2-22-113743/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Laura-Liis Sarapuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.05.2024.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-113743

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ (end Osaühing Aktiva

Finants) hagi M.R-i vastu võlgnevuse, intressi, viivise

ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõudes

Hagihind

819,64 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (end Osaühing

Aktiva Finants, registrikood 10746479)

Hageja esindaja: Alla Žulinskaja (e-post XXX)

Kostja: M.R (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista M.R-ilt kliendilepingust nr xxxx tulenev põhivõlg 79,40 eurot ja viivis

56,02 eurot Aktiva Finance Group OÜ kasuks.

3. Välja mõista M.R-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis käesoleva kohtuotsuse

resolutsiooni p 2 nimetatud põhivõlgnevuselt (so 79,40 eurolt) kolmekordses VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 29.11.2022 kuni põhivõlgnevuse

täitmiseni.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ nõuded M.R-ilt järelmaksu

müügilepingust nr xxxx tuleneva põhivõla,

intressivõlgnevuse ja viivise

väljamõistmiseks.

5. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ nõue M.R-ilt sissenõudmiskulu hüvitise

välja mõistmiseks.

6. Menetluskulud jätta 81,10% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ ning 18,90% ulatuses

M.R-i kanda.

7. Välja mõista M.R-ilt menetluskulu 66,90 eurot Aktiva Finance Group OÜ kasuks.

8. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb M.R-il tasuda kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus

ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see

võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on

30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja esitatud väited ja nõue

1. Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 23.01.2002 kliendilepingu nr xxxx, mille alusel oli kostjal õigus

sõlmida lepinguid Telia Eesti AS poolt pakutavate teenuste kasutamiseks. Kostjal oli õigus

kasutada ka muid tasulisi teenuseid. Kostja kasutas Telia Eesti AS-i poolt osutatud teenuseid, kuid

on jätnud teenuste eest esitatud arved tasumata. Telia Eesti AS ütles lepingu üles 21.11.2019 ning

loovutas lepingust tulenevad nõuded 04.05.2021 hagejale. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal

kliendilepingu alusel kasutatud teenustest tulenev põhivõlg 79,40 eurot. Hageja on arvestanud

viivist põhivõlalt 79,40 eurolt 21.12.2019 – 28.11.2022 perioodi eest määraga 24% aastas kokku

summas 56,02 eurot.

Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 09.03.2019 tarbijakrediidilepingu nr xxxx, millega sõlmiti

telekommunikatsiooniteenuse osutamise kokkulepe. Kostjal oli õigus kasutada ka muid tasulisi

teenuseid ning kuutasule lisanduvad paketis mittesisalduvad tasulised teenused vastavalt Telia

Eesti AS hinnakirjale, nt rahvusvahelised ja rändlusteenused, eritariifsed numbrid ja operaatorid,

MMS sõnumid, sisuteenused, tarbijamängud jms. Tarbijakrediidilepingu lisana sõlmiti 09.03.2019

järelmaksuleping sülearvuti Lenovo IdeaPad330s ostmiseks, mille netohind oli 399 eurot. Kostja

kohustus järelmaksu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Lisaks kohustus

kostja tasuma lepingutasu 19,90 eurot. Intressimäär on 21,90% aastas. Kostja on järelmaksu

osamaksete tasumisega võlgnevuses alates teisest maksegraafikujärgsest osamaksest, järelmaks on

tasumata 308,43 euro ulatuses. Telia Eesti AS ütles lepingu üles 21.11.2019 ning loovutas

lepingust tulenevad nõuded 04.05.2021 hagejale. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata

intress 35,10 eurot. Hageja on arvestanud viivist põhivõlalt 308,43 eurolt 21.12.2019-28.11.2022

perioodi eest määraga 24% aastas kokku summas 217,61 eurot.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevusena kokku 387,83 eurot,

intressivõlgnevuse 35,10 eurot, viivisvõlgnevuse 273,63 eurot ning sissenõudmiskulu hüvitise 30

eurot, samuti viivise lepingu xxxx-järgselt põhinõudelt (79,40 eurolt) alates 29.11.2022 kuni

põhinõude täitmiseni kolmekordses VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ning viivise

lepingu xxxx-järgselt põhinõudelt (308,43 eurolt) alates 29.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni

olmekordses VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja seisukohad

2. Kostjale on hagimaterjalid väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte toimetatud 17.12.2022.

Kostja ei ole hagile vastust esitanud.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

3. Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused.

4. Kohus tuvastab, et:

4.1. AS Eesti Telefon (praeguse ärinimega Telia Eesti AS) ja kostja sõlmisid 23.01.2002

kliendilepingu nr xxxx, millega kostja astus AS-i Eesti Telefon kliendiks õigusega kasutada

kõiki AS-i Eesti Telefon poolt pakutavaid tooteid vastavuses kliendilepingu, tootelepingute ja

pooltevaheliste muude kokkulepetega ning kohustus tasuma tema poolt tarbitud teenuste eest

vastavalt pooltevahelistele tootelepingutele, üldtingimustele ja eeskirjadele, hinnakirjale ja

AS-i Eesti Telefon poolt väljastatud arvetele (leping dtl 38).

4.2. Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 09.03.2019 järelmaksu müügilepingu nr xxxx sülearvuti

Lenovo IdeaPad330s ostmiseks maksumusega 399 eurot. Lepingu sõlmimisel tasus kostja

sissemakse 99,75 eurot. Kostja kohustus järelmaksu tasuma 24 kuu jooksul vastavalt lepingus

kokku lepitud maksegraafikule, samuti kohustus kostja tasuma lepingutasu 19,90 eurot.

Intressimäär oli 21,90% aastas, lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 32,57% aastas

(leping dtl 39-42). Maksegraafiku järgi pidi kostja sülearvuti eest tasuma kokku 495,38 eurot

ajavahemiku 23.03.2019 – 20.03.2021 jooksul ning igakuised maksed koosnesid osamaksest ja

intressimaksest (dtl 40). Kohtule esitatud arvetest (dtl 46-63) nähtuvalt on kostjal tasumata

maksegraafikujärgsed maksed alates 20.05.2019 osamaksest.

5. Nõude loovutamise teatisest (dtl 90) nähtuvalt on Telia Eesti AS loovutanud eespool nimetatud

lepingutest tulenevad nõuded kostja vastu hagejale 04.05.2021.

6. VÕS (võlaõigusseadus) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Vastavalt VÕS § 82 lg 1 kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb

võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Arvetest (dtl 46 – 77) nähtuvalt

on kostjale mobiilside teenuste kasutamise eest esitatud arveid kokku 136,87 euro ulatuses (135,90

+ 0,97). Hageja selgituste kohaselt on kostjal mobiilside teenuste kasutamise eest arved tasumata

79,40 euro ulatuses. Kliendilepingu nr xxxx p 7 kohaselt oli kostjal kohustus tasuda tema poolt

tarbitud teenuste eest vastavalt pooltevahelistele tootelepingutele, AS-i Eesti Telefon

üldtingimustele ja eeskirjadele, AS-i Eesti Telefon hinnakirjale ja AS-i Eesti Telefon poolt

väljastatud arvetele (dtl 46). Kuivõrd kostja on kasutatud mobiilside teenuste eest esitatud arved

jätnud osaliselt tasumata, siis on kostja oma lepingulisi kohustusi rikkunud.

7. VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu.

8. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-2-

1-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust.

Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse

määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 09.03.2019 lepingu

sõlmimise ajal 20,01%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 32,57% aastas

vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

9. VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja

hindama tarbija krediidivõimelisust.

10. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

11. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja on lepingu sõlmimisel järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on

tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka

omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-

21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate

kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral

ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-

d 2 ja 4);

- tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

12. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja

peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas

seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes

võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -

vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).

13. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise

regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult

ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2).

Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

14. Hagiavaldusele lisatud Telia järelmaksu/liisingu taotluses (dtl 43-44) oli kostja oma kutse- või

tegevusalana märkinud, et on ettevõtja/FIE ning sissetulekuks märkinud palga 801-1200 eurot

kuus. Ühtki kehtivat kohustust taotluses märgitud ei olnud. Hagiavalduses puudusid andmed

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta, mistõttu andis kohus 09.02.2024 määrusega

hagejale tähtaja kuni 26.02.2024 selgitamiseks, kas krediidivõimelisuse hindamiseks küsiti kostja

konto väljavõtet ja kui mitte, siis välja tuua ja tõendada, missugust muud piisavat teavet kostja

krediidivõimelisuse, sh temal juba olemasolevate kohustuste kohta, koguti. Hageja vastavaid

andmeid kohtule ei esitanud.

15. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

16. Kohtu hinnangul nähtub kohtule esitatud andmetest, et sisulist kontrolli enne 09.03.2019 lepingu

sõlmimist krediidiandja ei teostanud. Kohtule esitatud andmed ei võimalda tuvastada, et

krediidiandja oleks välja selgitanud kostja regulaarsete sissetulekute ja igakuiste kulude suuruse, sh

teostanud sisulist kontrolli kostja enda väidetud andmete õigsuse osas.

17. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et

teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud.

Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 09.03.2019 lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

18. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3

ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohus andis hagejale 09.02.2024 kohtunõudega võimaluse täpsustada

haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta

kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga hiljemalt 26.02.2024. Hageja haginõuet ei täpsustanud ega

esitanud kohtule teavet krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS §

4034 lg 7 sätestatuga.

19. Kuivõrd hageja esitatud andmete ja tõendite alusel ei ole krediidiandja järelmaksu müügilepingu nr

xxxx osas vastustundliku laenamise põhimõtet järginud ning hageja ei ole esitanud ka VÕS § 4034

lg-ga 7 kooskõlas olevat tagasimaksete uuesti määramist, siis asub kohus seisukohale, et hageja

nõuded, mis tulenevad eespool nimetatud järelmaksuga müügilepingust, ei ole selged. Eeltoodust

tulenevalt jätab kohus järelmaksu müügilepingust nr xxxx tulenevad nõuded kostja vastu

rahuldamata.

20. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna kostja on kliendilepingust nr xxxx tulenevat

mobiilsideteenuste eest tasumise kohustust rikkunud, siis on hageja nõue mobiilside teenuste

võlgnevuse väljamõistmiseks põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt välja kliendilepingust nr xxxx

tuleneva võlgnevuse 79,40 eurot.

21. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Telia Eesti

AS-i üldtingimuste p 4.10.1 (dtl 82) kohaselt kui klient ei ole tasunud temale esitatud arvet

õigeaegselt, on Telial õigus nõuda tähtaegselt laekumata summalt viivist tarbijalt kolmekordses

seaduses sätestatud viivisemääras. Seaduses sätestatud määraks on Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär, millele lisandub 8% aastas.

Hageja on arvestanud seoses kliendilepinguga nr xxxx põhivõlgnevuselt 79,40 eurolt perioodi

21.12.2019 – 28.11.2022 eest viivist määraga 24% aastas summas 56,02 eurot. Seega kuulub

kostjalt väljamõistmisele seisuga 28.11.2022 sissenõutavaks muutunud viivis summas 56,02 eurot.

22. Kohus mõistab kostjalt välja viivise alates 29.11.2022 põhivõlgnevuselt 79,40 eurot kolmekordses

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

23. Hageja on esitanud nõude kostjalt mh hüvitise välja mõistmiseks seoses meeldetuletuskirjade

saatmisega summas 30 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka

kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise

nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi

(2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus järelmaksuga müügilepingust

tuleneva nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks rahuldamata.

24. Kohtu hinnangul ei kuulu sissenõudmiskulude hüvitamise nõue rahuldamisele ka kliendilepingu nr

xxxx alusel. Hageja on hagiavalduses märkinud, et ta kujundas vastavad nõuded juhindudes

lepingu üldtingimuste punktist 4.9 ja VÕS (võlaõigusseadus) § 1132 alusel. Telia Eesti AS-i

lepingu üldtingimuste punkti 4.9 teise lause kohaselt on klient Telia nõudmisel kohustatud

hüvitama Teliale seoses Telia ja/või teise isiku poolt võlanõude sissenõudmisega tekkinud kulud,

sh sellekohased hinnakirjas sätestatud kulud (dtl 82). Kohtule on esitatud väljavõte Telia Eesti AS-i

lõppkasutajate hinnakirjast seisuga 01.04.2023 (dtl 113-123). Lepingu ülesütlemise hoiatuse ja

teatise (dtl 89) kohaselt on kliendileping 21.11.2019 üles öeldud. Seega ei saa kostja suhtes

kohaldada Telia Eesti AS-i hinnakirja seisuga 01.04.2023. 06.04.2023 esitatud täpsustuses on

hageja märkinud, et on sissenõudmiskulude nõude kujundamisel lähtunud üksnes VÕS § 1132

sätestatust. Hagiavalduse kohaselt on hageja esindaja peale lepingu ülesütlemist saatnud kostjale

meeldetuletuskirju ning hageja kujundas vastava nõude juhindudes VÕS (võlaõigusseadus) § 1132

järgmise arvestuse alusel:



27.09.2021 – tasuline meeldetuletus maksumusega 15 eurot;



06.08.2021 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot;



06.04.2022 – tasuline meeldetuletus maksumusega 5 eurot;



muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise

kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud,

võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-posti teel; võlgnikule

tehtavate kõnede kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud).

Kohus leiab, et VÕS § 1132 piirab sissenõudmiskulu hüvitamise nõude ulatust tarbijast võlgnikult,

tegemist ei ole iseseisva nõude alusega (nö seadusest tuleneva hinnakirjaga kirjade saatmise eest).

Olukorras, kus lepingus kokkulepe sissenõudmiskulu hüvitamise kohta puudub, saab

sissenõudmiskulu hüvitamist nõuda üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel, mis eeldab, et

hageja toob kohtu ette asjaolud, millega seoses väidetav kahju tekkis. Hageja ei ole selgitanud,

millistel asjaoludel on 06.08.2021 ja 27.09.2021 kirjade saatmisega tekkinud kulude kokku

suuruseks 20 eurot. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et kahe kirja postikulu suuruseks on kokku 20

eurot. Hageja viidatud 06.04.2022 kiri on e-kiri. E-kirja saatmisega postikulu tekkida ei saa.

Makseviivitusega tekkinud muude kulude osas ei ole hageja välja toonud, milliste konkreetsete

andmete töötlemise ja kontrollimisega ning otsingute ja päringutega seoses ta kulusid on kandnud

ega välja toonud, millise osa eespool viidatud kuludest moodustavad andmete töötlemise, otsingute

ja päringute tegemise kulud, kostjale tehtud telefonikõnede jms kulud ning võlanõude

avaldamisega seonduvad kulud. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millega seoses ta väidab

kulu tekkimist seoses iga meeldetuletuse saatmisega ja toimingu tegemisega, mistõttu hageja

faktiväited ei ole kahju hüvitamise nõuete eelduste sisustamiseks piisavad. Kohus jätab

sissenõudmiskulude hüvitamise nõude rahuldamata.

Menetluskulud

25. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuna hageja esitas hagi hinnaga 819,64 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks

vastanud hinnale 154,53 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele

selliselt, et hageja kanda jääb 81,10% ning kostja kanda 18,90% menetluskuludest.

26. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu 725 eurot, millest 245 eurot

riigilõivule ja 480 eurot lepingulisele esindajale. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõivu 65 eurot ja hagi esitamisel on täiendavalt

tasutud 180 eurot riigilõivu. Seega on riigilõivu kokku tasutud 245 eurot.

27. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist

menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

Hageja on välja toonud, et tema esindaja tegi järgmised menetlustoimingud:

- maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamine 20 eurot

- täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine

ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule kokku

460 eurot.

28. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on nn masshagejaga, kes esitab analoogsetel asjaoludel erinevate

kostjate vastu hagisid, kasutades selleks ettevalmistatud sama dokumendipõhja, ei saanud hagi

koostamisele koos seonduvate toimingutega kulude üle 1 tunni, sh maksekäsu kiirmenetluse vormi

täitmine. Lepinguline esindaja osutas esitatu kohaselt teenust hinnaga 120 eurot tund (ilma km).

Kohus leiab, et keskmine võrreldava õigusteenuse hind (mitteadvokaadist esindaja, nõuded

tarbijakrediidilepingust) ei ületa 100 eurot tunnis. Põhjendatud kulu lepingulisele esindaja kokku

on kohtu hinnangul 100 eurot ning hageja menetluskulu seega koos riigilõivuga kokku 345 eurot.

29. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, asja materjalidest ka ei nähtu, et kostjal oleks kulusid

tekkinud. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

30. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 66,90

eurot (345 x 18,90%).

31. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

32. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Laura-Liis Sarapuu

kohtunik