3-23-518/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.05.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-518

Haldusasi

Põltsamaa valla kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse 24.11.2022

otsuse nr 11.2-8/1197 ja 02.02.2023 vaideotsus nr 11.2-8/23/164

tühistamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja

–

Põltsamaa

vald,

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Margo Lemetti ja vandeadvokaadi abi Pilleriin

Peedosk

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindaja Kari

Treial

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse 24.11.2022 otsus nr 11.2-8/1197 ja 02.02.2023

vaideotsus nr 11.2-8/23/164.

3. Tunnistada riigihalduse ministri 26.02.2020 määruse nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete

energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ § 19 lg 2

põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata.

4. Mõista Riigi Tugiteenuse Keskuselt Põltsamaa valla kasuks välja menetluskulud

3947,40eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.06.2024. Vastuseks menetlusosalise

poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14

päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

3-23-518

2(12)

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSE KÄIK

1. Riigi Tugiteenuste Keskus rahuldas 26.08.2021 otsusega (dtl 11-13) Põltsamaa vallale

rahastamise taotluse siseriikliku meetme „Energiatõhususe ja taastuvenergia edendamine avaliku

sektori hoonetes“ raames toetuse saaja projekti „Põltsamaa valla õppehoone energiatõhususe

parendamine“ (projekt) elluviimiseks. Toetuse maksmine toimub riigihalduse ministri 26.02.2020

määruse nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse

kasutamise tingimused ja kord“ (meetme määrus) alusel.

2. Põltsamaa vald viis avatud hankemenetlusena läbi riigihanke nr 232226 „Põltsamaa Lille tn

õppehoone projekteerimis-ehitustööd“. Hankemenetluse tulemusel sõlmiti edukaks tunnistatud

pakkujaga 3 SELTSIMEEST OÜ töövõtuleping nr 15.03.2021 (hankeleping).

3. Meetme määruse § 2 lg 2 kohaselt on käesoleval juhul rakendusüksuseks Riigi Tugiteenuste

Keskus (RTK). RTK edastas 19.10.2022 toetuse saajale finantskorrektsiooni tegemise otsuse

eelnõu (dtl14-24), millele toetuse saaja vastas 02.11.2022 (dtl 25-27).

4. RTK tegi 24.11.2022 finantskorrektsiooni tegemise otsuse nr 11.2- 8/1197 (FKO, dtl 28-41).

RTK tugines otsuse tegemisel meetme määruse § 19 lg 1 p-le 3 ja lg-le 2 ning luges hankega

seotud kuludest mitteabikõlbulikuks 40 979,70 eurot, millest toetus moodustas 25 227,01 eurot ja

omafinantseering 14 752,69 eurot. RTK selgitas, et on tuvastanud hanke nr 232226 kontrollimisel

järgmised puudused: (i) kvalifitseeritud on pakkuja, kes ei vasta kvalifitseerimistingimustele, sest

täitmata on hankes nõutud käibenõue ning sellega on rikutud riigihangete seaduse (RHS) § 104

lg-t 8, § 98 lg-t 5; (ii) sõlmitud hankelepingu tingimusi on oluliselt muudetud täitmisaegse tagatise

garantiikirja osas, kui töövõitja poolse garantii esitamise asemel on rakendatud igakordset 10%-

list kinnipidamist arvest. Selline uudatus ei vasta RHS § 123 lg-le 1. RTK leidis, et tegemist ei

ole väheolulise rikkumisega, mistõttu on põhjendatud ja proportsionaalne rikkumise raskusega

kohaldada 10%-list finantskorrektsiooni määra.

5. Põltsamaa vald esitas 27.12.2022 RTK-le vaide (dtl42-47), milles palus FKO kehtetuks

tunnistada. Kaebaja leidis vaides, et vastustajal puudub õiguslik alus kaebajat sanktsioneerida

RHS-i rikkumiste eest. RTK jättis 02.02.2023 vaideotsusega nr 11.2-8/23/164 Põltsamaa valla

vaide rahuldamata (dtl 48-55).

6. Tallinna Halduskohtusse saabus 06.03.2023 Põltsmaa valla (kaebaja) kaebus RTK 24.11.2022

otsuse nr 11.2-8/1197 ja 02.02.2023 vaideotsuse nr 11.2-8/23/164 tühistamiseks.

7. Tallinna Halduskohus võttis 09.03.2023 kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks RTK, kes

esitas vastuse kaebusele 10.04.2024.

8. Kohus määras 11.03.2024 asja lahendamise kirjalikus menetluses ja kohtuotsuse avalikuks

teatavaks tegemise ajaks 18.04.2024.

9. 16.04.2024 määrusega otsustas kohus menetluse uuendada ning andis menetlusosalistele

tähtaja seisukohtade esitamiseks seoses riigihalduse ministri 26.02.2020 määruse nr 7 „Kohaliku

omavalitsuse hoonete energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja

kord“ § 19 lg-te 1 ja 2 põhiseaduspärasuse küsimusega.

10. Kaebaja ja vastustaja esitasid oma seisukoha 03.05.2024.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

11. RTK FKO ja vaideotsus on õigusvastased.

12. Finantskorrektsiooni tegemiseks puudub õiguslik alus. Vastustaja on ületanud oma volitusi.

Toetuse tagasinõudmiseks saab olla vaid meetme määruses kehtestatud kohustuse rikkumine.

3-23-518

3(12)

12.1. Riigihalduse ministri 26.02.2020 määruses nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete

energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ (meetme määrus) on

toetuse saajatele kehtestatud seoses hangete läbiviimisega järgnevad kohustused: (i) küsima

hanke korral, mille eeldatav maksumus jääb alla lihthanke piirmäära, kirjalikult kolm võrreldavat

hinnapakkumust piisava kvalifikatsiooniga ettevõtjatelt ja esitama saadud hinnapakkumused

nende küsimist tõendavate dokumentidega rakendusüksusele koos sõlmitud lepinguga, kui

ostutehingu käibemaksuta summa on suurem kui 5000 eurot (p 1); (ii) teostama lihthanke

piirmäära ületavad projektiga seotud hanked RHR-i kaudu (p 2); (iii) esitama rakendusüksusele

hankelepingu viivitamata pärast selle sõlmimist (p 4). Kuna kaebaja korraldatud hange ületas

lihthanke piirmäära, siis oli kaebajal antud juhul kohustus viia hange läbi Rahandusministeeriumi

hallatava RHR-i kaudu ning edastada viivitamata vastustajale eduka pakkujaga sõlmitud

hankeleping. Selle üle vastustajaga vaidlust ei ole, et kaebaja täitis mõlemad kohustused.

12.2. Meetme määrus on kehtestatud atmosfääriõhu kaitse seaduse (edaspidi AÕKS) § 161 lg 3

alusel. AÕKS § 182¹ lg 1 loetleb alused, mille esinemise korral võib kliimamuutuste

leevendamiseks loodud kauplemisskeemide alusel antud toetuse tagasi nõuda. Muuhulgas on seal

nimetatud, et toetus tuleb tagasi nõuda, kui toetuse saaja ei ole täitnud toetuse väljamaksmise

aluseks olevaid nõudeid või kui toetuse saaja ei täida toetuse saaja kohustusi (AÕKS § 182¹ lg 1

p-d 2 ja 4). Viidet riigihangete seaduse rikkumisele AÕKS § 182¹ lg-s 1 tehtud ei ole. Kuna

meetme määruse § 19 lg 2 viitab hangete läbiviimisel üksnes meetme määruses kehtestatud

kohustustele ning ükski meetme määruse säte ei viita toetuse saaja kohustusele järgida hangete

korraldamisel RHS-s sätestatud nõudeid, siis ei ole vastustajal meetme määrusest tulenevat

volitust kontrollida toetuse saaja tegevust seoses hangete läbiviimisega enamas osas, kui on

nimetatud meetme määruse §-s 17.

12.3. Hangete läbiviimisega seotud rikkumised ei saa samal ajal täita nii meetme määruse § 19 lg

2 kui ka § 19 lg 1 p-i 3 koosseisu. Kui tegemist on hangete läbiviimisega seotud rikkumistega,

siis saab toetuse tagasinõudmisel tugineda õigusliku alusena üksnes meetme määruse § 19 lg-le

2 kui erinormile. Vastustaja on seega ebaõigesti asunud seisukohale, et meetme määruse § 19 lg

1 p-s 3 nimetatud õigusaktiks võib olla ka RHS.

13. Kaebaja ei ole RHS-i nõudeid rikkunud.

13.1. Vastustaja heitis kaebajale ette RHS § 104 lg 8, § 98 lg 5 ja § 3 p-de 1 ja 2 rikkumist, kuivõrd

kaebaja tunnistas edukaks pakkuja, kes ei täida tegelikult hanke nr 232226 tingimustes sätestatud

netokäibe nõuet.

13.2. Kaebaja kvalifitseeris eduka pakkuja hankepassis esitatud andmete alusel. Kaebajal ei

tekkinud sel hetkel põhjendatud kahtlust hankepassis esitatud andmete tõelevastavuse osas.

Hanke läbiviimise ajal ei olnud 2020. a käive veel kontrollitav, sest majandusaasta aruande

esitamise tähtpäev ei olnud saabunud. Rahandusministeerium on oma kodulehel avaldatud

riigihangete korduma kippuvate küsimuste rubriigis kvalifikatsiooni puudutavate küsimuste p-s

2, et kui majandusaasta aruandeid ei ole veel esitatud, peab hankija kvalifitseerima ettevõtja tema

enda poolt hankepassis esitatud andmete alusel ega saa nõuda majandusaasta aruannete esitamist.

Kaebaja tugines Rahandusministeeriumi juhisele ning usaldas nendes väljendatut, kuna

Rahandusministeerium on RHS-i nõuete täitmise üle järelevalvet teostav asutus (RHS § 203 lg

1).

13.3. Vastustaja heitis kaebajale ette, et kaebaja on rikkunud RHS § 3 ja 123 lg-t 1, kui jättis

edukalt pakkujalt nõudmata hankelepingus sätestatud täitmisaegse tagatise garantiikirja, muutes

sellega hankelepingu tingimusi pakkujale soodsamaks, võrreldes sellega, mis oli riigihanke

alusdokumentides ja hankelepingus sätestatud.

14. Kaebaja ei nõustu, et garantiikirja nõudmata jätmise puhul oleks tegemist hankelepingu

olulise muutmisega RHS § 123 lg 2 p 2 tähenduses. Täitmisaegse tagatise garantiikirja nõude

3-23-518

4(12)

puhul on tegemist kõrvalkohustusega võlaõigusseadus § 141 tähenduses. Seega ei saa tegemist

olla ehitustööde teostamise hankelepingu olulise tingimusega. Kaebaja kohaldas finantsasutuse

garantiikirja nõudmise asemel 10%-lise tagatissumma igakordset arvest kinnipidamist. See on

ettevõtja jaoks finantsiliselt garantiikirjast koormavam. Seetõttu ei muutunud hankelepingu

tingimused pakkujale soodsamaks. Selle asemel, et teha ühekordne makse finantsasutusele

garantiikirja saamiseks, mis on eelduslikult väiksem kui 10% hankelepingu maksumusest, tuli

ettevõtjal kogu hankelepingu kestel saada tehtud tööde eest 10% vähem tasu. Seega oli ettevõtjal

vähem likviidseid vahendeid, millest oli võimalik finantseerida hankelepingu täitmist. Sellisel

korraldusel oli ettevõtja jaoks selgelt sanktsioneeriv, mitte soodustav mõju.

15. Kohaldatud finantskorrektsioon on ebaproportsionaalne

15.1. Meetme määruse § 19 lg 2 sõnastuse kohaselt ei anna see säte vastustajale kaalutlusõigust

osas, kas nõuda toetus tagasi või mitte, kui on tuvastatud hangete läbiviimisega seotud kohustuste

rikkumisi. Seega otsustusdiskretsioon puudub. Seejuures meetme määruse § 19 lg 1 sõnastus

annab vastustajale õiguse kaaluda, kas selles normis sätestatud kohustuste rikkumise tuvastamisel

nõuda toetus tagasi või mitte.

15.2. Kaalutlusõigust on haldusorganil vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte (PS

§ 11) rakendamine. Puudub mõistlik põhjendus, miks meetme määruse § 19 lg-s 1 sätestatud

rikkumiste puhul on vastustajale antud otsustusdiskretsioon, kuid § 19 lg-s 2 sätestatud rikkumiste

puhul on vastustajal imperatiivne kohustus toetus vähemalt 10% ulatuses tagasi nõuda. Pigem

nähtub eelnõu seletuskirjast, et kogu § 19 on mõeldud otsustusdiskretsiooni sisaldavana. Kuna

meetme määruse § 19 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse puudumine ei võimalda arvesse võtta, kas

ja kui palju on rikkumine isikule etteheidetav, ega võimalda arvestada muude eluliste asjaoludega,

nt kas rikkumisel oli finantsmõju, võib kaalutlusõiguse puudumine viia ebaporportsionaalse

tulemuseni.

15.3. Kaebaja hinnangul piirab meetme määruse § 19 lg 2 otsustusdiskretsiooni puudumise tõttu

ebaproportsionaalselt omandipõhiõigust, sest iga pisimgi hangetega seotud rikkumine toob

automaatselt kaasa toetuse tagasinõudmise vähemalt 10% ulatuses. Kuna meetme määruse § 19

lg 1 sisaldab kaalutlusõigust, siis meetme määruse § 19 lg-s 1 nimetatud väikeste rikkumiste

korral võib vastustaja otsustada jätta toetuse tagasi nõudmata. Sellega rikutakse võrdse

kohtlemise põhimõtet (PS § 12). Ühel juhul jäetakse väikeste rikkumiste puhul toetus tagasi

nõudmata, kuid hangetega seotud ka kõige väiksemate rikkumiste puhul tuleb see vähemalt 10%

ulatuses tagasi nõuda ning seejuures puudub sellisel eristamisel legitiimne eesmärk.

15.4. Eeltoodust tulenevalt on meetme määruse § 19 lg 2 otsustusdiskretsiooni puudumise osas

kaebaja hinnangul põhiseadusega vastuolus ning tuleb jätta kohaldamata (HKMS § 158 lg 4).

Kuna vastustaja kohaldas kaebaja suhtes finantskorrektsiooni tegemisel kaalutlusõigust

mittevõimaldavat sätet, mis on põhiseadusega vastuolus ja vastustaja ei kohaldanud

otsustusdiskretsiooni ka faktiliselt, on vaidlusalune FKO õigusvastane (HMS § 4 ja § 54) ning

tuleb tühistada.

Vastustaja seisukohad

16. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et vaidlustatud FKO ja vaideotsus on

õiguspärased.

17. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väidetega otsuse õigusliku aluse puudumise kohta.

17.1. Enne hanke alustamisel peab toetuse saaja esmalt kindlaks tegema, kas ta on hankija RHS-

i tähenduses. Kui jah, siis on hankija RHS-is sätestatud menetlusreegleid järgides eeldatavalt

käitunud ka RHS § 3 üldpõhimõtetega kooskõlas. Kuna käeoleval juhul on toetuse saaja

määratlenud ennast hankijana, on tal ka kohustus järgida RHS-i, mis ei piirdu ainult kohustusega

viia hanked läbi riigihangete registri vahendusel. Samuti peab kaebaja Põltsamaa Valla

3-23-518

5(12)

hankekorra §-st 1 lg 2 lähtuma hangete planeerimisel ja korraldamisel ning muude riigihangete

seaduse kohaselt riigihankeks kvalifitseeruvate menetluste puhul riigihangete seadusest,

arvestades hankekorra erisusi.

17.2. Meetme määruse § 19 lg 1 p 3 sätestab, et rakendusüksus võib teha taotluse rahuldamise

otsuse muutmise ja toetuse tagasinõudmise otsuse sõltuvalt rikkumise raskusest, kui toetuse saaja

ei täida taotluse rahuldamise otsuses või õigusaktides sätestatut või ei kasuta toetust ettenähtud

tingimustel. Seega on toetuse saajal kohustus järgida RHS-i ja sellega seotud kohustusi. Meetme

määruse § 19 lg 2 sätestab, et kui toetuse saaja on rikkunud seoses hangete läbiviimisega talle

käesolevas määruses kehtestatud kohustusi, nõutakse sõltuvalt rikkumise raskusest tagasi 10, 25,

50 või 100 protsenti hankelepingule eraldatud toetusest. Käesoleval juhul, ei ole toetuse saaja

järginud RHS-i ning seetõttu on ka viidatud otsuse õiguslikud alused kohased ja õiguspärased.

17.3. Meetme määruse § 2 g 2 kohaselt toetuse taotlusi menetleb, toetatavatele projektidele teeb

väljamakseid ja projektide üle teostab järelevalvet Riigi Tugiteenuste Keskus (edaspidi

rakendusüksus). Meetme üldise koordineerimise eest vastutab Rahandusministeerium. Seega

puudub vaidlus selle üle, et vastustajal ei ole õiguslikku alust toetuse tagasinõudmiseks.

18. Kaebaja on hanke läbiviimisel rikkunud RHS-is sätestatud nõudeid.

18.1. Kaebaja on rikkunud RHS-i § 104 lg 8, § 98 lg 5 ja § 3 p-de 1 ja 2 kuivõrd kaebaja tunnistas

edukaks pakkuja, kes ei täida tegelikult hanke nr 232226 tingimustes sätestatud netokäibe nõuet.

RHS § 104 lg 8 alusel peab hankija kontrollima eduka pakkuja kvalifikatsiooni sisuliselt ja

veenduma, et tema suhtes ei esineks kõrvaldamise aluseid. Hankija on hankemenetluses

kasutanud pööratud menetlust, mis tähendab RHS § 52 lg 3 kohaselt hankija õigust

esmajärjekorras kontrollida pakkumuste vastavust ning hinnata vastavaks tunnistatud pakkumusi

ning alles seejärel kontrollida eduka pakkuja suhtes kõrvaldamise aluste esinemist ja tema

kvalifikatsiooni. RHS § 52 lg-3 kehtestatud võimalus on sätte teise lauseosa järgi seotud

tingimusega, et hankija tagab, et hankelepingut ei sõlmita sellise pakkujaga, kes oleks tulnud RHS

§ 95 lg 1 alusel hankemenetlusest kõrvaldada või kes ei vasta hankija kehtestatud

kvalifitseerimise tingimustele. Eelnev tähendab seda, et hankija peab enne lepingu sõlmimist

viima eduka pakkuja suhtes igal juhul läbi RHS § 104 lg-s 8 sätestatud pakkuja kvalifikatsiooni

ja kõrvaldamise aluste sisulise kontrolli ning tegema ka selles sättes nimetatud otsused.

18.2. Erinevalt RHS § 104 lg 6 alusel läbiviidavast formaalsest eelkontrollist tuleb hankijal § 104

lg 8 alusel pakkuja või taotleja suhtes kõrvaldamise aluste puudumist ja kvalifitseerimise

tingimustele vastavust hinnates piisava hoolsuse ja põhjalikkusega välja selgitada kontrollimiseks

vajalikud asjaolud ning pakkuja või taotleja esitatud andmete õigsus. Seega oleks toetuse saaja

pidanud sisuliselt kontrollima pakkuja poolt esitatud andmeid ning veenduma nende

õiguspärasuses. Hankija oleks pidanud eduka pakkuja jätma kvalifitseerimata, tunnistama

edukaks maksumuselt järgmise pakkumuse, sest hindamiskriteeriumina oli kasutatud üksnes

madalamat hinda, ning viima uue eduka pakkuja suhtes läbi kõrvaldamise aluste kontrolli ja

kvalifitseerimise faasi.

18.3. Kaebaja on rikkunud ka RHS § 3 ja 123 lg-t 1, kui jättis edukalt pakkujalt nõudmata

hankelepingus sätestatud täitmisaegse tagatise garantiikirja, muutes sellega hankelepingu

tingimusi pakkujale soodsamaks, võrreldes sellega, mis oli riigihanke alusdokumentides ja

hankelepingus sätestatud.

18.4. Vastavalt hankelepingu punktile 12.1 kohustus töövõtja esitama tellijale 10 päeva jooksul

alates hankelepingu allakirjutamisest Eesti krediidiasutuse või kindlustusandja täitmistagatise

garantiikirja summas, mis vastab 10% hankelepingu hinnast ning kehtivusega alates töö

teostamise algusest kuni töö vastuvõtmiseni tellija poolt. Hankelepingu täitmise kuupäevad jm

tingimused, seda ka täitmistagatise garantiikirja osas, on olulised hankelepingu tingimused, mis

mõjutavad otseselt pakkujate ringi.

3-23-518

6(12)

18.5. RHS § 123 lg 1 p 7 kohaselt on hankijal õigus sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget

korraldamata, kui muudatuse väärtusest sõltumata ei ole muudatus oluline. RHS § 123 lg 2 punkti

1 kohaselt on hankelepingu muudatus oluline, kui muudatusega lisatakse tingimus, mis

laiendanuks võimalike riigihankes osalejate hulka, kui riigihanke alusdokumendid oleks sellist

tingimust sisaldanud. RHS § 123 lg 2 punkti 2 kohaselt on hankelepingu muudatus oluline, kui

muudatus tingib hankelepingust tuleneva lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise ettevõtja

kasuks hankelepingus sätestamata viisil. Käesoleval juhul on tegemist hankelepingu olulise

muudatusega, ning lubamatu hankelepingu muutmine on muuhulgas tinginud ka RHS § 3

punktides 1 ja 2 toodud riigihanke korraldamise üldpõhimõtete rikkumise. Pakkujaid on

ebavõrdselt koheldud olukorras, kus edukalt pakkujalt sõlmitud hankelepingus täitmistagatise

garantiikiri jäetakse üldse küsimata.

19. Meetme määruse § 19 lg 2 ei luba rakendada väiksemat finantskorrektsiooni määra kui 10%.

19.1. Meetme määruse § 19 lg 2 kohaselt kui toetuse saaja on rikkunud seoses hangete

läbiviimisega talle käesolevas määruses kehtestatud kohustusi, nõutakse sõltuvalt rikkumise

raskusest tagasi 10, 25, 50 või 100 protsenti hankelepingule eraldatud toetusest. RTK on kaebuse

esitajale selgitanud, et peab finantskorrektsiooniotsuse punktis 1.2 kirjeldatud rikkumise olulisust

ja raskust hinnates proportsionaalseks rakendada 10-protsendilist finantskorrektsiooni määra.

Madala finantskorrektsiooni määra rakendamist õigustab asjaolu, et hankes oli tagatud arvestatav

konkurents - kokku esitati 3 pakkumust ning kõik pakkumused tunnistati hankija poolt ka

vastavaks. Kaalutlusruum on vaid tagajärje valikuna, s.t erinevate protsentide vahel valimisõiguse

näol, kui see on ette nähtud, käesoleval juhul meetme määrus ei näe ette madalamat määra ning

seetõttu ei saa rakendusüksus rakendada ka väiksemat finantskorrektsiooni määra kui 10%.

19.2. Meetme määruse § 8 lg 3 punkt 4 alusel taotluses nimetatud planeeritud tegevused peavad

olema kooskõlas Euroopa Liidu ja riigisiseste õigusaktidega. Otsuses viidatud Euroopa

Komisjoni juhendi kohaselt kohalduvad finantskorrektsiooni määrade suunised ka juhul, kui

siseriiklike õigusnormide (sealhulgas lepingutingimuste või lepingu sõlmimise tingimuste)

kohaselt on sõnaselgelt nõutav, et Euroopa Liidu rahaliste vahendite saajad peavad järgima

siseriiklikke riigihanke eeskirju või samalaadseid õigusnorme. Toetust taotledes nõustus toetuse

saaja mh toetuse kasutamise tingimustega, sh kohustusega järgida RHS-i. Seega kui toetuse saaja

on rikkunud RHS-ist tulenevaid riigihanke menetlusreegleid, siis peab ta arvestama, et kui

rakendusüksus rikkumise avastab, järgneb sellele finantskorrektsioon.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

20. Riigi Tugiteenuste Keskus rahuldas 26.08.2021 otsusega (dtl 11-13)1 Põltsamaa vallale

rahastamise taotluse siseriikliku meetme „Energiatõhususe ja taastuvenergia edendamine avaliku

sektori hoonetes“ raames toetuse saaja projekti „Põltsamaa valla õppehoone energiatõhususe

parendamine“

(projekt)

elluviimiseks.

Toetuse

kasutamiseks

viis

kaebaja

avatud

hankemenetlusena läbi riigihanke nr 232226 „Põltsamaa Lille tn õppehoone projekteerimis-

ehitustööd“. Hankemenetluse tulemusel sõlmiti edukaks tunnistatud pakkujaga 3 SELTSIMEEST

OÜ töövõtuleping nr 15.03.2021 (hankeleping).

21. RTK tegi kaebajale 24.11.2022 finantskorrektsiooni tegemise otsuse nr 11.2- 8/1197 (FKO).

RTK tugines otsuse tegemisel meetme määruse § 19 lg 1 p-le 3 ja lg-le 2 ning luges hankega

seotud kuludest mitteabikõlbulikuks 40 979,70 eurot, millest toetus moodustas 25 227,01 eurot ja

omafinantseering 14 752,69 eurot. RTK selgitas, et on tuvastanud hanke nr 232226 kontrollimisel

järgmised puudused: (i) kvalifitseeritud on pakkuja, kes ei vasta kvalifitseerimistingimustele; (ii)

sõlmitud hankelepingu tingimusi on oluliselt muudetud täitmisaegse tagatise garantiikirja osas.

RTK leidis, et mõlema rikkumise puhul on kokkuvõtvalt põhjendatud ja proportsionaalne

rikkumise raskusega kohaldada 10%-list finantskorrektsiooni määra. Seejuures viitas RTK, et ei

1 Vaidlustatud FKO-s on ekslikult viidatud01.12.2020 otsusele

3-23-518

7(12)

näe vajadust kõrgema fintantskorrektsiooni määra (sh 100%, 50% või 25% kohaldamiseks,

kuivõrd hankes oli tagatud konkurents – riigihangete registrist nähtuvalt oli hankest huvitatud

isikuid 11, kellest 3 esitasid pakkumuse.

22. Kaebaja leiab, et FKO on õigusvastane, tuginedes neljale põhiväitele:

22.1. AÕKS § 182¹ lg 1 loetleb alused, mille esinemise korral võib kliimamuutuste

leevendamiseks loodud kauplemisskeemide alusel antud toetuse tagasi nõuda ning selles sätes ei

ole viidet riigihangete seaduse rikkumisele, seega ei vastustajal meetme määrusest tulenevat

volitust kontrollida toetuse saaja tegevust seoses hangete läbiviimisega enamas osas, kui on

nimetatud meetme määruse §-s 17.

22.2. Kaebaja kvalifitseeris eduka pakkuja hankepassis esitatud andmete alusel. Kaebajal ei

tekkinud sel hetkel põhjendatud kahtlust hankepassis esitatud andmete tõelevastavuse osas.

Hanke läbiviimise ajal ei olnud 2020. a käive veel kontrollitav, sest majandusaasta aruande

esitamise tähtpäev ei olnud saabunud.

22.3. Garantiikirja nõudmata jätmist ei saa pidada ahankelepingu oluliseks muutmiseks RHS §

123 lg 2 p 2 tähenduses. Kaebaja kohaldas finantsasutuse garantiikirja nõudmise asemel 10%-lise

tagatissumma igakordset arvest kinnipidamist. See on ettevõtja jaoks finantsiliselt garantiikirjast

koormavam. Seetõttu ei muutunud hankelepingu tingimused pakkujale soodsamaks.

22.4. Kohaldatud finantskorrektsioon on ebaproportsionaalne ja meetme määrus § 19 lg 2 on

põhiseadusega

vastuolus

kuna

ei

anna

vastustajale

diskretisooniõigust

väiksema

finantskorrektsiooni määra kohaldamiseks kui 10% või jätta finantskorrektsioon üldse tegemata.

Vastustaja ei kohaldanud otsustusdiskretsiooni ka faktiliselt, on vaidlusalune FKO õigusvastane

(HMS § 4 ja § 54) ning tuleb tühistada.

23. Leian, et kaebajal oli kohustus järgida riigihangete seaduse sätteid.

23.1. Meetme määruse § 19 lg 2 sätestab, et kui toetuse saaja on rikkunud seoses hangete

läbiviimisega talle käesolevas määruses kehtestatud kohustusi, nõutakse sõltuvalt rikkumise

raskusest tagasi 10, 25, 50 või 100 protsenti hankelepingule eraldatud toetusest. Nõustuda ei saa

kaebajaga selles, et kuivõrd meetme määruse § 17 punktidest 2 ja 4 tulenevalt oli kaebajal

käesoleval juhul seoses riigihangetega vajalik täita vaid kaks kohustust, mida vastustaja sai

kontrollida: 1) kohustus teostada hange RHR-i kaudu (p 2) ja 2) esitada hankeleping

rakendusüksusele viivitamata pärast selle sõlmimist (p 4), ei ole vastustajal pädevust kontrollida

kaebaja tegevust seoses riigihangete seaduse väidetava rikkumisega laiemalt.

23.2. Minu hinnangul ei ole selline kaebaja poolt meetme määrusele antud kitsendav tõlgedamine

põhjendatud. Esmalt juhin tähelepanu, et meetme määruse § 17 ei sätesta toetuse saaja kohustuste

osas ammendvat loetelu. Sätte sõnastuse kohaselt on: „toetuse saaja kohustatud projekti ellu viima

vastavalt esitatud taotlusele, taotluse rahuldamise otsusele ja õigusaktidele, sealhulgas /---/ 2)

teostama hanke lihtmäära ületavad projektiga seotud hanked riigihangete registri kaudu; /---/ 4)

esitama rakendusüksusele hankelepingu viivitamata pärast selle sõlmimist;“. Seega nähtub

määruse § 17 sõnastusest, et sättes toodud loetelu konkreetsete kohustuste osas on

mitteammendav ning toetuse saaja on kohustatud projekti ellu viimisel järgima toetuse taotluses,

taotluse rahuldamise otsuses ning õigusaktides sätestatud nõudeid. Kaebaja on hankija

riigihangete seaduse tähenduses. Seega pidanuks kaebaja hanke läbiviimisel juhinduma

riigihangete seaduses sätestatud nõuetest ning seejuures ei saa kaebaja piirduda üksnes

kohustusega viia hange läbi läbi riigihangete registri vahendusel. Kaebaja on seejuures

kehtestanud ka ise hankekorra, mille § 1 lg 2 kohaselt tuleb järgida riigihangete korraldamisel

riigihangete seaduses sätestatut2. Meetme määruse § 2 g 2 kohaselt toetuse taotlusi menetleb,

toetatavatele projektidele teeb väljamakseid ja projektide üle teostab järelevalvet Riigi

2 Hanke läbiviimise ajal kehtinud hankekord vt https://www.riigiteataja.ee/akt/409052015024

3-23-518

8(12)

Tugiteenuste Keskus (edaspidi rakendusüksus). Minu hinnangul tuleb meetme määruse § 2 lg-t

2, § 17 ja § 19 lg-t 2 koosmõjust tõlgendada nõnda, et juhul, kui toetuse saaja on hankija

riigihangete seaduse tähenduses (ja seda kaebaja ei vaidlusta), on ta kohustatud hankemenetluse

läbi viimisel järgima riigihangete seaduses sätestatud reegleid ning nende kinnipidamist on

vastustajal järelevalve teostamisel õigus kontrollida.

24. RTK poolt tuvastatud riigihangete seaduse rikkumised.

24.1. Esimene rikkumine. Hankemenetluses kehtestas kaebaja pakkuja majandusliku ja

finantsseisundi kontrollimiseks kvalifitseerimistingimuse, mille kohaselt pidi pakkuja

kvalifitseerimiseks tema viimase kolme majandusaasta keskmine aastakäive olema vähemalt

750 000 eurot. Hankepassis märkis edukas pakkuja keskmiseks aastakäibeks 1 499 331 eurot,

kuid äriregistris olevate majandusaasta aruannete kohaselt oli eduka pakkuja 2018. aasta

müügitulu summas 242 635 eurot ja 2019. aasta majandusaastaaruandes 2019. aasta müügitulu

summas 874 080 eurot. See teeb kahe aasta keskmiseks aastakäibeks 558 357,50 eurot, mis jääb

alla miinimumõude (750 000 eurot). 2020. a majandusaasta aruannet kvalifitseerimise otsuse

tegemisel äriregistris avaldatud ei olnud. Hankija pole edukalt pakkujalt hankepassis esitatud

summa kohta täpsustusi ega 2020. aasta netokäibe andmete kohta tõendavaid dokumente küsinud.

Eduka pakkuja 2020. aasta müügitulu oli 2020. aasta majandusaastaaruande alusel 352 574 eurot.

Seega võib eeldada, et edukas pakkuja oli keskmiseks aastakäibeks esitanud viimase kolme

riigihanke algamise ajaks lõppenud majandusaastate netokäivete ligikaudse kogusumma, mis teeb

keskmiseks

aastakäibeks

eurot

ja

mis

ei

vasta

hankija

kehtestatud

kvalifitseerimistingimusele. Sellest tulenevalt leidis RTK, et kaebaja on kvalifitseerinud eduka

pakkuja, kes ei vastanud kvalifitseerimistingimustele ja on rikkunud sellega RHS-s § 104 lg-t 8,

§ 98 lg-t 5 ja RHS § 3 punktides 1 ja 2 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid.

24.1.1. Nõustun selle rikkumise osas FKO-s toodud põhjendustega ning leian, et kaebaja on

hankemenetluses eduka pakkujana kvalifitseerinud pakkuja, kes hankes kehtestatud

kvalifitseerimistingimustele ei vastanud. Otsuses viidatud pakkuja 2018. a; 2019. a ja 2020. a

majandusaasta aruannete andmetest nähtuvalt ei saa olla vaidlust selles, et eduka pakkuja kolme

viimase majandusaasta keskmine käive ka tegelikult ei küündinud kvalifitseerimistingimustes ette

nähtud miinimumnõudeni (750 000 eurot). Tõenäoline ka ka see, et hankepassis märgitud

keskmine aastakäibe 1 499 331 eruot näol oli tegemist mitte viimase kolme majandusaasta

keskmise aastakäibega vaid viimase kolme majandusaasta prognoositava kogusummaga. Kaebaja

neile asjaoludele vastu ei vailde, kuid viitab, et kuivõrd hankemenetluse ajal oli olnud 2020. a

käive äriregistri andmete põhjal veel kontrollitav, lähtus kaebaja hankepassis toodud andmetest

ja tal ei olnud kohustust neid andmeid täiendavalt üle kontrollida.

24.1.2. Selline kaebaja väide ei ole kooskõlas riigihangete seaduse sätetega. Kaebaja on

hankemenetluse läbivi viinud nn pöördmenetluse RHS § 52 lg 3 alusel, mis tähendab seda, et

hankija kontrollib esmalt pakkujata ja pakkumiste vastavust hanketingimustele ning viib läbi

pakkumuste hindamise ning alles seejärel hindab pakkujate vastavust kvalifitseerimstingimustele.

Seejuures ei piirdu eduka pakkuja kvalifitseerimistingimustele vastavuse kontroll pelgalt

hankepassis märgitud andmete kvalifitseerimistingimustele vastamise formaalse kontrolliga vaid

hankija peab kontrollima hankepassis märgitud andmeid ka sisuliselt. Selline kohustus tuleneb

riigihangete seaduse § 104 lõikest 8, mille kohaselt hankija nõuab enne hankelepingu sõlmimist

edukalt pakkujalt kõikide asjakohaste hankepassis esitatud kinnitustele vastavate dokumentide

esitamist ning teeb otsuse eduka pakkuja kõrvaldamise või kõrvaldamata jätmise, ja kui ta on

seadnud pakkujatele kvalifitseerimise tingimused, kvalifitseerimise või kvalifitseerimata jätmise

kohta. Seega peab hankija RHS § 104 lg 8 alusel kontrollima eduka pakkuja kvalifikatsiooni

sisuliselt ja veenduma, et tema suhtes ei esineks kõrvaldamise aluseid. Sellega peab hankija

tagama, et hankelepingut ei sõlmita sellise pakkujaga, kes oleks tulnud RHS § 95 lg 1 alusel

hankemenetlusest kõrvaldada või kes ei vasta hankija kehtestatud kvalifitseerimise tingimustele.

3-23-518

9(12)

24.1.3. Seega oleks kaebaja enne hankelepingu sõlmimist pidanud sisuliselt kontrollima pakkuja

poolt

esitatud

andmeid

ning

veenduma

nende

õiguspärasuses.

Kaebaja

viide

Rahandusministeeriumi veebielehel toodud riigihangete alaste korduma kippuvate küsimuste

rubriigis3 toodud vastus küsimusele nr 2 ei ole eelpooltoodust tulenevalt asjakohane kuivõrd

vastusest nähtuvalt on vastus antud RHS § 101 lg 1 punktide 3 ja 4 kohaldamise osas ning vastuses

ei ole käsitletud kvalifitseerimsitingimustele vastavuse sisulist kontrolli RHS § 104 lg 8 alusel.

Ka tuleb märkida, et pakkumiste esitamise ja hankelepingu sõlmimise ajaks oli 2020. a

majandusaasta juba lõppenud ning ehkki 2020. a majandusaasta aruanne ei olnud selleks ajaks

veel kinnitatud, oleks kaebajal eduka pakkuja kvalifitseerimistingimustele vastavust olnud

võimalik hõlpsasti kontrollida, küsides edukalt pakkujalt selle majandusaasta kohta välja veel

kinnitamata majandusaasta aruande.

24.1.4. Eelpooltoodust tulenevalt olen seisukohal, et RTK on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud,

et kaebaja on jätnud täitmata RHS § 104 lg 8 sätestatud kohustuse kontrollida eduka pakkuja

kvaliftiseerimiseks vajalike andmete õigsust ning sellest tulenevalt on tekkinud olukord, kus

kaebaja on kvalifitseerinud eduka pakkujana isiku, kes tegelikult kvalifitseerimise tingimustele ei

vasta.

24.2. Teine rikkumine. Kaebaja ja eduka pakkuja vahel 16.03.2021 sõlmitud hankelepingu punkt

12.1 sätestab, et töövõtja on kohustatud andma tellijale 10 päeva jooksul alates lepingu

allakirjutamisest täitmistagatise, milleks on Eesti krediidiasutuse või kindlustusandja

tagasivõtmatu ning tingimusteta, väljamaksekohustusega esimesel nõudmisel garantiikiri

summas, mis vastab 10 % lepingu hinnast. Täitmistagatis peab kehtima alates töö teostamise

algusest ja olema jõus kuni töö vastuvõtmiseni tellija poolt. Järelevalvemenetluse käigus tuvastas

RTK, et edukas pakkuja ei esitanud kaebajale sellist garantiikirja ning kaebaja rakendas selle

asemel igast aktist 10%-list kinnipidamist. RTK leidis, et aktsepteerides täitmisaegse tagatise

garantiikirja esitamata jätmist, on kaebaja muutnud hankelepingu tingimusi pakkujale

soodsamaks võrreldes sellega, mis riigihanke alusdokumentides ja sõlmitud hankelepingus oli

välja kuulutatud. Tegemist on hankelepingu tingimuste olulise muutmisega RHS § 123 lg 2 punkti

2 mõistes ja selline muudatus ei vasta RHS § 123 lg-le 1.

24.2.1. Leian, et selles osas ei ole finantskorrektsiooni tegemine põhjendatud. RHS ei välista

täielikult hankelepingu muutmise võimalust, üldpõhimõttena on keelatud hankelepingu oluline

muutmine. Lepingu eesmärgi saavutamiseks on selle muutmine mõnikord paratamatu ja kui see

muudatus ei ole oluline, on lepingu muutmine lubatav. Näidisloetelu olukordadest, millal lepingu

muutmine on lubatav (sh ka juhul kui muudatus on oluline), on sätestatud RHS § 123 lõikes 1.

RHS § 123 lg 1 p-i 1 kohaselt, on hankijal õigus hankelepingut muuta ilma uut hankemenetlust

korraldamata, kui ei muudeta hankelepingu üldist olemust, näiteks hankelepingu eset ja

muudatuste väärtus kokku ei ületa rahvusvahelist piirmäära ega 15 protsenti ehitustööde

hankelepingu algsest maksumusest. RHS § 123 lg 1 p-i 7 kohaselt on lepingu muutmine lubatud

muudatuse väärtusest sõltumata, kui muudatus ei ole oluline.

24.3. Riigikohus on analüüsinud hankelepingu üldise olemuse muutmisega seotud küsimusi

30.05.2022 otsuses asjas 3-20-1150. Selles lahendis leidis Riigikohus, et hankelepingu olulise

muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse lepingu tingimusi, mis on olulised oma

sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu (vt Eko nr C-454/06: Pressetext, p 59). Sisult

ebaolulised muudatused on lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust

arvestamata (RHS § 123 lg 1 p 7). RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk seevastu on tunnistada lubatavaks

just nimelt ka sisult olulised muudatused, mis siiski pole märkimisväärsed rahalise väärtuse

seisukohast ehk kvantitatiivselt (de minimis muudatused; vrd Pressetext, p 61). Lisatingimusena

3 https://fin.ee/riigihanked-riigiabi-osalused/riigihanked/korduma-kippuvad-

kusimused#kvalifikatsioon

3-23-518

10(12)

ei tohi sellised muudatused tuua kaasa hankelepingu üldise olemuse muutmist. Viimane

kategooria tähistab hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi, nagu lepingu eseme

muutmine.

24.3.1. Selliseks muudatuseks võiks lugeda näiteks hankelepingu liigi muutmise (nt

teenuselepingu muutmise kontsessiooniks). Riigikohus viitas seejuures, et: „ RHS § 123 lg-ga 2

üle võetud direktiivi 2014/24 (hankedirektiiv) art 72 lg-s 4 on hankelepingu oluliseks muutmiseks

loetud olukorrad, kus hankeleping muutub „olemuselt olulisel määral“. RHS § 123 lg 1 p-ga 1 üle

võetud hankedirektiivi art 72 lg 2 teisest lausest nähtub, et lepingu olemuse oluline muutmine ei

tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist. Niimoodi tuleb tõlgendada ka RHS § 123 lg

1 p 1 ja lg-t 2. Lepingu üldise olemuse muutmise all peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses

seega silmas lepingu olemuse märksa ulatuslikumaid, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid

sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi.ˮ ( otsuse p-d 17–19).

24.3.2. Seega asus Riigikohus selles lahendis seisukohale, et mistahes tingimuste muutmine

lepingus ei ole lepingu üldise olemuse muutmine, kuigi muudatus võib seejuures olla oluline

RHS § 123 lg 2 p-de 1 või 2 kohaselt. Riigikohus selgitas ka, et RHS § 123 lg 1 p 1 ei välista

selliste lepingutingimuste muutmist, mis sisaldusid riigihanke alusdokumentides. Sellist piirangut

ei nähtu RHS § 123 lg 1 p-st 1, sellega üle võetava hankedirektiivi art 72 lg-st 2 ega muudest RHS

või hankedirektiivi sätetest. On selge, et lepingu hilisem muutmine võib riivata läbipaistvust ja

võrdset kohtlemist, kuid RHS § 3 p-dest 1 ja 2 ning nendega üle võetud EL normidest ei tulene

keeldu neist põhimõtetest vähemalgi määral taganeda. Arvestades lepingu muutmise väikest

väärtust, on EL ja Eesti seadusandjad hankedirektiivi art 72 lg-s 2 ja RHS § 123 lg 1 p-s 1

teadlikult lubanud neist üldpõhimõtetest mõõdukal määral kõrvale kalduda (otsuse p-d 20 ja 21).

24.3.3. Arvestades ülalviidatud Riigikohtu seisukohti saab pidada lubatavaks tätmistagatise

garantiikirja asendamist 10%lise tagatissumma kinnipidamisega igakordsest arvest. Selline

kokkulepe ei muuda lepingu üldist olemust. Sellise kokkuleppega ei muudetud lepingu eset

(ehitustööd), liiki ega lepingu olemust muul viisil. Lepingu muudatust ei saa sellest tulenevalt

pidada sedavõrd märkimisväärseks, et see oleks RHS sätetest tulenevalt lubamatu. Jagan

seejuures kaebaja seisukohta, et finantsasutuse garantiikirja nõudmise asemel 10%-lise

tagatissumma igakordne arvest kinnipidamine võib ettevõtja jaoks olla garaniikirjaga võrreldes

finantsiliselt isegi koormavam, sest ettevõtja sai jooksvalt kogu hankelepingu kestel tehtud tööde

eest 10% vähem tasu ning seega oli tal ka vähem likviidseid vahendeid, millest oli võimalik oma

tegevust sh hankelepingu täitmist finantseerida.

24.4. Eeltoodust tulenevalt leian, et vaidlusalust kokkulepet saab pidada lubatavaks RHS § 123

lg 1 p-de 1 ja 7 alusel.

25. Kokkuvõtlikult leian, et vaidlustatud finantskorrektsiooni otsuses RTK poolt välja toodud

kahest rikkumisest esimene on õigesti tuvastatud, samas kui teise rikkumise kohta toodud

etteheited ei ole põhjendatud. Siiski ei tingi see kaebuse rahuldamist üksnes osaliselt alljärgneval

põhjusel.

26. Finatskorrektsiooni otsuse aluseks olev meetme määruse § 19 lg 2 on põhiseadusega

vastuolus.

26.1. Vaidlustatud finantskorrektsiooni otsus on tehtud riigihalduse ministri 26.02.2020 määruse

nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise

tingimused ja kord“ (meetme määrus) alusel, mille § 19 lg-d 1 ja 2 sätestavad kohustuste

rikkumise korral toetuse tagasinõudmise määrad. Otsusega kohaldatud finantskorrektsiooni määr

on sätestatud meetme määruse §-s 19 lg 2, mis on seega asjakohaseks sätteks, mille põhiseadusega

kooskõla on otsuse õiguspärasuse kontrolli raames vajalik hinnata.

26.2. Meetme määrus on kehtestatud atmosfääriõhu kaitse seaduse (edaspidi AÕKS) § 161 lg 3

alusel, mis annab ministrile õiguse kehtestada määrusega sama paragrahvi lõike 1 kohaselt riigi

3-23-518

11(12)

eelarvestrateegias määratud meetmete elluviimiseks enampakkumisest saadud tulu kasutamise

tingimused ja korra. AÕKS § 161 lg 1 näeb ette, et enampakkumisel saadud tulu laekub

riigieelarvesse ning seda kasutatakse kooskõlas riigi eelarvestrateegiaga.

26.3. Seega volitavad viidatud AÕKS-i sätted ministrit kehtestama määrusega tulu kasutamise

tingimused ja korra. Samas ei näe AÕKS ette tagasinõude määramise aluseid ega ka nende määra,

sh ei määra AÕKS kindlaks ka ministrile volitatud diskretsiooni ulatust tagasinõude suuruse või

kohaldamise tingimuste osas. Leian, et selline olukord on vastuolus põhiseaduse §-ga 94 ning §-

s 113 sätestatud seadusereservatsiooni klausliga, mille kohaselt kõik avalik- õiguslikud rahalised

kohustused peavad olema kindlaks määratud seaduses.

26.4. Sarnase küsimuse tõstatas Õiguskantsler põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-23-2, kus

oli arutluse all perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014-2020) ja selle § 46 lg 2 alusel

kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest

hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide

tegemise tingimused ja kord“ rakendamine. Meetme määrusega sätestatud tagasinõude määrad ja

kohaldamise mehhanism käesolevas asjas on sarnane regulatsioonile, mis on ette nähtud perioodi

2014–2020 struktuuritoetuse seaduse ja selle § 46 lg 2 alusel ülalviidatud Vabariigi Valitsuse

määrusega.

26.5. Õiguskantsler selgitab oma arvamuses, et PS § 113 seab kõrgendatud nõudmised avalik-

õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamisele. Riigikohtu praktikas on korduvalt kinnitatud, et

põhiseaduse §-st 113 tuleneb nõue, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad

olema kindlaks määratud seaduses. Rahalise kohustuse kehtestamist võib delegeerida vaid juhul,

kui see tuleneb kohustuse iseloomust ning seaduses määratakse kindlaks diskretsiooni ulatus. See

võib seisneda seadusega tasu alam- ja ülemmäära sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste

kehtestamises vms.

26.6. Riigikohus nõustus selles asjas Õiguskantsleriga selles, et finantskorrektsioon kui kahju

hüvitamiseks või rikkumise heastamiseks ette nähtud kohustus võib olla PS § 113 kaitsealas (vt

otsuse p 64). Samas selles asjas ei näinud Riigikohus aga, et finantskorrektsioonide kehtestamine

ülalviidatud määrusega oleks põhiseadusega vastuolus, viidates asjas otsekohalduvale EL

määrusele nr 1303/2013 ning selle koosmõjule STS § 45 lg-le 1 (otsuse p-d 65-67). Riigikohus

viitas, et lähtudes Euroopa Kohtu praktikast struktuuritoetuste küsimustes ning EL esmärkidele

ja finantshuvidele tekitatud rahalist mõju, võivad otsekohalduva määruse nr 1303/2013

kohaldamiseks antavad Euroopa Komisjoni suunised olla orientiiriks selle määramisel, milline on

proportsionaalne finantskorrektsiooni määr EL õiguse mõttes (otsuse p 70).

26.7. Käesolevas asjas aga puudub sarnane otsekohalduv regulatsioon nii liidu õiguses kui ka

siseriiklikus õiguses. Ka ei piiritle AÕKS käesoleval juhul üleüldse riigihalduse ministri

diskretsiooni ulatust, sh ei näe seadus ette kohustuse alam- ega ülemmäära, kohustuse suuruse

arvestamise aluseid ega muid eeldusi, mis tagaks selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel

alustel. Võrdluseks märgin et struktuuritoetuste puhul on STS2014-2020 §-des 45-49 siiski väja

toodud finantskorrektsiooni kohaldamise (§ 45) ning finantskorrektsiooni ulatuse üldised alused

(§ 46). Seejuures annab STS2014-2020 § 46 lg 2 Vabariigi Valitsusele volitusnormi kehtestada

protsentides väljendatava finantskorrektsiooni ulatuse juhuks, kui finantskorrektsiooni otsuse

tegemisel ei ole kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist tulenevalt võimalik selle rahalise

mõju suurust hinnata (lõige 1). Käesoleval juhul puudub AÕKS aga igasugune täpsem

regulatsioon seonduvalt toetuste tagasinõudmisega. AÕKS § 182¹ lg 1 loetleb alused, mille

esinemise korral võib kliimamuutuste leevendamiseks loodud kauplemisskeemide alusel antud

toetuse tagasi nõuda kuid selleski sättes ei sisaldu volitusnormi ministrile toetuse tagasinõudmisel

kohaldatavate finantskorrektsiooni määrade kehtestamiseks.

27. Seega, kuivõrd AÕKS § 161 lg-s 3 sästestatud volitusnorm ei anna riigihalduse ministrile

pädevust kehtestada teatud liiki rikkumiste korral tagasinõude määrasid vaid üksnes

3-23-518

12(12)

enampakkumisest saadud tulu kasutamise tingimused ja korra, siis on FKO aluseks oleva meetme

määruse § 19 lg 2 vastuolus PS §-ga 113 kui ka § 94. Tõenäoliselt tuleks PS-iga vastuolus olevaks

pidada ka meetme määruse §-i 19 tervikuna, kuid käesolevas asjas on eelkõige küsimus § 19 lg-

s 2 sätestatud finantskorrektsiooni määrade kohaldamises.

28. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus eraldi analüüsida kaebaja seisukohti määruse § 19 lg 2

põhiseadusevastasuse osas tulenevalt sellest, et säte ei anna vastustajale kaalutlusõigust

rakendada finantskorrektsiooni väiksemas määras kui 10%.

29. Seetõttu tuleb riigihalduse ministri 26.02.2020 määruse nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete

energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ § 19 lg 2 tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. Kuivõrd põhiseadusega vastuolus olev

õigusnurm tuleb jätta kohaldamata, on RTK finantskorrektsiooni otsus ja vaideotsus

õigusvastased.

Menetluskulud

30. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude

väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kohus mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg

6). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate

materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude

väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane.

Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav

(RKHKo nr 3-3-1-67-14, p 32.1; RKHKo nr 3-3-1-21-15, p 16).

31. Kaebaja menetluskulud koosnevad riigilõivust 756,8 eurot ning kulust õigusabile kokku

3947,40 eurot (koos käibemaksuga).

31.1. Kaebaja poolt 23.01.2023 esitatud menetluskulude nimekirjast ja õigusabikulude detailsest

nimekirjast nähtuvalt on õigusabiteenuse mahuks kokku 18,25 töötundi, mis hõlmab asja

materjalidega tuvumist, kaebuse koostamist, vastustaja seisukohtadega tutvumist, kaebaja

täiendavate seisukohtade koostamist ning nõupidamisi kliendiga. Arvestades asja mahukust, sisu,

vaidlusaluse otsusega nõutava summa suurust ja selles käsitatavaid õiguslikke küsimusi, saab

kaebaja õigusabikulusid pidada mõistlikuks.

32. Käesolevat vaidlust pidada selliseks vaidluseks, mis seondub kaebaja põhitegevusega, mille

puhul haldusorgani kasuks õigusabikulude väljamõistmine on pigem erandlik. Kaebaja ei ole

käibemaksukohustuslane ning palun menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga.

33. Kokkuvõttes tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja poolt kantud menetluskulud kokku

4704,20 eurot (riigilõiv 756,80 eurot ja õigusabikulud 3947,40 eurot).

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma