3-23-1359/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.05.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1359

Haldusasi

OÜ KARO METS kaebus Keskkonnaameti 21.04.2023

otsuse nr 7-12/23/5925-2 osaliseks tühistamiseks ja

02.06.2023 vaideotsuse nr 1-7/23/68-3 tühistamiseks ning

Keskkonnaameti kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi

vaatama

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ KARO METS, esindaja Rutt Grünberg

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Moonika Järvela

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ KARO METS kaebus.

2. Tühistada Keskkonnaameti 21.04.2023 otsus nr 7-12/23/5925-2 osas, milles jäeti

rahuldamata OÜ KARO METS taotlus Eesti looduse infosüsteemi kande nr KLO9131001

kustutamiseks Pärnu maakonnas, Tori vallas, Rütavere külas asuvale Mardioja kinnistule

ulatuvas osas, ja 02.06.2023 vaideotsus nr 1-7/23/68-3.

Kohustada Keskkonnaametit 24.03.2023 taotlust uuesti läbi vaatama.

3. Mõista Keskkonnaametilt OÜ KARO METS kasuks menetluskuluna välja 20 eurot.

Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 01.07.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-23-1359

2(11)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ KARO METS on Pärnu maakonnas, Tori vallas, Rütavere külas asuva Mardioja kinnistu

(kt 73001:007:0235) omanik.

2. Keskkonnaamet (KeA) edastas OÜ-le KARO METS 08.11.2022 kaitsekohustuse teatise (dtl

12-16), mille kohaselt paikneb Mardioja kinnistul 2,29 ha ulatuses I kategooria kaitsealuste

linnuliikide väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari elupaik, mille kohta on tehtud

Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) kanne nr KLO9131001.

3. Foreko OÜ esitas KeA-le 24.03.2023 taotluse, milles palus muu hulgas viia Rütavere

püsielupaika jääva väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesa kaitseks seatud

elupaigalaigu piirid vastavusse suure-konnakotka kaitsetegevuskavas toodud nõuetega ja

kustutada elupaigalaik Mardioja kinnistule ulatuvas osas (dtl 20-22). Taotluse põhjenduste

kohaselt asub segapaari pesa ca 600 m kaugusel Mardioja kinnistul asuva püsielupaiga

sihtkaitsevööndi piirist. Suur-konnakotka tegevuskava kohaselt piiritletakse suur-konnakotka

elupaigad maksimaalselt 500 m raadiusesse jääval alal ja väike-konnakotka tegevuskava

kohaselt väike-konnakotka elupaigad maksimaalselt 300 m ulatuses. Kõnealuse segapaari

elupaiga laik on aga EELIS-esse kantud nii, et see ulatub ca 800 m kaugusele pesast. Seega on

EELIS-esse kantud hübriidpaari elupaigalaik pesast rohkem kui 500 m kaugusele ulatuvas (sh

Mardioja kinnistule) ulatuvas osas õigusvastane ja tuleb kustutada.

4. KeA jättis 21.04.2023 otsusega nr 7-12/23/5925-2 taotluse Mardioja kinnistu ulatuses

elupaiga kande kustutamiseks rahuldamata (dtl 24-25). Otsuse põhjenduste kohaselt lähtus KeA

segapaari elupaiga piiritlemisel suur-konnakotka kaitse tegevuskavas (tegevuskava) toodust,

mille kohaselt „Suur-konnakotka pesa leidmisel esitatakse keskkonnaregistrisse kandmiseks

pindalaline objekt, mis piiritletakse elupaigapõhiselt minimaalselt 250 ning maksimaalselt 500

meetri raadiuses leitud pesapuust. Võimaliku häirimise vältimiseks ning alternatiivsete

pesapaikade leidumiseks tuleb vähemalt 50-aastased puistud piiritleda pindalalise objektina

kuni 500 meetri raadiuses ja ülejäänud puistud kuni 250 meetri raadiuses suur-konnakotka

pesast.“ Kui mingis ilmakaares pole võimalik elupaika piiritleda tegevuskavas ette nähtud

ulatuses, siis piiritletakse see võimalusel muudes ilmakaartes suuremas ulatuses, et tagada

elupaiga piisav pindala. Samast põhimõttest lähtutakse elupaikade piiritlemisel ka muude

kaitsealuste liikide puhul. Kuna pesapuust põhjas ja läänes pole võimalik piirneva haritava maa

tõttu piiritleda segapaari elupaika vajalikus ulatuses (st 250 m) pesapuust, on vaja piisava

ulatusega elupaiga säilitamiseks piiritleda see muus osas metsamaal kaugemale kui 500 m

pesapuust. Segapaari elupaik on piiritletud lääneosas minimaalselt 60 m kaugusele ja põhjaosas

160 m kaugusele pesapuust, lõuna osas maksimaalselt 780 m kauguseni pesapuust. Mardioja

kinnistule ulatuv segapaari elupaik hõlmab valdavalt vähemalt 50-aastasi puistuid, mille

piiritlemine elupaika on tegevuskava alusel suur- ja väike-konnakotka segapaari tõhusaks

kaitseks põhjendatud.

5. OÜ KARO METS esitas 28.04.2023 KeA 21.04.2023 otsusele vaide ja palus kustutada

elupaiga kande Mardioja kinnistule ulatuvas osas. KeA jättis 02.06.2023 vaideotsusega

nr 1-7/23/68-3 vaide rahuldamata (dtl 31-33).

6. OÜ KARO METS esitas 16.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA 21.04.2023

otsuse nr 7-12/23/5925-2 tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata taotlus EELIS-e kande

nr KLO9131001 kustutamiseks Mardioja kinnistule ulatuvas osas; samuti KeA 02.06.2023

vaideotsuse nr 1-7/23/68-3 tühistamiseks ja KeA kohustamiseks 24.03.2023 taotlust uuesti läbi

vaatama.

3-23-1359

3(11)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebuse põhjendused (täiendavad seisukohad 06.05.2024 ja 14.05.2024) on kokkuvõtvalt

alljärgnevad.

1) Kuna Mardioja kinnistu näol on tegemist 100% maatulundusmaaga ning elupaik asub täies

ulatuses metsamaal, on elupaiga kandest tulenev iga-aastane ligi 6 kuud (suur-konnakotka

pesitsusajal 15. märtsist kuni 31. augustini) kestev metsa majandamise piirang omandiõigust ja

ettevõtlusvabadust oluliselt piirav. Seega eeldab Mardioja kinnistule elupaiga kande tegemine

ja selle säilitamine seaduslikku alust. Rütavere konnakotkaste kaitseks ei ole moodustatud

kaitse- ega hoiuala. Ka ei ole Rütavere konnakotkaste püsielupaiku võetud kaitse alla

looduskaitseseaduse (LKS) § 10 lg 2 kohaselt keskkonnaministri määrusega. Seega on

kõnealuse segapaari püsielupaik määratud kindlaks LKS § 50 lg 2 p 6 alusel ning selleks on

pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 m raadiuses (EELIS-es koodiga nr KLO3002694).

Püsielupaik Mardioja kinnistule ei ulatu. Segapaari elupaiga kaitse peaks olema LKS § 48 lg 1

kohaselt juba segapaari püsielupaiga kindlaksmääramisega tagatud. LKS ei sätesta eraldi

õiguslikku alust püsielupaigast välja jääva ala elupaigana kaitse alla võtmiseks ning seal

piirangute kehtestamiseks.

2) Kaebaja ei vaidle vastu KeA seisukohale, et segapaari elupaiga piiritlemisel tuleb lähtuda

suur-konnakotka kaitse tegevuskavast. Küll aga ei nõustu kaebaja, et tegevuskavast tuleneb alus

elupaiga kandmiseks Mardioja kinnistule. Tegevuskava näeb ette, et suur-konnakotka pesa

leidmisel esitatakse keskkonnaregistrisse kandmiseks pindalaline objekt, mis piiritletakse

elupaigapõhiselt minimaalselt 250 ning maksimaalselt 500 m raadiuses leitud pesapuust. Seega

elupaiga saab moodustada maksimaalselt 500 m kaugusele pesapuust. Kuna Mardioja kinnistul

paiknev elupaik asub pesapuust 590 – 780 m kaugusel, ei tulenenud tegevuskavast seaduslikku

alust elupaiga kandmiseks Mardioja kinnistule.

Seadusliku aluse puudumise fakti ei lükka ümber otsuses toodud tõendamata väited, mille

kohaselt pesapuust põhjas ja läänes pole võimalik piirneva haritava maa tõttu piiritleda

segapaari elupaika minimaalses vajalikus ulatuses (st 250 m pesapuust) ja kokku on elupaiga

pindala 32,8 ha ehk enam kui poole väiksem tüüpilise elupaiga suurusest. Tegevuskava ei anna

olukorras, kus elupaika pesapuust mingis suunas minimaalses ulatuses piiritleda ei saa, õigust

kompenseerida seda puudujääki pesapuust teises suunas. Samuti ei ole tegevuskavas

kehtestatud elupaiga minimaalset suurust, vaid üksnes minimaalsed ja maksimaalsed kaugused

pesapuust. Tuginemine tegevuskavast puuduvatele põhjendustele on vastuolus LKS § 49 lg 2

p-s 2 sätestatuga, mille kohaselt peavad liigi soodsa seisundi saavutamiseks vajalikud

tingimused olema välja toodud tegevuskavas, ning seega ka õiguskindluse põhimõttega.

Asjakohatu on ka vaideotsuses toodud väide, et samast põhimõttest lähtutakse elupaikade

piiritlemisel ka muude kaitsealuste liikide puhul. LKS ega haldusmenetluse seadus ei anna

KeA-le õigust seada piiranguid väidetavate põhimõtete alusel.

3) Ka juhul, kui esineks õiguslik alus piiritleda väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari

elupaik pesapuust kaugemale kui 500 m, ei oleks elupaiga piiritlemine Mardioja kinnistule

põhjendatud. KeA ei ole põhjendanud, miks on vajalik elupaiga piiritlemine pesapuust 780 m

kaugusele just lõuna suunas (s.o Mardioja kinnistule ulatuvas osas), kui sobivaid metsi leidub

ka pesapuust põhja ja ida suunas 500 m raadiuses. Nimelt nähakse tegevuskavas ette, et

võimaliku häirimise vältimiseks ning alternatiivsete pesapaikade leidumiseks tuleb vähemalt

50-aastased puistud piiritleda pindalalise objektina kuni 500 m raadiuses ja ülejäänud puistud

kuni 250 m raadiuses suur-konnakotka pesast. Näiteks paikneb pesapuust põhja suunas

katastriüksus nr 73001:007:0291, mille eraldistel 1 ja 3 asuvad üle 50-aasased puistud ning

eraldis 1 jääb osaliselt ning eraldis 3 täies ulatuses pesapuust 500 m raadiusesse. Sama kehtib

3-23-1359

4(11)

katastriüksuse nr 80801:002:0066 eraldiste 1, 2, 4 ja 5 kohta. Ka pesapuust osaliselt 500 m

raadiusesse jääval katastriüksusel nr 80801:001:0811 paistab ortofoto järgi asuvat vanem mets.

Samuti on pesapuust lääne suunas 500 m raadiuses üle 50-aastaseid puistuid, mida elupaiga

hulka ei ole arvestatud – näiteks katastriüksuse 80801:002:0142 eraldised 3 ja 4 ning

katastriüksuse 80801:002:0687 eraldis nr 1. Mardioja kinnistul paiknev mets ei kuulu

tegevuskavas nimetatud sobiva pesametsa tüübi alla, s.o ava- madalsoode ning lamminiitudega

vooluveekogude lähedal säilinud vanad soised leht- ja segametsad. Suur-konnakotkas eelistab

pesapaigana madalsoo ja lodu kasvukohatüüpe. Elupaik hõlmab Mardioja kinnistu eraldised 7-

10, millel asuvad jänesekapsa-mustika ja naadi kasvukohatüübid, mis kumbki ei asu soo- või

lammimetsas. Ühtlasi on Mardioja kinnistu paiknev elupaigana piiritletud metsatukk nii suur-

kui ka väike-konnakotka pesametsaks sobimatu. Ortofotolt nähtub, et elupaigana piiritletud

metsa läbimõõt mööda lühemat külge on umbes 130 m ning sellel on arvestataval määral

tormimurdu ja metsaga katmata ala. LKS § 50 lg 2 p 3 kohaselt on suur-konnakotkale vajalik

minimaalselt 250 m raadiusega (s.o 500 m diameetriga) pesamets ning väike konnakotkale LKS

§ 50 lg 2 p 4 kohaselt vähemalt 100 m raadiusega (s.o 200 m diameetriga) pesamets. Mardioja

kinnistul elupaigana piiritletud metsatukk nendele nõudmistele ei vasta ning on ebatõenäoline,

et konnakotkad sinna edaspidi pesa rajavad. Varem selles kohas pesitsenud väike-konnakotka

viimasest pesitsusest on möödas juba 17 aastat ning seetõttu arhiveeriti ka sealne püsielupaik

KLO3000588. Eeltoodu annab alust arvata, et KeA on jätnud olulised asjaolud arvestamata

ning see võis mõjutada nii elupaiga piiritlemise otsustust kui ka KeA otsust kaebaja taotluse ja

vaide rahuldamata jätmiseks. Kuna elupaiga kanne on Mardioja kinnistule ulatuvas osas on

õigusvastane, peab KeA selle viivitamata parandama (EELIS põhimääruse § 18 lg 2) ja elupaiga

kande Mardioja kinnistult kustutama.

4) Ei saa nõustuda KeA seisukohaga, et tegevuskava ei sea piire, millest põhjendatud juhtudel

ei saa erisusi teha. LKS § 10 lg 2 kohases menetluses püsielupaiga sihtkaitse- ja piirangvööndi

ulatuse määratlemisel jäetakse tõepoolest võimalus üldreeglist kõrvale kaldumiseks. Siiski ei

saa leiukoha EELIS-esse kandmisel juhinduda LKS § 10 lg 2 kohaselt kaitstava ala

moodustamise ja piiritlemise kriteeriumitest. Leiukoha EELIS-esse kandmise raames elupaiga

määratlemisele ning püsielupaigana kaitse alla võtmise raames püsielupaiga tsoneerimisele on

tegevuskavas nähtud ette erinevad kriteeriumid. Seda juba seetõttu, et kuna leiukoha registrisse

kandmisel on elupaiga ulatuse määratlemine täielikult ametniku otsustada, siis peavad selle

tegevuse õiguspärasuse tagamiseks ja ametniku omavoli vältimiseks olema kehtestatud

konkreetsed ja teaduslikel uuringutel põhinevad kaalutluspiirid. Püsielupaiga moodustamine

toimub LKS-s sätestatud menetluses ning hõlmab mh LKS § 8 lg 3 kohast ekspertiisi ning

puudutatud isikute kaasamist ning ärakuulamist. Seega on seal ametniku omavoli vältimine

tagatud seadusliku menetluskorraga ning tegevuskava võib sel põhjusel olla selles osas

paindlikum.

5) KeA põhjendused elupaiga pesast enam kui 500 m kaugusele määratlemise vajalikkuse

kohta on vastuolulised ja asjakohatud. Elupaik ulatuses, milles see jääb pesast rohkem kui 250

m kaugusele, täidab konkreetse isendi kaitse, mitte elupaiga säilitamise eesmärki. Seejuures ei

ole KeA selgitanud, kas ja kuidas elupaiga määratlemine pesast kaugemale kui 500 m

isendikaitse eesmärki saavutada aitab, vaid läheb oma põhjendustes sujuvalt üle elupaiga

säilitamise ja varupesade kaitsmise vajadusele. Elupaiga määratlemise eesmärk ei ole elupaiga

kaitse, mistõttu on tegemist asjakohatute põhjendustega. Ala elupaigana piiritlemine ei

võimalda tagada selle ala suur-konnakotkale sobiva elupaigana säilimist, kuna elupaigas on

võimalik kotkast häirivaid tegevusi (sh raiet) keelata ainult pesitsusajal. Muul ajal on üksnes

elupaigana piiritletud alal maaomanikul soovi korral võimalik sellel asuvat metsa piiranguteta

majandada. Tegevuskava kohaselt on elupaiga määratlemisega pesapuust 500 m kaugusele

3-23-1359

5(11)

isendikaitse eesmärk maksimaalselt täidetud ning puudub igasugune vajadus isendikaitse

eesmärgil elupaiga ulatuslikumalt määratlemiseks.

6) Pelgalt asjaolu, et elupaik plaanitakse püsielupaigana kaitse alla võtta, ei anna alust

vaidlustatud elupaiga kannet EELIS-es säilitada. Püsielupaiga moodustamine ja kaitstava liigi

leiukoha EELIS-esse kandmine on eraldi protsessid, mis alluvad erinevatele reeglitele. Ka ei

ole elupaiga kande tegemine püsielupaiga moodustamise vajalikuks eelduseks ega vastupidi.

Nimelt ei ole leiukoha EELIS-esse kandmisel LKS § 50 lg 2 p 3 alusel automaatselt

moodustuvast sihtkaitsevööndist välja jäävas osas (s.o pesast 250 m raadiuses) määratletud

elupaiga eesmärk elupaiga säilitamine, vaid konkreetse isendi kaitse pesitsusaegse häirimise

eest. On alust arvata, et püsielupaiga moodustamise menetluses läbi viidud ekspertiis ei toeta

püsielupaiga moodustamist Mardioja kinnistule. Ka väljaspool kaitsealasid moodustatav

püsielupaik ulatub reeglina samuti pesast kuni 500 m kaugusele, kuid Mardioja kinnistu asub

kõnealusest pesast rohkem kui 500 m kaugusel. Lisaks on tegevuskava kohaselt püsielupaiga

moodustamise aluseks suur-konnakotkale sobiva puistu olemasolu. Mardioja kinnistul enam

sellist puistut ei ole, kuna 2023. a septembris tehti seal metsateatiste nr 50000841126,

50000841128, 50000841130 ja 500008411321 alusel lageraie.

7) Kuivõrd haldusakti ja toimingu õiguspärasust hinnatakse HMS § 54 ja § 107 lg 1 alusel

nende tegemise aja seisuga, ei oma tegevuskava hilisemad muudatused elupaiga kande

tegemise õiguspärasuse hindamisel tähtsust. Isegi kui tegevuskava on muudetud nii, et see

toetab vaidlusalust elupaiga kannet, tuleb õigusvastane kanne muutunud asjaolude valguses

uuesti üle vaadata. Pealegi on tegevuskava muudetud ilma õigusliku ja faktilise aluseta, st

õigusvastaselt. Jääb mulje, et on KeA on asunud tegevuskava muutma meelevaldselt,

õigustamaks kohtumenetluses enda varasemat õigusvastast tegevust.

8) Asjaolu, et KeA on kohtumenetluse kestel laiendanud elupaiga piire pesast põhja ja ida

suunal, kinnitab kaebaja väidet, et pesametsaks sobivat metsa leidub sellel suunal ka pesast

500 m raadiuses. Seega jättis KeA elupaiga Mardioja kinnistule määratlemisel selle asjas

tähtsust omava asjaoluga arvestamata. Ka ei ole KeA vastanud kaebuses esitatud väitele, et

Mardioja kinnistul paiknev elupaigana piiritletud metsatukk on nii suur- kui väike-konnakotka

pesametsaks sobimatu.

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata (täiendavad seisukohad 06.05.2024).

1) Suur-konnakotkas (Clanga clanga) on Eestis I kaitsekategooriasse kuuluv lokaalselt levinud

üliharuldane haudelind. See liik pesitseb eelistatult vanades soistes metsades ning peab

saagijahti lammi- ja sooniitudel. Praegu hinnatakse asurkonna suuruseks vaid 5–10 paari (sh

suur- ja väike-konnakotka segapaarid) ning seetõttu määratletakse teda Eesti ohustatud liikide

punane nimestiku alusel „kriitilises seisundis” oleva liigina. Suur-konnakotka võimalikult

soodsa seisundi saavutamiseks tuleb säilitada liigile vajalikke elupaiku. Suur-konnakotka kaitse

paremaks planeerimiseks on koostatud üle-euroopaline tegevuskava (Meyburg jt 2001), mis

annab suuniseid nii riiklike tegevuskavade koostamiseks kui rahvusvahelise tegevuse

koordineerimiseks. Tegevuskava ei ole haldusakt ega ka õigusakt. Tegevuskava on

haldusesisene haldusõiguslik plaan, mis paneb kohustusi vaid avaliku võimu kandjale.

2) KeA nõustub, et Rütavere suur- ja väike-konnakotka segapaari elupaik tuleb kaitse alla võtta

püsielupaigana, mis kaitseb segapaari elupaika tervikuna, ning LKS § 50 lg 2 kohaselt

moodustunud esmasest püsielupaigast ei piisa suur- ja väike-konnakotka elupaiga ja suur-

konnakotka kui liigi kaitseks pikemas perspektiivis. Rütavere suur- ja väike-konnakotka

segapaari elupaiga näol on tegemist suur-konnakotka poolt käesoleval ajal teadaolevalt ühe

vähese asustatud elupaigaga ja seetõttu on äärmiselt oluline Rütavere suur- ja väike-konnakotka

segapaari kaitse tagamine. Ka kaitsealuste liike elupaikades, mis pole arvatud kaitstavate alade

3-23-1359

6(11)

(kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad) koosseisu, tuleb tagada isendikaitse kooskõlas LKS § 55

lõikega 6, mille alusel on keelatud kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmine ja tahtlik häirimine

paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise ning rände ajal. Seetõttu tuleb kaitsealuste

linnuliikide elupaikades vältida nende tahtlikku häirimist. Suur-konnakotka elupaigad on teada,

EELIS-esse kantud ning seal seatakse metsaraiele jm häirivatele tegevustele ajalised piirangud

analoogselt muude kaitsealuste loomaliikidega sõltumata kaitsekategooriast.

3) Kaebuses on kaebaja nõustunud, et elupaik on kantud EELIS-esse LKS § 49 lg 1 p 1 kohase

liigi kaitse tegevuskava alusel ehk õigel alusel. Vaidlus käib elupaiga ulatuse (saneeringu

piiride) osas. Kaitsealuste liikide elupaigad kantaksegi EELIS-esse selleks, et oleks teada, kus

ohustatud liigid esinevad, et saaks seal tagada nende kaitse kooskõlas LKS sätetega. Antud

juhul on oluline tagada Rütavere suur- ja väike-konnakotka segapaari kaitse tahtliku häirimise

eest LKS § 55 lg 6 alusel pesitsusajal, mistõttu seatakse raietele ajalised piirangud. Ka

tegevuskavas on öeldud, et pindalalise objekti (elupaiga) ulatuses väljaspool sihtkaitsevööndit

rakendatakse isendikaitset (LKS § 55 lg 6). Töös on Rütavere suur- ja väike-konnakotka

segapaari elupaiga kaitse alla võtmine LKS § 10 lg 2 kohase püsielupaigana, hõlmates osaliselt

ka Mardioja kinnistut. 30.08.2023 kirjaga nr 7-16/23/17614 palus KeA Keskkonnaagentuuril

kanda ettepanekus nimetatud püsielupaigad EELIS-esse projekteeritavate alade kaardikihile.

4) LKS ei sätesta, kuidas erinevate liikide elupaiku piiritleda, üldised suunised antakse liigi

kaitse tegevuskavaga. Tegevuskavas kirjas olevad suunised ei ole piiravaks elupaikade

piiritlemisel ja põhjendatud erisuste tegemisel. Äärmiselt ohustatud suur-konnakotka

kõnealune elupaik on piiritletud lähtuvalt parimast teadmisest liigi bioloogiast, ohuteguritest ja

nende leevendamise võimalustest ning vajab tõhusat kaitset, et vältida liigi väljasuremist Eestis.

Tegevuskavas on öeldud, et ühel suur-konnakotka paaril võib olla mitu pesa kuni 1 km ulatuses

(ptk 1.1.), kotkad vajavad varupesi häirimisest ja röövlusest hoidumiseks. Seetõttu tuleb

teadaolevate pesapaikade juures sobivad pesitsuspuistud tsoneerida püsielupaikades ligikaudu

500 m raadiuses. Seega ka tegevuskavas endas on öeldud, et 500 m raadius on ligikaudne ja

elupaiga kaitsmise ulatuse tegelik vajadus sõltub metsamassiivi reaalsest paiknemisest. Ühel

suur-konnakotka paaril võib olla mitu pesa, mis asuvad teineteisest keskmiselt 590 m (390–

1110 m) kaugusel (tegevuskava ptk 1.1.1). Seega ei pruugi 500 m elupaiga raadius olla piisav

võimalike varupesade kaitseks, kui metsamaa on levinud vaid osades ilmakaartes pesapuust.

5) KeA kinnitas 04.04.2024 korraldusega nr 1-3/24/150 suur-konnakotka kaitse tegevuskava

muudatuse. Muudatus hõlmas tegevuskava punkte 5.3 ja 6.3, st täiendati ka suur-konnakotka

elupaiga piiritlemise põhimõtteid. KeA võttis arvesse kaebaja esitatud märkusi ja vaatas üle

nimetatud elupaiga piirid kooskõlas muudetud tegevuskavaga. KeA pidas põhjendatuks

laiendada elupaiga KLO9131001 ulatust põhja ja ida suunas, sh katastriüksustele tunnustega

0801:002:0142, 80801:002:0066 ja 80801:001:0811, kus esinevad valdavalt üle 50-aastased

puistud. Katastriüksusel tunnusega 80801:002:0687 on tehtud lageraie, mistõttu see pole

konnakotkale sobivaks elupaigaks. Elupaiga laiendus ulatub ka mujal kui Mardioja kinnistul

kaugemale kui 500 m pesapuust. KeA saatis uuendatud elupaiga KLO9131001 piirid

Keskkonnaagentuurile EELIS-esse kandmiseks 03.05.2024.

6) Suur-konnakotka elupaik ei hõlma ainult pesametsaks sobivaid kasvukohatüüpe, küll aga on

pesamets üks osa elupaigast (pesametsaks loetakse metsa ligikaudu kuni 30 m kauguseni

pesast). Tegevuskavas tuuakse elupaiga piiritlemise suunistes välja ainult puistu vanus

(vähemalt 50 aastat). Elupaigaks sobivaid kasvukohatüüpe elupaiga piiritlemise suunises välja

ei tooda. Tegevuskava lk 5 ütleb, et suur-konnakotkas eelistab pesa rajada madalsoo ja lodu

kasvukohatüüpi. Eelistus ei tähenda, et kõik pesad oleksid madalsoo ja lodu kasvukohatüübis.

Elupaik ümber pesapuu peab tagama piisava ulatusega metsamassiivi säilimise, et tagada nii

elupaiga asustatus (häirimatus) kui varupesade rajamise võimalused. See, et konkreetsesse

3-23-1359

7(11)

kohta pole veel varupesa rajatud, ei tähenda, et seda tulevikus ei tehta. Mardioja kinnistul on

suur-konnakotka elupaika piiritletud metsad valdavalt enam kui 50-aastased. Väike- ja suur-

konnakotka segapaari elupaiga piiritlemisel on arvestatud ka vastavust Euroopa Liidu õigusele.

Linnudirektiivi artikli 1 kohaselt käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate

linnuliikide, sh nende munade, pesade ja elupaikade kaitset Euroopa Liidu liikmesriikides.

Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad liikmesriigid eelnimetatud linnuliikide arvukuse

hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele

nõuetele, kasutusele vajalikud meetmed. Kuna suur-konnakotka puhul on tegemist nii Eesti kui

Euroopa Liidu tasandil „kriitilises seisundis“ liigiga, mis on kõige kõrgema väljasuremisriskiga

ohustatuse kategooria (st et järgmine kategooria on juba „looduses välja surnud“), tuleb liigi ja

tema elupaikade kaitseks rakendada tõhusaid kaitsemeetmeid.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Asjas vaieldakse selle üle, kas EELIS-esse tehtud kanne kaebajale kuuluvale Mardioja

kinnistule ulatuva väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari elupaiga (2,29 ha ulatuses)

kohta (KLO9131001) on õiguspärane ja kas vastustaja jättis põhjendatult rahuldamata kaebaja

24.03.2024 taotluse tema kinnistule ulatuvas osas elupaiga kande kustutamiseks. Kaebaja leiab

kokkuvõtvalt, et elupaiga piiritlemiseks Mardioja kinnistule (s.o pesapuust ca 590–780 m

kaugusele) puudus õiguslik alus ning kaebaja kinnistule kõnealuse elupaiga kandmine pole ka

sisuliselt põhjendatud, kuna kaebaja kinnistu (metsatüüp) ei sobi suur-konnakotkale

pesitsemiseks. Kaebuse kohaselt elupaiga kanne piirab kaebaja omandiõigust ja

ettevõtlusvabadust, kuna elupaigas ei tohi teha raiet ega muid häirivaid tegevusi suur-

konnakotka pesitsusajal (15. märts kuni 31. august), s.o iga-aastaselt ca 6 kuu vältel.

10. Vaidlust ei ole, et väike-konnakotkas (Aquila pomarina) ja suur-konnakotkas (Aquila

clanga) on I kategooria kaitsealused linnuliigid (Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määrus nr 195

„I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu“ § 4 lg 2 p-d 7 ja 8). LKS § 48

lg 1 kohaselt tagatakse kõikide I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade kaitse

kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Vaidlust ei

ole, et EELIS-esse kantud konnakotkaste segapaari elupaik ei olnud vaidlustatud otsuste

tegemise seisuga ega ole ka kohtuotsuse tegemise ajal püsielupaigana kaitse alla võetud. Kui

liigi püsielupaik ei ole LKS § 10 lg 2 kohaselt kindlaks määratud, on väike-konnakotka ja suur-

konnakotka segapaari pesitsusaegsest häirimistundlikkusest lähtudes LKS § 50 lg 2 p 6 järgi

seatud sihtkaitsevööndiks pesapuu ümbrus 250 m raadiuses. Kaitsekohustuse teatise järgi on

väike- ja suur-konnakotkas pesitsusajal häirimistundlik kuni 500 m kauguseni pesapuust ning

seetõttu on segapaari elupaik piiritletud tulenevalt biotoobi eripärast (nt metsa ulatusest ja

tihedusest) ligikaudu 500 m kauguseni pesapuust ja kantakse EELIS-esse.

11. Praegusel juhul piiritleti konnakotkaste segapaari elupaik ja kanti see elupaigalaiguna

(pindalalise objektina) EELIS-esse lääneosas minimaalselt 60 m kauguseni, põhjaosas 160 m

kauguseni ja lõuna osas ehk kaebaja kinnistu suunas maksimaalselt 780 m kauguseni pesapuust.

Selle tulemusel ulatub segapaari elupaik 2,29 ha ulatuses kaebaja kinnistule ja toob talle kaasa

piirangud metsamaa kasutamisel (vt LKS § 50 lg-d 4 ja 5, § 30). Haldusorgani poolt isiku

omandiõiguse piiramine peab tuginema selgele alusele ja olema põhjendatud. Kohus leiab, et

käesoleval juhul ei olnud KeA-l elupaiga piiritlemisel kaebaja kinnistule ulatuvalt (s.o

pesapuust lõunas enam kui 500 m kaugusele pesapuust) õiguslikku alust.

11.1 Vastustaja on selgitanud, et suur- ja väike-konnakotka segapaari elupaik on kantud EELIS-

esse LKS § 49 lg 1 p 1 kohase liigi kaitse tegevuskava alusel. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt

lähtus vastustaja täpsemalt KeA peadirektori 23.12.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/252 kinnitatud

suur-konnakotka tegevuskavas (dtl 34 jj) välja toodud leiukoha keskkonnaregistrisse kandmise

3-23-1359

8(11)

põhimõtetest, mille kohaselt: „Suur-konnakotka pesa leidmisel esitatakse keskkonnaregistrisse

kandmiseks pindalaline objekt, mis piiritletakse elupaigapõhiselt minimaalselt 250 ning

maksimaalselt 500 meetri raadiuses leitud pesapuust. Võimaliku häirimise vältimiseks ning

alternatiivsete pesapaikade leidumiseks tuleb vähemalt 50-aastased puistud piiritleda

pindalalise objektina kuni 500 meetri raadiuses ja ülejäänud puistud kuni 250 meetri raadiuses

suur-konnakotka pesast.“ (vt p 6.3, lk 31). Vastustaja selgitas vaidlusalustes otsustes, et kuna

pesapuust põhjas ja läänes polnud võimalik piirneva haritava maa tõttu piiritleda segapaari

elupaika ka minimaalses vajalikus ulatuses (st 250 m), siis piiritleti elupaik metsamaal muus

osas kaugemale kui 500 m pesapuust. Seega lähtus vastustaja põhimõttest, et kui mingis

ilmakaares pole võimalik elupaika piiritleda tegevuskavas ette nähtud ulatuses, siis piiritletakse

see elupaiga piisava pindala tagamiseks metsamaal muudes ilmakaartes suuremas ulatuses.

Vaidlust ei ole, et eelviidatud põhimõtet suur-konnakotka tegevuskavas EELIS-esse elupaiga

kande tegemise, 24.03.2023 taotluse lahendamise ja vaideotsuse tegemise ajal kirjas ei olnud.

Tegevuskavas ei olnud välja toodud, kas ja millistel juhtudel võib tegevuskava p-s 6.3

määratletud põhimõtetest maaomanike õigusi piiravamalt kõrvale kalduda, st piiritleda elupaika

tegevuskavas määratletust ulatuslikumalt.

11.2 Vastustaja märgib asjakohasele kohtupraktikale viidates õigesti, et tegevuskava ei ole

käsitatav haldusaktina (Riigikohtu 13.10.2023 määrus nr 3-20-2368, p 17). Tegevuskavas

antakse selle koostamisel kogutud teabele (eksperthinnangud, inventuurid, seirearuanded jm)

tuginevad suunised, tagamaks konkreetse liigi soodne seisund. Ka konkreetse konnakotkaste

segapaari elupaiga kandis vastustaja EELIS-esse eesmärgiga tagada kaitsealuse liigi kaitse

seeläbi, et välistatud oleks segapaari pesitsusaegne häirimine ja tagatud pesitsemise

õnnestumine. Vältimaks tegevuskava alusel meelevaldsete ja kontrollimatute haldusotsustuste

tegemist, peab aga tegevuskava andma asjakohasele teabele tuginevad ja piisavalt konkreetsed

suunised kaitsealuse liigi soodsa seisundi tagamiseks (vt ka LKS § 49 lg 2 p 2). Muu hulgas

peab tegevuskava piisavalt selgelt määratlema põhimõtted, mille järgi toimub pesitsuse

tuvastamisel elupaiga piiritlemine. Arvestades, et elupaiga piiritlemisel eraomandis olevale

kinnisasjale (väljapoole LKS § 50 lg 2 kohast sihtkaitsevööndit) kaasnevad maaomanikule

lisapiirangud oma maa kasutamisel, ei saanud KeA kohtu hinnangul tugineda sellisele

põhimõttele, mida tegevuskavas kande tegemise ajal välja toodud ei olnud. Seda sõltumata

sellest, et vastustaja on väidetavalt teistegi kaitsealuste liikide osas samasugusest põhimõttest

lähtunud. KeA ei ole seejuures väitnud, et sellest põhimõttest on varem lähtutud samamoodi

olukordades, kus liigi tegevuskava vastavat põhimõtet sellele tuginemise ajal ei sisaldanud ning

et selline halduspraktika on kohtute poolt aktsepteerimist leidnud. Vaideotsuses viidatud

kanakulli osas sisaldub analoogne põhimõte juba 02.03.2022 kinnitatud tegevuskavas1 (p 6.3),

st vastustajal ongi juba pikemat aega olnud kanakulli elupaikade piiritlemisel võimalik sellele

tugineda.

Praegusel juhul seadis KeA eraomandile ulatuslikumad piirangud kui suur-konnakotka

tegevuskava elupaiga piiritlemise põhimõtted võimaldasid. Sellisel puhul ei piisa haldusorgani

üldsõnalisest selgitusest, et see oli vajalik segapaarile piisavas ulatuses elupaiga tagamiseks.

Vastustaja ei ole ka väitnud ning kohtule ei nähtu tegevuskavast, et suur-konnakotka elupaik

tuleb piiritleda minimaalselt teatud ulatuses ja see õigustab p-s 6.3 määratletud elupaiga

piiritlemise põhimõtetest kõrvale kaldumist. Isegi kui teatud juhtudel võib esineda vajadus teha

tegevuskavas toodud põhimõtetest erisusi, peaks selliste erisuste tegemise võimalikkus olema

siiski tegevuskavas väljendatud ning elupaiga piiritlemisel reeglina aluseks võetavatest

põhimõtetest kõrvalekaldumine asjakohastele (sh kontrollitavatele) andmetele tuginevalt ka

1 Kättesaadav: https://keskkonnaamet.ee/sites/default/files/documents/2023-06/Kanakulli_LTK.pdf.

3-23-1359

9(11)

põhjendatud, et maaomanik saaks veenduda tema õiguste suuremal määral piiramise

õiguspärasuses.

Kohus leiab, et praegusel juhul kaebaja kinnistule elupaiga kandmine eeltoodud tingimustele ei

vastanud. Asjakohatud on seejuures vaidlustatud kirjas toodud selgitused, et tegevuskava annab

vaid üldised suunised ja vastustaja saab neid vajadusel täiendada. Põhimõtted, millest

konkreetse elupaiga piiritlemisel lähtutakse, peaks sisalduma tegevuskavas sellele tuginemise

hetkel ehk tegevuskava alusel haldusakti andmise või toimingu tegemise ajal. Muu hulgas peab

vastustaja arvestama, et tegevuskava alusel antava haldusakti või tehtava toimingu

vaidlustamisel võib kohus kontrollida tegevuskavas võetud seisukohtade õiguspärasust (vt

Riigikohtu 13.10.2023 määrus nr 3-20-2368, 17). See eeldab, et tegevuskavas on kirjas need

seisukohad ja põhimõtted, millele vastustaja on tuginenud. Haldusmenetluse normide ega hea

halduse tavaga ei ole kooskõlas vastustaja teguviis, mille kohaselt kõigepealt piiratakse

maaomaniku õigusi ja alles viimase vastuseisu korral asutakse enda tegevuse õigustamiseks

sobilikku alust looma. Käesoleval juhul täiendas vastustaja tegevuskava kaebaja kinnistule

elupaiga piiritlemisel aluseks võetud põhimõttega alles 2024. a aprillis, s.o enam kui aasta

möödudes kaebaja kinnistule ulatuva elupaiga kande tegemisest ja kaebaja taotluse esitamisest.

Seega ei saanud vastustaja eeltoodule elupaiga kande tegemisel ja kaebaja taotluse rahuldamata

jätmisel (kaebaja kinnistu osas elupaiga kande kustutamisest keeldumisel) tugineda. Kuna

tegevuskava p 6.3 vastustaja viidatud põhimõtet – võimalust laiendada elupaiga ulatust selleks

sobiva metsamaa ulatuses kaugemale kui 500 m, kui teistes ilmakaartes ei ole piisavas ulatuses

sobivat metsa – ei sisaldanud, ei saanud vastustaja viidatud tegevuskava punkti alusel ka

kaebaja kinnistule ulatuvalt (s.o enam kui 500 m kaugusele pesapuust) elupaika piiritleda.

11.3 Kohtumenetluses on vastustaja asunud täiendavalt viitama tegevuskavas väljendatud

seisukohtadele, mille kohaselt suur-konnakotka paaril võib olla mitu pesa kuni 1 km ulatuses

ning kotkad vajavad varupesi häirimisest ja röövlusest hoidumiseks, mistõttu tuleb pesapaikade

juures sobivad pesitsuspuistud tsoneerida püsielupaikades ligikaudu 500 m raadiuses (p 6.2.2).

KeA hinnangul on eeltoodut arvestades 500 m raadius ligikaudne ja elupaiga kaitsmise ulatuse

tegelik vajadus sõltub metsamassiivi reaalsest paiknemisest. Kohus nõustub kaebajaga, et

eelviidatud seisukohad ei ole praegusel juhul asjassepuutuvad ega võimalda tegevuskava p 6.3

alusel piiritleda segapaari elupaika pesapuust kuni 1 km kauguseni. Vastustaja on sisuliselt

asunud samastama leiukoha EELIS-esse kandmise raames elupaiga piiritlemise põhimõtteid ja

püsielupaigana kaitse alla võtmise menetluse raames püsielupaiga tsoneerimise kriteeriume (vt

tegevuskava p 6.4). Kaebaja märgib õigesti, et tegemist on erinevate menetlustega. Erinevalt

elupaiga registrisse kandmisest toimub püsielupaiga moodustamine LKS kohases menetluses,

hõlmates mh LKS § 8 lg 3 kohast ekspertiisi ja puudutatud isikute kaasamist ning see võimaldab

ka tegevuskavas seada kaitstava ala piiritlemiseks paindlikumad kriteeriumid (sh ligikaudse

raadiuse pesapuust).

Ühtlasi ei ole vaidlust, et elupaiga ulatuses väljaspool sihtkaitsevööndit rakendatakse

isendikaitset (LKS § 55 lg 6), st raie jm kooskõlastamist vajavad mürarohked tegevused

keelatakse pesitsusajal (vt tegevuskava p 6.3). Nii on ka vastustaja ise vastuses kaebusele

selgitanud, et kaitsealuste liikide elupaikades, mis pole arvatud kaitstavate alade (kaitsealad,

hoiualad, püsielupaigad) koosseisu, tuleb tagada isendikaitse ning ka praegusel juhul oli oluline

tagada Rütavere suur- ja väike-konnakotka segapaari kaitse tahtliku häirimise eest LKS § 55

lg 6 alusel pesitsusajal. Eelviidatud sätte eesmärgiks on kaitsta isendit (vältida pesitsusaegset

häirimist), mitte liigi elupaiku. Seega on vastustaja asunud põhjendamatult samaaegselt

tuginema ka elupaiga säilitamise ja varupesade kaitsmise vajalikkusele. Pesa leidmisel elupaiga

EELIS-esse kandmisel ei saa aluseks võtta tegevuskava seisukohti, mis käsitlevad seda, kui

suur võiks olla kaitsealadel sihtkaitsevööndi ulatus ümber pesapuu. Niisamuti pole praegusel

juhul asjakohane vastustaja viide võimalike varupesade kaitsmise vajadusele. Elupaiga kaitse

3-23-1359

10(11)

väljaspool selleks ettenähtud kaitstavat ala ei ole hõlmatud LKS §-s 55 sätestatud

isendikaitsega. Vastustaja ei ole selgitanud ning kohtule ei nähtu ka tegevuskavast, et

isendikaitse tagamiseks ja segapaari pesitsusaegse häirimise vältimiseks on praegusel juhul

tingimata vajalik piiritleda elupaik pesapuust lõuna suunas oluliselt kaugemale kui 500 m.

Konkreetse elupaiga kaitsmiseks tuleb võtta see kaitstava alana kaitse alla, millisel juhul hakkab

seal kohalduma LKS-st või kaitse-eeskirjast tulenev kaitsekord. Vaidlust ei ole, et konkreetsel

alal püsielupaiga moodustamise menetlus on hetkel pooleli ja ala soovitakse kaitse alla võtta –

just selles menetluses tuleb välja selgitada elupaiga (sh varupesade) kaitseks vajalik ja sobiv

sihtkaitsevööndi ulatus, mis sõltub muu hulgas kaitsealuse liigi eripärast (nt kas liik kasutab

vaheldumisi mitut elupaika (varupesi) jne). Praegusel juhul sai elupaiga EELIS-esse kandmisel

ja kaebaja 24.03.2023 taotluse lahendamisel lähtuda 23.12.2020 kinnitatud tegevuskava

p-st 6.3 ja isendikaitse sätetest. Kui eeltoodust lähtuvalt polnud põhjendatud kaebaja kinnistut

elupaiga (pindalalise objekti) hulka arvata, ei õigusta kaebaja kinnistu osalist haaramist

elupaigalaigu sisse ainuüksi asjaolu, et ala plaanitakse püsielupaigana kaitse alla võtta. LKS-st

ega tegevuskavast ei tulene, et elupaiga kande tegemine on püsielupaiga moodustamise

vältimatuks eelduseks. Kaebaja on asjakohaselt märkinud, et ala elupaigana piiritlemine ei

võimaldakski tagada selle ala säilimist sobiva elupaigana, kuna elupaigas on võimalik kotkast

häirivaid tegevusi (sh raiet) keelata üksnes pesitsusajal, mitte aastaringselt. Kohus nõustub ja

kaebajagi ei vaidle vastu KeA väitele, et suur-konnakotka puhul on tegemist nii Eesti kui

Euroopa Liidu tasandil „kriitilises seisundis“ liigiga ja seega tuleb tema elupaikade kaitseks

rakendada tõhusaid kaitsemeetmeid. Seda aga saabki teha püsielupaiga moodustamise ja ala

kaitse alla võtmisega, mitte EELIS-esse elupaiga kandmisega ja pesitsusaegsete piirangute

kohaldamisega. Kohtule jääb arusaamatuks vastustaja tuginemine EELIS-esse kantud elupaiga

säilitamise vajalikkusele muu hulgas selle valguses, et kaebaja väitel on Mardioja kinnistul

2023. a sügisel teostatud KeA loal lageraied (vt kaebaja 14.05.2024 menetlusdokument).

12. Kohtul puudub eeltoodut arvestades veendumus, et vastustaja on elupaiga EELIS-esse

kandmisel arvestanud kõigi tähtsust omavate asjaoludega ning et isegi kui elupaiga piiritlemise

ajal sisaldanuks tegevuskavas vastustaja poolt aluseks võetud põhimõte (võimalus põhjendatud

juhtudel mõnes ilmakaares elupaiga kaugemale kui 500 m piiritlemise kohta), olnuks sellest

lähtumine konkreetsel juhul õigustatud. Lisaks sellele, et vastustaja näib olevat elupaiga

EELIS-esse kandmisel osaliselt tuginenud elupaiga kaitset (mitte isendikaitset) käsitletavatele

seisukohtadele, ei pruukinud vastustaja ammendavalt arvestada ka reaalse loodusliku

olukorraga pesapuu ümbruses. Vaidlustatud otsusest nähtub, et vastustaja lähtus elupaiga

kaebaja kinnistule piiritlemisel sellest, et pesapuust põhjas ja läänes polnud võimalik piirneva

haritava maa tõttu piiritleda segapaari elupaika isegi mitte minimaalselt vajalikus ulatuses

(250 m) pesapuust. Samas märgib vastustaja oma 06.05.2024 menetlusdokumendis, et kaebaja

poolt esitatud märkusi arvestades vaadati elupaiga piirid üle ja selle tulemusel elupaiga ulatust

laiendati põhja ja ida suunas katastriüksustele, kus esinevad valdavalt üle 50-aastased puistud

ning nüüd ulatub elupaiga laiendus ka mujal kaugemale kui 500 m pesapuust. Järelikult ei

vastanud asjakohastele andmetele ja polnud seega sisuliselt õige vaidlustatud otsustes esitatud

põhjendus, et muudes ilmakaartes ei olnud elupaigaks sobilikku metsa isegi mitte minimaalses

ulatuses (250 m pesapuust) ja see tingis elupaiga laiendamise kaebaja kinnistule. Samuti ei ole

vastustaja vaidlustatud otsustes põhjendanud, millest lähtuvalt leiti, et kaebaja kinnistul

elupaigana piiritletud metsatukk on konnakotkaste segapaarile pesitsemiseks sobilik.

Eeltoodu annab kokkuvõttes alust kahelda selles, et KeA arvestas elupaiga kande tegemise ajal

kõikide oluliste asjaoludega, sh segapaarile pesitsemiseks sobiva metsa olemasolu või selle

puudumisega pesapuust erinevates ilmakaartes. KeA ei saa alustada elupaiga piiritlemiseks

asjakohaste andmete kogumist või olemasoleva olukorra kontrollimist alles pärast elupaiga

kande tegemist (omandiõiguse kitsendamist) ja puudutatud maaomaniku poolt kohtumenetluses

3-23-1359

11(11)

konkreetsetele asjaoludele tähelepanu juhtimist. Kohus nõustub kaebajaga, et eeltoodu võis

mõjutada nii elupaiga piiritlemise tulemust kui ka KeA otsust kaebaja taotluse ja vaide

rahuldamata jätmiseks.

Lisaks eelnevale nähtub vaidlustatud otsusest, et vastustaja lähtus elupaiga piiritlemisel ja

kande tegemisel asjaolust, et Mardioja kinnistule ulatuv segapaari elupaik hõlmab valdavalt

vähemalt 50-aastaseid puistuid (s.o segapaarile pesitsemiseks sobiv puistu; vt tegevuskava

p-d 1.1.1 ja 6.3). Arvestades kaebaja väiteid kinnistul metsateatiste nr 50000841126,

50000841128, 50000841130 ja 500008411321 alusel lageraie teostamise kohta, ei pruugi ka

muudetud tegevuskava aluseks võttes olla põhjendatud isendikaitse eesmärkidest lähtuvalt

elupaiga piiritlemine kaebaja kinnistule. KeA-l tuleb otsustada kaebaja kinnistule elupaiga

ulatumise põhjendatus kõiki asjakohaseid (sh vahepeal muutunud) andmeid aluseks võttes.

13. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse ning tühistab KeA 21.04.2023 otsuse osas, milles

vastustaja keeldus kustutamast EELIS-e kannet Rütavere väike- ja suurkonnakotka segapaari

elupaiga (KLO9131001) kohta Mardioja kinnistule ulatuvas osas. Samuti kuulub tühistamisele

02.06.2023 vaideotsus, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie keelduva otsuse peale.

Vaidlustatud otsuste tühistamise tõttu tuleb vastustajal uuesti läbi vaadata 24.03.2023 taotlus

kaebaja kinnistut puudutavas osas elupaiga kande kustutamiseks.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

tegi otsuse vastustaja kahjuks, seega jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Vastustajalt tuleb

kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista kaebuselt tasutud riigilõiv 20 eurot. Ülejäänud

osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda, kuna kaebaja ei ole 19.04.2024 määruses

määratud tähtaja jooksul esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente

(HKMS § 109 lg-d 1 ja 11).

(allkirjastatud digitaalselt)