2-22-8515/33 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Triin Harak

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. mai 2024, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-8515

Tsiviilasi

K. L. hagi P. R. - L. vastu ühisvara jagamise

nõudes

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: K. L. , isikukood xxxxxxxxxx

Hageja lepinguline esindaja, vandeadvokaat Grete

Kirsimaa

Kostja: P. R. - L. , isikukood xxxxxxxxx

Kostja lepinguline esindaja, vandeadvokaat Karin

Antsov

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata K. L. hagi P. R. - L. vastu ühisvara jagamise nõudes.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on K. L. hagi P. R. - L. vastu ühisvara jagamise nõudes.

Hageja esitatud asjaolud, seisukohad ja nõuded nähtuvad 27.05.2022 hagiavaldusest,

30.09.2022, 05.06.2023, 22.05.2023, 10.08.2023, 25.03.2024 ja 01.04.2024 seisukohtadest

ning eelistungil selgitatust (I kd lk 3-7, 32-34, 124-126; 131-133; 155-157; 168-171 II kd

lk 3-6, 28).

2. Hageja on esitanud ühisvara jagamise nõude, milles palub mõista P. R. - L. ühisvarast

tehtud kulud lahusvarale summas 145 190 eurot ühisvarasse ning jagada ühisvara selliselt,

et ühisvarasse tasutud hüvitis jagatakse poolte vahel võrdsetes osades.

3. Hageja on selgitanud, et tema ning kostja kooselu algas 2009. aastal. 2010 otsustasid

pooled, et kostja soetab hageja isale, A. L. , kuulunud kinnistu asukohaga

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (registriosa nr xxxxxxx) hinnaga

300 000 krooni. Kinnistu ostu-müügi hind oli 400 000 krooni ning müüja sooviks oli, et

tema ning tema kolm last saaksid igaüks kinnistu müügist 100 000 krooni. Kuna samal

ajal oli otsustatud, et hageja ja kostja abielluvad, soovis hageja panustada sellisel viisil, et

temale kuuluva 100 000 krooni võrra oleks tehingu hind väiksem ehk kokkuleppe kohaselt

300 000 krooni. Seega panustas hageja ostetavasse kinnisasja ¼ osa. Kostja kanti

kinnisasja omanikuna sisse 13.04.2010. Hageja ei vaidle vastu, et tegemist on kostja

lahusvaraga.

Hageja ja kostja abiellusid xxxxxxxxxx ning alustasid koheselt kinnisasjal asetsevate

hoonete renoveerimist. Poolte vahel oli kokkulepe, et kostja tasub suuremate

ehitusmaterjali koguste eest ning hageja ülesandeks jäi ehitustööde teostamine, abitööjõu

vajaduspõhine kaasamine, tööde organiseerimine, transpordi korraldamine jms. St pooled

investeerisid ühise elukoha loomisesse ühiselt panuseid, kostja panustas eelkõige

ühisvarasse teenitud rahaliste vahenditega ning hageja oma töö ja ajaga, aga ka rahaga.

Poolte panus kinnisasja parendamisel abielu ajal oli pisut erinev. Hageja panus seisnes

peamiselt töötundides ning osalises rahalises panuses, samas kui kostja panus seisnes

suuremas osas rahas ning osaliselt töös. Kostja on kandnud rahalisi vahendeid

ehitusmaterjali ostmiseks hagejale. Hageja ei nõustu väitega, et kostja lahusvara arvelt

finantseeriti ehitustöid, lahusvara arvelt finantseeriti vaid ehitusmaterjali soetamist. Kõik

tööjõukulud aastatel 2010-2022 kandis hageja.

Hageja sissetulekuks oli 2010 – dets 2016 töövõimetuspension. Aprill 2017 – Sept 2017

võeti hageja töötuna arvele ning 2017 – november 2022 töötas ta töölepingu alusel

xxxxxxxxxxxxx-s. Alates 2021 aasta maist kuni käesoleva ajani töötab hageja

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-s. Lisaks on hageja saanud sissetulekuid erinevatest

töölepingulise iseloomuga suhetest ning mitteametlikult eraisikutele kuuluvatel objektidel

ehitustöid teostades.

4. Kinnisasjal asus selle müügi hetkel elamu, majandushoone, ait-kuur, kelder, saun ning

mitmed ilma vundamendita kergehitised. Töö algas vanade hoonete lammutamisest ja

lõppes viimase abihoone valmimisega. Hageja pühendus alates 2010. a suvest hoonete

renoveerimisele põhitööna, sest poolte idee oli rajada majutusasutus, millega teenida

lisasissetulekut. Suurem osa töid valmis 2011 jooksul. Majutusteenuse pakkumisega

alustasid pooled detsembris 2013 ning selle osutamisega tegeleti aktiivselt aastatel 2015-

2021. Kostja on kasutanud suures ulatuses ühisvara oma lahusvara huvides, kuid ei ole seda

väärtust hüvitanud ühisvarasse, mistõttu on hagejal väärtuse hüvitamise nõue kostja vastu.

Hageja on tuginenud Majandus- ja taristuministri 11. juuni 2015 määruses nr 63 toodud

arvutuskäigule ning statistikaameti poolt väljastatud „Ehitushinnaindeksi muutus võrreldes

eelmise aastaga” toodud ehitushinnaindeksitele ning hinnanud kulud hoonete taastamisel

järgnevaks

(ei

sisalda

kulusid

lammutamisele,

täiendava

kanalisatsiooni

ja

elektripaigaldiste rajamist): elamu - 68 801 eurot, kelder - 13 936 eurot, saun - 44 577

eurot, ait-kuur - 11 876 eurot, majandushoone - 6000 eurot. Kokku leiab hageja, et pooled

panustasid ühisvara hageja lahusvarale kokku 145 190 eurot, sellest umbes 72 595 eurot

on reaalne rahaline kulu materjalidele ning 72 595 eurot on kulu tööjõule. 10.08.2023

seisukohas toob hageja välja, et 2010–2022 kinnistule ühisvara arvel tehtud parenduste

väärtus on kokku 88 836 eurot, täpsustades kohtuistungil, et antud arvestused on tehtud

selliselt, et moodustavad 50% ühisvarast.

25.03.2024 lõplikes seisukohtades märgib hageja, et poolte panust töötundide arvu näol

maja ümberehitamisele ei ole ebamõistlike raskuste tõttu võimalik tõendada. Seega palub

hageja kohtul otsustada hageja tööpanus kohtu siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades tuginedes TsMS § 233 lg-le 2. Terve abielu jooksul ja ka abielu sõlmimisele

eelnevalt on pooled ühiselt panustanud väärtuse loomisesse – talu rajamine, renoveerimine,

hooldamine, selle elukohana kasutamine ja sellelt tulu teenimine. Hageja hinnangul, kui

antud küsimust ei ole võimalik lahendada ühisvara jagamise kontekstis, tuleb kohtul

käsitleda võimalikke lahendusi ka alternatiivsetel alustel, millistest üks võib olla seltsingu

sätete alusel väärtuse jagamise ja hüvitamise nõue. Lõppseisukohas palub hageja rahuldada

hagi ja mõista P. R. - L. välja summa 69 145,59 (64 170 + 2673,31 + 2302,28) eurot ning

jätta menetluskuld P. R. - L. kanda.

Seonduvalt PRIA-st kostja lahusvara arvelt saadud toetustega (ca 1000 eurot aastas),

märgib hageja, et tegemist oli poolte ühise otsuse alusel saadud toetustega ning neid

kasutati samuti ühiste otsuste alustel, enamasti pelletite (küttematerjali) ostmiseks, mida

kasutati talumajapidamise kütmiseks. Nendel aastatel, kui raha ei kulutatud pelletite eest

tasumiseks, andis hageja pool summast sularahas või ülekandega kostjale.

5. Kostja palub mh 06.09.2022, 07.10.2022, 10.04.2023, 15.11.2023, 25.03.2024 ja

01.04.2024 vastustes ja seisukohtades ning eelistungil selgitatust nähtuvalt (I kd lk 29-31,

53-55, 86-91, 164-167, 168-171, 172-176, II kd lk 25-27) jätta hagi rahuldamata ning leiab,

et hageja poolt kostja lahusvara osas tehtud tööalase panuse rahaline väärtus ei ole

käsitletav ühisvarana PKS § 25 tähenduses ja PKS § 34 lg 1 tähenduses. Seltsingu sätted,

mis sisalduvad VÕS-s, ei ole kohaldatavad abielulise ühisvara jagamisele, mille

regulatsioon sisaldub PKS-s.

6. Kostja selgitab, et talle kuulus enne abiellumist lahusvarana korter xxxxxxx aadressil

xxxxxxxxxxxxx/xx-, mille ta müüs 08.04.2010 hinnaga 1 100 000 Eesti krooni. 13.04.2010

omandas kostja lahusvarana xxxx kinnistu hinnaga 300 000 Eesti krooni, asudes seejärel

seal teostama renoveerimistöid enda lahusvara (xxxxxxx korteri müügist laekunud

rahalised vahendid) arvelt. Hageja oli nii enne abiellumist kui ka pärast abiellumist pikalt

töötu, mistõttu puudusid tal endal rahalised võimalused panustada xxxx kinnistu ja sellel

asuvate hoonete renoveerimisse. Enne abiellumist toimunud renoveerimistööde käigus

kandis kostja hageja arvele 73 682 krooni renoveerimistööde jaoks. Kokku, sh koos enne

abiellumist üle kantud summaga, on aastatel 2010-2021 hageja kontolt kostjale laekunud

18 144,90 eurot xxxx kinnistu jaoks. Kuna hageja oli töötu, siis viibis ta kohapeal ning sai

kostjalt saadud rahaliste vahendite arvelt soetada renoveerimiseks vajalikke materjale,

samuti maksta ehitusöid teostanud isikutele. Suuremahulised renoveerimistööd xxxx

kinnistul teostati enne abiellumist. xxxxxxx korteri müügist laekunud rahalistest

vahenditest on kostja kandnud xxxxxxxxxxxxxxx arvele perioodil 01.05.2010 –

07.07.2010 kokku 353 600 krooni, mida on samuti kasutatud ehitustööde ja sisustuse jaoks.

Kostjale kuulub lahusvarana 100 %-line osalus enne abiellumist, 02.12.2008, asutatud

osaühingus xxxxxxxxxxxxxxx (registrikood xxxxxxx), mille majandustegevusega on

seotud ka xxxx kinnistu.

xxxxxxxxxx abiellusid hageja ja kostja. xxxx kinnistu renoveerimine jätkus ka abielu ajal,

kuid seda kostja lahusvara arvelt, sest hageja oli jätkuvalt töötu ning tal puudus sissetulek,

mille arvelt renoveerimistöid teostada. Eelviidatud osaühing on samuti kandnud xxxx

kinnistu renoveerimisega seotud kulusid perioodil 13.04.2010 - 31.12.2010.

7. Kostja nõustub osaliselt hageja välja toodud parendustöödega, andes neile ka omapoolsed

selgitused. Kokkuvõtlikult toob kostja välja, et lammutustööde, elamu ehituse, keldri

ehituse, sauna lae ehituse, ait-kuuri ehituse, majandushoone renoveermise ja sillutiskivi

paigalduse juures on osalenud kolmandad isikud. Ehitusmaterjali ja istikute eest on tasunud

xxxxxxxxxxxxxxx. Sanitaarremondis osales kostja vähemalt sama suurel määral kui

hageja ning toob välja omapoolt teostatud tööd.

8. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et hageja on xxxx kinnistul aidanud korraldada ja teostada

ehitustöid, kuid kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et hageja tegevus tuleb rahaliselt ümber

arvestada ja ühisvara hulka arvata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja poolt

nimetatud J. H. , J. B. P. R. tegid xxxx kinnistul ehitustöid ning neile maksti tasu

sularahas. Raha selleks tuli kostjalt. Lisaks vaidleb kostja vastu kommunaalkulude ja kütte

pooleks kandmisele, tuues välja, et kõik kulud kandnud ainult kostja enda lahusvara arvelt

kuni 2019 märtsini. Peale seda hakkas hageja maksma osaliselt kulusid kahasse ja tegi

selleks ülekanded kostjale poole kulu osas. Perioodil 2014 – 2021 on hageja taotlenud xxxx

kinnistu osas toetusi PRIA-lt kostja lahusvara arvelt summas 7941,08 eurot, millest kostjale

on makstud 09.12.2019 499,99 eurot. Hageja poolt välja toodud asjaolud ja väidetavad

suulised kokkulepped seoses xxxx kinnistu ostusummaga ei oma käesoleva vaidluse

seisukohalt tähendust.

Kostja vaidleb vastu hageja nõude aluseks olevale arvestusele ning leiab, et käesoleva

vaidluse raames ei ole võimalik tugineda nõude suuruse arvestamisel majandus- ja

taristuministri 11.06.2015 määrusele nr 63 „Hoone keskmise ehitusmaksumuse hindamise

kord“. Kostja palub jätta hagiavalduse rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda.

KOHTU SEISUKOHT

9. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:

− kostja soetas 13.04.2010 lahusvarana hageja isale kuulunud xxxx kinnistu hinnaga 300

000 Eesti krooni;

− pooled abiellusid xxxxxxxxxx, abielu lahutati Tartu Maakohtu xxxxxxxxx otsusega

tsiviilasjas x-xx-xxxxx xxxxxxxxxx);

10. Hageja on palunud ühisvarast lahusvarale tehtud kulud summas 145 190 eurot arvata

ühisvarasse ning jagada ühisvara selliselt, et ühisvarasse tasutud hüvitis jagatakse poolte

vahel võrdsetes osades. Sellise tulemini on hageja jõudnud summeerides kinnistul olevate

rajatiste hinnangulised ehitusmaksumused, mis koosnevad võrdsetes osades materjali- ning

tööjõukuludest. Viimases seisukohas on hageja täpsustanud, et tuginedes asjatundja

arvamusele, hindab summaks, mille väljamõistmist endale taotleb, 64 170 eurot

tööjõukuludena, mis on tema töötunnid kostja lahusvaraks oleval xxxx kinnistul ning

xxxxxxxx korteris. Lisaks sellele palub välja mõista kostjalt 2673,31 ja 2302,28 eurot kui

xxxx kinnistuga seotud kütusekulud ja ehituspoodide arved eelkõige tööriistadega seoses.

Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

Hageja on välja toonud, et kostja on kasutanud ühisvara oma lahusvara huvides ning

tuginedes PKS § 34 lg 1 taotleb, et kostja hüvitaks ühisvara arvelt tehtud panuse tema

lahusvarale ühisvarasse ning see panus tuleks poolte vahel jagada võrdselt vastavalt PKS

§ 37 lg 3. Hageja on läbivalt menetluses käsitlenud nõuet ühisvara jagamisest ning

avaldanud ka kohtuistungil, et tema panus ühisvarasse on töötunnid mis tuleks tagasi

ühisvarasse arvestada ja pooleks jagada (tl 168 pöördel). Lõplikes seisukohtades tõi hageja

välja, et kui antud küsimust ei ole võimalik lahendada ühisvara jagamise kontekstis, tuleb

kohtul käsitleda võimalikke lahendusi ka alternatiivsetel alustel, millistest üks võib olla

seltsingu sätete alusel väärtuse jagamise ja hüvitamise nõue.

11. Kohtule esitatud asjaoludele tuginedes on hageja nõue suunatud ühisvara jagamisele,

kuivõrd hageja viitab, et ühisvara arvelt on tehtud kulutusi kostja lahusvarale. Hageja on

korduvalt menetluse jooksul täpsustanud nõuet. Käesolevalt menetleb kohus hageja nõuet

ühisvarast lahusvarale tehtud kulude hüvitamiseks ühisvarasse ning ühisvara jagamiseks

selliselt, et ühisvarasse tasutud hüvitis jagatakse poolte vahel võrdsetes osades ning kostjalt

mõistetakse hageja kasuks välja hüvitis summas 69 145,59 eurot.

12. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et

hagi ei kuulu rahuldamisele.

13. Poolte varalistele suhetele kohaldatakse abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta

sätestatut. Abikaasade ühisvara jagamise nõude aluseks saab olla perekonnaseaduse (PKS)

§ 37 lg 1, mille järgi jagatakse ühisvara varaühisuse lõppemisel. Ühisvara koosseis

määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11). Varaühisuse varasuhe

lõpeb, kui abielu lahutatakse (PKS § 35 p 3). Abielu lõpeb perekonnaseisuasutuses abielu

lahutamise korral abielulahutuse kande jõustumisel (PKS § 66 p 3).

Varaühisuse varasuhe lõppes PKS § 37 lg 11 ja PKS § 35 p 3 alusel abielu lahutamise otsuse

jõustumisega xxxxxxxxxx. PKS § 24 lg-st 2 tuleneb, et kui abiellujad ei vali varasuhet

abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele

suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut.

Kohus märgib, et kui nõue ühisvara jagamiseks on esitatud pärast 01.07.2010, kohaldatakse

kehtivat perekonnaseadust, kusjuures kehtiva perekonnaseaduse alusel tuleb jagada nii enne

01.07.2010 kui ka pärast seda omandatud ühisvara (vt Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud

väljaanne. Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M, Puri. T. xxxxxxx 2014, lk 352).

Seega tuleb ühisvara koosseis PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga

(s.o seisuga xxxxxxxxxx), lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise

ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust.

14. PKS § 27 lg 1 sätestab, et ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara. PKS § 27

lg 2 p 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara esemed, mis olid abikaasa omandis enne

varaühisuse varasuhte algust. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et xxxx kinnistu asukohaga

xxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (registriosa nr xxxxxxx) omandati

kostja ainuomandisse enne abielu sõlmimist. Seega tuleb seda käsitleda kostja lahusvarana.

15. Kohus lähtub asja lahendamisel hagiavalduses esitatud nõudest, milles hageja palub

ühisvarast lahusvarale tehtud kulud arvata ühisvarasse ning jagada ühisvara selliselt, et

ühisvarasse tasutud hüvitis jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. Viimases seisukohas

on hageja täpsustanud, et tuginedes asjatundja arvamusele, hindab summaks, mille

väljamõistmist endale taotleb, 64 170 eurot tööjõukuludena ning 2673,31 ja 2302,28 eurot

kui xxxx kinnistuga seotud kütusekulud ja ehituspoodide arved eelkõige tööriistadega

seoses.

Siinkohal toob kohus välja, et kui hageja taotleb ühisvarast lahusvarale tehtud kulutuste

ühisvara hulka mõistmise ning väljamõistetu võrdselt jagamise tulemusel endale hüvitist

summas 69 145,59€, peab ta ära tõendama, et ühisvarast lahusvarale tehtud kulutused olid

kaks korda suuremad, st 138291,18€.

16. Kohus käsitles hageja varalistesse kulutustesse puutuvat nõuet (kütusekulud ja kulutused

ehituspoodides) 07.02.2024 kohtuistungil. Kostja on vaielnud vastu antud kulutuste

seotusele xxxx kinnistuga, selgitades, et hageja on teostanud töid ka teistel objektidel ning

esitatu kohaselt ei ole tuvastatav, et kulutused seonduvad just xxxx kinnistuga. Seda, et

hageja on erinevates kohtades teostanud ehitustöid, kinnitavad ka hageja enda esitatud

dokumentaalsed tõendid (kd II, tl 14,16). Täiendavaid tõendeid kulutuste seotuse kohta just

xxxx kinnistuga seoses, hageja ei esitanud. Seega ei ole võimalik tuvastada, et antud kulud

on kantud just xxxx kinnistu ehituse või parendamisega seoses ning võimalik ei ole antud

kulutusi arvestada kui ühe abikaasa lahusvarale tehtuid, mida peaks ühisvarasse hüvitama.

17. Teise ja valdava osa moodustab nõue töisesse panusesse puutuvalt. Hageja on väljendanud,

et tema panus ühisvarasse on töötunnid. Hageja taotleb tuvastada tema poolt kostja

lahusvarale tehtuna hageja töine panus, arvestades see ümber rahalisse vääringusse ning

määrata see kostja poolt ühisvarasse hüvitamisele, jagades seejärel ühisvara võrdselt.

18. Hageja on loetlenud erinevates dokumentides kinnistul tehtud töid, milliste sooritamist

peab enda töötundidena ühisvaraliseks panuseks (kd I, tl 65-67, 168 pöördel), mis on tehtud

kostja lahusvarale.

Pooled ei vaidle, et xxxx kinnistu on kostja lahusvara. Hageja on välja toonud, et xxxx

kinnistu müügitehingu ajal oli juba otsustatud, et hageja ja kostja abielluvad ning seetõttu

oli kinnistu tehingu hind 100 000 Eesti krooni madalam müügihinnast, mis on hageja panus

kinnistusse. Kohtu hinnangul ei ole see sellena käsitletav, kuivõrd ka viidatud

konstruktsiooni kohaselt ei teinud hinnaalandust oma panusena hageja, vaid kolmas isik

ning sündmus jääb abielueelsesse perioodi, mil poolte vahel ei olnud ühisvara.

Nagu nenditud, on kostja kinnistu soetanud abielule eelneval ajal ning asunud peale selle

ostmist seal teostama renoveerimistöid enda lahusvara (xxxxxxx korteri müügist laekunud

rahalised vahendid (tl 91-96)) arvelt. Kuigi pooltel puudub üksmeel selles, millises ulatuses

töid tehti enne abielu ja milliseid peale abielu, jääb kinnistu soetamise ja abielu sõlmimise

vahele pisut enam kui 3 kuud, millise ajaperioodi jooksul ei ole kohtu hinnangul eluliselt

usutav, et teostada oli võimalik enamus menetlusdokumentides kajastatud töödest, mida

kinnitab ka asjaolu, et kostja esitatud kulutuste loetelus on teatav hulk kandeid, mis jäävad

abielujärgsesse perioodi (tl 106-112). Poolte avaldatust nähtuvalt on ehitusmaterjalide

kulud kandnud ning rahaliselt valdavas ulatuses kinnistuga seotud kuludesse panustanud

kostja. Kostja on esitanud selgitusi koos kontoväljavõttega xxxx kinnistule lahusvarast

kantud kulude kohta perioodil 13.04.2010-31.12.2010 kogusummas ca 418 780 Eesti

krooni (so ca 26 764 €) tema lahusvaraks oleva ettevõtte xxxxxxxxxxxxx kontolt (tl 106-

112). Laenuna on xxxxxxxxxxxxxxx-le perioodil 01.05.2010-07.07.2010 kantud 358 600

krooni (tl 104). Samuti nähtub, et perioodil 24.04.2010-27.07.2010 kuni abiellumiseni on

kostja kandnud hagejale 73 682 krooni valdavalt selgitustega majanduskulude katteks (tl

102). Perioodil 24.04.2010-20.02.2021 on samuti hagejale tehtud kas kostja eraisiku

kontolt

või

xxxxxxxxxxxxxxx

kontolt

ülekandeid

valdavalt

selgitustega

„autokompensatsioon“ või „majanduskulude katteks“ summas 81 778 Eesti krooni

(5226,57€) kuni 27.11.2010 ja alatest 2011 aastast kuni perioodi lõpuni summas 10

711,99€ (tl 113-121). Hageja on esitanud kohtule kontoväljavõtted perioodil 13.08.2010-

16.11.2019 (tl 35-50), millelt nähtuvad maksed erinevates kauplustes, sh ehituskauplustes

ning tanklates koos omapoolse selgitusega, et kütusele on kantud kulutusi summas 2673,31

eurot ning ehituspoodides on tehtud kulutusi summas 2302,28 eurot. Kostja on välja

toonud, et kulutuste seos xxxx kinnistuga ei ole tuvastatav ning nende kohta täiendavaid

tõendeid esitatud ei ole.

Tööde teostamisse on panustanud hageja ning poolte avaldatust ja esitatud

dokumentaalsetest tõenditest (kd I tl 11-14) nähtuvalt J. H. (~300 töötundi), J. P. (~3-e

töönädala ulatuses) ja P. R. (~500 tundi) tasu eest, samuti kostja poeg ja vend. Lisaks on

kostja avaldanud, et ka tema on teostanud töid xxxx kinnistul, mida on kinnitanud ka hageja

30.09.2022 seisukohas (kd I tl 33).

Kommunaal- ja majapidamiskulud on tasunud alates 2019.a märtsikuust hageja ja kostja

kahasse selliselt, et hageja on teinud ülekandeid kostjale poole kulu osas. Kuigi hageja

väidab, et on tasunud sularahas ka varasemalt kulusid, on see väide tõendamata ning seda

ei ole kinnitanud ka kostja.

Materjalidest nähtuvalt on vaidlusalune kostja lahusvaraks olev kinnistu olnud valdava osa

poolte abielus oldud ajast, nende elukoht. Kohus on eelpool analüüsinud kostja panuseid

enda lahusvarale ning tuvastatav on, et kostja on seda ühiseks elukohaks olevat lahusvara

valitsenud märkimisväärses osas enda lahusvara arvelt. Kostja ei ole vaidlustanud, et

ehitustöid tehti, sh et neid tegi teatud osas ka hageja. Lisaks hagejale teostasid töid ka

kolmandad isikud tasu eest ning pereliikmed. Samuti on kostja ise enda avaldatu kohaselt

teostanud teatud töid kinnistul, mida hageja ei ole ümber lükanud. Seega on kohtu

hinnangul tõendatud hageja vastuväited selle kohta, et lahusvara on valitsetud lahusvara

arvelt selliselt, et ehitusmaterjali ja sisustuse eest on tasunud kostja, samuti läbi hagejale

tehtud ülekannete tasunud tööjõukulud kolmandatele isikutele, kes osalesid kinnistu

ehitustöödel.

19. Kohus leiab, et poolte seisukohadest tuleneb, et pooltel oli abielu ajal peresisene kokkulepe

selle kohta, et kulutused ehitusmaterjalidele, sisustusele jmt, lisaks arvestatava osa ajast

kommunaalkuludele kannab kostja enda lahusvara arvelt ning hageja abistab ehitustööde

korraldamisel ja teostamisel. VÕS § 4 lg 1 kohaselt on mittetäielik kohustus selline, mille

võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. VÕS § 4 lg 2 p 2

kohaselt, mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele

arusaamale. Kohustused, mis tulenevad kõlbelistest kohustustest või viisakusest,

sündsustundest, isiklikest suhetest, ei ole samuti õiguslikult siduvad kohustused. Kõlbelisi

kohustusi võib täita, kuid nende nende täitmata jätmisel ei saa kohaldada rikkunud poole

suhtes õiguskaitsevahendeid ega nõuda täitmisena üleantut tagasi (vt Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M, Sein. K. xxxxxxx 2016,

lk 24). VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt, üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui

üleandmisega täideti mittetäielik kohustus.

Kohtu hinnangul on hageja tegevus, so ehitusalastest oskustest tulenevalt abikaasa

abistamine temale kuuluvatel kinnisasjadel (st xxxx kinnistu, aga ka viidatud xxxxxxxx

kinnistu) käsitletav mittetäieliku kohustusena. Arvestades asjaolu, et pooled olid valdava

osa ajal, millal hageja tema viidatud töised tegevused tegi, abielus, on hageja kohtu

hinnangul täitnud isiklikest suhetest tuleneva kõlbelise kohustuse, mille täitmine vastab

üldisele arusaamale. Seega ei saa hageja kostjalt hageja poolt abielu ajal tehtud tööd

rahalisse väärtusesse ümberhinnatud kulutusena nõuda – tehtud töötunnid tasutatuna – ning

ühisvara hulka arvestada. Abielueelsel ajal ei olnud poolte vahel ka ühisvara, millest

kummagi lahusvarale panuste tegemine ning ühisvarasse hüvitamine PKS § 34 lg 1 järgi

võimalik võiks olla.

20. Kohus leiab ka, et poolte vahel ei ole sõlmitud mingis vormis seltsingulepingut ning

kohaldada ei ole võimalik ka seltsingu likvideerimise sätteid.

21. VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut

(seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga

määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.

22. Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa

iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580

jj (vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15).

Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud

kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu

ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile

orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise

korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele

ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni

kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline

kooselu Riigikohtu arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele

siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti

eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist

tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Ei saa eeldada, et

ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja

aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel.

23. Riigikohus on leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise

majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega

esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui:

− mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulisi ja

võrreldavaid majanduslikke (rahaliselt hinnatavad) panuseid (VÕS § 581 mõttes);

− pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise

varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22).

24. Seega nähtub, et seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise

eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil

mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Isikute

varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eeldusena ei pea olema

seltsinguleping sõlmitud otseste tahteavaldustega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele

viitab poolte vastav faktiline käitumine.

Samuti on Riigikohus märkinud, et abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte

omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad

omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või

kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja

seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste

ühisomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel

lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada (RKTKo nr 3-2-1-109-14, p

17). Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult

seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla

ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana

(vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17; RKTKo nr 3-2-1-128-11, p 20; VÕS § 581 lg 1).

Kolleegium on selgitanud, et seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid

sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele (RKTKo nr 3-2-1-69-12, p

15).

25. Käesoleval juhul ei taotleta jagada kinnisasja kui ühisvara, vaid abstraktselt ühisvara, mille

koosseisu hindab hageja kuuluvat tema töise panuse tööjõukuluna. Hageja leiab et

mõlemad pooled on teinud eseme parendamiseks olulisi ja võrreldavaid rahaliselt

hinnatavaid panuseid, kostja eelkõige panustades oma rahalist vara seltsingule kinnisasja

omandamiseks ning hageja niisamuti ehitades ja parendades ja hooldades kinnistut nii

seest kui väljast (s.h ühise majandustegevuse – majutusteenuse – korraldamine, mille

arvelt ühist majandamist korraldati).

26. Kohus on seisukohal, et asja lahendamisel tuleb arvestada, et pooled olid abielus perioodil

xxxxxxxxxx-xxxxxxxxxx. Kohus selgitab, et perekonnaseaduse sätetega ei ole abikaasade

varalised suhted ammendavalt reguleeritud, ning ei ole välistatud, et abikaasadel võivad

olla teineteise vastu nõudeid muul, sh võlaõigusseaduses sätestatud seltsingulepingu alusel.

Seda eeldusel, et see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega. Sellisele seisukohale on

jõudnud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-193-13. Siinjuures ei oma tähtsust, mis oli poolte

kooselu eesmärgiks, vaid tähtsust omab, mis oli poolte vahelise väidetava seltsingu

eesmärgiks. Seltsingulepingu olemasolu tuvastamiseks on muuhulgas vajalik tuvastada

vastavasisulised tahteavaldused ja rahaliselt hinnatavad võrreldavad panused.

Eelpool on kohus analüüsinud poolte panuseid seoses xxxx kinnistuga. xxxx kinnistu on

kostja lahusvara, mille soetamisse ei ole hageja panustanud. Kostja on asunud peale selle

ostmist

seal

teostama

renoveerimistöid

enda

lahusvara

arvelt

finantseerides

ehitusmaterjalide ostmist, ehitustööde teostamist ning soetades sisustusesemeid. Tööde

teostamises on osalenud hageja ja kolmandad isikud tasu eest, samuti kostja poeg ja vend.

Lisaks on kostja ise teostanud töid xxxx kinnistul. Kommunaal- ja majapidamiskulud on

tasunud alates 2019.a märtsikuust hageja ja kostja kahasse ning kuni selleni kandis neid

kostja. Samas on Riigikohus leidnud, et ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude

katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist (RKTKo nr 3-2-1-129-16, p

23).

27. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et tuvastatav ei ole poolte ühine tahe seltsingu

moodustamiseks ning mõlemad pooled ei ole teinud konkreetse kinnisasja soetamiseks või

parendamiseks olulisi ja võrreldavaid majanduslikke panuseid. Seda eelkõige kinnitab see,

et kinnisasi soetati abielu eelselt kostja ainuomandisse, milles ei ole vaidlust. Kinnistu

soetati lahusvarana kostja lahusvara müügist saadu eest. Samuti on tõendatud, et valdav

rahaline panus, mis läks kinnistu renoveerimisse, pärines kostja lahusvaraks olnud korteri

müügist saadud rahast, kas kostja lahusvaraks oleva ettevõtte poolt tasustatuna või hagejale

ülekantuna. Kohus möönab, et seltsingu ja selle vara moodustumist iseenesest ei mõjuta

kinnisasja asjaõiguslik kuuluvus, kuid nimetatud asjaolu omab kohtu hinnangul tähtsust

koosmõjus muude asja lahendamise seisukohalt oluliste asjaoludega. Asjas esitatust võib

küll järeldada, et xxxx kinnistu soetati pere eluasemeks, kuid ei ole tõendatud, et pooltel

oli selle soetamisel ja parendamisel ühine tahe, mis oli suunatud seltsingulepingu

sõlmimisele.

Menetluskulud

28. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

29. TsMS § 164 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki

pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud

erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral

põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see

kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. TsMS § 164 lg 2 näol on tegemist

diskretsiooninormiga. Seega on kohtul võimalus ja ka kohustus kaaluda igal konkreetsel

juhul, kuidas menetluskulusid jaotada. Kuna käesoleva vaidluse puhul oli tegemist

ühisvara jagamise nõudega- seega hagilise abieluasjaga-, tuleb menetluskulud jagada

lähtuvalt TsMS §-st 164.

30. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas põhjendatud jagada kulud erinevalt TsMS § 164

lg-s 1 sätestatust, seega tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kuna kohus jätab

poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses

menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik Triin Harak