3-23-2799/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. mai 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2799

Haldusasi

Xi kaebus Keskkonnaameti 10.11.2023 ettekirjutuse nr 2380

tühistamise ning Keskkonnaameti kohustamise nõuetes

Menetlusosalised

Kaebaja X, volitatud esindaja vandeadvokaat

Epp Lumiste

Vastustaja Keskkonnaamet, volitatud esindaja Raul Oberg

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 23.04.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).

3-23-2799

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X omandas 13.08.2013 Meremuru kinnistu (maatulundusmaa 100%; asukoht Lindmetsa

küla, Saaremaa vald, Saare maakond; katastritunnus 80701:001:0077; edaspidi Meremuru

kinnistu). Perioodil 28.08.2013-13.02.2017 oli Meremuru kinnistu omanikuks Y. Alates

13.02.2017 on Meremuru kinnistu ainuomanikuks X.

2. X edastas 30.09.2015 Torgu Vallavalitsusele e-kirja teel taotluse ehitiste paigaldamiseks

Meremuru kinnistule.

3. Keskkonnaameti teostas 11.05.2023 Meremuru kinnistul kontrolli, mille kohta koostas

protokolli nr 1121873 ning tuvastas, et Meremaa kinnistul asuvad kolm ehitist, mis kõik asuvad

ehituskeeluvööndis: 1) ehitis 1 – terrassiga suvemaja; ehitis toetub kiviplokkidele, on

mõõtmetega 6,90 x 4,84 m ja pindalaga 33,4 m2. Põhikaardile kantud veepiirist asub 101 m

kaugusel; 2) ehitis 2 – iglusaun; ehitis toetub kiviplokkidele, on kujult ümar, ümbermõõduga

7,40 m ja pindalaga 4 m2 ; põhikaardil märgitud veepiirist asub 100 m kaugusel; 3) ehitis 3 –

kuivkäimla; ehitis toetub kiviplokkidele, on kujult ümar, ümbermõõduga 5,10 m ja pindalaga 2

m2; põhikaardile kantud veepiirist asub 87 m kaugusel.

4. Keskkonnaamet teavitas 18.07.2023 Xit haldusmenetluse nr 2380 alustamisest Xi ja Y suhtes

kavandatava ettekirjutuse koostamiseks Meremuru kinnistul looduskaitseseadusest tulenevate

nõuete rikkumise kõrvaldamiseks ja õigusvastaselt Lindmetsa hoiualale, ranna või kalda

piiranguvööndisse ja Läänemere 200 m ehituskeeluvööndisse rajatud ehitiste likvideerimiseks.

5. X esitas 17.08.2023 Keskkonnaametile seisukohad kavandatava ettekirjutuse osas. X palus

peatada haldusmenetluse kuni Saaremaa valla poolt seisukoha kujundamiseni Meremuru

kinnistul olevate ehitiste seadustamisel.

6. X esitas 13.09.2023 Saaremaa Vallavalitsusele taotluse ehituskeeluvööndis asuvate ehitiste

seadustamise seisukoha kujundamiseks.

7. Saaremaa vald asus 11.10.2023 seisukohale, et Meremuru kinnistu suhtes kehtivate

kitsenduste tõttu ja alal kehtivas üldplaneeringus sätestatu järgi ei ole detailplaneeringu

algatamine antud kinnistul ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks ebaseaduslike ehitiste

seadustamise eesmärgil meie hinnangul võimalik.

8. Keskkonnaamet tegi 10.11.2023 Xile ja Y ettekirjutuse nr 2380 likvideerida Meremuru

kinnistul Lindmetsa hoiualale, ranna või kalda piirangu- ja ehituskeeluvööndisse rajatud

ebaseaduslikud ehitised (elukondlik hoone, iglusaun ja välikäimla) tähtajaga 12.02.2024.

9. X esitas 06.12.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 10.11.2023

ettekirjutuse nr 2380 tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks kaaluma Xi poolt

Meremuru kinnistu Lindmetsa hoiualale, ranna või kalda piirangu- ja ehituskeeluvööndisse

rajatud ehitiste (elukondlik hoone, iglusaun ja välikäimla) seadustamiseks nõusoleku andmist.

Koos kaebusega esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus vaidlusaluse ettekirjutuse täitmise ja

täitmiseks vajalike abinõude (sh sunnivahendite) rakendamise peatamiseks kuni käesolevas

haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni.

10. Tallinna Halduskohtu 07.12.2023 kohtunõudega kohustati Keskkonnaametit vastama Xi

esialgse õiguskaitse taotlusele hiljemalt 15.12.2023.

11. Keskkonnaamet esitas 15.12.2023 seisukoha esialgse õiguskaitse taotlusele.

12. Tallinna Halduskohtu 19.12.2023 kohtumääruse alusel tagastati Xi kaebus osas, milles

taotleti Keskkonnaameti kohustamist kaaluma Xi poolt Saaremaa vallas Saare maakonnas

Lindmetsa külas Meremuru maaüksusel (katastritunnus 80701:001:0077) Lindmetsa hoiualale,

ranna või kalda piirangu- ja ehituskeeluvööndisse rajatud ehitiste (elukondlik hoone, iglusaun

3-23-2799

3(9)

ja välikäimla) seadustamiseks nõusoleku andmist (resolutsiooni p 1) ning võeti

Keskkonnaameti 10.11.2023 ettekirjutuse nr 2380 tühistamisnõudes menetlusse (resolutsiooni

p 2). Kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus jäeti kohtumääruse resolutsiooni p 6 alusel

rahuldamata.

13. X esitas 03.01.2024 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 19.12.2023 kohtumääruse

resolutsiooni p-de 1 ning 6 tühistamiseks.

14. Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2024 kohtumääruse alusel rahuldati Xi määruskaebus

osas, milles taotleti Tallinna Halduskohtu 19.12.2023 resolutsiooni p 1 tühistamist ning saadeti

kohustamisnõue samale kohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

15. Tallinna Halduskohus võttis 21.02.2024 kohtumääruse resolutsiooni p 1 alusel Xi

kohustamisnõude menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

16. Kaebaja leiab, et vaidlusalune ettekirjutus on õigusvastane.

16.1. Ettekirjutus on tehtud vale isiku ehk Y suhtes, kes ei ole korrakaitseseaduse (KorS) § 15

lg 1 mõttes avaliku korra eest vastutavaks isikuks, sest ei ole kinnistu omanik. Ettekirjutus

tuleks tühistada juba ainuüksi seetõttu, et õigusvastane haldusakt võib kuni selle kehtetuks

tunnistamiseni tekitada ebaõigele adressaadile kohustusi.

16.2. Ettekirjutus ei ole kooskõlas ehitusseadustikust (EhS) tulenevate nõuetega. Vastustaja on

ettekirjutuses märkinud, et Keskkonnaameti nõusolek ehitustegevuseks ei ole nõutav, kui

hoiualale ehitatakse alla 20 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga ehitist. Teisalt on jõudnud

vastustaja järeldusele, et kaebaja kinnistult tuleb likvideerida ka saun ning kuivkäimla, kuigi

nende ehitisalused pinnad on vastavalt 4 m2 ja 2 m2. Kuivõrd puudus kaebajal kohustus küsida

vastustajalt looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 1 p 6 järgset nõusolekut sauna ning kuivkäimla

rajamise kohta, peaks ettekirjutus sisaldama kaalutlusi, miks oleks vaja saun ja kuivkäimla

likvideerida ning kuidas ohustavad need ehitised hoiuala eesmärkide saavutamist. Põhjenduste

puudumise tõttu ei ole kaebajal võimalik veenduda, kas tema õigusi piiratakse õiguspäraselt.

Vaidlusalune haldusakt on oluliste motiveerimispuudustega.

16.3. Vastustaja ei ole täitnud nõuetekohaselt uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse § 6).

Majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määruse nr 57 (määrus nr 57) § 19 lg 6 kohaselt ei

võeta hoonealuse, sealhulgas hoone maapealse osa aluse ja hoone maa-aluse osa aluse pinna

leidmisel arvesse hoone küljes olevat terrassi. Vastustaja 11.05.2023 objekti kontrollimise

protokolli nr 1121873 kohaselt tuvastati, et kaebaja kinnistul asuva terrassiga suvemaja

pindalaks on 33,4 m2. Eeltoodust nähtuvalt määras vastustaja ehitisaluse pinna koos terrassiga,

mis on ebaõige. Suvemaja ehitisealune pind ilma hoone küljes oleva terrassi ja muude määruse

nr 57 § 19 lg 6 järgsete elementideta ei ületa 20 m2, mistõttu ei olnud ehitise rajamiseks

Keskkonnaameti nõusoleku küsimine vajalik. Isegi kui terrassi alust pinda saaks pidada

ehitisaluseks pinnaks, siis on vastustaja jätnud tähelepanuta, et kaebaja saab vajadusel terrassi

ka eemaldada. Vastustajal olnuks seega võimalik võtta ettekirjutuses seisukoht leebemate

meetmete kohaldamise osas (nt terrassi likvideerimine või eemaldamine või ehitiste

teisaldamine puiskarjamaale). Eelnevat arvesse võttes ei asu kaebaja kinnistul loakohustuslikke

ega nõusolekut vajavaid ehitisi ning kohustades neid eemaldama, peaks motivatsioon olema

eriti põhjalik.

16.4. Ettekirjutuses osundatud hoiuala elupaikade ja kasvukohtade hävitamise ja kahjustamise

võimalus on pelgalt oletuslik ning seda oletust toetavad tõendid puuduvad. Vastustaja ei ole

enne ettekirjutuse tegemist läbi viinud keskkonnamõju hindamist või vähemalt seda kaebajale

3-23-2799

4(9)

tutvumiseks esitanud. Seega ei nähtu ettekirjutusest, millised negatiivsed mõjud LKS § 32 lg 2

mõttes kaebaja kinnistul paiknevate ehitistega kaasnevad. Kaebaja hinnangul peaks ettekirjutus

sisaldama ka konkreetseid etteheiteid, kuidas mõjutab kõnealuste ehitiste olemasolu kinnistul

metsastunud luidete kaitset ja välistab looduslikku protsessi, mille tulemusel metsastunud luited

niikuinii muutuvad loodusmetsaks. Tegemist on olulise põhjendamispuudusega.

16.5. Vastustaja leidis, et kaebaja ehitustegevus ei ole kooskõlas piirkonnale omase

asustusstruktuuriga, kuna selles asukohas ei ole kunagi hoonet olnud. Kaebaja on seisukohal,

et hoonestamata piirkonna asustusstruktuuri hindamisel on kohane võtta arvesse eeskätt

vastavas piirkonnas kehtivat ehitusõigust. Lindmetsa maastikukaitsealal asuvate kaebaja

kinnistu naaberkinnisasjade (nt 80701:001:0202; 80701:001:0322; 80701:001:0224) suhtes

kehtestab LKS § 38 lg 7 järgmise erandi: ehitamisele kaitsealal kohaldatakse LKS 6. peatükis

sätestatut, kui kaitse-eeskirjaga ei ole sätestatud teisiti. Vabariigi Valitsuse 30.03.2007

määrusega nr 96 kehtestatud Lindmetsa maastikukaitseala kaitse-eeskirja (kaitse-eeskiri) § 5 lg

2 kohaselt on kaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekuta kaitsealal keelatud anda

nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks (p 6) ning anda ehitusluba

(p 7). Viidatud sätete grammatilisel tõlgendamisel saab jõuda ühemõttelise järelduseni, et

Keskkonnaameti nõusolekul saab väikeehitise ehitada Lindmetsa maastikukaitsealal asuvate

kinnisasjadele ka juhul, kui väikeehitised asuvad ranna või kalda ehituskeeluvööndis.

Väikeehitiseks peetakse halduspraktikas kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse alusel kuni

60 m2 ehitisealuse pinnaga ühel kinnistul asuvat ehitist, mille projekteeritud kõrgus maapinnast

on kuni 5 m ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsiooni. Kuivõrd on kaebaja kinnistule

rajatud kolme ehitise ehitisealuse pind on kuni 20 m2 ja kõrgus kuni 5 m, on need ehitised

piirkonnale omased. Lindmetsa maastikukaitseala kaitse-eeskirja regulatsioonist lähtumata

jätmine viis vastustaja õigusvastase haldusakti tegemiseni.

16.6. Ehitiste seadustamine on Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskavaga (kaitsekorralduskava)

kooskõlas. Kaebaja vajab hooneid puiskarjamaa hooldamiseks. Hoolduse puudumine, mis

soodustab puiskarjamaa kinnikasvamist, mõjutab puiskarjamaade säilitamist negatiivselt.

Puiskarjamaa hooldamine ei ole võimalik ilma sellekohaste seadmeteta, mis on tinginud

vajaduse rajada kaebaja kinnistule ehitised, kus neid hoiustada. Hooldustööde mahu tõttu ei ole

tööde teostamine alati võimalik ühe päeva jooksul ning see on tinginud ka vajaduse kinnistul

ajutiselt ööbida. Ehitised on vajalikud kaitsekorralduskava eesmärkide täitmiseks.

16.7. Vaidlustatav ettekirjutus on kaalutlusvigadega. Vastustaja väide, et kaebaja kinnistul

paiknevate ehitiste likvideerimine hoiualalt on vajalik LKS-st tulenevate nõuete täimiseks, on

paljasõnaline, tõendamata ega välista mingil juhul suvilaehituse seadustamise võimalikkust.

Vastustaja ei ole aga suvilaehitusele nõusoleku andmist ega ehitiste lammutamise korraldamist

sisuliselt kaalunud, mis viis ebaõige otsustuseni. Isegi kui nõustuda, et ehitised tuleks

lammutada (likvideerida), siis puuduvad ettekirjutusest kaalutlused, millist kahjulikku mõju

selline tegevus loodusele ja hoiualale omaks. Ettekirjutusest ei nähtu ka kaalutlused, millest

lähtuvalt välistas vastustaja LKS § 38 lg 4 p 5 kohaldatavuse. Menetlusõigusnormide oluliste

rikkumiste tõttu tuleb lisaks ettekirjutuse tühistamisele kohustada vastustajat kaaluma kaebaja

kinnistule rajatud ehitiste seadustamiseks vajaliku nõusoleku andmist.

16.8. Puudub vaidlus, et kõnealused ehitised asuvad kaebaja kinnistul ranna või kalda

ehituskeeluvööndis LKS § 35 lg 1 p 2 ja § 38 lg 1 p 1 mõttes. Kaebaja ei nõustu vastustaja

käsitlusega, et kõnealuste ehitiste puhul ei rakendu ükski LKS § 38 lg-tes 4 ja 5 kirjeldatud

ehituskeeluvööndis ehitamist võimaldav erand. Ettekirjutuse tegemise vajadust on põhjendatud

põhiliselt asjaoluga, et kõnealused ehitised on püstitatud hoiualal esinevale looduskooslusele

metsastunud luitealal, mille säilitamine on LKS § 34 alusel üheks ranna kaitse-eesmärgiks.

Võttes arvesse, et metsastunud luited on käsitletud Lindmetsa hoiuala ja Lindmetsa

maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2017-2026 kava p-s 2.2.3 „Metsad“, on kaheldav, kas

3-23-2799

5(9)

metsastunud luidete asumine „rannal või kaldal“ tähendab, et sellele annab kaitset justnimelt

LKS § 34. Hoiualal ja ka kõnealuste ehitiste asukohas esinevatele metsastunud luidetele annab

kaitse samuti LKS § 32 lg 2, mistõttu ei saanud ehitiste likvideerimiseks ettekirjutuse andmise

iseseisvaks aluseks olla fakt, et need asuvad ranna või kalda LKS § 34 järgse kaitse-eesmärgi

kehtestamiseks moodustatud LKS § 35 lg 1p 2 ja § 37 lg 1 p 1 järgses ehituskeeluvööndis.

Vastustaja ei ole selgitanud, milles seisneb ehitiste väidetav vastuolu LKS-st tulenevate

nõuetega ning miks neid säilitada ei saa.

16.9. Vaidlustatav ettekirjutus on ebaproportsionaalne. Kaebaja kinnistul asuvate ehitiste

likvideerimine ei ole antud juhul mõõdukas abinõu, sest isikule seatavad piirangud ei tohi

kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga

põhjendatav on (vt PSJVKo 3-4-1-1-99, p 13). Vastustaja ei ole ettekirjutuses kaalunud, kas

kaebaja põhiõiguse piiramine on taotletava eesmärgi tähtsust arvestades vajalik ja mõõdukas

meede. Vastustaja oleks pidanud andma haldusmenetluses nr 2380 kaebaja kinnistul asuvatele

ehitistele nõusoleku.

16.10. Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskava näeb ette Lindmetsa matkaraja taastamise, mis

hakkaks osaliselt läbima ka kaebaja kinnistut ning tooks kaasa tallamiskoormuse suurenemise.

Matkaraja ehitamine laudteena tooks metsastunud luidetele kaasa samasugused tagajärjed nagu

kaebaja ehitiste puhul. Ehitiste likvideerimise nõue on põhjendamatu põhiõiguse riive, kui

vastustaja võimaldab samaaegselt samas piirkonnas pika matkaraja ehitamist.

16.11. Vaidlusaluse ettekirjutuse kolmekuuline täitmise tähtaeg ei ole realistlik ega kooskõlas

õigusaktidest

tulenevate

piirangutega.

Kuivõrd

käsitleb

vastustaja

suvemaja

kui

ehitusteatisekohustuslikku ehitist, peab kaebajal selle lammutamiseks olema ka ehitusprojekt

(vt EhS § 4 lg-d 1 ja 4, EhS § 5 ja EhS lisa 1). Lisaks sellele peab kaebajal olema vastustaja

LKS § 14 lg 1 p 6 järgne nõusolek. Juhul kui suvemaja lammutamine seab ohtu hoiuala

elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi LKS § 32 lg 2 tähenduses, on

vajalik ka kavandatava tegevuse mõju hindamine elupaikade ja liikide seisundile

keskkonnamõju hindamise käigus või LKS §-s 33 või 10. peatükis sätestatud korras (LKS § 32

lg 5). Kuivõrd võib ehitiste lammutamiseks vajaliku ehitustehnika tallamise ja materjalide

ladustamise tõttu kahjustuda osa taimestikust ning ehitustegevuse käigus tuleb ehitusprojektis

ette näha ja reaalselt kasutada vastavaid meetmeid, et ei kahjustataks kaitstavaid elupaigatüüpe,

võib ehitiste likvideerimine olla kahjulikum, kui nende kasutamise võimaldamine. Tõenäoline

on ka metsastunud liivaluidete kahjustumine. Kaebaja hinnangul võtavad ehitiste lammutamise

ettevalmistatavad tegevused aega kuni kuus kuud (kui mitte rohkem) ning tööde tegemiseks

oleks mõistlik talvine periood.

17. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

17.1. Kaebaja ei saa esitada kaebust Keskkonnaameti 10.11.2023 ettekirjutuse teise adressaadi

ehk Y huvides, kuivõrd see asjaolu ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Kaebaja

sellekohased väited tuleb jätta tähelepanuta.

17.2. Vastustaja viitas ettekirjutuses LKS § 38 lg-le 3, mis on ettekirjutuse tegemise peamiseks

õiguslikuks aluseks ning mille kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja

rajatiste ehitamine keelatud. Tegemist on oma olemuselt imperatiivse õigusnormiga, mistõttu

ei oma tähtsust, millise ehitusaluse pinnaga on kaebaja kinnistul ehituskeeluvööndisse ehitatud

ehitised. Viidatud imperatiivne keeld ei anna ka võimalusi LKS § 32 lg 2 tõlgendamiseks

selliselt, et ehitustegevuse lubamiseks ehituskeeluvööndis on vajalik ja võimalik

keskkonnamõju hindamine. Ettekirjutus on motiveeritud nõuetekohaselt ja kooskõlas HMS-ga.

17.3. Kaebaja seisukohaga kõnealuse piirkonna ehitusõiguse kohta ei saa nõustuda. Isegi juhul,

kui kõrvalkinnistutel asuvad ehitised on püstitatud õigusliku aluseta, siis ei saa nõuda ebaõige

3-23-2799

6(9)

halduspraktika jätkamist või laiendamist ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele (vt

Riigikohtu 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13).

17.4. Kaebaja

kinnistul

asuvate

ehitiste

seadustamise

ainsaks

võimaluseks

oleks

detailplaneeringuga

ranna

ja

kalda

ehituskeeluvööndi

vähendamine

ja

vastava

detailplaneeringu algatajaks saab olla Saaremaa vald kui kohaliku omavalitsuse üksus.

11.10.2023 on aga Saaremaa vald esitanud kaebajale seisukoha, et kaebaja kinnistu suhtes

kehtivate kitsenduste tõttu ja alal kehtivas üldplaneeringus sätestatu järgi ei ole

detailplaneeringu algatamine antud kinnistul ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks

ebaseaduslike ehitiste seadustamise eesmärgil võimalik.

17.5. Saaremaa vald ega kaebaja ei ole esitanud vastustajale ühtki taotlust nõusoleku saamiseks

kaebaja kinnistu osas ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Keskkonnaameti pädevuses ei ole

ranna või kalda ehituskeeluvööndi vähendamine, vaid vastava menetluse viib eelduste

olemasolul läbi kohalik omavalitsus. Hoiualal ja/või ranna ja kalda ehituskeeluvööndis

ehitamise lubatavuse lõplik ja igakülgne kontrollimine saab toimuda vaid siis, kui Saaremaa

vald omavalitsusüksusena on esitanud vastustajale taotluse vastava nõusoleku saamiseks või

otsustanud ehituskeeluvööndis ehitamise lubatavuse ilma vastustajalt nõusolekut küsimata

ja/või seda saamata.

17.6. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ettekirjutuse tegemisel ei ole kaalutud

vastastikuseid huve. Vaidlustatavas ettekirjutuses on selgelt viidatud ettekirjutuse tegemise

vajadusele ehk ehitiste mittevastavusele enamuse LKS §-s 34 sätestatud looduskaitseliste

eesmärkidega. Põhjendamatud on kaebaja väited, et tema erahuvi õigusvastaselt püstitatud

ehitiste säilitamiseks kaalub üles ülekaaluka avaliku huvi ehk Lindmetsa hoiuala ning ranna

kaitse.

17.7. Vastustaja

nõustub

ettekirjutuse

täitmise

realistlikkuse

käsitlemisel

Tallinna

Ringkonnakohtu 18.01.2024 määruse punktis 12 tooduga.

KOHTU PÕHJENDUSED

18. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

19. Kaebaja on vaidlustanud ettekirjutust mh argumendil, et see on tehtud vale isiku (Y) suhtes.

Kohus jääb oma 19.12.2023 määruses toodud seisukoha juurde, et kaebaja saab vaidlustada

ettekirjutust üksnes ulatuses, millega rikutakse tema subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1).

Populaarkaebuse esitamise õigust kaebajal ei ole. Asjaolu, et vaidlusaluse ettekirjutuse

adressaadiks on ka Y ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda, mistõttu jätab kohus kaebaja

sellekohased väited tähelepanuta (vt Tallinna Halduskohtu 19.12.2023 määruse nr 3-23-2799,

p 24).

20. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas ehitiste likvideerimiseks tehtud

ettekirjutus on õiguspärane ning kas vastustaja oleks pidanud ettekirjutuse tegemisel kaaluma

ehitiste seadustamise võimalust, sh, millised negatiivsed mõjud kaasnevad vaidlusaluste

ehitistega kaitsealale.

21. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (HMS § 54).

22. Kohus nõustub vaidlusaluses ettekirjutuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist.

3-23-2799

7(9)

23. Tallinna Ringkonnakohus on oma 18.01.2024 määruse nr 3-23-2799 punktis 11 märkinud

järgmist: „LKS § 38 lg 3 sätestab, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja

rajatiste ehitamine keelatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ehitised asuvad ranna või kalda

ehituskeeluvööndis. Kaebaja kinnistul ei olnud „olemasolevat elamut“, mille juurde kuuluval

õuemaal saanuks LKS § 38 lg 4 p 1 kohaselt erandina püstitada uut ehitist. Ranna või kalda

ehituskeeluvööndisse püstitatud ehitis tuleb üldjuhul sealt eemaldada, et tagada ranna ja kalda

kaitse eesmärk (LKS § 34). Ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamisõiguse saamiseks

tuleb läbida üldplaneeringu muutmise menetlus (LKS § 40), selleks peab esinema kaalukas

avalik huvi ning sellele peab kohaliku omavalitsuse taotlusel andma nõusoleku

Keskkonnaamet. Praegusel juhtumil on nii kohalik omavalitsus kui ka Keskkonnaamet

analüüsinud olukorda ja andnud oma esialgse hinnangu, et nemad ei pea ehituskeeluvööndi

vähendamist põhjendatuks. Seega, isegi juhul kui kaebaja peaks astuma samme planeeringu

koostamiseks, kujuneks kaebajale lõpptulemusel positiivse lahenduse saamine ebatõenäoliseks.

Ehitiste likvideerimisel pole kaebaja jaoks väga raskeid, kulukaid ega pöördumatuid tagajärgi,

kuna need on võimalik teisaldada. Olukorras, kus seadus kehtestab imperatiivselt ehitamise

keelu ranna ja kalda kaitseks, ei oma enam tähtsust hoiualal ehitamist puudutavate normide

rikkumine (Keskkonnaameti nõusoleku saamise küsimus saaks olla asjakohane üksnes juhul,

kui ehitised ei asuks ranna või kalda ehituskeeluvööndis).“ Ka praeguses menetlusstaadiumis

on need seisukohad asjakohased ja kohus järgib neid.

24. EhS tulenevad nõuded seoses vaba ehitustegevuseks nõusoleku küsimisel, ei oma asja

lahendamisel tähtsust. Sõltumata sellest, kas kaebaja oleks pidanud Keskkonnaametilt

nõusolekut küsima või mitte, on ilmne, et LKS § 38 lg-st 3 tulenevalt on igasuguse hoone ja

rajatise ehitamine keelatud, sõltumata sellest, kui suur on ehitisealune pind, st kas tegemist on

vaba ehitustegevusega või loakohustusliku tegevusega. Ka vaba ehitustegevus peab vastama

seaduses sätestatud nõuetele ning mitte üksnes EhS-st tulenevatele nõuetele, vaid ka teistest

õigusaktidest tulenevatele keeldudele – käesoleval juhul LKS § 38 lg-le 3. Seetõttu on ekslik

kaebaja arusaam, et vaidlusalune ettekirjutus oleks pidanud sisaldama täiendavaid kaalutlusi,

miks oleks vaja saun ja kuivkäimla likvideerida ning kuidas ohustavad need ehitised hoiuala

eesmärkide saavutamist. Nagu ringkonnakohus on ka oma 18.01.2024 määruses selgitanud, siis

ei oma tähtsust hoiualal ehitamist puudutavate normide rikkumine, kuivõrd seadus kehtestab

imperatiivselt ehitamise keelu ranna ja kalda kaitseks. Eelnevast tulenevalt ei ole vaidlusalune

ettekirjutus põhjendamispuudustega.

25. Asjassepuutumatud on kaebaja väited osas, kas kaebaja kinnistul asub loakohustuslikke ja

nõusolekut vajavaid ehitisi või mitte ning kas kohustades neid eemaldama, peaks motivatsioon

olema eriti põhjalik. Nagu eelnevalt on kohus selgitanud, siis esines imperatiivne keeld uute

ehitiste rajamiseks ehituskeeluvööndisse ning see keeld kehtib kõigi uute hoonete ja rajatiste

suhtes, sõltumata nende ehitisealusest pinnast.

26. Kaebaja leiab, et vaidlusalusest ettekirjutusest ei nähtu, millised negatiivsed mõjud LKS §

32 lg 2 mõttes kaebaja kinnistul paiknevate ehitistega kaasnevad.

27. Olukorras, kus on tuvastatud, et kaebaja kinnistul asuvad ebaseaduslikud ehitised ranna ja

kalda ehituskeeluvööndis, ei pidanud vastutaja kaaluma, millised negatiivsed mõjud nimetatud

ehitistega hoiualale kaasnevad (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2024 määrus nr 3-23-2799,

p 11).

28. Kaebaja hinnangul saab Keskkonnaameti nõusolekul väikeehitise ehitada Lindmetsa

maastikukaitsealal asuvate kinnisasjadele ka juhul, kui väikeehitised asuvad ranna või kalda

ehituskeeluvööndis (LKS § 38 lg 7 ja kaitse-eeskiri § 5 lg 2).

29. Kohus sellise kaebaja tõlgendusega ei nõustu. LKS § 38 lg-t 7 tuleb tõlgendada

süstemaatiliselt, st arvestada LKS § 38 tervikuna. Olukorras, kus esinevad LKS § 38 lg-tes 4 ja

3-23-2799

8(9)

5 sätestatud erandid ning ehituskeeld ei laiene, siis tuleb Keskkonnaametil kaaluda, milline

negatiivne mõju on rajatavatel ehitistel hoiualale. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist

ei ole, kuivõrd kaebaja suhtes LKS § 38 lg-tes 4 ja 5 sätestatud erandeid ei eksisteeri. Nagu

ringkonnakohus on rõhutanud, siis on seaduses kehtestatud imperatiivselt ehitamise keeld ranna

ja kalda kaitseks. See tähendab, et kaalumise, kas ehituskeeluvööndisse ehitamine on võimalik,

on ära teinud juba seadusandja. LKS § 38 lg-s 4 sätestatud erandeid tuleb tõlgendada

kitsendavalt ning on ilmne, et käesoleval juhul ükski erand ei kohaldu. Vaidlust ei ole selles, et

kaebaja kinnistul varasemalt hooneid ei ole olnud (vt vaidlusaluse ettekirjutuse, p III; kaebuse

lisa 8). Seetõttu LKS § 38 lg 4 p-des 1, 5, 9 nimetatud erandid ei kohaldu. Samuti ei ole tegemist

kalda kindlustusrajatisega (LKS § 38 lg 4 p 2), supelranna teenindamiseks vajaliku rajatisega

(LKS § 38 lg 4 p 3), maaparandussüsteemiga (LKS § 38 lg 4 p 4), piirdeaiaga (LKS § 38 lg 4

p 6), piirivalve rajatisega (LKS § 38 lg 4 p 7), maakaabelliiniga (LKS § 38 lg 4 p 8) ega

riigikaitselise ehitisega (LKS § 38 lg 4 p 10). Ühegi LKS § 38 lg-s 5 loetletud ehitisega tegemist

ei ole.

30. Kaebaja on seisukohal, ehitiste seadustamine on Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskavaga

(kaitsekorralduskava) kooskõlas, kuivõrd kaebaja vajab hooneid puiskarjamaa hooldamiseks.

Eluliselt on ebausutav selline kaebaja väide. Asjaolu, et nii on mugavam puiskarjamaad

hooldada, ei tähenda, et ilma olemasolevate ehitisteta (välikäimla, saun ja hoone) ei oleks

võimalik hooldustöid teha. Samas ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel määravat tähtsust,

kas ehitiste seadustamine oleks kooskõlas Lindmetsa hoiuala kaitsekorralduskavaga, kuivõrd

vastustajal on kohustus järgida imperatiivset normi (LKS § 38 lg 3).

31. Kaebaja leiab, et vastustaja väide, et kaebaja kinnistul paiknevate ehitiste likvideerimine

hoiualalt on vajalik LKS-st tulenevate nõuete täimiseks, on paljasõnaline, tõendamata ega

välista mingil juhul suvilaehituse seadustamise võimalikkust.

32. Vaidlusaluses ettekirjutuses on väga selgelt öeldud, et ehitised on püstitatud ebaseaduslikult

Läänemere meresaarte ranna 200 meetri ehituskeeluvööndisse, ranna või kalda

piiranguvööndisse ning Lindmetsa hoiualale; kinnistul olevad ehitised asuvad liivaluitest

merepool, seega täies ulatuses ehituskeeluvööndis; LKS § 38 lg 3 järgi on ehituskeeluvööndisse

uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud; Meremuru kinnistule ehitatud ehitiste puhul ei

rakendu ükski LKS § 38 lg-tes 4 ja 5 väljatoodud erand; ehitustegevus ei ole kooskõlas

piirkonnale omase asustusstruktuuriga, kuna selles asukohas ei ole kunagi hoonet olnud (vt

vaidlusalune ettekirjutus, lk-d 1-2; kaebuse lisa 8). Riigikohtu halduskolleegiumi 28.03.2024

otsuses nr 3-21-1370 toodud asjaolud on erinevad praeguse vaidluse asjaoludest, kuivõrd hoone

ja seda teenindavad rajatised olid asjas nr 3-21-1370 planeeritud väljapoole ehituskeeluvööndit.

Käesoleval juhul aga asuvad kõik ehitised ehituskeeluvööndis. Seetõttu ei ole viidatud lahendi

seisukohad käesolevas asjas asjakohased.

33. Kaebaja hinnangul on vaidlusalune ettekirjutus ebaproportsionaalne.

34. Tallinna Ringkonnakohus on oma 18.01.2024 määruse nr 3-23-2799 punktis 12 märkinud

järgmist: „Ringkonnakohus leiab, et ettekirjutusega anti kaebajale piisav aeg ehitiste

kõrvaldamiseks (kolm kuud). Kaebuses väitis kaebaja, et ehitisi saab teisaldada üksnes talvel

külmunud maaga, et mitte kahjustada loodust. Määruskaebuses väidab kaebaja, et teisaldada

saab üksnes suvel, kuna talvel on tee liivaluitest üles märg ja libe ning transporditööd võivad

loodust kahjustada. Ringkonnakohus märgib, et omanik peab leidma oma kohustuste täitmiseks

sobivad tingimused ja võimalused ning pole eluliselt usutav, et ilmaolud saavad olla nii

ekstreemsed, et takistavad kolme väikese ehitise demonteerimist ja kinnistult äraviimist.

Kuivkäimla ja iglusaun peaksid olema ära viidavad terviklikult. Juhul kui ilmaolud on sedavõrd

erilised, et tööde tegemine muutub lühiajaliselt võimatuks, saab kaebaja taotleda vastustajalt

sunnivahendi kohaldamise ärajätmist või edasilükkamist ja vajadusel vaidlustada sunnivahendi

3-23-2799

9(9)

rakendamist, kui see on olnud kaebaja arvates ilmaoludest tingituna ebaproportsionaalne.“

Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlusalune ettekirjutus on proportsionaalne. Ekslik on

kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud andma haldusmenetluses nr 2380 kaebaja

kinnistul asuvatele ehitistele nõusoleku. Eelnevalt on kohus selgitanud, et käesoleval juhul on

tegemist ebaseaduslikult ehituskeeluvööndisse ehitatud ehitistega, millele rakendub LKS § 38

lg-s 3 sätestatud imperatiivne keeld ning sellest tuli vastustajal ka lähtuda.

35. Asjassepuutumatud on kaebaja väited väidetavast matkaraja rajamisest, kuivõrd kaebaja ei

rajanud matkarada ning ehitised lähtuvad erahuvist. Samuti ei ole selge, kas matkarada

kavandatakse rajada ehituskeeluvööndisse ega ole ka selge, kas esineb mõni LKS § 38 lg-tes 4

või 5 sätestatud erand. Seega ei ole tegemist võrreldavate olukordadega.

36. Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta kaebus rahuldamata.

37. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja

kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja

võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)