3-24-1302/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

31. mai 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1302

Haldusasi

X taotlus paigutada ta ümber Viljandi Haigla

psühhiaatriakliinikusse

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. mai 2024. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – X

Vastustajad – Tallinna Vangla ja Viru Vangla, esindaja

AR

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 13. mai 2024. a määruse

peale haldusasjas nr 3-24-1302.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. mai 2024. a

määruse haldusasjas nr 3-24-1302 resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu

määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

3. Selgitada Xle, et kui ta soovib algatada menetlust enda karistuse kandmisest

ennetähtaegseks

vabastamiseks

ja

selle

asemel

psühhiaatrilise

sundravi

kohaldamiseks, tuleb tal sellekohase taotlusega pöörduda Harju Maakohtu

täitmiskohtuniku poole.

4. Määruse avaldamisel asendada taotleja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Halduskohtule 01.05.2024 esialgse õiguskaitse taotluse paigutada ta

ümber Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse. Taotleja viibib Tallinna Vanglas, kuid tal on

vaimse tervise probleemid (alates 2016. a-st diagnoositud paranoiline skisofreenia – RHK-10

kood F20.0) ning ta ei saa vanglas õigeid ravimeid ja vajalikku arstiabi.

3-24-1302

2(3)

2. Tallinna Vanglas palus 09.05.2024 seisukohas jätta X taotlus läbi vaatamata. Tallinna

Vangla dokumendiregistrist ei nähtu taotlusega seonduva vaidemenetluse toimumist ja selline

menetlus ei oleks ka õiguslikult võimalik. Sellise kinnipeetava, kelle psüühiline tervis on

karistuse kandmise ajal halvenenud ja kes ei saa seetõttu jätkata karistuse kandmist vanglas,

psühhiaatrilisele sundravile saatmist reguleerivad karistusõiguse asjakohased sätted. Eeskätt on

asjakohased karistusseadustiku (KarS) § 86 ja § 79 lg 2 ning kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 425 lg 1 ja 16. ptk. Kuigi KrMS § 425 järgi peaks menetlus algama vangla initsiatiivil,

on Riigikohus 08.06.2016 määruses nr 3-3-4-1-16 jaatanud süüdimõistetu enda õigust taotleda

vabastamismenetluse alustamist. Sellise taotluse menetlemiseks on pädev maakohus. Kuivõrd

halduskohus ei ole pädev arutama kinnipeetava karistuse kandmisest vabastamist ja ravile

suunamist, tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta läbi vaatamata.

Alternatiivselt saaks esitatud taotlust käsitada nõudena saada tervisehoiuteenust, s.o kohustada

vanglat suunama kinnipeetav ravile vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde. See vaidlus

alluks halduskohtule ilma kohustusliku kohtueelse menetluseta (Riigikohtu 08.02.2024 määrus

nr 3-22-2321, p 10) ja esialgse õiguskaitse taotluse saaks esitada koos kaebusega. X 01.05.2024

taotlus ei vasta siiski kaebuse nõuetele. Ravivea väitmisel tuleb patsiendil raviviga ka tõendada

(võlaõigusseaduse § 770 lg 3). Praegu ei viita miski vangla tervisehoiutöötajate raviveale ning

vangla psühhiaatrid ei ole näidustanud X ravile saatmist.

3. Tallinna Halduskohus jättis 13.05.2024 määrusega X esialgse õiguskaitse taotlus läbi

vaatamata. Kohus tõlgendab taotlust selliselt, et X soovib enda suunamist vanglavälise

tervishoiuteenuse osutaja juurde. Kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega

seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud (vt Riigikohtu 28.06.2021 määrus nr 3-

21-30, p 28). Seega on taotluse lahendamine halduskohtu pädevuses. HKMS § 249 lg-te 1 ja 2

järgi võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada koos kaebusega või vaidemenetluse ajal.

Tallinna Vangla kinnitusel ei ole X vastava taotlusega vangla poole pöördunud ja asjas ei toimu

ka vaidemenetlust. Seega ei ole täidetud eeldused esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamiseks,

sest taotlejale ei saabu vaidemenetluse ajal pöördumatuid tagajärgi. Vastava taotluse esitamisel

hindab X psühhiaatrilise sundravi vajadust KrMS § 425 lg 2 ja KarS § 86 kohaselt maakohus.

4. X palub 25.05.2024 määruskaebuses (täiendatud 29.05.2024) tühistada halduskohtu

määrus ja uue määrusega tema taotlus rahuldada. Taotlejal on 2016. a-l diagnoositud

paranoiline skisofreenia, mis vajab meditsiinilist sekkumist. Taotleja on viibinud vanglas 6

aastat ja see keskkond ei ole tema haigusest tulenevalt sobiv. Taotlejal on vaimsed probleemid,

mida peaksid ravima Viljandi Haigla psühhiaatrid, aga kohus pani ta vanglasse. Taotleja palub

paigutada ta ümber Viljandi Haiglasse, sest Tallinna Vanglas ei saa ta õigeid ravimeid ja

vajalikku arstiabi. Sellise skisofreenia diagnoosiga ei tohiks taotlejat vanglas hoida.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks küsida vastustajalt täiendavat

seisukohta, vaid arvestab varem avaldatud seisukohtadega. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab

määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

6. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus ekslikult seostanud X 01.05.2024 taotlust

vaidlusega temale Tallinna Vanglas osutatava tervishoiuteenuse nõuetekohasuse üle, mis

3-24-1302

3(3)

kuuluks iseenesest halduskohtu pädevusse (vt Riigikohtu 28.06.2021 määrus nr 3-21-30, p 28).

X 25.05.2024 määruskaebus kinnitab järeldust, et taotleja on soovinud enda ümberpaigutamist

Viljandi Haigla psühhiaatrikliinikusse ja leiab, et tema diagnoosiga inimese vanglas

kinnipidamine ei ole õiguspärane. X on 01.05.2024 taotluses ja 25.05.2024 määruskaebuses mh

viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu 24.01.2022 otsusele nr 11791/20, Sy vs. Itaalia, ja

09.01.2024 otsusele nr 30138/21, Miranda Magro vs. Portugal, mis käsitlesid vaimsete

häiretega isikute kinnipidamist tavavanglas. Seega on vastustaja asjakohaselt leidnud, et

taotleja soovib alustada KrMS §-s 425 sätestatud menetlust süüdimõistetu ennetähtaegselt

karistuse kandmisest vabastamiseks tema haiguse tõttu ning vangistuse asemel psühhiaatrilise

sundravi kohaldamiseks. Olukorras, kus vangla keeldub tegemast täitmiskohtunikule esildist

kinnipeetava vabastamiseks KrMS § 425 alusel, saab kinnipeetav KrMS § 431 lg 1 kohaselt

esitada kohustamisnõude, mille lahendamine on täitmiskohtuniku ehk maakohtu pädevuses (vt

Riigikohtu 08.06.2016 määrus nr 3-3-4-1-16, p-d 10–14; 10.08.2023 määrus nr 3-23-1188, p

6).

7. Kuna halduskohus ei ole pädev lahendama KrMS § 431 lg 1 alusel esitatud kinnipeetava

taotlust KrMS § 425 lg 2 ja KarS § 86 kohaldamiseks, siis on halduskohus jätnud kokkuvõttes

õigesti taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitab, et kui X soovib algatada menetlust

enda karistuse kandmisest KrMS § 452 lg 2 alusel ennetähtaegseks vabastamiseks ja selle

asemel KarS § 86 alusel psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks, tuleb tal sellekohase

taotlusega pöörduda karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtuniku poole. Kuna

taotleja viibib Tallinna Vanglas, siis lahendab taotluse Harju Maakohtu täitmiskohtunik.

8. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.05.2024

määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

9. Kuna määrus kajastab andmeid taotleja terviseseisundi kohta, tuleb määruse avaldamisel

asendada taotleja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)