3-22-2546/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-2546

Haldusasi

X.X. kaebus Tartu Vangla poolt tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta taotlus tõendite väljanõudmiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 28. juuni

2024).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas toimus 7. jaanuaril 2021 kahe kinnipeetava vahel füüsiline konflikt. Üks

konfliktis osalenu oli X.X..

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X.X. kaebuse, milles palus hüvitada talle

mittevaraline kahju 2000 eurot seoses sellega, et Tartu Vangla ei taganud tema julgeolekut ning

võimaldas kambrikaaslasel Y.Y.l rünnata teda omavalmistatud terariistaga.

3. Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Riigikohus on kinnipeetava kasuks vanglalt hüvitise välja mõistnud olukorras, kus

kinnipeetav ründas juuksuri töökohast kaasa toodud kääridega kaaskinnipeetavat. Riigikohus

pidas oluliseks seda, et ründajat ei otsitud läbi, kui ta siirdus töökohalt eluosakonda, ehkki vangla

kodukord seda nõudis, ning samuti seda, et ründe ajal ei olnud eluosakonnas piisavalt valvureid

(RKHKo 3-3-1-64-14).

3.2. Vangistusseadus (VangS) § 66 lg 1 järgi korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis

tagab VangS-i ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Julgeolek selle

normi mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut. Euroopa

inimõiguste kohus (EIK) on väljendanud seisukohta, mille järgi riigivõimul on küll kohustus

kaitsta nende võimu all olevate isikute elusid, kuid seda positiivse kohustuse toimeala saab

tõlgendada vaid moel, mis ei sea riigivõimule võimatut või ebamõõdupärast ülesannet. Positiivse

kohustuse tekkimiseks tuleb tuvastada, et riigivõim kõnealusel ajahetkel teadis või pidi teadma

tegelikust ja vahetust ohust konkreetse isiku elule (EIK-i otsus asjas nr 1157/10).

3.3. Käesolevas asjas ei olnud Tartu Vanglale teada otsest ohtu kaebaja elule. Asja materjalidest

nähtuvalt ei olnud vanglale teada Y.Y. kavatsus kaebajat rünnata. Sündmuse tingisid juhuslikud

asjaolud, mida vanglal ei olnud võimalik ette näha.

3.4. Vanglale ei saa ette ehita, et vangla ei kohaldanud ründaja varasemast käitumisest ja tema

vaimsest tervisest tulenevalt täiendavaid julgeolekuabinõusid. VangS-ist ei tulene vanglale

kohustust hoida teistest kinnipeetavatest eraldi eluaegset vanglakaristust kandvaid

kinnipeetavaid, raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud kinnipeetavaid või vaimsete

häiretega kinnipeetavaid. Samuti ei anna VangS § 69 alust paigutada kinnipeetavaid eraldi

lukustatud kambrisse eeltoodud asjaolude põhjal.

3.5. Y.Y. oli varem samuti jaganud kambrit teiste kinnipeetavatega, tema ja kaebaja vahel ei

olnud varem konflikte olnud. Vanglale polnud esitatud pöördumisi selle kohta, et Y.Y. võiks

kaebajale ohtu kujutada. Kaebaja on küll väitnud, et esitas vanglale kirjalikke pöördumisi tema

ümberpaigutamiseks, kuid selle kohta pole mingeid tõendeid. Ta on esitanud üksnes pöördumise,

milles palus kohtumist teabe- ja uurimisosakonna spetsialistiga. 29. detsembril 2020 toimunud

vestluses avaldas kaebaja soovi oma edasist karistust kanda üksikvangistuses, kuna tal on vaja

kambris rahu, kuid julgeolekuohuga seonduvaid asjaolusid välja ei toonud.

3.6. Seega kui kaebaja tajus Y.Y.st lähtuvat ohtu, ei kasutanud kaebaja ise võimalusi ohu

ärahoidmiseks.

3.7. Kohus ei nõustunud ka kaebaja väitega, et vangla võimaldas Y.Y.l valmistada lusikast

ründerelva. Y.Y.le lusika väljastamine polnud õigusvastane, kuna ilma selleta poleks tal olnud

võimalik süüa. Ei nähtu, et vangla oleks olnud teadlik sellest, et Y.Y. valmistas endale lusikast

torkerelva või et vangla oleks jätnud teostamata kambri läbiotsimise või seisukorraga tutvumise

kohustuse.

3.8. Kuna vangla on käitunud õiguspäraselt, ei ole alust riigivastutuse seaduse alusel kaebajale

hüvitist välja mõista.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Y.Y. ohuhinnangust koos tema psüühilise seisundiga (kuuleb hääli jne) tulenes kohustus

tema kõrgendatud järelevalveks.

4.2. Vanglal oli olemas ka teave Y.Y. poolt Tallinna Vanglas sooritatud kuritegudest.

4.3. Y.Y.le polnud tehtud kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi. Alles pärast 2022. a veebruaris

toimunud intsidente viidi tema suhtes läbi ekspertiis, mis tunnistas ta vastutusvõimetuks. Kui

kohtupsühhiaatriline ekspertiis oleks läbi viidud Y.Y.le eluaegse vanglakaristuse määramisel

või pärast Tallinna Vanglas aset leidnud intsidente, oleks olnud väiksem ka hilisem

kannatanute arv.

4.4. Vangla sisekorraeeskirja § 5 lg 2 järgi tuleb vanglasisesel paigutamisel arvestada ka

julgeolekukaalutlusi. Kaasinimese tapmisele suunavaid hääli kuulva kinnipeetavaga ühte

kambrisse teise kinnipeetava paigutamine ei arvesta julgeolekukaalutlustega.

4.5. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida kambrit. Kui kaebaja oleks pöördunud

vangla poole põhjendusega, et tajub Y.Y. poolt ohtu, suutmata seda objektiivselt põhjendada,

oleks vangla selle tähelepanuta jätnud.

4.6. Kaebaja taotles 21. detsembril 2020 taotluse kokkusaamiseks julgeolekutöötajaga, mida

vangla võimaldas alles 29. detsembril 2020. Kaebaja kirjeldas kohtumisel Y.Y. käitumise

eripärasid, kuid tal puudus objektiivne alus väita, et Y.Y. on hull ja et sellest tuleneb oht

kaebajale. Objektiivne alus oli olemas vanglal. Kaebaja väljendas soovi ümberpaigutamiseks

2020. a detsembris – 2021. a jaanuaris toimunud psühholoogi vastuvõttudel.

4.7. Teine kinnipeetav, kellega Y.Y. kambrit jagas, võis olla erand.

4.8. Kaebaja tegi endast oleneva ohu ärahoidmiseks ja ei jätnud esmaseid

õiguskaitsevahendeid kasutamata.

4.9. Kartserisse väljastatav lusikas on plastmassist. Kuna vanglale oli Y.Y. profiil teada, oleks

tulnud kaaluda talle samuti plastmassist lusika väljastamist.

4.10. Ründerelv paiknes nähtaval kohal – lahtises sahtlis koos muude toidunõudega.

Apellatsioonkaebuses palub kaebaja ka täiendavate tõendite (psühholoogi ja psühhiaatri

vastuvõtul käinud isikute nimekiri ning märkmed vestluste sisu kohta; inspektor-kontaktisiku

ja valvuri tööalases andmestikus leiduvad kaebaja avaldused ja märkmed; Y.Y. kirjalikud

märkmed; Tartu Vanglal olev informatsioon Y.Y. varasemate kuritegude asjaolude kohta ja

Y.Y. haiguslugu) väljanõudmist ringkonnakohtu poolt.

5. Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

5.1. Kinnipeetavate eraldamine saab toimuda ainult õigusaktides sätestatud alustel. Ainuüksi

asjaolu, et kinnipeetava vaimne tervis on kahjustatud, ei anna eraldamiseks alust. VangS § 69

võimaldab eraldamist vaid siis, kui isikust tuleneb oht teistele. Üksnes varasemalt

toimepandud kuritegudest ei saa järeldada isiku ohtlikkust VangS § 69 tähenduses.

5.2. Vaimse tervise tõttu saaks isiku eraldamine kõne alla tulla psühhiaatrilise abi seaduse

alusel, kuid selliseid asjaolusid vanglale teada polnud. Üksnes võimaliku psüühikahäire

diagnoosimise fakt selleks alust ei anna.

5.3. Kui kaebaja tajus ohtu, oleks ta pidanud sellest vanglale selgelt teada andma.

5.4. Vanglale teadaolevalt on Y.Y. suhtes varem kohtupsühhiaatriline ekspertiis läbi viidud

ning ta hinnati süüdivaks ja võimeliseks karistust kandma.

5.5. Põhimõte, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida kambrit või kambrikaaslast,

ei kohaldu ohu esinemise korral. Kui isik tunneb julgeolekuohtu, tuleb sellest koheselt teada

anda. Vangla dokumendihaldusprogrammist kaebaja selliseid pöördumisi ei nähtu. Teabe- ja

uurimisosakonna spetsialisti vastuvõtul viibides kaebaja julgeolekuohuga seonduvaid

asjaolusid välja ei toonud.

5.6. See, et kaebajale polnud teada Y.Y. kuriteod ja nende asjaolud, ei ole asjakohane. Tal

tulnuks edastada teave, mille tõttu ta tundis end ohustatuna.

5.7. Psühholoog ja psühhiaater ei otsusta kinnipeetavate ümberpaigutamise üle.

5.8. Ka plastmassist lusikat on võimalik teravaks ihuda ja kasutada ründeks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Kaebaja leiab, et vanglal pidi olemas olema teave Y.Y. varasematest kuritegudest ning

tema psüühilisest seisundist, mis oleks pidanud kaasa tooma selle, et kaebajat ei oleks temaga

samasse kambrisse paigutatud.

Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et puudusid asjaolud, mis oleksid andnud

aluse Y.Y. eraldi paigutamiseks kas VangS § 69 lg 2 p 4 alusel või muul alusel. Varasemad

kuriteod (sh ka Tallinna Vanglas toime pandud kuriteod) ning nende toimepanemise asjaolud

ei ole VangS § 69 lg-s 1 loetletud isiku eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise alusena.

Ainuüksi neist ei saa järeldada isiku ohtlikkust, sest kuritegusid on sooritanud kõik

kinnipeetavad. Ohu esinemist VangS § 69 mõttes peavad kinnitama täiendavad asjaolud.

Käesolevas asjas neid ei esinenud.

Seoses Y.Y. psüühilise seisundiga on vangla vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et

tema suhtes oli varem psühhiaatriline ekspertiis läbi viidud ning ta oli tunnistatud süüdivaks ja

võimeliseks karistust kandma. Seega ei esinenud ka asjaolusid, mis oleksid kinnitanud Y.Y.st

lähtuvat ohtu tänu tema psüühikahäirele.

Seega ei esinenud käesoleval juhul õiguslikke aluseid selleks, et Y.Y. eraldi paigutada. Seda

ei saanud põhjendada julgeolekukaalutlustega, sest siis teadaolevate andmete järgi ei olnud

Y.Y. kaebajale ohtlik. Kaebaja üritab hiljem tekkinud asjaoluga (tema ründamisega)

põhjendada seda, miks oli Y.Y. ohtlik. Ta jätab tähelepanuta selle, et objektiivseid asjaolusid,

mis oleksid Y.Y. ohtlikkust enne kaebaja ründamist kinnitanud, siiski ei esinenud.

8. Kaebaja väitel polnud Y.Y.le tehtud psühhiaatrilist ekspertiisi ning see tehti alles 2022. a

veebruaris.

Ringkonnakohus viitab, et vangla kinnitusel oli see siiski tehtud juba varem ning Y.Y. oli

tunnistatud süüdivaks ja võimeliseks karistust kandma. Ringkonnakohus märgib ka, et kui

kaebaja loeb kohtumenetluses ekspertiisi tegemata jätmist õigusvastaseks, siis ei ole see

etteheidetav vanglale. Vangla ei olnud kohtumenetluse läbiviijaks.

9. Kaebaja on asunud apellatsioonkaebuses väitma, et ta ei esitanud taotlust enda

ümberpaigutamiseks seetõttu, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida kambrit.

Ringkonnakohus märgib, et kaebaja põhjendused on vastuolulised. Ühelt poolt väidab ta, et

see asjaolu oli taotluse esitamata jätmise põhjuseks. Samas väidab ta, et ei saanud esitada seda

taotlust seetõttu, et tal puudusid objektiivne teave ohu kohta, kuid et see teave oli olemas

vanglal. Ning kolmandaks väidab kaebaja, et ta esitas sellised taotlused psühholoogile ja

psühhiaatrile, kelle vastuvõttudel ta 2020. a detsembris – 2021. a jaanuaris käis.

Sõltumata aga sellest, milline neist põhjendustest tegelikult paika peab, ei vii neist ükski

kaebuse rahuldamiseni. Vaidlust pole selles, et kaebaja ei esitanud sellist taotlust 29.

detsembril 2020 toimunud vestlusel julgeolekutöötajaga. Puuduvad ka andmed selle kohta, et

ta oleks sellist taotlust esitanud vanglale muul moel. Kaebaja hinnang, et tal puudusid

objektiivsed andmed ohu kohta, tähendab tegelikult seda, et ka tema ise ei tajunud kaebaja

poolt ohtu. Andmeid ohu kohta ei saanud olla ka vanglal, kuna, nagu eelnevalt märgitud, oli

Y.Y. ekspertiisi järgi süüdiv ning võimeline karistust kandma ja ainuüksi kuriteo

toimepanemise fakt ei anna alust isiku eraldatud lukustatud kambrisse paigutamiseks.

Väidetav psühholoogile ja psühhiaatrile ümberpaigutamise soovi väljendamine ei olnud

ilmselgelt asjakohane, kuna X.X. pidi olema teadlik sellest, et nemad ei otsusta

ümberpaigutamise üle ning et sellekohane taotlus tuleb esitada vanglale. Seega on õige

halduskohtu järeldus, et kui X.X. tajus ohtu, siis ei ole ta kasutanud võimalusi selle

ärahoidmiseks.

10. Kaebaja väide, et kinnipeetavad, kellega Y.Y. varem kambrit jagas ja kellega tal konflikte

ei tekkinud, võisid olla erandid, on oletuslik. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et

asjaolu, et Y.Y.l ei tekkinud varasemate kambrikaaslastega konflikte, viitas sellele, et alust

teda ohtlikuks pidada ei olnud.

11. Seoses kaebaja väitega, et vangla oleks pidanud Y.Y.le väljastama plastmassist lusika,

märgib ringkonnakohus esiteks, et nagu ülal juba korduvalt viidatud, puudus vanglal alus

pidada Y.Y. teistest kinnipeetavatest ohtlikumaks ning vastavalt talle erinevalt teistest

kinnipeetavatest plastmassist lusika väljastamiseks. Teiseks on vangla põhjendatult välja

toonud, et ka plastmassist lusikast saab soovi korral kujundada torkehaavade tekitamiseks

sobiliku vahendi. Ringkonnakohus nõustub sellega. Tõenäoliselt ei oleks plastmassist lusikast

valmistatud torkerelv küll nii tugev ja vastupidav kui metallist, kuid ikkagi puudub alus

arvata, et kui Y.Y.l oleks metallist lusika asemel olnud plastmassist lusikas, siis oleks rünne

lusikaga ära jäänud. On ka võimalik, et siis oleks Y.Y. kasutanud ründeks teisi mooduseid.

12. Kaebaja väidab ka seda, et teritatud lusikas asus kambris nähtaval kohal. Võimalik on

mõista, et kaebaja väitel asus see lahtises sahtlis koos muude toidunõudega ning et kaebaja

heidab vanglale ette, et teritatud lusikat õigeaegselt ära ei võetud.

Samas on vangla välja toonud, et X.X. on ise märkinud, et teritatud lusikas oli Y.Y.l olemas

juba alates 3. detsembrist 2020, st rohkem kui kuu aega enne toimunud rünnet (dtl 74). See

kinnitab, et kaebaja teadis lusika teritamisest, st selle kujundamisest relvana kasutatavaks

esemeks. Kaebajal oli seega võimalik endal õigeaegselt vanglale teada anda, et

kambrikaaslasel on relvana kasutatav ese. Seegi kinnitab, et kaebaja jättis ise kasutamata

võimaluse ründe ärahoidmiseks. Alusetu on seda arvestades ka kaebaja apellatsioonkaebuse

väide, et ta ei uurinud lähemalt kambrikaaslase asju ning on lühinägelik. Kaebaja on ise

kaebuses öelnud, et ta oli lusika teritatusest teadlik.

Vangla on selgitanud ka seda, et õigusaktidest tulenevalt otsitakse kõik ruumid läbi vaid kord

kvartalis. Seega ei ole vanglale etteheidetav see, et teritatud lusikas jäi märkamata. Isegi kui

paika peaks kaebaja väide, et lusikas asus nähtavas kohas, siis ilmselgelt ei piisa lusika serva

teritatuse tuvastamiseks ainult selle kaugelt nägemisest. Teritatust saab tuvastada vaid selle

lähemal silmitsemisel, milleks aga ilma läbiotsimiseta vajadust polnud.

13. Eelnevast tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse väited põhjendatud. Seda arvestades ei pea

ringkonnakohus vajalikuks ka kaebaja soovitud tõendite väljanõudmist. Kaebaja kirjeldatud

tõendid (psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõtul käinud isikute nimekiri ja vestluste märked,

inspektor-kontaktisiku ja valvuri tööalane andmestik kaebaja avalduste kohta, Y.Y. kirjalikud

märkmed) ei saa kuidagi tõendada seda, et Y.Y.st lähtus oht, millest vangla pidi olema

teadlik. Seda eriti asjaolu arvestades, et kaebaja ei ole sellist selgesõnalist ning korrektses

vormis infot vanglale õigeaegselt esitanud. Andmed Y.Y. enda kohta ei oma samuti eeltoodut

arvestades tähtsust. Taotlus tõendite väljanõudmiseks jääb seega rahuldamata.

14. Seega jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebus oli riigilõivuvaba.

(allkirjastatud digitaalselt)