3-22-2374/55 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2374

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12. oktoobri

2022. a otsuse nr 12204210238-1 tühistamiseks ning

rahvusvahelise kaitse taotluse uueks läbivaatamiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Keijo Lindeberg

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AK

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15. mai 2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2023. a

otsus haldusasjas nr 3-22-2374 muutmata.

2. Xle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Menetlusosaliste

muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

4. Tõlkida otsuse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja selgitused ning

ringkonnakohtu põhjendused vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28. juunil 2024

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

3-22-2374

2(9)

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Usbekistani Vabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX) lahkus Usbekistanist

02.08.2021 Ukrainasse, kust liikus 03.11.2021 edasi ja saabus 05.11.2021 Rootsi ning esitas

11.03.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuna isikule oli väljastatud Eesti viisa kehtivusega

kuni 02.11.2022, siis anti X Dublini III määruse alusel 06.04.2022 Eestile üle ja temalt võeti

21.04.2022 vastu rahvusvahelise kaitse taotlus.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 12.10.2022 otsusega nr 12204210238-1

Usbekistani Vabariigi kodaniku X 21.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 ja § 201 p-de 2 ja 7 alusel selgelt

põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi.

Tagakiusukartust tuleb hinnata poliitiliste veendumuste alusel ning taotleja ütluste alusel saab

tagakiusajaks pidada riiki juhtivat erakonda ja selle liikmeid. Taotlejat ei ole alust tunnustada

pagulasena, sest tema ütlused on ebausutavad ja seletused ei ole kooskõlas isikulise profiiliga.

Taotleja sõnul oli ta asutatava erakonna lihtliige, kes kogus erakonna asutamiseks vajalikke

allkirju. Ühtegi kandvat rolli tal asutatavas erakonnas ei olnud. Ta ei ole erakonna asutajaliige

ning tal ei ole kõrget poliitilist profiili. On ebausutav, et igal kinnipidamisel võeti sõrmejäljed

ja küsiti samu küsimusi. Samuti ei ole usutav, et kui taotleja telefonist leiti opositsionääri

videote jälgimine, siis eeldati, et taotleja tunneb teda isiklikult. Taotleja sõnul peeti teda kinni

põhjusel, et ta ei läheneks sellele erakonnale. Seda ei saa pidada usutavaks. Taotleja sõnul ei

olnud ta asutatava erakonna juhiga isiklikult tuttav ja ta ei tegelenud poliitikaga kuni 2021.

aastani. Ehkki taotleja soov tuua Usbekistanis kaasa muutusi on mõistetav, ei ole tema isikuline

profiil selline, et riik peaks soovima teda vägivaldselt kinni pidada.

Taotleja eksis korduvalt kuupäevadega, mis kinnitab samuti tema seletuste ebausaldusväärsust.

Taotleja sõnul käis ta partei koosolekutel 29.01.2021 ja 05.02.2021. Päritoluriigi info kohaselt

valmistuti 2021. a-l registreerima Tõe ja Progressi parteid, ent asutamiskongressi ei õnnestunud

pidada. Usbekistani ametiasutused keelduvad partei registreerimisest, sest suur osa kogutud

allkirjadest on kehtetud. Usbekistanis on uue partei loomine keeruline (registreerimiseks ajaline

piirang, vähemalt 20 000 toetusallkirja). Ehkki erakonda ei õnnestunud registreerida, ei kinnita

päritoluriigi info, et Usbekistanis toimuks laialdane opositsionääride tagakiusamine. Välistada

ei saa, et riigivõimu poolset tagakiusamist võib esineda teatud profiiliga isikute suhtes, kuid

kogutud teave ei võimalda järeldada, et Usbekistanis saaks tagakiusamine osaks ka asutamisel

olnud partei lihtliikmele või pelgalt partei toetamise tõttu. Ka partei asutajaliige peeti kinni vaid

kolmeks päevaks, misjärel ta vabastati. Tõendamata ja ebausutav on mh väide, et taotlejale

saadeti koju teade kriminaalmenetluse alustamise kohta.

Ukrainas viibides otsis taotleja aktiivselt võimalust saabuda Euroopasse. Kaebaja taotles Eesti

viisat ja Eesti tööandja juurde lühiajalise töötamise registreerimist ajavahemikuks 04.10.2021–

01.01.2023. Viisataotluse andmed ei kattu rahvusvahelise kaitse taotluse andmetega, mistõttu

3-22-2374

3(9)

on isik esitanud valeandmeid. Eestis alustatud nn illegaalimenetluses selgitas X, et tal on

koduriigis äritegemisest tingitud võlad (30 000 eurot) ning see on ka üheks rahvusvahelise

kaitse taotlemise põhjuseks. PPA peab usutavaks, et Usbekistanist lahkumise tingisidki võlad.

Kui taotleja oleks soovinud rahvusvahelist kaitset, oleks ta seda taotlenud esimesel võimalusel.

Taotlejat ei ole põhjust pidada ka täiendava kaitse saajaks, sest miski ei viita sellele, et taotleja

võiks Usbekistanis viibides olla tõsises ohus.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 07.11.2022 kaebuse PPA 12.10.2022 otsuse nr

12204210238-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse

taotlus uuesti läbi.

4. PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus jättis 11.04.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. VRKS ei ava

poliitilise vaate mõistet, kuid selles osas saab lähtuda direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 punktist

e. Nii õigus omada poliitilist veendumust kui ka sõnavabadus (sh oma poliitilise meelsuse

väljendamise vabadus) on fundamentaalsed vabadusõigused. Mõistet „poliitilised vaated“ tuleb

tõlgendada laialt ja see võib hõlmata mis tahes vaadet või küsimust, mis puudutab riigiaparaati,

valitsust, ühiskonda või poliitikat (nt Euroopa Kohtu 12.01.2023 otsus kohtuasjas C-280/21, p

27). Lisaks ei saa inimeselt oodata, et ta taganeks oma poliitilistest veendumustest või varjaks

neid selleks, et vältida tagakiusu oma päritoluriigis (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2020

otsus nr 3-19-2090, p 17). Seega tuleb poliitilist meelsust hinnata laialt ning analüüsida ei tule

mitte seda, kuidas kaebaja peaks või võiks tagakiusu vältimiseks päritoluriiki naastes käituda,

vaid hinnata tuleb tema isiklikke asjaolusid, eeldatavat (sisemisest veendumusest ajendatud)

käitumist ja sellega kaasnevat tagakiusamise ohtu. Poliitilise meelsuse alusel tagakiusukartust

hinnates ei saa lisaks lähtuda üksnes minevikusündmustest, vaid ka prognoosida tulevikku, mil

isik päritoluriiki naaseb.

Kohus nõustub PPA 12.10.2022 otsuse põhjendustega ja ei korda neid kõiki (HKMS § 165 lg

2). PPA vastuse ekslikule sõnastusele vaatamata ei ole vastustaja kaebuse p-des 2.2.6–2.2.15

kirjeldatud asjaolusid HKMS § 60 lg 2 tähenduses omaks võtnud. Vaidlust ei ole, et kaebaja

tagakiusukartuse aluseks tuleb pidada poliitilist meelsust ning tagakiusajaks tema päritoluriiki

juhtivat erakonda ja selle liikmeid. PPA leidis õigesti, et kaebaja ütlustes esinevad vastuolud

tekitavad põhjendatud kahtluse nende usaldusväärsuses. Kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud

(vt VRKS § 11 lg 2, § 14 lg 5; direktiivi 2011/95/EL art 4; Euroopa Kohtu 25.01.2018 otsus

kohtuasjas C-473/16, p-d 41, 68). Kaebaja üldine usaldusväärsus on madal ning PPA palutud

tõendite esitamine olnuks tema jaoks võimalik. Rahvusvahelise kaitse vajaduse puudumist ja

ebausaldusväärsust kinnitavad kaebaja üldised, ebamäärased, vastuolulised ja ajas muutnud

ütlused. Kaebajal võis olla Usbekistanis ametivõimudega kokkupuuteid, kuid neid ei saa pidada

tagakiusamiseks VRKS § 19 lg 2 tähenduses ega tõsiseks ohuks VRKS § 4 lg 3 tähenduses.

PPA-ga tuleb nõustuda, et kaebaja ei lahkunud kodumaalt tagakiusamise eest, vaid eesmärgiga

parandada majanduslikku elujärge (sh viitas kaebaja 21.04.2022 vestlusel võlgadele ning töötas

Rootsis ebaseaduslikult, kuigi sealsed naise sugulased saanuks tegeliku kaitsevajaduse korral

kaebajale selgitada võimalust taotleda rahvusvahelist kaitset, kuid kaebaja esitas taotluse alles

pärast tema kinnipidamist). Vaidlust ei saa olla, et kaebajal oli võimalik taotleda rahvusvahelist

kaitset nii Ukrainas kui ka Rootsis ning EL-i liikmesriikides, mida ta läbis teekonnal Rootsi (nt

Poola). Usutav ei ole, et kaebaja jättis Ukrainas rahvusvahelise kaitse taotluse esitamata, kuna

seal oli olemas kogukond, kes sai talle kaitset pakkuda. Kaebaja selgitused Ukrainast lahkumise

kohta viitavad samuti soovile parandada elujärge. Seega järeldas PPA põhjendatult, et kaebaja

ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel (VRKS § 201 p 7).

3-22-2374

4(9)

PPA 12.10.2022 otsuses on õigesti leitud sedagi, et kaebaja andis taotluse menetlemisel oluliste

asjaolude kohta teadvalt ebaõigeid seletusi (VRKS § 201 p 2). PPA viidatud vastuolud kaebaja

ütlustes ei ole vähetähtsad või juhuslikud. Ainus samaks jäänud väide on kaebaja soov saada

rahvusvahelist kaitse poliitilise meelsuse alusel. Taotlust põhjendavad asjaolud on seevastu ajas

muutunud. Erinevalt 28.07.2022 vestlusest ei rääkinud kaebaja 21.04.2022 esmasel vestlusel

midagi sellest, et ta oli ka ise erakonna lihtliige või isik, kes oleks aktiivselt allkirju kogunud,

vaid selgitas lihtsalt, et andis allkirja, mille järel teda ähvardati. Eluliselt ei ole usutav, et isik

jätab rääkimata kõik traumeerivad sündmused (nt peksmine politsei poolt ja jaoskonna keldris

ca kolm päeva väldanud kinnipidamine) ning oma rolli partei asutamisel. Samuti väitis kaebaja

21.04.2022 vestlusel, et sündmused toimusid 2020. a novembrist kuni 2021. a veebruarini, kuid

28.07.2022 vestlusel teadis igasuguseid kuupäevi. Kaebaja seletused 28.07.2022 vestlusel on

tõenäoliselt liialdatud (võimalik, et põhinevad meedias avaldatul), et oma rahvusvahelise kaitse

taotlust toetada. Detailid võivad ununeda, aga kogu jutu muutumine ei ole usutav. Usutavad on

21.04.2022 seletused, kuid mitte 28.07.2022 seletused. Erakonna asutamine ja uute liikmete

värbamine eeldab väga osavat suhtlemist, eriti riigis, kus sellist tegevust ei soosita, kuid ometi

oli kaebaja kohtuistungil napisõnaline ja sellele isikuomadusele rõhus mh kaebaja esindaja.

Napisõnalisus ja diametraalselt erinevate ütluste andmine ei ole samatähenduslikud.

Kaebaja ei maininud 21.04.2022 vestlusel kordagi, et tema vanemate juurde oleks saadetud kiri,

milles õiguskaitseorganid tahtsid, et ta tuleks vanemate majja või siis läheks oblasti jaoskonda.

Samuti ei ole arusaadav, miks saatsid õiguskaitseorganid kirja kaebaja vanemate aadressil, kui

kaebaja ütlustest nähtuvalt on tema elukoht õiguskaitseorganitele teada. Seejuures selgitas isik

algselt, et kirjas nõuti lihtsalt jaoskonda või vanemate majja minemist, kuid hiljem märkis, et

kirjas ähvardati kriminaalasja algatamisega, sest kaebajat kahtlustatakse suhetes mingi grupiga,

kes tahavad riigipööret. Kuna väidetav kiri saadeti kaebajale enne Usbekistanist lahkumist, oli

tal võimalik see endaga kaasa võtta või vähemalt paluda vanematel see endale saata. Kaebaja

ei ole seda teinud. Kaebaja väide tema suhtes kriminaalasja algatamise kohta on tõendamata,

ehkki kaebaja väitel on tema abikaasat ja isa selle raames kaks korda üle kuulatud. Usutavasti

olnuks kaebaja Usbekistanis elavatel sugulastel võimalik saata seda väidet kinnitavaid tõendeid.

Tõendamata on seegi, et kaebaja oleks pärast Usbekistanis temale osaks saanud ebameeldivusi

pöördunud kohtutesse või inimõiguste kaitse organisatsioonidesse. Tõendatud ei ole, et kaebaja

tegi Facebookis postitusi, mille järel hakkasid Usbekistani võimud teda survestama ja tema koju

hakkasid tulema kirjad Usbekistani infoosakonnast. Kaebaja ei maininud seda 21.04.2022

vestlusel kordagi ja kirjade saamine kodustelt ei oleks olnud kaebajale ebamõistlikult keeruline.

Arvestades kaebaja ja tema perekonnaliikmete väidetavaid raskeid üleelamisi Usbekistanis, on

tähelepanuväärne ka see, et kaebaja kinnitusel ei olnud tal peale erakonnaga seonduva kunagi

mingeid muid probleeme õiguskaitseorganitega. Kokkuvõttes ei saaks kaebajale Usbekistani

naastes osaks tagakiusamist poliitilise meelsuse alusel ja tema pagulasena tunnustamine ei ole

põhjendatud. Kaebajale ei ole alust anda ka täiendavat kaitset. Kui Usbekistani ametivõimud

oleksid soovinud esitada kaebajale süüdistuse, oleks seda tehtud kohe 2021. a alguses. Kuna

tühistamisnõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka sellega seotud kohustamisnõue.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub 11.05.2023 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega

rahuldada tema kaebus. Kaebajale oleks tulnud anda rahvusvaheline kaitse, sest ta

kvalifitseerub pagulaseks VRKS § 4 lg 1 tähenduses ning samuti on täidetud täiendava kaitse

saamise tingimused (VRKS § 4 lg 3). Riikliku kaitse toimivuse hindamise üks võtmeküsimusi

on see, kas on olemas teateid politsei korruptsiooni kohta. Usbekistanis levib korruptsioon ning

analüütikute sõnul on riigipea pingutused korruptsioonivastase võitluse vallas näilised, lähtudes

üksnes soovist kõrvaldada võimult enda jaoks sobimatuid isikuid. Samuti eksisteerib jätkuvalt

3-22-2374

5(9)

politsei poolt ülemäärase jõu ja vägivalla kasutamine. Kinnipeetud isikute õigusi rikutakse ja

ametivõimud ei tee jõupingutusi nende sündmuste uurimiseks ning seda ka tavakodanike puhul

(nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 18.05.2021 otsus nr 38402/18, A.K. jt vs. Venemaa, p 45).

Paljusid Allakulovi ning Tõe ja Progressi partei (millega seotuse tõttu on kaebaja sattunud

tagakiusamise ja politseivägivalla ohvriks) toetajaid on survestatud partei asutamiseks antud

allkirju tagasi võtma. On teada, et võimud on näidanud üles huvi kaebaja meelestatuse ja tema

isiku suhtes. Pärast kaebaja poliitiliste vaadete avaldamist saadeti talle kutse uurimisasutusse

seoses kriminaalasja algatamisega. Riigist lahkudes selle dokumendi kaasa võtmata jätmine on

eluliselt usutav, sest see oleks võidud piiril avastada. Päritoluriigi teabe kohaselt on Usbekistani

ametivõimud sarnaselt kaebajaga juhtunule ka varem kasutanud n-ö vaikimiskokkulepete

strateegiat, mille järgi ei või isikud enda asjaga seotud asjaolusid avaldada kõrvalistele isikutele.

Samuti on rahumeelseid poliitikale vastandujaid süüdistatud terroristlikes või äärmuslikes

tegevustes. Rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide analüüsid kinnitavad järjepidevalt, et

väärkoheldud inimestel ei ole võimalik saada adekvaatset õiguskaitset kohaliku kohtusüsteemi

kaudu.

Varasemad tagakiusamisepisoodid kinnitavad, et naasmisel oleks kaebajal kõrgem risk langeda

tagakiusamise ohvriks. Kaebaja on toonud välja kõik elulised asjaolud, mis kinnitavad tema

tagakiusamise ohu olemasolu (korduvad kinnipidamised, ülekuulamised, füüsilise ja vaimse

vägivalla kasutamised, töökohalt lahkuma sundimine, telefoni õigustamatu läbivaatus jm). PPA

väited, et kaebaja on nn majandusmigrant, on alusetud. Kaebaja lahkus riigist üksi, jättes maha

oma pere, abikaasa ja lapsed, kellega tal ei ole enam võimalik saada kuigi kergesti kontakti.

Kaebaja hirm Usbekistani naasmise ees ei seondu võlausaldajatega ning võlad ei mõjuta tema

elukorraldust. Kui isik ei tea võõrasse riiki sisenedes täpseid reegleid viibimisaluse saamiseks,

on loomulik, et ta leiab esmalt inimesed, kes teda abistavad, ja seejärel loob mingigi võimaluse

katta enda elamiskulud. Isikule ei saa ette heita, et ta soovib kodumaalt lahkudes suunduda riiki,

kus tal on võimalik jätkata elamist võimalikult sarnaselt varasemale elustiilile. Kaebaja ei ole

esitanud PPA-le teadvalt valeandmeid, vaid kaebaja ei suuda end vene keeles piisavalt täpselt

(detailselt) väljendada. Samuti on loomulik, et rahvusvahelise kaitse taotleja ei mõista esimesel

kokkupuutel, kui täpselt tuleks endaga seotud asjaolusid kirjeldada ja tuletab vajalikud andmed

meelde teistkordseks kohtumiseks. Sündmustest mitmel korral rääkimine võib meenutada uusi

detaile. Suutmatus kohe teada kõiki kuupäevi ei tohiks määrata rahvusvahelise kaitse andmist.

Kuupäevadega eksimise kõrval ei sisalda kaebaja seletused mingeid vasturääkivusi ja ütlused

on kooskõlas muu teabega ning moodustavad loogilise terviku. Kaebaja on PPA-d teavitanud,

et tal ei ole võimalik soovitud tõendeid esitada, sest need ei ole enam tema ega tema lähedaste

valduses. Kaebaja tagakiusamise suurt tõenäosust ilmestab rahvusvahelisel tasandil valitsev

üksmeel, et Usbekistanis esineb suuri puudujääke inimõiguste tagamisel. Kaebaja Usbekistani

naasmine ja koduriigis viibimine suurendavad tunduvalt võimalust, et tema suhtes algatatakse

kriminaalmenetlus ja ta mõistetakse süüdi. Opositsiooni pooldajate kõrvaldamiseks kasutatakse

valesüüdistuste esitamiseks tihti füüsilist vägivalda, fabritseeritud või piinamise abil saadud

tõendeid ja kaheldava väärtusega ekspertarvamusi. Seejuures ei ole oluline, kas kaebaja on

faktiliselt teinud midagi, mille eest teda saaks süüdi mõista. PPA 14.02.2023 vastusest ilmneb

selgelt, et kaebuse täienduse p-des 2.2.6–2.2.15 esitatud faktiväited tuleb lugeda tõendatuks,

sest kõigile teistele asjaoludele, mida PPA ei tunnistanud, esitas vastustaja eraldi vastuväite.

7. PPA palub 14.06.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. Kuigi Usbekistan ei ole korruptsioonitaseme ja inimõiguste olukorra poolest

eeskujulik riik, ei ole kaebaja poliitiline profiil selline, et võimuorganid sooviksid teda taga

kiusata või kinni pidada. Seda kinnitab mh asjaolu, et väidetav kiri kriminaalasja ähvardusega

saadeti kaebajale enne Usbekistanist lahkumist, kuid tal lubati siiski riigist takistusteta lahkuda.

Kaebaja võlad koosmõjus asjaoluga, et ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel

3-22-2374

6(9)

võimalusel, vaid alles pärast Rootsis kinnipidamist, toetavad järeldust, et tema eesmärgiks on

olnud parandada enda elujärge. Ka juhul, kui riiki siseneja ei tea riigis viibimisaluse saamise

reegleid, peaks rahvusvahelise kaitse taotlemise soov tegeliku kaitsevajaduse korral selguma

juba riiki sisenemisel või hakkaks isik kohe pärast riiki sisenemist uurima viibimisaluse saamise

võimalusi. Kui kaebaja väitel oli Ukrainas olemas kogukond, kes sai teda kaitsta, võib eeldada,

et kogukond sai tutvustada ka riigis viibimisaluse saamise reegleid. Rootsis võis eeldada nende

selgituste andmist kaebaja naisepoolsete sugulaste poolt. Vastuolud kaebaja ütlustes ei seondu

tema suutmatusega ennast vene keeles piisavalt täpselt väljendada. Puudulik keeleoskus ei saa

põhjendada ilmselgeid vastuolusid isiku ütlustes (vt PPA 12.10.2022 otsuse p 1.4; halduskohtu

otsuse p-d 18–20). Nt on kaebaja enda perekonnaseisuks märkinud viisataotluses „vallaline“,

kuid rahvusvahelise kaitse taotluses „abielus“. Põhjendatud ei ole kaebaja selgitused tõendite

esitamata jätmise kohta. Väidetav kutse uurimisasutusse ilmumiseks saabus kaebaja vanemate

majja 23.07.2021, seega enne kaebaja 02.08.2021 riigist lahkumist. Tõendi olulisust rõhutati

kaebajale 28.07.2022 vestlusel, kuid alles 23.09.2022 vestlusel selgitas kaebaja, et dokumendid

ei ole enam tema lähedaste valduses. Reaalse tagakiusamise eest koduriigist põgenedes peaks

ka õigusteadmisteta isikule olema arusaadav, et tal võib tekkida tulevikus vajadus põhjendada

enda kaitsevajadust. Kuna kaebaja ei ole Usbekistani ametivõimude huviorbiidis, ei suurenda

tema naasmine alusetu süüdimõistmise ohtu sattumise võimalust. PPA 14.02.2023 vastuses ei

ole loetud kaebuse täienduse p-des 2.2.6–2.2.15 kirjeldatud asjaolusid tõendatuks, vaid tegemist

oli eksliku sõnastusega, mida PPA on korduvalt selgitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ning ei

pea vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

9. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

13.12.2011 direktiivi 2011/95/EL art 10 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus,

sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu

puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma

VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud. Tagakiusamisena on

käsitatav muu hulgas VRKS § 19 lg-s 2 (vt direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 2) loetletud asjaolude

esinemine. Selleks, et tegu või tegude kogumit oleks alust pidada tagakiusamiseks, peab see

oma olemuse, kordumise või ulatuse tõttu olema piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste

inimõiguste (nt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada

karistust tagasiulatuvalt) rasket rikkumist (VRKS § 19 lg 1; direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1).

Tagakiusamise tuvastamisel ei tule siiski rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi

rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja

karistuste raskus. Igasugune õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega

mõjuta isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses

(nt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 13 ja 15).

10. Praegusel juhul on kaebaja põhjendanud enda tagakiusamise kartust asjaoluga, et ta osales

Usbekistanis 2021. a alguses Tõe ja Progressi partei (Haqiqat va Taraqqiyot) asutamisel ja aitas

partei juhti Khidirnazar Allakulovit toetusallkirjade kogumisel ning sellega seoses hakati teda

ähvardama. PPA on asjakohaselt hinnanud kaebaja tagakiusukartust poliitilise meelsuse alusel

ning tagakiusajana käsitanud riiki juhtivat erakonda ja selle liikmeid (vt VRKS § 19 lg 5 p 2;

direktiivi 2011/95/EL art 6 punkt b). Halduskohus on nõustunud PPA 12.10.2022 otsusega nr

12204210238-1, leides, et kaebaja ebamäärased, vastuolulised ja muutlikud ütlused kinnitavad

3-22-2374

7(9)

rahvusvahelise kaitse vajaduse puudumist ja kaebaja üldist ebausaldusväärsust. Halduskohtu

hinnangul võis kaebajal olla Usbekistani ametivõimudega kokkupuuteid, kuid need ei olnud

sellised, mida saaks pidada tagakiusamiseks VRKS § 19 lg 2 tähenduses või tõsiseks ohuks

VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Samuti jagas kohus PPA seisukohta, et kaebaja lahkus kodumaalt

ilmselt eesmärgiga parandada enda majanduslikku elujärge.

11. Kaebaja on viidanud, et Usbekistanis on probleeme õiguskaitseorganite korruptsiooniga

ning tõenäoliselt ei oleks temale kodakondsusjärgses riigis tagatud tõhus õiguskaitse ning teda

võidakse politsei poolt väärkohelda. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et kuigi Usbekistanis

on palju probleeme korruptsiooni ja inimõiguste austamisega (sh politsei vägivallaga),1 ei ole

põhjust arvata, et kaebaja oleks tegelikkuses võimuorganite huviorbiidis ja teda võidakse tahta

taga kiusata või kinni pidada (sh kinnipidamise ajal väärkohelda). Kaebaja on põhjendanud, et

võimalikud vastuolud või ebatäpsused ütlustes tulenesid sellest, et ta ei suutnud ennast vene

keeles piisavalt detailselt väljendada ning on tuletanud menetluse käigus asjaolusid meelde. See

põhjendus võiks olla iseenesest usutav, kui kaebaja seisukohad olnuks pelgalt täpsustunud, kuid

praegusel juhul on sisuliselt muutunud või ei ole päritoluriigi teabega kooskõlas suur osa kogu

kaebaja n-ö loost.

12. Vaidlust ei ole, et algne küsitlus kaebajaga toimus 21.04.2022 vene keeles (PPA lisa 10)

ja hiljem on kaebaja kolmel korral saanud anda seletusi usbeki keeles (28.07.2022, 09.09.2022,

23.09.2022 – PPA lisad 13–15). Esmasel küsitlusel 21.04.2022 nimetas kaebaja üksnes uue

erakonna loomiseks toetusallkirja andmist ja väitis, et probleemid algasid 2020. a novembris.

Seevastu 28.07.2022 vestlusel rääkis kaebaja parteisse astumisest ja koosolekutel osalemisest

(29.01.2021, 05.02.2021) ning märkis probleemide alguseks 2021. a jaanuari. Usutavaks ei saa

pidada, et kaebaja nimetab esmalt, et politsei poolne ähvardamine toimus 2021. a veebruarini,

kuid hiljem kirjeldab kõige traumeerivamate sündmustena vahejuhtumeid, mis leidsid aset 15.–

16.03.2021 (ähvardamine ja keldrisse lukustamine), 2021. a mais (sundvaktsineerimise katse)

ja 2021. a juuli alguses (kinnipidamine ca kolm päeva, mille tagajärjel sattus kaebaja haiglasse

04.–20.07.2021 ehk enam kui kaheks nädalaks). Samuti ei maininud kaebaja esmasel küsitlusel

väidetavalt vanemate majja 23.07.2021 saabunud kirja, milles olevat nõutud kaebaja ilmumist

vanemate majja või oblasti jaoskonda 02.08.2021. Seejuures oli just kõnealune kiri sundinud

kaebajat riigist lahkuma ehk tegemist oli tema jaoks pöördelise sündmusega, mis ei saa lihtsalt

ununeda ja mida ei saa pidada vähetähtsaks detailiks. Kaebaja räägib vene keelt küll vigadega,

kuid PPA 12.07.2022 õiendi (PPA lisa 12) ning kohtuistungite käigu põhjal ei ole tal siiski suuri

raskusi enda arusaadavaks tegemisega.

13. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga, et olukorras, kus väidetavalt 23.07.2021

saabunud kiri sundis kaebajat Usbekistanist lahkuma, pidanuks ta mõistma, et tegemist on tema

rahvusvahelise kaitse taotlemisel olulist tähtsust omava tõendiga. Sellele vaatamata ei teinud

kaebaja midagi selleks, et nimetatud tõend säiliks ja oleks talle hiljem kättesaadav (nt lähedaste

vahendusel). Arvestades kaebaja üldiselt madalat usaldusväärsust, ei saa väiteid 23.07.2021

kirja saatmisest ja kriminaalasja algatamisest pidada usutavateks. Kaebaja ei ole esitanud lisaks

ühtegi muud tõendit väidetava kriminaalasja kohta, kuigi on selgitanud, et tema abikaasa ja isa

on selle menetluse raames kaks korda üle kuulatud (nt saanuks esitada kutse tunnistusi andma

vms).

14. Kaebaja väited enda rollist Tõe ja Progressi partei asutamisel on selgelt liialdatud ning

vastuolulised. Kaebajal ei olnud enda sõnul varasemalt mingeid kokkupuuteid poliitikaga, kuid

samas on ta väitnud, et asutas uue erakonna koos oma mõttekaaslastega ning levitas aktiivselt

1 The State of the World’s Human Rights – Uzbekistan. Amnesty International, April 2024, pp 400–402; 2023

Country Reports on Human Rights Practices: Uzbekistan – U.S. Department of State, April 2024.

3-22-2374

8(9)

infot ja aitas K. Allakulovit allkirjade kogumisel. Ringkonnakohtu 15.05.2024 istungil märkis

kaebaja, et tal puudub oma n-ö võitluskaaslastega igasugune kontakt ja tegelikult oli kogu see

tegevus üksnes näilik, et selgitada välja opositsiooni toetajad. Avalikud andmed seda hinnangut

ei kinnita, sest K. Allakulov on püüdnud ka 2023. a-l korduvalt parteid registreerida, kuid need

taotlused on allkirjade ebapiisavuse tõttu tagasi lükatud.2 Kaebaja väitis 28.07.2022 vestlusel,

et partei asutamiskoosolek toimus 29.01.2021 Taškendis. Avalike allikate kohaselt taheti aga

asutamiskongressi Taškendis pidada 26.02.2021, kuid see ebaõnnestus, kuna K. Allakulov peeti

politsei poolt kinni.3 Partei asutati 08.03.2021, kuid seda pole siiani registreeritud. Kaebaja on

lisaks selgitanud, et peab ennast Šveitsis elava opositsionääri Safar Bekjoni (üks Usbekistanis

keelatud erakonna Erk (Vabadus) liidritest) järgijaks või võitluskaaslaseks juba 2016. a-st, kuid

tema tegevus on piirdunud ainult mõne YouTube’i video meeldivaks märkimisega. Eeltoodu ei

lähe kokku käitumisega, mida võiks tavapäraselt oodata erakonna asutamisel n-ö aktiivgruppi

kuuluvalt isikult, kellel on selge poliitiline meelsus ja tahe seda avalikult väljendada ning aidata

kaasa demokraatia edendamisele Usbekistanis.

15. Apellatsioonkaebuses on jätkuvalt leitud, et PPA 14.02.2023 vastuse p 3.1 kohaselt tuleb

12.12.2022 kaebuse täienduse p-des 2.2.6–2.2.15 sisalduvad faktiväited lugeda tõendatuks, s.o

PPA poolt HKMS § 60 lg 2 alusel omaks võetuks. Sellega ei saa nõustuda. Olukorras, kus PPA

on rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi lükanud ja kaebusele vastu vaielnud, ei saa PPA vastust

mõistlikult sisustada viisil, et vastustaja nõustub sisuliselt kõigi kaebaja põhiväidetega, vaid

vastuse p-st 3.1 tuleneb üksnes, et PPA ei vaidlusta seda, et kaebaja on kaebuse täienduse p-des

2.2.6–2.2.15 toodud asjaoludele rahvusvahelise kaitse menetluses tuginenud.

16. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajale mh õigesti heidetud ette rahvusvahelise kaitse

taotluse esitamisega viivitamist ning sellega seotud järeldust, et kaebaja eesmärgiks on olnud

parandada oma elujärge. Asjaolu, et kaebaja lahkus riigist üksi, jättes maha oma pere, ei kinnita

iseenesest rahvusvahelise kaitse vajadust ega välista riigist lahkumist majanduslikel põhjustel.

Pigem võib kaebaja pere jätkuv Usbekistanis elamine viidata, et tagakiusukartust tegelikkuses

ei esine. Kaebaja viibis pärast Usbekistanist lahkumist kolm kuud Ukrainas ja seejärel üle kahe

kuu Rootsis, enne kui esitas pärast kinnipidamist 11.03.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.

Puuduvad andmed, et kaebajal esinenuks mingeid takistusi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus

esimesel võimalusel. Põhjendused, et kaebaja ei olnud rahvusvahelise kaitse taotlemise korrast

teadlik ning kuulas ja usaldas oma nõuandjaid, ei ole usutavad. Rahvusvahelise kaitse saamise

protseduur ei ole n-ö tavateadmine, kuid kaebajalt ei olegi eeldatud, et ta pidanuks seda teadma

kõrvalist abi (nt internet) kasutamata. Olukorras, kus isik lahkub päritoluriigist tagakiusamise

vältimiseks, saab temalt siiski eeldada, et ta selgitab n-ö vajadusest tingitult välja selle, millistel

tingimustel on tal võimalik seaduslikult jätkata oma elu mõnes turvalises riigis. Kaebaja ei saa

õigustada ennast väidetavate anonüümsete nõuandjate n-ö pimesi usaldamisega, vaid ka juhul,

kui kaebajale ei olnud tõepoolest teada, kuidas rahvusvahelist kaitset taotleda, olnuks tal selle

väljaselgitamiseks võimalik pöörduda viibimiskoha riigi ametivõimude poole. Asjakohane ei

ole argument, et esmalt tuli luua endale võimalus katta elamiskulud, sest rahvusvahelise kaitse

saamine ei sõltu elatusvahendite olemasolust. Arvestades kaebaja korduvaid viiteid kodumaal

tekkinud võlgadele, on tõenäoline, et tema eesmärk kodumaalt lahkumisel oli teenida vahendeid

võlgade tasumiseks.

17. Kokkuvõttes on PPA ja halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebaja profiil ei ole selline,

et talle võiks Usbekistani naastes saada osaks tagakiusamine poliitilise meelsuse alusel. Kuna

2 Ministry of Justice refuses to register Khidirnazar Allakulov's party – The Tashkent Times, 16.08.2023.

3 Uzbekistan: Opposition politician’s detention undermines democracy pledges. Allakulov's unregistered party was

due to hold a congress in Tashkent – Eurasianet, 28.02.2021.

3-22-2374

9(9)

kaebajat ei ähvardaks Usbekistani tagasi pöördumisel ka tõsine oht, siis on tema rahvusvahelise

kaitse taotlus jäetud õiguspäraselt rahuldamata.

18. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 11.04.2023 otsus muutmata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Tallinna Halduskohtu 29.11.2022 määrusega on kaebajale antud riigi õigusabi PPA 12.10.2022

otsuse nr 12204210238-1 vaidlustamiseks ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud. Tallinna Halduskohtu 11.04.2023 otsuse alusel on kaebaja olnud menetlusabi

jätkuvuse korras vabastatud apellatsioonkaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest ning

Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2024 määrusega on kaebajale antud ka tõlkeabi kohtuistungi

tõlkimiseks. Menetlusabi jätkuvuse korras tuleb kaebajale lisaks tõlkida ringkonnakohtu otsus.

Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad Xle apellatsiooniastmes antud

menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kaebaja muud võimalikud

menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei

ole menetluskulude kandmise kohta ringkonnakohtule andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Riigi õigusabi

osutaja tasutaotlused lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

20. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).

21. Kuna kaebajale on antud mh tõlkeabi asjas tehtava kohtuotsuse osaliseks tõlkimiseks, siis

tuleb otsuse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja selgitused ning ringkonnakohtu

põhjendused tõlkida vene keelde.

(allkirjastatud digitaalselt)