3-23-2382/12 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-23-2382

Määruse kuupäev

21. mai 2024

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

X.X-i (X.X) kaebus Tartu Vangla tekitatud tervisekahju

hüvitamiseks seoses paksema madratsi väljastamata jätmisega alates

2014. aastast kuni 28. märtsini 2019

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus haldusasjas nr 3-23-2382.

2. Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

3. Jätta kaebaja taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.

4. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada

määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav X.X esitas 24. oktoobril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse

Tartu Vangla vastu. Kaebuse kohaselt otsustas kohus asjas nr 3-19-2077, et vangla peab

kaebajale hüvitama 1000 eurot seoses väärikuse alandamisega. Vangla kinnitas, et raha on

just väärikuse alandamise, mitte tervise kahjustamise eest. Kaebaja osutab, et esitas vanglale

9. augustil 2023 kahju hüvitamise taotluse seoses asjaoluga, et talle ei antud alates 2014.

aastast paksemat madratsit. Paksema madratsi sai kaebaja kaebuse kohaselt alles 28. märtsil

2019. Kaebaja märgib, et ta tundis peenikese madratsi peal olles valu, mille tõttu ei saanud

öösiti magada. Sobimatu madratsiga kaasnes närvipinge, nördimus, psüühikahäire. Vangla

kahjustas liiga õhukese madratsiga kaebaja tervist.

Koos kaebusega esitas kaebaja kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks ning riigilõivu

tasumisest vabastamiseks. Kaebaja põhjendab riigi õigusabi taotlust asjaoluga, et

terviseprobleemide ning ravimite mõju tõttu ei ole ta suuteline end kaitsma ega oma õiguste

eest seisma.

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 4. märtsil 2024 kohtule kaebusega

seonduvad materjalid.

3-23-2382

KOHTU SEISUKOHT

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt

selgitab kaebuse saanud kohus välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse

tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

4. Lähtuvalt kohtule esitatud materjalidest ning tulenevalt HKMS § 2 lõikest 4, mille teise

lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja

tegelikust tahtest, mõistab kohus, et kaebaja taotleb Tartu Vangalt mittevaralise kahju

hüvitamist seoses paksema madratsi mitteväljastamisega kaasnenud tervisekahjustusega

(riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõige 1). Kahju tekitati 2014. aastast kuni 28. märtsini

2019, mil kaebajale väljastati paksem madrats.

5. Kohus kontrollib esmalt kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ja sellest tulenevalt

kaebuse lubatavust (I), seejärel võtab seisukoha kaebaja riigi õigusabi taotluse ja riigilõivust

vabastamise taotluse kohta (II) ning viimasena teeb otsustuse kaebaja nime varjamise kohta

määruse avaldamisel (III).

I

6. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lõike 1 punkt 4 ette

olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast. HKMS § 47 lõike 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude

lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse.

Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras

tähtaegselt rahuldatud. Kaebaja hüvitamisnõude lahendamiseks on kohustuslik kohtueelne

menetlus ette nähtud vangistusseaduses (VangS § 11 lõige 8). VangS § 11 lõike 8 kohaselt on

vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus

halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt

esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning

vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

7. Kaebaja on kaebuses osutanud, et esitas kaebuse asjaoludega seoses Tartu Vanglale 9.

augustil 2023 kahju hüvitamise taotluse. Kohus mõistab, et kaebaja on kahju hüvitamise

taotlusele viidates soovinud näidata, et tal on kaebuses kirjeldatud asjaoludega seoses

kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.

8. Tartu Vangla on kohtule 4. märtsil 2024 edastanud kaebuses viidatud kahju hüvitamise

taotluse (registreeritud vanglas 10. augustil 2023 numbriga 1-13/160-1) ja Tartu Vangla 11.

oktoobri 2023. a vastuse nr 1-13/160-2, millega kaebaja kahju hüvitamise taotlus jäeti läbi

vaatamata haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lõike 6 punkti 1 alusel.

9. Kohtupraktika kohaselt loetakse kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks ja kaebus

lubatavaks ka juhul, kui haldusorgan on kohustuslikus kohtueelses menetluses vaide või kahju

hüvitamise taotluse ebaõigesti tagastanud (Riigikohtu halduskolleegiumi 8. oktoobri 2012. a

määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18; 7. juuni 2018. a määrus asjas nr 3-17-2610, p 12; 19.

septembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-32, p 10). Riigikohus on asunud seisukohale, et

proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt saab haldusmenetluses, sh kohustuslikus

kohtueelses menetluses taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks olla vaid puudus, mis takistab

3-23-2382

taotluse sisulist lahendamist (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni 2013. a määrus asjas nr

3-3-1-34-13, p 9).

10. Tartu Vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse HMS § 14 lõike 6 punkti 1 alusel

läbi vaatamata, kuna leidis, et kahju hüvitamise taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks

seonduvalt paksema madratsi väljastamata jätmisega tekitatud tervisekahjuga oli esitatud

tähtaega ületades ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kohtu hinnangul jättis vangla kaebaja 9.

augusti 2023. a kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/160-1 õiguspäraselt läbi vaatamata.

RVastS § 17 lõike 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus esitada kolme aasta jooksul,

arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada

saama. Nimetatud tähtaeg ei ole seotud kahju tekitamise või selle põhjustanud sündmuse

õigusvastasusest teadasaamisega (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. juuni 2015. a määrus

asjas 3-3-1-20-15, p 15). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et jätkuva toiminguga (sh

tervist kahjustavates tingimustes kinnipidamisega) tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg

hakkab enamasti kulgema, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati. Erandina võib

kaebetähtaeg hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või

pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (Riigikohtu halduskolleegiumi 6. märtsi

2014. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p 14). Sõltumata sellest, kas kaebaja sai või

pidi saama talle väidetavalt tekkinud kahjust aru juba tavamõõtmetes madratsi (nn õhema

madratsi) kasutamise ajal, pidi ta eeltoodust tulenevalt kahju tekkimist tajuma kõige hiljem

vahetult pärast paksema madratsi saamist 28. märtsil 2019. Kaebaja esitas vanglale kaebuses

kirjeldatud asjaoludega seoses tervisekahju hüvitamise taotluse 9. augustil 2023 ehk RVastS §

17 lõikes 3 sätestatud tähtaega ületades.

Kahju tekkimisest arusaamist ei mõjuta ajahetk, millal isik saab teada asjaoludest, mille tõttu

ta peab haldusorgani tegevust õigusvastaseks. Seepärast ei oma kahju hüvitamise nõude

tähtaegsuse kontekstis tähtsust, et Tartu Halduskohus tuvastas 10. veebruari 2020. a otsuse

asjas nr 3-19-2077 punktis 12, et Tartu Vangla tegevus kaebajale paksema madratsi

mittevõimaldamisel on vastuolus VangS § 41 lõigetega 1 ja 2 ning on seetõttu õigusvastane,

ning et Tartu Ringkonnakohus 14. jaanuari 2021. a otsuses sellise halduskohtu järeldusega

nõustus.

Vangla 11. oktoobri 2023. a otsusest nr 1-13/160-2 nähtuvalt ei taotlenud kaebaja tähtaja

ennistamist. Lisaks välistas tähtaja ennistamise ka HMS § 34 lõikes 3 sisalduv regulatsioon.

Eeltoodust tulenevalt jättis Tartu Vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse õiguspäraselt läbi

vaatamata.

11. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja läbinud nõuetekohaselt kohustuslikku kohtueelset

menetlust kaebuses esitatud hüvitamisnõude osas. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lõike

1 punkti 4 alusel.

II

12. Kaebaja on palunud ka anda talle advokaat. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud riigi

õigusabi taotluse esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas (riigi õigusabi seaduse (RÕS)

§ 4 lõike 3 punkt 5). Kohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata.

3-23-2382

13. HKMS § 110 lõike 1 punkti 3 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel

määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi

õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. RÕS § 6 lõike 1 järgi võib riigi

õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise

ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või

osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist

lihtsat toimetulekut. Samas ei ole kaebaja halb majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi

saamise tingimus. Kui esineb vähemalt üks RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alus riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik seisund asja otsustamist ei

mõjuta.

14. RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on

taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Samuti ei anta riigi õigusabi olukorras,

kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi (RÕS § 7 lõike 1 punkt 1). Kuna kohus on

eelpool asunud seisukohale, et kaebus tuleb tagastada kohustusliku kohtueelse menetluse

nõuetekohase läbimata jätmise tõttu, siis on kaebaja võimalus praeguses asjas oma õigusi

kaitsta ilmselt vähene. Lisaks ei saa kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt asuda

seisukohale, et ta ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Kaebaja on

esitanud kohtule vaatamata oma väidetavatele terviseprobleemidele ja ravimite tarvitamisele

arusaadava hüvitamiskaebuse, millest nähtub tema tahe ja soovitud eesmärk. Kohtute

infosüsteemi kohaselt on kaebaja korduvalt pöördunud kaebuste ja muude avaldustega

iseseisvalt kohtusse. See kinnitab kohtu hinnangul tema võimekust ise oma õigusi kaitsta.

Samuti saab sellest järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu isik.

Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada.

Seejuures jätab kohus vajadusel kohtule esitatud kaebuse või muu avalduse käiguta ning

selgitab seal esinevaid puudusi, andes ühtlasi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kohus

selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase

kohtupraktika välja enda initsiatiivil.

15. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine ei ole vajalik ega

põhjendatud ning kohus jätab riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel

rahuldamata.

16. Kohus märgib, et kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja

riigilõivust vabastamise taotlust ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

III

17. Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3

ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)