3-24-146/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa, Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

22.05.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-146

Haldusasi

Maksejõuetuse teenistuse kaebus Eesti Advokatuuri

aukohtu 20.12.2023 otsuse nr 2-15/650 peale

Menetlusosalised

Kaebaja – maksejõuetuse teenistus, esindaja O.X

Vastustaja – Eesti Advokatuur

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.02.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maksejõuetuse teenistuse määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse maksejõuetuse teenistuse määruskaebus Tallinna Halduskohtu

15.02.2024 määruse peale haldusasjas nr 3-24-146.

2. Jätta

maksejõuetuse teenistuse määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 15.02.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-146 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d

1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksejõuetuse teenistus tegi 31.08.2023 taotluse Eesti Advokatuuri aukohtule

aukohtumenetluse algatamiseks Terje Eipre suhtes.

2. Eesti Advokatuuri aukohtu 02.11.2023 otsusega (digiallkirjastatud 20.12.2023) asjas nr 2-

15/650 lõpetati aukohtumenetlus vandeadvokaat T. Eipre tegevuse suhtes seoses advokaadi

tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Aukohus ei tuvastanud advokaadi

tegevuses selliseid rikkumisi, mis annaks alust advokaadi karistamiseks.

3. Maksejõuetuse teenistus esitas 15.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub

tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 20.12.2023 otsus asjas nr 2-15/650 kogu ulatuses ning

teha uus otsus, millega määrata T. Eiprele rahatrahv riigi tuludesse ja/või võtta T. Eiprelt ära

õigus tegutseda pankrotiseaduse (PankrS) §-s 54 toodud avalike ülesannete täitjana, s.t

3-24-146

pankrotihaldurina,

saneerimisnõustajana,

usaldusisikuna,

sundlikvideerijana

ja

võlanõustajana. Ühtlasi palub kaebaja kohtul kontrollida Eesti Advokatuuri poolt

maksejõuetusvaldkonnas vandeadvokaadi kvalifikatsiooni omavate avalike ülesannete täitjate,

s.t pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate, sundlikvideerijate, usaldusisikute ja võlanõustajate

üle Eesti Advokatuuris kui järelevalveorganis järelevalve teostamiseks kõigile

menetlusosalistele kehtestatud õigustloovate haldusaktide (nagu näiteks advokatuuri üldkogu

kehtestatud advokatuuri kodukord kui haldusorgani sisene õigusakt) kooskõla ja vastavust

Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-ga 751, haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 54,

PankrS §-dega 70–71, advokatuuriseaduse (AdvS) §-ga 46 ja saneerimisseaduse (SanS) §-

dega 192 ja 193.

Kaebaja kaebeõigus tuleneb mh Eesti Advokatuuri aukohtu otsusest asjas nr 2-15/650

ja PankrS § 70 lg 5 p-st 9. Kaebajale tehti Eesti Advokatuuri aukohtu otsus teatavaks

21.12.2023. Tulenevalt PankrS § 70 lg 5 p-st 9 tuleb maksejõuetuse teenistusel

pöörduda halduskohtusse pankrotihalduri kutse kandjale rahatrahvi määramiseks

ja/või pankrotihalduri kutsekandjale tegutsemiskeelu määramiseks. Füüsilisele isikule

(haldusorganile), kes tegutseb PankrS § 54, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse

(EL) 2015/848, 20. maist 2015 maksejõuetusmenetluse kohta lisa B ning Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu direktiivi (EL) 2019/1023, 20. juunist 2019, mis käsitleb

ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning

saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe

suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132

(saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv) art 2 p-s 12 toodud avalike ülesannete

täitjana,

s.t

pankrotihaldurina,

saneerimisnõustajana,

usaldusisikuna,

sundlikvideerijana ja võlanõustajana, saab trahvi määrata ja/või tegutsemisõiguse ära

võtta üksnes halduskohus.

Maksejõuetuse teenistuse hinnangul on T. Eipre pannud toime õigusnormide

rikkumised ja vääritud teod, mis on vastuolus maksejõuetuseõiguse valdkonnas

tegutsevatele avaliku ülesande täitjale kehtestatud üldtunnustatud kõlblusnormidega

(PankrS § 57) ja mis vähendavad usaldust Eesti riigi loodud maksejõuetusõiguse

süsteemi, riigi poolt pakutava maksejõuetusteenuse ja pankrotihalduri

(saneerimisnõustaja) kui avalikke ülesandeid täitva ametiseisundit omava ameti kandja

usaldusväärsuse vastu, sõltumata sellest, kas need teod on pandud toime

pankrotihalduri (saneerimisnõustaja) kohustusi täites, vandeadvokaadina õigusteenust

osutades või avalik-õiguslikku juriidilist isikut juhtides.

Eesti Advokatuur on asja nr 2-15/650 lahendanud nii materiaalõigusest kui ka

menetlusõigusest lähtuvalt täiesti ebaõigesti. Kaebajale teadaolevalt puudub Eesti

Advokatuuril maksejõuetusõiguse valdkonnas tegutsevate vandeadvokaadi

kvalifikatsiooniga PankrS §-s 54 nimetatud avalike ülesannete täitjate üle kehtestatud

järelevalve kord. Advokatuur eksis vähemalt advokatuuri kodukorra kohaldamisega.

Asja nr 2-15/650 tulnuks menetleda advokatuuri kodukorra § 48 lg 3 alusel kui muid

seadusega aukohtu pädevusse antud asju, mitte kodukorra § 48 lg-s 1 nimetatud

advokaadina eraõiguslikus suhtes kliendile õigusteenuse osutamisel toime pandud

rikkumisi. Advokatuur ei ole oma otsuses kaalunud kaebaja taotluses toodud tõendeid

ega põhjendusi ega uurinud täiendavalt asjas olulisi asjaolusid ja lõpetas

aukohtumenetluse seoses advokaadi (mitte kui PankrS §-s 54 sätestatud avaliku

ülesande, s.t pankrotihalduri, saneerimisnõustaja ja ajutise halduri) tegevuses

distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Seega on Eesti Advokatuur jätnud

järelevalve täielikult tegemata, kaebaja taotluse T. Eipre rikkumiste suhtes sisuliselt

läbi vaatamata ja lahendamata.

2(6)

3-24-146

4. Tallinna Halduskohus tagastas 15.02.2024 määrusega kaebuse.

Kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 20.12.2023 otsuse peale nr 2-15/650 tuleb

tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kohtupraktikas

on asutud seisukohale, et aukohtumenetluse peamine eesmärk ei ole kaitsta taotluse

esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga

oma liikmete üle. Kuigi AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda

advokatuuri juhatuse või aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ja AdvS § 18

annab õiguse esitada aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse, eeldab sellise

kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja

subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

11.09.2014 määrus nr 3-14-51432, p 6). Praegusel juhul on aukohus 20.12.2023

otsusega nr 2-15/650 kaebuse vandeadvokaat T. Eipre tegevuse suhtes sisuliselt läbi

vaadanud ning teinud otsuse aukohtumenetluse lõpetamise kohta seoses advokaadi

tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. Advokaadi suhtes

distsiplinaarsüüteo tunnuste mittetuvastamine AdvS § 16 lg-s 1 ja § 18 lg-s 1

nimetatud huvitatud isiku subjektiivseid õigusi ei riku. Seadus ei anna õigust esitada

kaebust aukohtu otsusele avalikes huvides.

Muus osas tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel vaidluse halduskohtu

pädevusse mittekuulumise tõttu. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses

avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette

teistsugust menetluskorda. Kaebaja taotleb PankrS § 70 lg 5 p 9 alusel T. Eiprele

rahatrahvi määramist riigi tuludesse ja/või võtta T. Eiprelt ära õigus tegutseda PankrS

§ 54 toodud avalike ülesannete täitjana. PankrS § 70 lg 5 p 9 sätestab, et

maksejõuetuse teenistusel on haldusjärelevalve teostamiseks õigus pöörduda kohtusse

haldurile trahvi määramiseks, halduri vabastamiseks, haldurile tegutsemiskeelu

määramiseks või halduri tasu vähendamiseks. Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et

nimetatud trahvi saab määrata ja/või tegutsemisõiguse ära võtta üksnes halduskohus.

HKMS § 5 sätestab halduskohtu volitused. Seaduses ei ole antud halduskohtule

pädevust määrata haldurile trahvi või võtta ära tema õigus tegutseda

pankrotihaldurina. PankrS § 84 sätestab, et kohus teostab järelevalvet

pankrotimenetluse seaduslikkuse üle ja täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid.

Kaebaja haldusjärelevalve pädevus puudutab sisuliselt pankrotimenetluse

seaduslikkust, eelkõige pankrotihalduri poolt selles menetluses tehtavate toimingute

seaduslikkust. Seega saab haldurile trahvi määrata ja/või tema tegutsemisõigust piirata

pankrotiasja lahendav või pankrotimenetluse üle järelevalvet teostav kohus, kelleks on

maakohus. Seega ei kuulu kaebus osas, mis puudutab T. Eiprele rahatrahvi määramist

riigi tuludesse ja/või temalt õiguse äravõtmist tegutseda PankrS §-s 54 toodud avalike

ülesannete täitjana, halduskohtu pädevusse.

Kuivõrd kaebus nii Eesti Advokatuuri aukohtu 20.12.2023 otsuse tühistamiseks kui ka

T. Eiprele rahatrahvi määramiseks ja/või temalt õiguse äravõtmiseks tegutseda PankrS

§-s 54 toodud avalike ülesannete täitjana kuulub tagastamisele ning halduskohus

abstraktset normikontrolli ei teosta, tuleb tagastada ka taotlus kontrollida Eesti

Advokatuuri poolt maksejõuetusvaldkonnas vandeadvokaadi kvalifikatsiooni omavate

avalike ülesannete täitjate üle järelevalve teostamiseks kehtestatud õigustloovate

haldusaktide kooskõla ja vastavust VVS §-ga 751, HMS §-ga 54, PankrS §-dega 70-71,

AdvS §-ga 46 ja SanS §-dega 192 ja 193.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3(6)

3-24-146

5. Maksejõuetuse teenistus palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 15.02.2024

määrus täies ulatuses ja teha uus määrus, millega halduskohus võtab maksejõuetuse teenistuse

kaebuse menetlusse.

Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi preambuli p-de 87 ja 89 ning direktiivi art 27

kohaselt on liikmesriikidel muuhulgas kohustus tagada, et maksejõuetusõiguse valdkonnas

avalike ülesannete täitjate, s.t Eesti mõistes pankrotihaldurite, saneerimisnõustajate ja

usaldusisikute kui haldusorganite üle teostatakse järelevalvet, mis peab olema tõhus tagamaks

maksejõuetusvaldkonnas avalike teenuste osutamise tulemuslikult ja pädevalt ning asjaomaste

menetlusosaliste (võlgnik, võlausaldajad, ühiskond laiemas plaanis) suhtes erapooletult ja

sõltumatult. Need järelevalvemehhanismid peavad hõlmama ka meetmeid, mida kohaldatakse

avaliku ülesande täitja vastutuse suhtes juhul, kui avaliku ülesande täitja oma kohustusi rikub.

16.12.2020 vastu võetud ja 01.01.2022 jõustunud PankrS ja teiste seaduste muutmise seaduse

tulemusena on Eestis maksejõuetusõiguse valdkonnas üheks haldusjärelevalveorganiks

juhtumite korral, kus vandeadvokaadi eksami sooritanud inimene täidab pankrotihaldurina,

saneerimisnõustajana ja/või usaldusisikuna avalikke ülesandeid, Eesti Advokatuur. Seetõttu

tuleb Eesti Advokatuuri järelevalveorgani rollis olles käsitleda haldusorganina. AdvS § 4 lg 5

sätestab mistahes huvitatud isikule õiguse esitada advokatuuri organi õigusakti või toimingu

peale kaebuse halduskohtule. Seega on maksejõuetuse teenistusel õigus esitada kaebus Eesti

Advokatuuri 20.12.2023 otsuse peale.

HKMS § 4 lg 2 järgi võib seadusega halduskohtu pädevusse anda muu ülesande. Praegusel

juhul tuleneb halduskohtule pandud ülesanne eelkõige saneerimise ja maksejõuetuse

direktiivist, kuna Eesti siseriiklik õigus ei ole üheselt ja selgelt lahendanud

maksejõuetusõiguse valdkonnas avalike ülesannete täitjate järelevalve küsimust. Tsiviilkohus

ei tee ühte pankrotiasja lahendades PankrS § 84 alusel avalike ülesannete täitjate, s.t nt

vandeadvokaadi kvalifikatsiooniga pankrotihaldurite üle laiemat haldusjärelevalvet.

Haldusjärelevalve eeldab laia terviklikku käsitlust, sh avaliku ülesande täitja hea kõlbeliste

isikuomaduste, haldustava ja ametieetikaga seonduvat. Maakohtunik tsiviilkohtus saab

vabastada avaliku ülesande täitja konkreetsest üksikust menetlusest, aga ei saa võtta ära kõigis

menetlustes ehk kõigis avalikes ülesannetes tegutsemise õigust maksejõuetusvaldkonnas.

VVS § 751 lg-s 1 sätestatud järelevalve on ühe haldusorgani (nt Eesti Advokatuuri) kontroll

teise haldusorgani (praegusel juhul PankrS §-s 54 nimetatud avalike ülesannete täitjate) üle,

sh peab järelevalvet teostav haldusorgan kontrollima, kas järelevalvatav haldusorgan (ehk

saneerimisnõustaja, pankrotihaldur, usaldusisik) järgib selles valdkonnas kehtestatud nõudeid.

Haldusjärelevalve hõlmab eelkõige järelevalvatava tegevuse õiguspärasust, aga ka tegevuse

otstarbekust. Kuivõrd PankrS-s (ja muudes maksejõuetusvaldkonna seadustes) puuduvad

haldusjärelevalve ja avalike ülesannete täitjate vastutusele võtmise reeglid, siis tuleb HKMS §

4 lg 2, saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi ja PankrS § 70 lg 5 p 9 koosmõjus tühimik

täita halduskohtul. Eesti Advokatuur (eelkõige selle juhatus) peab valvama usaldusisikute,

saneerimisnõustajate ja pankrotihaldurite üle (AdvS § 46 lg-d 1 ja 3) ning see valve ei ole

samasugune järelevalve kui aukohtu ehk liikmete endi poolt läbiviidav liikmete interne

kontroll advokaadilt õigusteenust saanud klientide subjektiivsete õiguste tagamiseks. Praegu

Eesti Advokatuuri kodukorra alusel kehtestatud aukohtu menetlus ei ole õiguspärane

järelevalvemenetluse liik, millest tuleb lähtuda avalike ülesannete täitjate suhtes

maksejõuetusvaldkonnas.

Maksejõuetuse teenistus on PankrS-ga (§ 1921 jj) loodud eraldiseisev, oma tegevuses täiesti

sõltumatu, eraldi autonoomse pädevuse ja eraldi eelarvega organ, mis on Konkurentsiameti

kantselei teenindamisel. Maksejõuetuse teenistusel ei ole kehtiva õiguse kohaselt

distsiplinaar-, väär- ega süütegude menetlemise õigust, vaid üksnes õigus ja võimalus juhtida

võimalikele õigusrikkumistele maksejõuetusvaldkonnas tähelepanu, pöördudes selleks

4(6)

3-24-146

avaldusega kas halduskohtu ja/või Eesti Advokatuuri kui järelevalveorgani poole. Vastavalt

PankrS §1921 lg-le 3 peab maksejõuetuse teenistus kaasa aitama ühtse maksejõuetuse praktika

kujundamisele pankroti-, saneerimis-, võlgade ümberkujundamise ja füüsilise isiku

kohustustest vabastamise menetluses. Maksejõuetuse teenistuse ülesanne on ka kujundada

ühtset praktikat haldusjärelevalves maksejõuetusvaldkonnas avalikke ülesandeid täitvate

vandeadvokaadi kvalifikatsiooniga saneerimisnõustajate, pankrotihaldurite ja usaldusisikute

üle. Maksejõuetuse teenistusel on seega subjektiivne õigus ja huvi tagamaks, et riigi ja

kohtute poolt määratud avalike ülesannete täitjad täidaksid seadusega neile pandud avalikke

ülesandeid erapooletult, sõltumatult ja ausalt. Maksejõuetuse teenistusel puudub seadusest

tulenevalt pädevus teha ettekirjutus Eesti Advokatuurile või muule avalik-õiguslikule

juriidilisele isikule (teisele haldusorganile) maksejõuetusvaldkonna praktika ühtlustamiseks

järelevalve küsimustes. Maksejõuetuse teenistust saab järelevalveküsimuste vaidluste korral

aidata vaid halduskohus kui pädev kohus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p

9). Ringkonnakohus ei saa võtta kaebust ise menetlusse. Seega on määruskaebuses asjakohane

taotleda halduskohtu 15.02.2024 määruse tühistamist ja asja saatmist halduskohtule kaebuse

menetlusse võtmise otsustamiseks.

7. Määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu 15.02.2024 määruse tühistamiseks ei ole

alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud põhjendustega ega pea

vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).

8. Halduskohus selgitas õigesti varasemale kohtupraktikale tuginedes, et advokatuuri

aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse sisuline läbivaatamine halduskohtus eeldab, et

vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema

vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas väidetavale

advokaadi rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Huvitatud

isik ei saa nõuda advokaadi karistamist. Aukohtu kaalutlusotsuse vaidlustamiseks puudub

huvitatud isikul subjektiivne õigus. Nii ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse

sisulise õiguspärasuse osas, s.t, kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo

tunnused või mitte ning kas advokatuuri hinnang nendele asjaoludele on õige. Sisuliselt saab

aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus

rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2023 määrus nr 3-22-2528, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika;

29.06.2018 otsus nr 3-17-1492, p 11; 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148, p-d 8–9). Riigi nimel

tegutseva maksejõuetuse teenistuse subjektiivseid avalikke õigusi pole praegusel juhul

riivatud (HKMS § 44 lg 1). Kaebusega võib kohtusse pöörduda isik oma õiguste kaitseks

(HKMS § 44 lg 1; Eesti Vabariigi põhiseaduse § 15 lg 1). Riiki esindav ja avalikke ülesandeid

täitev maksejõuetuse teenistus ei saa tugineda põhiõigustele. Nagu kaebaja on ise selgitanud,

on tema ülesandeks mh kujundada ühtset praktikat haldusjärelevalves

maksejõuetusvaldkonnas avalikke ülesandeid täitvate vandeadvokaadi kvalifikatsiooniga

saneerimisnõustajate, pankrotihaldurite ja usaldusisikute üle. Seega tegutseb kaebaja avalikes

huvides. Seadus pole aga andnud siinsel juhul riigile õigust esitada kaebust halduskohtusse

avaliku huvi kaitseks (HKMS § 44 lg 2). Seega järeldas halduskohus kokkuvõttes õigesti, et

kaebajal puudub kaebeõigus Eesti Advokatuuri aukohtu 20.12.2023 otsuse nr 2-15/650

vaidlustamiseks.

5(6)

3-24-146

9. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtuga, et muus osas tuleb kaebus tagastada

halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. PankrS § 4 lg 1 kohaselt kuulub pankrotiasja

menetlemine maakohtu pädevusse, PankrS § 84 järgi teostab kohus järelevalvet

pankrotimenetluse seaduslikkuse üle ja täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid.

Riigikohus on selle sättega seoses selgitanud, et pankrotimenetluses on kohtul sisuline

järelevalve- ja kontrollikohustus, mille eesmärk on tagada pankrotimenetluse seaduslikkus ja

otstarbekus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.01.2017 määrus nr 3-2-1-141-16, p 14). PankrS

§ 69 lg 1 kohaselt teostab kohus järelevalvet pankrotihalduri tegevuse üle. Arvestades

eeltoodud sätteid, on kohane halduskohtu järeldus, et pankrotihaldurile trahvi määramise või

tema tegutsemisõiguse piiramise pädevus on pankrotiasja menetleval kohtul, s.t maakohtul.

Kaebaja seisukoht, et PankrS § 70 lg 5 p 9 alusel peaks selline pädevus olema ka

halduskohtul, ei ole põhjendatud. Asjakohastest seadusemuudatuse (pankrotiseaduse ja teiste

seaduste muutmise seadus 195 SE) menetluse materjalidest1 sellist seadusandja tahet ei nähtu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks pankrotihaldurite üle järelevalve tegemise andmine lisaks

maakohtule halduskohtu pädevusse kooskõlas menetlusökonoomiaga ega aitaks kaasa ühtse

kohtupraktika kujunemisele.

10. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 15.02.2024 määrus

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Jõustunud Riigikohtu 06.02.2025 määruses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

Jätta maksejõuetuse teenistuse määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu 22. mai 2024. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta vastavalt

käesolevale määrusele ringkonnakohtu määruse põhjendusi.

1 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/857ac417-4293-45a1-a782-0c19c257a42c

6(6)