2-23-6551/54 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. mai 2024

Tsiviilasja number

2-23-6551

Tsiviilasi

Kadri Leissoni hagi Lea Reinoja vastu kinnisasja

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja

kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

4609 eurot 49 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 1. detsembri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lea Reinoja apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (kostja): Lea Reinoja

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Tarmo Pilv

Vastustaja (hageja): Kadri Leisson (isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Li Uiga

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Lea Reinoja apellatsioonkaebus

osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 1. detsembri 2023.

a otsus osaliselt osas, milles maakohus mõistis Lea

Reinojalt Kadri Leissoni kasuks välja 2. mai 2023

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

suuremas summas kui 87 eurot 4 senti.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

Kadri Leissoni nõue Lea Reinojalt 2. mai 2023

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

väljamõistmiseks rahuldamata suuremas summas

kui 87 eurot 4 senti.

3. Jätta muus osas Tartu Maakohtu 1. detsembri

2023. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades

maakohtu otsuse põhjendusi.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Võtta vastu hagist osaline loobumine ja

lõpetada menetlus osas, milles Kadri Leisson

taotles kinnisasja ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmist.

4.2. Rahuldada hagi osaliselt.

4.3. Mõista Lea Reinojalt Kadri Leissoni kasuks

välja 4074 eurot 95 senti, sh 3324 eurot 95 senti

pärandvarasse kuuluv raha ning 750 eurot

kasutuseelise hüvitis.

4.4. Mõista Lea Reinojalt Kadri Leissoni kasuks

välja sissenõutavaks muutunud viivis 2. mai 2023

seisuga summas 87 eurot 4 senti ja viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras põhivõlgnevuselt 4074 eurolt 95

sendilt alates 3. maist 2023 kuni põhivõlgnevuse

täieliku tasumiseni.

4.5. Jätta rahuldamata Kadri Leissoni taotlus

tasutud riigilõivu osaliseks tagastamiseks.

4.6. Jätta maakohtus kantud menetluskulud täies

ulatuses Lea Reinoja kanda. Määrata Kadri

Leissoni menetluskulude rahaliseks suuruseks

2933 eurot ja mõista see summa Lea Reinojalt

Kadri Leissoni kasuks välja.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

7. Jätta asja materjalide juurde võtmata

apellatsioonkaebusele lisatud tõend: internetis

pakutavate üürihindade väljavõte ja lugeda see

Lea Reinojale tagastatuks.

8. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Lea

Reinoja kanda.

9. Mõista Lea Reinojalt Kadri Leissoni kasuks

välja menetluskulud 996 eurot 32 senti.

Mõista Lea Reinojalt Kadri Leissoni kasuks välja

viivis menetluskuludelt 996 eurolt 32 sendilt alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Kadri Leisson (hageja) esitas 3. mail 2023 Tartu Maakohtule hagi Lea Reinoja (kostja)

vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kahju hüvitamiseks. Hageja

palus nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest välja X maakonnas X vallas X alevikus

XXXXXXX asuv XXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX). Alternatiivselt palus

hageja tuvastada tasuta kasutamise lepingu lõppemine ning kohustada kostjat tagastama

hagejale lepinguese ning väljakolimisest keeldumise korral tõsta kostja kinnistult välja koos

talle kuuluva varaga. Eelnimetatud nõuetest hageja loobus 2. oktoobri 2023. a kohtuistungil,

kuna kostja andis 25. mail 2023 XXXXXXX kinnistu valduse hagejale üle. Samuti palus

hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahju 3323 eurot 95 senti, kasutuseelised kinnistu

ebaseadusliku kasutamise eest 750 eurot ning rahalistelt nõuetelt seadusjärgse viivise kuni

hagi esitamiseni 106 eurot 67 senti ja sealt edasi kuni täitmiseni. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt suri hageja isa Aare Leisson 25. mail 2022. Hageja on oma isa vara

ainupärija. Peale Aare Leissoni surma kuulub tema vara, sh XXXXXXX kinnistu ja tema

pangakontol olev raha pärandavara hulka. Kostja on pärandaja elukaaslane.

Kostja on peale pärandaja surma teinud pärandavarast ülekande iseendale summas 4200 eurot

selgitusega „laen“. Pärast oma surma ei saanud pärandaja avaldada mingeid tahtavaldusi ega

teha mingeid tehinguid, sh kostjale raha „laenata“. Tegemist on ebaseadusliku pärandvara

omastamisega ja alusetu rikastumisega. Hageja on teinud kostjale ettepaneku tagastada

omastatud raha ja teha tasaarvestus kostja poolt kantud matusekuludega, kuna matusekulude

kandmise kohustus on pärijal, seega hagejal. Tasaarvestuse tulemusena võlgneb kostja

hagejale omastatud rahast 3324 eurot 95 senti (4200–875,05). Kostja ei ole tõendanud

võlasuhet Aare Leissoni ja T.V. vahel.

Hageja on kinnistu kasutusõiguse üles öelnud ja palunud kinnistu vabastamist alates 31.

jaanuarist 2023. Peale seda on kostja kinnistut kasutanud ebaseaduslikult ja saanud

kasutuseelist. Keskmine kinnistu üürihind piirkonnas oleks 250 eurot kuus. Seega on kostja

kasu saanud alates 1. veebruarist 2023 kuni hagi esitamiseni 3 kuu eest summas 750 eurot.

2. Kostja ei võtnud hagi õigeks. Kostja ei nõustu kahju hüvitamise nõudega, kasutuseelise

nõudega ega viivisenõudega. Aare Leissoni ja T.V. vahel oli võlaõiguslik suhe, kostja tasus

pangakontolt võetud raha arvelt tagasi laenu T.V.le. Raha oli vaja ka Aare Leissoni

matusekulude kandmiseks.

Kostja täitis hageja nõude ja vabastas tema valduses oleva kinnistu mitte hagi esitamise tõttu,

vaid seetõttu, et varem polnud see võimalik. Kostja tegi oma korteris remonti. Hageja pole

arvestanud asjaoluga, et kinnistu oli aastaid kostja alaliseks elukohaks ning ta on oma tööga ja

vahenditega väga palju kinnistusse panustanud. Kostja ei ole kasutanud vaidlusalust kinnistut

omaalgatuslikult ja omavoliliselt.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus tegi 1. detsembril 2023 otsuse, millega võttis vastu hagist osalise

loobumise ja lõpetas menetluse osas, milles hageja taotles kinnisasja ebaseaduslikust

valdusest väljanõudmist, rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4074 eurot 95

senti (3324 eurot 95 senti pärandvarasse kuuluv raha ning 750 eurot kasutuseelise hüvitis), 2.

mai 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 106 eurot 67 senti ja viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 4074 eurot

95 senti alates 3. maist 2023 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2933 eurot,

mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja ja sellelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Maakohus tuvastas, et hageja on 25. mail 2022 surnud Aare Leissoni ainupärija. Vaidlust ei

ole selles, et kostja kandis 25. mail 2022 pärast pärandaja surma 4200 eurot pärandaja kontolt

enda kontole selgitusega „laen“. Pärimisseaduse (PärS) § 3 lg-te 1 ja 2 ning § 4 lg 1 järgi on

Aare Leissoni pangakontol olnud raha puhul tegemist pärandaja varaga. Kostja selgitas 2.

oktoobri 2023. a kohtuistungil, et pani märkustesse sõna „laen“, sest ta ei teadnud, kui palju

matusekuludeks läheb. Kostjal oli Aarega Leissoniga juttu, et kostja teeks pärast tema surma

arve tühjaks, et sugulased sellega midagi ei teeks. Kostja kandis endale 4200 eurot, raha oli

tarvis asjaajamiseks, matusekuludeks. Tütar ega Aare vend ei aidanud matuse asjades. Lisaks

selgitas kostja, et Aare tädi T.V. käest sai ta sularahas laenu juurde kolmeks päevaks, sest ta ei

saanud oma pangaarvelt vajalikku summat raha välja võtta. Matusekuludeks läks kokku 1628

eurot 98 senti. Ülejäänud rahast maksis kostja T.V.le võla sularahas tagasi. Kui suure summa

ta T.V.lt matusekuludeks laenas, kostja selgitada ei osanud. Samal kohtuistungil avaldas

kostja, et vahetult enne Aare Leissoni surma andis T.V. kostjale ja Aare Leissonile laenu.

Kostjal oli Aare Leissoniga aastatepikkune ühine leibkond. T.V.l on olemas võlatunnistus

selle kohta, et ta on laenu andnud ja et laen on tänaseks tagasi makstud. Laenukohustus oleks

langenud tänase hageja kanda. Kostjal oli T.V.ga võlaõiguslik suhe. On kaks erinevat laenu,

millest üks oli võetud Aare Leissoni eluajal ja teine võeti vahetult pärast Aare Leissoni surma.

Kostja esitas 17. oktoobril 2023 kohtule T.V. 19. juulil 2023 allkirjastatud dokumendi, milles

T.V. kinnitab, et on andnud Aare Leissonile laenu 4500 eurot veebruaris 2020 sularahas.

Seoses Aare Leissoni surmaga 25. mail 2022 on T.V. pöördunud kostja poole palvega

tagastada laen. Kostja tagastas laenu sularahas kogusummas 4500 eurot 31. mail 2022. T.V.

kinnitab, et tal pole pretensioone Aare Leissoni suhtes. Kohus kuulas T.V. tunnistajana üle.

Tunnistaja avaldas, et kostja aitab teda igapäevastes toimetustes, aitab näiteks puid tuua ja

arvutis ülekandeid teha. Hagejat ei tunne, vihavaenu ei ole. Tunnistaja kinnitas, et Aare

Leisson küsis temalt raha ning tunnistaja laenas Aarele 4500 eurot, ei küsinud, milleks seda

vaja on. Aarega leppisid kokku, et tunnistaja ei taha raha praegu tagasi. Kostja teadis laenu

kohta. Pärast Aare surma küsis tunnistaja raha tagasi, kostja maksis 4500 eurot pärast Aare

surma tagasi. Kostjaga Aare rahaasjadest üldse ei rääkinud, ei tea, kas Aare ja kostja

majandasid laenurahaga koos.

Maakohus leidis, et T.V. allkirjastatud dokumendi puhul ei ole tegemist ei laenulepinguga ega

võlatunnistusega või muu tõendiga, millest kohus saaks järeldada laenulepingu sõlmimist

ning laenulepingu tingimusi. Tegemist on tunnistaja poolt menetluse ajal koostatud kirjaliku

seletusega, millel iseseisvalt puudub oluline tõenduslik väärtus. Küll on kohtul võimalik

hinnata tunnistaja ütlusi koos kirjaliku seletusega kogumis.

Maakohus leidis, et T.V. ütluseid laenusuhte kohta Aare Leissoniga ei saa pidada

usaldusväärseteks. Kohus arvestas muuhulgas enda tajutuga T.V. tunnistajana ülekuulamisel,

mis toimus tunnistaja kodus. Samal päeval enne tunnistaja ülekuulamist toimunud

kohtuistungil kostja isiklikult ei osalenud, samas kohtu saabumisel tunnistaja juurde viibis

kostja juba seal. Tunnistaja enda ütluste kohaselt suhtleb ta kostjaga pidevalt, sh aitab kostja

tal teha igapäevaseid toimetusi. Kohtule esitatud kirjaliku seletuse kirjutas tunnistaja kostja

palvel pärast hagi kohtusse esitamist. Kohus tajus tunnistaja juures viibimise ajal tunnistaja

vaenulikkust hageja suhtes, mis väljendus näiteks protokolliväliselt esitatud teravatoonilistes

küsimustes hagejale (miks hageja ei tulnud isa matustele). Tunnistaja puhul on tegemist

inimesega, kellega Aare Leisson ja kostja suhtlesid pikaajaliselt ning kellega tunnistajal olid

ja on usalduslikud suhted, erinevalt tunnistaja suhetest hagejaga. Kohtul tuleb eelneva alusel

asuda seisukohale, et tunnistaja ütlused laenulepingu ja raha tagastamise kohta on kallutatud

ning kohtu jaoks asja lahendamisel ebausaldusväärsed.

Kostja istungil antud seletused ei kattu tunnistaja ütlustega. Kostja on väitnud, et laenu võtsid

tema ja Aare Leisson koos. Tunnistaja ütluste kohaselt võttis laenu Aare Leisson üksinda. Kui

laenusuhte pooleks oleks olnud ka kostja, pidanuks ta teadma nii laenusummat kui

laenulepingu tingimusi. Kostja tõi esimest korda konkreetse laenusumma esile alles 17.

oktoobri 2023. a istungil tulenevalt T.V. kirjalikust selgitusest, viidates eelnevalt

umbmääraselt tunnistajalt saadud laenule ja võlatunnistusele, mida kohtule ei esitatudki.

Arvestades kõiki esitatud tõendeid kogumis, ei tekkinud maakohtul veendumust, et Aare

Leisson üksinda või koos kostjaga oleks sõlminud kostja väidetud laenuleping T.V.ga, mille

alusel tagastati T.V.le laen Aare Leissoni arvelt võetud rahaga. Kostja ei ole laenulepingu

olemasolu suutnud tõendada. Ühtegi muud tõendit peale tunnistaja ütluste laenulepingu kohta

kohtule esitatud ei ole. Sealhulgas ei ole esitatud tõendeid ei raha üleandmise ega tagastamise

kohta.

Kostja 2. oktoobri 2023. a istungil antud isiklike selgituste alusel pidas maakohus usutavaks,

et kostja kui Aare Leissoni pikaajaline elukaaslane võis kanda Aare Leissoni pangakontol

olnud raha üle enda kontole tulevaste matusekulude katteks ning kostja pani ülekande

selgituseks „laen“ põhjusel, et ta ei teadnud ega saanud teada tegelike matusekulude suurust.

Ei ole usutav, et ülekande selgitus võiks viidata võimalikule T.V. poolt Aare Leissonile antud

laenule. See tähendaks, et T.V. asus vahetult pärast Aare Leissoni surma, s.o mõne tunni

jooksul kostjalt laenu tagasi küsima. Kohus ei pidanud seda tõenäoliseks. Ka pidanuks kostja

sellisel juhul teadma, kui palju T.V.lt enne Aare Leissoni surma laenu võeti.

Kostja väitel võttis ta T.V.lt täiendavalt laenu pärast Aare Leissoni surma sularahas

matusekulude katteks. Ka seda laenu ei pidanud maakohus usutavaks ülekande selgituseks,

arvestades ajaoluga, et ülekanne tehti mõne tunni jooksul pärast Aare Leissoni surma ning

kostjal ei saanud olla niivõrd lühikese aja jooksul teada matusekuludeks kuluvat summat ning

kohtule väidetud asjaolu, et ta ei saanud vajalikku summat enda arvelt sularahas välja võtta.

Kostja ei osanud kohtu küsimustele vastates selgitada, kui palju ta T.V.lt ise sularahas laenu

võttis. Igasugused tõendid pärast Aare Leissoni surma kostja poolt T.V.lt võetud laenu kohta

puuduvad.

Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et pärandvarasse kuulusid kohustused, mida kostja tasus

pärandvara arvelt, tuleb kostjal hagejale kui Aare Leissoni pärijale pärandvarasse kuuluv raha

tagastada.

Hageja on teinud tasaarvestuse kostja kantud Aare Leissoni matusekuludega, mille suurus

kostja kinnitusel oli kokku 1628 eurot 98 senti. Hageja väitel tasus sellest summast Elva

Vallavalitsus 250 eurot ja pärandaja viimase pensioni summas 503 eurot 93 senti kandis

kostja enda kontole kui matusekulu. Kostja ei ole nendele hageja väidetele vastuväiteid

esitanud. Seega tasus kostja matusekulusid ise summas 875 eurot 5 senti (1628,98-250-

503,93). Selle summa ulatuses on hagejal kohustus kostja ees tulenevalt PärS § 131 lg-st 1.

Maakohus tegi matusekulude jäägi osas kostja kohustusega tasaarvestuse ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 3324 eurot 95 senti (4200-875,05).

Vaidlust ei ole selles, et Aare Leissoni pärand avanes 25. mail 2022, pärimistunnistus anti

välja 27. oktoobril 2022 ning hageja esitas kostjale 21. novembril 2022 nõude kinnistu

vabastamiseks hiljemalt 31. jaanuaril 2023. Kostja andis hagejale kinnistu valduse üle 25.

mail 2023.

On õige, et Aare Leissoni elukaaslasena oli kinnistul asuv maja kostja alaline elukoht ning

kostjale tuli anda mõistlik aeg väljakolimiseks ja teise elukoha leidmiseks. Arvestades

asjaoluga, et kostjale kuulus ka korter X alevis, tuleb hageja antud 2-kuulist tähtaega pidada

mõistlikuks, seda ka olukorras, kus kostja pidi enda selgitusel korteris tegema enne

sissekolimist remonti. Kostja kinnitusel üüris ta korterit välja, seega ei saanud korter olla

kasutamis- ja elukõlbmatu. Kohus nõustus hagejaga, et alates 1. veebruarist 2023 ei olnud

kostjal XXXXXXX kinnistu kasutamiseks enam õiguslikku alust.

Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda ajavahemiku veebruar – mai 2023 eest

asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1 alusel rikkumise teel saadu hariliku

väärtuse hüvitamist (alusetult saadud kasutuseelist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

62 lg 1 järgi). Kostja alusetu rikastumine seisneb kasutuseelise saamises, mida kostja sai

seetõttu, et ei pidanud vaidlusalusel ajavahemikul teistelt isikutelt üürima teist eluruumi.

Kasutuseelise hüvitise nõude summa tõendamiseks on hageja esitanud kinnisvaraportaali

kv.ee 6 kuulutust, millega antakse üürile kortereid X linnas seisuga 9. oktoober 2023.

Kuulutustest nähtuvad üürihinnad 300-410 eurot kuus, tegemist on nii ahi- kui keskküttega

erinevas suuruses 1-3-toaliste korteritega. Keskmine korteri üürihind on 346 eurot kuus.

Hageja selgitusel on tema küsitud hind väiksem kui keskmise korteri oma, lisaks oli kostjal

kasutada kogu kinnistu ja kõik seal peal olev.

Hageja nõutav kasutuseelise hüvitise hind on 250 eurot kuus, mis on ligi 100 eurot vähem kui

sama piirkonna korteri keskmine üürihind. Kohus nõustus, et kostja sai kasutada kogu

kinnistut ning seega eeldatavalt suuremat pinda kui samas piirkonnas korteri üürimisel.

Maakohus luges hageja nõutava kasutuseelise hüvitise suuruse 250 eurot kuus kinnistu

kasutamise eest põhjendatuks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelise hüvitise

ajavahemiku 1. veebruar 2023 kuni 2. mai 2023 eest summas 750 eurot.

Maakohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kostja viivisearvestusele vastuväiteid

ei esitanud. Maakohus mõistis kostjalt välja seadusjärgses määras viivise põhinõudelt 4074

eurot 95 senti, ajavahemiku 1. veebruar 2023 kuni 2. mai 2023 eest 106 eurot 67 senti ja

alates 3. maist 2023 kuni põhivõla tasumiseni.

Hageja menetluskulud koosnesid riigilõivust 875 eurot ja lepingulise esindaja kuludest 2058

eurot (sh käibemaks).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, milles maakohus hageja nõuded rahuldas, samuti osas, milles maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ja mõistis hageja menetluskulud kostjalt hageja kasuks välja.

Kostja palus saata asja lahendamiseks esimese astme kohtule. Kostja palub jätta

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsus ei ole objektiivne. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Aare Leisson ja

kostja elasid pikemat aega koos ja moodustasid seltsingu sh XXXXXXX kinnistu

haldamiseks. Seltsing lõppes 25. mail 2022 seoses Aare Leissoni surmaga (VÕS § 596 lg 1 p

4). Kostja viitab VÕS § 608 lg-tele 1 ja 2, mis reguleerivad seltsingust lahkunud või

väljaarvatud seltsinglase vastutust, ning Riigikohtu seisukohtadele seltsingu likvideerimise

sätete kohaldamise kohta abieluvälise kooselu korral (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p

19; RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16 ja seal viidatud lahendid). Kostja ja Aare Leisson on

teinud XXXXXXX kinnistu ja sellel asuva elamu parendamiseks olulisi investeeringuid. Ka

2020. aasta veebruaris võetud laen 4500 eurot oli kasutatud ühise majapidamise

korrastamiseks. Kohus on jätnud käsitlemata seltsingu kohustuse küsimuse.

Lisaks seltsingu käsitlusele ei ole maakohus arvestanud kostja ja T.V. selgitustega. T.V.

selgitas, et Aare Leisson oli saanud temalt 2020. aasta veebruaris suulise lepingu alusel laenu

4500 eurot, mis oli tagasi maksmata. Kostja poolt Aare Leissoni kontolt raha ülekandmine

enda kontole ja hiljem tunnistajale oli likvideeritava seltsingu kohustuse täitmine tunnistaja

ees. Tunnistaja finantseeris Aare Leissoni lähisugulaste asemel ka tema matuste korraldamist.

Vaatamata matusekuludele kokku 1628 eurot 98 senti, oli kostja tasunud seltsingu kohustuse

T.V. ees kokku summas 4500 eurot.

Kohus on jätnud ebaõigesti arvestamata T.V. allkirjastatud dokumendi, milles ta kinnitab, et

on andnud Aare Leissonile 2020. aasta veebruaris sularahas laenu 4500 eurot, mida kinnitas

ka kostja. Kostja ei nõustu, et dokumendil puudub oluline tõenduslik väärtus. Hageja ei ole

esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et laenu ei ole antud.

Surma ei ole võimalik ette ennustada. Aare Leissoni surm 25. mail 2022 ühtis T.V.

pöördumisega kostja poole palvega tagastada laen. Kostja tagastas laenu 4500 eurot sularahas

31. mail 2022. Tunnistaja T.V. kinnitas väljasõiduistungil, et tal pole pretensioone kostja,

Aare Leissoni likvideeritava seltsingu ja pärija vastu.

Kohus oleks seltsingu sätteid arvestades pidanud arvestama Aare Leissoni kontolt võetud raha

kasutamist laenu tagastamisena. Kui kohus seda ei teinud, oleks pidanud raha välja mõistma

nii kostjalt kui ka T.V.lt või tuvastama pärandvara koormava kohustuse, mida oleks pidanud

täitma pärandvara arvelt T.V.le.

Kostja ei nõustu, et kostjal ei olnud XXXXXXX kinnistu kasutamiseks alates 1. veebruarist

2023 enam õiguslikku alust. Pärast seltsingu lõppemist ei tekkinud mitte nõusolekuta vara

kasutus, vaid elamise alusena jätkus sisuliselt üürisuhe. Kostja kasutas XXXXXXX kinnistut

tähtajatu üürilepingu alusel. Hageja võis tähtajatu üürilepingu VÕS § 311 lg 1, § 312 lg 1

kohaselt üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Lugedes hageja nõude kinnistu

vabastamiseks hiljemalt 31. jaanuaril 2023 tähtajatu üürilepingu lõpetamise teateks, oleks

kostja pidanud kinnistu vabastama 31. aprilliks 2023.

Kohus on kasutuseelise hüvitise määramisel võrrelnud ekslikult X alevikku Elva linnaga.

Kuigi mõlemad asuvad Elva vallas, ei ole tegemist võrreldavate asulate või elukohtadega.

Maakohtu menetluses üürisummade suurust ei käsitletud ja kostja arvamust ei küsitud, sellega

on maakohus rikkunud kostja õigusi anda seletusi olulistes küsimustes. Tegelikkuses on X

alevikus üürisumma 100-150 eurot. Üürisumma suuruse tõendamiseks X alevikus palub

kostja uue tõendina asja materjalide juurde võtta väljavõtte internetiotsingu tulemustest (dtl

151), kuna see on vajalik asja õigemaks lahendamiseks.

Kohus ei ole arvestanud, et kostja hoidis elamut korras kuni kinnistu valduse üleandmiseni.

Kostja on kinnistul elamise perioodil tasunud elektri- ja kommunaalmakseid, elamut kütnud ja

valvanud. Samuti ei ole kohus arvestanud, et kostja pidi oma alalisest elukohast lahkumisel

tegema enda korteris enne sissekolimist remonti.

Kostja andis XXXXXXX kinnistu valduse hagejale üle 25. mail 2023. Arvestades eeltoodud

asjaolusid, väheneb võimalik hüvitise maksmise aeg 24 päevale (31. aprill 2023–25. mai

2023) ja hüvitise summa ca 100 eurole.

5. Hageja ei nõustu apellatsioonkaebusega ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Hageja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hageja on

seisukohal, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Kostja tuginemine apellatsioonkaebuses seltsingusuhte olemasolule on üllatuslik. Kostja ei

ole maakohtu menetluses seltsingusuhte olemasolule viidanud ega esitanud ühtegi tõendit.

Kohus saab hagimenetluses lahendada üksnes hagis esitatud nõudeid. Kostja ei ole esitanud

vastuhagi. Seega puudus kohtul alus seltsingu teemat käsitleda. Kohus ei või otsuses ületada

nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida pole esitatud (TsMS § 439). Kostja käsitlus

seoses seltsingusuhtega ei ole seega asjakohane. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta

ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa

eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja

aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (RKTKo 03.12.2014, 3-2-

1-109-14, p 15).

Kostja ei ole tõendanud ei laenu võtmist ega panustamist majapidamise korrastamisse.

Pärandvara hulka kuuluv kinnistu kuulus juba enne kooselu kostjaga pärandaja lahusvara

hulka. Kostja asus elama heakorrastatud kinnistule ja uude elamusse, mille pärandaja ehitas

enne kostjaga kooselu alustamist. Kuna kostja elas pärandaja kinnistul, pidi ta kandma ka

elamisega seotud kulusid. Milliseid investeeringuid kostja on kinnistu parendamiseks teinud,

ei ole kostja avaldanud ega tõendanud. Samuti ei ole tõendatud seltsingusuhte tuvastamiseks

oluliste panuste suurust ega üldse panuste tegemist. Hageja ei nõustu, et kohus oleks pidanud

omal algatusel seltsingu küsimusi lahendama. Kuigi kohus kohaldab ise seadust, tuleb

menetlusosalistel endil vastavad asjaolud ja tõendid kohtule esitada.

Hageja ei nõustu, et pärandajal oli rahaline kohustus T.V. ees. Dokumentaalsed tõendid selle

kohta puuduvad, T.V. ütlused ei ole usaldusväärsed ja kostja enda selgitused väidetavate

laenude võtmise kasutamise osas on olnud vastuolulised.

Kostja väited seoses tunnistaja T.V. ütluste arvestamata jätmisega on põhjendamatud.

Maakohus on tunnistaja ütlusi ja tema poolt allkirjastatud „seletuskirja“ õigesti hinnanud.

Need ei ole usaldusväärsed. Kostja ei ilmunud kohtuistungile ja viibis selle asemel tunnistaja

juures kodus. Kohtu poolt tunnistaja ülekuulamise ajaks tema kodus oli kostja viibinud seal

juba pikemat aega ja teda küsitlemiseks ette valmistanud. Seega ei olnud tunnistaja poolt

antud ütlused enam objektiivsed ega usaldusväärsed.

Võlaõigusliku suhte olemasolu Aare Leissoni ja T.V. vahel ei ole tõendatud. Arusaamatu on

kostja väide (kaebuse p-s 2.6), nagu hageja peaks tõendama negatiivse asjaolu esinemist.

Kumbki pool peab hagimenetluses oma väiteid tõendama (TsMS § 230 lg 1). Kostja pidi

seega tõendama laenusuhtes olemasolu. Kostja ei ole tõendanud ei laenusuhte olemasolu ega

ka väidetava raha liikumist.

Eksitav on kostja väide (kaebuse p 2.5), nagu puudus vaidlus selles osas, et kostja võttis aare

Leissoni kontolt 4200 eurot, mida kasutati seltsingu likvideerimisel võlausaldaja nõude

rahuldamiseks. Vaidlust ei olnud ainult selles osas, et kostja võttis Aare Leissoni kontolt raha,

mille kandis enda kontole. Mingit võlanõuet, mille rahuldamiseks väidetavalt raha võeti,

olemas ei olnud. Kostja omastas selle raha vahetult peale Aare Leissoni surma.

Hageja vaidleb vastu kostja taotlusele võtta asja materjalide juurde X alevikus üürisummasid

tõendav dokument. Tõendist ei nähtu üürisummasid, millele kostja viitab. Majade pindalade

suurusi ei saa käsitleda üürisummana. Lisas toodud kinnistutel puuduvad üürihinnad. Kostja

oleks saanud esitada tõendi maakohtus, mida ta ei teinud.

Hagejale jääb arusaamatuks kostja käsitlus, mille kohaselt kostjal ei tekkinud pärast seltsingu

lõppemist mitte nõusolekuta vara kasutus, vaid jätkus sisuliselt üürisuhe elamus elamiseks.

Kostja ei ole selgitanud, millal, kelle vahel ja mis tingimustel üürisuhe tekkis.

Kinnistu vabastamise nõue esitati 21. novembril 2022. Isegi kui eeldada, et ülesütlemisest tuli

ette teatada kolm kuud, tuli kinnistu vabastada hiljemalt 21. veebruaril 2023, mitte 31. aprillil

2023, nagu väidab kostja.

Etteheited sellele, et kohus ei ole arvestanud kostja poolt tasutud kommunaalmakseid, elektrit,

elamu kütmist ja valvamist, on alusetud. Kostja ei ole selliseid nõudeid ega tõendeid kohtule

esitanud ja kohus ei saanudki neid lahendada. Kohus on õigesti käsitlenud kasutuseelise

sätteid ja kostja väited ei ole asjakohased.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus rahuldas täielikult hageja viivisenõude ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 2. mai 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuremas ulatuses kui 87 eurot 4

senti. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude

osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2. mai 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 87 eurot 4 senti. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohtus kohtuotsuse resolutsiooni

muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 21). Ringkonnakohus

rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad kostja kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Kostja vaidlustab ringkonnakohtus maakohtu ostust osas, milles maakohus rahuldas hageja

nõude kasutuseeliste saamiseks ja kahju hüvitamiseks.

Maakohus luges tuvastatuks ja ringkonnakohtus ei ole vaidlust selles, et hageja isa Aare

Leisson suri 25. mail 2022. Hageja on oma isa vara ainupärija, pärast pärandaja surma kuulub

vara, sh XXXXXXX kinnistu ja tema pangakontol olev raha pärandavara hulka. Kui pärand

avaneb, läheb pärand üle pärijale (PärS § 1).

Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega ringkonnakohtule tõendina kuvatõmmise internetis

pakutavate üürihindade kohta X alevikus. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud

dokumentaalse tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. Kostja väitel on see tõend vajalik asja

õigemaks lahendamiseks.

Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab

kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg-s 3

sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu

menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab

esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava

asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus

peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). Uue asjaolu ja tõendi

esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel

põhistama (TsMS § 652 lg 4 esimene lause). Kostja ei ole põhjendanud, miks ei esitanud ta

seda tõendit maakohtule. Maakohtu 2. oktoobri 2023 istungil vaidles kostja vastu

kasutuseelise nõudele. Hageja avaldas, et soovib tõendeid esitada, seega oli maakohtus

kasutuseelise suurus arutamisel. Hageja esitas maakohtule kinnisvara portaalidest välja võetud

keskmised üürihinnad. Kostja tõendile maakohtu 17. oktoobri 2023 istungil vastu ei vaielnud,

kuid omapoolseid tõendeid või tõendite kogumise taotlust ei esitanud.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud hageja nõude 3324 euro 95

sendi saamiseks. Maakohus ei ole nõude rahuldamisel tuginenud selle õiguslikule alusele,

ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus leiab, et kostja käitus pärast pärandaja surma pärandaja kontol olevat raha

enda kontole kandes VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel tahtlikult heade kommete vastaselt

ja tekitas sellega kahju hagejale kui pärandaja õigusjärglasele. Kostja käitumise

õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita

tahtlikku heade kommete vastast käitumist, teise isiku tahtlikku kahjustamist (vt nt RKTKo

12.12.2016, 3-2-1-132-16, p 16). Teo õigusvastasuse tuvastamiseks piisab Riigikohtu

hinnangul VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust

ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju. Käitumise õigusvastasuse mõistmine

tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See omakorda

eeldab, et isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise

vastuolu heade kommetega (vt RKTKo 23.02.2022, 2-19-3736, p 13).

Nõude rahuldamiseks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi tuli hagejal tõendada, et kostjal oli

algusest peale tahe hagejat kahjustada.

Kostja ei vaidlustanud maakohtu menetluses, et ta tegi pärast pärandaja surma pärandaja

kontolt enda kontole ülekande 4200 eurot. Kostja väitel oli tal pärandajaga „jutt“, et ta võib

teha pärast pärandaja surma arve tühjaks, et sugulased midagi sellega ei teeks (dtl 78). Seega

teadis kostja ülekannet tehes, et ta kahjustab sellega pärandaja õigusjärglaste huve.

Ringkonnaohtu hinnangul ei muuda kostja käitumise õigusvastasust ka ülekande tegemise

väidetav eesmärk: raha pidi kostja esialgse selgituse järgi minema asjaajamiseks.

Matusekulud moodustasid kokku 1628 eurot 98 senti. Ülejäänud raha kasutamise kohta väitis

kostja, et ta maksis T.V.le võla sularahas tagasi. Seega isegi juhul, kui kostja soov oli katta

pärandaja matusekulud, ületas ülekantud summa seda kolmekordselt.

Pärandaja

õigusjärglaseks on hageja, pärandvara hulka kuuluvate kohustuste täitmine on hageja

ülesanne. Kostja käitus pärandaja surma järel ülekannet tehes ilma õigusliku aluseta. Kostja

ütluste järgi oli talle selle tegemise ajal teada, et raha ülekandmise järel ei jää see pärijatele.

Kostja sai ülekannet tehes aru, et ta sellega vähendab pärandvara. Tema tegevus oli tahtlik ja

ringkonnakohtu hinnangul suunatud pärija kahjustamisele.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja tahtliku pärandavara vähendamisega tekitatud kahju

ärahoidmine VÕS § 127 lg 3 järgi ka hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse eesmärgiga. Kahju

on ka kostja käitumisega otseselt seotud (VÕS § 127 lg 4), kostja poolt tehtud ülekande

tagajärjel vähenes pärandvara.

Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude. Hageja kahju seisnes kostja poolt

pärandvara arvelt ülekantud rahas, millest hageja arvestas maha kostja poolt kantud

matusekulud, mille suurus kostja kinnitusel oli kokku 1628 eurot 98 senti. Hageja väitel tasus

sellest summast Elva Vallavalitsus 250 eurot ja pärandaja viimase pensioni 503 eurot 93 senti

kandis kostja enda kontole kui matusekulu. Kostja ei vaielnud hageja arvutuskäigule vastu.

Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi selgelt ja üheselt arusaadavat tasaarvestatavat nõuet

pärandavara suhtes. Kostja viitas küll tema poolt kantud matusekuludele, ringkonnakohus

nõustub aga maakohtu otsuse põhjendustega, et kostja ei esitanud vastuväiteid hageja

arvestuskäigule kostja poolt kantud kulude suurusele (4200–875,05, maakohtu otsuse p 19).

Kostja ei ole praeguses menetluses tuginenud sellele, et ta oleks omandanud T.V.lt nõude

pärandava suhtes, mille ta oleks siis selles menetluses esitanud tasaarvestatava nõudena

hageja nõude vastu. Seega ei oma praeguses menetluses hageja kahju hüvitamise nõude puhul

tähendust asjaolu, kas pärandavaraga võisid olla seotud kohustused.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus on otsuse põhjendustes õigesti tuvastanud,

et kostja menetluses esitatud tõendid (T.V. allkirjastatud dokument ja T.V. ütlused) ei ole

usaldusväärsed ega tõenda kostja väidet, et ta soovis täita pärandaja kohustusi, mis võiks

viidata sellele, et kostja käitumises puudus tahe pärandaja õigusjärglasi kahjustada.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja ütlused ei kattu kostja enda selgitustega.

Kohtule on esitatud T.V. poolt kirjutatud dokument, mis on pealkirjastatud seletuskirjana (dtl

106). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nimetatud dokument ei ole tõend,

millest saaks järeldada lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

ka selles, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed (maakohtu otsuse p 12). Seega isegi

juhul, kui kaaluda tuleks hageja nõude rahuldamist käsundita asjaajamise sätete alusel, ei ole

nõude eeldused täidetud, sest kostja ei ole tõendanud, et soovis tegutseda pärandaja huvides.

9. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja sellele, et pärandaja ja kostja vahel oli seltsinguleping.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oli apellandi poolt pärandaja kontolt raha ülekandmine

enda kontole ja hiljem tunnistajale likvideeritava seltsingu kohustuse täitmine tunnistaja ees.

Maakohtus kostja seltsingulepingule kostja ja pärandaja vahel ei tuginenud. Kohus kohaldab

õigust ise ega ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1),

kuid poolel tuleb kohtu ette tuua need asjaolud ja tõendid, mille põhjal kohus nõude

õiguslikult kvalifitseerib.

Ringkonnakohus märgib, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu

(vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada

sellele VÕS § 580 jj (vt RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p-d 13-15). Seltsingu

likvideerimise sätteid saab analoogia korras kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise

kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele

(ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui: mõlemad pooled on eseme

omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt

hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe

vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (RKTKo

21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 22).

Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi konkreetset varaga seonduvat panust, maakohus ei

lugenud tõendatuks ja ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole tõendanud

ka laenulepingu sõlmimist ega selle sõlmimise eesmärki. Kostja ei ole toonud välja ka neid

kulutusi, mida ta on seoses kostjale kuuluva kinnisasjaga kandnud. Kostja nimetas asja

materjalide põhjal esimest korda oma kulutusi maakohtule 1. novembril 2023 saadetud

menetlusdokumendis leides, et hageja pole hagi esitades arvestanud asjaoluga, et eelpool

mainitud kinnistu oli aastaid kostja alaliseks elukohaks ning ta on oma tööga ja rahaga vägagi

palju kinnistusse panustanud.

Pärandaja ja kostja elasid koos ühises majapidamises. Kostjale kuuluv kinnisasi oli perekonna

ühine eluase, kostja ei ole viidanud sellele, et kostja tehtud kulutused oleksid ületanud tema

elutingimuste kohast mõistlikku määra: neid kulutusi, mida tulnuks perekonnal eluasemele

teha ka juhul, kui tegemist oleks olnud nt üürisuhte alusel kasutatava elukohaga.

Ka juhul, kui pärandaja ja kostja vahel oleks leidnud tuvastamist seltsinguleping VÕS § 530 jj

alusel ja see oleks lõppenud VÕS § 596 lg 1 p 4 alusel seltsinglase surmaga, siis on pärandaja

õigusjärglaseks seltsingu likvideerimisel hageja (vt nt VÕS § 601 lg 2).

10. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti rahuldanud hageja nõude kasutuseeliste

saamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostjal oli õigus tasuta

kinnisasja kasutada ning hagejal oli õigus pärandaja õigusjärglasena leping üles öelda igal

ajal. Võimalikule üürilepingule viitab kostja alles apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus

märgib, et kostja ei ole menetluses toonud esile ühtegi asjaolu, mis viitaks tähtajatule

üürilepingule kostja ja pärandaja vahel. Elukohaga seotud kõrvalkulude kandmine üürisuhtele

ei viita.

Hageja on pärandvarasse kuuluva kinnistu kasutamise õiguspäraselt kostjale üles öelnud.

Hageja esitas tõendina nõude suuruse kohta kinnisvara portaalidest välja võetud keskmised

üürihinnad (dtl 95 jj). Kostja ei vaielnud kohtuistungil tõendile vastu (dtl 102). Nimetatud

tõenditest tuleneb, et hageja nõue ei ole ülepaisutatud ja jääb pigem alla kohalikust keskmisest

üüritasust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega kasutuseelise suuruse arvutamise

kohta ega korda neid (kohtuotsuse p 26-28).

Maakohus on osaliselt ebaõigesti rahuldanud hageja viivisenõude, mõistes välja viivise kogu

hageja rahaliselt nõudelt ajavahemiku 1. veebruar 2023 kuni 2. mai 2023 eest.

Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise

või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul,

arvestatakse VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil

võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või

maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

Hageja andis 21. novembril 2022 (dtl 11-12) kostjale tähtaja kinnistu vabastamiseks 31.

jaanuarini 2023 ja kostja poolt Aare Leissoni pangakontolt enda pangakontole kantud

rahasumma hüvitamiseks 15. detsembrini 2022. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks

kasutuseelise nõudest võlgnikule enne hagi esitamist teatanud. Seega on hagejal õigus nõuda

kasutuseelise hüvitiselt viivist alates hagi esitamisest, s.o 3. maist 2023.

Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahjunõudelt 3324 eurolt 95 sendilt 2.

mai 2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 87 eurot 4 senti (3324,95 * 0,105* 91

päeva / 365 päeva).

11. Apellatsioonkaebuse olulises osas rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta

kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Hageja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 996 eurot 32 senti. Ringkonnakohtu

hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg 1).

Hageja esindaja tunnitasu 140 eurot, millele lisandub käibemaks, on mõistlik ning esindaja

poolt apellatsioonimenetluses hageja esindamisele kulutatud aeg kokku 5 tundi 50 minutit on

põhjendatud. Hageja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, seega kuuluvad

menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista menetluskulud 996 eurot 32 senti.

Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS

§ 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja ringkonnakohtus kantud

menetluskuludelt viivise kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)