tasulise õigusteenuse

osutamisel. C tegelikud suhted või kokkulepped Ü või muude kolmandate inimestega

võivad aga olla objektiivsed asjaolud, mis koosmõjus teiste tõenditega sellisele eesmärgile

viitavad.

257.

Maakohus tuvastas, et F edastas eriliiki isikuandmeid sisaldava menetlusdokumendi Cle

ning ta on ka varasemalt saatnud Cle menetlusdokumente, mida võidi kasutada näidistena

teistele isikutele õigusabiteenuse osutamiseks. Seda, et F oleks seadnud eesmärgiks, et C

saaks seeläbi tulu teenida, tõenditest ei nähtu. Kuigi maakohus on tuvastanud, et C on

andnud Üle õigusnõu erinevates küsimustes, ei ole sellise teenuse eest tasumise kohta

esitatud ühtegi tõendit. Pigem viitavad Ü ütlused vastastikusele heale läbisaamisele ja

sõbrasuhetele (18. mai 2022. a kohtuistungi protokoll, lk-d 21 ja 26; XXXI kd, tl 129 ja

131pöördel). Üle ei esitatud õigusteenuse eest Cle tasumise kohta ühtegi küsimust ka

ristküsitlusel. Tähelepanuväärne on ka see, et süüdistades sama kriminaalmenetluse raames

1-21-4033

61(101)

F, Q ja C tsiviilkohtumenetlustes kelmuste katsete toimepanemises, on prokuratuuri keskne

süüdistusväide see, et igasugused tasukokkulepped esindatavatega puudusid. Üle osutati

aga prokuratuuri arvates eestkoste seadmise asjas tasulist õigusabi. Nende objektiivsete

asjaolude valguses ei ole võimalik järeldada, et F pidas Cle eriliiki isikuandmeid sisaldava

dokumendi edastamisel silmas seda, et kõnesolevat dokumenti kasutataks just tasulise

õigusabi andmiseks. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et

F omakasu eesmärk eriliiki isikuandmete ebaseaduslikul avaldamisel on tõendamata.

258.

Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et kui ringkonnakohtu arvates ei ole täidetud

KarS § 1571 lg 2 järgi kvalifitseeritava lõpuleviidud kuriteo tunnused, tuleks hinnata, kas F

tegevus

võis

vastata

kuriteokatsele.

Ringkonnakohus

selgitab,

et

KarS § 1571 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu on lõpule viidud eriliiki isikuandmete

avaldamisega, kui andmete avaldamise hetkel oli toimepanijal omakasu eesmärk.

Süüteokatsega saaks tegemist olla üksnes siis, kui omakasu eesmärgist ajendatud

toimepanija teoplaan näeb ette eriliiki isikuandmete avaldamist kolmandale isikule ning ta

alustab vahetult eriliiki isikuandmete avaldamist, kuid see ei õnnestu mingil põhjusel.

Näiteks ei jõua andmed adressaadini või ei sisaldagi dokument, vastupidiselt toimepanija

arusaamale, eriliiki isikuandmeid (kõlbmatu katse). Millegi sellisega käsiloleval juhul

tegemist ei ole.

259.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei oleks kuritegu ka

siis, kui see oleks leidnud tõendamist. Üldjuhul on eriliiki isikuandmete ebaseaduslik

avaldamine KarS § 1571 lg 1 järgi üksnes väärtegu. KarS § 1571 lg 2 koosseisu eesmärk on

kaitsta isikute informatsioonilist enesemääramisõigust ja eraelu puutumatust raskemate

rikkumiste eest. Selleks, et karistusõiguslik reaktsioon oleks proportsionaalne, tuleb

KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud omakasu eesmärki tõlgendada kitsendavalt. Omakasu eesmärk

peab seonduma vahetult ebaseaduslikult avaldatud eriliiki isikuandmetega. See tähendab,

et eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine ei saa olla omakasu taotlemise seisukohast

kõrvaline asjaolu. Omakasu eesmärgist ei saa rääkida, kui täideviijat motiveerib andmete

avaldamisel küll soov saada ainelist kasu, kuid taotletav kasu ei tulene vahetult avaldatud

eriliiki isikuandmetest. Nii näiteks ei ole tegemist omakasu eesmärgiga, kui täideviija annab

oma abikaasale üle eriliiki isikuandmeid sisaldava paberikuhja, et viimane saaks nende abil

tasakaalustada oma puutöökojas olevat treipinki ja teenida puidutööga leibkonnale tulu või

kui täideviija avaldab oma elukutselisest heliloojast abikaasale eriliiki isikuandmeid, et

viimane saaks kurva instrumentaalpala kirjutamiseks inspiratsiooni.

260.

Süüdistuse kohaselt edastas F eriliiki isikuandmeid sisaldava dokumendi Cle selleks, et

viimane saaks seda kasutada abimaterjalina või näidisena tasulise õigusabi osutamisel.

Seega ei olnud väidetava omakasu eesmärgi osas olulised mitte dokumendis sisalduvad

eriliiki isikuandmed, vaid sealsed õiguslikud põhjendused. Kõnesolev dokument olnuks Cle

täpselt

sama

väärtuslik

siis,

kui

F oleks enne selle edastamist dokumendis olevad eriliiki isikuandmed kinni katnud või

muutnud selle isiku nime, kelle kohta dokumendis esitatud andmed käisid. Isegi, kui Fl oli

menetlusdokumendi Cle edastamise hetkel eesmärk, et viimane saaks seda kasutada

abimaterjali või näidisena tasulise õigusabi osutamisel, ei seondunud see eesmärk vahetult

ebaseaduslikult avaldatud eriliiki isikuandmetega. Eriliiki isikuandmete avaldamine oli

väidetava omakasu eesmärgi taotlemise seisukohast kõrvaline asjaolu. Seega ei oleks

tegemist olnud omakasu eesmärgiga KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud koosseisu mõttes.

261.

Kuigi F tegevus ei vastanud KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule, tuvastas

maakohus, et ta avaldas ebaseaduslikult eriliiki isikuandmeid. Selline tegevus võib vastata

1-21-4033

62(101)

KarS § 1571 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule. Üldjuhul ei tohi kohus sellisel juhul teha

õigeksmõistvat

otsust,

vaid

peab

kriminaalmenetluse

KrMS § 274 lg 1 järgi lõpetama (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri

2022. a otsus asjas nr 1-20-7409, p 20). Vaatamata väärteo tunnuste sedastamisele, ei

rikkunud maakohus F õigeks mõistes menetlusõigust. Andmete avaldamine leidis aset 7.

veebruaril 2019. KarS § 1571 lg-s 1 sätestatud väärtegu aegub kahe aastaga.

KarS § 81 lg 7 p 2 järgi peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta

kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. KarS § 81 lg 8 järgi

ei uuene aegumine, kui väärteo lõpuleviimisest on möödunud 3 aastat. See tähtaeg saabus

7. veebruaril 2022. Maakohus tegi otsuse 16. oktoobril 2023. Seega oli maakohtu otsuse

tegemise ajaks väärteo aegumise uuenemine välistatud ning arvatav väärtegu oli aegunud.

Kui väärteomenetluse alustamine on aegumise tõttu võimatu, tuleb isik temale esitatud

etteheites õigeks mõista (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 2024. a otsus asjas nr

1-21-69, p 32 ja 08. mai 2020. a otsus asjas nr 1-18-7408, p 20).

262.

F on apellatsioonivastuses leidnud, et ka kohus on avalikus kohtuotsuses avaldanud neid

samu eriliiki isikuandmeid, mille avaldamist Fle ette heidetakse. Sama on F arvates teinud

prokurör oma apellatsioonis, mis on pärast kohtuotsuse jõustumist samuti avalikkusele

kättesaadav. Ringkonnakohus selgitab, et prokuratuuri ja kohtu tegevus on olnud seaduslik.

Kriminaalasja lahendamisega seonduv jääb väljapoole isikuandmete kaitse üldmääruse

kohaldamisala (vt art 2 lg 2 punkt d). Isikuandmete töötlemine on olnud vajalik süüasja

lahendamiseks ning isikuandmete töötlemisel ei ole rikutud KrMS §-s 152 ja IKS 4. peatükis

sätestatud põhimõtteid. Need andmed ei saa avalikuks ka kohtuotsuse jõustumisel, sest

KrMS § 4081 lg 2 alusel asendatakse maakohtu otsuses kajastatud isiku nimi initsiaalide või

tähemärgiga. Prokuratuuri apellatsioon on AvTS § 35 lg 1 p 1, 12 alusel tunnistatud

asutusesiseseks kasutamiseks, st prokuratuur ise apellatsiooni ei avalikusta. Kohus,

otsustades kohtuotsuse jõustumise järel toimikule ligipääsu andmise üle, peab aga kaaluma

ka IKS-st ja AvTS-st tulenevaid piiranguid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli

2020. a määrus asjas nr 1-19-8262, p 39 jj).

263.

Kokkuvõttes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse F õigeksmõistmises KarS § 1571

lg 2 järgi muutmata ja prokuröri apellatsiooni selles osas rahuldamata.

(VI) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi

kasutamises

(1) Tsiviilasi nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna tagasinõudes)

(a) Sissejuhatus

264.

Prokuratuur nõustub maakohtu otsusega selles, et Nle osutasid õigusabi kõik perekond

XXX liikmed. Seega ei pea apellatsioonimenetluses hindama süüdistusakti väidet selle

kohta, justkui olnuks D kajastamine õigusabi osutajana käsitatav menetluskulude nimekirja

võltsimisena. Samuti ei ole sellise dokumendi hilisem esitamine käsitatav võltsitud

dokumendi kasutamisena ega pettusliku teona kelmuse koosseisu mõttes. Prokuratuur jääb

aga apellatsioonis selle juurde, et Nga puudus tasukokkulepe. Prokuratuuri seisukoht on, et

dokumendi võltsimine seisnes nii selles, et seal kajastati lepingulise esindaja tasusid, milles

ei olnud kokku lepitud kui ka selles, et dokumendis esitati väide, et N on need kulud

tasunud. Kelmuse süüdistuses jääb prokuratuur selle juurde, et seesuguste väidete

esitamisega viidi hageja eksimusse kostjal menetluskulu tekkimise osas ning loodi

ettekujutus, et lepingulise esindaja kulud on tasutud, mis oleks hagi rahuldamata jätmisel

1-21-4033

63(101)

toonud endaga kaasa hageja alusetu varakäsutuse vastavas summas ning perekond XXX

alusetu rikastumise.

265.

Esmalt käsitleb ringkonnakohus süüdistust kelmuse katses (b) ning seejärel dokumendi

võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise osas (c).

(b) Kelmuse katse

1) Süüdistusest

266.

Maakohus leidis, et isegi kui kohus oleks tõendeid hinnates jõudnud teistsugusele

järeldusele, siis poleks see endaga kaasa toonud süüdimõistvat otsust, sest süüdistusaktist

ei nähtu konkreetset isikut, kes võinuks ebaõigete andmete esitamise tõttu eksitusse sattuda

Prokuratuur vaidleb sellele vastu ja leiab, et see tuleneb üheselt süüdistusakti järgmisest

lausest: … soovisid F, C ja Q luua olukorra, kus hageja K oleks kostja N edu korral

kohustatud kolmanda isiku – D – huvides tegema varakäsutuse – tasuma kostja N näilised

menetluskulud, mille kaudu rikastuksid K arvel perekond XXX liikmed ning mille kaudu

tekiks Kle alusetult varaline kahju.

267.

Ringkonnakohtu arvates sellest lausest eksimusse sattuma pidanud isikut ei nähtu. Küll

aga tuleneb see järgmisest süüdistusakti lausest: […] F koos abikaasa C ja poeg Qga on

[…] korduvalt esitanud tsiviilkohtumenetluses menetluskulude nimekirjades täpsete

menetluskulude summa osas teadlikke valeväiteid eesmärgiga kohustada kõnealuste

menetluste vastaspooli tegema nende esindatavate huvides varakäsutusi ning luua neis

ettekujutus selles, et menetluses on vaja tasuda menetluskulusid ulatuses, mille osas

tegelikke kulusid tekkinud ei ole (ringkonnakohtu allajoonimised). Samale lausele viitab ka

maakohus, kui eeldab, et prokuratuur pidas silmas K (maakohtu otsuse lk 76). Kolleegium

leiab seega, et süüdistusaktist nähtub piisava täpsusega, et prokuratuuri käsitluse järgi pidi

eksimusse sattuma K.

268.

Menetluse vastaspoole (K) võimalik eksimusse sattumine ei ole aga käsiloleval juhul

oluline, sest süüdistuses kirjeldatud teoplaani korral ei teeks ebaõigete andmete esitamise

tõttu varakäsutust tema, vaid kohus. Kuigi kohtule ebaõige menetluskulude hüvitamise

taotluse korral võib eksimusse sattuda ka teine menetluspool, omab kelmuse koosseisu

mõttes tähtsust üksnes varakäsutaja eksimus. Jõustunud kohtuotsuse järel väheneb isiku

vara

(TsÜS

§

66)

rahaliselt

hinnatava

ning

hõlpsasti

realiseeritava

(vt

TMS § 2 lg 1 p 2) kohustuse võrra. Kui nõue on rahuldatud ebaõigetele andmetele

tuginedes, on tegemist varalise kahjuga, sest võlgniku vastu tekkinud nõue ei vasta temal

faktiliselt lasuvale kohustusele. Kuna varaline kahju tekib juba jõustunud kohtuotsusega, ei

ole jõustunud kohtuotsuse alusel nõude täitmine (nt võlgniku poolt võlausaldajale raha

ülekandmine) reeglina enam KarS § 209 koosseisuga hõlmatud varakäsutuseks.

Varakäsutaja on seega kohus. Teist menetluspoolt saaks (kaas)varakäsutajana käsitada siis,

kui kohus oleks esindajakulude väljamõistmisel seotud poolte taotluste ja vastuväidetega.

Sel juhul tehakse kaks varakäsutust, millest mõlemad on tekkinud kahjuga põhjuslikus

seoses. Esimene varakäsutus seisneb eksimusse sattunud menetluspoole tegevusetuses

(vastuväite esitamata jätmises). Teine varakäsutus seisneb kohtu poolt lahendi tegemises.

Sel juhul on määrav see, kummal varakäsutusel lasus varalise kahju tekitamise raskuspunkt.

Olukorras, kus kohus on seotud poolte taotlustega, lasub varakäsutuse raskuspunkt teise

menetluspoole tegevusetusel (vastuväite esitamata jätmisel). Nii aga praegu ei ole.

Tsiviilkohtumenetluses ei ole esindajakulude kindlaksmääramisel poolte vastuväited

menetluskulude suurusele kohtule siduvad. Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud välja

1-21-4033

64(101)

vaid põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulud määratakse

kindlaks hagita menetluse sätete järgi (TsMS § 174 lg 8), kus kehtib uurimisprintsiip

(TsMS § 477 lg‑d 5 ja 7). Seda ei väära ka TsMS § 175 lg-s 11 sätestatud kontrollikohustuse

piir, sest selles viidatud määrus on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08. mai 2017. a määrus asjas nr 3-2-1-29-17, p 13.3).

269.

Nii on ka Riigikohus selgitanud, et teadvalt valeandmete esitamine, mille tulemusel teeb

kohus ebaõige, teisele isikule kahju tekitava, lahendi, võib sõltuvalt asjaoludest olla

hinnatav kolmnurkkelmusena (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02. juuni 2022. a määrus

asjas nr 1-21-7774, p 29, vt ka pankrotimenetluses teadvalt alusetu nõude esitamise kohta

22. novembri 2021. a määrus asjas nr 1-19-7473, p 43). Kolmnurkkelmusena mõistetakse

kelmuse liiki, kus eksimusse viidud varakäsutaja ja varalise kahju saaja ei lange kokku.

Seega ei tee petetu varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 37). Ebaõigete

andmete esitamisel kohtule satub eespool viidatud kohtupraktika järgi eksimusse kohus, kes

teeb kohtuotsuse näol varakäsutuse. Sama seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses

(vt M. Kairjak, J. Sootak. Varavastased süüteod. 4 täiendatud ja muudetud trükk. Tallinn:

Juura 2016, lk 155 vnr 72).

270.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kui tsiviilkohtumenetluses esitatakse kohtule

menetluskulude hüvitamise taotlus, milles esitatakse tekkinud menetluskulude või nende

hüvitamise eelduseks olevate faktiliste asjaolude kohta selliseid ebaõigeid andmeid, mis on

taotluse rahuldamise seisukohast määravad, on tegemist kolmnurkkelmusega, kus

eksimusse viiakse kohus. Kohtu lahend, millega mõistetakse kannatanult põhjendamatult

välja menetluskulud, on käsitatav kannatanu vara käsutamisena, mis tekitab temale varalise

kahju.

271.

Kohtu eksimusse viimist süüdistusakt ei kirjelda. Siiski ei too iga puudus süüdistusaktis

kaasa kuriteosündmuse tuvastamise võimatust. KrMS § 268 lg 5 järgi ei või kohus

süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad

süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

19. aprilli 2022. a otsuse asjas nr 1-18-158, p-des 45-47 kirjeldatud asjaolusid).

Materiaalõiguslikult õige käsitluse korral ei tugineks kohus faktilistele asjaoludele, mis

oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Etteheide, mille

kohaselt soovisid süüdistatavad menetluskulude nimekirjas ebaõigete andmete esitamisega

saavutada kohtumenetluses põhjendamatu nõude vastaspoole vastu, nähtub süüdistusest

piisava selgusega. Kuigi ka XXX kaitsja O. Nääs viitas kohtuvaidlustes sellele, et

süüdistusaktist ei nähtu, kes väidetava pettusliku teo tõttu eksimusse sattuma pidi

(Kohtukõne kirjalikud teesid, p 341; XXXV kd, lk 29-29pöördel), ei kahjustanud võimalik

ebatäpsus petetu ja varakäsutaja osas ringkonnakohtu arvates kaitseõiguse teostamist (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2024. a otsus asjas nr 1-20-3487, p 37).

Kaitsja maakohtus ja ringkonnakohtus esitanud vastuväidetest järeldub, et kaitsja mõistab,

et süüdistatavatele heidetakse ette kohtumenetluses ebaõigete andmete esitamist, mis oleks

süüdistuse järgi võinud kaasa tuua teisele menetluspoolele kohustuse tasuda kulusid

põhjendamatus ulatuses.

272.

Maakohus on märkinud ka seda, et süüdistusaktist jääb selgusetuks, kelle vahel, millal

ja kuidas lepiti kokku teoplaanis. Samas ei ole maakohus selgitanud, mis sellise puuduse

õiguslik järelm on ning kas see välistaks ka eraldiseisvalt (vähemalt mõne) süüdistatava

süüdimõistmise. Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et tegemist on tõendamiseseme

asjaoludega, mis tulevad tõenditest ega pea sisalduma süüdistuses. Ringkonnakohus selle

1-21-4033

65(101)

seisukohaga ei nõustu. Süüdistusaktis tuleb kirjeldada ka neid faktilisi asjaolusid, mis

annavad aluse lugeda isikuid kaastäideviijateks. See on eriti oluline seetõttu, et

KarS § 21 lg 2 teine lause võimaldab pidada kaastäideviijaks isegi sellist isikut, kes

omakäeliselt ühtegi koosseisutunnust ei täida. Siiski leiab ringkonnakohus, et süüdistuses

kirjeldatakse piisaval määral kõikide süüdistatavate teopanuseid ning väidetavat

rollijaotust. Ringkonnakohtu arvates on seega süüdistuse teksti põhjal võimalik raskusteta

järeldada, et prokuratuur käsitab kõiki süüdistatavaid kaastäideviijatena, kes panid

väidetava teo toime ühiselt ja kooskõlastatult, sealjuures õigusabi osutasid F ja C ning Q

aitas dokumentide koostamisega (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-83-11, p 11 ja 28. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-08,

p 12). See, kas ka faktiliselt saab igaüht pidada kuriteo kaastäideviijaks, on tõendamise

küsimus.

273.

Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistusakti õigusabi eest tasumise käsitlus on

vastuoluline. Süüdistusakti ühes lõigus märgitakse, et: Kõnealuse õigusabiteenuse eest

tasus N perekond XXXle erinevate teenustega – sh perekonnale kuuluva maja

ehitustöödega. Järgmises lõigus aga: Tegelikkuses ei tasunud N Qle ning Dle menetluses

osalemise eest sentigi ega olnud sõlminud ei Q ega Dga ka kõnealust menetluskulude

kokkulepet (süüdistusakt lk 34, XXVIII kd, tl 18pöördel). Prokuratuuri apellatsioonis

maakohtu tuvastatud vastuolu ei käsitleta.

274.

Ringkonnakohus mõistab süüdistuse teksti nii, et XXX perekond ei osutanud Nle

õigusabi üksnes heast tahtest ning tasuta, vaid vastutasuks ehitustööde ja muude teenuste

eest. Sellistel teenustel on vaieldamatult rahaline väärtus. Ringkonnakohtu arvates ei saa

teadvalt ebaõigete andmete esitamisena käsitada seda, kui kohtult taotletakse, et vastaspool

hüvitaks menetlusosalisel tekkinud lepingulise esindaja kulud, mille ta ise on

tasaarvestanud või kavatseb tasaarvestada mõne enda nõudega lepingulise esindaja vastu.

TsMS § 162 lg 1 ja § 175 lg 1 järgi on menetluskulude hüvitamisel oluline on see, et poolel

on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus sõltumata sellest, kas ta on selle kohustuse

täitnud või mitte (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. veebruari 2016. a määrus asjas

nr 3-2-1-173-15, p 13 ja 15). See, kuidas ta nende kulude eest tasub või tasus – näiteks

tasaarvestades menetluskulude tasumise kohustuse enda nõudega lepingulise esindaja vastu

– ei oma tähtsust. Kirjeldatud tasaarvestuse näitel ei rikastu lepingulise esindaja kulude

hüvitamist nõudev menetluspool õigustamatult teise menetluspoole arvelt. Esindajakulude

hüvitamise eesmärk on panna pool, kelle kasuks lahend tehti, olukorda, kus ta oleks olnud,

kui tal ei oleks olnud vaja lepingulist esindajat palgata. Sellisel juhul ei ole vahet, kas

esindatav tasus või kohustus tasuma oma lepingulisele esindajale rahas või tasaarvestades

oma nõude lepingulise esindaja vastu. Mõlemal juhul teeb esindatav lepingulise esindaja

kasuks enda vara arvelt varakäsutuse ning selline kulu tuleb üldjuhul hüvitada. Selline

tasaarvestuse kokkulepe võib olla vähemal või suuremal määral formaliseeritud.

Omavaheliste lähi- või sõbrasuhete korral on usutav ka see, et taolist kokkulepet kirjalikult

ei vormistata arvestades ka seda, et menetluskulusid tõendavad dokumendid tuleb

TsMS § 176 lg 6 järgi esitada üksnes kohtu nõudmisel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

14. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-98-13, p 13). Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et

teoplaan, mille kohaselt soovitakse taotleda hagejalt selliste lepingulise esindaja kulude

hüvitamist, mille eest oli N perekond XXXle teiste teenustega tasunud, ei näe seega ette

valeandmete esitamist, mistõttu ei täidaks see ka kelmuse katse subjektiivset koosseisu.

Olukorras, kus süüdistuse tekst sisaldab väidet, mis välistab teo koosseisupärasuse, ei ole

süüdimõistva otsuse tegemine võimalik.

1-21-4033

66(101)

275.

Väljaspool apellatsiooni piire juhib ringkonnakohus tähelepanu ka sellele, et

süüdistusaktis on kaastäideviimise vormis toime pandud kelmuse katse kvalifitseerimisel

viidatud üksnes KarS § 25 lg-le 4. Justiitsministri 23. augusti 2002. a määruse nr 54

„Süütegude „Karistusseadustiku“ järgi kvalifitseerimise juhend“ § 1 lg 2 p 2 kohaselt tuleb

aga viidata ka KarS § 25 lg-le 2 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari

2022. a otsus asjas nr 1-20-6495, p 33). Seega tulnuks süüdistuses kirjeldatud tegu

kvalifitseerida nii: KarS § 209 lg 2 p 4 - § 25 lg 2, 4

276.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et süüdistusaktist nähtub, et teoplaani järgi pidi

eksimusse sattuma K. Kuigi see käsitlus on materiaalõiguslikult vale, ei ole see sedavõrd

oluline puudus, et muudaks kuriteosündmuse tuvastamise võimatuks. Samuti kirjeldab

süüdistusakt piisava täpsusega kaastäideviimisega seonduvaid asjaolusid. Süüdistusakti

väide, et õigusabi eest tasuti erinevat teenustega, tähendab aga, et süüdistusaktis kirjeldatud

tegu ei vasta kelmuse katse koosseisule.

2) Sisuline hinnang

277.

Vaatamata sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta süüteokoosseisule, leiab

ringkonnakohus, et maakohus ei ole eksinud ka faktide tuvastamisel. Maakohus on õigesti

tuvastanud, et mitmed süüdistuse väited ei ole tõendatud.

278.

Süüdimõistva otsuse tegemine oleks välistatud juba ainuüksi seetõttu, et tõendatud ei

ole süüdistuse väide, justkui sooviti kohtumenetluse kaudu tuua kaasa varakäsutus

D kasuks. Prokuratuuri apellatsiooni järgi nähtub see asjaolu juba olemuslikult

menetluskulude nimekirjas ja kohtule esitatud kostja vastuses 1300 euro ulatuses väidetava

õigusteenuse tasu kajastamisest. Ringkonnakohus prokuratuuri seisukohaga ei nõustu.

Menetluskulude kandmise kohustus on pooltel/menetlusosalistel, mitte nende lepingulistel

esindajatel (TsMS §-d 162-172), ning menetluskulud, sh õigusabikulud hüvitatakse

poolele/menetlusosalisele, mitte tema lepingulisele esindajale (TsMS § 175 lg 1, vt ka

TsMS

§

lg

9).

Kelmuse

süüdistuse

keskseks

tõendiks

on

16. veebruaril 2018. a kohtule esitatud vastus K täiendavale hagile tsiviilasjas nr

2-17-9248 ning täpsemalt selle viimasel lehel olev menetluskulude nimekiri.

Menetluskulude nimekirja lõpus taotletakse hagejalt kostja kasuks menetluskulude

väljamõistmist

(VI

kd,

tl

56).

Hagejaks

oli

K

ning

kostjaks

N. D oli menetluses kostja lepinguline esindaja, kelle kasuks ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotletud. Menetluskulude nimekirjast saaks järeldada üksnes seda, et

väidetavat varalist kasu taotleti N, mitte D, kasuks. Süüdistusaktis ei kirjeldata ka seda, et

Nl oleks olnud Dga kokkulepe (väidetavalt ebaõigesti saadud) menetluskulude hilisemaks

omavaheliseks jagamiseks. Vastupidi, prokuratuur rõhub apellatsioonimenetluses sellele, et

Nga puudusid igasugused tasukokkulepped. Seega on maakohus õigesti leidnud, et

süüdistuse väide, mille kohaselt sooviti kaasa tuua varakäsutus D kasuks, ei ole tõendatud.

See tähendab, et tõendamata on varalise kasu saamise eesmärk. Kolleegium ei võta

seisukohta selles, kas varalise kasu saamise eesmärk võiks teatud juhtudel hõlmata ka

kolmanda isiku (nt N) rikastamise eesmärki, sest sellise asjaolu tuvastamine väljuks

süüdistuse piirest.

279.

Maakohus tuvastas, et menetluskulude tasumise kokkuleppe osas on tõusetunud kaks

versiooni: tulemustasu kokkulepe või õigusabiteenuse eest tasumine erinevate teenustega

(tulenevalt süüdistusakti väitest). Prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatakse üksnes

maakohtu järeldust tulemustasu kokkuleppe osas, mistõttu jääks õigusabiteenuste eest

muude teenetega tasumise võimaluse ümberlükkamine väljapoole apellatsiooni piire (vt

1-21-4033

67(101)

selles osas ka kolleegiumi seisukohta eespool). Kuigi ainuüksi sel põhjusel jääks

prokuratuuri apellatsioon edutuks, nõustub ringkonnakohus ka maakohtu järeldusega

tulemustasu kokkuleppe osas.

280.

Maakohus järeldas N ütlustest, et ta ei mäleta, kas menetluskuludest oli juttu, ning ütles,

et võis olla. Samuti leidis maakohus, et ümber lükkamata on F väide, mille kohaselt D rääkis

Nga võimalikust tulemustasust. Prokuratuur leiab, et maakohus refereeris N ütlusi valesti.

Kuigi alguses N tõesti ütles, et ta ei mäleta menetluskulude tasumise asjaolusid, siis hiljem

vastas ta selgelt, et Ei ole mingeid rahalisi asju olnud. Seega on maakohus prokuratuuri

arvates käsitlenud tunnistaja ütlusi valikuliselt ja jõudnud ebaõigele seisukohale tunnistaja

ütluste sisus ja tähenduses.

281.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole N poolt antud ütluste tõlgendamisel eksinud.

N

andis

tunnistajana

ütlusi

18. mai

2022.

a

kohtuistungil

(18.

mai

2022. a kohtuistungi protokoll lk 11-12; XXXI kd, tl 124-124pöördel). Prokuröri

küsimustele menetluskulude kohta vastas N järgmiselt:

Kas teil tekkis selle kohtuasjaga seoses ka õigusabi kulusid?

- Mis see tähendab?

Kas te pidite tasuma või maksma midagi enda nõustamise eest, endale osutatud abi

eest?

– Ei.

Kas teil oli mingi kokkulepe selliste kulude maksmiseks, oli kokkulepe õigusnõustamise

eest tasumiseks?

– Minu teada ei olnud. Ma ei mäleta.

Kas ma saan õigesti aru, et te ei ole midagi maksnud nii Qle, Fle, Dle ega Cle enda

esindamise eest vaidluses Kga?

– Jah.

282.

Seejärel näitas prokurör KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel Nle Tartu Ringkonnakohtu 18.

veebruari 2019. a lahendit, mille resolutsiooni punkti 3 järgi jäid menetluskulud N kanda.

Prokuröri küsimustele vastas N järgmiselt:

Kas oskate öelda, missugused kulud teie kanda jäid?

– Ei. See küsimus oli see, kui see kohus lõplikult läbi sai, et mis maksed mul tulid?

Jah.

– Seda ma ei mäleta. Mingid asjad tulid mul maksta jah kohtusse või läksid sellele

Kle või, ma ei mäleta.

283.

Edasi näitas prokurör tunnistajale kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ning

vastuseks prokuröri küsimustele vastas N järgmiselt:

Olete te teadlik sellistest kuludest, sellisest menetluskulude nimekirjast?

– Ju siis oli juttu, ei mäleta täpselt.

Kas te olete teadlik sellistest menetluskuludest?

– Ei mäleta. Ju siis oli juttu noh.

Eelnevalt te vastasite küsimusele, kui ma küsisin kulude kohta, väga selgelt ja kindlalt,

et mingisugust kokkulepet ei ole sõlmitud õigusnõustamise eest tasumiseks ja ma

küsisin seda lausa mitmel korral, te vastasite mõlemal korral eitavalt. Kuidas te

oskate seda selgitada, et nüüd te ütlete, et võis olla?

– Kui te näitasite mulle seda.

1-21-4033

68(101)

[…]

Üldiselt, ehk siis kes koostas dokumente?

– Seda ma ütlesin, et C ja… me koos koostasime.

Kas nendes dokumentides, mille koostamise juures te osalesite, oli juttu ka

menetluskuludest? Kas teie osalesite mõne dokumendi koostamisel, mis käsitles ka

menetluskulusid?

– Võib-olla oli jah. Ma ei mäleta.

Mis see vastus siis on?

284.

Nende küsimuste peale esitas kaitsja O. Nääs vastuväite, et tunnistaja vastas küsimusele.

Prokurör leidis, et tunnistaja andis kaks vastust, millest ei ole võimalik palju järeldada.

Kaitsja O. Nääs leidis, et tunnistaja vastas võib-olla oli, ma ei mäleta. Prokuröri järgmistele

küsimustele vastas N nii:

Kuidas te siis selgitate eelnevalt kategooriliselt eitavaid vastuseid, et kokkuleppeid

õigusabikulude maksmiseks ei olnud?

– Ei olnudki kulutusi.

Kas te saate korrata viimast vastust?

– Ei ole mingeid rahalisi asju olnud. Maamees vastab siis niimoodi.

Ei ole olnud mingeid rahalisi asju?

– mhm.

285.

Kohtuistungi protokollist näib, et ristküsitlusel küsiti läbisegi seda, kas N on

menetluskulude eest midagi tasunud ning seda, kas menetluskulude osas oli mingisugune

kokkulepe. Küsimustele selle kohta, kas N on õigusabiteenuse eest midagi reaalselt tasus,

on N järjepidevalt eitavalt vastanud. Võimaliku tasukokkuleppe osas vastused sedavõrd

kindlad

ei

ole.

Prokuratuuri

apellatsioonis

viidatakse

eeskätt

just

N viimastele seisukohtadele, nimelt lausele Ei ole mingeid rahalisi asju olnud. Vaadates,

millises kontekstis see lause öeldi, nähtub ka sealt teatav ebakõla vastuse ja esitatud

küsimuse vahel. Tsiteeritud vastuseni viisid prokuröri korduvad küsimused vastuoluliste

ütluste kohta menetluskulude kokkuleppe osas. N oli just väitnud, et kokkulepe võis olla,

kuid ta ei mäleta seda. Kui prokurör küsis seepeale viimast korda õigusabikulude

kokkuleppe kohta, vastas N, et tal ei olnud kulutusi. Oma vastust korrates, ütles N, et ei

olnud rahalisi asju. Ehk siis räägib N siin taas pigem õigusabiteenuse eest tasumisest ja

mitte võimalikust tasukokkuleppest. Ristküsitluse ajaks oli menetluskulude nimekirja

esitamisest möödunud neli aastat ja kolm kuud, mistõttu ei pruukinud N kõiki kokkuleppeid

täpselt mäletada. Samas võinuks vastuolude kõrvaldamiseks eristada täpsemalt küsimusi

tasu maksmise ja tasu kokkuleppe osas.

286.

Kokkuvõtvalt tuleneb N ütlustest, et ta ei ole perekond XXXle (raha) õigusabiteenuse

eest tasunud, kuid muude võimalike kokkulepete (sh tulemustasu) osas midagi kindlat

järeldada ei saa. Leides, et N ise ei mäleta, kas menetluskuludest oli juttu, võis olla, ei

võtnud maakohus ütluste sisu valesti kokku.

287.

F vastas ristküsitlusel tasukokkuleppe osas järgmiselt: Mina ei ole Nga mingit tasu

kokkulepet

sõlminud.

Küll

aga

on

minu

mäletamist

mööda

D rääkinud Nga tulemustasust kui sellisest võimalikust. Tõenäoliselt ka see puude teema,

mis N meile puid tõi selles ajajärgus (17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 49;

XXXII kd, tl 121). Maakohus leidis, et F ütlused on tõenditega ümber lükkamata,

prokuratuur

aga

heidab

maakohtule

ette,

et

tegemist

on

üksnes

1-21-4033

69(101)

F oletusega, maakohus ei ole F ütluste usaldusväärsust hinnanud ja F väidet ei toeta ükski

tõend.

288.

Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et F ei esitanud D ja N vahelise tulemustasu

kokkuleppe kohta kindlat väidet. Samas ei jaga kolleegium prokuratuuri arvamust, et

kõnesoleva lause näol on tegemist oletusega. Oletusega oleks tegu siis, kui F oleks öelnud,

et ta arvab või eeldab, et ehk oli D ja N vahel juttu tulemustasust. F selgitas kohtule, mida

ta mäletab. Tegemist on seega faktiväitega, mitte oletusega.

289.

Maakohtu seisukoht, et F väide on tõenditega ümber lükkamata, sisaldabki järeldust

ütluste usaldusväärsuse kohta. Maakohus ei pidanud kahtlusi F ütluste usaldusväärsuse osas

piisavaks, et lugeda neid ebausaldusväärseteks. Kuigi prokuratuur märgib õigesti, et F

väidet ei kinnita ükski tõend, siis niisamuti ei lükka ükski tõend seda väidet ka ümber. Seda

ei väära ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et väide tulemustasu kokkuleppe osas võib olla

aktiivne kaitseversioon, mille tõendamise osas peavad ka süüdistatav ja kaitsja aktiivsed

olema

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-5633, p 60). Eeldusel, et F väited võimaliku

tulemustasu kokkuleppe kohta vastavad tõele, ei pruugigi tal nende väidete tõestuseks (või

vähemasti nende kontrollimise võimaldamiseks) olla võimalik midagi enamat teha. D poolt

ütluste

andmisest

keeldumist

ei

saa

aga

ette

heita

Fle.

290.

Kirjalikus menetluses on ringkonnakohtu võimalused ütluste usaldusväärsuse ümber

hindamiseks mõnevõrra piiratud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2023. a otsus

asjas nr 1-20-2143/153, p 13-30). Kokkuvõtvalt on F ütluste usaldusväärsuse hindamisel

küsimus selles, kuidas kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt hindas

ning

milline

on

kohtu

jaoks

kõrvaldamata

kahtluse

lävend

KrMS § 7 lg 3 järgi. Süüdistusversiooniga nõustumiseks piisaks, kui kohus tuvastaks, et

kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning

väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist

või tõendikogumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2021. a otsust asjas nr

1-20-1301, p 11-12). Maakohus süüdistuses esitatud etteheidet tõendatuks ei lugenud ning

järeldas seega, et F ütlused tulemustasu kokkuleppe kohta on ümber lükkamata. Selle

järelduse muutmiseks, eriti kirjalikus menetluses, peaks ringkonnakohus üksikasjalikult

põhjendama ja näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu

järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks

tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

21. juuni

2022.

a

määrus

asjas

nr

1-20-2143/118, p 18). Ringkonnakohtu arvates maakohus selliseid vigu teinud ei ole.

291.

Maakohtule esitatud tõendid võimaldavad ringkonnakohtu arvates teha järgmised

järeldused. F, Q, C ja D tegelesid kõik 2018. a kohtuasjas nr 2-17-9248 N nõustamisega.

16. veebruaril 2018 esitati Q poolt kohtule tema enda ja D allkirjastatud taotlus mõista

hagejalt (K) kostja (N) kasuks välja menetluskulud, mis koosnevad õigusabiteenustest

1300,00.-eur (käibemaksuta) (VI kd, tl 56). Seda, et taotluses nimetatud mahus

õigusabiteenust osutati, keegi kahtluse alla ei sea. Samuti ei vaielda maakohtu järelduse üle,

et

õigusabile

kulunud

aeg

ei

ole

ülepaisutatud.

Kuigi

on

tõendatud,

et

N

ei

tasunud

perekond

XXXle

õigusabiteenuse

eest

rahas,

väidab

F mäletavat tulemustasu kokkulepet. N ütlused seda väidet ei kinnita ega lükka ümber.

Leides sellise tõendikogumi põhjal, et süüdistuses kirjeldatud teod ei ole tõendatud, sest

1-21-4033

70(101)

kõrvaldamata on kahtlus, et poolte vahel võis olla tulemustasu kokkulepe, ei ole maakohus

tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid esitanud ega menetlusõigust rikkunud.

292.

Ringkonnakohus leiab, et kelmuse koosseisu mõttes ei saa ebaõigeteks andmeteks

pidada ka menetluskulude nimekirjas esitatud väidet, mille kohaselt on N kulud tasunud.

Esiteks märgib ringkonnakohus, et tegelikult sellist väidet menetluskulude nimekirjas ei

olegi. Menetluskulude nimekirjas on lause Hageja tasus õigusabi osutajale kokkulepitud

hinna alusel, milleks on 100,00 eurot tund (käibemaksuta) (ringkonnakohtu allajoonimine)

(VI

kd,

tl

56).

Kõnesolevas

tsiviilkohtumenetluses

oli

hagejaks

aga

K, mitte N. Ringkonnakohus leiab siiski, et tegemist on ilmse ebatäpsusega. Arvestades

ülejäänud dokumendi konteksti mõistab keskmine mõistlik lugeja, et silmas on peetud

kostjat. Ülejäänud dokumendis kirjeldatakse kostjal tekkinud kulusid ning summa 1300

eurot on saadud korrutades tundide arvu (13) väidetavalt hageja poolt tasutud tunnihinnaga

(100 eurot). Arvestades menetluskulude nimekirja ülejäänud konteksti, on kõnesolev lause

sega tajutav väitena, et õigusabiteenuse eest on tasunud kostja.

293.

N ütlused rahas tasumise väidet ei kinnita. Samas tuleb ka siin arvestada prokuratuuri

poolt süüdistusaktis esitatud väitega, et menetluskulude eest tasuti muude teenustega.

Seetõttu ei ole tõsikindlalt võimalik tuvastada, et menetluskulude nimekirjas esitatud väide

kulude tasumise kohta oleks sisult vale. Samuti tuleb arvestada selle väite konteksti.

Maakohus on õigesti märkinud, et oluline on see, et poolel on tekkinud õigusabi eest

tasumise kohustus sõltumata sellest, kas ta on selle kohustuse täitnud või mitte

(vt eespool viidatud Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-173-15, p 13 ja 15). Kelmusest (või

selle katsest) ei saa aga rääkida mistahes ebaõigete andmete esitamise korral. Kelmuse

koosseisu tagajärjeks olev varaline kahju peab olema põhjuslikus seoses ebaõigete andmete

esitamisega. Seega peab pettusliku teo tulemusena tekkinud ebaõige ettekujutus tegelikest

asjaoludest kujundama või määrama varakäsutuse tegemise otsust (vrd mutatis mutandis

seaduse varasema redaktsiooni kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-98-09, p 13). Menetluskulude hüvitamise taotlemisel on keskse

tähtsusega see, milline oli tekkinud menetluskulude suurus ning sellisena seda väidet mõista

tulebki. Kuna tasumise fakt on kõrvaline, on võimalik seegi, et tegemist on lihtsalt

ebaõnnestunud

sõnastusega.

Sealjuures

peab

kulude

hüvitamist

taotlev

pool

TsMS § 176 lg 6 järgi kulusid tõendavad dokumendid esitama üksnes kohtu nõudmisel.

Seega ei omista kolleegium ülemäära suurt tähtsust sellele, kuidas vaidlusalune lause

sõnastatud oli. Kohtu võimalik eksimus selles, kas õigusabikulud on tasutud või mitte, ei

oleks varakäsutusega põhjuslikult seotud.

294.

Viimaks ei nõustu prokuratuur ka maakohtu kriitikaga, et tõendamata on see, et

K oleks ka tegelikult eksimusse sattunud. Apellatsioonis leitakse, et kuna kuritegu jäi

katsestaadiumisse, ei tekkinud hagejale kahju ning tema ülekuulamine ei olnud vajalik.

Kuigi eelmises alajaotises selgitatud põhjustel on määrav kohtu, mitte K eksitus, nõustub

ringkonnakohus siiski prokuratuuri seisukohaga. Kuivõrd süüdistatavatele heidetakse ette

kelmuse katset, ei ole vaja tõendada, et keegi – sealhulgas kohus – ka tegelikult eksitusse

sattus või varalist kahju kannatas. Need asjaolud peavad olema hõlmatud süüdistatavate

teoplaaniga. Teoplaan on aga osa kelmuse subjektiivsetest, mitte objektiivsetest,

koosseisutunnustest. See ei muuda aga kohtu lõppjäreldust, et mitmed keskse tähtsusega

süüdistuse väited on tõendamata ning ka see tingiks süüdistatavate õigeksmõistmise.

295.

Kokkuvõtvalt on süüdistatavate KarS § 209 lg 2 p 4 - § 25 lg 2, 4 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises õigeksmõistmine põhjendatud ja seaduslik. Süüdistuses kirjeldatud

tegu ei ole kuritegu. Isegi, kui see nii oleks, ei oleks kuriteo toimepanemine tõendatud.

1-21-4033

71(101)

Tõendamata on süüdistusaktis esitatud väide, et eesmärgiks oli tuua kaasa varakäsutus

D kasuks. Samuti on tõendamata, et menetluskulude nimekirjas oleks esitatud

menetluskulude kohta valeandmeid, sest kummutamata on nii süüdistusaktis esitatud väide,

et tasuda võidi muude teenustega kui ka kaitseväide võimaliku tulemustasu kokkuleppe

kohta.

(c) Dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine

296.

Maakohus leidis, et süüdistusest ei selgu, kes konkreetselt dokumendi võltsis ning kas

tegu on etteheidetav vaid neile, kes dokumendile oma allkirja panid. Kindel on maakohtu

arvates see, et dokumendi esitas Tartu Maakohtule Q. Kuna maakohus tuvastas, et

menetluskulude nimekiri ei sisaldanud ebaõigeid andmeid, mõistis maakohus süüdistatavad

õigeks nende käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

297.

Ka ringkonnakohus leidis eelnevalt, et menetluskulude tasumise kohustuse kohta

valeandmete esitamine ei ole tõendatud. Seega ei saa selles osas süüdistatavatele ette heita

ka dokumendi võltsimist (KarS § 344 lg 1) ega võltsitud dokumendi kasutamist

(KarS § 345 lg 1). Prokuratuur leiab apellatsioonis, et kuna menetluskulude nimekirjas

kajastub väide, et N on kulud tasunud ning see väide on vale, sisaldab menetluskulude

nimekiri siiski valeväiteid ehk on intellektuaalselt võltsitud.

298.

Ringkonnakohus on seisukohal, et menetluskulude tasumise väite esitamisega

menetluskulude dokumendis ei pannud süüdistatavad toime KarS § 344 lg 1 koosseisule

vastavat tegu. Kuna dokument ei ole võltsitud, ei vasta sellise dokumendi kohtule esitamine

ka KarS § 345 lg 1 koosseisule. Esiteks, ei ole tõendatud, et tegemist oleks ebaõige väitega.

Teiseks ei vastaks sellise väite esitamine KarS § 344 lg 1 koosseisule ka siis, kui see väide

oleks ebaõige.

299.

Ringkonnakohus leidis sarnaselt maakohtule, et süüdistusakti tekst sisaldab vastuolulisi

väiteid selle kohta, kas N maksis õigusabiteenuse eest ehitustööde ja muude teenetega või

mitte. Seda maakohtu järeldust pole prokuratuur vaidlustanud. See süüdistusakti puudus

kandub üle ka dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi süüdistusele. Sellises olukorras

lähtub ringkonnakohus kõrvaldamata kahtlusest, et õigusabiteenuse eest võidi tasuda

ehitustööde või muude teenetega. See omakorda tähendab, et menetluskulude nimekirjas

esitatud väide, et õigusabi eest on tasutud, võib olla õige. Sealjuures ei oma ringkonnakohtu

arvates tähtsust, et kõnesoleva lause järgi tasuti kokkulepitud hinna alusel, milleks oli 100

eurot tund. Nagu eespool selgitatud, on võimalik ka muul moel osutatud teened arvestada

ümber rahalisse väärtusse ning tasaarvestada need esindatava tasukohustusega lepingulise

esindaja ees. Neil põhjustel esineb ringkonnakohtu arvates kõrvaldamata kahtlus, et

menetluskulude nimekirjas esitatud lause ei ole ebaõige, mistõttu ei ole süüdistuses

kirjeldatud teo toimepanemine tõendatud.

300.

Isegi, kui leida, et tegemist oli ebaõige väitega, ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu

(menetluskulude tasumise väite osas) kuritegu. KarS § 344 lg 1 järgi on kuriteona karistatav

üksnes sellise dokumendi võltsimine, mille alusel on võimalik omandada õigusi või

vabaneda kohustustest. Ringkonnakohtu arvates ei tähenda see, et dokument, mille alusel

on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, oleks alati KarS § 344 lg 1

objektiivse koosseisu mõttes võltsitud, kui see sisaldab mistahes osas ebaõigeid andmeid.

Kui pidada intellektuaalset võltsimist karistatavaks, on võltsimine koosseisupärane vaid

siis, kui dokumendis kajastatud ebaõigetel andmetel on õiguste omandamise või

kohustustest vabanemise seisukohast tähtsust. Näiteks ei saa võltsituks pidada

1-21-4033

72(101)

mobiiltelefoni müügilepingut, mille sissejuhatavas osas antakse ebaõige ülevaade ostja ja

müüja riietusest tehingu sõlmimise hetkel. Kuigi müügilepinguga on võimalik omandada

õigusi, ei ole tehingupoolte riietus (vähemasti reeglina) selliste õiguste omandamisega

seotud. Ringkonnakohus selgitas eespool, et menetluskulude hüvitamisel ei oma

menetluskulude tasumise fakt tähtsust. Lisaks ei ole välistatud, et tegemist on lihtsalt

mõnevõrra ebaõnnestunud sõnastusega, sest dokumendi eesmärgiks oli tuua välja tekkinud

menetluskulude suurus. Väide, et menetluskulud on hüvitatud, ei ole konkreetsel juhul

õiguse omandamisega piisavalt seotud, et sellise väite esitamist menetluskulude nimekirjas

võiks pidada dokumendi võltsimiseks ka siis, kui see väide on ebaõige.

301.

Viimaks märgib ringkonnakohus, et kuigi Riigikohus on seni leidnud, et intellektuaalne

võltsimine on kuritegu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2018. a otsus asjas nr

1-16-10888/62, p 50-51; vt ka J. Sootak. Intellektuaalne võltsimine. Kirjaliku valetamise

karistatavus Eesti karistusõiguses – Juridica 2023/4-5, lk 411-420), leidub kaalukaid

argumente ka teistsuguse tõlgenduse kasuks (vt põhjalikult Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 2022. a otsuse nr 1-20-1041, p-d 279-295). Kuna

ringkonnakohus leiab, et süüdimõistvat otsust ei saaks teha isegi siis, kui järgida Riigikohtu

senist praktikat, ei käsitle kolleegium intellektuaalse võltsimise karistatavuse põhjendatuse

küsimust pikemalt.

302.

Kokkuvõtvalt on süüdistatavate KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemises õigeks mõistmine põhjendatud ja seaduslik. Tõendamata on, et

dokument oleks võltsitud ning süüdistuses kirjeldatud tegu - so väide, et õigusabikulude

eest on tasutud - ei oleks konkreetseid asjaolusid arvestades kuritegu ka tõendatuse korral.

(2) Tsiviilasi nr 2-19-113602 (Aktsiaselts A hagi O OÜ vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks)

303.

O OÜ esindaja J poolt tsiviilasjas nr 2-19-113602 kohtule edastatud menetluskulude

nimekirja osas ei vaidlusta prokuratuur F ja Q õigeksmõistmist kelmuse katse ja võltsitud

dokumendi

kasutamise

eest,

kuid

leiab,

et

F ja Q panid toime KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Täpsemalt panid nad

prokuratuuri apellatsiooni järgi toime menetluskulude nimekirja intellektuaalse võltsimise,

sest

nad

kajastasid

dokumendis

menetluskuluna

D poolt õigusteenuse osutamist, kuid tegelikkuses D O OÜ-le õigusteenust ei osutanud.

Seetõttu sisaldab menetluskulude nimekiri prokuratuuri hinnangul teadlikke valeväiteid nii

kostjal tekkinud õigusabiteenuse mahu, selle hinna kui õigusabiteenuse eest tasumise ja

selle osutaja kohta.

304.

Maakohus on õigeksmõistva otsuse tegemisel tuginenud nii sellele, et dokumendi

võltsimine ei ole tõendatud, kui ka puudustele süüdistusaktis. Maakohus leidis, et

süüdistusaktist ei nähtu, millisel alusel saab J poolt dokumendi esitamist omistada

Fle või Qle, sest süüdistusaktist ei nähtu, et J oleks olnud üks kaastäideviijatest või oleks

teda valitsetud vahendliku täideviimise mõttes. Prokuratuuri apellatsioonis käsitletakse

üksnes dokumendi võltsimise tõendatusega seonduvat, kuid ei esitata vastuväiteid

maakohtu seisukohale süüdistusakti puuduste ega teo toimepanemise vormi osas. Nii ei

sisalda apellatsioon ühtegi argumenti kummutamaks maakohtu järeldust, et süüdistusakt ei

võimaldakski J tegusid F või Qle omistada, ning et menetlusdokumendi projekti koostamine

ei tähenda selle võltsimist. Kuivõrd ringkonnakohus lahendab asja apellatsiooni piires, ei

oleks kolleegiumil võimalik seda maakohtu järeldust muuta, mistõttu jääks prokuratuuri

apellatsioon igal juhul edutuks.

1-21-4033

73(101)

305.

Eeltoodule vaatamata ei tingiks maakohtu otsuse tühistamist ka ülejäänud prokuratuuri

apellatsiooni väited. Süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole tõendatud.

306.

See, et apellatsioonimenetlus toimub üksnes KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo osas, mõjutab ka lubatavate tõendite kogumit. Prokuratuur tugines kõnesoleva

episoodi tõendamisel jälitustegevuse käigus pealt kuulatud kõnedele. Jälitustoimingu

protokolli järgi on neid telefonikõnesid pealt kuulatud Harju Maakohtu 5. juuni 2019. a

määruse nr KM7844/2019 alusel (XVI kd, tl 128). Selle määruse alusel anti luba

jälitustoimingute

läbiviimiseks

seoses

kahtlusega,

et

F

on

toime

pannud

KarS § 294 lg 1 koosseisule vastava teo (XIX kd, tl 68-79). Jälitustoimingutega kogutud

tõendid, mida soovitakse kasutada teiste kuritegude tõendamiseks, on n-ö juhuleiud.

Riigikohtu praktikas on aktsepteeritud jälitustoiminguga saadud juhuleiu kasutamist uue

kuriteo tõendamiseks, kui tõendite kogumisel on järgitud seaduse nõudeid ning ka uue

kuriteo (n-ö juhuleiu) kohta on tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatav (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 15).

307.

KarS § 344 lg-s 1 nimetatud kuritegu ei ole loetletud KrMS § 1262 lg-s 2 sätestatud

kuritegude kataloogis (edaspidi jälituskataloogis), mistõttu ei ole dokumendi võltsimise

kahtluse tõendamiseks võimalik jälitustoiminguid teha. Viidatud Riigikohtu praktika

valguses tähendab see, et KarS § 344 lg-s 1 sätestatud kuriteo tõendamiseks ei saa kasutada

ka muust jälitustoimingust võrsunud juhuleidu.

308.

Maakohtu otsuses juhuleiu küsimust ei käsitletud. Samas heideti maakohtu menetluses

süüdistatavatele ette ka kelmuse katset ning kelmus (KarS § 209) on loetletud

jälituskataloogis. Seetõttu võinuks selle kuriteo tõendamiseks teiste eelduste täidetuse

korral kasutada ka jälitustoiminguga avastatud juhuleidu. Kuna prokuratuur ei vaidlusta

süüdistatavate õigeksmõistmist kelmuse katse eest, ei ole ringkonnakohtul võimalik

jälitustoimingutega saadud juhuleide tõendina kasutada. Seega ei saa ringkonnakohus

tugineda prokuratuuri poolt apellatsioonis viidatud 18. veebruaril 2020 koostatud

jälitustoimingu protokollis kajastatud 15. juuli 2019. a kell 17.48 kõnele F ja D vahel (XVI

kd, tl 194) ning 18. veebruari 2020 a. jälitustoimingu protokollis kajastatud 05. juuli 2019.

a kell 10.51 kõnele Q ja F vahel (XVI kd, tl 161-162). Lisaks tuleb ringkonnakohtu

menetluses lugeda lubamatuteks tõenditeks ka teised jälitustoiminguga kogutud tõendid,

millele maakohus otsust tehes tugines. Nendeks on järgmised 18. veebruari 2020 a.

jälitustoimingu protokollis kajastatud telefonivestlused:

1) 5. juulil 2019. a kell 14:59 F ja J vahel (XVI kd, tl 164);

2) 5. juulil 2019. a kell 10:51 ja kell 16:56 F ja Q vahel (XVI kd, tl 161-162);

3) 9. juulil 2019 a. kell 16:40 ja kell 16:45 F ja Q vahel (XVI kd, tl 182-186);

4) 10. juulil 2019. a. a kell 16:30 F ja J vahel (XVI kd, tl 188-189).

309.

Tõendite lubamatuks tunnistamise järel saab ringkonnakohus oma otsuses tugineda vaid

järgmistele tõenditele, mida on käsitatud kas maakohtu otsuses või mida on maakohtus

uuritud ning millele on tuginetud prokuratuuri apellatsioonis:

1) F süüdistatavana antud ütlused (17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 49-

50; XXXII kd, tl 121-121pöördel);

2) F elektronposti (FFF) vaatlusprotokollile lisatud 18. juulil 2019. a toimunud

kirjavahetus F ja J vahel (XVIII kd, tl 19) ja 19. augustil 2019. a F poolt Jle edastatud

kompromissettepanek tsiviilasjas nr 2-19-113602 (XVIII kd, tl 10-12);

3) Kohtute infosüsteemi vaatlusprotokoll (VI kd, tl 48 ja 51).

1-21-4033

74(101)

310.

Nende tõendite põhjal on maakohus õigesti tuvastanud, et süüdistus menetluskulude

nimekirjas valeandmete esitamise kohta ei ole tõendatud. Kostja menetluskulude nimekirjas

on küll väidetud, et menetluskulud koosnevad osutatud õigusabiteenusest 385 eurot (koos

käibemaksuga), kuid seal ei ole nimetatud õigusteenuse osutajat (VI kd, tl 51). Seega ei

sisalda kostja menetluskulude nimekiri väidet, et õigusteenust oleks osutanud

D. Võimalik, et prokuratuur peab menetluskulude nimekirja võltsituks koosmõjus kohtule

väidetavalt esitatud varasema avaldusega, mille kohaselt on õigusteenust osutanud D. Nii

näiteks on süüdistusaktis ja kohtuvaidlustes väidetud, et D haridust tõendava diplomi

koopia

esitati

kohtule

11. septembril 2019 (süüdistusakti lk 35, XXVIII kd, tl 19 ja Prokuratuuri kohtukõne

kirjalikud seisukohad, p 205, XXXIV kd, tl 103). Ka apellatsioonis väidetakse, et F ja Q,

koostades […] menetluskulude nimekirja, nimetades õigusteenuse osutajana D ning lisades

ka tema haridust kinnitava diplomi koopia, panid toime menetluskulude nimekirja

intellektuaalse võltsimise sellega (apellatsiooni p 120). Haridust tõendava dokumendi

esitamist kohtule aga maakohus oma otsuses tuvastanud ei ole. Prokuratuuri apellatsioonis

D haridust tõendava diplomi esitamise tuvastamata jätmist ei vaidlustata. Samuti ei

vastustata kuidagi maakohtu järeldust, et menetluskulude dokument ei sisalda väidet, et

õigusteenust

on

osutanud

D. Kuigi prokuratuur on maakohtule esitanud tõendi selle kohta, et e-posti aadressilt CCC

on 11. septembril 2019. a kell 22.44 J poolt kasutatavale e-posti aadressile FFF saadetud D

haridust tõendav dokument (IV kd, tl 18-19), ei nähtu, kas ja kuidas see dokument kohtule

edastati. Kokkuvõtvalt ei saa kostja menetluskulude nimekirja pidada võltsituks juba

seetõttu, et see ei sisalda väidet, et õigusabi oleks osutanud D.

311.

Isegi kui leiaks tõendamist, et menetluskulude nimekiri sisaldab valeandmeid, ei ole

tõendatud, et selle dokumendi koostasid F ja Q. Prokuratuur on tõendina esitanud asitõendi

vaatlusprotokolli, milles kirjeldatakse, et menetluskulude dokumendi on allkirjastanud J

ning dokumendi metaandmetest on näha, et selle autor on Q. Jle süüdistust esitatud ei ole

ning prokuratuur loobus ka tema tunnistajana üle kuulamisest. Nende tõendite põhjal ei

oleks ringkonnakohtu arvates ka põhimõtteliselt võimalik tõendada, et F või Q on (mingis

toimepanemise vormis) toime pannud dokumendi võltsimise.

312.

Tõendamata on ka süüdistusversioon, et D ei osalenud õigusteenuse osutamisel. Seda

eriti olukorras, kus prokuratuur loobus tunnistaja J ülekuulamisest, kuigi tõenäoliselt oskaks

tema

kõige

täpsemini

selgitada,

kes

temale

õigusabi

osutas.

D ja Q keeldusid ütluste andmisest ning F ütluste kohaselt osales õigusabi andmises ka D,

kes

suhtles

J

kompanjoni

S2ga. S2 aga ei kuulatud samuti üle. Kõrvaldamata kahtlust süvendab veelgi see, et erinevalt

prokuröri algsest süüdistusversioonist, leidis tõendamist, et D osutas faktiliselt õigusteenust

tsiviilasjas nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna tagasinõudes). KrMS § 7 lg 3 järgi tuleb

kahtlus selles, kas D osutas tsiviilasjas nr 2-19-113602 õigusabi, tõlgendada süüdistatavate

kasuks.

313.

Kokkuvõtvalt ei ole apellatsioonis vaidlustatud maakohtu järeldust, et süüdistusakt ei

võimaldaks dokumendi võltsimist F ega Qle omistada. Samuti ei ole tõendatud, et koostatud

oleks dokument, mis sisaldab väidet, et D osutas tsiviilasjas nr 2-19-113602 õigusteenust.

Isegi, kui leida, et selline dokument on koostatud, ei ole piisavalt tõendeid järeldamaks, et

see väide on vale. Neil põhjustel jääb maakohtu otsus F ja Q õigeksmõistmises KarS § 344

lg 1 järgi muutmata ja prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.

1-21-4033

75(101)

(VII) W süüdistus kelmuses

314.

Apellatsioonimenetluses ei vaielda selle üle, et W käis puusaliigese operatsioonil, mille

järel oli ajutist töövõimetust tõendava töövõimetuslehe välja kirjutamine õigustatud.

Faktiliste asjaolude osas vaieldakse selle üle, kas W esitas 16. augustil 2019 ja

9. septembril 2019 töövõimetuslehele tööandja nimel kandeid tehes Eesti Haigekassale

(praegu Tervisekassa) teadvalt valeandmeid. Prokuratuuri arvates täitis W töövõimetuslehel

märgitud perioodidel igapäevaselt pankrotihalduri töökohustusi, tegeles ettevõtlusega ning

sai selle eest tasu.

315.

Õiguslikult on käsilolevas asjas vaidlus RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ja lg-s 2 sätestatud ajutise

töövõimetushüvitise saamise piirangute kohaldamise üle. RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi ei ole

kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui ta saab ajutise

töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse

alusel maksustatavat tulu. RaKS § 60 lg 2 reguleerib olukorda, mil kindlustatud isik täidab

ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega. Sel juhul

kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise

või ettevõtlusega tegelemise päevast alates. Maakohtu menetluse vältel ei ole pooled nende

sätete kohaldamisala osas üksmeelele jõudnud.

(1) RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ning RaKS § 60 lg 2 tõlgendamine

316.

Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et RaKS § 60 lg 1 p-s 5 nimetatud tasu

saamine ajutise töövõimetuse aja eest ei tähenda seda, et töövõimetuse hüvitise saamine on

välistatud siis, kui sotsiaalmaksuga maksustatav tulu laekub kindlustatud isikule tema

töövõimetuse aja jooksul. Töövõimetuse hüvitise saamine on välistatud siis, kui

kindlustatud isik saab töövõimetuse aja eest RaKS § 60 lg 1 p-s 5 nimetatud

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu mistahes hetkel. Sellist tõlgendust toetab grammatiline

tõlgendusargument (vrd töövõimetuse aja eest ja töövõimetuse ajal) ning ka seaduse

eesmärk. RaKS § 50 lg 1 järgi on ajutise töövõimetuse hüvitis rahaline kompensatsioon,

mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või

teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata

isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Kui isikul selline tulu saamata ei jää, pole

põhjust ka kompensatsiooni maksmiseks. Sellise tõlgenduse ainuvõimalikkust ilmestab

järgmine näide. Kindlustatud isikule A, kes on juriidilises isiku OÜ X täistööajaga töötaja,

kirjutatakse välja töövõimetusleht algusajaga 1. märts 2024. Töövõimetusleht lõpetatakse

31. märtsil 2024. Vastavalt A ja OÜ X vahelisele lepingule makstakse A töötasu välja iga

kuu kümnendal kuupäeval. Seega laekus A-le 10. märtsil (so töövõimetuse ajal) töötasu

veebruaris tehtud töö eest. Mõistetavalt ei välista selline laekumine A õigust ajutise

töövõimetuse hüvitisele, sest märtsis laekunud töötasu sai ta veebruari, mitte töövõimetuse

aja, eest. Peaks aga A ja OÜ X vahel olema kokkulepe, et OÜ X maksab temale töötasu ka

ajutise töövõimetuse aja eest (nt isegi siis, kui A päriselt tööd ei tee), laekuks A-le 10. aprillil

töötasu märtsi eest. See oleks aga tasu töövõimetuse aja eest, mis välistaks

RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi A õiguse saada ajutist töövõimetushüvitist. RaKS § 60 lg 1 p-s 5

sätestatud piirang kohaldub aga üksnes juhul, mil kindlustatud isik saab töövõimetuse aja

eest SMS § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tasu. Selliseks

tasuks on töötajale rahas makstud töötasu ja muu tasu ning ametnikule makstud palk ja

muud tasud.

1-21-4033

76(101)

317.

Ringkonnakohus

ei

nõustu

prokuratuuri

väitega,

justkui

oleks

maakohus

RaKS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirangu tõlgendamisel kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust. Kuigi maakohus hindas ka seda, kas W on ajutise töövõimetuse ajal

sotsiaalmaksuga maksustatud tasu saanud, selgitas maakohus, et kui süüdistuse versiooni

kohaselt sai W sel perioodil täidetud tööülesannete eest tasu hiljem, tulnuks prokuratuuril

korrektselt viidata, millal ja millise pankroti- või täiteasja raames laekus süüdistuses

kirjeldatud perioodil tööülesannete täitmise eest raha, kuid seda tehtud ei ole (maakohtu

otsuse lk 91). Eelnevast nähtub, et maakohus tugines õigele tõlgendusele, et RaKS § 60 lg

1 p-s 5 sätestatud piirang kohaldub siis, kui sotsiaalmaksuga maksustatavat tasu saadakse

ajutise töövõimetuse aja eest sõltumata tasu väljamaksmise ajast.

318.

RaKS § 60 lg 2 sätestab, et kui kindlustatud isik või hooldatav isik täidab ajutise

töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega, kaotab isik õiguse

saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega

tegelemise päevast alates. RaKS § 60 lg 2 ei ole üksnes rakendusreegel, mis täpsustab

RakS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirangu ajalist algushetke, vaid eraldiseisev ajutise

töövõimetushüvitise saamise õiguse piirang. Esiteks viitab sellele süstemaatiline

tõlgendusargument. Nii sätestavad ka järgnevad lõiked (RaKS § 60 lg-d 3 ja 4) selgelt

RaKS § 60 lg-ga 1 võrreldes eraldiseisvad töövõimetushüvitise saamise õiguse piirangud.

Teiseks ühtib see tõlgendus seaduse eesmärgiga. Nagu eespool selgitatud, kompenseerib

ajutise töövõimetuse hüvitis tulu, mis jääb saamata seetõttu, et kindlustatud isik ei saa

tööülesandeid täita. Kui kindlustatud isik on võimeline tööülesandeid täitma, ei ole põhjust

talle kompensatsiooni maksta. Sel juhul lasub töötasu maksmise kohustus tööandjal.

RaKS § 60 lg 2 välistab seega ajutise töövõimetuse hüvitise isegi siis, kui kindlustatud isik

jätkab tasuta töö tegemist. Haigekassa (praegu Tervisekassa) ülesanne ei ole tööandja eest

töötasu maksta, vaid kompenseerida haiguse tõttu saamata jäänud töötasu.

319.

Kokkuvõtvalt välistab kindlustatud isiku õiguse ajutise töövõimetuse hüvitisele nii see,

kui ta saab mistahes hetkel ja sõltumata tööülesannete tegelikust täitmisest töövõimetuse

aja eest RaKS § 60 lg 1 p-s 5 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (1) kui ka see,

kui kindlustatud isik täidab töövõimetuse ajal töö- või teenistusülesandeid või tegeleb

ettevõtlusega sõltumata sellest, kas ta sellise tegevuse tulemusena sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu saab või mitte (2).

320.

Kuigi tegemist on kahe eraldiseisva alusega, võivad need sõltuvalt asjaoludest osaliselt

või täielikult kokku langeda. Nii on ka käsiloleval juhul. Esmalt tõdeb ringkonnakohus, et

sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise etteheide on terve menetluse vältel jäänud

häguseks. Süüdistuse tekstist ei ole selge ka see, kas tasu saamist seostatakse üksnes

ettevõtlusega tegelemisega või arvatakse, et tasu saadi väidetavasti ka pankrotihalduri

tööülesannete täitmise eest (süüdistuse tekst: Tegelikkuses täitis W […]igapäevaseid

pankrotihalduri töökohustusi, tegeles ettevõtlusega ning sai selle eest tasu). Igatahes ei

nähtu, et prokuratuur leiaks, et W oleks ajutise töövõimetuse aja eest saanud sellist

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mida ei seostata mõne konkreetse toiminguga, mille

tegemist ajutise töövõimetuse ajal Wle ette heidetakse. Peaks aga mõne sellise toimingu

tegemine tõendamist leidma, esineks niikuinii RaKS § 60 lg-s 2 sätestatud piirang, mis

välistaks W õiguse ajutise töövõimetuse hüvitisele. Konkreetsetest toimingutest

eraldiseisva tasu saamist ei ole tuvastanud ka maakohus, kes arvestas nii seda, millistel

kuupäevadel on OÜ L Wle töötasu maksnud kui ka e-maksuameti andmeid (kohtuotsuse lk

91). Prokuratuuri apellatsioonis keskendutakse töötasu saamise osas väidetavale

materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, kuid ei esitata selgepiirilisi etteheiteid faktiliste

asjaolude tuvastamisel. Arvestades, et väited töötasu saamise osas on vahetult seotud

1-21-4033

77(101)

etteheidetega RaKS § 60 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldumise kohta, tulebki esmajoones

vastata sellele, kas süüdistuse tekst ja tuvastatud faktilised asjaolud võimaldavad järeldada,

et W täitis ajutise töövõimetuse ajal töökohustusi või tegeles ettevõtlusega.

321.

Pooled vaidlevad selle üle, milliste tööülesannete täitmisega kaotab kindlustatud isik

RaKS § 60 lg 2 järgi õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Ringkonnakohtu arvates

esineb ilmselt sageli olukordi, kus kindlustatud isik teeb ajutise töövõimetuse ajal midagi,

mida saaks põhimõtteliselt käsitada töö- või teenistusülesande täitmisena või ettevõtlusena

RaKS § 60 lg 2 mõttes. Samas ei peaks näiteks käeluumurru tõttu ajutiselt töövõimetu

töötaja kaotama õigust hüvitisele, kui ta mõne poolelijäänud teenistusülesande osas

telefonitsi kolleegidele küsimustele vastaks. See näide aga ilmestab, et vaatamata

RaKS § 60 lg 2 sõnastusele ei peaks igasugune tööülesande täitmisena käsitatav tegevus

tingimata välistama õigust hüvitisele. Märkimist väärib seegi, et ka halduskohtu praktikas

on leitud, et teatud juhtudel võib RaKS § 60 lg 2 liialt formaalne tõlgendamine viia

vastuoluni õiguspärase ootuse ning proportsionaalsuse põhimõtetega (kogu hüvitisest ilma

jäämine, kui tööülesandeid täideti vaid ajutise töövõimetuse esimesel kahel päeval - Tartu

Halduskohtu 17. novembri 2006. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2007. aasta

otsus asjas nr 3-06-1499).

322.

Maakohus leidis, et Wle saaks töövõimetuse ajal töötamist ette heita juhul, kui oleks

tõendeid selle kohta, et tema aktiivne erialane tegutsemine tõi või oleks kaasa toonud tema

menetluses olnud pankrotiasjades või täiteasjades õigusliku lahenduse, järelmi.

Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri seisukohaga, et selline käsitlus on liialt kitsas. Nii

näiteks on mahukate menetlusdokumentide koostamine vaieldamatult sisuline tööülesande

täitmine sõltumata sellest, kas selline dokument ka ajutise töövõimetuse ajal allkirjastatakse

või kohtule esitatakse. Seevastu võib mõni äärmiselt vähest ressurssi nõudev toiming tuua

kaasa õiguslikke tagajärgi (nt dokumendi kättesaamise kinnitamine). Seetõttu ei saa

õigusliku järelmi kriteeriumist juhinduda. Abi ei ole ka töö- ja teenistuskohustuste täitmise

või ettevõtlusega tegelemise õiguslikest määratlustest, sest need ei ole mõeldud kõnesoleva

piiritlemisprobleemi lahendamiseks. Näiteks on tööülesandega seonduv telefonikõne

kolleegi või ülemusega käsitatav töötamisena TLS § 1 lg 1 mõttes, olgugi et see ei peaks

alati kaasa tooma RaKS § 60 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldumist. Ringkonnakohus leiab,

et ajutise töövõimetuse hüvitise saamist RaKS § 60 lg 2 järgi ei välista selliste väheoluliste

töö või ettevõtlusega seotud toimingute tegemine, mis nii eraldivõetuna kui ka kogumis ei

muuda keskmise objektiivse kõrvalseisja hinnangut, et kindlustatud isik on töövõimetu ja

ei täida tööülesandeid ega tegele ettevõtlusega nende mõistete tavakeelses tähenduses.

Olulisuse hindamisel tuleks eeskätt arvestada sellisele tegevusele kuluvat aega ja pingutust

ning seda, kuivõrd eristub see igapäevaste tööülesannete täitmisest või tavapärasest

ettevõtlusega tegelemisest. Ringkonnakohus asendab KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel selles osas

maakohtu põhjendused enda omadega.

(2) Süüdistusest

323.

Maakohus leidis, et süüdistus, mille kohaselt heidetakse Wle ette töövõimetuse ajal

igapäevaste pankrotihalduri töökohustuste täitmist, ettevõtlusega tegelemist ja selle eest

tasu saamist, on puudulik ja konkretiseerimata. Maakohtu edasine argumentatsioon on

ringkonnakohtu arvates mõneti vastuoluline. Ühelt poolt selgitab maakohus, et kohtule ei

ole teada, milliseid kohtutäituri ja pankrotihalduri ülesandeid W temale süüdistuses

etteheidetud ajal teostas. Sellest hoolimata annab maakohus hinnangu mitmele (kuid mitte

kõikidele) tegevusele, mida prokuratuur kohtuvaidlustes taoliste ülesannete täitmiseks

pidas: telefonikõnede tegemine, teisetele juhiste andmine, e-kirjade lugemine ja nendele

1-21-4033

78(101)

vastamine, Riigikohtu lahendite lugemine, tööruumides viibimine, SMS-ide saatmine,

pankrotivarast piltide tegemine. Maakohtu otsusest ei nähtu selgelt, miks anti hinnang just

nendele tegevustele ja mitte teistele, millele prokuratuur kohtuvaidlustes viitas. Samuti ei

ole selge, millise tähtsuse omistas maakohus konkretiseerimata süüdistusele, arvestades, et

vaatamata ebatäpsele süüdistusele pidas maakohus siiski võimalikuks hinnata, kas

kohtulikul uurimisel esitatud tõendid tõendavad, et W täitis kohtutäituri või pankrotihalduri

ülesandeid.

324.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et süüdistuses peavad piisava selgusega kajastama

menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnuseid (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2022. a otsus asjas nr 1-18-158, p 100). Olukorras, kus

süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata

vastutuse eeldusi isikule omistada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-22-2429, p 23).

Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise

olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2020. a otsus asjas nr 1-16-4665, p 10). Isiku

süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuse alusel on loetud kriminaalmenetluse

oluliseks

rikkumiseks

eelkõige

kaitseõiguse

kahjustamise

tõttu

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2024. a otsus asjas nr 1-20-3487, p 37 ja 25. veebruari

2004. a otsus asjas nr 3-1-1-122-03, p 11).

325.

W poolt tööülesannete täitmist on süüdistuses kajastatud nii: Tegelikkuses täitis

W hoolimata väidetavast töövõimetuses nii 2019. a juulis kui augustis igapäevaseid

pankrotihalduri töökohustusi, tegeles ettevõtlusega ning sai selle eest tasu. W kaitsja M.

Lemetti on süüdistuse puudulikkust ette heitnud järjepidevalt alates maakohtu

eelmenetlusest. Nii viitab kaitsja süüdistusakti puudustele juba kaitseakti p-des 2.1-2.12 (p-

des 2.6-2.8 spetsiifiliselt seoses tööülesannete täitmisega), kus ta taotles süüdistusakti

tagastamist (XXIX kd, tl 7pöördel-8). Kaitsja põhjendas ja kordas seda taotlust 1. detsembri

2022. a eelistungil. Vastuseks kaitsja kriitikale selgitas prokurör eelistungil, et Wle

heidetakse ette töövõimetuse ajal üksnes pankrotihalduri, mitte kohtutäiturina tegutsemist:

Ühe aspektina kõlas äsja kaitsja Lemettilt, justkui oleks süüdistusaktis välja toodud, et

heidetakse süüdistatav Wle ette tegutsemist pankrotihalduri ja kohtutäiturina. Kui ka

lugupeetud kohus võtab ette süüdistusakti ja nimelt lk 36, siis W süüdistus antud etteheites

kätkeb süüdistusakti punktis 18.4, kus kolmandas lõigus on väga selgelt öeldud, et

tegelikkuses täitis W hoolimata väidetavast töövõimetusest nii 2019 juulis kui augustis

igapäevaseid pankrotihalduri töökohustusi. Ma tõesti ei mõista, mis dokumente vaatab hr

Lemetti. Mina loen süüdistuakti ja ma saan selgelt aru, et ette on heidetud

pankrotihaldurina tegutsemist, mitte kohtutäiturina. Seepeale ütles kaitsja taaskord, et ei

saa aru, mis tähtsust omavad süüdistuses kasutatud sõnad tegeles ettevõtlusega, sest W

töötas pankrotihaldurina ning tema FE tegevus seisnes töös kohtutäiturina. Samas ei ole

ettevõtluse mõiste all konkretiseeritud, mis ulatuses täideti pankrotihalduri ülesandeid ning

mis ulatuses tegeleti kohtutäituri ettevõtlusega. Samuti märgib kaitsja, et sõnadest ning sai

selle eest tasu ei ole aru saada, mille eest tasu saadi: kas pankrotihalduri tööülesandeid täites

või ettevõtlusega tegelemise eest (1. detsembri 2021. a kohtuistungi protokoll, lk 2-5;

XXX kd, tl 37pöördel-39). Prokuratuuri kirjalikes seisukohtades kaitseaktide kohta leiab

prokurör, et süüdistus on piisavalt konkreetne ning konkreetsuse tagab ka see, kui kõrvutada

süüdistust süüdistusakti tõendite loetelus olevate tõenditega p-des 64 ja 65. Nüüd leiab

prokuratuur siiski juba seda, et süüdistuses on Wle tehtud etteheide nii kohtutäiturina kui

ka pankrotihaldurina tegutsemise eest. Ettevõtlusega tegelemise all peetakse prokuratuuri

arvates silmas FE-na kohtutäiturina tegutsemist ning pankrotihalduri ülesandeid on täidetud

1-21-4033

79(101)

OÜ L alt (Prokuröri 13. jaanuari 2022. a seisukohad kaitseaktide osas kriminaalasjas 1-21-

4033, p-d 22.2-22.3; XXX kd, tl 53). 17. jaanuaril 2021 toimunud eelistungil toob kaitsja

taas välja, et nii avalik-õiguslik nõudeavaldus kui ka süüdistus on ebaselged mh selles osas,

milliseid tööülesandeid W väidetavalt täitis ning millal tehti seda pankrotihaldurina ja millal

kohtutäiturina (17. jaanuari 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 3; XXX kd, tl 72) . Kaitsja

31. jaanuari 2022. seisukohas rõhutatakse taas, et prokuratuur ei ole süüdistuse ebakõlasid

kõrvaldanud, mh selles osas, kas etteheide seisneb pankrotihalduri või kohtutäiturina

töötamises (Seisukoht 17.01.2022 eelistungil prokuröri ja kannatanu esindaja avaldatu

suhtes, XXX kd, tl 133-134).

326.

Kohtu alla andmise määruses leidis kohus, et kaitsja kriitika Wle KarS § 209 järgi

esitatud süüdistuse detailsuse osas on põhjendatud, kuid rikkumine ei ole nii tõsine, et

välistaks isiku kohtu alla andmise. Maakohus rõhutas kohtu alla andmise määruses, et

W kaitsja M. Lemetti on sisuliselt prokuratuurile ette öelnud, millised asjaolud tuleks

süüdistuses kajastada, kuid võistlevas menetluses ei saa prokuratuuri süüdistust muutma

sundida, kui vastav tahe puudub (8. märtsi 2022. a kohtu alla andmise määrus, lk 7-8;

XXX kd, tl 151-151pöördel). Märkimisväärne on seegi, et kaks päeva pärast süüdistatavate

kohtu alla andmist andis maakohus Eesti Haigekassale täiendava tähtaja avalik-õiguslikus

nõudeavalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks. Selles määruses kirjeldab kohus

detailselt nõudevalduse puudujääke, mis esinevad selgelt ka süüdistuses – ennekõike see,

et nõudeavaldusest ei ole aru saada, millal W täitis töökohustusi või tegeles ettevõtlusega

ning kas ta täitis tööülesandeid pankrotihalduri, kohtutäiturina või mõlemana (10. märtsi

2022. a määrus, lk 6; XXX kd, tl 160-pöördel). Süüdistusakti puudustele, sh sellele, et see

ei kirjelda, milles seisnesid väidetavad tööülesanded, juhtis kaitsja uuesti tähelepanu oma

avakõnes (8. aprilli 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 21-22; XXXI kd,

tl 11-12). Seisukohta, et süüdistusaktis ei ole konkretiseeritud W töökohustuste täitmise ja

ettevõtlusega

tegelemise

etteheidet,

kordab

kaitsja

ka

kohtuvaidlustes

(M. Lemetti kaitsekõne, p 4.4 ja 4.34; XXXV kd, tl 91 ja 93), samuti oma vastuses

prokuratuuri apellatsioonile (M. Lemetti vastus apellatsioonkaebusele, p 3.4).

327.

Süüdistuse konkretiseeritusele esitatavad nõuded sõltuvad asjaoludest. Näiteks, kui

süüdistuse eesmärgiks on tõendada, et isik on ajutise töövõimetuse ajal täitnud kolm

pankrotihalduri tööülesannet, tuleks need ülesanded kaitseõiguse tagamiseks ka

süüdistusaktis loetleda. W täitis süüdistuse järgi ajutise töövõimetuse ajal igapäevaseid

pankrotihalduri töökohustusi. See tähendab teisisõnu, et prokuratuuri arvates jätkas W

pankrotihaldurina töötamist samal moel nagu enne ajutist töövõimetust. Sel juhul ei ole

tarvis ega isegi mõeldav, et süüdistus saaks kirjeldada täpselt kõiki väidetavalt täidetud

tööülesandeid. Ka Riigikohus on selgitanud, et süüdistus ei pea sisaldama kõiki asjaolusid,

millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees,

mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta,

miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma

kohtuotsuses, mitte süüdistuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2020. a otsus

asjas nr 1-16-4665, p 10). Eelistungil viitas prokuratuur süüdistusakti tõenditele 64 ja 65,

milleks olid W mobiiltelefoni vaatlus ning sideettevõtjalt saadud andmete protokoll koos

lisadega. Süüdistusaktis on märgitud, et nendest tõenditest nähtub, et W täitis ajutise

töövõimetuse ajal tegelikkuses tööülesandeid. Ringkonnakohtu arvates oli süüdistus

pankrotihalduri igapäevaste tööülesannete täitmise osas seega kaitseõiguse tagamiseks

piisavalt konkreetne.

328.

Sama ei saa öelda süüdistuse väite kohta ettevõtlusega tegelemise osas. Ettevõtlusega

tegelemine on viide RaKS § 60 lg 2 sõnastusele. See, kas keegi tegeleb ettevõtlusega, on

1-21-4033

80(101)

aga normatiivne hinnang, mis tuleb kaitseõiguse tagamiseks sisustada faktiliste asjaoludega.

Minimaalselt pidanuks süüdistuse tekst sisaldama põhjendust selle kohta, et ettevõtlusega

tegelemisena on käsitatav kohtutäituri (igapäevaste) ülesannete täitmine. Sellist faktilist

asjaolu kohus ise KrMS § 268 lg-s 5 sätestatud piirangu tõttu tuvastada ei saa.

Ringkonnakohtu veendumust selles, et süüdistus ei võimalda selliste faktiliste asjaolude

tuvastamist süvendab veelgi eespool kirjeldatud asjaolu, et isegi prokuratuur arvas esialgu

eelistungil, et Wle heidetakse ette üksnes pankrotihalduri ülesannete täitmist. See, et

prokuratuur hiljem oma meelt muutis ja süüdistuse tegelikku mõtet lahti seletas, ei ole

oluline. Riigikohus on leidnud, et süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse

sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida

prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. Iseenesest

ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab

kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud (Riigikohtu

3. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 67). Süüdistuse puudusi ei ravi ka Eesti

Haigekassa poolt esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus, mis oli ettevõtlusega tegelemise

osas süüdistusega võrreldes oluliselt detailsem. Ringkonnakohus nõustub kohtupraktikas

väljendatud seisukohaga, et kannatanul ei ole võimalik asuda kõrvaldama süüdistuse

puudusi. Tulenevalt KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse

põhimõttest, samuti KrMS § 30 lg-st 1 ja § 268 lg-st 1, on vaid prokuratuuri otsustada,

milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide ahelast tuleb kuriteotunnuste

ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks (Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari

2020. a otsus asjas nr 1-17-2359, p 82 viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. detsembri 2014. a määrusele asjas nr 3-1-1-84-14, p 39). Kaitseõiguse kahjustamise

seisukohast on oluline ka see, et W kaitsja M. Lemetti on süüdistuse puudustele rõhutanud

järjepidevalt ning seda ka menetlusstaadiumites, mil prokuratuuril oli veel võimalik

süüdistust muuta.

329.

Kokkuvõtvalt ei võimaldaks süüdistuse tekst süüdimõistva otsuse tegemisel tugineda

faktilisele asjaolule, et W täitis ajutise töövõimetuse ajal kohtutäituri ülesandeid ning

seeläbi tegeles ettevõtlusega isegi sellise väite tõendatuse korral. Süüdistuse piiresse jääb

seega üksnes etteheide, et W täitis ajutise töövõimetuse ajal igapäevaseid pankrotihalduri

ülesandeid.

(3) Sisuline hinnang

330.

Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et pankrotihalduri tööülesannete täitmise (ja

kohtutäiturina ettevõtlusega tegelemise) all peetakse lisaks tööalaste telefonikõnede ja

meilivahetuse pidamisele silmas 8. augustil 2019. a kinnistu arestimise läbiviimise teate

kohaleviimist; 8. juulil 2019 ja 15. juulil 2019 pankrotivara müügiks selle pildistamas

käimist ja 26. juulil 2019 pankrotihalduri vastuvõtu läbiviimist.

331.

Ringkonnakohus märgib, et kohtuvaidlustes tugines prokuratuur lisaks sideettevõtjalt

saadud andmetele, samuti jälitustoimingu protokollidele, millelt nähtub mh W suhtlus Fga

L2 OÜ pankrotimenetluse küsimuses (Prokuratuuri süüdistuskõne, p-d 236-238; XXXIV

kd, tl 122-123). Sideettevõtjalt saadud andmed tunnistas maakohus lubamatuks tõendiks

ning seda otsustust ringkonnakohtus vaidlustatud ei ole. Prokuröri poolt viidatud

jälitustoimingu protokollidele maakohus oma otsuses hinnangut ei andnud, kuid

apellatsioonis nendele tõenditele enam ei tugineta. Kuna ringkonnakohus arutab asja

esitatud apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2), ei hinda neid tõendeid ka ringkonnakohus.

1-21-4033

81(101)

332.

W mobiiltelefoni vaatlusest nähtub, et kahe kuu jooksul, so perioodil 1. juuli 2019 – 31.

august 2019 saatis W 8 SMS sõnumit ning talle laekus 5 SMS sõnumit (I kd,

tl 53-56). Need sõnumid viitavad ringkonnakohtu arvates küll W tööalasele suhtlusele, kuid

mitte määras, mis võimaldaks ilma täiendavate tõenditeta rääkida pankrotihalduri

tööülesannete täitmisest (või ettevõtlusega tegelemisest, kui see etteheide jääks süüdistuse

piiridesse) RaKS § 60 lg 2 mõttes.

333.

Väidet, et 26. juulil 2019 toimus pankrotihalduri vastuvõtt, tõendab prokuratuuri arvates

samal kuupäeval P2le saadetud SMS sisuga Pärn jouab halduri vastuvorule, kui saad,

helista (Prokuratuuri süüdistuskõne, p-d 235; XXXIV kd, tl 121). Ringkonnakohus sellega

ei nõustu. Üksi selle sõnumi põhjal ei ole aru saada, kes on Pärn, mis menetlusega tegu on

ning millise halduri vastuvõttu silmas peetakse, sest ka P2 on pankrotihaldur. Võimaliku

vastuvõtu kohta ei küsitud Wlt ka tema ristküsitlusel ühtegi küsimust, samuti ei taotletud

P2i

või

„A2“

tunnistajana

ülekuulamist

ega

esitatud

kõnesoleva

eeldatava

pankrotimenetluse kohta ühtegi dokumentaalset tõendit.

334.

Pankrotivara pildistamisele viitavad prokuratuuri arvates W mobiiltelefoniga tehtud

pildid (I kd, tl 56-64). Maakohus leidis, et ei ole tuvastatav, kas ja missuguste menetluste

raames on need fotod teinud ja kes on need fotod teinud. Ringkonnakohtu arvates ei ole

nende fotode tegemise asjaolud sedavõrd segased. Kõnesolevad fotode tegemise asjaolude

kohta andsid ütlusi tunnistaja H ja süüdistatav W. Neist ütlustest nähtub kokkuvõtvalt, et

pilte tehti W maa- ja linnakodu vahele jäävas kohas, Wl oli raske liikuda ning pilte tegi

tema poeg. Hlt küsiti ka selle kohta, kas pilte tehti kahel päeval, kuid Wlt mitte, mistõttu jäi

ringkonnakohtu arvates välja selgitamata, kas ja miks tehti pilte nii 8. juulil kui ka 15. juulil

2019 nagu paistab asitõendi vaatlusprotokollist. W sõnul oli vaja pilte teha seetõttu, et oli

kahtlus, et midagi on ära varastatud ning H oli ärritunud. H sõnul seondus pildistamine vara

oksjonipäevaga (W ütlused: 17. oktoobri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 8;

XXXII kd, tl 43pöördel) (H ütlused: 3. augusti 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 8-10;

XXXI kd, tl 160pöördel-161pöördel). Arvestades sellisele toimingule kuluvat aega, selle

vähest tähtsust ning eriti asjaolu, et W ei teinud liikumisraskuste tõttu pilte ise, leiab

ringkonnakohus siiski, et pankrotivara pildistamist ei saa pidada pankrotihaldurina

töötamiseks RaKS § 60 lg 2 mõttes.

335.

Prokuratuuri väide, et W viis 8. augustil 2019. a kinnistu arestimise läbiviimise teate

kohale, tugineb samuti W telefonist leitud fotodel (I kd, tl 65-66, 68). Maakohtu otsuses

nendele fotodele hinnangut ei antud. Fotodelt nähtub, et mingi maja ukse peal on teade, et

Gle kuuluva kinnistu arestimine toimub 14. augustil 2019 a. ning kohtutäitur palub tagada

ehitisse sel kuupäeval kell 10 sissepääs. Kuivõrd need pildid seonduvad kohtutäituri tööga,

jääb selle faktilise asjaolu tuvastamine väljapoole süüdistuse piire. Sellegipoolest märgib

ringkonnakohus, et nendest piltidest jääks ka põhimõtteliselt väheseks, et tõendada

kohtutäiturina ettevõtlusega tegelemist. Kinnistu arestimistoimingu läbiviimine võiks

teatud juhtudel tõepoolest viidata kohtutäiturina ettevõtlusega tegelemisele, kuid W

mobiiltelefonist leitud pildid viitavad taolise toimingu toimumisele (ja W osalemisele

sellises toimingus) üksnes kaudselt. Sealjuures saanuks selles osas ilmselt koguda ja esitada

oluliselt rohkem tõendeid, eeskätt näiteks täitemenetlusega seonduvaid dokumente, kuid

samuti võinuks asjakohane olla G tunnistajana ülekuulamine. Võimaliku arestimistoimingu

läbiviimise kohta ei küsitud ühtegi küsimust ka W ülekuulamisel.

336.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga selleski, et ka W kohtus antud ütlused

ei kinnita igapäevaste pankrotihalduri ülesannete täitmist. Nimelt kirjeldab W üksnes

1-21-4033

82(101)

selliste väheoluliste ja eeskätt töökorralduslike toimingute tegemist, mida ei saa käsitada

tööülesannete täitmisena RaKS § 60 lg 2 mõttes.

337.

Seega ei ole maakohtus uuritud tõendite põhjal võimalik tuvastada, et W oleks

töövõimetuse ajal täitnud pankrotihalduri ülesandeid määral, mis oleks käsitatav

töökohustuste täitmisena RaKS § 60 lg 2 mõttes. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et

kuigi see ei jääks süüdistuse piiridesse, ei võimaldaks tõendid ka põhimõtteliselt järeldada,

et W oleks sel perioodil täitnud kohtutäituri ülesandeid määral, mis oleks käsitatav

ettevõtlusena tegelemisega RaKS § 60 lg 2 mõttes. Osad tõendeid viitavad episoodilistele

väheolulistele toimingutele. Teised viitavad kaudselt, et aset võisid leida ka olulisemad

toimingud, kuid need ei ole tõsikindlate järelduste tegemiseks piisavad. Oluline on

rõhutada, et tegemist ei olnud olukorraga, kus täiendava tõendusteabe kogumine olnuks

võimatu. Nii näiteks oleks W väidetava erialase tegevuse osas olnud võimalik üle kuulata

kõnesolevate SMSide saatjaid ja adressaate, vaadelda tema saadetud e-kirju ning vajadusel

kuulata üle e-kirjade saatjaid ja adressaate, samuti oleks W tööülesannete täitmise kohta

osanud ilmselt selgitusi anda temaga koos töötanud T2.

338.

Asjaolu, et töökohustuste täitmine ei leidnud tõendamist, tähendab ka seda, et ei ole

võimalik tõendada, et W oleks selliste kohustuste täitmise eest saanud sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu RaKS § 60 lg 1 p 5 mõttes. Kuna sotsiaalmaksuga maksustatava tulu

saamine ei ole tõendatud, ei võta ringkonnakohus seisukohta selles, kas selles osas oleks

põhimõtteliselt võimalik Wle ebaõige ettekujutuse loomist ette heita, arvestades, et teo

toimepanemise hetkel kehtinud sotsiaalministri 26. septembri 2002. a määruse nr 114

„Töövõimetuslehe andmekoosseis ja pabervorm ning töövõimetuslehe registreerimise,

väljakirjutamise ja haigekassale edastamise tingimused ja kord“ § 10 lg 3 p 8 loetelu

nimetab üksnes RaKS § 60 lg-s 2, mitte RaKS § 60 lg 1 p-s 5, sätestatud piirangu kohta

andmete esitamise kohustuse.

339.

Kuna ei ole tõendatud, et süüdistuses märgitud ajutise töövõimetuse ajal oleks esinenud

RaKS § 60 lg 1 p-s 5 või RaKS § 60 lg-s 2 sätestatud hüvitise maksmise piirangud, ei ole

tõendatud ka see, et W oleks 16. augustil 2019 ja 9. septembril 2019 töövõimetuslehtede

Haigekassale esitamisega esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid ning loonud seeläbi

tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse. Seega ei ole KarS § 209 lg 1 objektiivne

koosseis täidetud. Kuna W ei ole temale etteheidetud kuritegu toime pannud, on tema

õigeksmõistmine maakohtu poolt põhjendatud ja seaduslik. W õigeksmõistmise järel jättis

maakohus KrMS § 310 lg 2 järgi õigesti läbi vaatamata ka Haigekassa (Tervisekassa)

esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse.

(VIII) Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlused

(1) C taotlus varalise kahju hüvitamiseks

340.

Maakohus jättis C taotluse süüteomenetluses tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

seoses

purunenud

vaasi

maksumuse

hüvitamisega

rahuldamata.

Kaitsja

O. Nääs vaidlustab selles osas maakohtu otsuse.

341.

31. oktoobri 2019. a läbiotsimisprotokollis on märgitud Läbiotsimise käigus murdus ära

elutoa tüüpi ruumis vasakul, televiisori kapist vasakul põranda peal oleva vaasi ülemine

serv. Vaasi serv oli eelnevalt kergelt mõranenud. (kahjustused fotografeeritud) (II kd, tl 81).

Protokolli lõpus on C kinnitanud, et protokoll on tema poolt läbi loetud ja õige ning märkusi

ei ole (II kd, tl 22). Läbiotsimisprotokollile on lisatud fotod vaasist, mille ülemisest servast

1-21-4033

83(101)

on tükk ära murdunud (II kd, tl 34). Nende tõendite põhjal loeb ringkonnakohus tuvastatuks,

et enne läbiotsimist oli vaasi serv kergelt mõranenud, kuid läbiotsimise käigus murdus sealt

tükk ära.

342.

See, kuidas täpselt vaas kahjustada sai, ei ole läbiotsimisprotokollis lahti kirjutatud.

Protokolli põhjal saab siiski järeldada, et vaasi kahjustamise tingis menetleja tegevus (mitte

nt

C

enda

tegevus).

Käsiloleval

juhul

on

kahju

hüvitamise

aluseks

SKHS § 7 lg 1. Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda täpset normi, mida läbiotsimisel

võõrast asja kahjustanud menetleja rikub, kuid üldistatult on tegemist läbiotsimise korra

rikkumisega: menetleja peab hoiduma võõra vara kahjustamisest. SKHSi seletuskirjas on

läbiotsimisel eseme lõhkumine toodud suisa SKHS § 7 kohaldamise paraadnäitena, leides

mh et Nt kui eluruumi läbiotsiv politseiametnik lõhub ära mõne ruumis oleva asja, peaks

riik hüvitama isikule kahju peaaegu igal juhul (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu

635 SE seletuskiri esimese lugemise juurde, lk-d 12 ja 26).14

343.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et vaasi purunemise ja menetleja

tegevuse vahel puudub põhjuslik seos, sest vaasi serv oli eelnevalt mõrane. Ka mõranenud

vaasi saab kahjustada. Mõelgem nii: enne läbiotsimist oli vaasis mõra, pärast läbiotsimist

oli vaasi ülemine serv murdunud. Mõeldes ära läbiotsimise, poleks vaasi serv murdunud.

Järelikult oli läbiotsimise ja vaasi kahjustamise vahel põhjuslik seos.

344.

Protokollist ei nähtu ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et selline rikkumine ei

olnud süüline. Nii võiks olla siis, kui vaasi purunemine ei saanud mõistlikult olla ettenähtav.

Kuna protokollis kirjeldatakse, et vaasi serv oli eelnevalt mõranenud, oleks vajaliku hoole

järgimisel olnud võimalik ette näha, et vaasi liigutamisel tuleb olla ettevaatlikum, sest

vastasel juhul võib mõranenud kohast tükk ära murduda. Seega pandi rikkumine toime

vähemalt hooletusest (ATS § 74 lg 3).

345.

Sõltuvalt asjaoludest võib vaasi küljest tüki ära murdmine olla käsitatav vaasi hävimise

või kahjustamisena. Mõlemal juhul kaasneb sellega otsene varaline kahju. Kuigi C viitab

ka mälestusväärtusele (vaas oli kingitus 10. pulmaastapäevaks), on ta siiski taotlenud kahju

hüvitamist vaasi soetamisväärtuse ulatuses, mis on vanemate poolt öeldu kohaselt 3790

krooni ehk 242 eurot (XXXIII kd, tl 194).

346.

Nõude lahendamisel tuleb VÕS § 132 alusel arvestada üldisi tõendamiskoormise

jagunemise reegleid, s.o pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. novembri 2023. a määrus asjas nr

1-23-691, p 19). Ühtegi tõendit vaasi maksumuse ega selle parandamise kulude kohta C

esitanud ei ole. Taotluses esitatud väidet vanemate poolt öeldu kohta ringkonnakohus

tõendiks ei pea. Vaasi maksumust oleks olnud võimalik tõendada mõne dokumentaalse

tõendi, vanemate ütlustega või tõenditega samaväärse vaasi maksumuse kohta. Kuna C ei

ole esitanud tõendeid vaasi maksumuse või selle parandamiseks vajaminevate kulutuste

kohta, jätab ringkonnakohus apellatsiooni selles osas rahuldamata, kuid asendab KrMS §

337 lg 1 p 3 alusel maakohtu põhjendused põhjusliku seose puudumise kohta enda omadega.

14 Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f4eb3b6d-fc0b-4cc7-9452-98dc0db0e448

1-21-4033

84(101)

(2) F taotlus mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks

(a) Mittevaralise kahju hüvitamise taotlus

347.

F kaitsja O. Nääs palub maakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata Fle

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus seoses tema alandava kohtlemisega.

Apellatsioonis leitakse, et maakohus on küll õigesti välja toonud, millisele kolmele

juhtumile kahju hüvitamise taotluses tuginetakse (kaitsjata toimunud vestlus, sularaha

tagastamisega viivitamine ja F seisukohtade ja õiguste pisendamine kohtueelses menetluses

toimunud kaebemenetluses), kuid hinnanud neid ekslikult eraldi. Apellandi arvates

võimaldavad kirjeldatud sündmused kogumis jaatada, et F kohtlemine kohtueelses

menetluses on olnud alandav.

348.

Selleks, et kõnesolev kahju hüvitamise taotlus SKHS § 7 lg 1 ja § 11 alusel rahuldada,

tuleks

tuvastada

kõik

järgmised

eeldused:

1)

F

on

alandavalt

koheldud;

2) alandav kohtlemine on aset leidnud süülise menetlusõiguse rikkumise tõttu; 3) sellega on

tekitatud mittevaraline kahju (mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse) ja 4) tekitatud kahju

ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega.

349.

Ringkonnakohus leiab, et taotluses (XXXII kd, tl 153-159) viidatud menetlusõiguste

rikkumised ei võimalda kogumis järeldada, et F kohtlemine oleks olnud alandav SKHS § 7

lg 1 ja § 11 lg 2 mõttes. Selleks, et menetleja käitumine oleks käsitatav alandava

kohtlemisena, peab see ületama teatud tõsiduse lävendi. Mitte igasugune ebaseaduslik või

vääritu käitumine ei ole käsitatav kahtlustatava alandamisena. Ka SKHS eelnõu

seletuskirjas on leitud, et mittevaralise kahju hüvitamine on pigem erandlik ning väärikuse

alandamisele viidates tuleb tuua välja mingi konkreetne („tavaolukorrast“ erinev)

rikkumine, mis peaks olema vaadeldav väärikust alandavana (Riigikogu XII koosseisu

seaduseelnõu 635 SE seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 37).15 Riigikohtu praktikas on

näiteks leitud, et inimväärikust alandab muuhulgas selline kohtlemine, mis tekitab tõsist

hirmu ja alaväärsustunnet (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-20-2133, p 71).

Reegeljuhtumil on alandava kohtlemisena käsitatav konkreetne menetlusõiguse rikkumine:

näiteks kõrvakiil, vulgaarne solvang, põhjendamatu alasti läbiotsimine, kahtlustatava

käeraudades avalikkuse ees presenteerimine vmt. Ringkonnakohus ei välista, et erandlikel

juhtudel võib väärikuse alandamine seisneda ka selliste menetlusõiguse rikkumiste

kogumis, millised eraldivõetuna kahtlustatava inimväärikust ei alanda. Seda ennekõike siis,

kui menetleja käitumine kahtlustatava õiguste rikkumisel moodustab selge mustri, milles

väljendub äratuntavalt see, et kahtlustatavat ei kohelda mitte õiguste subjektina, vaid

riigivõimu objektina. Sellise käitumisega kaasnev hirmu-, ängi- või alaväärsustunne võib

viia kahtlustatava moraali või vastupanuvõime murdmiseni ning see on vastuolus

inimväärikuse põhimõttega (vt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3

sätestatud alandava kohtlemise mõiste sisustamist sarnasel moel koos viidetega varasemale

kohtupraktikale nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 11. jaanuari 2024. a otsuses asjas nr

76680/17, D. v. Latvia, p 46).

350.

Ringkonnakohus leiab neid kriteeriume arvestades, et prokuratuuri tegevus taotluses

kirjeldatud kolmel juhtumil ei ületanud kogumis sellist tõsiduse astet, et see oleks käsitatav

F alandava kohtlemisena. Prokuratuuri käitumine võis tekitada Fs mulje ebaõiglasest või

15 Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f4eb3b6d-fc0b-4cc7-9452-98dc0db0e448

1-21-4033

85(101)

üleolevast kohtlemisest, kuid see ei olnud käsitatav inimväärikuse alandamisena. Seega

jättis maakohus õigesti kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

351.

Kuigi ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, ei nõustu kolleegium

maakohtuga selles, et kriminaalmenetluse seadustik ei keela kaitsja osavõtuta kohtumiste

läbiviimist kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus asendab selles

osas KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu põhiosa põhjendused käesoleva otsuse

põhjendustega.

352.

KrMS § 34 lg 1 p-de 3, 4 ja 5 järgi on kahtlustataval õigus kaitsja abile, kohtuda kaitsjaga

teiste isikute juuresolekuta ning olla kaitsja juuresolekul üle kuulatud. Maakohus leidis, et

menetlusseadustik ei reguleeri seda, kas ja mis tingimustel võib kahtlustatavaga viia läbi

kohtumisi, milles kaitsja ei osale. Ringkonnakohus leiab siiski, et selliste kohtumiste

korraldamine võib olla käsitatav süülise menetlusõiguse rikkumisena SKHS § 7 lg 1 mõttes,

sest nii võib menetleja rikkuda KrMS § 8 lg 1 p-des 2-3 ning KrMS § 34 lg 1 p-des 3-5

sätestatud kahtlustatava õigust kaitsjale. Üldreegel on lihtne: kui kahtlustatav soovib

kaitsjat, siis tuleb edasised vestlused pidada kaitsja juuresolekul.

353.

Nii eespool viidatud kriminaalmenetluse seadustiku sätetest, inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktist c ning Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivist 2013/48/EL (vt nt artikkel 3),16 tuleneb kahtlustatava õigus kaitsjale.

Selline õigus tuleb tagada esimesel võimalusel (vt nt viidatud direktiivi artikkel 3 lg 2) ning

see peab olema tõhus. Ka EIK on leidnud, et vestlust kinni peetud kahtlustatava ja menetleja

vahel ei saa iseloomustada mitteametlikuna. Selliste protokollimata ja talletamata vestluste

läbiviimise praktika tõstatab küsimusi nii enese mittesüüstamise privileegi kui ka

kaitseõiguse vaates (Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. septembri 2012. a otsus asjas nr

31720/02, Titarenko v. Ukraine, p 87; 30. mai 2013. a otsus asjas nr 35985/09, Martin v.

Estonia, p 90 ja 6. oktoobri 2022. a otsus asjades nr 56540/14 ja 57252/14, Suslov and

Batikyan v. Ukraine, p 183).

354.

Kriminaalmenetluse algusfaasis ei piirdu kaitsja roll üksnes ülekuulamisel osalemisega.

Menetluse edasist kulgu võivad oluliselt mõjutada ka kahtlustatava poolt kaitsja

juuresolekuta menetlustoimingul või selle väliselt tehtud avaldused. Kahtlustatavana

kinnipidamine mõjub üldjuhul ehmatavalt. Seetõttu ei pruugi kahtlustatav teha kõige

kaalutletumaid otsuseid ning sellist seisundit on võimalik kuritarvitada. Nii näiteks logivad

kahtlustatavad menetleja palvel sageli sisse enda e-postkastidesse või annavad menetlejale

vabatahtlikult üle erinevate elektrooniliste andmekandjate paroole. Võimalik on ka see, et

kahtlustatav annab üllatusmomendi tõttu selgitusi, mida küll ei protokollita ega kasutata

tõendina, kuid mida on võimalik siiski kaudselt tema vastu kasutada, näiteks koguda selliste

selgituste põhjal teda süüstavaid tõendeid. Kaitsja juuresolekuta toimuvaid vestlusi saab

halvemal juhul kasutada ka selleks, et veenda kahtlustatavat kaitsjast loobuma, viidates

näiteks ilmsele perspektiivitusele, kaasnevatele menetluskuludele vmt. Samuti on võimalik,

et selliste menetlustoimingu väliste vestlustega mõjutatakse kahtlustatavat omaks võtma

mingeid asjaolusid, milles tal on hiljem psühholoogiliselt keerulisem oma positsiooni muuta

(vrd ka eespool viidatud Titarenko, p 87). Võimalik on seegi, et menetleja maalib kaitsja

juuresolekuta menetluse perspektiivist süngema pildi, kui asi väärt. See võib aga kujundada

kahtlustatava edasise menetlusliku positsiooni ning halvemal juhul viia isegi eneserõõnani.

16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/48/EL, 22. oktoober 2013, mis käsitleb õigust kaitsjale

kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse

võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega

1-21-4033

86(101)

Samad põhimõtted kohalduvad ka siis, kui peetakse kinni õigusteadmistega isik. Sedavõrd

ootamatus menetlussituatsioonis ei saa eeldada, et ta suudaks enda õiguste eest ilma

professionaalse esindajata seista.

355.

Seega hõlmab kahtlustatava õigus kaitsjale ka õigust sellele, et menetlusega seotud

suhtlus viiakse läbi kaitsja juuresolekul, seda iseäranis menetluse algusstaadiumis. Mõistagi

ei ole see põhimõte eranditeta. Nii võib ette tulla olukordi, kus vähemasti mingites

küsimustes ei ole kaitsja ootamine võimalik: näiteks on vaja lahendada küsimus sellest,

kuidas kahtlustatava laps koolist koju saab. Samuti ei välista see igasuguse info vahetamist:

näiteks võib prokurör anda kahtlustatavale kriminaalmenetluse kohta täiendavat infot teda

küsitlemata. Võimalik on seegi, et algselt kaitsjat soovinud kahtlustatav muudab omal

initsiatiivil meelt ning soovib ise menetlejaga suhelda (vt selles kontekstis kaitsjast

loobumise kohta nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 1. aprilli 2010. a otsus asjas nr 42371/02,

Pavlenko v. Russia, p 111).

356.

Eespool toodud põhimõtteid silmas pidades leiab ringkonnakohus, et kaitsjata toimunud

vestluse läbiviimine võib olla käsitatav süülise menetlusõiguse rikkumisena SKHS § 7 lg 1

mõttes isegi siis, kui selle vestluse sisu ei ole eraldivõetuna ähvardav, alandav või survestav.

Ka praegusel juhul on tõendatud, et selline kohtumine toimus, see ei olnud hädavajalik ning

vestlus ei piirdunud üksnes ühepoolse info edastamisega (vt Harju Maakohtu 22. oktoobri

2021. a määruse lk 11-13, XXIX kd, tl 219-220). See vestlus tulnuks pidada kaitsja

juuresolekul.

357.

See ei muuda siiski kolleegiumi lõppjäreldust, et alus süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamiseks puudub, mistõttu tuleb F kaitsja O. Nääsi apellatsioon jätta selles osas

rahuldamata.

(b) Varalise kahju hüvitamise taotlus

358.

F kaitsja O. Nääs palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada

F poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluses (XXXIII kd, tl 209-220)

nimetatud varaline kahju, mis tekitati kohtunikuametist kõrvaldamisega ning õpetaja

ametist vabastamisega.

359.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kohtuniku ametikohustuste peatamine KrMS

§ 381 lg-s 3 sätestatud alusel ei ole käsitatav ametist kõrvaldamisena SKHS § 5 lg 1 p 4

mõttes. SKHS § 5 lg 1 p 4 järgi on õigeksmõistmise järel õigus nõuda ametist

kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamist. Ametist kõrvaldamisena tuleb ennekõike mõista

KrMS §-s 141 sätestatud kriminaalmenetluse tagamise vahendit (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 17), mida

F suhtes ei kohaldatud. Küll aga peatus F ametikohustuste täitmine KrMS § 381 lg 3 alusel

alates sellest, kui Vabariigi President andis nõusoleku F kohta süüdistusakti koostamiseks.

Ringkonnakohus ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks peaks SKHS § 5 lg 1 p 4 tõlgendama

sedavõrd kitsalt, et see hõlmab üksnes menetleja kaalutlusotsusena KrMS § 141 lg-s 1

sätestatud

ametist

kõrvaldamist,

kuid

mitte

KrMS § 381 lg-s 3 sätestatud imperatiivset ametikohustuste täitmise peatamist. Mõlema

toime on sisult sama. Kummalgi juhul ei vabastata kahtlustatavat või süüdistatavat jäädavalt

oma töö- või ametikohalt, kuid ta ei saa ajutiselt oma töö- või ametikohustusi edasi täita ega

ka seeläbi tasu teenida. Samuti on mõlemad vahetult kriminaalmenetlusega kaasnenud

järelmid (erinevalt nt eraõiguslikust juriidilisest isikust tööandja otsustust lõpetada töösuhe

mainekaalutlustel vmt). Selline tõlgendus ei irdu oluliselt ka SKHS § 5 lg 1 p 4 sõnastusest.

1-21-4033

87(101)

Nimelt võib ametist kõrvaldamise all mõista ka KrMS § 381 lg-s 3 sätestatud

ametikohustuste täitmise peatamist. Tõlgendus, et SKHS § 5 lg 1 p 4 ei hõlma ametiisikuid,

kelle ametikohustuste täitmine on peatatud KrMS § 381 lg 3 alusel, võiks viia

põhiseadusvastase tulemuseni. Nimelt riivab regulatsiooni puudumine, mis näeks ette

võimaluse hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega

õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses, ebaproportsionaalselt PS §-des 32

ning 14 ja 15 sätestatud põhiõigusi (Riigikohtu üldkogu 30. augusti 2011. a otsus asjas nr

3-3-1-15-10, p 64). Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest tuleb seega

järeldada, et SKHS § 5 lg 1 p 4 võimaldab kahju hüvitamist ka siis, kui ametiisiku

ametikohustuste täitmine on KrMS § 381 lg 3 alusel peatatud.

360.

Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, justkui oleks menetluse praeguses

staadiumis nõue ennatlik ning Fl on õigeksmõistva otsuse jõustumise korral õigus nõuda

saamatajäänud

tulu

Eesti

Vabariigilt.

SKHS-i

eesmärgiks

oli

allutada

kõik

süüteomenetlusega tekitatud kahju juhtumid süüteoasja lahendavale kohtule. SKHS §-st 1

ei ilmne, et seadusandja oleks soovinud jätta mõnd liiki süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise korra selle seaduse reguleerimisalast väljapoole (Riigikohtu halduskolleegiumi

8. oktoobri 2018. a määrus asjas nr 3-18-400, p 10-11). Ühtki muud tõhusat menetluskorda

kahju hüvitamiseks ei ole. Ametist kõrvaldamine on presidendi nõusolekule järgnev

automaatne järelm ning presidendi nõusolekut halduskohtumenetluses vaidlustada ei saa

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-231, p 10-12).

361.

Maakohtu otsuses viidatakse ka prokuratuuri seisukohale, et kuna F esitas 1. novembril

2019 Riigikohtu esimehele avalduse palgata puhkusele jäämiseks, puudub põhjuslik seos

kriminaalmenetluse ja saamata jäänud tulu vahel. Ringkonnakohus nõustub, et F enda

soovil palgata puhkuse võtmine ei ole käsitatav ametist kõrvaldamisena. Isegi, kui F oleks

esitanud puhkuseavalduse esiti menetleja survel ning vahetu kinnipidamise mõju tõttu,

olnuks tal võimalik olnud puhkus peagi lõpetada. Seetõttu ei käsita ringkonnakohus varalise

kahjuna seda osa saamatajäänud tulust, mis seondus omal soovil puhkusele mineku või

haiguslehega (vt samamoodi eespool viidatud Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p

18). Selles osas jääb apellatsioon rahuldamata.

362.

F naasis tööle enne, kui tema ametikohustuste täitmine KrMS § 381 lg 3 alusel peatati

(vt nt F ülekuulamisel antud ütlused – 17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 56;

XXXIII kd, tl 124pöördel). Seega ei välista tema varasem palgata puhkusele või

haiguslehele jäämine ametikohustuste täitmise peatamise ning saamata jäänud tulu vahel

esineda võivat põhjuslikku seost.

363.

Vabariigi Presidendi 26. jaanuari 2021 otsusega nr 694 anti nõusolek F suhtes

süüdistusakti koostamiseks. Sellest alates peatus F ametikohustuste täitmine KrMS § 381

lg 3 järgi. Juhindudes Riigikohtu üldkogu 14. aprilli 2019. a otsusest asjas nr 3-3-1-59-07,

vähendati F töötasu alates 27. jaanuarist 2021 kuni kriminaalasjas lõpplahendi jõustumiseni

50%

võrra

(XXXIII

kd,

tl

221-222).

Seega

on

Fle tekitatud varaline kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus. Ringkonnakohus ei tuvasta

asjaolusid,

mille

põhjalt

kahju

hüvitamise

ulatust

SKHS § 9 järgi vähendada. Ametikohustuste täitmise peatamisele vaatamata kohaldusid

File jätkuvalt kohtuniku ametipiirangud (vt viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-59-07,

p 28). Seega ei saanud F endale kindlustada ka muud sissetulekut. Järelikult tuleb Fle

hüvitada ametist kõrvaldamise tõttu saamata jäänud töötasu. Selles osas tuleb kaitsja

apellatsioon osaliselt rahuldada, maakohtu otsus KrMS § 338 p 2 alusel tühistada ning teha

selles osas KrMS § 340 lg 2 p 6 alusel uus otsus.

1-21-4033

88(101)

364.

F taotleb ka saamata jäänud II samba pensionisamba maksete hüvitamist. Kuna F on

sündinud enne 1983. a 1. jaanuari, ei ole ta kohustatud kohustusliku kogumispensioni

makset tasuma (KoPS § 66 lg 1). Võimaliku valikavalduse esitamise kohta aga tõendeid

esitatud ei ole, mistõttu kogumispensioni maksetega seotud väidetav saamata jäänud tulu

jääb hüvitamata. Sellega seonduvalt tuleb aga lahendada küsimus sellest, milliseks lugeda

F igakuine netosissetulek. Kui kogumispensioni maksete tasumine oleks tõendatud, võiks

varalise kahju hulka kuuluda nii brutopalgast arvestatav 2% kui ka riigi poolt tasutud

täiendav 4% palgalt tasutud sotsiaalmaksust. Kahju hüvitamise taotluses toodud tabeli järgi

on netopalk arvestatud nii, et sealt on maha arvatud ka väidetav pensionisamba makse 2%.

Seega on taotluses taotletav saamata jäänud netopalga osa kogumispensioni makse võrra

väiksem. Kui ringkonnakohus lähtuks sellest arvestusest, tõlgendaks ta kogumispensioniga

liitumise

tõendamata

jätmist

kaks

korda

F kahjuks, sest keelduks ühelt poolt väidetavalt tehtud sissemakseid hüvitamast, samas

lähtuks taotluses märgitud väiksemast netosissetulekust ehk arusaamast, et F ise

kogumispensioni

makseid

tasus.

Seega

arvestab

ringkonnakohus

ka

F saamata jäänud töötasu nii, justkui ta ei oleks kogumispensioniga liitunud. See tähendab

üksiti seda, et hüvitis on taotluses märgitud netosissetulekust kogumispensioni makse võrra

suurem. Arvestades, et Fle tekitatud varaline kahju suureneb igakuiselt kuni otsuse

jõustumiseni, määrab ringkonnakohus kindlaks varalise kahju suuruse, mis on tekkinud

otsuse kuulutamise ajaks (so 31. mai 2024) ning edasiulatuvalt kuni otsuse jõustumiseni.

365.

Varalise kahju ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka SKHS § 10 lg-s 2

sätestatud kahju hüvitamise ülemmäära. Varaline kahju hüvitatakse maksimaalselt summas,

mis saadakse, kui nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud

kvartali keskmine brutokuupalk korrutatakse 48-ga. Nõue esitati 23. märtsil 2023. Sellele

eelnevalt avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk oli 2022. aasta IV kvartali keskmine

brutokuupalk 1735 eurot.17 Seega on varalise kahju maksimummääraks 1735 × 48 = 83 280

eurot.

366.

Fle

hakati

maksma

50%

esimese

astme

kohtuniku

ametipalgast

alates

27. jaanuarist 2021 kuni käesolevas kriminaalasjas lõpplahendi jõustumiseni.

Maakohtuniku brutokuupalk on asjassepuutuval perioodil olnud järgmine18:

-

jaanuarist 2021 – 31. märtsini 2021: 4330,15 eurot

-

1. aprillist 2021 – 31. märtsini 2022: 4399,43 eurot

-

1. aprillist 2022 – 31. märtsini 2023: 4746,99 eurot

-

1. aprillist 2023 – 31. märtsini 2024: 5406,82 eurot

-

1. aprillist 2024 – 31. märtsini 2025: 5693,38 eurot

367.

Maakohtule esitatud taotluses märgitud saamata jäänud töötasu on valesti kokku

liidetud. Taotluse järgi on saamata jäänud tulu perioodil jaanuarist 2021 kuni märtsini 2023

summas 50 068,48 eurot (XXXIII kd, tl 212-213). Kui aga tabeli summad kokku liita, on

tegelik tulemus 46 673,64 eurot (254 + 2 × 1697,42 + 12 × 1724,58 + 12 × 1860,82 =

46 673,64). Samuti on perioodil aprill 2021 – märts 2022 märgitud ettenähtud

netosissetulekuks

3449,16

eurot,

kuigi

see

oleks

tegelikult

3449,15

eurot

17 Arvutivõrgus: https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-

brutokuupalk

18 Vt arvutivõrgus iga aasta kohta: https://www.fin.ee/riigihaldus-ja-avalik-teenistus-kinnisvara/avalik-

teenistus/personali-ja-palgastatistika#ametnike-palgaandmed

1-21-4033

89(101)

(eeldades II pensionisambaga liitumist, nii nagu taotluses tehti). Seega nendest arvutustest

juhinduda ei saa.

368.

Nagu eespool selgitatud, lähtub ringkonnakohus varalise kahju arvutamisel sellest, et

F ei ole kogumispensioni II sambaga liitunud. Iga kuu tekkis Fle seega kahju, mille suurus

võrdub maakohtuniku netosissetuleku jagamisel kahega. Netosissetuleku arvestamisel ei

võta ringkonnakohus arvesse kogumispensioni II samba makseid, samuti ei arvestata

brutopalgast maha töötaja kindlustusmakset 1,6% (vt TKindlS § 3 lg 2 p 4). Seega tuleb

brutosissetulekut vähendada üksnes tulumaksu võrra.19 Taotluses on 2021. aasta jaanuari

kohta märgitud, et ettenähtud netosissetulek oli 3394,84 eurot ning tegelik sissetulek

3140,22 eurot. Seega oli saamata jäänud tulu 254 eurot. F töötasu vähendati alates 27.

jaanuarist 2021. Jaanuaris 2021 oli 20 tööpäeva. 26. jaanuari seisuga oli sissenõutavaks

muutunud töötasu 17 tööpäeva eest. Seega mõjutas vähendatud töötasu kolme tööpäeva eest

saadavat tasu ning see vastab taotluses märgitule, kui võtta aluseks netosissetulek koos II

pensionisamba maksega. Ringkonnakohus lähtub aga eespool selgitatud põhjustel

netosissetulekust ilma II pensionisamba makseta. Sel juhul olnuks netosissetulek 3464,12

ning saamata jäänud töötasu kolme tööpäeva eest 259,8 eurot.

369.

Fle hüvitatav varaline kahju nähtub järgmisest tabelist:

Saamata jäänud pool netopalka

(eurodes)

jaan.21

259,8

veebr.21

1732,06

märts.21

1732,06

apr.21

1759,77

mai.21

1759,77

juuni.21

1759,77

juuli.21

1759,77

aug.21

1759,77

sept.21

1759,77

okt.21

1759,77

nov.21

1759,77

dets.21

1759,77

jaan.22

1759,77

veebr.22

1759,77

märts.22

1759,77

apr.22

1898,795

mai.22

1898,795

juuni.22

1898,795

juuli.22

1898,795

aug.22

1898,795

sept.22

1898,795

okt.22

1898,795

nov.22

1898,795

19 Netosissetulekut on võimalik hõlpsasti arvutada näiteks järgmise internetikalkulaatori abil:

https://www.kalkulaator.ee/et/palgakalkulaator

1-21-4033

90(101)

dets.22

1898,795

jaan.23

1898,795

veebr.23

1898,795

märts.23

1898,795

apr.23

2162,73

mai.23

2162,73

juuni.23

2162,73

juuli.23

2162,73

aug.23

2162,73

sept.23

2162,73

okt.23

2162,73

nov.23

2162,73

dets.23

2162,73

jaan.24

2162,73

veebr.24

2162,73

märts.24

2162,73

apr.24

2277,35

mai.24

2277,35

Kokku

78 134,16

370.

Eelmises punktis toodud tabelist nähtub, et ringkonnakohtu otsuse kuulutamise ajaks

(31. mai 2024) on Fle SKHS § 5 lg 1 p 4 alusel hüvitava summa suurus 78 134,16 eurot.

Koos 2024. a juuni saamata jäänud töötasuga (2277,35 eurot) oleks hüvitise suurus

80 411,51 eurot. Koos juuli eest saamata jäänud töötasuga (2277,35 eurot) 82 688,86 eurot.

Hüvitise piirmäär 83 280 eurot saabub 8. augustil, sest augustis on 21 tööpäeva ning 8.

augustil on sissenõutavaks muutunud töötasu kuue tööpäeva eest ehk saamata on jäänud

650,67 eurot (2277,35 ÷ 21 × 6 = 650,67). Liites selle juuliks tekkinud varalisele kahjule

on tulemuseks 83 339,53 eurot (82 688,86 + 650,67 = 83 339,53), mis ületab hüvitise

piirmäära.

371.

Seega tuleb Eesti Vabariigilt SKHS § 5 lg 1 p 4 alusel mõista F kasuks välja alates 27.

jaanuarist 2021 kuni kriminaalmenetluses lõpplahendi jõustumiseni või F kohtunikuametist

vabastamiseni tema ametikohustuste täitmise peatamise tõttu saamata jäänud töötasu. 31.

maiks 2024 on hüvitise suuruseks 78 134 eurot ja 16 senti. Seda summat tuleb alates 1.

aprillist 2024 kuni kohtuotsuse jõustumiseni suurendada sissenõutavaks muutunud saamata

jäänud töötasu võrra, kuid mitte rohkem kui 83 280 euroni. Sissenõutavaks muutunud

saamata jäänud töötasu suurus on pool sissenõutavaks muutunud perioodi eest esimese

astme kohtunikule makstavast töötasust, millest on maha arvestatud tulumaks.

372.

Apellatsioon jääb rahuldamata osas, milles taotletakse õpetaja ametist vabastamisega

tekitatud varalise kahju hüvitamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et F ei ole

tõendanud põhjuslikku seost õpetaja ametist vabastamise ja kriminaalmenetluse vahel.

Apellatsiooni seisukoht, et selline seos on ilmne, sellist tõendamiskohustust ei täida. F oleks

saanud tõenditena esitada dokumendid, millest nähtub töösuhte lõpetamise alus või

vajadusel taotleda töösuhte lõpetamisega seotud isikute tunnistajana ülekuulamist.

Ringkonnakohus märgib siiski, et kahju hüvitamine poleks võimalik ka siis, kui F suudaks

põhjuslikku seost tõendada. Taotluses kirjeldatud töösuhte lõpetamine ei ole hõlmatud

1-21-4033

91(101)

SKHS § 5 lg 1 p-s 4 sätestatud ametist kõrvaldamise mõistega. Seega saaks varalise kahju

hüvitamist kaaluda üksnes SKHS § 7 lg 1 alusel. Võtmata seisukohta selles, kas taotluses

kirjeldatud väidetava kahju tekitamine oleks ka põhimõtteliselt riigile omistatav, ei ole

menetleja Fle kahtlustust esitades süüliselt menetlusõigust rikkunud. Seetõttu on ilmne, et

kahju hüvitamine ei oleks võimalik ka SKHS § 7 lg-s 1 sätestatud alusel. Kokkuvõtvalt

toimis maakohus õigesti, kui jättis selles osas F taotluse varalise kahju hüvitamiseks

rahuldamata.

(3) Z ja OÜ X taotlused mittevaralise kahju hüvitamiseks

(a) Sissejuhatus

373.

Z ja OÜ X (edaspidi ka advokaadibüroo) esitasid apellatsiooni, millega taotlevad

tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata nende taotlus süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtul palutakse teha uus otsus, millega rahuldada

mainekahju, varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise taotlused.

374.

Advokaadibüroo kaitsja S. Reinsaar ja Z esitasid maakohtule taotluse esmalt 23.

jaanuaril 2023 (XXXIII kd, tl 11) ning seejärel uuesti 25. jaanuaril 2023 (ka see taotlus

kandis ekslikult 23. jaanuari 2023 kuupäeva) (XXXIII kd, tl 45). Taotluse uue esitamise

tingis see, et 24. jaanuari 2023. a kohtuistungil sisustati taotlust asjaoludega, mida

kirjalikust taotlusest ei nähtunud. Seetõttu lepiti kokku uue taotluse esitamises, mis esitati

järgmisel päeval (24. jaanuari 2023. a kohtuistungi protokoll, lk 8; XXXIII kd, tl 62pöördel

ja 25. jaanuari 2023. a kohtuistungi protokoll, lk 2; XXXIII kd, tl 119pöördel). Olukorras,

kus kaitsja ja süüdistatav nõustuvad uue taotluse esitamisega, tuleb lähtuda viimasest.

375.

Uues kahju hüvitamise taotluses taotleti kahju hüvitamist seoses läbiotsimisega,

ERR-ile läbiotsimise käigu kohta teabe avaldamisega ning Z kahtlustatavana

kinnipidamisega.

376.

Apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsust läbiotsimise (b) ning kahtlustatavana

kinnipidamisega (c) seotud kahju hüvitamata jätmise osas. Samuti sisaldab apellatsioon

mõningaid uusi taotlusi (d), mida maakohtule ei esitatud. Apellatsioon ei sisalda ühtki

selgepiirilist vastuväidet maakohtu otsusele jätta kahju hüvitamise taotlus rahuldamata

seoses ERR-ile teabe avaldamisega. Seega jääb see väljaspoole apellatsiooni piire.

(b) Advokaadibüroo läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotlus

377.

Advokaadibüroo läbiotsimisel rikuti süüliselt menetlusõigust SKHS § 7 lg 1 mõttes. Süü

vormiks oli hooletus – ATS § 74 lg 3. Menetlusõigust ei rikutud tahtlikult ning rikkumine

oli osaliselt tingitud ka puudulikust seadusandlusest. Süülise menetlusõiguse rikkumise

korral on õigus nõuda nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Kuigi apellatsioonis

viidatakse ka võimalikule varalisele kahjule (käibe langus), ei taotletud maakohtult varalise

kahju hüvitamist. Sellise kahju tekkimine ei ole ka tõendatud. Ringkonnakohus meenutab,

et kahju tekkimise tõendamise kohustus on taotlejal (vt eespool viidatud Riigikohtu määrus

asjas nr 1-23-691, p 19). Kolleegium lahendab apellatsiooni esmalt advokaadibüroo osas

ning seejärel Z osas.

378.

Maakohus selgitas õigesti, et SKHS § 11 lg 2 võimaldab mittevaralise kahju hüvitamist

üksnes füüsilisele isikule. Seega eeldaks taotluse rahuldamine SKHS § 11 lg 2 kohaldamata

1-21-4033

92(101)

jätmist. Selleks võiks anda aluse eeskätt vastuolu põhiseadusega või ratifitseeritud

välislepingu sätete kohaldamine SKHS § 11 lg 2 asemel.

379.

Kriminaalkolleegiumil ei teki konkreetset asja lahendades kahtlust, et SKHS § 11 lg 2

tuleks jätta kohaldamata vastuolu tõttu PS §-ga 25. SKHS § 7 lg 1 võimaldab juriidilisele

isikule tekitatud varalise kahju hüvitamist. Kolleegium ei tuvasta selliseid asjaolusid, mille

taustal oleks juriidilisele isikule rikkumise tuvastamise kõrval mittevaralise kahju

hüvitamata jätmine ilmselt mittemõõdukas. Isegi, kui SKHS § 11 lg 2 võimaldaks

mittevaralise kahju hüvitamist juriidilisele isikule, piisaks antud juhul kahju heastamisest

muude vahenditega, eeskätt rikkumise tunnistamisega (SKHS § 11 lg 3).

380.

Apellatsioonis viidatakse EIK praktikale. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsioon on Riigikogu poolt ratifitseeritud välisleping, mistõttu on sellel PS § 123 lg 2

järgi Eesti seaduste ees prioriteet (vt koos teiste viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

31. jaanuari 2023. a määrus asjas nr 1-22-1949, p 47). Mõistagi eeldab see, et välislepingu

säte on piisavalt konkreetne, et seda on võimalik vahetult kohaldada. Apellatsioonis

osutatakse õigesti, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 41 alusel on

ka juriidilisel isikul õigus nõuda, et EIK määraks tema kasuks mittevaralise kahju hüvitise

(Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. aprilli 2000. a otsus asjas nr 35382/97, Comingersoll S.A.

v. Portugal, p 27-37). Konventsiooni artiklist 41 ei tulene aga vahetult riigi kohustust isiku

ees, vaid tegemist on EIK-i tegevust reguleeriva materiaalõigusliku kahju hüvitamise

alusega juhuks, kui kohus leiab, et konventsiooni või selle protokolle on rikutud ja

konventsiooniosalise õigus lubab ainult osalist hüvitust. Sel juhul võib EIK vajaduse korral

määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse. Ringkonnakohus leiab, et asjassepuutuvaks

normiks on hoopis konventsiooni artikkel 13, mis nõuab, et igaühel, kelle konventsioonis

sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile.

Advokaadibüroo ebaseadusliku läbiotsimisega rikutakse konventsiooni artiklit 8. Sel juhul

on nõutav tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolu. Printsiibis saab läbiotsimise vaidlustamist

põhimenetluses,

koos

õigusega

taotleda

kahju

hüvitamist,

pidada

sobivaks

õiguskaitsevahendiks (Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. novembri 2022. a otsus

(vastuvõetamatuse kohta) nr 18421/20, Z v. Estonia, p 21). Teatud konventsiooni

kesksemate põhiõiguste – nt artiklid 2 (õigus elule) või 3 (piinamise keeld) – rikkumise

korral nõuab artikkel 13, et (füüsilisel) isikul oleks õigus nõuda ka mittevaralise kahju

hüvitamist (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 3. aprilli 2001. a otsus asjas nr 27229/95, Keenan

v. the United Kingdom, p 130). Ringkonnakohtule ei ole teada sellist EIK praktikat, mis

võimaldaks järeldada, et käsiloleval juhul ei piisaks konventsiooni artikli 13 nõuete

täitmiseks sellest, et kohus tunnistab süüdistatavate õiguste rikkumist ning loeb tõendid

lubamatuks. Kaebuses, mille esemeks oli advokaadi ja kliendi telefonikõne lubamatu

pealtkuulamine, pidas EIK füüsilise isiku puhul piisavaks, et kohus luges tõendi lubamatuks

ja füüsilisel isikul oli õigus nõuda tsiviilkohtumenetluses hüvitist (Euroopa Inimõiguste

Kohtu 1. märtsi 2022. a otsus (vastuvõetamatuse kohta) asjas nr 35959/15,

Mateuț c. Roumanie, p 35-39). Sellest ei saa aga ringkonnakohtu arvates järeldada, et ka

juriidiline isik peab tingimata saama nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Veelgi enam, ka

EIK on ise advokaadi kutsesaladuse rikkumise tuvastamisel juriidilisest isikust kaebaja

korral pidanud piisavaks üksnes rikkumise tuvastamist (Euroopa Inimõiguste Kohtu

2. aprilli 2015. a otsus asjades nr 63629/10 ja 60567/10, Vinci Construction et GTM Génie

Civil et Services c. France, p 83-87 ning 16. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 74336/01, Wieser

and Bicos Beteiligungen GmbH v. Austria, p 70-73). Käsilolevas kriminaalasjas on

läbiotsimine tunnistatud kahes kohtuastmes ebaseaduslikuks. Lubamatuks on tunnistatud

ka läbiotsimisega saadud tõendid. Ringkonnakohtu arvates ei esine ka ühtki sedavõrd

erakorralist asjaolu, mille taustal oleks juriidilisele isikule mittevaralise kahju

1-21-4033

93(101)

väljamõistmine selgelt mittemõõdukas. Neil põhjustel on küsimus SKHS § 11 lg 2

kooskõlast inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklitega 8 ja 13 praegusel juhul

teoreetiline. Isegi kui SKHS § 11 lg 2 võimaldaks hüvitada juriidilisele isikule tekitatud

mittevaralist kahju, ei oleks selleks praegusel juhul põhjust, sest rikkumine on heastatav

muude vahenditega (SKHS § 11 lg 3).

381.

Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu otsusega, et SKHS § 11 lg 2 ei

võimalda hüvitada juriidilisele isikule tekitatud mittevaralist kahju.

382.

Mittevaralise kahju hüvitamist on taotlenud ka Z. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu

järeldusega, et mittevaralise kahju hüvitamine on välistatud, sest SKHS § 11 lg 2 ei näe ette

ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamist. Advokaadibüroo ebaseadusliku

läbiotsimisega rikuti Z kodu ja eraelu puutumatust SKHS § 11 lg 2 mõttes. Nimelt kuulub

ka töökoha läbiotsimine kodu ja eraelu puutumatuse kaitsealasse (Euroopa Inimõiguste

Kohtu 24. juuli 2008. a otsus asjas nr 18603/03, André and Another v. France, p 36 ja 27.

septembri 2005. a otsus asjas nr 50882/99, Petri Sallinen and Others v. Fnland, p 70). Seega

annab SKHS § 11 lg 2 aluse taotleda ka ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamist. SKHS § 11 lg 3 järgi tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada.

Järelikult tekitas riik Z kodu ja eraelu puutumatuse rikkumisega talle mittevaralise kahju.

383.

Kuigi Zle tekitati mittevaralist kahju, ei tule seda hüvitada rahas. See on heastatav

rikkumise tuvastamisega ning läbiotsimisel saadud tõendite lubamatuks tunnistamisega

(SKHS § 11 lg 2 teine lause). Ringkonnakohus arvestab seejuures seda, et läbiotsimise

ebaseaduslikkus tulenes suuresti kutsesaladuse kaitse nõuete rikkumisest, mitte liialt suurest

riivest Z kodu ja eraelu puutumatusele. Kutsesaladuse rikkumisega kahjustati aga ennekõike

klientide huve. Kuigi töökoht kuulub kodu ja eraelu puutumatuse kaitsealasse, on töökoha

läbiotsimisega kaasnev põhiõiguste riive üldjuhul kodu läbiotsimisega võrreldes väiksem.

Rikkumise tuvastamise heastavat mõju suurendab ka see, et läbiotsimise seaduslikkus oli

keskseks küsimuseks nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses ning mõlemad kohtud leidsid

üksmeelselt, et läbiotsimine oli ebaseaduslik ning läbiotsimisega saadud tõendid lubamatud.

Seda mõju suurendab ka asjaolu, et käsilolev kriminaalasi on suure avaliku tähelepanu all,

mistõttu jõuab kohtute järeldus ebaseadusliku läbiotsimise kohta ka laiema avalikkuseni.

Viimaks märgib ringkonnakohus seda, et ka EIK praktikast leiab arvukalt näiteid, kus

advokaadibüroo ebaseadusliku läbiotsimise tuvastamisel piirdutakse üksnes rikkumise

tunnistamisega ja seda isegi siis, kui riigisisene kohus üldse rikkumist ei tuvastanud (nt

Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. novembri 2021. a otsus asjas nr 698/19, Särgava v. Estonia,

p 112-114; 21. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 43757/05, Xavier Da Silveira v. France, p 55;

28. aprilli 2005. a otsus ajas nr 41604/98, Buck v. Germany, p 63; 16. detsembri 1992. a

otsus asjas nr 13710/88, Niemietz v. Germany, p 43). Neil põhjustel leiab ringkonnakohus,

et Z taotlus ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks

tuleb jätta rahuldamata.

384.

Kuigi maakohus jõudis sama tulemuseni, tugines maakohus sellele, et SKHS § 11 lg 2

ei võimalda läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamist. Ringkonnakohus asendab selles osas

KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu põhiosa põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

(c) Ebaseadusliku vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotlus

385.

Apellant taotleb kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamist. Maakohtult taotleti kahju hüvitamist nii SKHS § 7 lg 1 ja § 11 lg 2 alusel

kui ka SKHS § 5 lg 1 p 2 ja § 11 lg 1 alusel (XXXIII kd, tl 51). Ringkonnakohus nõustub

1-21-4033

94(101)

apellandiga, et maakohus jättis ekslikult sellele taotlusele hinnangu andmata. See on

käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa

maakohtu otsuse tühistamise ning selles osas uue otsuse tegemise KrMS § 338 p 3 ja

KrMS § 340 lg 2 p 6 järgi.

386.

SKHS § 7 lg 1 järgi esitatud taotluses leiti, et Z kahtlustatavana kinnipidamine oli

ebaseaduslik. See väide on aga põhistamata. Taotluses sedastatakse lihtsalt, et

kriminaalasjas kogutud teave ei kinnita, et olnuks reaalne vajadus Z vabaduspõhiõiguse

piiramiseks ning seetõttu oli tema kahtlustatavana kinnipidamine eesmärgipäratu ja

ebaproportsionaalne. Apellatsioon sisaldab mõningaid täiendavaid sisulisi argumente, kuid

neid ei nimetatud maakohtule esitatud taotluses. Maakohtule esitatud taotluse üldsõnalistel

argumentidel ringkonnakohus Z kahtlustatavana kinnipidamisel süülist menetlusõiguse

rikkumist ei tuvasta. Seda järeldust ei muuda ka apellatsioonis esitatud väited. Prokuratuur

esitas kohtuvaidluses kahju hüvitamise taotlusele vastuväited ning leidis, et Z vabastati

viivitamata peale seda, kui lõpetatud olid läbiotsimistoimingud ja üle kuulatud

advokaadibüroo töötajad ja raamatupidaja A2 (Prokuratuuri süüdistuskõne, p 337; XXXIV

kd, tl 148-148pöördel). Z apellatsioonis viidatud asjaolu, et tunnistajatel Ml ja A2l võis olla

õigus ütluste andmisest keelduda, ei tähenda, et neid ei tohtinud ülekuulamisele allutada.

Neile tuli lihtsalt tagada AdvS § 43 lg-st 2 ning KrMS § 72 lg-st 1 tulenevad õigused.

Näiteks kuulati mõlemad tunnistajad üle ka kohtus (18. mai 2022. a kohtuistungi protokoll,

lk 14-20; XXXI kd, tl 125pöördel-128pöördel). Kokkuvõtvalt jätab ringkonnakohus selles

osas kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

387.

SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel esitatud taotlus tuleb rahuldada, sest Z mõisteti õigeks. SKHS

§ 11 lg 4 järgi tuleb Zle hüvitada mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud

kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise

nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine

brutokuupalk,

mis

on

jagatud

30-ga.

Taotlus

esitati

25. jaanuaril

2023. ning selleks hetkeks oli viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine

brutokuupalk (2022 IV kvartal) 1735 eurot. Päevamääraks on seega 57,833 eurot.

Zlt võeti vabadus 31. oktoobril 2019 ja ta vabastati 1. novembril 2019 (XX kd,

tl 104-105). Seega tuleb talle välja mõista hüvitis kahe päeva eest summas 115,67 eurot.

(d) Ringkonnakohtule esitatud uued süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotlused

388.

Apellatsiooni punktid 10-12 ei seondu üheselt maakohtule esitatud kahju hüvitamise

taotlusega. SKHS § 18 lg 1 järgi tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada enne kohtuliku

uurimise lõpetamist. Seda ei tehtud. Ringkonnakohtule võib taotluse esitada

apellatsioonimenetluses üksnes siis, kui taotlus jäeti maakohtule esitamata mõjuval

põhjusel (SKHS § 21 lg 1). Sellist mõjuvat põhjust ei ole.

389.

Apellandi väide, et kahju hüvitamise alus võiks tulla maakohtu otsuse põhjendustest, ei

ole õige. Ringkonnakohus selgitab, et mõjuva põhjusena SKHS § 21 lg 1 mõttes tuleb

ennekõike käsitada seda, kui pärast maakohtu menetlust ilmneb mingi uus faktiline asjaolu

või kui kahju hüvitamist taotletakse seoses maakohtu otsusega (nt võtab maakohus otsust

tehes süüdistatava vahi alla). Maakohtu õiguslikud põhjendused, isegi kui süüdistatav või

tema kaitsja nende peale ise ei tulnud, üldjuhul kahju hüvitamiseks alust ei anna.

390.

Apellatsiooni

punktis

on

mõnevõrra

ebaselge

käsitlus

põhjendamatu

kriminaalmenetluse alustamise ja seeläbi kahju tekitamise kohta. Selliseid asjaolusid

1-21-4033

95(101)

maakohtule esitatud kahju hüvitamise taotlus ei sisalda. Apellandi vastus ringkonnakohtu

kirjalikule küsimusele ei toonud selles osas täiendavat selgust. Ringkonnakohus mõistab

apellandi kirjalikku vastust nii, et väidetava ebaseadusliku kriminaalmenetluse läbi

sisustatakse ebaseaduslikku läbiotsimist – seega ei ole tegemist eraldi kahju hüvitamise

taotlusega. Viimast ei saakski ringkonnakohus läbi vaadata, sest see oleks esitatud hilinenult

kuna taotlus tulnuks esitada maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist.

Ringkonnakohus ei tuvasta, et vaatamata õigeksmõistvale otsusele oleks kriminaalmenetlus

tervikuna ebaseaduslik olnud. Samuti ei olnud kuriteokahtlused ilmselt põhjendamatud.

Läbiotsimise ebaseaduslikkusele antavat hinnangut seega apellandi argument ei mõjuta.

391.

Apellatsiooni punktis 11 taotleb apellant, et ringkonnakohus annaks maakohtu poolt

viies episoodis määratud tasuta õigusabile erineva hinnangu, mitte määratleda neid tasuta

õigusabina ning sellest lähtuvalt mõista nii Z kui ka advokaadibüroo kasuks välja varalise

ja mittevaralise kahju hüvitis. Sellist kahju hüvitamise taotlust maakohtu menetluses ei

esitatud. Vastuses ringkonnakohtu kirjalikule küsimusele seob apellant selle taotluse taas

ebaseadusliku läbiotsimisega, sest prokuratuur tugines neile episoodidele kuriteokahtluse

sisustamisel. Ringkonnakohus mõistab ka seda selgitust nii, et tegemist ei olnud siiski eraldi

kahju hüvitamise taotlusega. Sellele, kas ja kuidas võib nimetatud episoode käsitada tasuta

õigusabina, võttis ringkonnakohus seisukoha eespool.

392.

Apellatsiooni punktis 12 taotletakse varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist seoses

ebaseadusliku jälitustegevusega. Vastuseks ringkonnakohtu kirjalikule küsimusele selgitas

apellant, et tugines apellatsiooni punktis 12 toodud asjaoludele kohtuvaidlustes. Isegi kui

see nii oli, tulnuks seda teha enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Seega on tegemist

esmakordselt ringkonnakohtule esitatud taotlusega, mille kolleegium jätab SKHS § 13 lg 2

alusel läbi vaatamata, sest see pole tähtaegne.

(f) Kokkuvõte

393.

Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus apellatsioonid osaliselt ning tühistab maakohtu

otsuse osaliselt, s.o Zle kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamata jätmise

osas. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab rahuldamata Z taotluse

hüvitada ebaseadusliku kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju, kuid

mõistab Z kasuks välja õiguspärase kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud mittevaralise

kahju 115,67 eurot. Z ja OÜ X taotluse hüvitada ebaseadusliku jälitustegevusega tekitatud

kahju jätab ringkonnakohus läbi vaatamata. Zle ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise osas jääb maakohtu otsus

sisuliselt muutmata, kuid ringkonnakohus asendab maakohtu otsuse põhjendused enda

omadega.

(IX) Menetluskulud maakohtus

(1) F ja C menetluskulude riigi kanda jätmine

394.

Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti riigi kanda F

(ja osaliselt C) poolt valitud kaitsjale makstud tasud, mis seondusid süüteomenetlusega

tekitatud kahju hüvitamise taotlusega, kolleegidega nõupidamisega, süüdistatava Wle

esitatavate küsimuste ettevalmistamisega ning SKHS taotluse täiendamisega ja muude

toimingutega, mida maakohus välja ei toonud.

1-21-4033

96(101)

395.

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusega seoses ei pea prokuratuur

põhjendatuks menetluskulude riigi kanda jätmist, sest maakohus jättis F esitatud taotlused

täies ulatuses rahuldamata. C taotluse rahuldas kohus küll osaliselt, kuid C kandis oma

taotluse kohtuistungil ise ette. Kaitsjad leidsid apellatsioonivastuses, et kuna taotlevad

ringkonnakohtult endiselt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist, on põhjendatud

hüvitada ka sellega seonduvad menetluskulud.

396.

Maakohtule esitatud arvetest on süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise

taotlusega selgelt seostatavad kulud järgmised:

-

Arve nr 202209183 (XXXV kd, tl 132pöördel)

o 13.09.2022: Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus 3 tundi

hinnaga 100 eurot tund ehk 300 eurot;

o 14.09.2022: Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus 5 tundi

hinnaga 100 eurot tund ehk 500 eurot;

-

Arve nr 202211068 (XXXV kd, tl 134pöördel)

o 22.11.2022: SKHS taotluse täiendamine 1 tund hinnaga 120 eurot tund ehk

120 eurot;

o 23.11.2022: SKHS taotluse täiendamine, tõendite kogumine 5 tundi hinnaga

120 eurot tund ehk 600 eurot;

-

Arve nr 202300161 (XXXV kd, tl 136pöördel)

o Kohtukõne kirjalikud teesid (SKHS taotluse episood) 4 tundi hinnaga 120

eurot tund ehk 480 eurot.

397.

Seega on süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusega seostatavalt kulunud

valitud kaitsjal aega 18 tundi tasumääraga 100-120 eurot tund ning seeläbi on

süüdistatavatele tekkinud kulud kokku summas 2000 eurot. Sellele lisandub käibemaks

tolleaegse käibemaksumäära järgi (20%) 400 eurot. Ehk siis on kulud kokku olnud vähemalt

2400 eurot.

398.

Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri apellatsiooniga, et F osas ei olnud maakohtul

põhjust süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse koostamisega seonduvaid

menetluskulusid täies mahus põhjendatuks pidada, sest maakohus jättis taotluse

rahuldamata. Samas tühistab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni alusel selles osas

osaliselt maakohtu otsuse ning rahuldab F taotluse kohtunikuametist kõrvaldamisega

tekitatud varalise kahju osas. C taotluse rahuldas maakohus osaliselt, kuid C allkirjastas

enda esitatud taotluse ise (XXXIII kd, tl 194). Seetõttu eeldab ringkonnakohus, et kõik

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusega seonduvad kulud tekkisid Fl. F

taotlus rahuldatakse ametikohustuste täitmise peatamisega tekitatud varalise kahju osas.

Muus osas jääb taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus otsustab seega hinnanguliselt, et

kahju hüvitamise taotluste osas on mõistlikuks tasuks 1000, mitte 2400 eurot. Seega

rahuldab ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni osaliselt, tühistab KrMS § 338 p 3 ja §

339 lg 2 alusel maakohtu otsuse Eesti Vabariigilt F kasuks menetluskulude väljamõistmise

osas ja teeb selles osas KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse, milles vähendab välja

mõistetud menetluskulusid 1400 euro võrra (2400 – 1000 = 1400).

399.

Prokuratuur leiab, et süüdistatavate kanda tuleb jätta menetluskulu, mis on seotud kaitsja

poolt kolleegidega nõupidamisele, samuti kulu mitmele kaitsjale. Seda taotlust prokuratuur

ei konkretiseeri, mistõttu jääb selles osas apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus

märgib täiendavalt, et kohtumenetluses osalesid kaks kaitsjat (O. Nääs ja E. Altroff), kes

kaitsesid kahepeale kokku kolme süüdistatavat (F, C ja Q). Arvetel on eristatud, milline

1-21-4033

97(101)

kaitsja millise toiminguga tegeles. Kolleegidega nõupidamine nähtub tõepoolest näiteks

arvelt 202210183 kuupäevaga 13.10.2022 kande alt Kohtuistungil osalemine, nõupidamine

kolleegidega, kohtuistungiks ettevalmistamine kokku 3,25 tunni ulatuses tasumääraga 320

eurot (XXXV kd, tl 133pöördel). Tegemist on sisuliselt kohtuistungiks ettevalmistamiseks

kulutatud ajaga, mille juures on täpsustatud, et peeti kolleegidega nõu. Kolleegide kulude

hüvitamist kohtult ei taotleta. Selles osas ei ole maakohtu otsuse tühistamiseks põhjust.

400.

Prokuratuur leiab, et põhjendamatuks menetluskuluks tuleb lugeda süüdistatava

ettevalmistamist Wle esitatavateks küsimusteks, sest küsitlemine on kaitsja ülesanne.

Apellatsioonis leitakse, et tulenevalt KrMS § 2882 lg-st 2 saab süüdistatav üksnes

erandkorras ristküsitluse lõpus tunnistajale küsimusi esitada. Ringkonnakohus jätab selles

osas apellatsiooni rahuldamata. Prokuratuuri apellatsioonist ei nähtu selgelt, millist kulu

apellant silmas peab. Arvest 202210183 nähtub kuupäevaga 10.10.2022 kulurida

Küsimused Wle, millele kulus 1,5 tundi hinnaga 120 eurot tund. Kuupäevaga 12.10.2022 on

kulurida Küsimused süüdistatavatele, millele kulus 4 tundi tunnihinnaga 120 eurot tund

(XXXV kd, tl 133pöördel). Kummastki ei nähtu, et tegemist oleks olnud just

F ettevalmistamisega tema poolt Wle esitatavateks küsimusteks. W ristküsitluseks tuli aga

kaitsjatel mõistagi valmistuda.

401.

Kokkuvõttes

rahuldab

ringkonnakohus

prokuratuuri

apellatsiooni

osaliselt

F menetluskulude osas, mis seonduvad süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotlemisega.

Selles

osas

tühistab

ringkonnakohus

KrMS

§

p

ja

§ 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse Eesti Vabariigilt F kasuks menetluskulude

väljamõistmise osas ja teeb selles osas KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse, milles

vähendab välja mõistetud menetluskulusid (51 096,92 eurot) 1400 euro võrra. Seega tuleb

Eesti

Vabariigilt

F

kasuks

välja

mõista

49 696,92

eurot

(51 096,92 – 1400 = 49 696,92).

(2) Z menetluskulude riigi kanda jätmine

402.

Prokuratuur vaidlustab Z menetluskulude riigi kanda jätmist põhjusel, et maakohus ei

arvestanud KrMS § 175 lg-st 2 tulenevat piirangut, mille kohaselt tulnuks mitme kaitsja

korral arvata menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale

või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Apellant leiab, et maakohus

kahe kaitsja kulusid omavahel ei kõrvutanud ning mõistis põhjendamatult välja. Samuti on

põhjendamatu kaitsja M. Mahlapuule kaitseakti koostamisega seotud kulude välja

mõistmine,

sest

tulenevalt

kohtu

korraldustest

oli

M. Mahlapuu kohustatud kolmel korral uue kaitseakti esitama. Kaitsja J. Tehver leiab

apellatsioonivastuses, et hüvitise kogusumma 80 968 eurot ja 4 senti ei ületa ühele kaitsjale

tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Z leiab oma apellatsioonivastuses samuti,

et kaks kaitsjat täiendasid üksteist ning võisid küll osaleda samadel istungitel, kuid mõlemal

oli oma kindel roll. Lisaks täideti vajadusel advokaadibüroo asenduskaitsja rolli.

403.

Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et maakohtu otsusest ei nähtu, et Z kasuks

menetluskulude väljamõistmisel oleks KrMS § 175 lg 2 nõudeid järgitud. Maakohus on

KrMS § 42 lg-le 2 viidates leidnud üksnes seda, et süüdistatavale ei saa mitme kaitsja

valimist ette heita. Võrdlus teiste süüdistatavatega viitab aga sellele, et Zle hüvitatav kulu

ületab ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Kõige mahukam

süüdistus esitati Fle. Lisaks Zga seonduvatele altkäemaksusüüdistustele pidi F end kaitsma

ka Wga seotud altkäemaksu episoodis, lisaks eriliiki isikuandmete ebaseadusliku

avaldamise, kelmuse katse, dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise

1-21-4033

98(101)

süüdistustes. Tema taotles 52 032,93 euro hüvitamist (XXXV kd, tl 126), millest maakohus

hüvitas 51 096,92 eurot. W süüdistati sarnaselt Zga üksnes altkäemaksu andmises ja

täiendavalt oli tema vastu esitatud ka avalik-õiguslik nõue. Tema taotles 48 300 euro

hüvitamist (XXXV kd, tl 150), mille maakohus hüvitas täies ulatuses. Z taotles

menetluskulude hüvitamist summas 29 985 eurot (kaitsja J. Tehveri tasud – XXXV kd, tl

108) ning 50 983,044 eurot (kaitsja M. Mahlapuu – XXXV kd, tl 175) ehk kokku 80 968,04

eurot, mille maakohus hüvitas täies ulatuses. Z poolt valitud kaitsjatele makstud tasu on

seega enam kui poolteist korda suurem, kui see, mida hüvitati Wle ja Fle. Sellest, et

kaitsjatel võis olla mõnevõrra erinev kaitsestrateegia, ei saa järeldada, et kahele kaitsjale

makstud tasu oleks jäänud ühele kaitsjale tavapäraselt makstava mõistliku suurusega tasu

piiresse. KrMS § 175 lg 2 mõttes ei olegi otseselt tähtis see, et kaitsjad üksteise tööd ei

dubleeri. Nii näiteks on võimalik, et süüdistatav valib endale kolm kaitsjat, kel kõigil on

erinev roll. Kolme kaitsja korral tekib sel juhul eelduslikult (kuid mitte alati) siiski suurem

menetluskulu, kui ühe esindaja korral, sest kõik kaitsjad tutvuvad toimikumaterjalidega,

osalevad istungitel jne. Ringkonnakohus leiab hinnanguliselt, et Z kasuks välja mõistetud

menetluskulusid tuleb sel põhjusel 20% võrra vähendada. See tähendab, et

KrMS § 175 lg 2 järgi on mõistliku suurusega tasu lähtepunktiks 64 774,43 eurot.

404.

Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga ka selles, et kaitsja M. Mahlapuu poolt

kaitseakti koostamisele kulunud aega ei saa tervikuna põhjendatuks pidada. Kohtule

esitatud taotlusele lisatud kulude nimekirjast nähtuvad kaitseakti koostamisega seonduvalt

järgmised kanded (XXXV kd, tl 177):

-

11-31.03.2021 – tutvumine süüdistusaktiga, kaitseakti koostamine ja ettevalmistus

kohtulikuks üldmenetluseks kokku 88,483 tundi hinnaga 150 eurot tund ehk

13 272,45 eurot (XXXV kd, tl 182);

-

11, 12 ja 13.04.2021 – tutvumine süüdistusaktiga, kaitseakti koostamine ja

ettevalmistus kohtulikuks üldmenetluseks kokku 23,226 h hinnaga 170 eurot tund

ehk 4458,35 eurot (XXXV kd, tl 186).

405.

M. Mahlapuu esitas kaitseakti 26. septembril 2021 (XXIX kd, tl 24-61). 25. novembril

2021 esitas kaitsja muudetud kaitseakti (XXX kd, tl 1-36) ja 27. jaanuaril 2022 uuesti

parandatud kaitseakti (XXX kd, tl 95-131). Mõlemal korral oli uue kaitseakti esitamine

tingitud kohtu seisukohast, et kaitseakt ei vasta nõuetele ning seda on vaja kohendada

(22. oktoobri 2021. a kohtuistungi protokoll, lk 2, XXIX kd, tl 222pöördel ja 17. jaanuari

2022. a kohtuistungi protokoll, lk 16, XXX kd, tl 78pöördel). Prokuratuur leiab, et on ilmne,

et 11, 12 ja 13.04.2021 toimingud hõlmasid uue kaitseakti koostamist varasema seaduse

nõuetele mittevastava kaitseakti asemel. Kuigi menetluskulude nimekirjas toodud

kuupäevad on varasemad kui süüdistusakti tagastamine, väljastati kaitseakti koostamisega

seonduvad arved vastavalt 31. märtsil 2021 ning 15. oktoobril 2021. Seega nõustub

ringkonnakohus, et hilisem arve kajastab ka kaitseakti parandamisega seotud kulusid ning

seda möönab ka Z oma apellatsioonivastuses. Menetluskulude nimekirjast ei nähtu täpselt,

milline osa seondus kaitseakti korrastamisega. Ringkonnakohus tuvastab selle

hinnanguliselt, leides et see oli kokku 10 tundi tasumääraga 170 eurot ehk kokku 1700 eurot,

millele lisandub käibemaks tolleaegse käibemaksumäära järgi (20%) 340 eurot. Kokku on

seega põhjendamatud kulud 2040 eurot, mille ringkonnakohus arvestab eespool leitud

mõistliku suurusega tasust (64 774,43 eurot) maha. Seega on vahetulemus 62 734,43 eurot

(64 774,43 – 2040 = 62 734,43).

406.

Ringkonnakohus vähendab aga seda summat veelgi. KrMS § 191 lg 3 järgi ei ole

ringkonnakohus apellatsiooni läbi vaadates seotud prokuratuuri apellatsiooni piiridega

1-21-4033

99(101)

(vt Riigikohtu 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 12). Maakohtule esitatud

taotlustest nähtub, et kõik arved esitati OÜ-le X, kes tasus need Z eest. OÜ X on

käibemaksukohustuslane. Käibemaksukohustuslane saab aga nõuda tasult arvestatud

käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt

arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. Taotlustes pole viidatud, et

käibemaksukohustuslastest arve saajal pole võimalik õigusteenuse arvetel näidatud

käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega on menetluskulud hüvitatud

põhjendamatult ka käibemaksu osas (vt samamoodi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

7. novembri 2023. a määrus asjas nr 1-22-7792, p 18).

407.

Vähendades nii-nimetatud vahetulemusena saadud 62 734,43 eurot arvetel kajastatud

20% käibemaksu võrra, on põhjendatud menetluskulu suuruseks 52 278,69 eurot

(62 734,43 ÷ 1,2 = 52 278,69).

408.

Seega rahuldab ringkonnakohus Z menetluskulude osas prokuratuuri apellatsiooni,

tühistab KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse Eesti Vabariigilt Z kasuks

menetluskulude

väljamõistmise

osas

ja

teeb

selles

osas

KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse, milles vähendab välja mõistetud menetluskulusid

(80 968,04 eurot) ning mõistab Eesti Vabariigilt Z kasuks välja 52 278,69 eurot.

(3) OÜ X menetluskulude riigi kanda jätmine

409.

Prokuratuur leiab, et maakohus pidanuks jätma OÜ X süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise taotlusega seonduva menetluskulu tema enda kanda. Seda põhjusel, et taotluse

kohaselt kaitsja S. Reinsaar üksnes osales taotluse koostamisel, millest järeldub, et sellesse

panustasid ka teised isikud. Lisaks jäi taotlus rahuldamata.

410.

Kohtule esitatud 4. mai 2023. a arvest nähtuvad süüteomenetlusega tekitatud kahju

hüvitamise taotluse osas järgmised kanded (XXXV kd, tl 149A):

-

20.01.2023 ja 22.01.2023: Süüteomenetluses põhjustatud kahju hüvitamise taotluse

koostamisel osalemine 9 tundi hinnaga 150 eurot tund ehk 1350 eurot;

-

24.01.2023: Süüteomenetluses põhjustatud kahju hüvitamise taotluse koostamisel

osalemine 2 tundi hinnaga 150 eurot ehk 300 eurot.

411.

Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et kuna OÜ X süüteomenetluses tekitatud

kahju hüvitamise taotlus jäi täielikult rahuldamata nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu

menetluses, ei ole selles osas ka valitud esindajale makstud tasu hüvitamine põhjendatud.

Kahju hüvitamise taotluse koostamise eest tasus advokaadibüroo 1650 eurot, millele

lisandub käibemaks tolleaegse käibemaksumäära järgi (20%) 330 eurot. Kokku on seega

põhjendamatud kulud 1980 eurot.

412.

Sarnaselt Z menetluskuludega on ka OÜ X menetluskulude hüvitamisel jäänud

tähelepanuta, et tegemist on käibemaksukohustuslasega. Taotluses pole viidatud, et

käibemaksukohustuslastest arve saajal pole võimalik õigusteenuse arvetel näidatud

käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega on menetluskulud hüvitatud

põhjendamatult ka käibemaksu osas.

413.

Kokku taotles OÜ X 15 465 euro hüvitamist, millest ringkonnakohus luges eespool

põhjendamatuks 1980 eurot, mis seondus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

1-21-4033

100(101)

taotlusega. Vähendades ülejäänud 13 485 eurot arvetel kajastatud 20% käibemaksu võrra,

on põhjendatud menetluskulu suuruseks 11 237,5 eurot (13 485 ÷ 1,2 = 11 237,5).

414.

Seega rahuldab ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni osaliselt, tühistab

KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse Eesti Vabariigilt OÜ X kasuks

menetluskulude

väljamõistmise

osas

ja

teeb

selles

osas

KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse, milles mõistab Eesti Vabariigilt OÜ X kasuks välja

mõista 11 237,5 eurot.

(X) Menetluskulud apellatsioonimenetluses

415.

Kaitsjad esitasid taotlused apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmiseks.

Menetluskulud, mis seonduvad prokuratuuri apellatsiooniga, tuleb KrMS § 185 järgi jätta

riigi kanda.

416.

W kaitsja M. Lemetti palub Wle hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu kogusummas

3000 eurot. Taotlus sisaldab tasu 20 tunni õigusabi osutamise eest tunnihinnaga 150 eurot

tund ehk kokku 3000 eurot. Tasule ei lisandu käibemaksu, sest arve tasus W eest OÜ L.

Taotluses on eraldi märgitud toimingutele kulunud aeg (mh otsusega tutvumine, kliendiga

suhtlus jmt). Ringkonnakohtu arvates on taotluses märgitud toimingud olnud vajalikud,

neile kulunud aeg ning tunnihind on mõistlikud.

417.

Z kaitsja J. Tehver palub Zle hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu kogusummas 823,5

eurot. See kulu seondub üksnes prokuratuuri apellatsiooniga. Taotlus sisaldab tasu 4,5 tunni

õigusabi osutamise eest tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Taotluse

kohaselt kulus aeg prokuratuuri apellatsiooni analüüsile ja sellele vastuse koostamisele).

Ringkonnakohtu arvates on taotluses märgitud toimingud olnud vajalikud, neile kulunud

aeg ning tunnihind on mõistlikud. Samas nähtub taotlusest, et arve esitati OÜ-le X, kes on

käibemaksukohustuslane. Samadel põhjustel, mis toodud Z maakohtu menetluses kantud

kulude hüvitamise juures, loeb ringkonnakohus taotlust 22% käibemaksu summa

hüvitamise osas alusetuks. Riigilt tuleb välja mõista üksnes 675 eurot (823,5 ÷ 1,22 = 675).

418.

F, Q ja C kaitsjad paluvad süüdistatavatele hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu

kogusummas 7218,98 eurot. Taotlus sisaldab tasu 49,31 tunni õigusabi osutamise eest

tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks.

419.

Prokuratuuri apellatsiooniga seonduvalt kulus taotluste järgi kokku 37 tundi ja

59 minutit (toimingud 12. detsembrist 2023 kuni 16. veebruarini 2023) tunnihinnaga 120

eurot ehk kokku 4557,6 eurot. Sellele lisandub käibemaks 1002,67 eurot, mis teeb

kogusummaks 5560,27 eurot. Nendes seisukohtades vastati põhjalikult ja valdavalt

asjakohaste argumentidega prokuratuuri mahukale apellatsioonile. Ringkonnakohus loeb

selles osas ajakulu ning tunnihinda 120 eurot põhjendatuks ja mõistlikuks.

420.

Prokuratuuri apellatsiooniga seonduva kulu osas ei ole kaitsjad ära näidanud selle

jagunemist F, C ja Q vahel. Maakohtu menetluses lähtuti poolte nõusolekul hüvitiste

väljamõistmisel

proportsioonist

80% Fle, 10% Cle ja 10% Qle. Kuna sellest käsitlusest ei ole ringkonnakohtu menetluses

lahti öeldud, lähtub ringkonnakohus samast loogikast. Seega tuleb prokuratuuri

apellatsiooniga seonduvalt F kasuks mõista välja 4448,21 eurot, C kasuks 556,03 eurot ja

Q kasuks 556,03 eurot.

1-21-4033

101(101)

421.

Ringkonnakohus rahuldas F ja C apellatsioonid osaliselt ja tegi selles osas KrMS § 337

lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud lahendid. Seega kannab menetluskulud KrMS § 185 lg 1 järgi

riik.

422.

Apellatsioonkaebuste koostamiseks kulus taotluste järgi kokku 11 tundi ja 20 minutit

(toimingud 23. novembrist 2023 kuni 4. detsembrini 2023) tunnihinnaga 120 eurot ehk

kokku 1359,6 eurot. Sellele lisandub käibemaks 299,11 eurot, mis teeb kogusummaks

1658,71 eurot. Sealjuures on C apellatsiooni osas toodud eraldi välja kulu

1 tund. Seega järeldab ringkonnakohus, et F apellatsiooni koostamisele kulus 10 tundi ja 20

minutit.

Ringkonnakohus

seda

aega

tervikuna

põhjendatuks

ei

pea.

F apellatsioonis korrati maakohtu menetluses esitatud taotlusi, sealjuures oli uusi argumente

pigem vähe. Lõppastmes kuulus rahuldamisele vaid osa taotlusest. Seega peab

ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 5 tundi. Tasumäära 120 eurot tunnis peab

ringkonnakohus mõistlikuks. C apellatsioon tõi kaasa küll maakohtu põhjenduste

muutmise, kuid mitte apellatsiooniga taotletud eesmärki. Sel põhjusel peab kolleegium

mõistlikuks hüvitada poole taotletud menetluskulust.

423.

Seega tuleb F apellatsiooniga seonduvalt hüvitada talle valitud kaitsjale makstud tasu

summas 732 eurot (5 tundi hinnaga 120 eurot tund, millele lisandub käibemaks). C

apellatsiooniga seonduvalt tuleb talle hüvitada valitud kaitsjale makstud tasust 146,4 eurot

(1 tund hinnaga 120 eurot tund, millele lisandub käibemaks) pool ehk 73,2 eurot.

424.

Kokkuvõttes tuleb Eesti Vabariigilt F kasuks apellatsioonimenetluses tasutud

menetluskulude katteks välja mõista 5180,21 eurot (4448,21 + 732 = 5180,21), C kasuks

629,23 eurot (556,03 + 73,2 = 629,23) ning Q kasuks 556,03 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)