2-24-5460/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 24.05.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-5460

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X

paigutamiseks

tema

tahte

vastaselt

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahendid

Harju Maakohtu 10.04.2024 ja 14.04.2024 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 14.04.2024 määruse resolutsiooni p-s 3 esialgse

õiguskaitse kohaldamise lõpuaega kellaajaliselt selliselt, et esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks

20.05.2024 kell 03.00 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega.

2. Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 14.04.2024 muutmata.

3. Jätta Harju Maakohtu 10.04.2024 määrus muutmata.

4. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

5. Harju Maakohtu 14.04.2024 määruse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Pikendada

X

suhtes

esialgse

õiguskaitse

korras

tahtest

olenematu

psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 10.04.2024 kell 03.00

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

5.2. Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

5.3. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

lugeda lõpetatuks 20.05.2024 kell 03.00 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

5.4. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata

määruse täitmist.

5.5. Jätta menetluskulud riigi kanda.

6. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15

päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse

juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata

abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja)

esitas 10.04.2024 Harju Maakohtule esialgse õiguskaitse taotluse X (puudutatud isik) suhtes

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Ühtlasi palus

avaldaja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotluse kohaselt rakendati

psühhiaatriakliinikus puudutatud isiku suhtes alates 10.04.2024 kell 03.00 tahtest olenematut

ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

2. Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil

esimest korda. Varasemast oli teada, et 2017. aastal suunas perearst isiku ärevushäire tõttu

psühhiaatri vastuvõtule.

3. Käesolevalt tõid ema ja õde puudutatud isiku psühhiaatriakliiniku valvetuppa otse

lennujaamast. Ema ja õde käisid isikul Kreekas järel, kuivõrd neil tekkis hirm, et ta võib

kujutada endale ohtu. Puudutatud isik saatis lähedastele korduvalt sõnumeid selle kohta, et

tahab raha mürgisüstiks, kuna ei suuda enam elada. Valvetoas kurtis isik, et inimesed teavad

tema kohta asju, mida nad tegelikult teada ei tohiks, teda jälgitakse pidevalt, kommenteeritakse

ja filmitakse. Isik avaldas suitsiidmõtteid ning soovis mürgisüsti. Kreekas elades oli ta rahalistes

probleemides, mistõttu oli mitu päeva söömata. Lähtudes puudutatud isiku psühhootilistest

ajenditest juhindunud käitumisest, otsustas valvearst isiku hospitaliseerida tahtest olenematuks

psühhiaatriliseks raviks 10.04.2024 kell 03.00.

4. Esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks oli puudutatud isiku seisund muutusteta. Isiku

sõnul oli tegemist juriidilise probleemiga, tema Facebooki ja Instagrami kontodele murti sisse

ning keegi kureeris kõike, mida ta sotsiaalmeedias nägi. Samuti kasutati sealt saadud infot ära,

et tema läbisaamist erinevate inimestega rikkuda. Ta tegi korduvalt veebipolitseile selles osas

avaldusi, kuid olukord ei muutunud. Kontodele sisse häkkinud inimesed lavastasid ta

töövõimetuks, jälgisid pidevalt tema sõnumeid ning käisid teda pildistamas, just nendel

hetkedel, mil tal oli raha otsas. Hiljuti proovis puudutatud isik Kreekas hotelli varem sisse saada

ning kirjutas hotelli omanikule sõnumi, mille peale hakkas keegi tema kõrvaltoas täpselt neid

sõnu kasutades räppima. Isiku hinnangul oli see märk selle kohta, et tema kontosse häkkinud

inimesed olid muutunud väga julgeks ega vaevunud seda enam isegi varjama. Kreekas üüris

isik korterit ning maksis selle eest kaks kuud ette, kuid pidi korterist lahkuma, kuna seal liikus

tema manipuleerimine telefonist väljapoole. Isiku õde ja vend olid tema vastu ning mõjustasid

ema uskuma, et ta on hull. Kui ema ja õde tulid talle Kreekasse järele, siis ta nendega kaasa

minna ei soovinud. Esialgu jäi ta edasi Kreeta saarele, kuid kuna raha oli otsas, kõht oli väga

tühi, korterisse ei olnud võimalik tagasi minna ning ta oli sunnitud ööbima tänaval, kus oli öösel

väga jahe, siis nõustus ta lõpuks sellega, et ema ostab talle lennupileti tagasi Eestisse.

Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9).

Tal puudus täielikult haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võis ta oma

psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse mõttekäigu ja ettearvamatu käitumise tõttu olla

ohtlik eelkõige iseendale. Psüühilise seisundi tõttu ei olnud ta võimeline otsustama enda ravi

üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Tema seisundist lähtuvalt ei olnud

alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel, mistõttu taotles avaldaja kohtult

luba puudutatud isiku ravi jätkamiseks nii esmase õiguskaitse korras neljaks päevaks kui selle

pikendamist ning luba tahtevastaselt ravimite manustamiseks.

5. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et tal ei olnud midagi viga. Ta läks emaga õe poole,

et seal ööbida, aga poolel teel tuli õde vastu ja ütles, et ta ööbib täna teises kohas ning tõi ta

haiglasse. Puudutatud isiku asemel pidi hoopis tema õde haiglas olema. Õde ründas teda

Kreekas, et saaks tõendi selleks, et teda haiglasse panna, aga Kreekas see plaan ei töötanud. Isik

tunnistas, et saatis emale suitsiiditeemalisi sõnumeid, kuid seda seepärast, et 38 või 39 inimest

on tema sotsiaalmeediasse sisse murdnud ja tekitavad selliselt talle erinevaid olukordi. Ema

pidi aru saama, et tema saadetud sõnumeid ei tohi lugeda, kuid ilmselt ei osanud ema neid

rakendusi nii hästi kasutada, et sõnumid kustutada või saatja blokeerida. Näiteks lõid need

inimesed sellise olukorra, et kui ta ootas hotelli ukse taga sisse registreerimise aega, siis tuli

hotellist välja üks inimene ja andis talle hotelli juhataja telefoninumbri, et talle helistada ja läks

seejärel ära. Kui puudutatud isik hotelli juhatajale helistas, siis see sama inimene, kes talle enne

numbri andis, hakkas teises toas räppima täpselt nende samade sõnadega, mida hotelli juhataja

telefonis rääkis ja mida teises toas viibija ei oleks saanud kuulda. Puudutatud isik tundis, et teda

jälitatakse erinevate rakenduste kaudu.

6. Ärakuulamisel jäi raviarst varasemalt avaldatu juurde ja lisas, et puudutatud isik hakkas

kohtuniku ja arsti nimest nägema erinevaid tähendusi ja looma seoseid erinevate tema eluga

seotud sündmuste vahel. Enda suhtes oli isik negatiivselt meelestatud ning suitsiidioht oli

kõrge.

7. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotluse rahuldamist.

Maakohtu 10.04.2024 määrus

8. Maakohus rakendas 10.04.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset

ning lubas kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 10.04.2024 kell 03.00 kuni 14.04.2024. Samuti

andis kohus loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui puudutatud isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi

läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, asus maakohus seisukohale, et esines alus kohaldada

esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem

kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku käitumine oli psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu püsib

ta haiglaravita jäädes ohtlikuna iseendale ja ümbritsevatele. Isik oli selgelt segaduses ega

saanud korraldada sellises seisundis enda elu ka mitte elementaarsel määral. Väljaspool haiglat

ei olnud tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kohus leidis, et kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused olid täidetud ja viivitusega võis kaasneda oht nii isikule endale

kui ka ümbritsevatele. Tervislikku seisundit arvestades vajas puudutatud isik hospitaliseerimist.

Vabatahtliku ravi korral võis isik vabalt haiglast lahkuda, mis tooks kaasa ravi katkemise ja

selle ebaõnnestumine, mis ei ole isiku huvides. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et

puudutatul isikul on raske psüühikahäire (F23.9), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustaks ta raske psüühikahäire tõttu eelkõige

iseennast.

Maakohtu 14.04.2024 määrus

9. Maakohus pikendas 14.04.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40

päevani alates tema tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 10.04.2024. Kohus määras,

et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi lõpeb 20.05.2024 või mõnel

eelneval päeval, kui raviasutus teeb otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Samuti andis

maakohus loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Kohus kordas varasemas määruses esitatud seisukohti ning veendus ärakuulamisel, et

puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada ja

seda juhtida. Tema käitumine oli psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu püsib ta haiglaravita

jäädes ohtlikuna iseendale ja ümbritsevatele. Isik oli selgelt segaduses ega saanud sellises

seisundis korraldada enda elu ka mitte elementaarsel määral. Haiglaravita jätmisel ohustaks ta

eelkõige iseennast.

Määruskaebus

10. Puudutatud isik esitas maakohtu määruste peale määruskaebuse, milles palus need tühistada

ja vabastada ta kinnisest asutusest.

PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks ei olnud täidetud, kuivõrd

puudutatud isikul puudus raske psüühikahäire. Psühhootiline episood, mida avalduses

kirjeldati, oli valestimõistmise tagajärg. Kuigi puudutatud isik rääkis mürgisüstist, siis ei

mõelnud ta seda tõsiselt. Isiku ema ei uskunud, et välismaal olles ja töötades võivad inimesed

olla võõramaalaste suhtes halvemini meelestatud. Ateenas ei kogenud puudutatud isik kiusu,

kuid väiksemates piirkondades räägiti temast halvasti ning häkiti tema sotsiaalmeedia

kontodesse. Kuigi puudutatud isik ei rääkinud kreeka keelt, siis sai ta sõnatüvede järgi aru, et

räägitakse temast ja temaga seonduvast, näiteks tema allergiatest ja varasematest töötamistest.

Menetluse edasine käik

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

12. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata.

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste

tühistamiseks, kuid täpsustada tuleb maakohtu 14.04.2024 määruse resolutsiooni p-i 3,

märkides kellaajalise täpsusega esialgse õiguskaitse kohaldamise lõpuaja. Maakohtu määrused

jäävad TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 sisuliselt muutmata ja määruskaebus

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659

ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

15. Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on vaidlustatud määrustega rakendatud esialgse

õiguskaitse tähtaeg lõppenud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruste

seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast

isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise

määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 19). Seega

ei takista esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja möödumine määruskaebuse lahendamist.

16. Maakohus kohaldas 10.04.2024 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja

pikendas psühhiaatriahaiglasse paigutamist 14.04.2024 määrusega kuni 40 päevani.

Ringkonnakohtu hinnangul selgitas maakohus nõuetekohaselt välja PsAS § 11 lg 1 ja TsMS §

534 lg 5 kohaldamise eeldused. Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid

asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult.

17. Maakohus tuvastas õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). 10.04.2024

psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire täpsustamata

äge psühhootiline episood (F23.9). Tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu

püsiks ta haiglaravita jäädes ohtlik eelkõige iseendale. Veendumus, et puudutatud isikul on

raske psüühikahäire, tekkis maakohtul ka isiku ärakuulamisel. Valvearsti avaldatust nähtuvalt

ei muutunud seisund ka pärast 4-päevast haiglas viibimist (dtl 36). Ringkonnakohtul puudub

alus kahelda psühhiaatrite ja valvearsti seisukohtades. Seega esinesid käesoleval juhul PsAS

§ 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ning tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks.

18. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi

osas seisukoha võtmisel hindama. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata

kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning

tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige

lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p

39.2; RKTKm 2-15-3662, 14.02.2018, p 14). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik

haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-

15-3662, p 14.1; RKTKm 2-16-10435, 20.03.2019, p 18).

19. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti ka puudutatud isiku ohtlikkuse

(PsAS § 11 lg 1 p 2). Psühhiaatrite arvamusest nähtus, et isiku käitumine oli tema psüühilisest

häirest lähtuva ebaadekvaatse mõttekäigu ja ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik eelkõige talle

endale. Maakohus märkis põhjendatult, et oma tervislikust seisundist tulenevalt ei olnud

puudutatud isik võimeline oma elu ka elementaarsel määral korraldama (s.o katma oma

baasvajadused). Samuti avaldas isik suitsiidseid mõtteid, mistõttu oli suitsiidioht kõrge.

Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkus on maakohtu tuvastatud asjaolude

põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2

sätestatud tingimus.

20. Samuti ei ole puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Riigikohtu

praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole

võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13,

p 40). Raviarsti 13.04.2024 arvamusest tulenevalt puudus puudutatud isikul koostöövalmidus

raviks (dtl 36). Olukorras, kus isik ei mõistnud ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi

kohaldades. Maakohus märkis põhjendatult, et väljaspool haiglat ei ole kontrollitav ravimite

korrektne manustamine ning vabatahtliku ravi korral võib isik haiglast lahkuda, mis toob kaasa

ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku huvides. Seega on

ringkonnakohtu hinnangul tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3

sätestatud eeldus.

21. TsMS § 534 lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri

või muu pädeva arsti arvates. Psühhiaatrite 10.04.2024 hinnangu kohaselt ei olnud puudutatud

isiku seisundit arvestades tõenäoline tema seisundi paranemine 4-päevase ravi vältel. Raviarsti

13.04.2024 arvamuse kohaselt ei muutunud isiku seisund ka pärast esialgset haiglas viibimist,

tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel kujutaks ta ohtu endale ja

ümbritsevatele isikutele. Kuivõrd psühhiaatrite ja raviarsti arvamusest tulenevalt oli esialgse

õiguskaitse pikendamine vajalik, oli maakohtul õigus vastavalt isiku tervislikule seisundile

esialgset õiguskaitset pikendada. Asjaolu, et puudutatud isik psühhiaatrite hinnanguga ei

nõustu, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ja ohtlikkusele ning

ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

22. Eelnevast tulenevalt olid ringkonnakohtu hinnangul antud juhul täidetud tingimused

esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks 40 päevani. Määruskaebus

tuleb jätta rahuldamata.

23. Maakohtu 14.04.2024 määruses määrati esialgne õiguskaitse ja tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi kuni 20.05.2024 ilma kellaajalise täpsuseta. Ringkonnakohus täpsustab

esialgse õiguskaitse kohaldamise lõpuaega kellaajaliselt selliselt, et esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loetakse lõpetatuks 20.05.2024 kell 03.00 või

mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13,

p 46.5)

24. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause

alusel riigi kanda.

25. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)