3-22-72/51 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-72

Haldusasi

Siim Grossbergi kaebused Tartu Vanglalt mittevaralise

kahju

hüvitise

saamiseks

seoses

vahistatuna

kinnipidamisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. augusti 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla ja Siim Grossbergi apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Siim Grossberg

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu halduskohtu 17. augusti 2023. a otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tartu Vanglalt Siim Grossbergi

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kakssada viiskümmend (250) eurot ning

halduskohtus kantud menetluskulu katteks seitse (7) eurot viiskümmend (50) senti

ja apellatsioonimenetluse kulu katteks kolm (3) eurot seitsekümmend viis (75) senti.

4. Jätta Siim Grossbergi apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. juuni 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast kohtueelse menetluse läbimist edutult esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaks eraldi

menetlusdokumenti, milles sisaldus mitu erinevat nõuet. Pärast nõuete täpsustamist otsustas

halduskohus menetleda haldusasjana 3-22-72 kaebaja kaebust Tartu Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes 1500 eurot seoses klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste

mittevõimaldamisega ajavahemikul 1. märts 2021 kuni 1. november 2021 s.h seoses

kokkusaamisega 6. oktoobril 2021. Menetlusdokumentides esitatud ülejäänud nõuded eraldas

halduskohus iseseisvasse menetlusse ja lahendas need haldusasjas nr 3-22-638.

Hiljem lõpetas halduskohus menetluse 6. oktoobri 2021. a kokkusaamist puudutavas kahjunõudes.

Halduskohtu määrus on jõustunud.

Kaebuse kohaselt ei olnud lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina kasutamine vajalik ega

põhjendatud. Tartu Vanglas kohaldati automaatselt kõikide lühiajaliste kokkusaamiste puhul

ruume, kus kokkusaamisel osalejad olid klaasist vaheseinaga eraldatud. Vangla kinnitas, et tal

puudusid sel ajavahemikul klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise ruumid. Tartu Vangla on

sellega ebaproportsionaalselt sekkunud kaebaja perekonnaellu ning põhjustanud teadliku

tegevusega kaebajale mittevaralist kahju. Tartu Vangla on lühiajalistel kokkusaamistel piirangute

kohaldamisega kaebajat alandanud ja alavääristanud. Tartu Vangla tegevuse tõttu lagunes kaebaja

perekond.

2. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 21. aprilli 2020. a määruse alusel olid

ajavahemikul 1. märts 2021 kuni 10. märts 2021 kaebaja lühi- ja pikaajalised kokkusaamised ning

kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigus piiratud, samuti oli vangla kohustatud tagama kaebaja

täieliku eraldatuse teistest isikutest.

Kaebaja osales lühiajalistel kokkusaamistel perekonnaliikmetega klaasist vaheseinaga eraldatud

ruumis 10. aprillil 2021, 7. mail 2021, 21. mail 2021, 30. juunil 2021 ja 16. juulil 2021. 6. oktoobril

2021 planeeritud lühiajalist kokkusaamist ei toimunud.

Isegi kui pidada klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist

õigusvastaseks kõikidel kordadel, ei saanud kaebajal tekkida sellist mittevaralist kahju, millele

tuleks reageerida rahalise hüvitise määramisega.

Lisaks lühiajalistele kokkusaamistele võimaldas vangla kaebajal korduvalt kohtuda oma perega

pikemaajaliselt ja ilma füüsilise takistuseta. Samuti oli kaebajal võimalik ilma füüsilise takistuseta

kohtuda pereliikmetega talle võimaldatud väljaviimistel Tartu perekonnaseisuametisse.

Ei ole eluliselt usutav, et klaasist vaheseinata ruumis lühiajalise kokkusaamise võimaldamata

jätmine tingis kaebaja perekonna lagunemise.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 17. augusti 2023. a otsusega rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt

mittevaralise kahju eest kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise 750 eurot.

4. Halduskohus sedastas, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja soovis lühiajalisi kokkusaamisi oma

lähedastega (abikaasa ja osadel kokkusaamistel lisaks ka lapsed) klaasist vaheseinata ruumis, mida

vastustaja ei võimaldanud.

5. Vastustaja

lähtus

lühiajaliste

kokkusaamiste

korraldamisel

peaasjalikult

vangla

sisekorraeeskirja (VsKE) § 31 lg-st 2, mis nägi ette, et kokkusaamisruumis või muus

kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinni peetav isik ja temaga kokkusaamisele tulnud

isik klaasist vaheseinaga. Samas nägi vaidlusalusel ajal kehtinud VsKE § 31 lg 2¹ p 3 ette, et

eraldamiseta võib kokkusaamise võimaldada muu hulgas ka vangla poolt korraldatavate tegevuste

raames vangistusseaduse (VangS) § 23 lõikes 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. VangS § 23 lg 1

määratleb kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgi, milleks on soodustada kinnipeetava

kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete

sidemete katkemist. Seega on perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega lühiajalise

kokkusaamise korraldamisel lubatud kasutada ruume, kus osalejaid klaasist vaheseinaga ei

eraldata. VsKE § 31 lg 2¹ p 3 on kohaldatav ka vahistatu lühiajalise kokkusaamise puhul (VsKE

§ 1 lg 2, VangS § 94 lg 1 ja 4). Seejuures on Riigikohus rõhutanud, et eriti väikelapsega

kokkusaamise puhul ei piisa üksnes eraldusklaasi puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti

võimalus ja sobiv keskkond (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 31).

6. Vastustaja üldsõnaline viide võimalikule julgeolekuohule ning VsKE § 31 lg 2 regulatsioonile

ei ole piisav asumaks seisukohale, et lühiajalise kokkusaamiste korraldus (vaheseinaga

eraldamine) oli praegusel juhul põhjendatud ja ainuvõimalik tegevusviis.

Klaasist vaheseinaga eraldamine raskendas kaebaja ja lähedaste suhtlusvõimalusi, eriti kaebaja

võimalust suhelda vahetult lastega. Vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel ei oma määravat

tähtsust asjaolu, et vanglas puudus ruum lühiajaliste kokkusaamiste korraldamiseks klaasist

vaheseina kasutamata. Kuna vastustaja ei ole esitatud veenvat põhjendust, mis kinnitaks kaebaja

puhul vajadust lühiajaliste kokkusaamiste korraldamiseks klaasist vaheseinaga ruumis, siis on

kaebusega vaidlustatud vangla tegevus õigusvastane. Õigusvastane on vangla tegevus ka nendel

juhtudel, kui lühiajalisel kokkusaamisel lapsed ei osalenud.

7. Ei ole eluliselt usutav, et klaasist vaheseina kasutamine oleks põhjustanud kaebajale selliseid

hingelisi üleelamisi, mida saaks käsitada inimväärikuse alandamise mõõtu üleelamistena.

Kokkusaamiste korraldus riivas aga oluliselt kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele.

Riive intensiivsuse hindamisel on oluline, et rikkumine oli korduv. Eriliselt intensiivne oli

rikkumine, kui kokkusaamisel osalesid väikelapsed, kuid ka neil juhtudel, kui kohtumisel osales

ainult kaebaja abikaasa, ei saa pidada mõju väheoluliseks. Prokuratuuri kohaldatud

suhtlemispiirangute lõpetamisele järgnenud ajal toimunud lühiajaliste kokkusaamiste ebakohane

korraldus mõjutas kaebaja õigusi tugevamalt, sest kaebaja ei olnud pika aja vältel saanud

lähedastega vahetult suhelda. Mõnevõrra vähendab kaebaja perekonnaelu põhiõiguse riive

intensiivsust asjaolu, et kahjunõudes välja toodud ajavahemikul võimaldati kaebajale mitmel

korral pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ning ka lühiajalist väljaviimist, mille raames oli

kaebajal võimalik lähedastega vahetumalt suhelda. Nendel asjaoludel on mittevaralise kahju eest

kohane välja mõista rahaline hüvitis 750 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses soovib vastustaja vaidlustada rahalise hüvitise väljamõistmist ning selle

suurust.

Kuigi klaasiga eraldamiseta lühiajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine riivas kaebaja õigust

perekonnaelu puutumatusele, on piisavaks hüvitiseks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine

ja vabandamine kaebaja ees.

Halduskohtu otsusest jääb ebaselgeks, millistele argumentidele tuginedes pidas kohus piisavaks

hüvitiseks just 750 eurot.

Lühiajaline kokkusaamine on vaid üks vanglavälise suhtlemise liikidest, mille kaudu vangla saab

soodustada kinnipeetavate vanglavälist suhtlemist oma perega.

Lisaks lühiajalistele kokkusaamistele võimaldas vangla kaebajal korduvalt kohtuda oma perega

pikemaajaliselt ja ilma füüsilise takistuseta. 17. ja 18. juunil viibis kaebaja pikaajalisel

kokkusaamisel abikaasa ja lapsega, 22. ja 23. juulil 2021 viibis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel

abikaasa ja lastega ning isaga, 10. ja 11. augustil 2021 viibis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel

abikaasa, lapse ja isaga, 9. ja 10. septembril viibis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel abikaasa ja

lastega. 23. aprillil 2021 käis kaebaja perekonnaseisuametis seoses lapse registreerimisega enda

nimele, 2. juunil 2021 käis kaebaja perekonnaseisuametis seoses abielu registreerimise avaldusega

ning 6. juulil 2021 seoses abiellumisega. Seega oli kaebajal pärast täiendavate suhtlemispiirangute

lõppemist 10. märtsil 2021 kuni 1. novembrini 2021 võimalik oma perega ilma vaheseinata

eraldamiseta kohtuda seitsmel korral.

Kehtiv õigus näeb ette mitmeid erinevaid võimalusi pere ja lähedastega suhtlemiseks

(kirjavahetus, helistamine, lühi- ja pikaajalised kokkusaamised). Kõik suhtlusviisid ei ole vahetut

kokkupuudet võimaldavad. Selles olukorras ei saa ühe suhtlusvõimaluse puudumine automaatselt

kaasa tuua rahalise hüvitise maksmise kohustust, eriti kui kaebajal olid ka lähedastega kontakti

võimaldavad kokkusaamised.

9. Kaebaja esitas hiljem korduvalt täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu otsuse tühistamist hüvitise suuruse osas ja ning uue otsuse tegemist, millega määrata

suurem hüvitis.

Kaebaja hinnangul tuleb hüvitise summat suurendada, sest vastustaja rikkumine oli tahtlik.

750-eurone hüvitis on era- ja perekonnaelu kaitseks põhjendamatult madal.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja

kaebaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Halduskohus selgitas ammendavalt riigivastutuses

mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi ning põhjendas, miks praegusel juhul on vastustaja

õigusvastane tegevus kaebajale lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisel kaasa toonud kaebaja

perekonnaelu riive.

Ringkonnakohtu arusaamisel ei vaidle menetlusosalised selles osas vastu halduskohtu otsusele ega

soovi halduskohtu seisukohtade ümberhindamist. Ringkonnakohtu hinnangul lähtuvad

halduskohtu otsuse põhjendused kehtivast õigusest ning asjakohasest kohtupraktikast. Seetõttu

ringkonnakohus hüvitise nõude eeldusi ega nende täidetust täiendavalt ei analüüsi.

Apellatsioonimenetluses on aga jätkuvalt vaidluse all kaebaja ja tema lähedaste eraldamisest

lühiajalistel kokkusaamistel põhjustatud kaebaja õiguste riive intensiivsus ning see, kas vaidluse

asjaoludel on rikkumise heastamiseks piisav vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine või

vastupidi, on põhjendatud halduskohtu määratud hüvitise suurendamine.

13. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et kaebajale võimaldatud lühiajalistel

kokkusaamistel klaasist vaheseinaga lähedastest eraldamine muutis vahetu suhtluse oluliselt

piiratumaks. Kokkusaamisel ei olnud võimalik vahetu lähedus ega füüsiline kontakt. Samuti oli

takistatud verbaalne suhtlus, sest vahesein halvendab heli edasikandumist ning hääle kuuldavaks

tegemine teisel poole vaheseina toimub tehnilise lahenduse kaudu. See omakorda toob

paratamatult kaasa võimaluse heli moonutusteks ning võib takistada mitmel kokkusaamisel tulnud

isikul samaaegselt vestluses osalemist. Nõustuda tuleb sellegagi, et klaasist vaheseina

kasutamisest tingitud piirangud suhtlemisel on tavapärasest suurema mõjuga vanemate ja

väikelaste omavahelisel suhtlemisel, kuna vanemad ja lapsed kasutavad suhtlemiseks enam

mittesõnalist suhtlemist, s.h füüsilist kontakti. Viimane oli aga vaheseina kasutamise tõttu täiesti

välistatud.

14. Halduskohus osutas põhjendatult sellelegi, et Riigikohtu seisukoha järgi sarnastes olukordades

isiku subjektiivse õiguse riive intensiivsuse hindamisel tuleb hinnata tema olukorda tervikuna1,

mitte õigusvastastel tingimustel korraldatud kokkusaamist isoleeritult. Riigikohus osutas eelkõige

sellele, et mõnes olukorras võib kokkusaamine olla isiku jaoks tavapärasest olulisem, näiteks

juhul, kui kokkusaamisele eelneval perioodil ei ole kokkusaamised olnud lubatud vahistatule

kohaldatud lisapiirangute tõttu. Kaebaja viibiski Tartu Vanglas vahistatuna ja tema suhtes

1 Vt RKHK 26. mai 2022. a määrus asjas nr 3-21-1411 (p 14).

kohaldati lisapiiranguid 2020. aasta aprillist kuni 10. märtsini 2021. Sellel ajal oli piiratud nii

kaebaja lühiajaliste ja pikaajaliste kokkusaamiste õigus kui ka kirjavahetuse ja telefoni kasutamise

õigus. Seetõttu pidas halduskohus põhjendatult piirangute kohaldamisele järgnenud ajal klaasist

vaheseina kasutamise mõju intensiivsemaks.

Asjakohane on ka vaidlusalusel perioodil kaebajale võimaldatud pikaajaliste kokkusaamiste ja

kolmel korral vanglast väljaviimise, samuti telefoni kasutamise õiguse riivet leevendava mõjuga

arvestamine.

15. Vaidluse asjaoludel peab ringkonnakohus kaebajale mõistetud rahalist hüvitist siiski

ülemääraseks. Hüvitise vähendamisel on otsustav kaal just lühiajaliste kokkusaamiste kõrval

kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisel ja kaebaja kolmel korral vanglast

väljaviimisel. Kõik need toimingud pakkusid kaebajale võimalusel suhelda lähedaste, s.h alaealiste

lastega vahetult, s.h füüsilise kontakti kaudu. Erinevalt lühiajalistest kokkusaamistest toimuvad

pikaajalised kokkusaamised vanglateenistuse järelevalveta (VangS § 24 lg 1 ja § 25 lg 2 ls 1), mis

kahtlemata annab oluliselt parema võimaluse lähedastega suhtlemiseks ja emotsionaalse sideme

hoidmiseks. Väheoluliseks ei saa pidada sedagi, et pikaajalisel kokkusaamisel on isikud

suhtlemisel vabad survest anda kõik igapäevaselt kui ka emotsionaalselt oluline edasi piiratud aja

jooksul. Eeldatavalt on ööpäevase kokkusaamise jooksul kinnipeetaval võimalik pühendada ja

saada piisavalt tähelepanu lähedastelt ka juhul, kui kokkusaamisel osaleb mitu perekonnaliiget.

Seetõttu

peab

ringkonnakohus

pikaajalisi

kokkusaamisi,

mis

toimusid

lühiajaliste

kokkusaamistega ajaliselt lähestikku, lühisajaliste kokkusaamiste korraldusest tingitud kaebaja

perekonnaelu riivet oluliselt vähendavaks. Vanglast lühiajalistel väljaviimistel oli kaebaja õiguste

riivet leevendav toime mõnevõrra väiksem. Kaebaja viidi lühiajaliselt vanglast välja konkreetsete

perekonnaseisutoimingute tegemiseks. Seejuures kohtus kaebaja küll oma lähedastega, kuid oli

vanglateenistuse pideva järelevalve all. Kaebaja ja lähedased pidid väljaviimiste ajal paratamatult

pühendama olulise osa tähelepanust perekonnaseisutoimingu tegemisele, mis samuti võis

vähendada isiklikku suhtluse võimalusi.

16. Pärast kaebajale vahistatuna prokuratuuri poolt kohaldatud suhtlemispiirangute lõppemist 10.

märtsil 2021 toimus kaebaja esimene lühiajaline kokkusaamine 10. aprillil ning seejärel 7. ja 21.

mail. Sellele perioodil viidi kaebaja perekonnaseisutoimingu tegemiseks vanglast välja 23. aprillil,

pikaajalisi kokkusaamisi samal ajavahemikul ei toimunud. Seetõttu nõustub ringkonnakohus, et

sel perioodil ei olnud kaebaja õiguste riive kompenseeritud teiste meetmetega, eriti pidades silmas,

et eelneva ca aasta jooksul oli kaebaja suhtlusvõimalus lähedastega oluliselt piiratud. Vastavalt on

põhjendatud lühiajalistel kokkusaamistel klaasvaheseinaga eraldamise tõttu kaebajale tekkinud

mittevaralise kahju rahas hüvitamine. Üks lühiajaline väljaviimine ligi kolme kuu jooksul ei

saanud olla piisav, et asendada ja/või heastada lühiajalistel kokkusaamiselt eraldatusest

põhjustatud perekonnaelu riivet.

Ringkonnakohus märgib siinkohal veel, et mais võimaldati kaebajale kaks lühiajalist

kokkusaamist, s.o üks enam kui VangS § 24 lg 1 järgi nõutav miinimum. Ringkonnakohus ei pea

seda asjaolu kaebaja õiguste riivet süvendavaks, kuna lühiajalisel kokkusaamisel on pigem

perekonnaelu soodustav toime ka juhul, kui kohtumine toimub klaasvaheseinaga eraldatult.

Vastasel juhul tuleks jaatada, et enamate kokkusaamiste võimaldamisega, kui neil võidakse

kohaldada ülemääraseid piiranguid suhtlemisele, oleks isiku õigustele negatiivne toime, ehk

teisisõnu – isiku õiguste rikkumine oleks vähem intensiivne, kui vangla ei võimaldaks

kokkusaamisi seaduses sätestatud miinimumist rohkem. Praeguse asja lahendamisel ei ole see

siiski oluline, sest kaebajale võimaldati seaduses sätestatud miinimumiga võrreldes ainult üks

lisakohtumine.

17. Järgneval perioodil, s.o 2021. aasta juunist kuni septembrini toimus kaebajal kaks lühiajalist

kokkusaamist - 30. juunil ja 16. juulil. Samal perioodil viidi kaebaja vanglast lühiajaliselt välja 2.

juunil, 17. ja 18. juunil toimus pikaajaline kokkusaamine, kaebaja viidi uuesti lühiajaliselt vanglast

välja 6. juulil ning pikaajalised kokkusaamised toimusid 22. ja 23. juulil, 10. ja 11. augustil, samuti

9. ja 10. septembril. Seega võimaldati kaebajale sel ajal pikaajalisi kokkusaamisi ca kord kuus,

mis vastab seadusega nõutavale lühisajaliste kokkusaamiste võimaldamise sagedusele ning ületab

oluliselt VskE §-s 45 sätestatud minimaalset pikaajaliste kokkusaamiste sagedust. Seega oli

kaebajale igal juhul tagatud lähedastega kohtumise võimalus seaduses tagatud sagedusega. Samas

olid kokkusaamised pika kestusega ja toimusid vanglateenistuse järelevalveta. Lisaks võimaldati

kaebajale vanglast lühiajalisi väljaviimisi. Väljaviimised ja pikaajalised kokkusaamised toimusid

lühiajaliste kokkusaamistega ajaliselt lähestikku (juulis koguni järgnevatel päevadel).

Ringkonnakohtu hinnangul võimaldas vastustaja seega kaebajale sellel perioodil vahetut suhtlust

lähedastega ajaliselt pikemalt ja lähedaste suhete hoidmiseks soodsamatel tingimustel, kui see oli

nõutav kehtivast õigusest tulenevalt. Vastavalt olid vangla toimingud sel ajavahemikul piisavad,

et leevendada ja/või heastada 30. juunil ja 16. juulil lühiajalistel kokkusaamistel klaasvaheseina

kasutamisest põhjustatud kaebaja perekonnaelu õigusvastast riivet. Seega ei ole alust nende kahe

kokkusaamise mõju kompenseerimiseks rahalise hüvitise väljamõistmine kaebajale.

18. 2021. aasta oktoobris kaebajal ei toimunud lühiajalisi kokkusaamisi. Sel perioodil ei saanud

seetõttu tekkida mittevaralist kahju vastustaja poolt klaasvaheseina kasutamisest lühiajaliste

kokkusaamist korraldamisel.

19. Kaebaja apellatsioonkaebusest võib veel aru saada, et kaebaja ei nõustu halduskohtuga selles,

et klaasvaheseina kasutamine iseenesest ei ole kaebaja inimväärikust alandav. Kaebaja ei ole oma

seisukohta põhjendanud. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta ning nõustub selles osas

halduskohtu otsuse põhjendustega (otsuse p 16) ega korda neid. Täiendavalt märgib

ringkonnakohus, et ei ole alust eeldada meetme inimväärikust alandavat toimet olukorras, kus

lühiajalistel kokkusaamistel klaasvaheseina kasutamise praktika tekkis õigusaktis sätestatud

nõudest, seda kohaldati ühetaoliselt kõigile kinnipeetavatele ja kaebaja ei ole suutnud selgitada,

milles seisnes meetme kasutamise eriliselt kannatusi põhjustav või kaebajat häbimärgitav iseloom.

20. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Eelnevalt hindas ringkonnakohus

õigusrikkumise mõju kaebajale. Kaebaja hinnangul tuleks hüvitist suurendada seetõttu, et vangla

rikkus tahtlikult kaebaja õigusi ning vangla tegevus viis lõpuks kaebaja perekonna lagunemiseni.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

21. Nagu eelnevalt märgitud, siis toimus klaasist vaheseina kasutamine vanglas eelkõige VskE §

31 lg 2 regulatsiooni tõttu. Sättele tuginedes korraldas vastustaja oma tegevuse selliselt, et ta ei

olnudki valmis lühiajaliste kokkusaamiste korraldamiseks kinnipeetavat ja külastajaid eraldamata.

Klaasist vaheseinata kokkusaamiste korraldamiseks ruumide puudumine ei muuda vastustaja

tegevust õiguspäraseks. Siiski nähtub sellest, et vastustaja tegevus ei olnud suunatud tahtlikult

kaebaja õiguste rikkumisele või õigusvastase praktika juurutamisele, vaid tulenes õigusnormide

ekslikust tõlgendamisest. Teisalt osutab vastustaja poolt kaebaja korduv väljaviimine

perekonnaseisutoimingute tegemiseks ja pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine igakuiselt

2021. aasta suvel sellele, et vastustaja ei teinud kunstlikke takistusi kaebaja perekonnaelule.

Arvestades kaebaja vahistatu staatust, oli vastustaja tegevus kaebaja vanglast väljaviimisel ja

kokkusaamiste võimaldamisel kokkuvõttes pigem kaebajat soosiv. Vastustaja oli rikkumiste osas

hooletu, sest eksis õigusnormide tõlgendamisel ega olnud valmis lühiajaliste kokkusaamiste

tingimuste muutumiseks õigusnormi kohaldamise praktika selgumisel. Seega ei ole põhjust

arvestada vastustaja süüd hüvitist suurendava argumendina.

Samuti ei ole alust suurendada hüvitist seetõttu, nagu oleks rikkumine kaasa toonud kaebaja

perekonna lagunemise. Kaebaja ei ole sellekohast väidet kuidagi põhjendanud. Ringkonnakohus

ei näe, et kaebaja perekonna lagunemine saaks olla vastustajale käesolevas asjas etteheidetava

rikkumise tagajärg. Üldjuhul võib arvata, et kokkusaamistel abikaasade eraldamine võib üksnes

kaasa aidata perekondlike suhete lõppemisele, mitte olla perekonna lagunemise vahetuks

põhjuseks. Praegusel juhul on aga tegemist hoopis vastupidise olukorraga, kuna kaebaja ja tema

elukaaslane sõlmisid abielu kaebaja lühiajaliste vanglast väljaviimiste kaudu 6. juulil 2021. Selleks

ajaks oli toimunud neli praeguses asjas vaidluse alla olevat lühiajalist kokkusaamist viiest. Miski

ei viita, et perekonna lagunemine toimus kohe järgmise lühiajalise kokkusaamise tõttu 16. juulil

2021, eriti pidades silmas, et sellele lühiajalisele kokkusaamisele järgnes kohe pikaajaline

kokkusaamine 17. ja 18. juulil 2021.

22. Nendel asjaoludel ei nõustu ringkonnakohus osaliselt halduskohtu järeldustega rikkumise

ulatuse ja intensiivsuse kohta. Vastustaja tegevus põhjustas kaebaja õiguse sellise intensiivsusega

rikkumise, mis õigustab rahalise hüvitise väljamõistmist, üksnes 2021. aasta aprillis ja mais,

vastustaja tegevus üldiselt oli kaebaja perekonnaelu toetav ning puuduvad asjaolud, mis viitaks

rikkumise erilisele mõjule kaebaja suhtes. Seetõttu loeb ringkonnakohus kohaseks hüvitiseks

250 eurot, s.o 100 eurot klaasvaheseina kasutamise eest 10. aprillil ja 21. mail 2021, mil

kokkusaamisel viibisid nii kaebaja abikaasa kui lapsed ja 50 eurot klaasvaheseina kasutamise eest

7. mail 2021, mil kokkusaamisel oli kaebaja abikaasa üksi.

Vastavalt

tuleb

rahuldada

vastustaja

apellatsioonkaebus

osaliselt

ja

jätta

kaebaja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

23. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles vastustajalt 1500 euro väljamõistmist.

Kuna ringkonnakohus vähendab hüvitise 250 euroni, siis on kaebus rahuldatud 1/6, s.o ca 16,7%

ulatuses. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja

uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebaja

menetluskuludeks on halduskohtule kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 45 eurot ja

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 22 eurot 50 senti. Seega tuleb vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista halduskohtus tasutud riigilõivu katteks 7 eurot 50 senti ja

apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu katteks 3 eurot 75 senti. Vastustaja ei ole esitanud

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)