3-20-1884/184 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. mai 2024, Tartu

Haldusasja number

3-20-1884

Haldusasi

Priit Pungaste kaebus Viru Vangla poolt pikaajaliste

kokkusaamiste võimaldamata jätmisega tekitatud

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Priit Pungaste

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. jaanuari

2023. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 25. juuni

2024).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Priit Pungaste esitas 1. juunil 2020 vanglale taotluse pikaajalise

kokkusaamise võimaldamiseks enda elukaaslase X.X.iga. Viru Vangla keeldus kokkusaamise

võimaldamisest, põhjendades seda sellega, et kaebaja kooselu X.X.iga lõppes juba 2019.

aastal enne kaebaja vanglakaristuse algust.

2. Pärast edututut kohtueelset menetlust esitas P. Pungaste kaebuse, milles palus talle välja

mõista hüvitis 4000 eurot pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmise eest. Kaebuse

kohaselt ei vasta tõele väide, et kaebaja ja tema elukaaslase kooselu katkes 2019. a

detsembris.

3. Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2023. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti

kaebaja kasuks välja hüvitis 600 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Periood, mille eest kaebaja kahju hüvitamist nõuab, algas taotluse esitamisega 1. juunil

2020 ning lõppes kaebaja avavanglasse paigutamisega 22. veebruaril 2022.

3.2. Keeldumise aluseks oli vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 1, mille järgi lubatakse

pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt

kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust.

3.3. Vanglal tuli haldusmenetluse seadust (HMS) arvestades selgitada välja enda initsiatiivil

kõik asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ning vanglal oli kohustus selgitada kaebajale,

millised tõendid ja muud dokumendid tuli tal haldusmenetluses esitada (HMS § 6, 36 lg 1 p 3

ja § 38). Vangla tutvus kaebaja kohta kriminaalhooldaja poolt kinnipeeturegistrisse 17.

veebruaril 2020 tehtud sissekandega. Selles oli märgitud, et kriminaalhooldajaga võttis

telefoni teel ühendust kaebaja elukaaslane, kelle sõnul tarvitab kaebaja juba umbes poolteist

nädalat alkoholi ning et koos ei ela nad juba detsembrikuu lõpust. Kuna kaebajal

elukaaslasega ühiseid lapsi pole, on see oluline tõend, hindamaks seda, kas kooselu kestis

kaks aastat enne karistuse kandmise algust. Vangla on omistanud sellele tõendile aga määrava

kaalu ja teinud ainuüksi sellest järeldused kaebaja ja tema elukaaslase lahkumineku kohta.

Kaebaja on esitanud ka 13. mai 2020. a maksekorralduse, millest nähtub, et kaebaja isale

kuuluva korteri eest, kus kaebaja X.X.iga elas, tasus elektriarve X.X.i poeg. See viitab

sellele, et arve tasumisele eelnevalt ajal elasid korteris ka X.X. ja tema poeg.

Kohtumenetluses esitas kaebaja ka korteriühistu juhatuse liikme õiendi, milles kinnitatakse, et

kõnealuses korteris on alates 1. jaanuarist 2017 elanud peale kaebaja ka X.X. koos oma

pojaga. Ka kriminaalhooldaja 2. jaanuari 2020. a päevikukandest nähtuvalt on kaebaja sel

päeval viidanud pere olemasolule ning kaebaja on varem öelnud, et vabanemise korral

hakkaks ta elama koos elukaaslase ning tema alaealise pojaga.

3.4. Kohus kuulus tunnistajana üle ka X.X.i, kes kinnitas, et elas 2020. a jaanuarist maini

kaebajaga koos. Ta ütles ka, et kui kaebaja kuritarvitas alkoholi, läks ta tema juurest paariks

päevaks ära. Samuti ütles ta, et tema poolt kriminaalhooldajale 17. veebruaril 2020 öeldu ei

tähendanud, et nad ei ela koos, vaid ta ütles lihtsalt, et kaebaja joob. Koos elavad nad

kaebajaga 2014. aastast.

3.5. Kohus möönis, et tunnistaja ütluses esines vastuolusid, ent luges siiski tõendatuks, et ta

elas kaebajaga koos. Ajavahemikel, mil kaebaja kuritarvitas alkoholi, elas ta elukaaslane

ajutiselt eemal, kuid see ei tähenda VangS § 25 lg-s 1 silmas peetud kooselu lõppemist.

3.6. Vangla ei ole järginud nõuetekohaselt HMS §-st 6 tulenevat uurimiskohustust ning on

jõudnud õigusvastaselt järeldusele, et kaebajal olid pikaajalise kokkusaamise eeldused

täitmata.

3.7. Kaebaja pereelu puutumatuse rikkumisega on tekitatud talle mittevaralist kahju, mis

seisnes hingeliste üleelamiste talumises ja mis kuulub riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1

alusel hüvitamisele. Kaebajal polnud võimalik kohtuda elukaaslasega 1 aasta ja 8 kuu vältel

ning õigusaktidest tulenevalt oleks tal sel ajal olnud õigus kokkusaamisele vähemalt kolmel

korral. Kohaseks hüvitise suuruseks luges kohus 600 eurot.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Viru Vangla apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega

kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

4.1. Kuna kaebaja polnud abielus, lasus tal VangS § 25 lg 1 järgi kooselu tõendamise

kohustus. Kaebaja jättis selle kohustuse täitmata. Haldusorganil on küll uurimiskohustus, kuid

HMS § 38 lg 3 seab menetlusosalisele kohustuse esitada haldusorganile menetluses tähtsust

omavad tõendid. Kaebaja ei lisanud 1. juuni 2020. a taotlusele ühtegi tõendit, mis kinnitaks

enne vangistust kaheaastast kooselu X.X.iga. Vanglaametnik selgitas pärast seda nii kaebajale

kui X.X.ile, et kooselu on vaja tõendada. X.X. esitas vanglaametnikule e-posti teel

maksekorralduse, mille kohaselt teostati 13. mail 2020 AS-le Eesti Energia makse kaebaja

isale väljastatud arve eest ning maksjaks oli X.X.i poeg. Sellest ja varasematest (2015. ja

2016. a maksekorraldustest) ei nähtu kaebaja ja X.X.i kooselu. Kaebajale anti täiendav

võimalus tõendite esitamiseks, kuid neid ei esitatud.

4.2. Kriminaalhooldaja on 17. veebruaril 2020 teinud elektroonilise päevikukande, mille järgi

X.X.i sõnul ei ela nad kaebajaga juba 2019. a detsembrikuu lõpust koos. Vanglal puudus

igasugune mõistlik põhjus kahelda kriminaalhooldaja tehtud kannetes.

4.4. Sellest kandest nähtuvalt oli kooselus paus mitte paaripäevane, nagu väitis tunnistaja

halduskohtu istungil, vaid paarikuune. Tunnistajana ütluste andmise ajaks oli X.X.i poolt

kriminaalhooldajale tehtud telefonikõnest möödunud kolm aastat, mis tähendab, et ta ei

pruukinud istungil enam täpselt mäletada, mida telefonitsi kolm aastat tagasi ütles. Lisaks

tuleb tema ütlustesse suhtuda kriitiliselt, kuna ta elab kaebajaga taas koos ja on ilmne, et

annab ütlusi tema huvides.

4.5. Kaudselt kinnitab kooselu lõppemist ka see, et 2020. a veebruaris ja märtsis ei pääsenud

kriminaalhooldusametnik kolmel korral kaebaja koju, kus ta väidetavalt koos elukaaslasega

elas.

4.6. Veenev pole korteriühistu juhatuse liikme kirjalik kinnitus selle kohta, et kaebaja ja X.X.i

kooselu kestis ka 2020. aastal.

5. P. Pungaste vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuse

kohaselt on X.X. tema faktiline elukaaslane ning vangla pole vastupidist tõendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust.

7. Vaidluse all on küsimus, kas kaebajal oli täidetud VangS § 25 lg-st 1 tulenev tingimus

pikaajaliseks kokkusaamiseks – et tal oleks vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne

karistuse kandmise algust. Täpsemalt käib vaidlus selle üle, kas kooselu katkes 2019. a

detsembris, nagu järeldas vangla kriminaalhooldaja 17. veebruari 2020. a kandest või mitte.

8. Kõnealune telefonikõne on kajastatud asja materjalides õiendina kriminaalhooldaja 17.

veebruari 2020. a päevikukandest ning seal on märgitud, et pärast seda kui kaebaja ei ilmunud

kokkusaamisele kriminaalhooldajaga ja kriminaalhooldajal ei õnnestunud kaebajaga

telefonitsi ühendust saada, võttis samal päeval kriminaalhooldajaga telefoni teel ühendust

kaebaja elukaaslane, kelle sõnul tarvitab kaebaja juba poolteist nädalat alkoholi, nad ei ela

juba detsembri lõpust koos ning et elukaaslane muretseb kaebaja tuleviku pärast (tl 104, kd I,

tl 178, kd II).

Sarnaselt halduskohtuga möönab ringkonnakohus, et see on iseenesest asjakohane tõend ja

viitab tõepoolest ühelt poolt kooselu lõppemisele. Samas nähtub sellest tõendist ka see, et

kaebaja ja X.X.i vahel olid jätkuvalt tihedad sidemed. X.X.it on nimetatud kaebaja

elukaaslaseks, lisaks võttis ta ise kriminaalhooldajaga ühendust samal päeval, kui kaebaja ei

ilmunud registreeritud kokkusaamisele ja kriminaalhooldajal ei õnnestunud temaga telefonitsi

ühendust saada. See näitab, et X.X. pidi olema teadlik sellest, et kaebaja ei ilmunud

kokkusaamisele või et kriminaalhooldaja üritas kaebajaga telefonitsi kontakteeruda. Lisaks

väljendas ta muret kaebaja tuleviku suhtes.

9. Pärast pikaajaliseks kokkusaamiseks taotluse esitamist kaebaja poolt esitas X.X. vanglale

ka 13. mai 2020. a maksekorralduse, millest nähtuvalt tasus kaebaja isa omandis oleva korteri

eest elektriarve X.X.i poeg (tl 34, kd III, vt ka tl 43, kd III). Tegemist oli sama korteriga, kus

kaebaja ja X.X.i sõnul koos elati.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et asjaolusid arvestades – vaidlust pole selles, et

kaebaja ja X.X. on elukaaslased 2014. aastast ning mõlemad on vähemalt 2020. a juunist, st

kokkusaamise taotlusest alates väitnud, et nad olid elukaaslased kuni kaebaja vanglakaristuse

kandmise alguseni 2020. a mais – viitab see, et kaebaja ja X.X.i kooselu jätkus ka 2020.

aastal. Vastasel juhul puuduks mõistlik põhjus, miks tasuti X.X.i poja arvelt elektriarve

korteri eest, kus kaebaja ja X.X. olid varem koos elanud.

Kaalukaks peab ringkonnakohus siin just asjaolu, et pikaajalise kokkusaamise menetluse

kestel enda seisukohti esitanud X.X. on samuti kinnitanud, et nad on elukaaslased ning

soovinud kaebajaga kokkusaamist (tl 43, kd III). Selline käitumine ei oleks usutav olukorras,

kus isikud ei ole enam tegelikult elukaaslased. Lisaks, nagu vangla ise on välja toonud, jätkus

nende kooselu ka pärast kaebaja vabanemist.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kooselu kestmist igakuiselt võibki olla isikutel keeruline

tõendada muude tõenditega kui enda ütlustega. HMS § 38 lg 2 järgi on tõendiks

haldusmenetluses ka menetlusosalise seletus ning tunnistaja ütlus. Vangla ei ole selgitanud,

miks ei ole kaebaja ja X.X.i seletused ja ütlused asjakohasteks tõenditeks, mis näitavad samuti

kooselu kestmist 2020. aastal. Põhjendatud on halduskohtu tähelepanek, et vangla omistas

määrava kaalu kriminaalhooldaja 17. veebruari 2020. a kandele, kuid jättis tähelepanuta muud

asjas tähtsust omavad tõendid, sh menetlusosaliste seletused.

10. Kokkuvõttes esineb küll 17. mai 2020. a kriminaalhooldaja kande näol asjaolu, mis võis

tekitada kahtluse, et kooselu on lõppenud, kuid pikaajalise kokkusaamise taotluse

menetlemise raames esitasid kaebaja ja X.X. ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendeid

selle kohta, et kooselu ei olnud tegelikult siiski lõppenud. On võimalik, et vaidlusalusel ajal

esines mõningane paus kooselus (X.X.i sõnul elas ta kaebaja alkoholitarvitamise perioodidel

mõne päeva kaupa eemal, vt tl 42p, kd III), kuid see ei anna alust lugeda kooselu lõppenuks.

Ka VangS § 25 lg 1 ei nõua, et kaks aastat väldanud kooselu peab olema toimunud

katkematult ja igapäevaselt. Üldteadaolevalt ei ole ebatavaline, et inimesed ei viibi alati iga

päev koos, kuid on siiski elukaaslased.

11. Eelnevat arvestades ei saa põhjendatuks pidada vangla seisukohta, mille järgi jättis

kaebaja enda kooselu tõendamata. Vangla tõi ise apellatsioonkaebuses välja, et kui

vanglaametnik selgitas kaebajale ja X.X.ile, et kooselu on vaja tõendada, esitas X.X. e-posti

teel ülal viidatud maksekorralduse 13. maist 2020 kaebaja isale kuuluva korteri eest (kus

kaebaja ja X.X. enne elasid) elektriarve maksmise kohta X.X.Si poja arvelt. Sellest on

järeldatav, et X.X. elas pojaga jätkuvalt samas korteris, kus kaebajaga enne viimase

vanglakaristuse kandmise algust 2020. a mais ning järelikult näitas see, et kaebaja

vanglakaristuse kandmise alguse hetkel olid kaebaja ja X.X. elukaaslased.

Ringkonnakohus osutab, et vangla ei ole esitanud enda põhjendusi selle asjaoluga seoses.

Apellatsioonkaebuses märgib vangla lihtsalt, et X.X.i esitatud e-kiri ei ole vanglal säilinud,

kuna vastava ametnikuga on teenistussuhe peatatud, kuid viitab ise, et kaebaja esitas selle

kirja ka halduskohtule. Seega ei vaidlusta vangla iseenesest seda, et selline kiri ja

maksekorraldus esitati. Samas ei selgita vangla aga seda, miks see maksekorraldus asjas

tähtsust ei oma või mida võiks selline maksekorraldus muud tõendada, kui seda, et kaebaja ja

X.X. elasid enne kaebaja vanglakaristuse algust koos.

12. Asjaolu, et halduskohtus tunnistajana ütluste andmise ajal oli X.X.i ja kriminaalhooldaja

telefonikõnest möödunud kolm aastat, ei tähenda, et tema ütlused oleksid ebausaldusväärsed.

Küsimus ei olegi niivõrd selles, mida täpselt ütles X.X. telefonikõnes kriminaalhooldajale,

kuivõrd selles, kas kooselu jätkus 2020 aasta talvel-kevadel või mitte. On usutav, et sellist

asja mäletab isik piisavalt hästi.

13. Ringkonnakohus ei nõustu ka vangla seisukohaga, justkui kinnitaks kaudselt kooselu

lõppemist see, et 2020. a veebruaris-märtsis ei õnnestunud kriminaalhooldajal siseneda

kaebaja korterisse. Kriminaalhooldaja kokkuvõtetest nende kodukülastuste kohta nähtub, et

majal puudus fonolukk, st kriminaalhooldaja ei saanudki märku anda enda tulekust kõigile

korteris viibinud isikutele. Enda tulekust andis kriminaalhooldaja märku üksnes kaebajale

talle helistades (tl 116, 117p - 118). Seega ei saa neist kokkuvõtetest teha mingit järeldust

selle kohta, kas korteris viibis külaskäikude ajal veel teisi inimesi.

14. Vangla leiab ka seda, et veenev pole korteriühistu juhatuse liikme kirjalik kinnitus selle

kohta, et kaebaja ja X.X.i kooselu kestis ka 2020. aastal. Samas ei põhjenda vangla seda, miks

see tõend veenev pole. Ainuüksi asjaolu, et rahvastikuregistri andmeil on X.X.i elukoht mujal

kui väidetud ühises elukohas, ei sea selle tõendi usaldusväärsust kahtluse alla. On üldteada, et

rahvastikuregistri andmed ja isiku tegelik elukoht võivad tänapäeval Eestis küllalt sageli

erineda.

15. Seega on asjas ülekaalus tõendid, mis kinnitavad kooselu toimumist 2020. aastal.

Halduskohtu otsus on seega õige ja põhjendatud ning vangla apellatsioonkaebuse

rahuldamiseks pole alust.

Kaebaja kasuks väljamõistetud hüvitise suurust ei ole vangla vaidlustanud, mistõttu

ringkonnakohus selles osas seisukohta ei võta.

(allkirjastatud digitaalselt)