3-23-2072/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.05.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2072

Haldusasi

X.A kaebus Vabariigi Valitsuse 28.07.2023 korralduse nr

197 „Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine“

tühistamiseks ning Vabariigi Valitsuse kohustamiseks tema

taotlust uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised

Kaebaja – X.A

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (siseministri kaudu),

esindaja Kertu Nurmsalu

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata vastuväide kohtu tegevusele tõendite kogumisel.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 01.07.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.A esitas 01.04.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) Eesti kodakondsuse saamiseks

taotluse kodakondsuse seaduse (KodS) § 6 alusel. Kaebaja kodakondsus on määratlemata ja

tal ei ole õigust Eesti kodakondsusele sünnilt.

2. PPA võttis taotluse 01.04.2022 menetlusse. Menetluse käigus tuvastati, et kaebajat on

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlikult toimepandud kuritegude eest, aastatel 2004–

2020 on ta toime pannud 22 väärtegu ning 4 lühimenetluse otsusega lõppenud väärtegu, neist

3-23-2072

viimase vähem kui aasta tagasi (25.02.2023). Kaebajat on kuritegude toimepanemise eest

karistatud kokku 6 korral: 2002. a mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade

rikkumise eest 2003. a karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest, 2004. a mootorsõiduki

joobes juhtimise eest, 2006. a mootorsõiduki joobes juhtimise ning valeandmete esitamise

eest, 2006. a karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest ning 2009. a kehalise väärkohtlemise

eest.

3. PPA teavitas kaebajat 11.07.2022 e-kirjaga, et talle saab Eesti kodakondsuse anda üksnes

erandina, ning otsuse selle kohta teeb Vabariigi Valitsus. Kaebajale anti võimalus esitada

arvamus ja vastuväited.

4. Kaebaja esitas 08.08.2022 PPA-le seisukoha, paludes anda endale erandina kodakondsus.

5. Vabariigi Valitsus otsustas 28.07.2023 korraldusega nr 197 kaebajale Eesti

kodakondsust mitte anda, kuna teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike

kuritegude eest (KodS § 21 lg 1 p 4 ja lg 11). Põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

1)

Isik on toime pannud 6 kuritegu, sh 3 korda sõiduki juhtimise eest joobeseisundis (ühel

korral esitas ta end kinni pidanud politseiametnikule valeandmeid). Kahel korral eiras ta talle

mõistetud karistust – juhtis sõidukit juhtimisõiguseta. Üks kuritegu seisnes selles, et ta kasutas

füüsilist vägivalda 6-aastase lapse suhtes.

2)

Sõiduki juhtimise eest joobeseisundis on teda karistatud 2 korral ka väärteokorras,

kusjuures ühel korral põhjustas ta liiklusõnnetuse. 11 korral on teda väärteokorras karistatud

lubatud sõidukiiruse ületamise eest, 4 korral juhtimisõigust omamata sõiduki juhtimise eest, 4

korral kehtiva kindlustuseta sõiduki juhtimise eest ja 3 korral muu liiklusseaduses (LS)

sätestatud väärteo toimepanemise eest.

3)

Isik on rikkunud maksukorralduse seaduses sätestatud nõudeid ning püüdnud toime panna

pisivarguse.

4)

Lisaks karistusregistrisse kantud väärtegudele on isik toime pannud 4 sellist süütegu,

mille suhtes on tehtud lühimenetluse otsus.

5)

Hinnates kõiki asjaolusid kogumis, ei ole võimalik anda Eesti kodakondsust erandina

KodS § 21 lg 11 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. X.A esitas 20.09.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse

28.07.2023 korralduse nr 197 „Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine“

tühistamiseks ning Vabariigi Valitsuse kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi

vaatama (täiendavad seisukohad 26.04.2024 ja 15.05.2024). Kaebuse põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised.

1)

Tingimused Eesti kodakondsuse andmiseks on täidetud, kaebaja varasemad kuri- ja

väärteod on kustunud ning rahatrahvid tasutud. Kaebaja tunnistab, et on toime pannud

süütegusid, kuid ta on ennast parandanud. Kõige suurem eeldus kodakondsuse saamiseks

(kehtivate kriminaalkaristuste puudumine) on kaebaja puhul täidetud.

2)

Kaebaja sündis Venemaal ja kolis koos vanematega 1978. a Eestisse. Kaebaja on

lapsepõlvest saadik elanud, õppinud ning töötanud vaid Eesti Vabariigis. Tal ei ole teist

kodumaad.

2(11)

3-23-2072

3)

2000ndate aastate alguses tegi kaebaja kõik Eesti kodakondsuse saamiseks vajalikud

toimingud, st sooritas eesti keele eksami ning Eesti põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse

tundmise eksami. Kaebaja sai positiivse otsuse, st pidi saama Eesti kodakondsuse, kuid

edaspidi paluti teda loobuda Vene Föderatsiooni kodakondsusest, mida kaebaja ka tegi,

pöördudes selleks Tallinnas asuva Venemaa Suursaatkonna poole. Peale Vene Föderatsiooni

kodakondsusest välja astumisest väljastati kaebajale Eesti kodaniku passi asemel välismaalase

pass (st Eesti riik sundis kaebajat loobuma Vene Föderatsiooni kodakondsusest, kuid Eesti

kodakondust ei andnud). Kaebaja on seega loobunud Vene Föderatsiooni kodakondsusest ega

soovi enam olla Venemaa Föderatsiooniga seotud. Kaebaja ei nõustu Vene Föderatsiooni

poliitikaga ega nende režiimiga. Vastustaja selgitustega kaebaja Vene kodakondsusest

väljaastumise kohta ei saa nõustuda. Kodakondsusest vabastamise protsess ei ole lihtne ning

kodakondsus kaotatakse vaid teise riigi kodakondsuse vastuvõtmisega, sarnane protseduur on

nii Eestis kui ka Venemaal. Kodakondsusest võidakse mitte vabastada, kui tagajärjeks on

kodakondsusetus. Vastutaja ei esitanud kohtule kõike tõendeid ja temal olemasolevaid

dokumente. Originaaldokumente ei saa kaebaja esitada, kuna andis need üle Venemaa

Föderatsiooni Suursaatkonda Eesti Vabariigis. Kaebajat sunniti Venemaa Föderatsiooni

kodakondsusest loobuma, esialgu andes temale vastava dokumendi Eesti kodakondsuse

saamiseks, kuid hiljem tehti kõik ümber. Kaebajal ei jäänud muud võimalust elamiseks, enda

tuvastamiseks Eestis ega reisimiseks, kuna 27.01.2009 seisuga puudus tal nii Eesti kui ka

Vene kodakondsus, mistõttu pidigi ta taotlema välismaalase passi. Seega kaebaja on varem

saanud Eesti Vabariigi kinnituse Eesti kodakondsuse saamise kohta, mille alusel ta sai välja

astuda Vene kodakondsusest. Ilma selleta ei oleks tal olnud võimalik Vene kodakondsusest

loobuda. Kaebaja ei saa aru, miks kohus ei rahuldanud tõendi kogumise taotlust.

Aastatel 2005-2006 oli kaebaja noor ning tal puudusid rahalised vahendid, et vaielda riigiga

kodakondsuse küsimuses, nüüd ta aga soovib, et tõde tuleks välja.

4)

Kaebaja on aastaid tegelenud Eestis erineva ettevõtlusega ja osalenud avalikus elus.

Projektid, millega kaebaja on tegelenud, on ametlikud, pikaajalised ja edukad, mis võivad

iseloomustada kaebajat kui head juhatajat ja organiseerijat. Kaebaja ei tegele mitteametliku

tööga. Tema abikaasa S.M on endine riigiametnik (PPA, Viru Vangla). Temaga koos elavad

Eestis eakad vanemad, abikaasa ja alaealised lapsed (R.P sündis xx.xx.xxxx ja käib eesti

lasteaias; G.L sündis yy.yy.yyyy) on Eesti Vabariigi kodanikud. Kaebajal puuduvad

võlgnevused ja kehtivad täitemenetlused. Kaebaja on teinud elus globaalseid muutusi.

5)

Kaebaja kahetseb kriminaalkaristusi ning on õppetunni saanud. Viimase kuriteo pani ta

toime 14 a tagasi. Antud ajavahemik on piisav, et oma vigadest aru saada ning alustada nullist,

mida kaebaja ka tegi, pöörates uue lehe oma elus. Kaebaja noores eas toimepandud kuriteod ei

ole rasked, võrreldes nt mõrvaga vms. Tal on väiksed lapsed ning ta loodab, et nad ei saa

nendest kunagi teada. Kaebaja tahab olla eeskuju oma lastele, kuid ta ei suudaks neile

tulevikus selgitada, miks nendel on Eesti kodakondsus, aga nende isal ei ole.

6)

Väärteokorras karistati kaebajat viimati 3 a tagasi. Oma varasematest väärteokaristustest

on kaebaja järeldused teinud. Ta mõistab, et purjuspäi sõitmisel seab ta ohtu nii endale kui ka

teistele liiklejale, ta on sellest õppinud ja ei ole mitu aastat alkoholi tarbinud. Lühimenetluses

2023. a selgitati trahvi väljakirjutamisel, et rikkumine ei lähe karistusregistrisse. Kaebaja tasus

trahvi samal päeval, kuna selgitati, et sel juhul see karistusregistrisse ei lähe. Kaebaja ei

saanud aru, mida tähendab lühimenetlus.

7)

Kaebajal on õigus riigi kaitsele ja teda ei tohi vaadata kui kurjategijat ning analüüsida

vaid tema toimepandud tegusid. Aega ei saa tagasi pöörata. Kuritegusid panevad toime ka

Eesti kodanikud, kuid nendelt ei võeta kodakondsust ära.

3(11)

3-23-2072

8)

On teada juhtumeid, mil valitsus kiitis heaks Eesti kodakondsuse andmise isikutule, kes

on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Valitsus poleks pidanud lugema üle kuritegude arvu,

vaid arvestama, millal viimane tegu toime pandi (14 a tagasi) ning millised muudatused on

toimunud isiku elus. Inimene võib muutuda. Varem ei olnud isikul toetavat perekonda ega

lemmiktegevust. Käesoleval ajal kõik eelnimetatu on kaebajal olemas. Kaebaja tahab ka

edaspidi elada Eestis ning olla aus Eesti kodanik.

9)

Vastustaja ei ole võtnud piisavalt arvesse kaebaja isikut, sh T.U soovituskiri, muu tähtis ja

positiivne informatsioon kaebaja kohta.

2. Vabariigi Valitsus palub 27.10.2023 vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides

järgmist.

1)

Seadusandja on ette näinud, et kodakondsust saab anda korduvalt kriminaalkorras

karistatud isikule erandkorras ning volitanud kaalutlusotsuse tegemise Vabariigi Valitsusele.

Seadusandja on kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise eest karistatud

isikule Eesti kodakondsuse erandina andmisel sätestanud tingimuse, et kõnealuste kuritegude

asjaolud peavad võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja näitama selget soovi

käituda lojaalselt ning õiguskuulekalt (KodS § 21 lg 11). Seadus ega kohtupraktika ei täpsusta,

kuidas tuleb KodS § 21 lg 11 kohaldamisel sisustada määratlemata õigusmõistet „süüdlase

isik“. Üks järeldustest, mida PPA, Siseministeerium ja Vabariigi Valitsus määratlemata

õigusmõiste „süüdlase isik“ määratlemisel teevad, on järeldus, kas isik on oma minevikust

õppust võtnud ning asunud elama õiguskuulekat elu. Õiguskuulekust saab hinnata mh selle

järgi, kas isikul on karistusandmeid karistusregistris, aga samuti, kas PPA-l on muud teavet

isiku käitumise kohta.

2)

KodS § 21 lg 1 p 4 lauseosa „keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike

kuritegude eest“ sõnastus ei sea ajalisi piire, millal on kuriteod toime pandud. Selle sätte

täitmiseks on kaks üheaegselt esinevat tingmust – toime on pandud kaks või enam kuritegu ja

need peavad olema tahtlikud kuriteod. See, et Vabariigi Valitsus kodakondsuse andmisel peab

arvesse võtma isiku minevikus toime pandud kuritegusid, tuleneb ka karistusregistri seadusest.

Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 4 kohaselt on õigus saada registri arhiivis asuvaid andmeid

Vabariigi Valitsusel, Siseministeeriumil, politseiasutusel ning Kaitsepolitseiametil KodS-s,

välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Karistusregistri

seaduse § 24 reguleerib karistusandmete arhiivist kustutamist ning selle lg 6 kohaselt kuriteo

eest mõistetud karistuse andmeid säilitatakse arhiveerituna 50 a arhiivi kandmise kuupäevast

arvates. Seega lisaks karistusandmete registris olemisele lisandub ka karistusandmete arhiivis

olemise aeg.

3)

Seadusandja on algselt leidnud, et korduvalt karistatud isikud ei peaks üldse

kodakondsust saama, sest 1995. a jõustunud seadus sellist võimalust ette ei näinud. KodS § 21

lg 11 erandi tegemise võimalus lisandus kodakondsuse seadusesse alles 2006. a (Riigikogu

eelnõu 883 SE I). Selle vajalikkust põhjendati eelnõu seletuskirjas sellega, et Vabariigi

Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annaks võimaluse hinnata kuriteo ohtlikkust ja

kriminaalseadusega kaitstavat väärtust. Kui seadusandja soov oleks olnud, et kõik

kriminaalkorras korduvalt karistatud isikud saaksid karistuste kustudes kodakondsuse, oleks

see seaduses niimoodi sätestatud. Seadusandja tahe on olnud, et üldjuhul kriminaalkorras

korduvalt karistatud isikud kodakondsust ei saa, vaid see antakse erandina ainult neile, kelle

kuritegude asjaolud ja (süüdlase) isik seda võimaldavad.

4(11)

3-23-2072

4)

Kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes KodS

§ 21 lg 11 alusel. Selle järgi tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt

karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks hinnatakse:

- kas kõnealused kuriteod võimaldavad erandi tegemist ning

- kas kodakondsuse taotleja näitab selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt.

Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks tuleb arvesse võtta mõlemat asjaolu – isegi

kui toimepandud kuriteod võimaldaksid erandi tegemist, siis takistuseks võib saada süüdlase

käitumine või vastupidi. Seadusandja on näinud ette mõlema tingimuse hindamist, aga hinnata

saab alles siis, kui isiku karistatus on kustunud. Ehkki kaebaja karistatus korduvalt

toimepandud kuritegude eest on kustunud, hindas Vabariigi Valitsus lisaks süüdlase

kuritegudele ka süüdlase isikut, hinnates kaebaja kõikide süütegude (st kuriteod, väärteod)

laadi ja korduvust.

5)

Erandi tegemise võimatust näitab (lisaks toimepandud kuritegudele) see, et isik ei ole

olnud peale karistuse ärakandmist õiguskuulekas. Väärteod ei ole üldjuhul sellised, mis

iseenesest tooksid kaasa kodakondsuse andmisest keeldumise, vaid need ilmestavad isiku

käitumist. Väärtegude toimepanemine ei ole olnud aluseks kodakondsuse andmisest

keeldumisel, küll aga üheks teguriks erandi mittekohaldamisel, sest ilmestavad süüdlase

isikut. Vabariigi Valitsusel on õigus ligi pääseda karistusregistri arhiivi andmetele, st nii

kuritegude kui ka väärtegude arhiivi andmetele. Kaebaja on toime pannud ka selliseid

kergemaid väärtegusid, mille andmeid karistusregistrisse ei kanta, kuigi tegu ise on väärtegu.

Süütegude toimepanemine, sh väärtegude toimepanemine, ei ole tavapärane käitumine.

6)

Kuivõrd kodakondsus on pikaajaline suhe isiku ja riigi vahel ning riigile tekivad ka teatud

kohustused, on põhjendatud, kui riik hindab isikut, kes kodakondsust soovib. Kodakondsusega

seonduvad spetsiifilised õigused, mida riik peab kodanikule tagama. Riigil on seetõttu õigus

otsustada kodakondsuse saamise tingimused, sh nõuda, et kodakondsuse taotleja on

õiguskuulekas. Kui riik on isikule kodakondsuse andnud, ei saa seda ära võtta põhjusel, et isik

paneb toime kuritegusid vm õigusrikkumisi. See rõhutab veelgi kodakondse andmise otsuse

olulisust. Kunagiste tegude tagajärjed ulatuvad pikaajaliselt tulevikku ning isik on kohustatud

neid taluma. Tuleviku tagajärgedega tuleb arvestada juba süütegu, eelkõige kuritegu,

sooritades.

7)

KodS § 21 lg 11 ei anna koheselt õigust saada Eesti kodakondsus taotlejal, kel on

kuritegude eest karistused kustunud. Vastava otsuse tegemisel on Vabariigi Valitsusel suur

kaalutlusruum. Riigikohus on korduvalt märkinud, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse

saamine ei ole välismaalase põhiõigus ja Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel

kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum (3-3-1-42-08, p 28). Kohtupraktikas

on nõustutud väärtegude arvestamisega kodakondsuse taotleja isiku iseloomustamisel.

8)

Vastustaja on arvestanud kaebaja neid väärtegusid, mille suhtes on tehtud lühimenetluse

otsus, millest viimane on toime pandud kodakondsuse taotluse menetlemise ajal. Olenemata

sellest, et nende väärtegude andmeid ei ole kantud karistusregistrisse, on need samuti isikut

iseloomustavad ja paraku just negatiivsest küljest. Need andmed on PPA-le teada. PPA on

kodakondsuse taotluse esmane menetleja ning haldusorganil on kohustus selgitada välja kõik

taotlejat iseloomustavad asjaolud. Isik, kes taotleb Eesti kodakondsust, peaks eeldama, et tema

käitumine on kõrgendatud tähelepanu all. Kaebajat ei ole see tagasi hoidnud, vaid ta on toime

pannud uue õigusrikkumise. Kaebajale on teada, et tema käitumist hinnatakse, sest ka nii

2015. a kui ka 2016. a on talle keeldutud kodakondsuse andmisest, kuna ta on korduvalt

karistatud kuritegude toimepanemise eest ning lisaks toime pannud ka palju väärtegusid.

Väärtegude hulk on ajas kasvanud. Nii 2015. a kui ka 2016. a on kaebaja kinnitanud, et ta on

5(11)

3-23-2072

õigusvastasest käitumisest aru saanud ja lubanud, et edaspidi uusi õigusrikkumisi toime ei

pane. Kaebaja on käitunud sõnamurdlikult, sest õigusvastane käitumine on jätkunud.

9)

Vabariigi Valitsus lähtub kodakondsuse andmisel, et isikul ei oleks ühtegi kehtivat

väärteokaristust (st erandi tegemine üldisest keelust ongi võimalik, kui kuriteo eest mõistetud

karistuse andmed on arhiivis) ja lisaks ei oleks mõistliku aja jooksul enne kodakondsuse

taotluse suhtes otsuse tegemist toime pannud ka muid rikkumisi, mida ei kanta

karistusregistrisse. Mõistlik aeg võib olla erinev, olenevalt tegude iseloomust ja

õigusrikkumiste arvust, kuid üldjuhul võiks olla möödunud 1 aasta teo toimepanemisest.

10) Vastustajale olid teada kaebaja positiivselt iseloomustavad asjaolud – et ta töötab, tema

lapsed ja lähedased on Eesti kodanikud ning tema tulevikuplaanid on seotud Eestiga. See loob

positiivse fooni edaspidi kodakondsuse saamiseks, kuid selleks peab kaebaja näitama, et

suudab käituda õiguskuulekalt ega pane ka väärtegusid toime umbes aastase intervalliga

(aastatel 2021 ja 2022 on ta suutnud seda näidata). Seni ei ole kaebaja oma lubadusi suutnud

pidada ning Vabariigi Valitsus on leidnud, et lubadused on osutunud paljasõnaliseks.

Kodakondsuse taotluse menetluses hinnatakse taotlejat ennast, mitte tema lähedasi. Seetõttu ei

ole korralduses ka nendele väidetele antud eraldi hinnangut. Isiku töötamise vajalikkus on

toodud juba kodakondsuse taotluse esitamise nõude juures (KodS § 6 p 5). Ka lojaalsuse nõue

ning omakäeline kinnitus olla ustav Eesti Vabariigile on kohustuslike nõuetena loetletud

eelnimetatud paragrahvis.

11) Karistusregistri arhiivi andmed olid otsuse tegemisel õiged ning vastustaja tugines otsuse

tegemisel 29.06.2023 koostatud arhiiviteatisele. Karistusregistri seaduse § 5 lg 1 kohaselt on

registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või

väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Sama paragrahvi lg 2 p 1

kohaselt on õiguslik tähendus ka registri arhiivandmetel kui Siseministeerium, politseiasutus

ning Kaitsepolitseiamet viib läbi KodS-s, välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses

sätestatud menetlust. Et kaebaja on esitanud 26.09.2023 koostatud registri väljavõtte vähemate

väärtegudega, ei tähenda, et Vabariigi Valitsus oleks toetunud ebaõigetele andmetele. Kaebaja

koostatud teatisel ühtivad kuriteod ning 15 esimest väärtegu vastustaja teatisega. Väärteod nr

16-22 ei kajastu enam kaebaja esitatud teatisel. Karistuste täitmise info puudus just viimaste,

st varem toime pandud väärtegude kohta. Kriminaalkaristuste täitmise info on mõlemal

teatisel ühesugune – rahalised karistused on täitmata, kuid aegumise tõttu neid summasid

isikult enam ei nõuta ja muud karistused (mis ei ole rahalised) on täidetud.

Asjaolu, et 26.09.2023 on karistusregistris andmed muutunud, ei tähenda, et vastustaja oleks

toetunud ebaõigetele andmetele. Lisaks kuritegudele on ka 15 väärtegu (nagu on 26.09.2023

teatisel) väga palju ning mõne väärteo ära langemine isegi enne otsuse tegemist ei oleks

muutnud lõppotsust. Kaebuse esitaja on pannud toime väga palju õigusrikkumisi, olenemata

tema lubadustest seda mitte teha. Lubaduste pidamatust näitab ilmekalt 2023. a veebruaris

toime pandud keelava fooritule eiramine. Tavapärane normaalsus on, et inimene ei ole pannud

toime ühtegi õigusrikkumist.

12) Vastustaja selgitas, millal kaebaja on välja astunud Venemaa Föderatsiooni

kodakondsusest. 19.10.2006 korraldusega nr 578 on Vabariigi Valitsus keeldunud kaebajale

kodakondsuse andmisest. Nimetatud korralduses on toodud, et taotlus kodakondsuse

saamiseks on esitatud 11.05.2005 ning kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik.

15.11.2005 on kaebajat teavitatud, et ta on korduvalt kriminaalkorras karistatud ja tema

karistatus ei ole kustunud, mistõttu temale Eesti kodakondsust anda ei ole võimalik. Sellele

järgnes 2006. a oktoobris Vabariigi Valitsuse korraldus kodakondsuse andmisest keeldumise

6(11)

3-23-2072

kohta. Järgnevalt pöördus kaebaja PPA-sse (tol ajal Kodakondsus- ja Migratsiooniamet)

27.01.2009 sooviga, et talle väljastataks isikutunnistus ja reisdokumendina välismaalase pass.

Nimetatud taotluse juurde esitas ta samal kuupäeval saadud tõendi selle kohta, et tal on juba

17.02.2006 lubatud välja astuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest (dtl 116, tõlge dtl

138). Kaebaja on ise pannud ennast olukorda, kus tal ei ole ühegi riigi kodakondsust. Eesti

KodS küll nõuab, et Eesti kodakondsuse saamise tingimuseks on teise riigi kodakondsusest

loobumine, kuid antud juhul teavitati isikut sellest, et temale ei ole võimalik Eesti

kodakondsust anda. See oli 2005-2006. a, millest on aastaid möödunud. Vastustaja ei sea

kahtluse alla kaebaja väidet, et talle on vastuvõetamatu Venemaa Föderatsiooni pragune

poliitika. Samas ei anna asjaolu, et kaebaja on praguseks määratlemata kodakondsusega isik

ning vastumeelne kunagise kodakondsusjärgse riigi poliitika suhtes, temale eeliseid Eesti

kodakondsuse taotlemisel. Vastustaja on tuvastanud tema suhtes kodakondsuse andmist

keelduva asjaolu ning sellest erandi tegemise võimatust on kaebaja näidanud oma

õigusvastase käitumise jätkamisega. Samuti ei saa Eesti Vabariik sekkuda teise riigi

kodakondsuspoliitikasse, mis võimaldab isikut vabastada kodakondsusest ka siis, kui ei ole

tõsikindlat teada, kas isik saab Eesti kodakondsuse või ei.

13) Vabariigi Valitsus on andnud Eesti kodakondsuse isikutele, keda on kriminaalkorras

korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Igal sellisel juhtumil langetatakse

taotleja suhtes üksikotsus. Praegusel juhul võiks toimepandud kuriteo asjaolud võimaldada

kodakondsuse andmise, kuid süüdlase isikut iseloomustavad asjaolud seda ei võimaldanud.

Vaidlustatud korralduses on selgelt toodud, et etteheidetavad on ka väärteod, millest viimane

on toime pandud vähem kui aasta tagasi (läbi viidi lühimenetlus). Seadusandja tahe on olnud,

et Eesti kodakondsuse saavad isikud, kes on näidanud lugupidamist Eesti õiguskorra vastu,

kuid kaebuse esitaja ei ole seda näidanud. Valdav osa kaebaja toimepandud süütegudest on

olnud suunatud liiklus(ohutus)nõuete rikkumisele, liiklusnõuded on aga kehtestatud paljude

isikute turvalisust silmas pidades. KodS mõttega ei ole vastuolus, kui kodakondsuse andmisest

keeldutakse isikule, kelle viimasest liiklusalasest väärteost, mille suhtes tehti küll

lühimenetluse otsus, on möödunud vähem kui aasta (otsuse tegemise ajaks oli möödunud

üksnes 5 kuud). Kui kaebaja näitab edaspidi õiguskuulekat käitumist, ei ole välistatud

kodakondsuse saamine.

14) Korralduse andmisel järgis vastustaja kehtivaid menetlus- ja vorminõudeid. Samuti on

vaidlustatud korraldus kooskõlas kehtivate seadustega, korraldus on proportsionaalne ja antud

vastustaja seadusest tuleneva otsustusruumi piirides. Korraldus sisaldab kodakondsuse

andmisest keeldumise faktilist ja õiguslikku motivatsiooni. Kodakondsuse andmisest

keeldumisel on vastustaja lähtunud asjakohastest kaalutlustest ning kodakondsuse

mitteandmine ei ole ilmses vastuolus kaalumise käigus tuvastatud asjaoludega. Seega on

Vabariigi Valitsuse korraldus õiguspärane.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kaebaja taotles 20.09.2023 kaebuses, et kohus nõuaks välja tema Vene

Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega seotud dokumendid (kaebaja avaldus ja

otsus, millega see rahuldati), et tõendada, millal ja mis põhjusel ta Vene Föderatsiooni

kodakondsusest loobus. Kaebaja taotles 26.04.2024 seisukohas, et kohus nõuaks

vastustajalt välja kõik kaebaja Eesti kodakondsuse saamisega seotud varasemad

dokumendid. Kohus jättis 03.05.2024 määrusega taotlused tõendite kogumiseks

rahuldamata. Kaebaja on 15.05.2024 seisukohas viidanud tõendite kogumata jätmisega

mittenõustumisele, mida kohus käsitab vastuväitena kohtu tegevusele vastavalt HKMS

§-le 90.

7(11)

3-23-2072

4. HKMS § 90 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu

tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige

menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Käesoleval juhul on kaebaja

sisuliselt esitanud vastuväite tegevusele, millega kohus keeldus kogumast kaebaja

20.09.2023 kaebuses ja 26.04.2024 seisukohas nimetatud dokumente.

Kohus selgitas 03.05.2024 määruses ja jääb ka praegu seisukohale, et asjas ei ole vaidluse all

kaebaja Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega seotud asjaolud. Eesti

kodakondsuse saamise taotluse esitamisel on isik kohustatud tõendama, et ta on vabastatud

senisest kodakondsusest, seega on vastava tõendi esitamine haldusorganile taotluse läbi

vaatamise eelduseks. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selliste tõendite olemasolus või

puudumises, mis oleks takistanud taotluse läbi vaatamist. Kohus selgitas 03.05.2024

määruses, et vaidlus seisneb küsimuses, kas Vabariigi Valitsuse 28.07.2023 korraldus, millega

otsustati kaebajale Eesti kodakondsust mitte anda, on õiguspärane haldusakt. Sellele

küsimusele vastamiseks ei ole tähtsust kaebaja Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest

loobumisega seotud asjaoludel. Lisaks on vastustaja kohtule juba esitanud kaebaja poolt

27.01.2009 PPA-le esitatud tõendi selle kohta, et tal on 17.02.2006 otsusega lubatud välja

astuda Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest (vt dtl 116, tõlge dtl 138). Kohus jääb

seisukoha juurde, et kaebaja Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega seotud

asjaolud, ennekõike Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumise põhjus, ei ole vaidlustatud

korralduse õiguspärasuse hindamisel määravad (HKMS § 62 lg 2). Kaebajal võis küll Vene

Föderatsiooni kodakondsusest loobumisel olla lootus saada Eesti kodakondsus, kuid tuleb

arvestada, et erandina kodakondsuse andmine toimub kaalutlusõiguse alusel. Vastava

kaalutlusotsuse tegemisel tuleb arvesse võtta kõiki isikuga seotud asjaolusid kogumis.

Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et ta Vene Föderatsiooni kodakondsusest

loobumisel kindlasti Eesti kodakondsuse saab ilma, et arvestataks temaga seotud asjaolusid

tulevikus, sh tema käitumist pärast kodakondsusest loobumist. Seetõttu jääb vastuväide

rahuldamata.

5. Asjas seisneb sisuline vaidlus Vabariigi Valitsuse 28.07.2023 korralduse nr 197

õiguspärasuses. Vastustaja on keeldumisel viidanud KodS § 21 lg 1 p-le 4, mille

kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest

talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole

kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest.

6. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud

tahtlike kuritegude eest, millisel juhul tuleb seaduse järgi üldreeglina keelduda

kodakondsuse andmisest. Haldusmenetluses tuvastati, et kaebajat on kuritegude

toimepanemise eest karistatud kokku 6 korral: 2002. a mootorsõiduki ohutu liiklemise

või käituseeskirjade rikkumise eest, 2003. a karistuse kandmisest kõrvalehoidumise

eest, 2004. a mootorsõiduki joobes juhtimise eest, 2006. a mootorsõiduki joobes

juhtimise ning valeandmete esitamise eest, 2006. a karistuse kandmisest

kõrvalehoidumise eest ning 2009. a kehalise väärkohtlemise eest.

7. Vaidlus on aga KodS § 21 lg-s 11 sisalduva erandi kohaldamise üle, mis

võimaldab erandina kodakondsuse anda ka inimesele, keda on kriminaalkorras

korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud ja kelle karistatus on kustunud. Kuna

kaebaja karistatus on kustunud, tuli vastustajal kaebaja taotluse alusel kaaluda

erandina kodakondsuse andmise võimalust.

8. KodS § 21 lg 11 sätestab, et Eesti kodakondsus võidakse erandina anda või

taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest

8(11)

3-23-2072

ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning

süüdlase isikut. Viidatud sättest tulenevalt peab erandi kaalumisel seega andma

hinnangu nii kodakondsust taotleva isiku toimepandud kuritegudele kui ka isikule

endale, sh sellele, kas teda saab pidada õiguskuulekaks. Kaebaja leiab, et vastustaja on

talle kodakondsuse andmisest keeldumisel omistanud liiga suure tähenduse tema poolt

kaua aega tagasi toime pandud tegudele ja ei ole kohaselt arvestanud tema isikuga

seonduvaid asjaolusid.

9. KodS § 21 lg-st 11 tuleneva erandi tegemise otsustab vastustaja kaalutlusõiguse

alusel. Kaalutlused, millest vastustaja lähtus, tuleb välja tuua haldusakti põhjendustes.

Kuna Vabariigi Valitsusel on erandi alusel kodakondsuse andmise üle otsustamisel

suur kaalutlusruum (vrd Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 28), saab

kohtumenetluses kontrollida üksnes seda, ega vastustaja ei ole teinud selliseid

kaalumisvigu, mille tõttu tuleks vaidlustatud otsus tühistada – nt jätnud mõne olulise

asjaolu arvestamata või pidanud mingit asjaolu liiga määravaks. Kohus saab

kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt, kuid ei saa hinnata otsustuse otstarbekust ega asuda Vabariigi

Valitsuse asemel ise kaalumist läbi viima (halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg

3).

10. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et süüdlase isiku hindamise eesmärk

on kindlaks teha, kas kodakondsuse taotleja näitab soovi käituda Eesti riigis

seaduskuulekalt, seejuures saab arvesse võtta ka isiku väärtegusid, sh neid, mille eest

määratud karistus on kustunud ja mille andmed on kantud karistusregistri arhiivi (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus nr 3-17-1233, p 11). Vastustaja on

kaebusele vastates märkinud, et arvestab määratlemata õigusmõiste „süüdlase isik“

sisustamisel toimepandud süütegude iseloomu, ohtlikkust ja asjaolusid, süüteo

toimepanemise aega, toimepandud kuritegude ja väärtegude arvu, karistuse kustumise

aega, süütegude toimepanemise sagedust ja dünaamikat, määratud karistuste täitmist,

isiku seadusevastase käitumise süstemaatilisust või järjepidevust/korduvust ja muud

asjassepuutuvat.

11. Vaidlustatud korralduses on vastustaja analüüsinud kaebaja varasemaid

kuritegusid, võttes sh arvesse, et karistatus on praeguseks kustunud (kuritegude

toimepanemise eest mõistetud karistused kanti arhiivi 12.07.2014). Nõustuda ei saa

kaebaja väitega, et vastustaja on üksnes kokku lugenud kaebaja sooritatud kuriteod.

Vastustaja on süüdlase isikut iseloomustava asjaoluna välja toonud lisaks ka selle, et

kaebajat on aastatel 2004–2020 karistatud kahekümnel korral liiklusseaduses, neljal

korral liikluskindlustuse seaduses, ühel korral maksukorralduse seaduses ja ühel korral

karistusseadustikus sätestatud väärtegude toimepanemise eest. Nende põhjal on

vastustaja järeldanud, et tihe ja korduv süütegude toimepanemine näitab kaebaja

negatiivset suhtumist avalikku korda ja ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse ning viitab

asjaolule, et tegemist ei ole juhuslikku laadi rikkumistega, vaid tahtlike tegudega.

Vastustaja on arvestanud toimepandud kuritegude eest mõistetud karistuste

kustumisest möödunud aega, tuues samas välja, et pärast viimase kriminaalkaristuse

kustumist on kaebaja toime pannud neliteist väärtegu, millest üks seisnes sõiduki

juhtimises joobeseisundis ja kümme lubatud sõidukiiruse ületamises. Vastustaja on

selle põhjal kaebaja seisukohale vastupidiselt leidnud, et kaebaja ei ole teinud

minevikus toimepandud kuritegudest järeldusi, vaid on näidanud hoolimatut suhtumist

enda ning teiste inimeste elu ja tervise vastu ega ole mõistnud, mis on õiguskuulekas

käitumine.

9(11)

3-23-2072

12. Kohus leiab, et eelnevat arvestades ei ole meelevaldne korralduses antud

hinnang, et kaebaja toimepandud süütegude rohkust ja süstemaatilisust arvestades on

kaebaja lubadused, sh 2014. a kodakondsuse taotlemisel esitatud kinnitused, osutunud

paljasõnalisteks. Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt ei omistatud otsustuse tegemisel

määravat kaalu seega kaebaja poolt minevikus tahtlike kuritegude toimepanemisele,

vaid oluliseks on peetud kaebaja edasist käitumist: korralduses on välja toodud, et

Eesti kodakondsuse taotleja peab näitama selgelt soovi käituda õiguskuulekalt, kuid

kaebaja järjepidevalt toimepandud õigusrikkumised näitavad, et tegemist on isikuga,

kes ei käitu õiguskuulekalt. Ka kaebusele vastates on vastustaja selgitanud, et

toimepandud kuritegude asjaolud võiksid võimaldada kodakondsuse andmist, kuid

seda ei võimaldanud süüdlase isikut iseloomustavad asjaolud. Vastustaja võttis

põhjendatult arvesse, et väärtegude näol ei olnud tegu üksikjuhtumite, vaid korduvate

sarnaste liiklusalaste rikkumistega. Usutav on vastustaja põhjendus, et ka juhul, kui

lähtutud oleks 15 väärteost, nagu on välja toodud 26.09.2023 karistusregistri

väljavõttes, ei oleks see lõppotsust muutnud, sest ka 15 väärtegu on väga palju. Seega

on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja ei ole pärast kuritegude toimepanemises

süüdimõistmist ja karistuse ärakandmist käitunud õiguskuulekalt ega järginud seniseid

lubadusi, vaid on jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist. Kohus nõustub

vastustajaga, et liiklusnõuded on kehtestatud paljude isikute turvalisust silmas pidades

ning nende rikkumine võib panna ohtu teiste inimeste elu ja tervise.

13. Kuigi vaidlustatud korralduses puudub üksikasjalik käsitus kaebajat

iseloomustavatest positiivsetest asjaoludest (nt tema Eestis olevad sotsiaalsed ja

peresuhted), ei ole nende välja toomata jätmine etteheidetav. Vastustaja on

põhjendanud, et kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud (sh töötamine, Eesti

kodanikest lapsed ja lähedased, tulevikuplaanid seotud Eestiga) olid vastustajale teada

ja need loovad küll positiivse fooni edaspidi kodakondsuse saamiseks, kuid selleks

peab kaebaja näitama, et ta suudab käituda õiguskuulekalt ega pane ka väärtegusid

toime. Kuna süüdlase isiku hindamise eesmärk on eelkõige kindlaks teha, kas

kodakondsuse taotleja näitab soovi käituda Eesti riigis seaduskuulekalt, ei ole

ilmselgelt õigusvastane pidada jätkuvate väärtegude toimepanemisega seotud

asjaolusid ja nende põhjal tehtud järeldusi kaalukamaks kaebajat positiivselt

iseloomustavatest asjaoludest. Kaebaja seaduskuulekuse hindamisel nähtus isiku

käitumises jätkuv liiklusväärtegude toimepanemise muster, seega ei olnud muude

positiivsete asjaolude osas põhjalikum motiveerimine korralduses nõutav. Vastustaja

on selgitanud, et kui kaebaja näitab edaspidi õiguskuulekat käitumist (umbes aastase

intervalliga), ei ole kodakondsuse saamine välistatud. Sellisel juhul on vastustajal

põhjust ka põhjalikumalt hinnata kaebaja isikut lähtuvalt tema sotsiaalsetest suhetest,

Eestis elamise kestusest, keeleoskusest, ühiskondlikust ja tööalasest tegevusest jmt.

Mida pikem on aeg, mil väärtegusid toime pandud ei ole, seda suurem on eelduslikult

ka tõenäosus kodakondsust saada. Seega on kaebajal võimalik esitada uus taotlus.

14. Seoses kaebaja välja toodud Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumise

asjaoludega on vastustaja selgitanud, et aastatel 2005–2006 teavitati kaebajat sellest, et

talle ei ole võimalik kodakondsust anda. Lisaks ei ole praeguse asja lahendamisel

asjassepuutuv, mis põhjusel kaebaja kodakondsusest loobus või millisel alusel ta

sellest vabastati. Väited sellest, et kaebajat sunniti Eestis eelmisest kodakondsusest

loobuma, ei ole põhjendatud. Seejuures selgitas kohus eelnevalt, et kuna

kaalutlusotsuse tegemisel tuleb arvesse võtta kõiki isikuga seotud asjaolusid kogumis,

ei ole üldiselt võimalik määrata kindlat tähtaega või anda kindlat lubadust selle kohta,

kas või millal isikuga seotud asjaolud võimaldaksid kodakondsuse anda. Seda

10(11)

3-23-2072

põhjusel, et haldusorganil tuleb mh arvesse võtta ka isiku käitumist taotluse

esitamisele järgneval ajal.

15. Võrdlus kuritegusid toime panevate Eesti kodanikega ei ole asjakohane.

Ühiskond ootab õiguskuulekat käitumist kõigilt Eestis viibivatelt inimestelt.

Kuritegudele on seadustes sätestatud õiguslikud järelmid. Naturalisatsiooni korras

kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ja seadusandja on pidanud

põhjendatuks lähtuda selle andmise otsustamisel mh isiku seaduskuulekusest.

Vastustaja hindab eelduste täidetust igakordselt konkreetse inimesega seotud

asjaoludest lähtuvalt. Vastustaja pole väitnud, et korduvalt kriminaalkorras karistatud

isikutele ei oleks kodakondsust antud, vaid on kinnitanud, et seda on tehtud. Vastustaja

on ka kaebaja osas välja toonud, et kodakondsuse saamine edaspidi ei ole välistatud,

kui kaebaja suudab demonstreerida õiguskuulekat käitumist.

16. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et vastustaja on õiguspäraselt kaalunud

KodS § 21 lg-s 11 sätestatud erandi tegemise võimalust ega ole teinud sätte

kohaldamisel kaalumisvigu, mis annaks aluse korralduse nr 197 tühistamiseks. Seega

jääb kaebus rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi on menetluskulude väljamõistmise eelduseks

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine. Otsus tehakse kaebaja

kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist.

Seega jäävad menetluskulud kummagi poole enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)