2-23-121936/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-121936

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Z. A. Z. vastu

põhivõlgnevuse,

intressi,

haldustasu,

sissenõudmiskulude ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

747,42 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepingulised esindajad Sigrid Rahkema ja Agnes Zaure

(Julianuse Õigusbüroo OÜ), e-post jurist@julianus.ee

Kostja Z. A. Z. (isikukood xxxx), elukoht kohtule teadmata

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista Z. A. Z.’lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 516,99 eurot ja

sissenõudmiskulud 25 eurot.

3. Jätta menetluskuludest 78% kostja kanda ja 22% hageja kanda.

4. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 425,10 eurot (käibemaksuta).

5. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

6. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 29.05.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Z. A. Z.’lt (kostja) 836,37 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas

27.07.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut

mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 11.08.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla

516,99 eurot, intressi 81,48 eurot, haldustasu 21,84 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 28.10.2022 kuni 11.08.2023 eest) 42,83 eurot ning

viivise alates 12.08.2023 kuni põhinõude (516,99 eurot) täitmiseni määraga 10,5% aastas.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud,

sh riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulud 358 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid I AS ja kostja Z. A. Z. 01.07.2022 järelmaksulepingu nr xxxx,

mille alusel sai kostja kauba maksumusega 1455,99 eurot järelmaksuga. Kostja kohustus laenu

tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 20.08.2022 kuni 20.01.2025

jooksul. Järelmaksulepingus lepiti kokku intressimääras 10,5% aastas. Lepingu krediidi

kulukuse määr oli 31,83%.

Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli tagasimaksetega

viivituses alates 1. osamaksest kolme üksteisele järgneva osamaksega. I AS saatis kostjale

06.10.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks. 27.10.2022 esitas I AS kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, kuna kostja ei

tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. 28.10.2022 loovutas I AS nõude hagejale.

Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 28.10.2022 kirjaga.

Kostjalt on toimunud laekumised esialgsele võlausaldajale pärast lepingu lõppemist põhiosa

katteks 939 euro ulatuses. Seega on põhivõlg 516,99 eurot (1455,99–939).

Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 20.08.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud

3. osamakseni s.o 20.10.2022 kokku 81,48 eurot (37,32+22,75+21,41). Kostja ei ole intressi

tasunud.

Vastavalt lepingule ja maksegraafikule oli kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu 7,28

eurot kuus. Lepingu ülesütlemise seisuga 27.10.2022 oli kostjal tasumata 20.08.2022–

20.10.2022 osamaksete haldustasud kokku 21,84 eurot (3 × 7,28).

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (516,99 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, alates

28.10.2022 laenuintressi aastase määraga võrdses määras, s.o 10,5% aastas, kuivõrd pooled olid

kokku leppinud seadusjärgsest kõrgemas intressimääras. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga

on hagi kohaselt sissenõutavaks muutunud viivis 42,83 eurot.

Hageja on kohtuvälises menetluses saatnud kostjale korduvalt meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 30 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt:

16.12.2022 esimese tasulise kirja saatmine 15 eurot, 25.01.2023 teise tasulise kirja saatmine 5

eurot, 10.04.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud

kulud 5 eurot (sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja

päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlgnikule tehtavate kõnede kulud ja

võlanõude avaldamisega tehtud kulud).

3. Kohus toimetas hagi kostjale kätte 20.10.2023 teadaande avaldamisega väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.

4. Kohus palus 20.11.2023 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist ja sissenõudmiskulusid. Hageja kohtule ei vastanud.

5. Kohus märkis 22.12.2023 kohtunõudes, et kohtu esialgsel hinnangul on kostjale laenu

andmisel rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale täiendava tähtaja

ümberarvestuse tegemiseks ja menetluskulude nimekirja esitamiseks.

6. Hageja märkis 05.01.2024 vastuses, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjalt välja mõista lepingu alusel saadud

summa 516,99 eurot ning viivis alates 28.10.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

7. 22.04.2024 kirjaga teatas kohus, et tulenevalt esitatud nõuete suurusest menetleb kohus asja

lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 516,99 eurot, intressi 81,48 eurot, haldustasu 21,84,

sissenõudmiskulude 30 eurot ja viivise tasumist lepingus kokkulepitud intressimääras 10,5%

aastas alates 28.10.2022 kuni põhinõude täitmiseni.

9. Kohus tuvastas, et I AS ja kostja sõlmisid 01.07.2022 järelmaksulepingu nr xxxx, mille

alusel sai kostja kauba maksumusega 1455,99 eurot järelmaksuga (dtl 29). Leping on mõlema

poole poolt digitaalselt allkirjastatud. Kuivõrd kostja ei ole menetluses vaielnud vastu kauba

kättesaamisele, ei ole kohtul alust kahelda, et kostja ei ole eelnimetatud kaupa kätte saanud.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja laenu tagasimaksetega võlgnevuses alates 1. osamaksest.

Pärast lepingu lõppemist on endisele võlausaldajale (I AS-ile) toimunud kostjalt laekumisi

kokku 939 eurot, mille hageja on arvestanud põhivõla katteks. Põhivõlg on seega 516,99 eurot

(1455,99–939).

10. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis

edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 42, 87).

11. I AS-i ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist faktooringulepinguga VÕS § 256

lg 1 tähenduses ning tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõttes, kuna I AS osutas teenust,

millega võimaldati füüsilisest isikust kostjal sõlmida intressidega järelmaksuleping ostu

sooritamiseks K UAB-lt.

12. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud määruses selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

13. Kohus tuvastas, et 01.07.2022 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 16,30%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 48,90%. Praegusel juhul

ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (31,83%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud

piirmäära.

14. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule

õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel

lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites

väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija

selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus

asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi

tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS

§ 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud,

et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest

saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu

pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50

lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

• tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

• tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

• tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

• tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija

krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister,

kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid,

mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

15. Kohus selgitas 20.11.2023 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub,

et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused

ning neid asjaolusid tõendada (dtl 78-80).

16. Hagiavaldusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus

läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Laen ei vastanud kostja

finantsolukorrale. Krediidiandja oleks pidanud märkama, et krediidist võib tekkida taotlejale

olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

16.1. Hageja selgituse (dtl 21-22) kohaselt kontrollis krediidiandja esitatud teavet

laenutaotluse ja avalike andmebaaside põhjal. Tõendeid vastavate päringute tegemise kohta

avalikesse andmebaasidesse ei ole kohtule esitatud. Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja

oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja

varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1). Krediidiandjal tuleb

KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on

tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud

füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis,

ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu

lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid,

sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke

pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on

aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Kostja on

märkinud laenutaotluses oma sissetuleku suuruseks 2 300 eurot (dtl 43). Laenuandja ei

selgitanud välja, milline on kostja sissetuleku allikas ja kas tegemist on regulaarse

sissetulekuga. Samuti ei ole krediidiandja kontrollinud kostja igakuiste kohustuste ja

majapidamiskulude suurust ja sisu. Laenutaotluses märgitud andmed ei ole piisavad, et

selgitada välja tarbija tegelikud sissetulekud ja kohustused ning sissetulekute regulaarsus.

16.2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg 2

esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu

taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4

kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

17. Hageja väitel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset ning oli võlgnevuses kolme järjestikuse

osamakse tasumisega. Seega oli lepingu punktist 9 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud

(poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Krediidiandja saatis

kostjale 06.10.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks (dtl 40). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, esitas krediidandja

27.10.2022 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse (dtl 41). Neil asjaoludel saab lepingu

ülesütlemise lugeda kehtivaks.

18. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

19. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär

alates laenu väljastamisest 01.07.2022 kuni 27.10.2022 oli 0%, Lepingus kokkulepitud

intressimäär on seadusjärgsest suurem, 10,5% aastas. Hageja saab seega nõuda kostjalt

põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest.

Kuivõrd seadusjärgse intressi suurus oli 0%, jääb hageja intressinõue rahuldamata.

20. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud

krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane).

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-

18-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

21. VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb hageja

nõue haldustasu osas rahuldamata.

22. Hageja nõuab kostjalt 30 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2 p 2

kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on 500 kuni

1000 eurot. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad 16.12.2022, 25.01.2023 ja 10.04.2024

(dtl 44-48). Hageja taotleb meeldetuletuskirjade saatmise eest sissenõudmiskulude hüvitamist

järgmiselt: esimese tasulise kirja saatmine 15 eurot ning teise ja kolmanda tasulise kirja

saatmine kumbki 5 eurot. Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude hüvitamist kolme

tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest. Samuti nõuab hageja kostjalt ka muid

makseviivitusega tingitud kulusid, s.o nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid,

kontaktandmete otsingu ja päringu kulusid, võlgnikule vastamisega seotud kulusid, võlgnikule

tehtavate kõnede kulusid ja võlanõude avaldamisega tehtud kulusid (dtl 23). Nende

toimingutega seoses nõuab hageja sissenõudmiskulude hüvitist 5 eurot. Kuivõrd hageja ei ole

nimetatud kulude kohta tõendeid esitanud, ei saa kohus kontrollida nimetatud kulude tegemist

hageja poolt. Seega jätab kohus sissenõudmiskulud 5 euro ulatuses rahuldamata. Eeltoodust

tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel välja mõista sissenõudmiskulud 25 eurot.

23. Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist lepingus kokkulepitud intressimääras 10,5%

aastas alates 28.10.2022 kuni põhinõude täitmiseni.

23.1. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

23.2. Hageja taotleb VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivist lepingus kokku lepitud

laenuintressi aastase määraga võrdses määras. Pooled on lepingus kokku leppinud

viivisemääras 0% aastas ja 0% päevas. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p-s 3 (dtl

31) on märgitud, et maksetega hilinemisel on krediidiandjal õigus nõuda viivist lepingujärgses

intressimääras, kuid mitte vähem kui seadusjärgse tarbijakrediidi viivise määras. Tegemist on

aga lepingueelse teabega VÕS § 4031 lg 1 järgi, mistõttu tuleb lähtuda hiljem kokku lepitud

lepingu eritingimustest. Ka meeldetuletuskirjades (dtl 44-48) on viidatud viivise määrale 0%.

Kohus selgitab, et VÕS § 113 on dispositiivne ning pooled võivad kokku leppida § 113 lg-st 1

erinevas viivise suuruses ja arvestamise korras ja tähtajas. Tarbijast võlgnikuga on lubatud

sõlmida mis tahes viivisekokkuleppeid, mis on tarbija suhtes seaduses sätestatust soodsamad,

mh võib kokku leppida, et raha maksmisega viivitamisel ei ole võlausaldajal viivisenõuet (VÕS

I komm (2016), § 113, p 15.1). Tegemist ei ole majandus- või kutsetegevuses tegutseva

võlgnikuga ega riigihangete seaduse § 10 lg-tes 1 ja 2 nimetatud isikust võlgnikuga, seega ei

ole viivise välistamise kokkuleppe tühine (VÕS § 113 lg-d 9 ja 10). Kuivõrd lepingus kokku

lepitud viivise määr 0% on tarbija suhtes seaduses sätestatust soodsam, lähtub kohus lepingus

kokkulepitud määrast. Seega jääb hageja viivisenõue rahuldamata.

24. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja järelmaksulepingu järgse põhivõla 516,99 eurot

ja sissenõudmiskulud 25 eurot. Muus osas, s.o intressi, viivise, haldustasu ja

sissenõudmiskulude 5 eurot osas (kokku 151,15 eurot) jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

25.1. Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

25.2. Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest rahuldas

kohus ligikaudu 78% (541,99 ÷ 693,14 eurot × 100% = 78,19%). Seega jäävad menetluskulud

78% ulatuses kostja kanda ning 22% ulatuses hageja kanda (100% - 78% = 22%).

26. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

27. Hageja 05.01.2024 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv

175 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu 591,50 eurot, kokku 786,50

eurot (dtl 87-88). Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid

menetluskulusid tekkinud.

27.1. Käesoleva tsiviilasja hagihind on 747,42 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi

kuulus kuni 750 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 175 eurot. Tasutud riigilõiv 175 eurot

on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

27.2. TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või

menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks

menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20

eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu

kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise korral

nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses lauses

sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse

menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse

menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.

27.3. Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 591,50 eurot (3,5 tundi tunnitasuga

169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline

esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud

tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks

(TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Hageja on

märkinud, et on käibemaksukohuslane, seega kohus menetluskuludele käibemaksu ei lisa.

Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb

käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust,

vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, ei ole esindaja taotletud

tunnitasu suurus kohtu hinnangul põhjendatud. Kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases

suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva

lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega.

Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu

hinnangul 100 eurot (ilma käibemaksuta).

Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja lepingulise

esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist, hagiavalduse

koostamist, menetluskulude nimekirja koostamist ja kohtunõuetele vastamist. Kostja

menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses osalemisel

3,5 tundi, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu hulgale.

Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu

kokku 370 eurot (3,5 tundi × 100 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).

27.4. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 175 + 370 = 545

eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 78%, mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja 425,10 eurot (545 × 78%).

28. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse

alusel

menetluskulude

kindlaksmääramise

lahendis,

et

hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema

poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

29. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

30. Kohtuotsus tuleb kostjale kätte toimetada avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 317

lg 5 esimese lause kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel

väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik