3-24-91/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

22. mai 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-91

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada

X kinnipidamiskeskusesse

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2024. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja JJ

Puudutatud isik – X, esindaja adv Merili

Laansoo

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. jaanuari 2024. a

määruse haldusasjas nr 3-24-91 resolutsiooni punkt 1 muutmata, muutes

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

2. Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate)

nimed ja sünniajad tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas nn Dublini menetluse raames 04.01.2024 kinni

Soomest Eestisse saadetud India Vabariigi kodaniku X (sünd. XX.XX.XXXX). Isik esitas

05.01.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse ning Tallinna Halduskohus andis 05.01.2024

määrusega nr 3-24-38 (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 08.01.2024) välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le loa

paigutada X kinnipidamiskeskusesse (KPK) mitte kauemaks kui 05.03.2024.

3-24-91

2(8)

2. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses ilmnes 09.01.2024, et X on taotlenud Eestis

rahvusvahelist kaitset ka 19.07.2011 ja 12.12.2014 ning seega ei ole isikul VRKS § 24 lg

5 kohaselt õigust jääda korduva taotluse menetlemise ajaks Eestisse. PPA tegi Xle

10.01.2024 ettekirjutuse nr 1052275570 Eestist lahkumiseks (sundtäidetav alates

10.01.2024) ja kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 5 aastaks.

3. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 10.01.2024 taotluse anda väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel luba paigutada X KPK-sse kuni

kaheks kuuks. Isik saabus esmakordselt Eestisse 02.02.2011 ühekordse äriviisa alusel ja

lahkus 29.04.2011 Rootsi, kus esitas 03.05.2011 rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik

saadeti Eestisse tagasi ja ta esitas siin 19.07.2011 rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA jättis

17.01.2012 otsusega nr 7001110048-1 taotluse rahuldamata, keeldus Xle elamisloa

andmisest ja tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. X vaidlustas PPA 17.01.2012

otsuse haldusasjas nr 3-12-167, kuid tema kaebus jäi rahuldamata. Seejärel lahkus isik

Belgiasse ning Belgia esitas Eestile 08.03.2013 tagasivõtmispalve, kuid selle alusel ei

olnud isikut võimalik üle anda, sest ta oli kadunud ja peeti 12.12.2014 kinni Tallinnas,

kus esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA jättis 06.03.2015 otsusega nr

7001410189-1 X taotluse rahuldamata ja keeldus talle elamisloa andmisest. X vaidlustas

PPA 06.03.2015 otsuse haldusasjas nr 3-15-629, kuid tema kaebus jäi rahuldamata. PPA

andis 10.02.2016 otsusega isikule tähtajalise elamisloa Eestisse abikaasa juurde elama

asumiseks ja elamisluba on kahel korral pikendatud, viimati 10.02.2018. PPA kuulas

03.08.2020 X kahtlustatavana üle kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX ning esitas talle

kahtlustuse karistusseadustiku § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. PPA tunnistas 19.02.2021

otsusega isiku elamisloa välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel kehtetuks.

Prokuratuur kuulutas 12.08.2021 määrusega isiku tagaotsitavaks, kuna tema asukoht oli

teadmata. Isik lahkus Soome, kus ta esitas 14.09.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse ja

kust ta saadeti tagasi Eestisse.

Kinnipidamine on põhjendatud VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel, sest esineb põgenemise oht ning

isik ei ole teinud koostööd ega hankinud enda väljasaatmiseks vajalikku dokumenti. Isiku puhul

esineb VSS § 68 p-s 2 toodud asjaolu, sest ta on esitanud viisa taotlemisel valeandmeid. PPA-l

puuduvad andmed, et isik oleks ühekordset äriviisat, mille alusel ta 02.02.2011 Eestisse saabus,

reaalselt kasutanud äritegevuse eesmärgil. Isik on seega viisasüsteemi kuritarvitanud ning tema

tegelik eesmärk oli siseneda Schengeni alale rahvusvahelise kaitse taotlemiseks sobivas riigis.

Esineb ka VSS § 68 p 6 kohane põgenemise oht, sest isiku käitumisest ja hoiakutest järeldub, et

ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on korduvalt taotlenud rahvusvahelist kaitset erinevates

riikides (Rootsi, Eesti, Belgia, Soome) ning teda on nn Dublini menetluse raames korduvalt

saadetud tagasi Eestisse. Sellele vaatamata on ta Eestist uuesti lahkunud. PPA hinnangul lahkus

isik 2020. a-l Soome kriminaalmenetlusest nr XXXXXXXXXXXX kõrvale hoidmise

eesmärgil. Kriminaalmenetlus lõpetati 05.01.2024 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §

202 lg 1 alusel ja seega isik nõustus, et on kahtlustuses kirjeldatud tegudes süüdi. Isik jäi

ebaseaduslikult Soome edasi ka pärast seda, kui tema Eesti elamisluba oli kehtetuks tunnistatud.

Isiku sõnul on tal Eestis elukaaslane ja laps, kuid keeldus esialgsel küsitlusel nende nimede

avaldamisest. Isik selgitas 05.01.2024 kohtuistungil, et tema elukaaslaseks on kriminaalasjas nr

XXXXXXXXXXXX kannatanuks olnud naine ning teda ei ole ametlikes dokumentides

kajastatud lapse isana. Kuna isiku teised lapsed elavad Indias ja isik viibis viimased aastad

Soomes, mitte Eestis väidetava pere juures, siis perekonnaelu riive puudub. Leebemaid

3-24-91

3(8)

järelevalvemeetmeid ei saa kohaldada, sest vabaduses viibides võib isik omavoliliselt lahkuda

mõnda teise Schengeni riiki.

4. X selgitas 11.01.2024 kohtuistungil, et tal on Eestis 5-aastane laps ning ta lahkus Soome

2019. a-l. Elukaaslane ja laps käisid aeg-ajalt Soomes külas ning elukaaslane vahepeal ka

õppis Soomes, kuid isik ise ei ole alates 2019. a-st Eestis käinud. Eesti ametnikud on isiku

suhtes negatiivselt meelestatud ja nõuavad teda tagasi riikidest, kus ta on soovinud

töötada. Isik esitas 2024. a jaanuaris rahvusvahelise kaitse taotluse, sest teda kiusatakse

Indias

taga

seoses

omaaegse

abieluga.

Isikut

kiusavad

taga

ka

Eesti

immigratsiooniametnikud. Ajal, mil isik viibis Tallinnas haiglas, kuulis ta pealt, kuidas

politsei palus arstil ta tappa. Isiku tervis on väga halb, tal on olnud kaks infarkti ning ta

võtab päevas 10 erinevat tabletti. Isik saaks elada elukaaslase juures. Elukaaslane ja laps

ei ole isikut KPK-s külastanud, sest kardavad PPA ametnikke. Isik kaotas kehtiva passi

Soomes 6 kuud tagasi, kui ta oli kodutu. Enne seda oli tal Soomes elukoht.

PPA selgitas kohtuistungil, et 04.01.2024 vestlusel väitis isik, et ei mäleta varem rahvusvahelise

kaitset taotlemist. PPA-l on vaja isik dokumenteerida ja selle kestvus sõltub India saatkonnast

Soomes. Tõenäoliselt kulub selleks vähemalt üks kuu sõltuvalt sellest, kas isikule väljastatakse

tagasipöördumistunnistus või pass. Isikul on KPK-s võimaldatud konsulteerida õe ja arstiga.

Isiku selgitused on olnud vastuolulised.

5. Tallinna Halduskohus andis 11.01.2024 määrusega (täiendatud kirjeldava ja

põhjendava osaga 12.01.2024) VSS § 23 lg 1 p 1 alusel PPA-le loa paigutada puudutatud

isik KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

11.03.2024. Isiku 12.12.2014 taotluse osas tuvastati, et see ei sisaldanud uusi asjaolusid

ning ei esitatud ka uusi dokumente või tõendeid, mis omanuks rahvusvahelise kaitse

andmisel tähtsust, mistõttu PPA jättis 12.12.2014 taotluse sisuliselt läbi vaatamata. Ka

kehtiva VRKS § 21 lg 1 p 4 ja § 24 lg 3 võimaldavad jätta korduva taotluse läbi vaatamata.

Seega on varasem rahvusvahelise kaitse taotlus jäetud sisuliselt läbi vaatamata alusel, mis

kehtiva VRKS § 24 lg 6 kohaselt välistab uue taotluse käsitamise korduva taotlusena

VRKS-i tähenduses. VRKS §-ga 24 võeti üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013

direktiivi 2013/32/EL art 28, mille lg 2 kohaselt võivad liikmesriigid sätestada, et taotleja

juhtumit võib uuesti käsitleda ainult üks kord. Puudutatud isiku 09.01.2024 isikuandmete

ankeedist ega tema 11.01.2024 kohtuistungil antud ütlustest ei nähtu, et isikuga seotud

asjaolud oleksid varasemaga võrreldes muutunud. Isik selgitas istungil, et ei saa Indiasse

tagasi minna, kuna seal on rassistid ja esineb oht tema elule, mis tuleneb tema varasemast

abielust. Samale asjaolule tugines isik ka eelmises taotluses. Asjaolu, et isik väidab nüüd

lisaks enda tagakiusamist Eestis, ei ole varasemate taotlustega võrreldes uueks asjaoluks.

Eelneva põhjal ei saa isikut käsitada korduva taotluse esitanud rahvusvahelise kaitse

taotlejana, kellele rakenduvad VRKS-s sätestatud tagatised, mistõttu jääb isik VSS-i

kohaldamisalasse. Isikule on tehtud 10.01.2024 sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja

seega on isik väljasaadetava staatuses.

Kinnipidamist on taotletud lahkumisettekirjutuse täitmiseks ja väljasaatmise tagamiseks. Isiku

Indiasse väljasaatmiseks ei ole teadaolevalt takistusi. PPA tegeleb isiku dokumenteerimisega,

sest tal puudub kehtiv reisidokument. Reisidokumendi saamise kiirus sõltub India saatkonnast

Soomes. Isiku käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6).

Tõenäoliselt ei oleks isik vabaduses viibides PPA-le kättesaadav ja asuks ennast varjama, enda

3-24-91

4(8)

väljasaatmist takistama või lahkuks mõnda teise Schengeni riiki. Isik on seda varem korduvalt

teinud ja lahkunud Eestist ning taotlenud seejärel rahvusvahelist kaitset teistes riikides (Rootsis,

Belgias, Soomes). PPA-l on põhjendatud kahtlus, et isik lahkus Soome kriminaalmenetluses

osalemise vältimiseks. Isik ei naasnud Eestisse vabatahtlikult, vaid toimetati siia pärast Soomes

kinnipidamist. Isik väitis 04.01.2024 küsitlusel, et ei mäleta varasemalt rahvusvahelise kaitse

taotluse esitamist, kuid tegelikult on ta seda teinud korduvalt. PPA viitas ka VSS § 23 lg 1 p-

dele 2 ja 3, kuid ei ole nende osas põhjendusi esitanud. Isiku kinnipidamine on põhjendatud

VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 68 p 6 koosmõjus. Isiku kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks

ja talle on KPK-s tagatud arstiabi. Kinnipidamist ei välista isiku soov elada koos Eestis elavate

lähedastega. Kuigi isiku tagasisaatmise täpset aega ei saa prognoosida, puudub alus arvata, et

isiku kinnipidamine võiks kujuneda pikaajaliseks. Kui muutuvad kinnipidamist õigustavad

asjaolud, tuleb isik viivitamata KPK-st vabastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub 31.01.2024 määruskaebuses (täiendatud 12.02.2024) tühistada halduskohtu

määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st. Kuna isik on

05.01.2024 rahvusvahelise kaitse taotlust põhjendanud 19.07.2011 ja 12.12.2014 taotlustega

võrreldes uue asjaoluga (26.01.2016 sõlmitud abielu Yga), siis ei saa PPA lahendada seda kui

korduvat taotlust, vaid peab jätkama varasema taotluse läbivaatamist ehk haldusmenetluse

uuendama (vt direktiivi 2013/32/EL art 40 lg 1; VRKS § 24 lg-d 1 ja 2). Seega ei saa isikut

pidada kinni VSS-i alusel, vaid temale laienevad rahvusvahelise kaitse taotleja normistik ja

tagatised. Isiku kinnipidamine on ebaproportsionaalne ja riivab tema põhiõigust

perekonnaelule. Isikul on Eestis elukaaslane ja poeg (sündinud XX.XX.XXXX). Meelevaldne

on PPA väide, et isikute vahel puudub lähedussuhe. PPA ei ole lähedasi küsitlenud ega

selgitanud välja, milline on nende tegelik suhe puudutatud isikuga.

PPA ei ole põhjendanud kinnipidamist VSS § 23 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel. Kehtiva reisidokumendi

puudumine ei ole kinnipidamiseks piisav põhjus. Kuna isikul on Eestis väike laps, puudub tal

huvi ja vajadus põgeneda. Puudutatud isik ei ole ka varasemalt Eestist põgenenud ega hoidnud

kõrvale kriminaalmenetlusest, vaid oli PPA-le kättesaadav ja Soome lahkumist ei olnud temale

keelatud. PPA on märkinud, et isik kuulati kahtlustatavana üle 2020. a augustis ja viibis Soomes

tööl 2021. a veebruaris ning kuulutati tagaotsitavaks alles 12.08.2021. Pole selge, kuidas üritas

PPA tema asukohta kindlaks teha. Isikul on terviseprobleeme ja ta võtab igapäevaselt mitmeid

ravimeid. Isiku selgitused viitavad psüühikahäire olemasolule, mis raskendab arusaamist ning

piirab oskust ennast väljendada. Halduskohus ei arvestanud piisavalt isiku terviseseisundiga,

mis ei võimalda tema kinnipidamist ega ka väljasaatmist (vt VSS § 269 lg 4).

7. Politsei- ja Piirivalveamet palub 28.02.2024 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Halduskohus leidis õigesti, et isiku kinnipidamine on õigustatud VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 68 p 6

koosmõjus. X 05.01.2024 rahvusvahelise kaitse taotlus on korduv (kolmas) ja taotluse sisulise

läbivaatamise jätkamise tingivad üksnes sellised uued asjaolud või tõendid, mis olulisel määral

lisavad tõenäosust käsitada taotlejat pagulasena (Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2016 otsus nr

3-15-629, p 14). Isik ei ole sellised tõendeid ega asjaolusid esitanud. Tagakiusukartuse

põhjendamisel tugines isik ka varasemates taotlustes Yga sõlmitud abielule (st Indias

28.07.2008 sõlmitud abielule), mistõttu ei ole 26.01.2016 sõlmitud abielu Yga uueks asjaoluks.

Perekonnaelu väidetava riive osas leidis Tallinna Halduskohus 08.01.2024 määruses nr 3-24-

38, et väited elukaaslasest ja lapsest on paljasõnalised. Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX

3-24-91

5(8)

kahtlustati isikut selles, et ta on järjepidevalt ja häirivalt sekkunud sama isiku eraellu, keda ta

on kohtumenetluses nimetanud oma elukaaslaseks (vt 03.08.2020 kahtlustatava ülekuulamise

protokoll). Määravat tähtsust ei oma, et kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 202 lg 1 alusel. Isik

ei ole tõendanud, et tal on Eestis laps, kes on tema pereliikmeks VSS § 29 lg 4 tähenduses.

Puudutatud isik ei ole lapse isana registreeritud ja PPA-le teadaolevalt on isiku lapsed Indias.

Nutiseadmete levikut arvestades ei saa pereelu ja -sündmuste jäädvustamist pidada keerukaks.

Seega oli isikul võimalus täita kaasaaitamiskohustust, esitades nt fotode või kirjavahetuse näol

tõendeid oma pereelust Eestis. Väidetavalt XX.XX.XXXX sündinud laps ei takistanud isiku

Eestist 2020. a-l lahkumist.

Isikule on KPK-s viibides tagatud tõhus ravi (sh ravimid). Isiku varasemat käitumist arvestades

saab järeldada, et 05.01.2024 taotlus on esitatud rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamise

eesmärgil ja väljasaatmise takistamiseks või edasilükkamiseks. Kinnipidamine on põhjendatud

ka VSS § 23 lg 1 p 3 alusel, sest isikul puudub tagasipöördumiseks vajalik dokument ja selle

hankimine vastuvõtvast riigist viibib. Kaasaaitamiskohustuse rikkumise osas on PPA lähtunud

kogu varjupaiga- ja väljasaatmismenetluse jooksul toimunust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Asjas tuleb võtta esmalt seisukoht, kas X kinnipidamine oli võimalik VSS alusel või

saanuks seda teha üksnes VRKS alusel. PPA on 10.01.2024 taotluses leidnud, et kuna isik esitas

05.01.2024 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse teist korda, siis ei ole tal VRKS § 24 lg-st 5

tulenevalt õigust jääda Eestisse ja ta tuleb kinni pidada VSS § 23 lg 1 alusel. Halduskohus

nõustus, et puudutatud isik ei ole käsitatav korduva rahvusvahelise kaitse taotlejana, kellele

rakenduksid VRKS-s sätestatud tagatised, vaid ta jääb VSS-i kohaldamisalasse. Puudutatud isik

on määruskaebuses seisukohal, et tema 05.01.2024 taotust ei saa käsitada korduva taotlusena,

sest varasemate taotlustega võrreldes on asjaolud muutunud (s.o abielu Yga). Seega ei saa tema

kinnipidamise aluseks olla VSS § 23 lg 1.

9. Direktiivi 2013/32/EL art 2 punkti q kohaselt on korduv taotlus täiendav rahvusvahelise

kaitse taotlus, mis esitatakse pärast eelmise taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist (nt Euroopa

Kohtu 08.02.2024 otsus nr C-216/22, p 28; 25.05.2023 otsus nr C-364/22, p-d 26–28). Korduva

taotluse puhul tuleb eristada taotlust, milles esitatakse uusi tõendeid või antakse täiendavaid

selgitusi, ning taotlust, milles eelmise taotlusega võrreldes uusi asjaolusid ei esine. Esimesel

juhul tuleb korduv taotlus sisuliselt läbi vaadata ning seda tehakse eelmise rahvusvahelise kaitse

menetluse uuendamise korras (VRKS § 24 lg 1; direktiivi 2013/32/EL art 40 lg 1), teisel juhul

jäetakse korduv taotlus sisuliselt läbi vaatamata (s.o loetakse vastuvõetamatuks) ning menetlust

ei alustata (VRKS § 21 lg 1 p 4 ja § 24 lg 3; direktiivi 2013/32/EL art 33 lg 2 punkt d ja art 40

lg 2).

10. Puudutatud isik on enne PPA-le 05.01.2024 taotluse esitamist esitanud Eestis kahel

korral rahvusvahelise kaitse taotlused (19.07.2011, 12.12.2014) ning nende kohta on tehtud

lõplikud otsused VRKS § 31 lg 1 p 2 ja direktiivi 2013/32/EL art 2 punkti e tähenduses. PPA

17.01.2012 otsusega nr 7001110048-1 lükati 19.07.2011 taotlus tagasi VRKS § 21 lg 2 alusel

koosmõjus VRKS § 20 p-dega 10, 11 ja 14. PPA 06.03.2015 otsusega nr 7001410189-1 loeti

12.12.2014 korduv taotlus VRKS § 20 p-de 4 ja 7 alusel ilmselt põhjendamatuks, lükati see

VRKS § 21 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel tagasi ning jäeti taotlus VRKS § 21 lg 3 ja haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 15 lg 3 alusel sisuliselt läbi vaatamata.

3-24-91

6(8)

11. VRKS § 24 lg 6 kohaselt juhul, kui taotlus on jäetud vähemalt ühel VRKS § 21 lg-s 1

sätestatud alusel läbi vaatamata, ei käsitata sellele järgnevat uut taotlust VRKS § 24 tähenduses

korduva taotlusena. Halduskohus on määruse p-s 8 ekslikult leidnud, et VRKS § 24 lg-ga 6 on

võetud Eesti õigusesse üle direktiivi 2013/32/EL art 28 lg 2. Kõnealune direktiivi säte puudutab

ainult olukordi, kus taotleja on oma taotlusest loobunud või taotluse kaudselt tagasi võtnud ning

seda reguleerivad Eesti õiguses VRKS § 23 lg-d 4–6 (vt ka Riigikogu XII koosseisu 81 SE

seletuskiri, lk 32).

12. VRKS § 24 lg-st 5 tuleneb, et kui isik esitab korduva taotluse, mille läbivaatamiseks

PPA uuendab eelmise rahvusvahelise kaitse menetluse, siis on taotlejal õigus jääda korduva

taotluse menetlemise ajaks Eestisse, kui korduv taotlus esitatakse esimest korda. Kui aga

korduv taotlus esitatakse vähemalt teist korda, siis ei ole taotlejal õigust jääda Eestisse. VRKS

§ 24 lg-ga 5 on võetud üle direktiivi 2013/32/EL art 41 lg 1 esimese lõigu punkt b (vt lisaks art

9 lg 2). Eelnõu

81 SE seletuskirjast (lk 35) nähtuvalt oli VRKS § 24 lg 6 sätestamise eesmärk eelkõige

nonrefoulement põhimõtte järgimise tagamiseks välistada taotluse korduvaks lugemine juhul,

kui eelnev taotlus on jäetud mõnel VRKS § 21 lg 1 p-des 1–6 toodud alusel läbi vaatamata. See

on seostatav mh direktiivi 2013/32/EL art 9 lg-ga 3 ja art 41 lg 1 teise lõiguga.

13. Ringkonnakohtu hinnangul jääb VRKS § 24 lg-te 5 ja 6 omavaheline seos ebaselgeks.

Eelkõige nähtub VRKS § 24 lg 5 esimesest lausest, et korduvat taotlust peaks saama esitada ka

teist, kolmandat, neljandat jne korda. Seevastu järeldub VRKS § 24 lg-st 6, et olukorras, kus

esimene korduv taotlus ei sisalda uusi olulisi asjaolusid või tõendeid (VRKS § 24 lg 3) ning see

jäetakse VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata, ei saa sellele järgnevat teist korduvat taotlust

käsitada VRKS § 24 tähenduses korduva taotlusena. Järelikult ei saa selle suhtes kohaldada ka

VRKS § 24 lg-s 5 sätestatut (st välistada vähemalt teistkordselt korduva taotluse esitanud isiku

õigust jääda taotluse menetlemise ajaks Eestisse). VRKS § 24 lg-s 6 võib olla silmas peetud

esmajoones VRKS § 21 lg 1 p-dega 1–3 ja 5–6 seostatavaid olukordi, kus varasemat taotlust ei

ole ühtegi korda sisuliselt läbi vaadatud, kuid sätte sõnastus ei võimalda siiski välistada selle

kohaldamist mh olukorras, kus eelmine taotlus jäeti läbi vaatamata VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel,

kuna see oli korduv ning ei sisaldanud uusi asjaolusid ega tõendeid.

14. Siinsel juhul jäeti puudutatud isiku 12.12.2014 esimene korduv taotlus PPA 06.03.2015

otsusega samuti läbi vaatamata (sel ajal kehtinud VRKS § 21 lg 1 p 5 ja lg 3, HMS § 15 lg 3

alusel). Kuigi formaalselt oli tegemist puudustega taotluse läbi vaatamata jätmisega, toimus see

sisuliselt põhjusel, et korduvas taotluses ei esitatud täiendavaid selgitusi ega uusi asjaolusid või

tõendeid (st taotlus ei vastanud tollal kehtinud VRKS § 24 lg 2 nõuetele). Seega vastas korduva

taotluse läbi vaatamata jätmine praegu kehtiva VRKS § 21 lg 1 p 4 ja § 24 lg 3 tingimustele.

Eeltoodut arvestades ei saa 05.01.2024 taotlust VRKS § 24 lg-st 6 tulenevalt pidada korduvaks

taotluseks VRKS § 24 tähenduses ning järelikult tuleks taotlus vaadata VRKS §-s 18 sätestatud

korras sisuliselt läbi ja taotlejal on VRKS § 10 lg 2 p-st 2 tulenev õigus viibida Eestis kuni

taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni.

15. Eeltoodule vaatamata tuleb PPA 10.01.2024 taotluse lahendamisel arvestada asjaoluga,

et puudutatud isikut on PPA 10.01.2024 ettekirjutusega nr 1052275570 kohustatud viivitamata

Eestist lahkuma (sundtäidetav alates 10.01.2024 – VSS § 72 lg 2 p 1) ning lahkumisettekirjutus

on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud (sh ei ole ettekirjutuse kehtivust esialgse õiguskaitse korras

peatatud). Kuna väljasaatmist ei olnud puudutatud isikul kehtiva reisidokumendi puudumise

3-24-91

7(8)

tõttu võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia ja PPA hinnangul esinesid VSS § 23 lg-s 1 sätestatud

kinnipidamise alused, võis PPA esitada halduskohtule taotluse anda VSS § 23 lg 1 alusel luba

paigutada puudutatud isik KPK-sse.

16. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu

loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutada siis, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse

läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on eelkõige lubatud

juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul

puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS §

23 lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10 lg-s 2

sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab

olema kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil

arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. PPA 10.01.2024 taotluses on tuginetud VSS

§ 23 lg 1 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamise alustele, kuid halduskohus andis loa üksnes VSS

§ 23 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus VSS § 68 p-ga 6), sest teiste aluste esinemist ei olnud taotluses

sisuliselt põhjendatud.

17. VSS § 68 p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on andnud

teada või tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.

Halduskohus leidis põhjendatult, et puudutatud isiku varasemast käitumisest järeldub tema

soovimatus täita lahkumiskohustust. PPA taotluses kajastatud asjaolud viitavad rahvusvahelise

kaitse süsteemi kuritarvitamisele ning isiku eesmärgile jääda iga hinna eest Euroopasse.

Puudutatud isik saabus Eestisse esmakordselt 2011. a-l äriviisa alusel ja liikus rahvusvahelise

kaitse taotlemiseks edasi

Rootsi, kust ta saadeti Eestisse tagasi. Pärast esimese Eestis esitatud taotluse tagasilükkamist

liikus ta Belgiasse, kus esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse ning saadeti taaskord Eestisse

tagasi. Seejärel esitas isik Eestis korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, milles ei toonud esile

uusi tõendeid ega asjaolusid (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.2016 otsus nr 3-15-629). Isiku

soovimatusele Schengeni alalt lahkuda viitab mh asjaolu, et pärast Eesti elamisloa kehtetuks

tunnistamist 19.02.2021 ja tagaotsitavaks kuulutamist 12.08.2021 jäi ta ebaseaduslikult edasi

Soome kuni Eestisse tagasisaatmiseni (vt PPA 04.01.2024 küsitluse protokoll). Puudutatud isik

avaldas 04.01.2024 küsitlusel esmalt küll valmisolekut minna tagasi Indiasse, kuid seda ei saa

pidada usutavaks, sest pärast kavandatavast lahkumisettekirjutusest ja sissesõidukeelust teada

saamist esitas ta järjekordse rahvusvahelise kaitse taotluse. Seega tuvastas halduskohus õigesti

isiku põgenemisohu VSS § 68 p 6 alusel.

18. Põgenemisohtu ei vähenda ka puudutatud isiku Eestis elavad väidetav elukaaslane ja

laps. Puudutatud isikut ei ole lapse isana registreeritud ja ta ei ole esitanud mingeid tõendeid

selle kohta, et tema on lapse isa. Samuti puuduvad tõendid, et puudutatud isik elaks koos oma

lapsega ühises perekonnas (vt VSS § 29 lg 4 p 2). Pidades silmas, et laps sündis väidetavalt

XX.XX.XXXX ja isik liikus juba 2019. a-l Soome elama (vt halduskohtu 11.01.2024 istungi

protokoll), ei ole ka alust arvata, et isik sooviks jääda Eestisse lapse kasvatamise eesmärgil.

Suhted väidetava elukaaslasega ei ole haldusasjas nr 3-24-38 esitatud kriminaalasja materjalide

põhjal sellised, et saaks eeldada lähedast suhet ja kooselamist. Ebausutav on selgitus, et

väidetav elukaaslane ja laps ei ole puudutatud isikut KPK-s külastanud põhjusel, et elukaaslasel

võiksid sellisel juhul tekkida probleemid riigiametis töötades. Kuna PPA-l tekkis juba

olemasolevate tõendite pinnalt veendumus, et perekonnaelu riivet ei esine, siis ei olnud vajalik

3-24-91

8(8)

väidetavaid lähedasi täiendavalt küsitleda. Puudutatud isikul oli võimalus pöörduda ise

väidetava elukaaslase poole ja paluda kinnitada isiku väiteid perekonnaelu kohta, kuid ta ei ole

seda teinud ning kõik vastuväited on jäänud paljasõnalisteks.

19. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudutatud isiku KPK-sse

paigutamine oli põhjendatud VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 68 p 6 alusel, siis ei ole vaja täiendavalt

analüüsida, kas kinnipidamise aluseks võinuks olla ka VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3 ning § 68 p 2.

20. Puudutatud isiku kinnipidamine kuni kaheks kuuks ei ole ebaproportsionaalne. VSS §

10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldaks usaldust, et isik järgib

PPA seatavaid reegleid, kuid isiku puhul tuvastatud põgenemisoht ei anna selleks alust. KPK-s

on puudutatud isikule tagatud juurdepääs vajalikele tervishoiuteenustele (vt VSS § 269) ning

puuduvad andmed, et isik oleks jäetud KPK-s temale vajaliku ravita.

21. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

11.01.2024 määruse (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 12.01.2024) resolutsiooni p 1

muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele.

22. Kuna määrus sisaldab mh andmeid puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse menetluste

kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate)

nimed ja sünniajad tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).

23. Xle määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi

tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)