3-23-320/88 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa, Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

22.05.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-320

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja piken-

damiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

KB

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.04.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.04.2024 määrus

haldusasjas nr 3-23-320 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 02.09.2021 otsusega nr 15.3-3.1/6334-3

kehtetuks Venemaa Föderatsiooni kodaniku X (puudutatud isik) tähtajalise elamisloa, tegi

ettekirjutuse

Eesti

Vabariigist

lahkumiseks,

mis

kuulub

sundtäitmisele

isiku

kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest. Puudutatud isik vabanes Viru Vanglast 17.02.2023.

2. PPA esitas 15.02.2023 Tartu Halduskohtule taotluse saada luba puudutatud isiku

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kaheks kuuks. Tartu

Halduskohus andis 17.02.2023 määrusega loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17.04.2023.

Tallinna Halduskohus pikendas 14.04.2023 määrusega isiku kinnipidamist kuni 14.08.2023,

11.08.2023 määrusega kuni 11.12.2023 ja 08.12.2023 määrusega kuni 08.04.2024. Puudutatud

3-23-320

2(6)

isik esitas halduskohtu 08.12.2023 määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna

Ringkonnakohus jättis 09.02.2024 määrusega rahuldamata. Riigikohus ei võtnud

ringkonnakohtu määruse peale esitatud puudutatud isiku määruskaebust menetlusse.

3. PPA esitas 01.04.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse (täiendatud 03.04.2024

kohtuistungil) puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

kuni neljaks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 lg 2 ja § 23 lg 1

p-de 1–3 alusel.

Puudutatud isik vabanes 17.02.2023 Viru Vanglast. Tal puudub seaduslik alus Eestis

viibimiseks. Tartu Halduskohtu 21.03.2024 otsusega jäeti isiku kaebus PPA 02.09.2021 otsuse

nr 15.3-3.1/6334-3 ja 04.10.2021 vaideotsuse nr 15.3-3.6/38 tühistamiseks rahuldamata. Isiku

jätkuv kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule

viimiseks. Isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli. PPA esitas 28.04.2023 Venemaale

korduva tagasivõtutaotluse puudutatud isiku tagasivõtu osas. 25.07.2023 vastuse kohaselt lükati

taotlus tagasi. PPA suhtluses Välisministeeriumiga on selgunud, et Venemaa kodanike

tagasivõtutaotluste

menetlemisel

on

liikmesriikidel

sarnased

mured

–

isikute

dokumenteerimine on raskendatud ja seetõttu võtab see tavapärasest palju rohkem aega. PPA

edastas 04.12.2023 Välisministeeriumi kaudu korduva tagasivõtutaotluse. Venemaa keeldus

03.01.2024 isiku tagasivõtutaotluse menetlemisest, kuna pole tõendatud isiku Venemaa

kodakondsus. PPA sai selle dokumendi 2024. a märtsi lõpus. PPA kavatseb esitada uue taotluse

ja kutsuda Välisministeeriumisse Venemaa saatkonna esindaja, et anda üle diplomaatiline noot

Venemaa rahvusvaheliste kohustuste täitmata jätmise tõttu.

Esineb põgenemisoht (VSS § 68 p 4). Puudub vaidlus, et isikut on karistatud reaalse

vangistusega. Varasemad karistused viitavad sellele, et ta suhtub õiguskorda negatiivselt.

Alates kinnipidamisest ei ole tema käitumine ja hoiakud muutunud. Isiku suhtes alustati

26.03.2024 distsiplinaarmenetlust seoses sellega, et läbiotsimise käigus leiti tema eluruumist

kinnipidamiskeskuses keelatud ese. Põgenemisoht esineb ka tulenevalt VSS § 68 p-st 6. Isikul

puudub kehtiv reisidokument. Isik ei ole kinnipidamiskeskuses enda dokumenteerimisega

tegelema hakanud ja keeldub koostööst PPA-ga. PPA pakkus 27.02.2023 vestlusel isikule

võimalust minna taotlema tagasipöördumistunnistust, kuid ta keeldus sellest. Ta on enda

dokumenteerimisest tänaseni keeldunud. Isiku sõnul kahetseb ta Venemaa kodakondsuse

võtmist 2000. a-l. Isik soovis 02.05.2023 minna Venemaa Föderatsiooni saatkonda. Seal püüdis

ta anda sisse kodakondsusest loobumise taotlust, mida saatkond vastu ei võta, kuna ei võimalda

kodakondsusest loobumist. See näitab isiku soovimatust lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki.

Isikuga vesteldi ka 04.12.2023 kaasaaitamiskohustusest ja dokumenteerimisest. Ta ei ole

endiselt huvitatud tagasipöördumistunnistuse taotlemisest. Isik ei täida VSS § 264 lg 1 p-st 2

tulenevat kaasaaitamiskohustust, mis seisneb selles, et isik peaks esitama kõik andmed ja

dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad väljasaatmisemenetluses

tähtsust. PPA-le teadaolevalt on isikul aegunud Venemaa Föderatsiooni pass, kuid ta ei ole

nõustunud seda või selle koopiat PPA-le esitama. PPA-l on hiljutine kogemus, kus Tartu

Vanglast vabanenud Venemaa kodanikul õnnestus PPA-ga koostööd tehes hankida endale

Eestis asuva Venemaa suursaatkonna kaudu dokument tagasipöördumiseks Venemaale. PPA

varasema praktika kohaselt on isikutega koostöös (telefonikõned ja kokkusaamised saatkonna

ametnikuga, dokumendi taotluse ankeedi täitmine ja edastamine saatkonnale) võimalik

Venemaa kodanikele dokumendid hankida umbes poole aastaga. Tagasivõtmiseks esitatud

taotluse lahendamine on aeganõudvam ning võib võtta aega üle pooleteise aasta. Seda ajakulu

saaks vältida, kui isik endale ise dokumenti taotleks.

Kinnipidamise asendamine leebemate VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmetega ei vii

piisava tõenäosusega soovitud tulemuseni. Isiku varasem käitumine on näidanud, et ta ei austa

ega järgi Eesti Vabariigi seadusi. Kuna isik ei ole nõus Eestist lahkuma ja soovib vältida

3-23-320

3(6)

väljasaatmist, arvab PPA, et vabaduses viibides hakkab ta ennast varjama ega täida

järelevalvemeetmeid. Pole usutav, et isik hakkaks vabaduses viibides ennast dokumenteerima

ja lahkuks kodakondsusjärgsesse riiki.

4. Puudutatud isik selgitas 03.04.2024 kohtuistungil, et ta ei kavatse kuskile põgeneda,

Eestis on tal kolm alaealist last. Ta on nõus täitma õiguskaitseorganite nõudeid. Ta on nõus

tegema koostööd, v.a selles, et saada endale Venemaa pass, sest ta on siin sündinud ja elanud

ning Venemaa ei ole tema riik.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.04.2024 määrusega PPA taotluse ning andis loa

puudutatud

isiku

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.08.2024.

Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning tal ei ole Eestis viibimiseks õiguslikku

alust. PPA tunnistas tema tähtajalise elamisloa 02.09.2021 otsusega kehtetuks, tegi

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ning kohaldas sissesõidukeeldu 3 aastaks. Seega on isik

väljasaadetava staatuses. Teda ei ole võimalik Venemaale välja saata, sest tal puudub kehtiv

reisidokument. Teadaolevalt ei ole isiku Venemaale väljasaatmiseks takistusi.

Saab nõustuda PPA-ga, et isiku puhul esineb põgenemisoht. Tegemist on prognoosotsusega.

Eestis elavad vanemad ja lapsed ei pruugi põgenemisohtu välistada, kui kaalul on Venemaale

väljasaatmine. Isik on korduvalt, sh 03.04.2024 istungil kinnitanud, et ta ei kavatse teha

koostööd Venemaa passi hankimisel, sest Venemaa ei ole tema kodumaa. Väljasaatmise

tõenäosust suurendab Tartu Halduskohtu 21.03.2024 otsus asjas nr 3-21-2346, millega kohus

jättis rahuldamata isiku kaebuse PPA 02.09.2021 otsuse peale. Eelnevast tulenevalt saab pidada

tõenäoliseks, et isik ei pruugi vabaduses viibides püsida PPA-le väljasaatmismenetluse

toimingute tegemiseks kättesaadav ja asub enda väljasaatmist takistama.

Isiku väljasaatmine Venemaale on jätkuvalt võimalik. PPA selgitas istungil, et kavatseb esitada

uue tagasivõtutaotluse ja esitada Välisministeeriumi vahendusel diplomaatilise noodi. Samuti

on asjakohane taotluses viidatud praktika, mis tõendab, et varasemate tagasivõtutaotluste

menetlus on vahel kestnud poolteist aastat ja päädinud tagasivõtuga. Seega on täidetud VSS

§ 23 lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud alused isiku kinnipidamise jätkamiseks. Kuna isikut on

praeguseks kinni peetud üle 13 kuu, on tema kinnipidamise pikendamine kuni 4 kuuks VSS §

25 lg 2 alusel võimalik. Ei ole teada asjaolusid, mis muudaksid isiku edasise kinnipidamise

lubatud tähtaja jooksul (18 kuud) ebaproportsionaalseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.04.2024 määrus ja teha uus määrus,

millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Puudutatud isik

jääb oma varasema seisukoha juurde, et tema puhul ei ole põgenemisohtu õigesti määratud. Ta

on korduvalt selgitanud, et on kõik temale määratud karistused ära kandnud ning kahetseb

tehtut. Isikut karistatakse põhjendamatult kinnipidamiskeskuses kinnipidamisega. Isiku

kinnipidamine ei ole proportsionaalne. Hinnang on antud isiku varasema käitumise põhjal ja ei

ole arvestatud, et isik on seda parandanud. Isiku karistatus ei või teda saata kogu elu. Puudutatud

isikul elavad Eestis alaealised lapsed, abikaasa ja vanemad. Isik oleks PPA-le kättesaadav ka

kindlaksmääratud elukohas elades. Isik on varem selgitanud, et tal on Eestis elukoht.

7. PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata. Puudutatud isiku kinnipidamine

kinnipidamiskeskuses ei ole karistus, vaid see on vajalik ja proportsionaalne meede tagamaks

isiku kättesaadavus väljasaatmismenetluse lõpuleviimiseks. Kinnipidamise eesmärk on üksnes

puudutatud isiku väljasaatmise tagamine, kuid isik ei ole ise teinud püüdlusi endale

reisidokumendi hankimiseks. PPA on võimaldanud isikul kasutada internetiga mobiiltelefoni,

3-23-320

4(6)

mille kaudu on tal endal võimalik kiirendada dokumenteerimise protsessi, broneerides nt

Venemaa saatkonna e-süsteemis endale aja dokumendi vormistamiseks. Isik peaks esitama kõik

andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad

väljasaatmisemenetluses tähtsust, kuid isik ei tee seda. PPA-l on teada isiku Venemaa

Föderatsiooni passi number ja kehtivuse aeg, aga dokumendist koopiat ei ole. Venemaale ei

piisa ainult esitatud passi numbrist ja kehtivuse ajast. Tagasivõtutaotluse juurde on vaja esitada

dokumendi koopia ning see asjaolu kiirendaks dokumenteerimise protsessi. Puudutatud isik on

väljendanud väga selgelt, et tema ei kavatse enda dokumenteerimisega tegeleda ega ka PPA-d

selles aidata. Puudutatud isiku varasem käitumine kinnitab pigem, et sotsiaalse tugivõrgustiku,

kindla elukoha, abikaasa ja laste olemasolu ei taga tema õiguskuulekat käitumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada,

kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist

lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja

eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida

kaasaaitamiskohustust; 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid

või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib. VSS § 23 lg 11 kohaselt peab

kinnipidamine olema ka kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab

igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 23 lg 1 p-s 1

nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud VSS §-s 68. VSS

§ 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava

kinnipidamise päevast arvates, kui esinevad VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alus ja sama paragrahvi

lg-s 11 nimetatud põhimõtted. Pärast kuuekuulist kinnipidamist võib kohus anda loa

väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu kaupa

VSS § 25 lg 2 alusel tingimusel, et väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või

tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 loetletud kinnipidamise alused olid varem samas sõnastuses toodud

VSS § 15 lg 1 p-des 1–3. Kuna sätete sisu ei ole muutunud, saab nende tõlgendamisel lähtuda

varasemast kohtupraktikast.

9. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne VSS §-s 68 nimetatud asjaolu

tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu

31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi

ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19).

Arvestada tuleb ka põgenemisohtu maandavaid tegureid, samuti hinnata isiku kuriteo

toimepanemise järgset käitumist.

10. PPA oli taotluses seisukohal, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht tulenevalt VSS

§ 68 p-dest 4 ja 6 ning halduskohus nõustus PPA-ga. Eelnimetatud sätete kohaselt esineb

välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke

kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4) ning

välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). Ringkonnakohus leidis

09.02.2024 määruses praeguses asjas, et puudutatud isikul on põgenemise oht ja sellele

osutavad VSS § 68 p-des 4 ja 6 nimetatud asjaolud koosmõjus konkreetset juhtumit ja isikut

iseloomustavate asjaoludega. Ringkonnakohus osutas asjaoludele, et isik on varem eiranud

katseaja nõudeid, kuigi oli teadlik nõuete eiramise tagajärjest ning õiguskuulekalt ei

motiveerinud teda käituma ka pere ja laste olemasolu, ning isik ei soovi Venemaale minna ja

selleks vajalikke dokumente hankida. Ringkonnakohus jääb samale seisukohale ka praegu.

3-23-320

5(6)

Puudutatud isik ei ole endiselt asunud tegema midagi selleks, et saada dokumendid Venemaale

tagasipöördumiseks. Isik kinnitas 03.04.2024 kohtuistungil, et ei soovi jätkuvalt endale

Venemaa passi ega pea Venemaad oma koduriigiks. Sellest saab järeldada, et isik ei soovi

lahkumiskohustust täita. Seoses põgenemisohuga on asjakohane halduskohtu osutus, et

praeguseks on Tartu Halduskohus asjas nr 3-21-2346 jätnud rahuldamata isiku kaebuse

lahkumiskohustust sisaldava PPA 02.09.2021 otsuse peale. Kohtute infosüsteemist nähtub, et

sellekohane Tartu Halduskohtu otsus on jõustunud 23.04.2024.

11. Kuna puudutatud isikut oli halduskohtu määruse tegemise ajaks kinni peetud kauem kui

kuus kuud, võis halduskohus tema jätkuvaks kinnipidamiseks anda loa siiski ainult tingimusel,

et isik ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide

hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3, § 25 lg 2).

Kohtupraktika järgi on tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võimalik

tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu

16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Ühtlasi tuleneb eelnevast, et VSS § 23 lg 1 p 2

kohaldamine nõuab kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist kui dokumentide

hankimisega seonduvalt. See tähendab, et kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine peaks

seonduma eeskätt VSS § 264 lg 1 p-s 1 (väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suuliste

ja kirjalike andmete ja seletuste esitamine), p-s 2 (isiku valduses ja väljasaatmismenetluses

tähtsust omavate andmete, dokumentide ja tõendite esitamine) või p-s 4 (isiku tuvastamiseks ja

kontrollimiseks vajalike andmete kogumine) sätestatud kohustuse täitmata jätmisega. Kohustus

peab olema piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus

nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 27.04.2018 määrus nr 3-18-658, p

13).

12. PPA leidis taotluses, et puudutatud isiku puhul esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 2 ja 3

nimetatud kinnipidamise pikendamise alused. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt esineb

halduskohtu hinnangul lisaks VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud alusele (s.o põgenemisohule) ka p-

s 3 märgitud alus (s.o välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või

nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib). Ringkonnakohus jagab halduskohtu

seisukohta, et puudutatud isikut võib kinni pidada tagasipöördumiseks vajalike dokumentide

puudumise tõttu, sest isik ei aita kaasa nende hankimisele. Samal seisukohal oli ringkonnakohus

ka 09.02.2024 määruses. Nagu ringkonnakohus selles määruses selgitas, ei ole puudutatud isik

taotlenud tagasipöördumistunnistust, kuigi tal on selleks võimalus olnud. Isikule on korduvalt

selgitatud (sh kohtumäärustes praeguses asjas), et tema väljasaatmise kiirem korraldamine

oleks võimalik, kui ta esitaks ise Venemaale kõnealuse taotluse. PPA on toonud esile, et isik

saab kasutada internetiga mobiiltelefoni, mille kaudu on tal võimalik broneerida nt Venemaa

saatkonna e-süsteemis endale aeg dokumendi vormistamiseks. Isik on ise 03.04.2024

kohtuistungil kinnitanud, et ta ei ole nõus tegema koostööd Venemaa passi saamiseks. Kuivõrd

isik on selgelt väljendanud enda soovimatust Eestist Venemaale lahkuda ja selle tarvis

dokumente taotleda, on põhjendatud PPA ja halduskohtu hinnang, et vabaduses viibides ei

oleks ta tõenäoliselt PPA-le väljasaatmismenetluse toimingute tegemiseks kättesaadav ja asuks

enda väljasaatmist takistama. Seetõttu ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine

võimalik.

13. Puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks. VSS § 25 lg

2 kohaselt võib isikut kinni pidada kokku 18 kuud ja halduskohtu määrusega lubatav

kinnipidamise tähtaeg seda ei ületa. Ringkonnakohus jääb 09.02.2024 määruses toodud

seisukoha juurde, et kuigi kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei saa puudutatud isik suhelda

piiranguteta oma pereliikmetega, kaalub vajadus tagada isiku kättesaadavus üles riive tema

perekonnaelule. Puudutatud isik ei ole väitnud, et pereliikmed ei saa teda kinnipidamiskeskuses

külastada. Samuti ei ole puudutatud isiku väljasaatmine perspektiivitu. Väljasaatmine on

3-23-320

6(6)

faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise juhtumiga on tegemist,

kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut

ühelgi juhul vastu (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2020 määrus nr 3-19-334, p 18;

18.11.2022 määruse nr 3-22-231, p 16). Venemaa on praeguseks keeldunud tagasivõtutaotluse

menetlemisest, sest pole tõendeid isiku Venemaa kodakondsuse kohta (dtl 503–504). On

võimalik, et selliste tõendite esitamise korral saab puudutatud isiku Venemaale välja saata. PPA

on ka selgitanud, et Venemaale esitatakse uus tagasivõtutaotlus ja Välisministeeriumi

vahendusel diplomaatiline noot.

14. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 03.04.2024 määrus

muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)