2-24-6669/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild

Määruse tegemise aeg ja koht 24. mai 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-6669

Tsiviilasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. ja 29. aprilli 2024. a määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutud isik X (sünniaeg XX.XX.XXXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28. ja 29. aprilli 2024. a määrused tsiviilasjas nr 2-24-6669

muutmata.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15

päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse

juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27. aprillil 2024 esitas sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku

valvearst (avaldaja) Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni

40 päevani. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 26. aprillil 2024 kell 20.45 tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11

sätestatule. Taotluse kohaselt on puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu ohtlik iseendale ja

teistele. Samuti ei ole puudutatud isik võimeline oma ravivajadust ise hindama.

Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire

(F 23.9 äge psühhootiline häire). Puudutatud isik on Saksamaa kodanik, kes saabus Venemaa

kaudu hiljuti Eestisse. Puudutatud isikul Eestiga teadaolevalt sidemeid ei ole. Puudutatud isik

läks 26. aprillil 2024 Ameerika Ühendriikide Suursaatkonda Tallinnas, kus ta käitus

ebaadekvaatselt (kõneles seosetult, esitas erinevaid nõudmisi, saatis ka erinevaid seosetu jutuga

e-kirju). Saatkonna andmetel saadeti puudutatud isik Ameerika Ühendriikidest välja tema

agressiivse käitumise tõttu (mh kuulutatud kohtus ebastabiilseks isikuks). Kuna puudutatud isik

keeldust saatkonnast lahkumast, kutsuti talle politsei. Politsei kaasas psüühikahäire kahtluse

tõttu kiirabi. Kiirabi juuresolekul muutus puudutatud isik agressiivseks. Puudutatud isiku

ebaadekvaatse käitumise tõttu viidi ta sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise

meditsiini osakonda (EMO), kus ta keeldus kõikidest protseduuridest. Valvearsti hinnangul oli

puudutatud isik paranoiline ning talle jäi kahtlus paranoilisele luulusüsteemile. Valvearst

hospitaliseeris puudutatud isiku raskest psüühikahäirest (psühhootiline häire) tuleneva nii teda

ennast kui ümbritsevaid ohustava käitumise tõttu tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

otsusega. Haiglaravil viibides ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Puudutatud isiku

seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 4-päevase haiglaravi vältel.

2. Harju Maakohus rakendas 28. aprilli 2024. a määrusega (vaidlustatud määrus)

puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja

paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni neli päeva alates tema

26. aprilli 2024. a kell 20.45 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui puudutatud isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

2.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib kohtu loata psühhiaatri otsusel tahtest

olenematut ravi kohaldada 48 tunni jooksul tahtest olenematu haiglaravi algusest (PsAS § 11

lg 4). Maakohus tuvastas, et puudutatud isikule alustati tahtest olenematu ravi kohaldamist

valvearsti otsusel 26. aprillil 2024 kell 20.45. Kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse

rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele

isikutele

ja

on

olemas

piisavad

dokumendid

isiku

tervisliku

seisundi

kohta

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1).

2.2. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire. Avaldusest, kohtule

esitatud psühhiaatrite arvamusest ja puudutatud isiku ärakuulamisel avaldatust järeldas

maakohus, et puudutatud isiku raske psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada ning seda juhtida. Puudutatud isik ohustab ravita jäämisel psüühikahäirest lähtuva

ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega nii end ümbritsevaid inimesi (käitumine on

konfliktne ja agressiivne ning Ameerika Ühendriikidest saadeti välja kui ebastabiilne ja

agressiivne isik) kui iseennast (jätab end abitusse olukorda ega ole võimeline katma enda

baasvajadusi). Ka puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks.

3 (5)

Maakohtu hinnangul ei ole ravi läbiviimine muul viisil võimalik, mistõttu on alust kohaldada

esmast õiguskaitsevahendit. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob

kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides. Ka puudutatud isikule

määratud esindaja toetas esialgse õiguskaitse kohaldamist.

3. Avaldaja teavitas 29. aprillil 2024 maakohut sellest, et puudutatud isiku seisund ei ole

muutunud ja ta vajab jätkuvalt haiglaravi.

4. Harju Maakohus pikendas 29. aprilli 2024. a määrusega (vaidlustatud määrus)

puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani alates tema 26. aprilli 2024. a kell

20.45 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Maakohus andis loa

puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus määras, et esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 5. juunil 2024 kell 20.45 või mõnel

eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

Maakohus kordas varasemas määruses esitatud seisukohti. Maakohus asus seisukohale, et

käesolevaks ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega

suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Ka puudutatud isiku riigi õigusabi korras

määratud esindaja toetab avaldaja taotlust. Maakohtu hinnangul on tahtest olematu ravi

pikendamine põhjendatud.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada nii

28. aprilli 2024. a kui ka 29. aprilli 2024. a maakohtu määrused.

Puudutatud isik on seisukohal, et täidetud ei ole eeldused tema kinnisesse asutusse

paigutamiseks. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tal psüühikahäiret, mida oleks vaja haiglas

ravida. Haiglasse sattumisele eelnenud sündmuste ajal käitus ta rahulikult ja adekvaatselt ning

ei olnud endale ega teistele ohtlik. Puudutatud isik vajab toitumiseks spetsiaalset dieeti, mida

tal ei ole võimalik haiglas valmistada. Samuti on puudutatud isikul takistatud töötamine ja

seetõttu ka elatise tasumine, mis paneb teda raskesse rahalisse seisu.

6. Avaldaja palub jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest

täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

7. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) leiab, et puudutatud isiku

määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu

määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust nende

tühistamiseks.

4 (5)

10. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 28. aprilli 2024. a

määrusega ning pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 29. aprilli 2024. a määrusega

kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja selgitanud

PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Kolleegium nõustub maakohtu

määruste põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel neid ei

korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). 27. aprilli 2024

psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire – äge

psühhootiline häire (F23.9). Puudutatud isik on paranoiline (haiglas viibides proovis

„turvakaalutlustel“ endalt kanüüli eemaldada; oli paranoiline oma isiklikest asjadest ilma

jäämise osas; pildistas enda asju ja püüdis salaja diktofoni lindistama panna). Ka on puudutatud

isiku käitumine ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Enne hospitaliseerimist viibis puudutatud isik

Ameerika Ühendriikide Suursaatkonna juures, kus ta käitus ebaadekvaatselt, kõneles seosetult

(avaldas, et Bill Gates saab teda aidata) ja saatis saatkonnale seosetudi e-kirju. Eelnevalt käis

puudutatud isik ka Vene Föderatsiooni Suursaatkonnas, soovides viisata Venemaale pääseda,

kuid Narva piiripunktist saadeti ta tagasi (dtl-d 9 ja 69). Ka ärakuulamisel oli isik paranoiline

(„Kes maksis selle eest?“), avaldades segaseid mõtteid (aeg mängib tema vastu) (dtl 16).

Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast

kolmepäevast haiglas viibimist (dtl 44).

12. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse

(PsAS § 11 lg 1 p 2). Kolleegium nõustub, et olukorras, kus puudutatud isikul puudub

haiguskriitika ning tema käitumine on ettearvamatu ja ebaadekvaatne, ohustab ta ravita jäädes

enda ning ümbritsevate elu ja turvalisust. Ka Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkusele võib

viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt

RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Arvestades puudutatud isikul diagnoositud rasket

psüühikahäiret, ning asjaolu, et puudutatud isik on Saksamaa kodanik, kes on alles hiljuti

Eestisse saabunud, ja kellel ei ole teadaolevalt sidemeid Eestiga, nõustub ringkonnakohus

maakohtu järeldusega, et puudutatud isik võib ravita jäämisel olla ohtlik iseendale, sest ta ei ole

võimeline katma enda baasvajadusi. Seejuures on puudutatud isik ise avaldanud, et ta otsib

endale uut kodu, sest kaotas Saksamaal kuidagi kodu (dtl 16). Samuti saab isiku ohtlikkus

väljenduda kalduvuses vägivallale (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2). Kuigi

praegusel juhul ei ole asja materjalidest nähtuvalt puudutatud isik otsest vägivalda teiste

isikuste suhtes kasutanud, on tema terviseseisundist tulenevalt tema käitumine olnud

ettearvamatu ja agressiivne. Nii on avaldaja esile toonud, et puudutatud isik muutus

agressiivseks, kui kiirabitöötaja tema andmeid üles kirjutas ning puudutatud isiku ebakohane ja

tasakaalutu käitumine tekitas hirmu ka saatkonna töötajates. Seejuures on puudutatud isik

Ameerika Ühendriikidest välja saadetud põhjusel, et ta on ebastabiilne ja agressiivne isik (dtl-

d 9 ja 69).

13. Eeltoodu kogumis kinnitab maakohtu seisukohta, et puudutatud isik ohustab oma

käitumisega ümbritsevaid inimesi ning on ohtlik ka iseendale. Kolleegium nõustub tuvastatud

asjaolude põhjal tehtud maakohtu järeldusega, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel

kui tõenäoline. Psühhoosielamustest juhitud käitumine ohustab nii puudutatud isikut ennast

(võib jääda abitusse olukorda või kutsuda esile rünnakuid enda suhtes) kui ümbritsevaid (esineb

luulumõtetest põhjustatud kahtlused ja vaenulikkus teiste isikute suhtes). Asja materjalide

kohaselt on tema käitumine tekitanud teistes inimestes hirmu (nt saatkonna töötajad). Seejuures

on maakohus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

ravi tähtaja pikendamisel arvestanud puudutatud isiku raviarsti hinnangut, mille kohaselt

5 (5)

puudub puudutatud isikul koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta psüühikahäire tõttu

ohtlik endale ja teistele (dtl 44).

14. Kolleegiumi hinnangul on täidetud ka PsAS § 11 lg-s 3 sätestatud eeldus. Maakohus on

teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi meetmetest, sest tal

puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ka määruskaebusest nähtuvalt ei mõista

puudutatud isik enda ravivajadust, leides, et tal puudub raske psüühikahäire, mida oleks vaja

haiglas ravida. Riigikohus on varasemalt leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus

eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu

(vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal

diagnoositud rasket psüühikahäiret ning keeldub ravist, ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik

puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut

ravi kohaldades.

15. Kolleegium leiab, et kuivõrd puudutatud isiku raviarsti hinnangust nähtuvalt ei muutunud

puudutatud isiku seisund pärast kolmepäevalist ravi (dtl 44), siis leidis maakohus põhjendatult,

et isik vajab jätkuvalt haiglaravi. Seejuures on ka määratud esindaja toetanud avaldaja avaldust.

Kolleegium märgib täiendavalt, et asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et tal puudub

raske psüühikahäire ja ta ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule

seisundile ja ohtlikkusele ning ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste

hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda eriteadmistega isikute seisukohtades.

Asjaolu, et puudutatud isikul ei ole võimalik haiglas viibides tööd teha ning ta ei saa järgida

spetsiaalset dieeti, ei ole aluseks puudutatud isiku suhtes tahtest olematu ravi lõpetamiseks.

Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et puudutatud isik vajab oma terviseseisundist tulenevalt

ravi, mida ei ole võimalik tagada muul viisil.

16. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda.

17. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)